Lühikirjeldus:

Areng aastatel 2019-2019.

Aruanne avaldati täielikult annetuste toel. Täname kõiki eraisikutest annetajaid ning ettevõtteid Swedbank ja ADM Interactive.
Aruanne ilmub peatselt ka paberkujul ning tõlkena veebis ka inglise ja vene keeles.

Võtmeteemad

  • ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni (ÜRO PIK) variraporti esitamine ÜRO-le Eesti Puuetega Inimeste Koja poolt
  • ÜRO PIK-i järelevalve mehhanismi loomine õiguskantsleri juurde
  • Võrdse kohtlemise seadus diskrimineerib jätkuvalt puudega inimesi
  • Puuetega inimeste õiguste olukord KOV-i tasandil on ebaühtlane ja nõrk
  • Jätkuvad probleemid tahtevastase ravi ja kinnisesse asutusse paigutamisega

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

2019. aasta keskel elas Eestis üle 157 000 puudega inimese, mis moodustas 12% elanikkonnast.[1]

Aastatel 2018–2019 on Eestis olukord puuetega inimeste õiguste valdkonnas võrreldes eelmise aruande perioodiga mõnevõrra paranenud. Hinnang põhineb eelkõige ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni[2]  täitmise järelevalve mehhanismi seadustamisel. Alates 2019. aasta 1. jaanuarist täidab ÜRO PIK artiklist 33 tulenevat konventsiooni rakendamise edendamise, kaitse ja seire ülesandeid õiguskantsler.[3]

2018. aasta 1. märtsil avaldas Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) ÜRO PIK-i täitmise variraporti pika eestikeelse versiooni[4] ja 13.02.19. esitati variraport ÜRO-le puuetega inimeste õiguste komiteele.[5] Raportis juhitakse tähelepanu kitsaskohtadele ÜRO PIK-i täitmisel ning antakse soovitusi lahendusteks. 2019. aasta 9. aprillil kohtus EPIKoja esindus  komitee liikmetega, et raportit tutvustada ja komitee küsimustele vastata. Kohtumisel osales õiguskantsleri esindaja. Peale tutvumist riigi raporti[6] ja variraportiga koostas komitee soovitused, millele riik vastab 2020. aasta kevadeks.[7] Mitmed variraportis, samuti käesolevas artiklis käsitletud küsimused, on kajastatud riigile sõnastatud soovitustes.

Puudega inimesed ootavad endiselt ladusamat asjaajamist e-riigiga. Kuigi Sotsiaalkindlustusamet (SKA) on astunud samme olukorra parandamiseks, ei ole käegakatsutavad tulemused veel puudega inimesteni jõudnud. Riigile olemasolevate andmete vahendamine eri asutuste vahel on abivajajate õlul, abi saamiseks tuleb täita hulk taotlusi. See tähendab inimestele suurt aja- ja energiakulu.

KOV-ide poolt pakutavad teenused ei vasta sageli puudega inimeste tegelikele vajadustele kättesaadavuse, mahtude ega sisu osas.[8] KOV-i sotsiaalteenuste, näiteks isikliku abistaja, tugiisiku ja sotsiaaltranspordi saamine sõltub ebaõiglaselt suurel määral puudega inimese enda võimekusest vajaliku abi taotlemisel, kuid see peaks sõltuma eelkõige abivajadusest. Üheks takistuseks on kõrge omaosaluse määr sotsiaalteenuste eest tasumisel – KOV-i tasandil 48% ja riigi tasandil 13%.[9]

2018. aastal käivitunud kodude kohandamise meede[10] on aidanud parandada puudega inimeste elukvaliteeti, kuid see eiole olnud kõigi abivajajate jaoks piisavalt paindlik.

ÜRO PIK-i artikkel 12 ratifitseeriti Eestis koos deklaratsiooniga.[11] Eesti on võtnud endale õiguse jätkata praktikat, mille kohaselt võib kohus määrata piiratud teovõimega isikule eestkostja.[12] Ehkki kehtiv õigus seab esikohale eestkostetava õigused, ei saa praktikas isiku õigusvõime ja teovõime teostamist ÜRO PIK-i tähenduses kirjeldada kui inimõiguste keskse lähenemisega süsteemi[13] Ka ÜRO soovitused rõhutavad vajadust kaaluda deklaratsiooni tagasivõtmist ja liikumist asendatud otsustamiselt toetatud otsustamise põhimõttele, mis väärtustab puudega inimese autonoomsust.[14]

Kahjuks ei olnud kõik valimisjaoskonnad kevadel 2019 toimunud Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel puuetega inimestele juurdepääsetavad. Ka puudega inimesel peab olema õigus otsustada valimisviisi üle – kas ta tahab valimisõigust teostada jaoskonda minnes, e-hääletamise või hääletamiskasti koju kutsumise teel.[15]

Seadusandlikud arengusuunad

Lisaks ÜRO PIK-i järelevalve seadustamisele, millega kaasnes puuetega inimeste nõukoja moodustamine õiguskantsleri juurde,[16] kehtestati 2018. aasta 3. juunil kolm aastat veninud ligipääsetavuse määrus.[17]

Alates 2018. aasta 1. jaanuarist teostab Andmekaitse Inspektsioon veebilehe ja mobiilirakenduse pidamise nõuete täitmise järelevalvet[18] ja alates 2019. aasta 1. jaanuarist  kontrollib Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet avalikkusele suunatud teenuse osutamisel ehitise vastavust puudega inimeste erivajadustest tulenevatele nõuetele.[19]

Käivitati päeva- ja nädalahoiuteenus intellektihäirega täisealistele, samuti kujundati igapäevaelu toetamise teenus sobivaks autismispektri häirega inimestele. Mõlemad leevendavad senist teravat puudust spetsiifiliste teenuste järele.[20] Uute meelepuudega inimeste iseseisvat elu parandavate teenustena käivitas SKA 2018. aastal juhtkoera, kirjutustõlke ja viipekeele kaugtõlke teenused.[21]

2019. aastast kehtiv abivahendite rahastamise põhimõte tagab abivahendi igale õigustatud abivajajale kuni eelarveaasta lõpuni.[22] Abivahendeid saavad senisest suuremas ulatuses ka hoolekandeasutustes elavad inimesed. Alates 2018. aasta 1. juulist kehtib töölepinguseaduses tasustatud hoolduspuhkus,[23] mis laieneb küll vaid sügava puudega täisealise isiku pereliikmetele, kel on tööleping.

Puuetega inimeste tasuta hambaravi kättesaadavus laienes märgatavalt. Alates 2019. aasta 1. jaanuarist tasub puuduva suuhügieeni võimekusega vaimse ja füüsilise puudega isikutele hambaraviteenuste eest Haigekassa.[24]

Negatiivse mõjuga on võrdse kohtlemise seaduse muutmise järjekordne pidurdumine 2018. aastal. Seaduses on hierarhia, mille kohaselt on kõige laiem kaitse diskrimineerimise eest rahvuse, rassi või nahavärvuse tõttu ja aste madalam kaitse usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel. EPIKoda on aastatel 2015–2018 korduvalt teinud ettepanekuid seaduse muutmiseks, et ka puuetega inimesed saaksid kaitse diskrimineerimisjuhtumite korral hariduses, sotsiaalhoolekandes-, tervishoius- ja sotsiaalkindlustuses, avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste, sealhulgas eluaseme kättesaadavuses. Tänaseni ei kohtle võrdse kohtlemise seadus puuetega inimesi võrdselt kõigiga, millele viitab ka ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee.[25]

Alates 2018. aasta 1. veebruarist kehtiv põhikooli- ja gümnaasiumiseadus tõi kaasa muudatused kaasava hariduse korralduses. [26]  Muudatus aitab küll kaasa kergema puudega laste kaasamisele haridusse, kuid ei taga suure abivajadusega lastele ÜRO PIK-ile vastavat juurdepääsu kaasavale, kvaliteetsele tasuta alg- ning keskharidusele võrdsetel alustel kogukonna teiste liikmetega. Näiteks ei mahu üks-ühele õpet vajavate laste õpetamine tavakoolis kehtestatud nn pearaha koefitsiendi „4“ sisse, mis võrreldes eelmise seaduse versiooniga tähendab kolme ja poole kordset langust. Erikoolides õppivate puuetega laste osakaal on küll kahanenud, kuid nende tavakoolidesse kaasamine on toimunud väga aeglaselt. Koolides ei ole piisavalt vajalike oskustega õpetajaid, abiõpetajaid ega tugispetsialiste,[27] nagu ka lasteaedades.[28]

Juurdepääsetava ühistranspordi visa areng tekitab puudega inimestele endiselt takistusi. Kuigi ühistranspordi seadus lubab toetada riigieelarvest kohandatud ühissõidukite soetamist või kohandamist, pole see kohustuslik.  Näiteks on enamik maakondade vahelisi liine teenindavatest bussidest ratastoolikasutajatele juurdepääsematud.[29] Ühistranspordi juurdepääsetavuse probleemile on juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler.[30]

Puudega tallinlased on pahandanud 2019. aasta 1. juuli Tallinna Linnavolikogu sotsiaaltranspordi korda reguleeriva määruse üle. Määruse tingimused sotsiaaltranspordi saamiseks, näiteks tehniliste abivahendite kasutamise nõue, ei võimalda hinnata inimese tegelikku abivajadust. Ka Põhja-Tallinna Valitsus on puudega inimese vaiet menetledes leidnud, et sotsiaalabi eesmärgiks ei ole toetada ainult neid inimesi, kes kasutavad liikumiseks määruses nimetatud abivahendit, vaid kõiki raskendatud liikumisvõimalustega puudega inimesi.[31]

Positiivse arenguna tegi Riigikogu 2019. aasta 13. veebruaril otsuse oluliselt suurendada 2006. aastast muutumatuna püsinud puudega laste toetusi alates 2020. aasta 1. jaanuarist.[32]

Kohtupraktika

Riigikohtu 2019. aasta 5. septembri otsus ütleb, et töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise otsused tuleb põhjendada nii, et taotlused esitanud inimene otsustest aru saaks. „Selgitamine ei tähenda õigusaktide normide kopeerimist haldusaktis, vaid isikule arusaadavaks tegemist. Haldusakti põhjendamine on oluline tagamaks, et haldusakti adressaat mõistaks, miks nii tehti“, sedastab Riigikohus.[33]

Riigikohus on teinud ka kaks otsust, mis selgitavad erihoolekande teenuse ja sundravi teenuse erisusi. Kohus leidis, et sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene hoolekandeasutuse õigus osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Riigikohtu hinnangul saab erihoolekande teenusele paigutada üksnes isiku, kes tahtevastast psühhiaatrilist ravi ei vaja.[34]

Esineb KOV-e, kus kohustuslike sotsiaalteenuste osutamist reguleerivad aktid ei ole põhiseadusega kooskõlas. Näiteks on õiguskantsler pöördunud Riigikohtusse taotlusega tunnistada mitmed kohustuslikke sotsiaalteenuseid reguleerivate Narva Linnavolikogu määruste sätted kehtetuks. 20. septembriks 2019 ei olnud Riigikohus veel otsust teinud. Otsusel võib olla oluline mõju riigi ja kohalike omavalitsuste ülesannete jaotusele.[35]

Statistika ja uuringud, mis on ilmunud käsitletaval perioodil

Valdkonna olulisimaks uuringuks perioodil oli ÜRO PIK-i täitmise variraport.[36]

Tallinna Ülikoolis kaitstud Karin Hanga doktoritöö[37] avab probleemi, milleks on puuetega inimeste arvu ja osakaalu kasv ühiskonnas ning vajadus tõenduspõhisteks poliitikameetmeteks. Töö praktiliseks väärtuseks on hindamisvahend, mille võttis kasutusele SKA.[38]

Lootustandvad ja head tavad

Märgilise algatusena kohandati EPIKoja eestvedamisel esmakordselt kuulmis- ja nägemispuudega inimestele ligipääsetavaks 2019. aasta üldlaulu- ja tantsupidu koos teleülekannetega.[39] Algatusest loodetakse väärt eeskuju kultuurisündmuste korraldajatele.

Eestis seni vähekäsitletud inimõiguste aspektiga seotud algatusteks on  Eesti Inimõiguste Keskuse projekt „Politsei ja vabaühenduste koostöö vaenukuritegudega võitlemiseks Eestis, Lätis ja Leedus“, mis käsitleb puuetega inimeste vastu suunatud vaenukuritegude olemuse väljaselgitamist ning nende vastu võitlemist[40] ning MTÜ Eluliini ja Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliidu projekt puudega inimkaubanduse ohvrite märkamiseks ning esmaseks sekkumiseks.[41]

Riigikantselei juurde on moodustatud kõrgetasemeline ligipääsetavuse rakkerühm[42] ning sotsiaalministeerium (SoM) alustas katseprojektidega, mis hõlmavad  hoolduskoordinatsiooni, sotsiaaltransporti, erivajadusega laste jaisikukeskse erihoolekande teenuseid.[43] 2019. aastal alustati SoM-i tellimusel põhiliste ühistranspordi sõlmpunktide ligipääsetavuse analüüsi, mille käigus arvutatakse ka vajalike kohanduste maksumus.[44]  Projektide mõju on vara hinnata, kuid õnnestumise korral luuakse eeldusi puuetega inimeste õiguste tõhusamaks kaitseks nii riigi kui KOV-i tasandil.

Märgilise sündmusena andis Eesti Naisliit 2018. aastal aasta ema tunnustuse Eesti Invaspordi Liidu juhile Signe Falkenbergile.[45]

Olulisemad avalikud arutelud

Enim diskussiooni on tekitanud deinstitutsionaliseerimine. Tegemist on püüdega tuua puude tõttu tuge vajavate täiskasvanute abistamine suurtest hooldekodudest tavaeluga sarnastesse vormidesse. Kui enamik kohalikke kogukondi, kuhu uusi teenuskohti rajatakse, on võtnud toetava hoiaku, siis Keilas, Paides, Antslas ja Märjamaal on avaldunud vastuseis allkirjade kogumisest kuni kohtusse pöördumiseni.[46] Narva linnavalitsus asus seisukohale, et psüühilise erivajadusega inimesed võivad teistele ohtlikud olla ning seepärast peaksid erihooldekodud asuma linnast väljas.[47] Puuetega inimeste häält on avalikus diskussioonis võimendanud SoM, Hoolekandeteenused AS ning EPIKoda.[48]

Suundumused ja tulevikuvaade

Suundumusena ilmneb puudega inimeste aina parem teadlikkus ja aktiivsus oma õiguste kaitsel. Näiteks on vastavate õiguskantsleri poole pöördumiste arv suurenenud 62-lt 2018. aastal 67-ni 2019. aasta esimesel seitsmel kuul.[49] Võrdõigusvoliniku poole pöörduti 2018. aastal 28 ja  2019. aasta kaheksa kuu jooksul juba 40 korral.[50]

MTÜ Händikäpp käivitas 2019. aastal projekti eesmärgiga nõustada ja esindada kohtus puudega inimesi, kes on sotsiaalsüsteemiga suheldes kimpu jäänud. Kümme nägemispuudega inimest esitas projekti toel riigile nõude seoses asjaoluga, et nad ei saanud seitsme kuu jooksul kõrvalise abita kasutada DigiDoc4 tarkvara. Nõuet ei rahuldatud, misjärel pöörduti kaebusega Tallinna Halduskohtu poole.[51] Riik ei nõustunud mittevaralise nõudega, kuid pakkus hea tahte märgiks kompromissi, mille kohaselt ütlevad kaasuse kohtusse esitanud inimesed riigi infosüsteemi ametile (RIA) mittetulundusühingu nime, mille kontole kantakse 5550 eurot. RIA esindaja sõnul ollakse vahejuhtumist õppinud, et erinevate huvigruppidega peab senisest rohkem suhtlema. [52]

Puuetega inimeste aktiviseerumine oma õiguste kaitsel loob eeldusi nii teadlikkuse kasvuks kui puudega inimeste suuremaks kaasatuseks ühiskonda.


Juhtumikirjeldus

2019. aastal pöördus võrdõigusvoliniku poole nägemispuude ja diabeediga, juhtkoera kasutav inimene, kellele ei oldud valmis kohandama riigi rahastusel toimunud erivajadustega inimeste kogemusnõustajate koolitust. Pöörduja küsis koolitusmaterjale ekraanilugejaga loetavas vormis, luba einestada ka koolituse kestel ja osaleda juhtkoeraga, samuti võimalust koolitust lindistada. Koolitaja keeldus kohandustest, viidates koolituse metoodikale ning välistas koolitusel osalemise. Volinik leidis, et koolitaja käitus diskrimineerivalt ja pöördus lahenduse leidmiseks koolitaja, SoM-i ning Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse poole. Pärast pikki läbirääkimisi võeti pöörduja koolitusele ning võimaldati osad palutud kohandustest. Lisaks koolitajaga kompromissi otsimise olulisusele leidis volinik, et riik peaks riigi rahastuse jagamisel seadma alati tingimuseks erivajadustega inimeste vajadustega arvestamise.[53]


Soovitused

  • Muuta võrdse kohtlemise seadust, et puuetega inimesed oleksid diskrimineerimise eest kaitstud kõigis ühiskonnaelu valdkondades.
  • Kindlustada puuetega inimestele võrdne, vajadustele vastav ligipääs sotsiaalkaitsele, rakendades ühtset abivajaduse hindamise metoodikat ning sisulist järelevalvet kohalikes omavalitsustes.
  • Viia ühistranspordi seadus vastavusse ÜRO PIK-iga.
  • Kaaluda ÜRO PIK-i artiklile 12 sätestatud deklaratsiooni tagasivõtmist ja üleminekut asendatud otsustamiselt toetatud otsustamisele.
  • Astuda samme, et psühhiaatriavaldkonnas ei kasutataks ülemääraseid ohjeldusmeetmeid ning et ravimite manustamine toimuks vaba ning teadva nõusoleku tingimustes

[1] Sotsiaalkindlustusamet. (2019).

[2] Riigikogu. 2006. Puuetega inimeste õiguste konventsioon ja fakultatiivprotokoll.

[3] Riigikogu. 1999. Õiguskantsleri seadus.

[4] Eesti Puuetega Inimeste Koda. 2018. Puuetega inimeste eluolu Eestis. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni täitmise variraport.

[5] The Estonian Chamber of Disabled People. 2018. Shadow report on the Rights of Persons with Disabilities. The Estonian Chamber of Disabled People.

[6] OHCHR. 2015. Initial report submitted by Estonia under article 35 of the Convention, due in 2014.

[7] OHCHR. 2019. List of issues in relation to the initial report of Estonia.

[8] Rasu, A. 2017. Sotsiaalteenuste arendamine maakondades 2016–2020, Läänemaa Arenduskeskus.

[9] Sotsiaalministeerium. 2018. Erivajadusega inimeste poliitika põhimõtete ja abistamise kaasajastamise alusanalüüs.

[10] Sotsiaalministeerium. 2019. Erihoolekande teenuskohtade loomine ja puudega inimeste eluruumide kohandamine.

[11] Riigikogu. 2006. Puuetega inimeste õiguste konventsioon ja fakultatiivprotokoll.

[12] Õigusakt: Perekonnaseadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/109052017029

[13] The Estonian Chamber of Disabled People. 2018. Shadow report on the Rights of Persons with Disabilities. The Estonian Chamber of Disabled People.

[14] OHCHR. 2019. List of issues in relation to the initial report of Estonia.

[15] Õiguskantsler. 2019. Õiguskantsleri aastaülevaade 2018/2019.

[16] Õiguskantsler. 2019. Õiguskantsler kutsub kokku puuetega inimeste nõukoja.

[17] Riigikogu. 2018. Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele.

[18] Riigikogu.2018. Avaliku teabe seadus. Riigi Teataja.

[19] Riigikogu. Ehitusseadustik.

[20] Sotsiaalministeerium. 2017. Raske ja sügava intellektihäirega täisealistele luuakse päeva- ja nädalahoid, 13.11.2017

[21] Sotsiaalkindlustusamet. 2018. Abivahendid.

[22] Sotsiaalministeerium. 2017. Uus rahastamispõhimõte toob järgnevatel aastatel abivahendite hüvitamisse olulises mahus lisaraha, 17.04.2017.

[23] Riigikogu. 2018. Töölepingu seadus.

[24] Riigikogu. 2018. Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu.

[25] OHCHR. 2019. List of issues in relation to the initial report of Estonia.

[26] Riigikogu. 2017.  Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 519 SE.

[27] Uuringu raport: Räis, M. L., Kallaste, E., Sandre, S.-L. 2016. Haridusliku erivajadusega õpilaste kaasava hariduskorralduse ja sellega seotud meetmete tõhusus.

[28] Õiguskantsler. 2019.  Õiguskantsleri aastaülevaade 2018/2019.

[29] The Estonian Chamber of Disabled People. 2018. Shadow report on the Rights of Persons with Disabilities. The Estonian Chamber of Disabled People.

[30] Õiguskantsler. 2019. Õiguskantsleri pöördumine Riigikogu majandus- ja sotsiaalkomisjoni poole Juurdepääs ühistranspordile.

[31] Põhja-Tallinna Valitsus sotsiaalhoolekande osakonna otsus 14.08.2019 nr 19-04553.

[32] Riigikogu. 2019.  Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus.

[33] Riigikohus. 3-17-1110.

[34] Riigikohus. 2-18-5670 ja 1-10-8154.

[35] Õiguskantsler. 2018. Õiguskantsleri taotlus tunnistada Narva linnas kohustuslikke sotsiaalteenuseid reguleerivad määrused kehtetuks põhiseadusvastases osas.

[36] Eesti Puuetega Inimeste Koda. 2018. Puuetega inimeste eluolu Eestis. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni täitmise variraport.

[37] Hanga, K. 2018. Developing an Initial Social Rehabilitation Needs Assessment Procedure and the Scope of Rehabilitation Services for Persons with Disabilities in Estonia.

[38] Tallinna Ülikool. 2018. Karin Hanga pälvis oma teadustööga riiklikul konkursis 3600-eurose peapreemia, 11.12.2018.

[39] Eesti Puuetega Inimeste Koda. 2019. Laulu-ja tantsupeo minu arm ligipääsetavus, 20.09.2019.

[40] Eesti Inimõiguste Keskus. 2018. Politsei- ja vabauhenduste koostöö vaenukuritegudega võitlemiseks Eestis, Lätis ja Leedus.

[41] MTÜ Eluliin.

[42] Riigikantselei. 2019. Ligipääsetavuse rakkerühm

[43] Sotsiaalministeerium. 2014. Struktuurivahendid sotsiaalvaldkonnas.

[44] Sotsiaalministeerium. 2019. Transpordi ja tehiskeskkonna ligipääsetavuse analüüs.

[45] Eesti Naisliit. Aasta emad.

[46] Mallene, L. 2019. Keila elanikud läksid puudega inimeste kodu pärast kohtusse. „Mitte meie naabrusesse!”, Delfi, 09.01.2019.

[47] Nikolajev, J. 2019. Narva linn tõrjub erihooldekodu linnast välja, ERR, 05.08.2019.

[48] Habicht, A. 2019. Vuih, puudega inimene!, Postimees, 13.08.2019.

[49] Õiguskantsleri kantselei.

[50] Võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse voliniku kantselei

[51] Liive, R. 2019. Nägemispuudega inimesed esitasid vigase ID-kaardi tarkvara tõttu riigile 10 000-eurose nõude. Delfi, 31.07.2019.

[52] Liive, R. 2019. Riik sõlmis hea tahte märgiks nägemispuudega inimestega kompromissi, geenius.ee, 08.11.2019

[53] Võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse voliniku kantselei

Võtmeteemad

  • Laste osalemine erinevates otsustusprotsessides nii pere-, kooli-, kui ühiskondlikul tasandil.
  • Tendents, et vanuse lisandumisega laste subjektiivne heaolu väheneb, väheneb nii koolirõõm kui halvenevad vaimse tervise näitajad. 

Institutsionaalsed arengusuunad

Lapse õiguste konventsiooni tõhusus sõltub sellest, kui laialdaselt selles sätestatud lapse õiguseid tuntakse, mõistetakse ja rakendatakse.[1] Lapse õigus vägivallavabale ja toetavale keskkonnale on üks kesksematest õigustest lapse elus. Paraku36% täiskasvanutest ei pea laste füüsilist karistamist vägivallaks vaid kasvatusmeetodiks.[2] Murettekitavalt näitavad erinevad uuringud tendentsi, et vanuse lisandumisega laste subjektiivne heaolu väheneb, väheneb nii koolirõõm kui halvenevad vaimse tervise näitajad.

ÜRO Lapse Õiguste Komitee poolt riigile esitatud lõppjäreldusi[3] arutati Vabariigi Valitsuse poolt loodud lastekaitse nõukogu[4] 2018. aasta istungil ja määrati vastutavad ministeeriumid.

2018. aasta 1. jaanuaril jõustusid mitmed muudatused alaealiste õigusrikkujate kohtlemise süsteemis, et reageerida kiiremini ja tõhusamalt alaealiste õigusrikkumistele ning tegeleda intensiivsemalt lapse abivajadusega. Hakkas tööle kinnise lasteasutuse teenus, muudeti alaealiste õigusrikkumistele reageerimise süsteemi ning lõpetati alaealiste komisjonide tegevus ja kehtestati üldpõhimõte, et alaealisele võib karistuse mõista ainult siis, kui ühegi teise mõjutusvahendiga ei ole võimalik alaealist õigusrikkumisest hoiduma panna.

Alates aastast 2018 kujundati asenduskoduteenus ja perekonnas hooldamine ümber asendus- ja järelhooldusteenuseks, delegeerides vastutus omavalitsustele. Paraku viidi reform ellu kiirustades, sh puudusid analüüsid, mis võimaldaksid hinnata omavalitsustele vastutuse delegeerimise otsuse pikaajalist mõju asendushoolduse süsteemile tervikuna. Statistikaameti kohaselt elas asenduskodudes 2018. aastal 990 last, seega suundumus perepõhisele asendushooldusele vajab jätkuvalt riigi täiendavat tuge. Järelhooldusteenuse kättesaadavus ei ole piisav, teenuse sisu ei ole üheselt selge, teenuse maht ja ulatus sõltub omavalitsusest.

Seadusandlikud arengusuunad

Alates 2018. aasta 25. maist hakkas kehtima Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus, kus rõhutatakse, et lapse isikuandmed vajavad võrreldes täiskasvanu andmetega erilisemat kaitset.[5] Uue Eesti isikuandmete kaitse seaduse kohaselt kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 artikli 6 lõike 1 punkti a seoses infoühiskonna teenuste pakkumisega otse lapsele, mis sätestab, et lapse isikuandmete töötlemine on lubatud ainult juhul, kui laps on vähemalt 13-aastane.[6]

Alates 2018. aasta 1. jaanuarist saab vastavalt sotsiaalhoolekande seaduse § 1302-le kohaliku omavalitsuse üksus taotleda kohtult lapse paigutamist kinnisesse lasteasutusse. Rahvastikuregistri seaduse § 68 muudatus sätestab inimese kohustuse tagada oma elukoha andmete õigsus rahvastikuregistris, aga ka alaealiste laste ja eestkostetavate aadressi olemasolu ja õigsuse. Alates 2019. aasta 1. septembrist jõustusid põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, mis annavad koolidele võimaluse rakendada mõjutusmeetmeid õpilase suhtes, kelle kasutuses on koolis keelatud ese või aine. 

Edasiminekuna saab välja tuua 2019. aasta märtsis jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku jt seaduste muutmise seadusega[7] tehtud muudatusi, mis rõhutavad senisest selgemalt vajadust arvestada lastega seotud eestkoste- ja suhtlusõiguse kindlaksmääramise menetlustes alati lapsevanema vägivaldsusega nii teise vanema kui lapse suhtes.Selleks, et võtta üle Euroopa Liidu alaealiste menetlusõiguste direktiiv,[8] kiitis Vabariigi Valitsus heaks karistusseadustiku muutmise eelnõu, millega tagatakse edaspidi kuriteokahtluse alla sattunud laste individuaalne hindamine ning nende teadlikkus oma õigustest.[9]

Õiguskantsler[10] on palunud sotsiaalministril kaaluda seadusemuudatust, mis võimaldaks pöörduda alaealistel psühhiaatri poole ilma lapsevanema loata. Igal aastal on juhtumeid, milles abi otsivad lapsed ei saa abi, sest nende vanemad on kategooriliselt psühhiaatrilise abi vastu.[11]

Kohtumenetlus ja -praktika

Riigikohtu mitmed lahendid puudutasid aastatel 2018–2019 laste ülalpidamist ning hooldus- ja suhtlusõigusega seotud küsimusi. Eriarvamusi tekitas tsiviilkolleegiumi otsus, milles rõhutati, et kohtute diskretsiooni piiridesse mahub võimalus määrata suhtluskord kindlaks selliselt, et laps viibib vaheldumisi kahe nädala kaupa kummagi vanema juures.[12] Pretsedendina algatas kohus ise vanema hooldusõiguse piiramise ja eestkostja määramise.[13] Riigikohus rõhutas, et enne vanemalt hooldusõiguse ära võtmist on vajalik põhjalik kaalumine,[14] kohus selgitas mh nii lepitusmenetluse,[15] lapse viibimiskoha[16] kui ka lapserööviga seonduvat.[17] Riigikohus tegi pretsedenditu otsuse koolikiusamise osas.[18]

Statistika ja uuringud

Vaatamata viimasel kümnendil tehtud ulatuslikele investeeringutele regionaalarengusse on Eesti piirkondlik ebavõrdsus ja selle süvenemine jätkuvalt suureks väljakutseks.[19] Piirkonniti erineb lastega leibkondade ekvivalentnetosissetulek ligi kaks korda, suhtelise vaesuse määr kolm korda.[20] Suureks probleemiks on lastekaitsetöötajate arvu vähenemine ja lastekaitsetöötajate suur voolavus. Seega on laste heaolu ja õiguste realiseerumine endiselt sõltuvuses sellest, millises omavalitsuses tema vanemad elavad. Statistika ja erinevad uuringud osutavad ebavõrdsusele tervises, erinevustele muu hulgas teenuste, tugispetsialistide, huvihariduse kättesaadavusel.[21] Ka Euroopa Liidu uue noortestrateegia loomisel tõid Eesti noored esile vajadust pöörata ühiskonnas rohkem tähelepanu muu hulgas võrdsele kohtlemisele,[22] kusjuures 81% vastanutest pidas ebavõrdsuse küsimust Eesti ühiskonnas oluliseks.

Tervise Arengu Instituudi andmetel on rasvunud laste arv Eestis kaheksa aasta võrdluses üha kasvanud, risikirühmaks on kehvemast majandusliku seisuga peredest noored (21%). Olukorras, kus leetrijuhtumite arv maailmas on suurim alates 2006. aastast ja WHO teatel on vaktsiinikõhklus üks kümnest terviseohust 2019. aastal, on Eestis vaktsineeritud laste arv langenud viimastel aastatel alla soovitatava taseme.[23]

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni täitmise variraporti „Puuetega inimeste eluolu Eestis“ kohaselt näitab puuetega laste arv viimasel kümnendil tugevat kasvutrendi. Praktilises elus kogevad puuetega lapsed puudulikku kaitset diskrimineerimise eest, vähest kaasamist ja abi ning piiratud juurdepääsu haridusele. Puudulik on ka vaimupuudega, samuti psüühikahäiretega lastele suunatud teenuste kättesaadavus. Puuetega laste õiguste teostamine on Eestis otseses sõltuvuses vanemate võimekusest ega ole kõigile võrdselt tagatud.[24]

Enamik Eesti lastest tunneb end internetis enesekindlalt ja turvaliselt, selgub EU Kids Online’i Eesti 2018. aasta uuringust-[25] 9–17-aastastest Eesti lastest kasutab internetti igapäevaselt 97%. Midagi häirivat on netikeskonnas näinud ligi kolmandik lastest ning küberkiusamist on pealt näinud ligi 40% lastest. Kiusamisega on kokku puutunud 23%, paraku ligi kolmandik lastest ei räägi kogetust kellelegi. Noored alustavad suitsetamisega hiljem, oluliselt on vähenenud vesipiibu tarbimine ning kasvanud on nende õpilaste osakaal, kes ei ole kunagi alkoholi tarvitanud.[26] Siiski on Eesti õpilased võrreldes teiste Euroopa ja Põhja-Ameerika õpilastega esimeste seas varase alkoholi proovimise, purju joomise ning suitsetamise ja kanepi proovimise poolest. Nii rahvusvahelise heaolu uuring Children´s World kui ka Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring näitavad tendentsi, et vanuse lisandumisega laste subjektiivne heaolu väheneb, väheneb nii koolirõõm kui halvenevad vaimse tervise näitajad.

Alaealised panid 2018. aastal toime 1124 kuritegu, mis on 10% rohkem kui 2017. aastal. Alaealiste kuritegude arv suurenes eeskätt varguste arvu tõusu tõttu. Sagenud on noortekampade vägivalla- ja vandalismijuhtumid.[27] Aasta lõpu seisuga oli vanglas 14 alaealist, nendest kümme süüdimõistetut ja neli vahistatut.[28]

Lapse õigus vägivallavabale ja toetavale keskkonnale on üks kesksematest õigustest lapse elus. Paraku 36% täiskasvanutest ei pea laste füüsilist karistamist vägivallaks vaid kasvatusmeetodiks.[29] Seksuaalkuritegude koguarv (2018. aastal – 505) on kümne aasta suurim ja suurenenud just alaealise kannatanuga seksuaalkuritegude sagenemise tõttu (koguarvust 87%), tõusnud on vägistamisjuhtumite arv (137).[30]

Võrreldes 2012. aastaga ei ole kasvanud lapse õigustest kuulnud täiskasvanute osakaal, lapse õigustest kuulnud laste osakaal on veidi kahanenud. Laste hinnangul pakutakse Eestis lastele hoolitsust ja kaitset ohu eest, kuid nende arvamuse kuulamist ja sellega arvestamist ei ole täiskasvanud veel eriti omaks võtnud, samuti jääb täiskasvanutel vajaka kriitilistel hetkedel laste mõistmist soodustavatest eluoskustest.[31]

Head tavad

Lapse õiguste konventsiooni tõhusus sõltub sellest, kui laialdaselt selles sätestatud lapse õiguseid tuntakse, mõistetakse ja rakendatakse.[32] Alljärnevalt on toodud hea tava näitena mõned lahendused ajavahemikust 2018–2019:

  • Kuldmuna grand prix läks 2019 dokumentaallavastusele „Südames sündinud”, mis oli osa TAI teavitusest eesmärgiga avada kasuvanemluse teemat ja julgustada inimesi kasuvanemaks saama. Lavastust saab nüüd vaadata täispikkuses portaalis.[33]
  • Lastekaitse Liidu algatusena koostöös Justiitsministeeriumi vanglate osakonnaga koondati vangla.ee lehele materjalid lastele ja lapsevanematele, kelle lähedane on vanglas.[34]
  • Õiguslik alus inimõiguste käsitlemiseks ja rakendamiseks Eesti haridussüsteemis ja koolides on olemas, kuid inimõiguste õpetamine sõltub sageli sellest, kui pädevad on õpetajad inimõiguse teemasid lõimitult käsitlema.[35] MTÜ Mondo andis välja metoodilise juhendi lapse õiguste käsitlemiseks koolis „Õigus olla laps“.[36]
  • Lastekaitse Liit on loonud programmide „Kiusamisest vabaks!“ ja „Targalt internetis“[37] ühendava digitaalsejuhendmaterjali, mis tutvustab koolieelsete lasteasutuste ja koolide õpetajale võimalusi „Kiusamisest vabaks!“ programmi raames oluliste teemade käsitlemist digikeskkondadega seoses.[38]
  • Politsei- ja Piirivalveamet võttis vastu ennetustöö kontseptsiooni[39] ja laste õiguste deklaratsiooni,[40] milles Eesti 100. sünnipäeval sõnastati tegevused, mida PPA teeb selleks, et iga laps saaks õnnelikult suureks kasvada. Prokuratuuri alaealistele spetsialiseerunud prokurörid sõlmisid 2018. aastal Narva-Jõesuus kokkuleppe kuriteo toime pannud alaealiste erikohtlemise kohta kriminaalmenetluses.[41] Õiguskantsler on koostanud seisukoha laste õiguste kohta esmasel kokkupuutel politseiga.[42] Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna eestvedamisel valmis lapsesõbraliku menetluse meelespea,[43] mis on mõeldud praktikutele, kes lastega erinevates menetlustes kokku puutuvad.

Suundumused ja tulevikuvaade

Kuigi Rootsi kliimaaktivist Greta Thunberg, 16-aastane koolitüdruk, kelle 2018. aasta augustis algatatud kooliõpilaste igareedesed kliimameeleavaldused on pannud aluse ülemaailmsele liikumisele #FridaysForFuture,[44] on paelunud tähelepanu meil ja mujal, näitavad uuringud[45] endiselt, et kui last ennast mõjutavates küsimustes saavad Eestis lapsed enamasti kaasa rääkida, on kogu pereringi puutuvate küsimuste korral kaasarääkimise kogemusi vähem ning koolieluga või laiemalt ühiskonnaga seotud teemadel veelgi väiksem. Isegi väga aktiivsed noored tunnetavad, et nende kaasamine on sageli pigem formaalne ja näiline.[46] Viimase vältimiseks peab laste ja noorte kaasamine muu hulgas kohalike otsuste tegemisse olema pidev ja süsteemne ega saa muutuda päevakajaliseks üksnes kord nelja aasta jooksul. Euroopa noorte küsitlusuuring näitab Eesti noorte leiget huvi sisepoliitika[47] vastu ja seda, et ärevad ajad muudavad noored ühiskondlikult aktiivseks.[48] 2018. aasta juunis toimunud noorte [eel]arvamusfestivali arutelude keskmes oli noorte arvamusvabadus, 2019. aasta arvamusfestvalil  kliimaarutelus osalenud noored väljendasid oma muret ökokriisi pärast.[49]

Kiusamine on vähenenud,[50] aga laste heaolu uuringu andmetel on narrimist kogenute osakaal isegi suurenenud.[51] Ebaturvaliste suhete tõttu on õpilased vähem rahul kaasõpilastega ja see vähendab ka koolirõõmu, mis osaliselt selgitab laste kooliga seotud rahulolu arvestatavat vähenemist pärast 4. klassi.[52] Koolikiusamine ei jää tihti kooliseinte vahele, vaid  tuleb lastega telefonides ja internetis koju kaasa. Eesti ühiskonna väljakutse on aidata erinevate tegevustega kaasa Eesti laste kooliturvatunde loomisele ja koolirõõmu suurendamisele.

Kooliõpilaste tervisekäitumise uuring näitab, et ajas on kasvanud kooliõpilaste depressiivsus, 2017/2018 õppeaastal oli seda kogenud juba iga kolmas õpilane. Mida vanemaks lapsed saavad, seda kehvemini nad end tunnevad. Märgatavalt kehvemaks on muutunud 15-aastaste noorte vaimne tervis, kellest iga viies on aasta jooksul mõelnud ka enesetapule.

Positiivne on tõdeda, et perioodil 2018–2019 on nende teemadega eri tasanditel aktiivsemalt tegelema hakatud ja seda nii ennetuse kui ka sekkumise osas. Eri viisidel tõstetakse ühiskonna teadlikkust perevägivalla, kiusamise ja vaimse tervise probleemide negatiivsetest tagajärgedest ja rõhutakse varajase märkamise vajalikkusele.[53] 

Soovitused

  • Suurendada laste mõju ühiskonna kujundamisel, edendada laste osalemist erinevates otsustusprotsessides, seeläbi tugevdada ühiskonna sidusust.
  • Teavitada ühiskonda senisest enam lapse õigustest, sh suurendada inimõiguste hariduse mahtu erinevatel koolitasemetel ning lastega seotud ametialade täiendõppes.
  • Tagada senisest efektiivsem ÜRO lapse õiguste konventsiooni rakendamine, sh laste sotsiaalsete põhiõiguste tagamine. Pöörata rohkem tähelepanu ennetusele, varajasele märkamisele, vaimse tervise teenuste ja tugispetsialistide kättesaadavuse tagamisele. Panustada multidistsiplinaarse koostöö edendamisele.
  • Koguda süsteemselt statistilist teavet (sh esitada regulaarselt raporteid), mille analüüsile tuginevalt kujundada lapse õigusi tagavaid poliitikaid.

 

[1] Rajani, R., Petrén, A. 2005. Teadlikkuse tõstmine laste õigustest. Laste õigused. ÜRO lapse õiguste konventsiooni põhimõtete rakendamine praktikas, Lastekaitse Liit, lk 123‒138.

[2] Anniste, K., Biin, H., Osila, L., Koppel, K. ja Aaben, L. 2018. Lapse õiguste ja vanemluse uuring 2018, Praxis.

[3] Lapse Õiguste Komitee. CRC/C/EST/CO/2-4, 08.03.2017.

[4] Nõukogusse kuuluvad Lastekaitse Liidu, Eesti Linnade Liidu, Eesti Maaomavalitsuste Liidu, Eesti Õpilasesinduste Liidu ja Eesti Noorteühenduste Liidu esindajad, samuti ka haridus- ja teadusminister, kultuuriminister, justiitsminister, siseminister, rahandusminister ning Sotsiaalkindlustusameti ja Tervise Arengu Instituudi direktorid. Nõukogu esimees on sotsiaalkaitseminister, kelle vastutusalasse kuulub lastekaitsepoliitika koordineerimine.

[5] Iro, M. 2018. Lapsed ja andmekaitse. Milliseid muudatusi toob kaasa EL-i isikuandmete kaitse üldmäärus, Märka Last.

[6] Riigikogu. 2019. Isikuandmete kaitse seadus. RT I, 04.01.2019, 11.

[7] Riigikogu. 2019. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus, RT I, 19.03.2019, 2.

[8] Euroopa Liidu Teataja, L132/1. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv (EL) 2016/800.

[9] Justiitsministeerium. 2019. Laste õigused kriminaalmenetluses on edaspidi paremini kaitstud, 14.05.2019.

[10] Õiguskantsler. 2019. Õiguskantsleri tegevused lapse õigustega seonduvalt perioodil 2018-2019.        

[11] Õiguskantsleri kiri nr 6-8/190575/1903391 sotsiaalministrile. Alaealise nõusolek psühhiaatriliseks raviks, 03.07.2019.

[12] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.12.2018 määrus nr 2-17-3347.

[13] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.01.2019 määrus nr 2-18-3298.

[14] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.04.2019 määrus nr 2-18-3628.

[15] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24.04.2019 määrus nr 2-17-9910.

[16] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.03.2019 määrus nr 2-17-11804.

[17] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.02.2019 määrus nr 2-18-10797.

[18] Riigikohtu halduskolleegiumi 05.12.2017 otsus nr. 3-14-52324.

[19] Kattai, K., Lääne, S., Noorkõiv, R., Sepp, V., Sootla, G., Lõhmus, M. 2019. Peamised väljakutsed ja poliitikasoovitused kohaliku omavalitsuse ja regionaaltasandi arengus. Tallinna Ülikool.

[20] Raid, K. 2018. Eesti piirkondlik areng 2018. Statistikaamet.

[21] Eesti  Puuetega Inimeste Koda. 2017. Puudega lastega perede toimetuleku ja vajaduste uuring 2017.

[22] Eesti Noorteühenduste Liit. 2017. “Noored Euroopas – mis järgmiseks?”

[23] Vikat, M. 2018. Vanemad alahindavad rängalt koolilaste vaktsineerimise vajalikkust, Postimees, 21.08.2018.

[24] Eesti  Puuetega Inimeste Koda. 2018. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni täitmise variraport „Puuetega inimeste eluolu Eestis”.

[25] Tartu Ülikool. 2019. EU Kids Online’i Eesti 2018. aasta uuring.

[26] Ibid.

[27] Justiitsministeerium. 2018. Kuritegevus Eestis 2018.

[28] Info pärineb vestlusest Viru Vangla juhtkonnaga Viru Vangla vanglakomisjoni istungilt 24.09.2019.

[29] Anniste, K., Biin, H., Osila, L., Koppel, K. ja Aaben, L. 2018. Lapse õiguste ja vanemluse uuring 2018, Praxis.

[30] Justiitsministeerium. 2018. Kuritegevus Eestis 2018.

[31] Turk, P., Sarv, M. 2019. Lapse osalusõigusest laste ja täiskasvanute vaates. Statistikaamet.

[32] Rajani, R., Petrén, A. 2005. Teadlikkuse tõstmine laste õigustest. Laste õigused. ÜRO lapse õiguste konventsiooni põhimõtete rakendamine praktikas, Lastekaitse Liit, lk 123‒138.

[33] Dokumentaallavastus „Südames sündinud“.

[34] MTÜ Eesti Lastekaitseliit. 2019. Materjalid lastele ja lapsevanematele, kelle lähedane on vanglas.

[35] Balti Uuringute Instituut, Inimõiguste Keskus. 2017. Inimõigused ja inimõiguste alusväärtused Eesti koolis ja hariduspoliitikas.

[36] Mondo Maailmakool. Metoodiline juhend “Õigus olla laps”.

[37] Kiusamisvaba Kool ja Targalt Internetis

[38] MTÜ Lastekaitse Liit. 2019. Digitaalne juhendmaterjal: „Sõber Karuga targalt internetis“.

[39] Politsei- ja Piirivalveamet. 2018. Ennetustöö kontseptsioon.

[40] Politsei- ja Piirivalveamet. 2018. Laste õiguste deklaratsioon.

[41] Prokuratuur. 2018. Kuriteo toime pannud alaealiste erikohtlemine kriminaalmenetluses. Alaealistele spetsialiseerunud prokuröride kokkulepe.

[42] Õiguskantsler. 2019. Lapse õigustest esmasel kokkupuutel politseiga.

[43] Justiitsministeerium. 2019. Lapsesõbraliku menetluse meelespea.

[44] Fridays For Future.

[45] Kutsar, D., Raid, K. 2019. Laste subjektiivne heaolu kohalikus ja rahvusvahelises vaates, Statistikaamet.

[46] Aksen, M., Kiisel, M., Saarsen, K., Koppel, H., Jaanits, J., Tammsaar, H., Rajaveer, L., Narusson, D., Trumm, E. 2017-2018. Noorte osalemine otsustusprotsessides, Tartu Ülikool.

[47] Kantar EMOR. 2019. Noorte valimiskäitumise uuring KOV valimiste kontekstis.

[48] ERR. 2018. Uuring: ärevad ajad muudavad noored ühiskondlikult aktiivseks, 31.05.2018.

[49] UNICEF. 2019. Europe Kids Want.

[50] Tervise arengu instituut. 2019. Kooliõpilaste tervisekäitumise uuring ja Tervise arengu instituut. 2019. Kooliõpilaste tervisekäitumise uuring (HBSC), 2017/2018. a uuring, 07.05.2019.

[51] Murakas, R., Soo, K., Otstavel, S. 2019. Laste subjektiivne heaolu koolis. Kogumikus Laste subjektiivne heaolu kohalikus ja rahvusvahelises vaates”, Statistikaamet.

[52] Kutsar, D., Kasearu, K. 2017. Do children like school – crowding in or out? An international comparison of children’s perspectives. Children and Youth Services Review, 80, lk 140‒148.

[53] Näiteks lasteabitelefoni 116111 teavituskampaania „Aga mina HOOLIN ja märkan“.

Võtmeteemad

  • Valitsus otsustas lõpetada osalemise rahvusvahelist kaitset vajavate isikute ümberasustamise ja -paigutamise programmides.
  • Eestisse saabuvate varjupaigataotlejate arv on stabiilselt väike, möödunud aastal taotles kaitset alla saja inimese.
  • Politsei- ja Piirivalveamet on korduvalt keeldunud rahvusvahelise kaitse saanud isikute elamislubade pikendamisest muutunud olukorra tõttu päritoluriikides.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Viimaste aastate jooksul on Euroopasse saabuvate varjupaigataotlejate arv vähenenud märkimisväärselt võrreldes 2015.–2016. aasta rändekriisi tasemega.[1] Sellele vaatamata puudub EL-i liikmesriikide vahel üksmeel vastutuse jagamise osas, eriti Vahemerelt päästetud varjupaigataotlejate ja migrantide puhul, mis on aidanud kaasa hukkumiste kasvule protsentides.[2] Vastuseks osade liikmesriikide plaanile luua ajutine varjupaigataotlejate ümberpaigutamise skeem, on siseminister Mart Helme kinnitanud, et Eesti ei aruta ühegi jagamismehhanismi üle.[3]

2018. aasta alguses luges valitsus lõppenuks Eesti kohustused Euroopa Liidu 2015. aasta ümberasustamise ja -paigutamise rändekava raames. Eesti võttis nimetatud rändekava alusel vastu kokku 206 rahvusvahelise kaitse saajat.[4] Teise rändekava raames nõustus valitsus 2018. ja 2019. aastatel Türgist ümberasustama kokku 80 inimest. 2018. aastal ei jõudnud sellel alusel Eestisse ühtegi inimest, 2019. aastal asustati Türgist ümber seitsmeliikmeline Süüria pere.[5]

2018. aasta valimiste järel võimule tulnud erakondade koalitsioonileppe kohaselt hakkab valitsus järgima ranget sisserändepoliitikat, tõhustab kontrolli illegaalse immigratsiooni üle ning ei nõustu kohustuslike pagulaskvootidega.[6] Uue koalitsioonileppe järgi jätkab Eesti ida maismaapiiri väljaehitamist.[7]

2018. aasta detsembris kolis varem Harkus asunud varjupaigataotlejate ja väljasaadetavate kinnipidamiskeskus uude asukohta Rae vallas. Uus ja suurema mahutavusega kinnipidamiskeskus asub samal alal Tallinna arestimajaga, kuid varjupaigataotlejad ja väljasaadetavad on eraldatud arestimaja kinnipeetavatest.[8] Õiguskantsleri nõunikud kontrollisid keskust 2019. aasta 29. aprillil ning tõid välja mitmed probleemid, sealhulgas puudulikud vaba aja veetmise ja lähedastega suhtlemise võimalused, tõlkide nappuse ning probleemid toitlustusega.[9]

Seadusandlikud arengusuunad

2018–2019 viidi välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusesse (VRKS) sisse vaid üksikud muudatused, mis täpsustasid isikuandmete töötlemisega seotud sätteid.

Suuremaid sisulisi muudatusi on ette nähtud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) ja VRKS-i muutmise seaduse eelnõus, mille Siseministeerium esitas 2019. aasta 3. juunil valitsusele heakskiitmiseks. Eelnõu sisaldab erisätteid, mis rakenduvad massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras (kui Eestisse saabub vähemalt 3000 välismaalast väikestes mitmekümnetest inimestest koosnevates gruppides).[10]

Kohtupraktika

2018–2019 on varjupaigavaldkonnas tehtud olulisi kohtulahendeid kinnipidamise, usupõhise tagakiusu ja varjupaigataotlejate haavatavuse teemal.

2018. aasta 30. jaanuaril tegi Riigikohus otsuse asjas 3-17-792, milles selgitas õiguslikke eelduseid varjupaigataotlejate kinnipidamise pikendamisel. Kolleegium rõhutas, et viivitus, mida ei ole põhjustanud taotleja, ei õigusta kinnipidamise jätkamist. Kinnipidamise pikendamise taotlemisel tuleb PPA-l selgitada, milliseid toiminguid vahepealsel ajal on tehtud, et kohtul oleks võimalik kontrollida vajaliku hoolsuse ja kinnipidamisaluse tingimuse täitmist.

2018. aasta 19. juunil tegi Riigikohus otsuse asjas 3-19-415, milles kinnitas, et kinnipidamiskeskusse paigutamist õigustavat põgenemisohtu ei ole kohane põhjendada sellega, et „ei ole alust välistada isikust lähtuvat võimalikku põgenemisohtu“. Varjupaigataotleja põgenemisohu hindamisel tuleb iga juhtumi asjaolusid eraldi hinnata ning rangelt kontrollida kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust konkreetsel juhul. Põgenemisohuna käsitatavad asjaolud on seaduses sätestatud ammendava loeteluna.

Lisaks jõustusid 2019. aasta kevadel mitu kohtulahendit seoses rahvusvahelist kaitset taotlenud Jehoova tunnistajatega, kes põgenesid tagakiusu eest Venemaalt. Riigikohus keeldus menetlusse võtmast PPA kassatsioonkaebusi, seega jäid jõusse Tallinna Ringkonnakohtu otsused, millega kinnitati varjupaigataotlejate vastavust pagulasseisundi kriteeriumitele.[11] Kohus kinnitas, et usulisel alusel tagakiusamist kujutavad endast ka sellised tegevused, mis riivavad taotleja vabadust mitte ainult oma usku eraviisiliselt praktiseerida, vaid ka avalikult oma usutavade kohaselt elada.

Tallinna Halduskohus kinnitas 2019. aasta 19. septembri otsuses varjupaigataotlejate haavatavuse hindamise olulisust. Kohus rõhutas, et varjupaigataotlejate haavatavus või erivajadus tuleb tuvastada võimalikult kiiresti pärast taotluse esitamist, vajadusel eksperdi abiga. Vaimselt ebastabiilses olekus inimesega menetlustoimingute läbiviimine olukorras, kus menetluse tulemus sõltub suuresti taotleja selgitustest, mille usutavust peab PPA hindama, ei ole võimalik enne inimese terviseseisundi kindlakstegemist ja vajadusel tema ravimist. Selle tegemata jätmisel ei ole menetlus õiguspärane.[12]

Statistika ja uuringud

Eestis taotles 2018. aastal rahvusvahelist kaitset 95 isikut, neist 5 olid korduvtaotlused ning 5 taotlused perekonnaliikmega koos elamiseks. Kõige rohkem oli taotlejaid Ukrainast, Venemaalt ja Egiptusest. 2019. aastal (30. septembri seisuga) taotles varjupaika 87 isikut, neist 3 olid korduvtaotlused ning 13 taotlused perekonnaliikmega koos elamiseks. Peamisteks päritoluriikideks on sellel aastal olnud Venemaa, Türgi ja Ukraina. Pagulasstaatuse või täiendava kaitse staatuse sai 2018. aastal 35 isikut, nendest 18 olid ümberasustatud esimese rändekava raames. 2019. aastal (30. septembri seisuga) on rahvusvahelise kaitse saanud 31 isikut, nendest 7 olid ümberasustatud teise rändekava raames.

2019. aasta suvel avalikustas ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR) uuringu „Access to legal aid for asylum-seekers in Estonia“. Uuring annab ülevaate õigusabi kättesaadavusest varjupaigataotlejatele Eestis, toob välja kitsaskohad ning annab soovitusi praktika ja seaduste muutmiseks. Uuringus rõhutati vajadust luua varjupaigataotlejate jaoks realistlik võimalus saada piiripunktides õigusabi, tuvastada haavatavad taotlejad, kes vajaksid üldjuhul varakult täiendavat õigusabi, pakkuda ulatuslikumat õigusnõustamist kinnipidamis- ja majutuskeskustes ning tagada taotlejatele võimalus suhelda tõhusalt riigi õigusabi pakkuvate advokaatidega.[13]

Head tavad

Hea tavana integratsiooni vallas võib välja tuua Eesti Pagulasabi sotsiaalse ettevõtte „Siin & Sääl“, mis aitab pagulastel Eestis ettevõtlusega alustada.[14] Samuti pakuvad pagulastele integratsiooni vallas toetust Johannes Mihkelsoni Keskus, Tartu Rahvusvaheline Maja ja Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM). Eesti Inimõiguste Keskus pakub endiselt UNHCR-i toel tasuta õigusabi varjupaigataotlejatele ning alates 2018. aasta algusest ka rahvusvahelise kaitse saanud isikutele.

Lisaks suurendati rahvusvahelise kaitse saajatele pakutava keeleõppe mahtu, varasema 100 eesti keele tunni asemel saavad pagulased alates 2018. aasta algusest 300 tundi keeleõpet.[15]

Olulisemad avalikud arutelud

Suurem avalik arutelu toimus 2018. aasta sügisel ÜRO rändeleppe (Global Compact for Migration) ümber. Valimisteks valmistuvad erakonnad kasutasid rändelepet ära tähelepanu saamiseks, külvates segadust deklaratiivse sisuga dokumendi õigusliku siduvuse kohta[16] ja jagades valefakte selle sisu kohta.[17] Meedias kutsuti lepet nii rändeleppeks kui „pagulasleppeks“.[18] Valitsus ei jõudnud rändeleppe osas kokkuleppele ning selle allkirjastamise kiitis Riigikogu heaks 2018. aasta 26. novembril.[19] Reaalsuses ei käsitle rändelepe pagulaste ega varjupaigataotlejate õigusi. ÜRO pagulasraamistik (Global Compact on Refugees) on eraldi deklaratsioon, millekohased Eesti seisukohad kiitis valitsus heaks juba 2018. aasta 22. märtsil.[20]

Suundumused ja tulevikuvaade

2019. aastal on PPA teinud korduvalt otsuseid tunnistada Eestis rahvusvahelise kaitse saanud isikute pagulasstaatus või täiendav kaitse kehtetuks sellel alusel, et PPA hinnangul on lähteriikides olukord piisavalt paranenud, võimaldamaks pagulaste tagasipöördumist.

2018. aastal jätkus ebaühtlane praktika karistada varjupaigataotlejaid ebaregulaarse piiriületuse eest rahalise maksega riigituludesse. Ühel korral alustati kriminaalmenetlust, mis lõpetati, kui süüdistatavaid tunnustati pagulastena. Pagulaste ja varjupaigataotlejate karistamine ebaregulaarse piiriületuse eest on vastuolus rahvusvahelise õigusega.[21]

Viimase aasta jooksul on Eesti Inimõiguste Keskusele laekunud mitmeid kaebusi seoses ligipääsuga territooriumile ja varjupaigasüsteemile. Varjupaigataotlejad on kirjeldanud piiripunktides aset leidnud olukordi, kus PPA ametnikud on üritanud neid veenda kaitse taotlemise asemel päritoluriiki tagasi pöörduma või keeldunud esialgu varjupaigataotlust vastu võtmast.


Juhtumikirjeldus

Usulisse vähemusgruppi kuuluv abielupaar põgenes oma koduriigist peale korduvaid surmaähvardusi. Ähvardava ohu tõttu ei olnud neil võimalik taotleda viisasid ja nad olid sunnitud kasutama smugeldajate abi. Smugeldajad andsid paarile valeinformatsiooni, tõid nad Vene-Eesti piiri lähedale metsa ja kinnitasid, et piirivalvurid on lühikese jalutuskäigu kaugusel. Isikud kõndisid tunde läbi metsa, esimesi piirivalvureid kohates taotlesid nad koheselt varjupaika. Neile tehti trahv ebaseadusliku piiriületuse eest ja nad paigutati kinnipidamiskeskusesse, kus neid hoiti ligi kaks kuud, vaatamata asjaolule, et naine oli rase. Perekond on nüüdseks saanud Eestis pagulasstaatuse ja Eesti Inimõiguste Keskuse abiga edukalt ebaregulaarse piiriületuse trahvi vaidlustanud.


Soovitused

  • Uuesti läbi mõelda valitsuse seiskoht mitte osaleda varjupaigataotlejate ümberasustamise ja -paigutamise programmides
  • Hinnata varjupaigataotlejate haavatavust/erivajadusi süstemaatiliselt osana varjupaigamenetlusest
  • Parandada õigusabi kättesaadavust varjupaigataotlejatele UNHCR-i raportis välja toodud soovituste kohaselt
  • Lõpetada varjupaigataotlejate karistamine ebaregulaarse piiriületuse eest
  • Tagada piiripunktides varjupaigataotlejatele kohene ligipääs varjupaigasüsteemile

 

[1] Eurostat. 2019. Asylum applications (non-EU) in the EU-28 Member States, 2008–2018.

[2] UNHCR. 2019. Desperate Journeys: Refugees and migrants arriving in Europe and at Europe’s borders.

[3] Mälberg, M. 2019. Mart Helme: Eesti ei osale Macroni ja Conte rändearutelus, ERR, 19.09.2019.

[4] ERR. 2019. Eesti esimene pagulaskvoot sai täis, 14.03.2019.

[5] ERR. 2019. Seitsmeliikmeline kvoodipagulaste pere jõuab Türgist lähiajal Eestisse, 23.01.2019.

[6] Eesti Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ning Isamaa Erakonna valitsusliidu aluspõhimõted 2019-2023.

[7] Ibid.

[8] Rajavee, A. 2018. Harku kinnipidamiskeskus liidetakse Tallinna arestimajaga, ERR, 14.03.2018.

[9] Õiguskantsler. Kontrollkäik Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo kinnipidamiskeskusesse, 23.08.2019.

[10] Õiguskantsler. Arvamus nr 18-2/170466/1701575 vastuseks Siseministeeriumi 17.03.2017 kirjale nr SIM/17-0364/-1K, 1-6/1382-1, 10.04.2017.

[11] Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2018 otsus haldusasjas nr 3-18-721; Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2018 otsus haldusasjas nr 3-18-388.

[12] Tallinna Halduskohtu 19.09.2019 otsus haldusasjas nr 3-19-990.

[13] UNHCR. 2019. Access to Legal Aid for Asylum-Seekers in Estonia.

[14] Pagulasabi. Sotsiaalne ettevõte Siin & Sääl.

[15] Postimees. 2017. Uuest aastast suureneb pagulastele antava keeleõppe maht, 09.11.2017.

[16] ERR. 2018. Reinsalu: ÜRO rändelepe võib osutuda siduvaks, 14.11.2018.

[17] Kelomees, H. 2018. Faktikontroll: Kas EKRE valetas jälle ÜRO rändeleppe „tsensuuri“ ja „meelsuskontrolli“ puudutava osas?, Eesti Päevaleht, 29.11.2018.

[18] ERR. 2018. Mikser lubas pagulasleppe teema arutelu valitsuses ja väliskomisjonis, 11.11.2018.

[19] Postimees. 2018. Blogi ja galerii: Riigikogu kiitis ränderaamistiku avalduse heaks, 26.11.2018.

[20] Kolk, A. 2018. Välisministeerium vastab Helen Häälele: ÜRO pagulasraamistik ei riiva kuidagi Eesti suveräänsust, Eesti Päevaleht, 18.12.2018.

[21] Pagulasseisundi konventsioon (1951) – Riigi Teataja RT II 1997, 6, 26, artikkel 31.

Võtmeteemad

  • LGBT+ inimeste õiguste areng on suures osas seiskunud ja vähesel määral paranenud. Seadusandlik võim ei ole vastu võtnud LGBT+ inimestega arvestavaid strateegiaid ega arvestanud Euroopa Liidu valdkondlike ettepanekutega.
  • Uuringuperioodi jooksul ei ole vastu võetud LGBT+ inimeste diskrimineerimise kõrvaldamise ja võrdse kohtlemise alaseid seaduseid ega kõrvaldatud olemasolevaid puuduseid. Teiselt poolt on osad rikkumised suudetud kõrvaldada Riigikohtu ja alamate astmete kohtute otsustega.
  • Poliitiline kliima on läinud sõnavõttudes ja tegudes küll LGBT+ inimeste ja nende õiguste suunas vaenulikumaks, kuid paranenud on Eesti elanike suhtumine LGBT+ inimestesse ja kooseluseaduse vajalikusesse.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Pärast 2019. aasta kevadel toimunud valimisi moodustas koalitsiooni Keskerakond, Isamaa ja EKRE. Koalitsioonilepingus reguleeriti tavatu täpsusega kavatsus läbi viia 2021. aastal kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste ajal rahvahääletus, millega tehakse ettepanek muuta Eesti põhiseadust, määratledes abielu mehe ja naise vahelise liiduna.[1] Koalitsiooni plaan järgib viimastel aastatel Euroopas aset leidnud tendentse, kus näiteks nii Poola kui Ungari on muutnud sel viisil oma riikide põhiseaduseid. Eesti on senimaani olnud põhiseaduse muutmisel konservatiivne ning avalikes arvamustes osutuvad nii põhiseaduse teksti loojate kui õigusteadlaste arvamused sellele, et kui põhiseadust muuta, siis tuleks ka põhjalikult analüüsida selle mõju ning üleüldist vajadust.

Euroopa Komisjon väljastas 2018. aastal iga-aastase raporti LGBTI (lesbide, geide, biseksuaalsete, transsooliste ja intersooliste) inimeste võrdsuse suurendamise meetmete kohta, millega rõhutatakse vajadust EL-i võrdse kohtlemise direktiivi järele, mis laiendaks liikmesriikide LGBTI inimeste kaitset diskrimineerimise eest hariduse, sotsiaalkaitse ning kaupade ja teenuste, sealhulgas eluaseme kättesaadavuse ja pakkumise valdkondadele.[2] Direktiivi vastuvõtmise vajadusele viitavad ka Euroopa Põhiõiguste Ameti (FRA) 2019. aasta aruande põhjal valminud meetmed Euroopa Liidule ja liikmesriikidele. FRA aruandest ilmneb, et eri alustel toimuvat diskrimineerimist ja ebavõrdsust kohtab igapäevaelus kogu EL-is. Samuti tõendavad need tulemused järjepidevalt, et diskrimineerimist kogevad inimesed teatavad sellest harva.[3]

LGBT+ inimeste võrdse kohtlemise ja diskrimineerimisega võitlemise vallas koostas Eesti LGBT Ühing aruande ja soovitused valitsusele,[4] mille kohaselt peaks riik võtma kasutusele meetmeid, et vastata Euroopa Nõukogu LGBTI inimeste diskrimineerimise vastaste soovituste nõuetele. Ulatusliku analüüsi ja soovituste sihtgruppideks on poliitikakujundajad ja riigiametnikud ning need hõlmavad Eesti seaduseid ja praktikaid. Aruanne hindab Eesti valitsemises toimunud muutusi seoses soovituste rakendamisega ja toob esile valdkonnad, mis vajavad edasist tööd.

Seadusandlikud arengusuunad

Võrreldes eelmise aruandeperioodiga on valdkonna seadusandlik areng pidurdunud.[5] Eelmises aruandes kajastatud võrdse kohtlemise seaduse muutmise seadust, millega kavatsetakse laiendada võrdse kohtlemise seaduse kohaldamisala selliselt, et see oleks ühtne kõigi diskrimineerimistunnuste puhul, ei ole pärast aastaid valitsuses menetlemist poliitilise vastuseisu tõttu ikka veel vastu võetud. Sama olukord on transsooliste inimeste soo tunnustamise regulatsiooni õiguspärasemaks muutmisega, kus uue rahvatervise seadusega kavandatavad muudatused võeti eelnõust üldsegi välja.

Juba aastaid vajavad muutmist vaenuavaldusi reguleerivad karistusseadustiku sätted – ja LGBT+ inimesed vajavad vaenu õhutamise eest tõhusamat kaitset. Euroopa Liidu kriminaalõiguse vahenditega rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta käiva raamotsuse kohaldusala laieneb ka LGBT+ inimeste suhtes toimepandavate kuritegude kriminaalõiguslikele meetmetele, mis sätestaksid, et vaenukuriteo motiiv oleks karistuse määramisel raskendav asjaolu.[6] Hoolimata sellest, et raamotsus on liikmesriikidele ülevõtmiseks kohustuslik (ning mille ülevõtmine on võimalikuks eelduseks karistusseaduse muutmisel), on Eesti üks vähestest riikidest, mis ei ole raamotsust üle võtnud, ning riiki ähvardab rikkumismenetlus.

Paigalseis ootas ka kooseluseaduse rakendussätete vastuvõtmist, kuna nii eelmise valitsusperioodi koalitsioonis kui praeguses puudus üksmeel ning seetõttu otsustati kooseluseaduse õiguspärase rakendamisega mitte tegeleda. Sellest hoolimata on üksikute kohtuprotsessidega saavutatud edusamme, millest on allpool pikemalt juttu.

Kohtupraktika

2019. aasta kevadel sai vastuse kooseluseaduse kehtivust puudutav küsimus, mida aeg-ajalt debattides tõstatati. Riigikohus selgitas määruses, et vaatamata rakendusaktide puudumisele on kooseluseaduse näol tegemist kehtiva õigusega ning see on osa Eesti õiguskorrast. Kolleegiumi hinnangul ei piisa põhiseadusvastase lünga tuvastamiseks üksnes üldisest tõdemusest, et vastu võtmata on kooseluseaduse rakendusaktid. Kohtul on kohustus hoolimata Riigikogu tegemata tööst kooseluseadust üksikjuhtudel rakendada ning vajadusel lahendatakse küsimused õiguse üldpõhimõtetele tuginedes.[7]

Alates kooseluseaduse jõustumisest seisid kooseluperekonnad probleemi ees olukorras, kus Eesti kodaniku samast soost elukaaslasele ei ole antud võimalust ühineda perekonnaga ja saada Eestis elamiseks elamisluba. Välismaalaste seadus lubas taotleda Eestis resideeruva abikaasa juurde elama asumiseks elamisluba, kuid ei võimaldanud seda samast soost kooselupartneri või abikaasa puhul. See küsimus jõudis kohtuasjana Riigikohtu põhiseaduspärasuse kontrolli ning päädis 2019. aasta 21. juunil. otsusega, millega tunnistati välismaalaste seadus põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mille see välistab tähtajalise elamisloa andmise välismaalasele Eesti Vabariigi kodanikust samast soost registreeritud elukaaslase juurde Eestisse elama asumiseks.[8]

Tihti on tõstatunud avalikkuses küsimus, millistest õigustest kooselupered ilma jäävad ning sellele küsimusele ei ole olnud siiani ammendavat vastust, sest olukorrad, mis on tingitud riigipoolsest ebavõrdsest kohtlemisest või põhiseadusvastasusest, pole veel täies mahus ilmnenud. Siiski on praktika näidanud, et aja jooksul need tõstatuvad ning vajavad lahendamist. Näiteks kodusel ja alla 8-aastast last kasvataval abikaasal on õigus riigipoolsele ravikindlustusele, kuid kooseluseaduse rakendussätete puudumise tõttu keeldus riik kooselulepingu sõlminud samast soost vanemale seda õigust laiendamast. 2019. aasta sügisel tunnistas Tallinna Halduskohus põhiseadusega vastuolevaks sotsiaalmaksuseaduse sätte, mis kohtleb kooselulepingu sõlminud lapsevanemaid erinevalt abielus olevatest lapsevanematest.[9]

Muutusi oli ka rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste kohtlemises. 2018. aasta alguses võttis Euroopa Kohus vastu otsuse, mille kohtaselt tunnistati inimõigustega vastuolus olevaks psühholoogiaekspertiisi tegemine LGBT+ inimestele nende seksuaalse orientatsiooni kindlakstegemiseks. Kui selleks vajadus tekib, siis võivad ametnikud tugineda dokumentaalsetele tõenditele ja isiku avaldusele.[10]

Statistika ja uuringud

2019. aastal Eesti Inimõiguste Keskuse poolt avaldatud järjekordse LGBT+ inimeste teemalise avaliku arvamuse uuringust nähtub, et Eesti elanike suhtumine lesbidesse ja geidesse ei ole võrreldes kahe aasta taguse ajaga oluliselt muutunud, kuid üle poole peavad homoseksuaalsust täiesti või pigem vastuvõetamatuks. Esmakordselt on kooseluseaduse toetajaid rohkem, kui on selle vastaseid.[11] Kokkuvõtvalt tähendab see, et kuigi enamuse jaoks on homoseksuaalsus vastuvõetamatu, on pea pooled pidanud siiski vajalikuks, et samast soost paaridel oleks registreeritud kooseluvorm. Vastukaaluks, 2019. aasta mais avaldatud Euroopa Komisjoni Eurobaromeetri küsitlus LGBTI inimeste kohta näitas suhtumise paranemist võrreldes 2015. aastaga pea kõikides küsimustes. Üle poole küsitletutest arvas, et LGB inimestel peaksid olema heteroseksuaalsete inimestega võrdsed õigused.[12]

2019. aasta suvel viis Eesti LGBT Ühing läbi uuringu koolikeskkonna turvalisuse ja kaasatuse kohta põhikooli, gümnaasiumi ja kutsekooli LGBT+ õpilaste hulgas. Esmakordse uuringu tulemused näitavad, et küsitluses osalenute kogemuste põhjal kogetakse solvanguid, vaimset ja füüsilist vägivalda ning õpetajate toetuse puudumist. Koguni 68% LGBT+ õpilastest on kogenud vaimset ahistamist oma seksuaalse identiteedi, sooidetiteedi või soolise eneseväljenduse tõttu. Kooli ülesanne on pakkuda kvaliteetset haridust ja korrektset infot turvalises keskkonnas, kuid 61% vastanutest märkis, et koolitöötajad ei sekkunud kunagi, kui keegi tegi homofoobseid märkusi ning 42% õpilaste koolis pole LGBT-temaatikat üldse puudutatud.[13]

Suundumused ja tulevikuvaade

2019. aasta sügisel toimus rida aktiivsed rünnakud Eesti LGBT Ühingu (ühing) ja LGBT+ kogukonna vastu, mille eesmärgiks on keelata ühingu osalemine avaliku teenuse osutamise projektikonkursil,[14] vaigistada ja marginaliseerida LGBT+ kogukonda ning luua hirmuõhkkond kogukonnale ja aktivistidele.

Valitsuserakonna EKRE juhtkonna liikmed ja toetajad avaldasid meelt Pärnus korraldatud LGBT+ filmiseansi vastu,[15] korraldasid Tartus meeleavalduse ühe noortekeskuse LGBT+ teemalise ürituse vastu,[16] vaenates sellega nii noorsootöötajaid kui noori ja nurjates ühingu teavitusürituse.[17] Selle foonil on SA Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks algatanud ühingu vastu petitsioonikampaania,[18] mis sisaldab põhistamata väiteid ja liialdusi, ning MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut tellinud ühingu rahastuse teemalise küsitluse,[19] mille küsimusepüstitus rajaneb valedel ning annab vahendi ühingu ründamiseks.

EKRE kuulub valitsusse koos Keskerakonna ja Isamaaga, esimene neist on peaministrierakond. Mõned peaministri reageeringud EKRE sõnavõttudele sotsiaalmeedias ei ole nende seisukohti muutnud ega ka rünnakuid lõpetanud. Vastupidi, EKRE sõnavõtud on muutunud agressiivsemaks, ning tõenäosus, et EKRE ja nende toetajate rünnakud LGBT+ kogukonna suhtes tihenevad ja agressiivsemaks muutuvad, tekitab LGBT+ kogukonnas hirmu tagakiusamise ees. Ühiskonnas on tekkinud uus arengusuund, kus üks valitsuserakond on seadnud eesmärgiks tekitada hirmuõhkkond ja rikkuda inimeste turvatunnet ning nende koalitsioonipartnerid ei ole soovinud või suutnud seda muuta. Rünnak ühe sihtgrupi ja ühe mittetulundusühingu vastu on rünnak kogu ühiskonna turvalisuse ja kodanikuühiskonna vastu.


Juhtumikirjeldus

Kristiina ja Sarah Raud sõlmisid 2015. aastal USA-s abielu ja asusid elama Eestisse. Riik ei tunnustanud USA-s sõlmitud kahe samast soost inimese abielu ja keeldus väljastamast Sarah’le elamisluba. Paar pöördus seetõttu kohtusse ning 2018. aastal jõustus Riigikohtu otsus, mille kohaselt Kristiina ja Sarah abielu ei ole Eestis tunnustatud ja see ei saa olla elamisloa väljastamise aluseks. Kuigi kohtuotsus nende probleemi ei lahendanud, võttis Riigikohus selle kohtuasja raames esmakordselt seisukoha, et perekonnaelu kaitse nõue ei ole seotud perekonnaliikmete soo või seksuaalse sättumusega.[20] Võttes selle arvesse, sõlmisid Kristiina ja Sarah Eestis kooselulepingu ning kuna vahetult enne seda oli Riigikohus ühe teise juhtumi raames võtnud vastu otsuse tunnistada välismaalaste seaduse abielu kohustuse säte põhiseadusevastaseks,[21] sai Sarah võimaluse kooselulepingu alusel taotleda elamisluba Eestis elamiseks.[22] Paari teekonda toetas Eesti Inimõiguste Keskus oma strateegilise hagelemise programmi raames. Juhtum näitab, kuidas inimõiguste tagamisel võivad inimeste julgus, kodanikuühiskonna pühendumus ning kohtusüsteemi õiglus ja usaldusväärsus ületada Eesti seadusandja tegevusetuse.


Soovitused

  • Võtta vastu kooseluseaduse rakendusaktid, mis tagavad kooseluseaduse rakendamise täies mahus.
  • Eraldada transsoolise isiku soo tunnustamisel meditsiinilised ja juriidilised protsessid. Isik peab saama mõistliku aja jooksul muuta isikuandmeid meditsiinilistest toimingutest sõltumata. Meditsiiniliste toimingute puhul peab isikule jääma otsustusõigus, milliseid toiminguid ta soovib ja vajab, kui üldse, selleks, et ta tunneks end vastavalt oma tunnetuslikule soole.
  • Reguleerida seadusandlusega LGBT+ inimeste kaitset vaenu õhutamise, vaenukuritegude ja diskrimineerimise eest, sh kaitset diskrimineerimise eest väljaspool töövaldkonda (hariduses, tervishoius ja sotsiaalteenuste tarbimisel ning toodete ja teenuste kättesaadavusel).
  • Viia läbi uuringuid LGBT+ inimeste olukorra paremaks kaardistamiseks ja mõistmiseks eri valdkondades (sh koolikiusamine koolisüsteemis, ebavõrdne kohtlemine tervishoiusüsteemis, LGBT+ inimeste kohtlemine kinnipidamisasutustes).
  • Tagada spetsialistidele (õpetajatele, noorsoo- ja tervishoiutöötajatele, politseinikele, kohtunikele jt-le) LGBT+ teemalised täiendkoolitused ning lisada LGBT+ inimestega seotud küsimused õpetajate, noorsootöötajate, politseinike, kohtunike, tervishoiutöötajate jt õppeprogrammidesse.
  • Kaasata senisest efektiivsemalt LGBT+ teemad ja huvikaitseorganisatsioonid strateegiliste otsuste tegemisse ja poliitikakujundamisse.

 

[1] Eesti Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ning Isamaa Erakonna valitsusliidu aluspõhimõtted 2019-2023.

[2] European Commission. 2018. List of actions to advance LGBTI equality, 18.03.2019.

[3] Euroopa Põhiõiguste Amet. 2019. Põhiõiguste aruanne 2019 FRA arvamused.

[4] Council Of Europe. 2010. Compliance Report on the implementation of Committee of Ministers’ Recommendation CM/Rec(2010)5 on measures to combat discrimination on grounds of sexual orientation or gender identity in Estonia, 31.02.2010.

[5] Ibid.

[6] Euroopa Nõukogu. 2008. Euroopa Nõukogu raamotsus 2008/913/JSK.

[7] Riigikohtu Põhiseaduslikkuse järelvalve kolleegiumi 10.04.2018 määrus nr 5-17-42.

[8] Riigikohtu üldkogu 21.06.2019 otsus nr 5-18-5.

[9] Eesti Inimõiguste Keskus. 2019. Kohus: sotsiaalmaksuseadus on vastuolus põhiseadusega, 10.09.2019.

[10] Euroopa Liidu Kohus. 2019. Kohtuasi C-473/16, F v Bevándorlási és Menekültügyi Hivatal, 25. 01.2018.

[11] Eesti Inimõiguste Keskus. 2019. LGBT teemaline avaliku arvamuse uuring.

[12] European Comision. 2019. Eurobarometer on the social acceptance of LGBTI people in the EU.

[13] Eesti Lgbt Ühing. 2019. Anneta, et LGBT+ noortel oleks koolis turvaline!

[14] ERR. 2019. EKRE: LGBT ühingu rahastamine hasartmängumaksust on ebaseaduslik, 26.10.2019.

[15] Nestor. S. 2019. Palun, teeme seakisa kultuuriklubi Tempel kaitseks!, 05.11.2019.

[16] ERR. 2019.  EKRE meeleavaldus Tartus tõi Raekoja platsile ka LGBT-toetajaid, 01.11.2019.

[17] Keskküla, R. 2019. Ekrelased nurjasid LGBT-ühingu teavitusürituse, kohale kutsuti politsei, Pärnu Postimees, 05.11.2019.

[18] Nagel. R., Raal, K. 2019.  Varro Vooglaid alustas petitsioonikampaaniat LGBT ühingult toetuse võtmiseks: homoaktivistid mõjutasid tüdrukut sugu vahetama, Delfi, 05.11.2019.

[19] Ühiskonnauuringute Instituut. 2019. Koalitsioon itoetajad on LGBT Ühingu riikliku rahastamise osas üksmeelel, abordi riikliku rahastamise osas mitte.

[20] Riigikohtu halduskolleegiumi 27.05.2017 määrus nr 3-3-1-19-17.

[21] Riigikohtu üldkogu  21.06.2019 otsus nr 5-18-5.

[22] Eesti Inimõiguste Keskus. 2019. Võit kooselupaaridele.

Võtmeteemad

  • Lõimumispoliitika valdkonnas pole aastatel 2018–2019 toimunud suuri ettenägematuid muutusi: jätkuvad planeeritud ja täiendavad tegevused lähtuvalt
  • Eestis püsib eesti- ja venekeelse kogukonna vahel eraldatus ja lõhe hariduses, tööturul, elukeskkonnas, meediatarbimises jne.
  • Rändemahtude kasv ning sisserändegruppide ja lühiajaliste rändevormide mitmekesistumine on kujunemas rände- ja lõimumisvaldkonnas üheks suurimaks väljakutseks.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Poliitilisel ja institutsionaalsel tasandil on aastatel 2018–2019 suures plaanis hoitud 2014. aastal valitsuses heaks kiidetud lõimumisvaldkonna arengukavast „Lõimuv Eesti 2020“[1] lähtuvat joont, millega suunati fookus eestikeelsete ja eesti keelest erineva emakeele ja kultuuriga püsielanike lõimimise kõrval uussisserändajate kohanemise ja lõimumise toetamisele. Uue lõimimise sihtrühmana on riik viimastel aastatel hakanud suuremat tähelepanu ja teenuseid osutama Eestisse tagasipöördujatele,[2] arutelu on toimunud ka Eestis kõrghariduse omandanud välistudengite rakendamise ja Eestisse jäämise küsimuses.[3]

2018. aastal alustas Kultuuriministeerium ettevalmistusi uue riikliku lõimumiskava „Lõimuv Eesti 2030“ koostamiseks, mis on jätkuks 2014. aastal valitsuses heaks kiidetud lõimumisvaldkonna arengukavale „Lõimuv Eesti 2020“. Uus kava sõnastab Eesti riigi lõimumispoliitika eesmärgid ja tegevused nende saavutamiseks aastateks 2021 kuni 2030. 2019. aasta esimeses pooles viidi läbi mitmeid seminare ja mõttehommikuid arengukavasse sisendi kogumiseks, kuid lõpliku teksti koostamine on planeeritud ajakavast maha jäänud. Arengukava eelnõu kooskõlastamine ja vastu võtmine Vabariigi Valitsuses ning programmide kinnitamine kultuuriministri poolt on planeeritud 2020. aasta kolmandasse kvartalisse.[4]

Seadusandlikud arengusuunad

2018. aastal muudeti välismaalaste seadust kahel korral. 2. mail võeti vastu eelnõu SE 590, millega võeti välismaalaste seadusesse üle Euroopa Liidu õpi- ja teadusrände direktiiv, mis lihtsustab kolmandatest riikidest pärit teadlaste ja üliõpilaste liikumist Euroopa Liidu piires.[5] 13. juunil võttis Riigikogu vastu välismaalaste seaduse (VMS) muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (SE 617). Seadusega muudeti sisserände piirarvu regulatsiooni, jättes piirarvu arvestusest välja tippspetsialistid; viidi sisse A2-tasemel eesti keele oskuse nõue välismaalastele, kes on töötamiseks mõeldud tähtajalise elamisloa alusel Eestis elanud vähemalt viis aastat ja kes soovivad taotleda uut või pikendada olemasolevat elamisluba; ning pikendati lühiajalise töötamise maksimaalset aega seniselt üheksalt kuult ühele aastale, et leevendada majanduse tsüklilisest arengust tingitud tööjõupuudust.[6]

Septembril 2018. aastal võeti vastu muudatused kodakondsuse seaduses, mille eesmärgiks on laiendada eesti keele õppimise võimalusi Eesti kodakondsuse soovijatele (SE 629). Riik pakub edaspidi vähemalt viis aastat Eestis seaduslikul alusel elanud inimestele võimalust sõlmida keeleõppeleping, millega võimaldatakse inimestele ühekordset tasuta eesti keele õpet nulltasemelt kuni iseseisva keelekasutaja tasemeni B1.[7]

Kohtupraktika

Riigikohtu halduskolleegium sedastas 2. märtsi 2018. aasta otsuses (kohtuasi 3-16-1810),[8] et Tartu rahu järel Venemaal Eesti kodakondsusse opteerunute järeltulijad ei ole Eesti kodanikud, kui opteerumisele ei järgnenud iseseisvasse Eestisse elama asumine. Abhaasia elanike kodakondsuse küsimust analüüsinud Tartu Ülikooli õigusteadlaste töögrupp jõudis samuti järeldusele, et Tartu rahulepingu järel Eestisse tulemata jätnud Abhaasia eestlaste järeltulijad ei ole sünnijärgsed Eesti kodanikud.[9] Riigikohtu otsus ja Tartu Ülikooli teadlaste uurimistulemused mõjutavad ligi sadakonda inimest, kellele on vastavalt otsusele tagantjärele ekslikul alusel antud Eesti sünnijärgne kodakondsus. Üheks nendeks inimestest, keda mõjutas Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) opteerumise teel kodakondsuse saamise mentluspraktika muutumine, oli Alli Rutto, kelle 15. oktoobril 2018. aastal avaldatd avalik kiri[10] tõstatas taaskord päevakorda topeltstandardite küsimuse topeltkodakondsuse küsimuses (vt lähemalt alapeatükist 6. „Olulisemad avalikud arutelud“).

Statistika ja uuringud

Riigikontrolli 2019. aasta augustis ilmunud audit[11] annab eesti keele õppe korraldusele puuduliku hinnangu: „Riigikontroll leiab, et täiskasvanutele mõeldud riiklikult rahastatud eesti keele õppe korraldus on killustatud, koolituste hulk ei vasta vajadusele, terav puudus on kvalifitseeritud õpetajatest ning koolituste rahastamine sõltub oluliselt Eesti Töötukassa rahast ja Euroopa Liidu toetusest. Probleemidele lahenduste leidmine on pärsitud, kuna keeleõppe korraldamisel pole selget sisulist juhti ega valdkonna arengu eest vastutajat, süsteemset tegevuste koordineerimist asjaomaste riigiasutuste vahel ei toimu.“[12] Samad probleemid toovad välja mitmed teised hiljuti avaldatud uuringud.[13]

RITA-RÄNNE projekti raames, mis aitab välja töötada teaduslikult põhjendatud innovaatilisi lähenemisi rände ja lõimumise protsesside juhtimiseks Eestis, on ilmunud või ilmumas mitmed olulised teemakokkuvõtted ja publikatsioonid. Lõimumisvaldkonna põhialuseid käsitlevad teemakokkuvõtted mitmekultuurilisuse teoreetilisest raamistikust,[14] mitmikidentiteedist[15] ja ühiskonna ja lõimumise kontseptuaalsetest alustest.[16]

2018–2019 ilmus kaks uuringut Eesti romade kuuluvustundest, kaasamisest ja ühiskonnaelus osalemisest.[17] Koostöös Kesk-Euroopa Ülikooliga koostab Inimõiguste Keskus 2019. aastal veel kaks uuringut romade kaasamise poliitikast ja meetmete rakendamisest Eestis.[18] 2019. aastal ilmusid ka Eurydice võrdlev raport välispäritolu õpilaste lõimimisest koolisüsteemi Euroopa riikides,[19] Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) raport välismaalaste kohanemisest Eesti kohalikes omavalitsustes[20] ning ESFi kohanemis- ja lõimumismeetme rakendamise vahehindamine.[21] 2019. aasta septembris ilmunud InterNationsi 64-s välisriigis elama asunud inimeste seas läbiviidud uuringu tulemused näitavad, et Eestisse tulnud välismaalased on küll rahul siinse e-riigi ja teenustega, ent töövälise elu poolega on siin raske kohaneda.[22]

Lisaks eeltoodutele on 2019. aasta sügisel ilmumas mitmed uued olulised uuringud ja analüüsid: näiteks Eesti inimarengu aruanne 2018/2019,[23] Work in Estonia sihtrühmade välisvärbamise protsessi kogemuse ja rahulolu uuring, Balti Uuringute Instituudi analüüs uussisserändajate kohanemisest Eestis,[24] Kultuuriministeeriumi kaardistus teisest rahvusest inimestele, eestlastele, rahvuskaaslastele ja tagasipöördujatele pakutavatest lõimumis- ja kohanemisteenustest, jne.

Lootustandvad ja head tavad

Aastatel 2018 ja 2019 on välja tulnud mitmeid uusi ja põnevaid lahendusi keeleõppe valdkonnas. Uute keeleõppevahenditena on loodud neli uut rakendust: Speakly,[25] WalkTalk,[26] Multikey[27] ning Käänuk.[28]

Lisaks võib hea praktika näidetena välja tuua ka erinevad tugiteenused, mis on suunatud välismaalasi värbavatele ettevõtetele ning teistele sidusrühmadele: näiteks Balti Uuringute Instituudi ja Work in Estonia välistööjõu värbamist samm-sammult tutvustava teekonna rakendus,[29] Siseministeeriumi koordineeritav uussisserändajate kohanemise tugivõrgustik (infolist ja võrgustikukohtumised) ning Work in Estonia ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhitud tööandjate võrgustik välisvärbamise toetamiseks.[30]

Alates 2018. aastast pakub riik ettevõtetele välisvärbamise toetust,[31] mille eesmärgiks on leevendada tippspetsialistide puudust Eestis. Alates 2019. aastast pakub Integratsiooni Sihtasutus Eestisse tagasipöördujatele nõustamisteenust,[32] ning pikka aega võõrsil viibinud lastega peredel on tagasipöördumise soodustamiseks võimalik taotleda sotsiaal-majanduslikku tagasipöördumistoetust.[33] Lootustandva praktikana paistab silma ka Ülemiste linnak ning selle arendustegevus: kortermaja ehitus, nõustamisteenust pakkuv Eesti Rahvusvaheline maja[34] ning 2019. aastal võõrkeeltes perearstiabi osutav Ülemiste tervisemaja.[35]

Olulisemad avalikud arutelud

Kodakondsusega seonduvad küsimused on avalikes aruteludes üles kerkinud viimasel dekaadil praktiliselt igal aastal. Aastal 2018 kujunes Siseministeeriumis proovikiviks ning avalikkust kaasahaaranud kaasuseks Abhaasia eestlase Alli Rutto Eesti sünnijärgse kodakondsuse seaduslikkuse ja aegunud Eesti passi asemele uue väljaandmise küsimus.[36] Ühelt poolt selgitati rahvale PPA halduspraktikat, Riigikohtu 2018. aasta märtsi kohtulahendit ning Tartu Ülikooli õigusteadlaste analüüsi tulemusi, mille kohaselt tuleb käsitleda nende optantide järeltulijaid, kes Eestisse elama ei asunud, välismaalastena (vt alapeatükk 3. „Kohtulahendid“). Teiselt poolt tundus nii presidendile,[37] õiguskantslerile[38] kui mitmetele poliitikutele[39] ebaõiglane, et riigi eksimuse tõttu peavad inimesed kannatama. Alli Rutto juhtum sai detsembris ajutise lahenduse, kui PPA otsustas väljastada uue Eesti kodaniku passi kaheaastase tähtajaga.[40] Abhaasia eestlaste kodakondsust puudutav õiguslik segadus ootab endiselt lahendust: Siseministeeriumis 2019. aastal valminud eelnõus soovitatakse lubada erandkorras Abhaasia eestlastele topeltkodakondsust, kuid siseminister Mart Helme ei ole sellise võimaluse pakkumisega nõus.[41]

Esmaspäeval, 7. jaanuari 2019. aasta varahommikul ilmusid Tallinnas Hobujaama trammipeatusesse eesti- ja venekeelsed plakatid kirjaga „Siin ainult eestlased“ ning „Siin ainult venelased“.[42] Erakonna Eesti 200 korraldatud reklaamikampaaniale järgnesid mitmed hukkamõistvad arvamusavaldused: kampaaniat kirjeldati kui rahvustevahelist vaenu õhutavat juhtumit, mis muuhulgas võimaldab Venemaal propagandasõjas luua Eestist väärkuvandeid,[43] järgmist provokatiivset ja vaenu õhutavat poliitvõtet,[44] reklaamiseadusega vastuolus olevat[45] ning näidet erakonna eesmärgist konstrueerida uut eestlust, kus ajaloolisel eestlaskonnal ega eesti rahvusel ei ole mingit kohta.[46]

Suundumused ja tulevikuvaade

Viimase kahe aasta tegevused lõimumisvaldkonnas lähtuvad varasemate valitsuste ning 2014. aastal heaks kiidetud lõimumiskava eesmärkidest: jätkati planeeritud poliitika elluviimist, mida toetasid ka mitmed valitsusväliste toimijate algatused. Uus lõimumiskava aastateks 2021–2030 ­on koostamisel, kuid käesoleva ülevaate kirjutamise hetkel ei ole selgust, milliseks kujunevad rände- ja lõimumispoliitika põhisuunad ja planeeritavad tegevused järgmiseks dekaadiks. Kas muutunud rändevood, poliitiline kontekst ning konservatiivsete jõudude suurem esindatus valitsuses toovad endaga kaasa suuremaid muutusi rände- ja lõimumispoliitika põhimõtetes? See selgub lähiaastatel.

Eestisse saabujate rändestatistika näitab, et on toimunud märkimisväärne muutus Eesti rändeprotsessides: suurenenud on välisüliõpilaste, lühiajalise tööloa ja viisa alusel saabuvate välistöötajate arv, eestlaste tagasipöördumine, ning sisserändekvoot täitus juba enne aasta lõppu (2018. aastal suvel ning 2019. aastal 2. jaanuaril).[47] Tulenevalt Eesti tööturuolukorrast ning sisserändekvoodi täitumisest, on viimastel aastatel Eestis hüppeliselt suurenenud lühiajalise tööloa ning viisa või viisavabaduse alusel töötamiste arv: aastal 2017 ca 7600, aastal 2018 ligi 20 000, ning 2019. aastal eeldatavasti ca 30 000 inimest.[48]

Olenemata soovist Eestisse pikaajaliselt elama jääda, ei ole lühiajalise tööloa ja viisa alusel saabujatele kättesaadavad kohanemisprogrammi koolitused, mis sisaldavad teemapõhiseid koolitusi ja A1 tasemel eesti keele õpet.[49] Kohanemisprogrammis ei saa 2019. aasta sügise seisuga osaleda ka välistudengid enne elamisloa saamist, Eestisse tagasipöördujad, diplomaadid ja nende pereliikmed ning Eestis kauem kui viis aastat elanud uussisserändajad.[50] Samuti on piiratud viisa alusel (ilma elamisloa ja sissekirjutuseta) Eestis viibivate isikute ligipääs (pere-)arstiabile, nende laste haridusele (lasteaias ja koolis) ning mitmetele teistele tugiteenustele, mida pakutakse vaid elamisloa saanutele.[51] Ekspertide hinnangul on viisaga Eestis viibivatel välismaalastel suur tõenäosus sattuda ekspluateerimise ohvriks, kuna nad ei ole oma õigustest Eestis teadlikud.[52]

Rändemahtude kasv ning sisserändegruppide ja lühiajaliste rändevormide mitmekesistumine mõjutavad oluliselt riikide võimekust rändega toime tulla, tagada ühiskondlikku sotsiaalset sidusust ning lõimida sisserännanuid.[53] Seetõttu on ka Eestis teiste arenenud riikide ja linnade eeskujul väga oluline järgnevatel aastatel pöörata üha rohkem tähelepanu integratsioonipoliitikate ümbermõtestamisele ja arendamisele viisil, mis suudaks toetada erinevate sisserändajate kaasamist, hoiaks ära nende marginaliseerumise ja vähendaks ohte avalikule korrale.[54]

2018–2019 aastal on jätkuvalt üheks probleemiks ühiskonnas leviv võõraviha,[55] poliitikute solvavad sõnavõtud[56] ning vägivallakuriteod.[57] Tööandjad on viimase paari aasta jooksul üha enam kokku puutunud võõrapelgusega, ning tunnevad järjest enam muret, et poliitikute võõraviha õhutavad avaldused peletavad väärt tööjõudu Eestist eemale.[58] Eestis elava Iraanist pärit ja tippspetsialistina töötanud mehe sõnul teab ta isiklikult 20–30 inimest, kes võiksid praegu Eestis töötada, kuid on mujale kolinud, sest ei suuda siinset vaenulikkust taluda.[59] 2018. aastal avaldatud uuringu kohaselt kaotab Eesti otseste maksudena aastas 10 903 eurot, kui kõrgharidusega töötaja jääb aastaks tööturult kõrvale või Eestist lahkub.[60] Üha kasvavate välisvärbamise kulude ning tihenevas konkurentsis tippspetsialistide nimel, muutub Eestis spetsialistipõua leevendamine üha keerulisemaks.[61]


Juhtumikirjeldus

Zahed* on 33-aastane Iraanist pärit tippspetsialist, kes töötab Eestis masinaehituse projektijuhina. Mehel on tänaseks eestlannast abikaasaga 2-aastane poeg. Tumedama nahavärvi tõttu on tänavatel ja poes halvustavate kommentaaride osaliseks sattunud nii mees kui ka paari ühine laps. Zahed on otsustanud, et kolib esimesel võimalusel perega Eestist ära, sest ei suuda enam taluda inimeste rassilisi eelarvamusi ja verbaalseid rünnakuid. Pere pole solvangute peale politseisse pöördunud, kuna leiab, et solvajate ja jõllitajate vastu pole võimalik midagi ametlikku ette võtta. Zahedi sõnul on ta oma sõprusringkonnast ainsana Eestisse jäänud: kõik teised sõbrad on tema sõnul – tihti koos eestlannast abikaasaga – samadel põhjustel juba lahkunud. Pere ärakolimine tähendab, et Eesti jääb ilma kahest kodanikust ja ühest kõrgelt haritud spetsialistist, kelle ametikohta on keeruline täita.

Pikemalt on võimalik Zahedi looga tutvuda Eesti Päevalehe 15. aprilli 2019. aasta artiklis: „„Must! Mine koju!” Iraani tippspetsialist peab rassismi tõttu perega Eestist lahkuma“.[62]

* Nimi muudetud


Soovitused

  • Rände-, lõimumis- ja kodakondsuspoliitika valdkondades on pikemaajaliste suundade ja eesmärkide seadmiseks ning mitmete probleemkohtade lahendamiseks vajalik korraldada kogu ühiskonda kaasav arutelu ning välja töötada terviklik nägemus Eesti tulevikust muutunud rändevormide ja -voogudega maailmas.
  • Ühiskondlikku arutelu, poliitilist otsust, lahendust ja tegevusi ootavad mitmed küsimused: täisealiste Eesti kodanike topeltkodakondsus, ühine koolisüsteem, eesti keele õppe korraldus, sisserändekvoot , tööjõuvajadus jpm.
  • Rändemahtude kasvu ja (lühiajaliste) rändevormide mitmekesistumise tõttu on lõimumispoliitika kujundamisel üha olulisem arvestada erinevate välis- ja kaasmaalaste rühmadega (sh määratlemata kodakondsusega isikud, välistudengid, lühiajalised töötajad, diplomaadid, rahvusvahelise kaitse taotlejad ja saajad, sisserändajate pereliikmed, tagasipöördujad, väliseestlased jt).
  • Erinevate kohanemist toetavate teenuste loomisel ning avalike teenuste kohandamisel tuleks senisest suuremat tähelepanu pöörata teenuse sihtrühmadele, et sarnaste vajadustega inimesed ei jääks ebamõistlike kitsenduste tõttu teenusest kõrvale.
  • Jätkuvalt ja senisest enam tuleb pöörata tähelepanu võõraviha probleemiga tegelemisele, et vältida paradoksaalset olukorda, kus ühelt poolt suunatakse avalikku raha välistalentide Eestisse meelitamise ja nende värbamise toetamiseks, teisalt peletatakse nii välismaalased kui ka nende (eestlastest) pereliikmed negatiivse suhtumise tõttu Eestist ära.

 

[1] Kultuuriministeerium. 2014. Lõimuv Eesti 2020: Lõimumisvaldkonna arengukava.

[2] Kultuuriministeerium. 2019. Alates maist on Eestisse tagasipöördujatele avatud uus nõustamisteenus, 28.05.2019.

[3] Pajumets, M. 2018. Marion Pajumets: mis kasu saab Eesti välistudengitest?, 28.05.2018.

[4] Kultuuriministeerium. 2018. Lõimuv Eesti 2030 arengukava koostamise infoveeb, 29.10.2019.

[5] Riigikogu. 2018. Välismaalaste seaduse muutmise seadus 590 SE, 02.05.2019.

[6] Riigikogu. 2018. Välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 617SE, 16.04.2019.

[7] Riigikogu. 2018. Kodakondsuse seaduse täiendamise seadus 629SE, 21.09.2018.

[8] Riigikohtu halduskolleegiumi 02.03.2018 otsus nr 3-16-1810/35.

[9] Tartu Ülikool. 2018. Aastatel 1918-1940 opteerimise teel Eesti kodakondsuse omandamise küsimusi käsitlenud õiguse ja halduspraktika analüüs.

[10] Rutto, A. 2018. Abhaasia eestlase Alli Rutto avalik kiri ametnikule: kaitsmise asemel võtate hoopis kodakondsuse ära? Postimees, 15.10.2018.

[11] Riigikontroll. 2019. Täiskasvanute eesti keele õppe korraldus ja riiklik rahastamine, 21.08.2019

[12] Riigikontroll. 2019. Riigikontroll: täiskasvanute eesti keele õppe korraldus vajab selget vastutajat, 28.08.2019

[13] Eesti Rakendusuuringute Keskus Centar ja Tallinna Ülikool. 2018. Eesti keelest erineva emakeelega täiskasvanute eesti keele õpe lõimumis- ja tööhõivepoliitikas: kvaliteet, mõju ja korraldus.

[14] Raud, R. 2019. Mitmekultuurilisus: teoreetiline raamistik. Teema kokkuvõte #6, Tallinna Ülikool.

[15] Ehala, M. 2019. Mitmikidentiteedi ja ühtekuuluvuse võimalused ja väljakutsed Eestis. Teema kokkuvõte #7, Tartu Ülikool.

[16] Tamm, M., Raud. R., Ehala, M. ja Vetik. 2018. Mitmekultuurilise Eesti ühiskonna ja lõimumise kontseptuaalsed alused”. Teema kokkuvõte #2, Tallinna Ülikool.

[17] Karabeškin, L. ja Derman, N. 2018. Eesti romade kuuluvustunne ja osalemine ühiskonnaelus ning Eesti Inimõiguste Keskus. 2019. Kodanikuühiskonna seirearuanne riikliku romasid puudutava integratsioonistrateegia rakendamise kohta Eestis.

[18] Eesti Inimõiguste Keskus. 2018. Uuring romade elust ja õigustest Eestis, 07.07.2019.

[19] Euroopa Komisjon/EACEA/Eurydice. 2019. Integrating Students from Migrant Backgrounds into Schools in Europe: National Policies and Measures, Office of the European Union.

[20] Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM). 2019. Välismaalaste kohanemine Eesti kohalikes omavalitsustes.

[21] CIVITTA. 2019. Siseministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi ESFi kohanemis- ja lõimumismeetme rakendamise vahehindamine perioodil 2014–2018.

[22] InterNations. 2019. Expat Insider 2019 Survey Reveals: The Best and Worst Destinations to Live and Work in 2019.

[23] Eesti Koostöö Kogu. 2019. Eesti inimarengu aruanne 2018/2019.

[24] Balti Uuringute Instituut. 2019. Uussisserändajate Eestis kohanemise analüüs.

[25] Speakly

[26] WalkTalk

[27] Multikey.app

[28] Käänuk

[29] Välisspetsialistide värbamise teekond

[30] Roadmap for international recruitment

[31] EAS Enterprise Estonia. Välisvärbamise toetus.

[32] Integratsiooni Sihtasutus. Tagasipöördujale.

[33] Integratsiooni Sihtasutus. Tagasipöördumistoetus.

[34] International house of estonia (IHE)

[35] Ülemiste Tervisemaja

[36] Õhtuleht. 2018. Juhtkiri | Jant Abhaasia eestlase kodakondsuse ümber, 25.11.2018.

[37] ERR, 2018. Kaljulaid nimetas Abhaasia eestlannaga toimuvat riigile piinlikuks, 25.10.2018

[38] ERR, 2018. Madise: inimesed ei tohi õigusküsimuste ajas muutumise tõttu kannatada, 07.12.2018.

[39] Eesti 200 seisukoht, Isamaa seisukoht ja Keskerakonna seisukoht.

[40] Siseministeerium, 2018. Alli Rutto saab Eesti kodaniku passi, 10.12.2018.

[41] ERR. 2019. Helme vaidleb ministeeriumi ideega lubada Abhaasia eestlastele kahte passi, 06.06.2019.

[42] Delfi. 2019. Eestlased ja venelased saatis trammipeatuse eraldi nurkadesse Eesti 200, 07.01.2019.

[43] Eesti Päevaleht. 2019. Urmas Reinsalu Kristina Kallasele: jätke meid oma eestluse vaenulike teooriatega rahule!, 08.01.2019.

[44] Eesti Päevaleht. 2019. Riina Solman: Eesti200 järgmine provokatiivne ja vaenu õhutav poliitvõte, kuhu edasi?, 07.01.2019.

[45] ERR. 2019. Tallinna ettevõtlusameti hinnagul eksis Eesti 200 reklaamiseaduse vastu, 08.01.2019.

[46] Eesti Päevaleht. 2019. Urmas Sutrop: Eesti 200 ja Kristina Kallas tahavad konstrueerida uut eestlust, kus ajaloolisel eestlaskonnal ega rahvusel ei ole mingit kohta, 08.01.2019.

[47] CIVITTA. 2019. Siseministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi ESFi kohanemis- ja lõimumismeetme rakendamise vahehindamine perioodil 2014–2018.

[48] Siseministeerium. Kodakondsus ja ränne.

[49] CIVITTA. 2019. Siseministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi ESFi kohanemis- ja lõimumismeetme rakendamise vahehindamine perioodil 2014–2018.

[50] Ibid.

[51] Balti Uuringute Instituut. 2019. Uussisserändajate Eestis kohanemise analüüs.

[52] CIVITTA. 2019. Siseministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi ESFi kohanemis- ja lõimumismeetme rakendamise vahehindamine perioodil 2014–2018.

[53] Castles,S., Hein de Haas, M., ja J. Miller. 2014. The Age of Migration. International Population Movements in the Modern World, 5th edition. Palgrave Macmillan.

[54] Martiniello, M., ja Rath, J. 2014. An Introduction to Immigrant Incorporation Studies: European Perspective, Amsterdam: Amsterdam University Press.

[55] Postimees. 2019. Margus Parts: vana hea võõraviha, 17.02.2019.

[56] Delfi. 2019. Mart Helme vihakõne koosolekul: Tallinnas on plahvatuslikult kasvanud neegrite hulk. Kui neile vastu pead koputada, siis see on õõnespuit!, 01.06.2019.

[57] Postimees, 2019. Mu rusikad ootavad neid, postitas mees ja peksis immigrandi läbi, 29.03.2019.

[58] Ärileht. 2019. Võõraviha on Eestis sealmaal, et eestlane küsib, kas ta peab ukrainlasega koos töötama, 26.07.2019.

[59] Eesti Päevaleht. 2019. Must! Mine koju! Iraani tippspetsialist peab rassismi tõttu perega Eestist lahkuma, 15.04.2019.

[60] Masso, M., Järve, J., Laurimäe, M,. Piirits, M., Koppe, K., Anspal, S., ja Kivi, L, H. 2018. Tööga seotud sotsiaalkaitse mudelid ja nende sobivus alternatiivsete tööturuarengute korral Eestis.

[61] Äripäev. 2018. Kukesamm lähemale spetsialistipõua leevendamisele,  27.08.2018.

[62] Eesti Päevaleht. 2019. Must! Mine koju! Iraani tippspetsialist peab rassismi tõttu perega Eestist lahkuma, 15.04.2019.

Võtmeteemad

  • Väljendusvabadust ebamõistlikult piirav ning ebatõhus poliitilise välireklaami keeld on plaanis kaotada.
  • Arutatakse vangide valimisõiguse teemadel.
  • E-valimiste turvalisuse ning läbipaistvuse tagamine on luubi all.
  • Rahvusvähemuste ning puuetega inimeste võimestamine muutub olulisemaks.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

2019. aastal kutsus väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister Kert Kingo kokku elektroonilise valimissüsteemi ja elektroonilise hääletamise töörühma, mille eesmärgiks on hinnata elektroonilise valimissüsteemi ja elektroonilise hääletamise infosüsteemi protsesside ja turvameetmete vastavust kehtivatele küberturvalisust ja valimiste korraldamist käsitlevatele regulatsioonidele. Töörühm esitab aruande, mis sisaldab hinnangut ja ettepanekuid süsteemi turvalisuse tagamise ning avalikkuse teadlikkuse tõstmise osas.[1]

Õiguskantsleri seaduse kohaselt täidab õiguskantsler alates 1. jaanuarist 2019. aastast puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise edendamise, kaitse ja seire ülesandeid.[2] Seda rolli täites pöördus õiguskantsler enne 2019. aasta valimisi valla- ja linnavolikogude esimeeste ning linnapeade ja vallavanemate poole palvega määrata valimisjaoskondadeks vaid hooned, mis on kõigile valijatele juurdepääsetavad.[3]

ODIHR-i valimiste ekspertrühm koostas 3. märtsil 2019. aastal toimunud Riigikogu valimiste kohta aruande. Kuigi aruanne hindas toimunud valimisi väga hästi korraldatuks, tõi see välja kümme soovitust, kuidas valimisi veel kaasavamalt ning turvalisemalt korraldada. Soovitustes oli kõige suurem rõhk pandud e-hääletuse turvalisuse ja läbipaistvuse tagamisele. Lisaks soovitati vaadata üle jaoskonnakomisjoni liikmete esitamise kord, et eemaldada sealt igasugune ebaselgus jaoskonnakomisjoni liikmete maksimaalse arvu osas. Samuti soovitatakse kaaluda meetmeid tagamaks õigeaegsed ja tõhusad lahenduse kõikidele valimistega seotud küsimustele. Eraldi toodi välja ka soovitus valimised puuetega inimestele paremini ligipääsetavaks teha ning kaasata muukeelset elanikkonda poliitilisse ellu märksa strateegilisemalt.[4]

Seadusandlikud arengusuunad

Eesti Inimõiguste Keskus on juba 2014. aastast soovitanud Riigikogul kaaluda poliitilise välireklaami keelustamise mõistlikkust ning eesmärgipärasust valimiskampaania perioodil,[5] sama on teinud ka õiguskantsler.[6] 2019. aastal otsustas Vabariigi Valitsus olukorra lahendada ning saatis seaduseelnõu põhiseaduskomisjoni. Seaduseelnõuga tühistatakse valimisagitatsiooni piirang valimispäeval ja poliitilise välireklaami keeld, samas valimisrahu on jätkuvalt tagatud hääletusruumides.

17. septembril otsustas põhiseaduskomisjon[7] saata valitsuse algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse, Riigikogu valimise seaduse, rahvahääletuse seaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse (valimispäeval valimisagitatsiooni piirangu ja välireklaami keelu kaotamine) eelnõu (51 SE)[8] Riigikogu täiskogu istungile.

Kohtupraktika

2019. aastal toimunud Riigikogu valimistega lahendas valimiskomisjon 30 kaebust, seoses Euroopa Parlamendi valimistega üheksa kaebust. Riigikohus jättis ühe erandiga kõik Vabariigi Valimiskomisjoni otsused jõusse.[9] Erandiks oli kaasus, kus Vabariigi Valimiskomisjon otsustas kaebuse läbi vaatamata jätta, kuna nende väitel ei jõudnud kaebus nendele õigeks ajaks. Riigikohus otsustas, et Euroopa Parlamendi valimistel kehtivad samad reeglid, mis kõigil teistel menetlustel, kui kaebuste tähtaeg jääb nädalavahetusele lükkub see järgnevale tööpäevale.

Enamike kaebuste sisuks olid vangide valimis- ja kandideerimisõigused, e-hääletuse turvalisuse küsimused ning kandidaatide registreerimise küsimused.[10] Kui eelnevad kaebamiste põhjused on olnud aastast-aastasse sarnased, siis tulenevalt rahvastikuregistri seaduse[11] muudatustest, mille tulemusel inimesed ei olnud kantud valijate nimekirja oli see uus olukord, kus kohus pidi oma otsuse tegema.[12] Olukorda kajastas ka õiguskantsler, kes tõdes, et kuna valijate nimekirjad koostatakse rahvastikuregistri andmete alusel, jäid inimesed, kes ei olnud oma andmeid uuendanud, valijate nimekirjast välja. Samas saab valimiste ajal elukoha registreerida lihtsustatud korras – valimiste ajal esitatud elukohateate alusel kantakse inimese aadress rahvastikuregistrisse viivitamata, vajadusel ka linna ja linnaosa või valla täpsusega. Seejärel kantakse inimene ka valijate nimekirja.[13]

Statistika ja uuringud

2019. aasta valimistel pääses Riigikogusse rekordarv naisi – 29,[15] mis näitab, et naiste esindatus täitevvõimus on kasvanud, sama ei saa väita vähemusgruppide kohta, kelle esindatus on demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) hinnangul avalikus ja poliitilises elus ikka veel madal. Lisaks tuleks demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo arvates muuta olukorda, kus suur hulk kodakondsuseta inimesi ei saa valida ning neile tuleks anda täielik valimisõigus.[16]

Lootustandvad ja head tavad

Õiguskantsleri, riigi valimisteenistuse ja Eesti Puuetega Inimeste Kojaga koostöös tehti erivajadustega valijatele vajalik informatsioon senisest kättesaadavamaks ja lihtsalt leitavaks. Valimiste kodulehele[17] lisati erivajadusega valijale vajalik teave. Liikumiserivajadusega valijad said kasutada valimisjaoskondade kaardirakendust, mis võimaldas hõlpsalt leida oma valimisjaoskonna asukohta ja saada teavet sellele juurdepääsu kohta. Kaardirakendus näitas, kas jaoskonda oli võimalik iseseisvalt siseneda ratastooli ja näiteks ka lapsevankriga.[18]

Olulisemad avalikud arutelud

Avalik arutelu tekkis nagu igal valimisperioodil, kus e-hääletamine on lubatud olnud, selle  turvalisuse ja vaadeldavuse teemal. Kui eelnevatel aastatel on e-hääletamise kahtluse alla pannud Keskerakond, siis seekord tuli suurim kriitika Eesti Konservatiivselt Rahvaerakonnalt. Näiteks väitis EKRE aseesimees Martin Helme ETV „Esimeses stuudios“, et e-valimised ei ole tema hinnangul usaldusväärsed ja kontrollitavad.[19] Sekkuma pidigi valimisteenistus (RTV), kes kinnitas, et  e-hääletamise toimingud on vaadeldavad ja kontrollitavad. E-hääletamise vaatlemine algab koolitusprogrammiga, kus selgitatakse osalistele kõiki üksikasju ja tehnilisi detaile. Lisaks vaatlejatele kontrollivad e-hääletamise toiminguid ka sõltumatud infosüsteemide audiitorid, häälte töötlemise ja kokkulugemise korrektsus on matemaatiliselt kontrollitav.[20]

2018. aasta suvel oli tähelepanu all vangide valimisõigus. Kuna Riigikohus leidis 2015. aastal, et keeld, mille kohaselt ei või ükski vanglakaristust kandev kinnipeetav parlamendivalimistel hääletada, on põhiseaduse ning Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga vastuolus, siis hakkas justiitsminister lahendust otsima. Lahenduseks pakkus minister, et valida saaks väike grupp inimesi, kes kannavad trellide taga kuni üheaastast vanglakaristust. Sellega sooviti vältida valimisõiguse andmist kõigile kinnipeetavatele.[21] Eesti Inimõiguste Keskuse juhi Kari Käsper vastas ministrile, et väljatoodu on küll edasiminek, kuid tasuks kaaluda valimisõiguse laiendamist veel rohkem. Näiteks oleks õigustatud valimisõiguse äravõtmine nendelt, kes on korda saatnud demokraatiavastaseid kuritegusid. Ühtlasi oleks proportsionaalne valimisõiguseta jätta ka pikaaegsed vangid, kes niipea ühiskonda ei naase.[22]Kuigi minister lubas, et põhiseaduskomisjon võtab ettepaneku arutlusele 2018. aasta sügisel, siis seda ei juhtunud ning mingeid muutuseid kokkuvõttes vangide valimisõigusega ei toimunud.

Suundumused ja tulevikuvaade

Välireklaami keelu üldine kaotamine ning valimisagitatsiooni piirangu leevendamine tundub olevalt üldine suundumus järgneva kahe aasta jooksul. Samuti aitab pikaajaliselt puuetega inimese ligipääsetavust valimistele tagada õiguskantsler, kes alates 2019. aastast täidab puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise edendamise, kaitse ja seire ülesandeid.

Üleüldist paigalseisu ning tahtmatust tegeleda nii vangide valimisõiguse kui ka mittekodanike hääleõigusetuse problemaatikaga on oodata ka tulevikus.


Juhtumikirjeldus

2019. aasta Riigikogu ning Euroopa Parlamendi valimistel said vaegnägijad, kes soovisid e-hääletada ning kasutasid macOS operatsioonisüsteemiga Apple’i arvutit halva üllatuse osaliseks, kui selgus, et ekraanilugeja ei suudagi valimisrakenduse sisu lugeda. „Võtsin hommikul enda arvuti lahti ja pidin tõdema, et ei saagi mõneminutilist toimingut teha, sest rakendus ei tööta,” ütles Eesti Pimedate Liidu juht Jakob Rosin. „Eesti Valimisteenistus on probleemist teadlik, kuid ei oska öelda, millal olukord lahenduse leiab, kuna tegu on nende sõnul spetsiifilise veaga, mille lahendamiseks kulub kaua aega.“[14]


Soovitused

  • Kaasata aktiivsemalt poliitilisse ellu rahvusvähemusi
  • Muuta asjakohaseid seadusi nii, et valimiskeeld oleks vaid vangidel, kellele see on määratud täiendava karistusena
  • Panustada valimispunktide ning e-valimiste ligipääsetavusele

 

[1] Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. 2019. Kinnitati e-valimiste töörühma kooseis, 21.06.2019.

[2] Õiguskantsler. Puuetega inimeste õigused.

[3] Õiguskantsler. Õiguskantsleri aastaülevaade 2018/2019. Uued ülesanded.

[4] Demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo. (2019). Eesti Riigikogu valimised 3. märts 2019, ODIHR valimiste eksperdirühma aruanne.

[5] E. Rünne. 2015. Inimõigused Eestis 2014 – 2015, õigus vabadale valimistele.

[6] Madise, Ü. 2019. Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse, Riigikogu valimise seaduse ja karistusseadustiku muutmise eelnõu, 17.06.2019.

[7] Riigikogu. 2019. Põhiseaduskomisjon toetas poliitilise välireklaami keelu tühistamist, 17.09.2019.

[8] Riigikogu. 2019. Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse, Riigikogu valimise seaduse, rahvahääletuse seaduse ja karistusseadustiku muutmise seadus (valimispäeval valimisagitatsiooni piirangu ja välireklaami keelu kaotamine) 51 SE, 19.11.2019

[9] Õiguskantsler. Õiguskantsleri aastaülevaade 2018/2019.

[10] Riigikohus. Riigikohtu lahendid

[11] Riigikogu.2000. Rahvastikuregistri seadus RT I, 17.11.2017, 16

[12] Riigikohus. 2019. Valimiste ajal on rahvastikuregistrijärgse elukoha puudumisel võimalik nõuda enda elukoha viivitamatut registrisse kandmist, 26.03.2019.

[13] Õiguskantsler. Õiguskantsleri aastaülevaade 2018/2019.

[14] Palgi. G. 2019. Valimisrakendus diskrimineerib osa vaegnägijatest, 16.05.2019.

[15] Ots. M. 2019. Riigikogusse pääses rekordilised 29 naist, ERR, 04.03.2019.

[16] Demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo. (2019). Eesti Riigikogu valimised 3. märts 2019, ODIHR valimiste eksperdirühma aruanne.

[17] Vabariigi Valimiskomisjon.

[18] Õiguskantsleri aastaülevaade 2018/2019. Uued ülesanded.

[19] Olup, N,M. 2019. Martin Helme: e-valimised on sisuliselt loto, Postimees, 19.03.2019.

[20] Vabariigi Valimiskomisjon. 2019. E-hääletamise toimingud on vaadeldavad ja kontrollitavad, 20.03.2019.

[21] Mihkels, D. 2018. Tapjad nöökisid riiki. Reinsalu pakub lahendust, Eesti Päevaleht, 14.08.2019.

[22] Voltri, J. 2018. Reinsalu tahab anda valimisõiguse kuni aastast karistust kandvatele vangidele, ERR, 14.06.2018.

Võtmeteemad:

  • Võrdse kohtlemise seaduse muutmine luhtus ning kõigile vähemustele ei ole jätkuvalt seadusega tagatud ühetaolist kaitset
  • Nimeseaduse eelnõu ei vasta suures osas inimõiguste põhimõtetele
  • Eurobaromeetri diskrimineerimisvaldkonna avaliku arvamuse uuring näitab, et Eesti inimesed on viimastel aastatel muutunud oluliselt sallivamaks

Poliitilised arengusuunad

2019. aasta 3. märtsil toimusid riigikogu valimised, mille võitis Reformierakond. Uue valitsuse moodustasid teise, kolmanda ja neljanda tulemuse teinud Keskerakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) ja Isamaa. Peaministrina jätkas eelmisegi valitsuse juht Jüri Ratas. Koalitsioonileppes soovitakse vähendada sotsiaalset ebavõrdsust ning siseturvalisuse peatükis on lubadus tagada inimeste põhiõiguste ja -vabaduste võrdne ning tõhus kaitse. Samas plaanitakse 2021. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste ajal läbi viia rahvahääletus põhiseaduse täienduse kohta, mis määratleks abielu mehe ja naise vahelise liiduna.[1] Sellisel sammul on omad murekohad, näiteks on oht, et suureneb negatiivne suhtumine seksuaalvähemustesse[2] ning lisaks on demokraatlike riikide loomulik osa vähemuste kaitse, mistõttu inimõigusi austavas riigis neid üldjuhul rahvahääletustega ei reguleerita.[3]

Seadusandlikud arengusuunad

Eelnevad valitsused on korduvalt arutanud vajadust muuta võrdse kohtlemise seadust (VõrdKS) selliselt, et see tagaks kõigile vähemusgruppidele ühesuguse kaitse kõigis eluvaldkondades. 2017. aasta augustis saatiski tollane tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski kooskõlastusele VõrdKS-i muutmise seaduse eelnõu ja seletuskirja, et laiendada seaduse kohaldamisala. Kehtiv VõrdKS pakub kaitset diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi või nahavärvuse tõttu pea kõigis eluvaldkondades, kuid usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse tunnuste alusel üksnes töövaldkonnas. Seega on seaduses erinevate vähemuste õiguskaitsel hierarhia, mis ei ole muuhulgas kooskõlas põhiseaduses sisalduva võrdse kohtlemise põhimõttega. Seaduseelnõu eesmärgiks oli tagada võrdsed võimalused õiguskaitse saamisel kõigile vähemustele ja laiendada VõrdKS-i kohaldamisala.[4] Nimetatud vastuolule põhiseadusega on korduvalt tähelepanu juhtinud ka Eesti Inimõiguste Keskus ja keskuse koordineeritav võrdse kohtlemise võrgustik.[5]

Enamus ministeeriume ja vabaühendusi toetasid aastatel 2017–2018 toimunud kooskõlastuse jooksul VõrdKS-i muutmist ja diskrimineerimise astmelisuse kaotamist. Justiitsministeerium ei soovinud seaduse kohaldamisala laiendamist, samuti ei toetanud eelnõud Eesti Naisteühenduste Ümarlaud. Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) leidis, et kavandatavad muudatused sisaldavad nõudeid, mis ei ole põhiseadusliku usuvabaduse tagamisega kooskõlas. Eraldi toodi välja võimalikud olukorrad, mis puudutavad diskrimineerimist seksuaalse sättumuse tõttu, aga ka usutunnistuse või veendumuste alusel. EKN lisas, et nende veendumuse kohaselt peab nii usulisel ühendusel, sellega seotud organisatsioonil kui ka usulise ühenduse liikmel säilima õigus otsustada oma vara kasutamise ja kasutada andmise üle, lähtuvalt nendest põhimõtetest ja tõekspidamistest, mis neil on.[6] Täna on VõrdKS-i tõttu sisuliselt olukord, kus teenuse pakkuja (nt bürooruumi rendile andja) võib keelduda teenuse osutamisest üksnes näiteks inimese seksuaalse sättumuse tõttu, seaduseelnõu oleks sellise diskrimineeriva olukorra kaotanud.

2018. aasta 28. mail esitati eelnõu Vabariigi Valitsuse istungile, kuid 2019. aasta 21. veebruaril lõpetas Riigikantselei eelnõu menetlemise tulenevalt asjaolust, et lõppesid Riigikogu XIII koosseisu istungid.[7] Seega on Eestis võrdse kohtlemise valdkonnas endiselt olukord, kus kõigile vähemustele ei ole seadusega tagatud ühetaolist kaitset.

2018. aasta suvel saatis siseministeerium kooskõlastusringile uue ja pikalt ettevalmistamisel olnud nimeseaduse eelnõu. Seaduseelnõu eesmärk on koostajate sõnul soov saavutada selgem, arusaadavam ja lihtsamini rakendatav nimeseadus, milles on arvestatud ühiskonnas viimastel aastatel aset leidnud muudatustega. Muuhulgas selgitatakse, et sisserände suurenemine ja inimeste vaba liikumine on toonud eri kultuuriruumist Eestisse palju välisriigi kodanikke, kuid kehtiva seadusega ei ole kaetud olukorrad, mis arvestaksid nende inimeste tausta või päritoluriigi eripära.[8]

Eelnõu kogus vabaühenduste ja riiklike institutsioonide poolt omajagu kriitikat. Sotsiaalministeerium leidis, et eelnõus ei ole arvestatud samasooliste paaride huvidega. Täpsemalt soovitab Sotsiaalministeerium eelnõud läbivalt muuta järgides kooseluseadusega antud võimalusi ka nimeseaduse muutmisel ning arvestades samasooliste paaride ja nende peredes kasvavate lastega. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta puudutas eelnõus sisalduvat nõuet, et eesnimi peab vastama inimese soole. Volinik selgitas, et Eesti nimetraditsioonis ei pea nimi soole viitama. Eesti Lastekaitse Liit juhib oma arvamuses tähelepanu asjaolule, et eelnõus kasutatav termin „Eesti nimetraditsioon“ tekitab ebaselgust, seda pole eelnõus ega selle seletuskirjas defineeritud. Samuti tuletab liit seadusandjatele meelde, et õigus valida oma lapsele eesnimi ja perekonnanimi kuulub vanemate eraelu sfääri.[9]

Eesti Inimõiguste Keskuse seisukoht on, et uus nimeseadus ei vasta suures osas inimõiguste põhimõtetele, sest üldtunnustatud põhimõttena on kaasaegsetes demokraatlikes ühiskondades inimese identiteet, sh tema rahvus- või usukuuluvus, soo- või seksuaalne identiteet ja muud identiteedi osad eelkõige inimese enda defineerida. Keskus selgitab rahvastikuminister Riina Solmanile saadetud arvamuses, et selline inimõigustepõhine lähenemine on vajalik ka nimede valdkonna reguleerimisel, kuid seda ei järgi menetluses olev uus seadus.[10]

Valdkondlikud institutsioonid, statistika ja uuringud

Võrdõigusvoliniku töös vaadeldaval perioodil olulisi muudatusi ei toimunud.  Sõltumatu ja erapooletu ametiisikuna nõustab ja abistab volinik inimesi, kes kahtlustavad diskrimineerimist. 2018. aastal oli voliniku poole pöördumiste arv 304. Neist 137 pöördumist oli seotud soo tunnusega, 28 pöördumist puude valdkonnast, 30 pöördumist seotud vanusega, 25 pöördumist puudutasid rahvuse ja etnilise kuuluvuse tunnust ning ülejäänud juhtudel oli konkreetse tunnusega seotud pöördumisi alla kümne, 61 pöördumist ei kuulunud voliniku pädevusse.[11]

Õiguskantsleri viimasel aruandeaastal (2018. aasta 1. septembrist kuni 2019. aasta 31. augustini) saadeti õiguskantslerile 20 avaldust, milles inimesed kaebasid diskrimineerimise üle. Seitse pöördumist puudutasid erinevat kohtlemist puude, kolm vanuse, kaks seksuaalse sättumuse, kaks keele, rahvuse ja kodakondsuse ning üks päritolu põhjal. Näiteks puudutas üks pöördumine politseinike ja vanuse teemat. Politsei ja piirivalve seadus kehtestab, et politseiteenistuses võib spetsialistina töötada kuni 55-aastaseks saamiseni ning juhina kuni 60-aastaseks saamiseni. Õiguskantsler leidis, et hoolimata seaduse sõnastusest ei tohiks politseiametnikku vabastada üksnes vanuse ületamise tõttu, sest seadust kohaldades tuleb järgida võrdse kohtlemise põhimõtet. Otsustamisel tuleb lähtuda eelkõige asjaolust, kas isik vastab seadusega politseiametnikule kehtestatud füüsilise ja vaimse võimekuse nõuetele.[12]

Üle Eesti asuvad töövaidluskomisjonid lahendavad tööandja ja töötaja töösuhtes tekkinud vaidlusi esitatud nõude raames. Muuhulgas võib töövaidluse põhjus olla töötaja ebavõrdne kohtlemine ehk diskrimineerimine. 2018. aasta 1. jaanuarist hakkas kehtima uus töövaidluse lahendamise seadus ja kadus varem kehtinud rahalise nõude piirmäär (mis oli 10 000 eurot). Nimetatud muudatus võimaldas ühes diskrimineerimisega seotud vaidluses mõista töövaidluskomisjonil välja hüvitisena 118 000 eurot. Töövaidluskomisjoni otsus pole veel jõustunud, vaidlus jätkub kohtus.[13]

2018. aastal lahendasid töövaidluskomisjonid kokku üle Eesti 19 töövaidlusavaldust, milles käsitleti otseselt või muu hulgas diskrimineerimise või töökiusamisega seotud teemasid. Aasta varem oli avaldusi olnud 26. Kõige enam, ehk 8 töövaidluses sooviti 2018. aastal komisjonilt töökiusamise tuvastamist. Kolmel juhul oli teemaks seksuaalne ahistamine töökeskkonnas, kahel juhul puudutas avaldus inimese vähenenud töövõimet, kolmel korral pöörduti komisjoni poole seoses diskrimineerimisega perekondlikel põhjustel ja ühel korral seoses töötaja seksuaalse sättumusega. Kahel juhul ei olnud avalduses välja toodud, milles täpselt ebavõrdne kohtlemine seisnes. Enamikul juhtudel ei tuvastanud töövaidluskomisjonid diskrimineerimist.[14]

2018. aasta sügisel avaldati Eurobaromeetri diskrimineerimisvaldkonna avaliku arvamuse uuring. Eesti puhul hakkab võrdluses Euroopa keskmisega eriti silma inimeste arvamus, et meil ei ole diskrimineerimine laialdane probleem. Nii näiteks leiab 61% eurooplastest, et nende riigis on romade diskrimineerimine levinud, kuid Eestis on vastav number 23%. Suured käärid Euroopa keskmisega on ka usust või tõekspidamisest tuleneva diskrimineerimise tajumisel. Euroopa keskmisena on 47% inimesi arvamusel, et selline diskrimineerimine on levinud, kuid Eestis on sama number vaid 17%, ehk siis usupõhist diskrimineerimist peetakse pigem harvaks nähtuseks.

Positiivse arenguna võib samas välja tuua asjaolu, et võrreldes sama uuringu 2015. aasta tulemustega on eestlased nelja aastaga oluliselt sallivamaks muutunud. Nii näiteks vastas neli aastat tagasi küsimusele, kui mugavalt tunned end, kui kõrgeimal valitaval ametikohal oleks teise etnilise taustaga inimene, toona „mugavalt“ vaid 30% küsitletutest, nüüd 53%. Suur samm aktsepteerimise suunas on toimunud sama küsimuse vastustega veel paljude gruppide suhtes. Näiteks vastas sel aastal 82% vastanutest, et tunnevad end mugavalt, kui kõrgel poliitilisel kohal on naine, neli aastat tagasi oli sama number vaid 57%, mis jäi Euroopa keskmisest kaugele maha. Nii suurt kasvu või ehk selgitada asjaoluga, et 2015. aastal ütles 33% vastanutest, et neil on ükskõik, kuid sel aastal oli nende arv üksnes 8%.

Eurobaromeetri kohaselt aktsepteeritakse üha enam ka erinevusi töökeskkonnas, küsimusele „Kui mugavalt end tunneksite, kui üks kolleegidest oleks puudega“ vastas neli aastat tagasi „mugavalt“ 40% inimestest, aga sel aastal juba 75%. Mustanahalise kolleegiga koostöötamine oli 2015. aastal mugav 43-le protsendile vastanutest, sel aastal oli see number aga juba 58%. Märkimisväärselt on tõusnud ka sallivus geide ja lesbide vastu, 2015. aastal tundis end sellesse gruppi kuuluva inimese kolleegina mugavalt 34% vastanutest, sel aastal oli aga vastav number 52%.[15]

Kohtupraktika

Festheart on alates 2017. aasta oktoobrist peamiselt Rakveres toimuv Eesti esimene seksuaal- ja soovähemuste teemale keskenduv filmifestival, kus lisaks temaatilistele filmidele toimuvad arutelud erinevatel  LGBTI kogukonda puudutavatel teemadel. Festhearti filmifestivali rahastatakse piletitulust, annetustest ja projektirahastustest. Rakvere linnavalitsus toetab linnas toimuvaid kultuurisündmusi avaliku projektikonkursi kaudu ning Festheart esitas oma projekti konkursile nii 2018. kui 2019. aastal. Vastavalt Rakvere linna enda kehtestatud reeglitele kaalub linna kultuurikomisjon iga esitatud taotlust ja esitab oma otsuse volikogule kinnitamiseks. Komisjon hindas filmifestivali taotlust mõlemal aastal toetuse vääriliseks ja edastas kehtiva korra kohaselt volikogule. Volikogu samas vähendas toetust Festhearti läbiviimiseks, olles samas kinnitanud kõik ülejäänud kultuurikomisjoni otsused teiste taotlejate suhtes.

Filmifestivali korraldaja MTÜ Sevenbow leidis, et tegu on ebaseaduslike ja diskrimineerivate otsusega ning kaebas mõlemal aastal volikogu otsused kohtusse. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja tegi Sevenbow suhtes positiivsed lahendid ja tõdes et tegu oli õigusvastaste otsustega. Kohus selgitas, et Rakvere linnavolikogu on oma ainupädevust kasutades ise otsustanud kehtestada korra, mis näeb volikogu kultuurikomisjonile ette olulise rolli kultuuriürituste ja -projektide toetamise taotluste hindamisel. Seetõttu ei ole volikogul õigust meelevaldselt kõrvale kalduda kultuurikomisjoni esitatud otsusest. Samuti tuletas kohus meelde, et ka Riigikohtu halduskolleegium on toonitanud, et demokraatlikult valitud esinduskogu ei või otsuseid teha meelevaldselt ja erapoolikult, vaid valikud peavad lähtuma ratsionaalsetest argumentidest. Rakvere linn ei kaevanud halduskohtu otsuseid edasi ja need jõustusid.[16]

Suundumused ja tulevikuvaade

Võrdse kohtlemise valdkonna hetkeseisu iseloomustab eelkõige paigalseis. VõrdKS ei taga ikka veel õiguskaitse saamisel võrdseid võimalusi kõigile vähemustele, pannes eriti haavatavasse olukorda inimesed, kes kogevad diskrimineerimist usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse tunnuse alusel väljaspool töövaldkonda. Sotsiaalminister Tanel Kiik on öelnud, et paljud võrdse kohtlemise valdkonna seadusesätted või põhimõtted on ajast maha jäänud ning võrdse kohtlemise seaduse muutmise ettepanek tuuakse ilmselt taaskord valitsuse lauale.[17]

Samas ei ole tänases valitsuses võrdse kohtlemise valdkonnas reaalset edasiminekut näha ning koalitsioonipartnerite varasemad seisukohad võivad saada takistuseks ka uutele VõrdKS-i muutmiskatsetele. Aastatel 2017-2018 toimunud VõrdKS-i eelnõu kooskõlastuse jooksul ei toetanud tollane justiitsminister ja tänane välisminister Urmas Reinsalu erakonnast Isamaa täielikku diskimineerimise astmelisuse kaotamist seadusest.[18] Võrdse kohtlemise tagamine vähemustele ei ole seni olnud ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fookuses, nende valmisprogramm sisaldas pigem mitmeid lubadusi, mis ei ole inimõiguste põhimõtete ja vähemuste kaitsega kooskõlas.[19] Kogu olukorda pingestab lisaks ka osade poliitikute ja erakondade vähemuste vastu suunatud vaenulik retoorika, seega ei ole valdkonna tulevikuväljavaated positiivsete arengute suhtes paljulubavad.


Juhtumiaruanne

2019. aasta märtsis leidis Tallinna kesklinnas avalikus ruumis aset intsident, kus Eesti pearabi Shmuel Kot oli lastega teel sünagoogi sabati jumalateenistusele. Teda kõnetas eesti keelt kõnelev võõras meesterahvas, kes muuhulgas ütles rabile: „Mida sa juut vahid, ahju lähed.“ Munitsipaalpolitsei selgitas, et pearabit puudutanud intsident leidis aset olukorras, kus munitsipaalpolitsei viis piletita sõitnud noormehe trammist maha, et talle trahvi vormistada. Sama intsidendi jooksul mööduski munitsipaalpolitsei bussist pearabi koos lastega ja leidis aset rabi verbaalne rünnak. Politsei alustas menetlust karistusseadustiku paragrahvi järgi, mis käsitleb vaenu õhutamist.[20] Harju maakohus mõistis mehe siiski süüdi karistusseadustiku paragrahvi 262 alusel, mis käsitleb avaliku korra rikkumist ning määras karistuseks kaheksa päeva aresti.[21]


Soovitused

  • Võtta vastu võrdse kohtlemise seaduse muudatused, millega kaotatakse erisused erinevate aluste vahel.
  • Pöörata riiklikult senisest enam tähelepanu võimalikele diskrimineerimisjuhtumitele avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste valdkonnas, kuna võrdse kohtlemise seadus ei kaitse selles valdkonnas kõiki vähemusi diskrimineerimise eest.
  • Arvestada uues nimeseaduses inimõigustepõhise lähenemisega, eelkõige võtta arvesse, et inimese identiteet, sh tema rahvus- või usukuuluvus, soo- või seksuaalne identiteet ja muud identiteedi osad eelkõige inimese enda defineerida.

[1] Vabariigi Valitsus. 2019. Eesti Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ning Isamaa Erakonna valitsusliidu aluspõhimõtted 2019-2023.

[2] Eesti Inimõiguste Keskuse 2019. aasta riigikogu valimiste valmisprogrammide analüüs.

[3] Madise, Ü. 2019. seisukohta. Ülle Madise: üldiselt leitakse, et inimõigustega seonduvat rahvahääletusele ei peaks panema.

[4] Võrdse kohtlemise seaduse muutmise seadus (2017) Eelnõude infosüsteem, toimiku number: 17-0909

[5] Eesti Inimõiguste Keskus. 2017. Arvamus võrdse kohtlemise seaduse muutmise seaduse eelnõu ja seletuskirja kohta.

[6] Eelnõude infosüsteem. 2017. Võrdse kohtlemise seaduse muutmise seadus, toimiku number: 17-0909

[7] Ibid.

[8] Eelnõue infosüsteem. 2019. Nimeseadus, toimiku number: 19-0616.

[9] Koppel, K. 2019. Solmani plaan nimede andmisele piiranguid seada sai mitmelt liidult kriitikat.

[10] Eesti Inimõiguste Keskus. 2019. Nimeseaduse eelnõu: põhiseadusega vastuolus, ülereguleeriv, tarbetult kitsendav.

[11] Võrdsete võimaluste volinik ja kantselei. 2019.

[12] Õiguskantsler. 2019. Õiguskantsleri aastaülevaade 2018/2019.

[13] Ibid.

[14] Tööinspektsioon. 2019. Töövaidluskomisjoni menetluses olnud ebavõrdse kohtlemisega seotud töövaidlusasjad.

[15] Eurobaromeeter. 2019. Diskrimineerimine Euroopa Liidus.

[16] Detailsemalt saab mõlema kohtuvaidluse ja lahenditega tutvuda Eesti Inimõiguste Keskuse kodulehel

[17] Viik, K. Tanel Kiik. 2019. Riigi roll on inimesi võrdselt kaitsta ja igakülgselt vaenukõnet taunida.

[18] Eelnõude infosüsteem. 2017. Võrdse kohtlemise seaduse muutmise seadus, toimiku number: 19-0616

[19] Eesti Inimõiguste Keskuse 2019. aasta riigikogu valimiste valmisprogrammide analüüs.

[20] Viirand, L. 2019. Kohus karistas pearabi solvanud meest arestiga.

[21] Tooming, M. 2019. Kohus karistas pakistanlast rünnanud meest kaheksa arestipäevaga.