Võtmeteemad

  • Meediamaastik on jätkuvalt mitmekesine ning sõnavabadus üldiselt kaitstud.
  • Ajakirjanduse eneseregulatsioon toimib.
  • Poliitiline surve ajakirjanduse ja valitsuse suhtes kriitiliste ajakirjanike suhtes on murettekitav, ajalehe Postimees osas on näiteid omaniku sekkumisest.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Sõnavabadus on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) 10. artiklis ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) paragrahvides 44–46. Sõnavabadus on oluline nii iseseisvalt kui ka teiste vabaduse teostamise ja demokraatia toimimise eeldusena. See sisaldab vabadust väljendada mõtteid ja levitada eri viisil informatsiooni ning õigust teavet saada. Sõnavabadusega on seotud meediat puudutavad seadused, ligipääs teabele ja andmekaitse. Sõnavabadust saab teatud olukordades ja teatud tingimustel piirata teiste õiguste (näiteks privaatsuse ja sellega seotud andmekaitse) kaitseks, julgeolekukaalutlustel, vihakõne piiramiseks või muudel põhjustel nagu ringhäälingu litsentseerimine ja muu kommunikatsioonitehnoloogia regulatsioon.

Sõnavabaduse olukord Eestis on taasiseseisvumisest saadik olnud kaunis hea. Olukord püsib üldiselt hea, kuigi käesoleva aasta jooksul – peale seda, kui ametisse asus uus valitsus, milles osalevad erakonnad on avaldanud kahtlust näiteks ajakirjandusvabaduse või inimõiguste universaalsuse suhtes – on esinenud mitmeid väljakutseid ja poliitilist survet meediale. Siiamaani on meedia suuremalt osalt suutnud survele vastu seista ja otseseid sõnavabaduse piiranguid ei ole esinenud.

Esimest korda pika aja jooksul avaldas rahvusvaheline meediaorganisatsioon Reporters without Borders (RSF; Piirideta reporterid) 2019. aasta juulis hoiatuse eesti meedia olukorra suhtes. RSF juhtis 2019. aasta 2. juulil avaldatud pressiteates[1] tähelepanu sellele, et ühe juhtiva meediagrupi omanik, kes on ka Isamaa liige, oli sekkunud ajalehe – Postimehe – toimetusse. Ta oli isiklikult valinud juhtivaid töötajaid ning muul viisil märgatavalt toetanud konservatiivset maailmavaadet lehe sisu ning sümboolika kaudu. Näiteks on ajalehe nime all on nüüd tekst „Seisame Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade“. Lisaks on Postimees loonud „Meie Eesti“ nime all leheosa, mille suhtes on ebaselge, mis ulatuses on tegemist erapooletu ajakirjandusega ja mis ulatuses arvamuslugude või tellitud sisuga. Pressinõukogu on ühe selle pealkirja all avaldatud artikli kohta maininud, et artiklis on segamini autori oletused ja uudised ilma, et autor eristab, millised on tema arvamused ja oletused ning millised on teiste asutuste (sel juhul Sotsiaalministeeriumi)  ametlikud seisukohad.[2] Leheosa erapooletuse puudumist on ka laiemalt avalikus arutelus taunitud.  Umbes samaaegselt nende sündmustega lahkusid mitmed toimetajad Postimehest, mida lehe poolt küll seletati loomuliku arenguga, aga mida mitme vaatleja poolt tõlgendatakse kui rahulolematust poliitilise suunaga.

Samas püsib Eesti meediamaastik väikese riigi kohta siiski kaunis mitmekesine, näiteks tänu sellele, et tarbitakse palju internetimeediat ja ka välismaa meediat.[3] Üldiselt on meediasektor avatud, mis ka tähendab, et seda saab ära kasutada, mida näiteks tuleb ette vene meedia kaudu levitava propaganda näol.

Seadusandlikud arengusuunad

Selles osas ei ole olulisi muudatusi toimunud, kuid valitsuse väljaütlemised tähendavad, et võib tunnistada olukorra halvenemist mingil määral, kuna varem väljendatud kavatsused teatud seadusemuudatuste suhtes on tagasi võetud. See kehtib vihakõne kriminaliseerimise kohta.  2019. aasta veebruaris eemaldas Justiitsministeerium viited kavatsusele üle vaadata vajadus vihakõne kriminaliseerida, sellega avalikult tagasi lükates Euroopa Komisjoni ettepaneku, et kõik liikmesriigid peaksid kaaluma internetis leviva vihakõne kriminaliseerimist.[4] Uus valitsus ei ole teemaga tegelenud ja pigem ollakse kriminaliseerimise suhtes arutelus negatiivsed.

Raportis käsitletud perioodil võeti vastu uus isikuandmete kaitse seadus,[5] mis jõustus 15. jaanuaril 2019. aastal ja mis tegeleb nende asjadega, mis ELi mais 2018. aastal jõustunud andmekaitsemääruse (2016/679) alusel kuuluvad siseriikliku seadusandluse alla. Siia kuulub näiteks isikuandmete töötlemine ajakirjanduslikul eesmärgil, mis on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui selleks on avalik huvi ja see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega.[6]Isikuandmete avalikustamine ei tohi ülemäära kahjustada andmesubjekti õigusi.[7] Avaliku teabe seaduses tehti 2018. aastal muudatusi näiteks veebilehe ja mobiilirakenduse pidamise nõuete sätetes, peamiselt selles, et asutused peavad ka mobiilrakendustes teavet avalikustama.[8]

Kohtupraktika

Raportis käsitletud perioodil sõnavabadusega seotud Riigikohtu otsused on seotud suhtega andmete kättesaadavuse ja isikuandmete kaitse vahel. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas 13. märtsil 2019. aastal tehtud otsuses[9] andmekaitse ja teabe kättesaadavuse vahekorda pankade ja maksehäireregistrite pidajatega seoses.[10] Kohus rõhutas, et ka õigete andmete avalikustamine maksehäireregistri pidaja koduleheküljel võib olla õigusvastane, kui isikuandmete kaitse sätteid ei ole järgitud, näiteks kuna ülemäära kahjustatakse andmesubjekti õigustatud huve ebaoluliste või asjasse mittepuutuvate andmete avalikustamise kaudu. Igal konkreetsel juhul peab kaaluma, milliseid andmeid edastada ja kas edastamise vajadus kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive. Isikuandmete töötlemisel on oluline kindlaks teha, kes on vastutav töötleja – neid võib olla rohkem kui üks.

Riigikohtu halduskolleegiumi 2018. aasta 17. oktoobri otsuses[11] mainis kohus, et avaliku teabe seadus kohustab kohalikku omavalitsust teabenõude saamisel (kuid mitte aktiivse avalikustamiskohustusena) andma andmeid kohaliku omavalitsuse töötajate tasu kohta isikustatud kujul. Tuleb kaaluda kahte põhiõigust, mis on vastandlikud: õigust saada teavet kohalikult omavalitsuselt tema tegevuse kohta (PS § 44 lg 2) ja kohaliku omavalitsuse töötajate õigust eraelu puutumatusele (PS § 26). Eri tõlgendusvõimaluste korral tuleb eelistada seda, mis tagab põhiseaduslike väärtuste kõige suurema kaitse. Silmas tuleb pidada eri sätete eesmärke, näiteks avalikustamise olulisust läbipaistvuseks ja korruptsiooni vältimiseks. Kohus märgib, et „avatud ühiskonnas on avalike rahaliste vahendite väärkasutuse ennetamisel oluline osa ka avalikkusel, sh ajakirjandusel, mida avaliku võimu enda tehtav kontroll ei saa ega suuda täielikult asendada. Nii on teabe avalikkusel oluline roll võimalike rikkumiste toimepanemisest heidutamisel ja nende ennetamisel. Kui avaliku võimu kontroll piirdub enamasti õiguspärasusele hinnangu andmisega, siis avalikkus juhib tähelepanu ka eetilistele küsitavustele.“[12]

Kolmas kaasus, mida mainin, on halduskolleegiumi 2018. aasta 22. mail tehtud otsus[13] PS § 44 lg-s 3 sätestatud põhiõiguse kohta, et isikul on õigus tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes hoitavate andmetega. Kohus selgitab, et õigus laieneb ka suhtele avaliku ülesande täitjaga ja sõltumata sellest, kuidas isik sai andmetöötlusest teada või kui ta ei olegi sellest teadlik, aga soovib mingil põhjusel teada, kas ja milliseid tema isikuandmeid haldusorgan töötleb. Õigusi saab piirata isikuandmete kaitse seaduse, eriseaduste või Euroopa Liidu otsekohalduvate õigusaktide alusel.

17. oktoobril 2017. aastal tegi Euroopa Kohus otsuse Riigikohtu poolt tehtud eelotsusetaotluses, mis käsitles küsimust, kas väidetavalt laimava internetisisu kohta saab teha kohtule kaebusi igas riigis, kus sisu kättesaadav on.[14] Euroopa Kohus vastas, et ei saa, vaid nõude tekitatud kahju osas saab esitada selle liikmesriigi kohtule, kus on tema huvide kese või teatud olukordades, kui kahju on tekkinud mujal, ka selles riigis, kus kahju tekkis.[15]

Statistika ja uuringud

Lisaks seadustele ja kohtusüsteemile on Eestis eneseregulatsioonil põhinev süsteem. Kaebusi saab esitada Avaliku Sõna Nõukogule või Pressinõukogule, lisaks ka Rahvusringhäälingu suhtes nende ajakirjanduseetika nõunikule. Trükimeediale lisaks osalevad süsteemis ka mõned ringhäälingu kanalid ning internetimeedia (Delfi). Pressinõukogu kaebuste arv püsib aastast aastasse kaunis sarnane. 2018. aastal tehti 84 kaebust ja 81 otsust (2017. aastal vastavalt 87 ja 64). 2018. aastal oli 59 õigeksmõistvat ja 22 taunivat otsust, 2017. aastal õigeksmõistvat 34 ja 30 taunivat otsust.[16] Avaliku Sõna Nõukogu tegeleb meedia eetiliste küsimustega. Aastal 2018 oli Avaliku Sõna Nõukogus kaebusi 19 – vabastavaid otsuseid 4 ja taunivaid 1.[17] Kaebuste arv oli madalam, kui eelnevatel aastatel (välja arvatud 2014. aasta). Üldiselt on inimesed teadlikud eneseregulatsiooni olemasolust, kaebusi esitada ei ole keeruline ja organid tegelevad nendele esitatud juhtumitega ettenähtud viisil.

Lootustandvad ja head tavad

Eesti seadusandlus ning eneseregulatsioon on Euroopas kehtivate reeglitega kooskõlas. Eestile omase hea tavana võib jätkuvalt mainida kõrgel tasemel ja hästi toimivat e-riiki.  Näiteks on e-riigi abil hea ligipääs teabele. Eesti on aktiivne interneti eneseregulatsiooni alal, osaledes Freedom Online Coalitionis,[18] mille eesmärgiks on luua reegleid, mis kaitsevad internetivabadust, samas olles teadlik, et sellega võivad kaasneda ka ohud.

Olulisemad avalikud arutelud

Periood alates aprillist 2019. aastal, millal astus ametisse uus valitsus, on toonud kaasa mitmeid väljakutseid sõnavabadusele ja meediavabadusele. Näiteks on eri viisidel rünnatud Eesti Rahvusringhäälingut (ERR), mille olemasolu on Euroopa õigusriikides oluline osa sõltumatust meediamaastikust, ja on seda olnud ka Eestis. 2019. aasta juunis tuli siseminister välja mõttega raha kokkuhoiuks osaliselt erastada ERR-i.[19]  2019. aasta märtsis väljendas EKRE aseesimees ja partei esindaja ERR-i nõukogus (hilisem majandusminister), et „kallutatud“ ajakirjanikke ERR-is tuleks karistada ja eetrist maha võtta.[20]

Raportis käsitletaval perioodil on palju tähelepanu saanud tuntud ajakirjanike lahkumine erinevate meediaväljaannete juurest, väidetavalt poliitilise surve tõttu. 2019. aasta aprillis lahkus Vilja Kiisler Postimehest, kui peatoimetaja avaldas erimeelsust tema EKRE-t käsitleva artikli suhtes. Samal kuul teatas Ahto Lobjakas, kes oli kaua olnud saatejuht Eesti Rahvusringhäälingu Raadio 2-s, et temale anti valida enesetsentsuuri või lahkumise vahel, kuna tema kriitika valitsuskoalitsiooni aadressil olla liiga terav.

Ka käesoleval perioodil on ühiskonnas vastuolulistel teemadel (nagu kooseluseadus ja pagulased) esinenud emotsionaalseid ja teravaid debatte (eriti interneti kommentaarides), mis pööravad tähelepanu sõnavabaduse võimalikele negatiivsetele tagajärgedele. Kuigi mitmed meediaväljaanded on loonud süsteeme ebasobivate kommentaaride mahavõtmiseks ning üritavad suhtluskultuuri parandada, on see siiski tihti ebapiisav.

Sõnavabadus tähendab ka vabadust väljendada negatiivset ja isegi teatud määral ühiskonda lõhestavat infot, kui see ei ületa piiri ja muutu vaenu ja vägivalla õhutamiseks. Oleme ka varasemates raportides maininud, et sõnavabadus toimib siis, kui on võimalik igasuguseid vaatevinkleid avaldada ja arutada. Kahjuks tähendab tihti puudulik suhtluskultuur, mida Eestis on märgata vähemalt sotsiaalmeedias, et inimesed võivad avalikust rollist hoiduda. Kahjuks ei ole selles vallas erilisi edusamme näha.

Suundumused ja tulevikuvaade

Valitsusparteide inimõigusevastased väljaütlemised ning erinevate õiguste eiramine on loonud murettekitava olukorra, mis teatud määral on analoogne sellega, mida võib näha sellistes riikides nagu Ungari ja Poola, kus järk-järgult on õõnestatud õigusriiki. See on olnud eriti edukas Ungaris, kus puudub oluline iseseisev meedia ja kus erinevalt Eestist tarbitakse vähese keeleoskuse pärast välismeediat vähe.[21] Siiamaani on Eestis püsinud kaunis elav debatt. Kodanikuühiskond on mobiliseerinud ja korraldanud inimõiguste heaks mitmeid meeleavaldusi, mida meedia on piisavalt kajastanud.


Juhtumikirjeldus

Sõnavabaduse alal on kõige huvitavamad juhtumid sel perioodil olnud seotud väidetava poliitilise survega ajakirjanikele, üritades panna neid kasutama enesetsentsuuri valitsusevastase kriitika suhtes. Tuntumad näited sellest on eelpoolmainitud Vilja Kiisler ja Ahto Lobjakas. Enesetsensuuri on alati raske objektiivselt hinnata, kuna need, kes teostavad poliitilist survet tavaliselt seda ei tunnista, vaid tuuakse esile muid põhjuseid, miks ajakirjanikud lahkuvad või neid kõrvaldatakse. Samas on raske teada, täpselt miks ja mis ulatuses ajakirjanik tunneb survet ja kui põhjendatud tema hirm on. See aga ei tähenda, et ei peaks juhtima tähelepanu enesetsensuuri ohule, kuna see on väga oluline tegur meediamaastiku vähem avatuks muutmisel.

Nii Vilja Kiisleri kui ka Ahto Lobjakase juhtumitel on mitmeid enesetsensuurile tüüpilisi jooni. Kiisler ütles, et ta otsustas lahkuda Postimehest, kuna tal oli ajakirjandus- ja arvamusvabadusest põhimõtteliselt erinev arusaam kui lehe peatoimetajal ja et see tuli esile eriti tema EKRE-kriitilise arvamusartikliga seoses. Peatoimetaja tunnistas, et oli erimeelsusi, aga et need olid stiiliküsimused ja mingit survet ei olnud.[22]

Ahto Lobjakas on ise toonitanud, et teda ei vallandatud, vaid anti valida enesetsensuuri ja lahkumise vahel. Tema väitis, et peale uue valitsuse loomist tulid temale signaalid, et kriitika loodava koalitsiooni aadressil oli liiga terav ja et ta püüdis lubamatult mõjutada poliitikat. Lobjakas ütleb, et kritiseeriti tema sõnavalikut ja soovitati olla vähem otsekohene. Soovitati ka, et ta võiks vaimse tervise huvides aega maha võtta.[23]

Mõlema juhtumi suhtes on nii, nagu enesetsensuuri puhul tavaks on, et ajakirjanike töökohtadelt lahkumist saab seletada muude asjaolude kui poliitiliselt tingitud survega, aga samas ei saa ka tõestada, et sellist survet ei ole olnud. Positiivne on, et mõlemad ajakirjanikud jätkavad tööd teistes meediaväljaannetes, mis näitab, et siiamaani on Eesti meediamaastik siiski jätkuvalt üsna vaba.


Soovitused

  • Kordame varem tehtud soovitust üle vaadata vihakõnet puudutavad seadused ning võtta menetlusse vajalikud seadusemuudatused.
  • Valitsuse liikmed peaks avalikult toetama sõnavabadust ning vaba meediat, kui olulisi õigusriigi komponente, olenemata sellest, kas meediaväljaanded toetavad nende poliitilisi vaateid või mitte.

 

[1] RSF. 2019. Editors abandon Estonia’s leading daily because of owner meddling, 02.07.2019.

[2] Pressinõukogu. 2019. Kaebus nr 901. Pressinõukogu otsus 29.05.2019.

[3] Seda võimaldab hea keeleoskus. Eesti  on nende riikide hulgas maailmas, kus kõige rohkem osatakse võõrkeeli. Eurostat. 2019. Foreign language skills statistics.

[4] Pau, A. 2019. Eesti vilistab Brüsseli nõudele kriminaliseerida vihakõne, Postimees, 08.02.2019.

[5] Riigikogu. 2019. Isikuandmete kaitse seadus. RT I, 04.01.2019, 11.

[6] Algselt sooviti kasutada “ülekaalukalt avalikku huvi” aga vahetult enne selle Riigikogus vastuvõtmist võttis valitsus eelnõu tagasi.

[7] Ibid. Paragrahv 4. Ka akadeemilise, kunstilise ja kirjandusliku eneseväljenduse tarbeks andmete töötlemine ning teadus- ja ajaloouringute jaoks töötlemine on seadusega lubatud sarnastel tingimustel.

[8] Riigikogu. 2018. Avaliku teabe seaduse muutmise seadus, RT I, 14.11.2018, 1.

[9] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.03 2019 otsus nr 2-17-1026.

[10] Endise isikuandmete kaitse seaduse alusel, vaadates millal küsimuse all olev teabe avaldamine aset leidis.

[11] Riigikohtu halduskolleegiumi 17.102018 otsus nr 3-15-3228/37.

[12] Ibid. lõik 18.

[13] Riigikohtu halduskolleegiumi 22.05.2018 otsus nr 3-15-2079

[14] Euroopa Liidu Teataja. 20.12.2012. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 1215/2012.

[15] Eurppoa Liidu Kohus. 2017. Kaasus C-194/16 Bolagsupplysningen and Ilsjan.

[16] Pressinõukogu. 2019. Statistika 2008 – 2018.

[17] Avaliku Sõna Nõukogu. 2019. Statistika 2011 – 2018.

[18] Freedom Online Coalition.

[19] Raal, K. 2019. Mart Helme: ERRi võiks koomale tõmmata ning selle raha kasutada päästjate ja politseinike palkade tõusuks, Delfi, 10.06.2019.

[20] Nael, M., Ellermaa, E. 2019. Martin Helme soovib ERR-i nõukogult “karistamist”, ERR, 28.03.2019;  Lomp, L-E., Olup, N-M. 2019.Martin Helme soovib «kallutatud» ajakirjanike eetrist maha võtmist, Postimees, 29.03.2019.

[21] The Economist. 2019. How Victor Orban hollowed out Hungary´s democracy, 29.08.2019.

[22] Krjukov, A. 2019. Vilja Kiisler lahkub Postimehest erimeelsuste tõttu peatoimetajaga, ERR, 22.04.2019.

[23] Püss, F. 2019. Ahto Lobjakas: mind ei vallandatud, anti valida enesetsensuuri ja lahkumise vahel, Delfi, 27.04.2019.

Võtmeteemad

  • Fookus on nihkunud privaatsuselt andmekaitsele, samuti praktilisuse suunas seoses isikuandmete kaitse üldmääruse jõustumisega.
  • Andmekaitse Inspektsiooni statistika näitab, et demüstifitseerimisega on kaasnenud inimeste suurem teadlikkus oma õigustest ning sellest, kuidas neid kaitsta.
  • Teravas vastuolus nii kehtiva rahvusvahelise õiguse, Euroopa Kohtu kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga jätkatakse eesti elanike sideandmete eristamatut säilitamist.
  • Eestlasi huvitab võrreldes teiste eurooplastega privaatsus üsnagi vähe.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

2019. aasta kevadel ilmunud Eesti küberturvalisuse strateegias 2019–2022 seisab, et uued e-teenused ja andmekogud ehitatakse üles arvestades turvalisuse ja privaatsuse põhimõtet (security and privacy by design). Strateegia erineb oma kahest eelkäijast selle poolest, et privaatsust ja küberturvalisust vaadeldaks ühe tervikuna ning otsitakse lahendusi, mis aitaksid praeguseks üsnagi heitlikuks muutunud e-teenuste võrgustikku harmoniseerida ning rünnete ja lekete vastu kindlustada.[1]

Strateegia valmis valdkondadevahelise koostööna Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juhtimisel. Selle koostajad tunnistatavad muuhulgas, et enamiku avaliku sektori IT-lahenduste kasutuselevõtul arvestatakse turvalisuse aspektiga, ent vastutus on detsentraliseeritud ning keskne tugi ei ole piisavalt süsteemne. Turvalisust ja privaatsust toetava arhitektuuri põhimõtte senisest tõhusamaks ja süsteemsemaks rakendamiseks on plaanis luua juhendmaterjalide süsteem arendusprotsesside kvaliteedi tagamiseks koos tagasiside- ja kontrollmehhanismiga. Samuti seisab strateegias: „vaatamata eraldiseisvatele regulatsioonidele ei ole rakendajate seisukohast andmekaitse ja infoturbe käsitlemine lahus distsipliinidena praeguseks enam ei mõistlik ega jõukohane. Seega lähtume edasiste tegevuste planeerimisel põhimõttest, et infoturbe ja andmekaitse nõuete rakendamist tuleb vaatamata eraldiseisvale regulatsioonile kohelda arendus- ja opereerimisprotsessi usaldusväärsust tagava tervikuna, püüeldes nende kooskõlalise ja holistilise rakendamise poole. See eeldab võimaldavat ja toetavat õigusruumi ja halduskorraldust.“[2]

Üldistatavalt seatakse sihiks luua avalike e-teenuste arendamises ühtlane turvalisusnõuete süsteem, mis hõlmab nii infoturbe kui andmekaitse miinimumnõudeid. Selline integreeritud lähenemine on koostoimivate andmebaaside ja infosüsteemide kontekstis ainuõige lahendus, kuid selleni jõudmine võib praktikas osutuda väga keeruliseks ning ressursimahukaks ettevõtmiseks – eriti arvestades avalike e-teenuste keerukat maastikku ning erinevate teenusepakkujate paljusust. Samuti ilmselt eeldab see senisest tihedamat sisulist koostööd Andmekaitse Inspektsiooni ja Riigi Infosüsteemide Ameti vahel.

Sarnaselt küberturvalisuse strateegiale rõhutab ka veidi hiljem avaldatud infoühiskonna arengukava, et üha suurenevate andmemahtude ja andmete laialdase ristkasutuse taustal aitab inimestel teatava privaatsusekaoga toime tulla kontrolli omamine oma andmete kasutuse üle. Muuhulgas kavatsetakse luua nii tehnoloogilised kui ka organisatoorsed tingimused selleks, et inimestel oleks alati võimalik teada ja ka suunata, kes, millal ning milleks nende riigi käes olevaid andmeid kasutab.[3]

Palju on räägitud  Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) töömahu oodatavast hüppelisest kasvust, ometi võib AKI 2018. aasta aastaraamatust järeldada, et peale andmekaitse üldmääruse jõustumist ega vahetult selle eel ei ole kuigivõrd kasvanud ei rahastus ega töötajate arv. Avaldatud statistika järgi on töömahu suurenemine aga ilmne. Viimane puudutab eriti valveametniku tööd, ettevõtete ja asutuste nõustamist; selgitustaotlustele, märgu- ja nõudekirjadele ning teabenõuetele vastamist. Ennekõike annab selline praktika aimu, et andmekaitseõiguse praktilise pöörde tulemusena on inimesed ka tegelikult muutunud teadlikumaks ja aktiivsemaks. Seda ilmselt seetõttu, et isikuandmete kaitse üldmäärus loob tugeva aluse oma andmete kaitsmiseks, küsimus on enamasti praktilises jõustamises ja siin saabki kõige paremat nõu anda AKI.

Seadusandlikud arengusuunad

2018. aasta 25. maist hakkasid kehtima isikuandmete kaitse üldmäärus[4] ja nn õiguskaitseasutuste direktiiv.[5] Esmese riiklik rakendusakt, uus isikuandmete kaitse seadus, aga jõustus alles 2019. aasta jaanuaris. Üldmäärus ja sellega kaasnenud muudatused tähendavad ühelt poolt üksikisikute õiguste tugevamat kaitset, teisalt aga senisest palju mahukamat ja ressursikulukamat administratiivset võrgustikku.

Aastaaruande formaat ei ole parim üldmääruse ümberjutustamiseks, eriti kui asjatundlikke kokkuvõtteid ja kommentaare leidub nii eesti[6] kui ka inglise keeles,[7] aga siiski tuleks välja tuua mõned üksikisiku perspektiivist olulisemad määrusega kaasnenud muudatused või täpsustused. Üldmäärus ei loo isikutele täiesti uusi õigusi, vaid laiendab ja täpsustab neid – hägusemal ja ebaefektiivsemal kujul eksisteerisid need ka varem.

Määruse järgi on andmesubjektil õigus:

– Teabele. Õigust teabele on üldmääruses oluliselt täpsustatud ning muudetud märksa lihtsamini mõistetavaks ja kergemini rakendatavaks. Andmetöötlejad (äriühingud ja organsatsioonid) peavad selgitama arusaadaval viisil, milliseid isikuandmeid ja mis eesmärgil nad koguvad. Kui andmetöötleja loob andmesubjektide kohta profiile, siis on viimasel õigus teada, mis koostatud profiilis seisab.

– Turvalisele andmetöötlusele. Üldmääruse järgi tuleb andmeid koguda ja töödelda vastavalt turvalisusnõuetele, see tähendab, et konfidentsiaalsuse tagamiseks ja lekete ärahoidmiseks peab andmetöötleja kasutusele võtma kaasaegses tehnoloogilises kontekstis asjakohased organisatoorsed ja tehnilised meetmed. Samuti lasub alates 25. maist andmetöötlejal kohustus teavitada Andmekaitse Inspektsiooni kõigist isikuandmetega toimunud rikkumistest.

– Õigus tutvuda enda kohta kogutud andmetega. Isikul, kelle andmeid töödeldakse, on õigus kontrollida nende õigsust ning andmeid vajadusel muuta või täiendada. Samuti, kui andmed ei ole enam asjakohased ega vajalikud, võib nõuda nende kustutamist.

– Selgelt on reguleeritud minimaalse andmetöötluse põhimõte, mis tähendab seda, et isik ei ole kohustatud andma enda kohta rohkem andmeid, kui mingi teenuse osutamiseks rangelt vajalik.

– Lisaks on andmesubjektidel õigus esitada vastuväiteid ja nõuda selgitusi automatiseeritud otsustusprotsesside kohta ning vajadusel inimese sekkumist neisse.

Vastuse sai ka küsimus, millise riigi jurisdiktsioonile alluvad juhtumid, kus Euroopa Liidus asuvate andmesubjektide andmeid töödeldakse mujal, kui liidu territooriumil. Üldmäärus kohaldub kõigile juhtumitele, kus töödeldakse EL-is asuvate subjektide andmeid, sõltumata töötlemise asukohast.

Isikuandemete kaitse seadus reguleerib muuhulgas erisusi  isikuandmete töötlemisel teadus- ja ajaloouuringute ning ajakirjanduslikus kontekstis. Ajakirjanduslikel eesmärkidel töötlemine oli algses eelnõus lubatud „ülekaaluka“ avaliku huvi korral. Kriitikud tõlgendasid seda väljendusvabaduse ebaproportsionaalse piiramisena ning jõustunud versiooni järgi piisab lihtsalt avalikust huvist.

Kuigi üldmääruse rakendamise järel ei ole veel koostatud ühtki siduvat õigusakti, on siiski kasvav lootus, et Eesti kavatseb siseriikliku õiguse viia kooskõlla siduva Euroopa kohtupraktika ja rahvusvaheliste kohustustega.. 2018. aasta 31. oktoobril avaldas Justiitsministeerium „Elektroonilise side seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsuse”.[8] 2016. aastal, otsuses Tele 2 Sverige, väljendas  Euroopa Kohus üheselt ja ammendavalt, et IKT teenusepakkujaid ei tohi kohustada julgeolekueesmärkidel koguma andmeid määratlemata inimhulkade kohta ning andmete kogumise aluseks peab alati olema objektiivselt põhjendatav kahtlus. Seda sõltumata olemasolevatest õiguskaitsevahenditest ja järelevalvemehhanismidest.[9]

Selle valguses mõjub väljatöötamiskavatsuse tekst võrdlemisi ettevaatlikult, seades eesmärgiks „sätestada senisest täpsemad ja selgemad kriteeriumid olukordadele, millal on lubatud sideandmeid säilitada ning hiljem neid eri liiki menetlustes kasutada, tagades seeläbi isiku eraelu puutumatuse ja isikuandmete parema kaitse“.[10]Justiitsministeeriumi hinnangul on sideandmete kasutamine eri liiki menetlustes tõendusteabe hankimisel hädavajalik, kuid samas rõhutatakse isikuandmete kaitse ning andmesubjektide õiguste olulisust. Euroopa kohtupraktika seevastu on selgelt seisukohal, et sideandmeid võivad teenuseosutajad säilitada vaid ulatuses, mis on osutatava teenuse seisukohast vajalik. Samuti jääb uurimis- ja julgeolekuasutustele alati võimalus, mis oli kättesaadav ka enne andmete säilitamise direktiivi – taotleda kohtumääruse alusel kindla teenusekasutaja andmete säilitamist (nn quick freeze). Positiivne on aga see, et kuigi ei tehta teatavaks kindlat kavatsust kaotada sideandmete säilitamiskohustus, sisaldab väljatöötamiskavatsus piisavalt täpsustusi ja muudatusi järelevalve ja õiguskaitsevahendite, juurdepääsupiirangute ja –lubade ning säilitatavate andmete olemuse osas. Oma arvamuses juhtis Eesti Inimõiguste Keskus tähelepanu sellele, et juhul kui säilitatakse otsejuurdepääsurežiim, peab side-ettevõtetel olema võimalus hinnata päringute õiguspärasust ning võimalus neid vaidlustada.[11] Samuti soovitati muuhulgas  koguda täpset statistikat  juurdepääsutaotluste kohta ning täpsustada järelevalveasutuste volitusi ning õiguskaitsemeetmeid ning seda ka rahvusvahelise julgeolekukoostöö kontekstis.

Kuigi avalikult kättesaadavaid statistilisi andmeid selle kohta, kuidas sideandmeid on seni kasutatud ja kuidas need on mõjutanud  kriminaal-, väärteo- või tsiviilkohtumenetlust, peaaegu ei leidugi, on ka siin näha arengut. Õiguskantsler hindas 2018. aastal, kas kehtiva elektroonilise side seaduse § 111 prim lõigetes 2 ja 3 loetletud andmed on Telialt , Elisalt ja Tele2-lt välja nõutud ja kas neid on kasutatud õiguspäraselt. Sealjuures on väga oluline pidada meeles, et hinnangus ei vaadeldud kriminaalmenetluse ja julgeolekuasutuste teabehanke raames tehtavaid päringuid ning põhjalikumalt analüüsiti sideandmete kasutamist tsiviilkohtumenetluses. Ilmnes, et enamasti olid päringud tehtud eesmärgipäraselt ja põhjendatult, samuti torkab silma päringute üllatavalt väike arv: väärteomenetluses tehti perioodil 2017–2018 47 päringut, tsiviilkohtumenetluse alusel 86 päringut kokku 26 kohtuasjas. Suurima murekohana tõi õiguskantsler välja praeguse korra (mille järgi kontrollib sideandmete kasutust Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet) sisulise tühisuse ja soovitas see asendada sideandmeid kasutavate riigiasutuste üldise kohustusega pidada sideandmete päringute kohta arvestust. Lisaks soovitati piiritleda väärteomenetluses sideandmete kasutamine vaid juhtumitega, kus väärtegu on pandud toime sidevahendit kasutades või selle suhtes.[12]

Jälitustegevust puudutas samuti kaitseväe korralduse seaduse muudatuste eelnõu, millega antakse Kaitseväele kaitseväe julgeolekuala kaitseks edasilükkamatul juhul kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks võimalus varjatult kontrollida isikuandmeid riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku või eraõigusliku juriidilise isiku andmekogust, kasutada variandmeid ja konspiratsioonivõtteid ning isikut varjatult jälgida. Märtsis jättis president Kersti Kaljulaid muudatuse välja kuulutamata, põhjendades seda sellega, et taoline õiguse andmine Kaitseväele on ebaproportsionaalne ja riivab oluliselt julgeolekualal viibivate tsiviilisikute põhiõigusi perekonna ja eraelu, kodu puutumatusele ning sõnumi saladusele. President juhtis tähelepanu sellele, et seadus ei määratle mõistet „varjatud jälgimine“ piisavalt selgelt, jättes jälitusasutusele niiviisi liialt laia tõlgendusruumi ja võimaluse tsiviilisikute õigusi ebaproportsionaalselt riivata.[13]

Kohtupraktika

Veebruaris esitas Riigikohus Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, mis peaks kõigi eelduste kohaselt heitma veelgi valgust sellele, kuivõrd õiguspärane on kehtiv sideandmete säilitamise ja kasutamise kord.[14] Kuigi elektroonilise side seaduse järgi aset leidnud jälitustoiminguid on tulutult proovitud vaidlustada ka teistes kaasustes, mis on puudutanud raskemaid kuriteokoosseise, otsustas Riigikohus eelotsust küsida asjas, mis puudutas pigem väiksemaid varavastaseid kuritegusid. Süüdistatava poolt toime pandud vargused tõenäoliselt rasketeks kuritegudeks ei liigitu. Kehtiva elektroonilise side seaduse (ESS-i) järgi võib siiski nõuda IKT teenusepakkujatelt metaandmete väljastamist juhtumit uuriva abiprokuröri loal. Vastuolud Euroopa Kohtu praktikaga on ilmsed. Riigikohus soovis teada, kas Euroopa Kohtu hinnangul kujutab metaandmete säilitamine ja nende jagamine riigiasutusega põhiõiguste sedavõrd rasket riivet, et see peab olema reserveeritud vaid raskete kuritegude uurimise tarbeks, sõltumata sellest, millist ajavahemikku vaadeldavad andmed puudutavad.[15] Teiseks esitatakse küsimus selle kohta, kas ligipääsetavate andmete hulk (nii mahu kui ajalise ulatuse tähenduses) on seoses uuritavate kuritegude raskusega – s.t et väiksemate andmehulkade kogumine kujutab endast väiksemat riivet ning on õigustatav ka kergemate kuritegude uurimise eesmärgil, sisult ning ajaliselt laiahaardelisemaid andmeid võib koguda aga vaid raskete kuritegudega võitlemiseks.[16] Kolmandaks huvitab Riigikohust see, kas kohtueelset menetlust juhtiv prokuratuur võib olla käsitletav sõltumatu haldusasutusena, kelle eelnevale loale ja järelevalvele peab andmetele ligipääs olema allutatud vastavalt otsusele Tele 2 Sverige.[17] Millised iganes on vastused neile küsimustele, peavad need igal juhul peegelduma ka tulevases sideandmete säilitamise, ligipääsu ja kasutamise regulatsioonis, mis on loodetavasti proportsionaalne, inimlik ja mõistlik. Vastuses Eesti Inimõiguste Keskuse päringule ütles Justiitsministeerium, et osaliselt seisab ESS-i muudatuste väljatöötamine oodatava Euroopa Kohtu praktika muudatuse taga.[18]

Statistika ja uuringud

Vaadeldaval perioodil läbi viidud uuringutest väärib mainimist Eurobaromeetri ad hoc küsitlus andmekaitse üldmääruse kohta.[19] Eesti vastajad olid ootuspäraselt digisõbralikud ja –oskuslikud, aga vaid 53% vastanutest olid midagi üldmäärusest kuulnud. Võrdluseks olgu toodud, et Rootsis oli vastav näitaja 90% ja näiteks Poolas 86%. Samas olid Eesti vastanud tõenäoliselt kõige aktiivsemad oma õiguste eest seisjad. Õigust enda kohta kogutud andmetega tutvuda oli kasutanud 39%, valeandmete parandamist oli nõudnud 36%, õigust andmete kustutamisele 25%, õigust olla kaasatud automatiseeritud otsustusprotsessidesse oli kasutanud 13% eesti küsitletutest. Eestlased olid keskmisest teadlikumad andmekaitse järelevalvest ning teadsid, kuhu rikkumiskahtluste korral pöörduda. Kui juba 2016.–2017. aasta peatükk viitas eestlaste suurele usaldavusele, siis kõne all olev uuring kinnitab seda taas – vaid 39% vastanutest tunnistas, et neid häirib, et nad ei oma kontrolli enda andmete töötlemise üle internetikeskkonnas. Võrdluseks – näiteks Iirimaal oli selleks suhtarvuks 75 ja Lätis 50. Uuringu tulemused annavad mõista, et informeeritumad grupid on küll väga aktiivsed, kuid samaaegselt on kontrastina esile kerkinud inimrühmad, kes ei oska (ega taha?) oma õigusi kaitsta. Samuti kõnelevad toodud arvud sellest, et lõhe digi- ja privaatsusteadlike ja teemast sootuks kaugenenute vahel on meil teravam kui enamikus Euroopa riikides.[20]

Suundumused ja tulevikuvaade

Üldistavalt võib öelda, et paralleelselt on toimumas kaks protsessi. Esimene viitab andmekaitse kui teema populariseerumisele –sellest annab tunnistust AKI statistika. Teine viitab aga iroonilisel kombel jälgimisühiskonna normaliseerumisele – sellest kõneleb sideandmete säilitamise korra muutmise erakordselt visalt kulgev protsess ja rahvastiku suhteliselt ükskõikne suhtumine suuremahulise jälgimise võimalikkusesse. Nagu sageli muudeski valdkondades – üksikjuhtumid tõusevad esile, ent mastaapsed ja süsteemsed ebakõlad jäävad tähelepanuta. Kui aga mitte vaadata jälitustegevuse suhteliselt liberaalset regulatsiooni hermeetiliselt eraldatuna teistest  ühiskonnas toimuvatest protsessidest, on praeguses poliitilises olukorras igati põhjust seda tõsiselt võtta.


Juhtumikirjeldus

Juhtumikirjeldus pärineb valdkonnast, mis ei ole peatükis muidu tähelepanu pälvinud, kuid mis muutub tulevikus üha olulisemaks ja kus Eestil on tänu maailma mastaabis üsnagi unikaalsele Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramule võimalus saada nii positiivseks teenäitajaks kui ka suureks andmekaitseäpardujaks.

Andmekaitse Inspektsioonis registreeriti eraisiku kaebus, mis puudutas isikuandmete väljastamist. Kaebaja oli esitanud Tartu Ülikooli genoomika instituudile taotluse enda kohta käivate andmete saamiseks, kus ta palus väljastada enda DNA kirjelduse. Genoomika instituudil puudusid aga tehnilised võimalused ja protseduurireeglid taotluse täitmiseks. Inimgeeniuuringute seaduse § 11 lg 2  kohaselt on geenidoonoril muuhulgas õigus isiklikult tutvuda tema kohta geenivaramus hoitavate andmetega. Geenivaramu selgitas, et kuna ei ole seni geenidoonoritele väljastanud nende DNA kirjelduse andmeid kujul, mida ilma erialaste teadmisteta ei ole võimalik lugeda/tõlgendada, nii-öelda algandmeid, siis puudusid Geenivaramul lõplikult kokkulepitud protseduurireeglid, milliste tehniliste lahenduste vahendusel sellised andmed geenidoonoritele väljastatakse. Samuti oli taotluse esitamise hetkel veel ebaselge, mida täpselt tõlgendada DNA kirjeldusena: kas toorandmeid, kvaliteedikontrolli läbinud kirjelduse andmeid või kirjelduse põhjal koostatud geneetiliste riskide raporteid. Pretsedendi tulemusena on Geenivaramu jõudnud järeldusele lubada tutvumist kahe viimasega, kuid esimest väärtõlgendamisohu tõttu andmesubjektile ei avaldata. Toorandmetega on võimalik tutvuda vaid kokku lepitud ekspertkonsultatsiooni raames. Andmekaitse Inspektsioon leidis, et sõltumata inimgeeniuuringute seadusest, on isikul õigus vastavalt isikuandmete kaitse seadusele ja üldmäärusele tutvuda oma geeniandmetega just endale sobival kujul ja ümbertõlgendatuse astmes, seetõttu tegi AKI Tartu Ülikooli genoomika instituudile ettekirjutuse andmete avaldamiseks.[21] See on huvitav pretsedent, kuna puudutab selliseid küsimusi nagu informeeritud nõusoleku mõistet tehnoloogiliselt keerukas ekspertteadmisi nõudvas kontekstis, isiku võimalust enda andmeid iseseisvalt tõlgendada ja ka viimasega kaasnevaid võimalikke riske.


Soovitused

  • Peatada sideandmete säilitamise kohustus kuni kavandatavate ESS-i muudatuste jõustumiseni.
  • Viia läbi ulatuslik objektiivne statistiline uurimus selle kohta, kas ja kuivõrd on seni sideandmed aidanud võidelda kuritegevuse ning julgeolekuohtudega.
  • Suurendada Andmekaitse Inspektsioonile eraldatavaid vahendeid nii, et oleks võimalik palgata tehnilisi eksperte, kes omaksid vajalikke teadmisi lõimitud andmekaitse põhimõtte järgimise kontrolliks, ja teostada järelevalvet näiteks avalike e-teenuste ristkasutuse ja avaandmete süsteemse analüüsi üle.
  • Mitte tekitada juurde riigiasutusi, kellel on võimalik laialt defineeritud tingimustel jälitustoiminguid teostada.

 

[1] Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. 2019. Küberturvalisuse strateegia 2019-2022, lk 22.

[2] Ibid, 23.

[3] Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. 2019. Infoühiskonna arengukava 2020.

[4] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679. 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/ EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus), Euroopa Liidu Teataja 04.05.2016, L 119/1.

[5] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2016/680 – isikute kaitse seoses nende isikuandmete töötlemisega politseiasutustes ja kriminaalõiguse valdkonna asutustes ning selliste andmete vaba liikumine, Euroopa Liidu teataja 27.04.2016, L 119/89.

[6] Euroopa andmekaitse reform.

[7] A guide to GDPR data privacy requirements.

[8] Justiitsministeerium. 2018. Elektroonilise side seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsus (sideandmete säilitamine ja kasutamine), 05.11.2018.

[9] Euroopa Kohus. Otsus ühendatud kohtuasjades C‑203/15 ja C‑698/15, Tele 2 Sverige and Watson and Others. 21. detsember 2016.

[10] n 8, lk 4.

[11] Eesti Inimõiguste Keskus. 2018.  Arvamus elektroonilise side seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

[12] Õiguskantsler. Elektroonilise side seaduse 111prim läigetes 2 ja 3 nimetatus andmete töötlemine

[13] Eesti Vabariigi President. 2019. Otsus nr 435 “Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse” väljakuulutamata jätmine, 07.03.2019.

[14] Euroopa Kohus. Kohtuasi C-746/18: Eelotsusetaotlus, mille esitas Riigikohus (Eesti) 29. novembril 2018 – H. K. versus Prokuratuur.

[15] Ibid.

[16] Ibid.

[17] Ibid.

[18] Justiitsministeerium. Vastus Eesti Inimõiguste Keskuse päringule. 16.09.2019.

[19] Eurobaromeeter. 2019. Eriraport 487a “Isikuandmete kaitse üldmäärus.”.

[20] Ibid.

[21] Andmekaitse inspektsioon. 2018. Ettekirjutus-hoiatus isikuandmete kaitse asjas nr 2.1.-6/18/9.

Võtmeteemad

  • Kohtuvõimu sõltumatus ja kohtute töö tõhusus on endiselt suur.
  • Paremäärmuslaste poliitilised rünnakud kohtuvõimu sõltumatuse vastu jätkuvad.
  • Viisa mitteandmist saab tulevikus kohtus vaidlustada.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

2019. aasta kevadel valitsuse moodustanud Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Isamaa erakonna koalitsioonileppes[1] kinnitati õigusriigi eest seismist ning kutselist ja sõltumatut õigusemõistmist, kuigi EKRE oli varem kutsunud üles kohtunike valitavaks ning tähtaegseks muutmisele ning muude muudatuste tegemisele justiitssüsteemis.[2] Positiivne on tasuta õigusnõustamise laiendamise, õigusabi kättesaadavuse ja ka kvaliteedi tõstmise plaan. Muret tekitab eriprokuröride nimetamine ning prokuratuuri järelevalveks parlamendi erikomisjoni loomine, mida võidakse kasutada kohtumenetluse politiseerimiseks.

2019. aasta septembri lõpus sai läbi Andmekaitse Inspektsiooni peadirektori ametiaeg. Uue peadirektori määramiseks toimunud riigisekretäri korraldatud konkursil edukaks osutunud kandidaat – endine Justiitsministeeriumi asekantsler – loobus ootamatult kaks nädalat enne ametisse asumist. Ta tegi seda enda sõnul seetõttu, et ei saanud Kaitsepolitseiameti kontrolli tulemusel riigisaladuse luba, arvatavasti sest oli jätnud Justiitsministeeriumile formaalselt teavitamata Euroopa Nõukogu eksperdina tehtud tööst.[3] Pärast uut konkurssi peadirektor leiti ning ka ametisse nimetati.[4] Ta alustas tööd 2019. aasta augusti lõpus. Segadus tõi kaasa selle, et isikuandmete kaitse üldmääruse rakendamise algperioodil ei olnud AKI-l ametisse määratud juhti.

Andmekaitse Inspektsioon ei saanud 2018–2019 eelarveperioodidel juurde töökohti ega eelarvelisi vahendeid, kuigi seoses Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruse jõustumisega sai AKI juurde olulisel määral uusi kohustusi ja pädevusvaldkondi. See tekitab küsimuse, kas AKI vastab üldmäärusega järelevalveasutusele kehtestatud nõuetele. Juba varasemates aruannetes on pööratud tähelepanu AKI sõltumatuse probleemidele, sest asutus asub Justiitsministeeriumi haldusalas ning ka neid küsimusi ei ole seni lahendatud.

Perioodi ilmestavad intensiivistunud paremäärmusliku koalitsioonipartei EKRE rünnakud õiguskaitseasutuste juhtide suhtes, mille käigus seatakse küsimuse alla nende pädevus ning lojaalsus. Kaudselt võib seda näha katsena mõjutada nende asutuste sõltumatust poliitilisest tasandist ning püüdena murendada seeläbi õigusriigi aluseid.

2019. aasta augustis toimus vahejuhtum, mille käigus rahandusminister siseministri ülesannetes ja EKRE aseesimees Martin Helme üritas ebaseaduslikult vallandada Politsei- ja Piirivalveameti peadirektorit, survestades teda vabatahtlikult ametikohast loobuma või ähvardades vastasel juhul ta vallandada.[5] Pärast peaminister Jüri Ratase sekkumist sai politseijuht siiski ametis jätkata.[6]

2019. aasta oktoobris lõppes peaprokuröri ametiaeg, aga tema uueks ametiajaks ametisse nimetamiseks või uue peaprokuröri ametisse määramiseks ei leidnud valitsus üksmeelt. Kuigi seni ametisolnud peaprokuröri jätkamist pooldasid nii konservatiivne Isamaa kui ka tsentristlik Keskerakond, seisis paremäärmuslik EKRE sellele vastu, mistõttu ei teinud justiitsminister tähtajaks valitsusele peaprokuröri nimetamiseks ettepanekut.[7]

Seadusandlikud arengusuunad

Oluline positiivne muudatus on plaanis viisadega seotud vaidlustamiste puhul. Siseminister Mart Helme esitas 2019. aasta juunis kooskõlastamisele eelnõu, mille kohaselt saab tulevikus viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise või kehtetuks tunnistamise otsust vaidlustada halduskohtus.[8] Täna on neid viisaga seotud toimingud olnud võimalik vaidlustada kahes astmes: esmalt kaevates otsuse teinud asutusele ja siis vastavalt kas Siseministeeriumile või Välisministeeriumile. Taoline olukord, kus viisaga seotud otsused kohtulikule kontrollile ei allu, ei ole Euroopa Kohtu hinnangul kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, sealhulgas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga,[9] ning Euroopa Komisjon on juba 2013. aastal algatanud Eesti suhtes rikkumismenetluse. Tõenäoselt on kehtiv olukord vastuolus ka põhiseaduse ning Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga, mistõttu on hea kui vastuolu kiirelt likvideeritakse. 

Statistika ja uuringud

Diskrimineerimist etnilise, rassilise või rahvusliku tausta põhjal õigussüsteemis hinnati 2018. aasta novembris avaldatud JUSTICIA võrgustiku esialgses vaatlusuuringus.[10] Selgus, et Eesti riiklikus statistikas ei eristata diskrimineerimist rahvuse või kodakondsuse alusel, mistõttu jääb võimalik diskrimineerimine varjatuks. Samuti on probleeme EL-i menetlusõiguse direktiivide ülevõtmisega, eelkõige, mis puudutab tõlke kättesaadavust ja kvaliteeti, samuti võib vähemusi puudutada info vähene kättesaadavus. Ekspertintervjuud kinnitasid, et vähemusi võib negatiivselt mõjutada näiteks araabia keele tõlkide puudus. Samuti peetakse välismaalasi kergekäelisemalt kohtueelse menetluse ajal kinni, sest neil ei ole Eestis perekonda või sotsiaalset võrgustikku ega ka püsivat elukohta. Alternatiive vangistusele – nagu näiteks elektroonilist jälgimist või rahalist tagatist – ei kasutata nende puhul peaaegu üldse. Venekeelse vähemuse ebaproportsionaalselt suur osakaal süüdistatud ja süüdimõistetud inimeste seas, samuti vanglates, on murettekitav, kuid võib olla selgitatud sotsiaalmajandusliku staatusega.

Kohtute aastaraamat 2018[11] käsitles põhjalikult kohtute sõltumatust, eelkõige rahvusvaheliste standardite nagu Veneetsia komisjoni ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginedes. Aastaraamat sisaldab ka statistilist ülevaadet kohtute tegevusest.

Ekspertide hinnangutel põhinev World Justice Project Rule of Law Index tulemuste järgi oli Eesti 2019. aastal 126 riigist 10. kohal ning oma regioonis (EL, EFTA ja Põhja-Ameerika) 9. kohal 24 riigist.[12] Üldiselt on tsiviilõiguse valdkonnas Eesti näitaja parem kui regiooni keskmine näitaja, kohati isegi tunduvalt parem (näiteks vähese korruptsiooni, diskrimineerimise või valitsuse mõju osas). Kriminaalõiguse valdkonnas on tulemused üldiselt ka head, ent regiooni keskmisest on madalam õigeaegne ja tõhus kriminaalkohtumenetlus.

World Justice Project avaldas 2019. aastal ka esmakordselt Global Insights on Access to Justice’i, mis põhineb 2017. aastal läbiviidud küsitluse tulemustel.[13] Eesti olukorda iseloomustab see, et õiguslikke probleeme kogetakse eelkõige elamispinna, tarbijakaitse, raha ning võlgnevuse ning avalike teenuste valdkondades. 61% teadis, kust õigusliku probleemi korral abi saada ning 27% said abi, kuigi enamik said seda sõbralt või pereliikmelt (53%), advokaadi või juristi poole pöördus abi saamiseks 37%. Oma probleemile said täieliku lahenduse 44% ning see võttis aega keskmiselt 7 kuud. Samas koges 46% õigusliku probleemiga seoses teatud kannatusi, näiteks füüsilist, või stressiga seotud haigust (33%) või kaotas töö ja pidi kolima (27%). Riikide võrdlus näitab, et suuri erinevusi sarnaste riikidega ei ole.

Kohtuvõimu tunnetatud sõltumatust uurinud Eurobaromeetri küsitluse tulemuste kohaselt ei oska Eesti ettevõtjad kohtusüsteemi sõltumatust hinnata.[14] 48% vastas, et ei tea, 39% hindas sõltumatust heaks ning 13% halvaks. Ettevõtjate apaatsust on raske selgitada, eriti kuna „ei tea“ vastanute arv suurenes 12 protsendipunkti võrra võrreldes eelmise sarnase uuringuga.

Õiguskantslerile kaevati kohtunike peale paarikümnel korral, selgub tema aastaülevaatest 2018-2019.[15] Ühtegi distsiplinaarmenetlust õiguskantsler kohtunike suhtes siiski ei algatanud, sest materjalidega tutvudes ei tekkinud tal kahtlusi kohtunike erapooletuses ega tuvastanud ta muid rikkumisi, mis ei puuduta lahendi sisulist lahendamist.

Kohtupraktika

Euroopa Inimõiguste Konventsiooni kuuendat artiklit puudutavaid kohtulahendeid oli Euroopa Inimõiguste Kohtus ainult üks. Lahendis Liblik jt vs. Eesti leidsid nn maadevahetuse kohtuprotsessides süüdistatud kaebajad, et nende kriminaalmenetlus oli ebamõistlikult pikk.[16] Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et menetlus oli tõesti märkimisväärselt pikk, jäädes sõltuvalt kaebajast kuue aasta ja kaheksa kuu ning kaheksa aasta ja üheksa kuu vahele. Siiski ei leidnud kohus, et Eesti oleks rikkunud konventsiooni artikli 6 esimest lõiget, kuna tegemist oli keerulise kohtuasjaga, mis hõlmas peitkuritegusid ning kõrgetasemelist konspiratsiooni. Ametiasutused tegutsesid kohase hoolsusega ning kohtumenetluse käigus ei esinenenud seisakuid ja viivitusi. Kohtulahend annab eeldatavalt Eesti õiguskaitseorganitele kindluse, et ka keerulisi ja varjatud korruptsioonijuhtumeid saab uurida kooskõlas inimõigustega, isegi kui menetlus kaua aega võtab.

Avalikud arutelud

Paremäärmusliku EKRE poliitikute rünnakud kohtuvõimu vastu jätkuvad, mis võib hakata ohustama õigusriiklust. Näiteks 2018. aasta jaanuaris ütles erakonna asejuht Martin Helme ajakirjandusele, et Eesti kohtusüsteem „tuleks maatasa lammutada ja nullist pihta hakata.“[17] Ka valitsuses on jätkatud kohtuvõimu ründavat kõnepruuki. 2019. aasta juulis Postimehele antud videointervjuus selgitas rahandusminister Martin Helme, et Eesti ei peaks kuuluma ka Euroopa Inimõiguste Konventsiooni liikmete hulka, sest „tegelikult ei tohiks Eesti kohtusüsteemist kõrgemal üldse mingit kohtuinstantsi olla.“[18] Samas intervjuus kritiseeris ta ka Riigikohust, viidates lahenditele, mida kohus on teinud samasooliste paaride õigustega seotud asjades. Lisaks kohtutele on EKRE surve alla sattunud ka teised riigiinstitutsioonid, nagu prokuratuur ja politsei.

Suundumused ja tulevikuvaade

Suuremaid muudatusi kohtuvaldkonnas lähiaastatel tõenäoliselt oodata ei ole, kui paremäärmusliku erakonna EKRE radikaalset reformikava teostama ei asuta. Jätkuvalt on teemadeks kohtusüsteemi tõhus ja tulemuslik toimimine.

Soovitused 

  • Lõpetada valitsuse liikmete rünnakud kohtuvõimu sõltumatuse vastu.
  • Pöörata tulevikus senisest enam tähelepanu eelarvamuste ja negatiivsete hoiakute mõjule õigussüsteemis ning uurida võimalikku institutsionaalset diskrimineerimist õigusmõistmisel ja sellele juurdepääsus.
  • Võtta vastu seaduseelnõu, millega nähakse ette viisa vaidlustamise puhul kohtusse pöördumise võimalus.

 

[1] Vabariigi Valitsus. 2019. Eesti Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ning Isamaa Erakonna valitsusliidu aluspõhimõtted 2019-2023.

[2] Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. 2018. EKRE volikogu avaldus: Eesti vajab vabaduse, õigluse ja demokraatliku õigusriigi toimimiseks justiitsreformi, 3.06.2018.

[3] Eylandt, O. 2018. Saatuslikud 10 000 eurot. Aavik kahtlustab, et jäi andmekaitse juhi kohast ilma näpuvea tõttu, Eesti Päevaleht, 2.10.2018.

[4] Justiitsministeerium. 2019. Valitsus nimetas andmekaitse inspektsiooni peadirektoriks Pille Lehise, 16.05.2019.

[5] Jaagant, U. 2019. Helme üritas võimupiire ületades politseijuhti vallandada, Postimees, 16.08.2019.

[6] Krjukov, A. 20199. Helme ja Vaher kinnitasid koostöö jätkumist, ERR, 22.08.2019.

[7] Kuus, I. ja Merilin, P. 2019. Aeg ei esita Perlingu kandidatuuri uueks ametiajaks, ERR, 23.10.2019.

[8] Siseministeerium. 2019. Välismaalaste seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu (viisa vaidlustus), 12.06.2019.

[9] Euroopa Liidu Kohus. C‑403/16 El Hassani, 13.12.2017.

[10] JUSTICIA European Rights Network. 2018. Disparities in Criminal Justice Systems for Individuals of Different Ethnic, Racial, and National Background in the European Union: A comparative report of the scoping study.

[11] Parmas, A., Parrest, N., Uritam, S. 2019. Kohtute aastaraamat 2018.

[12] World Justice Project. 2019. WJP Rule of Law Index: Estonia.

[13] World Justice Project. 2019. Global Insights on Access to Justice: Estonia.

[14] Euroopa Komisjon. 2019. Flash Eurobarometer 475: Perceived independence of the national justice systems in the EU among companies.

[15] Õiguskantsler. 2019 Õiguskantsleri aastaülevaade 2018/2019.

[16] Euroopa Inimõiguste Kohus. Liblik jt vs. Eesti.

[17] Pihl, K. 2019. Martin Helme: mul puudub kohtusüsteemi vastu igasugune respekt, ERR, 17.01.2018.

[18] Mõttus-Leppik, E. 2019. Martin Helme saates «Otse Postimehest»: Jürgen Ligi võiks seppuku teha, Postimees, 2.07.2019.

Võtmeteemad

  • Õiguskantsler ja Riigikohus tuvastasid liiga pikki kinnipeetavate kartserikaristusi ning soovitavad pikki kartserikaristusi järjestikusele täitmisele mitte pöörata.
  • Õiguskantsler tuvastas lubamatut ohjeldusmeetmete rakendamist psühhiaatrilist abi osutavates asutustes.
  • Eestis kehtib alates 1. oktoobrist 2017 suitsetamise keeld kõikides vanglates.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Eeskätt seostatakse EIÕK artiklit 3 puudutavat praktikat kinnipeetavate õigustega. Selles valdkonnas tõstame esile strateegilise arengudokumendi „Kriminaalpoliitika põhialused kuni aastani 2030 eelnõu“.[1] Eelnõus seatakse üheks eesmärgiks kinnipeetavate inimväärikas kohtlemine: „muuta vangla ja kriminaalhooldus taasühiskonnastamise keskseks institutsiooniks, kus kinnipeetavaid koheldakse inimväärikalt ja täiskasvanulikult.“ Senised kriminaalpoliitika arengusuunad olid kindlaks määratud kuni aastani 2018,[2] milles aga kinnipeetavate inimväärikat kohtlemist ei nimetatud. Planeeritavaid täiendusi kriminaalpoliitika vallas saab märkida kui positiivset arengut artikli 3 vaatepunktist.

Aruandeperioodil tegi õiguskantsler kontrollkäigu Viru Vanglasse,[3] kus tuvastas, et vangla rakendas järjest pikki kartserikaristusi ja karistas kartseriga ka alaealisi. Õiguskantsleri hinnangul ei tohiks täiskasvanute ühe kartserikaristuse pikkus olla pikem kui 14 ööpäeva ja alaealistel pikem kui 3 ööpäeva. Veelgi parem oleks, kui alaealistele kartserikaristust ei määrataks. Kartserikaristuste kandmise vahele tuleb jätta mõistlik ajavahemik, kui karistuse aega koguneb üle 14 päeva. Sellisele seisukohale on varem asunud ka Riigikohus, leides otsuses nr 3-15-3133, et kinnipeetaval peab erinevate kartserikaristuste kandmise vahele jääma mõistlik arv päevi avavanglas.[4]

Õiguskantsler osundas ka vajakajäämistele psühhiaatrilist abi osutavates asutustes. Õiguskantsler tõi välja, et patsientide ohjeldamine tuleb vormistada nii, et dokumentides märgitaks iga kord ära ka ohjeldusmeetme rakendamise ning selle jätkamise põhjendus. Ohjeldamise jätkamist peab arst eraldi põhjendama, ei piisa üksnes patsiendi ohjeldamisele eelnenud käitumise kirjelduse kordamisest.[5] Ühtlasi leidis õiguskantsler Pärnu-Jaagupi Hoolduskodu kontrollkäigu järel, et klientide mehaaniline ohjeldamine liikumise ja liigutuste ulatuse piiramise eesmärgil ei ole üldhooldusteenusel lubatud. Personali hõivatuse ja nappusega ei saa õigustada inimese liikumisvabaduse õigusvastast piiramist. Kui inimese terviseseisund vähegi võimaldab, peab ta saama kasutada tualetti või potitooli. Töötajate ülesanne on klienti selles aidata. Mähkmete kasutamine juhul, kui patsient on abistaja toel võimeline kasutama potitooli, riivab inimväärikust.[6]

Seadusandlikud arengusuunad

3. oktoobril 2017. aastal keelati kõikides Eesti vanglates suitsetamine. Suitsetamiskeelu eesmärk on kaitsta vangide ja vanglateenistujate tervist, aidata suitsetajal sõltuvusest vabaneda, säästa riigi ressursse ja tagada vangla julgeolek.[7] Keelu kehtestamine tõi kaasa mitmete kinnipeetavate pahameele – ühes tänaseks Riigikohtusse jõudnud kaasuses on kinnipeetav viidanud ka piinavale kohtlemisele.[8] Vanglateenistus on seisukohal, et Eesti on keeldu rakendades lähtunud sellest, et nii põhiseaduse, EIÕK kui ka EIK seisukohtade järgi on riik kohustatud tagama vangide ja vanglateenistujate kaitse passiivse suitsetamise eest.[9] Absoluutse suitsetamise keelu rakendamise puhul tõstatub siiski küsimus, kas tervisekaitse eesmärkide saavutamine ei ole võimalik meetmete abil, mis riivaksid kinnipeetavate õigust suitsetamisele vähem.

Kohtupraktika

EIK tegi aruandeperioodil kokku kolm Eestit ja EIÕK artikli 3 kohaldamist puudutavat lahendit, millest artikli 3 rikkumise tuvastas ühel korral.

Lahendis Jatsõšõn vs. Eesti[10] hindas EIK, kas kinnipeetavale tagatud tingimused vangla saatebussis vedamiseks olid inimväärikust alandavad. Kinnipeetav viibis saatebussis kokku 20 minutit, sest vangla väravani jõudes loobus kinnipeetav planeeritud sõidust matustele. Kinnipeetavale oli saatebussis tagatud 0,51 m2 vaba ruumi ning metallalusele kinnitatud plastikiste, kuid puudusid turvavöö ja käepidemed. EIK selgitas, et EIÕK artikli 3 rikkumist ei saa hinnata võttes arvesse ainult kinnipeetavale tagatud ruumi pindala, vaid ka muid transportimisel tagatud tingimusi. EIK leidis sarnaselt Eesti kohtutega, et kinnipeetavale tagatud ruum oli võrreldav sellega, mis on nõutav isikute transpordiks, kes ei ole kinnipeetavad. Asjaolu, et saatebussis puudus turvavöö, ei kujuta endast veel EIÕK artikli 3 rikkumist ning ka Eesti siseriikliku õiguse järgi ei ole nõutav, et kõikides sõidukites on turvavööd. Ühtlasi viibis kinnipeetav saatebussis üksnes lühikest aega. EIK ei tuvastanud artikli 3 rikkumist, sest kinnipeetava kohtlemine ei vastanud artikliga 3 nõutavale raskusastmele.

Lahendis Nikitin jt vs. Eesti[11] väitsid kokku 7 kaebajat, et neid hoiti Tallinna Vanglas ebainimlikes ja alandavates tingimustes. Viidatud lahend puudutab veelkord põrandapinna minimaalset suurust ja isikutele artikli 3 rikkumise eest mõistetud mõistlikku hüvitist. EIK rõhutas taaskord, et väärkohtlemine peab saavutama teatud minimaalse tõsiduse, et langeda EIÕK artikli 3 kohaldamisalasse. See miinimumlävend sõltub kaasuse asjaoludest, nt kohtlemise kestus, füüsilised ja vaimsed mõjud, mõnel juhul ka isiku sugu, vanus ja terviseseisund. Miinimumlävendi täidab tavaliselt reaalne kehaline vigastus või tugev füüsiline või vaimne kannatus. Eelnimetatud asjaoludee puudumisel võib artikli 3 kohaldamisalasse kuuluda ka isikut alandav kohtlemine, kui näidatakse üles austuse puudumist või vähenemist isiku inimväärikuse vastu või tekitab selline kohtlemine hirmu, ängistust või alaväärsust, mis võib murda isiku moraalse ja füüsilise vastupidavuse. EIK tuvastas, et kinnipeetavaid peeti Tallinna Vanglas pikka aega väiksemas kui 3 m2põrandapinnaga ruumis. Selline kinnipidamine on põhjustanud kinnipeetavale raskusi, on ületanud kinnipidamisega vältimatult kaasneva kannatuse ning selle tõsidus ületab artikli 3 kohaldamisalasse kuulumise miinimumlävendi. EIK tuvastas artikli 3 rikkumise. EIK järeldust ei mõjutanud asjaolu, et kinnipeetavatele võimaldati üks tund päevas vabas õhus liikumist koos oma kongikaaslastega.

EIK hinnangul olid Eesti kohtute välja mõistetud hüvitised artikli 3 rikkumise eest väikesed (suurusjärgus 100–1100 eurot). Kusjuures, Eesti kohtupraktikas on ebainimliku kohtlemise või inimväärikust alandatavate tingimuste eest mõistetud hüvitised enamasti vahemikus 100 kuni 1000 eurot. Kaebaja Nikitin viibis ebainimlikes tingimustes kokku 2 aastat, kuid Eesti kohtu hinnangul oli kohane hüvitis 250 eurot. EIK suurendas nimetatud hüvitist märkimisväärselt ning mõistis artikli 3 rikkumise eest välja 8000 eurot. Analoogselt mõistis EIK ka teistele kaebajatele välja tunduvalt suuremad hüvitised (suurusjärgus 4575 kuni 9975 eurot). Kohtulahendi valguses võib edaspidi eeldada kohtusse pöördumise kasvu seoses ebainimliku kohtlemise ja inimväärikuse riivete eest mõistetud/mõistetavate hüvitiste suurustega.

Kaasuses A.T. vs. Eesti[12] kaebas kinnipeetav meditsiiniliste uuringute läbiviimisel talle rakendatud meetmete üle. Kaebaja hinnangul oli haiglavisiidil vanglariietuse ning käe- ja jalaraudade kandmine ebainimlik ja alandav, näidates teda avalikkusele kui kinnipeetavat. Kaebaja hinnangul olid tema suhtes rakendatud meetmed ebaproportsionaalsed, sest ta ei olnud kunagi püüdnud põgeneda. EIK leidis, et käeraudade kasutamine ei too tavaliselt kaasa artikli 3 rikkumist, kui käeraudu on kasutatud seoses õiguspärase kinnipidamisega ning see ei too kaasa jõu kasutamist või mõistlikult vajalikust suuremat avalikkusele näitamist. EIK võttis arvesse, et kaebaja ei austanud vanglarežiimi, oli agressiivne ning võimeline ründama teisi ja kahjustama iseennast. Asjaolu, et kaebaja ei olnud varem proovinud põgeneda, ei omanud tähtsust, sest oluline oli temast lähtuv oht teistele ja iseendale. EIK ei tuvastanud mingeid tervisega seotud asjaolusid, mis oleksid välistanud ohjeldusmeetmete kohaldamise. Seega ei tuvastanud EIK artikli 3 rikkumist.

Riigikohtu praktika suund on pöördunud varasemalt populaarselt teemalt – kinnipeetavate „põrandapinna vaidlustelt“ küsimustele kartserikaristuste täitmisest, vanglas suitsetamisest ja kinnipeetava õigusest arstiabile. Suuresti saab seda seostada endise Tallinna Vangla sulgemisega 2018. aastal, kus ebapiisava põrandapinna probleemid tingis vangla ülerahvastatus.

Kohtuasjas nr 3-15-2943[13] hindas Riigikohus, kas kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristusena 518 ja 236 päeva pikkune kartserisse paigutamine on õiguspärane, kui kartserikaristus pööratakse järjestikusele katkematule täitmisele. Kinnipeetava sõnul oli tegemist ebainimlike vangistustingimustega. Riigikohus leidis, et ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul tuleb eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud vangistusseaduses sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Seega, kohtupraktikast tuleneb, et 45 päeva ületav kartserikaristus ei ole kooskõlas EIÕK artikli 3 nõuetega, sest isiku inimväärikus saab kahjustatud.

2017. aastal Eesti vanglates suitsetamise keelamine tõi kaasa kohtusse pöördumise arvu kasvu seoses kinnipeetavate õigusega vanglaterritooriumil suitsetada. Haldusasja 3-18-253 kohaselt oli kinnipeetava hinnangul suitsetamise keeld põhiseaduse vastane, diskrimineeriv ja piinav.[14] Haldusasjas 3-17-2610 viitas kinnipeetav nikotiini puuduse piinavale mõjule.[15] Kummaski lahendis ei jõudnud Riigikohus suitsetamise keelu sisulise aruteluni, sest keskendus kaebuse esitamise formaalsetele eeldustele. Suitsetamise keelu analüüsil leidis Riigikohus lahendis nr 3-18-65,[16] et kohtud ei tohiks määruskaebust tagastada, vaid peaksid siiski kaebaja õiguste kaitseks menetlema sisuliselt nimetatud küsimust. Kuigi Riigikohtu hinnangul ei olnud määruskaebuse tagastamine põhjendatud, jättis Tartu Ringkonnakohus määruskaebuse sisuliselt siiski menetlemata, leides, et kaebetähtaeg oli ületatud.

Tsiviilasjas nr 2-15-18182 analüüsis Riigikohus kinnipeetava õigust meditsiinilisele abile ehk kinnipeetava kohtlemist kooskõlas EIÕK artikliga 3. Andes hinnangut sellele, milline peab olema mõistlik aeg patsiendile operatsiooni tagamiseks, ei ole Riigikohtu sõnul oluline lähtuda mitte niivõrd ajast, mille jooksul ei ole operatsiooni võimaldatud, vaid andmetest, mis võimaldavad võrrelda kõnealuse operatsiooni kättesaadavuse aega operatsioonijärjekorra alusel nii vanglas kui ka vabaduses. Riigikohus leidis, et artikkel 3 ei taga kinnipeetavale paremaid tingimusi kui vabaduses viibivatele isikutele. Riigikohus viitas asjakohasele EIK praktikale, mille järgi artiklit 3 ei saa tõlgendada nii, et see tagab kinnipeetavale õiguse samalaadsele meditsiinilisele teenindusele kui parimates tsiviilhaiglates.[17]

Statistika ja uuringud

2018. aasta sügisel viidi läbi Justiitsministeeriumi tellitud uuring kinnipeetavate hinnangutest vangla sisekliimale.[18] Uuringust selgub, et kinnipeetavad hindavad inimlikkust ja individuaalsusega arvestamist 1-5 punkti skaalal 2,75 punktiga. Tähelepanuväärne on, et 40% küsitlusele vastanutest arvab, et teda ei kohelda inimlikult ja 53% tunneb, et teda koheldakse vanglas mõnikord alandavalt.

Karistusseadustiku § 324 sätestab, et kinnipidamiskoha ametniku poolt kinnipeetava, arestialuse, vahistatud või kainenema toimetatud isiku inimväärikuse teadvalt alandamise, diskrimineerimise või tema õiguste teadvalt ebaseadusliku piiramise eest ametiseisundit ära kasutades, kui puudub käesoleva seadustiku §-s 2901 sätestatud süüteokoosseis, karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Justiitsministeeriumi iga-aastase raporti „Kuritegevus Eestis“ kohaselt registreeriti Eestis 2018. aastal kümme KarS §-le 324 vastavat kuritegu.[19] See arv on viimase 13 aasta kõrgeim.

Vähemalt osalist lahendust ülal mainitud probleemidele võib näha selles, kui suureneb vanglaametnike arv Eesti vanglates.


Juhtumikirjeldus:

Kinnipeetav viibis vanglas 1,5 aastat ülerahvastatud kongis, kus tal oli vähem kui 3 m2 isiklikku pinda. Kongi oli ta lukustatud päevaks ja ööks, ainus võimalus kongist väljuda oli viibida iga päev 1 tund õues 15 m2 territooriumil. EIK tuvastas artikli 3 rikkumise ning selgitas, et sellistes tingimustes kinnipidamise aeg oli juba iseenesest liiga pikk, mistõttu muud asjaolud – nagu kinnipeetava piisav võimalus kongist väljaspool liikuda – ei vaja isegi kaalumist.


Soovitused

  • Kinnipeetavate kartserikaristuste täitmisele pööramisel arvestada kartseris viibimise järjestikust kestust, vajadusel võimaldada mõistlik arv päevi vangla tavatingimustes viibimiseks, sätestada vastav põhimõte vangla korraldust reguleerivas õigusaktis, mille järgimine vähendaks EIÕK artikli 3 rikkumisi
  • Psühhiaatrilist abi osutavates asutustes järgida, et mähkmeid ei kasutataks patsientidel, kes on ise võimelised käima tualetis või potitoolil
  • Psühhiaatrilist abi osutavates asutustes järgida, et ohjeldusmeetmeid ei rakendataks üldhoolduspatsientidele, ning et erihoolduspatsientide ohjeldusmeetmete rakendamine ei piiraks õigusvastaselt nende liikumisvabadust

 

[1] Justiitsministeerium. Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030.

[2] Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018.

[3] Õiguskantsler. Viru Vangla kontrollkäigu kokkuvõte, 07.08.2019.

[4] Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2017 otsus nr 3-15-3133, p 18.

[5] Õiguskantsler. Aastaülevaade 2018.

[6] Õiguskantsler. Pärnu-Jaagupi Hooldekodu kontrollkäik, 13.08.2019.

[7] Vanglateenistuse aastaraamat 2018, lk 36.

[8] Riigikohtu halduskolleegiumi 28.06.2019 määrus nr 3-18-253, p 2.

[9] Vt viide 8, lk 37.

[10] Euroopa Inimõiguste Kohtu 30.01.2019 otsus Jatsõšõn vs. Eesti, nr 27603/15, p 36-45.

[11] Euroopa Inimõiguste Kohtu 24.06.2019 otsus Nikitin jt vs. Eesti, nr 23226/16 ja 6 teist.

[12] Euroopa Inimõiguste Kohtu 13.11.2018 otsus A.T. vs. Eesti, nr 23183/15. Samas kaasuses palus kaebaja tuvastada ka tema õiguste rikkumise EIÕK artiklite 6 ja 8 alusel, kui ta käis lastehaiglas vaatamas oma vastsündinud tütart. Nimetatud ulatuses rahuldas EIK avaldaja kaebuse.

[13] Riigikohtu halduskolleegiumi 04.06.2018 otsus nr 3-15-2943, p 19.

[14] Riigikohtu halduskolleegiumi 28.06.2019 määrus nr 3-18-253, p 2.

[15] Riigikohtu halduskolleegiumi 07.06.2019 määrus nr 3-17-2610, p 9.

[16] Tartu Ringkonnakohtu 23.10.2018 määrus haldusasjas nr 3-18-65.

[17] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.03.2019 otsus nr 2-15-18182, p 13.

[18] Justiitsministeerium. 2018. Vanglate sisekliima uuring: Kinnipeetavate küsitlusuuring Tallinna, Tartu ja Viru vanglates, lk 44.

[19] Justiitsministeerium. 2018. Kuritegevus Eestis 2018, lk 72.

Eestis on inimõigustega taasiseseisvumisest saadik komplitseeritud lood olnud. Pärast seda, kui selgus, et inimõigused piiravad riigi tegutsemisvabadust, eriti tundlikes valdkondades nagu rahvussuhted, võis täheldada nende minimaalsel tasemel, üpris formaalset juurutamist. Asjale ei aidanud kaasa Venemaa kohati ülespuhutud rünnakud siinsete venelaste õiguste kaitsel. Samuti tegid omalt poolt vea ka need, kes käsitlesid inimõigusi kui välismaiseid väärtusi, millega peame rahvana leppima, kui soovime Euroopasse tagasi integreeruda.

Nii ongi juhtunud, et formaalselt paistab Eesti tänaseks inimõiguste musternäitena. Eesti Vabariik on liitunud peaaegu kõigi inimõiguste alaste konventsioonide ja lepingutega (oluline erand on kodakondsusetust puudutavad konventsioonid). Eesti annab igal aastal aru kümnetele ja kümnetele rahvusvahelistele monitooringumehhanismidele, ning ka riigi sees pole asjadega kuigi halvasti, kui seadusi vaadata. Oma saatusekaaslastega võrreldes on Eesti selles mõttes olnud kahtlemata edulugu.

Samas tekib küsimus, kuivõrd inimõigused väärtustena on siiski juurdunud, kui vaadata pealispinna alla. Kas inimõiguste õiguslik ja formaalne aktsepteerimine on tähendanud ka sisulist inimõigustel põhinevat kultuuri? Siin on ühemõtteliselt jaatavalt keerulisem vastata. Totalitaarses ühiskonnas elamine ja demokraatliku riigi kasvuraskused on jätnud tahes-tahtmata oma jälje.

Viimasel aastakümnel on inimõiguste vaidluspunktid Eestis muutunud üpris sarnaseks nendega, mida elatakse läbi mujal maailmas. Seksuaal- ja soovähemuste ning naiste võrdsete inimõiguste saavutamine ja vastulöögid sellele, samuti rändega seotud inimõiguste küsimused on ka siinsetes avalikes aruteludes võtnud palju ruumi. Samuti on ka Eestis valimistel edu saavutanud poliitiline jõud, mis seab kahtluse alla paljud senised saavutused ning ei pea kohtuvõimu või ajakirjanduse sõltumatuse ründamist enam tabuks.

Seda mõnevõrra skisofreenilist olukorda näitab ka käesolev aruanne. Ühest küljest on mitmes valdkonnas toimunud aeglane edasiminek inimõiguste parema kaitse suunas. Nii on õiguskantsler saanud olulise rolli inimõiguste kaitse asutusena ja puuetega inimeste konventsiooni järelevalvemehhanismina. Suurenenud on teadlikkus isikuandmete kaitsest ning ka meie aruannetes pidevalt ette heidetud poliitilise välireklaami keeld on kaotamisel. Teisalt on kevadel alustanud valitsus välistanud edasise osalemise pagulaste ümberasustamises ning vaenukõne ja -kuritegevuse levikut pole piirama asutud. Enamikes valdkondades siiski olulist halvenemist ega parenemist toimunud ei ole.

EKRE valitsusse asumine ning juba enne seda levitatud vastandav retoorika on siiski jätmas oma jälge. Õõvastav retoorika ja sisu mõjutavad tahes-tahtmata kogu Eesti ühiskonda ning seetõttu on näha ohukohti inimõiguste kaitsele. Need jagunevad eelkõige kaheks: esmalt ohustatakse inimõiguste universaalsust, neid proovitakse ümber defineerida ning nõrgestatakse inimõigusi kaitsvaid sõltumatuid institutsioone. 

Inimõigused on oma olemuselt universaalsed, see tähendab, et nad rakenduvad kõigile ja igal pool maailmas. Eestis on paraku olnud näha katseid inimõigusi ümber defineerida enamuse õigustena (näiteks vene vähemuse keeleküsimustes on viidatud olematule inimõigusele rääkida eesti keelt) ning välistada näiteks seksuaal- ja soovähemusi inimõiguste kaitsest. Samamoodi toimub üpris kergekäeliselt migrantide ja kurjategijate inimõiguste piiramine, suuri probleeme oma õiguste reaalse kasutamisega on ka puuetega inimestel.

Rünnakud õigusemõistmise sõltumatuse, vaba ajakirjanduse ja inimõiguste kaitsjate vastu on samuti murettekitav nähtus. See seab nad uude olukorda, kus nad peavad oma rolli selgitama ja kohati ka õigustama. Ajakirjanike, kohtunike, inimõiguslaste ja opositsioonipoliitikute ähvardamine tekitab väikses ühiskonnas lihtsalt hirmuõhkkonna, kus väärtustele kindlaks jäämine on raske.

Inimõigused Eestis pole veel kriisis. Aga ohumärgid, mida ka aruandes välja toome, peaksid kõiki neid, kes inimõigusi oluliseks peavad, mõtlema panema. Ükskõik, mis valdkonnas inimõiguste eest seista — poliitikas, ajakirjanduses, riigi või kohaliku omavalitsuse ametkondades, vabaühendustes, koolides, noortekeskustes, kultuuriasutustes, ettevõtetes või mujal — on hädavajalik senisest enam tegeleda inimõiguste kultuuri juurutamisega. See tähendab inimõiguste käsitlemist mitte ainult põhiseaduslike või rahvusvaheliste kohustuste või nõuetena, vaid osana meie ühiskonna alusväärtustest. See tähendab oma tegevuse paremat mõtestamist inimõiguste raamides. See tähendab enese ja teiste harimist inimõiguste vallas arusaadavas keeles ja viisidel. See tähendab inimõiguste eest seismist ka siis, kui see ei ole lihtne ega mugav.

Inimõigused jäävad seni, kuni me kõik koos nende kaitseks pingutame, nii hästi kuidas oskame. Soovin selleks meile kõigile jõudu ja jaksu!

Välja antud:
2019
Lühikirjeldus:

Eesti Inimõiguste Keskuse ja Balti Uuringute Instituudi koostöös valminud uuringu "Inimõigused ja inimõiguste alusväärtused Eesti koolis ja hariduspoliitikas" lõppraport.

Lühikirjeldus:

Rootsi mitmekesisuse kokkuleppe juhi Gabriella Wiiala ingliskeelsed slaidid annavad 9 sammust koosnevad juhised, kuidas suurendada mitmekesisust ja see enda kasuks tööle panna.

Lühikirjeldus:

Sõbralikus töökohas austatakse kõigi õigusi ning tööandja oskab oma mitmekesist kollektiivi juhtida selliselt, et kedagi ei diskrimineerita. Käesolev juhend on tööandjale abiks, et luua sõbralik töökeskkond, kus töötajate õigused on kaitstud ning au sees on võrdne kohtlemine.