Lühikirjeldus:

Mitmekesisus avalikus sektoris
Materjali tellimiseks saatke oma soov e-postile info@humanrights.ee

Lühikirjeldus:

Inimõigused Eestis 2014 - 2015

10. detsembril esitles Eesti Inimõiguste Keskus aastaaruannet „Inimõigused Eestis 2014-2015”, mis käsitleb Eestis möödunud kahel aastal inimõiguste valdkonnas toimunud olulisemaid arenguid. Eestis on küsimus järjest enam selles, kuidas tagada inimõigused neile vähemustele, kelle inimõiguste võrdseks kaitseks ei piisa lihtsalt üldistest reeglitest.

Aruande “Inimõigused Eestis 2014-2015” peatükkide kokkuvõtteks esitasid eksperdid soovitusi, kuidas käsitletud inimõiguste olukorda Eestis parandada:

  1. Hooldekodudes viibivate isikute inimväärikuse tagamiseks tuleb hinnata hooldekodu tingimusi nende kogumis ja seal viibivatele isikutele tuleb tagada inimväärikus, vajadusel tuleb muudatusi teha seaduse tasemel.
  2. Kinnipeetavatele mõistetavate hüvitiste suurused peavad olema proportsionaalsed ja kohased arvestades isikute rikutud õiguste ulatust.
  3. Pöörata tähelepanu vähemusrahvuste õigusteadlikkuse tõstmisele, informeerides neid ka nende emakeeles.
  4. Keelata seksuaalteenuste reklaamimine meedias.
  5. Tõsta tasuta õigusnõustamise kättesaadavust, sealhulgas vähemusgruppidele ja varjupaigataotlejatele.
  6. Luua selged reeglid võrdõigusvoliniku ametisse nimetamiseks ja viia voliniku rahastamine vastavusse tema ülesannetega.
  7. Vaadata kriitiliselt üle elektroonilise side metaandmete säilitamise kord.
  8. Viimase paari aasta avalikud arutelud vastuolulistel teemadel, nagu kooseluseadus ning pagulased, on näidanud vajadust selgemate vaenu õhutamise vastaste reeglite järele.
  9. Võtta vastu aruandes kajastatud võrdse kohtlemise seaduse täiendused, neist olulisimana ühtlustada diskrimineerimise kaitset kõikide tunnuste puhul.
  10. Tagada riiklik rahastus tõenduspõhiste kiusamisvastaste meetmete 
rakendamiseks lasteaiast gümnaasiumini.
  11. Kaotada vanglakaristust kandvate inimeste valimistel osalemise lauskeeld. Muuta asjakohaseid seadusi nii, et valimiskeeld oleks vaid vangidel, kellele see on määratud täiendava karistusena.
  12. Teemade raamistamisele meedias tuleb senisest rohkem tähelepanu pöörata. Liigagi sageli luuakse uudise kajastamisel – kas teadlikult või tahtmatult – omavahelisi seoseid konflikti, vägivalla ja terrorismi ning konkreetsete rahvusrühmade või religiooni vahel.
  13. Kuigi mitmikkodakondsus on nüüdsest alaealistele seadustatud, on vajalik algatada aruteluvõimaldamaks mitmikkodakondsust ka peale täisealiseks saamist.
  14. Võtta vastu kooseluseaduse rakendusseadus, mis tagab kooseluseaduse täies mahus jõustumise 2016. aasta 1. jaanuarist.
  15. Säilitada võrdse kohtlemise ja sallivuse edendamise alaeesmärk heaolu arengukavas, et tagada teadlikkuse tõstmine võrdse kohtlemise teemadel, ja sallivuse suurenemine ühiskonnas tervikuna.
  16. Mitte paigutada varjupaigataotlejaid Harku kinnipidamiskeskusesse eeldusel, et isik põgeneb, kuna ta on riiki sisenenud ebaregulaarselt.
  17. Parandada erivajadustega õpilaste hariduse kättesaadavust ja kvaliteeti kõigil haridustasanditel, luua toetussüsteem koolist sujuvalt tööellu suundumiseks.

5. mail esitles Eesti Inimõiguste Keskus aastaaruannet „Inimõigused Eestis 2013”, mis käsitleb Eestis möödunud aastal inimõiguste valdkonnas toimunud olulisemaid arenguid. „Eestis on küsimus järjest enam selles, kuidas tagada inimõigused neile vähemustele, kelle inimõiguste võrdseks kaitseks ei piisa lihtsalt üldistest reeglitest,” sõnas Eesti inimõiguste aastaaruande toimetaja Kari Käsper.

Aruande “Inimõigused Eestis 2013” peatükkide kokkuvõtteks esitasid eksperdid soovitusi, kuidas käsitletud inimõiguste olukorda Eestis parandada:

  1. Pöörata tähelepanu inimkaubanduse nõudluse vähendamisele, suunates vastavaid teavitusprojekte kindlatele sihtrühmadele. Arendada õigusabisüsteemi inimkaubanduse ohvrite abistamiseks, tagamaks vajadusel ohvritele kohese professionaalse õigusabi ja esindamise. Arendada ohvriabi süsteemi inimkaubanduse ohvrite ja seksuaalselt väärkoheldud alaealiste abistamisel.
  2. Piinamise mõiste peab hõlmama nii vaimset kui füüsilist väärkohtlemist. Piinamise raskusastme määratlemisel tuleb muuhulgas võtta arvesse väärkohtlemise kestust, iseloomu, füüsilisi ja psüühilisi tagajärgi ning isiku sugu, vanust ja tervisliku seisundit. On vajalik integreerida piinamise ja väärkohtlemise ennetamise meetmed poliitikasse ja välja töötada selged kaebemehhanismid ja -võimalused vastavate kaebuste menetlemiseks ja uurimiseks.
  3. Tagada soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikule kõigi seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks piisav riigieelarveline rahastus. Luua täiendavad meetmed venekeelse elanikkonna õigusteadlikkuse tõstmiseks, näiteks teha tasuta vene keeles kättesaadavaks olulisemate õigusaktide tekstid ja kaaluda venekeelse info lisamist veebiküljele
  4. Seadusandlik ja täidesaatev võim peaks üle vaatama isikute andmete internetis avaldamise korra, arvestades interneti eripära võrreldes paberkandjal avaldamisega. Võtta jälitustegevuse reguleerimisel senisest enam arvesse isikute õigust austusele perekonna- ja eraelu vastu. ViiaRiigikogu julgeolekuasutuste järelvalve erikomisjonis läbi uurimine, kas ja kuivõrd on Eesti julgeolekuteenistus olnud seotud USA lausjälgimisprogrammidega.
  5. Töö meediaeetika suhtes peab jätkuma, kuna pidevalt tekib uusi väljakutseid – näiteks kuidas tagada ka internetis eetilise meedia põhimõtted. Kuna interneti sisu saab luua ja levitada igaüks, mitte ainult ajakirjanikud ja meediaprofessionaalid, tuleb teha teavitustööd ka avaliku arutelu ning noorte ja laste koolitamise kaudu.
  6. Ühtlustada diskrimineerimise kaitset kõikide aluste puhul ja vaadata üle võrdse kohtlemise seaduse kooskõla põhiseadusega, vajadusel laiendades selle kohaldamisala. Viia soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemisevoliniku rahastamine vastavusse voliniku ülesannetega. Võtta vastu valdkondlikud arengukavad soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ja muudel alustel võrdsete võimaluste tagamiseks.
  7. Kaasata lapsevanemad ja huvigrupid koolivõrgu kujundamisprotsessi ning piiritleda KOV-i ja riigi otsustuspädevus. Täiustada erivajadustega laste huvide tagamise mehhanismi. Tähtsustada kaasava hariduse põhimõtet hariduspoliitiliste otsuste tegemisel.
  8. Tuleb kiirendada tööd eelnõuga, mis lubaks sünnijärgse kodakondsusega isikutele topeltkodakondsust juhul, kui inimesel on sünnijärgselt Eesti ja veel mõne teise riigi (nt Euroopa Liidu liikmesriigi) kodakondsus. Jätkuvalt vajab lahendamist määratlemata kodakondsusega laste probleem. Tuleb lõpetada rahvuspõhine vastandumine valimisvõitluses. Tuleb luuaministeeriumideülene rändestrateegia ja kaasata selle raames erinevaid osapooli.
  9. Võtta vastu kooseluseadus, millega reguleerida samasooliste partnerite õiguslikke suhteid võrdväärselt abieluliste suhetega. Määratleda interseksuaalsete isikute õiguslik seisund ning sätestada nendele osutatavate meditsiiniteenuste kord. Võtta vastu reeglid, mis pakuvad LGBTI inimestele kaitset vihakõne ja diskrimineerimise eest.
  10. Eesti peaks sisse viima piirimonitooringu, et tagada ligipääs varjupaigamenetlusele Eesti piiripunktides. Ehitada üles korralik süsteem, mis aitaks pagulastel ühiskonda integreeruda. Mitte paigutada varjupaigataotlejaid kinnipidamiskeskusesse eeldusega, et isik põgeneb, kuna ta on riiki sisenenud ebakorrapäraselt.
  11. Teavitada ühiskonda senisest enam lapse õigustest ning tutvustada nii täiskasvanutele kui ka lastele ja noortele lapse õiguste konventsiooni. Tagada senisest efektiivsem ÜRO lapse õiguste konventsiooni rakendamine, sealhulgas lapse sotsiaalsete põhiõiguste tagamine. Vaadata laste huvide parema kaitsmise nimel üle kodakondsusseadus.
  12. Töövõimetoetuse reformi ette valmistades ei tohi jätta tähelepanuta seotud valdkondades esinevaid kitsaskohti ning tuleb näha ette konkreetsed meetmed nende kõrvaldamiseks. Töötada välja riiklik puuetega inimeste õiguste kaitse laiapõhjaline strateegia, mille aluseks on inimõiguste põhine lähenemine.

30. aprillil esitles Eesti Inimõiguste Keskus aastaaruannet “Inimõigused Eestis 2012″, milles käsitleti Eesti viimase aasta arengut pea kõigi Euroopa inimõiguste konventsiooniga tunnustatud inimõiguste valdkondades.

Koondades kokku eelmise aasta olulisemad sündmused inimõiguste valdkonnas, on aruanne kujunenud oluliseks teenäitajaks inimõigustega tegelevatele organisatsioonidele ja institutsioonidele Eestis, aga ka väljaspool. Seekordseski aruandes antakse ülevaade nii poliitilistest kui ka seadusandlikest arengutest ning statistikast, tuuakse ka näiteid ning antakse konkreetseid soovitusi, millele edaspidi tähelepanu tuleks pöörata. Aruande ühe toimetaja Marianne Meiorgi sõnul on viimase viie aasta jooksul näha suurimat edasiminekut, aga samas ka suurimat paigalseisu, võrdse kohtlemise teemades. “Ühelt poolt on nendel teemadel hakatud rohkem rääkima – näiteks võib tuua debatte soolise palgalõhe ja sookvootide, samuti kooseluseaduse teemal,” ütles Meiorg, “Samas on endiselt puudu poliitilisest tahtest, et nende teemadega tõhusalt tegeleda.”

Erinevalt eelnevatest aastatest on lisandunud peatükk inimõiguste kaitse riiklikust raamistikust. Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja ja aruande üks toimetajatest Kari Käsper leiab, et riik ei ole inimõiguste kaitset piisavalt tõsiselt võtnud. “Kuigi vabaühendused nagu Eesti Inimõiguste Keskus saavad inimõiguste kaitse osas kaasa aidata, on peamine kohustus inimõigusi kaitsta ja edendada riigil,” ütles Käsper. “Riik peab mitte ainult deklareerima inimõiguste olulisust, vaid looma tervikliku inimõiguste kaitse ja edendamise süsteemi, mille üheks osaks on rahvusvaheliselt akrediteeritud riiklik inimõiguste kaitse institutsioon.”

Olulisteks edasiminekuks võib 2012. aastal pidada aktiivsemat arutelu võrdse kohtlemise ja pagulaste teemadel, viha õhutamise seaduseelnõu algatamist, puuetega inimeste konventsiooni ratifitseerimist ning varjupaigataotlejaid otseselt puudutavat eelnõu, mis muudab välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadust. Tagasiminekuks on otsus, et seadusakte vene keelde riigi poolt ei tõlgita, samal ajal kui plaanitakse tõlkida kõik õigusaktid inglise keelde. Seisma on jäänud ka kooseluseadus. Jätkuvalt on problemaatiline varjupaigataotlejate olukord nii neile pakutavate teenuste kui eluaseme osas.

Mitmed eelmisel aastal tehtud soovitused on tänaseks leidnud väljundi – näiteks on valminud tegevuskava soolise palgalõhe vähendamiseks, on tehtud otsus varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse kolimiseks Väike-Maarjasse, samuti on karistusseadustikku sisse viidud inimkaubandust keelustav säte.

11. aprillil esitles Eesti Inimõiguste Keskus aastaaruannet “Inimõigused Eestis 2011”. Järjestikku neljas aruanne käsitleb sarnaselt eelmise aastaga Eesti viimase aasta arengut pea kõigis Euroopa inimõiguste konventsiooniga tunnustatud õigustes.

Aruandes antakse ülevaade nii poliitilisest kui ka seadusandlikust arengust, statistikast ja uuringutest, tuuakse näiteid ning antakse konkreetseid soovitusi, kuidas edasi liikuda. Üks aruande toimetajatest Marianne Meiorg ütles, et üldiselt on aasta jooksul olnud mitmeid positiivseid arenguid, aga ka palju paigal seismist. “2011. aastal välja töötatud ja paar nädalat tagasi vastu võetud karistusseadustiku muudatus kriminaliseerib inimkaubanduse. Selle arengu nimel on erinevad organisatsioonid töötanud juba aastaid,” sõnas Meiorg, “Samas jälitustegevuse regulatsiooni uuendamine sai mitmeid tagasilööke ning ka viimati välja pakutud eelnõu on saanud vastuolulise tagasiside osaks.”

Mitmed teisedki eelmisel aastal tõstatatud teemad on selleks aastaks lahenduse leidnud: näiteks on leevendumas kõrgete riigilõivude probleem; samuti tunnistas Riigikohus karistusjärgse kinnipidamise põhiseaduse vastaseks. Samas on inimõiguste seisukohast endiselt mitmeid teemasid, millele tuleks edaspidi suuremat tähelepanu pöörata.

“Rahvastiku vananemise tingimustes on üha olulisem tegeleda migratsiooni, lõimumise ning vähemuste sallivuse teemadega, kus on edasiminek seni olnud aeglane,” ütles Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper. “See väljendub selles, kuidas kohtleme varjupaigataotlejaid või kui keeruline on võrdsete õiguste ja võimaluste tagamine Eestis elavatele erinevatele vähemustele, olgu nendeks siis rahvusvähemused, puuetega inimesed või lesbid, geid, biseksuaalid ja transsoolised.”

Inimõiguste aruanne 2010 käsitles Eesti arengut pea kõigis Euroopa inimõiguste konventsioonis sisalduvates õigustes. Üksikutes valdkondades (nagu õigus elule või õigus abielluda) ei toimunud 2010. aastal märkimisväärseid muutusi ega suuremat arengut. Seetõttu puuduvad need peatükid ka aruandest.

2010. aasta jooksul Eestis inimõiguste vallas toimunut kirjeldatakse ja analüüsitakse, tuuakse nii positiivseid kui negatiivseid näiteid, kritiseeritakse, kuid antakse ka konkreetseid soovitusi vajakajäämiste kõrvaldamiseks. Kuigi igal peatükil on üks või mitu autorit, on aruande teemasid püütud kajastada nii, et lugeja saaks tervikliku ülevaate Eestis inimõiguste valdkonnas toimuvast.

Peamised probleemid inimõiguste vallas on Eestis on järgmised:

  • Valitsuse tegevus koduvägivalla vastu võitlemisel ei ole olnud piisav. Näiteks ei ole seda eraldi sättena Eesti karistusseadustikus (KarS), mistõttu puuduvad põhjalikud andmed ja statistika juhtumite kohta. Puudub laiaulatuslik analüüs ohvritele mõeldud kaitsemehhanismide tõhususe osas.
  • Kriminaaljuhtumite menetlus on liiga pikk. Endiselt on probleemne ka riigi õigusabi süsteem.
  • KarS vaenu õhutamise säte on oma tänases sõnastuses liialt kitsas. See nõuab isiku süüdi mõistmiseks reaalse ohu tõestamist ohvri elule või tervisele. See ebamõistlikult kõrge künnis teeb antud sätte kasutuks.
  • Võrdse kohtlemise seadusel pole olnud loodetud mõju. Seda inimeste vähese õigusteadlikkuse ning Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku piiratud rahaliste ressursside tõttu. Voliniku rahastamist ja asjaomaste valitsusväliste organisatsioonide osatähtsust tuleks suurendada.
  • Valimiste eelse välireklaami keeld tuleks üle vaadata ning leida põhjalikum lahendus.
  • Vangide valimisõiguse piirang tuleks üle vaadata ja asendada Strasbourgi kohtule sobivate kriteeriumitega.
  • Vene rahvusvähemuste temaatikale tuleks läheneda kodanikukeskselt ja objektiivsemalt, liikudes liialt eesti keele õppimise kesksest poliitikast edasi väärtuste-kesksele poliitikale. Eesti ja vene kogukonna vahel on endiselt suur majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline eraldatus ning paranemisemärke ei ole. Positiivne samm on Õiguskantsleri ettepaneku muuta kodakondsuse seadust selliselt, et pikaajaliselt Eestis elanud kodakondsuseta inimeste lapsed, kes on Eestis sündinud, saavad kodakondsuse vaikimisi.
  • LGBT (lesbi, gei, bi, trans) inimesed ei saa abielluda ega registreerida oma partnerlust. Parendades punkte 3 ja 4, aitaks see kaasa ka LGBT inimeste olukorra parendamisele.
  • Varjupaigataotlejate ja pagulaste praegune asukoht on Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus, mis asub Tallinnast 220 km kaugusel Vene piiri äärses metsas. Lisaks sellele raskendab abi andmist varjupaiga taotlejatele ka ebapiisav keskuse rahastamine.
Fail:

Aruande eesmärk oli anda valdkonniti ülevaatlik pilt Eestis inimõiguste kaitse alal toimunust 2008. ja 2009. aasta jooksul. Autorid valisid konkreetsed teemad, mida käsitleti suurema tähelepanuga. 2008. ja 2009. aasta aruande juures olid nendeks karistusjärgne kinnipidamine, samasooliste partnerlussuhted ning võrdne kohtlemine. Mõne teema valisid autorid ka sooviga juhtida tähelepanu olukorrale, mida varem Eestis laialdaselt tõstatatud ei ole. Sellest lähtuvalt vaadeldakse süvitsi näiteks asendusteenistust kaitseväeteenistuse alternatiivina ning inimõiguste omavahelise vastuolu käsitlemist konkreetse näite taustal.

Aruande koostamisel on kasutatud avalikult kättesaadavat informatsiooni erinevatest allikatest, sh riigiasutuste aastaaruandeid, vabaühenduste ja rahvusvaheliste organisatsioonide aruandeid ja arvamusi ning IÕK enda kogutud materjale. Allikaid analüüsiti iseseisvalt ja kriitiliselt ning enne avaldamist ei esitatud aruannet ühelegi riigiasutusele heakskiidu saamiseks. Sisult on tegemist pigem õigusteadusliku kui sotsioloogilise uurimusega, analüüsitud on seaduste rakendamist riigiasutuste poolt ning mitte niivõrd ühiskondlikke arusaamu ja väärtushinnanguid.

Aruanne on esimene inimõiguste keskuse poolt Eesti inimõiguste olukorra kohta koostatud üldaruanne. Aruande koostamisel on kasutatud avalikult kättesaadavat informatsiooni erinevatest allikatest, sh riigiasutuste aastaaruandeid, vabaühenduste ja rahvusvaheliste organisatsioonide aruandeid ja arvamusi ning IÕK enda kogutud materjale.

Aruande eesmärk on anda võimalikult ülevaatlik pilt Eestis inimõiguste valdkonnas toimunust 2007. aasta jooksul. Tausta selgitamiseks ja võrdlusteks on kohati esitatud informatsiooni ka varasemast ajast. Sisult on tegemist pigem õigusteadusliku kui sotsioloogilise uurimusega, analüüsitud on seaduste rakendamist riigiasutuste poolt ning mitte niivõrd ühiskondlikke arusaamu ja väärtushinnanguid.

Inimõigused oma olemuselt puutuvad kokku erinevate eluvaldkondadega, seetõttu kõikehaaravat ülevaadet ei ole võimalik teha. Igal aastal soovivad aruande koostajad valida ühe või kaks põhiteemat, mida käsitletakse detailsemalt kui teisi. 2007. aasta aruande juures olid nendeks sooline diskrimineerimine seoses sellega, et 2007. aasta oli kuulutatud võrdsete võimaluste aastaks ning olukord kinnipidamisasutustes, kuna need olid 2007. aastal nii Eesti kui rahvusvaheliste organisatsioonide erilise tähelepanu all.