2014. aasta 9. oktoobril vastu võetud kooseluseadus jõustus 2016. aasta alul rakendusaktideta. Plaani kohaselt pidi Riigikogu aasta jooksul rakendusaktid välja töötama, et need enne seaduse jõustumist vastu võtta. Kooseluseaduse jõustumise ajaks ei saavutanud aga Riigikogu konsensust ja aastad 2016–2017 möödusid poliitiliste debattide saatel. Rakendusaktide puudumise tõttu algatati mitu kaasust, mis mõjutasid kohtupraktikat mitmekesistavalt – eri kohtuastmetes arutati mitut samast soost perekondade kooselu reguleerivat küsimust ning esmakordselt Eesti kohtupraktikas võttis samast soost perekondade osas seisukoha ka Riigikohus. Tänu kooseluseaduse jõustumisele saavad samast soost vanematega pered Eestis esmakordselt peresiseselt lapsi lapsendada.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Kooseluseadus jõustus 2016. aasta alul. Samaks ajaks plaanitud rakendusaktid jäid aga vastu võtmata ning Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) toonane esimees Urmas Reinsalu tegi ka kohe üleskutse jätta sel ajal, kui seadusel rakendusaktid puuduvad, kooselud sõlmimata. Seevastu selgitas Notarite Koda, et rakendusaktide puudumine toob küll kaasa juriidilisi probleeme, ent kooseluseadus kehtib.[1] Notarite Koda jättis notarite endi otsustada kooselulepingute tõestamise teenuse pakkumise ning Eesti LGBT Ühingu andmetel keelduvad lepingut tõestamast vähemalt pooled notarid. Selline olukord on teenuse tarbijatele keeruline ning tekitab õigussegadust veelgi juurde. Et leida sobiv notar, peab kooselulepingut sõlmida sooviv paar pöörduma päringuga terve hulga notarite poole või küsima Eesti LGBT Ühingust, millise notari juures saab teenust kasutada.

2016. aasta esimeses pooles käis Riigikogu arutlustest läbi mitmeid variante, kas ja kuidas kooseluseadusega edasi liikuda. Need tekitasid nii poliitilisi kui ka ühiskondlikke pingeid, eriti inimestele, kes soovisid kasutada värsket õigust sõlmida kooselulepinguid. Rakendusseadus saadeti muudatusettepanekute arutamiseks suurest saalist tagasi õiguskomisjoni, kuhu see on jäänud tänase päevani.[2] Paralleelselt rakendusseaduse aruteludega jõudsid suurde saali ka kooseluseaduse kehtetuks tunnistamise eelnõu, mille algatasid EKRE, KE ja IRLi saadikud, ning alternatiivse paarkonnaseaduse eelnõu, mille algatas Vabaerakond.[3] Paarkonnaseaduse eelnõu otsustati Riigikogu õiguskomisjonis siiski mitte toetada ning kooseluseaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu hääletasid saadikud menetlusest napilt välja.[4] Kooseluseadust ümbritsevad vaidlused on mõjutanud kogu poliitilist ja institutsionaalsest maastikku ning tekitavad praeguseni koalitsioonis ja opositsioonis pingeid.

Samal ajal tegi IRL ettepaneku muuta Eesti Põhiseadust ning võtta mehe ja naise vahel sõlmitava abielu põhiseadusliku kaitse alla, kuid siis loobus sellest soovist.[5] 2017. aasta sügisel andis EKRE menetlusse järjekordse kooseluseaduse kehtetuks tunnistamise eelnõu, mis jõudis Riigikogu täiskogu istungile 17. oktoobril ning hääletati menetlusest välja.

2016. aasta aprillis toetas Riigikogu õiguskantsleri ettepanekut muuta välismaalaste seadust, et anda Eesti kodanike samast soost elukaaslastele elamisluba Eestis ja viia see kooskõlla põhiseadusega. Seadus lubab taotleda Eestis resideeruva abikaasa juurde elama asumiseks elamisluba, kuid ei võimalda seda samast soost kooselupartneri või abikaasa puhul. Vastavalt õiguskantsleri analüüsile on selline olukord vastuolus põhiseadusega. Välismaalaste seaduse muutmise eelnõu jõudis Riigikogu põhiseaduskomisjoni, kuid saadikute tegevusetuse tõttu seisab see tänaseni komisjonis.[6]

2016. aasta juulis algasid Eesti Vabariigi presidendivalimised. Kõigi erakondade presidendikandidaadid peale EKRE kandidaadi Mart Helme väljendasid poolehoidu kooseluseadusele ning kinnitasid, et ei kuulutaks kooseluseaduse kehtetuks tunnistamise seadust välja. Poolehoidu kooseluseaduse ja samast soost paaride suhete reguleerimise õiguse osas on näidanud üles ka presidendiks valitud Kersti Kaljulaid. Sellise toetuse näitamine annab suuna nii poliitilisele peavoolule kui ka ühiskonnale terviklikult. Kuid see, kuidas presidendi hoiakule on eri grupid avalikult resoneerunud, näitab, et Eesti poliitiline maastik ja ühiskond laiemalt on polariseerunud. Nende muutustega resoneerus ka Arvamusfestivalil korraldatud protestikultuuri arutelu, kus toodi välja, et lähitulevikus võib oodata proteste ja kodanikuliikumist keskkonna, sotsiaalsete muutuste ning ühiskonna suletuse ja avatuse teemadel.[7]

Tänu EKRE jõudmisele Riigikogu opositsiooni on üha rohkem näha poliitilise maastiku polariseerumist. EKRE on toonud poliitilisse suhtluskultuuri ähvardused ja solvamised nii Riigikogu istungite saalis kui ka ajakirjanduses. EKRE saadik Martin Helme poolt Riigikogu suures saalis väljaöeldud ähvardus kohtunike suunas, kes tegid otsuse kooseluseadust puudutavas kohtuasjas näitas Riigikogu saadikute puhul uut taset ning on saanud esimest korda presidendi poolt avalikku kriitikat.[8] Ka EKRE kohalike omavalitsuste valimisplatvorm sisaldas tavatult agressiivset retoorikat, mis loosungiga “Anname tuld” lubab täita EKRE 10 käsku, lubades muu hulgas eemaldada “homo- ja multukultipropaganda koolidest ning lasteaedadest”[9] ning “ei luba [Tallinnas] suruda koolidesse ja lasteaedadesse sooneutraalsust ja homopropagandat.”.[10]

Positiivse poliitilise arenguna võib välja tuua selle, et esimest korda on kohalike omavalitsuste valimiskandidaatide hulgas avalikult LGBT+ inimesi, kes on ka kodanikuaktivistid ja/või lubanud LGBT+ inimeste huvide eest seista oma valimisplatvormis. Näiteks kandideerivad Sotsiaaldemokraatide nimekirjas LGBT+ filmifestivali Festheart korraldaja Keio Soomelt Rakveres ja Eesti LGBT Ühingu tegevjuht Kristel Rannaääre.[11] Oma valdkonna eksperdid kohalikes omavalitsustes aitaksid kaasa valdkondade efektiivsemale ja laiapõhjalisemale kajastamisele ja arengule.

Seadusandlikud arengusuunad

Õiguskantsleri 2016. aasta ülevaates jõuti järeldusele, et notarid, kes kooseluseaduse jõustumisel osutasid, et seadust saab rakendada ka ilma rakendusaktideta, toimetasid õiguspäraselt. Registrikannete tegemist jm praktilisi toiminguid suunavate õigusnormide puudumine ei takista praktikas vajalike otsuste ning neid kajastavate kannete tegemist. Õiguskantsleri arvates on õiguslüngad ja õigusselgusetus ületatavad põhiseaduse ja olemasolevate seaduste alusel.[12]

2016. aastal esitas Sotsiaalministeerium kooskõlastamisele võrdse kohtlemise seaduse muutmise seaduse. Eelnõuga on kavas laiendada võrdse kohtlemise seaduse kohaldamisala nii, et see oleks ühtne kõigi diskrimineerimistunnuste puhul. Muudatuste eeldatavaks jõustumise ajaks kavandati 2017. aasta algust.[13] Selleks ajaks ei olnud eelnõu valmis, kuid aruande koostamise ajal oli see läbinud kooskõlastusringi ning saamas viimast lihvi Sotsiaalministeeriumis.

2017. aasta alul hakkas kehtima Vabariigi Valitsuse poolt heakskiidetud siseministri määrus, mis lubab registrisse kanda registreeritud elukaaslaste ühised lapsed. Lapsendamine toimub perekonnaseaduse alusel ning lapsendada tohib kooselu sõlminud partneri bioloogilise või lapsendatud lapse. Kuna tegu on siseministri määrusega, võidakse valitsuse vahetudes tunnistada määrus kehtetuks ning laste registrisse kandmise probleem kerkib taas päevakorda.[14] Selle küsimuse reguleerimine seadusega annaks perekondadele vajaliku kindlustunde.

2017. aasta jooksul on tehtud ettevalmistusi transsooliste inimeste soo tunnustamise regulatsiooni muutmiseks. Sellega eraldataks teineteisest soo tunnustamise juriidiline ja meditsiiniline protsess ning kiirendataks hetkel üle kahe aasta kestvat protsessi, mis tekitab transsooliste inimeste jaoks igapäevaelus raskusi. Seadusemuudatustega on plaanitud kaotada ka inimese transsoolisust kinnitav ekspertiisikomisjon. Sisseviidavad muudatused on kooskõlas üleeuroopalise transsooliste inimeste õiguste esindaja Transgender Europe seisukohtadega, mh sellega, et isiku õigus sugu korrigeerida on olemuselt eraõigus. Seega ei saa kolmandad isikud, sh riik, anda isikule tervishoiuteenuse osutamiseks nõusolekut. Uus rahvatervise seadus on planeeritud jõustuma 1.01.2019.

Kohtupraktika

2016. aasta alul sai esimene kooselu sõlminud samast soost paar Eestis peresiseselt lapsendada. Lapsendamine toimub perekonnaseaduse sätete alusel ning kuulutatakse välja kohtumäärusega, mis ei ole edasikaevatav.[15] Lapsendamisotsusele järgnes Tallinna halduskohtu otsus, millega kohus kohustas Siseministeeriumit kandma rahvastikuregistrisse ühe kooselupere lapsendamise. Kohus leidis, et olukord, kus pere peab põlvnemissuhet tõendama kohtumäärusega, mis ei peaks lapsendamissaladust arvestades üldse kõrvaliste isikuteni jõudma, ei ole alternatiiv rahvastikuregistri kandele.[16]

Kohtus leidis lahenduse ka kooseluseaduse rakendusaktide võtmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõue. Nimelt kaebas  Reimo Mets Eesti Vabariigi kohtusse kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmata jätmise tõttu tekkinud kahju tõttu ning halduskohus rahuldas otsuse.[17] Justiitsminister Urmas Reinsalu ei olnud kahju hüvitamisega nõus ning lubas kohtuotsuse kaevata ringkonnakohtusse.[18]

28.12.2016  jõustus ringkonnakohtu otsus, mis kohustas Harju Maavalitsust kandma rahvastikuregistrisse samast soost Eesti ja Rootsi kodanike Rootsis sõlmitud abielu.[19] Eesti õigusteadlaste hinnangul tuleb välisriigis sõlmitud samast soost inimeste abielu kehtivust Eestis hinnata juhtumipõhiselt.[20]

2017. aasta alul kohustas Tallinna Halduskohus Politsei- ja Piirivalveametit (PPA) vaatama uuesti üle eitava vastuse saanud elamisloa taotlust. Selle kohaselt soovis välisriigis abielu sõlminud USA kodanik taotleda samast soost abikaasa juurde Eestisse elama asumiseks elamisluba.[21] PPA kaebas otsuse edasi, ent Tallinna Ringkonnakohus tegi sama otsuse, mis Halduskohus, ning kohustas PPAd väljastama elamisluba esialgu kohtuvaidluse lõppemiseni.[22] 2017. aasta suvel selgitas Riigikohus sama kohtuvaidluse raames oma lahendis esialgse õiguskaitse kohaldamisel elamisloa vaidlustes kohtu pädevust. Riigikohus võttis esimest korda Eesti õiguspraktikas seisukoha, kui otsustas, et samast soost paaridele laieneb põhiseaduses sätestatud perekonnaelu kaitse ja diskrimineerimise keeld. Perekonnaelu kaitse ei ole põhiseaduse kontekstis seatud sõltuvusse pereliikmete soost ega seksuaalsest sättumusest. Riigil on õigus keelata välismaalasel elada Eestis perekonnaliikme juures ainult juhul, kui selleks on mõjuv põhjus.[23]

Eesti LGBT Ühingule teadaolevalt  pöördus 2017. aasta augustis kahjuhüvitamise nõudega riigi vastu kohtusse esimene transsooline isik. Protsess on kuulutatud kinniseks ja kaasust puudutav info ei ole kättesaadav.

Statistika ja uuringud

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei tellis Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudilt mahuka uuringu selle kohta kuidas Eestis LGBT+ inimesed end tunnevad ja oma seksuaalsest või sooidentiteedist tingitud toimetulekut hindavad. Ehkki üldine hinnang on pigem positiivne, tajutakse siiski, et ühiskond on heteronormatiivne ning eeldab soo- ja seksuaalstereotüüpset käitumist. Transsooliste inimeste toimetulek ühiskonnas on veelgi keerulisem kui geidel, lesbidel ja biseksuaalsetel inimestel.[24]

Eesti Inimõiguste Keskus avaldas 2017. aastal Eesti mahukaima LGBT-teemalise avaliku arvamuse uuringu, milles uuriti Eesti elanike suhtumist LGBT inimestesse. Viimase kolme aastaga on suhtumine LGBT inimestesse paranenud, peamiselt tänu isiklikele kokkupuudetele.[25]

2016.–2017. aastal sai õiguskantsler kokku 95 võrdset kohtlemist puudutavat pöördumist. Seksuaalse sättumuse päringuid oli diskrimineerimistunnuste järgi viis, sugu puudutavaid päringuid neli. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik registreeris samal perioodil seksuaalse sättumuse päringuga kokku kaheksa ja sugu puudutavates küsimustes kokku kolm juhtumit.[26]

6.07–9.07.2017 toimunud Baltic Pride’i kultuurifestivali raames pandi Eesti LGBT Ühingu statistika andmeil LGBT+ inimeste suhtes toime 13 vaenuõhutamise tunnustega juhtumit, millest üks lõppes raskete kehavigastustega. Ükski kannatanu ei registreerinud oma juhtumit politseis.

Notarite Koja statistika andmetel on perioodil 1.01.2016–1.09.2017 tõestatud kokku 58 kooselulepingut, kuid on teadmata, mitu lepingut on sõlminud samast soost paarid. Sotsiaalkindlustusameti andmetel on 2017. aasta jooksul toimunud neli peresisest lapsendamist, kus osapoolteks on kooselupaarid.

Hea praktika

2017. aastat võib pidada festivalide aastaks. 6.–9.07.2017 toimus Tallinnas suurim LGBT+ teemaline rahvusvaheline festival Baltic Pride. Selle raames korraldati mitmeid üritusi, mh rahvusvaheline konverents, ja koostöös Tallinn Pride’iga esmakordselt pärast kümmet aastat solidaarsusrongkäik, millega juhiti tähelepanu võrdsele kohtlemisele ja kooseluseaduse rakendamisaktide vastuvõtmise vajadusele.[27] Üritused möödusid üldiselt rahumeelselt, rongkäigu ajal leidsid aset üksikud vahejuhtumid, kuid avalikkuse üleüldine vastukaja oli positiivne. Võib loota, et sellega toodi LGBT+ kogukond üldsusele lähemale. Rakveres toimus 6.–8.10.2017 LGBTI filmifestival Festheart, mis leidis aset Eesti Vabariik 100 ürituste sarja raames ning püüdis muuta läbi kvaliteetsete kinoelamuste ja arutelude Eestit sallivamaks ja mõistvamaks.[28] Festival sai avalikkuses palju tähelepanu seetõttu, et projekt ei saanud Rakvere linnalt toetust ning linnaelanikud tegid festivalile hulganisti nii poolt- kui ka vastuavaldusi.[29]

Eesti LGBT Ühingu andmetel on aastatel 2016-2017 hüppeliselt suurenenud LGBT+ valdkonda käsitlevate uurimistööde hulk, mille osas palutakse ühingult sisendeid ja juhendamist. Tööd varieeruvad alates keskkooli uurimustöödest lõpetades rahvusvaheliste doktoritöödega.

Esmakordselt võib hea praktikana välja tuua Inimõiguste Keskuse strateegilise hagelemise programmi, mis aitab läbi kohtu- või kohtuvälise menetluste lahendada ühiskondlikult olulisi juhtumeid, et läbi valitud juhtumite mõjutada seaduste elluviimispraktika kvaliteeti.[30] Strateegilise hagelemisega on aidatud lahendada mitmeid probleeme, mis on tõstatunud kooseluseaduse rakendusaktide puudumisest. Inimõiguste Keskus oli ka koostööpartneriks üleeuroopalise ainulaadse vaenust teavitamise mobiilirakenduse loomisel, mis raporteerimise platvormina keskendub vaenukuritegudele ja online-vaenukõnele, mis on suunatud LGBTI inimeste vastu ja/või inimeste vastu, keda arvatakse kuuluvat LGBTI kogukonda.[31] Mobiilirakendus on raporteerimiseks kiire ja lihtne lahendus ning aitab inimõigustega tegelevatel organisatsioonidel saada adekvaatsema ülevaate Eesti ühiskonnas aset leidvatest vaenukuritegudest ja -kõnedest ning seeläbi võimaldab leida efektiivsemaid võimalusi ohvreid aidata.

Soovitused

  • Võtta vastu kooseluseaduse rakendusaktid, mis tagavad kooseluseaduse rakendamise täies mahus.
  • Analüüsida Haigekassa tasustavate teenuste kättesaadavust transsoolistele inimestele. Vajadust rõhutab ka Eesti Bioeetika Nõukogu seisukohaga, et sookorrigeerimise operatsioonid transsoolistele peavad olema Haigekassa poolt tasustatud.
  • Eraldada transsoolise isiku soo tunnustamisel meditsiinilised ja juriidilised protsessid. Isik peab saama mõistliku aja jooksul muuta isikuandmeid meditsiinilistest toimingutest sõltumata. Meditsiiniliste toimingute puhul peab isikule jääma otsustusõigus, milliseid toiminguid ta soovib ja vajab, kui üldse, selleks, et ta tunneks end vastavalt oma tunnetuslikule soole.
  • Reguleerida seadusandlusega Eesti kodaniku või residendi välisriigi kodanikust samast soost partneri või abikaasa Eestis elamis- ja viibimisõiguse aluseid.
  • Reguleerida seadusandlusega LGBT+ inimeste kaitset vaenu õhutamise, vaenukuritegude ja diskrimineerimise eest, sh kaitset diskrimineerimise eest väljaspool töövaldkonda (hariduses, tervishoius ja sotsiaalteenuste tarbimisel ning toodete ja teenuste kättesaadavusel).
  • Viia läbi uuringuid LGBT+ inimeste olukorra paremaks kaardistamiseks ja mõistmiseks eri valdkondades (sh koolikiusamine koolisüsteemis, ebavõrdne kohtlemine tervishoiusüsteemis, LGBT+ inimeste kohtlemine kinnipidamisasutustes).
  • Tagada spetsialistidele (õpetajatele, noorsoo- ja tervishoiutöötajatele, politseinikele, kohtunikele jt) LGBT+ teemalised täiendkoolitused ning lisada LGBT+ inimestega seotud küsimused õpetajate, noorsootöötajate, politseinike, kohtunike, tervishoiutöötajate jt õppeprogrammidesse.

________________________

[1] „Reinsalu: ärge sõlmige rakendusaktideta seaduse ajal kooselu“. ERR. 05.01.2016. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.err.ee/551946/reinsalu-arge-solmige-rakendusaktideta-seaduse-ajal-kooselu

[2] „Õiguskomisjon lükkas kooseluseaduse muudatuste hääletamise edasi“ . ERR. 21.01.2016. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/552911/oiguskomisjon-lukkas-kooseluseaduse-muudatuste-haaletamise-edasi

[3] „Riigikogus on kooseluseaduse alternatiivina laual paarkonna seadus“. ERR. 01.02.2016. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/553552/riigikogus-on-kooseluseaduse-alternatiivina-laual-paarkonna-seadus

[4] „Riigikogu lõpetas paarkonna eelnõu esimese lugemise“. ERR. 16.02.2016. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/554535/riigikogu-lopetas-paarkonna-eelnou-esimese-lugemise

[5] „IRL tahab traditsioonilisele abielule põhiseaduslikku kaitset“. ERR. 26.01.2016. Arvutivõrgus kättesadav: http://www.err.ee/553195/irl-tahab-traditsioonilisele-abielule-pohiseaduslikku-kaitset

[6] Õiguskantsleri aastaülevaade 2015/2016. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2016/vordoiguslikkus

[7] „Lähituleviku protestid on seotud keskkonna, sotsiaalmuutuste ning avatusega“. ERR. 11.08.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/612494/lahituleviku-protestid-on-seotud-keskkonna-sotsiaalmuutuste-ning-avatusega

[8] „President kutsus riigikogu liiget Martin Helmet korrale“. Postimees. 23.03.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/4056389/president-kutsus-riigikogu-liiget-martin-helmet-korrale

[9] EKRE 10 käsku. Arvutivõrgus kättesaadav: https://ekre.ee/ekre-10-kasku/

[10] EKRE Tallinnas. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.ekre.ee/kov-tallinn/

[11] Sotsiaaldemokraatide kohaliku omavalitsuse kandidaadid. Arvutivõrgus kättesaadav: http://valimised2017.sotsdem.ee/et/

[12] Õiguskantsleri aastaülevaade 2015/2016. Võrdõiguslikkus. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2016/vordoiguslikkus

[13] Õiguskantsleri aastaülevaade 2015/2016. Õigusloomest. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2016/oigusloomest

[14] „Koosellujate lapsendusvõimalus püsib kohtuotsustel ja leplikul siseministeeriumil“. Eesti Päevaleht. 27.02.1017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://epl.delfi.ee/news/eesti/koosellujate-lapsendusvoimalus-pusib-kohtuotsustel-ja-leplikul-siseministeeriumil?id=77361882

[15] „Eestis lapsendas esimene samasooline paar kaks last“. ERR. 29.03.2016. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/557008/eestis-lapsendas-esimene-samasooline-paar-kaks-last

[16] „Kohus: riik peab kandma kooselupere lapsendamise rahvastikuregistrisse“. Pealinn. 21.02.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.pealinn.ee/newset/kohus-riik-peab-kandma-kooselupere-lapsendamise-rahvastikuregistrisse-n186943

[17] „Riik peab maksma kooseluseaduse rakendamata jätmise eest kahjutasu“. ERR. 07.02.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/582082/riik-peab-maksma-kooseluseaduse-rakendamata-jatmise-eest-kahjutasu

[18] „Reinsalu lubab kahjunõude kooseluseaduse rakendamata jätmise eest edasi kaevata“. ERR. 08.02.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/582157/reinsalu-lubab-kahjunoude-kooseluseaduse-rakendamata-jatmise-eest-edasi-kaevata

[19] „MTÜ: kohus kohustas maavalitsust samasooliste abielu registreerima“. Postimees. 24.01.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/3991001/mtu-kohus-kohustas-maavalitsust-samasooliste-abielu-registreerima

[20] „Õigusteadlased: samasooliste abielude kehtivust tuleb hinnata juhtumipõhiselt“. ERR. 28.01.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/581514/oigusteadlased-samasooliste-abielude-kehtivust-tuleb-hinnata-juhtumipohiselt

[21] „Samasoolise partneri juurde kolimiseks elamisluba taotlenud naine sai PPA üle kohtuvõidu“. Postimees. 25.01.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/3992027/samasoolise-partneri-juurde-kolimiseks-elamisluba-taotlenud-naine-sai-ppa-ule-kohtuvoidu

[22] „Kohus otsustas: eesti-ameerika lesbipaar saab kohtuvaidluse lõpuni koos Eestis elada“. Postimees. 15.04.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/4080639/kohus-otsustas-eesti-ameerika-lesbipaar-saab-kohtuvaidluse-lopuni-koos-eestis-elada

[23] „Riigikohus: ka samasoolistel paaridel on õigus perekonnaelu kaitsele“. Delfi. 27.06.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/riigikohus-ka-samasoolistel-paaridel-on-oigus-perekonnaelu-kaitsele?id=78691582

[24] „LGBTQ inimeste igapäevane toimetulek ja strateegilised valikud Eesti ühiskonnas“. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.vordoigusvolinik.ee/wp-content/uploads/2016/03/LGBT_uuringuraport_LOPLIK_veeb.pdf

[25] „Uuring: Eesti inimestel on üha enam kokkupuuteid seksuaalvähemustega“. Delfi. 23.05.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/uuring-eesti-inimestel-on-uha-enam-kokkupuuteid-seksuaalvahemustega?id=78306544

[26] Õiguskantsleri aastaülevaade 2016/2017. Muud ülesanded. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2017/muud-ulesanded

[27] „Baltic Pride’i rongkäik näitab paljudele, et nad ei ole üksi“. Eesti Päevaleht. 07.07.2017. Kättesaadav arvutivõrgus: http://epl.delfi.ee/news/kultuur/baltic-pridei-rongkaik-naitab-paljudele-et-nad-ei-ole-uksi?id=78792212

[28] Festheart filmidestivali tutvustus. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.ev100.ee/et/festheart

[29] „Eesti esimene seksuaalvähemuste filmifestival jäi Rakvere linna toeta“. ERR. 15.02.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://menu.err.ee/294387/eesti-esimene-seksuaalvahemuste-filmifestival-jai-rakvere-linna-toeta

[30] Inimõiguste keskus. Strateegiline hagelemine. Arvutivõrgus kättesaadav: https://humanrights.ee/teemad/vordne-kohtlemine/strateegiline-hagelemine/

[31] Inimõiguste keskus. Valmis unikaalne vaenust teavitamise äpp. Arvutivõrgus kättesaadav: https://humanrights.ee/2017/10/valmis-unikaalne-vaenust-teavitamise-app/

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Poliitilisel tasandil on lõimumine muutunud heas mõttes igavaks poliitikavaldkonnaks – see on kasvanud loomulikuks osaks Eesti riigivalitsemisest ja poliitikakujundamisest, mille vajalikkust üldjuhul kahtluse alla ei seata. Ka uue, 2016. aasta lõpus moodustatud valitsuse koalitsioonilepe jätkab varasemate koalitsioonilepete tava ning pühendab lõimumisele eraldi osa.[1] Kuigi tegemist ei ole millegi revolutsioonilisega ning see astub suhteliselt sarnast rada eelnevate lepetega, on leppes kaetud peamised lõimumise fookusteemad: eesti keele õppe kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamine, kodakondsusega seotud küsimused, venekeelse elanikkonna teadlikkuse tõstmine ning muud teemad.

Lisaks tavapärasele Eesti lõimumispoliitika sihtrühmale ehk venekeelsele elanikkonnale seondub lõimumisega ka kaks teatud mõttes eraldiseisvat sihtrühma: uussisserändajad ning varjupaigataotlejad/pagulased. Uussisserändajate puhul väärib eraldi ära märkimist Siseministeeriumi poolt 2015. aastal alustatud ja seni hästi toimiv kohanemisprogramm, varjupaigataotlejate ja rahvusvahelise kaitse saajatega tegeleb aktiivselt Sotsiaalministeerium koostöös erinevate tugiorganisatsioonidega (nt Pagulasabi ja Johannes Mihkelsoni Keskusega).

Seadusandlikud arengusuunad

Võrreldes eelmise aruandlusperioodiga (2014-2015) pole käesoleval perioodil märgilisi muudatusi seadusandlikus plaanis toimunud. 2016. aasta alguses kuulutati 2015. aasta parima ja halvima seaduse konkursil parimaks seaduseks just kodakondsusseaduse muudatused (määratlemata kodakondsusega vanemate perre sündinud laste automaatne naturaliseerimine, topeltkodakondsuse seaduslik võimaldamine neile alaealistele, kes on saanud Eesti kodakondsuse ka naturalisatsiooni korras, ning üle 65-aastaste kodakondsuse taotlejate vabastamine kirjalikust eksamist).[2]

Statistika ja uuringud

2017. aasta suve hakul tutvustati uue Eesti ühiskonna integratsiooni monitooringu tulemusi. Eestis on ühiskonna lõimumist ühtse uurimisinstrumendiga uuritud 2000. aastast alates ning antud monitooring on järjekorras juba seitsmes. Uuringu tulemused võib jaotada kaheks: positiivsemad arengud näitavad, et Eesti venekeelse elanikkonna eesti keele oskus paraneb, lõimumise põhiküsimustes on ühisosa tekkinud neljal Eesti inimesel viiest ning enamik Eesti elanikest toetab eestikeelse õppe algust juba lasteaias. Negatiivsemad arengud seevastu näitavad, et Eesti tööturul valitseb jätkuvalt rahvuspõhine ebavõrdsus (nii sissetulekutes, tööhõives, töötuse määras jm), Eesti elanikud elavad jätkuvalt omaenda keeleruumis ja rahvuste omavaheline kokkupuude toimub eelkõige töökohal või koolis. Ka usaldus riiki on muukeelsel elanikkonnal jätkuvalt väiksem kui eestlastel.[3]

Teise olulise uuringuna tutvustati 2017. aasta kevadel uut „Eesti inimarengu aruannet“, mille seekordseks teemaks oli „Eesti rändeajastul“. Aruanne võtab kokku mitmed rände ja lõimumisega seotud teemad ning selles tõdetakse, et kuigi Eesti heaolu on küll kiiresti kasvanud, jaotub see heaolu inimeste vahel endiselt ebaühtlaselt. Aruanne selgitab, kuidas Eestis on toimumas rändepööre – sisseränne Eestisse on esmakordselt ületamas väljarännet ning aina olulisemaks trendiks on muutumas hargmaisus. Inimarengu aruande üks põhisõnumeid seisneb selles, et kuna rände-, hargmaisuse ja lõimumispoliitikad moodustavad ühtse terviku, on nendega tegelemiseks vaja ka ühtset koordineeritud tegevust.[4]

Lisaks neile kahele suuremale, Eesti ühiskonda laiemalt käsitlevale uuringule ilmusid ka mitmed teised uuringud, mis käsitlevad lõimumist ja rahvusvähemuste olukorda erinevate spetsiifiliste tahkude alt: näiteks avaldas Riigikontroll 2016. aasta alguses aruande „Riigi ja kohalike omavalitsuste valmisolek võtta vastu rahvusvahelise kaitse taotlejaid ja saanuid“, milles sedastatakse, et riigi ja kohalike omavalitsuste valmisolek pagulaste hüppeliseks kasvuks ning nende lõimimiseks on vaid osaline – auditis hinnatud seadusest tulenevast 17 kohustusest suudab Eesti praegu täita täielikult vaid kolme.[5] Rahvusvahelise kaitse saajate teemal ilmus 2016. aasta lõpus ka UNHCR-i eestvedamisel mahukas ülevaade pagulaste lõimimisest Eesti ühiskonda (vt pikemalt peatükki xxx käesolevas aruandes).[6] Selles tõdetakse, et kuigi õiguslikus plaanis vastab Eesti vastuvõtu- ja muude tingimuste osas üldjoontes rahvusvahelistele ja Euroopa standarditele, seonduvad olulised kitsaskohad eri osapoolte töö omavahelises koordineerimises üldiste teenuste kättesaadavuse ja tugiisikuteenuse süsteemiga.

Lisaks ilmus 2017. aasta kevadel Integratsiooni Sihtasutuse poolt tellitud meta-analüüs Eesti tööturu rahvuslikust ja keelelisest jaotusest, mis näitab ja kinnitab varasemate sarnaste uuringute tulemusi, et eestlastega võrreldes on teisest rahvusest inimesed Eesti tööturul nõrgemas positsioonis: erinevused ilmnevad nii tööhõives, töötuse määras, sissetulekute suuruses kui ka mitmetes muudes situatsioonides.[7]

Hea praktika

Silmnähtavalt häid praktikaid, mis oleksid vaadeldaval aruandlusperioodil märkimisväärselt lõimumist või rahvusvähemuste olukorda muutnud või mõjutanud, esile tuua ei ole. Siiski võib laiemas plaanis heaks praktikaks pidada asjaolu, et lõimumise igapäevaküsimustega tegeletakse järjepidevalt, alates eesti keele õppe toetamisest kuni kultuuriliste ja hariduslike lõimumisalaste meetmete elluviimiseni.

Hea praktika väiksemamahuliste näidetena tasub aga välja tuua Paides 2016. ja 2017. aasta arvamusfestivalil toimunud lõimumisega seotud arutelusid, eesti keele majade kontseptsiooni loomist, Eesti kodakondsuse taotlejatele tasuta keeleõppe võimaldamise meetme ettevalmistamist, aga ka regionaalseid üritusi, nagu näiteks venekeelsete noorte võimestamist Narvas, esimesel venekeelsel häkatonil Eestis.[8] [9] [10]

Olulisemad avalikud arutelud

Aastad 2016 ja 2017 näitavad mõningast rahunemismärki sisserände ja pagulastega seotud küsimuste avalikul arutamisel. Rahvusvähemustega seotud teemadel aktiviseerus sel perioodil siiski kolm olulist küsimust, millest kõik olid seotud kodakondsusega: anda määratlemata kodakondsusega ehk nn halli passi omanikele õigus hääletada Euroopa Parlamendi valimistel (kevad 2016), topeltkodakondsuse võimalik seadustamine täiskasvanutele (suvi 2016) ning Eesti kodakondsuse andmine ilma keele- ja põhiseaduseksamita kõikidele Eestis pikaajaliselt elanud inimestele (kevad 2017).

Diskussioon määratlemata kodakondsusega inimestele Euroopa Parlamendi valimistel hääletusõiguse andmise üle kerkis vastavasisulise petitsiooni esitamisest Euroopa Parlamendi liikmete poolt.[11] Diskussiooni käigus raamistus kaks peamist ja omavahel vastanduvat seisukohta: esiteks, kui käsitleda Euroopa Parlamenti kui kogu Euroopa Liidu elanikkonna esindusorganit ning arvestades asjaolu, et kõikide liikmesriikide Euroopa Parlamendi kohad otsustatakse iga riigi koguelanikkonna suuruse põhjal, on loomulik, kui Euroopa Parlamendi valimistel saaksid osaleda kõik nende riikide (püsi)elanikud, sõltumata nende kodakondsusest. Teine seisukoht lähtub aga Euroopa Liidu aluslepingust, mis sätestab, et Euroopa Parlamenti saavad valida vaid Euroopa Liidu kodanikud (st iga liikmesriigi kodanikud, kelle alla määratlemata kodakondsusega isikud ei kuulu).[12]

Teine kodakondsusega ning laiemalt lõimumisega seotud tuline arutelu tekkis peale peaministri sõnavõttu 2017. aasta alguses, milles toodi välja lubadus nimetada partei üheks peamiseks programmiliseks punktiks järgmistel Riigikogu valmistel Eesti kodakondsuse võimaldamine kõigile Eestis vähemalt 25 aastat elanud inimestele ilma keele- ja põhiseaduse tundmise eksamita.[13] See seisukoht tekitas nii tuliseid parteidevahelisi kui ka parteisiseseid vaidlusi,[14] ning laiemat vastukaja ühiskonnas.

Pooltargumentidena toodi selle küsimuse juures välja seda, et kodakondsuse senisest laiem võimaldamine vähendab tõrjutuse tunnet venekeelse elanikkonna hulgas, vähendab julgeolekuriski ning suurendab ühiskondlikku sidusust, aga ka et senine passipõhine eristamine on muutnud halli passiga inimesed „teise sordi inimesteks“.[15] [16] Vastuargumentidena toodi seevastu välja seda, et kodakondsus ei anna inimesele midagi olulist juurde, kuna enamik õigusi on neile niikuinii tagatud (v.a Riigikogu valimise õigus), sellise poliitika rakendamisel hakkab see sihtrühm valima ainult ühte kindlat erakonda, ühiskonda lõimumine ei taandu passi värvile, vaid muudele teguritele, kodakondsuse andmine ilma eksamiteta seab ebavõrdsesse olukorda need inimesed, kes on Eesti kodakondsuse omandamiseks vaeva näinud, või et taoline meede vähendab eestlaste osatähtsust Eesti elu üle otsustamisel jpm.[17] [18] [19] Nende arutelude järellainetusena tõstatus eraldi teemana ka küsimus lõimumise vajalikkusest ja võimalikkusest Eestis.[20]

Kolmas kodakondsusega seotud arutelu kerkis presidendivalimise debattide ajal 2016. aasta suvel. Pea kõik presidendikandidaadid toetasid topeltkodakondsuse seadustamist ühel või teisel moel, niisamuti toetasid seda mõtet enamik Eesti parlamendierakondade juhid.[21] Kui välja arvata topeltkodakondsuse mitte-võimaldamise suunalised seisukohad (mille juures nimetatakse enim lojaalsuse ja julgeolekuohtudega seotud argumente), taanduvad arvamused eelkõige küsimusele, kas topeltkodakondsust peaks võimaldama kõikidele isikutele, sõltumata kodakondsuse omandamise viisist (sünnijärgne vs. naturalisatsioon), või peaks see õigus olema tagatud ainult sünnijärgsetele Eesti kodanikele.[22]

Oluline on märkida, et ajas 10-20 aastat tagasi vaadates on lojaalsus ja julgeolek olnud põhilised argumendid, mis raamistavad pea kõiki kodakondsuse alaseid diskussioone.[23] Samal ajal on kodakondsuse definitsioon kogu maailmas muutumas – inimesed on üha mobiilsemad, hargmaised ning ka lapsed sünnivad üha rohkem sellistesse peredesse, mille vanemad on eri riikide kodakondsustega. Seega tasub siinkohal üle korrata, et nii nagu kogu ülejäänud maailm, rahvusvahelistub ka Eesti suurel kiirusel – ja seda kodakondsusseadusest hoolimata –, mistõttu üha enamal Eesti peredesse sündivatel lastel on mitme riigi sünnijärgne kodakondsus.

Muudatused kodakondsusega seotud küsimustes ei saa toimuda aga üleöö, samuti on pea täielikult puudu põhjalikud alusuuringud näiteks täiskasvanutele topeltkodakondsuse seadustamise või mitte-seadustamise osas (teemat on põhjalikumalt käsitletud vaid Siseministeeriumi 2013. aasta analüüsis ning esmakordselt on Eesti elanikkonna hinnanguid topeltkodakondsuse võimalikkuse ja selle eri variantide osas küsitud 2017. aasta integratsiooni monitooringus).

Trend

Nii nagu eelmisel aruandlusperioodi, ilmestab ka aastaid 2016-2017 võrdluses varasema dekaadiga oluliselt suurem avalike sõnavõttude arv sisserände- ja pagulasteemadel. Siiski ei ole need diskussioonid olnud niivõrd teravad kui eelmisel aruandlusperioodil (2014-2015). Sellest hoolimata võib viimaseid dekaade vaadeldes täheldada, et enamik rahvusvähemuste, lõimumise või sisserändega seotud avalikke diskussioone toimub valdavalt ebasüsteemselt, kerkides reeglina üles reageeringuna mõnele päevapoliitilisele sündmusele või teadlikult ülevõimendatud seisukohavõtule. See näitab omakorda, et Eestis ühiskonna jaoks oluliste teemade käsitlemine ja arutamine on sageli jäetud juhtida pigem juhusele, mitte niiväga aga läbimõeldud tegutsemiskavale.[24]

Soovitused

  • Lõpetada juba aastakümneid kestnud vene kaardile mängimine ning rahvuspõhine vastandumine valimisvõitluses ja selle planeerimises, mis polariseerib valijaid ning raskendab Eesti ühiskonna terviklikku lõimumist kõikide elanikkonnagruppide seas. Tähelepanu pöörata sama taktika üha kasvavale kasutamiselet uussisserändajate, sh pagulaste suhtes.
  • Eestil puudub rändepoliitika selle strateegilises ja narratiivses mõttes. Senine rändepoliitika on olnud väga meetmepõhine ning arutelud keskenduvad eelkõige teemadele nagu näiteks piirarv ja rändekvoot, (võimalik) punktisüsteem, palgakoefitsient jmt. Samal ajal puudub keskvõimul konsensus ning eelkõige ühiselt jagatud ja kommunikeeritud narratiiv, millisena peaks välja nägema Eesti tulevik sisseränderiigina.
  • Algatada ja pidada kodakondsuse teemalisi arutelusid süstemaatiliselt ja plaanipäraselt, mitte päevapoliitilistest tõmbetuultest kantuna.
  • Pöörata senisest suuremat tähelepanu erinevate rahvuste omaenda keeleruumis elamisele ja rahvusest tulenevale ebavõrdsusele tööturu

_________________________

[1] Vt ptk „VI Integratsioon“ leppes „Keskerakonna, IRL-i ja SDE koalitsioonilepe täismahus“. ERR uudised. 19.11.2016. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/577620/keskerakonna-irl-i-ja-sde-koalitsioonilepe-taismahus.

[2] „2015. aasta parim ja halvim seadus on selgunud“. Postimees. 22.02.2016. Arvutivõrgus kättesaadav: http://pluss.postimees.ee/3591649/2015-aasta-parim-ja-halvim-seadus-on-selgunud

[3] Balti Uuringute Instituut „Eesti ühiskonna monitooring 2017“. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.ibs.ee/publikatsioonid/integratsiooni-monitooring-20/

[4] Eesti Koostöö Kogu. „Eesti inimarengu aruanne 2016/2017 „Eesti rändeajastul““. Arvutivõrgus kättesaadav: https://inimareng.ee/

[5] Riigikontroll. „Riigi ja kohalike omavalitsuste valmisolek võtta vastu rahvusvahelise kaitse taotlejaid ja saanuid“. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikontroll.ee/DesktopModules/DigiDetail/FileDownloader.aspx?AuditId=2379&FileId=13545

[6] UNHCR. „Integration of refugees in Estonia: Participation and Empowerment“.

[7] Balti Uuringute Instituut. „Eesti tööturu rahvuslik ja keeleline jaotus“ Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.ibs.ee/publikatsioonid/eesti-tooturu-rahvuslik-ja-keeleline-jaotus/

[8] Kultuuriministeerium. „Eesti keele majade loomine“. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kul.ee/et/eesti-keele-majade-loomine

[9] „Eesti kodakondsuse taotlejad saavad tulevikus tasuta keeleõpet“. ERR uudised. 13.07.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/607290/eesti-kodakondsuse-taotlejad-saavad-tulevikus-tasuta-keeleopet

[10] „Ida-Virumaa esimesel häkatonil arendati välja 21 nutikat ideed“. Pressiteade. 11.10.2016. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.ibs.ee/uudised-ja-press/ida-virumaa-esimesel-hakatonil-arendati-valja-21-nutikat-ideed/

[11] „Yana Toom andis Euroopa Parlamendile üle petitsiooni mittekodanike õiguste kohta“. ERR uudised. 21.06.2016. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/562158/yana-toom-andis-euroopa-parlamendile-ule-petitsiooni-mittekodanike-oiguste-kohta

[12] „Õiguseksperdid on halli passi omanikele EL-i valimistel hääleõiguse andmise osas eriarvamusel“. ERR uudised. 15.04.2016. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/558018/oiguseksperdid-on-halli-passi-omanikele-el-i-valimistel-haaleoiguse-andmise-osas-eriarvamusel

[13] „Ratas: kodakondsus tuleks anda kõigile, kes on elanud Eestis vähemalt 25 aastat“. ERR uudised. 23.01.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/581233/ratas-kodakondsus-tuleks-anda-koigile-kes-on-elanud-eestis-vahemalt-25-aastat

[14] Vt nt I. Gräzin vs. A. Korobeinik seisukohad „Ratase kodakondsusidee paistab kui poliitsepitsus“. Äripäev. 24.01.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.aripaev.ee/uudised/2017/01/24/ratase-kodakondsusidee-paistab-kui-poliitsepitsus

[15] „Uued kodakondsed? Jah, muidugi“. Äripäev. 25.01.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.aripaev.ee/juhtkiri/2017/01/25/uued-kodakondsed-jah-muidugi

[16] „Ratas: ma ei toeta mitte üheski võtmes kodakondsuse nullvarianti“. Delfi. 25.01.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ratas-ma-ei-toeta-mitte-uheski-votmes-kodakondsuse-nullvarianti?id=77026704

[17] „Dmitri Jegorov: lõimumine on kinni muus kui passis“. Postimees. 26.01.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.postimees.ee/3993159/dmitri-jegorov-loimumine-on-kinni-muus-kui-passis

[18] „IRL ei toeta ideed anda kodakondsus kõigile, kes on Eestis elanud 25 aastat“. Delfi. 24.01.2017. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/irl-ei-toeta-ideed-anda-kodakondsus-koigile-kes-on-eestis-elanud-25-aastat?id=77013764

[19] „Martin Helme: hallipassi inimeste puhul tahetakse kodakondsus vägisi anda okupatsioonikolonistidele“. Delfi. 24.01.2017. Arvutivõrgu kättesaadav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/martin-helme-hallipassi-inimeste-puhul-tahetakse-kodakondsus-vagisi-anda-okupatsioonikolonistidele?id=77009010

[20] Vt nt „Kaire Uusen: äkki loobudagi integratsioonist?“. Postimees. 16.02.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: https://arvamus.postimees.ee/4015805/kaire-uusen-akki-loobudagi-integratsioonist; „Marianna Makarova: miks oleks integratsioonist loobumine Eestile ohtlik?“. Positmees.27.02.2017. Arvutivõrgus kättesaadav:  https://arvamus.postimees.ee/4028121/marianna-makarova-miks-oleks-integratsioonist-loobumine-eestile-ohtlik või „Viktoria Ladõnskaja: kas ja kes tahab lõimumist?“. Postimees. 21.01.2016. Arvutivõrgus kättesaadav:  https://arvamus.postimees.ee/3476819/viktoria-ladonskaja-kas-ja-kes-tahab-loimumist

[21] „Enamik presidendiks pürgijaist pooldab topeltkodakondsust teatud juhtudel“. ERR uudised. 14.06.2016. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/561722/enamik-presidendiks-purgijaist-pooldab-topeltkodakondsust-teatud-juhtudel

[22] „Pevkur lubaks topeltkodakondsust vaid sünnijärgsetele kodanikele“. Postimees. 15.06.2016. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.postimees.ee/3733493/pevkur-lubaks-topeltkodakondsust-vaid-sunnijargsetele-kodanikele; „Henn Põlluaas: topeltkodakondsus kujutab Eestile julgeolekuohtu“. Delfi. 16.06.2016. Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/henn-polluaas-topeltkodakondsus-kujutab-eestile-julgeolekuohtu?id=74832107

[23] Kolmas latentne postulaat on nende diskussioonide juures alati olnud poliitiline seisukoht, et „kodakondsuspoliitika põhialuseid ei muudeta“.

[24] Lisaks käesolevas peatükis toodud näidetele illustreerib seda trendi väga hästi ka 2017. aasta suvel meedias laia arutelu tekitanud küsimus venekeelsete lasteaedade tulevikust ja nende õppekeelest.

Poliitiline ja institutsioonaalne areng

Aruandlusperioodil toimusid Eestis 2016. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimised.

1993. aastal oli Eestis 254 valda ja linna, sellest ajast on omavalitsusüksuste arv järk-järgult vähenenud. Kui 2013. aasta valimistel valiti 215 kohaliku omavalitsuse koossesisu siis möödunud, 2017. aasta valimistel oli 79 omavalitsusüksust.[1]

Omavalitsuste arv vähenes kahe aasta jooksul eelkõige läbiviidud haldusreformi tõttu, kus alla 5000 elanikkonnaga üksused pidid liituma. Omavalitsused, kes vabatahtlikult ei liitunud, liideti valitsuse korraldusega[2] ning ühegi omavalitsuse kaebust ühendamise vastu Riigikohus ei rahuldanud, seega toimusid ka kõik sundühendamised.

Seadusandlik areng

Inimõiguste Keskus on mitmes aruandes soovitanud Riigikogul kaaluda poliitilise välireklaami keelustamise mõistlikkust ning eesmärgipärasust valimiskampaania perioodil. 2017. aastal jõudis selle seisukohani ka õiguskantsler. Oma analüüsis jõudis õiguskantsler järelduseni, et osa valimisreklaami reegleid ei täida enam oma eesmärki ja tekitavad tarbetut lisakoormust politseile. Samuti on osaliselt internetti, sh sotsiaalmeediasse, kolinud valimiskampaania muutnud mõne keelu järelevalve sisuliselt võimatuks.[3] Õiguskantsler soovitas Riigikogul kaaluda kaotada poliitilise välireklaami keeld aktiivse agitatsiooni perioodil, sest see ei täida oma eesmärki, samuti soovitas ta kaotada valimispäeval aktiivse agitatsiooni keelu.

Lisaks tegi õiguskantsler ettepanekud valismiskampaaniate läbipaistvamaks rahastamiseks ning suuremaks kontrolliks. Õiguskantsler tegi ettepaneku anda erakondade rahastamise järelevalve komisjonile suurem jõud (anda neile õigus tutvuda kodanikuühenduste rahastamisallikatega, suurendada nende õigust erinevate dokumentide kättesaamiseks, ka kolmandatelt osapooltelt). Lisaks tuleks kõrvadada juriidilise isiku annetuse keelu põhiseadusvastane kõrvalmõju, mille tõttu piiratakse vabakonna ja eraõiguslike ajakirjandusväljannete väljendusvabadust. Poliitiliste jõudude rahastamise läbipaistvuse tagamiseks tuleb panna poliitikuid toetanud kodanikuühendustele kohustus anda rahastamisallikate kohta teavet järelevalveorganitele (erakonnaseadus sätestab, et teavet peavad andma üksnes erakonnad, valimisliidud ja nende nimekirjas kandideerinud isikud ning üksikkandidaadid).

Kohtupraktika

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis oma 18. mai 2017 otsuses[4] et valimisagitatsiooni keelu ajal välja pandud kandidaadi või partei nimi, kontaktandmed, kaubamärk, domeeninimi või tegevusala ei ole poliitiline välireklaam, erinevalt näiteks valimislubadustest.  Seetõttu ei olnud Riigikohtul selles kaasuses võimalik lahendada poliitilise välireklaami keelu põhiseaduspärasuse küsimust.

Riigikohus käsitles ka avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt poliitikute tutvustamiseks ja reklaamimiseks tehtud kulutuste küsimust. Oma 10. novembri 2016 otsuses[5] leidis Riigikohtu halduskolleegium, et valimiseelsel perioodil kohaliku omavalitsuse sõnumite esitamine kandideeriva võimuloleva erakonna liikmeid kasutades tõenäoselt mõjustas valijaid oma otsuse langetamisel. Seetõttu ei saanud seda pidada tavapäraseks teavituseks, vaid valimiskampaania tegemiseks, millega asetati üks kandidaat avalike vahendite abil teistest soodsamasse olukorda . Riigikohtu arvates võib taolisi olukordi lubades tekkida oht, et „avalikke vahendeid hakataksegi kasutama valimiskampaania teostamiseks teavituskampaania sildi all.“

Statistika ja uuringud

2017. aastal osales kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel 58% valimisõiguslikest inimestest, kusjuures eelhääletajate osakaal oli 42,1%; 2013. aastal oli see veel 35,7%. Kandidaate oli kokku 14 784, nendest 60% olid mehed ning 40% naised.

Valituks saanutest olid 68,9% mehed ning 31,1% naised[6], protsentuaalselt pole kandideerinud ning valituks osutunud naiste hulk varem nii suur olnud.

Hea praktika

Alates 2009. aastast on Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit[7] kõigil valimistel kutsunud esinduskogudesse pürgijaid järgima head valimistava, et kampaaniad oleksid sisukad ja eetilised ning aitaksid valijal teha tarka otsust. Koos valimistava vabatahtlike valvuritega jälgib ja kommenteerib EMSL valimistavast kinnipidamist. Valmiste valvurid on loonud positiivset meediakaja ning andnud aruteluplatvormi, seega on tegu jätkusuutliku tegevusega, mis on tõstnud inimeste teadlikkust sisutühjast ja ebaeetilistest kampaania elementidest.

Seoses sellega, et kohalike omavalitsuste valmistega avanes 2017. aastal esmakordselt võimalus valida 16- ning 17-aastastel, algatas Eesti Noorteühenduste Liit koostöös Eesti Õpilasesinduste Liidu, Eesti Vabariigi Õiguskantsleri Kantselei ning Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liiduga valimisaastal projekti „Noored valimisvalvurid“.

Projekt „Noored valimisvalvurid“ suunab noori vanuses 16-19 osalema oma kodukandi, olgu selleks linn või vald, valimiskomisjoni töös, proovima ametliku valimisvaatleja rolli või kaasa lööma valimiste valvurite tegemistes. Esmased tulemused näitavad, et noorte valimisaktiivsus oli väga madal (e-hääletusest võttis osa vaid 7,4% sellest valimisgrupist)[8] seega peaks seda sorti algatusi ka järgnevatel valimisperioodidel tegema.

Olulisemad avalikud arutelud

Poliitilise välireklaami keelust hakati aktiivselt rääkima peale Politsei- ja Piirivalveameti intervjuud Aktuaalsele Kaamerale, kus politsei väitis, et tõlgenduse järgi kuuluvad poliitilise välireklaami alla ka sotsiaalmeedias avaldatud kandidaatide portreepildid ja valimisloosungid. Politsei- ja Piirivalveameti ekspert ütles: „Seaduse järgi on aktiivse agitatsiooni ajal välireklaam keelatud ning poliitikud peaksid Facebookist valimispropaganda kustutama.“[9]

Samal päeval avaldas Inimõiguste Keskus pressiteate, kus sedastas, et õiguskaitseasutuse sekkumine vabadesse valimistesse riivaval ja valimisõigust ohustaval viisil just enne valimiste toimumist ei ole kooskõlas demokraatliku riigikorraga. Tundide jooksul muutis politsei ka oma seisukohta ning andis teada, et välireklaami keeld, ei laiene sotsiaalmeediale.[10]

Viiendal septembril 2017. aasta pressikonverentsil teatas Riigi Infosüsteemide Amet (RIA), et interneti teel hääletamiseks kasutataval ID-kaardil on avastatud turvarisk. Pressikonverentsil mainiti, et turvarisk on teoreetiline ning et e-valimiste toimumise otsustab Vabariigi Valimiskomisjon.[11] Juba päev hiljem, kuuendal septembril otsustas Vabariigi Valimiskomisjon, et e-hääletamine toimub kohalikel valimistel seadusepäraselt ja plaanikohaselt.[12] Vabariigi Valimiskomisjoni esimees Meelis Eerik sõnas, et peamine argument e-hääletamisega seaduse järgi edasi minna on fakt, et ühtegi reaalset turvaauku leitud ei ole, kogu ID-kaardi kiipi puudutav on hüpoteetiline.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) esitas seepeale e-hääletuse tühistamist nõudva kaebuse Riigikohtule,[13] kes otsustas kaebust mitte rahuldada. Riigikohus leidis, et neil pole alust kahelda valimiskomisjoni kogutud teabe piisavuses ja elektroonilise hääletamise süsteemi turvalisusele antud hinnangu adekvaatsuses.[14].

Soovitused

  • Muuta asjakohaseid seadusi nii, et valimiskeeld oleks vaid vangidel, kellele see on määratud täiendava karistusena.
  • Kaaluda poliitilise välireklaami keelustamise mõistlikkust ning eesmärgipärasust valimiskampaania perioodil.

_____________________________

[1] Valimisringkonnad ning volikogude suurused KOV 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.valimised.ee/et/kohalikud-valimised-2017/valimisringkonnad-ning-volikogude-suurused-kov-2017

[2] Rahandusministeerium. Vabariigi Valitsuse algatatud ühinemised. Arvutivõrgus kättesaadav: https://haldusreform.fin.ee/vv-algatatud-uhinemised/

[3] Õiguskantsler. 16.11.2017. Ettekanne Riigikogule. Valimiskampaaniate rahastamise ning reklaami regulatsiooni ajakohasus ja põhiseaduspärasus. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Valimiskampaaniate%20rahastamise%20ning%20reklaami%20regulatsiooni%20ajakohasus%20ja%20põhiseaduspärasusest_0.pdf

[4] Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. 18.05.2017. Kohtuotsus. Kohtuasja nr 3-4-1-3-17. Arvutivõrgus kättesaadav: https://rikos.rik.ee/?asjaNr=3-4-1-3-17

[5] Halduskolleegium. 10.11.2016. Kohtuotsus. Kohtuasja nr 3-3-1-50-16. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=3-3-1-50-16

[6] Toimunud kohaliku omavalitsuse volikogu valimised. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.valimised.ee/et/valimiste-arhiiv/toimunud-kohaliku-omavalitsuse-volikogu-valimised

[7] Valimiste valvurid. Arvutivõrgus kättesaadav: https://heakodanik.ee/valimiste-valvurid/

[8] Pihlak, A. 22.10.2017. „Alaealised andsid keskmisest kaks korda vähem e-hääli, kas sellest saab teha järeldusi nende valimisaktiivsusest?“ Delfi. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.delfi.ee/news/kov2017/uudised/alaealised-andsid-keskmisest-kaks-korda-vahem-e-haali-kas-sellest-saab-teha-jareldusi-nende-valimisaktiivsusest?id=79867622

[9] Raiste, A. 13.09.2017. „Välireklaami keelu ajal tuleks ka Facebookist valimispropaganda kustutada“. ERR. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/618438/valireklaami-keelu-ajal-tuleks-ka-facebookist-valimispropaganda-kustutada

[10] Luts, P. (toim). 14.09.2017. „Politsei leebus: välireklaami keeld ei laiene sotsiaalmeediale“. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/618512/politsei-leebus-valireklaami-keeld-ei-laiene-sotsiaalmeediale

[11] Velsker, L. 05.09.2017. „ID-kaardi kiibis avastati teoreetiline turvarisk“. Postimees. Arvutivõrgus kättesaadav: https://tehnika.postimees.ee/4233255/id-kaardi-kiibis-avastati-teoreetiline-turvarisk

[12] Vabariigi Valimiskomisjon: e-hääletamine toimub. 06.09.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.valimised.ee/et/uudised/vabariigi-valimiskomisjon-e-hääletamine-toimub

[13] Einmann, A. 12.09.2017. „Valimiskomisjon saatis EKRE e-hääletuse kaebuse riigikohtusse“. Postimees. Arvutivõrgus kättesaadav: https://poliitika.postimees.ee/4240715/valimiskomisjon-saatis-ekre-e-haaletuse-kaebuse-riigikohtusse

[14] Talvik, M. 21.09.2017. „Riigikohus ei rahuldanud EKRE kaebust valimiskomisjoni otsusele“. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/et/uudiste-arhiiv/riigikohus-ei-rahuldanud-ekre-kaebust-valimiskomisjoni-otsusele

Eesti on rahvusvahelisel tasandil juba aastaid olnud soolise võrdõiguslikkuse eestkõneleja, olles mitme rahvusvahelise algatuse entusiastlik toetaja. Näiteks on Eesti aktiivselt osalenud UN Womeni töös ning ÜRO Inimõiguste Nõukogusse kandideerimisel oli soolise võrdõiguslikkuse eest seismine üks olulisemaid punkte Eesti kampaanias. Eesti jätkas sama joont ka vaadeldaval perioodil, aastatel 2016-2017. Eesti prioriteediks Euroopa Nõukogu eesistumisel 2016. aastal oli sooline võrdõiguslikkus, mistõttu toimus 2016. aasta juunis ka Tallinnas kõrgetasemeline konverents, kus vaadati üle Euroopa Nõukogu soolise võrdõiguslikkuse strateegia ja hinnati selle senist mõju ja selle tulevikku.[1] Samamoodi on sooline võrdõiguslikkus üks olulisemaid märksõnu ka Euroopa Liidu eesistumise ajal.[2] Nii on Eesti eesistumise ajal töö- ja pereelu ühitamine olnud mitmel erineva tasemega kohtumisel oluliseks teemaks[3] ning läbirääkimisi alustatakse ka uue töö- ja pereelu direktiivi üle.[4]

Tõesti, kui varem sai Eesti valitsust kritiseerida selle üle, et nende välispoliitika ja sisepoliitika läksid soolise võrdõiguslikkuse teemal suures osas lahkus, siis viimase kahe aasta areng näitab ka sisepoliitikas uusi tuuli. Kuigi uuringud näitavad, et muutused ühiskonnas on visad tulema, siis viimaste aastate poliitilised ja seadusandlikud muudatused on teinud lausa hiigelsamme edasi.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Kahtlemata üheks suurimaks arenguks soolise võrdõiguslikkuse teemal on „Heaolu arengukava 2016-2023“ ja selle rakendusplaani vastuvõtmine 30. juunil 2016.[5] Arengukava alaeesmärk nr 4 tegeleb soolise võrdõiguslikkuse edendamise ja saavutamisega. See kaardistab praeguse olukorra ning sätib paika eesmärgid, milleni püüeldakse selle olukorra parendamisel ja näeb ette konkreetsed meetmed nende eesmärkide saavutamiseks.[6] Probleemid, millega soolise võrdõiguslikkuse programm tegeleb, on otsustus- ja juhtimistasandite naiste väike osakaal võrreldes meestega, sooline palgalõhe, soostereotüübid ja nende taastootmine, mis mõjutab ka naiste võimalusi tööturul, võrdõigusvoliniku vähene võimekus, puudulik soolõime, ametnike ja teiste asjakohaste spetsialistide vähene teadlikkus soolisest võrdõiguslikkusest ja naiste vähene teadlikkus oma õigustest ja võimalustest oma õiguste eest seista.

Kuid vahest kõige tähtsam on asjaolu, et arengukava näeb ette ka nende meetmete rahastamist riigieelarvest, Euroopa struktuurifondidest ja Norra finantsmehhanismi vahenditest, mis tagab tegelikkuses nende meetmete rakendumise ja eesmärkide saavutamise. Kahjuks on rahastus täies mahus hetkel tagatud üksnes 2020. aastani, mil Euroopa struktuurifondide käesolev periood lõpeb. 27. septembril 2017 tunnistas partneritele korraldatud arutelupäeval Rait Kuuse, Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler, et ilmselt tähendab see arengukavas millestki loobumist, kuid ei täpsustanud, mis valdkonnas ja mis määral.

Arengukava tulemusel on juba käima lükatud reaalsed tegevused. Üks olulisemaid nendest on Sotsiaalministeeriumi plaan anda Tööinspektsioonile uus kohustus – teostada riiklikku järelevalvet sama ja võrdväärse töö eest naistele ja meestele makstava tasu võrdsuse põhimõtte järgimise üle. Selleks töötab Sotsiaalministeerium välja soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise eelnõu, mis peaks valmima 2017. aasta lõpuks.[7] Paralleelselt töötab Tööinspektsioon välja võrdse töötasu ja palgalõhe metoodikat ning samaaegselt juba ka nõustab tööandjaid võrdse töötasu edendamises.

Eelmine inimõiguste aruanne ennustas, et pärast Norra/EMÜ finantsmehhanismi perioodi lõppu tuleb päevakorrale ka traditsiooniline võrdõigusvoliniku institutsiooni alarahastatus. Voliniku 2016. aasta ülevaade demonstreeribki rahastuse vähenemist ning 2018. aasta rahastuse vähenemine on eelkõige riigieelarve osas.[8]

Seadusandlikud arengusuunad

Soolise võrdõiguslikkuse seaduses viimase kahe aasta jooksul olulisi sisulisi muudatusi ei ole tehtud, kuid see-eest tehti märkimisväärseid samme vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteemi muutmise suunas. Märtsis 2017 kiitis uuendusettepanekud heaks Vabariigi Valitsus[9] ning septembris esitati eelnõu, mis sisaldas esimest gruppi uuendusettepanekutest Riigikogule.[10] Järgmised sammud on selle eelnõu vastuvõtmine Riigikogus ning teise eelnõu väljatöötamine ülejäänud uuendusettepanekutest.[11]

Üks olulisemaid praktilisi tulemusi vanemahüvitise süsteemi muutmisel on muuhulgas ka soolise võrdõiguslikkuse edendamine. Esiteks üritatakse seda saavutada läbi süsteemi paindlikumaks muutmise, võimaldades vanemahüvitise saamise ajal mõlemal vanemal teatud piirini ka osalise ajaga töötada ning võtta puhkust ja hüvitist katkendlikult vastavalt vajadusele. See tagab, et vanem ei jää vanemapuhkuse ja hüvitise jooksul tööturult täielikult eemale ning töö- ja pereelu on võimalik paremini ühendada.[12] Teiseks pikendatakse hüvitatud isapuhkuse perioodi kümnelt päevalt kolmekümnele, olenemata töötamise lepingulisest vormist. See motiveerib ja võimaldab ka meestel lapse sünni korral koju jääda – kas koos emaga või ema asemel. Kolmandaks, mõlemal vanemal saab olema õigus võtta aastas 10 päeva tasustatud lapsepuhkust (kokku 20 päeva). Seega loob uus süsteem vähemalt võrdsed võimalused mõlemale vanemale lapse eest võrdselt hoolitsemiseks. Neljas suur muudatus on lapsendatud lapsega peredele ja hooldusperedele võrdsete puhkuste ja hüvitiste süsteemi loomine.

Paindlikkus vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteemis ning isadele senisest soodsamate tingimuste loomine lapsega koju jäämiseks on uuringute kohaselt suurendanud isade osalust lapse hooldamises.[13] See omakorda loob loodetavasti naistele tööturul paremad võimalused, kuna tööandja ei saa enam eeldada, et naine on see, kes lapsega tingimata koju jääb, mistõttu ei ole noored naised enam niivõrd haavatavas positsioonis tööle kandideerimisel.[14]

Nii nagu vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteemi uuendamisel, on ka elatisabi fondi loomisel kaudselt soolisele võrdõiguslikkusele positiivne mõju. Statistika kohaselt on enamik üksikvanemaid naised (92% kõikidest üksikvanematest,[15] mistõttu mõjutavad elatisabi küsimused eelkõige naisi ja nende lapsi. Elatisabi fond loodi 2016. aastal vastu võetud ja jõustunud uue perehüvitiste seadusega, mis koondab senised peretoetuste, vanemahüvitise ja elatisabi seadused.[16] Fond, mis tagab elatise ka juhul, kui teiselt vanemalt ei õnnestu elatist reaalselt saada, on oluline samm meeste ja naiste võrdse majandusliku sõltumatuse tagamisel, mille nimel ka „Heaolu arengukava 2016-2023“ soolise võrdõiguslikkuse alaeesmärk töötab ning seob selle tõhusalt ka laste heaolu suurendamise eesmärgiga, mille eest seisab „Laste ja perede arengukava 2012–2020“.[17] Elatisabi fondi loomise näol on tegemist olulise arenguga, kuna nagu ka Sotsiaalministeerium märgib: „Iga neljas laps elab Eestis üksikvanemaga perekonnas, neist omakorda iga neljas laps ei saa mingil hetkel elatisabi ühelt vanemalt kätte.“ Seega on fondil ühiskondlikult potentsiaalselt väga suur positiivne mõju.

Naistevastase vägivalla ennetamises ja selle vastu võitlemises oli 2016. ja 2017. aasta märgiline. 2017. aastal jõudis lõpuks Riigikogusse ratifitseerimiseks Istanbuli konventsioon, mille eesmärk on ennetada ja tõkestada naistevastast vägivalda ja perevägivalda. Konventsioon sai allkirjastatud juba 2014. aastal, kuid kuna Eesti seadusandluse konventsiooniga kooskõlla viimine võttis aega, siis jõuti selle ratifitseerimiseni alles ligi kolm aastat hiljem.[18] Konventsiooni eesmärgi saavutamiseks nõuab see erinevate naistevastaste ja perevägivalla vormide kriminaliseerimist ja aktiivset tegelemist sellist vägivalda soodustavate algpõhjustega (sh soopõhise diskrimineerimisega). Äramärkimist vajab kindlasti asjaolu, et ratifitseerimise vastu hääletasid ainult Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmed.[19]

Konventsiooni ratifitseerimisprotsessiks kulunud kolme aasta jooksul muudeti mitut seadust. Kõige suurema uuenduskuuri sai ohvriabi regulatsioon – sätestati ühtsed nõuded tugiteenuste osutamiseks ning korrastati tugiteenuste rahastust üldiselt.[20] Samuti muudeti karistusseadustikku, kuhu lisati uued süüteo koosseisud: naise suguelundite sandistav moonutamine, seksuaalne ahistamine, ahistav jälitamine ja sundabielu.[21] Samuti andis ratifitseerimise seaduse seletuskiri teada, et konventsiooni elluviimiseks vajalikud seadusandlusest välja jäävad tegevused on lisaks valitsuse tegevusprogrammile[22] sees ka vägivalla ennetamise strateegias[23] ja heaolu arengukavas[24] ning eelnevalt juba ka kriminaalpoliitika arengusuundades.[25]

Soolise diskrimineerimise vaidlused

Võrdõigusvoliniku poole pöördunute arv on jõudsalt tõusnud, kusjuures ka soolist diskrimineerimist puudutavate kaebuste arv on tõusnud, mis näitab teadlikkuse suurenemist nii voliniku institutsioonist, kui soolisest võrdõiguslikkusest. Kui 2015. aastal oli soolise diskrimineerimise teemal pöördumisi 70,[26] siis 2016. aastal oli sellel teemal pöördumisi juba ligi 160.[27] Kuigi ülevaade nende pöördumiste sisust puudub, väärib äramärkimist asjaolu, et volinik on 2016-2017 tehtud arvamustest avaldanud kolm, mis on sooga seotud.

Üks avaldatud arvamustest puudutab Eesti Haigekassa erinevat meditsiiniliste toimingute hinnastamist sõltuvalt sellest, kas patsient on transsooline või mitte – sünnihetkel ühe soomääratlusega ja meditsiinilise toimingu ajal teise juriidilise soomääratlusega inimese jaoks oli hind teine kui inimese jaoks, kelle sünnisugu ja juriidilise sugu on samad.[28] Volinik tuvastas selles soolise diskrimineerimise.

Teised kaks arvamust puudutasid konkreetse soo, kui kutsenõude, õiguspärasust erinevates olukordades. Mõlemas arvamuses andis volinik oma arusaama erandist, mille kohaselt sugu saab pidada kutsenõudeks. Ministeeriumile antud arvamuses soovitas volinik vältida abstraktse reegli sätestamist ning eelistada pigem reeglit, mis võimaldab võtta arvesse konkreetset olukorda.[29] Mitme voliniku poole pöördumise põhjal avaldas volinik üldised juhised töökuulutuste koostamiseks, märkides, et kandideerijalt konkreetse soo nõudmine on üldjuhul ikkagi soolise võrdõiguslikkuse seadusega vastuolus.[30]

Töövaidluskomisjonides arutatud sooga seotud diskrimineerimisvaidluste arv langes 2015. aasta kolmeteistkümnelt 2016. aastal kaheksale.[31] Enamus nendest olid seotud kas raseduse või perekondlike kohustustega – mõlemad teemad on soolise võrdõiguslikkuse seadusega kaetud.[32]

Töövaidlusmisjonide juhtumistest ühel juhul tuvastas komisjon ka diskrimineerimise raseduse tõttu. Komisjoni otsus kaevati edasi kohtusse ning kohus tühistas nii diskrimineerimise tuvastamise, kui ka töötaja kasuks mõistetud diskrimineerimishüvitise 3000 €. Komisjon oli leidnud, et katseajal töölepingu üleütlemine oli tühine, kuna selle põhjuseks ei olnud hinnang töötaja tööle, vaid tööandja soovimatus raseda töötajaga töösuhet jätkata. Kohus aga leidis, et töölepingu ülesütlemise otsus oli tehtud enne, kui tööandja oli teada saanud töötaja rasedusest ning ülesütlemise põhjendused olid kooskõlas seadusega.[33]

Kohtutes tuli märksõnaotsingu tulemusel vaadeldava perioodi jooksul välja kuus kohtuasja, mis puudutasid diskrimineerimist soo, raseduse või perekondlike kohustuste tõttu. Nendest ainult ühes asjas tuvastati võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine seoses alla kolmeaastast last kasvatava isiku koondamisega.[34] Kahjuks kohtuotsus ei viita soolise võrdõiguslikkuse seadusele ning lähtub oma otsuses üksnes töölepingu seadusest ja selle paragrahvi 89 lõikest 4, mis kohustab tööandjat lähtuma võrdse kohtlemise põhimõttest. Kohus viitab töölepingu seaduse koondamist puudutavatele sätetele, mis annavad alla kolmeaastast last kasvatavale töötajale eelisõiguse. Sellele eelisõigusel on kaks erandit: kui koondatavate seas on teisigi alla kolmeaastast last kasvatavaid töötajaid – sel juhul ta peab nende seas valiku tegema, või kui tegemist on koondataval ametikohal ainukese töötajaga, mis juhul peab tööandja tõendama, et tegemist on tõesti „unikaalse ja võrreldamatu“ ametikohaga.[35] Mainitud juhul kumbki eranditest ei pädenud.

Statistika ja uuringud

21. märtsil 2017 esitles Sotsiaalministeerium järjekorras viiendat soolise võrdõiguslikkuse monitooringut.[36] Seekord ei küsitud küsimusi soolise vägivalla teemal, mis on arusaadav, kuna Norra/EMÜ finantsmehhanismi perioodil uuriti seda teemat mitme uuringuga. Samuti jäi monitooringust välja seksuaalvähemuste teema. Samas lisandusid sooline palgalõhe ja selle lahenduseks pakutavad erinevad meetmed ning valimiskäitumise teema.

Monitooring näitas, et üldiselt soolist võrdõiguslikkust soositakse – mehed ja naised peaksid jagama vastusust töös ja pereelus võrdsemalt –, kuid traditsioonilised soorollid on visad muutuma. Tegelik rollide jaotus peres on endiselt suuresti traditsiooniline ning suurem osa vastajatest tunnetab naisel kahekordset töökoormust – erinevalt mehest töötab ta nii kodus kui tööl. Üldiselt peetakse meeste positsiooni – nii ühiskonnas tervikuna kui tööelus – paremateks kui naistel.

Uue teema – soolise palgalõhe – puhul leidis enamik inimesi, kes olid sellest kuulnud , et see on suur probleem. Palkade avalikustamise osas siiski üksmeelt ei olnud, kuid kindlalt pooldati palganumbri/vahemiku märkimist töökuulutuses. Kuigi sooline lõhe tulemusliku palgarääkimise osas eelmise monitooringuga võrreldes oli kadunud, siis palga kujunemisele kaasa rääkimise võimalust ja valmisolekut palga tõstmise küsimiseks hinnati meeste puhul kõrgemaks kui naiste puhul. See kinnitab ka „Tööelu-uuringu 2015“ tulemusi.[37]

Hea uudisena statistika rindelt tuleb ära märkida palgalõhe vähenemist. 2017. aasta aprillis teatas Statistikaamet, et palgalõhe on kolmandat aastat järjest vähenenud.[38] 2016. aasta oktoobris oli see 20,9%. Huvitaval kombel oli palgalõhe samal tasemel nii era- kui avalikus sektoris, seega avalikule sektorile omased palgaastmestikud ilmselgelt palgalõhet ära ei hoia. Kahjuks ei tähenda üldise palgalõhe vähenemine ühtlast vähenemist – oli ka sektoreid, kus palgalõhe hoopis suurenes.

Soolise palgalõhe teemal tasub mainida ka Statistikaameti poolt välja töötatud ja 2016. aastal avaldatud „Palgalõhe statistika strateegiat 2016–2023“.[39] Palgalõhet on probleemina üha enam teadvustatud, mida näitab ka viimane soolise võrdõiguslikkuse monitooring ning selle vastu võitlemiseks on valitsusväline sektor aina suuremat survet avaldamas (vt alajaotist „Olulisemad avalikud arutelud“) ja riik on hakanud ka reaalseid samme tegema (vt alajaotist „Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad“).[40] Seetõttu on täpne ja detailne statistika palgalõhe kohta üha suureneva tähtsusega, et tagada selle vastu võitlemise meetmete asjakohasus ja tõhusus.

Hea praktika ja olulisemad avalikud arutelud

Viimastel aastatel on kahtlemata suurimaid arutelusid tekitanud just sooline palgalõhe. Selle tulemusel on riigiasutused hakanud astuma reaalseid samme palgalõhe vastu võitlemisel. Eespool sai nimetatud heaolu arengukava, mille soolise võrdõiguslikkuse programmis on ühe oluliseima valupunktina toodud sooline palgalõhe ning samuti sai mainitud Statistikaameti koostatud „Palgalõhe statistika strateegiat 2016–2023“.

Sotsiaalministeerium on juba mitu aastat toetanud võrdse kohtlemise päeva tähistamist, mille eesmärk on tõsta avalikkuse teadlikkust soolisest palgalõhest.[41] Kuid lisaks avalikkuse teavitamisele on Sotsiaalministeerium aina enam hakanud rääkima vajadusest võtta konkreetseid samme palgalõhe vähendamiseks. Nii näiteks on plaanis anda Tööinspektsioonile õigus teostada tööandjate üle sellekohast järelevalvet (vt alajaotist „Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad“). Viimane soolise võrdõiguslikkuse monitooring uuris ka inimeste avatust palkade avalikustamisele (vt alajaotist „Statistika ja uuringud“). Seega on selge, et erinevate jõulisemate meetmete peale mõeldakse ja neid aegamööda ka tutvustatakse.

Lisaks on riigile surve avaldamiseks loodud palgalõhe vastu!plaan, mille allkirjastasid viis organisatsiooni 2017. aasta aprillis.[42] Selle plaaniga pakuti välja kuus meedet, mis aitaksid kaasa palgalõhe vähendamisele Eestis. Järgmise sammuna tegid palgalõhe vastu!plaanile allakirjutanud organisatsioonid ettepanekuid perehüvitiste seadusega seoses, keskendudes just vajadusele muuta isade rolli laste eest hoolitsemisel senisest aktiivsemaks.[43]

Nagu peatüki sissejuhatuses sai mainitud, siis Eesti on EL-i eesistujana aktiivselt tegelenud töö- ja perelu ühitamise teemaga. See on üle kandunud ka Eesti sisepoliitikasse ning sealt ongi pärit üks positiivne initsiatiiv, mida tasub esile tuua. 2. veebruarist 2017 saavad tööandjad taotleda peresõbraliku tööandja märgist.[44] Märgise annab välja Sotsiaalministeerium ning selle saamiseks peab tööandja läbima programmi, mille käigus hinnatakse tööandja avatust ja tema poolt võimaldatavaid töö- ja pereelu ühitamise võimalusi ning konsulteeritakse tööandjaid peresõbralike võimaluste loomisel. Seega ei tähenda see tingimata valmisprodukti, vaid just tööandja soovi areneda. 2017. aasta septembriks oli märgise saanud juba 43 tööandjat.[45] Ühelt poolt on tegemist tegevusega, mis pandi paika juba laste ja perede arengukavaga 2011. aastal ning selle üldine eesmärk on luua naistele ja meestele võrdsemad võimalused töö-, pere- ja eraeluks (meede 5.1.).[46] Teiselt poolt on paremate töö- ja perelu ühitamise võimaluste loomine kasulik ka organisatsioonidele endile, muutes nad pikas perspektiivis paindlikumaks ja konkurentsivõimelisemaks.[47]

Suurt tähelepanu pälvis 2016. aasta juunis avalikuks tulnud vägivallajuhtum, mis oli jäänud ka teatri turvakaamerate vaatevälja. Lindistuses oli näha, kuidas toonane teatrijuht Tiit Ojasoo peksis avalikkuses siiani anonüümseks jäänud teatris NO99 sel ajal töötanud naissoost näitlejat käte ja jalgadega.[48] Juhtumi kohta algatas politsei ka kriminaalmenetluse, mis lõppes ohvri ja vägivallatseja kokkuleppega.[49] Kuigi algselt teatri nõukogu keeldus asja arutamast, kuna nende arvates oli tegemist eraasjaga,[50] siis avalikkuse survel võeti juhtum ikka arutamiseks.[51] Reaktsioonina juhtumi ilmsikstulekule tegid kümme Riigikogu liiget ka pöördumise kultuuriministrile, millega nõudsid Ojasoo tagandamist teatrijuhi kohalt.[52] Kurioosse asjaoluna võib välja tuua seda, et pöördumisele kirjutasid alla nii Mart kui Martin Helme, kes mõlemad võtsid aasta hiljem jõuliselt sõna naistevastase vägivalla tõkestamise Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise vastu, kusjuures Mart Helme ka hääletas selle vastu (Martin Helme jättis kohalolekule vaatamata üldse hääletamata).[53] Ojasood küll teatrijuhi kohalt ei tagandatud, kuid ta loobus sellest ise.[54]

Äramärkimist väärib ka aruandeperioodil aset leidnud kirglik arutelu aasta ema konkursi teemal.[55] Nimelt ilmnes 2017. aasta hiliskevadel, et aasta ema kandidaadil peab olema vähemalt kaks last ja ta peab olema üles kasvatanud need oma abikaasaga. Avastatud nüanss tekitas elavat arutelu Virginia Woolf Sind Ei Karda Facebooki-grupis, mis jõudis kiiresti ka meediaväljaannetesse, kuna leiti, et selline konkursitingimus on juba ammu ajast ja arust ning mitte-abielulises kooselus või üksikvanemana lapsi kasvatavaid emasid halvustav. Kuna Eesti Naisliit ei olnud nõus tingimusi muutma ega suutnud ka rahuldavalt ajale jalgu jäänud tingimusi põhjendada, korraldati lõpuks alternatiivne aasta ema konkurss. Positiivne on, et kogu arutelu tulemusena sai Eesti muusikamaastik ühe ühiskonnakriitilise ja samas meeleoluka laulu võrra rikkamaks. Naised Köögis said arutelust inspiratsiooni ja kirjutasid rekordilise kiirusega loo „Aasta ema“.[56]

2017. aastal tekitas suurt arutelu ka seksuaalse ahistamise teema, mis küll selle aruande aruandlusperioodist välja jääb. Samas leidis elav arutelu aset 2017. suvel, kui jõustus karistusseadustiku muudatus, mis sätestas uute süüteokoosseisudena ahistava jälitamise ja seksuaalse ahistamise. Septembri alguses jõudis Eesti Ekpressi vahendusel lugejateni üks lugu taolisest ahistavast jälitamisest, mille osas oli politsei juba menetlust alustanud.[57] Kuna mõiste ahistav jälitamine tekitas inimestes selle loo tulemusel mõnevõrra elevust, avaldas veebikonstaabel Maarja Punak postituse nii ahistava jälitamise kui seksuaalse ahistamise sätetest ja julgustas inimesi nende alla käivatest tegevustest politseid teavitama.[58]

Soovitused

  • Tagada, et Euroopa struktuurifondide praeguse perioodi rahastuse lõppedes ollakse 2020. aastal selleks valmis ning et „Heaolu arengukava 2016-2023“ tegevusi, sh soolise võrdõiguslikkuse programmi alla käivaid, ei hakataks võimaliku rahastuse puudumise tõttu kärpima.
  • Jätkata palgalõhe vastu võitlemisel jõulisemate meetmetega kõiki osapooli kaasates. Teadlikkuse tõstmine on oluline, kuid üksnes sellega tegelemine ei ole siiani tulemusi toonud ning palgalõhe on endiselt märkimisväärne.
  • Perehüvitiste seaduse jätkuval väljatöötamisel viia sisse jõulisemad meetmed isade aktiivse rolli tõstmisel laste eest hoolitsemisel.

______________________________________

[1] Välisministeerium. 27.05.2016. Eesti prioriteedid Euroopa Nõukogu eesistumisel. Arvutivõrgus kättesaadav: http://vm.ee/et/eesti-prioriteedid-euroopa-noukogu-eesistumisel

[2] Lepik, O. 11.05.2017. Eesti jätkab eesistumise ajal soolise võrdõiguslikkuse edendamisega. Arvutivõrgus kättesaadav: http://sm.ee/et/uudised/eesti-jatkab-eesistumise-ajal-soolise-vordoiguslikkuse-edendamisega

[3] Volmer, K. 03.03.2017. Iva ja volinik Jourová arutasid töö ja pereelu ühitamise põhimõtteid ELis. Arvutivõrgus kättesaadav: http://sm.ee/et/uudised/iva-ja-volinik-jourova-arutasid-too-ja-pereelu-uhitamise-pohimotteid-elis ja Peets, S. 20.07.2017. ELi ministrid arutavad töö- ja pereelu ühitamise meetmeid (EPSCO). Arvutivõrgus kättesaadav: http://sm.ee/et/uudised/eli-ministrid-arutavad-too-ja-pereelu-uhitamise-meetmeid-epsco

[4] Lepik, O. 15.06.2017. Eesti alustab eesistumise ajal töö ja pereelu ühitamise direktiivi läbirääkimistega. Arvutivõrgus kättesaadav: http://sm.ee/et/uudised/eesti-alustab-eesistumise-ajal-too-ja-pereelu-uhitamise-direktiivi-labiraakimistega

[5] „Heaolu arengukava 2016–2023“ ja selle rakendusplaani aastateks 2016–2020 heakskiitmine. – RT III, 05.07.2016, 18.

[6] Sotsiaalministeerium. 2016. Soolise võrdõiguslikkuse programm (SK03). Arvutivõrgus kättesaadav: http://sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Ministeeriumi_arengukava_ja_tooplaan/soolise_vordoiguslikkuse_programm.docx

[7] Sotsiaalministeerium. 2016. Ministeeriumi arengukava ja tööplaan. Arvutivõrgus kättesaadav: http://sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Ministeeriumi_arengukava_ja_tooplaan/tooplaanid_2017.bdoc

[8] Pakosta, L. 04.04.2017. Riigikogu põhiseaduskomisjonile voliniku tööst 2016. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.vordoigusvolinik.ee/wp-content/uploads/2017/04/aastaaruanne-2016.pdf

[9] Lepik, O. 02.03.2017. Valitsus jõudis vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteemi kaasajastamises kokkuleppele. Arvutivõrgus kättesaadav: http://sm.ee/et/uudised/valitsus-joudis-vanemapuhkuste-ja-huvitiste-susteemi-kaasajastamises-kokkuleppele

[10] Sotsiaalministeerium. 27.09.2017. Perehüvitiste seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus. Eelnõu toimiku number: 17-0830. Arvutivõrgus kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/3854a43e-003e-4d53-b9b1-0ca62e112ab6

[11] Detailsemat muudatuste sisu ja edasist arengut saab jooksvalt jälgida sotsiaalministeeriumi kodulehelt: http://sm.ee/et/vanemapuhkuste-ja-huvitiste-susteemi-taiustamine

[12] Vseviov, H. 25.08.2016. Kas vanemapuhkuste muudatustega saaks parandada naiste positsiooni tööturul? Arvutivõrgus kättesaadav: https://somblogi.wordpress.com/2016/08/25/kas-vanemapuhkuste-muudatustega-saaks-parandada-naiste-positsiooni-tooturul/#more-298

[13] Vseviov, H. 09.09.2016. Isade osalemine lapse kasvatamisel on kasulik kogu perele. Arvutivõrgus kättesaadav: https://somblogi.wordpress.com/2016/09/09/isade-osalemine-lapse-kasvatamisel-on-kasulik-kogu-perele/#more-332

[14] Volmer, K. 09.02.2017. Valitsus arutas paindlikumat vanemapuhkust. Arvutivõrgus kättesaadav: http://sm.ee/et/uudised/valitsus-arutas-paindlikumat-vanemapuhkust ja Lepik, O. 09.08.2016. Huvigrupid toetavad paindlikumat vanemapuhkust. Arvutivõrgus kättesaadav: http://sm.ee/et/uudised/huvigrupid-toetavad-paindlikumat-vanemapuhkust

[15] Tõnurist, A. 30.01.2014. Üksikvanematest Eestis. Arvutivõrgus kättesaadav: https://blog.stat.ee/2014/01/30/uksikvanematest-eestis/

[16] Perehüvitiste seadus. – RT I, 08.07.2016, 1 … RT I, 24.12.2016, 1.

[17] „Laste ja perede arengukava 2012–2020“ ning selle rakendusplaani aastateks 2012–2015 heakskiitmine. – RT III, 24.10.2011, 2.

[18] Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni ratifitseerimise seadus. – RT II, 26.09.2017, 1.

[19]Riigikogu. Hääletustulemused 20.09.2017 14:41. Arvutivõrgus kättesaadav: https://goo.gl/5389Zg

[20] Ohvriabi seaduse muutmise seadus. – RT I, 04.11.2016, 2.

[21] Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus. – RT I, 26.06.2017, 69.

[22] „Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2016–2019“ kinnitamine. – RT III, 29.12.2016, 1.

[23] „Vägivalla ennetamise strateegia 2015‒2020“ ja selle rakendusplaani aastateks 2015‒2018 heakskiitmine. – RT III, 03.03.2015, 1.

[24] „Heaolu arengukava 2016–2023“ ja selle rakendusplaani aastateks 2016–2020 heakskiitmine. – RT III, 05.07.2016, 18.

[25] Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018 heakskiitmine. – RT III 2010, 26, 51.

[26] Pakosta, L. 22.03.2016. Riigikogu põhiseaduskomisjonile voliniku tööst 2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.vordoigusvolinik.ee/wp-content/uploads/2016/08/2015-aastaaruanne-Riigikogu-PSK.pdf

[27] Pakosta, L. 04.04.2017. Riigikogu põhiseaduskomisjonile voliniku tööst 2016. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.vordoigusvolinik.ee/wp-content/uploads/2017/04/aastaaruanne-2016.pdf

[28] Pakosta, L. 18.01.2016. Arvamus nr 43. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.vordoigusvolinik.ee/wp-content/uploads/2016/02/Arvamus-nr-43_Taastava-Kirurgia-Kliinik-AS.pdf

[29] Pakosta, L. 02.09.2016. Voliniku arvamus õigusest värvata vaid ühest soost inimesi juhul, kui eriseaduses puudub vastav reservatsioon. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.vordoigusvolinik.ee/wp-content/uploads/2016/09/Voliniku-arvamus-õigusest-värvata-vaid-ühest-soost-inimesi-juhul-kui-eriseaduses-puudub-vastav-reservatsioon.pdf

[30] Pakosta, L. 07.07.2016. Voliniku arvamus diskrimineerivatest töökuulutustest. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.vordoigusvolinik.ee/wp-content/uploads/2016/07/Arvamus_diskrimineerivad_töökuulutused_07072016.pdf

[31] Tööinspektsioon. Töövaidluskomisjoni menetluses olnud ebavõrdse kohtlemisega seotud töövaidlusasjad. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.ti.ee/est/meedia-trukised-statistika/statistika/toovaidlused/

[32] Ehala, K. 01.2017. Töövaidluskomisjoni menetluses olnud ebavõrdse kohtlemisega seotud töövaidlusasjad perioodil 01.01.2016 – 31.12.2016. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.ti.ee/fileadmin/user_upload/dokumendid/Meedia_ja_statistika/Statistika-toeoeonnetused/Ebavordse_kohtlemise_vaidlused_2016.pdf

[33] Tartu Maakohus. Otsus nr 2-16-7990. 21.10.2016.

[34] Tartu Ringkonnakohus. Otsus nr 2-16-562/19. 28.11.2016.

[35] Tartu Ringkonnakohus. Otsus nr 2-16-562/19. 28.11.2016), lk 5.

[36] Turu-uuringute AS. 11.2016. Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2016. Elanikkonna küsitlusuuringu raport. Arvutivõrgus kättesaadav: http://sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/soolise_vordoiguslikkuse_monitooringu_raport_2016.pdf

[37] Kaldmäe, L. (toim.). 2017. Eesti tööelu-uuring 2015. Artiklite kogumik. – Sotsiaalministeeriumi toimetised nr 1/2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/eesti_tooelu_uuring_2015.pdf, lk 51.

[38] Maasoo, K. 28.04.2017. Sooline palgalõhe vähenes kolmandat aastat järjest – pressiteade nr 45. Statistikaamet. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.stat.ee/pressiteade-2017-045

[39] Statistikaamet. 2016. Palgalõhe statistika strateegia 2016 – 2023. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Sotsiaal/Norra/palgalohe_statistika_strateegia_2016-2023.pdf

[40] Vt ka „Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2016–2019“ kinnitamist. – RT III, 29.12.2016, 1, punkti 2.3 ja 10.9.

[41] Lepik, O. 13.04.2016. Täna tähistatakse võrdse palga päeva. Arvutivõrgus kättesaadav: http://sm.ee/et/uudised/tana-tahistatakse-vordse-palga-paeva ja Peets, S. 10.04.2017 Täna, 10. aprillil, tähistatakse Eestis võrdse palga päeva. Arvutivõrgus kättesaadav: http://sm.ee/et/uudised/tana-10-aprillil-tahistatakse-eestis-vordse-palga-paeva

[42] Eesti Inimõiguste Keskus. 10.04.2017. Allkirjastasime palgalõhe vastu!plaani. [WWW] https://humanrights.ee/2017/04/allkirjastasime-palgalohe-vastuplaani/

[43] Eesti Inimõiguste Keskus. 7.09.2017. Palgalõhe vastu!plaan esitas ettepanekud perehüvitiste seadusesse. Arvutivõrgus kättesaadav: https://humanrights.ee/2017/09/palgalohe-vastuplaan-esitas-ettepanekud-perehuvitiste-seadusesse/

[44] Sotsiaalministeerium. 02.02.2017. Tänasest saab hakata taotlema peresõbraliku tööandja märgist. Arvutivõrgus kättesaadav: http://sm.ee/et/uudised/tanasest-saab-hakata-taotlema-peresobraliku-tooandja-margist

[45] Lepik. O. 12.09.2017. 43 tööandjat sai peresõbraliku tööandja algmärgise. Arvutivõrgus kättesaadav: http://sm.ee/et/uudised/43-tooandjat-sai-peresobraliku-tooandja-algmargise

[46] „Laste ja perede arengukava 2012–2020“ ning selle rakendusplaani aastateks 2012–2015 heakskiitmine. – RT III, 24.10.2011, 2.

[47] Vt nt O’Connell, P. J. ja Russell, H. 2005. „Equality at Work? Workplace Equality Policies, Flexible Working Arrangements and the Quality of Work. The Equality Authority“. Iirimaa. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.ihrec.ie/download/pdf/equality_at_work.pdf, lk 24-26.

[48] Ibrus, K. 10.06.2016. Avalikkus taunib NO99 olematut reaktsiooni Ojasoo vägivallale. – Päevaleht. Arvutivõrgus kättesaadav: http://epl.delfi.ee/news/eesti/avalikkus-taunib-no99-olematut-reaktsiooni-ojasoo-vagivallale?id=74772837

[49] Talve, T. 11.06.2016 Kriminaalasjast pääsenud Ojasoo peab pool aastat täitma ohvri soove. – Õhtuleht. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.ohtuleht.ee/739031/kriminaalasjast-paasenud-ojasoo-peab-pool-aastat-taitma-ohvri-soove

[50] Saavik, S. 09.06.2016. Arro: NO99 nõukogu pole Ojasoo vägivallatsemist arutanud. – Eesti Rahvusringhääling. Arvutivõrgus kättesaadav: https://etv.err.ee/v/eesti/bb06ffc6-f99a-4fef-ad36-7a8394762572/arro-no99-noukogu-pole-ojasoo-vagivallatsemist-arutanud

[51] Luts, P. ja Nael, K. 10.06.2016. Ojasoo peab ametis jätkamiseks läbima psühholoogilise nõustamise programmi. – Eesti Rahvusringhääling. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/561454/ojasoo-peab-ametis-jatkamiseks-labima-psuhholoogilise-noustamise-programmi

[52] Helend-Aaviku, K. 15.06.2016. Riigikogulased soovivad näitlejannat peksnud Tiit Ojasoo ametist lahkumist. – Õhtuleht. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.ohtuleht.ee/739577/riigikogulased-soovivad-naitlejannat-peksnud-tiit-ojasoo-ametist-lahkumist

[53] Riigikogu. 28.10.2017. Hääletustulemused 20.09.2017 14:41. Arvutivõrgus kättesaadav: https://goo.gl/5389Zg

[54] Nõmm, G. 16.06.2016. Tõnis Arro ei välista, et NO99 lõpetab tegevuse. – Eesti Rahvusringhääling. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.ohtuleht.ee/741533/tonis-arro-ei-valista-et-no99-lopetab-uldse-tegevuse

[55] Nt Kriit, K. 18.04.2017. Facebook-i postitus. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.facebook.com/groups/WoolfEiKarda/permalink/1640091076019160/

[56] Naised köögis. 2017. Aasta ema. Arvutivõrgus kättesaadav: https://soundcloud.com/naised/aasta-ema

[57] Tuul, M. 13.09.2017. Väsimatu sariahistaja Leo jälitab ühe ja sama ettevõtte naistöötajaid. – Eesti Ekspress. Arvutivõrgus kättesaadav: http://ekspress.delfi.ee/kuum/vasimatu-sariahistaja-leo-jalitab-uhe-ja-sama-ettevotte-naistootajaid?id=79464034

[58] Punak, M. 22.09.2017. Facebook-i postitus. Veebikonstaabel. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.facebook.com/veebikonstaabel.maarja/posts/1430734917022886

Vaadeldaval perioodil olid korduvalt fookuses muudatused võrdse kohtlemise seaduses (edaspidi VõrdKS), selle liiga kitsas kaitseala ning seaduse enda võimalik vastuolu põhiseadusega. Ühiskonnas leidis samas aset kohati terav diskussioon migratsiooni, vaenu õhutamise, töövõimereformi, kooseluseaduse rakendusaktide puudumise, seksuaalse ahistamise ja paljudel teistel teemadel, millel on otsene või kaudsem seos võrdse kohtlemise valdkonnaga. Paljuski olid diskussioonid emotsionaalsed, harvem oli kokkupuudet Eesti põhiseadusest tuleneva võrdsuspõhiõiguse ja asjakohaste rahvusvaheliste õigusaktidega. Eraldi väärib märkimist tõsiasi, et nii ametisse astunud uus, Jüri Ratase valitsus kui ka presidendiks valitud Kersti Kaljulaid on võrdse kohtlemise suhtes olnud toetavatel seisukohtadel.

Poliitilised arengusuunad ja võrdse kohtlemise valdkonnas tegutsevad institutsioonid

Käsitletavasse perioodi mahtus uue valitsuse moodustamine. Peaministriks sai Jüri Ratas, kelle juhitav valitsus astus ametisse 23. novembril 2016. aastal. Valitsuskoalitsiooni moodustasid Eesti Keskerakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ning Isamaa ja Res Publica Liit. Vastmoodustatud valitsusliidu kokkulepitud aluspõhimõtted sisaldavad mitmeid võrdse kohtlemise valdkonna seisukohalt olulisi eesmärke, nii peab koalitsioon oluliseks suurendada ühiskondlikku heaolu ja sidusust, soovitakse suurendada naiste osakaalu riigijuhtimises, vähendada soolist palgalõhet, ratifitseerida ja rakendada kiirelt Istanbuli konventsiooni.

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik kui sõltumatu asjatundja, kes tegutseb võrdse kohtlemise ja naiste-meeste võrdõiguslikkuse edendamise nimel, jätkas oma pädevuse raames inimeste nõustamist ja arvamuse avaldamist diskrimineerimisjuhtumites. 2016. aastal suurenes olulisel määral voliniku kantselei poole pöördumiste arv. Kui 2015. aastal registreeris volinik 209 pöördumist, siis 2016. aastal juba kolmandiku võrra enam ehk 332. Kõige enam puudutasid pöördumised diskrimineerimistunnustest sugu (sh perekondlikke kohustusi) ning valdkondadest domineeris töövaldkond, mis on ka mõistetav, kuna voliniku pädevus anda arvamust on selles valdkonnas kõige laiem. Pöördumiste arvu suurenemise põhjuste taga võib olla nii inimeste suurem teadlikkus võrdse kohtlemise valdkonnast üldiselt kui volinik LiisaLy Pakosta aktiivne suhtlemine avalikkusega. Lisaks andis voliniku kantselei üksnes 2016. aasta jooksul välja 17 erinevat trükist, juhendit või muud dokumenti, mis aitavad otseselt kaasa võrdse kohtlemise valdkonna tutvustamisele ja probleemide lahendamisele.[1]

2017. aastal oli Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonidele 23. novembri seisuga laekunud 22 diskrimineerimisega seotud avaldust, kõige enam on vaidluseid peetud puude alusel diskrimineerimise tuvastamise küsimuses.[2] 2016. aastal lahendasid töövaidluskomisjonid 25 diskrimineerimise või ebavõrdse kohtlemisega seotud vaidlust ja neist kolmel juhul leidis tõendamist töötaja ebavõrdne kohtlemine või diskrimineerimine tööandja poolt. Tööinspektsioon mainib oma 2016. a kokkuvõttes, et peamiseks probleemiks vaidluste sisukal lahendamisel on asjaolu, et töötajad ei too välja alust, millest tulenevalt nad leiavad, et neid on diskrimineeritud ning samuti esineb probleeme ebavõrdse kohtlemise tõendamisega.[3] Tööinspektsiooni järeldus näitab, et jätkuvalt on vaja diskrimineerimisvaldkonda laiemalt tutvustada ka töötajatele.

Õiguskantsleri pädevusse kuulub kontrolli teostamine õigusaktide põhiseadusele (sh võrdsuspõhiõigust sätestavale §-le 12) ja seadustele vastavusele ning avaliku võimu esindajate tegevuse üle. Lisaks on tal mandaat viia läbi eraõiguslike isikute diskrimineerimisvaidluse lepitusmenetlusi ning edendada võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Õiguskantsleri aastaülevaade 2016/2017, mis puudutab 2016. aasta 1. septembrist 2017. aasta augusti lõpuni õiguskantsleri ametkonnale saadetud küsimusi, toob välja, et nimetatud perioodil sai õiguskantsler 37 võrdset kohtlemist puudutavat pöördumist. 23 pöördumist olid seotud üldise võrdsuspõhiõigusega ja 14 diskrimineerimisega. Näiteks analüüsis õiguskantsler juhtumit, kus pank keeldus 76-aastasele pensionärile andmast krediitkaarti kliendi vanuse tõttu. Õiguskantsleri hinnangul ei tohi krediidiasutused keelduda laenu andmast või krediitkaarti väljastamast pelgalt kliendi vanuse tõttu ning otsustamisel tuleb arvestada ka inimese sissetulekuid, vara ja varasemat krediidikäitumist. Lisaks juhtis õiguskantsler oma aastaaruandes tähelepanu asjaolule, et võrdse kohtlemise seaduses erinevate diskrimineerimistunnuste puhul ette nähtud erineva ulatusega kaitse on põhiseadusega vastuolus.[4]

Seadusandlikud arengusuunad

6. juunil 2017. aastal jõustus Euroopa Liidu kodaniku seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse muutmise seadus.[5] Eelnõu seletuskirja kohaselt on seaduse eesmärk jõustada direktiivist 2014/54/EL tulenevad nõuded, et võimaldada EL-i vaba liikumise õigust kasutavate töötajate ja nende EL-i liikmesriigi või kolmanda riigi kodanikust pereliikmete õiguste paremat ja ühtsemat kohaldamist ning tagada meetmed diskrimineerimise vastu.

Eesti Inimõiguste Keskus esitas koostöös võrdse kohtlemise võrgustikuga[6] 27. märtsil 2017. aastal Riigikogu põhiseaduskomisjonile omapoolse arvamuse, mis oli eelnõu suhtes kriitiline.[7] Peamine kriitika seisnes asjaolus, et kui algselt plaaniti lisada EL-i kodaniku kaitse diskrimineerimise eest VõrdKS-sse, siis läks Riigikogu põhiseaduskomisjon ühel hetkel edasi eelnõuga, milles EL-i kodaniku diskrimineerimiskaitse liikus Euroopa Liidu kodaniku seadusesse, pakkudes niimoodi EL-i kodanikule piiratumat kaitset võrreldes VõrdKS-iga.

Keskuse seisukoht oli, et Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi kodanikust töötajate võrdse kohtlemise nõude lisamine Euroopa Liidu kodaniku seadusesse VõrdKS-i asemel on põhjendamatu. Nimelt ei anna EL-i kodaniku seadusesse võrdse kohtlemise paragrahvi lisamine liikmesriigi kodanikele sarnast õiguste kaitset, mis on sätestatud VõrdKS §-s 2. See tähendab, et EL-i kodaniku seaduses toodud tekst on kitsama kaitsega kui VõrdKS § 2 lg 1 punktides 1-7 loetletud. Lisaks on arvamuses märgitud, et kui EL-i kodaniku võrdne kohtlemine on sätestatud EL-i kodaniku seaduses, siis ei kuulu EL-i kodakondsuse alusel aset leidvad diskrimineerimisjuhtumid võrdõigusvoliniku pädevusse ehk tema poole ei saa selles küsimuses pöörduda ning volinik ei saa ka arvamust avaldada.

Võrdse kohtlemise seadust ja selle kaitseala teemat puudutas ka teine vaadeldava perioodi oluline seadusandlik areng. Nimelt, ka varasemate aastate inimõiguste aruannetes on korduvalt leidnud kriitikat asjaolu, et võrdse kohtlemise seaduses on soo ja rahvuse, rassi või nahavärvuse alusel diskrimineerimise keeld laiem, kui seda on sama keeld vanuse, puude, seksuaalse sättumuse ja usutunnistuse või veendumuse alusel. Samuti on sellisele vahetegemisele tähelepanu juhtinud vabaühendustest koosnev võrdse kohtlemise võrgustik ja soovitanud riigil ühtlustada kaitse kõigile võrdse kohtlemise seaduses ära toodud tunnustele ja eluvaldkondadele. 2017. aasta 7. augustil saatiski Sotsiaalministeerium võrdse kohtlemise seaduse muudatused majavälisele kooskõlastusringile sooviga muuta seadust kahel eesmärgil: esiteks, laiendada seaduse kohaldamisala selliselt, et kaitse diskrimineerimise eest laieneks kõigile diskrimineerimise eest kaitstavatele gruppidele ühesuguselt, ja teiseks, anda muudatusega võrdõigusvolinikule sõltumatu roll puudega inimeste õiguste edendamisel. VõrdKS-i kohaldamisala laienemine on ka eelduseks, mille alusel võimaldada võrdõigusvolinikul tulenevalt puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 33 lõikest 2 täita konventsiooni rakendamise edendamise, kaitsmise ja järelevalve ülesandeid.[8]

Eesti Inimõiguste Keskus andis oma toetava arvamuse eelnõule 28. augustil 2017, milles tõdes, et kohaldamisala laiendamine on vajalik ja oluline muudatus ning keskus on varem korduvalt juhtinud tähelepanu seaduse puudulikkusele ning võimalikule vastuolule põhiseadusega.[9] Omapoolse arvamuse esitas ka Eesti Kirikute Nõukogu (EKN), kelle seisukohalt võrdse kohtlemise põhimõte piirab usuvabadust ja veendumusi osas, kus isikul ei ole võimalik teist lepingupoolt diskrimineerida lähtuvalt sellest, milline on teise lepingupoole usk, veendumus või seksuaalne sättumus. EKN-i nägemuse kohaselt võivad mittediskrimineerimise ja usuvabaduse põhimõte sattuda vastuollu, sest usk ja veendumused on nii ühel kui teisel turul osalejal, seega põrkuvad nende väitel omavahel nii mõlema sisemised tõekspidamised kui ka diskrimineerimise põhimõte.[10]

Eesti Inimõiguste Keskus ja Eesti LGBT Ühing pöördusid seejärel eraldiseisvalt õiguskantsleri poole, et saada hinnang, kas põhiseadusega on kooskõlas olukord, kus isik väidab, et ei saa oma usuliste veendumuste tõttu mitte-heteroseksuaalse sättumusega inimestele või nende õiguste eest seisvatele organisatsioonidele pakkuda muidu üldisele avalikkusele suunatud kaupu või teenuseid. 28. novembriks 2017 õiguskantsleri seisukohta veel laekunud ei ole, kuid debatt võrdse kohtlemise seaduse kaitseala üle on kindlasti oluline põhiseadusest tuleneva üldise võrdsuspõhiõiguse põhimõtte sisustamisel ja järgimisel.

Kohtupraktika

2016. aasta 30. juunil tegi Riigikohtu üldkogu otsuse, mille kohaselt oli vanemahüvitise seaduse säte põhiseaduse vastane osas, milles nägi ette vanemahüvitise vähendamise selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu ja vanemahüvitis kokku on tööandja viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks töötasu väljamaksmisega viivitanud. Sotsiaalkindlustusamet oli kohustanud kaebajat tagastama talle õigusliku aluseta makstud vanemahüvitise. Samas oli kaebaja arvates jätnud vastustaja arvestamata, et piirmäära ületav laekumine tekkis põhjusel, et tööandja maksis kaebajale korraga välja koondamisraha koos kahe eelneva kuu eest saamata jäänud töötasuga. Üldkogu selgitas oma argumentatsioonis, et põhiseaduse § 12 lõikes 1 tagatud võrdsuspõhiõigus keelab kohelda sarnases olukorras isikuid ebavõrdselt. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks on vaja kohtumenetluses alati selgitada välja võrdluse lähtekohad ja tuvastada võrreldavad grupid. Üldkogu leidis, et esimeseks võrreldavaks grupiks on hüvitise saajad, kellele makstakse vanemahüvitise saamise kalendrikuul sotsiaalmaksu maksja süül hilinemisega välja tulu, millele isikul tekkis õigus vanemahüvitise saamise ajal (kaebaja). Teiseks võrreldavaks grupiks on hüvitise saajad, kellele makstakse vanemahüvitise saamise kalendrikuul sotsiaalmaksu maksja süül hilinemisega välja tulu, millele tal tekkis õigus enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist. Üldkogu leidis, et võrreldavaid gruppe koheldakse ebavõrdselt ega leidnud ka sellisele ebavõrdsele kohtlemisele õigustust.[11]

2017. aasta 8. novembril tunnistas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 24 lõiked 7 ja 8 ning § 28 lg 2 p 12 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles need ei võimalda täiendavat pensioniõiguslikku staaži jagada § 28 lg 2 p-s 12 nimetatud isikute vahel olukorras, kus mõlemad isikud vastavad sättes esitatud täiendava pensioniõigusliku staaži saamise eeldustele, kuid nad ei jõua selle omavahelises jagamises kokkuleppele. Kostjal ja hagejal on kokku 5 last. Kostja oli nõustunud, et hageja saab endale suurema osa täiendavat pensioniõiguslikku staaži laste kasvatamise eest. Samas polnud ta nõus, et hageja pensioniõigusliku staaži hulka arvataks ka kahe vanema lapse kasvatamise eest kaks aastat kummagi lapse kohta, sest kostja ja hageja elasid tema sõnul ühise perena ning kasvatasid lapsi ühiselt. Seega leidis kostja, et tal on õigus saada osa lisa-aastatest pensioni saamiseks. Hageja sellega ei nõustunud.

Kolleegiumi hinnangul riivab lapse vähemalt kaheksa aasta kestel kasvatamise eest antavat täiendavat pensioniõiguslikku staaži puudutav õigus ennekõike põhiseaduse §-s 12 sisalduvat üldist võrdsuspõhiõigust. Samuti tuletas Riigikohus meelde, et põhiseaduse § 27 lg 3 kohaselt on vanematel võrdne õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda ning vanemate võrdõiguslikkuse näeb ette ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) artikkel 8 koostoimes artikliga 14. Lisaks tõdes kolleegium, et RPKS-i § 28 lg 2 p-s 12 nimetatud täiendava pensioniõigusliku staaži täpsem eesmärk on tunnustada mitte igasugust lapse kasvatamist, vaid üksnes sellist, mis on ajaliselt kestnud vähemalt kaheksa aastat ning täiendavat pensioniõiguslikku staaži on õigustatud saama mõlemad vanemad, kes seda kriteeriumi täidavad. Kohus selgitas, et kaasuses on võrreldavateks isikuteks lapsevanemad, kes mõlemad on lapse kasvatamisele pühendanud vähemalt kaheksa aastat ning nad on sarnases olukorras. Kolleegium ei leidnud võrdsusõiguse piirangule ka ühtegi mõistlikku põhjust ning seetõttu otsustas tunnistada RPKS-i § 28 lg 2 p 12 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see näeb ette võimaluse anda täiendavat pensioniõiguslikku staaži vaid ühele vanematest, samas kui ka teine vanem vastab nimetatud sättes toodud pensioniõigusliku staaži saamise eeldustele.[12]

Statistika ja uuringud

Ajavahemikul 28.03-10.04.2017 viis Turu-uuringute AS läbi avaliku arvamuse uuringu teemadel, mis puudutasid LGBT inimeste õigusi ja mitmekesisuse teatud valdkondi. Sarnaseid uuringuid on varem läbi viidud 2012. ja 2014. aastal. 2017. aasta tulemustest võib järeldada, et inimeste suhtumine võrdse kohtlemise, mitmekesisuse, töökeskkonna ja toodete-teenuste valdkonnas on muutunud kolme viimase aasta jooksul oluliselt valdkonda toetavamaks.

Nimelt on enamik Eesti elanikest (81%) arvamusel, et tööandjad peaksid oma töötajaid paremini teavitama võrdse kohtlemise põhimõtetest. Lausa 83% vastajatest peab aga oluliseks, et ettevõtted/organisatsioonid pööraksid oma tegevuses rohkem tähelepanu võrdsele kohtlemisele. Lisaks selgus, et kui ettevõte või organisatsioon peab oluliseks mitmekesisust ja võrdset kohtlemist, siis muudab see selle atraktiivseks tööandjaks 44% jaoks; 55% eelistaks ka sellise ettevõtte/organisatsiooni pakutavaid teenuseid ja tooteid teiste omadele. Võrreldes 2014. aasta uuringuga on oluliselt kasvanud nende vastajate osa, kes eelistavad niisuguse ettevõtte tooteid-teenuseid (+18%). Atraktiivse tööandjana tunduks mitmekesisust ja võrdset kohtlemist väärtustav ettevõte/organisatsioon sagedamini naiste (59%), 20-29-aastaste (66%), keskastme spetsialistide, ametnike ja teenindajate (61%) jaoks.

Vaadeldava perioodi uuringutest väärib äramärkimist veel Euroopa rassismivastane võrgustiku palvel koostatud raport „Rassism, rassiline diskrimineerimine ja migratsioon Eestis 2015-2016“, mis käsitleb nii ühiskonna migratsiooniteemalisi hoiakud kui migrantide isiklikke kogemusi. Raporti autor, õigusekspert Anni Säär viis läbi mitmeid intervjuusid migratsiooni- või pagulastaustaga inimestega Eestis ja tõdes, et paljud intervjueeritud isikud olid kokku puutunud nende nahavärvist ja taustast tuleneva halvustava suhtumise, vaenukõnega või olid langenud vaenukuritegude ohvriks. Samas on raskendatud õiguskaitse kättesaadavus. Peamine probleem migrantide ning etniliste/religioossete vähemuste jaoks Eestis on karistusseadustiku piiratud ulatus, kuna see ei sisalda regulatsiooni vaenukuritegude ja nende erinevate motiivide kohta. Lisaks juhib raport tähelepanu võimalikule inimeste rassilisele profileerimisele Tallinna sadamas ja lennujaamas.[13]

Hea praktika ja olulisimad avalikud arutelud

2016. aasta märtsis avas võrdõigusvolinik veebiportaali „Hea tööandja“, mis aitab asutustel ja ettevõtetel võrdse kohtlemise temaatikas orienteeruda ning on tööandjatele abiks hea ja õiguspärase töökultuuri loomisel. Portaalis selgitatakse küsimuste ja vastuse kaudu erinevaid elulisi situatsioone, mis võivad töökeskkonnas ette tulla ning pakutakse vastuseid ja praktilisi lahendusi.[14]

6.-7. november 2017 toimus Tallinnas Eesti eesistumise raames konverents „Diversity and Leadership in a World in Flux“, mis keskendus mitmekesisuse juhtimise väljakutsetele kiirelt muutuvas Euroopas ja maailmas. Konverents oli ühtlasi Euroopa ettevõtete ja organisatsioonide poolt loodud mitmekesisuse kokkulepete aastafoorum. Sõnavõttudega esinesid mitmete tuntud ettevõtete (IKEA, Siemensi, Swedbank Eesti, Google’i ja paljude teiste) juhid ja eksperdid. Konverentsi korraldasid Euroopa Komisjon, Sotsiaalministeerium, Eesti Inimõiguste Keskus ja Euroopa mitmekesisuse kokkulepped.[15]

2016. aasta kevadel alustas Eesti Inimõiguste Keskus koostöös Sotsiaalministeeriumiga tööd mitmekesisust austava tööandja kvaliteedimärgise väljaandmiseks. Esimesed kvaliteedimärgised jagatakse välja 21. märtsil 2018. aastal, järgmine kord on võimalik märgist saada 2020. aasta veebruaris. Märgise saamiseks on vaja täita eneseanalüüsi küsimustik ning seejärel koostada 2-aastane mitmekesisuse plaan. Kvaliteedimärgistega soovitakse viia mitmekesisuse ja kaasatuse reaalsed praktikad Eesti ettevõtetes ja organisatsioonides uuele tasemele, kus tööandjatel on reaalne plaan ja tegevuskava, kuidas mitmekesisust ja kaasatust edendada ning seeläbi tagada võrdsemaid võimalusi kõigile oma praegustele ja tulevastele töötajatele.[16]

1.novembril 2017 allkirjastasid Eesti teadusasutused ning Eesti Teadusagentuur hea teadustava kokkuleppe. Hea teadustava sisaldab ka mitmeid võrdse kohtlemise valdkonda puudutavaid teemasid ning laiemalt on selles kirjeldatud, millist käitumist teadlastelt oodatakse ning missugune on teadusasutuse vastutus hea teaduse tagamisel. Nii näiteks eeldatakse, et teadlane on oma kolleegide suhtes abivalmis, väldib diskrimineerimist ning põhjendamatult erinevat kohtlemist. Teadusasutuste puhul oodatakse, et nad tagaks turvalise töökeskkonna ja võrdse kohtlemise kõigile oma töötajatele, pidades igasugust kiusamist ning ahistamist lubamatuks. Samuti tuleb teadusasutustel kehtestada sisemine võrdse kohtlemise ja muude heade kollegiaalsete suhete rikkumise ning töökiusamise menetlemise kord. Teadustöö läbiviimisel tuleb teadlasel arvestada uuringusse kaasatud inimeste õiguste ja huvidega. Eraldi tuleb tähelepanu pööratava haavatavatele gruppidele, hinnates kaasatavate isikute ja sotsiaalsete rühmade uurimisel nende haavatavust ning riske, kaitstes neid võimaliku häbimärgistamise, marginaliseerimise või huvide kahjustamise eest.[17]

Aastatel 2016-2017 leidis ühiskonnas omajagu tähelepanu diskussioon vananemisest ja jätkusuutlikust pensionisüsteemist. Alates 2016. aastast on Eesti Koostöö Kogu oma kaheaastases programmis „Pension 2050“[18] tegelenud vananemise tuleviku väljakutsete analüüsimise ja lahenduste mudeldamisega ekspertide tasemel. 2017. aasta märtsis käivitas Eesti Koostöö Kogu aga samal teemal aktiivse ühiskondliku arutelu,[19] millisena näeb Eesti ühiskond eakust tulevikus ning kuidas tagada pensionisüsteemi jätkusuutlikkus olukorras, kus rahvastik vananeb. Läbi avaliku ideede korjamise ja ekspertide analüüsi jõuti konkreetsete ettepanekuteni, mis puudutavad paindlikku töötamist, elukestvat õpet, hoolduskindlustust ja teise samba väljamaksete paindlikumaks muutmist. Kaks ideed on hetkel Riigikogus menetluses ja teiste ideede puhul otsib Eesti Koostöö Kogu lahendusi, kuidas jälgida nende kulgemist. Käivitunud debatile esitas omapoolse nägemuse MTÜ Kuldliiga Algatuse asutaja Aimar Altosaar, kes juhtis diskussiooni osapoolte tähelepanu asjaolule, et valitud teemaderingist puudub võrdse kohtlemise teema ning debatti tuleks senisest enam kaasata ka neid, kes on juba täna eakad.[20]

Soovitused

  • Võtta vastu võrdse kohtlemise seaduse muudatused, millega kaotatakse erisused erinevate aluste vahel.
  • Tõsta avalikkuse ja organisatsioonide teadlikkust ning jagada hea praktika näiteid mitmekesisuse ja kaasatuse edendamise hüvedest indiviidile, organisatsioonile ja ühiskonnale. Muuhulgas tuleb enam selgitada töötajatele, kuidas esitada põhistatud diskrimineerimiskaebusi.
  • Jätkata ja laiendada diskussiooni väärikast vananemist ning samas pöörata tähelepanu võrdse kohtlemise aspektidele selles.

———————

[1] Pakosta, L. (2017) Riigikogu põhiseaduskomisjonile voliniku tööst 2016. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.vordoigusvolinik.ee/wp-content/uploads/2017/04/aastaaruanne-2016.pdf

[2] Päring Tööinspektsioonile, vastus 24.11.2017

[3] Tööinspektsioon (2017). Töövaidluskomisjoni menetluses olnud ebavõrdse kohtlemisega seotud töövaidlusasjad perioodil 01.01.2016-31.12.2016. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.ti.ee/fileadmin/user_upload/dokumendid/Meedia_ja_statistika/Statistika-toeoeonnetused/Ebavordse_kohtlemise_vaidlused_2016.pdf

[4] Õiguskantsleri aastaülevaade 2016/2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2017/muud-ulesanded

[5] Euroopa Liidu kodaniku seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse muutmise seadus (2017) – RT I, 26.04.2017, 6

[6] Võrdse kohtlemise võrgustiku liikmed on Eesti Inimõiguste Keskus, Eesti LGBT Ühing, Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, Eesti Noorteühenduste Liit, Eesti Patsientide Esindusühing, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Ida-Virumaa Integratsioonikeskus, Lastekaitse Liit, Oma Tuba, SEKY.

[7] SA Eesti Inimõiguste Keskus, Arvamuse andmine Euroopa Liidu kodaniku seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse muutmise seaduse eelnõu 189 SE II kohta (2017), Arvutivõrgus kättesaadav:  https://humanrights.ee/app/uploads/2017/04/vkv-pskomisjon-elkodanik.pdf

[8] Võrdse kohtlemise seaduse muutmise seadus, dokumendi number eelnõude infosüsteemis: 17-0909/01.

[9] SA Eesti Inimõiguste Keskus, Arvamus võrdse kohtlemise seaduse muutmise seaduse eelnõu ja seletuskirja kohta (2017). Arvutivõrgus kättesaadav: https://humanrights.ee/2017/08/arvamus-vordse-kohtlemise-seaduse-muutmise-seaduse-eelnou-ja-seletuskirja-kohta/

[10] Eesti Kirikute Nõukogu arvamus võrdse kohtlemise seaduse eelnõu kohta. Arvutivõrgus kättesaadav: http://adr.rik.ee/som/dokument/5210009

[11] Riigikohtu üldkogu kohtuotsus asjas nr 3-3-1-86-15 (30. juuni 2016).

[12] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohtuotsus asjas nr 5-17-9 (10. oktoober 2017).

[13] Säär, A (2017). Rassism, rassiline diskrimineerimine ja migratsioon Eestis 2015-2016. Arvutivõrgus kättesaadav: https://humanrights.ee/2017/07/rassism-rassiline-diskrimineerimine-ja-migratsioon-eestis-2015-2016/

[14] Veebikeskkond asub aadressil http://heatooandja.vordoigusvolinik.ee/

[15] Konverentsi koduleht. Arvutivõrgus kättesaadav: http://ec.europa.eu/newsroom/just/item-detail.cfm?item_id=107031

[16] Märgise koduleht. Arvutivõrgus kättesaadav: https://humanrights.ee/teemad/mitmekesisus-ja-kaasatus/mitmekesise-tookoha-margis/

[17] Hea teadustava (2017). Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.eetika.ee/sites/default/files/www_ut/hea_teadustava_nov.pdf

[18] Eesti Koostöö Kogu programm Pension 2050. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.kogu.ee/pension2050/

[19] Uue eakuse rahvakogu detailsem info on leitav aadressil https://uuseakus.rahvaalgatus.ee/

[20] Altosaar, A. (2017). – Eesti Päevaleht, 16. märts. Arvutivõrgus kättesaadav:   http://epl.delfi.ee/news/arvamus/uue-rahvakogu-kriitika-kuhu-jai-tanaste-pensionaride-vaarikus-ja-vordne-kohtlemine?id=77566008

Kogunemisvabadusega kaitstakse põhiseaduse paragrahvis 47[1] demokraatlikus riigis vajalikku pluralismi, võimaldades kõigil huvigruppidel oma seisukohtade avalikku kujundamist ja väljendamist.[2] Kogunemiste all mõtlevad põhiseaduse kommentaaride autorid tänaseks sisuliselt kõike seisukohtade ja meelsuse kujundamiseks ning väljendamiseks rahumeelselt korraldatut, alates laulupeost kuni massimeeleavalduste ja spontaansete koosolekuteni.

Seda õigust võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse, liiklusohutuse ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Eestis on piirangud sätestatud korrakaitseseaduses ning kohalike omavalitsusüksuste avalikku korda puudutavates õigusaktides, mis on mõõdukad ja kantud eelkõige liikluse ja inimeste turvalisusest avalikus kohas toimuvatel kogunemistel. Kogunemisvabadus hõlmab riigile positiivset kohustust ka ise kogunemiste turvalisus tagada.[3]

Kogunemisvabadusega lähedalt seotud, ent laiema kaitsealaga ühinemisvabaduse kehtestab põhiseaduse § 48, mille eesmärk on võimaldada inimestel oma huvide kaitseks või edendamiseks ühineda teistega, moodustades mittetulundusühinguid, sihtasutusi või seltsinguid ehk püsivaid organisatsioone.[4] Piiranguid võib seada vaid relvi valdavatele ja sõjalistele ühingutele, erakondade liikmelisusele ning põhiseadusliku korra vägivaldset muutmist taotlemise või vastuolude puhul kriminaalvastustust sätestavate seadustega. Ühinguid, liitusid või erakondi võib sundlõpetada üksnes kohus.

Eestis raamistab avaliku võimu ja kodanikualgatuse omavahelised suhted lisaks toimivale õiguskeskkonnale 2002. aastal parlamendis heakskiidetud „Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsioon“,[5] mille alusel koostatakse 2004. aastast Siseministeeriumi kureerimisel kodanikuühiskonna arengukava. Neid dokumente täiendavad valitsuse heakskiidetud head tavad kaasamisest ja vabaühenduste rahastamisest.[6]

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Ehkki maailm jälgib murelikult nn kodanikuruumi (ingl Civic Space) kahanemist ka siinsamas Euroopas kuni ennustusteni, et vaba demokraatia ja inimõigused võisid olla globaalses ajaloos vaid mööduv faas,[7] ei ole käegakatsutavat taandarengut Eestis toimunud. Pigem jätkas ka 2016. aasta novembris ametisse astunud valitsus liberaalse ja senisest sotsiaalsema poliitikaga, andes tegevusprogrammis mitmeid lubadusi, mida vabakond on aastaid küsinud.[8]

Olulisemate tegevustena on plaanis korrastada vabaühenduste rahastamist, muutes selle stabiilsemaks ja eesmärgistatumaks; samuti kujundada selgem vabaühenduste kaasamist ja osalemist toetav poliitika, ning soodustada sotsiaalset ettevõtlust. Konkreetsete tegevustena on nimetatud muuhulgas järgmised:

  • analüüsida ja teha ettepanekuid vabaühenduste rahastamisallikate mitmekesistamiseks;
  • suurendada avaliku sektori ja vabaühenduste vahelist strateegilist partnerlust;
  • töötada välja ettepanekud hasartmängumaksu nõukogu kaudu eraldatavate vahendite ümbersuunamiseks;
  • viia ellu avatud valitsemise partnerluse tegevuskava 2016-2018;
  • arvestada avaliku sektori ja sotsiaalse innovatsiooni arendamise rakkerühma ettepanekutega;
  • viia läbi ühinguõiguse revisjon.

Oluliselt kattuvad need tegevused vabaühenduste liidu ettepanekutega, kuigi mitte kõiges.[9] Pooled tegevused on seotud rahastamisega, kus allikate mitmekesistamise taga mõeldi eraraha enama kaasamise ärgitamist maksupoliitika abil. Teised kaks tegevust on seotud rahastamise korrastamise eesmärgiga – kaotada poliitikutest koosnev hasartmängumaksu nõukogu ning kasutada raha enam tegevustoetusteks (strateegiline partnerlus). Kolm viimast tegevust olid nagunii juba käsil ja leiavad äramärkimist järgmistes alapeatükkides.

Seadusandlikud arengusuunad

Eesti õiguskeskkond on püsinud üle 20 aasta suhteliselt soodne mõlema vaadeldava vabaduse kontekstis ja tehtud on pigem kosmeetilisi muudatusi. Siiski on regulatsiooni maht ja detailsus pidevalt kasvanud, mis muudab paratamatult õiguskeskkonnas orienteerumise keerulisemaks. Kuna vabaühendustele omastes küsimustes napib nii spetsialiseerunud juriste kui ka kohtupraktikat, lahendavad ühingud paljud kitsaskohad ise tõlgendamise teel, jättes sageli üles nt maksuriski.

Ühinguõiguses leevenes e-residentsuse tuules vabaühendustelegi nõue, et vähemalt pool juhatuse liikmetest peab elama Euroopa Majanduspiirkonnas, mis muudab Eesti veelgi soodsamaks staabiks näiteks idapoolsete režiimide vastu võitlejaile, kes kodumaal tegutseda ei saa.

2017. aasta juulis jõustus vabaühenduste poolt aastaid oodatud muudatus tulumaksuseaduses, mille § 19 lg 3 p 17 lubab tulumaksusoodustusega ühingutel maksta lähetatud vabatahtlikele päevaraha maksuvabalt.[10] Seni kehtis võimalus vaid töölepinguga inimestele ja eriti arengukoostöö valdkonna ühingud pidid vabatahtlike pikemal lähetusel tasuma lisaks tulumaksu, mis muutis paradoksaalselt tasuta tööjõu välismaal kaasamise kallimaks palgalise omast.

Muud korduvad ettepanekud annetuste soodustamiseks ja tulumaksusoodustuse lihtsustamiseks jäid 2016. aastal Rahandusministeeriumis taas kuulda võtmata.[11] Siiski piiras 2016. aastal ametisse asunud valitsus tulust tehtavaid mahaarvamisi, sätestades kodulaenu intressidele 300-eurose eraldi limiidi. Muudatus võimaldab teoreetiliselt annetustele rohkem maksusoodustust 1200-eurosest kogupiirangust, kuigi piirmäära sees on veel ka koolituskulud.

Mitme aasta eest alustatud ja vahepeal topanud ühinguõiguse revisjon sai 2016. aastal taas hoo sisse, tulemusi on oodata küll alles 2020. aastaks.[12] Vabaühenduste ootustest jõudsid lähteülesandesse lahenduse leidmine sotsiaalsete ettevõtete juriidilisele staatusele, samuti lihtsam suhtlus äriregistriga ja vähesem ühingu siseasjade reguleerimine.

Septembrist 2017 jõustus riigihangete seaduse uus terviktekst, mis esmakordselt võimaldab reserveerida hankelepinguid sotsiaalvaldkonnas mh vabaühendustele. Hankemenetluste valikusse lisandus innovatsioonipartnerlus, mis laseb, samuti koostöös paljus vabaühendustest teenusepakkujatega, uudse ja parema teenuse enne selle hankimist kõigepealt välja töötada.[13] Tegu pole kohustuse, vaid võimalusega, mille kasutussevõtt nõuab hankijate tahet, oskusi ja julgust.

Kohtupraktika

2016. aastal jõustusid esimesed kohtulahendid, millega kvalifitseeriti 2013. aasta kohalike valimiste eel avaliku raha eest tehtud teavitus valimisreklaamiks ja keelatud annetusteks ning kohustati kulud tagasi maksma. Peamiselt Tallinna ja Keskerakonda käsitlevaist vaidlusist sai tuntuimaks Edgar Savisaare kohustus maksta tagasi 116 643 eurot.[14] Ühes varasemate kohtuasjadega tekkis avalikkuses arutelu võimalike piirangute vajalikkusest kriminaalkorras süüdimõistetud erakondadele, kandidaatidele ja avaliku sektori ametikandjatele.

2016. aastast ei näe karistusõigus enam sundlõpetamist ette põhiseadusliku korraga vastuolus oleva tegevuse, terrorikuritegude, altkäemaksu lubamise või vahendamise ja rahapesu eest. Samuti ei takista kriminaalkaristus kandideerimast ja kuulumast kohalikesse volikogudesse või töötamast omavalitsustes ja nende allasutustes, mille üle arutleti 2017. aasta valmiste eel ja õiguskantsler pani ette teatud piirangud kehtestada.[15]

Kahes kohtulahendis on käsitletud majandustegevust kasumitaotluseta ühingutes – mitte märkimisväärse mõjuga, aga pigem praktikat kinnitavad, kuna osade inimeste teadvuses ei või mittetulundus hõlmata mingi tulu teenimist. Pretsedenditu asjana jätkub uuesti maakohtus menetlus ühe osaühingu esitatud taotluses konkurendiks olev mittetulundusühing sundlõpetada.[16] Tulemus võib anda huvitavaid juhiseid, millistel tingimustel võib mittetulundusühing oma juriidilist tegutsemisvormi konkurentsieelise saamisega kuritarvitada ning millal võib rikkumine viia tõesti sundlõpetamiseni. Vaidluse all on ka, kuidas mõista mittetulundusühingute seaduse paragrahvi 1, mille järgi ei või eesmärgiks ega põhitegevuseks olla majandustegevuse kaudu tulu saamine. Nii eesmärk kui põhitegevus mõistetena eraldi ja koos pakuvad üpris erinevaid tõlgendusvõimalusi.

Teise otsusega kinnitas Riigikohus taas üheselt, et mittetulundusühingus ei ole välistatud ettevõtlus ja võib olla seda lausa sajaprotsendiliselt, sh õigusega kogu sisendkäibemaks maha arvata.[17] Niisugused tõlgendused sillutavad teed sotsiaalse ettevõtluse staatuse selginemisele, kellele on siiani ettevõtlustoetused olnud valdavalt suletud ja seda just tegutsemisvormi tõttu, kui toetusmeetme eesmärgid ka saavutataks.

Statistika ja uuringud

Perioodil tehti asjassepuutuvaid uuringuid vähe. Vabaühenduste elujõulisuse indeksis oli Eesti 2016. aastal jätkuvalt Ida-Euroopa ja endise NSVL-i riikide seas esimene, ent pärast kaheksat aastat langes hinne seitsmesel skaalal 0,1 võrra.[18] Languse põhjustas lõhe kasv tugevate ja ebakindlas olukorras olevate organisatsioonide vahel, kuigi hinnang põhineb fookusgrupi intervjuudel ja raportiski nimetatakse seda rohkem tunnetuslikuks kui põhistatuks.

2016. aastal Kodanikuühiskonna Sihtkapitali tellimusel valminud vene töökeelega vabaühenduste tegevusvõimekuse uuring nentis intervjuudele tuginedes olulisema puudujäägina vähest erineva töökeelega ühenduste sidustamist.[19] Ehkki viimastel aastatel on vabaühendustele rohkem kättesaadav venekeelne info ning jätkunud tugiteenuste pakkumine vene keeles, on vaja enam arvesse võtta venekeelse elanikkonna infotarbimise harjumusi – vanemaealised ei kasuta internetti, end ei tunta uudiste sihtrühmana ära ning kanalite eristamine võib inforuumide eraldamist hoopis taastoota. Soovitustes nähakse olulisena motiveerida katusorganisatsioone rohkem venekeelseid kolleege kaasama, et tekiks enam ühistegevust ja sama inforuumi.

Hea praktika

2016. aastast võimaldab Registrite ja Infosüsteemide Keskus kasutada valitsuse loodud soodsat raamatupidamistarkvara ka vabaühendustel, kuigi alguses piirdus võimalus väikeettevõtlusega. Üha digitaalsemaks muutuva asjaajamise ning e-arvete kasutuselevõtuga 2017. aastal tuleb valitsuse tegevust niisuguste võimaluste loomisel tunnustada. Samal ajal suleti 2017. aastal maakohtu registriosakondade teenindusbürood, mis võib interneti mittekasutajaile ja notarit kalliks pidavale inimesele elu ebamugavamaks muuta.

Eelmise perioodi ülevaates (vt inimõiguste aruannet 2014-2015) pessimistlikult ennustatu pidas paika ning avatud valitsemise partnerluse algatuse Eesti tegevuskava olulisi või ambitsioonikaid algatusi ei toonud.[20] Ehk ainsa suurema tegevusena käivitas presidendi valitsemisalas olev Eesti Koostöö Kogu 2016. aastal koostöös CitizenOSiga keskkonna www.rahvaalgatus.ee, mis võimaldab mugavalt pidada arutelusid ning koguda vajalikud 1000 digiallkirja, et parlament petitsiooni menetlusse võtaks. Esimese teemana võeti ette elanikkonna vananemisega seotud probleemide lahendamine.

Siseministeerium tellis vabaühenduste liidu variraporti[21] jätkuna 2017. aastal Tartu Ülikoolilt metoodika, millega hinnata vabaühenduste riikliku toetamise vastamist rahastuspõhimõtetele. Kuna üha enamad valitsusasutused hakkavad kasutama ühtset majandustarkvara SAP-i, on peatselt võimalik esmakordselt ka rahastusandmeid endid analüüsida.

Olulisemad avalikud arutelud

Perioodi, aga võib-olla laiemalt käimasolevat kümnendit iseloomustab tõik, et mida suurem on teema või probleem, seda usupõhisemaks kujunevad avalikud arutelud ja vastandumine riigi ja kodanike vahel. Kui varem olid polariseerivamateks teemadeks samasooliste kooselu või sisserändepoliitika, siis 2016-2017 lahvatasid uuesti lõkkele nii needsamad teemad, kui ka näiteks metsanduspoliitika, kiirraudtee Rail Balticu ning Tallinnas Haabersti ristmiku ju Reidi tee ehitused. Inimesed osalevad aruteludes aktiivselt, ent nende kaasamine muutub avalikule võimule ilmselt üha raskemaks, kui igal huvigrupil on käepärast endale sobivad eksperdid ja uuringud, keda kirglikult ära kasutatakse. Immigratsiooniarutelu pöördus pärast samateemalise inimarengu aruande avaldamist 2017. aasta suvel siiski mõnevõrra positiivsemaks, kui maksumaksjate vähenemist ning töökäte impordivajadust hakkasid kinnitama ka ettevõtjad ning poliitikud.

Kui ülal sai mainitud, et keelatud on põhiseadusliku korra vägivaldset muutmist taotlevad ühingud, võiks murelikum kodanik püstitada vastava küsimuse Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) suhtes. Nimelt ei mõisteta põhiseadusliku korra all vaid nt riigikorra muutmist, aga kõiki olulisemaid põhiseaduslikke väärtusi, milleks on põhiseaduse üldpõhimõtted (vabadus, võrdsus, inimväärikus, demokraatia, sotsiaalne õigusriik, võimude lahusus) ning põhiseaduslike institutsioonide olemasolu ja toimimine nende põhiolemuses.[22] Samavõrd või isegi vastanduvalt aeg-ajalt taas kerkiva aruteluga näiteks vaenukõne suuremast reguleerimisest, ei ole EKRE enda retoorikat tagasi hoidnud. Partei on parlamendiistungil väljendanud ootust „kohtunike peade lendamisele“, nagu ka põhimõttelist vastuseisu liberaalsele demokraatiale.[23] Ehkki need seisukohad pole kooskõlas põhiseaduses kaitstud väärtustega, ei saa veel väita, et lisaks värvikale sõnavarale taotleks EKRE organisatsioonina nende väärtuste vägivaldset muutmist.

Trend

Öeldakse, et Eesti on valmis, ent aruandeperioodi võib iseloomustada sõnadega kaos, paanika ja korralagedus: toimusid presidendi- ja kohalikud valimised, valitsusevahetus hulga uute maksuideedega ning ettevalmistused haldusreformiks, mille järel saab pealt 200st vallast 79. Kõige taustal oli veel ka 2017. aasta septembris paljude jaoks segane, mis saab alates jaanuarist, kui lisaks uutele vallapiiridele kaovad maavalitsused ning igasugune kohaliku ja piirkondliku tasandi koostöö tuleb muutuvate rollide valguses uuesti üles ehitada avalike teenuste disaini välja, rääkimata kodanike kaasamisest ja vabaühenduste rahastamisest uutes piirkondades.

Soovitused

  • Kehtestada uutes omavalitsustes ja nende liitudes selged kodanike ja nende ühenduste kaasamise ning rahastamise reeglid, mis järgivad Siseministeeriumi eestvõttel loodud vabaühenduste rahastamise juhendit.[24]
  • Jätkata vabaühenduste riikliku rahastamise korrastamisega läbipaistvamaks ja sõltumatumaks, sh lõpetada lisaks hasartmängumaksu nõukogu tegevusele parlamendis katuseraha jagamine.
  • Kasutada lõpuks olemas olevat andmestikku vabaühenduste rahastamisest, sidudes raamatupidamisteave asutuste dokumendiregistrite (taotlused, protokollid, aruanded) ja äriregistriga veelgi suurema läbipaistvuse nimel ja isikute ning nendega seotud isikute omavaheliste seoste kuvamiseks.
  • Arendada edasi e-demokraatia võimalusi lisaks rahvaalgatusveebile, sest osalusveebi osale.ee sisuliselt ei kasutata ja eelnõude infosüsteemi pole aastaid arendatud.
  • Tuua aruteluks tagasi lobireeglite kehtestamine, et paremini saavutada äri- ja avaliku huvi tasakaalu poliitikakujundamises.

————————

[1] Põhiseadus (1992) RT 1992, 26, 349. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/PS#para47

[2] Madise, Ü. jt. § 47. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2017. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&pt=&p=47

[3] Madise, Ü. jt. § 47. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&pt=&p=47#c14

[4] Eesti Vabariigi põhiseadus. (1992). – RT 1992, 26, 349. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/PS#para48

[5] Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni heakskiitmine. RT I 2002, 103, 606. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/231276

[6] Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.siseministeerium.ee/et/eesmark-tegevused/kodanikuuhiskond/eesti-kodanikuuhiskonna-arengu-kontseptsioon

[7] Mölder, M. Martin Mölder: Tulevikupoliitika – pessimistlik kontseptsioon. Postimees. 07.10.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: https://arvamus.postimees.ee/4265659/martin-molder-tulevikupoliitika-pessimistlik-kompositsioon?_ga=2.9980726.2020760289.1508828585-886796413.1505379449

[8] “Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2016-2019” kinnitamine. – RT III, 29.12.2016, 1. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/329122016001

[9] Vabaühenduste liidu ettepanekud koalitsioonileppesse. 14.16.2016. Arvutivõrgus kättesaadav: http://heakodanik.ee/uudised/vabauhenduste-liidu-ettepanekud-koalitsioonileppesse/

[10] Tulumaksuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus – RT I, 07.07.2017, 3. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/107072017003

[11] Ettepanekud vabaühenduste tegevust puudutavate tulumaksuseaduse sätete muutmiseks. siseministri kiri 1-21/241-1 rahandusministeeriumile 22.11.2016. Arvutivõrgus kättesaadav: https://adr.siseministeerium.ee/sisemin/dokument/853837

[12] Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.just.ee/et/eesmargid-tegevused/oiguspoliitika/kodifitseerimine-ja-oigusloome-arendamine/uhinguoiguse-revisjon

[13] Riigihangete seadus. (2017). – RT I, 01.07.2017, 1. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/RHS

[14] RKHKo 3-3-1-50-16. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=206133063

[15] Korruptsiooni ohjeldamine kohalikus omavalitsuses. 13.09.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Korruptsiooni ohjeldamine kohalikus omavalitsuses.pdf

[16] RKTKm 2-16-17452. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=214187501

[17] RKHKo 3-3-1-10-16. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=206132813

[18] 2016 CSO Sustainability Index for Central and Eastern Europa and Eurasia. USAID 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://heakodanik.ee/vabauhenduste-elujoulisuse-indeks/

[19] Nimmerfeldt, G. jt. Projekti „Vene töökeelega vabaühenduste tegevusvõimekuse uuring“ aruanne. Tallinna Ülikool Ühiskonnateaduste Instituut Rahvusvaheliste Sotsiaaluuringute Keskus

2016.

[20] 2016 CSO Sustainability Index for Central and Eastern Europa and Eurasia. USAID 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://heakodanik.ee/vabauhenduste-elujoulisuse-indeks/

[21] Lauring, M. jt. Variraport vabaühenduste riigieelarvest rahastamise juhendi järgimisest 2013-15. Tallinn: EMSL 2016. Arvutivõrgus kättesaadav: http://heakodanik.ee/rahastamise-variraport/

[22] Madise, Ü. jt. § 48. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&pt=&p=48#c17

[23] Helme, M. Mart Helme vastab Kersti Kaljulaidile: Meie ei toeta liberaalset demokraatiat, sest see moonutab demokraatia mõistet – Delfi, 06.10.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/mart-helme-vastab-kersti-kaljulaidile-meie-ei-toeta-liberaalset-demokraatiat-sest-see-moonutab-demokraatia-moistet?id=79751310

[24] Matt, J. jt. Ühenduste rahastamise juhendmaterjal. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis 2013. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.siseministeerium.ee/sites/default/files/dokumendid/yhenduste_rahastamise_juhendmaterjal_parandatud.pdf

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Sõnavabadus on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) 10. artiklis ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) paragrahvides 44–46. Sõnavabadus on oluline nii iseseisvalt kui ka teiste vabaduste teostamise ja demokraatia toimimise eeldusena ning sisaldab vabadust väljendada mõtteid ja levitada informatsiooni – kirjalikult, suuliselt, piltide kujul või muul viisil – ning õigust teavet saada. Sõnavabadusega on seotud meediat puudutavad seadused, ligipääs teabele ja andmekaitse. Sõnavabadust saab teatud olukordades ja teatud tingimustel piirata teiste õiguste (näiteks privaatsuse ja sellega seotud andmekaitse) kaitseks, julgeolekukaalutlustel, vihakõne piiramiseks või muudel põhjustel nagu ringhäälingu litsentseerimine ja muu kommunikatsioonitehnoloogia regulatsioon.

Sõnavabaduse olukord Eestis püsib üldiselt hea ja on seda olnud juba pikemat aega, mis tähendab et sõnavabaduse seisund on stabiilne. Eesti meediamaastik on väikese riigi kohta kaunis mitmekesine. Internetimeediat tarbitakse palju, ka välismaa meediat.[1] Poliitilist survet meediale on vähe. Ka käesoleval perioodil on ühiskonnas vastuolulistel teemadel (nagu kooseluseadus ja pagulased) esinenud emotsionaalseid ja teravaid debatte (eriti interneti kommentaarides), mis pööravad tähelepanu sõnavabaduse võimalikele negatiivsetele tagajärgedele. Kuigi mitmed meediaväljaanded on loonud süsteeme ebasobivate kommentaaride mahavõtmiseks ning üritavad suhtluskultuuri parandada, on see siiski tihti ebapiisav.

Eesti meediamaastikul on näha näiteid, kuidas vaba ja avatud ühiskonda saavad ära kasutada teised riigid propaganda levitamiseks. Vene meedia aina kasvavat propagandat, mis on osalt otseselt suunatud Eestis elavatele venekeelsetele inimestele, saab Eestis levitada vabalt, kuna siine meediamaastik on vaba. Eriti aktiivselt kasutatakse sotisaalmeediat.[2]

Seadusandlikud arengusuunad

Raportis käsitletud perioodil ei ole sõnavabaduse alal olnud olulisi seadusandlikke muudatusi. Andmekaitse vallas on muudatused tulemas, kui EL-i 2016. aastal vastu võetud andmekaitsemäärus (2016/679) jõustub 2018. aasta mais. Hetkel tegelevad eri andmetega tegelevad organisatsioonid määruse rakendamise ettevalmistusega. Kuigi see toob endaga kaasa olulisi praktilisi muudatusi, ei muuda see olukorda, et põhiõigused nagu sõnavabadus ja privaatsus on kaitstud. Avaliku teabe seaduses ja ka arhiiviseaduses jõustusid jaanuaris 2016 muudatused, mis teevad selgemaks teabe taaskasutamise võimaluse.[3]

Eesti kuulub nende riikide hulka maailmas, kus on kõige parem interneti kättesaadavus. Eriti palju kasutatakse mobiilset interneti. Püsiühendusega lairiba on vähem arenenud eriti maakohtades. Elektrituru seaduses tehti 2017. aasta jaanuaris (jõustusid märtsis 2017) muudatusi, et võimaldada olemasolevat infrastruktuuri lairiba paremaks kättesaamiseks terves riigis.[4] Tehnilise Järelevalve Amet on loonud interaktiivse kaardi, näitamaks, mis teenused on eri kohtades olemas.[5]

Riigikogu arutas juunis 2017. aastal karistusseadustiku muudatust sisuga, et lapspornograafia kirjeldus kirjanduses ei oleks karistatav, mida olid algatanud 13 Riigikogu liiget peale kirjaniku Kaur Kenderi palju meediakajastust saanud kohtuasja, kus teda süüdistati lapspornograafias ühe tema novelli alusel. Seadusemuudatus lükati tagasi. Vajalikkust muuta karistusseadustikku ja luua selgemaid reegleid vaenukõne suhtes on jätkuvalt arutatud.

Kohtupraktika

Riigikohus menetles 2016. aastal mõningaid sõnavabadusega seotud asju. Üldiselt näitavad otsused, et kohus tunnustab sõnavabaduse olulisust. Näiteks uuriti, kas on võimalik määrata trahvi ajakirjanikele, kes kohtuniku selgituse vastaselt avaldavad informatsiooni kohtuistungi kohta. Riigikohus leidis, et istungi faasis väljaspool kinnise kohtuistungi reegleid  ei saa sõnavabadust piirata.[6]

Tagapõhi oli, et kriminaalasja menetlev kohtunik selgitas kohtuistungi lõpus kohtusaalis viibinud ajakirjanikele, et sel momendil oli keelatud ülekuulatud kannatanu ja tunnistajate ütluste avaldamine ning refereerimine. Siiski ilmus järgmisel päeval Õhtulehe paber- ning võrguväljaandes saalis viibinud ajakirjaniku artikkel, milles tsiteeriti üksikasjalikult kannatanu kohtuistungil antud ütlusi ja refereeriti tunnistajate ütlusi. Harju Maakohus määras ajakirjanikule 600 euro suuruse rahatrahvi. Tallinna Ringkonnakohus tühistas trahvi ja Riigikohus oli Ringkonnakohtuga samal arvamusel.[7]

Ka teine Riigikohtu otsus teatud määral sarnases asjas lõppes kohtu toega sõnavabadusele ja kinnitamisega, et seda tohib piirata ainult kindlaksmääratud juhtudel.[8] Tegemist oli kriminaalasja kannatanu seadusliku esindajaga, kes Delfile kommenteerides avaldas kohtueelse menetluse andmeid. Temale määrati selle eest 1000-eurone rahatrahv. Tallinna Ringkonnakohus ei muutnud otsust. Riigikohus vaatas üksikasjalikult seaduse sätteid selle kohta, kes ja kuidas tohib sääraseid trahve otsustada ja leidis, et menetlusseadustikus on lünk. See oli peamiseks põhjuseks, miks trahv tühistati ja seletusest saab välja lugeda, et igasugune sõnavabaduse piirang saab tugineda ainult selgetel seadustel.[9]

Huvitav on ka Riigikohtu kaasus, mis tegeles kaebusega Andmekaitse Inspektsiooni vastu nende poolt lõpetatud menetluse suhtes, kuna eraisik ei nõustunud Inspektsiooni otsusega, et andmekaitset ei oldud rikutud. Kaasus on huvitav, kuna andmekaitse vastu seisis avalik huvi ja meedia vabadus. Riigikohus tsiteerib Euroopa Inimõiguste Kohust. Riigikohtu otsus aga piirdus hindamisega, kas Andmekaitse Inspektsioon oli kaalutusreeglitest kinni pidanud, kuna inspektsioon kohaldab konkreetset järelevalvemeedet kaalutlusõiguse alusel. Riigikohus mainib: „kolleegium märgib, et ajakirjandusel on ajakirjandusvabaduse olemusest tulenevalt lai otsustus­vabadus avalikku huvi puudutava teemaderingi määratlemisel. Avaliku huvi puudumist võiks sedastada näiteks juhul, kui avaldatakse eraelu detaile, mis kuidagi ei seondu avaliku huviga ega aita kaasa ühiskondlikule debatile. Sealjuures peaks avalik huvi puuduma täielikult ja ilmselgelt, sest vastasel juhul saaks täitevvõim riikliku järelevalve käigus liiga suures ulatuses otsustada, millistel teemadel võib ajakirjandusväljaanne kirjutada ja millistel mitte. See moonutaks ajakirjandusvabadust.“[10] Tuginedes sellele ja hinnangule, kuidas ajakirjandus oli andmeid kasutanud, jõudis kohus järeldusele, et Andmekaitse Inspektsioon oli käitunud korrektselt.[11]

Viimane huvipakkuv kohtuasi on aprillis 2016. aastal tehtud eelotsusetaotlus Euroopa Kohtule. Paluti Euroopa Kohtu arvamust selle kohta, kas on kooskõlas määrusega 1215/2012 kohtualluvuse kohta lepinguvälise kahju suhtes, et väidetavalt laimava interneti sisu kohta taotletakse kahjutasu igas riigis, kus sisu kättesaadav on. Euroopa Kohus ei ole veel arvamust avaldanud aga 13. juulil 2017 tuli kohtujuristi arvamus, kes leiab, et „juriidiline isik, kes väidab, et tema isikuõigusi on rikutud teabe avaldamisega internetis, võib esitada nõude kogu tekitatud kahju osas selle liikmesriigi kohtule, kus on tema huvide kese.“[12]

Palju tähelepanu on saanud eelpool nimetatud kohtuasi kirjaniku Kaur Kenderi lapspornograafia süüdistuste kohta. Nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus mõisteti Kender õigeks ning kumbki osapool otsust edasi ei kaevanud.

Statistika ja uuringud

Lisaks seadustele ja kohtusüsteemile on Eestis eneseregulatsioonil põhinev süsteem. Kaebusi saab esitada Avaliku Sõna Nõukogule või Pressinõukogule, lisaks ka rahvusringhäälingu suhtes nende meediaeetika nõunikule. Trükimeediale lisaks osalevad süsteemis ka mõned ringhäälingu kanalid ning internetimeedia (Delfi). Kaebuste arv püsib aastast aastasse kaunis sarnane, aga on hiljuti veidi tõusnud. 2016. aastal tehti 84 kaebust ja 80 otsust (2015. aastal vastavalt 75 ja 64). 2016. aastal oli 42 õigeksmõistvat ja 38 taunivat otsust, 2015. aastal õigeksmõistvat 33 ja 31 taunivat  otsust.[13] Vaadates eri aastate statistikat, võib väita, et süsteem on üldiselt hästi teada ja toimib. Avaliku Sõna Nõukogu tegeleb meedia eetiliste küsimustega ja menetleb sel alal kaebusi. Aastal 2016 oli Avaliku Sõna Nõukogus kaebusi 27 – vabastavaid otsuseid 5 ja taunivaid 8.[14] Need arvud on aastast aastasse olnud kaunis sarnased. Üldiselt on inimesed teadlikud eneseregulatsiooni olemasolust, kaebusi esitada ei ole keeruline ja organid tegelevad nendele esitatud juhtumitega ettenähtud viisil.

Hea praktika

Eesti seadusandlus ning eneseregulatsioon on Euroopas kehtivate reeglitega kooskõlas. Eestile omase hea praktikana võib jätkuvalt mainida kõrgel tasemel ja hästi toimivat e-riiki.  Näiteks on e-riigi abil hea ligipääs teabele. Eesti on aktiivne interneti eneseregulatsiooni kontekstis, selle näiteks on Freedom Online Coalition,[15] mille eesmärgiks on luua reegleid, mis kaitseks interneti vabadust, olles teadlikud, et sellega võivad kaasneda ka ohud.

Olulisemad avalikud arutelud ja trendid

Kuigi Eesti meediamaastik on kaunis mitmekesine, on hiljuti toimunud teatud konsolideerimist ja samadel omanikel on mitmeid meediaväljaandeid, mis võib ohustada mitmekesisust. Samas on sotsiaalmeedial ja selle kaudu levivatel eri mitteformaalsetel meediaväljaannetel kasvav tähtsus.

Eesti ühiskonnas on 2014. aastal vastu võetud kooseluseadus jätkuvalt tekitanud debatti, eriti kuna jätkuvalt ei ole selle rakendusakte vastu võetud ja justiitsminister on avalikult öelnud, et venitatakse sellega sihilikult. Teema on jätkuvalt meedias tihti üleval. Meedia võimaldab väljendada erinevaid arvamusi ja kajastab üldiselt eri vaatevinkleid. Alates 2015. aastast on olnud pagulaste teemal elav arutelu, kus on esinenud sõnavõtte (eriti interneti kommentaarides), mis on olnud vaenukõnele lähedased või ületanud neid piire, mis on suuremas osas Euroopa demokraatiates sätestatud. See debatt on teatud määral rahunenud, kuna ettekujutatud ohud ei ole tõeks saanud.

Võib meenutada, et sõnavabadus tähendab ka vabadust väljendada negatiivset ja isegi teatud määral ühiskonda lõhestavat infot, kui see ei ületa vaenule ja vägivallale õhutamise piiri. Oleme ka varasemates raportites maininud, et sõnavabadus toimib siis, kui on võimalik igasuguseid vaatevinkleid avaldada ja arutada. Kahjuks tähendab tihti puudulik suhtluskultuur, mida Eestis on märgata vähemalt sotsiaalmeedias, et inimesed võivad hoiduda avalikust rollist. Kahjuks ei ole selles vallas erilisi edusamme näha. Lühiajalise lahendusena peaks looma reaalse võimaluse vägivallale õhutamist karistada.

Jätkuvalt on murettekitav propaganda vene meedias, kuna suur osa Eesti venekeelsest elanikkonnast tarbib suurelt osalt Venemaa meediat. Katsed venekeelse eesti meedia kättesaadavust ja mitmekesisust suurendada nagu Eesti Rahvusringhäälingu juurde loodud venekeelne kanal, mis alustas saateid 2015. aasta septembris, ei suuda siiski võidelda vene meediaga. See tähendab, et oluline osa elanikkonnast elab teisel meediamaastikul, kui enamik Eesti inimesi. Siiski ei ole suuremat mõju ühiskonnale märgata olnud, aga pingerikkas poliitilises olukorras võib säärane asjaolu potentsiaalselt ohtlik olla.

Soovitused

  • Viimase paari aasta avalikud arutelud vastuolulistel teemadel, nagu kooseluseadus ning pagulased, on näidanud vajadust selgemate vaenukõne reeglite järe Soovitame lähemas tulevikus üle vaadata asjassepuutuvad seadused ning võtta menetlusse vajalikud seadusemuudatused.

 

[1]  Seda võimaldab hea keeleoskus. Eesti on nende riikide hulgas maailmas, kus osatakse võõrkeeli kõige rohkem . Arvutivõrgus kättesaadav: http://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/File:Distribution_of_people_aged_25%E2%80%9364_by_knowledge_of_foreign_languages,_2007_and_2011_(%25)_edu15.png

[2] Kaitsepolitsei Aastaraamat 2016 lk 9.

[3] RT I 06.06.2016.

[4] Elektrituruseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, RT I 25.01.2017

[5] Arvutivõrgus kättesaadav: www.netikaart.ee

[6] RK 3-1-1-74-16

[7] Ibid.

[8] RK 3-1-1-80-16

[9] Ibid.

[10] 3-3-1-85-15 Lõik 23

[11] 3-3-1-85-15

[12] Kaasus C-194/16 Bolagsupplysningen and Ilsjan.

[13] Statistika 2007 – 2016. Pressinõukogu. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.eall.ee/pressinoukogu/statistika.html. (Külastatud 25. septembril 2017).

[14] Statistika (2011 – 2016). Avaliku Sõna Nõukogu. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.asn.org.ee/statistika.html. (Külastatud 19. septembril 2017).

[15] Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.freedomonlinecoalition.com/

See peatükk keskendub andmekaitsele ja privaatsusele, perekonnaelu puutumatuse teistest tahkudest (nagu näiteks lapse õigustest ja LGBTI isikute olukorrast) saab lugeda käesoleva aruande vastavatest peatükkidest.

Ilmselt oleks igakülgselt vale väita, et andmekaitse ja privaatsus on alates 2013. ja 2014. aasta sündmustest olnud teisejärgulised teemad. Ometi tehakse suur osa tööst ja sünnib ka valdav osa pööretest vaikselt ja sootuks mitte värskete  õigusaktide, kohtupraktika või kirglike avalike arutelude tasandil. Nii Justiitsministeerium, Andmekaitse Inspektsioon (edaspidi AKI), suuremad andmetöötlejad sh info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (edaspidi IKT) teenusepakkujad ja meedia valmistuvad 2018. aasta kevadeks, mil jõustub andmekaitse üldregulatsioon. Seega andmekaitse ja privaatsus pole tegelikult teemana oma tähtsust minetanud, pigem on tendentsid, mis juba 2014. aastal alguse said, leidnud taaskord kinnitust ning üldjoontes viitavad need üksikisikute suuremale kontrollile selle üle, kas, kes ja kuidas nende andmetega tutvuda ning neid kasutada saab. Kuid kas andmete lauskogumise resoluutne piiramine ja andmekaitseraamistiku jõustumine tegelikult toovad kaasa privaatsusõiguse kuldajastu, ei ole sugugi kindel. Nimelt on paralleelselt teadlikkuse tõusu ja  kodanikesõbralike kohtuotsustega toimumas üks teine protsess, mille käigus muutuvad andmed koosvaadatuna millekski enneolematult võimsaks, mis abstraktse hulgana võivad paljastada hämmastavaid detaile ja ennustada tulevikku, ning tehnoloogilised võimalused liiguvad teadagi alati õigusest kiiremini.

Seadusandlikud, poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

2018. aasta kevadel jõustub EL-i andmekaitseraamistik,[1] mille tagajärjel kaotab isikuandmete kaitse seadus kehtivuse ning selle asemel hakatakse rakendama andmekaitse üldmääruse norme. Sellest, millise kuju kõik need muudatused praktikas meie õiguslikul, institutsionaalsel ja poliitilisel maastikul võtavad, on aga selles aruandes veel ennatlik rääkida.

2018. aasta 1. aprillil jõustus maksukorralduse seaduse muudatus, millega anti maksu- ja tolliametile riskihindamiseks ehk maksuluureks juurdepääs suurele hulgale andmekogudele. AKI peadirektor väljendas muret, et see muudatus võib vaikimisi viia massprofileermiseni.[2] Sarnane mõju võiks hooletuse ja ebaeesmärgipärase kasutuse puhul olla ka 2016. aasta sügisel Siseministeeriumi poolt algatatud ideel muuta hotelli külalisraamatud elektrooniliseks nii, et õiguskaitseasutustel oleks võimalik neid andmeid analüüsides tuvastada terrorismi või kuritegevusega seostatavaid hotellikülastajaid.[3]

Viimane plaan aga ei ole siiani seaduseks kirjutatud. Selliste algatuste puhul on suureks ohuks see, et massandmetöötlust teostavad arvutiprogrammid ja seega on ka nende põhjal tehtud otsused mõjutatud tehnilistest protsessidest, mida neid juhtivad või nendest sõltuvad inimesed sageli ei mõista. Selline suur andmetöötlus võib viia ennatlike ja ekslike järeldusteni nii üksikiskute kui ka inimgruppide suhtes. Justiitsministeeriumi pressiesindaja Riina Solman kommenteeris, et kindlasti ei ole massprofileerimise näol tegemist seadusandja teadlikult valitud üldise suunaga.[4] See on igati usutav, kuid massandmetöötlust puudutavate ja ka kõigi teiste õigusaktide potentsiaal rikkuda põhiõigusi peitubki sageli just loodud võimalustes kalduda seadusandja valitud üldisest suunast kõrvale.

27. aprillil 2016 jõustus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2016/618, mis käsitleb broneeringuinfo kasutamist terroriaktide ja raskete kuritegude ennetamiseks, avastamiseks, uurimiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks (edaspidi PNR direktiiv). PNR direktiivile on ennustatud samasugust saatust kui andmete säilitamise direktiivile ehk kehtetukskuulutamist vastuolu tõttu põhiõigustega; seda on nimetatud ka piinlikuks deja vu-ks. Eesti oli esimeste hulgas, kes ehitas broneeringuinfo kogumiseks ja säilitamiseks eraldi andmebaasi ning alustas andmete kogumisega juba 2016. aasta alguses (s.o veidi enne direktiivi jõustumist ja umbes 2,5 aastat enne ülevõtmistähtaega), mil jõustusid vastavad muudatused riigipiiri seaduses. Broneeringuinfo sisaldab teavet broneeringu ja sellega seotud toimingute kohta, lennureisija ja temaga koos reisiva isiku isikuandmeid, lennu üldandmeid, lennureisija kontaktandmeid ning broneeringu eest tasumist puudutavaid andmeid.[5] Riigipiiri seadus näeb ette, et neid anmeid edastatakse Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitsepolitseiametile, Maksu- ja Tolliametile, Konkurentsiametile, Sõjaväepolitseile, Keskkonnainspektsioonile ning Justiitsministeeriumi vanglate osakonnale.[6] Broneeringuinfo kasutamine on lubatud raskete kuritegude ja terroriaktide ennetamiseks, põhinedes kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 1262  lõikes 2 toodud definitsioonil, mis on suhteliselt lai.

Pärast Euroopa Kohtu 2017. aasta juuni arvamust,[7] millega tühistati EL-i ja Kanada kokkulepe seoses broneeringuinfot puudutavate andmete töötlemisega, tunduvad analoogiad sideandmete säilitamisega üha asjakohasemad.[8] Otsus kohaldub otse vaid nimetatud kokkuleppele, sest tõstatusid tõsised küsimused broneeringuinfo säilitamise kohta üldisemalt, nagu näiteks:

Kas säilitamisperiood on määratud meelevaldselt või mingitel kindlatel alustel?

Mida reedavad broneeringuandmed isiku eraelu kohta ja kas see on proportsionaalne?

Kas puudutatud andmesubjektide ring on piisavalt täpselt määratletud?

Kohtupraktika

Üsna vahetult enne aruande „Inimõigused Eestis 2014-2015“ ilmumist tühistas Euroopa Kohus otsuses Schrems EL-i ja USA vahelise Safe Harbour kokkuleppe, kuna lausjälgimisskandaalide valguses ei olnud kindel, et USA suudab ka tegelikult kindlustada, et EL-i kodanike andmed USA digitaalhiiglaste valduses hästi kaitstud on.[9] Eriti arvestades, et Safe Harbour’ kokkulepe kärpis oluliselt EL-i andmekaitse järelevalveasutuste võimalusi seda kontrollida ning pani nii kodanikud kui ka andmekaitsevolinikud olukorda, kus nende ainsaks võimaluseks jäi pime usaldus režiimi suhtes, mis oli varasemalt oma privaatsusvaenulikkust või vähemalt ükskõiksust selle suhtes üsna selgelt tõestanud.

Riigikohus vaadeldud perioodil ühtegi andmekaitse ja jälitustegevusega seotud murrangulist otsust ei teinud. Kõige olulisem privaatsusõigust puudutav kohtulahend tuli 2016. aasta lõpus Euroopa Kohtult ja pani tugeva ja konkreetse pitseri 2014. aastal Digital Rights Irelandi[10] ja 2015. aastal Schremsi[11] kaasuses võetud seisukohtadele. Ühendatud kohtuasjades Tele 2 Sverige ja Watson (edaspidi Tele 2 Sverige) näitas Euroopa Kohus senisest veelgi selgemalt, kelle poolel ta privaatsusküsimustes seisab – kodanike ja ilmselt ka IKT teenusepakkujate. Kui Digital Rights Ireland võimaldas mitmete liikmesriikide sõnul erinevaid tõlgendusi, sh ka sellist, mille järgi võib kohustust andmeid valimatult koguda, talletada ja neid hiljem ka julgeolekuasutustega jagada pidada proportsionaalseks, kui riik näeb muus osas ette mõistlikke tagatisi – näiteks on piisava täpsusega paika pannud andmete talletamise eesmärgi ning periood, sätestanud ligipääsureeglid ja loonud tõhusa järelevalvesüsteemi.[12] Seega jäi üles küsimus, kas seadus, mis kohustab  metaandmeid koguma suurte ja defineerimatute inimgruppide kohta, kellest enamiku moodustavad inimesed ei kujuta endast vähimatki julgeolekuohtu, on ebaproportsionaalne alati või ainult siis, kui puudub piisavalt täpne regulatsioon?

Tele 2 Sverige[13] otsus vastab sellele küsimusele üheselt ning ammendavalt: IKT teenusepakkujaid (nagu Tele 2) ei tohi kohustada julgeolekueesmärkidel koguma andmeid määratlemata inimhulkade kohta ning andmete kogumise aluseks peab alati olema objektiivselt põhjendatav kahtlus.[14] Samuti väljendus kohus kindlalt, et ka olukordades, kus IKT teenusepakkujad ja julgeoleku- või uurimisasutused mängivad kuritegude ennetamises ja uurimises võrdset rolli, kehtib e-privaatsuse direktiiviga seatud konfidentsiaalsuskohustus kõigile andmetele, mida on kogutud kodanike teenusekasutusega seoses.[15]

Olles küll äärmiselt resoluutne, jättis Euroopa Kohus tegelikult ka seekord veel mõned avatud uksed: nimelt ei puuduta otsus andmete kogumist näiteks arvete koostamise ja teenuse kvaliteedi kontrolli otstarbeks. Seetõttu on tõenäoline, et tegelikult jäävad täiesti arusaadavatel asjaoludel teenusepakkujate käsutusse endiselt tohutud andmehulgad, mille säilitamise praktikad varieeruvad veelgi enam kui senine andmete säilitamise regulatsioon riigiti. Küsimus, kas ja millistel tingimustel teenusepakkujad neid andmeid uurimis- ja julgeolekuasutustega jagada soovivad või on selleks kohustatud, on samuti ilma kindla lahenduseta. Seega, kuigi astuti suur samm privaatususe kaitseks,  ei ole teise olulise eesmärgi – jälitustegevuse harmoniseerimise ja läbipaistvamaks muutmise suhtes selle kohtuotsusega kuigi palju ära tehtud. Viimane aga ei anna põhjust Tele 2 Sverige tähtsust kuidagi alahinnata.

Otsus kaasuses Tele 2 Sverige peaks saatma ka Eestile senisest tugevama signaali, et suhteliselt apaatne reaktsioon 2014. aasta Digital Rights Irelandi otsusele ei ole piisav. Õiguskantsler tunnistas juba 2014. aastal,[16] et senine süsteem vajab revideerimist, kuid elektroonilise side seadus § 1111 on muutmata kujul jõus siiani. Ilmselt aga on ka selles andmekaitseraamistiku jõustudes suuremaid muudatusi oodata, samuti on Euroopa Komisjon hetkel ette valmistamas uut e-privaatsuse määrust. Kuigi nii pärast Digital Rights Irelandi and Tele 2 otsuste avalikustamist võis meediast lugeda, et Justiitsministeerium on algatanud andmete säilitamise senise korra põhjaliku analüüsi ning ümberhindamise,[17] ei ole nende protsesside tulemusi seni avalikustatud. Ainsana on kättesaadav eespool mainitud õiguskantsleri seisukoht. Õiguskantsleri pädevus privaatsuspõhiõiguse kaitseks kinnistus veelgi aastal 2015, mil õiguskantsleri seaduse muudatusega anti talle sõnaselgelt võimalus julegolekuasutuste üle järelevalvet teostada. Sellest ajast alates ongi õiguskantsler koos Andmekaitse Inspektsiooniga olnud kõige aktiivsemad institutsioonid, mis kaitsevad kodanike õigust eraelu puutumatusele, olulisemaid institutsioonilisi muudatusi käsitletud perioodil toimunud ei ole.

Õiguskantsleri tegevus

Õiguskantsler viis nii 2015. kui ka 2016. aastal läbi kontrollkäike eesmärgiga teha kindlaks, kas õiguskaitseasutused teostavad jälitustoiminguid vaid piisavalt põhjendatud lubade alusel ning kas isikuid teavitatakse välistava põhjuse ära langemisel teostatud jälitustoimingutest. Kontrollkäikude raames kontrollitud väljastatud lubadest olid enamus põhjendatud ja jälitustoiminguid oli teostatud tõesti vaid viimase vahendina olukordades, mil tõendite kogumine mõnel muul põhiõigusi vähem riivaval viisil poleks olnud võimalik. Samas tõi õiguskantsler välja, et esines lube, mille puhul vältimatu vajadus jälitustegevuseks ei olnud sugugi ilmne ning juhtumeid, kus oli välja antud lube jälitustoiminguteks, mida KrMS konkreetse uuritava kuriteo puhul üleüldse läbi viia ei võimalda.[18] Teavitamiskohustuse olulisust käsitles põhjalikumalt eelmine Eesti Inimõiguste Keskuse aastaaruanne. KrMS §126 lg13p1 kohustab õiguskaitseasutusi iga isikut, kelle suhtes on läbi viidud jälitustoiminguid või kelle perekonna- või eraelu puutumatust on jälitustoiminguga riivatud, teavitama jälitustegevuse tegemise ajast ja liigist.[19]

Õiguskantsleri kontrollkäigud tõestasid, et õigeaegse teavitamisega on uurimisasutustes endiselt probleeme, mis piirab oluliselt puudutatud isikute võimalusi esitada rikkumiste kohta õigeaegselt kaebus ja seeläbi oma õigusi kaitsta, sh nõuda jälitustoimingu käigus kogutud teabe hävitamist.[20] See aitaks püsida kooskõlas ka minimaalsuse põhimõttega isikuandmete töötlemises, mille järgi peaks andmeregistrites olema just täpselt nii palju teavet kui vaja ja kindlasti mitte rohkem.

Õiguskantsler tutvus ka julgeolekuasutuste teabetoimikutega 2014. – 2016. aastal teabehanketoiminguteks antud lubade kohta ning hoolimata positiivsest üldhinnangust, tegi mõned ettepanekud põhiõiguste veelgi paremaks tagamiseks. 2017. aasta aruandes soovitab õiguskantsler julgeolekuasutustel täpsemalt määratleda (nii üldistes tööjuhendites kui ka iga üksikjuhtumi puhul) teavitamise edasilükkamise alused.[21] Siinkohal on tähtis meelde tuletada seda, et õiguskantsleril pole õiguskantsleri seaduse järgi juurdepääsu salastatud välisteabele või riigisaladusele, mis puudutab julgeolekuasutuste tegevuse salajasel või täiesti salajasel tasemel salastatud meetodeid, rahvusvahelisi ühisoperatsioone või välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni poolt edastatud teavet, kui teabe edastaja ei ole juurdepääsuks nõusolekut andnud, samuti puudub tal ligipääs informatsioonile käimasolevate teabehanketoimingute kohta.[22] Lisaks juba varem tõstatatud vajadusele täpsustada elektroonilise side seaduses sätestatud andmete säilitamise kohustuse tingimusi ning ulatust, soovitas õiguskantsler samas aruandes täpsemalt sõnastada ka elektroonilise side seaduse §113, mis oma senisel kujul ei anna piisavalt selget arusaama sellest, kuidas on lubatud interneti püsivõrku kasutamina pealtkuulamise eesmärgil ning seetõttu pole võimalik ka sellise pealtkuulamise õiguspärasust kontrollida.[23]

Statistika ja uuringud

Eurobaromeetri e-privaatsust puudutavast uuringust ilmnes, et eestlane on võrreldes Euroopa keskmisega veidi aktiivsem interneti- ja sotsiaalmeediakasutaja. Samas jäävad eesti vastajate teadlikkus oma õigusest privaatsusele e-keskkonnas ning nõudmised teenusepakkujatele keskmisest tagasihoidlikemaks. Seega võib üldistavalt öelda, et eestlane on aktiivne, usaldav ja optimistlik digiinimene, kes samas ei evi tugevaid kahtlusi riigi jälitusprogrammide mõõdukuse ja legitiimsuse suhtes. Näiteks pidas võimalust enda elektrooniliselt edastatud sõnumeid krüpteerida nii, et neid saab lugeda vaid adressaat, väga oluliseks 47% vastanud eestimaalasi, EL-i keskmine näitaja oli seevastu märksa kõrgem – 65%. Küpsiste ja teiste monitoorimisseadmete kasutamist vaid isiku otsesel teadlikul nõusolekul pidas väga oluliseks 39% Eesti vastanutest ning 56% kõikidest EL-is küsitletutest. Samas oli ilmne ka see, et Eesti vastaja valis harva kõige tugevamalt meelestatud vastusevariandi.

Olulisemad avalikud arutelud

Otse loomulikult keskenduvad ka avalikud arutelud pigem lähitulevikule, vaadates eelseisvasse kevadesse. Tõstatatud on küsimusi nagu: kuidas mõjutab vaikimisi andmekaitse põhimõte (s.o andmekaitset ja privaatsust edendavate lahenduste integreerimine kommunikatsioonitehnoloogiatesse arenduse kõige esimeses staadiumis) tarkvaraarendust, millised asutused peavad enda meeskonda kaasama andmekaitseeksperdi, mida tähendab õigus olla unustatud praktikas ja kas Eesti järelevalvesüsteem on valmis tehniliselt keerukamate nõudmiste täitmist kontrollima. Sarnaselt varasematele aastatele ei ole julgeoleku- ja terrorismitemaatikale keskendunud avalikud sõnavõtud ja arutelud andmekaitseküsimusi süvitsi käsitlenud. Nii ei ole Euroopa tasandil huvikaitseorganisatsioonide ja mõttekodade poolt palju kriitikat pälvinud PNR direktiiv Eesti avalikus ruumis märgatavat kõlapinda leidnud.

Küll aga kerkis esile teisi kitsamaid riikliku tasandi andmekaitsearutelusid. Tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski plaan nägi ette töötada eri registrite baasil välja tehniline lahendus, mis kuvab kohalikele omavalitsustele mitteaktiivsete noorte nimekirja. Andmekaitse Inspektsioon aga leidis, et plaan ei ole kooskõlas eraelu puutumatusega, kuigi oli mõeldud soodustama vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet, nagu seisab ka põhiseaduse paragrahvis 28. Juunikuus paljastas riigikontroll, et nii tervise infosüsteem  kui ka sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregister STAR sisaldavad turvariske. Ligipääs esimeses sisalduvatele delikaatsetele isikuandmete on liiga lihtne – nimelt pole kasutusel kahefaasilist autentimist.[24] STAR ei võimalda saada süstemaatilist ülevaadet andmetöötluse kohta ning muudab seega ka väärkasutamise tuvastamise raskeks.[25] Teine arutelu leidis aset 2015. aasta lõpus ning 2016. alguses, kui toonane kaitseminister Hannes Hanso esitas valitsusele eelnõu, millega saanuks kaitseväe arstlikud komisjonid juurdepääsu tervise infosüsteemi andmetele.[26]

Suurt poleemikat põhjustas ka hetkel kooskõlastamisel olev taustakontrolli seadus,[27] mida kommenteerisid kriitiliselt nii AKI[28] kui ka õiguskantsler.[29] Seni teostatakse taustakontrolli kas riigisaladuse loa menetluse käigus riigisaladuse- ja salastatud välisteabe seaduse korras ja kõigi kaitse-või korravalvestruktuuride töötajate suhtes eriseaduste alusel. Mõlemal juhul on on nii ankeetide sisu kui ka uuritavate isikute ring kindlalt piiratud ning viimane ei hõlma kedagi peale tööleasuja enda. Eelnõu järgi saab kontrollida ka riigihankepartnerite ning vabatahtlike (abipolitseinike, vabatahtlike päästjate) ning ka tööleasujate pereliikmete taustasid. Püüd taustakontrollide ulatust ning intensiivsust ühtlustada on kindlasti kiiduväärne, kuid eelnõu oma praegusel kujul: ei piiritle taustakontrolli teostaja õigust saada andmeid riiklikest andmekogudest vastavalt taustakontrolli konkreetsele sisule ja eesmärgile, sekkub delikaatsetesse isikuandmetesse nagu usulised veendumused ja terviseandmed ning omistab suure kaalu abstraktsetele õiguslikult sisustamata mõistetele nagu „ustavus Eesti Vabariigile“ ja majandusraskused.[30] Samuti ei ole eelnõu sideandmetele ligipääsu puudutav osa kooskõlas kolmandas alapeatükis käsitletud Euroopa Kohtu otsusega kaasuses Tele2 Sverige. AKI ja õiguskantsleri kriitika on põhjendatud ning näitab, et meie põhiõiguste valvekoerad on selles küsimuses informeeritud, kaasaegsed ja progressiivsed.[31]

Trend ja hea praktika

Suureks edasiminekuks võib pidada seda, et kui varem oli ähmane, kes ja millises ulatuses jälitus- ja teabehanketegevuse üle järelevalvet teostab, siis nüüd on õiguskantsler selle rolli kindlalt enda kanda võtnud. See tähendab, et peale vabaühenduste, kelle ligipääs ametlikule informatsioonile on tihti piiratud, on olemas tugev valvekoer, kellel on nii eriteadmised põhiõiguste kaitse vallas kui ka mandaat (olgugi, et piiratud)[32] uurida õiguskaitse- ning julgeolekuasutusi. Kuigi sisuliselt oli õiguskantsleril see võimalus ka varem, on viimase kahe aasta aruandeid vaadates selge, et see valdkond on peale 2015. aastal jõustunud seadusemuudatust märksa prioriteetsem. Eurobaromeetri e-privaatsuse uuringu tulemused näitavad, et kuigi jääme EL-i keskmisele alla, on üle poole Eesti vastajatest siiski teadlikud oma õigusest e-privaatsusele ning on valmis nõudma tehnilisi lahendusi selle kaitseks. Muidugi on tervitatav ka see, et enne andmekaitseraamistiku jõustumist ja hiidtrahvide saabumist on andmetöötlejad näitamas üles aktiivset huvi selle vastu, kuidas enda käsutuses olevaid isikuandmeid nii töödelda, et see kõigile kõige parem ja kasulikum oleks. Viimane tõusev trend on suurandmete ja massprofileerimise temaatika kriitiline käsitlus, positiivsena tõusevad esile AKI sõnavõtud. Selle peatüki autori arvates aga tuleks riigis, kus on sedavõrd suur tähtsus koostalitusvõimelistel elektroonilistel andmekogudel, pöörata nendele küsimustele eriti suurt tähelepanu ning läheneda igasugustele automatiseeritud massandmetöötluse tulemusena otsuseid langetavatele programmidele kõrgendatud ettevaatlikussega. Seda seetõttu, et suurandmete ning massandmetöötlusega seonduvaid probleeme ei lahenda isegi kauaoodatud (või –kardetud) andmekaitseraamistik.[33]

Soovitused

  • Vaadata viivitamatult kriitiliselt üle andmete säilitamise ja neile ligipääsu võimaldamise regulatsioon Eestis, võttes sealjuures lähtepunktiks, et IKT teenusepakkujaid ei tohi kohustada säilitama andmeid defineerimata inimhulkade kohta, kelle seos kuritegevuse või julegolekuriskidega pole objektiivselt põhjendatav.
  • Välistada eos massprofileerimise võimalus, suhtudes ülima ettevaatlikkusega igasugustesse algatustesse ja eelnõudesse, mis võimaldavad ligipääsu mitmetele ametlikele andmekogudele ilma spetsiifilise aluse, kõrgeimate turvalisusnõuete ja väga range loasüsteemita.
  • Tõsta AKI kompetentsi nii, et sellel oleks võimalik efektiivselt uurida tehniliselt keerukaid andmekaitseküsimusi, mis eeldavad tarkvaraarenduse protsessi erinevate tahkude mõistmist.
  • Mitte vastu võtta taustakontrolli seadust sellisel kujul nagu see 2017. aasta veebruaris esitatud eelnõus seisab.

______________________________

[1] (EU 2016/679) General Data Protection Regulation. Arvutivõrgus kättesaadav: https://gdpr-info.eu/

[2] Eesti Päevaleht. Andmekaitse: riigiametid jagavad liiga lahkelt ja rohkesti isikuandmeid laiali. 21. aprill 2017.  Arvutivõrgus kättesaadav: http://digileht.epl.delfi.ee/arileht/andmekaitse-riigiametid-jagavad-liiga-lahkelt-ja-rohkesti-isikuandmeid-laiali?id=77951274

[3] Ibid.

[4] Ibid.

[5]  Riigipiiri seadus, RT I, 16.06.2017, 27, § 97.

[6] Ibid.

[7] Euroopa Kohus. Suurkoda. Arvamus 1/15. Arvutivõrgus kättesaadav: http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=193216&doclang=EN

[8] The parlament magazine. Will PNR be a humiliating déjà vu for EU policymakers? 30. mai 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.theparliamentmagazine.eu/articles/opinion/will-pnr-be-humiliating-d%C3%A9j%C3%A0-vu-eu-policymakers

[9] Euroopa Kohus. Otsus kohtuasjas C-362/14: Maxmillian Schrems vs Data Protection Commissioner. 6. oktoober 2015.

[10] Euroopa Kohus. Ootsus ühendatud kohtuasjades C-293/12 ja C-594/12, Digital Rights Ireland and Seitlinger and Others. 8.aprill 2014.

[11] Euroopa Kohus. Otsus kohtuasjas C-362/14: Maxmillian Schrems vs Data Protection Commissioner. 6. oktoober 2015.

[12] EL põhiõiguste amet. Aastaaruanded 2015 ja 2016. Arvutivõrgus kättesaadav: http://fra.europa.eu/en/publications-and-resources/publications/annual-reports/fundamental-rights-2016#data-protection  ja http://fra.europa.eu/en/publications-and-resources/publications/annual-reports/fundamental-rights-2017#data-protection

[13] Euroopa Kohus. Otsus ühendatud kohtuasjades C‑203/15 ja C‑698/15 , Tele 2 Sverige and Watson and Others. 21. detsember 2016.

[14] Ibid, 107-112.

[15] Ibid, 74-78.

[16] Vt ka „Õiguskantsleri aastaülevaadet 2014-2015“. Sideandmete kogumine vs eraelu kaitse. Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/ylevaade2015/andmekorje

[17] Postimees. Eesti ei tohi enam inimeste internetiajaloo massilist talletamist nõuda. 9. jaanuar 2017.

Arvutivõrgus kättesaadav: https://tehnika.postimees.ee/3972909/eesti-ei-tohi-enam-inimeste-internetiajaloo-massilist-talletamist-nouda

[18] Õiguskantsler. Ülevaade 2016. Õiguskaitseasutused. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2016/oiguskaitseasutused

[19] Ibid.

[20] Inimõigused Eestis 2014-2015. Õigus austusele perekonna- ja eraelu vastu. Arvutivõrgus kättesaadav: https://humanrights.ee/teemad/inimoigused-eestis/inimoiguste-aruanne/inimoigused-eestis-2014-2015/oigus-austusele-perekonna-ja-eraelu-vastu/

[21] Õiguskantsler. Ülevaade 2017. Õiguskaitseasutused. Isikuandmete varjatud töötlemine. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2017/isikuandmete-varjatud-tootlemine ; Õiguskantsler. Ülevaade 2016. Õiguskaitseasutused. Õiguskaitseasutused töötlemine. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2016/oiguskaitseasutused

[22] Õiguskantsleri seadus, 06.04.2016, 23, § 111 (6).

[23] Õiguskantsler. Ülevaade 2017. Õiguskaitseasutused. Isikuandmete varjatud töötlemine. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2017/isikuandmete-varjatud-tootlemine

[24] Delfi Ärileht. Riigikontroll: kaks suurt riiklikku andmebaasi on ebaturvalised. 1. juuni 2017.

Arvutivõrgus kättesaadav: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/riigikontroll-kaks-suurt-riiklikku-andmebaasi-on-ebaturvalised?id=78421161

[25] Ibid.

[26] Vaata nt: Postimees. Kaitsevägi hakkab nägema inimese andmeid e-tervises. 21. jaanuar 2017.

Arvutivõrgus kättesaadav: https://tervis.postimees.ee/3476479/kaitsevagi-hakkab-nagema-inimese-andmeid-e-tervises

[27] Taustakontrolli seaduse eelnõu. 17. veebruar 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://eelnoud.valitsus.ee/main#4u9aVOUG

[28] ERR. Amet: Taustakontrolli seadus jätab tööandjaileliialt vabad käed.  16. märts 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/584428/amet-taustakontrolli-seadus-jatab-tooandjaile-liialt-vabad-kaed;  Õiguskantsler. Arvamus taustakontrolli seaduse eelnõu kohta. 16. märts 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Arvamus%20taustakontrolliseaduse%20eeln%C3%B5u%20kohta.pdf

[29] Ibid.

[30] Ibid.

[31] Ibid.

[32] Vt 3. alapeatükki.

[33] Pressiteade. EP suurandmete resolutsioon. Märts 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.europarl.europa.eu/EPRS/EPRS-AaG-599312-Big-Data-FINAL.pdf

Poliitiline ja institutsionaalne areng

Suuremaid poliitilisi või institutsioonaalseid arenguid õigusemõistmise valdkonnas vaadeldaval perioodil toimunud ei ole. Kohtud tegutsevad sõltumatult, samuti nagu õiguskantsler ning teised rohkem või vähem inimeste õigusi kaitsvad riigiasutused. Jätkuvalt on probleemsed võrdõigusvoliniku vähene rahastus võrreldes ülesannetega ning Andmekaitse Inspektsiooni sõltumatus. Viimase asjus toimub eeldatavalt arenguid seoses asutuse töö ümberkorraldamisega tulenevalt 2018. aasta mais jõustuvas Euroopa Liidu andmekaitsereformist, mis viib selle töö uutele õiguslikele alustele ning eeldab ka institutsionaalseid muudatusi.

Tasuta õigusnõustamises on tehtud ümberkorraldusi. Suuremat segadust on tekitanud nn vähekindlustatute tasuta õigusnõustamise reform, mille raames Justiitsministeerium korraldas ümber vähekindlustatutele tasuta õigusnõustamise[1] teenuse pakkumise. Õigusnõustamise eelarvet suurendati 750 000 euroni aastas ja võimalike nõustatavate arvu poole miljoni inimeseni (ehk kõigini, kes teenivad kuni pooleteisekordset keskmist palka), ent samas piiratud tingimustel.[2] Samas on 2017. aasta aprillist vastava riigihanke alusel teenust osutama asunud Eesti Õigusbüroo OÜ töö kvaliteeti ja võimekust kritiseeritud.[3]

Eraldi hanked  korraldati puuetega inimeste tasuta õigusnõustamiseks, mida teostab Eesti Puuetega Inimeste Koda. Lisaks pakub tasuta õigusnõustamist Eesti Pensionäride Ühenduste Liit eakatele ja MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu perevägivalla ohvritele. Justiitsministeerium soovis pakkuda õigusnõustamist ka represseeritutele, ent vastav konkurss nurjus.[4] Ülejäänud haavatavatele gruppidele eraldi õigusnõustamist ei toimu, välja arvatud võrdõigusvoliniku pakutav piiratud valdkondades ja mahus nõustamine diskrimineerimise korral. 2017. aasta algusest korraldati ümber naiste varjupaikade rahastamine, mistõttu ohvrite õigusnõustamist varasemas mahus enam teenuses ei sisaldu.

Migratsioonivaldkonnas toimub riigi poolt korraldatuna varjupaigataotlejate nõustamine Harku kinnipidamiskeskuses ja Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuses. 2017. aasta märtsist alustasid tööd ka Politsei- ja Piirivalveameti migratsiooninõustajad, kes pakuvad abi rändega seotud küsimustes.[5] Eesti Inimõiguste Keskus pakkus piiratud mahus õigusnõustamist ja õigusabi varjupaigataotlejatele koostöös ÜRO pagulasametiga.[6]

Hoolimata suurenenud ressurssidest on tasuta õigusnõustamine problemaatiline nii kättesaadavuse kui ka eelkõige teenuse kvaliteedi osas. Õigusnõustamise kvaliteedile pole selgeid ja laialt aktsepteeritud kvaliteedistandardeid: ühe võimalusena võiks kaaluda riigi rahastusega õigusnõustamist pakkuvatelt isikutelt advokatuuri kuulumise nõudmist või Eesti Juristide Liidu poolt pakutava õigusnõustaja kutsekvalifikatsiooni omamist.[7]

Statistika ja uuringud

Kohtumenetluse tõhusust hindavas Euroopa Komisjoni 2017. aasta EL-i õigusemõistmise tulemustabelis[8] on Eesti jätkuvalt eesrindlike riikide osas, võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Kitsaskohaks on vaid suhteliselt kõrged riigilõivud tsiviilasjades. Samuti oleme EL-i riikidest ühed kasinamad kulutajad kohtumenetlusele, mida võib võtta kui tunnustust aga ka kui kitsaskohta, olenevalt vaatenurgast. Tulemustabel toob välja ka selle, et Eestis oli 2015. aasta seisuga kohtunike seas palju naisi: esimeses astmes 70% ning teises 55%, vaid kõrgeimas kohtus on naisi tunduvalt vähem kui mehi.

Tulemustabelis viidatud Eurobaromeetri andmete alusel välja toodud kohtute tajutud sõltumatuse küsimuses on toimunud tagasiminek 2016. ja 2017. aasta andmete võrdluses: nii üldiselt kui ka ettevõtjate seas on rohkem neid, kes ei oska hinnata, kas kohtuvõim on sõltumatu või mitte. Kuna õiguslikult ei ole kohtute sõltumatuse osas mingeid muudatusi tehtud, võib see tulemus olla ohu märk, mille põhjuseid tuleks lähemalt uurida.

Eesti kohtunikud ise Euroopa Kohtunike Nõukogude katusorganisatsiooni uuringu[9] kohaselt enda survestamist otseselt oma töös ei olnud tunnetanud. Samas oli ligi kolmandikul küsitletud kohtunikest mure meedia liiga suure mõju üle kohtumõistmisele ning samuti tunnetas märkimisväärne osa kohtunikest, et valitsus ja Riigikogu ei austa nende sõltumatust (vastavalt 27% ja 20%).

“Kohtute aastaraamat 2016”[10] pole otseselt uuring, ent sisaldab mitmeid olulisi käsitlusi erinevatest kohtumõistmisega seotud küsimustest, näiteks põhiseaduslikkuse järelevalvest. Aastaraamatust leiab ka kohtute statistika.

Euroopa Liidu põhiõiguste amet avaldas perioodil kaks konkreetsemat uuringut, mis puudutasid ka olukorda õigusmõistmisega Eestis: üks puudutas karistatute või eelvangistuse all olevate inimeste liikumist puudutava EL-i õiguse rakendamist[11] ning teine õigust tõlkimisele ja teabele kriminaalmenetluses.[12] Viimasest uuringust selgub üpris mitu murettekitavat asjaolu. Kriminaalmenetluses kasutatavaid tõlke ei koolitata kriminaalmenetluse küsimustes ning pole ka mingit tunnustatud tõlkide andmebaasi selle kohta, keda võib kasutada. Puudub kvaliteedikontroll ning tõlgi sõltumatust tagavad mehhanismid. Tõlkimisel ei arvestata ka võimalike erivajadustega, sh füüsilise või vaimsete puuetega inimeste ja laste puhul.

Kohtupraktika

Euroopa Inimõiguste Konventsiooni kuuendat artiklit puudutavaid kohtulahendeid oli Euroopa Inimõiguste Kohtus 2016. aasta algusest 2017. aasta novembri lõpuni kokku neli, millest kahe puhul tuvastas kohus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni mitte kuigi tõsise rikkumise.

Lahendis Kashlev vs. Eesti[13] kaebas Janek Kashlev, et tema õigusi on rikutud, sest tema suhtes toimunud kriminaalmenetluses, milles ta esimeses astmes mõisteti õigeks ja teises astmes süüdi, tegi ringkonnakohus süüdimõistva otsuse üksnes toimiku materjalide põhjal, tunnistajaid uuesti üle kuulamata. Samuti, et tal polnud võimalik süüdimõistvat otsust edasi kaevata. Euroopa Inimõiguste Kohus konventsiooni rikkumist ei leidnud: kohtu arvates olid kaebaja õiguste kaitseks olemas piisavad tagatised ning kuigi Riigikohus asja menetlusse ei võtnud, hindas ta enne menetlusse võtmist ringkonnakohtu otsust.

Lahendis Lähteenmäki vs. Eesti[14] leidis kaebaja, et Eesti oli rikkunud konventsiooni, sest tema kindlustuse vastu esitatud hüvitisenõuet arutanud tsiviilkohtud pidasid teda süüdiolevaks, kuigi eelnenud kriminaalmenetlus oli lõpetatud avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Euroopa Inimõiguste Kohus selles siiski süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist ei näinud.

Lahend Pönkä vs. Eesti[15] puudutas vaidlust kohtuistungi pidamata jätmise üle väikest summat (alla 2000 euro) puudutavas tsiviilkohtumenetluses. Kohus leidis, et Eesti oli rikkunud konventsiooni, sest maakohus ei olnud põhjendanud, miks ta otsustas asja menetleda kirjalikus menetluses ning keeldus kohtuistungist, hoolimata kaebaja taotlusest kuulata üle tunnistajad. Eesti riigilt mõisteti hüvitiseks 1000 eurot mittevaralise kahju katteks ja 2300 eurot kulude katteks inimõiguste kohtus.

Lahendis Leuska vs. Eesti[16] leidsid neli autoõnnetuses kannatada saanut, et neil puudus juurdepääs kohtule menetlusekulude nõude osas ning lisaks ei tagatud neile õigust osaleda istungil. Kaebajad olid sõlminud kohtuvälise kompromisslepingu õnnetuse põhjustajaga, milles olid loobunud tsiviilhagidest. Samas ei sisaldanud kompromiss kriminaalmenetluses kantud menetluskulu, mistõttu soovisid nad selle eraldi välja nõuda, mida neil aga Eesti kohtusüsteemis teha ei olnud võimalik. Sellest piisas Euroopa Inimõiguste Kohtule konventsiooni rikkumise tuvastamiseks. Mis aga puudutab õigust osaleda kohtuistungil, siis selle puhul kohus rikkumist ei leidnud, sest kokkuleppemenetluses olid nad edasistest menetluseõigustest loobunud. Kokkuvõttes pidi riik rikkumise tõttu igale kaebajale maksma mittevaralise kahju hüvitisena 1500 eurot.

Olulised avalikud arutelud ja trendid 

Paremäärmusliku Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Riigikogu fraktsiooni juht ja juhatuse liige Martin Helme ründas 20. märtsil 2017 Riigikogu ees peetud kõnes pretsenditult kohtuvõimu sõltumatust ning konkreetseid kohtunikke, sest ta polnud rahul ühe Tallinna Ringkonnakohtu kohtulahendiga. Helme ütles oma kõne alguses:

„Lugupeetud asespiiker! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Mina küll tahan, et siit puldist kõlaks ähvardus. Mina tahan, et kohtunike Virgo Saarmetsa, Maret Altnurme ja Kaire Pikamäe pead veereksid. Mina ei taha, et meil oleks kohtunikud, kes mitte ei sisusta õigust, vaid loovad õigust – kes sellega, et nad ründavad põhiseaduses ettenähtud võimude lahususe printsiipi, õõnestavad Eesti riigi korda, kes ründavad avaliku arvamusega selgelt vastuolus olevaid väärtushinnanguid. Mina ei taha selliseid kohtunikke. Mina ei taha kohtunikke, kes rikuvad seadust ja siis võtavad laest mingisugused mittejõustunud seadused oma rikkumise õigustamiseks.“[17]

Helme väljaütlemise mõistsid hukka kui demokraatliku õigusriigiga kokkusobimatu teiste hulgas president Kersti Kaljulaid, Riigikohtu esimees Priit Pikamäe, endine Riigikohtu esimees Märt Rask ja justiitsminister Urmas Reinsalu.[18]

Eesti Kohtunike Ühing ütles avalduses, et „peab lubamatuks parlamendiliikme isiklikke rünnakuid kohtunike vastu. See kahjustab võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning kohtuvõimu autoriteeti. … ohtlikud [on] parlamendi kõnetoolist esitatud nõuded võtta kohtunikud vastutusele selle eest, et nad täitsid oma ametiülesandeid, mõistes õigust oma südametunnistuse järgi kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega.“[19]

Kohtumõistmine sattus perioodil avalikkuse teravama luubi alla ka seoses kirjanik Kaur Kenderi suhtes algatatud kriminaalmenetlusega. Kuigi Kender mõisteti õigeks nii maakohtus kui ringkonnakohtus (ning Riigikohtusse prokuratuur ei pöördunud), tekitas menetlus siiski küsimusi seoses kohtumenetluse kinniseks kuulutamisega ning prokuröri poolt kasutatud menetluslike vahenditega (nagu näiteks vaimse tervise ekspertiisi vajalikkus).[20]

Poleemikat on tekitanud ka kohtu ja prokuratuuri samasse kohtumajja kokkuviimine Tallinnas valmivas uues kohtuhoones. Advokaat Leon Glikmani hinnangul võib kahtlustatavate õigusi rikkuda olukord, kus kohtunikud ja prokurörid tihedalt samas majas kohtuväliselt läbi käivad. Glikman juhtis tähelepanu sellele, et „[m]eil mõistetakse selletagi ca 99 protsenti süüdistatavatest süüdi ja prokuröride seisukohad prevaleerivad kohtulahendites.“[21] Tartu ülikooli kriminoloogia professor Jaan Ginter leidis samuti, et taoline käik võib murendada arusaamu kohtuvõimu sõltumatuse osas.[22]

Soovitused

  • Kehtestada riigi poolt rahastatud õigusnõustamisele kvaliteedinõuded ning analüüsida loodud süsteemi katvust ja mõjusust;
  • Hoiduda kohtunike sõltumatuse ründamisest, nii meedial kui poliitikutel, ning rõhutada kohtuvõimu sõltumatuse olulisust;
  • Pöörata senisest rohkem tähelepanu tõlke ja tõlkide kvaliteedile kohtumenetluses.

____________________________

[1] Õigusnõustamist ei tohiks ajada segi riigi õigusabiga, mida pakutakse jätkuvalt läbi advokatuuri.

[2] Vt lähemalt http://www.juristaitab.ee ja https://www.just.ee/et/uudised/riik-hakkab-tasuta-oigusabi-noustamise-teenust-pakkuma-poolele-miljonile-eesti-elanikule

[3] Vt Eylandt, Otti. „Riigi õigusnõustamise konkursi võitnud firmal on endiselt lubatust poole vähem juriste.“ Eesti Päevaleht, 7. juuli 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://epl.delfi.ee/news/eesti/riigi-oigusnoustamise-konkursi-voitnud-firmal-on-endiselt-lubatust-poole-vahem-juriste?id=78802760 ja Vallikivi, Hannes „Advokatuuri esimees: ministeerium, pinguta pressikonverentside korraldamise kõrval õigusnõustamise kvaliteedi nimel“ Eesti Päevaleht, 7. juuli 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/advokatuuri-esimees-ministeerium-pinguta-pressikonverentside-korraldamise-korval-oigusnoustamise-kvaliteedi-nimel?id=78807526

[4] Ministri käskkiri „Erivajadustega isikute (eakad, represseeritud, perevägivalla ohvrid) õigusnõustamise kättesaadavuse parandamise tagamiseks toetuse eraldamine.“ 20. aprill 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/news-related-files/eakate_represseeritute_ja_perevagivalla_ohvrite_oigusnoustamise_konkursi_tulemuste_kaskkiri_28.04.2017.pdf

[5] Vt lähemalt: https://www.politsei.ee/et/teenused/migratsiooninoustajad/

[6] Vt lähemalt https://humanrights.ee/teemad/pagulased/varjupaigataotlejate-noustamine/

[7] Vt lähemalt http://www.juristideliit.ee/info-ja-uritused/kutsestandard/

[8] Arvutivõrgus kättesaadav: http://ec.europa.eu/transparency/regdoc/rep/1/2017/ET/COM-2017-167-F1-ET-MAIN-PART-1.PDF

[9] Vt https://www.encj.eu/images/stories/pdf/GA/Paris/encj_report_ia_2017_adopted_ga.pdf

[10] Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/õigusalased%20materjalid/Riigikohtu%20trükised/Kohtute_raamat_2016.pdf

[11] Vt lähemalt: http://fra.europa.eu/en/country-data/2016/country-studies-project-rehabilitation-and-mutual-recognition-practice-concerning

[12] Vt lähemalt: http://fra.europa.eu/en/country-data/2016/country-studies-project-right-interpretation-and-translation-and-right-information

[13] Vt eestikeelset kokkuvõtet: https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/12011

[14] Vt eestikeelset kokkuvõtet: https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/12284

[15] Vt kohtulahendi eestikeelset tõlget: https://www.riigiteataja.ee/failid/ponka_v_estonia.pdf

[16] Vt eestikeelset kokkuvõtet: https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/14397

[17] Riigikogu stenogramm, 20. märts 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201703201500

[18] Hindre, Madis. „Pikamäe ja Kaljulaid peavad Helme ähvardust kohtunike suunas lubamatuks“. ERR Uudised, 23. märts 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/585727/pikamae-ja-kaljulaid-peavad-helme-ahvardust-kohtunike-suunas-lubamatuks

[19] Eesti Kohtunike Ühingu pressiteade. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.ekou.ee/teg-teated.html

[20] Vt lähemalt http://www.err.ee/572963/kender-peab-labima-vaimse-tervise-ekspertiisi

[21] ERR Uudised, „Õiguseksperdid: kohtunike ja prokuröride sama katuse alla viimine pole hea“, 13. november 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/642311/oiguseksperdid-kohtunike-ja-prokuroride-sama-katuse-alla-viimine-pole-hea

[22] Ibid.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikkel 4 keelab orjanduse ja sunniviisilise töö. Siinkohal ei hõlma orjus ainult mõiste ajaloolist tähendust, vaid tegemist on laiema kontseptsiooniga, mis hõlmab ka inimkaubandust.

Inimkaubandus on kuritegu ning tegemist on inimõiguste ränga rikkumisega. Inimkaubandusvastane Euroopa Nõukogu konventsioon, mis jõustus Eestis 1. juunil 2015. aastal, defineerib inimkaubandust kui isiku värbamist, vedamist, üleandmist, majutamist või vastuvõtmist tema ärakasutamise eesmärgil. Sealjuures tähendab ärakasutamine teise isiku prostitutsioonile sundimist või muul viisil seksuaalset ärakasutamist, sunniviisilisele tööle alistamist, orjuses või sama laadi seisundis pidamist või elundite eemaldamist.[1]

Inimkaubandus on Eestis probleemiks, kuna Eesti on nii lähte-, transiidi- kui ka sihtriigiks naiste seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil. Lisaks alistatakse sunnitööle eesti päritolu inimesi nii meie kodumaal, mujal Euroopas, kui ka Austraalias. Peamiselt kasutatakse inimeste tööjõudu omakasupüüdlikult ära ehitustel, puhastustöödel, sotsiaalhoolekande sektoris ning hooajatöödel.[2] 

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Aastatel 2016–2017 jätkas Eesti riik 2014. aasta lõpul valminud „Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015-2020“ elluviimist, mis seab inimkaubanduse tõkestamise üheks  prioriteetideks. Arenguperioodil korrastatakse töövahendajate ja tööandjate järelvalvesüsteemi, mille eesmärkideks on kaitsta töötajaid seaduses sätestatud nõudeid rikkuvate töövahendajate eest ning avastada kontrollkäikudel inimkaubanduse juhtumeid, tagades senisest tõhusama rikkumiste tuvastamise.[3]   

2016. aasta novembris ratifitseeris Eesti laste kaitset seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise eest käsitleva Euroopa Nõukogu konventsiooni ehk Lanzarote konventsiooni. Konventsiooni eesmärkideks on lastevastase seksuaalkuritegevuse vastu võitlemine, lapsesõbraliku menetluspraktika ühtlustamine ning sotsiaalteenuste kvaliteedi parandamine. Kuigi Eesti õigus oli juba konventsiooni nõuetega vastavuses, nõuab konventsiooni sätetele vastamine jätkuvaid pingutusi nii sotsiaal-, tervise-, haridus- kui õiguskaitsevaldkonnalt, kuna konventsiooni läbivaks põhimõtteks laste kaitsmisel on erinevate valdkondade integreeritus.[4] Seega on Lanzarote konventsiooni ratifitseerimine oluliseks edusammuks laste ja noorte inimkaubanduse vastu võitlemisel.

2017. aasta septembris ratifitseeris Riigikogu suure häälteenamusega Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ning tõkestamise konventsiooni ehk Istanbuli konventsiooni. Istanbuli konventsioon on kõige laiaulatuslikum naistevastase ja perevägivalla tõkestamist käsitlev rahvusvaheline leping, millega luuakse raamistik ohvrite kaitsmiseks ja abistamiseks. Samuti seab konventsioon prioriteediks naistevastase vägivalla ennetuse ning teadlikkuse tõstmise. Selleks on konventsiooniga ühinenud riik kohustatud korrapäraselt läbi viima teavituskampaaniaid ning koolitusi, töötama välja õppematerjale, pakkuma tugi- ja nõustamisteenust jne.[5] Istanbuli konventsiooniga ühinemine on oluliseks saavutuseks, sest erinevalt laste kaitset puudutavast seadusandlusest, oli Eestis eelnevalt ohtralt vajakajäämisi just naiste kaitsel.

Seadusandlikud arengusuunad

Viimaste aastate muudatused inimkaubandust puudutavas seadusandluses on seotud EL-i ohvrite direktiivi ülevõtmisega Eesti õigusesse 2015. aastal ning Eesti ühinemisega Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga (Istanbuli konventsioon). Kuriteoohvritele senisest tugevama kaitse tagava EL-i ohvrite direktiivi kriteeriumitele vastamiseks ja Istanbuli konventsiooniga ühinemiseks viidi Eesti õigus vastavate nõuetega kooskõlla. Selleks viidi ellu olulised muudatused ohvriabi seaduses ja karistusseadustikus.

Ohvriabi seaduse muudatuse jõustumisega 2017. aasta jaanuaris tagatakse inimkaubanduse, seksuaalse väärkohtlemise ja naistevastase vägivalla ohvritele parem juurdepääs teenustele (nt ohvri nõustamine, turvalise majutuse ja toitlustuse tagamine, psühholoogilise abi andmine, tõlketeenuse võimaldamine).[6] Oluliseks positiivseks arenguks on seadusemuudatus, mille tulemusena ei käsitleta enam seaduse silmis inimkaubanduse ohvrina vaid isikuid, kelle suhtes toimepandud kuriteo kohta on alustatud kriminaalmenetlus karistusseadustiku alusel – inimkaubanduse ohver on nüüdsest ka isik, kelle Eestis või välismaal inimkaubanduse ohvrite abistamisega tegelev organisatsioon on eeltuvastanud ja esitanud Sotsiaalkindlustusametile sellekohase teate. Seega tagab muudatus kannatanutele juurdepääsu ohvriabi teenustele ka ilma kuriteoteadet esitamata ning abi saab rohkem isikuid. Lisaks võimaldab muudatus ohvritele abi mitte ainult kriminaalmenetluse ajal, vaid ka enne kriminaalmenetlust, mis omakorda tõhustab kurjategijate vastutusele võtmist. [7]

Samuti sätestati ohvriabi seaduse muudatusega seaduse tasandil naistevastase vägivalla ohvritele uus naiste tugikeskuse teenus, mis eelnevalt oli reguleerimata. Seadus kehtestab selged nõuded teenusele, mis sisaldab nii turvalist majutust kui ka nõustamisteenust. Muudatus võimaldab senisest paremini kontrollida teenuse kvaliteeti, tagada teenusele järjepidev riigi rahastus ning koguda usaldusväärset statistikat, mis on abiks ohvriabi valdkonna korrastamiseks. [8]

2017. aasta juunis jõustus karistusseadustiku muudatus, mis muutis karistatavaks inimkaubanduse ohvrilt seksi ostmise. [9] Eelnevalt kehtiva seaduse järgi oli karistatav seksiost alaealiselt, samuti kupeldamine ja prostitutsioonile kaasaaitamine.

Kohtupraktika

2017. aastal Justiitsministeeriumi poolt avaldatud kriminaalpoolitika uuringu[10] kohaselt jõustus 2016. aastal kohtuotsus 16-s inimkaubandusega seotud kuriteos, millega mõisteti süüdi 29 isikut, neist 7 naist ja 2 juriidilist isikut. Inimkaubanduses (KarS § 133) mõisteti süüdi 11 inimest, kupeldamises (KarS § 133²) 7 inimest ja 2 juriidilist isikut, inimkaubanduse toetamises (KarS § 133¹) üks isik ning 8 inimest mõisteti süüdi alaealiste ärakasutamises inimkaubanduse eesmärgil (KarS § 175).

Inimkaubanduse kuritegudes (§ 133) mõisteti 2016. aastal kolmes eraldi kohtuasjas süüdi kokku 11 isikut, kes olid seotud vietnamlaste illegaalse Euroopa Liitu toimetamisega. Üldjuhul määrati süüdimõistetutele inimkaubanduse ja teiste kuritegude eest liitkaristusena vangistus kuuest kuust kuni nelja aastani, mida üldjuhul ei pööratud täielikult täitmisele. Lisakaristusena määrati neljale isikule riigist väljasaatmise kohustus koos kolme või viieaastase sissesõidukeeluga. Siinkohal võib näitena välja tuua kriminaalasja 1-15-7510,[11] milles kohus mõistis süüdi rahvusvahelises inimkaubanduse ketis osalenud isikud. Süüdistatavad toimetasid 2014. ja 2015. aastal ebaseaduslikult üle Eesti Vabariigi ajutise kontrolljoone Vietnami kodanikke, kelle hulka kuulus ka alaealisi. Kasutades ära vietnamlaste haavatavat seisundit, sundisid süüdistavad kannatanuid tavapäratutel tingimustel tööle ning pidasid neid mitmel korral kinni ebasanitaarsetes olustikes.

Inimkaubanduse toetamise (§ 133¹) eest süüdi mõistetu oli samuti seotud vietnamlaste illegaalse üle piiri toimetamisega – talle mõisteti liitkaristusena kolmeaastane vangistus, millest kuulub koheselt ärakandmisele üks aasta.

Kupeldamise eest (§ 133²) süüdi mõistetud 7-le isikule määratud karistused jäid 2016. aastal vahemikku 3–4,5-aastat vangistust, mille suhtes kohaldati 3-5-aastast katseaega kriminaalhoolduse järelevalve all, vaid kahele isikule mõisteti reaalne vangistus. Kummalegi juriidilisele isikule määrati rahatrahv 20 000 eurot, mis jääb samuti tingimisi täitmisele pööramata, kui läbitakse edukalt kolmeaastane katseaeg. Lisaks konfiskeeriti kolmelt kurjategijalt kokku nii kodus kui firmades olevat vara koguväärtuses 278 754 eurot.

Inimkaubanduse eesmärgil alaealiste ärakasutamise (§ 175) eest määratud vanglakaristused  jäid vahemikku ühest aastast ja neljast kuust kuni 5 aastani. Vangistus pöörati kogu ulatuses reaalselt täitmisele neil kurjategijatel, kel oli varasem karistus kandmata; vastupidisel juhul määrati tingimisi karistus 2-5-aastase katseajaga. Karistused sisaldasid mõnel juhul ka kohustust osaleda kriminaalhoolduse jooksul sotsiaalprogrammis, läbida omal kulul seksuaalsuunitlushäire raviprogramm või külastada seksuoloogi/psühhiaatrit. Üldjuhul keelati katseajal alaealistega suhelda, sh alaealiste sugulastega. Ühe juhtumi puhul oli enda 17-aastase tüdruksõbra kupeldajaks vaid 16-aastane meessoost isik, kellele mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust, millest kuulus koheselt ärakandmisele 8 kuud (kriminaalasi 1-16-2632[12]).

Viimaste aastate tähtsamatest kohtuasjadest võib esile veel tuua ohtralt avalikku tähelepanu ja meediakajastust pälvinud Assar Pauluse ja tema kuritegeliku ühenduse kaasuse, millega seoses süüdistatakse Pauluse grupeeringusse kuulunud Andres Vaiku ja Rainar Sood inimkaubanduses. Kohtuasjas 1-16-6717/7[13] tunnistas Harju Maakohus 2016. aasta septembris Assar Pauluse süüdi kuritegeliku ühenduse organiseerimises ja ühendusega korduvas väljapressimises ning määras talle 7-aastase vangistuse; orjapidamises süüdistatavate Andres Vaigu ja Rainar Soo protsess pole seevastu veel tänaseni lahendit saanud. Süüdistuse järgi pidasid Soo ja Vaik aastatel 1996-2014 orjana meessoost isikut, keda sunniti vägivalda kasutades enda jaoks tööle ilma rahalist palka maksmata.[14]

2017. aasta kohtulahendite statistiline analüüsi avaldab Justiitsministeerium 2018. aastal. Sellegipoolest on võimalik välja tuua 2017. aasta märkimisväärsemad kohtukaasused meediakajastusele tuginedes.

2017. aasta juunis jõustus Viru maakohtu Narva kohtumaja kohtuotsus kriminaalasjas, kus mõisteti süüdi vientamlasi smugeldanud kuritegelik ühendus. Süüdistuse kohaselt toimetas Igor Aleynikovi poolt juhitav kuritegelik ühendus 2015. ja 2016. aastal Venemaalt Eestisse kokku 51 Vietnami kodanikku. Kokkulepemenetluse tulemusena mõistis kohus Aleynikovile 5 aastat vangistust, teiste süüdistavate karistused jäid vahemikku 5 kuud kuni 4 aastat, millest osa tuleb kanda reaalselt, osa aga jäetakse tingimisi kohaldamata; lisaks konfiskeeriti süüdistatavatelt kuritegelikul viisil teenitud rahalist ning isiklikku vara.[15]

2017- aasta septembris leidis Eesti meedias kajastust juhtum, kus Pärnu politseinikel õnnestus päästa liikumispuudega mees, kelle olid vangistanud kaks Moldova kodanikku. Ohver sunniti kerjama vastu tema tahtmist, olenemata ilmast või kannatanu tervisest ning teenitud tulu omastati. Kurjategijad liikusid teadlikult linnast linna jälgede peitmise eesmärgil. Pärnu maakohus mõistis süüdi Nina Ibriani ja Octavian Birsani inimkaubanduses ning määras naisele kolm ja mehele viis aastat vangistust, millest mõlemal tuleb ära kanda aasta. Ülejäänud karistus jääb täitmisele pööramata, kui katseajal ei pane süüdimõistetud toime järgmist kuritegu. Süüdimõistetud jäävad ilma äravõetud rahast, peale selle mõistis kohus neilt välja 20 000 eurot kriminaaltulu ja ligemale 9000 euro suuruse tsiviilhagi kannatanu kasuks. Pärast vanglast vabanemist saadetakse moldovlased riigist välja ja neile kehtestatakse kümneks aastaks Eestisse sõidu keeld. [16]

 Statistika ja uuringud

2017. aastal ilmunud kriminaalpoliitika uurimuse[17] andmetel registreeriti 2016. aastal inimkaubandusega seotud kuritegusid 94, mis on üheksa võrra enam kui 2015. aastal. 2016. aastal pandi inimkaubandusega seotud kuritegusid toime kaheteistkümnes maakonnas, puutumata jäid Hiiu-, Lääne- ja Põlvamaa. Lisaks registreeriti 2016. aastal 15 välismaalaste ebaseaduslikku üle piiri toimetamise kuritegu.

Viimasel paaril aastal on kõige levinum alaealiste ärakasutamine inimkaubanduse eesmärgil (2015: 63; 2016: 59). Selle kuriteoliigi paari viimase aasta statistika näitab, et palju korduvaid kuritegusid on toime pannud samad inimesed samade inimeste vastu. Nii 2015. kui ka 2016. aastal pandi suurema osa alaealiste ärakasutamisjuhtumeid toime veebikeskkondade ja muude suhtlusvõrgustike (nt Snapchat, VKontakte) vahendusel, kasutades veebikaamerat ning esinedes eri kasutajakontode ja nimede all.

2016. aastal kasvas inimkaubanduse paragrahvi alusel registreeritud kuritegude arv võrreldes 2015. aastaga märkimisväärselt : 2015. aastal registreeriti 4 inimkaubanduse kuritegu, 2016. aastal oli kuritegude arvuks 15. Neist üheksal korral oli tegemist rahvusvahelises mõõtmetes kuritegudega, mille toimepanijateks olid kaks Eesti organiseeritud kuritegelikku gruppi, kes tegutsesid koos teiste EL-i riikide ja Venemaa kurjategijatega eesmärgil toimetada vietnamlasi Venemaalt illegaalselt Euroopa Liitu. Eesti kurjategijate roll seisnes navigatsiooniseadmeid ja raadiosaatjaid kasutades vietnamlaste üle piiri toimetamises ja nende transportimises.

Kriminaalpoliitika uurimus näitab, et kupeldamise (KarS-i §  133²) kuritegude arv  ei ole viimastel aastatel palju muutunud (2015: 17; 2016: 19). 2016. aastal leidis aset 12 samade isikute toime pandud kuritegu. Pooled 2016. aastal toime pandud kupeldamise kuriteod toimusid Narvas (10), peale selle Tallinnas (6), mõned Pärnumaal (2) ja Viljandimaal (1). Tallinn eristus teistest kohtadest sellega, et kupeldajad ei tegutsenud üksnes eraisikuna, vaid olid loonud selleks tarbeks firmad. Tallinnas olid bordellidena kasutuses saunad ja massaažisalongid, kuid Narvas mõjutati isikuid prostitutsiooniga tegelema e-posti ja isiklike kohtumiste kaudu.

2016. aastal esines üks tööalase ekspluateerimise juhtum, milles inimene toimetati töökohta ja teda ähvardati põgenemise korral. 2015. aastal oli neid kaks: ühes pandi inimesi ettevõttes ebainimlikel tingimustel tööle ja teises sunniti üht inimest töötama teise heaks nii kodus kui töökohal.

2017. aasta statistika inimkaubanduse olukorrast Eestis avaldatab Justiitsministeerium 2018. aastal kriminaalpoliitika aastauuringus.

Hea praktika

2017. aasta veebruaris algatas Eesti riik inimkaubanduse tõkestamiseks sotsiaalkampaania 1ELU, mille eesmärk seisnes inimkaubanduse ohvrite ja lähedaste teavitamises ning inimesi juhtumitest teada andma julgustamises. Tänavu suveni kestnud projekt keskendus tööalase ja seksuaalse ekspluateerimise ennetamisele ning laste kuritegevuslikul eesmärkidel ärakasutamise ärahoidmisele. Kampaania raames valmisid inimkaubandusega seotud juhtumeid selgitavad videoklipid, lisaks tegeleti koolides teavitustööga. Projekt valmis Justiitsministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, MTÜ Living For Tomorrow, Eesti Inimõiguste Keskuse ja reklaamiagentuur Idea koostöö tulemusel.

2016. aasta detsembris viidi lõpule kaheaastane riikidevaheline projekt HESTIA – „Inimkaubanduse ja fiktiivsete abielude ennetamine: multidistsiplinaarne lahendus”, mille eesmärk seisnes inimkaubanduse ja fiktiivsete abielude seoste uurimises ning ulatuslike ennetustööde algatuses. Projekti raames viidi läbi laiahaardeline uurimustöö, korraldati üleriigilisi ümarlaudu ning kutsuti kokku mitmekülgne ekspertide rühm arutlemaks probleemi ulatuse üle rahvuslikul tasandil. Lisaks kasutatati uuringu tulemusi koolitusmaterjalide väljatöötamiseks, mis on suunatud inimkaubanduse suhtes haavatavate isikutega töötavatele professionaalidele; viidi läbi hulk koolitusi projekti partnerriikides. HESTIA-st võtsid osa Eesti, Iirimaa, Leedu, Läti, Slovakkia ja Soome. Projekti koordineeris Läti siseministeerium koostöös Euroopa Kriminaalpreventsiooni ja Kontrolli Instituudiga (HEUNI) Soomes, Iirimaa sisserändajate nõukoguga, vabaühendusega Caritas Lithuania, MTÜ-ga Living for Tomorrow Eestis, ühinguga Patvērums „Drošā māja” Lätis ning Slovakkia siseministeeriumiga. Kõigis viies riigis tuvastati erinevat liiki fiktiivseid abielusid ja neist tulenevat ekspluateerimist; mõned tuvastatud juhtumid hõlmasid väga selgeid jõu, sunni, pettuse ja ekspluateerimise tunnuseid ning mõned juhtumid olid selgelt määratletud inimkaubandusena.[18]

Mitmed mittetulundusühingud jätkasid ka 2016.-2017. aastal inimkaubanduse ohvrite ja nende lähedaste abistamise ning ennetustööga. MTÜ Living for Tomorrow pakub alates 2004. aastast inimkaubanduse ennetamise ja ohvrite abistamise nõustamisliini ( +372 6607 320) tasuta teenust, samuti korraldas 2016. aastal MTÜ Living for Tomorrow koostöös Sotsiaalministeeriumiga loenguid kutsekoolides õppivatele noortele inimkaubanduse teemadel. Psühholoogilise, juriidilise ja sotsiaalse nõustamisteenuste ning varjupaigavõimaluse pakkumist jätkas ka MTÜ Eluliin (+ 372 655 6140).

Trendid

Inimkaubanduse ohvritele ning nende lähedastele tugiteenuseid pakkuva MTÜ Living for Tomorrow sõnul on viimase aja trendideks ekspluateerivad fiktiivsed abielud kolmandatest riikidest kodanikega erinevates EL-i liikmesriikides (peamiselt Iirimaal, Inglismaal, Küprosel) ning kolmandatest riikidest välistööjõu ärakasutamine/ekspluateerimine Eestis (peamiselt hooajatöödel, ehitusvaldkonnas, põllumajanduses). Samuti on aktuaalseks teemaks prostitutsiooni liikumine korteritesse bordellide sulgemise tagajärjel ning alaealiste prostitutsiooni kaasamine, mille puhul on tõstetud esile teravalt nõudluse probleem.

Soovitused

  • Suurendada regionaalsel tasandil inimkaubanduse ennetustööd.
  • Tõhustada nii Eesti kodanike kui võõrtööjõu õiguste kaitsmist.
  • Pöörata tähelepanu ohvrite õiguste tagamisele menetlustes.
  • Suurendada uurijatele ja prokuröridele pakutavate koolituste hulka paragrahvi 133 rakendamise ning kohtus tunnistavate ohvritega töötamise teemadel.
  • Julgustada politseid ja tööinspektsiooni uurima inimkaubandust töösuhetes, sh värbajaid, kes tegelevad pettusega.

____________________________________

[1] Inimkaubandusvastane Euroopa Nõukogu konventsioon. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/223122014002

[2] U.S Department of State. Trafficking in Persons 2016 Report: Country Narratives.

Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.state.gov/j/tip/rls/tiprpt/countries/2016/258764.htm

[3] Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015-2020. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.valitsus.ee/sites/default/files/content-editors/arengukavad/vagivalla_ennetamise_strateegia_2015-2020_kodulehele.pdf

[4] Eesti Kohtuekspertiisi Instituut. August 2016. Eesti ühineb lapsi seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise eest kaitsva konventsiooniga. Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.ekei.ee/et/uudised/eesti-uhineb-lapsi-seksuaalse-arakasutamise-ja-kuritarvitamise-eest-kaitsva-konventsiooniga

[5] Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon. Arvutivõrgus kättesaadav: https://rm.coe.int/168046253

[6] Ohvriabi seaduse muutmise seadus. Arvutivõrgus kättesaadav:  https://www.riigiteataja.ee/akt/104112016002

[7] Riigikogu pressiteenistus. Oktoober 2016. Riigikogu kiitis heaks ohvriabi seaduse muudatused. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/pressiteated/sotsiaalkomisjon-et-et/riigikogu-kiitis-heaks-ohvriabi-seaduse-muudatused/

[8] Riigikogu pressiteenistus. Oktoober 2016. Riigikogu kiitis heaks ohvriabi seaduse muudatused. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/pressiteated/sotsiaalkomisjon-et-et/riigikogu-kiitis-heaks-ohvriabi-seaduse-muudatused/

[9]  Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/126062017069

[10] Justiitsministeerium. Aprill 2017. Kuritegevus Eestis 2016.  Inimkaubandus. Anu Leps Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/kuritegevus_eestis_est_web_0.pdf

[11] Kriminaalasi 1-15-7510. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=177997887

[12] Kriminaalasi 1-16-2632. Arvutivõrgus kättesaadav:

https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=179664266

[13] Kriminaalasi 1-16-6717/7. Arvutivõrgus kättesaadav:

https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=190802000

[14] Prokurör: meil on kuritegelikule maailmale selge sõnum. Äripäev. 11.05.2015. Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.aripaev.ee/uudised/2015/06/11/prokuror-meil-on-kuritegelikule-maailmale-selge-sonum

[15] Kohus mõistis vietnamlasi smugeldanud maffiagrupi süüdi. Postimees. Juuni 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/4140311/kohus-moistis-vietnamlasi-smugeldanud-maffiagrupi-suudi

[16] Martin Laine. Jalutu ori avastati Pärnu kaubanduskeskuse eest. Pärnu Postimees. September 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://parnu.postimees.ee/4238299/jalutu-ori-avastati-parnu-kaubanduskeskuse-eest

[17] Justiitsministeerium. Aprill 2017. Kuritegevus Eestis 2016.  Inimkaubandus. Anu Leps Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/kuritegevus_eestis_est_web_0.pdf

[18] Minna Viuhko, Anni Lietonen, Anniina Jokinen. Ja nad elasid õnnelikult kuni oma elupäevade lõpuni? Fiktiivsetest abieludest inimkaubanduseni, Projekt „Inimkaubanduse ja fiktiivsete abielude ennetamine: multidistsiplinaarne lahendus” (HESTIA). 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://lft.ee/admin/upload/files/HESTIA%20report%20final%20EST.pdf