Kirjeldus

Riik kasutab üha enam inimeste profileerimist, ristkasutades erinevates riigi andmebaasides sisalduvaid andmeid. Seda tehakse erinevates olukordades, näiteks proaktiivsete teenuste puhul, poliitikakujundamist toetavaks andmeanalüüsiks, aga ka julgeoleku valdkonnas.

Proaktiivsed (ka ennetavad või ettehoolitsevad) teenused on uut tüüpi avalikud teenused, mida riigiasutus osutab omal initsiatiivil. See tähendab, et erinevalt traditsioonilistest avalikest teenustest, mille jaoks peab inimene pöörduma riigi poole, ei ole selliste teenuste puhul inimese tahteavaldus vajalik. Proaktiivsed teenused on väidetavalt kasulikud, sest need muudavad teenuste kasutamise inimese jaoks lihtsamaks ja ajasäästlikumaks. Need toimivad inimese jaoks “nähtamatult” ning käivituvad konkreetsete elusündmuste puhul (näiteks lapse sünd).

Teenuste korraldamise ja teabehalduse aluste kohaselt on proaktiivne teenus “otsene avalik teenus, mida asutus osutab oma initsiatiivil, isikute eeldataval tahtel ja riigi infosüsteemi kuuluvate andmekogude andmete alusel. Proaktiivne teenus osutatakse automaatselt või isiku nõusolekul.” Eestis proaktiivseid teenuseid praegu veel vähe, aga suundumus on neid üha rohkem kasutada, sealhulgas kasutades tehisintellekti abi.

Ühe esimese näitena alustas Sotsiaalkindlustusamet sünnitoetuse automaatset pakkumist, mille puhul peavad vanemad vaid pakkumise aktsepteerima. Proaktiivseid teenuseid plaanib käivitada näiteks ka Töötukassa tööturuteenuste osas.

Suurandmete ja riigi andmebaasidega seonduvaid teemasid on rohkem kui vaid proaktiivsetesse avalikesse teenustesse puutuv. Eksperdid tõid välja näiteks vähese järelevalve riigi andmekogude üle, eriti kui neid kopeeritakse andmeaitadesse. On juhtunud ka, et infotehnoloogised arendused, mis võimaldavad isikuandmeid kasutada, on tegemisel veel enne, kui õigusaktides see “legaalseks muudetakse”.

Jube lahe on teha mingi järjekordne register jne, selle asemel, et mõelda, äkki saab sama tulemuse saavutada teistmoodi. – fookusgrupis osalenud ekspert

Profileerimine julgeoleku valdkonnas on varjatum ning kontroll nende teostatava jälituse üle seda olulisem.

Võimalused ja ohud

Inimõiguste mõttes on võivad profileerimise teel pakutavad teenused jõuda senisest enam inimesteni, kes varem ei olnud teadlikud teenuse kasutamise võimalusest. See eeldab siiski süsteemi muutmist täisautomaatseks, viisil, mis ei eelda inimese nõusolekut või ka aktsepteerimist. Kuigi Eestis ei ole olukorda eraldi analüüsitud, on tõenäoline, et marginaliseeritud gruppide seas on avalike teenuste kättesaadavus väiksem. Kui profileerimist kasutatakse viisil, mis viib toetused ja riigi teenused enam nendeni, kes varem erinevatel põhjustel neid vajasid, aga ilma jäetud oli, aitab see kahtlemata kaasa tagada õigust võrdsele kohtlemisele.

Samas tekib iga uue andmekogu puhul oht inimese õigusele eraelu puutumatusele ning õigusele isikuandmete kaitsele. Tekib küsimus, millistel tingimustel ja kas inimesel on õigus ka proaktiivseid teenuseid mitte saada. Ohtu satub inimese autonoomia ja valikuvabadus.

Kas riik peaks ütlema, et sa peaksid ümber õppima, millal vereproove andma. Kui proaktiivne peaks olema riik? – fookusgrupis osalenud ekspert

Õigust mitte olla diskrimineeritud võib samas profileerimine ka ohustada, kui kasutatavad andmed on ebatäpsed või ebatäielikud. Sageli unustatakse tehisintellekti alusel profileerimisel ära, et ajaloolised andmed võivad olla juba eelarvamuslikud, samuti võib programmeerija eelarvamusi sisaldada loodav algoritm.

IT lahendused võivad võimendada ja teha olemasolevad probleemid struktuurseteks. – fookusgrupis osalenud ekspert

Lahendused ja soovitused

  1. Luua isikuandmete kasutamise terviklahendus, kus kodanik näeb lihtsalt ja selgelt (visualiseerituna), millised riigi teenused tema isikuandmeid kasutavad ja kuidas ning kus ta saab vajadusel nõustuda või loobuda isikuandmete kasutamise nõusolekust või esitada vastuväiteid automatiseeritud töötlemisele. Sellisel lahendusele võiks liita ka erasektori organisatsioonid, kes isikuandmeid kasutavad. Nii saaks igaüks “suure pildi” suurest osast oma isikuandmete kasutamisest.
  2. Analüüsida igasugust tehisintellekti kasutavat otsusetegemist inimõiguste seisukohast, lähtudes eesmärgist, et tehisintellekti abil tehtavad otsused peaksid vähendama, mitte kristalliseerima diskrimineerimist.
  3. Julgeoleku valdkonnas profileerimist kasutades keelata profileerimine eriliiki tunnuste alusel.
  4. Analüüsida plaanitavaid ja juba toimivaid andmekogusid võimalikult väheste isikuandmete kasutamise põhimõtte seisukohast.

Avalikud arutelud ja teadlikkus

Eestis on üpris vähe asjatundlikku avalikku arutelu tehnoloogia mõjudest inimõigustele. Selle põhjused on mitmetahulised: küsimused on tehnilist laadi ja keerulised ning pole ka eriti pingutatud, et teemasid selgitada ja paremini käsitleda. Valdkond on suhteliselt uus ja kiirelt arenev, mistõttu on vähe eksperte ning teisi, kes suudaksid teemat avalikkusele arusaadavalt käsitleda.

Laiem avalikkus ei ole Eestis üldiselt teadlik erinevatest digitaalõiguste teemadest. Seega võib väita, et teema käsitlust iseloomustab paljude jaoks ilmajäetus, mis on põhjustatud digitaalsest lõhest. Paljudel Eesti inimestel pole piisavalt teadmisi ja oskusi tehniliste lahenduste osas. Problemaatilisem on, et paljudel puudub ka sõnavara ja arusaamine, et üldse teemal kaasa rääkida. Seetõttu on lihtsad ka levima kuulujutud ja hirmud, aga tekivad ka küsimused valdkonnas tehtud otsuste demokraatliku legitiimsuse kohta.

Eesti digivaldkonna regulatsioonis on see komme, et reguleeritakse asju selleks, et riigil oleks mugav – pannakse küber-tempel peale, et inimene kohe unustaks ära, millega tegu. – fookusgrupis osalenud ekspert

Omaette suur probleem on see, et infotehnoloogilised lahendused teevad elu lihtsamaks sageli neil, kes pole ise haavatates rühmades. Rohkem tähelepanu tuleks juhtida sellele, kuidas IT-lahendusi luua nii, et need jõuaksid paremini haavatavate rühmadeni.

Inimesed ei suuda teadmatuse tõttu oma õigusi kaitsta ega mõista sageli oma inimõiguste väärtust ja vajadust internetis. Sagedasti lähtutakse internetis ekslikust arusaamast, et “mul pole ju midagi varjata”. Privaatsust ei peeta digikeskkonnas isegi sobilikuks nõuda.

Kui digitaalne maailm alguse sai, siis see algas hästi hiilimisi: oli üks meiliaadress ja muud polnudki. Ja siis järsku plahvatuslikult see suurenes ja see oli järsku nii võõras, et polnud võimalik sellega rahulikult kohaneda. – fookusgrupis osalenud ekspert

Teemadest ei räägita sageli inimõiguste raamistikus, vaid pigem on raamistuseks muu, näiteks küberturvalisus. See ei pruugi olla iseenesest halb, kui küberturvalisusest rääkides üksikisiku õigused olulisel kohal on. Sellises konteksis võivad julgeolekuasutused olla ka isikuandmete kaitse mõttes liitlased, kui rõhutada ohtu, mida isikuandmete liiga lai kättesaadavus võib kujutada. Üksikisikute inimõigusi digitaalmaailmas kajastatakse mõnikord negatiivses kontekstis, näiteks andmelekete puhul.

Samuti ei täida oma tavapärast rolli ajakirjandus, sageli seetõttu, et vähe on ajakirjanikke, kes valdkonnas orienteeruvad. Isikuandmete kaitse ja privaatsuse teemadel võib olla ajakirjandusel ka huvi, et kaitse oleks võimalikult väike. Teisalt on tehnoloogiaajakirjanikud on sageli ise IT-entusiastid, mistõttu ei pruugi neid huvitada käsitlused, mis nende meelest seavad tehnoloogia arengule piiranguid. Isikuandmete kaitse üldmääruse jõustumisel kasutas kohati erasektor teadmatust ära, et levitada hirmu ja segadust ning seeläbi müüa koolitusi ning tooteid.

Tegemist on nõiaringiga: poliitikute seas eriti digitaalvaldkonnas inimõiguste teemadele toetust ei avaldata, see pole häälemagnet, sest rahvas ei ole eriti teadlik ega huvitatud. See omakorda tähendab, et olukord ei muutu paremaks ning pole poliitikuid-arvamusliidreid, kes teemasid selgitaksid. Eestis usaldatakse avalikke asutusi suurel määral, mistõttu ei usuta, et tehnoloogia valdkonnas võivad need inimõigusi ohustada.

Üks ekspert juhtis tähelepanu ka USA ja Euroopa erinevustele. Kui USA meedias käib üpris aktiivne diskussioon digitaalvaldkonna mõju osas inimõigustele, siis Euroopas seda eriti ei ole. Selle põhjuseks võib olla USA suurem rohujuure tasandi aktivism nendes küsimustes.

Oma rolli võib mängida ka ajalooline taak. Nõukogude Eestis ei austatud inimõigusi, sh õigust eraelu puutumatusele. Vastupidi: levinud oli jälitamine ning võimud kutsusid üles teisitimõtlejaid üles andma. Seda, et inimõigusi võiks ohustada ka iseseisev ja demokraatlik Eesti riik või veel vähem eraettevõtted, ei peeta kuigi tõenäoliseks. Väikeriigi puhul on arusaam eraelust erinev võrreldes suuremate riikidega, kus anonüümsust rohkem.

Head algatused inimõiguste kaitseks

Mitmed eksperdid tõid esile andmejälgija, mis võimaldab inimesel riigiportaalis näha, kes tema andmeid on vaadanud. Erinevalt paberdokumendist, mille vaatamisel taolist jälge tavaliselt ei teki. Samas leiti, et selle rakendamine erinevates riigi andmebaasides on erinev ning info andmete vaataja kohta on liiga napp: näiteks on sageli puudu võimalus lisada põhjendus, miks isikuandmeid vaadati. Lisaks ei ole vaid andmete jälgitavus iseenesest piisav õigustus isikuandmete koguma hakkamiseks. On ka olukordi, kus isikuandmeid ei peaks üldse koguma.

Samuti toodi välja avalike teenuste ja info ligipääsetavus veebides, mis võimestab seni kõrvalejäetuid ning vähemkindlustatuid, samuti inimesi, kellel on puue. E-teenuste kasutamisel säästetud raha võimaldab väiksemat riigilõivu riigiga seotud toimingute osas, mis suurendab teenuste kättesaadavust.

Hea näitena võib tuua ka krüptopeod, mille käigus inimesed õpivad, kuidas oma andmeid kaitsta: krüpteerida faile, brausida internetis jälitamata, õppida tugevaid paroole looma ja nii edasi.

Digiriik on kaasa toonud ka suurema läbipaistvuse, mis aitab ennetada ja avastada võimalikku korruptsiooni ning tagada reeglite ühetaolise kohaldamise.

Eestvedajad ja tegijad

Eksperdid ei osanud hästi välja tuua inimesi või institutsioone, kes võiks või peaks inimõiguste ja infotehnoloogia valdkonnaga tegelema: teadlikkust tõstma või inimesi kaitsma. Oma seadusest tulenev roll on Õiguskantsleril ning Andmekaitse Inspektsioonil. Riigisektorist toodi välja näiteks õigusloomejuhtide ümarlaud, kus sageli tõuseb debatt tehnooptimistide ja -konservatiivide vahel. Ministeeriumitest puutuvad teemadega kokku tihedamalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Justiitsministeerium.

Ettevõtete rolli peeti seni üldiselt tagasihoidlikuks, sest Eesti tehnoloogiaettevõtted ei tähtsusta üldiselt eetika või inimõiguste küsimusi. Siin on võimalusi luua majanduslikke motivaatoreid (uued ärivõimalused, parem maine, tõhusam järelevalve), et nad võtaksid inimõiguste küsimusi tõsisemalt. Erasektor näitab initsiatiivi alles siis, kui teemaga tegelemata jätmine on nende jaoks “valus”. Erasektorit peeti samas oluliseks viisiks, kuidas jõuda nende teemadega üksikisikuteni (kliendid, töötajad).

Oluliseks peeti palju tihedamat ja laiapõhjalisemat koostööd AKI, riigiasutuste ja vabaühenduste vahel, et vajakajäämistega tegeleda.

Regulatsiooni roll

Pea kõik eksperdid leidsid, et täiendavat regulatsiooni pole vaja ning soovisid õigusrahu. Rõhutati, et pigem tuleks tegeleda konkreetsete seaduslünkadega, mis praktika käigus avalduvad. Osa eksperte tõi välja ka selle, et seadused valdkonnas on kohati vasturääkivad, mis võimaldab mitmetitõlgendavusi. Ühtlustada tuleks ka definitsioone, mida erinevates õigusaktides kasutatakse. Isikuandmete kaitse üldmäärust on vaja juurutada ning tagada selle tegelik ja tõhus toimimine. Peeti oluliseks uuendada sideandmete säilitamise ja kasutamise regulatsiooni.

Uute seaduste asemel on vajadus eetiliste raamistike ja üldpõhimõtete järgi, millega saaks tehnoloogiate kasutuselevõtul arvestada. Sageli on need juba olemas näiteks põhiõiguste kataloogi näol Põhiseaduses ning muude õigusaktide näol, aga neid ei osata rakendada tehnoloogia valdkonnas. Hea näitena nimetati Justiitsministeeriumi initsiatiivi vastutustundliku andmetöötluse põhimõtete väljatöötamisel.

Vabaühenduste roll

Vabaühenduste rolli nähti eelkõige vajakajäämistele tähelepanu juhtijatena, kes küsivad infot erinevate teemade kohta, kaevavad neid välja ning toovad avalikkuse ette. Samuti võiks vabaühendused olla partneriks riigile ja erasektorile. Lisaks leiti, et vabakond võiks rohkem vedada kvaliteetset, teaduspõhist diskussiooni.

Riigile oleks hea, kui oleks partner, kes juhib tähelepanu diskrimineerimisele, profileerimisele, algoritmikriitikale. – fookusgrupis osalenud ekspert

Täna ei nähta Eesti vabakonnas palju aktiviste, kes hästi orienteeruksid tehnoloogia ja andmete valdkonnas. Vabaühenduste roll võiks olla neid aktiviste ühendada ja mobiliseerida.

Andmetega tegelemine on uus sotsiaalne kord. Üks, millest ma ise tunnen puudust, on kolmanda sektori andmeaktivism – inimesed, kes kasutavad avaandmeid, teevad samu prognoose, mida teevad teadlased ja pakuvad ühiskonnale mingeid lahendusi. – fookusgrupis osalenud ekspert

Vabaühenduste rolli nähakse ka kaebuste esitamises, nõustamises ja kohtusse minekuga abistamises.

Pakkusime harjutusena välja hulga teemasid, mida eksperdid hindasid relevantsuse järgi. Kõige enam peeti oluliseks isikuandmete kaitse üldmäärusega seotut: selle korrektset rakendamist. Samuti peeti probleemseks profileerimist ja tehisintellektil põhinevaid lahendusi avalikus sektoris. Olulise teemana tõusis esile ka väljendusvabadus internetis.

Teise grupi moodustasid teemad nagu lausjälitus ja sellega seonduv side- ja muude andmete kasutamine julgeolekuasutuste poolt. Samuti erasektoris levinud profileerimine. Eraldi märgiti ka näotuvastust kui eriti inimõigusi riivavat tehnoloogiat. Samuti toodi läbivalt esile digitaalset lõhet ja sellest põhjustatud ilmajäetust, millega Eestis pole piisavalt tegeletud.

Vähem peeti relevantseks eraldi keskendumist targa linna lahendustele, tarkadele piirivalvelahendustele, droonide kasutamisele jälituseks, julgeolekuasutuste piiriülesele koostööle. Leidis mainimist, et masinkäitumise temaatika võib seada universaalsuse ja kohalikud tavad ja seadused konflikti. Nende teemade osas on Eestis tõenäoselt veel vähe teadmisi, või on need liiga kitsad. Võimalik, et neid peeti ka juba kaetuks laiemate teemadega. 

Kindlasti ei saa seda teemade kaardistust pidada ammendavaks. Digitaalõiguste valdkond on kiiresti arenev ning uued teemad võivad kiiresti tekkida ning ka kaduda. Samas võib täheldada, et digitaalõiguste valdkonnas tõusevad esile Eestis samad mõttekohad, mis Euroopas ja mujal maailmas. Sellele lisanduvad Eesti e-valitsemise spetsiifikat puudutavad teemad, mida pole mujal veel kuigi palju proovitud, nagu näiteks profileerivad ja tehisintellekti kasutavad proaktiivsed või ettehoolitsevad avalikud teenused. 

Huvitav on, et ohtu nähakse peamiselt riigi tegevuses, erasektori inimõigusi ohustav tegevus aruteludes palju mainimist ei leidnud. See võib olla seotud sellega, et inimõigusi ohustavad suurte korporatsioonide ülemaailmsed platvormid nagu Google, Facebook, YouTube ja Twitter, mis pole Eestis eraldi kanda kinnitanud ning kellest ehk ei peeta jõudu üle käivaks. Kohalikud ettevõtted on oma tegevuses suhteliselt märkamatud ning nende põhjustatud ohtusid ei osata nii konkreetselt ette näha. 

Eesti on üle maailma tuntud kui digitaalühiskond. Eesti puhul on tõesti tegemist e-valitsemise valdkonnas ühe eesrindlikuma riigiga maailmas, kuid maine on tegelikkusest mõnevõrra kaugemal ees ning senine “move fast and break things”-lähenemine ei pruugi enam kohane olla. Maailmas tunnistatakse üha enam infotehnoloogiaga seotud riske ja väljakutseid inimõigustele, eriti pärast Ameerika Ühendriikide vilepuhuja Edward Snowdeni paljastusi luureagentuuride lausjälituse kohta ning Cambridge Analytica skandaali, mis puudutas Facebooki mikrosihistuse kasutamist demokraatlike otsuste mõjutamiseks (Brexiti referendum Ühendkuningriigis, valimised USAs ja mujal). Üha enam on samuti levinud küpsem arusaam, et innovatsioon on oma olemuselt poliitiliste valikute küsimus ning et tehnoloogia arengut saab tarkade poliitikate ja seadustega suunata.

Tehnoloogia ei ole üheselt positiivse, negatiivse ega neutraalse mõjuga. Samamoodi on infotehnoloogia mõjuga inimõigustele. Uued tehnoloogiad nagu tehisintellekt või sotsiaalmeedia on hea võimalus inimõiguste rikkumisi vähendada, välistades näiteks inimlike eelarvamuste osakaalu otsuste tegemisel või andes võimaluse inimõiguste rikkumistest kiiresti ja lihtsalt teada anda. Levivad ka privaatsust kindlustavad tehnoloogiad ja krüpteerimine ning anonümiseerimine, mis võimaldavad inimestel oma õigusi paremini kaitsta. Teisalt ohustab inimõigusi kiire infotehnoloogia lahenduste kasutuselevõtt, mis võib olemasolevaid inimõiguste rikkumisi süvendada ja lihtsamaks teha (näiteks kui jätta tehisintellekti puhul arvestamata ajaloolistes andmetes sisalduv ebaõiglus või võimaldada vaenu õhutamist). Igasugune laialdane isikuandmete töötlemine kujutab endast omakorda ka potentsiaalselt tugevat riivet eraelu puutumatusele ning õigusele isikuandmete kaitsele. Seetõttu on oluline, et enne infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõttu oleks hinnatud nende võimalikke mõjusid inimõigustele ning negatiivsed mõjud maandatud.

Eesti Inimõiguste Keskus uuris sügisel 2019 tehnoloogia mõju inimõigustele Eestis. Tegemist on esialgse kaardistusega, mille eesmärk oli saada parem arusaam digitaalvaldkonna ja inimõiguste teemadest, ohtudest ja võimalustest Eestis, ülevaade olulistest tegijatest nii inimeste kui institutsioonide mõttes, luua teadlikkus Eesti Inimõiguste Keskusest kui inimõiguste valdkonna eestvedajast ja teadmuskeskusest, ning saada põhjalikum arusaam kolmest teemast.

Kaardistuse raames töötasime läbi olulised dokumendid, ent peamine rõhk oli rühmaaruteludel ning individuaalintervjuudel. Kohtusime inimestega, kes puutuvad digitaalvaldkonna teemadega kokku nii erasektoris advokaatide või ettevõtjatena, avalikus sektoris poliitikakujundamise või järelevalve eest vastutavate ametnikena. Samuti andsid oma panuse vabakonna aktivistid ning teadlased ja üks ajakirjanik. Kokku kohtusime 19 inimesega, kes andsid oma vaate teemale poolstuktureeritud intervjuude käigus. Käesolev kaardistus põhineb nii nende intervjuude kokkuvõtetel kui ka eraldiseisval uurimistööl.

Välja antud:
2019
Lühikirjeldus:

Eesti Inimõiguste Keskus uuris sügisel 2019 tehnoloogia mõju inimõigustele Eestis.

Eesti Inimõiguste Keskus uuris sügisel 2019 tehnoloogia mõju inimõigustele Eestis. Tegemist on esialgse kaardistusega, mille eesmärk oli saada parem arusaam digitaalvaldkonna ja inimõiguste teemadest, ohtudest ja võimalustest Eestis, ülevaade olulistest tegijatest nii inimeste kui institutsioonide mõttes, luua teadlikkus Eesti Inimõiguste Keskusest kui inimõiguste valdkonna eestvedajast ja teadmuskeskusest, ning saada põhjalikum arusaam kolmest teemast.

Kaardistuse raames töötasime läbi olulised dokumendid, ent peamine rõhk oli rühmaaruteludel ning individuaalintervjuudel. Kohtusime inimestega, kes puutuvad digitaalvaldkonna teemadega kokku nii erasektoris advokaatide või ettevõtjatena, avalikus sektoris poliitikakujundamise või järelevalve eest vastutavate ametnikena. Samuti andsid oma panuse vabakonna aktivistid ning teadlased ja üks ajakirjanik. Kokku kohtusime 19 inimesega, kes andsid oma vaate teemale poolstuktureeritud intervjuude käigus. Käesolev kaardistus põhineb nii nende intervjuude kokkuvõtetel kui ka eraldiseisval uurimistööl.

Autorid: Kari Käsper, Liina Rajaveer

Kaardistus on litsenseeritud Creative Commons Attribution-NonCommercial 4.0 International License alusel.

Kaardistust rahastati Euroopa Põhivabaduste Ühenduse projektist “Liikmete digitaalne võimestamine,” mida omakorda rahastas Ford Foundation. Aruanne ei väljenda selle rahastajate seisukohti.

Lühikirjeldus:

Areng aastatel 2019-2019.

Aruanne avaldati täielikult annetuste toel. Täname kõiki eraisikutest annetajaid ning ettevõtteid Swedbank ja ADM Interactive.

Võtmeteemad

  • ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni (ÜRO PIK) variraporti esitamine ÜRO-le Eesti Puuetega Inimeste Koja poolt
  • ÜRO PIK-i järelevalve mehhanismi loomine õiguskantsleri juurde
  • Võrdse kohtlemise seadus diskrimineerib jätkuvalt puudega inimesi
  • Puuetega inimeste õiguste olukord KOV-i tasandil on ebaühtlane ja nõrk
  • Jätkuvad probleemid tahtevastase ravi ja kinnisesse asutusse paigutamisega

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

2019. aasta keskel elas Eestis üle 157 000 puudega inimese, mis moodustas 12% elanikkonnast.[1]

Aastatel 2018–2019 on Eestis olukord puuetega inimeste õiguste valdkonnas võrreldes eelmise aruande perioodiga mõnevõrra paranenud. Hinnang põhineb eelkõige ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni[2]  täitmise järelevalve mehhanismi seadustamisel. Alates 2019. aasta 1. jaanuarist täidab ÜRO PIK artiklist 33 tulenevat konventsiooni rakendamise edendamise, kaitse ja seire ülesandeid õiguskantsler.[3]

2018. aasta 1. märtsil avaldas Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) ÜRO PIK-i täitmise variraporti pika eestikeelse versiooni[4] ja 13.02.19. esitati variraport ÜRO-le puuetega inimeste õiguste komiteele.[5] Raportis juhitakse tähelepanu kitsaskohtadele ÜRO PIK-i täitmisel ning antakse soovitusi lahendusteks. 2019. aasta 9. aprillil kohtus EPIKoja esindus  komitee liikmetega, et raportit tutvustada ja komitee küsimustele vastata. Kohtumisel osales õiguskantsleri esindaja. Peale tutvumist riigi raporti[6] ja variraportiga koostas komitee soovitused, millele riik vastab 2020. aasta kevadeks.[7] Mitmed variraportis, samuti käesolevas artiklis käsitletud küsimused, on kajastatud riigile sõnastatud soovitustes.

Puudega inimesed ootavad endiselt ladusamat asjaajamist e-riigiga. Kuigi Sotsiaalkindlustusamet (SKA) on astunud samme olukorra parandamiseks, ei ole käegakatsutavad tulemused veel puudega inimesteni jõudnud. Riigile olemasolevate andmete vahendamine eri asutuste vahel on abivajajate õlul, abi saamiseks tuleb täita hulk taotlusi. See tähendab inimestele suurt aja- ja energiakulu.

KOV-ide poolt pakutavad teenused ei vasta sageli puudega inimeste tegelikele vajadustele kättesaadavuse, mahtude ega sisu osas.[8] KOV-i sotsiaalteenuste, näiteks isikliku abistaja, tugiisiku ja sotsiaaltranspordi saamine sõltub ebaõiglaselt suurel määral puudega inimese enda võimekusest vajaliku abi taotlemisel, kuid see peaks sõltuma eelkõige abivajadusest. Üheks takistuseks on kõrge omaosaluse määr sotsiaalteenuste eest tasumisel – KOV-i tasandil 48% ja riigi tasandil 13%.[9]

2018. aastal käivitunud kodude kohandamise meede[10] on aidanud parandada puudega inimeste elukvaliteeti, kuid see eiole olnud kõigi abivajajate jaoks piisavalt paindlik.

ÜRO PIK-i artikkel 12 ratifitseeriti Eestis koos deklaratsiooniga.[11] Eesti on võtnud endale õiguse jätkata praktikat, mille kohaselt võib kohus määrata piiratud teovõimega isikule eestkostja.[12] Ehkki kehtiv õigus seab esikohale eestkostetava õigused, ei saa praktikas isiku õigusvõime ja teovõime teostamist ÜRO PIK-i tähenduses kirjeldada kui inimõiguste keskse lähenemisega süsteemi[13] Ka ÜRO soovitused rõhutavad vajadust kaaluda deklaratsiooni tagasivõtmist ja liikumist asendatud otsustamiselt toetatud otsustamise põhimõttele, mis väärtustab puudega inimese autonoomsust.[14]

Kahjuks ei olnud kõik valimisjaoskonnad kevadel 2019 toimunud Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel puuetega inimestele juurdepääsetavad. Ka puudega inimesel peab olema õigus otsustada valimisviisi üle – kas ta tahab valimisõigust teostada jaoskonda minnes, e-hääletamise või hääletamiskasti koju kutsumise teel.[15]

Seadusandlikud arengusuunad

Lisaks ÜRO PIK-i järelevalve seadustamisele, millega kaasnes puuetega inimeste nõukoja moodustamine õiguskantsleri juurde,[16] kehtestati 2018. aasta 3. juunil kolm aastat veninud ligipääsetavuse määrus.[17]

Alates 2018. aasta 1. jaanuarist teostab Andmekaitse Inspektsioon veebilehe ja mobiilirakenduse pidamise nõuete täitmise järelevalvet[18] ja alates 2019. aasta 1. jaanuarist  kontrollib Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet avalikkusele suunatud teenuse osutamisel ehitise vastavust puudega inimeste erivajadustest tulenevatele nõuetele.[19]

Käivitati päeva- ja nädalahoiuteenus intellektihäirega täisealistele, samuti kujundati igapäevaelu toetamise teenus sobivaks autismispektri häirega inimestele. Mõlemad leevendavad senist teravat puudust spetsiifiliste teenuste järele.[20] Uute meelepuudega inimeste iseseisvat elu parandavate teenustena käivitas SKA 2018. aastal juhtkoera, kirjutustõlke ja viipekeele kaugtõlke teenused.[21]

2019. aastast kehtiv abivahendite rahastamise põhimõte tagab abivahendi igale õigustatud abivajajale kuni eelarveaasta lõpuni.[22] Abivahendeid saavad senisest suuremas ulatuses ka hoolekandeasutustes elavad inimesed. Alates 2018. aasta 1. juulist kehtib töölepinguseaduses tasustatud hoolduspuhkus,[23] mis laieneb küll vaid sügava puudega täisealise isiku pereliikmetele, kel on tööleping.

Puuetega inimeste tasuta hambaravi kättesaadavus laienes märgatavalt. Alates 2019. aasta 1. jaanuarist tasub puuduva suuhügieeni võimekusega vaimse ja füüsilise puudega isikutele hambaraviteenuste eest Haigekassa.[24]

Negatiivse mõjuga on võrdse kohtlemise seaduse muutmise järjekordne pidurdumine 2018. aastal. Seaduses on hierarhia, mille kohaselt on kõige laiem kaitse diskrimineerimise eest rahvuse, rassi või nahavärvuse tõttu ja aste madalam kaitse usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel. EPIKoda on aastatel 2015–2018 korduvalt teinud ettepanekuid seaduse muutmiseks, et ka puuetega inimesed saaksid kaitse diskrimineerimisjuhtumite korral hariduses, sotsiaalhoolekandes-, tervishoius- ja sotsiaalkindlustuses, avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste, sealhulgas eluaseme kättesaadavuses. Tänaseni ei kohtle võrdse kohtlemise seadus puuetega inimesi võrdselt kõigiga, millele viitab ka ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee.[25]

Alates 2018. aasta 1. veebruarist kehtiv põhikooli- ja gümnaasiumiseadus tõi kaasa muudatused kaasava hariduse korralduses. [26]  Muudatus aitab küll kaasa kergema puudega laste kaasamisele haridusse, kuid ei taga suure abivajadusega lastele ÜRO PIK-ile vastavat juurdepääsu kaasavale, kvaliteetsele tasuta alg- ning keskharidusele võrdsetel alustel kogukonna teiste liikmetega. Näiteks ei mahu üks-ühele õpet vajavate laste õpetamine tavakoolis kehtestatud nn pearaha koefitsiendi „4“ sisse, mis võrreldes eelmise seaduse versiooniga tähendab kolme ja poole kordset langust. Erikoolides õppivate puuetega laste osakaal on küll kahanenud, kuid nende tavakoolidesse kaasamine on toimunud väga aeglaselt. Koolides ei ole piisavalt vajalike oskustega õpetajaid, abiõpetajaid ega tugispetsialiste,[27] nagu ka lasteaedades.[28]

Juurdepääsetava ühistranspordi visa areng tekitab puudega inimestele endiselt takistusi. Kuigi ühistranspordi seadus lubab toetada riigieelarvest kohandatud ühissõidukite soetamist või kohandamist, pole see kohustuslik.  Näiteks on enamik maakondade vahelisi liine teenindavatest bussidest ratastoolikasutajatele juurdepääsematud.[29] Ühistranspordi juurdepääsetavuse probleemile on juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler.[30]

Puudega tallinlased on pahandanud 2019. aasta 1. juuli Tallinna Linnavolikogu sotsiaaltranspordi korda reguleeriva määruse üle. Määruse tingimused sotsiaaltranspordi saamiseks, näiteks tehniliste abivahendite kasutamise nõue, ei võimalda hinnata inimese tegelikku abivajadust. Ka Põhja-Tallinna Valitsus on puudega inimese vaiet menetledes leidnud, et sotsiaalabi eesmärgiks ei ole toetada ainult neid inimesi, kes kasutavad liikumiseks määruses nimetatud abivahendit, vaid kõiki raskendatud liikumisvõimalustega puudega inimesi.[31]

Positiivse arenguna tegi Riigikogu 2019. aasta 13. veebruaril otsuse oluliselt suurendada 2006. aastast muutumatuna püsinud puudega laste toetusi alates 2020. aasta 1. jaanuarist.[32]

Kohtupraktika

Riigikohtu 2019. aasta 5. septembri otsus ütleb, et töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsused tuleb põhjendada nii, et taotlused esitanud inimene otsustest aru saaks. „Selgitamine ei tähenda õigusaktide normide kopeerimist haldusaktis, vaid isikule arusaadavaks tegemist. Haldusakti põhjendamine on oluline tagamaks, et haldusakti adressaat mõistaks, miks nii tehti“, sedastab Riigikohus.[33]

Riigikohus on teinud ka kaks otsust, mis selgitavad erihoolekande teenuse ja sundravi teenuse erisusi. Kohus leidis, et sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene hoolekandeasutuse õigus osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Riigikohtu hinnangul saab erihoolekande teenusele paigutada üksnes isiku, kes tahtevastast psühhiaatrilist ravi ei vaja.[34]

Esineb KOV-e, kus kohustuslike sotsiaalteenuste osutamist reguleerivad aktid ei ole põhiseadusega kooskõlas. Näiteks on õiguskantsler pöördunud Riigikohtusse taotlusega tunnistada mitmed kohustuslikke sotsiaalteenuseid reguleerivate Narva Linnavolikogu määruste sätted kehtetuks. 20. septembriks 2019 ei olnud Riigikohus veel otsust teinud. Otsusel võib olla oluline mõju riigi ja kohalike omavalitsuste ülesannete jaotusele.[35]

Statistika ja uuringud, mis on ilmunud käsitletaval perioodil

Valdkonna olulisimaks uuringuks perioodil oli ÜRO PIK-i täitmise variraport.[36]

Tallinna Ülikoolis kaitstud Karin Hanga doktoritöö[37] avab probleemi, milleks on puuetega inimeste arvu ja osakaalu kasv ühiskonnas ning vajadus tõenduspõhisteks poliitikameetmeteks. Töö praktiliseks väärtuseks on hindamisvahend, mille võttis kasutusele SKA.[38]

Lootustandvad ja head tavad

Märgilise algatusena kohandati EPIKoja eestvedamisel esmakordselt kuulmis- ja nägemispuudega inimestele ligipääsetavaks 2019. aasta üldlaulu- ja tantsupidu koos teleülekannetega.[39] Algatusest loodetakse väärt eeskuju kultuurisündmuste korraldajatele.

Eestis seni vähekäsitletud inimõiguste aspektiga seotud algatusteks on  Eesti Inimõiguste Keskuse projekt „Politsei ja vabaühenduste koostöö vaenukuritegudega võitlemiseks Eestis, Lätis ja Leedus“, mis käsitleb puuetega inimeste vastu suunatud vaenukuritegude olemuse väljaselgitamist ning nende vastu võitlemist[40] ning MTÜ Eluliini ja Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliidu projekt puudega inimkaubanduse ohvrite märkamiseks ning esmaseks sekkumiseks.[41]

Riigikantselei juurde on moodustatud kõrgetasemeline ligipääsetavuse rakkerühm[42] ning sotsiaalministeerium (SoM) alustas katseprojektidega, mis hõlmavad  hoolduskoordinatsiooni, sotsiaaltransporti, erivajadusega laste jaisikukeskse erihoolekande teenuseid.[43] 2019. aastal alustati SoM-i tellimusel põhiliste ühistranspordi sõlmpunktide ligipääsetavuse analüüsi, mille käigus arvutatakse ka vajalike kohanduste maksumus.[44]  Projektide mõju on vara hinnata, kuid õnnestumise korral luuakse eeldusi puuetega inimeste õiguste tõhusamaks kaitseks nii riigi kui KOV-i tasandil.

Märgilise sündmusena andis Eesti Naisliit 2018. aastal aasta ema tunnustuse Eesti Invaspordi Liidu juhile Signe Falkenbergile.[45]

Olulisemad avalikud arutelud

Enim diskussiooni on tekitanud deinstitutsionaliseerimine. Tegemist on püüdega tuua puude tõttu tuge vajavate täiskasvanute abistamine suurtest hooldekodudest tavaeluga sarnastesse vormidesse. Kui enamik kohalikke kogukondi, kuhu uusi teenuskohti rajatakse, on võtnud toetava hoiaku, siis Keilas, Paides, Antslas ja Märjamaal on avaldunud vastuseis allkirjade kogumisest kuni kohtusse pöördumiseni.[46] Narva linnavalitsus asus seisukohale, et psüühilise erivajadusega inimesed võivad teistele ohtlikud olla ning seepärast peaksid erihooldekodud asuma linnast väljas.[47] Puuetega inimeste häält on avalikus diskussioonis võimendanud SoM, Hoolekandeteenused AS ning EPIKoda.[48]

Suundumused ja tulevikuvaade

Suundumusena ilmneb puudega inimeste aina parem teadlikkus ja aktiivsus oma õiguste kaitsel. Näiteks on vastavate õiguskantsleri poole pöördumiste arv suurenenud 62-lt 2018. aastal 67-ni 2019. aasta esimesel seitsmel kuul.[49] Võrdõigusvoliniku poole pöörduti 2018. aastal 28 ja  2019. aasta kaheksa kuu jooksul juba 40 korral.[50]

MTÜ Händikäpp käivitas 2019. aastal projekti eesmärgiga nõustada ja esindada kohtus puudega inimesi, kes on sotsiaalsüsteemiga suheldes kimpu jäänud. Kümme nägemispuudega inimest esitas projekti toel riigile nõude seoses asjaoluga, et nad ei saanud seitsme kuu jooksul kõrvalise abita kasutada DigiDoc4 tarkvara. Nõuet ei rahuldatud, misjärel pöörduti kaebusega Tallinna Halduskohtu poole.[51] Riik ei nõustunud mittevaralise nõudega, kuid pakkus hea tahte märgiks kompromissi, mille kohaselt ütlevad kaasuse kohtusse esitanud inimesed riigi infosüsteemi ametile (RIA) mittetulundusühingu nime, mille kontole kantakse 5550 eurot. RIA esindaja sõnul ollakse vahejuhtumist õppinud, et erinevate huvigruppidega peab senisest rohkem suhtlema. [52]

Puuetega inimeste aktiviseerumine oma õiguste kaitsel loob eeldusi nii teadlikkuse kasvuks kui puudega inimeste suuremaks kaasatuseks ühiskonda.


Juhtumikirjeldus

2019. aastal pöördus võrdõigusvoliniku poole nägemispuude ja diabeediga, juhtkoera kasutav inimene, kellele ei oldud valmis kohandama riigi rahastusel toimunud erivajadustega inimeste kogemusnõustajate koolitust. Pöörduja küsis koolitusmaterjale ekraanilugejaga loetavas vormis, luba einestada ka koolituse kestel ja osaleda juhtkoeraga, samuti võimalust koolitust lindistada. Koolitaja keeldus kohandustest, viidates koolituse metoodikale ning välistas koolitusel osalemise. Volinik leidis, et koolitaja käitus diskrimineerivalt ja pöördus lahenduse leidmiseks koolitaja, SoM-i ning Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse poole. Pärast pikki läbirääkimisi võeti pöörduja koolitusele ning võimaldati osad palutud kohandustest. Lisaks koolitajaga kompromissi otsimise olulisusele leidis volinik, et riik peaks riigi rahastuse jagamisel seadma alati tingimuseks erivajadustega inimeste vajadustega arvestamise.[53]


Soovitused

  • Muuta võrdse kohtlemise seadust, et puuetega inimesed oleksid diskrimineerimise eest kaitstud kõigis ühiskonnaelu valdkondades.
  • Kindlustada puuetega inimestele võrdne, vajadustele vastav ligipääs sotsiaalkaitsele, rakendades ühtset abivajaduse hindamise metoodikat ning sisulist järelevalvet kohalikes omavalitsustes.
  • Viia ühistranspordi seadus vastavusse ÜRO PIK-iga.
  • Kaaluda ÜRO PIK-i artiklile 12 sätestatud deklaratsiooni tagasivõtmist ja üleminekut asendatud otsustamiselt toetatud otsustamisele.
  • Astuda samme, et psühhiaatriavaldkonnas ei kasutataks ülemääraseid ohjeldusmeetmeid ning et ravimite manustamine toimuks vaba ning teadva nõusoleku tingimustes

[1] Sotsiaalkindlustusamet. (2019).

[2] Riigikogu. 2006. Puuetega inimeste õiguste konventsioon ja fakultatiivprotokoll.

[3] Riigikogu. 1999. Õiguskantsleri seadus.

[4] Eesti Puuetega Inimeste Koda. 2018. Puuetega inimeste eluolu Eestis. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni täitmise variraport.

[5] The Estonian Chamber of Disabled People. 2018. Shadow report on the Rights of Persons with Disabilities. The Estonian Chamber of Disabled People.

[6] OHCHR. 2015. Initial report submitted by Estonia under article 35 of the Convention, due in 2014.

[7] OHCHR. 2019. List of issues in relation to the initial report of Estonia.

[8] Rasu, A. 2017. Sotsiaalteenuste arendamine maakondades 2016–2020, Läänemaa Arenduskeskus.

[9] Sotsiaalministeerium. 2018. Erivajadusega inimeste poliitika põhimõtete ja abistamise kaasajastamise alusanalüüs.

[10] Sotsiaalministeerium. 2019. Erihoolekande teenuskohtade loomine ja puudega inimeste eluruumide kohandamine.

[11] Riigikogu. 2006. Puuetega inimeste õiguste konventsioon ja fakultatiivprotokoll.

[12] Õigusakt: Perekonnaseadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/109052017029

[13] The Estonian Chamber of Disabled People. 2018. Shadow report on the Rights of Persons with Disabilities. The Estonian Chamber of Disabled People.

[14] OHCHR. 2019. List of issues in relation to the initial report of Estonia.

[15] Õiguskantsler. 2019. Õiguskantsleri aastaülevaade 2018/2019.

[16] Õiguskantsler. 2019. Õiguskantsler kutsub kokku puuetega inimeste nõukoja.

[17] Riigikogu. 2018. Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele.

[18] Riigikogu.2018. Avaliku teabe seadus. Riigi Teataja.

[19] Riigikogu. Ehitusseadustik.

[20] Sotsiaalministeerium. 2017. Raske ja sügava intellektihäirega täisealistele luuakse päeva- ja nädalahoid, 13.11.2017

[21] Sotsiaalkindlustusamet. 2018. Abivahendid.

[22] Sotsiaalministeerium. 2017. Uus rahastamispõhimõte toob järgnevatel aastatel abivahendite hüvitamisse olulises mahus lisaraha, 17.04.2017.

[23] Riigikogu. 2018. Töölepingu seadus.

[24] Riigikogu. 2018. Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu.

[25] OHCHR. 2019. List of issues in relation to the initial report of Estonia.

[26] Riigikogu. 2017.  Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 519 SE.

[27] Uuringu raport: Räis, M. L., Kallaste, E., Sandre, S.-L. 2016. Haridusliku erivajadusega õpilaste kaasava hariduskorralduse ja sellega seotud meetmete tõhusus.

[28] Õiguskantsler. 2019.  Õiguskantsleri aastaülevaade 2018/2019.

[29] The Estonian Chamber of Disabled People. 2018. Shadow report on the Rights of Persons with Disabilities. The Estonian Chamber of Disabled People.

[30] Õiguskantsler. 2019. Õiguskantsleri pöördumine Riigikogu majandus- ja sotsiaalkomisjoni poole Juurdepääs ühistranspordile.

[31] Põhja-Tallinna Valitsus sotsiaalhoolekande osakonna otsus 14.08.2019 nr 19-04553.

[32] Riigikogu. 2019.  Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus.

[33] Riigikohus. 3-17-1110.

[34] Riigikohus. 2-18-5670 ja 1-10-8154.

[35] Õiguskantsler. 2018. Õiguskantsleri taotlus tunnistada Narva linnas kohustuslikke sotsiaalteenuseid reguleerivad määrused kehtetuks põhiseadusvastases osas.

[36] Eesti Puuetega Inimeste Koda. 2018. Puuetega inimeste eluolu Eestis. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni täitmise variraport.

[37] Hanga, K. 2018. Developing an Initial Social Rehabilitation Needs Assessment Procedure and the Scope of Rehabilitation Services for Persons with Disabilities in Estonia.

[38] Tallinna Ülikool. 2018. Karin Hanga pälvis oma teadustööga riiklikul konkursis 3600-eurose peapreemia, 11.12.2018.

[39] Eesti Puuetega Inimeste Koda. 2019. Laulu-ja tantsupeo minu arm ligipääsetavus, 20.09.2019.

[40] Eesti Inimõiguste Keskus. 2018. Politsei- ja vabauhenduste koostöö vaenukuritegudega võitlemiseks Eestis, Lätis ja Leedus.

[41] MTÜ Eluliin.

[42] Riigikantselei. 2019. Ligipääsetavuse rakkerühm

[43] Sotsiaalministeerium. 2014. Struktuurivahendid sotsiaalvaldkonnas.

[44] Sotsiaalministeerium. 2019. Transpordi ja tehiskeskkonna ligipääsetavuse analüüs.

[45] Eesti Naisliit. Aasta emad.

[46] Mallene, L. 2019. Keila elanikud läksid puudega inimeste kodu pärast kohtusse. „Mitte meie naabrusesse!”, Delfi, 09.01.2019.

[47] Nikolajev, J. 2019. Narva linn tõrjub erihooldekodu linnast välja, ERR, 05.08.2019.

[48] Habicht, A. 2019. Vuih, puudega inimene!, Postimees, 13.08.2019.

[49] Õiguskantsleri kantselei.

[50] Võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse voliniku kantselei

[51] Liive, R. 2019. Nägemispuudega inimesed esitasid vigase ID-kaardi tarkvara tõttu riigile 10 000-eurose nõude. Delfi, 31.07.2019.

[52] Liive, R. 2019. Riik sõlmis hea tahte märgiks nägemispuudega inimestega kompromissi, geenius.ee, 08.11.2019

[53] Võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse voliniku kantselei

Võtmeteemad

  • Laste osalemine erinevates otsustusprotsessides nii pere-, kooli-, kui ühiskondlikul tasandil.
  • Tendents, et vanuse lisandumisega laste subjektiivne heaolu väheneb, väheneb nii koolirõõm kui halvenevad vaimse tervise näitajad. 

Institutsionaalsed arengusuunad

Lapse õiguste konventsiooni tõhusus sõltub sellest, kui laialdaselt selles sätestatud lapse õiguseid tuntakse, mõistetakse ja rakendatakse.[1] Lapse õigus vägivallavabale ja toetavale keskkonnale on üks kesksematest õigustest lapse elus. Paraku36% täiskasvanutest ei pea laste füüsilist karistamist vägivallaks vaid kasvatusmeetodiks.[2] Murettekitavalt näitavad erinevad uuringud tendentsi, et vanuse lisandumisega laste subjektiivne heaolu väheneb, väheneb nii koolirõõm kui halvenevad vaimse tervise näitajad.

ÜRO Lapse Õiguste Komitee poolt riigile esitatud lõppjäreldusi[3] arutati Vabariigi Valitsuse poolt loodud lastekaitse nõukogu[4] 2018. aasta istungil ja määrati vastutavad ministeeriumid.

2018. aasta 1. jaanuaril jõustusid mitmed muudatused alaealiste õigusrikkujate kohtlemise süsteemis, et reageerida kiiremini ja tõhusamalt alaealiste õigusrikkumistele ning tegeleda intensiivsemalt lapse abivajadusega. Hakkas tööle kinnise lasteasutuse teenus, muudeti alaealiste õigusrikkumistele reageerimise süsteemi ning lõpetati alaealiste komisjonide tegevus ja kehtestati üldpõhimõte, et alaealisele võib karistuse mõista ainult siis, kui ühegi teise mõjutusvahendiga ei ole võimalik alaealist õigusrikkumisest hoiduma panna.

Alates aastast 2018 kujundati asenduskoduteenus ja perekonnas hooldamine ümber asendus- ja järelhooldusteenuseks, delegeerides vastutus omavalitsustele. Paraku viidi reform ellu kiirustades, sh puudusid analüüsid, mis võimaldaksid hinnata omavalitsustele vastutuse delegeerimise otsuse pikaajalist mõju asendushoolduse süsteemile tervikuna. Statistikaameti kohaselt elas asenduskodudes 2018. aastal 990 last, seega suundumus perepõhisele asendushooldusele vajab jätkuvalt riigi täiendavat tuge. Järelhooldusteenuse kättesaadavus ei ole piisav, teenuse sisu ei ole üheselt selge, teenuse maht ja ulatus sõltub omavalitsusest.

Seadusandlikud arengusuunad

Alates 2018. aasta 25. maist hakkas kehtima Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus, kus rõhutatakse, et lapse isikuandmed vajavad võrreldes täiskasvanu andmetega erilisemat kaitset.[5] Uue Eesti isikuandmete kaitse seaduse kohaselt kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 artikli 6 lõike 1 punkti a seoses infoühiskonna teenuste pakkumisega otse lapsele, mis sätestab, et lapse isikuandmete töötlemine on lubatud ainult juhul, kui laps on vähemalt 13-aastane.[6]

Alates 2018. aasta 1. jaanuarist saab vastavalt sotsiaalhoolekande seaduse § 1302-le kohaliku omavalitsuse üksus taotleda kohtult lapse paigutamist kinnisesse lasteasutusse. Rahvastikuregistri seaduse § 68 muudatus sätestab inimese kohustuse tagada oma elukoha andmete õigsus rahvastikuregistris, aga ka alaealiste laste ja eestkostetavate aadressi olemasolu ja õigsuse. Alates 2019. aasta 1. septembrist jõustusid põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, mis annavad koolidele võimaluse rakendada mõjutusmeetmeid õpilase suhtes, kelle kasutuses on koolis keelatud ese või aine. 

Edasiminekuna saab välja tuua 2019. aasta märtsis jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste muutmise seadusega[7] tehtud muudatusi, mis rõhutavad senisest selgemalt vajadust arvestada lastega seotud eestkoste- ja suhtlusõiguse kindlaksmääramise menetlustes alati lapsevanema vägivaldsusega nii teise vanema kui lapse suhtes.Selleks, et võtta üle Euroopa Liidu alaealiste menetlusõiguste direktiiv,[8] kiitis Vabariigi Valitsus heaks karistusseadustiku muutmise eelnõu, millega tagatakse edaspidi kuriteokahtluse alla sattunud laste individuaalne hindamine ning nende teadlikkus oma õigustest.[9]

Õiguskantsler[10] on palunud sotsiaalministril kaaluda seadusemuudatust, mis võimaldaks pöörduda alaealistel psühhiaatri poole ilma lapsevanema loata. Igal aastal on juhtumeid, milles abi otsivad lapsed ei saa abi, sest nende vanemad on kategooriliselt psühhiaatrilise abi vastu.[11]

Kohtumenetlus ja -praktika

Riigikohtu mitmed lahendid puudutasid aastatel 2018–2019 laste ülalpidamist ning hooldus- ja suhtlusõigusega seotud küsimusi. Eriarvamusi tekitas tsiviilkolleegiumi otsus, milles rõhutati, et kohtute diskretsiooni piiridesse mahub võimalus määrata suhtluskord kindlaks selliselt, et laps viibib vaheldumisi kahe nädala kaupa kummagi vanema juures.[12] Pretsedendina algatas kohus ise vanema hooldusõiguse piiramise ja eestkostja määramise.[13] Riigikohus rõhutas, et enne vanemalt hooldusõiguse ära võtmist on vajalik põhjalik kaalumine,[14] kohus selgitas mh nii lepitusmenetluse,[15] lapse viibimiskoha[16] kui ka lapserööviga seonduvat.[17] Riigikohus tegi pretsedenditu otsuse koolikiusamise osas.[18]

Statistika ja uuringud

Vaatamata viimasel kümnendil tehtud ulatuslikele investeeringutele regionaalarengusse on Eesti piirkondlik ebavõrdsus ja selle süvenemine jätkuvalt suureks väljakutseks.[19] Piirkonniti erineb lastega leibkondade ekvivalentnetosissetulek ligi kaks korda, suhtelise vaesuse määr kolm korda.[20] Suureks probleemiks on lastekaitsetöötajate arvu vähenemine ja lastekaitsetöötajate suur voolavus. Seega on laste heaolu ja õiguste realiseerumine endiselt sõltuvuses sellest, millises omavalitsuses tema vanemad elavad. Statistika ja erinevad uuringud osutavad ebavõrdsusele tervises, erinevustele muu hulgas teenuste, tugispetsialistide, huvihariduse kättesaadavusel.[21] Ka Euroopa Liidu uue noortestrateegia loomisel tõid Eesti noored esile vajadust pöörata ühiskonnas rohkem tähelepanu muu hulgas võrdsele kohtlemisele,[22] kusjuures 81% vastanutest pidas ebavõrdsuse küsimust Eesti ühiskonnas oluliseks.

Tervise Arengu Instituudi andmetel on rasvunud laste arv Eestis kaheksa aasta võrdluses üha kasvanud, risikirühmaks on kehvemast majandusliku seisuga peredest noored (21%). Olukorras, kus leetrijuhtumite arv maailmas on suurim alates 2006. aastast ja WHO teatel on vaktsiinikõhklus üks kümnest terviseohust 2019. aastal, on Eestis vaktsineeritud laste arv langenud viimastel aastatel alla soovitatava taseme.[23]

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni täitmise variraporti „Puuetega inimeste eluolu Eestis“ kohaselt näitab puuetega laste arv viimasel kümnendil tugevat kasvutrendi. Praktilises elus kogevad puuetega lapsed puudulikku kaitset diskrimineerimise eest, vähest kaasamist ja abi ning piiratud juurdepääsu haridusele. Puudulik on ka vaimupuudega, samuti psüühikahäiretega lastele suunatud teenuste kättesaadavus. Puuetega laste õiguste teostamine on Eestis otseses sõltuvuses vanemate võimekusest ega ole kõigile võrdselt tagatud.[24]

Enamik Eesti lastest tunneb end internetis enesekindlalt ja turvaliselt, selgub EU Kids Online’i Eesti 2018. aasta uuringust-[25] 9–17-aastastest Eesti lastest kasutab internetti igapäevaselt 97%. Midagi häirivat on netikeskonnas näinud ligi kolmandik lastest ning küberkiusamist on pealt näinud ligi 40% lastest. Kiusamisega on kokku puutunud 23%, paraku ligi kolmandik lastest ei räägi kogetust kellelegi. Noored alustavad suitsetamisega hiljem, oluliselt on vähenenud vesipiibu tarbimine ning kasvanud on nende õpilaste osakaal, kes ei ole kunagi alkoholi tarvitanud.[26] Siiski on Eesti õpilased võrreldes teiste Euroopa ja Põhja-Ameerika õpilastega esimeste seas varase alkoholi proovimise, purju joomise ning suitsetamise ja kanepi proovimise poolest. Nii rahvusvahelise heaolu uuring Children´s World kui ka Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring näitavad tendentsi, et vanuse lisandumisega laste subjektiivne heaolu väheneb, väheneb nii koolirõõm kui halvenevad vaimse tervise näitajad.

Alaealised panid 2018. aastal toime 1124 kuritegu, mis on 10% rohkem kui 2017. aastal. Alaealiste kuritegude arv suurenes eeskätt varguste arvu tõusu tõttu. Sagenud on noortekampade vägivalla- ja vandalismijuhtumid.[27] Aasta lõpu seisuga oli vanglas 14 alaealist, nendest kümme süüdimõistetut ja neli vahistatut.[28]

Lapse õigus vägivallavabale ja toetavale keskkonnale on üks kesksematest õigustest lapse elus. Paraku 36% täiskasvanutest ei pea laste füüsilist karistamist vägivallaks vaid kasvatusmeetodiks.[29] Seksuaalkuritegude koguarv (2018. aastal – 505) on kümne aasta suurim ja suurenenud just alaealise kannatanuga seksuaalkuritegude sagenemise tõttu (koguarvust 87%), tõusnud on vägistamisjuhtumite arv (137).[30]

Võrreldes 2012. aastaga ei ole kasvanud lapse õigustest kuulnud täiskasvanute osakaal, lapse õigustest kuulnud laste osakaal on veidi kahanenud. Laste hinnangul pakutakse Eestis lastele hoolitsust ja kaitset ohu eest, kuid nende arvamuse kuulamist ja sellega arvestamist ei ole täiskasvanud veel eriti omaks võtnud, samuti jääb täiskasvanutel vajaka kriitilistel hetkedel laste mõistmist soodustavatest eluoskustest.[31]

Head tavad

Lapse õiguste konventsiooni tõhusus sõltub sellest, kui laialdaselt selles sätestatud lapse õiguseid tuntakse, mõistetakse ja rakendatakse.[32] Alljärnevalt on toodud hea tava näitena mõned lahendused ajavahemikust 2018–2019:

  • Kuldmuna grand prix läks 2019 dokumentaallavastusele „Südames sündinud”, mis oli osa TAI teavitusest eesmärgiga avada kasuvanemluse teemat ja julgustada inimesi kasuvanemaks saama. Lavastust saab nüüd vaadata täispikkuses portaalis.[33]
  • Lastekaitse Liidu algatusena koostöös Justiitsministeeriumi vanglate osakonnaga koondati vangla.ee lehele materjalid lastele ja lapsevanematele, kelle lähedane on vanglas.[34]
  • Õiguslik alus inimõiguste käsitlemiseks ja rakendamiseks Eesti haridussüsteemis ja koolides on olemas, kuid inimõiguste õpetamine sõltub sageli sellest, kui pädevad on õpetajad inimõiguse teemasid lõimitult käsitlema.[35] MTÜ Mondo andis välja metoodilise juhendi lapse õiguste käsitlemiseks koolis „Õigus olla laps“.[36]
  • Lastekaitse Liit on loonud programmide „Kiusamisest vabaks!“ ja „Targalt internetis“[37] ühendava digitaalsejuhendmaterjali, mis tutvustab koolieelsete lasteasutuste ja koolide õpetajale võimalusi „Kiusamisest vabaks!“ programmi raames oluliste teemade käsitlemist digikeskkondadega seoses.[38]
  • Politsei- ja Piirivalveamet võttis vastu ennetustöö kontseptsiooni[39] ja laste õiguste deklaratsiooni,[40] milles Eesti 100. sünnipäeval sõnastati tegevused, mida PPA teeb selleks, et iga laps saaks õnnelikult suureks kasvada. Prokuratuuri alaealistele spetsialiseerunud prokurörid sõlmisid 2018. aastal Narva-Jõesuus kokkuleppe kuriteo toime pannud alaealiste erikohtlemise kohta kriminaalmenetluses.[41] Õiguskantsler on koostanud seisukoha laste õiguste kohta esmasel kokkupuutel politseiga.[42] Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna eestvedamisel valmis lapsesõbraliku menetluse meelespea,[43] mis on mõeldud praktikutele, kes lastega erinevates menetlustes kokku puutuvad.

Suundumused ja tulevikuvaade

Kuigi Rootsi kliimaaktivist Greta Thunberg, 16-aastane koolitüdruk, kelle 2018. aasta augustis algatatud kooliõpilaste igareedesed kliimameeleavaldused on pannud aluse ülemaailmsele liikumisele #FridaysForFuture,[44] on paelunud tähelepanu meil ja mujal, näitavad uuringud[45] endiselt, et kui last ennast mõjutavates küsimustes saavad Eestis lapsed enamasti kaasa rääkida, on kogu pereringi puutuvate küsimuste korral kaasarääkimise kogemusi vähem ning koolieluga või laiemalt ühiskonnaga seotud teemadel veelgi väiksem. Isegi väga aktiivsed noored tunnetavad, et nende kaasamine on sageli pigem formaalne ja näiline.[46] Viimase vältimiseks peab laste ja noorte kaasamine muu hulgas kohalike otsuste tegemisse olema pidev ja süsteemne ega saa muutuda päevakajaliseks üksnes kord nelja aasta jooksul. Euroopa noorte küsitlusuuring näitab Eesti noorte leiget huvi sisepoliitika[47] vastu ja seda, et ärevad ajad muudavad noored ühiskondlikult aktiivseks.[48] 2018. aasta juunis toimunud noorte [eel]arvamusfestivali arutelude keskmes oli noorte arvamusvabadus, 2019. aasta arvamusfestvalil  kliimaarutelus osalenud noored väljendasid oma muret ökokriisi pärast.[49]

Kiusamine on vähenenud,[50] aga laste heaolu uuringu andmetel on narrimist kogenute osakaal isegi suurenenud.[51] Ebaturvaliste suhete tõttu on õpilased vähem rahul kaasõpilastega ja see vähendab ka koolirõõmu, mis osaliselt selgitab laste kooliga seotud rahulolu arvestatavat vähenemist pärast 4. klassi.[52] Koolikiusamine ei jää tihti kooliseinte vahele, vaid  tuleb lastega telefonides ja internetis koju kaasa. Eesti ühiskonna väljakutse on aidata erinevate tegevustega kaasa Eesti laste kooliturvatunde loomisele ja koolirõõmu suurendamisele.

Kooliõpilaste tervisekäitumise uuring näitab, et ajas on kasvanud kooliõpilaste depressiivsus, 2017/2018 õppeaastal oli seda kogenud juba iga kolmas õpilane. Mida vanemaks lapsed saavad, seda kehvemini nad end tunnevad. Märgatavalt kehvemaks on muutunud 15-aastaste noorte vaimne tervis, kellest iga viies on aasta jooksul mõelnud ka enesetapule.

Positiivne on tõdeda, et perioodil 2018–2019 on nende teemadega eri tasanditel aktiivsemalt tegelema hakatud ja seda nii ennetuse kui ka sekkumise osas. Eri viisidel tõstetakse ühiskonna teadlikkust perevägivalla, kiusamise ja vaimse tervise probleemide negatiivsetest tagajärgedest ja rõhutakse varajase märkamise vajalikkusele.[53] 

Soovitused

  • Suurendada laste mõju ühiskonna kujundamisel, edendada laste osalemist erinevates otsustusprotsessides, seeläbi tugevdada ühiskonna sidusust.
  • Teavitada ühiskonda senisest enam lapse õigustest, sh suurendada inimõiguste hariduse mahtu erinevatel koolitasemetel ning lastega seotud ametialade täiendõppes.
  • Tagada senisest efektiivsem ÜRO lapse õiguste konventsiooni rakendamine, sh laste sotsiaalsete põhiõiguste tagamine. Pöörata rohkem tähelepanu ennetusele, varajasele märkamisele, vaimse tervise teenuste ja tugispetsialistide kättesaadavuse tagamisele. Panustada multidistsiplinaarse koostöö edendamisele.
  • Koguda süsteemselt statistilist teavet (sh esitada regulaarselt raporteid), mille analüüsile tuginevalt kujundada lapse õigusi tagavaid poliitikaid.

 

[1] Rajani, R., Petrén, A. 2005. Teadlikkuse tõstmine laste õigustest. Laste õigused. ÜRO lapse õiguste konventsiooni põhimõtete rakendamine praktikas, Lastekaitse Liit, lk 123‒138.

[2] Anniste, K., Biin, H., Osila, L., Koppel, K. ja Aaben, L. 2018. Lapse õiguste ja vanemluse uuring 2018, Praxis.

[3] Lapse Õiguste Komitee. CRC/C/EST/CO/2-4, 08.03.2017.

[4] Nõukogusse kuuluvad Lastekaitse Liidu, Eesti Linnade Liidu, Eesti Maaomavalitsuste Liidu, Eesti Õpilasesinduste Liidu ja Eesti Noorteühenduste Liidu esindajad, samuti ka haridus- ja teadusminister, kultuuriminister, justiitsminister, siseminister, rahandusminister ning Sotsiaalkindlustusameti ja Tervise Arengu Instituudi direktorid. Nõukogu esimees on sotsiaalkaitseminister, kelle vastutusalasse kuulub lastekaitsepoliitika koordineerimine.

[5] Iro, M. 2018. Lapsed ja andmekaitse. Milliseid muudatusi toob kaasa EL-i isikuandmete kaitse üldmäärus, Märka Last.

[6] Riigikogu. 2019. Isikuandmete kaitse seadus. RT I, 04.01.2019, 11.

[7] Riigikogu. 2019. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus, RT I, 19.03.2019, 2.

[8] Euroopa Liidu Teataja, L132/1. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv (EL) 2016/800.

[9] Justiitsministeerium. 2019. Laste õigused kriminaalmenetluses on edaspidi paremini kaitstud, 14.05.2019.

[10] Õiguskantsler. 2019. Õiguskantsleri tegevused lapse õigustega seonduvalt perioodil 2018-2019.        

[11] Õiguskantsleri kiri nr 6-8/190575/1903391 sotsiaalministrile. Alaealise nõusolek psühhiaatriliseks raviks, 03.07.2019.

[12] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.12.2018 määrus nr 2-17-3347.

[13] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.01.2019 määrus nr 2-18-3298.

[14] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.04.2019 määrus nr 2-18-3628.

[15] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24.04.2019 määrus nr 2-17-9910.

[16] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.03.2019 määrus nr 2-17-11804.

[17] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.02.2019 määrus nr 2-18-10797.

[18] Riigikohtu halduskolleegiumi 05.12.2017 otsus nr. 3-14-52324.

[19] Kattai, K., Lääne, S., Noorkõiv, R., Sepp, V., Sootla, G., Lõhmus, M. 2019. Peamised väljakutsed ja poliitikasoovitused kohaliku omavalitsuse ja regionaaltasandi arengus. Tallinna Ülikool.

[20] Raid, K. 2018. Eesti piirkondlik areng 2018. Statistikaamet.

[21] Eesti  Puuetega Inimeste Koda. 2017. Puudega lastega perede toimetuleku ja vajaduste uuring 2017.

[22] Eesti Noorteühenduste Liit. 2017. “Noored Euroopas – mis järgmiseks?”

[23] Vikat, M. 2018. Vanemad alahindavad rängalt koolilaste vaktsineerimise vajalikkust, Postimees, 21.08.2018.

[24] Eesti  Puuetega Inimeste Koda. 2018. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni täitmise variraport „Puuetega inimeste eluolu Eestis”.

[25] Tartu Ülikool. 2019. EU Kids Online’i Eesti 2018. aasta uuring.

[26] Ibid.

[27] Justiitsministeerium. 2018. Kuritegevus Eestis 2018.

[28] Info pärineb vestlusest Viru Vangla juhtkonnaga Viru Vangla vanglakomisjoni istungilt 24.09.2019.

[29] Anniste, K., Biin, H., Osila, L., Koppel, K. ja Aaben, L. 2018. Lapse õiguste ja vanemluse uuring 2018, Praxis.

[30] Justiitsministeerium. 2018. Kuritegevus Eestis 2018.

[31] Turk, P., Sarv, M. 2019. Lapse osalusõigusest laste ja täiskasvanute vaates. Statistikaamet.

[32] Rajani, R., Petrén, A. 2005. Teadlikkuse tõstmine laste õigustest. Laste õigused. ÜRO lapse õiguste konventsiooni põhimõtete rakendamine praktikas, Lastekaitse Liit, lk 123‒138.

[33] Dokumentaallavastus „Südames sündinud“.

[34] MTÜ Eesti Lastekaitseliit. 2019. Materjalid lastele ja lapsevanematele, kelle lähedane on vanglas.

[35] Balti Uuringute Instituut, Inimõiguste Keskus. 2017. Inimõigused ja inimõiguste alusväärtused Eesti koolis ja hariduspoliitikas.

[36] Mondo Maailmakool. Metoodiline juhend “Õigus olla laps”.

[37] Kiusamisvaba Kool ja Targalt Internetis

[38] MTÜ Lastekaitse Liit. 2019. Digitaalne juhendmaterjal: „Sõber Karuga targalt internetis“.

[39] Politsei- ja Piirivalveamet. 2018. Ennetustöö kontseptsioon.

[40] Politsei- ja Piirivalveamet. 2018. Laste õiguste deklaratsioon.

[41] Prokuratuur. 2018. Kuriteo toime pannud alaealiste erikohtlemine kriminaalmenetluses. Alaealistele spetsialiseerunud prokuröride kokkulepe.

[42] Õiguskantsler. 2019. Lapse õigustest esmasel kokkupuutel politseiga.

[43] Justiitsministeerium. 2019. Lapsesõbraliku menetluse meelespea.

[44] Fridays For Future.

[45] Kutsar, D., Raid, K. 2019. Laste subjektiivne heaolu kohalikus ja rahvusvahelises vaates, Statistikaamet.

[46] Aksen, M., Kiisel, M., Saarsen, K., Koppel, H., Jaanits, J., Tammsaar, H., Rajaveer, L., Narusson, D., Trumm, E. 2017-2018. Noorte osalemine otsustusprotsessides, Tartu Ülikool.

[47] Kantar EMOR. 2019. Noorte valimiskäitumise uuring KOV valimiste kontekstis.

[48] ERR. 2018. Uuring: ärevad ajad muudavad noored ühiskondlikult aktiivseks, 31.05.2018.

[49] UNICEF. 2019. Europe Kids Want.

[50] Tervise arengu instituut. 2019. Kooliõpilaste tervisekäitumise uuring ja Tervise arengu instituut. 2019. Kooliõpilaste tervisekäitumise uuring (HBSC), 2017/2018. a uuring, 07.05.2019.

[51] Murakas, R., Soo, K., Otstavel, S. 2019. Laste subjektiivne heaolu koolis. Kogumikus Laste subjektiivne heaolu kohalikus ja rahvusvahelises vaates”, Statistikaamet.

[52] Kutsar, D., Kasearu, K. 2017. Do children like school – crowding in or out? An international comparison of children’s perspectives. Children and Youth Services Review, 80, lk 140‒148.

[53] Näiteks lasteabitelefoni 116111 teavituskampaania „Aga mina HOOLIN ja märkan“.