Inimõigused

Inimõigusi saab jagada poliitilisteks ja kodanikuõigusteks ning majanduslikeks, sotsiaalseteks ja kultuurilisteks õigusteks. Esimene grupp on enam tuntud ja sinna kuuluvad näiteks õigus elule, õigus sõnavabadusele, õigus eraelu puutumatusele. Teise kategooria õigused on abstraktsemad hõlmates näiteks õigust tööle, õigust tervisele, õigust haridusele.

Eestis on inimõiguste kaitse aluseks Eesti Vabariigi Põhiseadus ja üheks olulisemaks valvuriks selle 2. peatükis nimetatud õiguste kaitsmisel on kohtute kõrval Õiguskantsler.

Rahvusvahelisel tasandil on inimõigused kaitstud mitmete lepingute ja organisatsioonide kaudu. Inimõiguste kaitset sellel tasandil saab jagada kaheks: institutsionaalne (kaitse, mida pakuvad erinevad rahvusvahelised organisatsioonid läbi oma asutuste) ja lepinguline (kaitse, mille osas on riigid omavahel kokku leppinud erinevate lepingute kaudu).

Eesti on laias laastus tegev kahes suuremas inimõigustega tegelevas rahvusvahelises organisatsioonis – ÜRO ning Euroopa Nõukogu (lisaks näiteks Euroopa Liidule ja OSCE-le, mille tegevus puudutab samuti suuremal või vähemal määral inimõigusi). Nii ÜRO-s kui Euroopa Nõukogus on mitmeid institutsioone, mis aeg-ajalt külastavad Eestit, et kontrollida selle inimõiguste olukorda, nõuavad aruandeid inimõiguste olukorra kohta Eestis või koguvad muud moodi infot Eesti kohta.