Inimõiguste aruanne 2010 käsitles Eesti arengut pea kõigis Euroopa inimõiguste konventsioonis sisalduvates õigustes. Üksikutes valdkondades (nagu õigus elule või õigus abielluda) ei toimunud 2010. aastal märkimisväärseid muutusi ega suuremat arengut. Seetõttu puuduvad need peatükid ka aruandest.

2010. aasta jooksul Eestis inimõiguste vallas toimunut kirjeldatakse ja analüüsitakse, tuuakse nii positiivseid kui negatiivseid näiteid, kritiseeritakse, kuid antakse ka konkreetseid soovitusi vajakajäämiste kõrvaldamiseks. Kuigi igal peatükil on üks või mitu autorit, on aruande teemasid püütud kajastada nii, et lugeja saaks tervikliku ülevaate Eestis inimõiguste valdkonnas toimuvast.

Peamised probleemid inimõiguste vallas on Eestis on järgmised:

  • Valitsuse tegevus koduvägivalla vastu võitlemisel ei ole olnud piisav. Näiteks ei ole seda eraldi sättena Eesti karistusseadustikus (KarS), mistõttu puuduvad põhjalikud andmed ja statistika juhtumite kohta. Puudub laiaulatuslik analüüs ohvritele mõeldud kaitsemehhanismide tõhususe osas.
  • Kriminaaljuhtumite menetlus on liiga pikk. Endiselt on probleemne ka riigi õigusabi süsteem.
  • KarS vaenu õhutamise säte on oma tänases sõnastuses liialt kitsas. See nõuab isiku süüdi mõistmiseks reaalse ohu tõestamist ohvri elule või tervisele. See ebamõistlikult kõrge künnis teeb antud sätte kasutuks.
  • Võrdse kohtlemise seadusel pole olnud loodetud mõju. Seda inimeste vähese õigusteadlikkuse ning Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku piiratud rahaliste ressursside tõttu. Voliniku rahastamist ja asjaomaste valitsusväliste organisatsioonide osatähtsust tuleks suurendada.
  • Valimiste eelse välireklaami keeld tuleks üle vaadata ning leida põhjalikum lahendus.
  • Vangide valimisõiguse piirang tuleks üle vaadata ja asendada Strasbourgi kohtule sobivate kriteeriumitega.
  • Vene rahvusvähemuste temaatikale tuleks läheneda kodanikukeskselt ja objektiivsemalt, liikudes liialt eesti keele õppimise kesksest poliitikast edasi väärtuste-kesksele poliitikale. Eesti ja vene kogukonna vahel on endiselt suur majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline eraldatus ning paranemisemärke ei ole. Positiivne samm on Õiguskantsleri ettepaneku muuta kodakondsuse seadust selliselt, et pikaajaliselt Eestis elanud kodakondsuseta inimeste lapsed, kes on Eestis sündinud, saavad kodakondsuse vaikimisi.
  • LGBT (lesbi, gei, bi, trans) inimesed ei saa abielluda ega registreerida oma partnerlust. Parendades punkte 3 ja 4, aitaks see kaasa ka LGBT inimeste olukorra parendamisele.
  • Varjupaigataotlejate ja pagulaste praegune asukoht on Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus, mis asub Tallinnast 220 km kaugusel Vene piiri äärses metsas. Lisaks sellele raskendab abi andmist varjupaiga taotlejatele ka ebapiisav keskuse rahastamine.
Fail:

Aruande eesmärk oli anda valdkonniti ülevaatlik pilt Eestis inimõiguste kaitse alal toimunust 2008. ja 2009. aasta jooksul. Autorid valisid konkreetsed teemad, mida käsitleti suurema tähelepanuga. 2008. ja 2009. aasta aruande juures olid nendeks karistusjärgne kinnipidamine, samasooliste partnerlussuhted ning võrdne kohtlemine. Mõne teema valisid autorid ka sooviga juhtida tähelepanu olukorrale, mida varem Eestis laialdaselt tõstatatud ei ole. Sellest lähtuvalt vaadeldakse süvitsi näiteks asendusteenistust kaitseväeteenistuse alternatiivina ning inimõiguste omavahelise vastuolu käsitlemist konkreetse näite taustal.

Aruande koostamisel on kasutatud avalikult kättesaadavat informatsiooni erinevatest allikatest, sh riigiasutuste aastaaruandeid, vabaühenduste ja rahvusvaheliste organisatsioonide aruandeid ja arvamusi ning IÕK enda kogutud materjale. Allikaid analüüsiti iseseisvalt ja kriitiliselt ning enne avaldamist ei esitatud aruannet ühelegi riigiasutusele heakskiidu saamiseks. Sisult on tegemist pigem õigusteadusliku kui sotsioloogilise uurimusega, analüüsitud on seaduste rakendamist riigiasutuste poolt ning mitte niivõrd ühiskondlikke arusaamu ja väärtushinnanguid.

Aruanne on esimene inimõiguste keskuse poolt Eesti inimõiguste olukorra kohta koostatud üldaruanne. Aruande koostamisel on kasutatud avalikult kättesaadavat informatsiooni erinevatest allikatest, sh riigiasutuste aastaaruandeid, vabaühenduste ja rahvusvaheliste organisatsioonide aruandeid ja arvamusi ning IÕK enda kogutud materjale.

Aruande eesmärk on anda võimalikult ülevaatlik pilt Eestis inimõiguste valdkonnas toimunust 2007. aasta jooksul. Tausta selgitamiseks ja võrdlusteks on kohati esitatud informatsiooni ka varasemast ajast. Sisult on tegemist pigem õigusteadusliku kui sotsioloogilise uurimusega, analüüsitud on seaduste rakendamist riigiasutuste poolt ning mitte niivõrd ühiskondlikke arusaamu ja väärtushinnanguid.

Inimõigused oma olemuselt puutuvad kokku erinevate eluvaldkondadega, seetõttu kõikehaaravat ülevaadet ei ole võimalik teha. Igal aastal soovivad aruande koostajad valida ühe või kaks põhiteemat, mida käsitletakse detailsemalt kui teisi. 2007. aasta aruande juures olid nendeks sooline diskrimineerimine seoses sellega, et 2007. aasta oli kuulutatud võrdsete võimaluste aastaks ning olukord kinnipidamisasutustes, kuna need olid 2007. aastal nii Eesti kui rahvusvaheliste organisatsioonide erilise tähelepanu all.