Võtmeteemad

  • Toimusid esimesed valimised peale aastat 2005, millal väljendusvabadust ebamõistlikult piiranud poliitilise välireklaami keeld oli kaotatud.
  • Kõikide vangide valimisõiguse piirangu kaotamiseks ei ole endiselt midagi tehtud.
  • Taaskord kerkisid arutelud e-valimiste turvalisuse ja ligipääsetavuse üle.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Aruandlusperioodil toimusid Eestis kohalike omavalitsuste valimised. Esmakordselt oli valijate nimekiri elektrooniline, seega ei olnud hääletajad enam seotud kindla valimisjaoskonnaga, ning valijatel oli suurem paindlikkus valimistel osalemisel.[1] Jaoskond ei olnud ette määratud ja kõik võisid minna oma ringkonna piires valima endale sobivasse jaoskonda, e-hääletanutele anti võimalus oma häält valimispäeval muuta.[2]

Mitmetes eelnevates inimõiguste aruannetes on viidatud sellele, et kõikide vangis olevate inimeste valimisõigust ei tuleks automaatselt piirata. Siseriiklikul tasandil selle üle arutelu ei toimunud, rahvusvahelisel tasandil aga küll. Näiteks Eesti võrdse kohtlemise võrgustiku poolt ÜRO inimõiguste nõukogule esitatud variraportis tegid Eestis inimõigustega tegelevad vabaühendused ettepaneku, et vangide valimisõiguse lauskeeld tuleks kaotada.[3] ÜRO inimõiguste nõukogu Eesti korralisel ülevaatusel tegid ettepaneku üleüldine valimiskeeld kaotada nii Kanada kui ka Rootsi.[4] Eesti vastus ettepanekule ei olnud paljulubav, selles öeldi, et Justiitsministeerium analüüsib seda, kas ja kuidas praeguseid piiranguid peaks muutma,[5] seega ei ole ette näha, et lähiajal olukord paraneks.

2021. aasta sügisel pöördus õiguskantsleri poole Riigikogu liige Eduard Odinets, kes tõstatas küsimuse haridusasutuste poliitilise erapooletuse kohta kohalike valimiste ajal. Täpsemalt oli Narva Keeltelütseumi direktor saatnud lapsevanematele üleskutse toetada valimistel tema kandidatuuri, kasutades kirja kodudesse toimetamiseks kooliõpilasi ja andes lastele selle eest šokolaadi. Õiguskantsler leidis, et kandidaatidel ei ole keelatud tutvustada haridusasutuses oma poliitilisi eesmärke ja valimislubadusi. Samas viitas õiguskantsler ka asjaolule, et reklaam on koolihoones üldjuhul keelatud ja et hinnangu sellele teole saab anda Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.[6]

2021. aasta lõpus, peale mitmeid ebaõnnestumisi, leidis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium pakkuja, kes analüüsib 2019. aastal väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri poolt kokku kutsutud elektroonilise valimissüsteemi ja elektroonilise hääletamise töörühma poolt välja pakutud süsteemi turvalisuse tagamise ning avalikkuse teadlikkuse tõstmise ettepanekute rakendamist.[7]

Seadusandlikud arengusuunad

2021. aasta kohalike omavalitsuste valimised olid peale 2005. aastat esimesed, mil oli kaotatud väljendusvabadust ebamõistlikult piirav välireklaami keeld.[8] Kandidaadid võisid valimispäeval läbi viia kampaaniat kõikjal, välja arvatud hääletusruumis. Alates keelu kehtestamise ajast on Eesti Inimõiguste Keskus erinevates aruannetes[9] rõhutatud, et keeld on ebaproportsionaalne. Seda kritiseeris ka õiguskantsler, kes 2017. aastal palus Riigikogul keeld kaotada.[10]

Kohtupraktika

Enim pöörduti valimiskomisjoni ja kohtu poole e-hääletamisega seotud probleemide tõttu. Näiteks jättis  Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium rahuldamata EKRE ja Silver Kuusiku kaebuse, et e-hääled tuleks teatud valimisringkondades tühistada, kuna tõlkerakendus muudab valimiste veebilehel kandidaatide nimesid, sest kohtu hinnangul ei saanud tõlkeprobleem elektroonilise hääletamise tulemust oluliselt mõjutada.[11]

Samuti jättis Riigikohus rahuldamata kaebuse, milles kaebaja soovis elektroonilise hääletamise alustamata jätmist. Valimiskomisjonile esitati kaebus, milles kaebaja palus komisjonil 11. oktoobril elektroonilist hääletamist mitte alustada.[12] Põhjustena tõi kaebaja muu hulgas välja, et elektrooniline hääletamine ei ole piisavalt turvaline ega töökindel, sest hääletuse tarkvara ja valijarakendus on auditeerimata. Valimiskomisjon selle kaebusega ei nõustunud, ning ka Riigikohus arvas, et ei ilmnenud selliseid asjaolusid, mis oleks andnud põhjust elektrooniline hääletamine ära jätta.[13] Samas soovitas Riigikohus valimiste korraldajatel olla läbipaistvamad, ning kaaluda võimalust avalikustada enne elektroonilise hääletamise algust süsteemi kohta tehtud auditeid ja analüüse osas, milles turvalisuse kaalutlused nende avalikustamise tõttu kahjustada ei saaks.[14]

Statistika ja uuringud

2020. aastal uuriti riigi tellimusel mobiiltelefoniga e-hääletamise võimalust. Analüüsis leiti, et telefoniga e-hääletamine on tehniliselt võimalik, aga enne selle rakendamist tuleb maandada erinevaid riske. Näiteks saaks m-hääletust kasutada iOS-i ja Androidi operatsioonisüsteeme kasutavatel seadmetel ning seadmetel peaks olema viimane versioon tarkvarast, lisaks on ohuks üldine küberhügieen (häkkerid, ja ka võimalus, et m-hääletuse kaudu on kergem kellegi teise nimel hääletada).[15]

Riigi Infosüsteemi Ameti (RIA) tellitud ja AS Cybernetica poolt läbiviidud analüüs näotuvastustehnoloogia kohta tõdes, et näotuvastus on tehniliselt keerukas ja nõuab väga suuri tehnilisi muudatusi. Selle lisamine tõstaks e-hääletamise tõrkeohtu ja märkimisväärselt suureneks süsteemi jõudlusvajadus, seejuures on võimatu viia veaprotsent nulli. Uuringus leiti, et e-hääletamise teenus muutuks kasutajale ebamugavamaks, sest eeldab korraliku kaameraga seadme olemasolu ja selle kasutamisoskust, samuti lisandub privaatsusriive. Kokkuvõttes leiti, et näotuvastuse asemel on olemas kergema kaaluga meetmeid, mis aitaks e-hääletamise vastaste rünnetega võidelda. Need on inimese teavitamine e-kirja või SMS-i teel, et tema nimel on antud hääl, samuti hea tava loomine hooldekodudele ID-kaartide hoiustamiseks.[16]

Lootustandvad ja head tavad

Erinevate inimgruppide kaasamiseks ja info jagamiseks avas Vabariigi Valimiskomisjon koostöös Häirekeskusega ööpäevaringse valimiste infotelefoni 631 6633. Telefonilt sai vastuseid üldistele valimistega seotud küsimustele. Perioodil 7.–18. oktoober vastati valimiste infotelefonil kokku 3395 kõnele. Kõige enam küsimusi esitati e-hääletamise läbiviimise, valimiste teabelehe sisu, sobiva valimisjaoskonna hääletamisruumi asukoha ja hääletamisõiguse kohta.[17] Infotelefonile sai helistada 2021. aasta 7. oktoobrist kuni 18. oktoobrini ning küsimustele vastati eesti, vene ja inglise keeles.[18]

Olulisemad avalikud arutelud

E-valimiste algusest peale on avalikkuse tähelepanu pälvinud erinevad tehnilised probleemid, mis on seganud e-hääletamist. Seekordsedki valimised ei möödunud äpardusteta. Kohe kui valimised olid alanud, tekkis probleeme inimestel, kes hääletasid uusimat MacOS operatsioonisüsteemi kasutades ja kes said veateate ning ei saanud seetõttu hääletada. Probleem parandati samal päeval, kui viga avastati.[19] Samuti kuvas valimisrakendus esimestele e-hääletajatele valet infot, juskui ei oleks hääletanute häält arvesse võetud ja rakendus kuvas sõnumi, et tegemist on testhäälega.[20] E-hääletamise valijarakenduses kuvatud vigase info põhjus oli serveris, kuhu oli valesti sisestatud aeg, kaua seda teksti kuvada; kõik antud hääled läksid siiski arvesse.[21]

Samuti ilmnesid probleemid ja kitsaskohad e-hääletuse ligipääsetavusega. Esile tõusis juba 2019. aastal Riigikogu ning Euroopa Parlamendi valimistel ilmnenud probleem, kus valimiskomisjoni tähelepanu juhiti sellele, et macOS operatsioonisüsteemi kasutades ei suuda ekraanilugeja valimisrakenduses olevat teksti lugeda.  Valimiskomisjoni esindaja küll tõdes, et asja on uuritud, samas kahe aastaga rakendust parandada ei suudetud.[22]

2021. aasta kohalikel valimistel kerkis esile ka teine valimisrakenduse kasutajasõbralikkust ja kättesaadavust piirav küsimus. Nimelt on valimisrakendus vaid Eesti keeles, samas võivad KOV-i valimistel osaleda kõik Eestis alaliselt elavad inimesed, kes ei pruugi Eesti keelest aru saada.[23] Riigi valimisteenistuse sõnul ei ole plaanis valijarakendusele hetkel lisada võimalust, et see oleks ka inglis- ja venekeelne.[24]

Juhtumikirjeldus

13. oktoobril ilmus ajalehes Postimees uudis,[25] et tõlkerakendus muudab valimiste veebilehel kandidaatide nimesid. Nimed muutusid vaid juhul, kui kasutati Google Chrome’i veebilehitsejat ning veebilehitsejas oli automaattõlke funktsioon sisse lülitatud. Näiteks kuvati Silver Kuusiku nime asemel Hõbe Kuusik.[26] Samal päeval tehti lehel valimised.ee tarkvaraparandus, mis puuduse kõrvaldas.[27]

14. oktoobril esitasid Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja nende nimekirjas kandideerinud Silver Kuusik Vabariigi Valimiskomisjonile kaebuse, milles paluti tühistada elektroonilise hääletamise tulemused neis valimisringkondades, mida tõlkeprobleem puudutas.[28] Valimiskomisjon kaebust ei rahuldanud, vastates, et automaattõlkega oli probleeme vaid veebilehel valimised.ee.[29] Sama seltskond kaebas otsuse edasi Riigikohusse. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis EKRE ja Silver Kuusiku kaebuse rahuldamata,[30] sest tõlkeprobleem ei saanud elektroonilise hääletamise tulemust oluliselt mõjutada. Kohtu arvates on põhimõtteliselt vaieldav, kas nimede tõlgituna kuvamise eest vastutab oma veebilehitsejas automaattõlke seadistanud valija või riigi valimisteenistus, kes polnud veebilehel tõlkevõimalust välistanud.

Riigikohtu hinnangul rikkus valimisteenistus kaebajate kandideerimisõigust, sest ei takistanud oma veebilehel kandidaatide nimekirja kuvamist moonutatud kujul. Seda järeldust ei väära ka asjaolu, et valijarakenduses kuvati korrektne nimekiri. Samas ei tühistanud Riigikohus elektroonilise hääletuse tulemusi, sest tõenäosus, et keegi jättis valimisteenistuse tegematajätmise tõttu soovitud kandidaadi poolt hääletamata, on niivõrd väike, et ei saanud tulemusi oluliselt mõjutada.[31]

Soovitused

  • Muuta asjakohaseid seadusi nii, et valimiskeeld oleks vaid vangidel, kellele see on määratud täiendava karistusena.
  • Panustada valimispunktide ning e-valimiste ligipääsetavusele.

[1] Vabariigi Valimiskomisjon. 2021. Valijate nimekiri.

[2] Ploompuu, A. 2021. Kohalikud valimised tulevad mitmete muudatustega, Postimees, 14.06.2021.

[3] Eesti võrdse kohtlemise võrgustik. 2020. Ühisaruanne Eesti kolmanda üldise korralise ülevaatuse (UPR) jaoks.

[4] ÜRO Peaassamblee. 2021. Report of the Working Group on the Universal Periodic Review – Estonia (A/HRC/48/7).

[5] ÜRO Peaassamblee. 2021. Report of the Working Group on the Universal Periodic Review – Estonia, Addendum (A/HRC/48/7/Add.1).

[6] Õiguskantsler. 2021. Valimisreklaam koolis, 15.10.2021.

[7] Liive, R. 2021. Riik tellis auditi, mis selgitab välja, kuidas on Kert Kingo e-valimiste töörühma ettepanekuid rakendatud, Digigeenius, 28.10.2021.

[8] Riigi Teataja. Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse, Riigikogu valimise seaduse, rahvahääletuse seaduse ja karistusseadustiku muutmise seadus (valimispäeval valimisagitatsiooni piirangu ja välireklaami keelu kaotamine), 13.01.2020.

[9] E. Rünne. 2015. Inimõigused Eestis 2014 – 2015, õigus vabadele valimistele.

[10] Õiguskantsler. 2019. Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse, Riigikogu valimise seaduse ja karistusseadustiku muutmise eelnõu, 17.06.2019.

[11] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28.10.2021. a otsus kohtuasjas nr 5-21-16.

[12] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21.10.2021. a otsus kohtuasjas nr 5-21-15.

[13] Ibid.

[14] Ibid.

[15] Cybernetica. 2020. Mobile voting feasibility study and risk analysis. [Mobiilse hääletamise teostatavusuuring ja riskianalüüs].

[16] ERR. 2021. Uuring näotuvastust e-hääletamisel veel ei soovita, 15.07.2021.

[17] Riigi valimisteenistus, e-kiri, 01.10.2021.

[18] Lomp, L. 2021. Sügisel nõustab valijaid infotelefon, Postimees, 27.05.2021.

[19] Alas, B. 2021. E-valimisi häirisid esimesed tehnilised rikked, Postimees, 11.10.2021.

[20] Pau, A. 2021. E-hääletamine algas tehnilise praagiga: 900 kasutajale anti teada, et nende hääl ei lähe arvesse, Delfi, 11.10.2021.

[21] Vabariigi Valimiskomisjon. 2021. Kõigi kell 9 e-hääletanute hääled läksid arvesse, 11.10.2021.

[22] Koitmäe, A. ja Arm, M. 2021. Kas tulevikus saab valimistel hääletada ka mobiiltelefonis? Vikerraadio.

[23] Riives. A. 2021. Kes on Hõbe Meikar või Sipelga Hilving? Tõlkerakendus muudab valimiste veebilehel kandidaatide nimesid, Postimees, 13.10.2021.

[24] Riigi valimisteenistus, e-kiri, 01.10.2021.

[25] Riives. A. 2021. Kes on Hõbe Meikar või Sipelga Hilving? Tõlkerakendus muudab valimiste veebilehel kandidaatide nimesid, Postimees, 13.10.2021

[26] Pau, A. 2021. Taas probleem: kandidaadid Silver Meikar ja Silver Kuusik moonduvad valimiste veebilehel Hõbe Meikariks ja Hõbe Kuusikuks, Delfi, 13.10.2021.

[27] Vabariigi Valimiskomisjon. 2021. Automaattõlge ei mõjutanud kandidaatide nimede kuvamist valijarakenduses, 15.10.2021.

[28] Delfi. 2021. EKRE nõuab e-hääletuse tühistamist: kandidaadid, kelle nime väänas tõlkeprogramm, on ebavõrdses seisus, 15.10.2021.

[29] Vabariigi Valimiskomisjon. 2021. Vabariigi Valimiskomisjon jättis rahuldamata kaks e-hääletamisega seotud kaebust, 15.10.2021.

[30] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28.10.2021. a otsus kohtuasjas nr 5-21-16.

[31] Riigikohus. 2021. Riigikohus jättis rahuldamata kaks e-hääletamist puudutanud kaebust, 28.10.2021.

Võtmeteemad

  • Riigikohus on kuulutanud eesti elanike sideandmete eristamatu säilitamise õigusvastaseks.
  • Juba kuuendat aastat järjest tuleb kurbusega tunnistada, et teravas vastuolus nii kehtiva rahvusvahelise õiguse, Euroopa Kohtu kui ka Riigikohtu praktikaga jätkatakse sideandmete säilitamist elektroonilise side seaduse § 1111 Elektroonilise side seaduse muutmiseelnõu selles muudatusi ette ei näe.
  • COVID-19 pandeemia on kaasa toonud suurenenud valmisoleku põhiõiguste, sealhulgas õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele piiramiseks.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Kitsalt tõlgendades võib väita, et vaadeldaval perioodil ei toimunud selle peatüki vaatlushaardes märkimisväärset poliitilist ja institutsionaalset arengut. See aga ei tähenda, et õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele oleks pandeemiaolukorras marginaalseks osutunud, paljud viimase kahe aasta riskid ja võimalused sõltusid otseselt eraeluliste andmete olemasolust ja kättesaadavusest. Seetõttu muutus erakordselt aktuaalseks küsimus sellest, kas ja millises ulatuses saab õigust privaatsusele ja andmekaitsele piirata. 2020. aasta märtsi lõpus liitus Eesti riikidega, kes teavitasid Euroopa Nõukogu, et aktiveerisid inimõiguste Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 15, mis annab võimaluse piirata osaliselt konventsioonist tulenevaid õigusi. Õiguste seas, mille järgimist Eesti eriolukorra ajal alati ei saanud tagada, oli ka õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu. Eriolukorra ajal analüüsis statistikaamet telekomiettevõtetelt saavate anonüümitud andmete põhjal eestlaste ja ka riigis viibivate välismaalaste liikumisi mobiilimastide levialades. Samuti oli töös Terviseameti vabatahtlik mobiilirakendus HOIA,[1] mis vahetas Bluetooth raadiosignaalide abil isikustamata koode ning võimaldas juhul, kui kasutaja oli oma haigestumise registreerinud, tema võimalikke lähikontaktseid teavitada. 2021. aasta oktoobriks oli rakendusel 272 378 kasutajat, kui vaid väike osa märkis ära oma haigestumuse.[2]

Seadusandlikud arengusuunad

Sideandmete säilitamise kord on juba seitse aastat vindunud probleem. See on pikk aeg ja seetõttu on arusaadav, et viimase kahe aasta jooksul on sellekohane areng teemaga otseselt mitte seotud valdkondades ja väljaannetes taaskord teatava uudisväärtuse omandanud. Tegelikkuses on see peaaegu lõpmatu vana asja meeldetuletamine. Õnneks on seekord ka reaalseid muudatusi, eelkõige küll puudutavad need kohtupraktikat. Eestis kehtiv universaalne kohustus säilitada metaandmeid võrgu- ja telefoniside kohta ja neid andmeid uurimiste eesmärgil edastada erinevatele avalikele asutustele tuleneb kehtetuks tunnistatud EL-i andmete säilitamise direktiivist. Seni on Eestis sideandmete sellist säilitamist jätkatud siseriikliku õiguse alusel, milleks on kehtetu direktiivi rakendussäte – elektroonilise side seaduse § 1111. 2018.–2019. aasta aruandes oli vaatluse all Justiitsministeeriumi poolt algatatud „Elektroonilise side seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsus”, milles muuhulgas lubati „sätestada senisest täpsemad ja selgemad kriteeriumid olukordadele, millal on lubatud sideandmeid säilitada ning hiljem neid eri liiki menetlustes kasutada, tagades seeläbi isiku eraelu puutumatuse ja isikuandmete parema kaitse“ . Väljatöötamiskavatsus kiireid muudatusi ei toonud, osaliselt põhjendati seda sooviga oodata ära sel ajal Euroopa Liidu Kohtu menetluses olnud eelotsusetaotluste lahendid. Lahendid on nüüd olemas ja väga selgesõnalised (vt järgmist alapeatükki), seda kummalisem on, et 2021. aasta 15. septembril Riigikogus kolmandal lugemisel olnud elektroonilise side seaadus ja teiste seaduste muutmiseelnõu jättis § 1111 puutumata.[3]

29. juunil kuulutas president Kersti Kaljulaid välja isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, millega asutatakse elektrooniline andmekogu ABIS (ehk automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteem).[4] ABIS on ristkasutatav andmebaas, kuhu koondatakse erinevatel eesmärkidel avalike asutuste poolt kogutud biomeetrilised andmeid, kuid mis ei võimalda nende sidumist biograafiliste andmetega. ABIS-e suurimaks probleemiks on tsentraliseeritus ja ristkasutusvõimalus, nii võib näiteks tulevikus elamisloa taotlemiseks antud sõrmejälge kasutada kriminaaluurimises. Delikaatsete isikuandmete tsentraliseeritud kogumine ja ristkasutus on problemaatiline ja nõuab väga täpseid reegleid ligipääsu, talletamisperioodide, kustutamise ja andmesubjektide õiguste kohta. Seega ei pruugi ABIS olla kõige parem ja turvalisem võimalus riigi käsutuses olevate biomeetriliste andmete süstematiseerimiseks, aga senine hekseldatud süsteem, millest andmete omanikud sageli teadlikudki polnud ja kus kehtis hägus reeglistik kõigis protseduurides, tõi arusaadavalt samuti kaasa suuri turva- ja konfidentsiaalsusriske. Kahjuks aga ei sisalda ka ABIS-e loomise protsess täpseid määratlusi selle kohta, milliseid andmeid andmekogus hoidma hakatakse ja kuidas ning kui kaua neid säilitatakse. Eeldusel, et see ei too kaasa süstematiseeritust ja selgust kogutavate biomeetriliste andmete, nende säilitamis- ning ligipääsureeglistiku kohta, loob kavandatav andmebaas soodsa keskkonna privaatsuspõhiõiguse ning andmekaitse reeglistiku rikkumisteks.

Kohtupraktika

Euroopa Kohus selgitas 2020. aasta oktoobris prantsuse huvikaitseorganisatsiooni Quadrature du Net algatatud kohtuasjas[5] sideandmete laussäilitamise lubatavust pärast andmete säilitamise direktiivi kehtetuks tunnistamist 2014. aasta otsuses Digital Rights Ireland.  Otsus täpsustab lisaks eelmainitule hiljem ka lahendites Tele2 Sverige,[6] Ministerio Fiscal[7] käsitletud küsimusi ning kaugeneb pisut Digital Rights Irelandi ning Tele 2 Sverige resoluutsusest. Quadrature du Net`is selgitab kohus, et riik võib kohustada elektroonilise side teenuste osutajaid säilitama elektroonilise side vahendite kõikide kasutajate liiklus- ja asukohaandmeid piiratud aja vältel, juhul kui ta seisab silmitsi vahetu ja tõelise julgeolekuohuga.[8] Seega pole sideandmete säilitamise kohustus EL-i õigusega põhimõttelises vastuolus, juhul kui see teenib piisavalt kaalukat õiguspärast eesmärki ning seda toetab kättesaadav ja selge piirangute ning õiguskaitsevahendite süsteem. Meenutuseks, et Tele 2 Sverige lahend sedastas, et laussäilitamine on lubamatu sõltumata igasugustest lisatingimustest. Raskete kuritegude uurimise huvides on Quadrature du Net´i kohaselt võimalik nõuda kindla teenusekasutaja andmete sälitamist ning teenusepakkuja mõnel teisel, nt teenuse kvaliteedi või jätkuvuse tagamise, eesmärgil juba kogutud andmete väljastamist.[9] Quadrature du Net´i otsus tõi varasemasse kategoorilisse keeldu teatava paindlikkuse ning võis tekitada segadust nii nende hulgas, kes sideandmete laussäilitamist mingil põhjusel kasulikuks peavad kui ka nende hulgas, kes aktiivselt selle vastu on võidelnud.

2. märtsil, vastusena Riigikohtu eelotsusetaotlusele, tegi Euroopa Kohus teatavaks oma seisukohad seoses Eestis kehtiva elektroonilise side seaduse § 1111 ja kriminaalmenetluse seaduse § 901  tulenevast sideandmete säilitamise ja nende kriminaalmenetluses kasutamise korraga.[10] Eelotsus naaseb selgelt Digital Rights Irelandi ja Tele 2 Sverigekohtuasjades väljendatud põhimõtete juurde, samuti rõhutab see taas, et hoolimata andmete säilitamise direktiivi kehtetusest ja sisejulgeoleku siseriiklikusse reguleerimissfääri kuulumisest jääb sideandmete säilitamise ning kasutuse praktika endiselt EL-i õiguse haldusalasse, sest puudutavad otseselt teenusepakkujate tegevust ning EL-i elanike põhiõigusi.

Kohtu hinnangul ei ole Eesti siseriiklik õigus EL-i õiguse ja kohtupraktikaga kooskõlas, kuna:

  • see näeb ette sideandemete üldise ja eristamatu säilitamise;
  • oludes, kus prokuratuur juhib kohtueelset menetlust ja esindab vajaduse korral riiklikku süüdistust, ei saa seda käsitleda sõltumatu asutusena, kes oleks volitatud andma luba sideandmete väljanõudmiseks teenusepakkujatelt.

Euroopa Kohus selgitas, et ebaproportsionaalne kohustus säilitada kõigi teenusekasutajate sideandmeid ei saa olla aluseks õiguspäraste tõendite kogumisele. Kriminaalkohtumenetluses ei saa sellisel viisil kogutud tõenditele tugineda ka juhul, kui prokuratuur on nõudnud teavet vaid piiratud ajavahemiku jooksul registreeritud andmete kohta ja sõltumata kättesaadavate andmete hulgast ja liigist. Kui aga nõutakse sideteenuse osutajalt välja mõne kindlalt identifitseeritud kahtlusaluse andmeid, mida on kogutud mingil muul eesmärgil, saab see toimuda vaid raskete kuritegude uurimise või tõsiste julgeolekuohtude maandamise huvides.

18. juunil tegi ka Riigikohus Eesti kohtupraktikas märgilise tähendusega otsuse H.K. kriminaalasjas (vt ka aruannet 2018–2019), milles nõustus kõigi Euroopa Kohtu poolt väljendatud seisukohtadega ning järeldas, et kuritegude uurimisel ei või küsida telefoniside andmeid, mida sideettevõtted on säilitanud õigusvastase sätte alusel.[11] Elektroonilise side seaduse § 1111 õigusvastasuses ei tohiks seega enam kahtlust olla, ka ei saanud Eestit puudutav otsus Euroopa Kohtu senise praktika valguses olla mingilgi määral üllatav.

Statistika ja uuringud

Justiitsministeerium avaldas 2020. aasta novembris uuringu „Inimeste privaatsusõigused ja isikuandmete kaitsmine 2020“ tulemused.[12] Uuringu kohaselt usaldavad Eesti inimesed enim avalike asutuste ja eriti tervishoiuasutuste andmetöötluspraktikaid ja märksa vähem erasektorisse kuuluvaid teenusepakkujaid. Sealjuures tõi Andmekaitse Inspektsioon samal aastal välja asjaolu, et kõige rohkem kaebusi on olnud seotud just autoriseerimata ligipääsuga terviseandmetele. Samal ajal näitab uuring, et umbes kahel kolmandikul eesti elanikest puudub selge arusaam sellest, millised asutused ja ettevõtted nende kohta andmeid koguvad.

Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2021. aasta põhiõiguste uuringust ilmneb, et eestlastest arvab 75% vastanutest, et nad oskavad muuta veebirakenduste, -lehekülgede ja –teenuste sätteid nii, et need isikuandmeid ei koguks. See on kõige kõrgem näitaja Euroopas. Mis puudutab muret selle üle, et teenusepakkujad, õiguskaitse- või jälitusasutused, riiklikud või välisriikide luureasutused või küberkurjategijad nende andmetele ligi pääsevad ning seda ligipääsu pahatahtlikult ära kasutavad, siis eestlased platseeruvad täpselt Euroopa keskmise juurde, ilmutamata ei silmatorkavat usaldust ega kahtlust. Eestlased peavad oma teadlikkust õigusaktidest, millele toetudes on võimalik teada saada, milliseid nende andmeid teenusepakkujad kogunud ja kuidas neid kasutanud on, veidi madalamaks kui keskmine eurooplane. Suhetes avaliku sektoriga hinnatakse oma õigusteadlikkust veidi kõrgemalt. Kummalisel kombel on vastanute endi hinnangutel eestlaste teadlikkus andmekaitse üldmäärusest üks madalamaid terves Euroopas. Üldiselt olid nooremad ning kõrgema sissetulekuga inimesed usaldavamad ning samas enda hinnangul ka teadlikumad tehnilistest ja õiguslikest võimalustest oma privaatsuse eest seista. Mees- ja naissoost vastanute vahel teravaid erinevusi ei ilmnenud.[13]

Lootustandvad ja head tavad

Lootustandvaks ja heaks tavaks võib pidada eelpool viidatud eestlaste enese raporteeritud suhteliselt head teadlikkust veebikeskkondade privaatsusseadetest ja võimalustest neid vastavalt oma eelistustele kohandada.[14] Kindlasti on heaks, ent veel üsnagi uueks tavaks vabaühenduste ja huvikaitse tegevusvaldkonna ning võimaluste laiendamine, näiteks andmekaitse- ja digitaalvaldkondadest alates 2021. aastast ka Eesti Inimõiguste Keskuse üks põhilisi tegevussundi, milles pakutakse nõustamisteenust ja loodetakse tulevikus tegeleda ka huvikaitse- ning strateegilise hagelemisega.[15] [16]

Olulisemad avalikud arutelud

Avalikes aruteludes on sageli esile kerkinud sideandmete säilitamise kui ka biomeetriliste andmete kogumise ja kasutuse temaatika. Esimese puhul rõhutatakse sageli nende asendamatust kuritegevusevastases võitluses, samas on selle kohta raske leida avalikult kättesaadavaid statistilisi tõendeid, nt prokuratuuri taotluse alusel väljastatud sideandmete hulga suhte kohta edukalt lahendatud kuriteojuhtumitega. Samuti tuletatakse meelde seda, et laussäilitamiskohustus on praeguseks juba küllaltki vana õigustühise EL-i direktiivi relikt ning on asjatu eeldada, et sideandmete säilitamine saaks Eestis praegusel kujul edasi kesta. Biomeetriliste andmete säilitamine pole varem sedavõrd laialdast tähelepanu pälvinud, seega on õigustatult esitatud kriitilisi küsimusi ABIS-e proportsionaalsuse ja vajalikkusse kohta, aga ka selgitatud biomeetriliste andmete võimalikke kasutusviise julgeoleku ning ohutuse tagamisel ning põgusalt kritiseeritud ka  senise süsteemi  kaootilisust.

Suundumused ja tulevikuvaade

Suundumuseks võib pidada õigusteadlikkuse kasvu, aga samas ka ilmselt pandeemiaoludega põhjendatavat suuremat valmisolekut põhiõiguste piiramiseks.  Suuremale teadlikkusele ja positiivsele kohtupraktikale vastukaaluks eksisteerib ka reaalne tendents valida julgelt ja avalikult privaatsust piirav lähenemine – vt nt ABIS-e ja elektroonilise side seaduse muutmiseelnõuga seonduv – ja ka pandeemiaoludega kaasnenud suurem digitaalne sõltuvus ning haavatavus.

Juhtumikirjeldus

Kõige oluliseks individuaalseks juhtumiks, mis vaatlusperioodil lahenduse sai, on kindlasti isiku H.K. pisivargusi puudutanud kriminaalasi.  H. K. oli kohtus süüdi mõistetud aastatel toime pandud 2015–2016 varguste eest. H.K. mõisteti esimese ja teise astme kohtus süüdi, tuginedes osaliselt elektroonilise side seaduse alusel sideettevõttelt saadud elektroonilise side andmetele, mille uurimisasutus oli kohtueelse menetluse käigus sideettevõtjalt ringkonnaprokuratuuri prokuröri antud eri lubade alusel saanud. Kaitsja vaidlustas süüdimõistvad otsused Riigikohtus. Kaitsja hinnangul tuleb sideettevõtjatelt saadud eristamatu säilitamiskohustuse tulemusena kogutud andmeid käsitleda lubamatute tõenditena. Riigikohus esitas 2018. aasta novembris Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, millega soovis teada, kas Euroopa Kohtu hinnangul kujutab metaandmete säilitamine ja nende jagamine riigiasutusega põhiõiguste sedavõrd rasket riivet, et see peab olema reserveeritud vaid raskete kuritegude uurimise tarbeks, sõltumata sellest, millist ajavahemikku vaadeldavad andmed puudutavad. Teiseks esitati küsimus selle kohta, kas ligipääsetavate andmete hulk (nii mahu kui ajalise ulatuse tähenduses) on seotud uuritavate kuritegude raskusega – s.t et väiksemate andmehulkade kogumine kujutab endast väiksemat riivet ning on õigustatav ka kergemate kuritegude uurimise eesmärgil, sisult ning ajaliselt laiahaardelisemaid andmeid võib koguda aga vaid raskete kuritegudega võitlemiseks. Kolmandaks huvitas Riigikohust see, kas kohtueelset menetlust juhtivat prokuratuuri võib käsitleda sõltumatu haldusasutusena, kelle eelnevale loale ja järelevalvele peab andmetele ligipääs olema allutatud vastavalt otsusele Tele 2 Sverige.[17] Euroopa Kohus tunnistas Eestis kehtiva sideandmete säilitamise korra EL-i õigusega vastuolus olevaks, lahendist saab täpsemalt lugeda peatüki „Kohtupraktika“ jaotusest. 2021. aasta 18. juunil tegi ka Riigikohus Eesti kohtupraktikas märgilise tähendusega otsuse, milles nõustus kõigi Euroopa Kohtu seisukohtadega ning järeldas, et kuritegude uurimisel ei või küsida telefoniside andmeid, mida sideettevõtted on säilitanud õigusvastase sätte ESS § 1111 alusel. Elektroonilise side seaduse muutmise eelnõu kahjuks aga laussäilitamise kohustuse tühistamist ette ei näe.

Soovitused

  • Viia sideandmete säilitamise kord kiiremas korras kooskõlla riikliku ja EL-i kohtupraktika ning õigusega.
  • Viia läbi ulatuslik nii tehnilist, õiguslikku kui laiemat ühiskondlikku vaadet hõlmav audit biomeetriliste andmete kogumise ja säilitamise senise korra üle.

[1] TEHIK. 2020. Telefonirakendus “HOIA” privaatsustingimused, 21.08.2020.

[2] Allik, H. 2021. Ebaõnnestumiste rägastik: kuidas HOIA rakendus on läbi kukkunud, Postimees, 22.02.2021.

[3] Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. 2021. Elektroonilise side seaduse, ehitusseadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seadus.

[4] Riigikogu. 2021. Isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 366 SE.

[5] Euroopa Liidu Kohtu 06.10.2020. a otsus liidetud kohtuasjades nr C511/18, C512/18 ja C520/18.

[6] Euroopa Liidu Kohtu 21.12.2016. a otsus Tele2 Sverige AB vs. Watson jt. ühendatud kohtuasjades nr C203/15 ja C698/15.

[7] Euroopa Liidu Kohtu 02.10.2018. a otsus kohtuasjas nr C-207/16.

[8] Euroopa Liidu Kohtu 06.10.2020. a otsus liidetud kohtuasjades nr C511/18, C512/18 ja C520/18, § 137.

[9] Euroopa Liidu Kohtu 06.10.2020. a otsus liidetud kohtuasjades nr C511/18, C512/18 ja C520/18, § 141.

[10] Euroopa Liidu Kohtu 02.03.2021. a otsus kohtuasjas nr C746/18.

[11] Riigikohtu kriminaalkollegiumi 18.06.2021. a otsus kohtuasjas nr 1-16-6179.

[12] Justiitsministeerium. 2020. Inimeste privaatsusõigused ja isikuandmete kaitsmine 2020, 05.11.20.

[13] Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet. 2021. Fundamental Rights Survey, Data Protection and Privacy. [Põhiõiguste uuring, andmekaitse ja privaatsus].

[14] Ibid.

[15] Eesti Inimõiguste Keskus. 2021. Keskuse tegevus laieneb, 25.05.2021.

[16] Eesti Inimõiguste Keskus. 2021. Keskus alustab nõustamis andmekaitse ja privaatsuse vallas, 04.10.2021.

[17] Euroopa Liidu Kohus. 2018. Kohtuasi C-746/18: Eelotsusetaotlus, mille esitas Riigikohus (Eesti) 29. novembril 2018 – H. K. versusProkuratuur.

Võtmeteemad

  • Varasema 2,5 m2 asemel on arestimajas kinnipeetule ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda.
  • COVID-19 pandeemia tõttu kinnipeetavatele ajutiselt kehtestatud piirangud võivad endast kujutada lubamatut kohtlemist EIÕK artikli 3 mõttes.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Eestis valitsevat olukorda EIÕK artikli 3 kaitsealasse kuuluvates valdkondades on ülevaatlikult kajastatud õiguskantsleri kontrollkäikude aastaülevaates.

Õiguskantsler märkis, et vanglates tuleks suuremat tähelepanu pöörata perega suhtlemise võimalustele. Samuti seda, et avavangla kinnipeetavatele tuleks võimaldada arvuti ja interneti kasutamist – et nad saaksid otsida tööd ning töökoha ja vangla vahel liikumise marsruute. Väljaspool vanglat peaks nad saama kasutada mobiiltelefoni, et vanglat teavitada, kui näiteks avarii või ühissõiduki tehnilise rikke tõttu jõuab ta vanglasse tagasi lubatust hiljem.[1]

Õiguskantsler rõhutas, et kaotada tuleb kartserikaristusega automaatselt kaasnev kokkusaamiste keeld ning kõrvaldada piirangud, mis ei soodusta kinnipeetavate ja vahistatute kokkusaamisi lähedastega.[2]

PPA kinnipidamisasutuste osas leidis õiguskantsler, et kehvade olmetingimustega kinnipidamiskohti tohib kasutada vaid lühiajaliselt. Kambrite ööpäevaringse videovalve korral tuleb selle põhjendatust iga kord eraldi hinnata. Kinnipeetutele peaks võimaldama telefoniga rääkimist ilma pealtkuulamiseta. Kinnipeetu läbiotsimisel lahtiriietamine peab olema põhjendatud ning seda ei tohi teha väärikust alandaval moel.[3]

Psühhiaatrilist abi osutavates asutustes osutas õiguskantsler jätkuvatele probleemidele, mh tuleks parandada ravikeskkonda, paremini dokumenteerida ohjeldusmeetmete kasutamist ning kaaluda põhjalikumalt videovalve vajalikkust.[4]

Seadusandlikud arengusuunad

Positiivne on 01.08.2020 jõustunud arestimaja sisekorraeeskirja muudatus, mille kohaselt on kinnipeetule kambris senise 2,5 m2 asemel ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda.[5]

Kohtupraktika

Euroopa Inimõiguste Kohus on aruandeperioodil tuvastanud Eesti-poolse rikkumise kohtuasjas Jeret vs. Eesti. EIK leidis, et haiglasse toimetatud kinnipeetava tervislikku seisundit arvestades oli tema käeraudadega haiglavoodi külge aheldamine neljaks päevaks pärast infarkti ja asjaomast meditsiinilist sekkumist ebaproportsionaalne julgeoleku tagamise vajaduse suhtes. EIK tuvastas artikli 3 rikkumise, leides, et tegemist oli ebainimliku ja alandava kohtlemisega.[6]

Eesti Riigikohtu praktikas on kinnipeetavate õiguste teemal vaadeldaval ajavahemikul käsitletud küsimusi vanglas suitsetamise keelust, järjestikustest kartserikaristustest ja üksikvangistusest.

Tubakatoodete keelu kohta vanglas tehti märgiline Riigikohtu lahend 2019. aastal, kui kohus otsustas, et tubakatoodete ja suitsetamise keeld on proportsionaalne vahend tagamaks inimeste ja vangla julgeolekut ja korda. Riigikohtu hinnangul ei põhjusta keeld nii intensiivseid kannatusi ja ebameeldivusi, et võiks kõne alla tulla riive õigusele olla inimväärikalt koheldud.[7] Seda põhimõtet järgitakse kohtupraktikas edasi.

Pärast tubakatoodete ja suitsetamise keelamist vanglas käsitles Riigikohus ka nikotiiniasendusraviga seonduvat. Kohus selgitas, et nikotiiniasendusravi mittevõimaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul on tegemist tervishoiuteenuse osutamisega seotud nõudega, mille lahendamine kuulub maakohtu pädevusse. Konkreetses vaidluses vangla õigusvastast tegevust ei tuvastatud.[8]

Riigikohtu praktika on järjepidev ka järjestikuste kartserikaristuste täitmisele pööramise teemal. Nimelt muutis Riigikohus 2017. aastal varasemat seisukohta ja leidis, et 120-päevase pikkusega kartserikaristuste katkematu täitmisele pööramine ei pruugi olla lubatav. Kohus leidis, et kartserikaristusi täitmisele pöörates peab jälgima mh, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks ebaproportsionaalseks ega kahjustaks isiku tervist.[9] Samuti kinnitas Riigikohus teises asjas taaskord, et 482 päevaks kartserisse paigutamine on ebaproportsionaalne ja väärikust alandav. Riigikohus määras taotletud 20 000 euro suuruse hüvitise asemel kinnipeetavale siiski vaid 1500 euro suuruse hüvitise, sest hüvitise määramisel tuleb Riigikohtu hinnangul arvestada ka seda, et kuivõrd kaebaja ise põhjustas oma õigusrikkumistega distsiplinaarkaristuste määramise, siis järelikult ei pidanud ta oma sotsialiseerimisvõimalusi ja liikumisvabadust ise oluliseks.[10]

Üksikvangistusega tekitatud kahju hüvitamise kaasuses viitas kaebaja puudustele tema kinnipidamistingimustes ning nõudis inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist. Riigikohus leidis, et isegi kui kinnipeetava eraldatud lukustatud kambris hoidmine on julgeolekuohuga põhimõtteliselt õigustatud, võivad isiku isolatsioonis hoidmise õigusvastaseks muuta kinnipeetava isikust tingitud asjaolud ning sellised eraldihoidmise tingimused ja piirangud kogumis, mis ei tulene eraldamisest endast, kuid mis süvendavad eraldamisega kaasnevaid riiveid.[11]

Aruandeperioodil jõudis Riigikohtusse kaasuseid ka seoses vahistatute õigustega, mh käsitleti  spordiga tegelemise võimalusi ning jalutamist ja värskes õhus viibimist.

Riigikohus tõi esile olulise põhimõtte vahistatu kinnipidamisel. Vahistatu kinnipidamistingimused ei tohiks olla pikka aega vältava kinnipidamise korral karmimad kui süüdimõistetutel, kui õiguse ulatuslikumaks piiramiseks ei ole mõjuvat põhjust. Riigikohus leidis, et kui see on vahistatu tervise kaitseks vajalik, tuleb vanglal tagada tingimused, mis võimaldavad tal mitmekesiseid harjutusi sooritada ja soodustavad kehakultuuriga tegelemist. Näiteks võib vanglal olla võimalik paigaldada vahistatu jalutusboksi sportimist hõlbustavaid ja mitmekesistavaid vahendeid (nt lõuatõmbekang) või viia vahistatu paaril korral nädalas avaramasse või paremini varustatud jalutusõue.[12]

Ühtlasi leidis käsitlemist vahistatu võimalus jalutada ja viibida värskes õhus, mida kaebajale ei võimaldatud. Vahistatu viibis arestimajas kahel korral, kokku 115 päeva. Kassatsiooniastmes ei vaieldud enam selle üle, kas värskes õhus viibimise mittevõimaldamine oli õigusvastane, kuid vaieldi vahistatule väljamõistetava hüvitise suuruse üle. Riigikohus määras hüvitiseks 1000 eurot.[13] Kohus järgis EIK praktikas juurdunud põhimõtet, märkides, et hüvitise määramisel tuleb arvesse võtta ka riigisisese kohtumenetluse kättesaadavust hüvitise nõudmiseks ning Eesti õigustraditsiooni ja elatustaset.[14]

Suundumused ja tulevikuvaade

COVID-19 pandeemia ja selle tõttu riigis kehtestatud piirangud mõjutasid ka kinnipidamisasutusi. Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) juhtis tähelepanu sellele, et kaitsemeetmed ei tohi kunagi viia kinnipeetute ebainimliku või alandava kohtlemiseni.[15]

Näiteks soovitas CPT leida kinnipidamisele alternatiive, nt kaaluda ennetähtaegset vabastamist, katseaega, ühiskondlikult kasulikule tööle määramist, psühhiaatriliste patsientide puhul hinnata uuesti nende kinnisesse raviasutusse paigutamise vajadust jms. Kinnipeetutele tervishoiuteenuse osutamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata kinnipeetutele, kes kuuluvad riskirühma. Kui kinnipeetute kontaktid välismaailmaga on piiratud, sh külastused, tuleks see kompenseerida suurema juurdepääsu võimaldamisega alternatiivsetele suhtlusvõimalustele (nt telefonile või internetitelefonile).[16]

Ka õiguskantsler juhtis tähelepanu sellele, et kinnipeetavatele kehtestatud keeld värskes õhus jalutada ning ühele korrale nädalas vähendatud võimalus lähedastele helistada võib kujutada endast lubamatut kohtlemist EIÕK artikli 3 mõttes. Õiguskantsler leidis, et kui värskes õhus jalutamist ja lähedastele helistamist on võimalik nakkusohtu tekitamata korraldada, tuleb seda teha. Inimeste piinava ja alandava kohtlemise keeld on absoluutne ja kehtib ka eriolukorra ajal erandi tegemise võimaluseta.[17]

Praktikas olid Eesti vanglates leevendusmeetmeteks nt pikendatud telerivaatamise võimalus, laiendatud teleprogrammide paketid, lisatoidu andmine (šokolaad, kuivatatud puuvili). Lisaks jagati kambritesse raamatuid, ajalehti ja ajakirju, õppematerjale, puslesid, lauamänge, ristsõnu, sudokusid, kirjatarbeid ja paberit, mandalaraamatu paljundusi, ning näidisharjutuste lehti hingamisharjutusteks, joogaharjutusteks ja füüsilise aktiivsuse suurendamiseks.[18]

Juhtumikirjeldus

Kinnipeetav viidi infarktikahtlusega haiglasse meditsiinilistele protseduuridele, mille järel viibis ta haiglas kokku neli päeva. Kogu selle aja kohaldati käeraudu, mis eemaldati üksnes saatemeeskonna vahetumisel, söömise ajaks, tualetis käimiseks, hügieeniprotseduuride ja meditsiiniliste protseduuride ajaks ja riiete vahetamiseks.

EIK leidis, et kinnipeetava tervislikku seisundit arvestades oli tema käeraudadega haiglavoodi külge aheldamine neljaks päevaks pärast infarkti ja asjaomast meditsiinilist sekkumist ebaproportsionaalne julgeoleku tagamise vajaduse suhtes, eriti kuna haiglas viibimise ajal valvasid teda pidevalt kaks vanglaametnikku.

Soovitused

  • Parandada kinnipeetavate võimalusi lähedastega suhelda.
  • Tagada, et pikka aega vahistatute kinnipidamistingimused ei oleks karmimad kui süüdimõistetutel.
  • Võimaldada nii vahistatutele kui ka kinnipeetavatele värskes õhus jalutamist.

[1] Õiguskantsler. 2020. Õiguskantsleri aastaülevaade 2019/2020. Kontrollkäigud.

[2] Õiguskantsler. 2021. Õiguskantsleri aastaülevaade 2020/2021. Kontrollkäigud.

[3] Õiguskantsler. 2020. Õiguskantsleri aastaülevaade 2019/2020. Kontrollkäigud.

[4] Õiguskantsler. 2020. Õiguskantsleri aastaülevaade 2019/2020. Kontrollkäigud.

[5] Riigi teataja I. 29.07.2020, 4. Arestimaja sisekorraeeskiri § 12 lg 3.

[6] Euroopa Inimõiguste Kohtu 09.06.2020. a otsus Jeret vs. Eesti, nr 42110/17, p-d 67 ja 71-73.

[7] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.12.2019 otsus kohtuasjas nr 5-19-40, p 61.

[8] Riigikohtu halduskolleegiumi 22.09.2020. a otsus kohtuasjas nr 3-17-2859, p-d 13-14.

[9] Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2017. a otsus kohtuasjas nr 3-15-3133, p 18.

[10] Riigikohtu halduskolleegiumi 15.04.2020. a otsus kohtuasjas nr 3-18-360, p-d 15-18.

[11] Riigikohtu halduskolleegiumi 28.02.2020. a otsus kohtuasjas nr 3-17-1503, p 17.

[12] Riigikohtu halduskolleegiumi 17.06.2021. a otsus kohtuasjas nr 3-19-1416, p 40.

[13] Riigikohtu halduskolleegiumi 19.06.2020. a otsus kohtuasjas nr 3-18-562, p-d 9-13.

[14] Euroopa Inimõiguste Kohtu 07.05.2013. a otsus Mets. vs. Eesti, kohtuasjas nr 38967/10, p 31.

[15] CPT. 2020. Statement of principles relating to the treatment of persons deprived of their liberty in the context of the coronavirus disease (Covid-19) pandemic. [Vabadusest ilmajäetud isikute kohtlemise põhimõtted COVID-19 pandeemia kontekstis].

[16] Ibid.

[17] Õiguskantsler. COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmed, 06.04.2020.

[18] Justiitsministeerium. 2020. Covid-19 viirusest tingitud eriolukord.

"Inimõigused Eestis 2022" trükis

Maailma vallutanud koroonaviirus on vajutanud oma pitseri inimõigustele üle maailma. ÜRO Inimõiguste 2020. aasta raportis tõdeb inimõiguste ülemvolinik Michelle Bachelet, et koroonast tingitud COVID-19 viirushaigus on kasutanud ära ja kiskunud laiemaks olemasolevad lüngad inimõiguste kaitses ja suurendanud ebavõrdsust ja diskrimineerimist.[1] Sellest vaatevinklist vaadatuna võiksime käesolevat, kümnendat inimõiguste aruannet käes hoides kergendunult möönda, et tegelikult on meil inimõigustega ju kõik päris hästi, eriti võrreldes nii mõnegi teise riigiga.

Põhjusi seda mitte teha on mitu. Kõige olulisem neist on tõdemus, et see, et meil on just nii hästi, kui meil täna on, on pideva töö tulemus. Kaitstud inimõigused ei ole midagi iseenesestmõistetavat, vaid inimõigused on kaitstud riigis, kus inimeste vabaduse ja heaolu eest seisavad riik ja ühiskond iga päev. Pilguheit mõnele teisele riigile tõestab, et koroonakriisi saab kasutada ka ettekäändena inimeste õiguste piiramiseks seal, kus riigivõim soovib laiendada oma võimu ja vaigistada kriitilisi hääli.[2] Samas nõuab kriisiolukord ka parimalt riigivalitsejailt õiguste piiramist, et tagada inimeste tervise ja ühiskonna heaolu tervikuna. Seetõttu on oluline, et riigiorganid ja ühiskond valvaks kehtestatud piirangute proportsionaalsuse üle.

Teine põhjus, miks liigsest rahulolust hoiduda, on tõdemus, et käesolevas aruandes kajastatud mured on enamjaolt sellised, mis on lahendamist oodanud juba mitu aastat järjest. Tuntav on poliitilise tasandi tahtmatus tegeleda selliste ebapopulaarste ja/või keeruliste küsimustega nagu vangide valimisõigus, sisuliselt tunnustatud samasooliste paaride kooselu selgem reguleerimine seaduse tasandil ning vaenukõne piiritlemine ja sideandmete kogumise korrastamine kooskõlas Euroopa põhiõigusliku raamistikuga. Ka Abhaasia eestlaste kodakondsusega seotud probleemide lahenduseta jätmine paneb küsima, miks Eesti riik jätab need inimesed õigusriigile kohase õiguskindluseta.

Aruandeperioodil toimunud valitsusevahetus, mille käigus 2021. aasta jaanuaris vahetas Reformierakonna-Keskerakonna koalitsioon välja peale 2019. aasta Riigikogu valimisi ametisse astunud Keskerakonna-EKRE-Isamaa koalitsiooni, tõi esile valitsuse vahetumise poliitilise mõju inimõiguste kaitse valdkonnale, muuhulgas rahastamisega seotud küsimustele. Nii lõpetas 2020. aasta juulis seaduse erinevate tõlgendusvõimaluste tõttu rahandusministri ülesannetes olev väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister hasartmängumaksu väljamaksed vabaühendustele, mille abil Sotsiaalministeerium rahastab võrdse kohtlemise projekte. Kuigi Sotsiaalministeerium võttis seejärel projektide rahastamise üle ja tegi puuduvad väljamaksed, ei ole seadusandja tänaseni seadusest ebaselguseid kaotanud. Kestev õiguslik ebamäärasus aga tähendab, et ka tulevikus ei seisa võrdse kohtlemise projektide rahastamine kindlatel jalgadel ja püsib oht, et see küsimus lahendatakse poliitiliselt, mitte sisuliselt. Selle olukorra lahendamine peaks olema üheks eesmärgiks.

Koroonast tingitult kuulutas Eesti 2020. aasta 12. märtsil välja eriolukorra. Välisminister teatas seejärel Euroopa Nõukogule inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 15 aktiveerimisest, mis lubab konventsiooniosalisel riigil võtta hädaolukorras meetmeid, millega ta peatab konventsiooniga võetud kohustuste täitmise ulatuses, milles see on olukorra tõsiduse tõttu vältimatult vajalik. Opositsioon reageeris sellele otsusele kriitiliselt ja viitas ohule, et selline samm annab valitsusele ettekäände ebaproportsionaalseteks põhiõiguste piiranguteks. Riigikohus tegi avalduse, milles toonitas, et artikli 15 kohaldamise kiuste kehtib endiselt Eesti Vabariigi põhiseadus ja seeläbi ka õigus õiglasele kohtupidamisele. Siiski lõpetas valitsus eriolukorra 2020. aasta 18. mail ja informeeris sellest ka Euroopa Nõukogu, ilma et talle oleks avalikkuse poolt ette heidetud vahepeal kehtestatud piirangute evidentset ebaproportsionaalsust.

Kui esimese haiguslaine ajal väljakuulutatud eriolukorra ajal põhjustas paljudele puudega inimestele olulisi raskusi erikoolide kontaktõppe ja sotsiaalteenuste sulgemine, siis sellest õpiti ja järgmiste lainete ajal tehti puuetega inimestele mitmeid erandeid. Koroonakriis mõjutas ka kinnipidamisasutusi ning õiguskantsler pidi täitevvõimule meelde tuletama, et ka pandeemiaolukorras ei tohi kinnipeetavatele kehtestatud piirangud olla ebaproportsionaalsed.

Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et Eesti ei heitnud ka pandeemiaolukorras kergekäeliselt kõrvale inimeste vabadusi. Kohtute tööd pandeemia ei katkestanud, suures ulatuses rakendati videoistungeid. Ja kuigi HOIA mobiilirakenduse kasutegur on jäänud pigem ebamääraseks, pöörati selle väljatöötamisel kõrgendatud tähelepanu isikuandmete kaitsele, töötades välja lahendus, mis vahetab isikustamata koode, selmet siduda andmeid konkreetse inimesega.

Koroonakriis on suurendanud ühiskonnasiseseid vastuolusid. Sellega on kaasnenud vajadus poliitikute mõjutajate suurema läbipaistvuse järele.  Nii asutati 2020. aastal liberaalsete väärtuste edendamiseks kodanikualgatus SA Liberaalne Kodanik (SALK), mis muuhulgas jälgib erakondade rahastamise läbipaistvust nii annetuste kui ka ühismeedia reklaamide kaudu. Samas tunnustas kohus 2020. aastal mittetulundusühingu õigust panna endale nimeks MTÜ Süvariik, kuna vastav kandeavaldus ei ole kohtu hinnangul heade kommetega vastuolus.

Väljakutse seab pandeemiaolukord ka demokraatlikule riigikorraldusele. Kritiseeritud on seadusandja ebaselgust ja puudujääke koroonakriisist tingitud seadusemuudatuste puhul, samuti Riigikogu passiivset hoiakut juba peagi kaks aastat väldanud kriisiolukorras. Mitmed juristid on esile tõstnud tõsiasja, et piiranguid kehtestanud valitsuse üldkorralduste üle puudub parlamentaarne kontroll, samuti ei saa neid vaidlustada õiguskantsler, kel jääb vaid üle inimesi kohtusse pöörduma juhendada. Kuna koroonameetmetest alguse saanud kohtuasjade valdav enamus ootab hetkel veel lõplikku kohtuotsust, on siiski vara hinnata, kuivõrd kohus hindab täitevvõimu poolt kehtestatud piirangud põhiseaduspäraseks.

Kindlustunde annab teadmine, et Eesti riik ja ühiskond ei ole ka ebakindlal pandeemia-ajal valmis kergekäeliselt loobuma igaühele tagatud vabadustest. Keerulisem aga on leida tasakaalu üksikisiku vabaduste ja piirangute vahel, mida nõuab ühiskonna tervise ja heaolu kaitse tervikuna. Eriti keeruliseks teeb tasakaalu leidmise digi-ajastul informatsiooni üleküllus, milles väärinfo ja vandenõuteooriate eristamine usaldusväärsest teabest võib osutuda ülejõukäivaks ülesandeks. Ka seetõttu ei anna käesolev aruanne põhjust rahulolevalt tõdeda, et kõik on hästi, vaid paneb igaühele meist ülesande aidata iga päev kaasa sellele, et Eestis oleksid inimõigused kaitstud parimal võimalikul moel.

Dr. Paloma Krõõt Tupay

Eesti Inimõiguste Keskuse nõukogu liige


[1] United Nations. 2021. Human Rights Report 2020.

[2] ICNL. 2020. Coronavirus and Civic Space: Preserving Human Rights During a Pandemic. [Koroonaviirus ja kodanikuühiskond: inimõiguste säilimine pandeemia ajal].

Võtmeteemad

  • Kohtusüsteem toimis järjepidevalt ja tõhusalt ka pandeemiaolukorras.
  • Peamised seadusandlikud arengusuunad seondusid menetlusnormide kohandamisega pandeemiaolukorrale ja kohtute töökoormuse ühtlustamisega.
  • Avalikes aruteludes pälvisid suurimat tähelepanu kohtutoimikute ja kohtulahendite avalikkuse küsimused ning sideandmete (liiklus- ja asukohaandmete) kasutamisega seonduv.
  • Suurima probleemina joonistub välja haavatavas positsioonis olevate isikute õiguste ja huvide ebapiisav kaitse kohtumenetlustes.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Positiivse arenguna võib esile tuua asjaolu, et veel 2019. aastal poliitilisel tasandil diskussioonides kõlanud ideed prokuratuuri ja kohtusüsteemi võimalikest reformidest, mis oleks kahandanud prokuratuuri ja kohtute sõltumatust, ei ole alates 2020. aasta algusest enam aktuaalsed olnud.

2020. aasta alguses jõudis lõpule 2019. aastal alanud ja algselt Vabariigi Valitsuses erimeelsusi tekitanud uue riigi peaprokuröri ametissenimetamise protsess ning sellele ametikohale nimetati varem kohtuniku ja Tartu Ülikooli kriminaalõiguse õppejõuna töötanud Andres Parmas.[1]

Kohtusüsteemi tegevust mõjutas märkimisväärselt 2020. aasta kevadel puhkenud COVID-19 pandeemia. Eesti välisminister Urmas Reinsalu teatas 2020. aasta märtsis ootamatult Euroopa Nõukogule Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (IPKK) artikli 15 aktiveerimisest, kuid Riigikohus reageeris sellele kiiresti omapoolse avaldusega, milles toonitati, et IPKK artikli 15 kohaldamisel kehtib endiselt Eesti Vabariigi põhiseadus ja seeläbi ka õigus õiglasele kohtupidamisele.[2] Positiivse asjaoluna tuleb märkida, et pandeemia algusest peale lähtus riik üldiselt põhimõttest, et kohtusüsteemi töö ei tohi katkeda[3] ning kohtutes rakendati kiiresti pandeemiaolukorraga kohanemiseks vajalikke meetmeid, millest olulisim oli videoistungite ulatuslik rakendamine kõigis kohtumenetluse valdkondades ja võimaluse korral kirjalike menetluste kohaldamine. Tänu sellele jäi riigis 12.02.2020 kuni 17.05.2020 kehtinud eriolukorra ja sellele järgnenud tervishoiualase hädaolukorra mõju kohtupidamisele suhteliselt tagasihoidlikuks.[4]

2020 ja 2021. aastal nimetati justiitsministri poolt 7-aastaseks ametiajaks ametisse esimese astme tsiviil- ja süüteomenetluse asju käsitlevate maakohtute uued esimehed: Harju Maakohtus Astrid Asi, Pärnu Maakohtus Toomas Talviste ja Viru Maakohtus Liina-Naaber Kivisoo.

Seadusandlikud arengusuunad ja avalikud arutelud

Perioodile 2020–2021 on iseloomulikud mitmed kohtumenetluste seadusi hõlmavad muudatused, mis olid ühelt poolt suunatud pandeemia tingimustes kohtupidamiseks vajaliku paindlikkuse võimaldamisele ja teiselt poolt erinevatele kohtukorralduslikele meetmetele, mille eesmärk oli vähendada kõige suurema koormusega kohtute (eelkõige Harju Maakohtu) koormust, suunates kohtuasju teistesse kohtutesse. Muudatuste praktilist mõju hinnata on veel vara, kuid eelduslikult peaks need mingil määral tõstma õigusemõistmise kättesaadavust ja lühendama menetlusaegu seni kõige enam ülekoormatud kohtutes.

Laiemat avalikkust suuremal määral mõjutav seadusandlik algatus puudutab kohtumenetluse avalikkust. Avalike debattide järel on hetkel kooskõlastamisel Justiitsministeeriumi juhtimisel valminud seaduseelnõu,[5]mis reguleerib senisest täpsemalt menetlusosaliseks mitteolevate isikute juurdepääsu kohtuasjade toimikutele ning suurendab nende kohtulahendite hulka, mis kuuluvad internetis avaldamisele (mh nähakse ette ka jõustumata kohtulahendite avaldamine internetis). Isikuandmete kaitse eesmärgil nähakse ette jõustumata lahenditest isikuandmete eemaldamine. Eeldatavasti jõuab eelnõu Riigikokku veel 2021. aasta jooksul.

Tulenevalt Euroopa Kohtu ja Riigikohtu otsustest algas avalik debatt muudatuste üle (vt lähemalt allpool, alajaotusest „Kohtupraktika“), mis on vajalikud sideandmete kogumisel, ja kohtumenetlustes kasutamise tingimuste üle, kuid praeguse hetke seisuga ei ole poliitilist kokkulepet selles küsimuses saavutatud ja pole teada, millal ja milliseid muudatusi seadustes tehakse. Kehtiva siseriikliku õiguse kohaselt jätkub Eestis kõigi inimeste sideandmete (nn liiklusandmete) üldine talletamine sideettevõtjate poolt (ingl k data retention) – vaatamata nii Euroopa Kohtu kui ka Riigikohtu lahenditele, milles on konstateeritud selliste andmete üldise talletamise kohustuse vastuolu ELi õigusega – ning hoolimata asjaolust, et valitseb segadus selles osas, millistel juhtudel ja kuidas peaks õiguskaitseorganitel olema võimalik neid andmeid oma valdusse saada ja kasutada. Privaatsuse kaitse tagamise seisukohast on seadusandlik olukord mitterahuldav.

Kohtupraktika

02.03.2021 tegi Euroopa Kohus eelotsuse kohtuasjas nr C-746/18, milles võeti kaks põhimõttelist seisukohta Eesti siseriikliku õiguse ja praktika kohta: (i) õiguskaitseorganite juurdepääs liiklus- ja asukohaandmetele ilma, et see juurdepääs piirduks menetlustega, mille eesmärk on võitlus raske kuritegevuse vastu või avalikku julgeolekut ähvardava suure ohu ärahoidmine, on vastuolus ELi õigusega, ja (ii) riigisisesed õigusnormid, mis annavad prokurörile, kelle ülesanne on juhtida kohtueelset kriminaalmenetlust ja vajaduse korral esindada hilisemas menetluses riiklikku süüdistust, pädevuse anda ametiasutusele kriminaaluurimise läbiviimiseks liiklus- ja asukohaandmetele juurdepääsu luba, on vastuolus ELi õigusega.[6]

18.06.2021 tegi Riigikohus eelviidatud eelotsusetaotlusega seotud kohtuasjas otsuse, milles asus seisukohale, et prokuratuuri loa alusel sideettevõtjatelt nõutud liiklus- ja asukohaandmed on tõendina lubamatud ning õiguskaitseorganid ei või seni kehtinud korras selliste andmete saamiseks uusi päringuid teha.[7]

Viidatud kohtulahendid on Eesti jaoks märgilise tähendusega privaatsusõiguse kaitsel, kuid kahjuks ei ole riik siiani suutnud välja töötada ja rakendada privaatsusõiguse riive lõpetamiseks vajalikke muudatusi seadustes.

22.06.2021 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus otsuse kohtuasjas R.B. vs. Eesti, milles tuvastas IPKK artiklite 3 ja 8 rikkumise tulenevalt sellest, et Eesti riik ei suutnud tagada efektiivseid meetmeid seksuaalkuriteo ohvriks langenud lapseealise kannatanu huvide kaitsmiseks kriminaalmenetluses.[8] Lahend on oluline lapseealiste kannatanute haavatava positsiooni nõuetekohaseks arvesse võtmiseks ja selliste kannatanute vajaduste ja huvide tõhusamaks kaitsmiseks tulevikus.

Statistika ja uuringud

World Justice Project’i „Rule of Law Index 2020 uuringu tulemuste kohaselt omistati Eestile skoor 0,81 ja 10. koht riikide edetabelis[9] (tulemus on identne 2019. aasta uuringu tulemustega).

Euroopa Komisjoni 2021. aasta „Rule of Law Report“ tõi Eesti osas esile kohtusüsteemi head toimimist pandeemia tingimustes ja kõrget digitaliseeritust.[10]

„The 2021 EU Justice Scoreboard“ näitas Eesti kohtusüsteemi jätkuvat kuulumist Euroopa tõhusaimate ja kiiremaid menetlusi võimaldavate hulka.[11]

Aastatel 2020–2021 avaldati kolm olulist Riigikohtu praktika analüüsi: „Kinnisesse lasteasutusse paigutamine“,[12] „Psüühikahäirega isiku kinnisesse asutusse paigutamine“[13] ja „Välismaalaste asjad Riigikohtu halduskolleegiumi praktikas 2020: õiguste tõhusam kaitse“,[14] mis juhtisid tähelepanu vajakajäämistele vastavalt laste, psüühikahäiretega isikute ja välismaalaste suhtes kohaldatud meetmete rakendamise praktikas vastavate isikute õiguste tagamise aspektist.

Lootusandvad ja head tavad

Kindlasti väärib tunnustamist Eesti kohtusüsteemi töö efektiivne jätkamine pandeemia tingimustes, milleks olid juba varem loodud head eeldused kohtute suhteliselt hea digitaliseerituse tõttu ning mis tagati kiire kohanemisega nii õigusaktide muutmise kui praktiliste lahenduste operatiivse kasutuselevõtuga. Inimeste juurdepääs kohtupidamisele, õigus oma kohtuasja läbivaatamisele mõistliku aja jooksul ja õigus tõhusale õiguskaitsele kohtus jäid tagatuks ka ajal, mil riigis kehtis eri- või hädaolukord.

Suundumused ja tulevikuvaade

Olulisi muudatusi kohtusüsteemis ei ole ette näha ning kohtusüsteemi stabiilsust tuleb pidada positiivseks. Kohtupidamise valdkonnas on riigi tähelepanu jätkuvalt keskendunud kohtusüsteemi efektiivsusele ja menetlusaegade lühendamisele ning samal ajal on surve all kohtutele riigieelarvest eraldatavad vahendid (olulisi kärpeid on seni suudetud vältida). Sellisel lähenemisel võib pikemas perspektiivis olla negatiivne mõju õigusemõistmise kvaliteedile.

Soovitused

  • Tõhustada inimeste privaatsuse kaitset side- ja asukohaandmete säilitamise ja andmetele juurdepääsu korraldamise valdkonnas, viies Eesti siseriiklik õigus kiiremas korras kooskõlla asjassepuutuva EL õigusega.
  • Tõhustada haavatavas positsioonis olevate isikute õiguste ja huvide kaitset kohtumenetlustes nii seadusandlike kui praktiliste meetmetega.
  • Hoolitseda selle eest, et kohtusüsteemi efektiivsuse suurendamise poole püüdlemine ei tooks kaasa õigusemõistmise kvaliteedi halvenemist.

[1] Justiitsministeerium. 2020. Valitsus nimetas riigi peaprokuröriks Andres Parmase, 09.01.2020.

[2] Riigikohus. 2020. Õiglane kohtupidamine on tagatud ka artikli 15 kohaldamisel, 30.03.2020.

[3] Eesti Kohtud. 2020. Kohtud jätkavad tööd, 15.03.2020.

[4] Justiitsministeerium. 2020. Kohtud kohanesid eriolukorraga kiiresti ja hästi, 15.05.2020.

[5] Justiitsministeerium. 2021. Halduskohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (kohtumenetluse avalikkus), 29.09.2021.

[6] Euroopa Liidu Kohtu 02.03.2021. a otsus kohtuasjas nr C‑746/18.

[7] Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.06.2021. a otsus kohtuasjas nr 1-16-6179.

[8] Euroopa Inimõiguste Kohtu 22.09.2021. a otsus R.B. vs. Eesti, kohtuasjas nr 22597/16.

[9] Maailma Justiitsprojekt. 2020. Rule of Law Index. [Õiguskindluse indeks].

[10] Euroopa Komisjon. 2021. 2021 Rule of Law Report – Country Chapter on the rule of law situation in Estonia. [2021 õiguskindluse aruanne – riiklik peatükk õiguskindlusest Eestis].

[11] Euroopa Komisjon. 2021. The 2021 EU Justice Scoreboard. [2021. aasta ELi õiguse tulemustabel].

[12] Riigikohus. 2020. Kohtupraktika analüüs “Kinnisesse lasteasutusse paigutamine”.

[13] Riigikohus. 2021. Riigikohtu praktika ülevaade “Psüühikahäirega isiku kinnisesse asutusse paigutamine”.

[14] Riigikohus. 2021. Välismaalaste asjad Riigikohtu halduskolleegiumi praktikas 2020: õiguste tõhusam kaitse.

Avaldasime aruande täielikult annetuste toel. Täname kõiki eraisikutest annetajaid ja ettevõtteid.

Lühikirjeldus:

Sissejuhatav põimõppekursus, mis tutvustab mitmekesisuse ja kaasatuse valdkonda ning olulisemaid mõisteid. Kursus koosneb videotest, testidest ja harjutustest ning interaktiivsest töötoast.

Selle kursuse eesmärk on aidata mõista protsesse, mis viivad diskrimineerimiseni, suurendada teadmisi ja oskusi ning toetada osalejat kaasavamaks kasvamisel ja oma organisatsioonis mitmekesisust austava kultuuri tekitamisel. Enamasti ei ole inimeste eesmärk kedagi diskrimineerida ja meie käitumise taga on tihtipeale protsessid, millest me ise teadlikud ei ole. Selle kursusega püüame neid protsesse nähtavale tuua ja suunata sind märkama nende mõju ka kõige igapäevasematele otsustele.

Kursus koosneb 90 minutist videomaterjalist, lühikestest testidest ja mõtlemapanevatest harjutustest – see kõik on igale osalejale läbitav iseseisvalt ja omas tempos. Lisaks kuulub kursuse juurde ka interaktiivne töötuba (3h või 7h, lühemat võimalik läbi viia ka virtuaalselt), kus osalejatel on võimalus omavahel teemade üle arutleda ning ka ennast analüüsida. Töötuba võimaldab teemaga süvitsi minna ja aitab kaasa koolituse pikaajalisema mõju tekkimisele, kuna osalejad saavad harjutuste käigus kogeda ja peegeldada iseseisvalt õpitut.

Kursuse virtuaalne osa on kättesaadav AKF Learning Hubi keskkonnas ning kui soovid endale või oma organisatsioonile ligipääsu kursusele, siis saada e-mail info@humanrights.ee. Ligipääs kursusele on tasuta, töötoa läbiviimise eest on lisatasu.

 

Kursus on loodud projekti “Mitmekesisus töökohal” raames Portugali, Eesti ja Iiri partnerite koostöös. Projekti kaasrahastasid Euroopa Liit ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital. 

Lühikirjeldus:

SA Eesti Inimõiguste Keskuse 2020. aasta majandusaasta aruanne.

Lühikirjeldus:

SA Eesti Inimõiguste Keskuse 2019. aasta majandusaasta aruanne.

Lühikirjeldus:

SA Eesti Inimõiguste Keskuse 2018. aasta majandusaasta aruanne.

Ostukorv