Kogunemis- ja ühinemisvabadus on lähedased mõisted, mis on kaitstud Eesti Vabariigi põhiseaduses, et igaüks saaks tulla rahumeelselt kokku, koosolekuid pidada ja ühinguid moodustada. Laiemalt tähendavad need põhiõigused ka võimalusi oma huvide eest seista ja poliitikas kaasa rääkida, tagades demokraatiale vajalikku pluralismi.[1]

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Peamised sündmused on aruandeperioodil toimunud poliitilise konkurentsi elavdamisel, millele andis lisatõuke 2013. aasta Rahvakogu. 2014. aasta jaanuaris jõustunud seadusemuudatustega[2] tuhandelt kaks korda vähendatud liikmete alampiir tõi poliitilisele maastikule kaks uut parteid – paljus Isamaa ja Res Publica Liidust lahkunute baasil loodud Eesti Vabaerakond, ning Reformierakonnast väljavisatud Kristiina Ojulandi juhitav Rahva Ühtsuse Erakond (RÜE).[3]

2015. aasta valimistel pääses Vabaerakond ligi üheksa protsendi häältega parlamenti.[4] RÜE ning varem Riigikokku saanud Erakond Eestimaa Rohelised jäid vastavalt 0,4 ja 0,9 protsendiga välja. See-eest naasis võimsalt Rahvaliidu riismetest loodud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, saades 8,1 protsendiga häältest seitse kohta. Seega on eelmise koosseisu nelja erakonna asemel parlamendis neid taas kuus, ning vahepeal kartellierakondade nime saanud nähtus hõrenemas.

Riigikogu uue koosseisuga jõustusid 2015. aastal ka erakonnaseaduse sätted riigieelarveliste eraldiste kohta. Kui varem said valimiskünnise alla jäänud erakonnad maksumaksja toetust ühe või nelja protsendi häälte kogumisel vastavalt 9578 ja 15 978 eurot, siis nüüd saab 2-3% häältega 30 000, 3-4% häältega 60 000 ja 4-5% häältega 100 000 eurot aastas.

Parteide elu pole siiski lihtsamaks läinud, kuna üha aktiivsem erakondade rahastamise järelevalve komisjon (ERJK) on võtnud julgemalt ette seaduse piirimail toimetajad. Näiteks tehti mitmeid ettekirjutusi Tallinnas ja Valgas maksumaksja raha valimisreklaamiks kasutamise kohta. Asjad on enamasti kohtusse viidud, vaidlused käivad.[5] Muuhulgas analüüsis ERJK pärast valimisi, kas SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) tegevus valimiste eel kvalifitseerub keelatud annetusena, kuna ühing tootis ja levitas kindlaid kandidaate soovitavaid materjale.[6] Selline praktika on ka vabaühenduse poolt Eestis esmakordne.

Seadusandlikud arengusuunad

2014. aasta märtsis sai seaduseks veel üks Rahvakogu ettepanek, mille järgi on parlament kohustatud menetlema nõuetele vastavaid vähemalt 1000 allkirjaga kollektiivseid pöördumisi.[7] Võimalust kasutati pooleteise aasta jooksul loetud kordadel, ühe takistusena püsis ilmselt mugava digiallkirjastamise võimaluse puudumine.

2014. aasta 1. juulil jõustus lõpuks uus korrakaitseseadus, mis sisaldab ka avalike koosolekute korraldamise sätteid.[8] Lähemalt on pikalt ettevalmistatud ja jõustumist oodanud seadusest kirjutatud 2011. ja 2013. aasta inimõiguste aruannetes.

2015. aastal jõustus pärast aastatepikkuseid debatte üksjagu muudetud tulumaksuseaduse § 11, misjärel on vabaühendustele tulumaksusoodustuse taotlemine mõnevõrra selgem ja kindlasti kiirem ja vähem bürokraatlik.[9] Seaduses täpsustati veel mitmeid seni hämaraid alasid vabatahtlike staatuse kohta, nende hulgas teisele juriidilisele isikule põhikirjalise eesmärgi täitmise käigus üle antava vara kohta, mis on nüüd selgemalt maksuvaba. Samas vähendas ametisseasunud valitsus lubaduste täitmiseks veelgi eraisikutelt mahaarvamiste lage maksustatavatest tuludest (1920-lt eurolt 1200 peale).[10] Füüsiliste isikute annetama motiveerimine on maksupoliitikas seega miinimumini viidud.

Kohtupraktika

2014. aastal tegi Riigikohtu tsiviilkolleegium mõneti ootamatu, aga loogilise lahendi, kuna keegi polnud mitukümmend aastat vaidlustanud seda, kuidas tõlgendada mittetulundusühingute seaduse nõuet, et ühingu nimi peab sisaldama isikute ühendusele viitavat täiendit.[11] Kaebaja kasutas täiendina lühendit MTÜ, mida maakohtu registriosakond ega ringkonnakohus sobivaks ei pidanud. Riigikohus aga leidis, et kuigi erinevalt äriseadustikust ei sätesta mittetulundusühingute seadus lühendite kasutamist nimeosana, pole niisugune tõlgendus ka välistatud. Lühend MTÜ esineb kolleegiumi hinnangul nii õigekeelsussõnaraamatus kui ka tavakäibes, järelikult viitab see isikute ühendusele ja on lubatav.

2015. aasa mais tegi Riigikohtu halduskolleegium esimese sisulise lahendi tulumaksuseaduse § 11 mõistmiseks, ehk „avaliku huvi“ ja „heategevuslikkuse“ tähenduse kohta.[12] Otsusega tühistati Arstide Täienduskoolituse Fondi kustutamine tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühingute nimekirjast, mis võib soodustustele tee avada ka teistele seni ärilisena tundunud ühingutele. Seda nii tervishoius kui teistes eluvaldkondades, millele langeb põhiseaduse kaitse.

Õiguskantsleri taotlusel[13] leidis Riigikohus 2015. aasta märtsis, et toetusstreigi etteteatamise kolmepäevane aeg pole seaduslik.[14] Teema on päevakorras olnud juba aastaid (vt „Inimõiguste aruanne 2013“) ning kuigi põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium andis parlamendile neli kuud, et kollektiivse töötüli lahendamise seaduse § 18 lg 3 põhiseadusega vastavusse viia, seda ei tehtud. Nõnda puudub 2015. aasta juulist etteteatamise tähtaeg sätte kehtetuks tunnistamise järel sootuks.

Statistika ja uuringud

Tähelepanu all oleva perioodi jooksul ilmus mitmeid uuringuraporteid: Tallinna Ülikool avalikustas iga viie aasta tagant tehtava uuringu kodanikualgatuse institutsionaliseerumisest,[15] Linnalabor koos Kodukandiga analüüsis kogukondade hetkeseisu,[16] Praxis uuris taas vabatahtlikus tegevuses osalemist.[17]

Kõik need raportid, koos esmakordse majandusaasta aruannete analüüsiga, koondas Vabaühenduste Liit EMSL ülevaateks kodanikuühiskonna hetkeseisust.[18] Avanenud pilt näitas nii seisakut kui ka selget langust paljudes olulistes näitajates: kümne aastaga on kaks korda langenud MTÜde liikmete keskmine arv, ning kolm korda aktiivsete liikmete arv. Poolte MTÜde sissetulek aastas on alla 5500 euro, veerandi sissetulek aastas on üle 11 000 euro. Pooltel MTÜdel on kuni kaks töötajat, neljal protsendil on üle kolme töötaja, juhatusele maksab tasu u 1000 ühingut. Ehk on kuni 10 000 eeldatavasti avalikes huvides tegutsevast registrisse kantud ühingust tegusaid ilmselt vaid tuhat-paar.

Üheselt ei saa siiski väita, et kodanikuaktiivsus langeb, aga institutsionaliseeritud kujul küll. Võib siiski eeldada, et kodanikud on tegusamad rohkem ühekordsetes ja mitteformaalsetes võrgustikes.

Seisakut täheldati ka Freedom House’i 2014. aasta aruandes, mille järgi on Eesti tugeva demokraatiaga riik, postkommunistlike riikide hulgas teisel kohal, pärast Sloveeniat.[19] Eesti püsib aga ligi kümme aastat samal tasemel ning kitsaskohtadeks on valitsemise demokraatlikkuse tase ning korruptsioon. Demokraatiareiting on langenud paljudel riikidel kogu maailmas, mis pole samas vabandus, kui demokraatiaga ei tegeleta, leidsid autorid.[20]

Hea praktika

2015. aasta septembris käivitas Teeme Ära Sihtasutus koos Väitlusseltsi ja mitme teise partneriga EMP Vabaühenduste fondi toel uue kogukondliku e-otsustamise platvormi Citizen OS, mis laseb igaühel arutelusid algatada, neis osaleda ja otsused digitaalselt allkirjastada.[21] Keskkond avab uusi võimalusi nii ülalmainitud petitsiooniõiguste kasutamiseks kui loodetavasti ka MTÜ üldkoosoleku protokolli ja osalejate nimekirja mugavamaks allkirjastamiseks. Viimane on nimelt siiani kohustuslik registrile esitatava kandeavalduse juures.

2014. aasta juunis kiitis valitsus heaks üleilmse avatud valitsemise partnerluse algatuse Eesti tegevuskava.[22] Riigijuhtimise kvaliteedi tõstmiseks nähakse ette tegevusi kaasamiseks, läbipaistvuseks, ning avalike teenuste arendamist, ent 2015. aasta septembris avaldatud vahearuanne veel olulist edenemist ei näidanud.[23] Õigupoolest on ebapiisav tegevuskava rahastus ja hüppelist muutust ei maksa oodatagi.

Olulisemad avalikud arutelud

2014. aasta suuremaid avalikke katsumusi vabakonnale ja valitsusele oli töövõimereform, kus puuetega inimeste organisatsioonide proteste küll ei kuulatud, ent valitsus lükkas lõpuks ise reformiplaani edasi. Mitmed puuetega inimeste eestkõnelejad kandideerisid aga sama hooga parlamenti.

Eraldi arutelu käis enne valimisi parlamendi enda avatuse ja kaasamise üle, kus avalikkuse pahameel peatas mõned suletusest kantud ideed (komisjoni istungite salvestiste hävitamine), aga uus koosseis pole teemat veel üles võtnud.[24]

Nii 2014. kui ka 2015. aastat ilmestasid ühiskonda äärmiselt polariseerivad debatid põhiõigustest ja demokraatiast laiemaltki: esmalt kooseluseaduse ning järgmisena pagulaste vastuvõtmise küsimus. Mõlemal puhul moodustusid nii erakondadest kui ka vabaühendustest oma lepitamatud leerid, ja võib eeldada, et suurenes ühiskonnaliikmete usaldamatus nii oma kaaskodanike, vabaühenduste kui ka avaliku võimu suhtes.

Mõlemal puhul oleks põhjendatud, ent liiga lihtne teha etteheiteid vähesele ja hilisele valitsuskommunikatsioonile. Huvitavam ja loodetavasti tulevikus lähemat uurimist leidev on küsimus, miks ikkagi väga väikese hulga inimeste õiguste tagamine tekitas ühiskonnas niivõrd palju kirgi ja vihakõnet.

Trend

Kas juba trendiks, aga ehk teenäitajaiks võib pidada kaht juhtumit annetustega seoses. Nimetatud avalike arutelude käigus kerkis teinegi huvitav küsimus vabaühenduste vastutavusest: kui läbipaistev ja avalik peab olema eraalgatuslik kodanikuorganisatsioon? Konkreetseks näiteks sai 2014. aastal Varro Vooglaiu juhitud igas mõttes ülimalt edukas SAPTK, kes keeldus avalikustamast endale annetanute nimesid.[25]

Samal teemal tegi annetamise valdkonnas tavatu käigu Swedbank, kes 2014. aasta lõpus vabandas avalikult ning küsis tagasi Aadu Luukase fondile annetatud 5000 eurot, kui selgus, et Luukase missioonipreemia sai seesama SAPTK, kes ei kanna Rootsi panga väärtusi, milleks on muuhulgas võrdsed võimalused ja mittediskrimineerimine.

Ehkki suuremaid skandaale annetamise vallas pole aastaid olnud, pani Vabaühenduste liit EMSL 2014. aastal kokku annetuste kogumise hea tava,[26] millega liitumist eeldab juba näiteks ka Swedbank oma annetuskeskkonda kandideerijailt.

Soovitused

Kui ka seisma jäänud ühinguõiguse kodifitseerimise projekti[27] plaanitud mahus ei tule, ei saa õiguskeskkonna parandamine piirduda vaid konkurentsivõimelise ärikeskkonnaga, mille juhtgrupp 2015. aastal kokku kutsuti.[28] Mittetulundusühinguid ja sihtasutusi puudutavad seadused on muutunud võrreldes äriseadustikuga aeglasemalt ja on seetõttu osaliselt ajale jalgu jäänud. Täheldada võib ka ülereguleeritust ning tarbetut bürokraatiat – nii ühingu siseasjade korraldamise reguleerimisel kui ka registriosakondadega suhtlemisel.

Läbipaistvuse nimel ja bürokraatia ning korruptsiooniohu vähendamiseks tuleb aktiivsemalt utsitada valitsussektorit vabaühenduste rahastamise juhendmaterjali rakendama.[29]

 


[1] Kask, O. jt. PS § 47, 48. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2012.

[2] Erakonnaseadus. RT I, 05.02.2014, 1.

[3] https://ariregister.rik.ee/erakonnad.py (30.09.2015).

[4] http://rk2015.vvk.ee/voting-results.html (30.09.2015).

[5] http://www.erjk.ee/et/dokumendiregister/otsused-ja-ettekirjutused (30.09.2015).

[6] Jaakson, T. „Komisjon: SAPTK-i voldikute näol oli tegu valimisreklaami ja keelatud annetusega“. AK 18.03.2015.

[7] Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus. RT I, 01.04.2014, 1.

[8] Korrakaitseseadus. RT I, 13.03.2014, 4.

[9] Tulumaksuseadus. RT I, 11.07.2014, 5.

[10] Tulumaksuseadus. RT I, 30.06.2015, 1.

[11] RKTsKm 3-2-1-47-14.

[12] RKHKo 3-3-1-10-15.

[13] Toetusstreigist ette teatamise tähtaeg. Õiguskantsleri taotlus nr 15, 05.11.2015.

[14] RKPSJKo 3-4-1-49-14.

[15] Rikman, E. jt. „Kodanikualgatuse institutsionaliseerumine Eestis 2014″, Tallinna Ülikool. 2014.

[16] Vihma, P., Lippus, M. „Uuringuraport “Eesti kogukondade hetkeseis“. Linnalabor, Kodukant. 2014.

[17] Uus, M., Hinsberg, H., Mänd, T., Batueva, V. Vabatahtlikus tegevuses osalemine Eestis 2013. Poliit.

[18] Kübar, U., Rammo A. „23 küsimust Eesti vabakonna kohta“. Hea Kodanik 5 (63). EMSL. 2014.

[19] „Nations in Transit.” Freedom House. 2015.

[20] Vinni, R. „Eesti demokraatia areng tammub paigal“. Vikerraadio päevakommentaar. 21.08.15.

[21] https://citizenos.com (30.09.2015).

[22] Avatud Valitsemise Partnerlus. Riigikantselei. https://riigikantselei.ee/et/avatud-valitsemise-partnerlus (30.09.2015).

[23] „Eesti tegevuskava avatud valitsemise partnerluses osalemisel. Tegevuskava täitmise vahearuanne“. Riigikantselei. 2015.

[24] Avatud valitsemise partnerluse ümarlaua pöördumine Riigikogule. 23.01.15.

[25] Kübar, U. „Hooplevate ja salatsevate annetajate vahel“. Vikerraadio päevakommentaar. 1.08.2014. http://uudised.err.ee/v/arvamus/acf67653-0374-44f1-8b30-2d8c8e268dd1.

[26] “Annetuste kogumise hea tava”. http://ngo.ee/annetamine (30.09.2015).

[27] Ühinguõiguse revisjoni ettevalmistamine. Justiitsministeerium. http://www.just.ee/et/eesmargid-tegevused/oiguspoliitika/parem-oigusloome/uhinguoiguse-revisjoni-ettevalmistamine (30.09.2015).

[28] http://adr.rik.ee/jm/dokument/4425340 (30.09.2015).

[29] Rahastamine. Siseministeerium. https://www.siseministeerium.ee/et/tegevusvaldkonnad/kodanikuuhiskond/rahastamine (30.09.2015).

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Sõnavabadus on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) 10. artiklis ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) paragrahvides 44–46. Sõnavabadus on oluline nii iseseisvalt kui teiste vabaduse teostamise ja demokraatia toimimise eeldusena ning sisaldab vabadust väljendada mõtteid ja levitada informatsiooni – kirjalikult, suuliselt, piltide kujul või muul viisil – ning õigust teavet saada. Sõnavabaduse alla kuuluvad meediat puudutavad seadused, ligipääs teabele ja andmekaitse. Sõnavabadust saab teatud olukordades ja teatud tingimustel piirata teiste õiguste (näiteks privaatsuse) kaitseks, julgeolekukaalutlustel, vihakõne piiramiseks või muudel põhjustel nagu ringhäälingu litsentseerimine.

Ka 2014. ja 2015. aasta kohta võib väita, et sõnavabaduse olukord Eestis on üldiselt hea ja on seda olnud juba pikemat aega, mis tähendab et sõnavabaduse seisund on piisavalt stabiilne. Eesti meediamaastik on väikese riigi kohta kaunis mitmekesine. Internetimeediat tarbitakse palju. Poliitilist survet meediale on rahvusvahelises võrdluses vähe. See ei tähenda, et ei oleks probleeme – mida ka varasematel aastatel inimõiguste raportis on kajastatud. Osalt on need seotud probleemidega teistel aladel, nagu näiteks diskrimineerimine, poliitiliste parteide tegevuse läbipaistvus või maksumaksja raha kulutamine poliitiliseks propagandaks. Käesoleval perioodil on olnud eri teemadel (kooseluseadus ja pagulased) emotsionaalseid ja tihti teravaid debatte, mis on näidanud sõnavabaduse võimalikke negatiivseid tagajärgi, kui seadusandlus, näiteks vihakõne kohta, on puudulik.

2014. aastal äratas teatud rahvusvahelist tähelepanu tõik, et Eesti vahistas itaalia ajakirjaniku (endise Euroopa parlamendi saadiku), kellel on riiki sisenemise keeld, kuna teda kahtlustatakse riigivastase, Kremli-meelse  tegevuse eest. Samal põhjusel vahistati ka paar vene ajakirjanikku . Muret tekitas üldiselt suurenenud propaganda vene meedias, mis oli osalt otseselt suunatud Eestis elavale venekeelsele elanikkonnale. Euroopa Liidu (EL) tasemel arutatakse kas ja kuidas saaks EL toetada korrektset venekeelset meediat ja erapoolseid uudiseid Euroopas ja Venemaal. Siinjuures on oluline venekeelse kanali loomine Eesti Rahvusringhäälingu juurde. Kanal alustab saateid 2015. aasta 28. septembril.

Oluline sündmus, mida kajastati eelmises raportis ja mis oli aktuaalne ka 2014. ja 2015. aastal, oli Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsus kaasuses Delfi vs. Eesti Vabariik.[1] Kaasuse lõplik lahendus tuli 2015. aasta 16. juunil, kui suurkogu kinnitas EIK esimese otsuse, milles Eesti mõisteti õigeks.

Seadusandlikud arengusuunad

2015. aasta veebruaris kuulutati välja hasartmänguseaduse, meediateenuste seaduse ja reklaamiseaduse muutmise seadus. Peamiselt tegeleb seadusemuudatus mängija kaitsega ja puudutab meediat ainult seoses audiovisuaalses meedias avaldatavate sponsorteadetega.

Tehnilise Järelevalve Amet võttis 2013. aasta seadusemuudatusega üle võtnud Kultuuriministeeriumi ülesanded meedia alal. Muudatused meediateenuste seaduses jõustusid 2014. aastal. Üldiselt on uus süsteem kooskõlas Euroopa normidega, kuna kommunikatsiooni regulatsioon peaks hea Euroopas kehtiva tava kohaselt olema pigem sõltumatu ameti kui ministeeriumi vastutusalas.

Vaenu õhutamise vastaste paragrahvide muudatusi (eesmärgiga viia regulatsioon paremini kooskõlla Euroopa Liidu Nõukogu rassismi ja ksenofoobia vastase raamotsusega), mida viimased paar aastat on arutatud muuhulgas Justiitsministeeriumi poolt korraldatud ümarlaudadel, ei võetud ka 2014. aastal ja siiamaani 2015. aastal vastu. Paragrahv muudeti ainult selles ulatuses, et kuritegelikud ühendused ei ole enam eraldi nimetatud. 2015. aasta suvel kerkis vaenu õhutamine veelgi teravamalt poliitilise tähelepanu alla, seoses pagulasdebatiga. Eriti internetimeedias oli mitmed sõnumeid, mis paljude Euroopa riikide aktsepteeritud põhimõtete kohaselt hinnates ületasid selgelt keelatud vihakõne piiri. Septembri alguses ütles näiteks Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees, et vihakõne eest tuleks ette näha karistus kuid peaprokurör pidas vajalikuks vaadata üle kehtivad seadused.[2]

Juba 2014. aasta suvel arutati vihakõne debatis, et seadustes defineeritud avaliku ruumi mõiste peaks ümber hindama, et selgitada kas see saaks sisaldada ka internetti. Praegune justiitsminister Reinsalu mainis 2015. aasta septembris, et varem ettevalmistatud seaduseelnõu tuleks uuesti üle vaadata ja eri ringkondadega läbi arutada. Samas on ta väitnud, et sallivust on raske kriminaalõiguslikult konstrueerida.[3] Seega on lootust, et vajalikud seadusemuudatused võetakse menetlusse, kuid hetkel ei ole võimalik ütelda, millal see võiks aset leida.

Kohtupraktika

Riigikohus ei ole sõnavabaduse teemal 2014. aastal ühtegi põhiseaduse järelevalve asja otsustanud. Teatud seos teemaga on õiguskantsleri poolt algatatud 2014. aasta 20. märtsi otsusel kohtuasjas 3-4-1-42-13.[4] Riigikohus otsustas tunnistada kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 251 lg 2 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei näe ette tõhusat kontrollisüsteemi teatud jälitustoimingute põhjendatusega seoses. Kohtuasi on seotud sõnavabadusega selles aspektis, mis tegeleb teabele ligipääsuga. Kohus märgib, et: „Jälitustoimingutega töötleb riik isikuandmeid, tehes seda enamasti andmesubjekti eest salaja ehk varjates isiku eest nii andmete töötlemise fakti kui ka selle sisu“.[5] Kuigi see on olukorras vältimatu ei tohi see tähendada isiku kaitseks sätestatud reeglite puudumist. Õiguste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiõiguse iga riive peab vastama põhiseaduse kõigile normidele, olema nii formaalselt kui ka materiaalselt põhiseadusega kooskõlas.

Riigikohtu tsiviilkolleegium otsustas 25. mail 2015. aastal kohtuasjas 3-2-1-55-15 Eerik-Niiles Krossi hagi suhtes Äripäeva vastu.[6] Hagi tegeles ebaõigete andmete ümberlükkamise või väärtushinnangute avaldamise õigusvastasuse tuvastamise ja mittevaralise kahju hüvitamisega.  Riigikohus nõustus Maakohtuga, kuid muutis teatud määral põhjendust. Huvi pakub Riigikohtu hinnang, et hagi saab tagada ka juhul, kui väidete/väärtushinnangute avaldamisega on hageja mainele juba olulist kahju tekitatud ja kujundatud avalikkuses negatiivne arvamus. Kohus kirjutab, et kui isiku kohta on avaldatud ebaõigeid väiteid või ebakohaseid väärtushinnanguid, on võimalik keelata kostjal kuni kohtuotsuse tegemiseni sääraste väidete avaldamine, et vältida kahju suurendamist. Samas toonitab kohus, et selline tulevikku suunatud sõnavabaduse piiramine  peab olema võimalik vaid erandjuhul.[7]

Teine otsus siin käsitletaval teemal Riigikohtu tsiviilkolleegiumist tehti 18. veebruaril 2015. aastal kohtuasjas 3-2-1-159-14,[8] milles tühistati Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja saadeti asi uuele läbivaatamisele. Hageja Oleg Kozlov, kes kannab eluaegset vanglakaristust väitis, et Kanal 2 oma 26. aprilli 2013. aasta telesaates „Eluaegsed“, alandas tema väärikust ning riivas perekonna- ja eraelu puutumatust. Hageja väitel oli saade ühepoolne ning äärmiselt negatiivne. Riigikohtus oli peamiselt tegemist hageja kahjunõudega. Kohus mainib, et isiku au teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, kui väärtushinnang on ebakohane, mis võib olla tingitud selle põhjendamatusest või väljendusviisist.

Delfi kaasus EIK-s, millest eelmise aasta aruandes pikemalt juttu oli, püsis jätkuvalt päevakorras. Nimelt kaevati Inimõiguste Kohtu otsus – mis toetas Eesti kohtute otsust, et Delfi vastutas interneti postituste eest – edasi kohtu suurkogusse. See on kaunis ebatavaline meede, mida kasutatakse siis, kui kohtu otsus kehtestab olulise pretsedendi. Delfi kaasus on oluline, kuna on esimene rahvusvaheline kohtuotsus internetikommentaaride kohta. Otsus[9] tehti juunis 2015. aastal ja suurkogu kinnitas EIK (ja seega ka eesti) otsuse.

Statistika ja uuringud

Lisaks seadustele ja kohtusüsteemile on Eestis eneseregulatsioonil põhinev süsteem. Kaebusi saab esitada Avaliku Sõna Nõukogule või Pressinõukogule. Trükimeediale lisaks osalevad süsteemis ka mõned ringhäälingu kanalid ning internetimeedia (Delfi). Kaebuste arv püsib aastast aastasse sarnane. 2014. aastal tehti 51 kaebust ja 43 otsust (2013. aastal vastavalt 56 ja 52). Kuni 2015. aasta  30. juunini oli esitatud kaebusi 34. Ka õigeksmõistvate ja taunivate otsuste vahekord püsib enam-vähem sama: 2014. aastal oli 21 õigeksmõistvat ja 22 taunivat otsust, 2015. aastal siiani 13 õigeksmõistvat ja 17 taunivat  otsust (2013. aastal: 25 ja 27). Ainuke veidi suurem erinevus eelnevate aastatega seisneb selles, et 2014. aastal oli 7 eelkokkulepet ja 2015. aastal siiani 3 Neid on varem olnud vähem või mitte üldse.[10] Vaadates eri aastate statistikat, võib väita, et süsteem on üldiselt hästi teada ja toimib. Avaliku Sõna Nõukogu tegeleb meedia eetiliste küsimustega ja menetleb sel alal kaebusi. 2015. aasta veebruaris ei olnud veel 2014. aasta statistika nende kodulehel saadaval. Aastal 2013 oli Avaliku Sõna Nõukogus kaebusi 30 – vabastavaid otsuseid 10 ja taunivaid 8.[11] Avaliku Sõna Nõukogu võimaldab teha meedia teemadel avalikke pöördumisi oma koduleheküljel. Üldiselt on inimesed teadlikud eneseregulatsiooni olemasolust ja organid tegelevad nendele esitatud juhtumitega ettenähtud viisil.

Arutelu privaatsuse kohta on jätkunud ka 2014. ja 2015. aastal. Inimõiguste instituut viis 2014. aastal läbi ulatusliku uuringu Eesti elanike vaadetest privaatsuse kohta, eriti sotsiaalmeediaga seoses.  Uuringut arutati inimõiguste konverentsil 2014. aasta detsembris. Uuring näitas, et inimesed panevad suurt rõhku isiku enda vastutusele moodsa meedia ja suhtlusvõrgustike kasutamisel.[12]

Hea praktika

Eesti seadusandlus ning eneseregulatsioon on Euroopas kehtivate reeglitega kooskõlas. Eestile omase hea praktikana võib jätkuvalt mainida e-riigi abil toimivat ligipääsu teabele. Rahvusvaheliselt tuntakse huvi selle vastu, et Eestis on inimestel lihtne internetist vaadata seda, kas erinevad asutused on nende andmeid vaadanud.

Olulisemad avalikud arutelud ja trend

2014. aastal tekitas Eesti ühiskonnas palju arutelu kooseluseadus, mille riigikogu oktoobris vastu võttis. Debatt oli kohati terav. Seadust on nimetatud taasiseseisvunud Eesti üheks kõige kirglikumalt menetletud seaduseks.[13] Meedia võimaldas väljendada erinevaid arvamusi ja kajastas üldiselt erinevaid vaatevinkleid professionaalselt. 2015. aastal on käsil veel teravam arutelu pagulaste teemal, nii meedias kui ka poliitilistes institutsioonides. Selles debatis on olnud mitmeid sõnavõtte, mis on olnud vihakõnele lähedased või ületanud neid piire, mis on suuremas osas Euroopa demokraatiates sätestatud. Peamine probleem on internetikommentaaridega. Internetikeskkonnas kasutatakse tihti väga toorest ja solvavat tooni. Vastuoluliste teemadega seoses on seda selgelt näha. Kuigi mitmed meediaväljaanded on loonud erinevaid süsteeme ebasobivate kommentaaride mahavõtmiseks ning üritavad suhtluskultuuri parandada, on siiski esinenud selgelt ebasobivaid kommentaare.

Peab meeles pidama, et sõnavabadus tähendab ka vabadust väljendada negatiivset ja isegi teatud määral ühiskonda lõhestavat infot, kui see ei ületa piiri ja ei lähe vaenu ja vägivalla õhutamiseni. Seega, terav debatt vastuolulistel teemadel võib küll tunduda negatiivne, kuid võib siiski ka olla märk sellest, et sõnavabadus toimib. Samas on säärane positiivne suhtumine vabasse meediasse võimalik ainult, kui siiski rakendatakse teatud piire. Parema suhtluskultuuri loomine on pikaajaline protsess, aga selles Eestis kahjuks erilisi edusamme näha ei ole. Lühiajalise lahendusena peaks looma reaalse võimaluse vägivallale õhutamist karistada.

Murettekitav trend käesoleval perioodil on suurenenud propaganda vene meedias. Seoses Krimmi okupatsiooniga Venemaa poolt ning Venemaa sõjalise tegevust ida-Ukrainas on meedia Venemaal muutunud aina propagandistlikumaks; sõltumatu meedia on piiratud, avalik kriitika valitsuse vastu on raskendatud. Teada on, et suur osa venekeelsest elanikkonnast tarbib suurelt osalt Venemaa meediat, mis tähendab, et nad elavad teisel meediamaastikul, kui enamik Eesti Vabariigi elanikkonnast ning saavad osa vene meedia propagandistlikust ning osalt vaenu ja vägivalda õhutavast toonist. Kuna propaganda on osalt suunatud just Eesti ja teiste Balti riikide vastu, on säärane meediaolukord muret tekitav, kuigi siiamaani ei ole suuremat mõju elanikkonnale märgata olnud.

Detsembris lühikest aega (kuni riigist lahkumiseni) vahistatud itaalia ajakirjaniku juhtum oli ka otseselt seotud Kremli propagandaga, kuna ajakirjanik on tuntud Kremli-meelsena ja teda kahtlustati selles, et ta tuli Eestisse vene mõjuoperatsioonides osalema. Ajakirjanik (kes on ka endine Euroopaparlamendi saadik) alustas 2015. aasta jaanuaris kohtuasja Eesti riigi vastu seoses sissesõidu keeluga.

Soovitus

Viimase paari aasta avalikud arutelud vastuolulistel teemadel, nagu kooseluseadus ning pagulased, on näidanud vajadust selgemate vihakõne reeglite järele. Soovitame lähemas tulevikus üle vaadata asjassepuutuvad seadused ning võtta menetlusse vajalikud seadusemuudatused.

 


[1] Delfi AS vs. Eesti. Kaebus 64569/09. 16.06.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-155105.

[2] „Palling: vihakõne pidamise eest tuleb ette näha karistus“. Postimees. 7.09.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/3319285/palling-vihakone-pidamise-eest-tuleb-ette-naha-karistus.

[3] „Reinsalu vihakõnest: sallivust on kriminaalõiguslikult väga raske konstrueerida“. ERR uudised. 8.09.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://uudised.err.ee/v/eesti/337c459a-39e1-4599-adf4-194131f93558/reinsalu-vihakonest-sallivust-on-kriminaaloiguslikult-vaga-raske-konstrueerida.

[4] Lahendid. Riigikohus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Kohtuotsus. Kohtuasja number 3-4-1-42-13. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222571298.

[5] Ibid. lõik 39.

[6] Lahendid. Riigikohus. Tsiviilkolleegium. Kohtumäärus. Kohtuasja number 3-2-1-55-15. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-55-15.

[7] Ibid. lõik 11.

[8] Lahendid. Riigikohus. Tsiviilkolleegium. Kohtuotsus. Kohtuasja number 3-2-1-159-14. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-159-14.

[9] Delfi AS vs. Eesti. Kaebus 64569/09. 16.06.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-155105.

[10] Statistika 2007–2015. Pressinõukogu. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.eall.ee/pressinoukogu/statistika.html. (Külastatud 11. septembril 2015).

[11] Statistika (2003–2013). Avaliku Sõna Nõukogu. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.asn.org.ee/statistika.html. (Külastatud 11. septembril 2015). Uuemad andmed puuduvad.

[12] Privaatsus inimõigusena ja igapäevatehnoloogiad. Inimõiguste Instituut. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.eihr.ee/privaatsus-inimoigusena-ja-igapaevatehnoloogiad/.

[13] Arvamus. „Allar Jõks ja Mart Luik: kõige vastuolulisema seaduse aasta“. Postimees. 17.02.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://pluss.postimees.ee/3095005/allar-joks-ja-mart-luik-koige-vastuolulisema-seaduse-aasta.

Pärast murdelist 2013. aastat on andmekaitse ja privaatsus olnud püsivalt aktuaalsed, selleteemalisi artikleid ja uudiseid on avaldatud rohkem kui eelneva kahe aasta jooksul kokku. Ka on mitmekordistunud andmekaitse inspektsiooni poole pöördumiste hulk.[1]  Eurobaromeetri 2014. aasta küsitluse tulemused[2] tõestasid, et hoolimata Snowdeni paljastustest ja näiteks FinSpy kliendibaasi avalikustamisest, on eestlased üldiselt digi- ja privaatsusküsimustes optimistlikud.

Kohtupraktika ja õiguslikud arengusuunad

Euroopa tasandil on aasta 2014 toonud kaks kaugeleulatuva mõjuga otsust, mis on Eestis saanud pigem tagasihoidliku tähelepanu osaliseks. Esimeseks neist on kahtlemata Euroopa Liidu kohtu otsus asjas Seitlinger ja Digital Rights Ireland,[3] milles kohus kuulutas andmete säilitamise direktiivi 2006/24/EÜ tagasiulatuvalt õigustühiseks. Kohtu argumentatsiooni võib lühidalt kokku võtta järgnevalt:

Andmete säilitamise direktiiv on kehtetu, kuna selles:

  • ei ole defineeritud raske kuritegevuse mõistet, muutes nii avaliku huvi kaitse ja põhiõiguse rikkumise proportsionaalsuse hindamise võimatuks;
  • ei kehtestanud kindlat korda, mille järgi andmete üleandmine luureasutustele peaks toimuma;
  • ei eristatud andmesubjekte, kelle suhtes esineb mõistlik kahtlus, nendest, kellel puudub igasugune side kuritegevusega;
  • ei nähtud andmesubjektidele ette piisavaid tagatisi ja õiguskaitsevahendeid andmete kuritarvitamise puhuks;
  • ettenähtud andmete säilitamise periood ei ole põhjendatud.

Andmete säilitamise direktiiv võeti Eesti õigusesse üle elektroonilise side seaduse (ESS) §-ga 1111 mis erinevalt direktiivist näeb ette kohustuse säilitada andmeid Eesti (või mõningatel juhtudel) Euroopa Liidu territooriumil. Muid lisatingimusi see ei sisalda. Euroopa riigid on reageerinud otsusele mitmel moel – 2015. aasta 1. septembri seisuga on kõrgeima astme kohtud[4] otsusest lähtuvalt andmete säilitamine põhiseadusvastaseks tunnistanud Austrias, Sloveenias, Slovakkias, Poolas, Rumeenias, Ühendkuningriigis, Bulgaarias, Belgias ning Hollandis. Eestis jõudis Õiguskantslerini taotlus hinnata ESS-i § 1111 põhiseaduspärasust ning majandus-, sise- ning justiitsministeeriumid on alustanud kehtiva regulatsiooni analüüsi. Vastusena laekunud taotlusele tunnistas õiguskantsler oma märgukirjas,[5] et ESS § 1111 ei ole põhiseaduse ja kehtivate rahvusvaheliste lepingutega vastuolus, kuna ka Digital Rights Ireland otsusest ei ilmne, et andmete kogumine ja säilitamine oma põhiolemuselt riivaks ebaproportsionaalselt isikute õigust austusele perekonna- ja eraelu vastu, küll aga nentis ta sarnaselt Euroopa Kohtule, et andmete säilitamise tingimused peaksid olema selgemini reguleeritud ning andmesubjektil peaks olema ligipääs õiguskaitsevahenditele.[6]

Andmete säilitamise direktiivi kehtetust on kasutatud argumendina kohtuasjas nr 3-1-1-51-14,[7] kus kaitsja väitel ei kuulu elektroonilise side metaandmete säilitamise tulemusena saadud informatsioon kriminaalmenetluses lubatavate tõendite hulka. Riigikohtu kriminaalkolleegium aga rõhutas samuti, et andmete säilitamine kui selline ei ole ebaproportsionaalne riive ning direktiivi kehtetus ei too vältimatult kaasa riigisisese regulatsiooni kehtetust, kuna direktiivi eesmärke silmas pidades on liikmesriigi seadusandjal riigisisese regulatsiooni kujundamisel teatud ulatuses kaalutlusõigus. Seega, ei toonud Digital Rights Ireland’i otsus kaasa kogutud tõendite kehtetust. Andmete säilitamise vajalikkus tõusis taas päevakorrale pärast 7. jaanuaril Pariisis aset leidnud Charlie Hebdo tulistamist.  Eestis aga keskendus järgnenud arutelu peamiselt multikulturalismile ning immigratsioonile.

Paljudes riikides, sealhulgas Eestis, on andmete säilitamine ainus instituut, mis põhimõtteliselt võimaldab julgeolekuasutustel defineerimata inimhulki varjatult jälgida. Järelevalvet julgeolekuasutuste tegevuse üle teostavad Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon ja – elektroonilise side seaduses ettenähtud mahus – ka Tehnilise Järelevalve Amet. Alates 2015. aasta 1. jaanuarist on õiguskantsleri pädevus teostamaks järelevalvet nende riigiasutuste üle, mis korraldavad telefonikõnede ja vestluste pealtkuulamist, kirjavahetuse jälgimist ning koguvad, töötlevad ja kasutavad isikuandmeid muul varjatud viisil, senisest selgemini reguleeritud.

Õiguskantsleri 2014-2015 aasta ülevaates seisab: „Õiguskantsleri kohuseks ongi leida sõltumatu institutsioonina tasakaalupunkt üksikisikute põhiõiguste ja -vabaduste ning riigi julgeoleku eest vastutavate asutuste vahel. Seejuures lähtub ta eeldusest, et inimesed ise pole nende õiguste võimalikust rikkumisest selles valdkonnas teadlikud ega saa end omal algatusel kaitsta. Järelikult peab õiguskantsleri järelevalve selles valdkonnas olema tõhus, süsteemne ja aktiivne, asetades end nende isikute olukorda, kelle õiguseid ja vabadusi on riivatud.“[8]Samas on teostatav järelevalve piiratud, kuna vastuvõetud seadusemuudatused ei anna õiguskantslerile ligipääsu riigisaladustele ega salastatud välisteabele.

Ka Riigikogu komisjonil ning Andmekaitse Inspektsioonil puudub ligipaas riigisaladusele, Andmekaitse Inspektsioon saab tutvuda asutusesisese informatsiooniga, millele juurdepääsu on piiratud vastavalt avaliku teabe seaduse  §-ga 35, kuid see teave ei puuduta julgeolekuasutuste töö sisulist poolt. Samuti on küsitav, kas Riigikogu komisjoni ekspertiis ja ressursid on sisulise järelevalve teostamiseks piisavad.  Tegelikkuses puudub Eestis hetkel objektiivne ja tõhus järelevalve selle üle, kas siinsed julgeolekuasutused lähtuvad oma tegevuses vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest.

Õiguskantsleri mandaat jälitustegevuse valdkonnas on seega alates 2015. aastast üheselt ning täpselt seadusega määratletud, kuid sisuliselt on kantsleril alati olnud pädevus kontrollida, et avalikke ülesandeid täitvad asutused, sealhulgas julgeolekuasutused, ja ametnikud ei rikuks inimeste põhiseadusest tulenevaid õigusi. Õiguskantsleri 2013. aastal esitatud taotluse alusel[9] tunnistas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20. märtsi 2014. aasta otsusega kohtuasjas nr 3-4-1-42-13[10] kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse §25¹ lg 2[11] põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei näe ette tõhusat kontrollisüsteemi enne 2013. aasta 1. jaanuari lõppenud jälitusloa alusel tehtud jälitustoimingust teavitamata jätmise jätkuva põhjendatuse üle. See on oluline lahend, kuna Riigikohus tõlgendab selles ülimalt aktuaalset küsimust, kas, mil määral ja millistel tingimustel on isikul õigus olla informeeritud tema suhtes toime pandud jälitustoimingutest.

Jälitustegevuse kontekstis isikutele ette nähtud õiguskaitsevahendid on pahatihti tühisõnalised, kuna isikud, keda on jälgitud, sellest midagi ei tea. Euroopa Inimõiguste Kohus on otsustes Klass[12], Ekimdzhiev[13], Weber ja Saravia[14] olnud seisukohal, et tagamaks igaühe juurdepääsu tõhusale õiguskaitsele, on oluline, et andmesubjekti informeeritakse toimunud jälitustegevusest niipea, kui see ei ohusta jälitustegevuse eesmärki. Seni on kohtupraktika võimaldanud mitmesugust tõlgendust, kuna samades otsustes on ühtlasi ka tunnistatud, et jälitustegevuse salajase olemuse tõttu ei saa kehtida privaatsuspõhiõigus ning õigus tõhusale õiguskaitsevahendile samas ulatuses, mis teistes eluvaldkondades. Eelmise aasta jälitusstatistika aruandest selgub, et 2014. aastal teavitasid jälitusasutused jälitustoimingutest 3282 isikut. Prokuratuur andis 2014. aastal jälitustoimingust teavitamise edasilükkamiseks 1500 luba. Prokuratuur taotles kohtult luba kokku 202 isiku teavitamise tähtaja pikendamiseks 58-l korral, kohus andis loa 56-le taotlusele, ühe taotluse jättis kohus rahuldamata, ühe rahuldas osaliselt. Kohtu loal lükkus edasi 201 isiku teavitamine.[15]

10. aprillil 2014 saatis Euroopa Inimõiguste Kohus Eestile argumentide esitamiseks kohtuasja Lüütsepp vs. Eesti,[16] mille esemeks on samuti jälitustegevusest teavitamine. Huvitatud kolmandate osapooltena avaldasid oma ühise seisukoha[17] Privacy International ja Article 19. Oma pöördumises toonitasid nad, et kohus peaks astuma sammu edasi ning tunnistama, et teavitamiskohustus on tänasel päeval jälitustegevuse proportsionaalsuse möödapääsmatuks tingimuseks, sõltumata muudest ettenähtud garantiidest, sealjuures rõhutatakse, et see kohustus ei saa olla absoluutne ning teavitamisega kaasnevaid riske tuleb iga üksikjuhtumi puhul hinnata.

Erinevatel andmetel kasutab Facebooki aktiivselt rohkem kui pool miljonit eestlast, mis tähendab, et nende andmeid säilitatakse nn Safe Harbour kokkuleppe alusel Ameerika Ühendriikide pinnal. Safe Harbour nägi ette, et sellega seotud USA ettevõtted tagavad andmete kaitse EL õigusega võrdsel tasemel, samas polnud kokkulepe siduv USA ameti-, sealhulgas luureasutustele. Seega sõltumata kokkuleppest, lähtusid ettevõtjad nagu Facebook andmete edastamisel nt NSA-le siiski siseriiklikust õigusest. Euroopa kodanike andmeid edastas Facebooki andmekeskustesse selle Iirimaal asuv tütarettevõte, samas puudus Iirimaa andmekaitse inspektor selle protsessi üle kontroll, kuna see oli Komisjoni poolt Safe Harbour-i raames heaks kiidetud. 6. oktoobril 2015, kuulutas Euroopa Kohus otsusega asjas Schrems vs Data Protection Commissioner[18] Safe Harbour-i kokkuleppe õigustühiseks, kuna tegelikkuses ei pakkunud see Euroopa Liidu kodanikele kaitset privaatsusriivete nagu NSA massjälitusprogrammid eest. Sarnaselt Digital Rights Ireland otsusega, kehtib ka see otsus tagasiulatuvalt, mis avab võimalusi huvitavaks kohtupraktikaks nii Euroopas kui ka USA-s.

Olulisemad avalikud arutelud

2014. aasta teine oluline Euroopa Kohtu otsus asjas Google Spain[19], tõi ka Eestis kaasa suhteliselt elava arutelu.  Euroopa Kohus nentis, et otsingumootoril on andmete kõrvaldamise kohustus. Isiku kohta otsingumootori abil tehtud päringute puhul kaaluvad õigus isikuandmete kaitsele ning eraelu puutumatusele üldjuhul üles nii otsingumootori haldaja majandushuvi kui ka üldsuse huvi teavet saada. Õigus olla unustatud on paeluv ja vastuoluline kontseptsioon nii õiguslikust, sotsioloogilisest kui ka kultuurilisest vaatenurgast, seega on ka arutelu selle umber olnud pigem teoreetiline ja hüpoteetiline, ning kohtupraktikat ega seadusemuudatusi ei ole Eestis järgnenud. Kuid otsusest lähtuvalt on ka eesti kodanikel õigus nõuda rahvusvahelistelt netioperaatoritelt enda kohta käiva informatsiooni kustutamist. Õigus olla unustatud sisaldub ka Euroopa andmekaitsereformi paketis. 2012. ja 2013. aastal on seda võrdlemisi kriitiliselt analüüsinud nii andmekaitse inspektsiooni[20] kui ka MTÜ Eesti Interneti Kogukonna juhid.[21] Nimelt on selles nähtud vahendit ajaloo ümberkirjutamiseks; sealjuures on näiteks Euroopa Võrgu- ja Infoturbeamet (ENISA) nentinud, et „õigust olla unustatud“ on peaaegu võimatu realiseerida. Samas annab õigus olla unustatud seni suhteliselt relvitule tavakodanikule mingigi kontrolli oma identiteedi üle küberruumis.

Meedias pälvis suurt tähelepanu FinFisheri juhtum. 2014. aasta augustis murdis tundmatu häkker sisse nuhkvara FinFisher tootja Gamma Internationali serveritesse ning lekitas saadud informatsiooni internetti.[22] Muuhulgas ilmnes, et Eesti on ostnud neli FinFisheri litsentsi. FinFisher-i nuhkvara on troojalane, mis võimaldab reaalajas jälgida nakatunud arvuti tegevust.[23]

Inimõiguslaste hulgas on Gamma Internationalil halb kuulsus – Privacy International esitas 2013. aastal Gamma Int. tegevuse peale kaebuse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioonile (OECD). 2015. aasta veebruaris tunnistas OECD, et kuna Gamma Internationali siseregulatsioonis puuduvad garantiid inimõiguste rikkumiste vastu, pole nuhkvara tootja käitunud heauskselt ning on eksinud ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete ning OECD vastutustundliku ettevõtluse suunisete vastu. FinFisheri[24] leket kommenteeris lakooniliselt Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni esimees Peep Aru, selgitades vaid, et komisjonil puuduvad andmed ebaseaduslikust jälitustegevusest ning et jälitustegevust kaitseb Eestis riigisaladus. Samal kuul kirjutas Eesti Päevaleht, et Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse (SMIT) endise töötaja andmetel kasutab SMIT-i juhtkond oma töötajate jälgimiseks ka FinSpy nuhkvara. Sellele järgnevalt algatas siseminister Hanno Pevkur erakorralise auditi, mille tulemusena nuhkvara kuritarvitamist tõestada ei suudetud.

Kokkuvõte

2014. aasta tõi endaga kaasa olulisi kohtulahendeid nii Euroopa kui ka Eesti tasandil, seisti silmitsi küsimustega, kas ja kui palju saab isik oma küberidentiteedi kujundamises kaasa mängida, kelle metaandmeid (ja millistel tingimustel) saab koguda, milline on proportsionaalne jälitustegevus infoühiskonnas. Samas valitseb olukord, kus tegelikkuses ei ole ühelgi asutusel – ei Andmekaitse Inspektsioonil, Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonil ega õiguskantsleril – piisavaid volitusi kontrollimaks julgeolekuasutuste tegevust. Sellises olukorras, kus efektiivne järelevalve sisuliselt puudub, on iseäranis oluline, ei isikuid nende suhtes toime pandud jälitustegevusest selle lõppedes informeeritaks. Riigikohus on samuti avaldanud seisukoha, et teavitamiskohustus on oluline privaatsusõiguse garantii, sõltumata jälitustegevuse toimumise aastast.

Soovitused

  • Laiendada õiguskantsleri ja/või andmekaitse inspektsiooni volitusi julgeolekuasutuste üle järelevalve teostamisel või asutada spetsiaalne sõltumatu ekspertidest koosnev järelevalveorgan.
  • Vaadata kriitiliselt üle elektroonilise side metaandmete säilitamise kord.
  • Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonil algatada uurimine nuhkvara litsentside ostmise ning kasutamise asjus.

[1] Postimees. Andmekaitsesse pöördumine on paari aastaga viiekordistunud. 16. juuni 2014.

[2]Eurobarometer, Special Survey on Safer Internet. Arvutivõrgus kättesaadav: http://open-data.europa.eu/et/data/dataset/S490_64_4_EBS250.

[3] Euroopa Kohus, otsus ühendatud kohtuasjades C-293/12 and C-594/12, Digital Rights Ireland and Seitlinger ja teised, 8.aprill 2014.

[4] Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (FRA). Aastaaruanne 2014. Ptk 5.2. Luksemburg. 2015.

[5]Seisukoht vastuolu puudumise kohta. Õiguskantsler. Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_vastuolu_mittetuvastamise_kohta_elektroonilise_side_andmete_kogumine_sideettevotete_poolt.pdf.

[6] Vt ka Õiguskantsler. Aastaülevaade 2014-2015. Sideandmete kogumine vs. eraelu kaitse. Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/ylevaade2015/andmekorje.

[7] Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-51-14. 23. veebruar 2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.nc.ee/?id=11&tekst=222577237.

[8] Õiguskantsler. Aastaülevaade 2014-2015. Põhiõigused- ja vabadused isikuandmete varjatud töötlemisel. Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/ylevaade2015/julgeolekuasutused.

[9] Vt Õigus austusele perekonna- ja eraelu vastu. Inimõigused Eestis 2013.

[10] Kohtuasi nr 3-4-1-42-13. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222571298.

[11] Kriminaalmenetluse seaduse rakendamise seadus. RT I. 26.03.2014. 11. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/126032014011.

[12] EIK, Klass ja teised vs. Saksamaa. 6. september 1978. Kaebus nr 5029/71.

[13] EIK, Inimõiguste Assotsiatsioon ja Ekimdzhiev vs. Bulgaaria. 28. juuni 2007. Kaebus nr 62540/00,

[14] EIK, Weber ja Saravia vs. Saksamaa. 29. juuni 2006. Kaebus nr 54934/00.

[15] Jälitustegevuse statistika 2014. Justiitsministeerium. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/jalitusstatistika_aruanne_2014_2.pdf.

[16] EIK, edastatud kohtuasi Lüütsepp vs. Eesti. Arvutivõrgus kättesaadav: http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-142949.

[17] Privacy International. Article 19. Submission. ECHR: Luutsepp v Estonia [Esitis. EIK: Lüütsepp vs. Eesti]. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.article19.org/resources.php/resource/37720/en/echr:-luutsepp-v-estonia.

[18] Euroopa Kohus. Otsus kohtuasjas C-362/14: Maxmillian Schrems vs Data Protection Commissioner. 6. oktoober 2015.

[19] Euroopa Kohus. Otsus kohtuasjas C-131/12: Google Spain SL, Google Inc. versus Agencia de Protección de Datos (AEPD) Mario Costeja González. 13. mai 2014.

[20] Häbistatud saavad võimaluse netist kaduda. Eesti Ekspressi artikkel Andmekaitse Inspektsiooni veebilehel. 14. märts 2013. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.aki.ee/et/uudised/meediakajastus/habistatud-saavad-voimaluse-netist-kaduda.

[21] Loho, E. Tsensuur andmekaitse maski taga. Õhtuleht. 11. juuni 2012.

[22]Wikileaks. SpyFiles4. FinSpy Customers. 15. august 2014. Arvutivõrgus kättesaadav: https://wikileaks.org/spyfiles4/customers.html.

[23] Mida suudab FinFisher? Eesti Päevaleht. nr. 156. 14 august 2014; Inimõiguste kohtu hinnangul on FinFisheri kasutamine õigustatud üksnes äärmisel vajadusel. Eesti Päevaleht. Arvutivõrgus kättesaadav: http://epl.delfi.ee/news/eesti/inimoiguste-kohtu-hinnangul-on-finfisheri-kasutamine-oigustatud-uksnes-aarmisel-vajadusel?id=69536239.

[24] SMIT-i audit ei tuvastanud nuhkvara kasutamist. ERR Uudised. 29. september 2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://uudised.err.ee/v/eesti/f67bef94-0e84-4d12-a99e-baff776c4b2f.

Poliitilised arengusuunad

Õigusemõistmise valdkonnas suuri muudatusi viimase kahe aasta jooksul toimunud ei ole. Oluline areng puudutas eelkõige riigi õigusabi kättesaadavust.

2015. aasta kevadel alustanud valitsuse tegevusprogrammis[1] on konkreetse sammuna nimetatud kohtuvõimu sõltumatuse arendamist – suurendatakse kohtute enesekorraldusõigust. Samuti soovib valitsus kohtumenetlust kiirendada, eemaldades põhjendamatuid takistusi kohtuasjade kiireks menetlemiseks. Samas soovitakse laiendada kohtueelseid ja -väliseid võimalusi. Need on tervitatavad sammud, millega on ka varem tegeletud. Lisaks on valitsusel plaanis analüüsida võimalusi, millega anda eestkosteorganisatsioonidele ja vabaühendustele õigus kaitsta oma sihtrühmade õigusi kohtus. Sellesuunaline analüüs peaks 2015. aasta lõpuks Justiitsministeeriumis ka valmima. Täna on piiratud õigused kohtutes oma sihtrühmade õigusi kaitsta vaid keskkonnaorganisatsioonidel, aga kindlasti vajaksid sarnast õigust ka vabaühendused, mis tegelevad inimõiguste kaitsega (sealhulgas eelkõige diskrimineerimiskaasuste korral), kus ohvrid üksi pole sageli valmis ega võimelised kohtusse pöörduma.

Õigusabi kättesaadavus on kohtumenetluse tõhustamise kõrval teine probleemne valdkond. Praegu toimiv süsteem ei võta piisavalt arvesse erinevate ühiskonnagruppide takistusi õigusabile ligipääsul. Näiteks on olnud suuri probleeme nii varjupaigataotlejate õigusabiga (Eesti Inimõiguste Keskuse juures tegutsenud varjupaigataotlejate õiguskliiniku rahastamine lõpetati, mistõttu halvenesid varjupaigataotlejate võimalused saada kvaliteetset ja kiiret õigusabi) kui ka vene keelt kõnelevate inimeste ligipääsuga kohtumõistmisele. Õigusabi ja õigusnõu andmise korra muutmine selliselt, et kvaliteetne õigusabi oleks kõigile kättesaadav, on oluline eeldus, et tagada juurdepääs õiglasele kohtupidamisele. Hädavajalik on tasuta õigusalane kohtueelse nõustamise laiendamine, milleks on praegu ette nähtud vaid väga kasinad ressursid (2015. aastal 130 000 eurot), ent mille järele on vajadus suur.

Institutsionaalsed arengusuunad

2015. aastal lõppesid nii senise õiguskantsleri Indrek Tederi kui soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku Mari-Liis Sepperi ametiajad. Uueks õiguskantsleriks nimetas Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul tunnustatud õigusteadlase, senise Tartu Ülikooli avaliku õiguse professori ja Vabariigi Presidendi õigusnõuniku Ülle Madise.

Võrdõigusvoliniku valimiseks korraldas sotsiaalkaitseminister avaliku konkursi, mille läbiviimist ja tulemusi kritiseeriti valdkondlike vabaühenduste poolt (märkus, autor osales ka ise konkursil).[2] Uueks võrdõigusvolinikuks sai valiku teinud ministriga samasse erakonda kuuluv poliitik Liisa Pakosta, kelle vastavust kvalifikatsiooninõuetele tugevalt kritiseeriti. Voliniku valimine näitas, et protsess tuleb depolitiseerida, ja seda tuleb selgemalt reguleerida, et tulevikus tagada pädeva ja sõltumatu inimese ametikohale valimine. Võrdõigusvoliniku puhul on jätkuvalt mureks ka ressursside äärmine piiratus, mis takistab eesmärkide saavutamist.

Statistika ja uuringud

Kohtumenetluse tõhusust hindava Euroopa Komisjoni 2015. aasta EL-i õigusemõistmise tulemustabeli järgi[3] on Eesti kohtumenetluse ajalise kestvuse osas Euroopa Liidu paremate või keskmike hulgas, välja arvatud maksejõuetuse menetlustes, kus Eesti paistab silma negatiivselt. Kohtumenetluses on Eesti Euroopa Liidu keskmisega võrreldes esirinnas elektrooniliste kanalite kasutamises, samas kulub kohtutel keskmiselt ühe inimese kohta suhteliselt vähe raha, moodustades vaid 0,2% SKT-st. Ka advokaatide suhtarv Eestis ühe inimese kohta on EL-i üks väiksemaid. Tulemustabelist selgub veel, et Eesti inimesed tajuvad kohtusüsteemi valdavalt sõltumatuna.

EL-i põhiõiguste amet tegi uuringu ettevõtlusvabadusest, mille raames uuriti Eestis ka juurdepääsu kohtumenetlusele.[4] Aruandest selgub, et paindumatud riigilõivud, vähene info (eriti riigikeelest erinevates keeltes) ja pikaajalised maksejõuetusmenetlused on põhilised probleemid ettevõtjate jaoks.

Kohtupraktika

Euroopa Inimõiguste Konventsiooni kuuendat artiklit puudutavaid kohtulahendeid oli 2014. aastal ja 2015. aasta oktoobri lõpuni Euroopa Inimõiguste Kohtus kokku neli, millest kahe puhul tuvastas kohus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni rikkumise.

Kohtulahend Jüssi Osawe vs. Eesti[5] puudutas oma lapse põlvnemise tuvastamist paralleelselt sünniakti kande ebaõigeks kuulutamise menetlusega. Kuigi Strasbourgi kohus leidis, et Eesti menetlusõigus, mis nõuab nende kahe menetluse järjestikust, mitte paraleelselt läbiviimist, võib olla formalistlik, ei takistanud see siiski kaebajal oma õigusi kohtus kaitsta. Kaebaja jättis aga esimese menetluse otsuse ise vaidlustamata. Seetõttu leidis kohus, et Eesti ei olnud konventsiooni rikkunud ja kaebaja oleks pidanud kasutama riigisisest kohtusüsteemi.

Kaasuses Rummi vs. Eesti[6] konfiskeeris Eesti kriminaalmenetluse käigus väidetavalt salakaubana Eestisse toodud 100 kg hõbedat, ligi 1 kg kulda ja 5 briljanti. Salakaubavedamises kahtlustatav inimene oli kinnipidamisasutuses enesetapu sooritanud ja seetõttu kriminaalmenetlus ka lõpetati. Määruskaebust, mille kahtlustatava abikaasa kohtule esitas, et vara tagasi saada, ei rahuldatud. Kahtlustatava abikaasa kaebas asja Euroopa Inimõiguste Kohtusse, mis leidis, et kuna konfiskeerimise määrus oli suurte puudujääkidega, ja ka ringkonnakohta määrus põhistamata, oli Eesti rikkunud kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele. Lisaks leidis kohus, et rikutud oli ka konventsiooni esimese protokolli esimest artiklit (õigus omandile), sest kaebaja abikaasat polnud süüdi mõistetud, mistõttu polnud selge, et tegemist on kuritegelikul teel omandatud varaga. Samuti pidas kohus liiga pikaks siseriikliku kohtumenetluse kestust (2001–2009). Kohus mõistis Eesti riigilt kaebajale kui kolmandiku vara pärijale 64 456 eurot ja 96 senti konfiskeeritud vara väärtuse eest koos intressidega, 8500 eurot mittevaralise kahju (kannatuste) eest ja 4000 eurot kohtukuludeks.

Kaasus Veits vs. Eesti[7] puudutas samuti omandi konfiskeerimist. Konfiskeeriti korter, mille kaebaja vanaema oli ostnud kuritegelikul teel saadud vara eest ja kinkinud kaebajale, kes oli tollal alaealine. Kuigi kaebajat ei kaasatud kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse (mille tulemusel tema vara konfiskeeriti), leidis Strasbourgi kohus siiski, et tema huvid olid esindatud läbi tema ema ja vanaema, kelle suhtes kriminaalmenetlus läbi viidi. Seega polnud Eesti riik konventsiooni artiklit 6 rikkunud.

Kohtulahendis Tolmachev vs. Eesti[8] oli kaebaja vaidlustanud kohtus avaliku korra rikkumise eest saadud 80-eurose rahatrahvi. Kohtuistungile ta ei läinud, vaid sinna läksid tema kaitsja ja ta isa. Maakohus otsustas jätta kaebuse läbi vaatamata, sest kaebajat polnud kohal. Ka ringkonnakohus nõustus maakohtu otsusega. Euroopa Inimõiguste Kohus sellega ei nõustunud, sest leidis, et kaebaja soov, et teda esindab kaitsja, ei tähenda, et ta on loobunud oma õigusest kaitsele ja õiglasele menetlusele. Kohus oleks omal algatusel võinud kohtuistungi edasi lükata või vähemalt proovida kohtuasja lahendada ka ilma kaebaja kohaloluta. Seega leidis inimõiguste kohus, et Eesti rikkus konventsiooni artiklit 6.

Soovitused

  • Anda inimõiguste valdkonna huvikaitseorganisatsioonidele õigus kaitsta sihtrühmade õigusi kohtus.
  • Tõsta tasuta õigusnõustamise kättesaadavust, sealhulgas vähemusgruppidele ja varjupaigataotlejatele.
  • Luua selged reeglid võrdõigusvoliniku ametisse nimetamiseks, mis tagaksid ametikoha sõltumatuse.
  • Kaaluda tsiviilkohtumenetluse puhul riigilõivu tasumise paindlikumaks muutmist.

 [1] Valitsuse tegevusprogramm. Arvutivõrgus kättesaadav: https://valitsus.ee/et/valitsuse-tegevusprogramm.

[2] Loe konkursist lähemalt Sulev Vedleri artiklist „Võrdõigusvoliniku valimine. Skandaali tagamaa. 28 väikest neegrit“. 23.09.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/vordoigusvoliniku-valimine-skandaali-tagamaa-28-vaikest-neegrit?id=72507531.

[3] 2015. aasta ELi õigusemõistmise tulemustabel. Brüssel. 9.3.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://ec.europa.eu/justice/effective-justice/files/justice_scoreboard_2015_et.pdf.

[4] Loe kokkuvõtet ajakirjast Maksumaksja. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.maksumaksjad.ee/modules/smartsection/category.php?categoryid=159.

[5] Loe analüüsi: https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/9844.

[6] Loe analüüsi: https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/10449.

[7] Loe ka analüüsi: https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/10448.

[8] Loe ka analüüsi: https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/11107.

 

Rääkides orjusest ja sunniviisilisest töötamisest tuleb tähelapanu pöörata orjuse mõistele laiemalt ning selle erinevatele vormidele, kuna  tänapäevase orjuse mõiste alla kuulub inimkaubandus, mida esineb erinevates vormides ja kujul, ning mille tagajärjel on inimese isikuvabadus piiratud ja tema väärikus rikutud. Inimkaubandus on kuritegu, mida ei saa tolereerida ning selle vastu võitlemine peab olema riigi prioriteet. Seda on Eesti ka kinnitanud kriminaalpoliitika arengusuundades aastani 2018 – justiitsminister ja siseminister peavad politsei ja prokuratuuri ühisteks prioriteetideks võitlust inimkaubandusega ning kinnitavad vajadust seada politseile ja prokuratuurile kuritegevuse vastases võitluses selged ja arusaadavad eesmärgid.[1] Inimkaubandus on tõsine probleem, kuna Eesti on prostitutsiooni kaasatud naiste inimkaubanduse allikariigiks, transiidiriigiks ja lähteriigiks, samuti  on probleemiks sunnitöö tingimustele alistatud inimesed (nii mehed kui naised).[2]

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

2014. aasta lõpul valmis vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015—2020, mille üheks osaks on inimkaubandus.[3]  Eesti võtab strateegia perioodil üle EL-i ohvrite direktiivi ja plaanib ratifitseerida Euroopa Nõukogu laste kaitse seksuaalse väärkohtlemise konventsiooni.[4]

Eesti kriminaalpoliitika arengusuundade põhimõtetes kuni 2018. aastani on välja toodud, et isikuvastaste kuritegude ennetamise ühe meetmena tuleb Sotsiaalministeeriumil koostöös kohalike omavalitsuste ja mittetulundussektoriga tagada üle Eesti piisaval hulgal varjupaiku inimkaubanduse ohvritele. Selle raames on Sotsiaalministeerium teinud lepingu MTÜ Eluliiniga, kes on loonud prostitutsiooni kaasatud naiste abikeskused Harjumaal, Tartumaal ning Ida-Virumaal, samuti varjupaiga inimkaubandusohvritele Harjumaal.[5] Sellegipoolest ei pruugi  vajalik abi ja teenused ohvriteni jõuda.

Prostitutsioonipoliitika kujundamine ei ole Eesti jaoks oluliste tegevusprioriteetide seas, küll aga tõusetub see teema inimkaubanduse vastases võitluses, eelkõige inimkaubanduse ennetamisel. Nõudluse vähendamine prostitutsiooni järele on üheks inimkaubanduse ennetusmeetmeks. Seksuaalse ekspluateerimise kui ka inimkaubanduse kuriteo esinemine selgub tihti prostitutsiooni vahendamise kuritegude uurimisel. Prostitutsiooni vahendamise küsimustes on regulatsioonid nii meil kui mujal riikides olemas ja selles küsimuses ei ole muudatused vajalikud.  Eesti on kriminaliseerinud alaealistelt seksuaalteenuste ostmise, kuid regulatsioonide tasemel on lahendamata inimkaubanduse ohvritelt seksuaalteenuste ostmise kriminaliseerimine.[6]

Eesti kontekstis on põhjust arvata, et inimkaubanduse ohvreid on palju rohkem kui abisaajaid. Esmakontaktid ei ole piisavalt teadlikud, et ohvreid märgata, ja esitada info sotsiaalkindlustusametile ja politseile edasiseks menetlemiseks. On vaja suurendada menetlejate ja teiste spetsialistide teadlikkust inimkaubanduse kuritegude äratundmisel.[7] Lisaks on vaja, et erinevad ametkonnad ja spetsialistid vahetaksid omavahel informatsiooni ja kogemusi inimkaubanduse juhtumite identifitserimises, juhtumite menetlemises, ohvrite abistamises, teenuste osutamises jne. Ühine koostöö ja partnerlus erinevate organisatsioonide vahel aitab kaasa nii efektiivsemale juhtumite lahendamisele ja  ohvrite abistamisele kui ka tulevikus paremate tegevuste planeerimisele. Info inimkaubanduse ohvreid abistavatest asutustest ja organisatsioonidest on Sotsiaalministeeriumi kodulehel,[8] kuid kui palju sellest teabest jõuab ohvriteni ja ohvritega otseselt kokku puutuvate inimesteni, pole teada.

Seadusandlikud arengusuunad

2015. aasta seisuga saab väita, et Eesti õigus on üldjoontes vastavuses rahvusvahelise õiguse ja EL-i õigusega inimkaubanduse kriminaliseerimise valdkonnas. Karistusseadustik sätestatab inimkaubanduse kuriteod, sh on inimkaubandusena karistatav isiku prostitutsiooniga tegelema sundimine, isiku tavapäratutel tingimustel töötama või kerjama sundimine, kuritegu toime panema või muud vastumeelset kohustust täitma sundimine. Samuti on karistatav inimkaubanduse toetamine, kupeldamine, prostitutsioonile kaasa aitamine.

Samas on reguleerimata täiskasvanute seksuaalteenuste müük ja ost, mistõttu käsitletakse õiguslikus vaates täiskasvanute vahel toimuvaid seksuaalteenuste ostu-müügi tegevusi lubatud tegevustena.[9] Selline reguleerimata ala Eesti õigussüsteemis võib aidata kaasa varjatud  inimkaubanduse levikule.

Alates 2015. aasta 1. maist jõustusid karistusseadustiku muudatused, mis  olid seotud seaduse sõnastuse parandamisega parema õigusselguse saamiseks inimkaubandusega seotud paragrahvides. (RT I, 12.07.2014, 1).

2014. aasta 10. detsembril võeti vastu Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni ratifitseerimise seadus, mis jõustus 2015. aasta 2. jaanuaril.[10] Konventsiooni eesmärk on inimkaubanduse ärahoidmine, ohvrite kaitse ja inimkaubitsejate karistamine ning see käsitleb nii organiseeritud kuritegevuse kui selle väliseid vorme ning kõiki ekspluateerimise vorme. Eesti  oli konventsiooni allkirjastatud juba 2010. aasta 3. veebruaril.[11] Seda saab pidada positiivseks sammuks ning see näitab poliitilist tahet võidelda inimkaubanduse vastu.

Juba varasemates Eesti kriminaalpoliitika uuringutes on välja toodud, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2011/36/EL karistusõiguslike artiklitega on Eestis kehtiv regulatsioon üldjoontes vastavuses, kuid kriminaalmenetluses oli tagamata välismaalasest (st mitte Eesti või EL-i kodanikust) inimkaubanduse ohvrile ette nähtud kohese õigusnõustamise võimaldamine.[12] Riigi õigusabi korras õigusnõustamise saamine ei ole kohene ja eeldab eraldi menetluse läbimist.

Kohtupraktika

Inimkaubanduse kuriteod on seni tähendanud valdavalt naiste seksuaalset ekspluateerimist, kuid on  lisandunud ka tööalase ekspluateerimise juhtumeid.  2014. aastal registreeriti 28 inimkaubanduse kuritegu, võrreldes varasemaga on lisandunud ka sunniviisilise töö juhtumid ja sunnitud kuriteod (vargused ja narkokaubandus). HEUNI uuringu andmetel  esineb Eestis inimkaubandust ka tööalase ekspluateerimise eesmärgil; inimesed on sellega kokku puutunud, kuid sunnitöö juhtumid kriminaalstatistikas veel ei kajastu.[13]

2014. aastal ilmus kriminaalpoliitika uuring 2013. aasta kohta, millest nähtub, et inimkaubandusega seotud kuritegude arv kasvas.[14] 2013. aastal oli erinevaid  inimkaubanduse juhtumeid, kus kurjategijad sundisid kannatanuid kuritegusid toime panema, vägivallatsesid nende kallal, isegi ähvardasid neilt elu võtta.  2014. aastal registreeritud juhtumite hulgas oli 8 inimkaubandusjuhtumit,  kahe 2013. aastal registreeritud inimkaubanduse toetamise kuriteo (KarS-i § 133¹) puhul oli tegu vietnamlaste vastuvõtmise ja veo organiseerimisega Venemaalt Eesti kaudu Poolasse. Üks kriminaalmenetlus lõpetati prokuratuuris, teise asjus jätkus kohtumenetlus, milles esitati süüdistus 27 Vietnami kodaniku veo organiseerimise eest.

Registreeritud 13 kupeldamiskuriteo  (KarS-i § 133²) puhul oli 2013. aastal tegu üldjuhul Tallinna korterites toimuva prostitutsiooni vahendamisega (korteri võimaldamine, teenuse osutamise vahendamine, kuulutuste avaldamine, jne) ning veebikeskkondades avaldatud intiimteenuste osutamise kuulutuste abil organiseeritud kupeldamisega. Kõige enam kriminaalasju oli seotud voodi.ee keskkonnas avaldatud kuulutustega.

Inimkaubandust alaealiste ärakasutamise eesmärgil (KarS-i § 175) registreeriti 2013. aastal 18 korral, neist kaheksa  kuriteojuhtumit olid omavahel seotud. Mitmes episoodis mõjutati 13-aastast noormeest olema seksuaalvahekorras eri meestega, mille eest maksti tasu 10–50 eurot, ja mõnes  episoodis mõjutati lisaks talle teist noormeest tegema sedasama.

2015. aastal ilmus kriminaalpoliitika uuringud 20 „Kuritegevus Eestis 2014“.[15] Uuringu kohaselt on  inimkaubandusega seotud kuritegude arv   võrreldes varasema aastaga 14 juhtumi võrra vähenenud, 2013. aastal registreeriti 42 kuriteojuhtumit, 2014. aastal 28.  Inimkaubanduse paragrahvi alusel esitati süüdistus 5-l juhul: kahes inimkaubanduse kuriteos on kannata­nute seas alaealisi, ühel juhul ekspluateeris ema oma tütart ning kaks juhtumit on seotud välismaalaste eba­seadusliku Eestisse toimetamisega. Kupeldamise paragrahvi  (KarS-i § 133²) alusel esitati süüdistus 8-l juhul ja 2014. aastal oli tegu üldjuhul Tartus veebikeskkonna iha.ee kaudu nii korterites kui hotellides toimuva ühe isiku prostitut­siooni vahendamisega. Korduvaid kuritegusid samade osalistega registreeriti kuus korda. Lisaks toimus kaks massaažisalongidega seo­tud kupeldamise kuritegu Tallinnas ja Tartus, lisaks erootilisele massaažile pakuti ka prosti­tutsiooniteenust. 15-l juhtumil esitati  inimkaubanduse süüdistus  alaealiste ärakasutamise eesmärgil.  Alaealistevastased ärakasutamisjuhtumid (KarS-i § 175) pandi toime 10–17aastaste alaealiste vastu. Kuritegusid pandi toime nt jututoa, veebikaamera, telefoni vahendusel, ka kokkusaamistel korterites, sh mitmel juhul kur­jategija elukohas. Kahel juhul sunniti alaealist toime panema kuritegu, ühel juhul ärandama autot ja teisel juhul toime panema vargust.

Enim ühiskonnas tähelepanu pälvinud juhtumitest oleks vajalik esile tuua Tartu Maakohtu 2014. aasta 2. juuni otsust kriminaalasjas nr 1-14-2416,[16] kus kohus tunnistas kolm meest (Renee Kibildase, Silver Soku ja Rainer Kristersoni) süüdi  KarS-i § 133 lg 2 punktide 2 ja 7 järgi ning määras kõigile  karistuseks 10 aastat vangistust. Otsus jõustus 2015. aasta 5. mail.  Tegemist oli meeste jõuguga, kes sundisid alaealist tüdrukut prostitutsioonile.  Kuriteos mõisteti kolmelt süüdi tunnistatud mehelt kannatanule välja ka 150 000 eurot tsiviilhagi nõudes. Kohus pidas seda õiglaseks hüvitiseks kannatanule kuritegeliku käitumisega põhjustatud kannatustega seonduva kahju korvamiseks (nii materiaalse kui moraalse kahju eest), kusjuures hindas kohus moraalses tähenduses kahju korvamatuks.

Hea praktika

Aastatel 2014–2015 viib MTÜ Living for Tomorrow Norra finantsmehannismide 2009–2014 toel läbi projekti „Inimkaubanduse ennetamise ja ohvrite abistamise nõustamisliini +372 6607 320 teenus“, mille eesmärgiks on tööjõu ekspluateerimise eesmärgilise inimkaubanduse ennetamine, ja ohvrite abistamine.  Nõustamisliini ülesanne on informeerida inimesi võimalustest, tingimustest, eeskirjadest ja ohtudest välismaal ning aidata kannatanuid (kaasa arvatud anda konsultatsioone sugulastele ja lähedastele). Nõustamisliini tegevuse raames haritakse erinevaid meediaväljaandeid kaasates ka üldist elanikkonda. Nõustamisliinile laekuvate kõnede põhjal koostatakse statistika ja analüüsitakse inimkaubanduse suundumusi. Konsultatsioone viiakse läbi eesti, vene, inglise, poola, ukraina ja soome keeles. Nõustamisliinile +372 6607 320 saab helistada tööpäevadel kell 10.00–18.00, soovi korral saab helistamise asemel kirjutada e-posti aadressile info@lft.ee.[17]

Trend

Inimkaubandusega seotud artiklite kajastamine meedias on kasvanud, kuna ajakirjanduse huvi teema vastu on kasvanud.  2014. aastal korraldas MTÜ Living for Tomorrow  konkursi parima meedias ilmunud inimkaubanduse tõkestamist toetava artikli, raadiosaate või televisiooniklipi välja selgitamiseks projekti „Facing economic impact of human trafficking in Baltic states“ raames. Konkursi eesmärgiks oli tunnustada 2014. aastal Eesti meedias ilmunud analüüsivaid inimkaubandusteemalisi artikleid ja saateid, mis aitasid kaasa probleemi tõsiduse teadvustamisele ja elanikkonna teadlikkuse tõstmisele.[18]

Soovitused

  • Pöörata tähelepanu vähemusrahvuste õigusteadlikkusse tõstmisele, informeerides neid nende emakeeles.
  • Pöörata tähelepanu noorte teadlikkuse tõstmisele inimkaubandusest.
  • Suurendada avalikkuse teadlikkust sunniviisilise töö eesmärgil toimuvast inimkaubandusest ning tööõigusest ja seadustest, kasutades selleks meediakanaleid, sotsiaalmeediat ja asjakohaseid organisatsioone.
  • Tõsta teadlikkust alaealistega kokku puutuvate ametnike seas (sh kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajate ja lastekaitsetöötajate seas) inimkaubanduse märkamiseks ja ohvrite tuvastamiseks.
  • Keelata seksuaalteenuste reklaamimine ehk nn turundus meedias.

 


[1] Justiitsministeerium. Riigi kuritegevusvastased prioriteedid. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.just.ee/et/uudised/ministrid-leppisid-kokku-uutes-riigi-kuritegevusvastastes-prioriteetides.

[2] EUCPN Newsletter [Euroopa kriminaalpreventsiooni võrgustiku infokiri]. September 2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://eucpn.org/sites/default/files/content/download/files/eucpnnewsletterseptember2014_0.pdf.

[3]  Euroopa Nõukogu. Action against Trafficking in Human Beings [Inimkaubanduse vastased tegevused]. Arvutivõrgus kättesaadav. http://www.coe.int/t/dghl/monitoring/trafficking/Docs/Profiles/ESTONIAProfile_en.asp.

[4] Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015–2020. Arvutivõrgus kättesaadav: https://valitsus.ee/sites/default/files/content-editors/arengukavad/vagivalla_ennetamise_strateegia_2015-2020_kodulehele.pdf.

[5] Kriminaalpoliitika arvudes: võrdlusi statistikast ja uuringutest. Justiitsministeerium. 2013. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/kogumik_210x148mm_preview_uus2.pdf.

[6] Anni Kivimäe, Anu Leps. Prostitutsioonipoliitika, sh seksuaalteenuste ostu puudutavate regulatsioonide analüüs. 2014.

[7] Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015–2020. Arvutivõrgus kättesaadav: https://valitsus.ee/sites/default/files/content-editors/arengukavad/vagivalla_ennetamise_strateegia_2015-2020_kodulehele.pdf.

[8] Sotisaalministeerium. Inimkaubandus. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.sm.ee/et/abiandvad-organisatsioonid-eestis.

[9] Anni Kivimäe, Anu Leps. Prostitutsioonipoliitika, sh seksuaalteenuste ostu puudutavate regulatsioonide analüüs. 2014.

[10] Riigi Teataja. RT II, 23.12.2014, 1. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/223122014001.

[11] Euroopa Nõukogu. Action against Trafficking in Human Beings [Inimkaubanduse vastased tegevused]. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.coe.int/t/dghl/monitoring/trafficking/Docs/Profiles/ESTONIAProfile_en.asp.

[12] Justiitsministeerium. Kriminaalpoliitika uuringud 17: Kuritegevus Eestis 2012. Op. cit.

[13] Vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015–2020. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/ves_2015-2020_1.pdf.

[14] Justiitsministeerium. Kuritegevus Eestis 2013. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/18._kuritegevus_eestis_2013.pdf.

[15] Justiitsministeerium. Kuritegevus Eestis 2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/kuritegevuse_at_2015_0.pdf.

[16] Kohtueelses menetluses nr 13260100284.

[17]  MTÜ Living for Tomorrow. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.lft.ee/inimkaubitsemine/projektid-2-1/norra-finantsmehhanism-2009-2014.

[18] MTÜ Living for Tomorrow. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.lft.ee/uudised/i47/.

Aastatel 2014–2015 on Eestis toimunud mitmeid sündmusi Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (edaspidi konventsioon) artiklit 3 puudutavas reguleerimisalas. Seadusandja on viinud läbi karistusseadustiku (edaspidi KarS) reformi. Õiguskantsler on korduvalt juhtinud avalikkuse tähelepanu puudujääkidele inimväärikuse tagamisel kinnistes asutustes. Ühtlasi  on Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) teinud Eesti kohta otsuse, milles tuvastas artikli 3 rikkumise.

Andmaks ülevaadet konventsiooni artikli 3 valdkonda kuuluvatest arengusuundadest, tuleb esmalt meenutada, et analüüsitav õigus sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Analüüsitava õiguse kaitsealas on isiku inimväärikus ning selle tagamine kinnipidamissituatsioonides.

Kuivõrd enamik vaidlusi tõusetub kinnipidamissituatsioonidest, siis tuleb kinnipidamiskohtadena käsitleda kõiki kohti, kus hoitakse või võidakse hoida isikuid, kellelt on vabadus võetud.[1] See ei hõlma mitte üksnes vanglaid, vaid mh ka alaealiste turvakeskuseid ja muid kinniseid asutusi, kust lapsel või täiskasvanul on keelatud lahkuda ning kus tema liikumisvabadust piiratakse. Viimatinimetatud asutustes on inimväärikuse tagamine ja isiku suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine juba aastaid probleemne olnud. Vaadeldaval perioodil ei ole paraku märkimisväärset arengut toimunud.

1. Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Õiguskantsleri 2014. ja 2015. aasta ettekannetest[2] nähtuvalt teostas õiguskantsler kontrollkäike kinnipidamisasutustesse (sh alaealiste rehabilitatsiooni teenust osutavatesse turvakeskustesse ning psühhiaatrilist abi osutavatesse asutustesse). Erilist tähelepanu pälvisid ohjeldamis- ja eraldusruumide, kuid ka isikutele tagatud olmeruumide olukorrad. Juba 2014. aastal juhtis õiguskantsler tähelepanu psühhiaatrilise abi osutajate puudustele, kus oli oht, et isikute inimväärikus ei ole tagatud.

Analüüsides õiguskantsleri 2015. aasta aruannet, on selge, et sellel teemal ei ole 2015. aasta jooksul märkimisväärset muudatust toimunud.

2009. aastal pöördus õiguskantsler Riigikogu poole ning juhtis tähelepanu sõltuvushäiretega noortele mõeldud rehabilitatsiooniasutustes isikuvabaduse piiramisega seotud probleemidele. Samale probleemile on õiguskantsler juhtinud tähelepanu ka 2010. aastal.[3] Hoolimata sellest, et teemale on korduvalt tähelepanu juhitud, ei ole seadusandja ikka veel kehtestanud seaduslikku alust lapse vabaduse piiramiseks rehabilitatsiooni teenuse osutamisel.

Teisiti öeldes, 2015. aastal puudub endiselt seaduses alus lapse tahte vastaselt tema vabaduse piiramiseks. Kui laps saadetakse rehabilitatsiooniteenust osutavasse keskusesse (Tallinnas või Jõhvis), kus laps on sunnitud viibima enda tahte vastaselt ning tal ei ole võimalik nimetatud asutusest lahkuda, siis sisuliselt võib ka eelnimetatu olla rikkumine konventsiooni artikli 3 nõuete osas. Analüüsides õiguskantsleri erinevate aastate ülevaateid, nähtub, et turvakeskustel on õigus saata laps eraldusruumi või kohaldada tema suhtes ohjeldusmeetmeid, kuid selliste meetmete rakendamiseks peaks olema seaduses sätestatud selgesõnaline alus.

2. Seadusandlikud arengusuunad

2015. aasta 1. jaanuaril jõustusid KarS-i reformi muudatused. KarS-i reformi raames oli seadusandja eesmärgiks KarS-is ja teistes seadustes sisalduvate väärteo- ja kuriteokoosseisude võimaliku kattuvuse piiritlemine ning ülemäärase karistatavuse kõrvaldamine.[4] Lisaks eeltoodule muudeti mitmeid süüteokoosseise ja juriidilise isiku karistatavuse aluseid.

Analüüsitava õiguse valguses on märkimisväärne, et KarS-i § 122 (piinamine) tunnistati kehtetuks. Kuivõrd praktikas tekitas probleeme mõiste „järjepidev kehaline väärkohtlemine“ sisustamine, siis suurendati kehalise väärkohtlemise (KarS § 121) eest ettenähtud karistusi ning tunnistati piinamise koosseis kehtetuks. Küll aga lisas seadusandja uue koosseisuna KarS-i piinamise koosseisu (KarS § 2901), kui selle on toime pannud ametiisik ütluste saamise, isiku karistamise, hirmutamise, sunni või diskrimineerimise eesmärgil.

Uue sätte lisamisega on seadusandja sätestanud rahvusvahelisest konventsioonist tuleneva piinamise mõistele vastava kuriteokoosseisu Eesti õiguses, säilitades ka sellega lähedased koosseisud. Tervitatav on, et 2015. aastal kehtima hakanud piinamise koosseis sisaldab ka hingelise kannatuse põhjustamist ilma füüsilise sekkumiseta isiku terviklikkusesse. See tähendab, et piinamisena ei ole käsitatav mitte üksnes füüsilise valu tekitamine, vaid ka hingelise valu põhjustamine.

KarS-i reformiga suurendati ka piinamise eest ette nähtud karistuse ülemmäära, mis varasema 5-aastase vangistuse asemel on kuni 7-aastane. Karistuse ülemmäära suurendamisega on Eesti arvestanud Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT)[5] raporti punktis 8 sisalduva soovitusega kohandada piinamise süüteo eest määratavate karistuste ülemmäära viisil, mis arvestaks kuriteo rasket iseloomu. Jätkuvalt on küsitav, kas karistuse ülemmäära suurendamine kõigest kahe aasta võrra vastab süüteo raskele loomule.

Lisaks KarS-i muudatustele muudeti ka kriminaalmenetluse seadustiku §-i 407 ning alaealistele tagati iseseisev kaebeõigus, kui küsimus puudutab isiku paigutamist erikoolidesse.

3. Kohtupraktika

Eesti kohtupraktikas kerkib analüüsitav õigus päevakorda eelkõige kinnipeetavate esitatud kaebuste menetlemisel. Seonduvalt vangla poolt kohaldatud n-ö julgeolekumeetmega (st valju muusika mängimine takistamaks vangide omavahelist suhtlust), leidis Riigikohus 2014. aasta lahendis, et kuriteo eest karistuse kandmine ei õigusta isiku põhiõigustesse sekkumist ilma seadusliku aluseta.[6] Kohus kinnitas seega, et vangla sisekorraeeskirjaga ei saa ette näha isiku põhiõiguste või inimväärikust riivavate piirangute kehtestamist, kui sellekohane volitusnorm seaduses puudub. Ühtlasi osutas kohus, et vangide omavahelist suhtlust on võimalik piirata ehitustehniliste lahendustega.

Riigikohtu menetluses on olnud mitmed n-ö põrandapinna vaidlused, mis said alguse EIK lahendist Tunis vs. Eesti, milles tuvastati konventsiooni artikli 3 rikkumine.[7] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium hindas vangla sisekorraeeskirjas ettenähtud põrandapinna suuruse vastavust EIK lahendis väljendatule.[8] Riigikohus möönis, et pikaajaliselt kõigest 2,5 m2 suurusel pindalal viibimine võib isiku inimväärikust riivata, kuid täiendavate asjaolude esinemise korral ei pruugi 2,5 m2 põrandapinna tagamine kinnipeetavale olla käsitletav inimväärikuse riivena.

2015. aastal jätkus põrandapinna vaidluste esitamise trend, kuid Riigikohus kordas 2014. aastal väljendatud seisukohta. Kuigi lahendis nr 3-3-1-20-15 analüüsis kohus eelkõige esitatud kaebuse tähtaegsust, siis rõhutas Riigikohus inimväärikuse tagamise seisukohast, et kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul. Järelikult ei saa kinnipeetav lõputult oodata kahju nõude esitamisega, vaid peab siiski mõistliku aja jooksul pöörduma kohtussse.

Selleks, et põrandapinna suurus oleks inimväärikust riivav, peab hindama kõiki asjaolusid nende kogumis. See tähendab, et kui isikul on kohustus viibida kambris kõigest öösel, kuid muul ajal on isikule tagatud jalutamisvõimalused, kambris on ventilatsioon ning loomulik valgus, siis ei ole ka 2,5 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta inimväärikust riivav. Teisiti öeldes, kui kinnipeetavale on tagatud ka kõigest 2,5 m2 põrandapinda ei saa eelnevast automaatselt järeldada konventsiooni artikli 3 rikkumist.

Lisaks siseriiklikele kohtutele analüüsis aruandlusperioodil (st 2014–2015) EIK kahel korral Eesti Vabariigi vastu esitatud konventsiooni artikli 3 rikkumistega seonduvaid kaebusi. Ühel juhul leidis EIK, et artiklis 3 sätestatud põhiõigust on rikutud, ning teisel juhul rikkumist ei tuvastatud. 2014. aasta veebruaris analüüsis EIK kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava suhtes rakendatud meetmeid (sh voodi külge aheldamist ning pipragaasi kasutamist suletud ruumis) ning leidis, et kasutatud meetmed kogumis olid käsitletavad konventsiooni artikli 3 rikkumisena.[9] Erinevalt varasemast lahendist Julin vs. Eesti leidis kohus, et ka 4-tunnine aheldamine voodi külge tekitab kinnipeetavale füüsilist ebamugavust.

2014. aasta oktoobris ei tuvastanud EIK konventsiooni artikli 3 rikkumist, kuivõrd kaebaja ei suutnud tõendada, et tema läbiotsimise juures oleksid viibinud kõrvalised isikud.[10] Kuigi rikkumist ei tuvastatud, võib viidatud lahendist siiski järeldada, et kui vangla valvurid oleksid teostanud vangi läbiotsimist selliselt, et teised oleksid seda pealt näinud, siis oleks läbiotsimine toimunud viisil, mis alandas kinnipeetava inimväärikust.

Eelnevatest lahenditest nähtuvalt tõusetub inimväärikuse ja alandava kohtlemise küsimus jätkuvalt seoses vanglate poolt kohaldatavate sunnimeetmetega, julgeolekumeetmetega ning kinnipeetavate inimväärikuse tagamisega seoses põrandapinnaga. Kuigi nende meetmete eesmärgiks võib olla distsipliini tagamine vanglas, siis lasub riigil (sh vanglatel) ka nende meetmete kohaldamisel kohustus järgida konventsiooniga võetud kohustusi.

4. Olulisemad avalikud arutelud

Analüüsitava õiguse tagamise seisukohast saab olulisemate avalike aruteludena esile tuua õiguskantsleri aasta ülevaadete pinnalt avaldatud artikleid.

2015. aasta märtsis oli kõrgendatud tähelepanu all erihoolekande asutustesse paigutatud isikute inimväärikuse tagamine.[11] Õiguskantsleri hinnangul tuleks kõrgendatud tähelepanu osutada isikute vaba aja sisustamisele ning nende privaatsuse tagamisele.

Seaduste muutmise vajaduse tingib vaieldamatult ka EIK otsus asjas nr 25820/07,[12] milles EIK tuvastas artikli 3 rikkumise seoses hoolekodu tingimustega nende kogumis. Artikli 3 rikkumiseks peab isiku kannatus ja alandus olema sellised, mis ületavad vajaliku ravi või karistuse eesmärgi. Viidatud lahendis leidis EIK, et toidu halb kvaliteet, pesemisruumide küsitav puhtus, elementaarsete pesemisvahendite puudus või puudulik juurdepääs tualetile kogumis olid isiku inimväärikust alandavad. See tähendab, et ka Eesti hoolekodude tingimusi tuleb vaadelda nende kogumis ja hinnata, kas need tingimused on kooskõlas konventsiooni artiklis 3 tagatud õigusega.

2015. aasta septembris aga juhtis õiguskantsler jätkuvalt avalikkuse tähelepanu riigipoolsele rikkumisele laste vabaduse piiramisel rehabilitatsiooniteenust osutavates asutustes.[13] Arvestades õiguskantsleri korduvat tähelepanu juhtimist rehabilitatsiooni teenuse osutamisel laste vabaduse piiramisele ja hoolekodusse paigutatud isikute vabaduse piiramisele, siis tuleks seadusandjal lähitulevikus asuda asjaomaseid seadusemuudatusi välja töötama.

Õiguskantsleri poolt esile toodud puudused Eesti hoolekandeasutustes ja laste rehabilitatsiooniteenust osutavates asutustes vastavad eelnimetatud tingimustele, mistõttu on põhjendatud õiguskantsleri etteheited seadusandjale ning avalikkuse järjepidev tähelepanu juhtimine puudujääkidele.

Lisaks eeltoodule pälvisid 1. oktoobril 2015. aastal avalikkuse tähelepanu mh ka vangide elamistingimused Eesti vanglates. Ajaleht Postimeeskirjutas oma veebiväljaandes, et ca 300 vangi on esitanud hüvitise nõude ebainimliku kohtlemise pärast. Erinevad kohtuastmed on mõistnud hüvitisteks summad vahemikus 315–2630 eurot.[14] On märkimisväärne, et kohtud on pidanud 256-päevase ebainimliku kohtlemise kohaseks hüvitiseks tuhandest eurost väiksemaid summasid. Seevastu tuleb meenutada, et EIK on mõistnud konventsiooni artikli 3 rikkumiste eest vangile kohaseks kahju hüvitiseks 10 000 eurot.[15] Arvestades niivõrd suurt erinevust hüvitiste suuruses, on jätkuvalt küsitav, kas vangidele määratavad kahjuhüvitised konventsiooni artikli 3 rikkumiste eest on proportsionaalsed ja kohased.

5. Trend

2013. a Eesti Inimõiguste Keskuse aruande kohaselt soovitati riigil kehtestada piinamise mõiste, mis hõlmaks ka vaimset väärkohtlemist. 2015. aasta jaanuarist jõustunud KarS-i muudatustega on Eesti Inimõiguste Keskuse poolt antud soovitus elluviidud ning KarS-i §-is 2901 sisalduv piinamise mõiste hõlmab ka järjepideva hingelise valu põhjustamist.

Soovitused:

  • Seadusandlikul tasandil on vajalik kehtestada volitused alaealiste rehabilitasiooniteenuse osutamise raames isikute kinnipidamiseks ning ohjeldusmeetmete kohaldamiseks ja alaealiste vabaduse piiramiseks.
  • Hooldekodudes viibivate isikute inimväärikuse tagamiseks tuleb hinnata hooldekodu tingimusi nende kogumis ja seal viibivatele isikutele tuleb tagada inimväärikus, vajadusel tuleb muudatusi teha seaduse tasemel.
  • Kinnipeetavatele mõistetavate hüvitiste suurused peavad olema proportsionaalsed ja kohased arvestades isikute rikutud õiguste ulatust.

 


[1] Õiguskantsleri 2014. aasta tegevuse ülevaade. Õiguskantsler. Tallinn 2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/ylevaade_2014.pdf.

[2] Õiguskantsleri aastaülevaade 2014/2015. Laste ja noorte õigused. Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/ylevaade2015/laste-ja-noorte-oigused ja Õiguskantsleri 2014. aasta tegevuse ülevaade. Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/ylevaade_2014.pdf.

[3] Õiguskantsleri aastaülevaate ettekanne Riigikogus, oktoober 2011. Õiguskantsleri Kantselei. 2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/et/ylevaade%202010.

[4] KarS jt seaduste muutmise eelnõu seletuskiri. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/index.php?op=ems&page=eelnou&eid=78433b29-8b2f-4281-a582-0efb9631e2ad&.

[5] Concluding observations on the fifth periodic report of Estonia, adopted by the Committee at its fiftieth session (6-31 May 2013). Committee against Torture [Komitee viiekümnendal istungil (6-31 mai 2013) vastu võetud viienda Eesti kohta tehtud raporti lõppjäreldus]. Arvutivõrgus kättesaadav: http://tbinternet.ohchr.org/_layouts/treatybodyexternal/Download.aspx?symbolno=CAT/C/EST/CO/5&Lang=En.

[6] Vt RKHKo nr 3-3-1-17-14 p-s 14.

[7] EIK 19. detsembri 2013. a otsus nr 429/12.

[8] Vt RKPJKo nr 3-4-1-9-14.

[9] EIK 13. veebruari 2014. a otsus nr 66393/10.

[10] EIK 31. oktoobri 2014. a otsus nr 1574/13.

[11] „Õiguskantsler: inimväärikus ei pruugi haigete hooldamisel alati tagatud olla“. Postimees. 12.03.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://tervis.postimees.ee/3120157/oiguskantsler-inimvaarikus-ei-pruugi-haigete-hooldamisel-alati-tagatud-olla.

[12] EIK 17. märtsi 2015. a otsus nr 25820/07.

[13] „Riik rikub lapsi rehabilitatsioonikeskustes hoides seadust“. Pealinn. 16.09.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.pealinn.ee/newset/riik-rikub-lapsi-rehabilitatsioonikeskustes-hoides-seadust-n152590.

[14] „Ligi 300 vangi nõuab alandava kohtlemise pärast hüvitist“. Postimees. 1.10.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/3345571/ligi-300-vangi-nouab-alandava-kohtlemise-parast-huvitist.

[15] Tunis vs. Eesti 19. detsembri 2013 otsus nr 429/12.

Inimõiguste teema Eestis on kahepoolse surve all. Ühelt poolt seatakse seda sõltuvusse kogukondlikult määratletud alusväärtustest, vajadusest kindlustada „eluruum“ eesti rahvusele, keelele ja kultuurile. Need väärtused ei ole selgelt defineeritavad: pagulaskriisi käigus on märgatav tendents püüda „eestlust“ defineerida nahavärvi ja muu päritava, mitte keele või mõne muu individuaalselt õpitava – ja nii kõigi jaoks saavutatava – tunnusmärgi kaudu. Teiselt poolt avaldub sama eluruumi teema riigi eksistentsi tasandil. „Vaid teatavat tüüpi meelelaad suudab tagada Eesti riigi kestmise läbi aja,“ ütleb see lähenemine, seades kõik muud kaalutlused kogukondliku eksistentsi loomuõiguse pitseri alla.

Esimene kogukondlik impulss parasiteerib pinnal, mis oma olemuselt on demokraatlik. Eestis, nagu osutatud, on demokraatia egalitaarsus painutatud ühe kitsamalt defineeritud (etnilise) grupi huvide teenimise alla. Vältimatult ja ilmselt järeldub siit, et grupid ja indiviidid, kes sama imperatiivi ei jaga, leiavad end pealtnäha demokraatliku otsustusmehhanismi vahendusel ebavõrdsest olukorrast. Neil on reaalselt vähem õigusi ning nende õigusi kvalifitseerib tulevikuhorisondil lisaks riiki põhiseaduse tasandil kodeeritud nõue hoolitseda selle eest, et domineeriv etniline kogukond ei kaotaks kunagi riigi territooriumil enamust.

Teine survefaktor on sarnaselt parasiteeriv rahvusvahelisel õigusel, täites enesemääramisõiguse kitsalt etnilise sisuga. Probleem toimib kahes suunas: peale demokraatia ja rahvusvahelise õiguse instrumentaliseerimise ehk kitsa huvi tööriistaks tegemise tähendab mõlema kitsendatud kujul praktiseerimine vältimatult nende sisu moondamist, kui mitte devalveerimist Eesti avalikkuse jaoks. Väärtuste valuläve madaldatakse.

Inimõigused kuuluvad oma olemuselt õigusriigi valdkonda. Koos demokraatia ja rahvusvahelise õigusega on õigusriik üks tänase väärtuspõhise maailmakorralduse kolmest alustalast. Ajalooliselt on ta primaarne, kuna rahvusvahelist õigust on raske ette kujutada demokraatia-vabas maailmas ja demokraatiat omakorda ilma inimese võrdsete õiguste vundamendita. Praktikas moodustub teatav hermeetiline ring: kõik kolm printsiipi eeldavad ühel või teisel viisil kaht ülejäänut. Inimõigused on ideaalväärtuste platvorm, mis on tuletatav lääneliku maailmakorra praktilisest funktsioneerimisest – tema õiguspraktikast, konventsioonidest, konstitutsioonidest jne. Inimõigused on selle areneva praktika ajalooline vili. Inimõiguste sarnasus kantiaanlikult universaalsete (kõigile mõeldavaile inimestele igal ajal kehtivate) õigustega pole juhuslik – aga ta pole kausaalne. Immanuel Kant ja tema järglased on oma süsteemid tuletanud õhtumaisest praktikast ja need seejärel universaliseerinud.

Oluline on mõista, et see universaalsuse alge on õigusriigi mõistesse sisse ehitatud ka siis, kui ta praktikas ei välju ühe ühiskonna piiridest. Igal õigusriigi territooriumil viibijal on seadusega garanteeritud põhiõigused ka siis, kui riigi subjektide poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed õigused erinevad. Need samad põhiõigused on olemas ka riigivõimu esindajate jaoks, kes tegutsevad väljaspool oma territooriumi. Praktikas tähendab see muidugi pingeid rahvuslike huvide ja muu sellisega, aga lääneriigid ei luba oma võimuesindajail ammu tappa pärismaalasi jne.

Eesti väljakutse on teadvustada ja lahti mõelda enda jaoks see konflikt, mis sisaldub meie põhiseaduses ja üha enam näib hägustavat ametlikku inimõiguspoliitikat. Kui põhiseaduse preambul kohustab riiki koos oma demokraatia ja õigusinstitutsioonidega teenima rahvust ehk üht priviligeeritud kogukonda, siis põhiseaduse alusväärtused, nagu need on mõistetud riigikohtu poolt, dikteerivad selgelt vajaduse austada demokraatiat, õigusriiki ja rahvusvahelist õigust puhaste printsiipidena. Lahendus, igas ajaperspektiivis, saab olla vaid inimõiguste/õigusriigi täieliku autonoomia kindlustamine riigitegevuse teoorias ja praktikas ning selle sõltumatuna hoidmine kogukondlikest imperatiividest, ükskõik kui demokraatlikult või rahvusvahelise õiguse norme teenivaina neid ka ei esitataks.

Enamik kitsaskohti, kui mitte kõik, millele käesolevas aastaraamatus osutatakse, on mõistetavad just selle pinge ja võitluse kontekstis. Vähemusrahvuste õigused, õiglane kohtupidamine, õigusnõustamise piisav kättesaadavus, tippametnike määramise depolitiseerimine, igasuguse diskrimineerimise välistamine, ametivõimude ennetav empaatia vähemusprobleemide osas (olgu need soolised, seksuaalsed või kultuurilised), poliitiline (õigusriiklik ja demokraatlik) kontroll julgeolekuasutuste üle, sallivuse piiride kodifitseerimine võõraviha kriminaliseerimiseks – kõik see kuni (täna nii aktuaalse) põgenike ja varjupaigataotlejate humaanse kohtlemise ja nendele adekvaatse õigusabi kindlustamiseni välja on osa sellest probleemistikust. Õigusriik, kui ta tegelikult toimib, saab heiastuda vaid üksikisiku õiguste võimu poolt garanteeritud ja rikkumatule horisondile.

Eesti riigi jaoks – mis tagatipuks on olnud kolm aastat ÜRO Inimõiguste Nõukogu liige – ei saa inimõigused rahuajal mingi õigustusega olla teema, mida on vaja või võimalik analüüsida julgeolekupoliitika, eesti keele ja kultuuri säilimise, rahvusriigi tuleviku vms vaatepunktist.

Lühikirjeldus:

11.05.2017 Brüsselis toimunud seminari raport "The role of the public sector in diversity movement"

Võrreldes kolme aasta taguse ajaga peab homoseksuaalsust vastuvõetavaks seitse protsenti rohkem inimesi. Kui 2014. aastal pidas homoseksuaalsust pigem või täiesti vastuvõetavaks 34 protsenti elanikkonnast, siis nüüdseks on nende inimeste osa kasvanud 41 protsendini.

Samuti on eestikeelsest elanikkonnast 23 protsenti kokku puutunud kampaaniatega, mis õhutavad sallimatusele homoseksuaalsete inimeste suhtes, 15-19 aastastest noortest puutus selliste kampaaniatega kokku koguni 40 protsenti vastajatest.

Olmeline suhtlus homoseksuaalsete inimestega on enamusele vastajatest vastuvõetav. Oluliselt positiivsemaks on muutunud suhtumine olukorras, kui oma laps oleks homoseksuaalne, suhtumine ei muutuks halvemaks 56 protsendil vastajatest, kolme aasta eest oli nende inimeste osa 40 protsenti.

Uuring tõi samuti välja, et kooseluseaduse pooldajate ning vastaste hulk on võrdsustunud (vastavalt 45 ja 46 protsenti). Kolme aastaga on oluliselt kasvanud samasooliste abielu pooldajate hulk, mis on nüüdseks 39 protsenti.

Homoseksuaalsust peab taunitavaks 52 protsenti elanikkonnast, kolm aastat pidas homoseksuaalsust pigem või täesti vastuvõetamatuks 59 protsenti vastajatest. Olulised erinevused suhtumises tulevad esile vastajate vanuse, koduse keele ja haridustaseme lõikes. Suhtumine geidesse ja lesbidesse on parem eestikeelse, samuti noorema või kõrgemalt haritud elanikkonna hulgas.

Välja antud:
2014
Lühikirjeldus:

Meedia puutub vähemuste valdkonnaga kokku kahel peamisel viisil. Esiteks on meedia vähemuste kogemuste ja probleemide vahendaja, teisalt mõjutavad meedia kaudu levitatavad narratiivid inimeste hoiakuid vähemuste suhtes. Koostatud dokumendi mõte on aidata ajakirjanikke eetiliste valikute tegemisel vähemustega seotud teemade puhul. Tegemist ei ole ajakirjandus- või meediaõppematerjaliga, vaid ülevaatliku käsitlusega vähemuste kajastamisel ilmnenud kitsaskohtadest.