Euroopa Liidu põhiõiguste harta
Üks Euroopa Liidu suuremaid saavutusi on EL põhiõiguste harta siduvaks muutumine koos Lissaboni lepingu jõustumisega 1. detsembril 2009. Pea viisteist aastat on hartal olnud sama tugev õigusmõju kui EL aluslepingutel.
Inimõiguste keskuse jaoks on EL põhiõiguste harta oluline juhis meie töös. EIK ei tugine oma töös vaid ühele dokumendile, vaid paljudele. Oma ulatuse ja laiuse tõttu on harta üks olulisemaid. Kuigi teadlikkus hartast jääb endiselt madalaks, pakub see veebileht ülevaate sellest, kuidas kohtud ja võrdõigusasutused on hartale oma otsustes viidanud, selgitades harta kasutamise erinevaid võimalusi.
Teadlikkuse tõstmist hartast kaasrahastab Euroopa Põhivabaduste Ühendus läbi Euroopa Komisjoni vahendite.
Harta kasutamine Eestis
Vahemikus 01.09.2018–31.08.2023 on Riigikohus Euroopa Liidu põhiõiguste hartale viidanud 14 korda ja ringkonnakohtud 12 korda. Kõige rohkem on kohtud viidanud artiklile 47 – õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele. Enamikel juhtudel leidsid kohtud, et artiklit 47 ei olnud rikutud või kasutasid artiklit õiguste selgitamiseks. Olulise erandina võib välja tuua kohtuasja nr 5-20-10, milles Riigikohus tugines muuhulgas harta artiklile 47, et tunnistada kolm välismaalaste seaduse sätet põhiseadusevastaseks.
Riigikohus on kasutanud hartat koosmõjus teiste õigusallikatega veel kahel korral siseriiklike sätete põhiseadusevastaseks tunnistamisel – artiklit 21 (diskrimineerimiskeeld) asjas 5-19-29 ning artiklit 7 (era- ja perekonnaelu austamine), 8 (isikuandmete kaitse) ning 11 (sõna- ja teabevabadus) asjas 1-16-6179.
Kohtud on viidanud hartale viies asjas, mis puudutasid varjupaigataotlejate õigusi. Riigikohus on kahes otsuses viidanud artiklile 19 (kaitse tagasisaatmise, väljasaatmise või väljaandmise korral) ja artiklile 18 (varjupaigaõigus) ning ühes otsuses artiklile 6 (õigus vabadusele ja turvalisusele) arutades varjupaigataotleja kinnipidamise õigustatust. Ringkonnakohtud on lisaks viidanud artiklile 4 (piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld).
Ringkonnakohtud on järgmiseks kõige enam kasutanud artiklit 8 (isikuandmete kaitse) ja artiklit 41 (õigus heale haldusele), viidates kummalegi kahes otsuses.
Õiguskantsler viitab ELi põhiõiguste hartale tavaliselt mõned korrad aastas. Näiteks on õiguskantsler korduvalt viidanud artiklile 41, selgitades muuhulgas, et haldusorganil on kohustus oma otsuseid põhjendada ning et igaühel on õigus sellele, et asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult.
Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik on viidanud harta artiklile 21 (diskrimineerimiskeeld) ja artiklile 23 (naiste ja meeste võrdõiguslikkus) koos teiste õigusallikatega kahes arvamuses aastatel 2012 ja 2016.
I jaotis - Väärikus
Artikkel 1 – Inimväärikus
Inimväärikus on puutumatu. Seda tuleb austada ja kaitsta.
Artikkel 2 – Õigus elule
- Igaühel on õigus elule.
- Kedagi ei tohi surma mõista ega hukata.
Artikkel 3 – Õigus isikupuutumatusele
- Igaühel on õigus kehalisele ja vaimsele puutumatusele.
- Meditsiini ja bioloogia valdkonnas tuleb eelkõige austada järgmisi nõudeid ja keelde:
- asjaomase isiku vaba ja teadliku nõusoleku, mis on antud seaduses ettenähtud korra kohaselt, nõue,eugeeniliste, eelkõige isikute valikuga seotud toimingute keeld,
- inimkehast või selle osast kui sellisest rahalise tulu saamise keeld,
- inimeste reproduktiivse kloonimise keeld.
Artikkel 4 – Piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld
Kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.
Seotud kohtulahendid
Valgevene Vabariigi kodanik XX saabus Leedust Läti kaudu Eestisse ja esitas PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA jättis taotluse läbi vaatamata, sest taotluse läbivaatamise eest vastutas Dublini III määruse järgi Leedu Vabariik. Kaebaja vaidlustas otsuse, väites, et Leedus toimuv menetlus Dublini III määruse nõuetele, kuna tema rahvusvahelise kaitse taotlust on menetletud ebamõistlikult pikka aega ja talle ei tagatud Leedus meditsiiniabi kättesaadavust.Ringkonnakohus märkis, et Dublini süsteem põhineb vastastikusel usaldusel ning seega tuleb eeldada, et igas liikmesriigis toimub rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemine kooskõlas EL põhiõiguste harta, Genfi 1951. a pagulasseisundi konventsiooni ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni nõuetega. Kohus selgitas, et kõnealune eeldus ei ole siiski ümberlükkamatu, vaid liikmesriik ei tohi rahvusvahelise kaitse taotlejat anda üle vastutavale liikmesriigile, kui talle ei saa olla teadmata, et selle liikmesriigi varjupaigamenetluses ja taotlejate vastuvõtutingimustes esinevad eriti olulised süsteemsed puudused kujutavad endast kaalukaid ja tõendatud asjaolusid, mis annavad alust arvata, et taotlejal tekib reaalne oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt EL põhiõiguste harta art 4 tähenduses. Kohus leidis, et praeguses asjas ei ole põhjust järeldada, et Leedu rahvusvahelise kaitse menetluses või taotlejate vastuvõtutingimustes esineksid sellised süsteemsed puudused, mis annaksid alust arvata, et apellanti võiks Leedus ähvardada reaalne ebainimliku või alandava kohtlemise oht, mistõttu jättis kohus kaebuse rahuldamata.
Artikkel 5 – Orjapidamise ja sunniviisilise töö keeld
- Kedagi ei tohi pidada orjuses ega sunduses.
- Kelleltki ei tohi nõuda sunniviisilist või kohustuslikku töötamist.
- Inimkaubandus on keelatud.
Jaotis II - Vabadused
Artikkel 6 – Õigus vabadusele ja turvalisusele
Igaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele.
Seotud kohtulahendid
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tabas ebaseaduslikult piiriületamiselt 66-aastase Armeenia Vabariigi kodaniku. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse ning PPA esitas halduskohtule taotluse isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Taotluse kohaselt oli isiku kinnipidamine vältimatult vajalik välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 5 ja 6 alusel, kuna on põhjendatud alus arvata, et ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks ning ta võib osutuda ohtlikuks riigi julgeolekule või avalikule korrale.Riigikohus selgitas, et VRKS § 361 lg 2 p 5 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p-ga d nii, et selle sätte alusel saab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada üksnes juhul, kui teda peetakse juba kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks. Kuna antud juhul see tingimus polnud täidetud, ei olnud isiku kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel lubatav. Kolleegium juhtis seadusandja tähelepanu VRKS § 361 lg 2 p 5 täpsustamise vajadusele, märkides, et seadus, mis volitab kohut jätma isiku ilma tema vabadusest, peab nii Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt kui ka EL põhiõiguste harta art 52 lg 1 nõuetele vastamiseks olema piisavalt täpne ja kohaldamise seisukohast ettenähtav, et vältida täielikult omavoli ohtu.
VRKS § 361 lg 2 p 6 võimaldab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada, kui see on riigi julgeoleku või avaliku korra kaitsmiseks vältimatult vajalik, see säte vastab direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p-le e. Riigikohus selgitas, et arvestades EL põhiõiguste harta art-s 6 ette nähtud vabadusõiguse tähtsust ja sekkumise tõsidust, mida kinnipidamine selle õiguse suhtes endast kujutab, tuleb vabadusõiguse kasutamise piirangute puhul piirduda rangelt vajalikuga. Tulenevalt vajalikkuse nõudest on taotleja kinnipidamine direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p e alusel avaliku korra ohustamise tõttu põhjendatud üksnes siis, kui isiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Kolleegiumi hinnangul ei saa antud juhul pidada kinnipidamist avaliku korra kaitsmise eesmärgil põhjendatuks ainuüksi seetõttu, et puudutatud isik sisenes riiki ebaseaduslikult ja eiras talle kohaldatud sissesõidukeeldu. Seepärast ei olnud isiku kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel põhjendatud. Eelnevale tuginedes leidis Riigikohus, et PPA taotlus puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks tuleb jätta rahuldamata.
Artikkel 7 – Era- ja perekonnaelu austamine
Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust.
Seotud kohtulahendid
H.K. mõisteti süüdi varguses, arvutikelmuses ja õigusemõistmises osaleja vastu suunatud vägivallas. Arvutikelmus seisnes raha väljavõtmises sularahaautomaadist teise isiku pangakaardiga kolmel korral ilma nende teadmata. Arvutikelmuses süüdimõistmiseks tugines maakohus muuhulgas andmete protokollile, mis saadi sideettevõtjalt kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku §-ga 901. Selle sätte kohaselt on uurimisasutusel eeluurimismenetluse käigus prokuratuuri loal (alates 01.01.2022 eeluurimiskohtuniku loal) õigus küsida elektroonilise side ettevõtjatelt elektroonilise side seaduse § 1111 lõigetes 2 ja 3 loetletud andmeid. Süüdistatava advokaat vaidlustas süüdimõistva otsuse, väites, et sideettevõtjalt saadud andmete protokollid ei ole lubatavad tõendid, kuna nende kasutamist lubavad õigusnormid on vastuolus EL-i õigusega.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusega peatati asja menetlus ja esitati Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus. Euroopa Kohus leidis otsuses nr C-746/18, et direktiivi 2002/58/EÜ artikli 15 lõiget 1 tuleb koostoimes EL-i põhiõiguste harta artiklitega 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõikega 1 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus õigusnormid, mis võimaldavad juurdepääsu liiklus- või asukohaandmete kogumile, millest võib saada teavet elektroonilise side vahendi kasutaja sideseansside või tema kasutatavate lõppseadmete asukoha kohta ja teha tema eraelu kohta täpseid järeldusi, ilma et see juurdepääs piirduks menetlustega, mille eesmärk on võitlus raske kuritegevuse vastu või avalikku julgeolekut ähvardava suure ohu ärahoidmine.Sellest tulenevalt leidis Riigikohus, et sideandmeid puudutavad päringud rikkusid direktiivi 2002/58/EÜ artikli 15 lõiget 1 ja EL-i põhiõiguste harta artiklitega 7, 8 ning 11 tagatud era- ja perekonnaelu puutumatust, õigust isikuandmete kaitsele ning sõna- ja teabevabadust. Riigikohus otsustas, et elektroonilise side seaduse § 1111 lõige 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 901 lõige 2 on vastuolus EL-i õigusega, mistõttu tuleb need sätted jätta kohaldamata. Samas leidis Riigikohus, et sideettevõtja protokoll oli kaudne tõend arvutikelmuse tõendamisel ega olnud süüdimõistva otsuse jaoks määrava tähtsusega. Sellest tulenevalt jäeti rahuldamata taotlused, millega sooviti süüdistatava õigeksmõistmist ja talle kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamist. Siiski leidis kohus, et süüdistatava eraelu puutumatusesse õigusvastast sekkumist ei saa pidada väheoluliseks, mistõttu otsustati jätta H.K.-le maakohtus kantud riigi õigusabi tasu riigi kanda.
X esitas Tallinna Halduskohtule uue kaebuse, milles palus kohustada AKI-t jätkama järelevalvemenetlust, leides, et AKI ei võtnud arvesse, et kaebaja isikut on võimalik tuvastada isegi initsiaalide või vaid nime ja vanuse abil. Selle tulemusena on kaebajat ähvardatud töökaaslaste poolt ja uue töö otsimine on raskendatud. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.Ringkonnakohus analüüsis kriteeriume, mida tuleb arvesse võtta isikuandmete avaldamisel ajakirjanduslikel eesmärkidel ning õigust olla internetis unustatud, mis on muuhulgas EL põhiõiguste harta art-te 7 ja 8 kaitsealas. Ringkonnakohus viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mille kohaselt tuleb veebist leitava teabe puhul tasakaalustada andmesubjekti õigusi üldsuse õigusega saada teavet minevikusündmuste ja kaasaegse ajaloo kohta digitaalsete pressiarhiivide kasutamise kaudu. Ringkonnakohus märkis, et viidatud kohtuasjas peeti kõiki vastanduvaid huvisid tasakaalustavaks lahendust, kus isiku ees- ja perekonnanimi asendati ajalehe veebiarhiivis tähega X. Ringkonnakohus jättis X-i apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.Kohtulahend
Artikkel 8 – Isikuandmete kaitse
- Igaühel on õigus oma isikuandmete kaitsele.
- Selliseid andmeid tuleb töödelda asjakohaselt ning kindlaksmääratud eesmärkidel ja asjaomase isiku nõusolekul või muul seaduses ettenähtud õiguslikul alusel. Igaühel on õigus tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja nõuda nende parandamist.
- Nende sätete täitmist kontrollib sõltumatu asutus.
Seotud kohtulahendid
H.K. mõisteti süüdi varguses, arvutikelmuses ja õigusemõistmises osaleja vastu suunatud vägivallas. Arvutikelmus seisnes raha väljavõtmises sularahaautomaadist teise isiku pangakaardiga kolmel korral ilma nende teadmata. Arvutikelmuses süüdimõistmiseks tugines maakohus muuhulgas andmete protokollile, mis saadi sideettevõtjalt kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku §-ga 901. Selle sätte kohaselt on uurimisasutusel eeluurimismenetluse käigus prokuratuuri loal (alates 01.01.2022 eeluurimiskohtuniku loal) õigus küsida elektroonilise side ettevõtjatelt elektroonilise side seaduse § 1111 lõigetes 2 ja 3 loetletud andmeid. Süüdistatava advokaat vaidlustas süüdimõistva otsuse, väites, et sideettevõtjalt saadud andmete protokollid ei ole lubatavad tõendid, kuna nende kasutamist lubavad õigusnormid on vastuolus EL-i õigusega.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusega peatati asja menetlus ja esitati Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus. Euroopa Kohus leidis otsuses nr C-746/18, et direktiivi 2002/58/EÜ artikli 15 lõiget 1 tuleb koostoimes EL-i põhiõiguste harta artiklitega 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõikega 1 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus õigusnormid, mis võimaldavad juurdepääsu liiklus- või asukohaandmete kogumile, millest võib saada teavet elektroonilise side vahendi kasutaja sideseansside või tema kasutatavate lõppseadmete asukoha kohta ja teha tema eraelu kohta täpseid järeldusi, ilma et see juurdepääs piirduks menetlustega, mille eesmärk on võitlus raske kuritegevuse vastu või avalikku julgeolekut ähvardava suure ohu ärahoidmine.
Sellest tulenevalt leidis Riigikohus, et sideandmeid puudutavad päringud rikkusid direktiivi 2002/58/EÜ artikli 15 lõiget 1 ja EL-i põhiõiguste harta artiklitega 7, 8 ning 11 tagatud era- ja perekonnaelu puutumatust, õigust isikuandmete kaitsele ning sõna- ja teabevabadust. Riigikohus otsustas, et elektroonilise side seaduse § 1111 lõige 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 901 lõige 2 on vastuolus EL-i õigusega, mistõttu tuleb need sätted jätta kohaldamata. Samas leidis Riigikohus, et sideettevõtja protokoll oli kaudne tõend arvutikelmuse tõendamisel ega olnud süüdimõistva otsuse jaoks määrava tähtsusega. Sellest tulenevalt jäeti rahuldamata taotlused, millega sooviti süüdistatava õigeksmõistmist ja talle kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamist. Siiski leidis kohus, et süüdistatava eraelu puutumatusesse õigusvastast sekkumist ei saa pidada väheoluliseks, mistõttu otsustati jätta H.K.-le maakohtus kantud riigi õigusabi tasu riigi kanda.
X esitas Tallinna Halduskohtule uue kaebuse, milles palus kohustada AKI-t jätkama järelevalvemenetlust, leides, et AKI ei võtnud arvesse, et kaebaja isikut on võimalik tuvastada isegi initsiaalide või vaid nime ja vanuse abil. Selle tulemusena on kaebajat ähvardatud töökaaslaste poolt ja uue töö otsimine on raskendatud. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.Ringkonnakohus analüüsis kriteeriume, mida tuleb arvesse võtta isikuandmete avaldamisel ajakirjanduslikel eesmärkidel ning õigust olla internetis unustatud, mis on muuhulgas EL põhiõiguste harta art-te 7 ja 8 kaitsealas. Ringkonnakohus viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mille kohaselt tuleb veebist leitava teabe puhul tasakaalustada andmesubjekti õigusi üldsuse õigusega saada teavet minevikusündmuste ja kaasaegse ajaloo kohta digitaalsete pressiarhiivide kasutamise kaudu. Ringkonnakohus märkis, et viidatud kohtuasjas peeti kõiki vastanduvaid huvisid tasakaalustavaks lahendust, kus isiku ees- ja perekonnanimi asendati ajalehe veebiarhiivis tähega X. Ringkonnakohus jättis X-i apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.Kohtulahend
X esitas Tallinna Halduskohtule uue kaebuse, milles palus kohustada AKI-t jätkama järelevalvemenetlust, leides, et AKI ei võtnud arvesse, et kaebaja isikut on võimalik tuvastada isegi initsiaalide või vaid nime ja vanuse abil. Selle tulemusena on kaebajat ähvardatud töökaaslaste poolt ja uue töö otsimine on raskendatud. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.Ringkonnakohus analüüsis kriteeriume, mida tuleb arvesse võtta isikuandmete avaldamisel ajakirjanduslikel eesmärkidel ning õigust olla internetis unustatud, mis on muuhulgas EL põhiõiguste harta art-te 7 ja 8 kaitsealas. Ringkonnakohus viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mille kohaselt tuleb veebist leitava teabe puhul tasakaalustada andmesubjekti õigusi üldsuse õigusega saada teavet minevikusündmuste ja kaasaegse ajaloo kohta digitaalsete pressiarhiivide kasutamise kaudu. Ringkonnakohus märkis, et viidatud kohtuasjas peeti kõiki vastanduvaid huvisid tasakaalustavaks lahendust, kus isiku ees- ja perekonnanimi asendati ajalehe veebiarhiivis tähega X. Ringkonnakohus jättis X-i apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.Kohtulahend
Euroopa Komisjon registreeris 19.09.2018 kodanikualgatuse „Eat ORIGINal! Unmask your Food“, mille eesmärk on muuta kohustuslikuks päritoluriigi märkimine kõigile Euroopa Liidus ringlevatele toitudele ning parandada ja ühtlustada toodete märgistusi, et tagada toidutarneahela läbipaistvus. Eestist kogutud 5471 toetusavaldust esitati Siseministeeriumile kontrollimiseks. Siseministeerium leidis, et 2982 toetusavaldust on kehtivad. Kodanikualgatuse korraldajad esitasid Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-le 41 tuginedes Siseministeeriumile taotluse tutvuda algatuse kontrollitoimikuga, et selgitada välja Eestist antud toetusavalduste kõrge kehtetuse määra põhjus ning hinnata, kas toetusavalduste kontroll on tehtud vastavalt Euroopa Komisjoni kehtestatud reeglitele. Siseministeerium keeldus, viidates, et isikuandmete töötlemine peab toimuma vastavalt isikuandmete kaitse üldmäärusele. Kodanikualgatuse korraldajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, nõudes, et Siseministeerium võimaldaks neil tutvuda toetusavalduste kontrollimist puudutavate andmetega. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ja kuulutas menetluse kehtetute toetusavalduste nimekirja osas kinniseks ning piiras kaebaja õigust sellega tutvuda. Halduskohus leidis, et Siseministeeriumi poolt esitatud kehtetute toetusavalduste nimekirjas sisalduvate ligi 2500 inimese isikuandmete kaitse vajadus kaalub üles kaebaja õiguse sellega tutvuda.Kaebaja leidis apellatsioonkaebuses, et piirates kaebaja võimalust tutvuda toetusavalduste nimekirjaga, mis oli kohtuasja lahendamisel keskse tähtsusega tõend, rikkus halduskohus EL põhiõiguste harta art 47 lg-s 2 sätestatud kaitseõigust, kaebaja õigust olla ära kuulatud ja poolte võrdsuse põhimõtet. Kaebaja leidis, et toetusavalduste kehtivuse põhjalik kontroll on kodanikualgatuse „Eat Original“ toetajate huvides ning kaebajate õigusi on piiratud ebaproportsionaalselt vastuolus EL põhiõiguste harta art 52 lg-ga 1.Ringkonnakohus leidis, et toetusavalduste nimekirjale juurdepääsu piiramine ei riku apellandi EL põhiõiguste harta art-st 47 tulenevat õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtumenetlusele, sest seda õigust on piiratud harta art-s 8 sätestatud õiguse kaitseks ning arvestades seejuures harta art 52 lg-s 1 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et Siseministeerium on toetusavalduste kontrollimisel lähtunud asjakohastest kriteeriumitest ning jättis kaebuse rahuldamata.
Euroopa Komisjon registreeris 19.09.2018 kodanikualgatuse „Eat ORIGINal! Unmask your Food“, mille eesmärk on muuta kohustuslikuks päritoluriigi märkimine kõigile Euroopa Liidus ringlevatele toitudele ning parandada ja ühtlustada toodete märgistusi, et tagada toidutarneahela läbipaistvus. Eestist kogutud 5471 toetusavaldust esitati Siseministeeriumile kontrollimiseks. Siseministeerium leidis, et 2982 toetusavaldust on kehtivad. Kodanikualgatuse korraldajad esitasid Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-le 41 tuginedes Siseministeeriumile taotluse tutvuda algatuse kontrollitoimikuga, et selgitada välja Eestist antud toetusavalduste kõrge kehtetuse määra põhjus ning hinnata, kas toetusavalduste kontroll on tehtud vastavalt Euroopa Komisjoni kehtestatud reeglitele. Siseministeerium keeldus, viidates, et isikuandmete töötlemine peab toimuma vastavalt isikuandmete kaitse üldmäärusele. Kodanikualgatuse korraldajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, nõudes, et Siseministeerium võimaldaks neil tutvuda toetusavalduste kontrollimist puudutavate andmetega. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ja kuulutas menetluse kehtetute toetusavalduste nimekirja osas kinniseks ning piiras kaebaja õigust sellega tutvuda. Halduskohus leidis, et Siseministeeriumi poolt esitatud kehtetute toetusavalduste nimekirjas sisalduvate ligi 2500 inimese isikuandmete kaitse vajadus kaalub üles kaebaja õiguse sellega tutvuda.Kaebaja leidis apellatsioonkaebuses, et piirates kaebaja võimalust tutvuda toetusavalduste nimekirjaga, mis oli kohtuasja lahendamisel keskse tähtsusega tõend, rikkus halduskohus EL põhiõiguste harta art 47 lg-s 2 sätestatud kaitseõigust, kaebaja õigust olla ära kuulatud ja poolte võrdsuse põhimõtet. Kaebaja leidis, et toetusavalduste kehtivuse põhjalik kontroll on kodanikualgatuse „Eat Original“ toetajate huvides ning kaebajate õigusi on piiratud ebaproportsionaalselt vastuolus EL põhiõiguste harta art 52 lg-ga 1.Ringkonnakohus leidis, et toetusavalduste nimekirjale juurdepääsu piiramine ei riku apellandi EL põhiõiguste harta art-st 47 tulenevat õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtumenetlusele, sest seda õigust on piiratud harta art-s 8 sätestatud õiguse kaitseks ning arvestades seejuures harta art 52 lg-s 1 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et Siseministeerium on toetusavalduste kontrollimisel lähtunud asjakohastest kriteeriumitest ning jättis kaebuse rahuldamata.
Artikkel 9 – Õigus abielluda ja õigus luua perekond
Õigus abielluda ja õigus luua perekond tagatakse nende õiguste kasutamist reguleerivate siseriiklike õigusaktide kohaselt.
Artikkel 10 – Mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus
- Igaühel on õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele. See õigus kätkeb vabadust muuta usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada usku või veendumusi nii üksi kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu.
- Õigust keelduda sõjaväeteenistusest oma veendumuste tõttu tunnustatakse selle õiguse kasutamist reguleerivate siseriiklike õigusaktide kohaselt.
Artikkel 11 – Sõna- ja teabevabadus
- Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest.
- Massiteabevahendite vabadust ja mitmekesisust austatakse.
Seotud kohtulahendid
H.K. mõisteti süüdi varguses, arvutikelmuses ja õigusemõistmises osaleja vastu suunatud vägivallas. Arvutikelmus seisnes raha väljavõtmises sularahaautomaadist teise isiku pangakaardiga kolmel korral ilma nende teadmata. Arvutikelmuses süüdimõistmiseks tugines maakohus muuhulgas andmete protokollile, mis saadi sideettevõtjalt kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku §-ga 901. Selle sätte kohaselt on uurimisasutusel eeluurimismenetluse käigus prokuratuuri loal (alates 01.01.2022 eeluurimiskohtuniku loal) õigus küsida elektroonilise side ettevõtjatelt elektroonilise side seaduse § 1111 lõigetes 2 ja 3 loetletud andmeid. Süüdistatava advokaat vaidlustas süüdimõistva otsuse, väites, et sideettevõtjalt saadud andmete protokollid ei ole lubatavad tõendid, kuna nende kasutamist lubavad õigusnormid on vastuolus EL-i õigusega.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusega peatati asja menetlus ja esitati Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus. Euroopa Kohus leidis otsuses nr C-746/18, et direktiivi 2002/58/EÜ artikli 15 lõiget 1 tuleb koostoimes EL-i põhiõiguste harta artiklitega 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõikega 1 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus õigusnormid, mis võimaldavad juurdepääsu liiklus- või asukohaandmete kogumile, millest võib saada teavet elektroonilise side vahendi kasutaja sideseansside või tema kasutatavate lõppseadmete asukoha kohta ja teha tema eraelu kohta täpseid järeldusi, ilma et see juurdepääs piirduks menetlustega, mille eesmärk on võitlus raske kuritegevuse vastu või avalikku julgeolekut ähvardava suure ohu ärahoidmine.
Sellest tulenevalt leidis Riigikohus, et sideandmeid puudutavad päringud rikkusid direktiivi 2002/58/EÜ artikli 15 lõiget 1 ja EL-i põhiõiguste harta artiklitega 7, 8 ning 11 tagatud era- ja perekonnaelu puutumatust, õigust isikuandmete kaitsele ning sõna- ja teabevabadust. Riigikohus otsustas, et elektroonilise side seaduse § 1111 lõige 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 901 lõige 2 on vastuolus EL-i õigusega, mistõttu tuleb need sätted jätta kohaldamata. Samas leidis Riigikohus, et sideettevõtja protokoll oli kaudne tõend arvutikelmuse tõendamisel ega olnud süüdimõistva otsuse jaoks määrava tähtsusega. Sellest tulenevalt jäeti rahuldamata taotlused, millega sooviti süüdistatava õigeksmõistmist ja talle kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamist. Siiski leidis kohus, et süüdistatava eraelu puutumatusesse õigusvastast sekkumist ei saa pidada väheoluliseks, mistõttu otsustati jätta H.K.-le maakohtus kantud riigi õigusabi tasu riigi kanda.
Artikkel 12 – Kogunemis- ja ühinemisvabadus
- Igaühel on õigus rahumeelselt koguneda ning moodustada ühinguid kõigil tasanditel, eelkõige poliitika, ametiühingute ja kodanikuühiskonna valdkonnas; see kätkeb igaühe õigust oma huvide kaitseks ametiühinguid luua ja neisse astuda.
- Liidu tasandi poliitilised erakonnad toetavad liidu kodanike poliitilise tahte väljendamist.
Artikkel 13 – Kunsti ja teaduse vabadus
Kunsti ja teadusuuringuid ei piirata. Akadeemilist vabadust austatakse.
Artikkel 14 – Õigus haridusele
- Igaühel on õigus haridusele ning õigus saada kutse- ja täiendusõpet.
- See õigus kätkeb võimalust saada tasuta kohustuslikku haridust.
- Vabadust asutada demokraatia põhimõtetest lähtudes haridusasutusi ja vanemate õigust tagada lastele oma usuliste, filosoofiliste ja pedagoogiliste veendumuste kohane haridus ja õpetamine austatakse nimetatud vabaduse ja õiguse kasutamist reguleerivate siseriiklike õigusaktide kohaselt.
Artikkel 15 – Kutsevabadus ja õigus teha tööd
- Igaühel on õigus teha tööd ja tegutseda vabalt valitud või vastuvõetaval kutsealal.
- Igal liidu kodanikul on vabadus otsida tööd, töötada, teostada asutamisõigust ning pakkuda teenuseid kõikides liikmesriikides.
- Kolmandate riikide kodanikel, kellel on luba töötada liikmesriikide territooriumil, on õigus liidu kodanikega võrdsetele töötingimustele.
Artikkel 16 – Ettevõtlusvabadus
Ettevõtlusvabadust tunnustatakse liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt.
Artikkel 17 – Õigus omandile
- Igaühel on õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit. Kelleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvituse eest. Omandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides.
- Intellektuaalomandit kaitstakse.
Artikkel 18 – Varjupaigaõigus
Varjupaigaõigus tagatakse 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni ja 31. jaanuari 1967. aasta pagulasseisundi protokolli sätete ning Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „aluslepingud”) kohaselt.
Seotud kohtulahendid
Venemaalt pärit pere esitas Eestis rahvusvahelise kaitse taotlused, mille PPA lükkas tagasi. Perele esitati lahkumisettekirjutused ja täiskasvanud pereliikmetele sissesõidukeelud. Halduskohus ja ringkonnakohus nõustusid, et kaebajatele ei ole alust anda rahvusvahelist kaitset. Samas leidis ringkonnakohus, et arvestades ühe tütre vaimset seisundit, tuleb perekonna ühtsuse tagamiseks nii tema kui tema perekonnaliikmete lahkumisettekirjutused tühistada ning anda neile elamisluba muul seaduses sätestatud alusel. Riigikohus analüüsis lahkumisettekirjutuste ja sissesõidukeelu õiguspärasust, muuhulgas viidates EL põhiõiguste hartale, selgitades, et tagasisaatmisotsuses ei või kohustada isikut lahkuma riiki, mille puhul on põhjendatult alust arvata, et tagasisaatmisotsuse täitmise korral ähvardab seda isikut reaalne oht, et teda koheldakse viisil, mis on harta art-ga 18 või art 19 lg-ga 2 vastuolus. Riigikohus samuti selgitas, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on isiku väljasaatmine tema tervisliku olukorra tõttu keelatud vaid väga erandlikel juhtudel ning et Euroopa Kohtu kohaselt on EL põhiõiguste harta alusel on väljasaatmiskeelu standard sama. Riigikohus leidis, et antud juhul ei ole tütre vaimne seisund takistuseks väljasaatmisel. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse osaliselt ning jättis jõusse lahkumisettekirjutused ja isa sissesõidukeelu.
Artikkel 19 – Kaitse tagasisaatmise, väljasaatmise või väljaandmise korral
- Kollektiivne väljasaatmine on keelatud.
- Kedagi ei tohi tagasi saata, välja saata või välja anda riiki, kus teda tõsiselt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus.
Seotud kohtulahendid
Venemaalt pärit pere esitas Eestis rahvusvahelise kaitse taotlused, mille PPA lükkas tagasi. Perele esitati lahkumisettekirjutused ja täiskasvanud pereliikmetele sissesõidukeelud. Halduskohus ja ringkonnakohus nõustusid, et kaebajatele ei ole alust anda rahvusvahelist kaitset. Samas leidis ringkonnakohus, et arvestades ühe tütre vaimset seisundit, tuleb perekonna ühtsuse tagamiseks nii tema kui tema perekonnaliikmete lahkumisettekirjutused tühistada ning anda neile elamisluba muul seaduses sätestatud alusel. Riigikohus analüüsis lahkumisettekirjutuste ja sissesõidukeelu õiguspärasust, muuhulgas viidates EL põhiõiguste hartale, selgitades, et tagasisaatmisotsuses ei või kohustada isikut lahkuma riiki, mille puhul on põhjendatult alust arvata, et tagasisaatmisotsuse täitmise korral ähvardab seda isikut reaalne oht, et teda koheldakse viisil, mis on harta art-ga 18 või art 19 lg-ga 2 vastuolus. Riigikohus samuti selgitas, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on isiku väljasaatmine tema tervisliku olukorra tõttu keelatud vaid väga erandlikel juhtudel ning et Euroopa Kohtu kohaselt on EL põhiõiguste harta alusel on väljasaatmiskeelu standard sama. Riigikohus leidis, et antud juhul ei ole tütre vaimne seisund takistuseks väljasaatmisel. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse osaliselt ning jättis jõusse lahkumisettekirjutused ja isa sissesõidukeelu.
Usbekistanist pärit kaebaja X esitas Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse, mille PPA jättis rahuldamata. PPA asus seisukohale, et kaebaja olukord ei vasta pagulasseisundi definitsioonile, kuna Usbekistanis karistataks teda tema telefonist leitud materjali tõttu seaduse järgi n-ö tavalise õigusrikkumise eest. PPA hinnangul tooks Usbekistanis talle vangistuse mõistmine tõenäoliselt kaasa tema piinamise, ebainimlike või alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise, kuid siiski leidis PPA, et talle ei saa talle täiendava kaitse saaja staatust omistada, kuna kaebaja ohustab Eesti Vabariigi julgeolekut ja tõenäoliselt ka avalikku korda.Riigikohus viitas EL põhiõiguste hartale selgitades täiendava kaitse olemust. Kohus selgitas, et 2011/95/EL art 15 p b mõttes „suure kahju“ liigi tõlgendamisel tuleb silmas pidada EL põhiõiguste harta art 19 lgt 2, mille kohaselt ei tohi kedagi saata tagasi riiki, kus teda tõsiselt ohustab ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine. Samas leidis Riigikohus, et kaebajat ähvardab päritoluriigis karistamine õigusrikkumise eest, mis ei kvalifitseeru tagakiusamisena. Kolleegiumi hinnangul ei saa Usbekistani kriminaalkoodeksis sätestatud karistusmäärasid pidada sedavõrd rangeks, et tegemist oleks ebainimliku karistamisega. Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.
Venemaalt pärit varjupaigataotlejate C ja Y rahvusvahelise kaitse taotlused jäeti rahuldamata. Kaebajad vaidlustasid otsused kohtus, vaieldes muuhulgas, et nende seksuaalsest sättumusest tingitud pikaajalise kiusamise tõttu on neil tekkinud vaimse tervise probleemid ja nad vajavad ravi, mistõttu tuleks neile anda täiendav kaitse. Ringkonnakohus selgitas kaebajate täiendava kaitse vajadust analüüsides, et direktiivi 2011/95/EL artikli 15 punktis b viidatud „suure kahju“ liigi tõlgendamisel tuleb silmas pidada EL põhiõiguste harta art 19 lg-t 2, mille kohaselt ei tohi kedagi saata tagasi riiki, kus teda tõsiselt ohustab ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine. Ringkonnakohus leidis, et kaebajate terviseprobleemid ja vajadus päritoluriigis psühhiaatrilise abi järele ei anna siiski alust saada täiendavat kaitset, kuna täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise. Ringkonnakohus jättis kaebused rahuldamata.
USA Justiitsministeerium esitas Eestile taotluse Eesti kodaniku XXi väljaandmiseks seoses sellega, et USA-s on XXile esitatud süüdistus küberkuritegude toimepanemises. Harju Maakohus tunnistas XXi väljaandmise õiguslikult lubatavaks ning Vabariigi Valitsus otsustas 03.09.2020 korraldusega anda XX USAle välja. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 03.09.2020 korralduse tühistamiseks. Kaebaja leidis, et väljaandmistaotlus oleks tulnud rahuldamata jätta, kuna taotlus oli poliitiliselt motiveeritud ning kuna taotluses esitatud info ei võimalda järeldada, et kaebaja on sooritanud kuriteo, samuti põhjusel, et COVID-19 levik USA-s kujutab endast reaalset ohtu kaebaja elule ja tervisele.Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse ja tühistas Vabariigi Valitsuse 03.09.2020 korralduse, kuna kohtu hinnangul ei hinnanud Vabariigi Valitsus sisuliselt kaebaja väljaandmisega kaasnevaid võimalikke ohtusid kaebaja tervisele tulenevalt COVID-19 levikust USA-s ja sealsetes kinnipidamisasutustes ega võtnud seetõttu väljaandmise proportsionaalsuse kaalumisel arvesse võimalust, et väljaandmine võib riivata kaebaja õigust tervise kaitsele.Apellatsiooniastmes selgitas ringkonnakohus, et kaebaja terviseseisundiga seonduvalt võib tema väljaandmist piirava alusena tulla kõne alla üksnes KrMS 436 lg 1 p-s 2 sätestatud alus – vastuolu Eesti õiguse üldpõhimõtetega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-d 2 ja 3 (õigus elule ja piinamise keeld) ning EL põhiõiguste harta § 19 (kaitse väljaandmise korral) on osa Eesti õiguse üldpõhimõtetest, mistõttu tuleb leida vastus küsimusele, kas kaebaja terviseseisund koosmõjus COVID-19 pandeemiaga on asjaoluks, mis tooks kaebajale USA-le väljaandmise korral tõenäoliselt kaasa ebainimliku või alandava kohtlemise või ohu elule ja tervisele.
Ringkonnakohus leidis, et isiku väljaandmist ei saa tõrjuda üksnes hüpoteetilise terviseohuga, mis tuleneb COVID-19 pandeemiast, kuna viirusesse võib haigestuda igal pool, sh ka Eesti vanglas, ning pole alust arvata, et kaebaja võiks vajaduse korral jääda USA-s vähemalt samaväärse arstiabita, nagu talle oleks tagatud Eestis. Ringkonnakohus rahuldas Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse.
III jaotis - Võrdsus
Artikkel 20 – Võrdsus seaduse ees
Kõik on seaduse ees võrdsed.
Artikkel 21 – Diskrimineerimiskeeld
- Keelatud on igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu.
- Igasugune kodakondsuse alusel diskrimineerimine on aluslepingute reguleerimisalas keelatud, ilma et eelöeldu piiraks nende erisätete kohaldamist.
Seotud kohtulahendid
Tartu Vanglas valvurina töötanud kaebaja vabastati teenistusest, kui tervisekontrollis selgus, et tema ühe kõrva kuulmine ei vasta vanglaametnike tervisenõuetele, mis kehtestati 2013. aastal valitsuse määrusega nr 12. Kaebaja vaidlustas teenistusest vabastamise kohtus ning taotles hüvitist. Kaebaja hinnangul on määrus nr 12 vastuolus põhiseadusega ning võrdse kohtlemise seadusega, mille rikkumine seisneb diskrimineerimises puude tõttu.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsustas taotleda Euroopa Kohtult eelotsust selle kohta, kas vaidlusaluses määruses sisalduv õigusnorm on vastuolus direktiiviga 2000/78/EÜ. Euroopa Kohtu eelotsusele tuginevalt tunnistas Riigikohus määruse nr 12 sätted põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, milles need kohustasid nõrgenenud kuulmisega vanglaametniku teenistusest vabastama ega lubanud kuulmislangust näiteks kuuldeaparaadiga korrigeerida või vajadusel ametniku tööülesandeid muuta. Riigikohus tõi välja, et nii Eesti põhiseadus kui ka Euroopa Liidu õigus rõhutavad vajadust võtta kasutusele mõistlikud abinõud, et tagada puuetega inimeste võrdne kohtlemine. Riigikohus viitas diskrimineerimiskeeldu selgitades muuhulgas EL põhiõiguste harta artikli 21 lõikele 1.
Kohus viitas samuti EL põhiõiguste harta artikli 51 lõikele 1, mis puudutab harta reguleerimisala – kuna määruse nr 12 sätted olid samal ajal vastuolus nii Eesti põhiseaduse kui ka ELi õigusaktidega, pidi kohus otsustama, kas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus on lubatud või tuleks jätta sätted vastuolu tõttu ELi õigusega konkreetses kohtuasjas lihtsalt kohaldamata. Kohus asus seisukohale, et vaidlusaluste sätete põhiseaduspärasuse kontrollimine on lubatud, kuna see ei kahjusta EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust ega EL põhiõiguste hartaga isikutele tagatud kaitse taset.
Artikkel 22 – Kultuuriline, usuline ja keeleline mitmekesisus
Liit austab kultuurilist, usulist ja keelelist mitmekesisust.
Artikkel 23 – Naiste ja meeste võrdõiguslikkus
Naiste ja meeste võrdõiguslikkus tuleb tagada kõikides valdkondades, kaasa arvatud tööhõive, töö ja palk.
Võrdõiguslikkuse põhimõte ei takista säilitamast või võtmast meetmeid, mis annavad alaesindatud soole erilisi eeliseid.
Artikkel 24 – Lapse õigused
- Lastel on õigus heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele. Lapsed võivad vabalt väljendada oma seisukohti. Neid seisukohti võetakse arvesse lapsega seotud küsimustes vastavalt tema vanusele ja küpsusele.
- Kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid.
- Igal lapsel on õigus säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma mõlema vanemaga, kui see ei ole lapse huvidega vastuolus.
Artikkel 25 – Eakate õigused
Liit tunnustab ja austab eakate õigust elada inimväärset ja iseseisvat elu ning osaleda sotsiaal- ja kultuurielus.
Artikkel 26 – Puuetega inimeste integreerimine ühiskonda
Liit tunnustab ja austab puuetega inimeste õigust saada kasu meetmetest, mille eesmärk on tagada nende iseseisvus, sotsiaalne ja tööalane integratsioon ning osalemine ühiskonnaelus.
IV jaotis - Solidaarsus
Artikkel 27 – Töötajate õigus olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud
Töötajatele või nende esindajatele tuleb asjakohasel tasandil tagada, et nad saaksid õigel ajal informatsiooni ja et nendega konsulteeritaks liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud juhtudel ja tingimustel.
Artikkel 28 – Kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õigus
Töötajatel ja tööandjatel või nende organisatsioonidel on liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt õigus pidada asjakohasel tasandil läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ja neid sõlmida ning huvide konflikti korral kollektiivselt oma õigusi kaitsta, sealhulgas streikida.
Artikkel 29 – Õigus kasutada tööhõiveteenuseid
Igaühel on õigus kasutada tasuta tööhõiveteenuseid.
Artikkel 30 – Kaitse põhjendamatu vallandamise korral
Igal töötajal on õigus kaitsele põhjendamatu vallandamise eest liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt.
Artikkel 31 – Head ja õiglased töötingimused
- Igal töötajal on õigus töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased.
- Igal töötajal on õigus maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele ja iga-aastasele tasulisele puhkusele.
Artikkel 32 – Keeld kasutada laste tööjõudu ja noorte töötajate kaitse
- Laste töölevõtmine on keelatud. Töölevõtmisel ei või vanuse alammäär olla madalam kui iga, mil lõpeb koolikohustus, ilma et eelöeldu mõjutaks noortele soodsamate eeskirjade kohaldamist ja piiratud erandeid.
- Töölevõetud noorte töötingimused peavad olema eakohased ning noori tuleb kaitsta majandusliku ekspluateerimise ja töö eest, mis võiks kahjustada nende ohutust, tervist või kehalist, vaimset, kõlbelist või sotsiaalset arengut või takistada hariduse omandamist.
Artikkel 33 – Perekonna- ja tööelu
- Perekond on õigusliku, majandusliku ja sotsiaalse kaitse all.
- Selleks et oleks võimalik perekonna- ja tööelu kokku sobitada, on igaühel õigus kaitsele vallandamise eest raseduse ja sünnituse tõttu, õigus tasulisele rasedus- ja sünnituspuhkusele ning lapsehoolduspuhkusele lapse sünni või lapsendamise järel.
Artikkel 34 – Sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi
- Liit tunnustab ja austab õigust sotsiaalkindlustushüvitistele ja sotsiaalteenustele, mille kaudu pakutakse liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud eeskirjade kohast kaitset raseduse ja sünnituse, haiguse, tööõnnetuste, ülalpeetavaks muutumise, eakuse või töökoha kaotuse korral.
- Igaühel, kelle elukoht on Euroopa Liidus ja kes seal seaduslikult liigub, on õigus saada sotsiaalkindlustushüvitisi ja sotsiaalseid soodustusi liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt.
- Sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemiseks tunnustab ja austab liit õigust sotsiaalabile ja eluasemetoetusele, et tagada liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud eeskirjade kohaselt rahuldav elu kõigile neile, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid.
Artikkel 35 – Tervishoid
Igaühel on õigus ennetavale tervishoiule ning ravile siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud tingimustel. Kõigi liidu poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel tagatakse inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse.
Artikkel 36 – Võimalus kasutada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid
Liidu sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks tunnustab ja austab liit võimalust kasutada aluslepingute kohaselt siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid.
Artikkel 37 – Keskkonnakaitse
Kõrgetasemeline keskkonnakaitse ja keskkonna kvaliteedi parandamine tuleb integreerida liidu poliitikasse ning tagada säästva arengu põhimõtte kohaselt.
Artikkel 38 – Tarbijakaitse
Liidu poliitikaga tagatakse tarbijakaitse kõrge tase.
V jaotis - Kodanike õigused
Artikkel 39 – Õigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel
- Igal liidu kodanikul on Euroopa Parlamendi valimistel õigus hääletada ja kandideerida selles liikmesriigis, kus on tema elukoht, samadel tingimustel kui selle riigi kodanikel.
- Euroopa Parlamendi liikmed valitakse otsestel ja üldistel valimistel vaba ja salajase hääletuse teel.
Seotud kohtulahendid
Romeo Kalda esitas Vabariigi Valimiskomisjonile avalduse enda registreerimiseks üksikkandidaadina Euroopa Parlamendi 2019. aasta valimistel. Vabariigi Valimiskomisjon jättis R. Kalda kandidaadina registreerimata. Valimiskomisjoni põhjenduste kohaselt ei vasta kaebaja kui kohtu poolt süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandev isik Euroopa Parlamendi liikmeks kandideerivale isikule esitatavatele nõuetele. Teiseks ei esitanud kaebaja kautsjoni tasumist tõendavat maksekorralduse koopiat, mille puudumine on kandidaadi registreerimata jätmise aluseks. R. Kalda esitas Riigikohtule kaebuse, leides, et Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 4 lõike 6 punkt 2 on vastuolus põhiseaduse §-ga 58, Euroopa inimõiguste konventsiooni esimese protokolli artikliga 3 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 40.Riigikohus tõi välja Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt liikmesriigi kodaniku hääletamisõigusest ilmajätmine kujutab endast EL põhiõiguste harta artikli 39 lõikes 2 tagatud õiguse teostamise piirangut. Harta artikli 52 lõike 1 kohaselt on selline piirang lubatav, kui see on seatud seadusega, arvestatud on nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet. Riigikohus leidis, et käesolevas asjas vaadeldav kandideerimisõiguse piirang vastab EL põhiõiguste hartale, kuna kaebaja on süüdi mõistetud rasketes isikuvastastes kuritegudes, mille eest talle on mõistetud eluaegne vanglakaristus. Piirangu eesmärk – tagada karistuse vältimatus ja õiguskorda jämedalt rikkunud isikute eemalhoidmine avaliku võimu teostamisest – on liidu poolt tunnustatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud õigusriigi põhimõtte raames. Riigikohus jättis kaebuse rahuldamata.
Artikkel 40 – Õigus hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel
Igal liidu kodanikul on õigus hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel selles liikmesriigis, kus on tema elukoht, samadel tingimustel kui selle riigi kodanikel.
Artikkel 41 – Õigus heale haldusele
- Igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul.
- See õigus kätkeb:
- igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada;
- igaühe õigust tutvuda teda puudutavate andmetega, võttes samal ajal arvesse konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huve;
- asutuste kohustust põhjendada oma otsuseid.
- Igaühel on õigus saada liikmesriikide õiguse ühiste üldprintsiipide kohaselt liidult hüvitist mis tahes kahju eest, mida selle institutsioonid või teenistujad on oma ülesannete täitmisel tekitanud.
- Igal kodanikul on õigus pöörduda liidu institutsioonide poole ühes aluslepingute keeltest ning talle tuleb vastata samas keeles.
Seotud kohtulahendid
Euroopa Komisjon registreeris 19.09.2018 kodanikualgatuse „Eat ORIGINal! Unmask your Food“, mille eesmärk on muuta kohustuslikuks päritoluriigi märkimine kõigile Euroopa Liidus ringlevatele toitudele ning parandada ja ühtlustada toodete märgistusi, et tagada toidutarneahela läbipaistvus. Eestist kogutud 5471 toetusavaldust esitati Siseministeeriumile kontrollimiseks. Siseministeerium leidis, et 2982 toetusavaldust on kehtivad. Kodanikualgatuse korraldajad esitasid Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-le 41 tuginedes Siseministeeriumile taotluse tutvuda algatuse kontrollitoimikuga, et selgitada välja Eestist antud toetusavalduste kõrge kehtetuse määra põhjus ning hinnata, kas toetusavalduste kontroll on tehtud vastavalt Euroopa Komisjoni kehtestatud reeglitele. Siseministeerium keeldus, viidates, et isikuandmete töötlemine peab toimuma vastavalt isikuandmete kaitse üldmäärusele. Kodanikualgatuse korraldajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, nõudes, et Siseministeerium võimaldaks neil tutvuda toetusavalduste kontrollimist puudutavate andmetega. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ja kuulutas menetluse kehtetute toetusavalduste nimekirja osas kinniseks ning piiras kaebaja õigust sellega tutvuda. Halduskohus leidis, et Siseministeeriumi poolt esitatud kehtetute toetusavalduste nimekirjas sisalduvate ligi 2500 inimese isikuandmete kaitse vajadus kaalub üles kaebaja õiguse sellega tutvuda.Kaebaja leidis apellatsioonkaebuses, et piirates kaebaja võimalust tutvuda toetusavalduste nimekirjaga, mis oli kohtuasja lahendamisel keskse tähtsusega tõend, rikkus halduskohus EL põhiõiguste harta art 47 lg-s 2 sätestatud kaitseõigust, kaebaja õigust olla ära kuulatud ja poolte võrdsuse põhimõtet. Kaebaja leidis, et toetusavalduste kehtivuse põhjalik kontroll on kodanikualgatuse „Eat Original“ toetajate huvides ning kaebajate õigusi on piiratud ebaproportsionaalselt vastuolus EL põhiõiguste harta art 52 lg-ga 1.
Ringkonnakohus leidis, et toetusavalduste nimekirjale juurdepääsu piiramine ei riku apellandi EL põhiõiguste harta art-st 47 tulenevat õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtumenetlusele, sest seda õigust on piiratud harta art-s 8 sätestatud õiguse kaitseks ning arvestades seejuures harta art 52 lg-s 1 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et Siseministeerium on toetusavalduste kontrollimisel lähtunud asjakohastest kriteeriumitest ning jättis kaebuse rahuldamata.
Kaebaja Kloostrimetsa Fideikomiss Usaldusühing tegeleb mahepõllumajandusliku tootmisega, sh kasvatab õunapuid. Põllumajandusamet on varem tunnistanud tema tootmise mahepõllumajanduse seadusele (MPõS) vastavaks. Peale kontrolle 2019. aastal väljastas Põllumajandusamet kaebajale kaks tõendavat dokumenti (16.10.2019 ja 16.12.2019), mille järgi on õunapuude toodang mittemahe, kuna proovides leidus keelatud taimekaitsevahendit. Kaebaja kinnitas, et ta ei ole taimekaitsevahendit kasutanud ja vaidlustas dokumendid halduskohtus.Tallinna Halduskohtu otsusega rahuldati kaebus osaliselt, tühistati Põllumajandusameti 16.10.2019 otsus ja tunnistati 16.12.2019 otsus formaalselt õigusvastaseks. 16.10.2019 otsus oli vigane, sest sisaldas valesid kehtivuskuupäevi ja valesid kontrolliprotokollide andmeid. Halduskohus leidis, et 16.12.2019 otsus ei sisaldanud põhjendusi, mistõttu oli haldusakt vormiveaga.
Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et kuigi dokumendile on ette nähtud kindel vorm, ei välista see, et kaalutlusõiguse alusel antud akti põhjendused esitatakse muus adressaadile kättesaadavas dokumendis. Ringkonnakohus viitas, et haldusakti põhjendamise nõue sisaldub ka EL põhiõiguste harta art 41 lg 2 punktis c, mistõttu ei saa kohtumenetluse käigus viidatud EL määruseid ja MPõS § 7 lg-t 51 pidada haldusmenetluse seaduse põhjendamisreeglite suhtes erinormiks.
Ringkonnakohus analüüsis ka proovide võtmist ja neis keelatud toimeaine sisaldust ning leidis, et vaidluse all oleva taimekaitsevahendi sisaldus istandusest võetud puulehtedes ei olnud tuvastatud piisava usutavusega. Seetõttu rahuldas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas halduskohtu otsuse osas, milles kaebus jäeti rahuldamata 16.12.2019 haldusakti tühistamise nõudes.
Artikkel 42 – Õigus tutvuda dokumentidega
Igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus tutvuda liidu institutsioonide, organite ja asutuste mis tahes kandjal säilitatavate dokumentidega.
Artikkel 43 – Euroopa ombudsman
Igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus pöörduda Euroopa ombudsmani poole seoses liidu institutsioonide, organite või asutuste tegevuses ilmnenud haldusomavoliga, välja arvatud Euroopa Liidu Kohtu tegevus õigusemõistjana.
Artikkel 44 – Õigus esitada petitsioone
Igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus pöörduda petitsiooniga Euroopa Parlamendi poole.
Artikkel 45 – Liikumis- ja elukohavabadus
- Igal liidu kodanikul on õigus liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada.
- Liikumis- ja elukohavabaduse võib aluslepingute kohaselt anda ka kolmandate riikide kodanikele, kes elavad seaduslikult liikmesriigi territooriumil.
Artikkel 46 – Diplomaatiline ja konsulaarkaitse
Igal liidu kodanikul on kolmanda riigi territooriumil, kus ei ole esindatud see liikmesriik, mille kodanik ta on, õigus saada kaitset iga teise liikmesriigi diplomaatilistelt ja konsulaarasutustelt samadel tingimustel kui selle teise liikmesriigi oma kodanikel.
VI jaotis - Õigusemõistmine
Artikkel 47 – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele
- Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.
- Igaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus. Igaühel peab olema võimalus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud.
- Isikule, kellel puuduvad piisavad vahendid, antakse tasuta õigusabi sellises ulatuses, mis tagab talle võimaluse kohtusse pöörduda.
Seotud kohtulahendid
Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK) otsustas tunnistada osa Sotsiaalministeeriumi kulusid seoses projektiga „Asendushoolduse kvaliteedi tõstmine“ abikõlbmatuks. Projekti rahastas Euroopa Sotsiaalfond. Sotsiaalministeerium esitas halduskohtule kaebuse, milles palus RTK otsus tühistada. Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse, leides, et vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, kuna Sotsiaalministeerium ja RTK on valitsusasutused ning seadus näeb vaidluse lahendamiseks ette teistsuguse menetluskorra. Eesti õiguse kõrval tugines Sotsiaalministeerium halduskohtusse pöördumisel ELi õigusele. Riigikohus leidis, et kohtusse pöördumise võimalust ei kasva antud juhul välja ka ELi õigusest, sealhulgas EL põhiõiguste harta artiklist 47, sest Sotsiaalministeerium kui riigiasutus ei ole põhiõiguste kandja. Riigikohus jättis Sotsiaalministeeriumi määruskaebuse rahuldamata.
Vandeadvokaat XX esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuurile taotluse määrata kindlaks kohtueelses menetluses osalemise eest 4158 euro suurune tasu. Taotluse kohaselt tutvus ta toimikuga kokku 4590 minutit ja pidas ühe tunni ulatuses läbirääkimisi kliendiga. Ringkonnaprokurör luges põhjendatuks arvestada kaitsjale tasu kliendiga kohtumise eest 54 eurot ning, suurendanud toimikuga tutvumise tasu erilise töömahukuse tõttu 500% võrra, toimikuga tutvumise eest 486 eurot. Kaebaja vaidlustas määruse. Maakohus leidis, et kriminaalasja toimikuga tutvumise toimingu puhul jätab tasu piirmäär väga mahukate kriminaalasjade korral kaitsja töö suures osas tasustamata. Kohus taotles tunnistada põhiseadusvastaseks „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ osas, mis võimaldab riigi õigusabi osutanud advokaadile kriminaaltoimikuga tutvumise eest makstavat tasu suurendada kuni 500% võrra.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsustas, et vaidlustatud määruse osa ei riku riigi õigusabi osutavate advokaatide ettevõtlusvabadust, kutsevabadust, omandipõhiõigust ega võrdsuspõhiõigust ning jättis taotluse rahuldamata. Kohus märkis siiski, et riigi õigusabi tasumäärad on otseselt seotud kaitseõiguse tagamisega ning kui isik ei saa riigi õigusabi osutajale kehtestatud tasude määrade tõttu piisavat õigusabi, võib tegemist olla tema kaitsepõhiõiguse rikkumisega. Riigikohus viitas muuhulgas EL põhiõiguste harta artikli 47 lõikele 3, mis sätestab EL õiguses põhiõiguse saada tasuta õigusabi kriminaalmenetluses. Riigi õigusabi süsteemi puuduste kohta märkis kolleegium, et üksnes seadusandja on pädev välja töötama jätkusuutlikku riigi õigusabi osutamise süsteemi ning Riigikohus ei saa tema eest otsustada, kuidas riigi õigusabi osutavate advokaatide ajas kasvava nappuse probleemi tuleks lahendada.
Vaidlus puudutas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) riigihanget vedaja leidmiseks Rohuküla-Heltermaa ja Kuivastu-Virtsu parvlaevaliinidel. Pakkumused esitasid kaebaja Väinamere Liinid OÜ ning ühispakkujad TS Laevad OÜ ja OÜ TS Shipping, kellest viimaste pakkumuse tunnistas MKM edukaks, sest see oli madalama hinnaga. Kaebaja vaidlustas otsuse edutult. Riigikohus asus seisukohale, et hankijal ei pidanud tekkima kahtlust, et edukaks tunnistatud pakkumus on põhjendamatult madala maksumusega, seega ei pidanud hankija asuma ka analüüsima küsimust, kas ühispakkujad võisid olla saanud (õigusvastast) riigiabi. Kaebaja hinnangul tekitas Riigikohus otsusega nr 3-16-1603/75 talle kahju, kuna määras kaebuse aluse valesti ning selle tulemusel ei olnud kaebajal võimalik maksma panna väidetavalt õigusvastasest riigiabi andmisest tingitud ja Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 108 lg-l 3 põhinevat kahjunõuet.Kaebaja pöördus uuesti kohtusse, taotledes Riigikohtu otsusega tekitatud kahju hüvitamist. Käesolevas menetluses tõlgendas Riigikohus uut kaebust viisil, et kaebaja arvates rikkus Riigikohtu otsus nr 3-16-1603/75 tema EL põhiõiguste harta art-st 47 tulenevat õigust tõhusale õiguskaitsele, sest tal ei olnud võimalik maksma panna oma ELTL art 108 lg-le 3 tuginevat materiaalõiguslikku nõuet. Riigikohus kinnitas, et EL põhiõiguste harta art-l 47 on vahetu õigusmõju ning selle järgi on igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.
Riigikohus analüüsis liikmesriigi vastutuse tingimusi, mis tulenevad viimase astme kohtu poolt toime pandud EL-i õiguse rikkumisest. Riigikohus nõustus taotlejaga, et kaebuse eseme väär määramine võib EL-i õiguse alusel kaasa tuua riigivastutuse, kui täidetud on Euroopa Kohtu praktikas seatud tingimused. Siiski leidis Riigikohus, et käesolevas juhtumis ei ole liikmesriigi vastutuse tingimused täidetud ning Riigikohus ei ole pannud otsusega nr 3-16-1603/75 toime ilmselget rikkumist, mistõttu jättis Riigikohus kassatsioonkaebuse ja kahjunõude rahuldamata.
Kaebaja V. T. esitas Andmekaitse Inspektsioonile (AKI) kaebuse, milles taotles järelevalvemenetluse alustamist SEB panga vastu. SEB saatis kaebaja pankrotiasja menetlevale Harju Maakohtule ja pankrotihaldurile kaebaja SEB-i pangakonto väljavõtte. Kaebaja leidis, et SEB rikkus isikuandmeid sisaldava pangakonto väljavõtte pankrotihaldurile saatmisega tema kui andmesubjekti õigusi, kuna andmete edastamiseks puudus kaebaja nõusolek. AKI jättis menetluse alustamata, asudes seisukohale, et ei saa sekkuda kohtu tegevusse õiguse mõistmisel. Kaebaja vaidlustas AKI menetluse alustamata jätmise kohtus.Riigikohus selgitas, et olukorras, kus AKI-l palutakse hinnata sellise töötlemistoimingu õiguspärasust, mis seisneb tõendi esitamises kohtule, ja ei esine erilist vajadust andmesubjekti õiguste kaitseks, võib AKI keelduda järelevalvemenetluse alustamisest. Riigikohus viitas EL põhiõiguste harta artiklile 47 selgitades, et AKI järelevalve võimalikkusel isikuandmete töötlemise õiguspärasuse üle ei või olla heidutavat mõju isiku põhiõigusele pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Sõltumata AKI järelevalvemenetlusest on andmesubjektil alati õigus pöörda oma õiguste kaitseks vastutava või volitatud töötleja vastu kohtusse. Järelevalvemenetluse algatamise üle otsustamisel kaalutlusõigust teostades peab AKI siiski võtma arvesse ka seda, kui süsteemse või ulatusliku isikuandmete õigusvastase töötlemisega on tegu või kas esineb muu oluline avalik huvi, mis võib sellises olukorras tingida AKI järelevalve vajalikkuse. Riigikohus leidis, et praegusel juhul AKI järelevalve vajalikkust tingivaid asjaolusid ei nähtu.
Kaks Ukraina kodanikku saabusid 21. juulil 2020 Eestisse hooajatöödele. Neilt võeti Covid-19 proovid ja nad toimetati isolatsiooni. Töötajatelt võetud proovide tulemused olid negatiivsed. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) viis kaebajate tööandjate juures läbi kontrolli ning tuvastas, et karantiinis viibivad töötajad eirasid isolatsiooni nõudeid ja täitsid tööülesandeid. PPA lõpetas kaebajate viibimisaja ennetähtaegselt. Kaebajad ja nende tööandjad esitasid Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palusid vastavad PPA teatised tühistada. Tartu Halduskohus tagastas kaebuse, selgitades, et vaidlusalustes PPA teatistes sisalduvate otsuste vaidlustamiseks on välismaalaste seaduses (VMS) sätestatud erikord. Seaduse kohaselt on viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuseid võimalik vaidlustada vaid avalduse esitamisega PPA-le ning seejärel esitada avaldus otsuse teistkordseks läbivaatamiseks Siseministeeriumile. VMS § 10018 näeb ette, et avalduse alusel tehtud otsuse peale ei saa esitada kaebust halduskohtule. Kaebajad esitasid Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus rahuldas, jättes kohaldamata ja tunnistades põhiseadusega vastuolus olevaks VMS § 10018 koosmõjus § 10010 lõikega 1 ja § 10013 lõikega 2 osas, milles need välistavad viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamisel kaebuse esitamise halduskohtule.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tõi välja, et EL põhiõiguste harta artikli 47 lõike 1 kohaselt on igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Kolleegiumi hinnangul on harta säte on piisavalt selge, täpne ja tingimusteta, et sellest tuleneks vahetu õigusmõju ka viisavaba viibimisõiguse ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamise olukorrale. Kolleegium leidis, et viisavaba viibimisõiguse kui EL õigusest tuleva õiguse riive vaidlustamise võimalus on ELi õiguse kohaldamisalasse kuuluv küsimus EL lepingu ja EL põhiõiguste harta mõttes. Samas märkis kolleegium, et vaidlusaluste normide kuulumine ELi õiguse kohaldamisalasse ei tähenda seda, et nende põhiseaduspärasuse kontrollimine Eesti kohtute poolt on välistatud. Kolleegium selgitas, et Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et kui liikmesriigi kohtul palutakse kontrollida niisuguse riigisisese õigusnormi kooskõla põhiõigustega, millega rakendatakse seda õigust EL põhiõiguste harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, on riigi ametiasutustel ja kohtutel õigus kohaldada põhiõiguste kaitse riigisiseseid standardeid, tingimusel, et see ei kahjusta hartas ette nähtud kaitse taset ega liidu õiguse ülimuslikkust, ühtsust ja tõhusust.
Kolleegium tõi välja Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt tuleb ELi viisaeeskirja artikli 32 lõiget 3 koosmõjus EL põhiõiguste harta artikliga 47 tõlgendada nii, et see kohustab liikmesriike ette nägema viisa andmisest keeldumise otsuste vaidlustamise menetluse, mille üksikasjalikud eeskirjad tuleb liikmesriigil menetlusautonoomiat rakendades kehtestada, järgides võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. Seejuures tähendavad võrdväärsuse ja tõhususe nõuded liikmesriikide üldist kohustust tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kohtulik kaitse. Kolleegium leidis, et ehkki ELi viisaeeskiri ei reguleeri viisavaba viibimisõiguse ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamist, on viisavaba viibimisõiguse alusel Eestis viibivad välismaalased oma ELi õigusest tuleneva subjektiivse õiguse teostamisel viisa alusel Eestis viibivate isikutega olemuslikult sarnases õiguslikus olukorras.
Kolleegium rahuldas Tartu Ringkonnakohtu taotluse ja tunnistas VMS § 10010 lõike 1, § 10013 lõike 2 ja § 10018 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, milles need välistavad viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule.
Kaebaja X OÜ seaduslik esindaja esitas kaebuse Riigiprokuratuuri määrusele, millega jäeti alustamata kriminaalmenetlus. Kaebaja palus ringkonnakohtul tuvastada, kas kriminaalmenetluse alustamata jätmine on rikkunud Eesti ja Euroopa Liidu õigust. Lisaks rikub kaebaja hinnangul EL põhiõiguste harta artiklit 47 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 208 lg-s 1 sätestatud nõue, et ringkonnakohtuse on võimalik esitada kaebust Riigiprokuratuuri määruse peale üksnes advokaadi vahendusel.Ringkonnakohus leidis, et kuigi KrMS § 208 lg 1 ei võimalda esitada kaebust advokaadi vahenduseta, ei tähenda see, et isikult on kaebeõigus täielikult ära võetud. Kui kannatanul endal ei ole võimalik advokaati võtta, saab ta endale vajadusel taotleda kaebuse esitamiseks advokaati riigi õigusabi korras. Kohus märkis, et EL põhiõiguste harta artikkel 47 sätestab samuti, et isikule, kellel puuduvad piisavad vahendid, antakse tasuta õigusabi ulatuses, mis tagab talle võimaluse kohtusse pöörduda. Kaebaja ei taotlenud riigi õigusabi. Kuna kaebaja nimel esitas kaebuse Riigiprokuratuuri määrusele selle äriühingu seaduslik esindaja Y, kes ei ole advokatuuri liige, jättis ringkonnakohus juhinduvalt KrMS § 208 lg-st 1 kaebuse läbi vaatamata.
Tallinna Ringkonnakohus on neljas erinevas määruses viidanud EL põhiõiguste harta artiklile 47 samas kontekstis – selgitades, millises ulatuses tuleb otsuse põhjused avaldada isikule, kellele on pikaajalise viisa andmisest keeldutud. Ringkonnakohus on kõigis määrustes viidanud Euroopa Kohtu 24.11.2020 otsusele asjas C-226/19 (p-d 45 ja 46), mille kohaselt tuleb isikule Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-st 47 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) tulenevalt teha märkuste lahtris teatavaks konkreetne keeldumispõhjus (nt kas oht avalikule korrale, riigi julgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele), millele lisatakse vajaduse korral nimetatud vastuväite põhjenduste sisu.
Euroopa Komisjon registreeris 19.09.2018 kodanikualgatuse „Eat ORIGINal! Unmask your Food“, mille eesmärk on muuta kohustuslikuks päritoluriigi märkimine kõigile Euroopa Liidus ringlevatele toitudele ning parandada ja ühtlustada toodete märgistusi, et tagada toidutarneahela läbipaistvus. Eestist kogutud 5471 toetusavaldust esitati Siseministeeriumile kontrollimiseks. Siseministeerium leidis, et 2982 toetusavaldust on kehtivad. Kodanikualgatuse korraldajad esitasid Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-le 41 tuginedes Siseministeeriumile taotluse tutvuda algatuse kontrollitoimikuga, et selgitada välja Eestist antud toetusavalduste kõrge kehtetuse määra põhjus ning hinnata, kas toetusavalduste kontroll on tehtud vastavalt Euroopa Komisjoni kehtestatud reeglitele. Siseministeerium keeldus, viidates, et isikuandmete töötlemine peab toimuma vastavalt isikuandmete kaitse üldmäärusele. Kodanikualgatuse korraldajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, nõudes, et Siseministeerium võimaldaks neil tutvuda toetusavalduste kontrollimist puudutavate andmetega. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ja kuulutas menetluse kehtetute toetusavalduste nimekirja osas kinniseks ning piiras kaebaja õigust sellega tutvuda. Halduskohus leidis, et Siseministeeriumi poolt esitatud kehtetute toetusavalduste nimekirjas sisalduvate ligi 2500 inimese isikuandmete kaitse vajadus kaalub üles kaebaja õiguse sellega tutvuda.Kaebaja leidis apellatsioonkaebuses, et piirates kaebaja võimalust tutvuda toetusavalduste nimekirjaga, mis oli kohtuasja lahendamisel keskse tähtsusega tõend, rikkus halduskohus EL põhiõiguste harta art 47 lg-s 2 sätestatud kaitseõigust, kaebaja õigust olla ära kuulatud ja poolte võrdsuse põhimõtet. Kaebaja leidis, et toetusavalduste kehtivuse põhjalik kontroll on kodanikualgatuse „Eat Original“ toetajate huvides ning kaebajate õigusi on piiratud ebaproportsionaalselt vastuolus EL põhiõiguste harta art 52 lg-ga 1.
Ringkonnakohus leidis, et toetusavalduste nimekirjale juurdepääsu piiramine ei riku apellandi EL põhiõiguste harta art-st 47 tulenevat õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtumenetlusele, sest seda õigust on piiratud harta art-s 8 sätestatud õiguse kaitseks ning arvestades seejuures harta art 52 lg-s 1 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et Siseministeerium on toetusavalduste kontrollimisel lähtunud asjakohastest kriteeriumitest ning jättis kaebuse rahuldamata.
Artikkel 48 – Süütuse presumptsioon ja kaitseõigus
- Iga süüdistatavat peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud.
- Iga süüdistatava õigus kaitsele on tagatud.
Artikkel 49 – Kuritegude ja karistuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõte
- Kedagi ei tohi tunnistada süüdi kuriteos teo või tegevusetuse eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu. Samuti ei või kohaldada raskemat karistust kui kuriteo toimepanemise ajal ettenähtu. Kui pärast kuriteo toimepanemist nähakse seadusega ette kergem karistus, kohaldatakse seda karistust.
- See artikkel ei takista anda kohtu alla ega karistada isikut ükskõik missuguse teo või tegevusetuse eest, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu maailma riikide peres tunnustatud üldpõhimõtete järgi.
- Karistuste raskus ei tohi olla kuriteo suhtes ebaproportsionaalne.
Seotud kohtulahendid
Maakohtu otsusega mõisteti kaks isikut süüdi karistusseadustiku (KarS) § 255 lg 1 (kuritegelikku ühendusse kuulumine) alusel. Apellatsiooniastmes kuritegeliku ühenduse mõistet analüüsides viitas ringkonnakohus muuhulgas EL põhiõiguste hartale. Ringkonnakohtu hinnangul on EL raamotsuse 2008/841/JSK art 1 lg-s 1 sätestatud kuritegeliku ühenduse mõiste võrdlemisi avar ja üldsõnaline ning raamotsuse puhtgrammatilisel tõlgendamisel võib tekkida küsimus selle kooskõlast EL põhiõiguste harta art 49 lg-tega 1 ja 3 ning vajadusest taotleda selle kohta Euroopa Kohtult eelotsust. Siiski märkis kohus, et raamotsuse art 1 lg-s 1 kasutatav formuleering „mille otseseks või kaudseks eesmärgiks on rahalise või muu ainelise kasu saamine“ annab võimaluse kuritegeliku ühenduse mõiste oluliseks kitsendamiseks. Seetõttu on võimalik jätta kuritegelike ühenduste ringist välja sellised kooslused, millel ei ole konkreetse üksikkuriteo või -kuritegude toimepanemist ületavat ülimuslikku ühist huvi. Analüüsi tulemusel leidis ringkonnakohus, et süüdistatavate käitumine ei vasta KarS § 255 lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisule ja tühistas seega maakohtu otsuse kõnealuses osas.
Artikkel 50 – Mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeld
Kedagi ei tohi uuesti kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.
Seotud kohtulahendid
Y auditeeris 2010. aastal Nukuteatri tellimusel kahe Euroopa Liidu programmist toetust saanud projekti tulude ja kulude õigsust ning vastavust toetuse andmise nõuetele. Y nimel allkirjastas aruanded vandeaudiitor X. Kultuuriministeerium esitas Audiitorkogule ja Audiitortegevuse järelevalve nõukogule (AJN) kaebuse Y tegevuse peale Nukuteatri projektide auditeerimisel, kaebuse kohaselt ei vastanud tõele Y antud kinnitused, et projektide kulud on tehtud, tõendatud ja registreeritud toetuse saaja raamatupidamises. Kaebuses leiti, et tegemist võib olla pettusega. Audiitorkogu juhatus pidas kaebust põhjendatuks ja algatas distsiplinaarmenetluse. Distsiplinaarsüütegu loeti tuvastatuks, kuid distsiplinaarkaristus jäeti distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja möödumise tõttu kohaldamata. Seejärel otsustas rahandusminister kaebajalt X vandeaudiitori kutse ära võtta, kuna pidas AJN ettepaneku põhjal tõendatuks, et Y oli rikkunud Nukuteatri projektidega seotud dokumentide hoidmise nõuet ning see on etteheidetav kaebajale X.Kaebaja X vaidlustas Rahandusministeeriumi käskkirja, väites, et see rikub korduva menetlemise keeldu. Riigikohus viitas topeltmenetlemise keeldu analüüsides muuhulgas EL põhiõiguste harta artiklile 50. Riigikohus selgitas, et ne bis in idem põhimõtte osaks olev topeltmenetlemise keeld ei luba isikut teist korda kohtu alla anda teo eest, milles teda on vastavalt seadusele juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Kohus leidis, et antud asjas ei langetatud üheski varasemas menetluses sama rikkumise kohta õigeks- või süüdimõistvat otsust, mistõttu ei ole topeltmenetlemise keeldu rikutud. Siiski leidis Riigikohus, et vaidlustatud käskkiri on kaalutlusvigade tõttu õigusvastane ning tuleb tühistada.
H. K-le esitati süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 394 lg 2 p 3 järgi suures ulatuses toimepandud rahapesus. Süüdistuse kohaselt on Soome Vabariigi Helsingi Linnakohtu otsusega tuvastatud, et H. K. pani toime laenuandjakuriteo tarbimislaenude pakkumisega Soomes olevatele klientidele ilma vajaliku registreeringuta. Helsingi Linnakohus leidis, et need teod on aegunud, ja mõistis seetõttu H. K. laenuandjakuriteos õigeks. Harju Maakohus lõpetas kriminaalmenetluse, leides, et kuna rahapesu süüdistuse aluseks olevat eelkuritegu on juba Soomes menetletud ja H. K. on selles õigeks mõistetud, läheks selle uus menetlemine vastuollu ne bis in idem põhimõttega.Ringkonnakohus ja Riigikohus selle seisukohaga ei nõustunud. Riigikohus viitas mitmekordse karistamise keelu (ne bis in idem) põhimõtet selgitades muuhulgas EL põhiõiguste harta artiklile 50. Kolleegium jõudis analüüsi tulemusel seisukohale, et rahapesu süüdistuses kirjeldatud tegu ja Soomes menetletud tegu ei ole esemeliselt kokkulangevad ega moodusta sisuliselt lahutamatut faktiliste asjaolude kogumit, mis annaks aluse lugeda neid karistusõiguslikult üheks ja samaks teoks. Sellest tulenevalt ei kujuta rahapesu süüdistuse esitamine antud juhul kolleegiumi hinnangul ne bis in idem põhimõtte rikkumist.
VII jaotis - Harta tõlgendamist ja kohaldamist reguleerivad üldsätted
Artikkel 51 – Reguleerimisala
- Harta sätted on subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes ette nähtud liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. Seepärast austavad nad õigusi, järgivad põhimõtteid ning edendavad nende kohaldamist oma asjaomase pädevuse kohaselt, võttes arvesse liidule aluslepingute muudes osades antud volituste piire.
- Harta ei laienda liidu õiguse reguleerimisala kaugemale senisest pädevusest, ei lisa liidule uusi pädevusvaldkondi ja ülesandeid ega muuda aluslepingute teistes osades määratletud pädevust ja ülesandeid.
Seotud kohtulahendid
Tartu Vanglas valvurina töötanud kaebaja vabastati teenistusest, kui tervisekontrollis selgus, et tema ühe kõrva kuulmine ei vasta vanglaametnike tervisenõuetele, mis kehtestati 2013. aastal valitsuse määrusega nr 12. Kaebaja vaidlustas teenistusest vabastamise kohtus ning taotles hüvitist. Kaebaja hinnangul on määrus nr 12 vastuolus põhiseadusega ning võrdse kohtlemise seadusega, mille rikkumine seisneb diskrimineerimises puude tõttu.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsustas taotleda Euroopa Kohtult eelotsust selle kohta, kas vaidlusaluses määruses sisalduv õigusnorm on vastuolus direktiiviga 2000/78/EÜ. Euroopa Kohtu eelotsusele tuginevalt tunnistas Riigikohus määruse nr 12 sätted põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, milles need kohustasid nõrgenenud kuulmisega vanglaametniku teenistusest vabastama ega lubanud kuulmislangust näiteks kuuldeaparaadiga korrigeerida või vajadusel ametniku tööülesandeid muuta. Riigikohus tõi välja, et nii Eesti põhiseadus kui ka Euroopa Liidu õigus rõhutavad vajadust võtta kasutusele mõistlikud abinõud, et tagada puuetega inimeste võrdne kohtlemine. Riigikohus viitas diskrimineerimiskeeldu selgitades muuhulgas EL põhiõiguste harta artikli 21 lõikele 1.
Kohus viitas samuti EL põhiõiguste harta artikli 51 lõikele 1, mis puudutab harta reguleerimisala – kuna määruse nr 12 sätted olid samal ajal vastuolus nii Eesti põhiseaduse kui ka ELi õigusaktidega, pidi kohus otsustama, kas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus on lubatud või tuleks jätta sätted vastuolu tõttu ELi õigusega konkreetses kohtuasjas lihtsalt kohaldamata. Kohus asus seisukohale, et vaidlusaluste sätete põhiseaduspärasuse kontrollimine on lubatud, kuna see ei kahjusta EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust ega EL põhiõiguste hartaga isikutele tagatud kaitse taset.
Kaks Ukraina kodanikku saabusid 21. juulil 2020 Eestisse hooajatöödele. Neilt võeti Covid-19 proovid ja nad toimetati isolatsiooni. Töötajatelt võetud proovide tulemused olid negatiivsed. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) viis kaebajate tööandjate juures läbi kontrolli ning tuvastas, et karantiinis viibivad töötajad eirasid isolatsiooni nõudeid ja täitsid tööülesandeid. PPA lõpetas kaebajate viibimisaja ennetähtaegselt. Kaebajad ja nende tööandjad esitasid Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palusid vastavad PPA teatised tühistada. Tartu Halduskohus tagastas kaebuse, selgitades, et vaidlusalustes PPA teatistes sisalduvate otsuste vaidlustamiseks on välismaalaste seaduses (VMS) sätestatud erikord. Seaduse kohaselt on viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuseid võimalik vaidlustada vaid avalduse esitamisega PPA-le ning seejärel esitada avaldus otsuse teistkordseks läbivaatamiseks Siseministeeriumile. VMS § 10018 näeb ette, et avalduse alusel tehtud otsuse peale ei saa esitada kaebust halduskohtule. Kaebajad esitasid Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus rahuldas, jättes kohaldamata ja tunnistades põhiseadusega vastuolus olevaks VMS § 10018 koosmõjus § 10010 lõikega 1 ja § 10013 lõikega 2 osas, milles need välistavad viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamisel kaebuse esitamise halduskohtule.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tõi välja, et EL põhiõiguste harta artikli 47 lõike 1 kohaselt on igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Kolleegiumi hinnangul on harta säte on piisavalt selge, täpne ja tingimusteta, et sellest tuleneks vahetu õigusmõju ka viisavaba viibimisõiguse ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamise olukorrale. Kolleegium leidis, et viisavaba viibimisõiguse kui EL õigusest tuleva õiguse riive vaidlustamise võimalus on ELi õiguse kohaldamisalasse kuuluv küsimus EL lepingu ja EL põhiõiguste harta mõttes. Samas märkis kolleegium, et vaidlusaluste normide kuulumine ELi õiguse kohaldamisalasse ei tähenda seda, et nende põhiseaduspärasuse kontrollimine Eesti kohtute poolt on välistatud. Kolleegium selgitas, et Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et kui liikmesriigi kohtul palutakse kontrollida niisuguse riigisisese õigusnormi kooskõla põhiõigustega, millega rakendatakse seda õigust EL põhiõiguste harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, on riigi ametiasutustel ja kohtutel õigus kohaldada põhiõiguste kaitse riigisiseseid standardeid, tingimusel, et see ei kahjusta hartas ette nähtud kaitse taset ega liidu õiguse ülimuslikkust, ühtsust ja tõhusust.
Kolleegium tõi välja Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt tuleb ELi viisaeeskirja artikli 32 lõiget 3 koosmõjus EL põhiõiguste harta artikliga 47 tõlgendada nii, et see kohustab liikmesriike ette nägema viisa andmisest keeldumise otsuste vaidlustamise menetluse, mille üksikasjalikud eeskirjad tuleb liikmesriigil menetlusautonoomiat rakendades kehtestada, järgides võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. Seejuures tähendavad võrdväärsuse ja tõhususe nõuded liikmesriikide üldist kohustust tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kohtulik kaitse. Kolleegium leidis, et ehkki ELi viisaeeskiri ei reguleeri viisavaba viibimisõiguse ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamist, on viisavaba viibimisõiguse alusel Eestis viibivad välismaalased oma ELi õigusest tuleneva subjektiivse õiguse teostamisel viisa alusel Eestis viibivate isikutega olemuslikult sarnases õiguslikus olukorras.
Kolleegium rahuldas Tartu Ringkonnakohtu taotluse ja tunnistas VMS § 10010 lõike 1, § 10013 lõike 2 ja § 10018 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, milles need välistavad viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule.
Artikkel 52 – Õiguste ja põhimõtete ulatus ja tõlgendamine
- Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.
- Hartaga tunnustatud õigusi, mis rajanevad aluslepingute teiste osade sätetel, teostatakse neis määratletud tingimustel ja piires.
- Hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooniga tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. See säte ei takista liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist.
- Hartaga tunnustatud põhiõigusi, nii nagu need tulenevad liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest, tõlgendatakse kooskõlas nimetatud tavadega.
- Harta sätteid, mis sisaldavad põhimõtteid, võib rakendada liidu institutsioonide, organite ja asutuste õigustloovate- ja rakendusaktidega, samuti liikmesriikide õigusaktidega, mis on ette nähtud liidu õiguse kohaldamiseks nende volituste teostamisel. Neile sätetele võib õiguslikult tugineda ainult kõnealuste aktide tõlgendamisel ja otsuste tegemisel nende õiguspärasuse kohta.
- Hartas nimetatud siseriiklikke õigusakte ja tavasid tuleb täielikult arvesse võtta.
- Harta tõlgendamise juhendina koostatud selgitusi võetakse asjakohaselt arvesse liidu ja liikmesriikide kohtutes.
Seotud kohtulahendid
H.K. mõisteti süüdi varguses, arvutikelmuses ja õigusemõistmises osaleja vastu suunatud vägivallas. Arvutikelmus seisnes raha väljavõtmises sularahaautomaadist teise isiku pangakaardiga kolmel korral ilma nende teadmata. Arvutikelmuses süüdimõistmiseks tugines maakohus muuhulgas andmete protokollile, mis saadi sideettevõtjalt kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku §-ga 901. Selle sätte kohaselt on uurimisasutusel eeluurimismenetluse käigus prokuratuuri loal (alates 01.01.2022 eeluurimiskohtuniku loal) õigus küsida elektroonilise side ettevõtjatelt elektroonilise side seaduse § 1111 lõigetes 2 ja 3 loetletud andmeid. Süüdistatava advokaat vaidlustas süüdimõistva otsuse, väites, et sideettevõtjalt saadud andmete protokollid ei ole lubatavad tõendid, kuna nende kasutamist lubavad õigusnormid on vastuolus EL-i õigusega.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusega peatati asja menetlus ja esitati Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus. Euroopa Kohus leidis otsuses nr C-746/18, et direktiivi 2002/58/EÜ artikli 15 lõiget 1 tuleb koostoimes EL-i põhiõiguste harta artiklitega 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõikega 1 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus õigusnormid, mis võimaldavad juurdepääsu liiklus- või asukohaandmete kogumile, millest võib saada teavet elektroonilise side vahendi kasutaja sideseansside või tema kasutatavate lõppseadmete asukoha kohta ja teha tema eraelu kohta täpseid järeldusi, ilma et see juurdepääs piirduks menetlustega, mille eesmärk on võitlus raske kuritegevuse vastu või avalikku julgeolekut ähvardava suure ohu ärahoidmine.
Sellest tulenevalt leidis Riigikohus, et sideandmeid puudutavad päringud rikkusid direktiivi 2002/58/EÜ artikli 15 lõiget 1 ja EL-i põhiõiguste harta artiklitega 7, 8 ning 11 tagatud era- ja perekonnaelu puutumatust, õigust isikuandmete kaitsele ning sõna- ja teabevabadust. Riigikohus otsustas, et elektroonilise side seaduse § 1111 lõige 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 901 lõige 2 on vastuolus EL-i õigusega, mistõttu tuleb need sätted jätta kohaldamata. Samas leidis Riigikohus, et sideettevõtja protokoll oli kaudne tõend arvutikelmuse tõendamisel ega olnud süüdimõistva otsuse jaoks määrava tähtsusega. Sellest tulenevalt jäeti rahuldamata taotlused, millega sooviti süüdistatava õigeksmõistmist ja talle kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamist. Siiski leidis kohus, et süüdistatava eraelu puutumatusesse õigusvastast sekkumist ei saa pidada väheoluliseks, mistõttu otsustati jätta H.K.-le maakohtus kantud riigi õigusabi tasu riigi kanda.
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tabas ebaseaduslikult piiriületamiselt 66-aastase Armeenia Vabariigi kodaniku. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse ning PPA esitas halduskohtule taotluse isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Taotluse kohaselt oli isiku kinnipidamine vältimatult vajalik välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 5 ja 6 alusel, kuna on põhjendatud alus arvata, et ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks ning ta võib osutuda ohtlikuks riigi julgeolekule või avalikule korrale.Riigikohus selgitas, et VRKS § 361 lg 2 p 5 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p-ga d nii, et selle sätte alusel saab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada üksnes juhul, kui teda peetakse juba kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks. Kuna antud juhul see tingimus polnud täidetud, ei olnud isiku kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel lubatav. Kolleegium juhtis seadusandja tähelepanu VRKS § 361 lg 2 p 5 täpsustamise vajadusele, märkides, et seadus, mis volitab kohut jätma isiku ilma tema vabadusest, peab nii Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt kui ka EL põhiõiguste harta art 52 lg 1 nõuetele vastamiseks olema piisavalt täpne ja kohaldamise seisukohast ettenähtav, et vältida täielikult omavoli ohtu.
VRKS § 361 lg 2 p 6 võimaldab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada, kui see on riigi julgeoleku või avaliku korra kaitsmiseks vältimatult vajalik, see säte vastab direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p-le e. Riigikohus selgitas, et arvestades EL põhiõiguste harta art-s 6 ette nähtud vabadusõiguse tähtsust ja sekkumise tõsidust, mida kinnipidamine selle õiguse suhtes endast kujutab, tuleb vabadusõiguse kasutamise piirangute puhul piirduda rangelt vajalikuga. Tulenevalt vajalikkuse nõudest on taotleja kinnipidamine direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p e alusel avaliku korra ohustamise tõttu põhjendatud üksnes siis, kui isiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Kolleegiumi hinnangul ei saa antud juhul pidada kinnipidamist avaliku korra kaitsmise eesmärgil põhjendatuks ainuüksi seetõttu, et puudutatud isik sisenes riiki ebaseaduslikult ja eiras talle kohaldatud sissesõidukeeldu. Seepärast ei olnud isiku kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel põhjendatud. Eelnevale tuginedes leidis Riigikohus, et PPA taotlus puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks tuleb jätta rahuldamata.
Romeo Kalda esitas Vabariigi Valimiskomisjonile avalduse enda registreerimiseks üksikkandidaadina Euroopa Parlamendi 2019. aasta valimistel. Vabariigi Valimiskomisjon jättis R. Kalda kandidaadina registreerimata. Valimiskomisjoni põhjenduste kohaselt ei vasta kaebaja kui kohtu poolt süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandev isik Euroopa Parlamendi liikmeks kandideerivale isikule esitatavatele nõuetele. Teiseks ei esitanud kaebaja kautsjoni tasumist tõendavat maksekorralduse koopiat, mille puudumine on kandidaadi registreerimata jätmise aluseks. R. Kalda esitas Riigikohtule kaebuse, leides, et Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 4 lõike 6 punkt 2 on vastuolus põhiseaduse §-ga 58, Euroopa inimõiguste konventsiooni esimese protokolli artikliga 3 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 40.Riigikohus tõi välja Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt liikmesriigi kodaniku hääletamisõigusest ilmajätmine kujutab endast EL põhiõiguste harta artikli 39 lõikes 2 tagatud õiguse teostamise piirangut. Harta artikli 52 lõike 1 kohaselt on selline piirang lubatav, kui see on seatud seadusega, arvestatud on nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet. Riigikohus leidis, et käesolevas asjas vaadeldav kandideerimisõiguse piirang vastab EL põhiõiguste hartale, kuna kaebaja on süüdi mõistetud rasketes isikuvastastes kuritegudes, mille eest talle on mõistetud eluaegne vanglakaristus. Piirangu eesmärk – tagada karistuse vältimatus ja õiguskorda jämedalt rikkunud isikute eemalhoidmine avaliku võimu teostamisest – on liidu poolt tunnustatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud õigusriigi põhimõtte raames. Riigikohus jättis kaebuse rahuldamata.
Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas maksuotsusega Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-d tasuma 2005. a ja 2006. a eest käibemaksu 170 240 eurot 56 senti ja tulumaksu 151 271 eurot 46 senti, kuna maksuotsuse kohaselt polnud Kiviõli Keemiatööstuse OÜ raamatupidamises kajastatud mitmeid arvetel märgitud tehinguid tegelikkuses toimunud. Maksuotsus tugines muu hulgas ka jälitusprotokollidele, mis kajastasid jälitustoimingu raames lindistatud telefonivestlusi.Riigikohus viitas EL põhiõiguste hartale analüüsides jälitusprotokolle puudutavaid seisukohtasid. Jälitusprotokollid tunnistati asjas lubamatuks tõendiks. Maksuhaldur oli seisukohal, et jälitusprotokollide lubamatuks tunnistamine ei pruugi olla kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Riigikohus aga märkis, et EL põhiõiguste harta art 52 lg 1 esimese lause järgi võib põhiõigusi piirata vaid õiguslikul alusel. Kohus tõi välja, et maksumenetluses ei ole jälitustoimingud lubatavad, seega on seadusandja arvates tavatingimustes, kus kriminaalmenetlust läbi ei viida, võimalik kuritarvitusi kindlaks teha ka ilma isikute põhiõigusi nii tugevalt riivavate meetmeteta. Samas tõi Riigikohus välja, et ringkonnakohus on ekslikult keskendanud tähelepanu tõendite lubamatuks tunnistamisest tekkinud lüngale, selle asemel et keskenduda maksuhalduri esile toodud tõendite igakülgsele analüüsile.
Kokkuvõttes leidis Riigikohus, et MTA kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tühistada menetlusnormi rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.
Euroopa Komisjon registreeris 19.09.2018 kodanikualgatuse „Eat ORIGINal! Unmask your Food“, mille eesmärk on muuta kohustuslikuks päritoluriigi märkimine kõigile Euroopa Liidus ringlevatele toitudele ning parandada ja ühtlustada toodete märgistusi, et tagada toidutarneahela läbipaistvus. Eestist kogutud 5471 toetusavaldust esitati Siseministeeriumile kontrollimiseks. Siseministeerium leidis, et 2982 toetusavaldust on kehtivad. Kodanikualgatuse korraldajad esitasid Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-le 41 tuginedes Siseministeeriumile taotluse tutvuda algatuse kontrollitoimikuga, et selgitada välja Eestist antud toetusavalduste kõrge kehtetuse määra põhjus ning hinnata, kas toetusavalduste kontroll on tehtud vastavalt Euroopa Komisjoni kehtestatud reeglitele. Siseministeerium keeldus, viidates, et isikuandmete töötlemine peab toimuma vastavalt isikuandmete kaitse üldmäärusele. Kodanikualgatuse korraldajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, nõudes, et Siseministeerium võimaldaks neil tutvuda toetusavalduste kontrollimist puudutavate andmetega. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ja kuulutas menetluse kehtetute toetusavalduste nimekirja osas kinniseks ning piiras kaebaja õigust sellega tutvuda. Halduskohus leidis, et Siseministeeriumi poolt esitatud kehtetute toetusavalduste nimekirjas sisalduvate ligi 2500 inimese isikuandmete kaitse vajadus kaalub üles kaebaja õiguse sellega tutvuda.Kaebaja leidis apellatsioonkaebuses, et piirates kaebaja võimalust tutvuda toetusavalduste nimekirjaga, mis oli kohtuasja lahendamisel keskse tähtsusega tõend, rikkus halduskohus EL põhiõiguste harta art 47 lg-s 2 sätestatud kaitseõigust, kaebaja õigust olla ära kuulatud ja poolte võrdsuse põhimõtet. Kaebaja leidis, et toetusavalduste kehtivuse põhjalik kontroll on kodanikualgatuse „Eat Original“ toetajate huvides ning kaebajate õigusi on piiratud ebaproportsionaalselt vastuolus EL põhiõiguste harta art 52 lg-ga 1.
Ringkonnakohus leidis, et toetusavalduste nimekirjale juurdepääsu piiramine ei riku apellandi EL põhiõiguste harta art-st 47 tulenevat õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtumenetlusele, sest seda õigust on piiratud harta art-s 8 sätestatud õiguse kaitseks ning arvestades seejuures harta art 52 lg-s 1 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et Siseministeerium on toetusavalduste kontrollimisel lähtunud asjakohastest kriteeriumitest ning jättis kaebuse rahuldamata.
Artikkel 53 – Kaitse tase
Harta sätteid ei või tõlgendada neid inimõigusi või põhivabadusi kitsendavate või kahjustavatena, mida asjaomastes kohaldamisvaldkondades on tunnustatud rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste lepingutega, millega on ühinenud liit või kõik liikmesriigid, kaasa arvatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, ning liikmesriikide põhiseadustega.
Artikkel 54 – Õiguste kuritarvitamise keeld
Harta sätteid ei või tõlgendada nii, nagu õigustaksid need tegevust või toimingut, mille eesmärk on mõne hartaga tunnustatud õiguse või vabaduse tühistamine või selle piiramine suuremal määral, kui hartaga on ette nähtud.