Kogunemisvabadusega kaitstakse põhiseaduse paragrahvis 47[1] demokraatlikus riigis vajalikku pluralismi, võimaldades kõigil huvigruppidel oma seisukohtade avalikku kujundamist ja väljendamist.[2] Kogunemiste all mõtlevad põhiseaduse kommentaaride autorid tänaseks sisuliselt kõike seisukohtade ja meelsuse kujundamiseks ning väljendamiseks rahumeelselt korraldatut, alates laulupeost kuni massimeeleavalduste ja spontaansete koosolekuteni.

Seda õigust võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse, liiklusohutuse ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Eestis on piirangud sätestatud korrakaitseseaduses ning kohalike omavalitsusüksuste avalikku korda puudutavates õigusaktides, mis on mõõdukad ja kantud eelkõige liikluse ja inimeste turvalisusest avalikus kohas toimuvatel kogunemistel. Kogunemisvabadus hõlmab riigile positiivset kohustust ka ise kogunemiste turvalisus tagada.[3]

Kogunemisvabadusega lähedalt seotud, ent laiema kaitsealaga ühinemisvabaduse kehtestab põhiseaduse § 48, mille eesmärk on võimaldada inimestel oma huvide kaitseks või edendamiseks ühineda teistega, moodustades mittetulundusühinguid, sihtasutusi või seltsinguid ehk püsivaid organisatsioone.[4] Piiranguid võib seada vaid relvi valdavatele ja sõjalistele ühingutele, erakondade liikmelisusele ning põhiseadusliku korra vägivaldset muutmist taotlemise või vastuolude puhul kriminaalvastustust sätestavate seadustega. Ühinguid, liitusid või erakondi võib sundlõpetada üksnes kohus.

Eestis raamistab avaliku võimu ja kodanikualgatuse omavahelised suhted lisaks toimivale õiguskeskkonnale 2002. aastal parlamendis heakskiidetud „Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsioon“,[5] mille alusel koostatakse 2004. aastast Siseministeeriumi kureerimisel kodanikuühiskonna arengukava. Neid dokumente täiendavad valitsuse heakskiidetud head tavad kaasamisest ja vabaühenduste rahastamisest.[6]

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Ehkki maailm jälgib murelikult nn kodanikuruumi (ingl Civic Space) kahanemist ka siinsamas Euroopas kuni ennustusteni, et vaba demokraatia ja inimõigused võisid olla globaalses ajaloos vaid mööduv faas,[7] ei ole käegakatsutavat taandarengut Eestis toimunud. Pigem jätkas ka 2016. aasta novembris ametisse astunud valitsus liberaalse ja senisest sotsiaalsema poliitikaga, andes tegevusprogrammis mitmeid lubadusi, mida vabakond on aastaid küsinud.[8]

Olulisemate tegevustena on plaanis korrastada vabaühenduste rahastamist, muutes selle stabiilsemaks ja eesmärgistatumaks; samuti kujundada selgem vabaühenduste kaasamist ja osalemist toetav poliitika, ning soodustada sotsiaalset ettevõtlust. Konkreetsete tegevustena on nimetatud muuhulgas järgmised:

  • analüüsida ja teha ettepanekuid vabaühenduste rahastamisallikate mitmekesistamiseks;
  • suurendada avaliku sektori ja vabaühenduste vahelist strateegilist partnerlust;
  • töötada välja ettepanekud hasartmängumaksu nõukogu kaudu eraldatavate vahendite ümbersuunamiseks;
  • viia ellu avatud valitsemise partnerluse tegevuskava 2016-2018;
  • arvestada avaliku sektori ja sotsiaalse innovatsiooni arendamise rakkerühma ettepanekutega;
  • viia läbi ühinguõiguse revisjon.

Oluliselt kattuvad need tegevused vabaühenduste liidu ettepanekutega, kuigi mitte kõiges.[9] Pooled tegevused on seotud rahastamisega, kus allikate mitmekesistamise taga mõeldi eraraha enama kaasamise ärgitamist maksupoliitika abil. Teised kaks tegevust on seotud rahastamise korrastamise eesmärgiga – kaotada poliitikutest koosnev hasartmängumaksu nõukogu ning kasutada raha enam tegevustoetusteks (strateegiline partnerlus). Kolm viimast tegevust olid nagunii juba käsil ja leiavad äramärkimist järgmistes alapeatükkides.

Seadusandlikud arengusuunad

Eesti õiguskeskkond on püsinud üle 20 aasta suhteliselt soodne mõlema vaadeldava vabaduse kontekstis ja tehtud on pigem kosmeetilisi muudatusi. Siiski on regulatsiooni maht ja detailsus pidevalt kasvanud, mis muudab paratamatult õiguskeskkonnas orienteerumise keerulisemaks. Kuna vabaühendustele omastes küsimustes napib nii spetsialiseerunud juriste kui ka kohtupraktikat, lahendavad ühingud paljud kitsaskohad ise tõlgendamise teel, jättes sageli üles nt maksuriski.

Ühinguõiguses leevenes e-residentsuse tuules vabaühendustelegi nõue, et vähemalt pool juhatuse liikmetest peab elama Euroopa Majanduspiirkonnas, mis muudab Eesti veelgi soodsamaks staabiks näiteks idapoolsete režiimide vastu võitlejaile, kes kodumaal tegutseda ei saa.

2017. aasta juulis jõustus vabaühenduste poolt aastaid oodatud muudatus tulumaksuseaduses, mille § 19 lg 3 p 17 lubab tulumaksusoodustusega ühingutel maksta lähetatud vabatahtlikele päevaraha maksuvabalt.[10] Seni kehtis võimalus vaid töölepinguga inimestele ja eriti arengukoostöö valdkonna ühingud pidid vabatahtlike pikemal lähetusel tasuma lisaks tulumaksu, mis muutis paradoksaalselt tasuta tööjõu välismaal kaasamise kallimaks palgalise omast.

Muud korduvad ettepanekud annetuste soodustamiseks ja tulumaksusoodustuse lihtsustamiseks jäid 2016. aastal Rahandusministeeriumis taas kuulda võtmata.[11] Siiski piiras 2016. aastal ametisse asunud valitsus tulust tehtavaid mahaarvamisi, sätestades kodulaenu intressidele 300-eurose eraldi limiidi. Muudatus võimaldab teoreetiliselt annetustele rohkem maksusoodustust 1200-eurosest kogupiirangust, kuigi piirmäära sees on veel ka koolituskulud.

Mitme aasta eest alustatud ja vahepeal topanud ühinguõiguse revisjon sai 2016. aastal taas hoo sisse, tulemusi on oodata küll alles 2020. aastaks.[12] Vabaühenduste ootustest jõudsid lähteülesandesse lahenduse leidmine sotsiaalsete ettevõtete juriidilisele staatusele, samuti lihtsam suhtlus äriregistriga ja vähesem ühingu siseasjade reguleerimine.

Septembrist 2017 jõustus riigihangete seaduse uus terviktekst, mis esmakordselt võimaldab reserveerida hankelepinguid sotsiaalvaldkonnas mh vabaühendustele. Hankemenetluste valikusse lisandus innovatsioonipartnerlus, mis laseb, samuti koostöös paljus vabaühendustest teenusepakkujatega, uudse ja parema teenuse enne selle hankimist kõigepealt välja töötada.[13] Tegu pole kohustuse, vaid võimalusega, mille kasutussevõtt nõuab hankijate tahet, oskusi ja julgust.

Kohtupraktika

2016. aastal jõustusid esimesed kohtulahendid, millega kvalifitseeriti 2013. aasta kohalike valimiste eel avaliku raha eest tehtud teavitus valimisreklaamiks ja keelatud annetusteks ning kohustati kulud tagasi maksma. Peamiselt Tallinna ja Keskerakonda käsitlevaist vaidlusist sai tuntuimaks Edgar Savisaare kohustus maksta tagasi 116 643 eurot.[14] Ühes varasemate kohtuasjadega tekkis avalikkuses arutelu võimalike piirangute vajalikkusest kriminaalkorras süüdimõistetud erakondadele, kandidaatidele ja avaliku sektori ametikandjatele.

2016. aastast ei näe karistusõigus enam sundlõpetamist ette põhiseadusliku korraga vastuolus oleva tegevuse, terrorikuritegude, altkäemaksu lubamise või vahendamise ja rahapesu eest. Samuti ei takista kriminaalkaristus kandideerimast ja kuulumast kohalikesse volikogudesse või töötamast omavalitsustes ja nende allasutustes, mille üle arutleti 2017. aasta valmiste eel ja õiguskantsler pani ette teatud piirangud kehtestada.[15]

Kahes kohtulahendis on käsitletud majandustegevust kasumitaotluseta ühingutes – mitte märkimisväärse mõjuga, aga pigem praktikat kinnitavad, kuna osade inimeste teadvuses ei või mittetulundus hõlmata mingi tulu teenimist. Pretsedenditu asjana jätkub uuesti maakohtus menetlus ühe osaühingu esitatud taotluses konkurendiks olev mittetulundusühing sundlõpetada.[16] Tulemus võib anda huvitavaid juhiseid, millistel tingimustel võib mittetulundusühing oma juriidilist tegutsemisvormi konkurentsieelise saamisega kuritarvitada ning millal võib rikkumine viia tõesti sundlõpetamiseni. Vaidluse all on ka, kuidas mõista mittetulundusühingute seaduse paragrahvi 1, mille järgi ei või eesmärgiks ega põhitegevuseks olla majandustegevuse kaudu tulu saamine. Nii eesmärk kui põhitegevus mõistetena eraldi ja koos pakuvad üpris erinevaid tõlgendusvõimalusi.

Teise otsusega kinnitas Riigikohus taas üheselt, et mittetulundusühingus ei ole välistatud ettevõtlus ja võib olla seda lausa sajaprotsendiliselt, sh õigusega kogu sisendkäibemaks maha arvata.[17] Niisugused tõlgendused sillutavad teed sotsiaalse ettevõtluse staatuse selginemisele, kellele on siiani ettevõtlustoetused olnud valdavalt suletud ja seda just tegutsemisvormi tõttu, kui toetusmeetme eesmärgid ka saavutataks.

Statistika ja uuringud

Perioodil tehti asjassepuutuvaid uuringuid vähe. Vabaühenduste elujõulisuse indeksis oli Eesti 2016. aastal jätkuvalt Ida-Euroopa ja endise NSVL-i riikide seas esimene, ent pärast kaheksat aastat langes hinne seitsmesel skaalal 0,1 võrra.[18] Languse põhjustas lõhe kasv tugevate ja ebakindlas olukorras olevate organisatsioonide vahel, kuigi hinnang põhineb fookusgrupi intervjuudel ja raportiski nimetatakse seda rohkem tunnetuslikuks kui põhistatuks.

2016. aastal Kodanikuühiskonna Sihtkapitali tellimusel valminud vene töökeelega vabaühenduste tegevusvõimekuse uuring nentis intervjuudele tuginedes olulisema puudujäägina vähest erineva töökeelega ühenduste sidustamist.[19] Ehkki viimastel aastatel on vabaühendustele rohkem kättesaadav venekeelne info ning jätkunud tugiteenuste pakkumine vene keeles, on vaja enam arvesse võtta venekeelse elanikkonna infotarbimise harjumusi – vanemaealised ei kasuta internetti, end ei tunta uudiste sihtrühmana ära ning kanalite eristamine võib inforuumide eraldamist hoopis taastoota. Soovitustes nähakse olulisena motiveerida katusorganisatsioone rohkem venekeelseid kolleege kaasama, et tekiks enam ühistegevust ja sama inforuumi.

Hea praktika

2016. aastast võimaldab Registrite ja Infosüsteemide Keskus kasutada valitsuse loodud soodsat raamatupidamistarkvara ka vabaühendustel, kuigi alguses piirdus võimalus väikeettevõtlusega. Üha digitaalsemaks muutuva asjaajamise ning e-arvete kasutuselevõtuga 2017. aastal tuleb valitsuse tegevust niisuguste võimaluste loomisel tunnustada. Samal ajal suleti 2017. aastal maakohtu registriosakondade teenindusbürood, mis võib interneti mittekasutajaile ja notarit kalliks pidavale inimesele elu ebamugavamaks muuta.

Eelmise perioodi ülevaates (vt inimõiguste aruannet 2014-2015) pessimistlikult ennustatu pidas paika ning avatud valitsemise partnerluse algatuse Eesti tegevuskava olulisi või ambitsioonikaid algatusi ei toonud.[20] Ehk ainsa suurema tegevusena käivitas presidendi valitsemisalas olev Eesti Koostöö Kogu 2016. aastal koostöös CitizenOSiga keskkonna www.rahvaalgatus.ee, mis võimaldab mugavalt pidada arutelusid ning koguda vajalikud 1000 digiallkirja, et parlament petitsiooni menetlusse võtaks. Esimese teemana võeti ette elanikkonna vananemisega seotud probleemide lahendamine.

Siseministeerium tellis vabaühenduste liidu variraporti[21] jätkuna 2017. aastal Tartu Ülikoolilt metoodika, millega hinnata vabaühenduste riikliku toetamise vastamist rahastuspõhimõtetele. Kuna üha enamad valitsusasutused hakkavad kasutama ühtset majandustarkvara SAP-i, on peatselt võimalik esmakordselt ka rahastusandmeid endid analüüsida.

Olulisemad avalikud arutelud

Perioodi, aga võib-olla laiemalt käimasolevat kümnendit iseloomustab tõik, et mida suurem on teema või probleem, seda usupõhisemaks kujunevad avalikud arutelud ja vastandumine riigi ja kodanike vahel. Kui varem olid polariseerivamateks teemadeks samasooliste kooselu või sisserändepoliitika, siis 2016-2017 lahvatasid uuesti lõkkele nii needsamad teemad, kui ka näiteks metsanduspoliitika, kiirraudtee Rail Balticu ning Tallinnas Haabersti ristmiku ju Reidi tee ehitused. Inimesed osalevad aruteludes aktiivselt, ent nende kaasamine muutub avalikule võimule ilmselt üha raskemaks, kui igal huvigrupil on käepärast endale sobivad eksperdid ja uuringud, keda kirglikult ära kasutatakse. Immigratsiooniarutelu pöördus pärast samateemalise inimarengu aruande avaldamist 2017. aasta suvel siiski mõnevõrra positiivsemaks, kui maksumaksjate vähenemist ning töökäte impordivajadust hakkasid kinnitama ka ettevõtjad ning poliitikud.

Kui ülal sai mainitud, et keelatud on põhiseadusliku korra vägivaldset muutmist taotlevad ühingud, võiks murelikum kodanik püstitada vastava küsimuse Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) suhtes. Nimelt ei mõisteta põhiseadusliku korra all vaid nt riigikorra muutmist, aga kõiki olulisemaid põhiseaduslikke väärtusi, milleks on põhiseaduse üldpõhimõtted (vabadus, võrdsus, inimväärikus, demokraatia, sotsiaalne õigusriik, võimude lahusus) ning põhiseaduslike institutsioonide olemasolu ja toimimine nende põhiolemuses.[22] Samavõrd või isegi vastanduvalt aeg-ajalt taas kerkiva aruteluga näiteks vaenukõne suuremast reguleerimisest, ei ole EKRE enda retoorikat tagasi hoidnud. Partei on parlamendiistungil väljendanud ootust „kohtunike peade lendamisele“, nagu ka põhimõttelist vastuseisu liberaalsele demokraatiale.[23] Ehkki need seisukohad pole kooskõlas põhiseaduses kaitstud väärtustega, ei saa veel väita, et lisaks värvikale sõnavarale taotleks EKRE organisatsioonina nende väärtuste vägivaldset muutmist.

Trend

Öeldakse, et Eesti on valmis, ent aruandeperioodi võib iseloomustada sõnadega kaos, paanika ja korralagedus: toimusid presidendi- ja kohalikud valimised, valitsusevahetus hulga uute maksuideedega ning ettevalmistused haldusreformiks, mille järel saab pealt 200st vallast 79. Kõige taustal oli veel ka 2017. aasta septembris paljude jaoks segane, mis saab alates jaanuarist, kui lisaks uutele vallapiiridele kaovad maavalitsused ning igasugune kohaliku ja piirkondliku tasandi koostöö tuleb muutuvate rollide valguses uuesti üles ehitada avalike teenuste disaini välja, rääkimata kodanike kaasamisest ja vabaühenduste rahastamisest uutes piirkondades.

Soovitused

  • Kehtestada uutes omavalitsustes ja nende liitudes selged kodanike ja nende ühenduste kaasamise ning rahastamise reeglid, mis järgivad Siseministeeriumi eestvõttel loodud vabaühenduste rahastamise juhendit.[24]
  • Jätkata vabaühenduste riikliku rahastamise korrastamisega läbipaistvamaks ja sõltumatumaks, sh lõpetada lisaks hasartmängumaksu nõukogu tegevusele parlamendis katuseraha jagamine.
  • Kasutada lõpuks olemas olevat andmestikku vabaühenduste rahastamisest, sidudes raamatupidamisteave asutuste dokumendiregistrite (taotlused, protokollid, aruanded) ja äriregistriga veelgi suurema läbipaistvuse nimel ja isikute ning nendega seotud isikute omavaheliste seoste kuvamiseks.
  • Arendada edasi e-demokraatia võimalusi lisaks rahvaalgatusveebile, sest osalusveebi osale.ee sisuliselt ei kasutata ja eelnõude infosüsteemi pole aastaid arendatud.
  • Tuua aruteluks tagasi lobireeglite kehtestamine, et paremini saavutada äri- ja avaliku huvi tasakaalu poliitikakujundamises.

————————

[1] Põhiseadus (1992) RT 1992, 26, 349. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/PS#para47

[2] Madise, Ü. jt. § 47. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2017. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&pt=&p=47

[3] Madise, Ü. jt. § 47. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&pt=&p=47#c14

[4] Eesti Vabariigi põhiseadus. (1992). – RT 1992, 26, 349. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/PS#para48

[5] Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni heakskiitmine. RT I 2002, 103, 606. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/231276

[6] Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.siseministeerium.ee/et/eesmark-tegevused/kodanikuuhiskond/eesti-kodanikuuhiskonna-arengu-kontseptsioon

[7] Mölder, M. Martin Mölder: Tulevikupoliitika – pessimistlik kontseptsioon. Postimees. 07.10.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: https://arvamus.postimees.ee/4265659/martin-molder-tulevikupoliitika-pessimistlik-kompositsioon?_ga=2.9980726.2020760289.1508828585-886796413.1505379449

[8] “Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2016-2019” kinnitamine. – RT III, 29.12.2016, 1. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/329122016001

[9] Vabaühenduste liidu ettepanekud koalitsioonileppesse. 14.16.2016. Arvutivõrgus kättesaadav: http://heakodanik.ee/uudised/vabauhenduste-liidu-ettepanekud-koalitsioonileppesse/

[10] Tulumaksuseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus – RT I, 07.07.2017, 3. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/107072017003

[11] Ettepanekud vabaühenduste tegevust puudutavate tulumaksuseaduse sätete muutmiseks. siseministri kiri 1-21/241-1 rahandusministeeriumile 22.11.2016. Arvutivõrgus kättesaadav: https://adr.siseministeerium.ee/sisemin/dokument/853837

[12] Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.just.ee/et/eesmargid-tegevused/oiguspoliitika/kodifitseerimine-ja-oigusloome-arendamine/uhinguoiguse-revisjon

[13] Riigihangete seadus. (2017). – RT I, 01.07.2017, 1. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/RHS

[14] RKHKo 3-3-1-50-16. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=206133063

[15] Korruptsiooni ohjeldamine kohalikus omavalitsuses. 13.09.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Korruptsiooni ohjeldamine kohalikus omavalitsuses.pdf

[16] RKTKm 2-16-17452. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=214187501

[17] RKHKo 3-3-1-10-16. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=206132813

[18] 2016 CSO Sustainability Index for Central and Eastern Europa and Eurasia. USAID 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://heakodanik.ee/vabauhenduste-elujoulisuse-indeks/

[19] Nimmerfeldt, G. jt. Projekti „Vene töökeelega vabaühenduste tegevusvõimekuse uuring“ aruanne. Tallinna Ülikool Ühiskonnateaduste Instituut Rahvusvaheliste Sotsiaaluuringute Keskus

2016.

[20] 2016 CSO Sustainability Index for Central and Eastern Europa and Eurasia. USAID 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://heakodanik.ee/vabauhenduste-elujoulisuse-indeks/

[21] Lauring, M. jt. Variraport vabaühenduste riigieelarvest rahastamise juhendi järgimisest 2013-15. Tallinn: EMSL 2016. Arvutivõrgus kättesaadav: http://heakodanik.ee/rahastamise-variraport/

[22] Madise, Ü. jt. § 48. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&pt=&p=48#c17

[23] Helme, M. Mart Helme vastab Kersti Kaljulaidile: Meie ei toeta liberaalset demokraatiat, sest see moonutab demokraatia mõistet – Delfi, 06.10.2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/mart-helme-vastab-kersti-kaljulaidile-meie-ei-toeta-liberaalset-demokraatiat-sest-see-moonutab-demokraatia-moistet?id=79751310

[24] Matt, J. jt. Ühenduste rahastamise juhendmaterjal. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis 2013. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.siseministeerium.ee/sites/default/files/dokumendid/yhenduste_rahastamise_juhendmaterjal_parandatud.pdf

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Sõnavabadus on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) 10. artiklis ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) paragrahvides 44–46. Sõnavabadus on oluline nii iseseisvalt kui ka teiste vabaduste teostamise ja demokraatia toimimise eeldusena ning sisaldab vabadust väljendada mõtteid ja levitada informatsiooni – kirjalikult, suuliselt, piltide kujul või muul viisil – ning õigust teavet saada. Sõnavabadusega on seotud meediat puudutavad seadused, ligipääs teabele ja andmekaitse. Sõnavabadust saab teatud olukordades ja teatud tingimustel piirata teiste õiguste (näiteks privaatsuse ja sellega seotud andmekaitse) kaitseks, julgeolekukaalutlustel, vihakõne piiramiseks või muudel põhjustel nagu ringhäälingu litsentseerimine ja muu kommunikatsioonitehnoloogia regulatsioon.

Sõnavabaduse olukord Eestis püsib üldiselt hea ja on seda olnud juba pikemat aega, mis tähendab et sõnavabaduse seisund on stabiilne. Eesti meediamaastik on väikese riigi kohta kaunis mitmekesine. Internetimeediat tarbitakse palju, ka välismaa meediat.[1] Poliitilist survet meediale on vähe. Ka käesoleval perioodil on ühiskonnas vastuolulistel teemadel (nagu kooseluseadus ja pagulased) esinenud emotsionaalseid ja teravaid debatte (eriti interneti kommentaarides), mis pööravad tähelepanu sõnavabaduse võimalikele negatiivsetele tagajärgedele. Kuigi mitmed meediaväljaanded on loonud süsteeme ebasobivate kommentaaride mahavõtmiseks ning üritavad suhtluskultuuri parandada, on see siiski tihti ebapiisav.

Eesti meediamaastikul on näha näiteid, kuidas vaba ja avatud ühiskonda saavad ära kasutada teised riigid propaganda levitamiseks. Vene meedia aina kasvavat propagandat, mis on osalt otseselt suunatud Eestis elavatele venekeelsetele inimestele, saab Eestis levitada vabalt, kuna siine meediamaastik on vaba. Eriti aktiivselt kasutatakse sotisaalmeediat.[2]

Seadusandlikud arengusuunad

Raportis käsitletud perioodil ei ole sõnavabaduse alal olnud olulisi seadusandlikke muudatusi. Andmekaitse vallas on muudatused tulemas, kui EL-i 2016. aastal vastu võetud andmekaitsemäärus (2016/679) jõustub 2018. aasta mais. Hetkel tegelevad eri andmetega tegelevad organisatsioonid määruse rakendamise ettevalmistusega. Kuigi see toob endaga kaasa olulisi praktilisi muudatusi, ei muuda see olukorda, et põhiõigused nagu sõnavabadus ja privaatsus on kaitstud. Avaliku teabe seaduses ja ka arhiiviseaduses jõustusid jaanuaris 2016 muudatused, mis teevad selgemaks teabe taaskasutamise võimaluse.[3]

Eesti kuulub nende riikide hulka maailmas, kus on kõige parem interneti kättesaadavus. Eriti palju kasutatakse mobiilset interneti. Püsiühendusega lairiba on vähem arenenud eriti maakohtades. Elektrituru seaduses tehti 2017. aasta jaanuaris (jõustusid märtsis 2017) muudatusi, et võimaldada olemasolevat infrastruktuuri lairiba paremaks kättesaamiseks terves riigis.[4] Tehnilise Järelevalve Amet on loonud interaktiivse kaardi, näitamaks, mis teenused on eri kohtades olemas.[5]

Riigikogu arutas juunis 2017. aastal karistusseadustiku muudatust sisuga, et lapspornograafia kirjeldus kirjanduses ei oleks karistatav, mida olid algatanud 13 Riigikogu liiget peale kirjaniku Kaur Kenderi palju meediakajastust saanud kohtuasja, kus teda süüdistati lapspornograafias ühe tema novelli alusel. Seadusemuudatus lükati tagasi. Vajalikkust muuta karistusseadustikku ja luua selgemaid reegleid vaenukõne suhtes on jätkuvalt arutatud.

Kohtupraktika

Riigikohus menetles 2016. aastal mõningaid sõnavabadusega seotud asju. Üldiselt näitavad otsused, et kohus tunnustab sõnavabaduse olulisust. Näiteks uuriti, kas on võimalik määrata trahvi ajakirjanikele, kes kohtuniku selgituse vastaselt avaldavad informatsiooni kohtuistungi kohta. Riigikohus leidis, et istungi faasis väljaspool kinnise kohtuistungi reegleid  ei saa sõnavabadust piirata.[6]

Tagapõhi oli, et kriminaalasja menetlev kohtunik selgitas kohtuistungi lõpus kohtusaalis viibinud ajakirjanikele, et sel momendil oli keelatud ülekuulatud kannatanu ja tunnistajate ütluste avaldamine ning refereerimine. Siiski ilmus järgmisel päeval Õhtulehe paber- ning võrguväljaandes saalis viibinud ajakirjaniku artikkel, milles tsiteeriti üksikasjalikult kannatanu kohtuistungil antud ütlusi ja refereeriti tunnistajate ütlusi. Harju Maakohus määras ajakirjanikule 600 euro suuruse rahatrahvi. Tallinna Ringkonnakohus tühistas trahvi ja Riigikohus oli Ringkonnakohtuga samal arvamusel.[7]

Ka teine Riigikohtu otsus teatud määral sarnases asjas lõppes kohtu toega sõnavabadusele ja kinnitamisega, et seda tohib piirata ainult kindlaksmääratud juhtudel.[8] Tegemist oli kriminaalasja kannatanu seadusliku esindajaga, kes Delfile kommenteerides avaldas kohtueelse menetluse andmeid. Temale määrati selle eest 1000-eurone rahatrahv. Tallinna Ringkonnakohus ei muutnud otsust. Riigikohus vaatas üksikasjalikult seaduse sätteid selle kohta, kes ja kuidas tohib sääraseid trahve otsustada ja leidis, et menetlusseadustikus on lünk. See oli peamiseks põhjuseks, miks trahv tühistati ja seletusest saab välja lugeda, et igasugune sõnavabaduse piirang saab tugineda ainult selgetel seadustel.[9]

Huvitav on ka Riigikohtu kaasus, mis tegeles kaebusega Andmekaitse Inspektsiooni vastu nende poolt lõpetatud menetluse suhtes, kuna eraisik ei nõustunud Inspektsiooni otsusega, et andmekaitset ei oldud rikutud. Kaasus on huvitav, kuna andmekaitse vastu seisis avalik huvi ja meedia vabadus. Riigikohus tsiteerib Euroopa Inimõiguste Kohust. Riigikohtu otsus aga piirdus hindamisega, kas Andmekaitse Inspektsioon oli kaalutusreeglitest kinni pidanud, kuna inspektsioon kohaldab konkreetset järelevalvemeedet kaalutlusõiguse alusel. Riigikohus mainib: „kolleegium märgib, et ajakirjandusel on ajakirjandusvabaduse olemusest tulenevalt lai otsustus­vabadus avalikku huvi puudutava teemaderingi määratlemisel. Avaliku huvi puudumist võiks sedastada näiteks juhul, kui avaldatakse eraelu detaile, mis kuidagi ei seondu avaliku huviga ega aita kaasa ühiskondlikule debatile. Sealjuures peaks avalik huvi puuduma täielikult ja ilmselgelt, sest vastasel juhul saaks täitevvõim riikliku järelevalve käigus liiga suures ulatuses otsustada, millistel teemadel võib ajakirjandusväljaanne kirjutada ja millistel mitte. See moonutaks ajakirjandusvabadust.“[10] Tuginedes sellele ja hinnangule, kuidas ajakirjandus oli andmeid kasutanud, jõudis kohus järeldusele, et Andmekaitse Inspektsioon oli käitunud korrektselt.[11]

Viimane huvipakkuv kohtuasi on aprillis 2016. aastal tehtud eelotsusetaotlus Euroopa Kohtule. Paluti Euroopa Kohtu arvamust selle kohta, kas on kooskõlas määrusega 1215/2012 kohtualluvuse kohta lepinguvälise kahju suhtes, et väidetavalt laimava interneti sisu kohta taotletakse kahjutasu igas riigis, kus sisu kättesaadav on. Euroopa Kohus ei ole veel arvamust avaldanud aga 13. juulil 2017 tuli kohtujuristi arvamus, kes leiab, et „juriidiline isik, kes väidab, et tema isikuõigusi on rikutud teabe avaldamisega internetis, võib esitada nõude kogu tekitatud kahju osas selle liikmesriigi kohtule, kus on tema huvide kese.“[12]

Palju tähelepanu on saanud eelpool nimetatud kohtuasi kirjaniku Kaur Kenderi lapspornograafia süüdistuste kohta. Nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus mõisteti Kender õigeks ning kumbki osapool otsust edasi ei kaevanud.

Statistika ja uuringud

Lisaks seadustele ja kohtusüsteemile on Eestis eneseregulatsioonil põhinev süsteem. Kaebusi saab esitada Avaliku Sõna Nõukogule või Pressinõukogule, lisaks ka rahvusringhäälingu suhtes nende meediaeetika nõunikule. Trükimeediale lisaks osalevad süsteemis ka mõned ringhäälingu kanalid ning internetimeedia (Delfi). Kaebuste arv püsib aastast aastasse kaunis sarnane, aga on hiljuti veidi tõusnud. 2016. aastal tehti 84 kaebust ja 80 otsust (2015. aastal vastavalt 75 ja 64). 2016. aastal oli 42 õigeksmõistvat ja 38 taunivat otsust, 2015. aastal õigeksmõistvat 33 ja 31 taunivat  otsust.[13] Vaadates eri aastate statistikat, võib väita, et süsteem on üldiselt hästi teada ja toimib. Avaliku Sõna Nõukogu tegeleb meedia eetiliste küsimustega ja menetleb sel alal kaebusi. Aastal 2016 oli Avaliku Sõna Nõukogus kaebusi 27 – vabastavaid otsuseid 5 ja taunivaid 8.[14] Need arvud on aastast aastasse olnud kaunis sarnased. Üldiselt on inimesed teadlikud eneseregulatsiooni olemasolust, kaebusi esitada ei ole keeruline ja organid tegelevad nendele esitatud juhtumitega ettenähtud viisil.

Hea praktika

Eesti seadusandlus ning eneseregulatsioon on Euroopas kehtivate reeglitega kooskõlas. Eestile omase hea praktikana võib jätkuvalt mainida kõrgel tasemel ja hästi toimivat e-riiki.  Näiteks on e-riigi abil hea ligipääs teabele. Eesti on aktiivne interneti eneseregulatsiooni kontekstis, selle näiteks on Freedom Online Coalition,[15] mille eesmärgiks on luua reegleid, mis kaitseks interneti vabadust, olles teadlikud, et sellega võivad kaasneda ka ohud.

Olulisemad avalikud arutelud ja trendid

Kuigi Eesti meediamaastik on kaunis mitmekesine, on hiljuti toimunud teatud konsolideerimist ja samadel omanikel on mitmeid meediaväljaandeid, mis võib ohustada mitmekesisust. Samas on sotsiaalmeedial ja selle kaudu levivatel eri mitteformaalsetel meediaväljaannetel kasvav tähtsus.

Eesti ühiskonnas on 2014. aastal vastu võetud kooseluseadus jätkuvalt tekitanud debatti, eriti kuna jätkuvalt ei ole selle rakendusakte vastu võetud ja justiitsminister on avalikult öelnud, et venitatakse sellega sihilikult. Teema on jätkuvalt meedias tihti üleval. Meedia võimaldab väljendada erinevaid arvamusi ja kajastab üldiselt eri vaatevinkleid. Alates 2015. aastast on olnud pagulaste teemal elav arutelu, kus on esinenud sõnavõtte (eriti interneti kommentaarides), mis on olnud vaenukõnele lähedased või ületanud neid piire, mis on suuremas osas Euroopa demokraatiates sätestatud. See debatt on teatud määral rahunenud, kuna ettekujutatud ohud ei ole tõeks saanud.

Võib meenutada, et sõnavabadus tähendab ka vabadust väljendada negatiivset ja isegi teatud määral ühiskonda lõhestavat infot, kui see ei ületa vaenule ja vägivallale õhutamise piiri. Oleme ka varasemates raportites maininud, et sõnavabadus toimib siis, kui on võimalik igasuguseid vaatevinkleid avaldada ja arutada. Kahjuks tähendab tihti puudulik suhtluskultuur, mida Eestis on märgata vähemalt sotsiaalmeedias, et inimesed võivad hoiduda avalikust rollist. Kahjuks ei ole selles vallas erilisi edusamme näha. Lühiajalise lahendusena peaks looma reaalse võimaluse vägivallale õhutamist karistada.

Jätkuvalt on murettekitav propaganda vene meedias, kuna suur osa Eesti venekeelsest elanikkonnast tarbib suurelt osalt Venemaa meediat. Katsed venekeelse eesti meedia kättesaadavust ja mitmekesisust suurendada nagu Eesti Rahvusringhäälingu juurde loodud venekeelne kanal, mis alustas saateid 2015. aasta septembris, ei suuda siiski võidelda vene meediaga. See tähendab, et oluline osa elanikkonnast elab teisel meediamaastikul, kui enamik Eesti inimesi. Siiski ei ole suuremat mõju ühiskonnale märgata olnud, aga pingerikkas poliitilises olukorras võib säärane asjaolu potentsiaalselt ohtlik olla.

Soovitused

  • Viimase paari aasta avalikud arutelud vastuolulistel teemadel, nagu kooseluseadus ning pagulased, on näidanud vajadust selgemate vaenukõne reeglite järe Soovitame lähemas tulevikus üle vaadata asjassepuutuvad seadused ning võtta menetlusse vajalikud seadusemuudatused.

 

[1]  Seda võimaldab hea keeleoskus. Eesti on nende riikide hulgas maailmas, kus osatakse võõrkeeli kõige rohkem . Arvutivõrgus kättesaadav: http://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/File:Distribution_of_people_aged_25%E2%80%9364_by_knowledge_of_foreign_languages,_2007_and_2011_(%25)_edu15.png

[2] Kaitsepolitsei Aastaraamat 2016 lk 9.

[3] RT I 06.06.2016.

[4] Elektrituruseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, RT I 25.01.2017

[5] Arvutivõrgus kättesaadav: www.netikaart.ee

[6] RK 3-1-1-74-16

[7] Ibid.

[8] RK 3-1-1-80-16

[9] Ibid.

[10] 3-3-1-85-15 Lõik 23

[11] 3-3-1-85-15

[12] Kaasus C-194/16 Bolagsupplysningen and Ilsjan.

[13] Statistika 2007 – 2016. Pressinõukogu. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.eall.ee/pressinoukogu/statistika.html. (Külastatud 25. septembril 2017).

[14] Statistika (2011 – 2016). Avaliku Sõna Nõukogu. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.asn.org.ee/statistika.html. (Külastatud 19. septembril 2017).

[15] Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.freedomonlinecoalition.com/

See peatükk keskendub andmekaitsele ja privaatsusele, perekonnaelu puutumatuse teistest tahkudest (nagu näiteks lapse õigustest ja LGBTI isikute olukorrast) saab lugeda käesoleva aruande vastavatest peatükkidest.

Ilmselt oleks igakülgselt vale väita, et andmekaitse ja privaatsus on alates 2013. ja 2014. aasta sündmustest olnud teisejärgulised teemad. Ometi tehakse suur osa tööst ja sünnib ka valdav osa pööretest vaikselt ja sootuks mitte värskete  õigusaktide, kohtupraktika või kirglike avalike arutelude tasandil. Nii Justiitsministeerium, Andmekaitse Inspektsioon (edaspidi AKI), suuremad andmetöötlejad sh info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (edaspidi IKT) teenusepakkujad ja meedia valmistuvad 2018. aasta kevadeks, mil jõustub andmekaitse üldregulatsioon. Seega andmekaitse ja privaatsus pole tegelikult teemana oma tähtsust minetanud, pigem on tendentsid, mis juba 2014. aastal alguse said, leidnud taaskord kinnitust ning üldjoontes viitavad need üksikisikute suuremale kontrollile selle üle, kas, kes ja kuidas nende andmetega tutvuda ning neid kasutada saab. Kuid kas andmete lauskogumise resoluutne piiramine ja andmekaitseraamistiku jõustumine tegelikult toovad kaasa privaatsusõiguse kuldajastu, ei ole sugugi kindel. Nimelt on paralleelselt teadlikkuse tõusu ja  kodanikesõbralike kohtuotsustega toimumas üks teine protsess, mille käigus muutuvad andmed koosvaadatuna millekski enneolematult võimsaks, mis abstraktse hulgana võivad paljastada hämmastavaid detaile ja ennustada tulevikku, ning tehnoloogilised võimalused liiguvad teadagi alati õigusest kiiremini.

Seadusandlikud, poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

2018. aasta kevadel jõustub EL-i andmekaitseraamistik,[1] mille tagajärjel kaotab isikuandmete kaitse seadus kehtivuse ning selle asemel hakatakse rakendama andmekaitse üldmääruse norme. Sellest, millise kuju kõik need muudatused praktikas meie õiguslikul, institutsionaalsel ja poliitilisel maastikul võtavad, on aga selles aruandes veel ennatlik rääkida.

2018. aasta 1. aprillil jõustus maksukorralduse seaduse muudatus, millega anti maksu- ja tolliametile riskihindamiseks ehk maksuluureks juurdepääs suurele hulgale andmekogudele. AKI peadirektor väljendas muret, et see muudatus võib vaikimisi viia massprofileermiseni.[2] Sarnane mõju võiks hooletuse ja ebaeesmärgipärase kasutuse puhul olla ka 2016. aasta sügisel Siseministeeriumi poolt algatatud ideel muuta hotelli külalisraamatud elektrooniliseks nii, et õiguskaitseasutustel oleks võimalik neid andmeid analüüsides tuvastada terrorismi või kuritegevusega seostatavaid hotellikülastajaid.[3]

Viimane plaan aga ei ole siiani seaduseks kirjutatud. Selliste algatuste puhul on suureks ohuks see, et massandmetöötlust teostavad arvutiprogrammid ja seega on ka nende põhjal tehtud otsused mõjutatud tehnilistest protsessidest, mida neid juhtivad või nendest sõltuvad inimesed sageli ei mõista. Selline suur andmetöötlus võib viia ennatlike ja ekslike järeldusteni nii üksikiskute kui ka inimgruppide suhtes. Justiitsministeeriumi pressiesindaja Riina Solman kommenteeris, et kindlasti ei ole massprofileerimise näol tegemist seadusandja teadlikult valitud üldise suunaga.[4] See on igati usutav, kuid massandmetöötlust puudutavate ja ka kõigi teiste õigusaktide potentsiaal rikkuda põhiõigusi peitubki sageli just loodud võimalustes kalduda seadusandja valitud üldisest suunast kõrvale.

27. aprillil 2016 jõustus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2016/618, mis käsitleb broneeringuinfo kasutamist terroriaktide ja raskete kuritegude ennetamiseks, avastamiseks, uurimiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks (edaspidi PNR direktiiv). PNR direktiivile on ennustatud samasugust saatust kui andmete säilitamise direktiivile ehk kehtetukskuulutamist vastuolu tõttu põhiõigustega; seda on nimetatud ka piinlikuks deja vu-ks. Eesti oli esimeste hulgas, kes ehitas broneeringuinfo kogumiseks ja säilitamiseks eraldi andmebaasi ning alustas andmete kogumisega juba 2016. aasta alguses (s.o veidi enne direktiivi jõustumist ja umbes 2,5 aastat enne ülevõtmistähtaega), mil jõustusid vastavad muudatused riigipiiri seaduses. Broneeringuinfo sisaldab teavet broneeringu ja sellega seotud toimingute kohta, lennureisija ja temaga koos reisiva isiku isikuandmeid, lennu üldandmeid, lennureisija kontaktandmeid ning broneeringu eest tasumist puudutavaid andmeid.[5] Riigipiiri seadus näeb ette, et neid anmeid edastatakse Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitsepolitseiametile, Maksu- ja Tolliametile, Konkurentsiametile, Sõjaväepolitseile, Keskkonnainspektsioonile ning Justiitsministeeriumi vanglate osakonnale.[6] Broneeringuinfo kasutamine on lubatud raskete kuritegude ja terroriaktide ennetamiseks, põhinedes kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 1262  lõikes 2 toodud definitsioonil, mis on suhteliselt lai.

Pärast Euroopa Kohtu 2017. aasta juuni arvamust,[7] millega tühistati EL-i ja Kanada kokkulepe seoses broneeringuinfot puudutavate andmete töötlemisega, tunduvad analoogiad sideandmete säilitamisega üha asjakohasemad.[8] Otsus kohaldub otse vaid nimetatud kokkuleppele, sest tõstatusid tõsised küsimused broneeringuinfo säilitamise kohta üldisemalt, nagu näiteks:

Kas säilitamisperiood on määratud meelevaldselt või mingitel kindlatel alustel?

Mida reedavad broneeringuandmed isiku eraelu kohta ja kas see on proportsionaalne?

Kas puudutatud andmesubjektide ring on piisavalt täpselt määratletud?

Kohtupraktika

Üsna vahetult enne aruande „Inimõigused Eestis 2014-2015“ ilmumist tühistas Euroopa Kohus otsuses Schrems EL-i ja USA vahelise Safe Harbour kokkuleppe, kuna lausjälgimisskandaalide valguses ei olnud kindel, et USA suudab ka tegelikult kindlustada, et EL-i kodanike andmed USA digitaalhiiglaste valduses hästi kaitstud on.[9] Eriti arvestades, et Safe Harbour’ kokkulepe kärpis oluliselt EL-i andmekaitse järelevalveasutuste võimalusi seda kontrollida ning pani nii kodanikud kui ka andmekaitsevolinikud olukorda, kus nende ainsaks võimaluseks jäi pime usaldus režiimi suhtes, mis oli varasemalt oma privaatsusvaenulikkust või vähemalt ükskõiksust selle suhtes üsna selgelt tõestanud.

Riigikohus vaadeldud perioodil ühtegi andmekaitse ja jälitustegevusega seotud murrangulist otsust ei teinud. Kõige olulisem privaatsusõigust puudutav kohtulahend tuli 2016. aasta lõpus Euroopa Kohtult ja pani tugeva ja konkreetse pitseri 2014. aastal Digital Rights Irelandi[10] ja 2015. aastal Schremsi[11] kaasuses võetud seisukohtadele. Ühendatud kohtuasjades Tele 2 Sverige ja Watson (edaspidi Tele 2 Sverige) näitas Euroopa Kohus senisest veelgi selgemalt, kelle poolel ta privaatsusküsimustes seisab – kodanike ja ilmselt ka IKT teenusepakkujate. Kui Digital Rights Ireland võimaldas mitmete liikmesriikide sõnul erinevaid tõlgendusi, sh ka sellist, mille järgi võib kohustust andmeid valimatult koguda, talletada ja neid hiljem ka julgeolekuasutustega jagada pidada proportsionaalseks, kui riik näeb muus osas ette mõistlikke tagatisi – näiteks on piisava täpsusega paika pannud andmete talletamise eesmärgi ning periood, sätestanud ligipääsureeglid ja loonud tõhusa järelevalvesüsteemi.[12] Seega jäi üles küsimus, kas seadus, mis kohustab  metaandmeid koguma suurte ja defineerimatute inimgruppide kohta, kellest enamiku moodustavad inimesed ei kujuta endast vähimatki julgeolekuohtu, on ebaproportsionaalne alati või ainult siis, kui puudub piisavalt täpne regulatsioon?

Tele 2 Sverige[13] otsus vastab sellele küsimusele üheselt ning ammendavalt: IKT teenusepakkujaid (nagu Tele 2) ei tohi kohustada julgeolekueesmärkidel koguma andmeid määratlemata inimhulkade kohta ning andmete kogumise aluseks peab alati olema objektiivselt põhjendatav kahtlus.[14] Samuti väljendus kohus kindlalt, et ka olukordades, kus IKT teenusepakkujad ja julgeoleku- või uurimisasutused mängivad kuritegude ennetamises ja uurimises võrdset rolli, kehtib e-privaatsuse direktiiviga seatud konfidentsiaalsuskohustus kõigile andmetele, mida on kogutud kodanike teenusekasutusega seoses.[15]

Olles küll äärmiselt resoluutne, jättis Euroopa Kohus tegelikult ka seekord veel mõned avatud uksed: nimelt ei puuduta otsus andmete kogumist näiteks arvete koostamise ja teenuse kvaliteedi kontrolli otstarbeks. Seetõttu on tõenäoline, et tegelikult jäävad täiesti arusaadavatel asjaoludel teenusepakkujate käsutusse endiselt tohutud andmehulgad, mille säilitamise praktikad varieeruvad veelgi enam kui senine andmete säilitamise regulatsioon riigiti. Küsimus, kas ja millistel tingimustel teenusepakkujad neid andmeid uurimis- ja julgeolekuasutustega jagada soovivad või on selleks kohustatud, on samuti ilma kindla lahenduseta. Seega, kuigi astuti suur samm privaatususe kaitseks,  ei ole teise olulise eesmärgi – jälitustegevuse harmoniseerimise ja läbipaistvamaks muutmise suhtes selle kohtuotsusega kuigi palju ära tehtud. Viimane aga ei anna põhjust Tele 2 Sverige tähtsust kuidagi alahinnata.

Otsus kaasuses Tele 2 Sverige peaks saatma ka Eestile senisest tugevama signaali, et suhteliselt apaatne reaktsioon 2014. aasta Digital Rights Irelandi otsusele ei ole piisav. Õiguskantsler tunnistas juba 2014. aastal,[16] et senine süsteem vajab revideerimist, kuid elektroonilise side seadus § 1111 on muutmata kujul jõus siiani. Ilmselt aga on ka selles andmekaitseraamistiku jõustudes suuremaid muudatusi oodata, samuti on Euroopa Komisjon hetkel ette valmistamas uut e-privaatsuse määrust. Kuigi nii pärast Digital Rights Irelandi and Tele 2 otsuste avalikustamist võis meediast lugeda, et Justiitsministeerium on algatanud andmete säilitamise senise korra põhjaliku analüüsi ning ümberhindamise,[17] ei ole nende protsesside tulemusi seni avalikustatud. Ainsana on kättesaadav eespool mainitud õiguskantsleri seisukoht. Õiguskantsleri pädevus privaatsuspõhiõiguse kaitseks kinnistus veelgi aastal 2015, mil õiguskantsleri seaduse muudatusega anti talle sõnaselgelt võimalus julegolekuasutuste üle järelevalvet teostada. Sellest ajast alates ongi õiguskantsler koos Andmekaitse Inspektsiooniga olnud kõige aktiivsemad institutsioonid, mis kaitsevad kodanike õigust eraelu puutumatusele, olulisemaid institutsioonilisi muudatusi käsitletud perioodil toimunud ei ole.

Õiguskantsleri tegevus

Õiguskantsler viis nii 2015. kui ka 2016. aastal läbi kontrollkäike eesmärgiga teha kindlaks, kas õiguskaitseasutused teostavad jälitustoiminguid vaid piisavalt põhjendatud lubade alusel ning kas isikuid teavitatakse välistava põhjuse ära langemisel teostatud jälitustoimingutest. Kontrollkäikude raames kontrollitud väljastatud lubadest olid enamus põhjendatud ja jälitustoiminguid oli teostatud tõesti vaid viimase vahendina olukordades, mil tõendite kogumine mõnel muul põhiõigusi vähem riivaval viisil poleks olnud võimalik. Samas tõi õiguskantsler välja, et esines lube, mille puhul vältimatu vajadus jälitustegevuseks ei olnud sugugi ilmne ning juhtumeid, kus oli välja antud lube jälitustoiminguteks, mida KrMS konkreetse uuritava kuriteo puhul üleüldse läbi viia ei võimalda.[18] Teavitamiskohustuse olulisust käsitles põhjalikumalt eelmine Eesti Inimõiguste Keskuse aastaaruanne. KrMS §126 lg13p1 kohustab õiguskaitseasutusi iga isikut, kelle suhtes on läbi viidud jälitustoiminguid või kelle perekonna- või eraelu puutumatust on jälitustoiminguga riivatud, teavitama jälitustegevuse tegemise ajast ja liigist.[19]

Õiguskantsleri kontrollkäigud tõestasid, et õigeaegse teavitamisega on uurimisasutustes endiselt probleeme, mis piirab oluliselt puudutatud isikute võimalusi esitada rikkumiste kohta õigeaegselt kaebus ja seeläbi oma õigusi kaitsta, sh nõuda jälitustoimingu käigus kogutud teabe hävitamist.[20] See aitaks püsida kooskõlas ka minimaalsuse põhimõttega isikuandmete töötlemises, mille järgi peaks andmeregistrites olema just täpselt nii palju teavet kui vaja ja kindlasti mitte rohkem.

Õiguskantsler tutvus ka julgeolekuasutuste teabetoimikutega 2014. – 2016. aastal teabehanketoiminguteks antud lubade kohta ning hoolimata positiivsest üldhinnangust, tegi mõned ettepanekud põhiõiguste veelgi paremaks tagamiseks. 2017. aasta aruandes soovitab õiguskantsler julgeolekuasutustel täpsemalt määratleda (nii üldistes tööjuhendites kui ka iga üksikjuhtumi puhul) teavitamise edasilükkamise alused.[21] Siinkohal on tähtis meelde tuletada seda, et õiguskantsleril pole õiguskantsleri seaduse järgi juurdepääsu salastatud välisteabele või riigisaladusele, mis puudutab julgeolekuasutuste tegevuse salajasel või täiesti salajasel tasemel salastatud meetodeid, rahvusvahelisi ühisoperatsioone või välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni poolt edastatud teavet, kui teabe edastaja ei ole juurdepääsuks nõusolekut andnud, samuti puudub tal ligipääs informatsioonile käimasolevate teabehanketoimingute kohta.[22] Lisaks juba varem tõstatatud vajadusele täpsustada elektroonilise side seaduses sätestatud andmete säilitamise kohustuse tingimusi ning ulatust, soovitas õiguskantsler samas aruandes täpsemalt sõnastada ka elektroonilise side seaduse §113, mis oma senisel kujul ei anna piisavalt selget arusaama sellest, kuidas on lubatud interneti püsivõrku kasutamina pealtkuulamise eesmärgil ning seetõttu pole võimalik ka sellise pealtkuulamise õiguspärasust kontrollida.[23]

Statistika ja uuringud

Eurobaromeetri e-privaatsust puudutavast uuringust ilmnes, et eestlane on võrreldes Euroopa keskmisega veidi aktiivsem interneti- ja sotsiaalmeediakasutaja. Samas jäävad eesti vastajate teadlikkus oma õigusest privaatsusele e-keskkonnas ning nõudmised teenusepakkujatele keskmisest tagasihoidlikemaks. Seega võib üldistavalt öelda, et eestlane on aktiivne, usaldav ja optimistlik digiinimene, kes samas ei evi tugevaid kahtlusi riigi jälitusprogrammide mõõdukuse ja legitiimsuse suhtes. Näiteks pidas võimalust enda elektrooniliselt edastatud sõnumeid krüpteerida nii, et neid saab lugeda vaid adressaat, väga oluliseks 47% vastanud eestimaalasi, EL-i keskmine näitaja oli seevastu märksa kõrgem – 65%. Küpsiste ja teiste monitoorimisseadmete kasutamist vaid isiku otsesel teadlikul nõusolekul pidas väga oluliseks 39% Eesti vastanutest ning 56% kõikidest EL-is küsitletutest. Samas oli ilmne ka see, et Eesti vastaja valis harva kõige tugevamalt meelestatud vastusevariandi.

Olulisemad avalikud arutelud

Otse loomulikult keskenduvad ka avalikud arutelud pigem lähitulevikule, vaadates eelseisvasse kevadesse. Tõstatatud on küsimusi nagu: kuidas mõjutab vaikimisi andmekaitse põhimõte (s.o andmekaitset ja privaatsust edendavate lahenduste integreerimine kommunikatsioonitehnoloogiatesse arenduse kõige esimeses staadiumis) tarkvaraarendust, millised asutused peavad enda meeskonda kaasama andmekaitseeksperdi, mida tähendab õigus olla unustatud praktikas ja kas Eesti järelevalvesüsteem on valmis tehniliselt keerukamate nõudmiste täitmist kontrollima. Sarnaselt varasematele aastatele ei ole julgeoleku- ja terrorismitemaatikale keskendunud avalikud sõnavõtud ja arutelud andmekaitseküsimusi süvitsi käsitlenud. Nii ei ole Euroopa tasandil huvikaitseorganisatsioonide ja mõttekodade poolt palju kriitikat pälvinud PNR direktiiv Eesti avalikus ruumis märgatavat kõlapinda leidnud.

Küll aga kerkis esile teisi kitsamaid riikliku tasandi andmekaitsearutelusid. Tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski plaan nägi ette töötada eri registrite baasil välja tehniline lahendus, mis kuvab kohalikele omavalitsustele mitteaktiivsete noorte nimekirja. Andmekaitse Inspektsioon aga leidis, et plaan ei ole kooskõlas eraelu puutumatusega, kuigi oli mõeldud soodustama vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet, nagu seisab ka põhiseaduse paragrahvis 28. Juunikuus paljastas riigikontroll, et nii tervise infosüsteem  kui ka sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregister STAR sisaldavad turvariske. Ligipääs esimeses sisalduvatele delikaatsetele isikuandmete on liiga lihtne – nimelt pole kasutusel kahefaasilist autentimist.[24] STAR ei võimalda saada süstemaatilist ülevaadet andmetöötluse kohta ning muudab seega ka väärkasutamise tuvastamise raskeks.[25] Teine arutelu leidis aset 2015. aasta lõpus ning 2016. alguses, kui toonane kaitseminister Hannes Hanso esitas valitsusele eelnõu, millega saanuks kaitseväe arstlikud komisjonid juurdepääsu tervise infosüsteemi andmetele.[26]

Suurt poleemikat põhjustas ka hetkel kooskõlastamisel olev taustakontrolli seadus,[27] mida kommenteerisid kriitiliselt nii AKI[28] kui ka õiguskantsler.[29] Seni teostatakse taustakontrolli kas riigisaladuse loa menetluse käigus riigisaladuse- ja salastatud välisteabe seaduse korras ja kõigi kaitse-või korravalvestruktuuride töötajate suhtes eriseaduste alusel. Mõlemal juhul on on nii ankeetide sisu kui ka uuritavate isikute ring kindlalt piiratud ning viimane ei hõlma kedagi peale tööleasuja enda. Eelnõu järgi saab kontrollida ka riigihankepartnerite ning vabatahtlike (abipolitseinike, vabatahtlike päästjate) ning ka tööleasujate pereliikmete taustasid. Püüd taustakontrollide ulatust ning intensiivsust ühtlustada on kindlasti kiiduväärne, kuid eelnõu oma praegusel kujul: ei piiritle taustakontrolli teostaja õigust saada andmeid riiklikest andmekogudest vastavalt taustakontrolli konkreetsele sisule ja eesmärgile, sekkub delikaatsetesse isikuandmetesse nagu usulised veendumused ja terviseandmed ning omistab suure kaalu abstraktsetele õiguslikult sisustamata mõistetele nagu „ustavus Eesti Vabariigile“ ja majandusraskused.[30] Samuti ei ole eelnõu sideandmetele ligipääsu puudutav osa kooskõlas kolmandas alapeatükis käsitletud Euroopa Kohtu otsusega kaasuses Tele2 Sverige. AKI ja õiguskantsleri kriitika on põhjendatud ning näitab, et meie põhiõiguste valvekoerad on selles küsimuses informeeritud, kaasaegsed ja progressiivsed.[31]

Trend ja hea praktika

Suureks edasiminekuks võib pidada seda, et kui varem oli ähmane, kes ja millises ulatuses jälitus- ja teabehanketegevuse üle järelevalvet teostab, siis nüüd on õiguskantsler selle rolli kindlalt enda kanda võtnud. See tähendab, et peale vabaühenduste, kelle ligipääs ametlikule informatsioonile on tihti piiratud, on olemas tugev valvekoer, kellel on nii eriteadmised põhiõiguste kaitse vallas kui ka mandaat (olgugi, et piiratud)[32] uurida õiguskaitse- ning julgeolekuasutusi. Kuigi sisuliselt oli õiguskantsleril see võimalus ka varem, on viimase kahe aasta aruandeid vaadates selge, et see valdkond on peale 2015. aastal jõustunud seadusemuudatust märksa prioriteetsem. Eurobaromeetri e-privaatsuse uuringu tulemused näitavad, et kuigi jääme EL-i keskmisele alla, on üle poole Eesti vastajatest siiski teadlikud oma õigusest e-privaatsusele ning on valmis nõudma tehnilisi lahendusi selle kaitseks. Muidugi on tervitatav ka see, et enne andmekaitseraamistiku jõustumist ja hiidtrahvide saabumist on andmetöötlejad näitamas üles aktiivset huvi selle vastu, kuidas enda käsutuses olevaid isikuandmeid nii töödelda, et see kõigile kõige parem ja kasulikum oleks. Viimane tõusev trend on suurandmete ja massprofileerimise temaatika kriitiline käsitlus, positiivsena tõusevad esile AKI sõnavõtud. Selle peatüki autori arvates aga tuleks riigis, kus on sedavõrd suur tähtsus koostalitusvõimelistel elektroonilistel andmekogudel, pöörata nendele küsimustele eriti suurt tähelepanu ning läheneda igasugustele automatiseeritud massandmetöötluse tulemusena otsuseid langetavatele programmidele kõrgendatud ettevaatlikussega. Seda seetõttu, et suurandmete ning massandmetöötlusega seonduvaid probleeme ei lahenda isegi kauaoodatud (või –kardetud) andmekaitseraamistik.[33]

Soovitused

  • Vaadata viivitamatult kriitiliselt üle andmete säilitamise ja neile ligipääsu võimaldamise regulatsioon Eestis, võttes sealjuures lähtepunktiks, et IKT teenusepakkujaid ei tohi kohustada säilitama andmeid defineerimata inimhulkade kohta, kelle seos kuritegevuse või julegolekuriskidega pole objektiivselt põhjendatav.
  • Välistada eos massprofileerimise võimalus, suhtudes ülima ettevaatlikkusega igasugustesse algatustesse ja eelnõudesse, mis võimaldavad ligipääsu mitmetele ametlikele andmekogudele ilma spetsiifilise aluse, kõrgeimate turvalisusnõuete ja väga range loasüsteemita.
  • Tõsta AKI kompetentsi nii, et sellel oleks võimalik efektiivselt uurida tehniliselt keerukaid andmekaitseküsimusi, mis eeldavad tarkvaraarenduse protsessi erinevate tahkude mõistmist.
  • Mitte vastu võtta taustakontrolli seadust sellisel kujul nagu see 2017. aasta veebruaris esitatud eelnõus seisab.

______________________________

[1] (EU 2016/679) General Data Protection Regulation. Arvutivõrgus kättesaadav: https://gdpr-info.eu/

[2] Eesti Päevaleht. Andmekaitse: riigiametid jagavad liiga lahkelt ja rohkesti isikuandmeid laiali. 21. aprill 2017.  Arvutivõrgus kättesaadav: http://digileht.epl.delfi.ee/arileht/andmekaitse-riigiametid-jagavad-liiga-lahkelt-ja-rohkesti-isikuandmeid-laiali?id=77951274

[3] Ibid.

[4] Ibid.

[5]  Riigipiiri seadus, RT I, 16.06.2017, 27, § 97.

[6] Ibid.

[7] Euroopa Kohus. Suurkoda. Arvamus 1/15. Arvutivõrgus kättesaadav: http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=193216&doclang=EN

[8] The parlament magazine. Will PNR be a humiliating déjà vu for EU policymakers? 30. mai 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.theparliamentmagazine.eu/articles/opinion/will-pnr-be-humiliating-d%C3%A9j%C3%A0-vu-eu-policymakers

[9] Euroopa Kohus. Otsus kohtuasjas C-362/14: Maxmillian Schrems vs Data Protection Commissioner. 6. oktoober 2015.

[10] Euroopa Kohus. Ootsus ühendatud kohtuasjades C-293/12 ja C-594/12, Digital Rights Ireland and Seitlinger and Others. 8.aprill 2014.

[11] Euroopa Kohus. Otsus kohtuasjas C-362/14: Maxmillian Schrems vs Data Protection Commissioner. 6. oktoober 2015.

[12] EL põhiõiguste amet. Aastaaruanded 2015 ja 2016. Arvutivõrgus kättesaadav: http://fra.europa.eu/en/publications-and-resources/publications/annual-reports/fundamental-rights-2016#data-protection  ja http://fra.europa.eu/en/publications-and-resources/publications/annual-reports/fundamental-rights-2017#data-protection

[13] Euroopa Kohus. Otsus ühendatud kohtuasjades C‑203/15 ja C‑698/15 , Tele 2 Sverige and Watson and Others. 21. detsember 2016.

[14] Ibid, 107-112.

[15] Ibid, 74-78.

[16] Vt ka „Õiguskantsleri aastaülevaadet 2014-2015“. Sideandmete kogumine vs eraelu kaitse. Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/ylevaade2015/andmekorje

[17] Postimees. Eesti ei tohi enam inimeste internetiajaloo massilist talletamist nõuda. 9. jaanuar 2017.

Arvutivõrgus kättesaadav: https://tehnika.postimees.ee/3972909/eesti-ei-tohi-enam-inimeste-internetiajaloo-massilist-talletamist-nouda

[18] Õiguskantsler. Ülevaade 2016. Õiguskaitseasutused. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2016/oiguskaitseasutused

[19] Ibid.

[20] Inimõigused Eestis 2014-2015. Õigus austusele perekonna- ja eraelu vastu. Arvutivõrgus kättesaadav: https://humanrights.ee/teemad/inimoigused-eestis/inimoiguste-aruanne/inimoigused-eestis-2014-2015/oigus-austusele-perekonna-ja-eraelu-vastu/

[21] Õiguskantsler. Ülevaade 2017. Õiguskaitseasutused. Isikuandmete varjatud töötlemine. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2017/isikuandmete-varjatud-tootlemine ; Õiguskantsler. Ülevaade 2016. Õiguskaitseasutused. Õiguskaitseasutused töötlemine. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2016/oiguskaitseasutused

[22] Õiguskantsleri seadus, 06.04.2016, 23, § 111 (6).

[23] Õiguskantsler. Ülevaade 2017. Õiguskaitseasutused. Isikuandmete varjatud töötlemine. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2017/isikuandmete-varjatud-tootlemine

[24] Delfi Ärileht. Riigikontroll: kaks suurt riiklikku andmebaasi on ebaturvalised. 1. juuni 2017.

Arvutivõrgus kättesaadav: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/riigikontroll-kaks-suurt-riiklikku-andmebaasi-on-ebaturvalised?id=78421161

[25] Ibid.

[26] Vaata nt: Postimees. Kaitsevägi hakkab nägema inimese andmeid e-tervises. 21. jaanuar 2017.

Arvutivõrgus kättesaadav: https://tervis.postimees.ee/3476479/kaitsevagi-hakkab-nagema-inimese-andmeid-e-tervises

[27] Taustakontrolli seaduse eelnõu. 17. veebruar 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://eelnoud.valitsus.ee/main#4u9aVOUG

[28] ERR. Amet: Taustakontrolli seadus jätab tööandjaileliialt vabad käed.  16. märts 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/584428/amet-taustakontrolli-seadus-jatab-tooandjaile-liialt-vabad-kaed;  Õiguskantsler. Arvamus taustakontrolli seaduse eelnõu kohta. 16. märts 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Arvamus%20taustakontrolliseaduse%20eeln%C3%B5u%20kohta.pdf

[29] Ibid.

[30] Ibid.

[31] Ibid.

[32] Vt 3. alapeatükki.

[33] Pressiteade. EP suurandmete resolutsioon. Märts 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.europarl.europa.eu/EPRS/EPRS-AaG-599312-Big-Data-FINAL.pdf

Poliitiline ja institutsionaalne areng

Suuremaid poliitilisi või institutsioonaalseid arenguid õigusemõistmise valdkonnas vaadeldaval perioodil toimunud ei ole. Kohtud tegutsevad sõltumatult, samuti nagu õiguskantsler ning teised rohkem või vähem inimeste õigusi kaitsvad riigiasutused. Jätkuvalt on probleemsed võrdõigusvoliniku vähene rahastus võrreldes ülesannetega ning Andmekaitse Inspektsiooni sõltumatus. Viimase asjus toimub eeldatavalt arenguid seoses asutuse töö ümberkorraldamisega tulenevalt 2018. aasta mais jõustuvas Euroopa Liidu andmekaitsereformist, mis viib selle töö uutele õiguslikele alustele ning eeldab ka institutsionaalseid muudatusi.

Tasuta õigusnõustamises on tehtud ümberkorraldusi. Suuremat segadust on tekitanud nn vähekindlustatute tasuta õigusnõustamise reform, mille raames Justiitsministeerium korraldas ümber vähekindlustatutele tasuta õigusnõustamise[1] teenuse pakkumise. Õigusnõustamise eelarvet suurendati 750 000 euroni aastas ja võimalike nõustatavate arvu poole miljoni inimeseni (ehk kõigini, kes teenivad kuni pooleteisekordset keskmist palka), ent samas piiratud tingimustel.[2] Samas on 2017. aasta aprillist vastava riigihanke alusel teenust osutama asunud Eesti Õigusbüroo OÜ töö kvaliteeti ja võimekust kritiseeritud.[3]

Eraldi hanked  korraldati puuetega inimeste tasuta õigusnõustamiseks, mida teostab Eesti Puuetega Inimeste Koda. Lisaks pakub tasuta õigusnõustamist Eesti Pensionäride Ühenduste Liit eakatele ja MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu perevägivalla ohvritele. Justiitsministeerium soovis pakkuda õigusnõustamist ka represseeritutele, ent vastav konkurss nurjus.[4] Ülejäänud haavatavatele gruppidele eraldi õigusnõustamist ei toimu, välja arvatud võrdõigusvoliniku pakutav piiratud valdkondades ja mahus nõustamine diskrimineerimise korral. 2017. aasta algusest korraldati ümber naiste varjupaikade rahastamine, mistõttu ohvrite õigusnõustamist varasemas mahus enam teenuses ei sisaldu.

Migratsioonivaldkonnas toimub riigi poolt korraldatuna varjupaigataotlejate nõustamine Harku kinnipidamiskeskuses ja Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuses. 2017. aasta märtsist alustasid tööd ka Politsei- ja Piirivalveameti migratsiooninõustajad, kes pakuvad abi rändega seotud küsimustes.[5] Eesti Inimõiguste Keskus pakkus piiratud mahus õigusnõustamist ja õigusabi varjupaigataotlejatele koostöös ÜRO pagulasametiga.[6]

Hoolimata suurenenud ressurssidest on tasuta õigusnõustamine problemaatiline nii kättesaadavuse kui ka eelkõige teenuse kvaliteedi osas. Õigusnõustamise kvaliteedile pole selgeid ja laialt aktsepteeritud kvaliteedistandardeid: ühe võimalusena võiks kaaluda riigi rahastusega õigusnõustamist pakkuvatelt isikutelt advokatuuri kuulumise nõudmist või Eesti Juristide Liidu poolt pakutava õigusnõustaja kutsekvalifikatsiooni omamist.[7]

Statistika ja uuringud

Kohtumenetluse tõhusust hindavas Euroopa Komisjoni 2017. aasta EL-i õigusemõistmise tulemustabelis[8] on Eesti jätkuvalt eesrindlike riikide osas, võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Kitsaskohaks on vaid suhteliselt kõrged riigilõivud tsiviilasjades. Samuti oleme EL-i riikidest ühed kasinamad kulutajad kohtumenetlusele, mida võib võtta kui tunnustust aga ka kui kitsaskohta, olenevalt vaatenurgast. Tulemustabel toob välja ka selle, et Eestis oli 2015. aasta seisuga kohtunike seas palju naisi: esimeses astmes 70% ning teises 55%, vaid kõrgeimas kohtus on naisi tunduvalt vähem kui mehi.

Tulemustabelis viidatud Eurobaromeetri andmete alusel välja toodud kohtute tajutud sõltumatuse küsimuses on toimunud tagasiminek 2016. ja 2017. aasta andmete võrdluses: nii üldiselt kui ka ettevõtjate seas on rohkem neid, kes ei oska hinnata, kas kohtuvõim on sõltumatu või mitte. Kuna õiguslikult ei ole kohtute sõltumatuse osas mingeid muudatusi tehtud, võib see tulemus olla ohu märk, mille põhjuseid tuleks lähemalt uurida.

Eesti kohtunikud ise Euroopa Kohtunike Nõukogude katusorganisatsiooni uuringu[9] kohaselt enda survestamist otseselt oma töös ei olnud tunnetanud. Samas oli ligi kolmandikul küsitletud kohtunikest mure meedia liiga suure mõju üle kohtumõistmisele ning samuti tunnetas märkimisväärne osa kohtunikest, et valitsus ja Riigikogu ei austa nende sõltumatust (vastavalt 27% ja 20%).

“Kohtute aastaraamat 2016”[10] pole otseselt uuring, ent sisaldab mitmeid olulisi käsitlusi erinevatest kohtumõistmisega seotud küsimustest, näiteks põhiseaduslikkuse järelevalvest. Aastaraamatust leiab ka kohtute statistika.

Euroopa Liidu põhiõiguste amet avaldas perioodil kaks konkreetsemat uuringut, mis puudutasid ka olukorda õigusmõistmisega Eestis: üks puudutas karistatute või eelvangistuse all olevate inimeste liikumist puudutava EL-i õiguse rakendamist[11] ning teine õigust tõlkimisele ja teabele kriminaalmenetluses.[12] Viimasest uuringust selgub üpris mitu murettekitavat asjaolu. Kriminaalmenetluses kasutatavaid tõlke ei koolitata kriminaalmenetluse küsimustes ning pole ka mingit tunnustatud tõlkide andmebaasi selle kohta, keda võib kasutada. Puudub kvaliteedikontroll ning tõlgi sõltumatust tagavad mehhanismid. Tõlkimisel ei arvestata ka võimalike erivajadustega, sh füüsilise või vaimsete puuetega inimeste ja laste puhul.

Kohtupraktika

Euroopa Inimõiguste Konventsiooni kuuendat artiklit puudutavaid kohtulahendeid oli Euroopa Inimõiguste Kohtus 2016. aasta algusest 2017. aasta novembri lõpuni kokku neli, millest kahe puhul tuvastas kohus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni mitte kuigi tõsise rikkumise.

Lahendis Kashlev vs. Eesti[13] kaebas Janek Kashlev, et tema õigusi on rikutud, sest tema suhtes toimunud kriminaalmenetluses, milles ta esimeses astmes mõisteti õigeks ja teises astmes süüdi, tegi ringkonnakohus süüdimõistva otsuse üksnes toimiku materjalide põhjal, tunnistajaid uuesti üle kuulamata. Samuti, et tal polnud võimalik süüdimõistvat otsust edasi kaevata. Euroopa Inimõiguste Kohus konventsiooni rikkumist ei leidnud: kohtu arvates olid kaebaja õiguste kaitseks olemas piisavad tagatised ning kuigi Riigikohus asja menetlusse ei võtnud, hindas ta enne menetlusse võtmist ringkonnakohtu otsust.

Lahendis Lähteenmäki vs. Eesti[14] leidis kaebaja, et Eesti oli rikkunud konventsiooni, sest tema kindlustuse vastu esitatud hüvitisenõuet arutanud tsiviilkohtud pidasid teda süüdiolevaks, kuigi eelnenud kriminaalmenetlus oli lõpetatud avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Euroopa Inimõiguste Kohus selles siiski süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist ei näinud.

Lahend Pönkä vs. Eesti[15] puudutas vaidlust kohtuistungi pidamata jätmise üle väikest summat (alla 2000 euro) puudutavas tsiviilkohtumenetluses. Kohus leidis, et Eesti oli rikkunud konventsiooni, sest maakohus ei olnud põhjendanud, miks ta otsustas asja menetleda kirjalikus menetluses ning keeldus kohtuistungist, hoolimata kaebaja taotlusest kuulata üle tunnistajad. Eesti riigilt mõisteti hüvitiseks 1000 eurot mittevaralise kahju katteks ja 2300 eurot kulude katteks inimõiguste kohtus.

Lahendis Leuska vs. Eesti[16] leidsid neli autoõnnetuses kannatada saanut, et neil puudus juurdepääs kohtule menetlusekulude nõude osas ning lisaks ei tagatud neile õigust osaleda istungil. Kaebajad olid sõlminud kohtuvälise kompromisslepingu õnnetuse põhjustajaga, milles olid loobunud tsiviilhagidest. Samas ei sisaldanud kompromiss kriminaalmenetluses kantud menetluskulu, mistõttu soovisid nad selle eraldi välja nõuda, mida neil aga Eesti kohtusüsteemis teha ei olnud võimalik. Sellest piisas Euroopa Inimõiguste Kohtule konventsiooni rikkumise tuvastamiseks. Mis aga puudutab õigust osaleda kohtuistungil, siis selle puhul kohus rikkumist ei leidnud, sest kokkuleppemenetluses olid nad edasistest menetluseõigustest loobunud. Kokkuvõttes pidi riik rikkumise tõttu igale kaebajale maksma mittevaralise kahju hüvitisena 1500 eurot.

Olulised avalikud arutelud ja trendid 

Paremäärmusliku Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Riigikogu fraktsiooni juht ja juhatuse liige Martin Helme ründas 20. märtsil 2017 Riigikogu ees peetud kõnes pretsenditult kohtuvõimu sõltumatust ning konkreetseid kohtunikke, sest ta polnud rahul ühe Tallinna Ringkonnakohtu kohtulahendiga. Helme ütles oma kõne alguses:

„Lugupeetud asespiiker! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Mina küll tahan, et siit puldist kõlaks ähvardus. Mina tahan, et kohtunike Virgo Saarmetsa, Maret Altnurme ja Kaire Pikamäe pead veereksid. Mina ei taha, et meil oleks kohtunikud, kes mitte ei sisusta õigust, vaid loovad õigust – kes sellega, et nad ründavad põhiseaduses ettenähtud võimude lahususe printsiipi, õõnestavad Eesti riigi korda, kes ründavad avaliku arvamusega selgelt vastuolus olevaid väärtushinnanguid. Mina ei taha selliseid kohtunikke. Mina ei taha kohtunikke, kes rikuvad seadust ja siis võtavad laest mingisugused mittejõustunud seadused oma rikkumise õigustamiseks.“[17]

Helme väljaütlemise mõistsid hukka kui demokraatliku õigusriigiga kokkusobimatu teiste hulgas president Kersti Kaljulaid, Riigikohtu esimees Priit Pikamäe, endine Riigikohtu esimees Märt Rask ja justiitsminister Urmas Reinsalu.[18]

Eesti Kohtunike Ühing ütles avalduses, et „peab lubamatuks parlamendiliikme isiklikke rünnakuid kohtunike vastu. See kahjustab võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning kohtuvõimu autoriteeti. … ohtlikud [on] parlamendi kõnetoolist esitatud nõuded võtta kohtunikud vastutusele selle eest, et nad täitsid oma ametiülesandeid, mõistes õigust oma südametunnistuse järgi kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega.“[19]

Kohtumõistmine sattus perioodil avalikkuse teravama luubi alla ka seoses kirjanik Kaur Kenderi suhtes algatatud kriminaalmenetlusega. Kuigi Kender mõisteti õigeks nii maakohtus kui ringkonnakohtus (ning Riigikohtusse prokuratuur ei pöördunud), tekitas menetlus siiski küsimusi seoses kohtumenetluse kinniseks kuulutamisega ning prokuröri poolt kasutatud menetluslike vahenditega (nagu näiteks vaimse tervise ekspertiisi vajalikkus).[20]

Poleemikat on tekitanud ka kohtu ja prokuratuuri samasse kohtumajja kokkuviimine Tallinnas valmivas uues kohtuhoones. Advokaat Leon Glikmani hinnangul võib kahtlustatavate õigusi rikkuda olukord, kus kohtunikud ja prokurörid tihedalt samas majas kohtuväliselt läbi käivad. Glikman juhtis tähelepanu sellele, et „[m]eil mõistetakse selletagi ca 99 protsenti süüdistatavatest süüdi ja prokuröride seisukohad prevaleerivad kohtulahendites.“[21] Tartu ülikooli kriminoloogia professor Jaan Ginter leidis samuti, et taoline käik võib murendada arusaamu kohtuvõimu sõltumatuse osas.[22]

Soovitused

  • Kehtestada riigi poolt rahastatud õigusnõustamisele kvaliteedinõuded ning analüüsida loodud süsteemi katvust ja mõjusust;
  • Hoiduda kohtunike sõltumatuse ründamisest, nii meedial kui poliitikutel, ning rõhutada kohtuvõimu sõltumatuse olulisust;
  • Pöörata senisest rohkem tähelepanu tõlke ja tõlkide kvaliteedile kohtumenetluses.

____________________________

[1] Õigusnõustamist ei tohiks ajada segi riigi õigusabiga, mida pakutakse jätkuvalt läbi advokatuuri.

[2] Vt lähemalt http://www.juristaitab.ee ja https://www.just.ee/et/uudised/riik-hakkab-tasuta-oigusabi-noustamise-teenust-pakkuma-poolele-miljonile-eesti-elanikule

[3] Vt Eylandt, Otti. „Riigi õigusnõustamise konkursi võitnud firmal on endiselt lubatust poole vähem juriste.“ Eesti Päevaleht, 7. juuli 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://epl.delfi.ee/news/eesti/riigi-oigusnoustamise-konkursi-voitnud-firmal-on-endiselt-lubatust-poole-vahem-juriste?id=78802760 ja Vallikivi, Hannes „Advokatuuri esimees: ministeerium, pinguta pressikonverentside korraldamise kõrval õigusnõustamise kvaliteedi nimel“ Eesti Päevaleht, 7. juuli 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/advokatuuri-esimees-ministeerium-pinguta-pressikonverentside-korraldamise-korval-oigusnoustamise-kvaliteedi-nimel?id=78807526

[4] Ministri käskkiri „Erivajadustega isikute (eakad, represseeritud, perevägivalla ohvrid) õigusnõustamise kättesaadavuse parandamise tagamiseks toetuse eraldamine.“ 20. aprill 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/news-related-files/eakate_represseeritute_ja_perevagivalla_ohvrite_oigusnoustamise_konkursi_tulemuste_kaskkiri_28.04.2017.pdf

[5] Vt lähemalt: https://www.politsei.ee/et/teenused/migratsiooninoustajad/

[6] Vt lähemalt https://humanrights.ee/teemad/pagulased/varjupaigataotlejate-noustamine/

[7] Vt lähemalt http://www.juristideliit.ee/info-ja-uritused/kutsestandard/

[8] Arvutivõrgus kättesaadav: http://ec.europa.eu/transparency/regdoc/rep/1/2017/ET/COM-2017-167-F1-ET-MAIN-PART-1.PDF

[9] Vt https://www.encj.eu/images/stories/pdf/GA/Paris/encj_report_ia_2017_adopted_ga.pdf

[10] Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/õigusalased%20materjalid/Riigikohtu%20trükised/Kohtute_raamat_2016.pdf

[11] Vt lähemalt: http://fra.europa.eu/en/country-data/2016/country-studies-project-rehabilitation-and-mutual-recognition-practice-concerning

[12] Vt lähemalt: http://fra.europa.eu/en/country-data/2016/country-studies-project-right-interpretation-and-translation-and-right-information

[13] Vt eestikeelset kokkuvõtet: https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/12011

[14] Vt eestikeelset kokkuvõtet: https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/12284

[15] Vt kohtulahendi eestikeelset tõlget: https://www.riigiteataja.ee/failid/ponka_v_estonia.pdf

[16] Vt eestikeelset kokkuvõtet: https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/14397

[17] Riigikogu stenogramm, 20. märts 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201703201500

[18] Hindre, Madis. „Pikamäe ja Kaljulaid peavad Helme ähvardust kohtunike suunas lubamatuks“. ERR Uudised, 23. märts 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/585727/pikamae-ja-kaljulaid-peavad-helme-ahvardust-kohtunike-suunas-lubamatuks

[19] Eesti Kohtunike Ühingu pressiteade. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.ekou.ee/teg-teated.html

[20] Vt lähemalt http://www.err.ee/572963/kender-peab-labima-vaimse-tervise-ekspertiisi

[21] ERR Uudised, „Õiguseksperdid: kohtunike ja prokuröride sama katuse alla viimine pole hea“, 13. november 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.err.ee/642311/oiguseksperdid-kohtunike-ja-prokuroride-sama-katuse-alla-viimine-pole-hea

[22] Ibid.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikkel 4 keelab orjanduse ja sunniviisilise töö. Siinkohal ei hõlma orjus ainult mõiste ajaloolist tähendust, vaid tegemist on laiema kontseptsiooniga, mis hõlmab ka inimkaubandust.

Inimkaubandus on kuritegu ning tegemist on inimõiguste ränga rikkumisega. Inimkaubandusvastane Euroopa Nõukogu konventsioon, mis jõustus Eestis 1. juunil 2015. aastal, defineerib inimkaubandust kui isiku värbamist, vedamist, üleandmist, majutamist või vastuvõtmist tema ärakasutamise eesmärgil. Sealjuures tähendab ärakasutamine teise isiku prostitutsioonile sundimist või muul viisil seksuaalset ärakasutamist, sunniviisilisele tööle alistamist, orjuses või sama laadi seisundis pidamist või elundite eemaldamist.[1]

Inimkaubandus on Eestis probleemiks, kuna Eesti on nii lähte-, transiidi- kui ka sihtriigiks naiste seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil. Lisaks alistatakse sunnitööle eesti päritolu inimesi nii meie kodumaal, mujal Euroopas, kui ka Austraalias. Peamiselt kasutatakse inimeste tööjõudu omakasupüüdlikult ära ehitustel, puhastustöödel, sotsiaalhoolekande sektoris ning hooajatöödel.[2] 

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Aastatel 2016–2017 jätkas Eesti riik 2014. aasta lõpul valminud „Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015-2020“ elluviimist, mis seab inimkaubanduse tõkestamise üheks  prioriteetideks. Arenguperioodil korrastatakse töövahendajate ja tööandjate järelvalvesüsteemi, mille eesmärkideks on kaitsta töötajaid seaduses sätestatud nõudeid rikkuvate töövahendajate eest ning avastada kontrollkäikudel inimkaubanduse juhtumeid, tagades senisest tõhusama rikkumiste tuvastamise.[3]   

2016. aasta novembris ratifitseeris Eesti laste kaitset seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise eest käsitleva Euroopa Nõukogu konventsiooni ehk Lanzarote konventsiooni. Konventsiooni eesmärkideks on lastevastase seksuaalkuritegevuse vastu võitlemine, lapsesõbraliku menetluspraktika ühtlustamine ning sotsiaalteenuste kvaliteedi parandamine. Kuigi Eesti õigus oli juba konventsiooni nõuetega vastavuses, nõuab konventsiooni sätetele vastamine jätkuvaid pingutusi nii sotsiaal-, tervise-, haridus- kui õiguskaitsevaldkonnalt, kuna konventsiooni läbivaks põhimõtteks laste kaitsmisel on erinevate valdkondade integreeritus.[4] Seega on Lanzarote konventsiooni ratifitseerimine oluliseks edusammuks laste ja noorte inimkaubanduse vastu võitlemisel.

2017. aasta septembris ratifitseeris Riigikogu suure häälteenamusega Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ning tõkestamise konventsiooni ehk Istanbuli konventsiooni. Istanbuli konventsioon on kõige laiaulatuslikum naistevastase ja perevägivalla tõkestamist käsitlev rahvusvaheline leping, millega luuakse raamistik ohvrite kaitsmiseks ja abistamiseks. Samuti seab konventsioon prioriteediks naistevastase vägivalla ennetuse ning teadlikkuse tõstmise. Selleks on konventsiooniga ühinenud riik kohustatud korrapäraselt läbi viima teavituskampaaniaid ning koolitusi, töötama välja õppematerjale, pakkuma tugi- ja nõustamisteenust jne.[5] Istanbuli konventsiooniga ühinemine on oluliseks saavutuseks, sest erinevalt laste kaitset puudutavast seadusandlusest, oli Eestis eelnevalt ohtralt vajakajäämisi just naiste kaitsel.

Seadusandlikud arengusuunad

Viimaste aastate muudatused inimkaubandust puudutavas seadusandluses on seotud EL-i ohvrite direktiivi ülevõtmisega Eesti õigusesse 2015. aastal ning Eesti ühinemisega Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga (Istanbuli konventsioon). Kuriteoohvritele senisest tugevama kaitse tagava EL-i ohvrite direktiivi kriteeriumitele vastamiseks ja Istanbuli konventsiooniga ühinemiseks viidi Eesti õigus vastavate nõuetega kooskõlla. Selleks viidi ellu olulised muudatused ohvriabi seaduses ja karistusseadustikus.

Ohvriabi seaduse muudatuse jõustumisega 2017. aasta jaanuaris tagatakse inimkaubanduse, seksuaalse väärkohtlemise ja naistevastase vägivalla ohvritele parem juurdepääs teenustele (nt ohvri nõustamine, turvalise majutuse ja toitlustuse tagamine, psühholoogilise abi andmine, tõlketeenuse võimaldamine).[6] Oluliseks positiivseks arenguks on seadusemuudatus, mille tulemusena ei käsitleta enam seaduse silmis inimkaubanduse ohvrina vaid isikuid, kelle suhtes toimepandud kuriteo kohta on alustatud kriminaalmenetlus karistusseadustiku alusel – inimkaubanduse ohver on nüüdsest ka isik, kelle Eestis või välismaal inimkaubanduse ohvrite abistamisega tegelev organisatsioon on eeltuvastanud ja esitanud Sotsiaalkindlustusametile sellekohase teate. Seega tagab muudatus kannatanutele juurdepääsu ohvriabi teenustele ka ilma kuriteoteadet esitamata ning abi saab rohkem isikuid. Lisaks võimaldab muudatus ohvritele abi mitte ainult kriminaalmenetluse ajal, vaid ka enne kriminaalmenetlust, mis omakorda tõhustab kurjategijate vastutusele võtmist. [7]

Samuti sätestati ohvriabi seaduse muudatusega seaduse tasandil naistevastase vägivalla ohvritele uus naiste tugikeskuse teenus, mis eelnevalt oli reguleerimata. Seadus kehtestab selged nõuded teenusele, mis sisaldab nii turvalist majutust kui ka nõustamisteenust. Muudatus võimaldab senisest paremini kontrollida teenuse kvaliteeti, tagada teenusele järjepidev riigi rahastus ning koguda usaldusväärset statistikat, mis on abiks ohvriabi valdkonna korrastamiseks. [8]

2017. aasta juunis jõustus karistusseadustiku muudatus, mis muutis karistatavaks inimkaubanduse ohvrilt seksi ostmise. [9] Eelnevalt kehtiva seaduse järgi oli karistatav seksiost alaealiselt, samuti kupeldamine ja prostitutsioonile kaasaaitamine.

Kohtupraktika

2017. aastal Justiitsministeeriumi poolt avaldatud kriminaalpoolitika uuringu[10] kohaselt jõustus 2016. aastal kohtuotsus 16-s inimkaubandusega seotud kuriteos, millega mõisteti süüdi 29 isikut, neist 7 naist ja 2 juriidilist isikut. Inimkaubanduses (KarS § 133) mõisteti süüdi 11 inimest, kupeldamises (KarS § 133²) 7 inimest ja 2 juriidilist isikut, inimkaubanduse toetamises (KarS § 133¹) üks isik ning 8 inimest mõisteti süüdi alaealiste ärakasutamises inimkaubanduse eesmärgil (KarS § 175).

Inimkaubanduse kuritegudes (§ 133) mõisteti 2016. aastal kolmes eraldi kohtuasjas süüdi kokku 11 isikut, kes olid seotud vietnamlaste illegaalse Euroopa Liitu toimetamisega. Üldjuhul määrati süüdimõistetutele inimkaubanduse ja teiste kuritegude eest liitkaristusena vangistus kuuest kuust kuni nelja aastani, mida üldjuhul ei pööratud täielikult täitmisele. Lisakaristusena määrati neljale isikule riigist väljasaatmise kohustus koos kolme või viieaastase sissesõidukeeluga. Siinkohal võib näitena välja tuua kriminaalasja 1-15-7510,[11] milles kohus mõistis süüdi rahvusvahelises inimkaubanduse ketis osalenud isikud. Süüdistatavad toimetasid 2014. ja 2015. aastal ebaseaduslikult üle Eesti Vabariigi ajutise kontrolljoone Vietnami kodanikke, kelle hulka kuulus ka alaealisi. Kasutades ära vietnamlaste haavatavat seisundit, sundisid süüdistavad kannatanuid tavapäratutel tingimustel tööle ning pidasid neid mitmel korral kinni ebasanitaarsetes olustikes.

Inimkaubanduse toetamise (§ 133¹) eest süüdi mõistetu oli samuti seotud vietnamlaste illegaalse üle piiri toimetamisega – talle mõisteti liitkaristusena kolmeaastane vangistus, millest kuulub koheselt ärakandmisele üks aasta.

Kupeldamise eest (§ 133²) süüdi mõistetud 7-le isikule määratud karistused jäid 2016. aastal vahemikku 3–4,5-aastat vangistust, mille suhtes kohaldati 3-5-aastast katseaega kriminaalhoolduse järelevalve all, vaid kahele isikule mõisteti reaalne vangistus. Kummalegi juriidilisele isikule määrati rahatrahv 20 000 eurot, mis jääb samuti tingimisi täitmisele pööramata, kui läbitakse edukalt kolmeaastane katseaeg. Lisaks konfiskeeriti kolmelt kurjategijalt kokku nii kodus kui firmades olevat vara koguväärtuses 278 754 eurot.

Inimkaubanduse eesmärgil alaealiste ärakasutamise (§ 175) eest määratud vanglakaristused  jäid vahemikku ühest aastast ja neljast kuust kuni 5 aastani. Vangistus pöörati kogu ulatuses reaalselt täitmisele neil kurjategijatel, kel oli varasem karistus kandmata; vastupidisel juhul määrati tingimisi karistus 2-5-aastase katseajaga. Karistused sisaldasid mõnel juhul ka kohustust osaleda kriminaalhoolduse jooksul sotsiaalprogrammis, läbida omal kulul seksuaalsuunitlushäire raviprogramm või külastada seksuoloogi/psühhiaatrit. Üldjuhul keelati katseajal alaealistega suhelda, sh alaealiste sugulastega. Ühe juhtumi puhul oli enda 17-aastase tüdruksõbra kupeldajaks vaid 16-aastane meessoost isik, kellele mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust, millest kuulus koheselt ärakandmisele 8 kuud (kriminaalasi 1-16-2632[12]).

Viimaste aastate tähtsamatest kohtuasjadest võib esile veel tuua ohtralt avalikku tähelepanu ja meediakajastust pälvinud Assar Pauluse ja tema kuritegeliku ühenduse kaasuse, millega seoses süüdistatakse Pauluse grupeeringusse kuulunud Andres Vaiku ja Rainar Sood inimkaubanduses. Kohtuasjas 1-16-6717/7[13] tunnistas Harju Maakohus 2016. aasta septembris Assar Pauluse süüdi kuritegeliku ühenduse organiseerimises ja ühendusega korduvas väljapressimises ning määras talle 7-aastase vangistuse; orjapidamises süüdistatavate Andres Vaigu ja Rainar Soo protsess pole seevastu veel tänaseni lahendit saanud. Süüdistuse järgi pidasid Soo ja Vaik aastatel 1996-2014 orjana meessoost isikut, keda sunniti vägivalda kasutades enda jaoks tööle ilma rahalist palka maksmata.[14]

2017. aasta kohtulahendite statistiline analüüsi avaldab Justiitsministeerium 2018. aastal. Sellegipoolest on võimalik välja tuua 2017. aasta märkimisväärsemad kohtukaasused meediakajastusele tuginedes.

2017. aasta juunis jõustus Viru maakohtu Narva kohtumaja kohtuotsus kriminaalasjas, kus mõisteti süüdi vientamlasi smugeldanud kuritegelik ühendus. Süüdistuse kohaselt toimetas Igor Aleynikovi poolt juhitav kuritegelik ühendus 2015. ja 2016. aastal Venemaalt Eestisse kokku 51 Vietnami kodanikku. Kokkulepemenetluse tulemusena mõistis kohus Aleynikovile 5 aastat vangistust, teiste süüdistavate karistused jäid vahemikku 5 kuud kuni 4 aastat, millest osa tuleb kanda reaalselt, osa aga jäetakse tingimisi kohaldamata; lisaks konfiskeeriti süüdistatavatelt kuritegelikul viisil teenitud rahalist ning isiklikku vara.[15]

2017- aasta septembris leidis Eesti meedias kajastust juhtum, kus Pärnu politseinikel õnnestus päästa liikumispuudega mees, kelle olid vangistanud kaks Moldova kodanikku. Ohver sunniti kerjama vastu tema tahtmist, olenemata ilmast või kannatanu tervisest ning teenitud tulu omastati. Kurjategijad liikusid teadlikult linnast linna jälgede peitmise eesmärgil. Pärnu maakohus mõistis süüdi Nina Ibriani ja Octavian Birsani inimkaubanduses ning määras naisele kolm ja mehele viis aastat vangistust, millest mõlemal tuleb ära kanda aasta. Ülejäänud karistus jääb täitmisele pööramata, kui katseajal ei pane süüdimõistetud toime järgmist kuritegu. Süüdimõistetud jäävad ilma äravõetud rahast, peale selle mõistis kohus neilt välja 20 000 eurot kriminaaltulu ja ligemale 9000 euro suuruse tsiviilhagi kannatanu kasuks. Pärast vanglast vabanemist saadetakse moldovlased riigist välja ja neile kehtestatakse kümneks aastaks Eestisse sõidu keeld. [16]

 Statistika ja uuringud

2017. aastal ilmunud kriminaalpoliitika uurimuse[17] andmetel registreeriti 2016. aastal inimkaubandusega seotud kuritegusid 94, mis on üheksa võrra enam kui 2015. aastal. 2016. aastal pandi inimkaubandusega seotud kuritegusid toime kaheteistkümnes maakonnas, puutumata jäid Hiiu-, Lääne- ja Põlvamaa. Lisaks registreeriti 2016. aastal 15 välismaalaste ebaseaduslikku üle piiri toimetamise kuritegu.

Viimasel paaril aastal on kõige levinum alaealiste ärakasutamine inimkaubanduse eesmärgil (2015: 63; 2016: 59). Selle kuriteoliigi paari viimase aasta statistika näitab, et palju korduvaid kuritegusid on toime pannud samad inimesed samade inimeste vastu. Nii 2015. kui ka 2016. aastal pandi suurema osa alaealiste ärakasutamisjuhtumeid toime veebikeskkondade ja muude suhtlusvõrgustike (nt Snapchat, VKontakte) vahendusel, kasutades veebikaamerat ning esinedes eri kasutajakontode ja nimede all.

2016. aastal kasvas inimkaubanduse paragrahvi alusel registreeritud kuritegude arv võrreldes 2015. aastaga märkimisväärselt : 2015. aastal registreeriti 4 inimkaubanduse kuritegu, 2016. aastal oli kuritegude arvuks 15. Neist üheksal korral oli tegemist rahvusvahelises mõõtmetes kuritegudega, mille toimepanijateks olid kaks Eesti organiseeritud kuritegelikku gruppi, kes tegutsesid koos teiste EL-i riikide ja Venemaa kurjategijatega eesmärgil toimetada vietnamlasi Venemaalt illegaalselt Euroopa Liitu. Eesti kurjategijate roll seisnes navigatsiooniseadmeid ja raadiosaatjaid kasutades vietnamlaste üle piiri toimetamises ja nende transportimises.

Kriminaalpoliitika uurimus näitab, et kupeldamise (KarS-i §  133²) kuritegude arv  ei ole viimastel aastatel palju muutunud (2015: 17; 2016: 19). 2016. aastal leidis aset 12 samade isikute toime pandud kuritegu. Pooled 2016. aastal toime pandud kupeldamise kuriteod toimusid Narvas (10), peale selle Tallinnas (6), mõned Pärnumaal (2) ja Viljandimaal (1). Tallinn eristus teistest kohtadest sellega, et kupeldajad ei tegutsenud üksnes eraisikuna, vaid olid loonud selleks tarbeks firmad. Tallinnas olid bordellidena kasutuses saunad ja massaažisalongid, kuid Narvas mõjutati isikuid prostitutsiooniga tegelema e-posti ja isiklike kohtumiste kaudu.

2016. aastal esines üks tööalase ekspluateerimise juhtum, milles inimene toimetati töökohta ja teda ähvardati põgenemise korral. 2015. aastal oli neid kaks: ühes pandi inimesi ettevõttes ebainimlikel tingimustel tööle ja teises sunniti üht inimest töötama teise heaks nii kodus kui töökohal.

2017. aasta statistika inimkaubanduse olukorrast Eestis avaldatab Justiitsministeerium 2018. aastal kriminaalpoliitika aastauuringus.

Hea praktika

2017. aasta veebruaris algatas Eesti riik inimkaubanduse tõkestamiseks sotsiaalkampaania 1ELU, mille eesmärk seisnes inimkaubanduse ohvrite ja lähedaste teavitamises ning inimesi juhtumitest teada andma julgustamises. Tänavu suveni kestnud projekt keskendus tööalase ja seksuaalse ekspluateerimise ennetamisele ning laste kuritegevuslikul eesmärkidel ärakasutamise ärahoidmisele. Kampaania raames valmisid inimkaubandusega seotud juhtumeid selgitavad videoklipid, lisaks tegeleti koolides teavitustööga. Projekt valmis Justiitsministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, MTÜ Living For Tomorrow, Eesti Inimõiguste Keskuse ja reklaamiagentuur Idea koostöö tulemusel.

2016. aasta detsembris viidi lõpule kaheaastane riikidevaheline projekt HESTIA – „Inimkaubanduse ja fiktiivsete abielude ennetamine: multidistsiplinaarne lahendus”, mille eesmärk seisnes inimkaubanduse ja fiktiivsete abielude seoste uurimises ning ulatuslike ennetustööde algatuses. Projekti raames viidi läbi laiahaardeline uurimustöö, korraldati üleriigilisi ümarlaudu ning kutsuti kokku mitmekülgne ekspertide rühm arutlemaks probleemi ulatuse üle rahvuslikul tasandil. Lisaks kasutatati uuringu tulemusi koolitusmaterjalide väljatöötamiseks, mis on suunatud inimkaubanduse suhtes haavatavate isikutega töötavatele professionaalidele; viidi läbi hulk koolitusi projekti partnerriikides. HESTIA-st võtsid osa Eesti, Iirimaa, Leedu, Läti, Slovakkia ja Soome. Projekti koordineeris Läti siseministeerium koostöös Euroopa Kriminaalpreventsiooni ja Kontrolli Instituudiga (HEUNI) Soomes, Iirimaa sisserändajate nõukoguga, vabaühendusega Caritas Lithuania, MTÜ-ga Living for Tomorrow Eestis, ühinguga Patvērums „Drošā māja” Lätis ning Slovakkia siseministeeriumiga. Kõigis viies riigis tuvastati erinevat liiki fiktiivseid abielusid ja neist tulenevat ekspluateerimist; mõned tuvastatud juhtumid hõlmasid väga selgeid jõu, sunni, pettuse ja ekspluateerimise tunnuseid ning mõned juhtumid olid selgelt määratletud inimkaubandusena.[18]

Mitmed mittetulundusühingud jätkasid ka 2016.-2017. aastal inimkaubanduse ohvrite ja nende lähedaste abistamise ning ennetustööga. MTÜ Living for Tomorrow pakub alates 2004. aastast inimkaubanduse ennetamise ja ohvrite abistamise nõustamisliini ( +372 6607 320) tasuta teenust, samuti korraldas 2016. aastal MTÜ Living for Tomorrow koostöös Sotsiaalministeeriumiga loenguid kutsekoolides õppivatele noortele inimkaubanduse teemadel. Psühholoogilise, juriidilise ja sotsiaalse nõustamisteenuste ning varjupaigavõimaluse pakkumist jätkas ka MTÜ Eluliin (+ 372 655 6140).

Trendid

Inimkaubanduse ohvritele ning nende lähedastele tugiteenuseid pakkuva MTÜ Living for Tomorrow sõnul on viimase aja trendideks ekspluateerivad fiktiivsed abielud kolmandatest riikidest kodanikega erinevates EL-i liikmesriikides (peamiselt Iirimaal, Inglismaal, Küprosel) ning kolmandatest riikidest välistööjõu ärakasutamine/ekspluateerimine Eestis (peamiselt hooajatöödel, ehitusvaldkonnas, põllumajanduses). Samuti on aktuaalseks teemaks prostitutsiooni liikumine korteritesse bordellide sulgemise tagajärjel ning alaealiste prostitutsiooni kaasamine, mille puhul on tõstetud esile teravalt nõudluse probleem.

Soovitused

  • Suurendada regionaalsel tasandil inimkaubanduse ennetustööd.
  • Tõhustada nii Eesti kodanike kui võõrtööjõu õiguste kaitsmist.
  • Pöörata tähelepanu ohvrite õiguste tagamisele menetlustes.
  • Suurendada uurijatele ja prokuröridele pakutavate koolituste hulka paragrahvi 133 rakendamise ning kohtus tunnistavate ohvritega töötamise teemadel.
  • Julgustada politseid ja tööinspektsiooni uurima inimkaubandust töösuhetes, sh värbajaid, kes tegelevad pettusega.

____________________________________

[1] Inimkaubandusvastane Euroopa Nõukogu konventsioon. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/223122014002

[2] U.S Department of State. Trafficking in Persons 2016 Report: Country Narratives.

Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.state.gov/j/tip/rls/tiprpt/countries/2016/258764.htm

[3] Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015-2020. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.valitsus.ee/sites/default/files/content-editors/arengukavad/vagivalla_ennetamise_strateegia_2015-2020_kodulehele.pdf

[4] Eesti Kohtuekspertiisi Instituut. August 2016. Eesti ühineb lapsi seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise eest kaitsva konventsiooniga. Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.ekei.ee/et/uudised/eesti-uhineb-lapsi-seksuaalse-arakasutamise-ja-kuritarvitamise-eest-kaitsva-konventsiooniga

[5] Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon. Arvutivõrgus kättesaadav: https://rm.coe.int/168046253

[6] Ohvriabi seaduse muutmise seadus. Arvutivõrgus kättesaadav:  https://www.riigiteataja.ee/akt/104112016002

[7] Riigikogu pressiteenistus. Oktoober 2016. Riigikogu kiitis heaks ohvriabi seaduse muudatused. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/pressiteated/sotsiaalkomisjon-et-et/riigikogu-kiitis-heaks-ohvriabi-seaduse-muudatused/

[8] Riigikogu pressiteenistus. Oktoober 2016. Riigikogu kiitis heaks ohvriabi seaduse muudatused. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/pressiteated/sotsiaalkomisjon-et-et/riigikogu-kiitis-heaks-ohvriabi-seaduse-muudatused/

[9]  Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/126062017069

[10] Justiitsministeerium. Aprill 2017. Kuritegevus Eestis 2016.  Inimkaubandus. Anu Leps Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/kuritegevus_eestis_est_web_0.pdf

[11] Kriminaalasi 1-15-7510. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=177997887

[12] Kriminaalasi 1-16-2632. Arvutivõrgus kättesaadav:

https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=179664266

[13] Kriminaalasi 1-16-6717/7. Arvutivõrgus kättesaadav:

https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=190802000

[14] Prokurör: meil on kuritegelikule maailmale selge sõnum. Äripäev. 11.05.2015. Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.aripaev.ee/uudised/2015/06/11/prokuror-meil-on-kuritegelikule-maailmale-selge-sonum

[15] Kohus mõistis vietnamlasi smugeldanud maffiagrupi süüdi. Postimees. Juuni 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/4140311/kohus-moistis-vietnamlasi-smugeldanud-maffiagrupi-suudi

[16] Martin Laine. Jalutu ori avastati Pärnu kaubanduskeskuse eest. Pärnu Postimees. September 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://parnu.postimees.ee/4238299/jalutu-ori-avastati-parnu-kaubanduskeskuse-eest

[17] Justiitsministeerium. Aprill 2017. Kuritegevus Eestis 2016.  Inimkaubandus. Anu Leps Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/kuritegevus_eestis_est_web_0.pdf

[18] Minna Viuhko, Anni Lietonen, Anniina Jokinen. Ja nad elasid õnnelikult kuni oma elupäevade lõpuni? Fiktiivsetest abieludest inimkaubanduseni, Projekt „Inimkaubanduse ja fiktiivsete abielude ennetamine: multidistsiplinaarne lahendus” (HESTIA). 2017. Arvutivõrgus kättesaadav: http://lft.ee/admin/upload/files/HESTIA%20report%20final%20EST.pdf

Euroopa inimõiguste konventsiooni (edaspidi EIÕK või konventsioon) artikkel 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Olgu meenutatud, et nimetatud õigus kaitseb ka isiku inimväärikust.

Aruandlusperioodil, 2016.–2017. aastal keskendusid Eesti õigusmaastikul EIÕK artikliga 3 seonduvad vaidlused kinnipidamissituatsioonidele ja ennekõike piisava põrandapinna tagamisele. Seetõttu vaatleb käesolev aruanne süvendatult, kuidas on Eestis tagatud inimväärikas kohtlemine kinnipidamisasutustes viibivatele isikutele. Kinniseid asutusi on mitmeid, sinna alla kuuluvad vanglad, politsei kinnipidamiskohad, välismaalaste kinnipidamiskohad, tahtest olenematu ravi teenust pakkuvad raviasutused jne.

Andmaks ülevaadet konventsiooni artikli 3 valdkonda kuuluvatest arengusuundadest aruandlusperioodil 2016.–2017. aastal, analüüsime nii kohtupraktikat, seadusandlust kui avalikke arutelusid.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Eelmisel aruandlusperioodil (st 2014.–2015. a) teostas õiguskantsler kontrollkäike kinnipidamisasutustesse. Käesoleval aruandlusperioodil jätkas õiguskantsler sama praktikat. Õiguskantsler on 2016. aasta ülevaates hinnanud kinnistes asutustes viibijate põhiõiguste kaitset.[1] Õiguskantsleri 2017. a aruanne on kättesaadav tegevuste osas kuni 31. august 2017. a.[2] Uurimine ei puudutanud mitte üksnes kinnipeetavate õiguste tagamist vanglas, vaid ka politseis, psühhiaatrilist abi osutavates haiglates ja ka näiteks Eesti Kaitseväes.

Enamike õiguskantsleri poolt teostatud kontrollkäikude raames tuli taaskord tunnistada, et enamus psühhiaatrilist abi osutavate haiglate jälgimisruumidest (mehaanilise ohjeldamise ruumid) ei vastanud nõuetele. Seega tuleb tõdeda, et paraku ei ole alates viimasest aruande perioodist märkimisväärseid edasiminekuid ohjeldamisruumide temaatikas toimunud.

Õiguskantsleri aruandes kajastatud eriilmelised probleemid ja puudujäägid viitavad selgelt vajadusele arendada ja uuendada mitte üksnes kinnipeetavate vanglatingimusi, vaid vaadata laiemat pilti – sama palju on vaja panustada ka kaitseväes, politsei kinnipidamiskohtades või psühhiaatrilist abi osutavates haiglates inimväärikate tingimuste tagamisse.

Olulise aspektina tuleb silmas pidada ka ulatusliku rändekriisi raames Eestisse saabuvatele isikutele inimväärikate tingimuste tagamist majutuskeskustes. Seega tuleb kanda hoolt selle eest, et kõigi kinnipeetavate isikute kohtlemine oleks seaduslik ja nende vabadust piiravad meetmed oleks proportsionaalsed.

Seadusandlikud arengusuunad

Pärast 1. jaanuaril 2015. aastal jõustunud karistusseadustiku reformi muudatusi ei ole karistusseadustikus piinamise koosseis muutunud, samuti ei ole tehtud kinnipeetavate õigusi puudutavaid muudatusi kriminaalmenetluse seadustikus.

Seadusandlike arengusuundade juures pöörame tähelepanu ka psühhiaatrilise abi seadusele. Sotsiaalministeerium on algatanud psühhiaatrilise abi seaduse ja sellega kaasuvate õigusaktide muutmise eelnõu väljatöötamise kavatsuse. Selguse huvides märgime, et psühhiaatrilise abi seadus kehtib alates 1997. aastast, mistõttu vajab see ajakohastamist tänapäevaste vajaduste täitmiseks. Muuhulgas pole seaduses piisavalt selged patsientide ja tervishoiutöötajate õigused ja kohustused patsiendi nõusolekul tahtest olenematu psühhiaatrilise abi ning psühhiaatrilise sundravi osutamisel.[3]

Psühhiaatrilise abi seaduse väljatöötamise kavatsuse osas keskendume vaid ohjeldusmeetmete rakendamisele, sest need on käsitletavad tervishoiuasutuses patsientide liikumisvabaduse füüsilise piiramisena. Regulatsiooni loomisel seatakse eesmärgiks, et rakendatavad ohjeldusmeetmed oleksid proportsionaalsed, eesmärgipärased ning isikute põhiõigusi võimalikult vähem piiravad. Seadusandja on tunnistanud, et ohjeldusmeetmete rakendamine on väga intensiivne vabaduspõhiõiguste riive.[4] Seega on ilmselge, et põhiõiguste intensiivne riive peab olema seaduse tasandil reguleeritud, mistõttu on tervitatav seaduse väljatöötamiskavatsuse koostamine ning loodetavasti tulevikus eelkirjeldatud põhimõtetele vastava seaduse eelnõu väljatöötamine.

Ohjeldusmeetmete temaatikast tõusetub ka küsimus, kuidas on ohjeldusmeetmete rakendamisel tagatud patsientide inimväärikus ning millal muutub selliste meetmete kasutuselevõtt piinavaks või ebainimlikuks kohtlemiseks. Riigikohus on leidnud Euroopa Inimõiguste kohtu (EIK) praktikat[5] järgides, et käeraudade ja muude ohjeldusmeetmete kasutamine ei ole vastuolus EIÕK artikliga 3 juhul, kui seda tehakse seoses seadusliku kinnipidamisega ning sellega ei kaasne ülemäärase jõu kasutamist ja ülemäärast avalikkusele eksponeerimist. Meetmete kasutamisel tuleb arvestada ohtu, et isik põgeneb, käitub vägivaldselt või põhjustab varalist kahju.[6]

Kohtupraktikast lähemalt

Aruandlusperioodil 2016.–2017. a keskendus Eesti Riigikohtu praktika EIK 2013. aasta otsuse Tunis vs. Eesti[7] järelmõjudele. Alates viidatud lahendist on kohtutele „põrandapinna“ kaebuste esitamine olnud kasvavas trendis.

Riigikohus lahendas aruandlusperioodil hulgaliselt EIÕK artiklit 3 puudutavaid kaasusi kinnipeetavate põrandapinna suuruse ning kinnipidamistingimuste üle. Kokku menetles Riigikohus aastatel 2016.-2017. a kokku enam kui kümnel  erineval korral põrandapinna vaidlusi. Tähelepanuväärne on, et 2016. aasta Riigikohtu praktikat kinnipeetavate „põrandapinna vaidluste“ osas suunas olulisel määral EIK suurkoja 20. oktoobri 2016. a otsus asjas Muršic vs. Horvaatia.[8]

Esmalt selgitame, et Muršic vs. Horvaatia otsuses arendas EIK edasi mitme kinnipeetavaga kambris kambripinna arvutamise metoodikat lähtuvalt EIÕK artikli 3 nõuetest ning võttis järgmised seisukohad: esiteks, igal kinnipeetud isikul peab olema individuaalne magamisase; teiseks, igal kinnipeetud isikul peab olema isiklik ruum vähemalt 3 m²; kolmandaks, kambri üldine pind peab olema selline, mis võimaldab isikutel vabalt ruumis liikuda.

Üheks tähelepanuväärsemaks otsuseks Riigikohtu 2016. aasta praktikas kinnipeetavate õiguste teemal on otsus 3-3-1-83-16. Nimetatud otsuses muutis Riigikohus oma praktikat, mis puudutas kambripinna suuruse arvestust tulenevalt Muršic vs. Horvaatia. Riigikohus sedastas, et kambripinna arvestusest jääb välja kambris asuva sanitaarsõlme pindala ning hinnata tuleb seda, kas kambri mööbel takistab kinnipeetaval tavalisel viisil kambris liikuda.

Otsuses nr 3-3-1-95-16 kordas Riigikohus, et kambripinna arvestusest jääb välja sanitaarsõlme pindala. Viimati nimetatud lahendis oli kinnipeetav viibinud 265 päeva kambrites, kus kaebaja kasutusse jäi vähem kui 3 m2 pinda. Riigikohus pidas EIÕK artikli 3 peaaegu kolmveerand-aastase rikkumise korral põhjendatud ja proportsionaalseks kahju hüvitiseks 1500 eurot.

Otsuses nr 3-3-1-15-17 asus Riigikohus seisukohale, et kuigi kaebajale ei olnud tagatud 3 m2 suurune isiklik ruum, ei olnud tegemist kaebaja inimväärikust rikkuva kohtlemisega. Riigikohus jõudis nimetatud järelduseni põhjusel, et kaebajal oli võimalus viibida väljaspool kambrit ning kaebaja käis ka samal ajal tööl. On märkimisväärne, et Riigikohtu hinnangul lühiajaline inimõiguste rikkumine ei ole inimväärikust alandav. Nimelt selgitas Riigikohus, et kaebaja viibimine kambris, kus oli alla 3 m2 isiklikku põrandapinda oli sedavõrd lühike, et kaebaja kinnipidamistingimusi ei saa pidada inimväärikust alandavaks isegi juhul, kui tal kambriväline liikumisvabadus üldse puudus (vt RKHKo nr 3-3-1-15-17 p 18). Selline järeldus ei pruugi siiski olla kooskõlas EIÕK artikliga 3, mis kategooriliselt keelab ebainimliku või inimväärikust alandavad kinnipidamistingimused. Eelnimetatud seisukohaga võib saata kinnipidamisasutustele vale signaali – lühiajaline inimväärikuse alandamine on lubatud.

Otsuses 3-3-1-98-16 selgitas Riigikohus, et kambripinna suuruse arvutamisel ei tule mööblialust pinda kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (vt viidatud otsuse p 13). Riigikohtu hinnangul pisikene kõrvalekalle põrandapinna miinimumnõudest ei anna kinnipeetavale õigust nõuda hüvitist.

Otsuses 3-3-1-16-16 leidis Riigikohus, et arvestades kohtlemise küllaltki pikka kestust ja asjaolu, et kaebajale kambris tagatud põrandapinna suurus jäi olulisel määral alla 3 m² ning isiku liikumisvõimalused väljaspool kambrit olid vähesed ega saanud kompenseerida kambri ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjutusi, siis olid kinnipidamistingimused kambris õigusvastased ning inimväärikust alandavad.[9] Vaatamata eeltoodule asus Riigikohus seisukohale, et inimväärikuse alandamise korral on kohaseks hüvitiseks 375 eurot.

Ruumikitsikust kompenseerivate asjaoludena on Riigikohus hinnanud ja käsitlenud näiteks võimalust viibida väljaspool kambrit, kambri ülerahvastatust,[10] kinnipidamisasutuse üldiseid tingimusi, samuti ka võimalust osaleda kambrivälistes tegevustes[11] ning jalutuskäigu võimalust.[12] Arvestades praktikas käsitletud asjaolusid jääb lahenditest mulje, et EIK praktikas tunnustatud miinimum põrandapinnast veidi väiksema pinna tagamine või inimväärikust alandavates tingimustest vaid lühikest aega viibimine ei anna isikule õigust hüvitisele. Sellised otsused võivad saata negatiivse signaali kinnipidamisasutustele, et väikesed või lühiajalised EIÕK artikli 3 rikkumised on lubatud või vähemalt ei ole need Eesti õiguskorras taunitavad.

Avalikud diskussioonid

Ajakirjanduses kajastatakse alatihti kinnipeetavatele väljamõistetavate hüvitiste suuruseid inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest. 2016.–2017. aasta Riigikohtu praktikas olid analüüsitud kohtupraktika näitel kinnipeetavatele väljamõistetud hüvitised alla 1000 euro, keskmiselt suurusjärgus 300-800 eurot. Võrdluseks võib tuua käesolevas aruandes nimetatud EIK lahendi Tunis vs. Eesti, kus Eesti riigilt mõisteti ühele Tallinna vangla kinnipeetavale moraalse kahju hüvitiseks välja 10 000 eurot. Seega on Riigikohtu poolt välja mõistetud hüvitised enam kui 10 korda väiksemad.

Avaliku tähelepanu pälvis ka 2017. aasta märtsis Valga haiglas aset leidnud juhtum, kus eraldusruumist välja pääsenud psühhiaatriapatsient ründas haigla töötajaid ja patsiente. Kokku sai viga 12 inimest. Hiljem 57-aastase mehe suhtes kriminaalmenetlus lõpetati ja talle kohaldati sundravi. Nimetatud intsident peaks valusalt osutama vajadusele muuta ohjeldusmeetmete kasutamist ja seadusandlikul tasemel reguleerida psühhiaatrilise abi osutamise asutustes ohjeldusmeetmete kasutamist.

Kokkuvõte

2016.– 2017. aastal Eestis tuvastatud EIÕK artikli 3 rikkumised tõusetuvad peaasjalikult kinnipeetavate kaebustest inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest, kuid tähelepanuta ei saa jätta ka muudes asutustes kinnipeetavate isikute õiguste tagamist. Positiivse arenguna tuleb tunnustada Riigikohtu praktika muutmist kambripinna suuruse arvestamisel. Ometi on murettekitavad Riigikohtu seisukohad, mille kohaselt lühikese kestusega või väiksed kõrvalekalded minimaalsest põrandapinnast ei ole inimväärikust liigselt riivavad.

Tervitatav on Sotsiaalministeeriumi algatatud psühhiaatrilise abi seaduse ja sellega kaasuvate õigusaktide muutmise eelnõu väljatöötamise kavatsus, millega lahendataks üheaegselt patsientide ja tervishoiuteenuse osutajate õiguste ja kohustuste konkreetsem määratletus kui ka patsientide liikumisvabaduse füüsilise piiramise olukorrad.

Soovitused

* Võtta vastu seadusemuudatused psühhiaatriapatsientidele ohjeldamismeetmete rakendamisel inimväärikuse tagamiseks;

* Anda selged suunised, et ka lühiajalised või väiksed EIÕK artikli 3 rikkumised on taunitavad;

* Suurendada EIÕK artikli 3 rikkumiste eest mõistetavaid kahjuhüvitisi, kuna üksnes nii on tagatud kõigi kinnipeetavate inimväärikas kohtlemine.

__________________________________________

[1] Õiguskantsleri aastaülevaade 2015/2016. Arvutivõrgus kättesaadav:: http://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2016/index.php

[2] Õiguskantsleri aastaülevaade 2016/2017. Arvutivõrgus kättesaadav:: http://barn.ee/ylevaade2017/kontrollkaigud

[3] Psühhiaatrilise abi seaduse ja kaasuvate õigusaktide muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus. Sotsiaalministeerium 08.02.2016. Arvutivõrgus kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/e102f7cc-a18e-4ab3-aa8c-c66dba4bf2e2

[4] Vt eelmine.

[5] Vt nt EIK 20. jaanuari 2011. a otsus Kashavelov vs. Bulgaaria, nr 891/05, p 38.

[6] Vt RKHKo 3-3-1-56-15.

[7] EIK 19. detsembri 2013. a otsus Tunis vs. Eesti, nr 492/12.

[8] EIK 20. oktoobri 2016. a otsus nr 7334/13.

[9] Vt RKHKo 3-3-1-16-16.

[10] Vt RKHKo 3-3-1-16-16.

[11] Vt RKHKo 3-3-1-83-16.

[12] Vt RKHKo 3-3-1-86-16.

Mittetulundusühingute ja sihtasutuste üldarv Eestis 1. jaanuari 2008 seisuga oli 26 363, neist enam tegutses kinnisvara, rentimise ja äritegevuse (12 057) ja muu ühiskonna-, sotsiaal- ja isikuteeninduse (12 822) tegevusaladel.

2007. aastal avaldas Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit Eesti vabaühenduste manifesti. Manifestis esitati Riigikogule konkreetsed ettepanekud, kuidas parandada vabaühenduste osalemist otsustusprotsessides ja suurendada nende haldussuutlikust ja finantsvõimekust.

Üks manifestis toodud ettepanekust, Kodanikuühiskonna Sihtkapitali moodustamine, leidiski aset 2007. aasta jooksul. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007 korraldusega moodustati sihtkapital siseministeeriumi haldusalas ning eelarveks määrati 20 miljonit krooni. Kodanikuühiskonna Sihtkapitali eesmärgiks on “kaasa aidata Eesti avalikes huvides tegutsevate mittetulundusühingute ja sihtasutuste suutlikkuse suurendamisele kodanikuühiskonna arendamisel ja kodanikuaktiivsust soodustava keskkonna kujundamisel.” Sihtkapital lähtub toetuste eraldamisel Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioonist  ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali kontseptsioonist.

Eestis ei ole olemas riiklikku inimõiguste edendamise ja kaitsega tegelevat inimõiguste edendamisega tegelevat institutsiooni, mille tegevus oleks kooskõlas Pariisi printsiipidega[1] ja ei ole võimaldatud nimetatud institutsioonile mandaadi teostamiseks vajalikke vahendeid. Inimõiguste Instituut on pöördunud korduvalt Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse poole vastavate ettepanekutega luua rahvusvaheliselt tunnustatud ja Eesti poolt rahastatud institutsioon. Justiitsministeeriumi esitatud riigi ametliku seisukoha kohaselt on inimõiguste kaitse Eestis piisavalt tagatud läbi olemasolevate institutsioonide, nagu õiguskantsler ja soolise võrdõiguslikkuse volinik.

 


[1] ÜRO Peaassamblee 4.märtsi 1994.a. resolutsioon, ÜRO dok. nr A/RES/48/134.

Põhiseadusliku korra kaitsmise kontekstis on enim ühiskondlikku vastukaja 2007. aastal tekitanud nn Pronkssõduri kriis, mil Eesti õiguskaitseorganid pidid esimest korda kokku puutuma massiliste tänavakorratustega.

26. ja 27. aprilli 2007 rahutuste käigus hukkus üks isik. 125-le rahutustes osalenud isikule esitati kriminaalsüüdistus. Hinnanguliselt tegutses Eesti politsei kriisi käigus vastavalt tekkinud olukorrale, kuigi eelnev kogemus sarnaste rahutuste mahasurumiseks puudus. Kuigi pärast rahutusi esitati meedias mitmeid süüdistusi politseivägivalla kohta, ei ole senini ükski õiguskaitseasutuse poolne võimuliialdussüüdistus tõendamist leidnud. Sündmuste kontekstis alustati seadusandlike muudatuste paketiga muutmaks politseiseadust, jälitustegevuseseadust, piirivalveseadust, avaliku koosoleku seadust, hädaolukorraks valmisoleku seadust, piirivalveseadust, elektroonilise side seadust, riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadust, politseiteenistuse seadust, liiklusseadust ja turvaseadust. Muudatuste pakett võib kaasa tuua üksikisikute õiguste liigse riive, 2008. aastal jõustunud seadusmuudatused nõuavad eraldi analüüsi inimõiguste seisukohalt.

Korruptsioonivastane võitlus õiguskaitseasutustes 2007. aastal tõi uusi arenguid. Politseiametnike tegevust puudutavates kriminaalasjades esitati 2007. aastal süüdistused Ida-Virumaa Politseiprefektuuri ametnikule (tulirelva, selle olulise osa ja laskemoona ebaseadusliku käitlemise, altkäemaksu võtmise, ametialase võltsimise, võõra vara omastamise, kutse-ja ametitegevuses teatavaks saanud saladuse hoidmise kohustuse rikkumine) ja Lääne Politseiprefektuuri politseiametnikule (altkäemaksu võtmine, altkäemaksu andmine, altkäemaksu vahendamine ja ametialane võltsimine). 2007. aastal jõudis otsuseni Kohtla-Järvel tegutsenud vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belovi kohtuasi, keda karistati rahalise karistusega altkäemaksule kihutamise ja kelmuse eest. Võitluses korruptsiooni vastu toimus areng ka tollitöö sektoris kui jõuti kohtulahendini seoses Kirde- ja Kagu-Eesti tolliametnike altkäemaksu juhtumite osas.[1]

 


[1] Kaitsepolitsei aastaraamat 2007, lk 27-30.

Seadusandluses 2007. aastal lapse õiguste tagamise osas edasiliikumist ei toimunud. 2005. aastal alustati uue lastekaitse seaduse eelnõu väljatöötamist, mille peamine eesmärk on teha seadus rakendatavaks lastega töötavatele spetsialistidele, lastele ja lapsevanematele. 2007. aastaks ei ole eelnõu menetlemise osas arengut toimunud, viimased avalikud andmed eelnõu väljatöötamise seisu kohta pärinevad 2005. aastast. Samuti ei ole muudatusi lastekaitse seaduse[1] §-s 68 sätestatu kohta, mille kohaselt reguleerib selle seaduse üksikasju valitsus. Lapse õiguste tagamise strateegia 2007. aasta rakendusplaan ei saa olla õiguskaitse aluseks, sest on vormilt tegevuskava.

2007. aastal tõusis avaliku tähelepanu keskpunkti koolivägivalla teema. Noortefilm “Klass” ja sellega seondunud avalik debatt käsitlesid mitut koolilapsi puudutavat all-teemat: koolivägivald, õpilaste suhted vanematega ja õpetajatega, karistus ja kättemaks. Inimõiguste Instituudi praktika on näidanud, et seoses koolivägivallaga on tõusetunud nii laste õiguste kaitse koolides kui ka õpetajate õiguste kaitse.

Koolijuhid on arutanud Soomes Jokela koolis toimunud koolitulistamise juhtumit ning enamus neist arvas, et Eestis ei saa täielikult välistada sarnaseid tõsiseid juhtumeid ning osa leidis, et põhjuseks võis olla koolikiusamine. Koolijuhtide hinnangul tuleb kogu ühiskonnal tegelda turvalise kooli temaatikaga, sest nii põhiseaduse kui rahvusvaheliste inimõigusalaste konventsioonide kohaselt on igal lapsel õigus elule ja haridusele.

Laste õigustega on tihedalt seotud ka inimkaubanduse probleemistik, mille osas tunnevad muret mitmed rahvusvahelised organisatsioonid.[2] Justiitsministeerium on koostanud inimkaubanduse vastu võitlemise arengukava, mis sisaldab konkreetseid samme ka lastega kaubitsemise kohta. Planeeriti koostööd erinevate rahvusvaheliste programmidega ning mitmete teavitusürituste korraldamist avalikkusele ja spetsialistidele. Vastavalt arengukava täitmise aruandele on arengukavast tulenevad 2007. aastaks planeeritud ülesanded täidetud:

“Arengukava võib pidada edukaks, kuna üha ladusamalt toimib inimkaubanduse vastu võitlemise võrgustik ning koostöö erinevate organisatsioonide vahel, mis tagab parema inimkaubanduse juhtumite menetluse ning ohvrite abistamise. Üha rohkem on koolitatud erinevate valdkondade spetsialiste, mis on aidanud kaasa teadlikkuse tõstmisele inimkaubanduse valdkonnast.”

Justiitsministeerium peab üheks olulisemaks arenguks 2007. aastal karistusseadustiku muudatust, millega täiendati orjastamise koosseisu §-s 133, et selles sisalduks ka abitus olukorras oleva isiku ärakasutamine.[3] Samuti on oluline välismaalaste seaduse muudatus, mis lisas eraldi peatüki, mille alusel on võimalik inimkaubanduse ohvritele väljastada ajutine elamisluba.[4] Eesti seadusandluses puudub senini inimkaubanduse mõiste ja inimkaubanduse olemus ja sisu vastavalt rahvusvahelistele arusaamadele ei ole lahtimõtestatud.

Inimõiguste Instituudi praktika on näidanud, et ÜRO lapse õiguste konventsiooni laste müüki, lasteprostitutsiooni ja -pornograafiat käsitlev fakultatiivprotokolli ei ole Eestis piisavalt tutvustatud ja arvestatud erinevates arengu- ja tegevuskavades ning uuringutes.

Laste õiguste temaatikat puudutab ka justiitsministeeriumi koostatud Alaealiste kuritegevuse vähendamise arengukava aastateks 2007-2009. Selle täitmise 2007. aasta aruanne annab üldhinnangu arengukavas 2007. aastaks planeeritule.[5] Aruande kohaselt oli 2007. aastal “2111 kuritegudes kahtlustatavat alaealist ja registreeriti 2867 alaealiste poolt toime pandud kuritegu, sagedamini toime pandud kuriteod olid vargus ja avaliku korra rikkumine.” Samuti jätkus varasematel aastatel alguse saanud alaealiste poolt toime pandud kuritegude vähenemise trend. Kuriteoennetustöö, mida teevad koostöös justiitsministeerium, sotsiaalministeerium, haridus- ja teadusministeerium, politsei ning mitmed MTÜ-d, mängib alaealiste kuritegevuse vähenemises olulist rolli. Vastavalt aruandele toimus alaealiste komisjonides “2007.a. 4169 alaealiste õigusrikkumiste arutelu[, millest enamus] oli seotud erinevate süütegudega (78 %) ja ülejäänud koolikohustuse mittetäitmisega (22%).” Erikoolidega seoses ei toimunud aruande kohaselt olulisi muutusi või arenguid. Seoses justiitsministri ja siseministri kokkuleppega jälgida alaealisi puudutava kohtueelse menetluse kestust, saavutati 2007. aastaks menetluse keskmiseks kestuseks 3,8 kuud.

 


[1] Lastekaitse seadus, RT 1992, 28, 370.

[2] Vt nt Piinamisvastase komitee järeldused ja soovitused.

[3] Karistusseadustik, RT I 2001, 61, 364.

[4] Välismaalaste seadus, RT I 1993, 44, 637.

[5] Samas.

Juurdepääs õigusemõistmisele

Põhiseaduse §15 sätestab, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Selle sätte realiseeritavus sõltub isikute ressurssidest ja teadmistest.

1. märtsil 2005 jõustus Eestis riigi õigusabi seadus, mille eesmärk on tagada kõigile isikutele asjatundliku ja usaldusväärse õigusteenuse õigeaegne ja piisav kättesaadavus.[1] Inimõiguste Instituudi praktika on näidanud, et selle eesmärgini jõudmine on olnud problemaatiline. Sisuliselt on loodud paljudel puhkudel järelmaksuga õigusabi süsteem, mis ei rahulda erinevaid osapooli, eriti abivajajaid. Inimõiguste Instituudi poole pöördujate ütluste kohaselt on abivajajatel tekkinud probleemid seoses õigusabi kvaliteediga, mistõttu ei olda rahul juurdepääsuga õigusemõistmisele nii politseis kui ka kohtus.

2007. aastal avaldas justiitsministeerium “Eesti elanike õigusteadlikkuse uuringu”, mille eesmärk oli määrata kindlaks Eesti elanike teadlikkus põhiõigustest. See uuring näitas, et põhiseaduse §15 õiguse realiseerimisel on üheks suuremaks probleemiks madal õigusteadlikkus inimõiguste valdkonnas. Selle tulemusena on inimestel raskusi oma õiguste kaitsmisel.[2] Uuringu kohaselt on näiteks töösuhetes enamik vastajatest üritanud ise vaidlused lahendada (63%) selle asemel, et kompetentse isiku või institutsiooni poole pöörduda. “Seega, enamasti ei tegutse inimesed enda õiguste maksmapanemise nimel, lahkhelisid proovitakse lahendada omal käel või lepitakse probleemide kui paratamatusega.”[3] Inimesed tunnevad kohtusse pöördumise vajadust sõltuvalt nende teadlikkusest õiguste suhtes:

“Mida teadlikumad olid vastajad, seda sagedamini olid nad tundnud vajadust pöörduda kohtu poole, kuid nad ei saanud või ei suutnud seda vajadust realiseerida. Ilmselt ei näinud väheteadlikumad kodanikud sageli, et nende õigusi oli rikutud, samuti oli võimalik, et nende vähene osalemine ühiskondlikus elus ei tekitagi olukordi, kus nende õigusi oluliselt rikutaks.”[4]

Samas leidsid 78% vastajatest, “kõigile on tagatud võrdsed võimalused kohtusse pöördumiseks” samas kui kõigest 20% vastajatest leidis, “et kohtumõistmine ei ole kõigile võrdselt kättesaadav.”[5]

Kohtuprotsessil osalenutest “on suurem osa kasutanud kahte võimalust ― kaitsnud end ise (42%) või kasutanud advokaadi abi (44%).” Riiklikku õigusabi teenust, mida pakutakse riigi õigusabi seaduse kohaselt, on kasutanud kõigest 9% vastanutest.[6] Samas teatas 24% vastanutest, et kui neil peaks tulevikus tekkima vajadus osaleda kohtuprotsessil, kasutaksid nad riikliku õigusabi võimalust.[7]

Uuringust selgus, et “ühiskonnas ei eristu suurt elitaarset gruppi, kelle käes oleks õigusteadmiste monopol (kui juurahariduse omandanud inimesed välja jätta), küll aga eristub mahajääjate grupp, kellel õigusteadmised täiesti puuduvad.”[8]

Aus õigusemõistmine

2007. aastal on Euroopa Inimõiguste Kohus teinud Eesti suhtes ausa õigusemõistmise valdkonnas kolm otsust:

–    Pello v Estonia:[9] tuvastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni art 6(1) ja (3)d rikkumised. Antud kaasuses oli küsimuse all võimatus saada vastuseid tunnistajatelt, kes esitasid ütlusi süüdistatava vastu. Euroopa Inimõiguste Kohus selgitas, et art 6 (1) ja (3)d nõuavad, et kaebealune peab omama vastavat ja kohast võimalust saada vastuseid tema vastu tunnistavatelt isikutelt. Kohus leidis, et tõendite menetlemine on liikmesriigi kohtute pädevuses, kuid igal kohtul lasub kohustus kaaluda tõendi olulisust. Süüdistatav ei pea olema alati juures, kui ütlusi antakse, kuid peab saama neid tunnistajaid küsitleda samadel tingimustel kui teisigi. Kohus leidis, et Eesti kohtud ei näidanud üles piisavalt tahet kahe tunnistaja kaasamiseks, vaid põhistas oma arvamuse viimaste poolt postiga saadetud materjalile. Seega rikuti ausa ja õiglase õigusemõistmise olulist põhimõtet.

–    Saarekallas OÜ v Estonia:[10] tuvastatud EIÕK art 6(1) rikkumine. Kaebaja väitel ei olnud menetlus läbi viidud mõistliku aja jooksul. Kohus toetas kaebajat: menetlus toimus 7 aasta ja veidi enam kui 2 kuu jooksul kolmel kohtuastmel ja see oli piisav alus tuvastamaks EIÕK rikkumist. Lisaargumendina tõi kohus välja ka art 13 rikkumise, kuivõrd Eesti kohtud ei näidanud üles tahet menetlusaja venimist põhjendada.

–    Shchilitsov v Estonia:[11] tuvastatud EIÕK art 6(1) rikkumine. Tegemist oli samuti menetluse mõistliku kestvuse põhimõtte rikkumisega (antud juhul 5 aastat ja kolm kuud). Kuigi Eesti valitsuse poolse selgituse kohaselt oli tegemist kohtu töö suure koormusega sel perioodil ning samuti venis menetlus vaid esimese astme kohtus, leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et EIÕK-s sisalduvaid õigusi on rikutud.

Arutelu tekitas nn aprillirahutuste puhul Politseiameti poolt isikute tuvastamiseks loodud veebileht. Õiguskantsler saatis Politseiametile soovituse õiguspärasuse ja hea halduse tava järgimiseks,[12] milles märkis, et politseil esines õiguslik alus isikute fotode avalikustamiseks seoses rahutustega (st see vastas isikuandmete töötlemise eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõtetele). Samas taunis õiguskantsler kõikide veebilehe fotodel olevate isikute nimetamist vandalismiaktides osalejateks.

Õiguskantsler on 2007. aastal teinud soovituse õiguspärasuse järgimiseks ka Põhja Ringkonnaprokuratuurile,[13] milles viidati, et ametiisikud jätsid koostamata kirjaliku määruse, kuigi korrektse kirjaliku määrusega vastuse koostamisel on määrav tähtsus kaebeõiguse tagamisel. Õiguskantsler tõdes, et “suulises vestluses ei pruugi isik paraku saada kõigist üksikasjadest, sh õiguslikest nüanssidest korrektselt ja hoomatavalt aru. Seda eriti juhul, kui tegemist on isikuga, kellel puuduvad sügavamad teadmised õigusvaldkonnas…”.[14]

2007. aastal tehtud kohtuotsused ei sisalda üldiselt problemaatikat ausa õigusemõistmise suhtes. Põhiõiguste riive või isikuõiguste kaitse on tõstatunud, kuid mitte menetlusliku probleemina. Erandina võiks tuua  Tallinna Ringkonnakohtu otsuse,[15] kus kohtukolleegiumi arvates ei olnud põhjendatud prokuröri poolt taotletud ja esimese astme kohtu poolt mõistetud karistusmäär.

Samuti viitab kohtukolleegium Riigikohtu 2005. aasta otsusele:[16]

“Põhiseaduse (PS) § 22 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Toodud sätte mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Ehkki Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) otsesõnu sellist põhiõigust ei sätesta, on Euroopa Inimõiguste Kohus oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega (vt nt John Murray v. Ühendkuningriik 8. veebruari 1996 lahend p 45; Saunders v. Ühendkuningriik,  17. detsembri 1996 lahend p-d 68-69; J. B. v. Šveits, 3. mai 2001 lahend p 64). Samuti on inimõiguste kohus leidnud, et EIÕK art 6 lg-t 1 on rikutud ka siis, kui isikut sunnitakse ise üle andma dokumente olukorras, milles ei ole välistatud, et teda võidakse nende dokumentide alusel süüdistada kuriteo toimepanemises (vt nt J. B. v. Šveits, p 66). …

Kriminaalkolleegium nendib, et õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega ka sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. Oluline on isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom – kas see viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või mitte.”

Ausa õigusemõistmise põhimõtete kui teema olulisus on nähtav ka Eesti Juristide Liidu ja Eesti Kohtunike Ühingu koolitus- ja arendustegevuses.

 


[1] Riigi õigusabi seadus, RTI, 56, 403.

[2] Justiitsministeerium, Eesti elanike õigusteadlikkuse uuring, lk 13.

[3] Samas, lk 45.

[4] Samas, lk 48.

[5] Samas, lk 48.

[6] Samas, lk 50.

[7] Samas, lk 51.

[8] Samas, lk 73.

[9] Kaebus nr 11423/03 (10.12.2007).

[10] Kaebus nr 11548/04 (08.02.2008).

[11] Kaebused nr 35062/03 ja 35062/03 (18.04.2007).

[12] Õiguskantsler 07.2007 nr 7-4/070858/00705276.

[13] Õiguskantsler 01.01.2007 nr 7-4/061544/0700591.

[14] Samas.

[15] Tallinna Ringkonnnakohtu otsus nr 1-06-7211 (8.02.2007).

[16] Riigikohtu kohtuasi nr 3-1-1-39-05 (1.06.2005), p. 13-14.