Inimväärikus on oluline osa inimeseks olemisest ja inimese enesemääratlusest. Sellega seondub otsuste tegemine ja nende tagajärgedest arusaamine. Juhtumil, mil isikul esineb psüühikahäire või vaimupuue, tuleb otsusevõime määratlemisel olla eriti hoolikas, vältimaks isiku õiguste liigset ja põhjendamatut piiramist. Puudega inimeste õigused võivad saada ohustatud mitmetel tsiviilõiguslikel juhtudel, näiteks tahtest olenematu ravi kohaldamisel, kinnisesse asutusse paigutamisel ja  teovõime piiramisel. Nimetatud juhtudel on tegemist inimestega, kelle  enesemääratluse ja otsuste/valikute  tegemise õigust piiratakse isiku enda või ühiskonna huvide kaitseks.

Viimastel aastatel  on hakatud senini kehtinud lubatavaid piiranguid uuest, inimlikkust väärtustavast seisukohast hindama – just  inimväärikuse, inimese enesemääratluse ning ühiskonna „mõistlikkuse/aktsepteeritavuse“ seisukohast. Küsitavaks on muutunud senini lubatavate piirangute kehtestamine tahtest olenematule ravile allutamisel,  raviviisi ja -meetodi otsustamisel ilma isiku tegelikku tahet välja selgitamata, isiku piiratud teovõime tuvastamisel ja selle põhjal eestkoste määramisel. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika annab liikmesriikidele häid juhiseid inimõiguste ja nende piiramise tõlgendamiseks ka eelnevalt mainitud valdkondades: tahtest olenematu ravi kohaldamisel, kinnisesse asutusse paigutamisel, eestkoste seadmisel jms. EIK praktika on muutnud piire, avardades isiku õiguste piiramise käsitlust, ning seda just üksikisiku ja tema õiguste kaitseks. Inimesel peab tulenevalt enesemääratlusest olema õigus teha õigeid ja  valesid valikuid ning seda olenemata asjaolust, kas  see on ühiskonna mõttes mõistlik või mitte. Loomulikult peavad teatavad ühiskondlikud piirangud eksisteerima, kuid nimetatud piirangud peavad järgima isiku õigustesse minimaalse sekkumise nõuet. Juhul, kui nimetatud nõudeid ei järgita, võib tegemist olla isiku väärkohtlemise või piinamisega.

Poliitiline, institutsionaalne ja ennetustegevusalane areng

Inimväärne kohtlemine ja inimväärikus tuleb tagada kõigile, ka olenemata asjaolust, et inimesel esineb puue. Muuhulgas eeldab inimväärne kohtlemine inimese tegeliku tahte välja selgitamist ja tema austamist, ning erinevate teenuse osutamisel õiguste evijana, ehk subjektina, tunnustamist. Isik, kes oma puude tõttu võib erineval ajahetkel vajada erinevaid teenuseid, peab saama teenuseid, mis vastavad tema tervislikule seisundile ja tegelikele vajadustele. EIK on leidnud, et väärikust alandavaks kohtlemiseks saab pidada olukorda, kus inimest koheldakse teotavalt või häbistavalt, näidates inimese vastu üles lugupidamatust, samuti käitumist, mis tekitab inimeses hirmu-, ahastus või alaväärsustunnet.[1]

Eesti ratifitseeris 2012. aastal puuetega inimeste õiguste konventsiooni (konventsiooni) ja selle lisaprotokolli, millega võttis kohustuse keelustada mis tahes diskrimineerimine puude alusel, tagades puuetega inimestele võrdne ja tõhus õiguslik kaitse mis tahes alustel toimuva diskrimineerimiseeest. Ka kohustus Eesti tagama, et kõik õigus- ja teovõime teostamisega seotud meetmed pakuvad asjakohast ja tõhusat kaitset kuritarvituste eest vastavalt rahvusvahelistele inimõigustele. Selline kaitse peab tagama, et õigus- ja teovõime teostamisega seotud meetmed austavad isiku õigusi, tahet ja eelistusi, ei sisalda huvide konflikte ega alusetut mõjutamist, on proportsionaalsed ja vastavad isiku olukorrale, neid kohaldatakse ainult lühima võimaliku aja vältel ning need vaatab regulaarselt läbi pädev, sõltumatu ja erapooletu asutus või kohtuorgan. Kaitse peab olema proportsionaalne sellega, mil määral sellised meetmed mõjutavad isiku õigusi ja huve.

Eeltoodust nähtub, et konventsioon rõhutab puudega inimese õigus-ja teovõime tunnustamist  kõigis eluvaldkondades teistega võrdsetel alustel, ja riigi kohustus on  võtta tarvitusele kõik asjakohased meetmed, võimaldamaks sihtgrupile juurdepääsu oma õigus-ja teovõime teostamiseks vajalikule abile.

Eesti tegi deklaratsiooni artikli 12 osas, mille kohaselt tõlgendab konventsiooni artiklit 12 selliselt, et see ei keela pidamast isikut piiratud teovõimega isikuks, kui selline vajadus tuleneb isiku võimetusest oma tegudest aru saada või neid juhtida. Piiratud teovõimega isiku õiguste kitsendamisel lähtub Eesti enda riigisisesest õigusest. Kuigi Eesti otsustas teha deklaratsiooni konventsiooni artikli 12 osas, ei tähenda eeltoodu, et isikute põhi-ja inimõiguste riive puude tõttu on lubatav.

Õiguskantsler täidab piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli artiklis 3 sätestatud riigi ennetusasutuse funktsiooni, mille käigus kontrollis ta ka 2013. aastal erinevaid psühhiaatriakliinikuid ja sotsiaalasutusi (hooldekodusid). Visiitidel kontrolliti, kas isikute põhiõigused ja -vabadused on teenusel viibides tagatud. Tuvastati mitmed olulised puudujäägid ja probleemid. Õiguskantsler juhtis tähelepanu muuhulgas järgnevatele probleemidele:

–       lubamatu on hooldusraviteenusel või üldhooldekoduteenusel viibivate isikute  vabaduspõhiõiguse omavoliline piiramine;

–       kuna eraldamise kasutamine ohjeldusmeetmena on väga intensiivne vabadusõiguse riive, mille rakendamisel on kõrgendatud piinava, julma või väärikust alandava kohtlemise oht, on eraldamisele kehtestatud väga ranged nõuded (nõuded ruumile, eraldamise kestusele, järelevalvele, nõuded eraldamise registrile jms).

Eeltoodule tuginedes on kohane väita, et inimese õigus teha oma valikuid ja võtta vastu otsuseid (sh keelduda ravist, valida kohaseid teenuseid jms) peab olema tagatud ka juhtumitel, mil isikul esineb psüühikahäire või vaimupuue. Õiguskantsleri visiidid näitavad ilmekalt, kui kergesti rikutakse puudega inimeste õigusi ja sekkutakse nende enesemääratlusse ning just seetõttu peab puudega inimeste huvide kaitse olema ühiskonna erilise tähelepanu all. Asjaolu, et inimesel on puue, ei saa olla aluseks tema õiguste piiramisele. Juhul, kui inimese tegelikke vajadusi ei hinnata, tema eest teevad otsuseid teised isikud, kusjuures hindamata on jäetud isiku otsusevõime, võib tegemist olla inimõiguste rikkumisega.

Seadusandlik areng

Piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise käsitlust on nii EL-i kui rahvusvahelisel tasandil asutud tõlgendama laiendavalt st minnes ametiasutuse/ametiisiku tasandilt erasfääri/eraisikute vaheliste suhete tasandile. Kui pikka aega on väärkohtlemist käsitletud üksnes teatud tüüpi riigi kontrolli all olevate kinniste asutuste (vanglate, psühhiaatriakliinikute) kontekstis, siis nüüd on asutud vastavaid piire laiendama ka teistsugustele asutustele ja tasanditele (avalik-õiguslikele ja eraõiguslikele sotsiaal- ja tervishoiuasutustele, eraõiguslikele perekondlikele suhetele).

2013. aasta lõpus võeti Riigikogu õiguskomisjoni poolt menetlusse karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega plaanitakse viia piinamise mõiste ja koosseis vastavusse ÜRO piinamisvastase konventsiooni artiklis 1 sätestatuga.[2] Muudatuse läbiviimisel vastab piinamise mõiste ka Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 3 sätestatule, käsitledes piinamisena tahtlikku füüsilist või vaimset ebainimlikku kohtlemist. Täiendavat kaalumist ja diskussiooni vajab asjaolu, kas ja kuidas hinnata väärkohtlemist raskendavaid asjaolusid, milleks on kohtupraktika kohaselt isiku sugu, vanus ja tervislik seisund. Ka tuleb analüüsida, kas rahvusvahelise praktikaga on vastavuses plaan viia piinamise koosseis ametialaste süütegude peatüki alla ning seda olukorras, kus EIK on asunud ametkondlikkust sõltuvust laiendama.

Kohtupraktika

Analüüsitavate õiguste piiramise, võimaliku rikkumise ja väärkohtlemise tuvastamine on Eestis veel olematu. Asjaolud, mida saame valdkonnaga seonduvalt arutada, on  kohtupraktika, mis käsitleb tahtest olenematu ravi kohaldamise ja kinnisesse asutusse paigutamise juhtumeid, kinnisesse asutusse paigutamise juhtumeid ja eestkoste seadmisi. Siseriiklikul tasandil tehti analüüsitaval perioodil mõned kohtulahendid, kus hinnati vastavaid aluseid ja tuvastati rikkumisi, näiteks ohtlikkuse esinemise, psüühikahäire kestvuse ja sellest tuleneva piiratud teovõime tuvastamise jms pinnal. Ka MTÜ Eesti Patsientide Esindusühing esindas ja abistas sihtgruppi erinevates kohtujuhtumites eesmärgiga  tuua õigusselgust ja edendada inimõigusalaseid suuniseid.

EIK on 2013. aasta lahendites leidnud, et riigil on kohustus uurida isiku kehalist väärkohtlemist ka eraisikute vahelistes suhetes; eraisiku väärkohtlemine teise eraisiku poolt ei tohi jääda karistuseta.[3] Riigi kohustuseks on ka eraisikute vahelistes konfliktides põhjustatud kehavigastuste tõhus uurimine. Uurimise minimaalseks nõudeks on uurimise sõltumatus, erapooletus, avatus avalikkuse tähelepanule, hoolsusnõuete eeskujulik täitmine ja menetluse kohesus.[4] Isiku väärkohtlemine teise isiku poolt on konventsiooni artikli 3 kohaldamisalas. Varasemalt on EIK leidnud, et juhul, kui isiku steriliseerimine viiakse läbi ilma isiku selge nõusolekuta, on tegemist inimväärikuse vastase teoga, mis on isiku suhtes alandav, põhjustades hingelisi kannatusi.[5]

Viidatud kohtupraktika näitab, et inimõiguste käsitlemise piirid on järjest laienemas ning väärkohtlemist võib leida erinevates elulistes valdkondades. Loodetavasti tekivad ka Eestis peagi kohtulahendid, mis käsitlevad  vaimset või kehalist väärkohtlemist eraelulistes valdkondades sotsiaal- ja tervishoiusfääris piinamisena. Ka on oodatud kohtupraktika, mis käsitleb  inimõiguste piiramist väärkohtlemisena.

Statistika ja uuringud

ÜRO inimõiguste nõukogu eriraportöör Juan E. Mendez avaldas 2013. aastal raporti piinamisest ja julmast, ebainimlikust ja alandavast kohtlemisest või karistamisest sotsiaal-ja tervishoiuasutustes.[6] Kuigi raport keskendub rahvusvahelistele valdkondlikele probleemidele, on tegemist põhimõtetega, millest tuleks juhinduda igal  demokraatlikul ja inimõigusi edendaval riigil. Raporti kohaselt saab piinamise ja väärkohtlemisena tõlgendada otsusevõime ebaadekvaatset määramist ja selle varjus vägivallatsemist; isiku täielikku allutamist „meditsiinilise vajaduse“  õigustamise käigus; tahtevastast vabaduse piiramist puude alusel; vaimset, füüsilist ja seksuaalset vägivalda asutustes jne. Nimetatud sekkumised on võrdväärsed vähemalt ebainimliku ja alandava kohtlemisega, mida on vaidluse korral raske tõendada. Õigus saada adekvaatse standardiga tervishoiuteenust kehtestab liikmesriikide kohustused isikute ees. Süsteemi puudujäägid, ressursid või teenuste puudus ei tohi saada väärkohtlemise õigustuseks.  Raportöör soovitab jõustada piinamise keelustamist kõigis tervishoiuasutustes – nii era- kui riiklikes asutustes; tunnustada, et tervishoiu kontekstis sooritatud väärkohtlemised võivad liigituda piinamise või julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise või karistamisena; integreerida piinamise ja väärkohtlemise ennetamise meetmed tervishoiupoliitikasse. Ka soovitatakse raportis edendada vastutust piinamise ja väärkohtlemise eest tervishoiuasutustes, identifitseerides seadused, poliitikad ja praksised, kus esineb väärkohtlemist, ja võimaldada riiklikel ennetusmehhanismidel süstemaatiliselt monitoorida, kaebusi vastu võtta ja kohtuasju algatada.

2013. aastal avaldas Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raporti, mis käsitleb 2012. aastal Eestis toimunud külastust.[7] Visiidi käigus  külastati muuhulgas ka SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikut ja Koluvere hooldekodu. Raportis esitatud soovituste kohaselt:

– tuleb mainitud asutustes töötavatele sanitaridele regulaarselt meenutada, et kõik elanike väärkohtlemise vormid, sealhulgas sõnaline väärkohtlemine, on lubamatud ja nende eest karistatakse nõuetekohaselt;

– väärkohtlemisele viitavate kehavigastuste registreerimisel tuleb vastavad kirjed süstemaatiliselt prokurörile esitada;

– patsientidele tuleb tagada õigus kanda päeval nende enda riideid või tagatakse neile võimalus kanda riided, mis ei ole ühesugused;

– mehaanilise ohjeldusmeetme kasutamisel tuleb tagada  pidev juuresviibimine;

– mehaanilise ohjeldusmeetme kohaldamise kestus ja sagedus peab olema minimaalne;

– keemiline ohjeldamine  peab alati olema registreeritud ning selle kohaldamisel peab olema tagatud hoolikas jälgimine.

Mõlemad analüüsid toovad välja erinevaid probleemkohti sotsiaal- ja tervishoiuasutuste poolt osutatavate teenuste osas. ÜRO raport käsitleb muuhulgas  puudega inimesele osutatud teenuste kvaliteeti, teenuste piiratust, õigustamatut privaatsfääri sekkumist jms, mis võivad olla käsitletavad väärkohtlemise ja piinamisena meditsiinilise näidustuse all.  Seda eelkõige juhtumitel, mil isiku tahet ei arvestata, temale osutatavad teenused ei vasta tema tervislikule seisundile, süsteem võimaldab sekkuda liigselt  isiku privaatsfääri, kuigi olemas on muud vähempiiravad meetmed jms. CPT raport aga viitab selgelt sellele, et iga õiguse piiramine toob automaatselt  kaasa veel teiste õiguste piiramise, mistõttu tuleb juba algselt teha õigeid ja äärmiselt kaalutletud otsuseid. Inimõiguste seisukohast on õige lähenemine, kus isikule tahte vastaselt osutatavad sekkumised ja teenused on lubatud üksnes vältimatu abi korras ning tuginedes objektiivsele hindamisele ja tõenditele.

Hea praktika

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimine annab lootust puudega isikute olukorra teistsugusele käsitlemisele, mis omakorda vähendab nende õiguste alusetut piiramist. Ka väheneb käsitluse muutumisel oht väärkohtlemiseks juhul, kui puudega inimestele pakutakse nende tegelikest vajadustest tulenevaid teenuseid ning arvestatakse nende tegeliku võimekusega arvamust avaldada.

MTÜ Eesti Patsientide Esindusühing tegutses ka 2013. aastal oma sihtgrupi huvides, osaledes erinevates töögruppides, esitades ministeeriumidele märgukirju ja tehes nii siseriiklikul kui rahvusvahelisel tasandil koostööd erinevate inimõiguste organisatsioonidega. Inimõiguste edendamine ja praktikas tagamine on ühingu jaoks jätkuvalt prioriteet ning seda just puuetega inimeste valdkonnas.

Oluline on võimaliku hea näitena tuua välja ka eesmärki arendada rahvusvahelisel tasandil antud juhiseid deinstitutsionaliseerimiseks[8] st liikuda institutsionaalselt hoolduselt kogukonnapõhisele hooldusele. Ka puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikkel 19 sätestab iseseisva elu elamise ja kogukonda kaasamise põhimõtte järgimise. Iseasi on, kas ja kuidas juhiseid järgitakse ning kas lõpptulemusena  puudega isikute huve ja soove arvestatakse. Deinstitutsionaliseerimise suund peaks olema kohaliku omavalitsuse tasandil pakutavate sotsiaalteenuste arendamisele st tagada isiku õigus elada oma elupinnal koos perekonnaga ja saada vajalikke sotsiaalteenuseid. Nimetatud põhimõtte tagamise ja järgimise kohta hetkel kahjuks teave puudub.

Olulisemad avalikud arutelud

2013. aastal korraldas Sotsiaalministeerium infoseminari  teemal „Deinstitutsionaliseerimine Eestis – juhised Euroopa Komisjoni poolt ja rahvusvahelised praktikad“. Muret teeb jätkuvalt asjaolu, et deinstitutsionaliseerimise protsessist räägitakse üksnes kui erihoolekandeteenuste reformist, mitte aga vajadusest läheneda probleemile juhtumipõhiselt. Tähelepanuta on jäetud kohaliku omavalitsuse tasand ja seda just sotsiaalteenuste pakkumise seisukohast.

Sotsiaalministeeriumi initsiatiivil jätkati 2013. aastal erihoolekande arengukava 2014-2020 välja töötamist. Arengukava on otseselt seotud deinstitutsionaliseerimise plaaniga. 

Soovitused:

  • Piinamise mõiste peab hõlmama nii vaimset kui füüsilist väärkohtlemist. Piinamise raskusastme määratlemisel tuleb muuhulgas võtta arvesse väärkohtlemise kestust, iseloomu, füüsilisi ja psüühilisi tagajärgi ning isiku sugu, vanust ja tervisliku seisundit.
  • Avalikkust tuleb teavitada väärkohtlemise esinemise asjaoludest ja juhtumitest.
  • Otsusetegijaid tuleb teavitada asjaolust, et tervishoiu kontekstis sooritatud väärkohtlemised võivad liigituda piinamise või julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise või karistamisena.
  • Vajalik on integreerida piinamise ja väärkohtlemise ennetamise meetmed poliitikasse ja välja töötada selged kaebemehhanismid ja -võimalused vastavate kaebuste menetlemiseks ja uurimiseks.
  • Otsusevõime ja selle hindamise alused tuleb reguleerida seaduse tasandil.
  • Inimõiguste tagamiseks tuleb puudega inimesi tunnustada kõigis eluvaldkondades teistega võrdsetel alustel õigus- ja teovõimelistena ning tühistada puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 12 osas seatud reservatsioon.

[1] EIK 09.01.2014. a lahend nr 66583/11

[2] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/index.php?op=ems&page=eelnou&eid=78433b29-8b2f-4281-a582-0efb9631e2ad&
[3] 10.12.2013. a lahend  nr 50115/06 Ceachir vs. Moldova.
[4] 14.11.2013.a lahend nr 56697/09 Skorokhodov vs. Ukraina.
[5] 13.11.2012.a lahend nr 15966/04 I.G. jt vs. Slovakkia.
[6] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.ohchr.org/Documents/HRBodies/HRCouncil/RegularSession/Session22/A.HRC.22.53_English.pdf
[7] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.cpt.coe.int/documents/est/2014-01-inf-est.pdf

[8] Arvutivõrgus kättesaadav: http://deinstitutionalisationguide.eu/

Kui vaadata asju selle järgi, kui igavalt nad kõlavad ja kui tähtsad nad on, siis on inimõigused kohe kõrvuti Goldilocki tsooni mõistega, mis kirjeldab tähtede ümber asuvat ala, milles asuvad planeedid õige atmosfäärirõhu olemasolul suudavad oma pinnal säilitada vedelas olekus vett. Mis on selles huvitavat peale selle, et kui maakera ei asuks Goldilocki tsoonis, siis poleks meie planeedil vett ega meid?

Me kõik elame keerulises tasakaalupunktis, millesarnased on kosmoses ehk mujalgi olemas, kuid mis on siiski üsna haruldased. Esimene kord, mil see teadmine tõesti huvitaval ja emotsionaalsel moel osa maakera elanikele jõudis, oli 1968. aastal, kui Apollo 8 missioonil olevad kosmonaudid pildistasid maad nii nagu see paistab kuult. Vaid see pilt üksi aitas olulisel määral kaasa rohelise mõtteviisi levikule kogu maailmas.

Ka inimõiguste olulisus jõuab suure hulga inimeseni siis, kui on olemas võimas jutustus või hingemattev visuaal. Probleem on aga selles, et selle näitliku materjali tekkimiseks on midagi juba halvasti. Võib olla on halvasti juba meie endiga.

Alles pärast sõdu, pogromme või lihtsalt karme inimõiguste rikkumisi, pärast seda, kui inimsuhted on laiali lennanud nagu pärlikee, mis on kaotanud nööri, hakatakse innukalt arutlema selle üle, kuidas hoida ära kõige halvema kordumine, sünnivad taas normid ja piirid, mille vajalikkusest üldiselt ei kahelda. Võimu kõrvale mõeldakse vastuvõimu mehanisme, et keegi ei muutuks liiga tugevaks, sest kardetakse, et varem või hiljem viib see tugevuse kuritarvitamiseni.

Peagi sünnivad uued inimesed, kasvavad suureks ja visuaalid on meelest läinud või muutunud liiga harjumuspärasteks. Peagi hakkavad nad küsima, et milleks on need deklaratiivsed normid üldse olemas? Tegelikult on seda üha raskem öelda, miks nad olemas on. Ükskord toimus väga suur ebaõiglus, kuid uus põlvkond ju nii iialgi ei teeks. Ühel päeval nähakse normides aga lihtsalt takistust, nad näivad olevat ajale ja tehnoloogiale jalgu jäänud ning kuna nad justkui ideaalselt ei tööta, võib uus põlvkond söösta pea ees täpselt vastupidises suunas, heites kergendusega kõrvale kogu varasema ajaloolise pagasi.

See on juhtumas jälle ja võib olla eriti tugeval moel, sest tänapäeva inimeste kätes on väga palju uut tehnoloogiat, mis annab neile täiesti uut tüüpi võimalused. Seejuures tundub paljudele, et näiteks demokraatia aluseks olev võimude lahusus pole ipadi äppide ajastul oluline, privaatsus on nagunii kaduv nähtus ja nii edasi.

Võim koondub suure tumeda keerisena nii nagu ta seda varem korduvalt on teinud. See olukord tundub isegi ilus, ihaldusväärne ja vaba, eriti hetkel, mil me kõik kujutleme ennast olevat võitev osapool, kes libistab vaikselt sõrme maagilise sõrmuse.

Inimõiguslased aga, kellel on enamasti terav silm, peavad tegelema seniste probleemidega ja nende uute optimistitega, kes on joovastumas oma põlvkonna leidlikkusest. Kes neid õiguslasi sel hetkel kuulda võtaks? Mida on väärt nende poolt pakutud manitsused nende uute ahvatluste kõrval?

Muide, see sissejuhatus ei olnud mõeldud olema pessimistlik. See oli hoopis mõeldud rõhutama seda, et inimõigused on olulised, ning see oli mõeldud pakkuma lohutust, et erinevalt maakera liikumisest Goldilocki tsoonis, on inimõiguste alal võimalik igaühel kasvõi natuke midagi ära teha.

Aastaid on Eestis olnud kasvavaks probleemiks töövõimetuspensionäride ja puuetega inimeste arvu kiire kasv ning sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkus. Juba mitu aastat tagasi on erinevad institutsioonid (Riigikontroll, Poliitikauuringute keskus PRAXIS, OECD, Euroopa Komisjon jne) andnud soovitusi olemasolevaid süsteeme reformida,[1]  vastasel korral inimeste toimetulek järjest halveneb. 2014. aasta keskpaigani kehtinud süsteemile heideti ette mitteaktiivsuse ja passiivsuse suurendamist, kuna see ei toetanud inimeste aktiivsust ega motiveerinud neid tööturule naasma.

Üks tervise ja elukvaliteedi makrotasandi mõõdikuid on ametliku töövõimetuse ja puudega inimeste osatähtsus rahvastikus. See suhtarv ei näita tingimata elukvaliteeti, kuid räägib abivajadusest. 2014. aasta alguse seisuga oli puudega inimesi 10,9% elanikkonnast ehk 144 136 inimest. Sotsiaalkindlustusameti arvestuste kohaselt on see arv siiski hakanud vähenema ning 2015. aasta teise kvartali lõpuks oli erinevate puudetoetuste saajaid 141 802.[2] Tuleb aga arvestada, et  sotsiaalmajandusliku olukorra mõistmiseks ja sihtgrupi täpsustamiseks peab silmas pidama ka töövõimetuspensionäride hulka. Töövõimetuspensionäride ja tööealiste puuetega inimeste sihtgrupid kattuvad osaliselt, hinnanguliselt on pooltele töövõimetuspensionäridele määratud ka puude raskusaste. Kui 2014. aasta alguse seisuga oli tööealisest elanikkonnast (vanuses 16–62) 94 325-le inimesele määratud 40–100% töövõimetus, siis 2015. aasta teise kvartali lõpuks oli see arv juba 96 631.[3]

Suurem osa puudega inimestest on siiski vanemaealised. See on tingitud rahvastiku üldisest vananemisest ning keskmise eluea tõusust – mida rohkem on vanemaid inimesi rahvastikus, seda rohkem on nende hulgas ka pikaajaliste haigustega inimesi. Samuti on paljud puuded tingitud just ealistest muutustest, need ilmnevadki alles vanemas eas. Paraku on vanemaealised puudega inimesed jäänud tahaplaanile ning ka vaadeldaval perioodil pole astutud olulisi samme nende olukorra parandamiseks. Samuti on seni sihtgrupist välja jäänud omastehooldajad – nad pole otseselt puudega, kuid mängivad suurt rolli puuetega inimeste elukvaliteedi tagamisel ning paraku on nemad ise potentsiaalsed tulevased puudega inimesed või töövõimetuspensionärid.

Töövõimetuspensionäride ja puudega inimeste toimetuleku tagamisel mängivad lisaks riigile olulist rolli kohalikud omavalitsused. Paraku on omavalitsuste võimekus abivajajaid toetada väga erinev ning abi kättesaadavus kõigub omavalitsuseti suures ulatuses,[4] mistõttu on inimesed ebavõrdselt koheldud.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

2014 on aasta, mille märksõnaks on kindlasti töövõimereform (edaspidi TVR). Kui aasta varem pandi paika TVR-i põhimõtted,[5] millega seati eesmärgiks abistada tööealisi tervisekahjustustega ja puudega inimesi sobiva töö leidmisel ning säilitamisel. Lisaks peeti vajalikuks motiveerida inimesi säilinud töövõime piirides aktiivne olema ning osutada abi tööandjatele töökeskkonna parandamisel ja vähenenud töövõimega inimeste töölevõtmisel ja tööl hoidmisel.

Kõik osapooled – tervisekahjustusega ja puudega inimesed, tööandjad, spetsialistid, riigiametnikud – mõistavad, et sellise suure sotsiaalreformi käivitamine on möödapääsmatu, kuna vana süsteem lihtsalt kukub lähiajal kokku.

Puudega või tervisekahjustusega inimesele võimaldab võimetekohane töö tagada oluliselt paremat sissetulekut ja elukvaliteeti kui toetused ja pensionid. Ainult nendega terve töölkäiva inimesega võrdväärset elukvaliteeti tagada pole võimalik. Samuti pakub sobiv ja meeldiv töö sotsiaalset ja professionaalset eneseteostust, seega ka väärtustatuse tunnet ja hoiab alal inimväärikust. Inimese üks põhivajadusi ja õigusi on võimalus ise oma elu üle otsustada.  TVR-i käivitamise üheks eesmärgiks ongi, et vähemalt 50% osalise töövõimega inimestest töötaksid.

Tööandjad on olukorras, kus töötajaid napib – elanikkond vananeb, töövõimetute arv kasvab, uusi töötajaid ei tule peale, sest sündimus on järjekindlalt langenud, väljaränne on suur.[6] Seetõttu on tööandjad mõistnud, et tervisekahjustustega ja puuetega inimesed on seni kasutamata ressurss, samuti peetakse puudega inimesi väga tihti motiveeritumateks ja lojaalsemateks.[7] Samas ei peaks nad endile ka illusioone looma, sest põhiolemuselt on inimesed sarnased, olenemata terviseseisundist või puudest.

Riigi eesmärk TVR-i käivitamisel on eelkõige pidurdada sotsiaalkulude kasvu ning sihtgrupi kaasamisega tööhõivesse saada juurde uusi maksumaksjaid. Loomulikult eeldab see ka investeeringuid haridusse ja rehabilitatsiooni, kuid kui varem prognoositi riigieelarve kulude kasvu  töövõimetuspensionidele ja puudetoetustele 2014. aasta 253,1 miljonilt eurolt 619,9 miljoni euroni 2022. aastaks, siis uus süsteem aeglustaks kasvu ning eeldatavad kulutused 2022. aastal oleksid 405,5 miljonit eurot; kokkuhoid oleks seega 214,4 miljonit eurot.

Lähtekoht on hea – kõik osapooled mõistavad reformi paratamatust. Samas on kõigil senini veel erinevad ootused ja arusaamad, mille üksteisele lähendamiseks tuleb veel palju tööd teha. Väga visalt muutub ka ühiskonna aegunud suhtumine abivajajatesse. Viimase aasta jooksul on muutused siiski juba märgatavad (selle taga on muidugi ka puuetega inimeste organisatsioonide suur töö endi nähtavaks tegemisel ja probleemide teadvustamisel). Eelkõige on vaja vähendada tööandjate teadmatusest tulenevaid hirme ning ka puuetega inimeste endi mõtlemist. Inimõigustepõhise lähenemise kohaselt pole puuetega inimesed „vaesed õnnetud“, keda peab aitama, vaid on ühiskonna võrdväärsed liikmed, kellel on teistega samasugused õigused ning mõned erivajadused, millega tuleb arvestada. Puuetega inimeste õiguste kaitse pole riigi suvast johtuv valik, vaid inimõigustest tulenev kohustus. See tähendab, et ühiskond peab puuetega inimestele tagama võimaluse osaleda ühiskonnaelus võimalikult iseseisvalt ning looma võimalused vajadusel oma õiguste eest seista.

TVR-i edukas käivitamine eeldab, et kogu probleemistikku lahendatakse kompleksselt. Palju rohkem on vaja panustada haridussüsteemi, iga puudega inimene peab saama võimaliku parima hariduse, mis arvestab ka tema huve ja võimeid. Haridusministeerium on alustanud vastava programmi väljatöötamist,[8] peamiselt panustatakse kutseõppele.[9]  Senini aga on täielikult välja töötamata süsteem koolist tööellu siirdumiseks. Paljud noored jäävad pärast kooli lõpetamist töötuks, kuna nende elukohas pole sobivat tööd, või on töölepääsemine raskendatud toetavate sotsiaalteenuste vähesuse tõttu. Siit tuleneb, et ka sotsiaalteenuste kättesaadavus ja kvaliteet peavad olema senisest paremini tagatud nii riiklikult kui kohalike omavalitsuste poolt, sõltumata regioonist. TVR-i pole võimalik ellu viia, kui sotsiaalteenused töötamise eesmärke ei toeta, ning jääb alles vastasseis riigi ja kohalike omavalitsuste vahel. Osaliselt osutab vajalikke teenuseid Eesti Töötukassa,[10] koostamisel ja ettevalmistamisel on rehabilitatsiooniteenuste erinevad paketid.[11]

Teine suur probleemistik on seotud tööandjatega. Kuigi nad näevad vähenenud töövõimega inimestes ressurssi, on nad samas tagasihoidlikud nende töölevõtmisel. Üks põhjus on muidugi hirm – ei tunta inimeste probleeme ning kardetakse, et ei suudeta nendega toime tulla. Selle hirmu leevendamiseks on töötukassa koostanud mitmeid materjale,[12] korraldab koolitusi, pakub nõustamist. Samas on tööandjad ka vastu vajadusele oma kulusid suurendada, kuna lisaressursid on eelisjärjekorras siiski mõeldud ettevõtte arendamiseks, mitte sotsiaalprojektideks. Ka siin on töötukassa kaudu võimalik taotleda kulude osalist kompenseerimist,[13] riigi poolt on ette nähtud maksusoodustused[14] ning muudki toetused. Kui tööandjad mõistavad, et tervisekahjustustega ja puuetega inimeste tööhõivesse kaasamine on pikemas perspektiivis neile kasulik, on see oluline eeldus TVR-i õnnestumisele.

Seadusandlikud arengusuunad

2014. aasta 19. novembril võttis Riigikogu vastu töövõimetoetuse seaduse,[15] mis esialgse kava kohaselt pidi rakenduma 2015. aasta 1. juulil. See seadus lähtus TVR-i põhimõtetest ja peaks kardinaalselt muutma puuetega ja tervisekahjustustega inimeste seisundit – tooma nad tagasi tööturule, muutma nad abivajajatest aktiivseteks ühiskonnaliikmeteks. Paraku ei kaasnenud sellega teiste valdkonda mõjutavate seaduste tervikpaketti, kuigi muudeti ka sotsiaalhoolekande seadust,[16] et see osaliselt töövõimetoetuse seadusega vastavusse viia (kusjuures mõned punktid pidid rakenduma eri aegadel).  Sotsiaalhoolekande seaduse uusim redaktsioon võeti vastu alles 2015. aasta 18. veebruaril ja see hakkas kehtima 2015. aasta 1. juulil. Praegu on väljatöötamisel järgmine redaktsioon, mis eelduste kohaselt peaks hakkama kehtima 2016. aasta 1. jaanuarist.

Töövõimetoetuse seaduse arutellu sekkusid aktiivselt puuetega inimeste organisatsioonid, kes juhtisid tähelepanu olulistele puudustele – seadus esitas mitmeid nõudeid, mida ilma toetavate sotsiaalteenusteta pole võimalik täita, samuti tunti muret aktiivsete inimeste toimetuleku halvenemise pärast – teatud palgatasemest alates hakkab töövõimetoetus langema, kuid töölkäimise kulud ju ei lange, vaid vastupidi – kasvavad. Korraldati mitmeid meeleavaldusi, esitati hulk parandusettepanekuid, pöörduti Vabariigi Presidendi poole. Mõningaid ettepanekuid isegi arvestati  seaduse lõppvariandis, aga üldiselt seadusega sellisel kujul sihtrühm rahule ei jäänud. 2015. aastal valitud uus Riigikogu koosseis vaatas seaduse uuesti läbi ning lükkas rakendumise edasi 2016. aasta 1 jaanuarini, samuti kavandati toetavate teenuste väljatöötamist. Praegu on kõne all võimalus, et seadus rakendub osaliselt 2016. aasta 1. jaanuaril ning tervikuna  2016. aasta 1. juulil.

2015. aasta oktoobris esitati valitsusele põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning Erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõu,[17] mis on teinud murelikuks ka puuetega inimesi, kuna osa erivajadustega õpilaste koolidest on eraomandis ning kardetakse, et seaduse muutmine suurendab õppekoha maksumust.

Kohtupraktika

2014. aasta 5. mail tegi Riigikohus otsuse,[18] mis puudutas toimetulekutoetuse maksmist puudega inimese eestkostjale olukorras, kus eestkostetav on pereliige, hooldaja- ja eestkostetoetus jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri, kuid koos eestkostetava sotsiaaltoetustega on ühine sissetulek toimetulekupiirist suurem. Siin juhtis kohus tähelepanu perekonnaseaduse ja sotsiaalhoolekandeseaduse mõningate punktide vastuolule ning sellele, et selles küsimuses puudub kohalikul omavalitsusel kaalutlusõigus. Lõppjärelduseks on, et puudega inimese eestkostja saab kohtu kaudu nõuda eestkostetavalt elatist, selle suuruse määrab kohus. Sisuliselt selline otsus küll puuetega inimeste ja nende pereliikmete toimetulekut ei mõjuta, sest summa ei sõltu liidetavate järjekorrast, kuid annab võimaluse need seadusesätted läbi vaadata ja vastavusse viia, samuti lubab see hooldajal toimetulekutoetust taotleda, kui kohus mingil põhjusel elatist tema kasuks välja ei mõista.

Statistika ja uuringud

Uuemaid statistilisi uuringuid ja uurimusi, mis otseselt puudutaksid puuetega inimesi, vaadeldaval perioodil tehtud ei ole, kõik TVR-iga seotud prognoosid ja arvutused toetuvad varasematele uuringutele. Küll aga on haridusministeeriumi tellimusel PRAXIS analüüsinud Eesti põhikooli- ja gümnaasiumivõrku.[19] Kuigi selles pole eraldi välja toodud erivajadusega õpilastele mõeldud koole, siis koos muude kontseptsioonidega võivad uuringu alusel tehtavad otsused mõjutada erivajadustega õpilaste ligipääsu võimetekohasele haridusele (koolide asukoht ja tüüp).

Olulisemad avalikud arutelud

Viimase aasta jooksul on jätkunud laiem avalik arutelu töövõimetuspensionäride ja puuetega inimeste teemadel. Seoses TVR-i seaduse menetlemise ja vastuvõtmisega on järjest rohkem ja häälekamalt hakanud kaasa rääkima ka sihtrühma esindajad. Arutelud on muutunud sisulisemateks, lähenemised teemale muutuvad üha enam inimõigustel põhinevateks. Kuna TVR puudutab sügavalt suurt hulka (hinnanguliselt ligi 100 000) inimesi, oli aruteludes ka palju emotsioone, teravust, vaidlemist. Siiski on rõõmustav, et järjest enam on hakatud leidma ühisosa – me kõik oleme inimesed, mõnedel lihtsalt on suuremad erivajadused.

Trend

Sarnaselt eelmise aastaga oli ka vaadeldaval perioodil arengute peamiseks lähtekohaks TVR. Kuna see oli jätkuvalt valitsuse olulisimate prioriteetide hulgas, oli tunda ka mõningast survestamist ja kiirustamist. Pärast seaduse vastuvõtmist ja Riigikogu valimisi hakkasid osapooled siiski rohkem üksteist kuulama ning asjadele komplekssemalt lähenema. On alustatud muudatustega rehabilitatsioonisüsteemis, vaadatakse üle tehniliste abivahendite jaotamise kord ning järk-järgult liigutakse seaduse täieliku rakendamise poole. Seni pole siiski veel jõutud tervikliku lähenemiseni, haridus- ja sotsiaalpoliitika ei jõua tööpoliitikale nii kiiresti järele.

Soovitused

  • TVR-i käivitamisele ja täielikule rakendamisele tuleb läheneda kompleksselt – tagada võrdsed võimalused kõigile puudega või tervisekahjustusega inimestele, sõltumata nende elukohast. See eeldab sotsiaalteenuste võrdväärset kättesaadavust kõigis omavalitsustes.
  • Sätestada miinimumloend ja kvaliteedinõuded kohalike omavalitsuste poolt osutatavatele sotsiaalteenustele ning tagada kõigile omavalitsustele piisav võimekus nende täitmiseks.
  • Parandada erivajadustega õpilaste hariduse kättesaadavust ja kvaliteeti kõigil haridustasanditel, luua toetussüsteem koolist sujuvalt tööellu suundumiseks.

 


[1]„Eesti sotsiaalkindlustuse süsteemi jätkusuutliku rahastamise võimalused“. Uuringuaruanne. Praxis 2011. Ja „Riigi tegevus puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride toetamisel“. Kontrollaruanne 2010.

[2] Eelarve ja statistika. Sotsiaalkindlustusamet. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/statistika/.

[3] Eelarve ja statistika. Sotsiaalkindlustusamet. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/statistika/.

[4]  „Sotsiaalteenuste kvaliteedianalüüs ja ettepanekud tervikliku kvaliteedisüsteemi tagamise juurutamiseks“. Analüüsi lõpparuanne. Sotsiaalministeerium. 2013.

[5] Töövõimereform. Sotsiaalministeerium. Arvutivõrgus kättesaadav:  https://www.sm.ee/et/toovoimereform.

[6] Eesti statistika aastaraamat 2015.

[7] „Töövõimetoetuse seaduse mõjuanalüüs – eelhindamine“. Saar Poll. 2014.

[8] „Hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduse kontseptsioon. Haridus- ja Teadusministeerium. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.hm.ee/sites/default/files/hev_kotseptsioon.pdf.

[9] Hariduslike erivajadustega õpilane. Haridus- ja Teadusministeerium. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.hm.ee/et/tegevused/kutseharidus/hariduslike-erivajadustega-opilane.

[10] „Tööturuteenuste osutamine töövõimereformi sihtrühmale“. Sotsiaalministeerium. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/ESF/57_lisa.pdf.

[11] Töövõimereformi eesmärk. Sotsiaalkindlustusamet. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/toovoimereform/.

[12] „Erivajadustega inimene – hinnatud töötaja! Miks ja kuidas värvata tööle puudega inimest?“. Eesti Töötukassa. 2008. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.tootukassa.ee/sites/tootukassa.ee/files/Erivajadustega_inimene_hinnatud_tootaja.pdf.

[13] Abi erivajadusega inimese tööle võtmisel. 10.08.2015. Eesti Töötukassa. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.tootukassa.ee/content/tooandjale-ja-partnerile/abi-erivajadusega-inimese-toole-votmisel.

[14] Maksusoodustused. 10.08.2015. Eesti Töötukassa. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.tootukassa.ee/content/t%C3%B6%C3%B6andjale-ja-partnerile/maksusoodustused.

[15] Töövõimetoetuse seadus. Riigi Teataja. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/113122014001.

[16] Sotsiaalhoolekande seadus. Riigi Teataja. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/123032015134.

[17] Eelnõude infosüsteem. Arvutivõrgus kättesaadav: http://eelnoud.valitsus.ee/main#5SJRc0hF

[18] Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohtuotsus asjas nr 3-4-1-67-13. Riigikohus. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-4-1-67-13

[19] „Eesti põhikooli- ja gümnaasiumivõrgu analüüs aastaks 2020“. Uuringuaruanne. Praxis. 2014.

Lapsed on inimesed nüüd ja praegu, kelle õiguste tagamiseks ei piisa vaid seaduste vastuvõtmisest, vaja on ka toetavaid tegevusi ja olukorra muutust tervikuna (n-n law in books law in action).

Aastal 2014, mil tähistati ÜRO Lapse õiguste konventsiooni[1] (edaspidi tekstis kasutatud ka LÕK)[2] 25. aastapäeva, olid lapse õigused fookuses nii maailmas üldiselt kui ka Eestis. Nobeli rahupreemia anti lapse õiguste kaitsele pühendunud Kailash Satyarthile ja Malala Yousafzaile.[3] Taoline tunnustus näitab, kui oluline roll on kodanikuühiskonnal LÕK-is sätestatud õiguste propageerimisel, edendamisel ja kaitsel.[4] LÕK-i eesmärk on kaitsta last igasuguste tema arengule ja heaolule ebasoodsalt mõjuvate riskide eest kõikides keskkondades. Sama oluline kui jälgida lapse kohtlemist peres, on pöörata tähelepanu ka lapse kohtlemisele lasteaias, koolis ja tervishoiuasutuses ja ühiskonnas laiemalt.

Abi vajavate laste arv suureneb iga aastaga. Probleem on riigi ebapiisav tugi puudega lapse hooldamisel, praktikas ei suuda KOV-id tagada kõigile puudega lastele kohta tavalasteaias, samuti napib õpetajatele vajalikku tuge erivajadustega laste õpetamiseks (nt 2013. aastal oli tugispetsialisti koht loodud vaid 53% lasteaedades).[5] Kaasava hariduspoliitika rakendamiseks ei oma kõik õpetajad piisavalt ettevalmistust ning napib ressursse vajaliku õpikeskkonna loomiseks.[6] Muret tekitav on laste ohvriks langemise protsent: 2013. aastal langes koolikiusamise ohvriks 22%,  küberkiusamise ohvriks 16%, varguse ohvriks 22% ja  kallaletungi ohvriks 7% lastest. Laste õiguserikkumiste ja ohvriks langemise riskifaktoriteks on vägivald peres ja vägivalla kasutamine lapse suhtes, samuti perekonfliktid, vanemate puudulik järelevalve, vanemate alkoholi- ja narkoprobleemid.[7]

Seadusandlikud arengusuunad

Tähtsaima sammuna saab nimetada uue lastekaitseseaduse[8] vastuvõtmist, millega keelustati selgesõnaliselt laste kehaline karistamine. Esimest korda sätestatakse Eesti õigusruumis, et asjades, mis puudutavad last, on oluline lähtuda lapse huvidest, ja võimaldada lapsel avaldada oma arvamust.[9] Esile saab tõsta 2015. Aasta põhiseadusemuutmist,[10] millega langetati kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valimisiga 18. eluaastalt 16. eluaastale. Karistusseadustiku[11] revisjoniga seoses toodi esimest korda seadusandluses eraldi mõistena välja perevägivald, ehk muudatusest tulenevalt on lähi- või sõltuvussuhtes toime pandud vägivalla eest  ette nähtud karmim karistus. On äärmiselt taunitav, et 2014. aasta alguses oli Eestis 12 138 last, kelle ülalpidamiskohustust vanema poolt vabatahtlikult ei täidetud (täitemenetlus algatati kokku summas 10 766 732,10 eurot). Tegu on lapse õiguste rikkumise kasvava trendiga, ning elatise sissenõudmise meetmed ei ole olnud piisavalt efektiivsed, et elatise koguvõlgnevus väheneks. Positiivne on see, et täitemenetluse seadustiku muudatustega kehtestati 2015. aastal rida võimalusi, mille rakendamine võimaldab muuta elatisvõlgniku elu mingil määral ebamugavaks (mh peatada võlgniku mootorsõiduki juhtimisõigus). Kodakondsusseaduse muutmise vajalikkusele laste huvide parema kaitsmise nimel[12] on korduvalt juhtinud tähelepanu nii endine õiguskantsler Indrek Teder kui ka Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik Nils Muižnieks.[13] Kodakondsuse seaduse muudatustega[14] võimaldatakse alaealisel omada lisaks Eesti kodakondsusele muu riigi kodakondsust, ning saada määratlemata kodakondsusega vanemate alla 15-aastasele lapsele Eesti kodakondsus naturalisatsiooni korras sünni hetkest.

Kohtumenetlus ja -praktika

Lapse õigusi käsitleva Euroopa Liidu tegevuskava[15] üks peamisi eesmärke on Euroopa kohtusüsteemi lapsesõbralikumaks[16] muutmine. Tegu on valdkonnaga, milles on Euroopa Liidul aluslepingute kohaselt pädevus lapse õigused EL-i õiguse alusel reaalselt ellu viia. Kokkupuude õigussüsteemiga on lapsele tihti ebameeldiv kogemus (ebakindlust tekitav keskkond, eakohase info ja selgituste puudumine, vähene tegelemine peredega ning pikaleveninud menetlused),[17] mistõttu on oluline lapsi igakülgselt menetluses osalemisel toetada. Paraku tuleb tõdeda, et lapse õigused selles valdkonnas ei ole Eestis siiani piisavalt tagatud. Näiteks ei ole laste toetamiseks kohtumenetluses välja töötatud tugiisikute süsteemi, ning toetavate teenuste kättesaadavus on piirkonniti erinev. (Pere)vägivalda pealt näinud lastele ei pakuta erikohtlemist, kuigi erinevad uuringud[18] kinnitavad, et lastel, kes on lapsepõlves olnud vägivalla tunnistajaks, on suurem risk langeda täiskasvanuna perevägivalla ohvriks. Samuti ei ole lapsohvrite turvalisus alati piisavalt tagatud, nt laste hooldusõiguse määramisel ei ole peres esinenud vägivald otsuse tegemisel kaalukeeleks.[19] Lapse huvide ja õiguste seisukohast on oluline ka lapse kohtlemine kriminaalmenetluses, sh lapse ülekuulamisel. Alaealiste kannatanute videosalvestatud ülekuulamiste analüüsist[20] selgus, et lastelt ei küsita alati nõusolekut ülekuulamiste videosalvestamiseks, samuti ei räägita alati lapsele tõtt, ning et kui ülekuulamisele kaasatud spetsialistil pole ettevalmistust kriminaalmenetluse ja küsitlemise taktika alal, on tal raske seista laste parimate huvide eest. Vanema hooldusõiguse määramise praktika analüüsist[21] selgus, et kohtulahendites piirdub lapse huvidega arvestamine sageli üksnes tõdemusega, et seda on arvesse võetud, kuid vähestes lahendites on selgitatud, kuidas kohus on seda teinud.[22]

Riigikohus vaagis 2014. aastal korduvalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames lasteaiakohtade saamise üle;[23] leidis, et seitsmeaastase lapse üksinda koju jätmine ei pruugi olla garandikohustuse rikkumine[24]; täpsustas jõu kasutamise lubatavust lapsega suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks.[25] Samuti rõhutas korduvalt kohtu rolli suhtlemiskorra üle vaidlevate vanemate suunamisel kompromissile.[26] Eestis on problemaatiline lapse ja temast lahus elava vanema suhtlemise tagamist puudutav regulatsioon. Tallinna Halduskohus mõistis 2014. aastal Eesti Vabariigilt ühe isa kasuks välja 7500 eurot, kuna isa kasutas kolme aasta jooksul ära kõik seadusest tulenevad võimalused oma lapsega kohtumiseks, ja sunnitud eemalolek oma lapsest oli tekitanud mittevaralist kahju. On vaja, et riik selle teemaga aktiivselt tegutseks.[27]

Euroopa Inimõiguste Kohus rõhutas muuhulgas, et ei ole põhjendatud. et laps võetakse ära vanemalt, kes ei tule materiaalselt tema kasvatamisega toime (Zhou vs. Itaalia);[28]  üldhariduskoolis tuleb tagada õpilasele võimalus mitte osaleda usuõpetuse tundides (Mansur Yalcin jt vs. Türgi).[29] Aastal 2014 tegi EIK suurkoda otsuse, mille kohaselt peab Iirimaa valitsust vastutavaks laste seksuaalse ahistamise eest 1970ndatel üldhariduskoolides  (O´Keeffe vs. Iirimaa).[30]Otsusekohaselt ei vabane riik vastutusest üldhariduskoolis toimuva eest seeläbi, et annab kooli pidamise vastutuse eraõiguslikele institutsioonidele või üksikisikutele.

Statistika ja uuringud

Riik täitis LÕK-ist tuleneva kohustuse – esitades 2014. aastal (kuus aastat pärast kehtestatud tähtaega) ÜRO Lapse õiguste komiteele Eesti Vabariigi kolmanda ja neljanda perioodilise aruande ÜRO Lapse õiguste konventsiooni täitmise kohta,[31] tuginedes perioodi 2003–2011 tegevusele ja selle perioodi kohta avaldatud statistikale. Aastal 2015 koondasid valdkondlikud ühendused MTÜ Lastekaitse Liidu eestvedamisel oma täiendused ja ettepanekud Lapse õiguste komiteele täiendava raportina esitamiseks.

Ühiskonnas lapse õigustele ja ennekõike LÕK-i artiklile 12 tähelepanu juhtimiseks ja laste arvamuse kuuldavaks tegemiseks viis MTÜ Lastekaitse Liit läbi uuringu „Laste ja noorte osalus ja kaasamine koolis“, mille eesmärk oli välja selgitada, mil määral koolid kaasavad lapsi koolielu puudutavatesse otsustesse, mil viisil ja mis teemadel nad seda teevad, samuti kas kaasamine on laste ja noorte arvates piisav, mis teemadel nad sooviksid sõna sekka öelda ning mis viisil nad seda kõige meelsamini teeksid. Küsimustikule vastas 1787 last ja noort üle Eesti (sh 404 vene keelt kõnelevat last).[32] Hoolimata asjaolust, et Eestis ratifitseeriti LÕK juba 1991. aastal ja põhikooli riiklik õppekava näeb ette selle tutvustamise, tõdes 59% vastanutest, et nad ei ole konventsioonist kuulnud.

Eesti 7.-9. klassi õpilaste seas tehtud hälbiva käitumise uuringust[33] selgus, et võrreldes kaheksa aasta taguse ajaga panevad koolilapsed toime oluliselt vähem õigusrikkumisi.[34] Suurenenud on vihakuritegude arv (6% lastest tunnistas, et teda on viimasel aastal vägivallaga ähvardatud või on seda tema vastu tarvitatud tema usutunnistuse, keele, nahavärvuse, sotsiaalse seisundi vms tõttu). Lapsel on raske säilitada oma identiteeti ja perekondlikke suhteid, kui laps ja vanemad elavad erinevates riikides. Hiljutine uuring[35] kinnitab, et vanemate eemalolek võib suurendada koolist puudumist ja mõjutada seeläbi lapse õpiedukust, samuti võib see tekitada või süvendada tervise-, käitumis- ja sõltuvusprobleeme. Samas sotsiaaltöötajatel napib teavet taolistest peredest (41% hindas ebapiisavaks infot peredest, kus lapsed elavad üksi, sest nende vanemad elavad väljaspool Eestit).[36]

Varasemaga võrreldes viidi 2014–2015 läbi enam lapsi puudutavaid uuringuid, siiski on vaja pöörata suuremat tähelepanu riiklike andmete kogumisele, analüüsimisele ja asjaomaste teadusalgatuste toetamisele. Ka ÜRO Lapse õiguste komitee rõhutab lapsi puudutava info kogumise vajadust ja innustab arendama indikaatoreid lapse õiguste realiseerimise jälgimiseks.[37]

Hea praktika

MTÜ Lastekaitse Liidu eestvedamisel tõlgiti eesti keelde ÜRO Lapse õiguste komitee üldkommentaar nr 14,[38] mis käsitleb lapse õigust tema parimate huvide esikohale seadmisele (lapse õiguste konventsiooni artikkel 3 lg 1). LÕK-i artiklite sisu paremaks mõistmiseks jätkatakse ka järgnevatel aastatel Lapse õiguste komitee üldkommentaaride eesti keelde tõlkimist. Teadlikkuse tõstmisele oli suunatud ka Inimõiguste Instituudi projekt „Inimõigused haridussüsteemis – võrgustumine, õpetajakoolitus ning noorte võimestamine“,[39] mille raames tõlgiti eesti keelde Euroopa Nõukogu Noorte inimõigushariduse käsiraamat „Kompass“.

Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut koostöös õigusteaduskonnaga käivitas 2014. aastal osana sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika magistriõppe õppekavast lapse õiguste õppemooduli, mis on suunatud tulevastele lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatele, juristidele ja teistele lastega töötavatele spetsialistidele. Moodul juurutati MTÜ Lastekaitse Liidu projekti „Lapse hääl!“[40] osana, sisaldes aineid inim- ja lapse õigustest, lastekaitsest ning praktilisest tööst laste ja peredega.[41] Senini ei olnud Eestis ükski kõrgkool pakkunud süsteemset õpet lapse õigustest, seega täideti mooduli loomisega oluline lünk, millele on viidanud muuhulgas ka ÜRO Lapse õiguste komitee.

Olulisemad avalikud arutelud

Alaealise õigus mõjutada teda puudutavaid otsustusi tervishoiuasutuses on seotud lapse osalusõigusega, aga ka õigusega kaitsele ja hoolitsusele. Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas 2014. aasta suvel koos Sotsiaalministeeriumi, Justiitsministeeriumi, Bioeetika Nõukogu, Lastekaitse Liidu ja Naistearstide Seltsi esindajatega oma istungil õiguskantsleri ettepanekut nr 27 „Alaealisusega seotud piirangud raseduse katkestamisel“,[42] mille kohaselt raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse § 5 lg 2 on vastuolus põhiseadusega, kuna see piirab ebaproportsionaalselt alla 18-aastase naise enesemääramise õigust, seades teda liigselt sõltuvusse oma vanematest või eestkostjast.  Laiemad arutelud jätkusid 2015. aasta alguses, mil Riigikogu antud piirangu tühistas.

Eesti Noorteühenduste Liit oli eestvedaja diskussioonis valimisea langetamise osas 16-eluaastani. Mõjuuuring[43] kinnitas, et valimisea langetamisel riskid puuduvad, valimisõigusliku ea langetamiseks on Eesti ette valmistatud ja eelistatud poliitikavalik on alandada aktiivset valimisõigust 16-eluaastani just kohalikel valimistel.

Arvamusfestivalil oli nii 2014. kui 2015. aastal eraldi laste ja perede lava, kus arutleti nii kiusamisennetuse, laste ja noorte kaasamise kui ka lapse õiguste osas tervikuna.

Avalikkuses kütsid kirgi arutelud kooseluseaduse[44] ja uue lastekaitseseaduse ümber. Kohati jäi aga mulje, et osade debateerijate jaoks oli n-n laste huvide eest seismine kantud pigem poliitilistest ambitsioonidest või teatud huvigrupi eesmärkidest kui tõsisest murest laste heaolu osas üldiselt.

Trend

Eestis on laste väärkohtlemiste arv väga suur. Vene keelt emakeelena kõnelevaid lapsi karistatakse rohkem, ka vägivalda on nendes peredes rohkem.[45] Meedia kajastas 2014. aastal aktiivselt perevägivallajuhtumeid, kus vägivald lapse vastu oli lõppenud lapse surmaga.[46] Riigikogu poolt heaks kiidetud „Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018“[47] kehtestab, et perevägivalla ennetamisele tuleb pöörata kõrgendatud tähelepanu ja tuleb välja töötada laste kasvukeskkonnas esinevate probleemide varajase tuvastamise ja lapsevanemate vanemlike oskuste arendamise süsteem. Vägivalla ennetamise strateegia 2015–2020 keskendub ennekõike just lastega seotud vägivallale. Sotsiaalministeerium käivitas vanemlusprogrammi Incredible Years, mis on suunatud  käitumisprobleemidega laste vanematele, ja vanematele, kes soovivad ennetada võimalike käitumisprobleemide teket oma lastel. Haridussüsteemis pööratakse järjest rohkem tähelepanu kiusamiskäitumise ennetamisele. Tartu Ülikooli Eetikakeskuse väärtuskasvatuse konverentsil 2014. aasta detsembris loodi Liikumine Kiusamisvaba Haridustee Eest. Liikumise asutasid MTÜ Lastekaitse Liit, SA Kiusamise Vastu, MTÜ Noorteühing TORE ja Tartu Ülikooli eetikakeskus. Ühine eesmärk on luua elujõuline koostööplatvorm, mille kaudu jõuaks kõigisse Eesti lasteasutustesse ja üldhariduskoolidesse kiusamist ennetav ja lahendav tõenduspõhine programm.

 Soovitused

  • Tagada senisest efektiivsem ÜRO lapse õiguste konventsiooni rakendamine (sh laste sotsiaalsete põhiõiguste tagamine). Koguda süsteemselt statistilist teavet (sh esitada regulaarselt raporteid), mille analüüsile tuginedes lapse õigusi tagavaid poliitikaid kujundada.
  • Suurendada laste võimalusi kaasa rääkida ühiskonda, kogukonda ja koolielu puudutavates küsimustes. Kaasata lapsi enam otsustusprotsessidesse.
  • Süvendada lastega töötavate uurijate, kohtunike ja teiste spetsialistide teadmisi ja oskusi, pakkudes neile koolitusi lapse õigustest (sh laste küsitlemisest) ja arengupsühholoogiast.
  • Arendada kaasava hariduspoliitika efektiivsemaks rakendamiseks koolisüsteemi tervikuna (sh teha koolitusi õpetajatele, kohandada vajalikku õpikeskkonda, kohandada õppematerjale, samuti ka suurendada inimõiguste hariduse mahtu erinevatel koolitasemetel).
  • Teavitada ühiskonda senisest enam lapse õigustest, sh tutvustada nii täiskasvanutele kui ka lastele ja noortele eri kanaleid kasutades (sh vene keeles, erivajadusi arvestavalt jms) ÜRO lapse õiguste konventsiooni.

 


[1] ÜRO Lapse õiguste konventsioon. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/24016.

[2] LÕK on läbi aegade kõige laialdasemalt ratifitseeritud inimõigustealane kokkulepe. Koos kolme Fakultatiivprotokolliga (2014. aasta aprillis jõustus Optional Protocol to the Convention on the Rights of the Child on a Communications Procedure, vt http://www.ratifyop3crc.org/material/) kujutab see endast põhjalikku lapse õiguste edendamist ja kaitset käsitlevate õiguslikult siduvate rahvusvaheliste standardite kogumit.

[3] Kailash Satyarthi on aastaid võidelnud Indias lapstööjõu kasutamise vähendamise eest, viinud ellu mitmeid vaesust vähendavaid algatusi. Malala Yousafzai on noorim Nobeli preemia laureaat, kes seisab Pakistanis tüdrukute ja naiste õiguse eest haridusele.

[4] Euroopa Parlamendi 27. novembri 2014. aasta resolutsioon ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta (2014/2919(RSP)) Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?type=MOTION&reference=B8-2014-0285&format=XML&language=ET.

[5] Laste heaolu. Child Well-being. Eesti Statistika 2013. Toim. Kutsar, D. Statistikaamet. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.stat.ee/65395.

[6] Seletuskiri „Puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimine ja konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemine” seaduse eelnõu kohta.  Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.ead.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=375878/Eeln6u_seletuskiri.pdf.

[7] Markina, A., Žarkovski, B. 2014. Laste hälbiv käitumine Eestis. Kriminaalpoliitika uuringud 19. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/laste_kaitumise_uuring_2014.pdf.

[8] Lastekaitseseadus. RT I. 06.12.2014.  Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/106122014001.  Seadus jõustub 1. jaanuaril 2016.

[9] Poopuu, T. 2014. Uus lastekaitseseadus ootab rakendamist. Sotsiaaltöö nr 6, 2014.

[10] Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valimisea langetamiseks – RT I, 15.05.2015, 1.

[11] Karistusseadustik. RT I, 23.12.2014, 16. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/123122014016.

[12] Saar, H. 2014,  Lapse õigused. Inimõigused Eestis 2013. Inimõiguste Keskus. Arvutivõrgus kättesaadav: https://humanrights/inimoiguste-aruanne-2/inimoigused-eestis-2013/lapse-oigused/.

[13]  REPORT by Nils Muižnieks Commissioner for Human Rights of the Council of Europe Following his visit to Estonia  from 25 to 27 March 2013 [Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik Nils Muižnieksi raport Eesti kohta peale tema külastust 25-27 märts 2013]. Arvutivõrgus kättesaadav: https://wcd.coe.int/com.instranet.InstraServlet?command=com.instranet.CmdBlobGet&InstranetImage=2308567&SecMode=1&DocId=2023896&Usage=2.

[14] Kodakondsuse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus võeti vastu 21.01.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/103022015001.

[15] Euroopa Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Lapse õigusi käsitlev ELi tegevuskava“ KOM (2011)60. Arvutivõrgus kättesaadav: http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2011:0060:FIN:et:PDF.

[16]  Lapsesõbraliku õigusemõistmise (child-friendly justice) kontseptsiooni kohaselt on vaja tagada laste, kui haavatavama grupi õiguste kaitse kokkupuutel õigusruumiga.

[17] Euroopa Nõukogu ministrite komitee suunised lapsesõbraliku õigusemõistmise kohta. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.coe.int/t/dghl/standardsetting/childjustice/Source/GuidelinesChildFriendlyJustice_ET.pdf.

[18]  Vt nt Edleson, J. L., Ellerton, A. L., Seagren, A. E., Kirchberg, S. O., & Ambrose, A. T. 2007. Assessing child exposure to adult domestic violence. Children and Youth Services Review, 29(7), 961-971; Sousa, C., Herrenkohl, T. I., Moylan, C. A., Tajima, E. A., Klika, J. B., Herrenkohl, R. C., & Russo, M. J. 2011. Longitudinal study on the effects of child abuse and children’s exposure to domestic violence, parent-child attachments, and antisocial behavior in adolescence. Journal of Interpersonal Violence, 26 (1), 111–136.

[19] Vägivalla ennetamise strateegia 2015–2020 koostamise ettepanek. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.osale.ee/konsultatsioonid/files/consult/263_VVA%202015-2020%20ettepanek.pdf.

[20] Kask, K. 2015. Alaealiste kannatanute videosalvestatud ülekuulamiste analüüs. Kriminaalpoliitika analüüs  Nr 1/2015 Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/www.kriminaalpoliitika.ee/files/elfinder/dokumendid/alaealiste_kannatanute_videosalvestatud_ulekuulamised_kristjan_kask_2015.pdf.

[21] Espenberg, K., Soo, K., Beilmann, M., Linno, M., Vahaste, S., Göttig, T., Uusen-Nacke, T. 2013. Vanema hooldusõiguse määramise praktika analüüs. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE.  Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikantselei.ee/valitsus/valitsus/Vanema%20hooldus%C3%B5iguse%20m%C3%A4%C3%A4ramise%20uuring_l%C3%B5ppraport.pdf.

[22] Vt ka:  Kohtuasjas Sahin vs. Saksamaa ((30943/96) [2003] ECHR 340 (8.07.2003)) tuvastas kohus olulise rikkumisena asjaolu, et lapse enda seisukohti ei kuulatud ära, ning märkis, et riigisisene kohus peab lapsega vahetu kontakti tagamiseks astuma märgatavaid samme, ja et ainult nii saab kindlaks teha lapse parimad huvid. Kokkuvõte arvutivõrgus leitav: http://www.hrcr.org/safrica/childrens_rights/Sahin.html.

[23] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve kolleegiumi kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-4-1-63-13, 19.03.2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-4-1-63-13.

[24] Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-45-14, 10.10.2014. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-1-1-45-14.

[25] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-14, 29.10.2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-95-14.

[26] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-14, 05.11.2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-91-14. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-14, 05.11.2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-113-14.

[27] Autori märkus: EIK on korduvalt rõhutanud, et lapse ning vanema teemad tuleb kohtutes lahendada võimalikult kiiresti, mitte aastaid vinduvates protsessides. Analoogne otsus 04.11.2014.

[28] Affaire Zhou c. Italie. Requête no 33773/11. Arvutivõrgus kättesaadav: http://hudoc.echr.coe.int/sites/eng/pages/search.aspx?i=001-140026.

[29]  En l’affaire Mansur Yalçın et autres c. Turquie. Requête no 21163/11. Arvutivõrgus kättesaadav: http://hudoc.echr.coe.int/sites/eng/pages/search.aspx?i=001-146381.

[30] Case of O’Keeffe v. Ireland. Kaebus 35810/09. European Court of Human Rights, Grand Chamber. Arvutivõrgus kättesaadav: http://hudoc.echr.coe.int/sites/eng/pages/search.aspx?i=001-140235.

[31]    Eesti Vabariigi kolmas ja neljas perioodiline aruanne ÜRO Lapse õiguste konventsiooni täitmise kohta. Arvutivõrgus kättesaadav: http://vm.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/aruanne_est.pdf.

[32]    MTÜ Lastekaitse Liit 2014. Kokkuvõte uuringust: „Laste ja noorte osalus ja kaasamine koolis“. Koostaja  H.Saar. Arvutivõrgus leitav: http://www.lastekaitseliit.ee/wp-content/uploads/2014/11/Laste-ja-noorte-osalus-ja-kaasamine-koolis.pdf.

[33]  Markina, A., Žarkovski, B. 2014. Laste hälbiv käitumine Eestis. Vt viidet 6!

[34]   Autori märkus: Aastal 2014 toimus Eestis esimene koolitulistamine.

[35]    Espenberg, K., Lees, K., Arrak, L., Aksen, M., Vahaste-Pruul, S. Välismaal töötavate vanemate ja Eestis elavate lastega pered: parimad praktikad ja võimalikud ohud. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE.  Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.ec.ut.ee/sites/default/files/ec/loppraport_27.11.14.pdf.

[36] Pettai, I., Proos, I. 2014. Lähisuhtevägivald Eestis sotsiaaltöötaja pilgu läbi. Ekspertküsitluse tulemused 2004 ja 2014. Eesti Avatud Ühiskonna Instituut, Ekspertuuring raport, 57.

[37] Iivonen, E. 2013. Indikaattoritiedon hyödyntäminen lasten oikeuksien toteutumisen seurannanassa. Kogumikus: Lapsioikeus murroksessa. Koostajad: Hakalehto-Wainio, S., Nieminen. lk 303-347.

[38] Üldkommentaar nr. 14 ()2013 lapse õigus tema parimatel huvide esikohale seadmisele (artikkel 3 para. 1)* mitteametlik tõlge. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.lastekaitseliit.ee/wp-content/uploads/2011/04/%C3%9Cldkommentaar-nr-14.pdf.

[39]  Vaata lähemalt Inimõiguste Instituudi veebilehelt: http://www.eihr.ee/mis-on-inimoigustesobralik-kool/.

[40] Projekti rahastas Hasartmängumaksu nõukogu Sotsiaalministeeriumi kaudu ning EMP toetuste Vabaühenduste Fond Avatud Eesti vahendusel.

[41] Kevadel 2015 sõlmis MTÜ Lastekaitse Liit sarnase õppesuuna loomise kokkulepe 2016. aastaks ka Tallinna Ülikooliga.

[42]  Vaata lähemalt: http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_ettepanek_nr_27_alaealisusega_seotud_piirangud_raseduse_katkestamisel.pdf.

[43] Toots, A., Idnurm, T., Saarts, T. 2014. Aktiivse valimisea langetamise mõjude analüüs: eelhindamine. Tallinn: TLÜ Riigiteaduste Instituut.  Arvutivõrgus leitav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/vote16.pdf.

[44] Muuhulgas arvamusseminar „Kooseluseaduse tahud ja teravikud“  27.08.2014 Riigikogu Konverentsisaalis.

[45] Markina, A., Žarkovski, B. 2014. Laste hälbiv käitumine Eestis. Vt viidet 6!

[46] Nt K.Ibruse artiklite sari Eesti Päevalehes, mis uuris laste ebaloomulike surmade põhjuste tagamaid.

[47] Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/kriminaalpoliitika_arengusuunad_aastani_2018.pdf.

Põhjuseid, miks inimesed oma elukohta vahetavad, on mitmeid – näiteks selleks, et minna elama oma abikaasa juurde  või parema töökoha vastuvõtmisest tingitult. Siiski on palju inimesi, kelle jaoks ei ole oma päritoluriigist lahkumine valik, vaid nad on sunnitud sealt lahkuma, et tagada enda, ja tihtipeale ka oma pere elu või tervis. Pagulased vajavad erilist kaitset just sellepärast, et nad ei ole endale seda saatust valinud. Eesti on andnud rahvusvahelist kaitset alates 1997. aastast, mil ühineti ÜRO pagulasseisundi konventsiooni (1951)[1]  ning pagulasseisundi protokolliga (1967).  Aastatel 1997–2013 on Eestile esitatud 446 varjupaigataotlust, rahvusvahelist kaitset ja luba perekonnaga taasühineda on antud kokku 93 isikule.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Aastatel 2014 ning 2015 on paremini korraldatud saatjata alaealiste õiguste tagamine varjupaigamenetluses – nt alates 2014. aastast on Sotsiaalkindlustusameti partneriks SOS Lasteküla Eesti Ühing, kellega on sõlmitud haldusleping saatjata alaealistele asenduskoduteenuse pakkumiseks.

2014. ja 2015. aastal tegi õiguskantsler Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) kaks ettepanekut seoses kinnipidamiskeskuses (edaspidi  KPK) kinnipeetavatele suhtlemise võimaldamisega. 2014. aasta 19. aprillil tegi õiguskantsler ettepaneku rikkumise kõrvaldamiseks kinnipidamiskeskuses elukaaslaste koos elamise ning ajaveetmise võimaluste suhtes. Õiguskantsler tõi välja, et püsisuhtes olevad mees ja naine tuleb lugeda perekonnaliikmeteks ning  võimalusel tuleks elukaaslased KPK-s majutada koos.[2] Lisaks ei järginud PPA õiguskantsleri varasemaid soovitusi võimaldada üksinda naiste elukorrusel kinni peetaval isikul suhelda teiste keskuses viibivate isikutega, ennekõike oma elukaaslasega.[3] Õiguskantsler oli seisukohal, et PPA tegevus selles osas, milles kinnipeetud elukaaslastel ei võimaldatud KPK-s vahetult suhelda ega koos aega veeta, ei olnud õiguspärane.

2015. aasta ettepanek oli tingitud sellest, et isikul ei võimaldatud KPK-s viibiva elukaaslasega kokku saada. Õiguskantsler toonitas, et kokkusaamiste võimaldamine võib olla vajalik tagamaks isiku põhiõigust perekonna- ja eraelu puutumatusele.[4] Õiguskantsler oli seisukohal, et PPA tegevus on kokkusaamist keelates õigusvastane ning vastuolus põhiseadusega.

2014. aasta 12ndal ja 14ndal mail viisid õiguskantsleri nõunikud läbi kontrollkäigu Vao varjupaigataotlejate majutuskeskusesse (edaspidi majutuskeskus).[5] Õiguskantsler soovitas majutuskeskusel teostada varjupaigataotlejatele pärast keskusesse saabumist esmane tervisekontroll, sõlmida perearstiga keskuse elanikele tervishoiuteenuste osutamiseks leping, korraldada tervishoiuteenuste osutamisel tõlge arusaadavasse keelde ja võimalusel kaasata kutseline tõlk, katta laste hambaravikulud, korraldada varjupaigataotlejatele psühholoogilise nõustamise teenuse osutamine majutuskeskuses kohapeal, ning korraldada keeleõpe tõhusamal viisil.

Edasiminekuna tuleks välja tuua ka seda, et varjupaigataotlejate majutuskeskus kolis 2014. aasta jaanuaris Ida-Virumaalt Illuka vallast Jaamakülast Lääne-Virumaale Väike-Maarja valda Vao külla, kus ligipääs varjupaigataotlejatele vajalikele teenustele on tunduvalt parem.

Lisaks algatati 2015. aastal ühe isiku väljaütlemiste põhjal pagulaste ja põgenike kohta sotsiaalmeedias, väärteomenetlus karistusseadustiku paragrahvi alusel, mis käsitleb vaenu õhutamist.

Seadusandlikud arengusuunad

2014. aasta 4. juulil viidi välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses (edaspidi VRKS) sisse muudatus, mis jõustus 2015. aasta 1. jaanuaril, mille kohaselt muutus toetuste suurus alaealistele perekonnaliikmetele. Kui varem sai perekonna teine ja iga järgnev liige 80% perekonna esimese liikme toetuse suurusest, siis alates 2015. aasta 1. jaanuarist on iga alaealise perekonnaliikme toetus võrdne perekonna esimese liikme toetuse suurusega.

2015. aasta üheks suurimaks arenguks oli 2. aprillil jõustunud VRKS-i säte, mille kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotleja Eestis töötada, kui kuue kuu jooksul alates taotluse esitamisest ei ole taotluse kohta temast sõltumatul põhjusel jõustunud otsust. Rahvusvahelise kaitse taotleja võib Eesis töötada kuni tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse lõppemiseni, sh rahvusvahelise kaitse andmise keeldumise otsuse vaidlustamise ajal. Seadusemuudatus, mille osas pagulasorganisatsioonid lobitööd tegid, on varasemast varjupaigataotlejate suhtes tunduvalt soodsam. Ainsaks problemaatiliseks kohaks selle õiguse realiseerimisel on dokumentideta varjupaigataotlejate võimetus avada pangakontot, misläbi on nende ligipääs tööturule piiratud. Lisaks jõustus 2015. aasta 1. augustil VRKS-i säte, mille kohaselt suunab PPA välismaalase, kellele on antud rahvusvaheline kaitse, kohanemisprogrammis osalema.

Kohtupraktika

Kõige enam on varjupaigataotlejate kinnipidamisega seonduvat kohtupraktikat, tunduvalt vähem on rahvusvahelise kaitse keeldumise vaidlustamisega seonduvat kohtupraktikat. Varjupaigataotlejaid peetakse tihti kinni põgenemisohule viidates. Põgenemisohtu, kui mõistet, ei ole Eesti seadusandluses lahti seletatud, seeläbi on seda raske kohtus vaidlustada. Põgenemisohu olemasolu põhjendatakse näiteks sellega, et isik on Eestisse tulles ületanud piiri ebaseaduslikult või läbinud Eestisse jõudmiseks mitmeid tema jaoks turvalisi riike. Üha rohkem kasutatakse turvalistesse riikidesse jõudmiseks smuugeldajaid, millega kaasneb tihtipeale ebaregulaarne riiki sisenemine.

Tartu Ringkonnakohus on öelnud, et kui varjupaigataotlejal puudub isikut tõendav dokument või muud dokumendid, mistõttu ei saa väita, et isik on see, kes ta väidab end olevat, siis esinevad alused, mille kohaselt võib varjupaigataotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks, ning isiku kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks.[6] Lisaks on Tartu Ringkonnakohus sedastanud, et kui on põhjendatud, et isik soovib varjupaigataotluse esitamisega vastavat menetlust kuritarvitada ning enda väljasaatmisega viivitada, siis on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks.[7]

2015. aasta alguses avalikustas Riigikohus halduskolleegiumi kohtumäärused kahe valgevenelasest ja ühe süürlasest varjupaigataotleja kinnipidamiskeskusesse paigutamise suhtes.[8] Kolleegium leidis, et varjupaigataotlejate kinnipidamiskeskusesse paigutamine on õigustatud, kui on tuvastatud põgenemise oht. Lisaks on kinnipidamise kohasteks põhjendusteks näiteks tõendite hävitamine või tunnistajate mõjutamise oht. Kollegium tõi välja, et kinnipidamisaluste äralangemisel tuleks varjupaigataotleja koheselt vabastada. Vastasel juhul on taotlejal õigus taotleda kohtu loa tühistamist või vaidlustada kaebusega haldusorgani tegevusetust asjaolude väljaselgitamisel. Samuti on õigus nõuda kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamist aja eest, mil kinnipidamine ei olnud enam vajalik, või mil haldusorgan oli isiku kinnipidamiskeskuses viibimise ajal asjaolude väljaselgitamisel õigusvastaselt tegevusetu.

Varjupaigataotluse tagasilükkamise ja elamisloast andmisest keeldumise otsuse tühistamise osas tegi 2015. aasta 10. aprillil olulise otsuse Tallinna Ringkonnakohus, kes jättis PPA apellatsioonkaebuse rahuldamata ning nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega.[9] Ringkonnakohus selgitas, et vastuolude esinemine ei tähenda igal juhul isiku ütluste ebaõigsust, kuna isik ei pruugi mõista, kui oluline on juba varjupaigataotluses ammendavalt ära näidata kõik varjupaiga taotlemise põhjused. Kohus lisas, et samuti on varjupaiga taotlemise ning selle taotlemist tinginud sündmuste vahel reeglina oluline ajavahe, mistõttu isiku mälestused võivad olla ebaselged ning moonutatud. Ringkonnakohus toonitas, et oluline on arvesse ka võtta, et vestlused toimusid tõlgi vahendusel, sel juhul kahe tõlgi vahendusel, ning isegi kõigi osapoolte parima tegutsemise korral on võimalikud erisused algselt öeldu ning kirjasaadu vahel, lisades, et neid erisusi ei pruugi kõrvaldada ka protokolli ülelugemine. Ringkonnakohus märkis, et määravad saavad olla vaid olulised vastuolud.

Statistika ja uuringud

Eestis taotles 2014. aastal rahvusvahelist kaitset 117 meest ning 40 naist, 2015. aastal (30.09.2015 seisuga) 124 meest ning 66 naist. Kõige rohkem on varjupaigataotlejaid (ajavahemikul 01.01.2014–30.09.2015) olnud Ukrainast (136), Venemaalt (31), Sudaanist (31) ning Süüriast (21). Pagulasstaatuse sai 2014. aastal 20 isikut (2 Bangladeshist, 4 Süüriast, 7 Sudaanist, 4 Kosovost, 2 Palestiinast, 1 Venemaalt), täiendavat kaitset ei saanud keegi. 2015. aastal (30.09.2015 seisuga) sai pagulasstaatuse 16 isikut (10 Sudaanist, 6 Ukrainast) ning täiendava kaitse 40 isikut (38 Ukrainast, 1 Jeemenist, 1 Venemaalt). Perekonnaga taasühinemiseks sai elamisloa 2014. aastal 3 inimest ning 2015 aastal (30.09.2015 seisuga) 18 inimest.

Hea praktika

2014. aasta 12ndal ja 14ndal mail õiguskantsleri nõunike poolt majutuskeskuses läbi viidud kontrollkäigu tulemusena toodi hea praktikana välja majutuskeskuse töötajate väga avatut ja abivalmit suhtumist keskuse elanikesse, inglise keele õppe korraldamist varjupaigataotlejatele, ning majutuskeskuse ja vabaühenduste panust varjupaigataotlejatele aja sisustuseks erinevate võimaluste loomisel.[10]

2014. aastal algatatud kolme Eesti vabaühenduse kampaania „Ukraina heaks!“ raames koguti annetusi, millega aidati Ukraina konflikti tõttu kannatanud ja kodudest põgenenud inimesi.[11] Kampaania ning abi pakkumine kestab siiani.

2015. aastal loodi liikumine Sõbralik Eesti, ning selle tegevuse läbi on edendatud sallivust. Sõbralik Eesti on kodanikualgatusest alguse saanud liikumine, mis ühendab endas inimesi ja ettevõtteid, kes soovivad riiki hoida abivalmi ja avatuna. 2015. aasta 6. septembril toimus toetuskontsert „Sõbralik Eesti“, kus olid avatud rahvusköökide alad ning paljud kuulsused astusid üles sõnavõttudega, mis kutsusid üles olema avatumad ja sallivamad.

Hea praktikana saab lisaks veel välja tuua esmakordselt 2015. aasta 24. märtsil avaldatud MTÜ Eesti Pagulasabi varjupaiga aastaraamatut, mis lahkas detailselt Eesti varjupaigapoliitikat ja pagulaste vastuvõtusüsteemi.[12]

Olulisemad avalikud arutelud

Suurimad avalikud arutelud kerkisid 2015. aasta suvel üles seoses Euroopa Komisjoni pakutud rände tegevuskavaga. Seoses sellega kerkisid üles mitmed grupeeringud (sh Facebooki grupid), mis olid pagulaste või massimmigratsiooni vastu, ning millede sisu kontekst ja üleskutsed olid, ning on, kohati rassistlikult sisustatud. Hirmu ja valesid külvavad ka poliitikute sõnavõtud – näiteks kirjutas Margus Tsahkna, sotsiaalkaitseminister ja IRL-i esimees, 2015. aasta augustis arvamusloo Eesti kultuuri säilimisest tänapäeva immigratsiooniprobleemide tingimustes, märkides, et: „See, et Rootsi politseil ei ole lubatud teatud piirkondadesse enda julgeoleku pärast siseneda, annab põhjuse olla murelik. Jutud, et see kõik meid ei ohusta, ei ole tõsiseltvõetavad.“[13] Rootsi politsei pressiohvitser lükkas selle väite hiljem ümber.

Sõbralik Eesti, Delfi ja Eesti Päevaleht viisid 2015. aasta lõpul koostöös läbi arutelumaratone pagulas-temaatikal, kus skeptikute küsimustele vastasid spetsialistid ning avaldati ka arvamuslugusid.

Trend

2014. ja 2015. aastal karistati mitmeid ebaregulaarselt Venemaa-Eesti riigipiiri ületanud varjupaigataotlejaid kas maksega riigituludesse, või kriminaalkorras. Seda praktikat ei ole muudetud, kuigi UNHCR seda tauninud on.

Ligipääs lasteaiakohale on majutuskeskuses viibivatele varjupaigataotlejatele komplitseeritud finantsilise situatsiooni tõttu. Kuna majutuskeskuses viibivate varjupaigataotlejate elukoht ei ole sinna registreeritud, siis peaksid nad maksma suuremat lasteaiatasu kui kohalikud, kelle elukoht on registreeritud Väike-Maarja valda. See summa käib aga varjupaigataotlejatele üle jõu.

Olgugi, et Eesti Inimõiguste Keskus on aasta-aastalt välja toonud pagulaste kohta tehtavate teavituskampaaniate olulisust, ei ole sellekohast süstemaatilist tegevust toimunud. Teadlikkuse tõstmise tase oli selles valdkonnas madal, kui mitte öelda, et rohkem hirmu külvav ning stereotüüpe loov.

Alates 2015. aasta 1. juulist lõpetas Eesti Inimõiguste Keskuses töö pagulaste õigusabikliinik, kuna Siseministeerium otsustas mitte välja kuulutada eelnevalt planeeritud konkurssi juulikuust varjupaigataotlejatele varajase õigusnõustamise teenuse tagamiseks. Alates 2015. aasta 1. oktoobrist annavad  varjupaigataotlejatele riigi õigusabi rahvusvahelise kaitse menetlusega ja/või kinnipidamisega seonduvalt advokaadibüroode LMP ja LEXTAL-i kuus advokaati, kes osutavad õigusabi nii haldusmenetlustes kui halduskohtumenetlustes.

Soovitused

  • Arvesse võtta ning ellu viia õiguskantsleri 2014. aasta 12nda ja 14nda mai kontrollkäigu soovitused ning 2014. aasta 29. aprilli ja 2015. aasta 30. märtsi ettepanekud.
  • Viia läbi teavituskampaaniaid pagulaste kohta, tõstes sellega ühiskonna teadlikkust.
  • Võimaldada varjupaigataotlejatele samadel alustel lasteaia koht ning koha maksumus kui elukoha registreerunud kohalikele.
  • Mitte paigutada varjupaigataotlejaid KPK-sse eeldusel, et isik põgeneb, kuna ta on riiki sisenenud ebaregulaarselt.
  • Sisse seada regulaarne teabevahetus ja koostöö Siseministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ja pagulasvaldkonnas tegutsevate vabaühenduste vahel, et luua vastastikust usaldust ja soodustada kaastootmisel põhinevate lahenduste väljatöötamist.[14]

[1] Pagulasseisundi konventsioon (1951) – Riigi Teataja RT II 1997, 6, 26.

[2] Ettepanek rikkumise kõrvaldamiseks. Kinnipidamiskeskuses elukaaslaste koos elamise ning ajaveetmise võimaldamine. Lk 4. 29.04.2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_ettepanek_rikkumiste_korvaldamiseks_kinnipidamiskeskuses_elukaaslaste_koos_elamise_ning_ajaveetmise_voimaldamine.pdf.

[3]Ibid. Lk 1.

[4] Ettepanek rikkumise kõrvaldamiseks. Kinnipidamiskeskuses kokkusaamise võimaldamine. 30.03.2015. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_ettepanek_rikkumise_korvaldamiseks_kinnipidamiskeskuses_kokkusaamise_voimaldamine.pdf.

[5] 12.05.2014 ja 14.05.2014 kontrollkäik Varjupaigataotlejate Majutuskeskusesse. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote_varjupaigataotlejate_majutuskeskus.pdf.

[6] Tartu Ringkonnakohtu 29.11.2013 a. määrus nr 3-13-2162, Tartu Ringkonnakohtu 03.12.2013 a. määrus nr 3-13-2163.

[7] Tartu Ringkonnakohtu 18.03.2014 haldusasi nr 3-13-2470.

[8] 29.01.2015 Riigikohtu Halduskolleegiumi kohtumäärused kohtuasjades 3-3-1-52-14 ja 3-3-1-48-14; 03.02.2015 Riigikohtu Halduskolleegiumi kohtumäärus kohtuasjas 3-3-1-56-14.

[9] Tallinna Ringkonnakohtu 10.04.2015 kohtuotsus haldusasjas nr 3-13-1596.

[10] 12.05.2014 ja 14.05.2014 kontrollkäik Varjupaigataotlejate Majutuskeskusesse. Lk-d 9-10.

[11] MTÜ Eesti Pagulasabi. Kampaaniaga „Ukraina heaks!“ on Ukraina inimeste abistamiseks kogutud enam kui 13500 eurot. 04.11.2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.pagulasabi.ee/ukraina-humanitaarabi-programm.

[12] MTÜ Eesti Pagulasabi. Varjupaiga aastaraamat 2014. 23.03.2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.pagulasabi.ee/varjupaiga-aastaraamat-2014.

[13] Mellik, J. „Rootsi politsei: Tsahkna jutt on väärtõlgendus.“ Postimees. 17.08.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://maailm.postimees.ee/3297041/rootsi-politsei-tsahkna-jutt-on-vaartolgendus.

[14] Delfi, Eesti pagulasorganisatsioonid pöördusid rahastamisküsimuses peaministri poole. 02.06.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/eesti-pagulasorganisatsioonid-poordusid-rahastamiskusimuses-peaministri-poole?id=71612805.

LGBT inimeste õigused

2014. aasta läheb ajalukku kooseluseaduse vastuvõtmisega 9. oktoobril. Sellele eelnenud ajal keskendutigi peamiselt samasooliste paaride suhete reguleerimise teemale – seda nii poliitikute, ministeeriumide, arvamusliidrite kui kodanikuühiskonna tasandil. 2015. aastasse jäi kooseluseaduse rakendusseaduse vastuvõtmine, mida aruande kirjutamise ajal ei olnud veel Riigikogule esitatud. Paralleelselt toimus alates 2014. aasta suvest oluline areng Sotsiaalministeeriumis – alustati arengukava loomist, mis teiste teemade seas paneb paika strateegilised eesmärgid, meetmed ja tegevused võrdõiguslikuma ühiskonna loomiseks. Paraku on 2015. aasta sügiseks selgunud, et arengukavas soovitakse oluliselt vähendada võrdse kohtlemisega seotud teemasid.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

2014. aasta juulis esitas Sotsiaalministeerium valitsusele ettepaneku „Sotsiaalse turvalisuse, kaasatuse ja võrdsete võimaluste arengukava 2016–2023“ (nüüdseks on see ümber nimetatud heaolu arengukavaks) koostamiseks. Ettepanek sai valitsuse heakskiidu ning ministeerium asus arengukava ette valmistama. Selleks moodustati juhtkomitee, kuhu teiste hulgas kuuluvad ka kodanikuühiskonna esindajad, sh Eesti Inimõiguste Keskus ja Eesti LGBT Ühing. Arengukava 22. septembri 2015. aasta tööversiooni järgi koondab see töö-, sotsiaalkaitse-, soolise võrdõiguslikkuse ning võrdse kohtlemise poliitikate strateegilised eesmärgid aastateks 2016–2023. Arengukava annab tervikvaate nimetatud poliitikavaldkondade peamistest väljakutsetest, eesmärkidest ja tegevussuundadest.[1]

Muret tekitava arenguna selgus 1. oktoobril 2015. aastal toimunud juhtkomitee kohtumisel, et Sotsiaalministeerium kavatseb alaeesmärgi 5 „Mitmekesisust väärtustav ja erinevustega arvestav ühiskond, kus on tagatud inimeste võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine“ eraldi alaeesmärgina kaotada ning jaotada see teiste alaeesmärkide vahel laiali. Kuna alaeesmärgid 1–4 käsitlevad tööhõivet, sotsiaalkaitset, hoolekannet ja soolist võrdõiguslikkust, siis paratamatult tekib küsimus, kuidas nende kaudu on võimalik saavutada täies mahus alaeesmärki 5. Ootust säilitada alaeesmärk 5 on kirjalikult väljendanud ka Eesti Inimõiguste Keskus ja Eesti LGBT Ühing, kuid aruande kirjutamise ajal ei olnud veel selge, millise arengukavaga Sotsiaalministeerium edasi läheb.

2015. aasta Riigikogu valimistel jõudis parlamenti Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), mis ehitas oma kampaania osaliselt üles sõnumile „tuld kooseluseaduse pihta“. Partei retoorika oli selgelt suunatud samasooliste paaride ja üldisemalt LGBT inimeste õiguste vastu. Oma konservatiivses programmis on EKRE määratlenud perekonna: „Toetame kristlikke väärtusi ja kaitseme traditsioonilist, terviklikku perekonnamudelit, kuhu kuuluvad ema, isa ja lapsed. Laste adopteerimisel peame silmas, et igal lapsel on võõrandamatu õigus normaalsele perekonnaelule.“[2] Riigikogus on EKRE-l 7 kohta, oma toetust nad pärast Riigikogusse jõudmist kasvatanud ei ole. 2015. aastal on nad oma põhitähelepanu suunanud pagulaste- ja immigratsioonivastasesse tegevusse. Nende jõudmisega Riigikokku on poliitilisse retoorikasse jõudnud labased geisid ja lesbisid halvustavad väljendid, nt „homoteerulli juhid“[3] või „kukutame selle sotsiaalliberalistliku lillade koalitsiooni“.[4] Milline on EKRE tulevik ja kas nad saavutavad samasugust edu nagu analoogsed parteid Soomes, Rootsis või mitmel pool mujal Euroopas, näitab aeg.

Seadusandlikud arengusuunad

2014. aasta 17. aprillil  esitas 40 parlamendiliiget Riigikogule kooseluseaduse eelnõu. Esimene lugemine läbiti edukalt juunikuus, teine ja kolmas lugemine oktoobris. Seadus võeti vastu 9. oktoobril 2014. aastal. Kooseluseadus võimaldab kahel täisealisel inimesel oma kooselu õiguslikult registreerida, eelnõu laieneb nii samast soost kui eri soost paaridele. Samasoolistele paaridele on see ainus võimalus oma kooselu registreerida, pakkudes seega neile olulist kaitset ja tunnustust, mida neil seni ei olnud. Kooseluseadus võimaldab peresisest lapsendamist, andes nõnda võimaluse samasooliste vanematega peredele, kus kasvab laps, kellel on vaid üks vanemlike õigustega lapsevanem, võimaluse peresiseselt peres kasvav laps teisel registreeritud elukaaslasel lapsendada. Sellega on oluliselt parandatud neis peredes kasvavate laste turvalisust.

2015. aastal on vaja kooseluseaduse täies mahus jõustumiseks võtta vastu rakendusseadus kõikide muudatustega, mida on vaja teistesse seadustesse sisse viia. Justiitsminister Urmas Reinsalu teatas kohe ametisse asudes 2015. aasta aprillis, et tema ei kavatse rakendusseadusega tegelema hakata.[5] Samas peaks just valitsus, ja kooseluseaduse puhul Justiitsministeerium, seaduse rakendamise eest vastutama – seadusandja väljendas oma tahet kooseluseaduse vastuvõtmisega. Aruande kirjutamise ajal ei olnud Riigikogule eelnõud veel esitatud, kuid tõenäoliselt esitatakse see siiski veel 2015. aasta oktoobrikuus, ning taas Riigikogu liikmete poolt, nagu ka kooseluseaduse eelnõu.[6] Kui rakendusseadust 2015. aasta jooksul vastu ei võeta, on 2016. aastal ilmselt oodata kohtukaasuseid, kus oma kooselu registreerida soovivad elukaaslased kaebavad riigi tegevusetuse eest kohtusse.

Sotsiaalministeerium on koostanud väljatöötamise kavatsuse (VTK) võrdse kohtlemise seaduse muutmiseks selliselt, et see tagaks kaitse diskrimineerimise eest seksuaalse sättumuse, veendumuste, vanuse ja puude tõttu ka väljaspool töövaldkonda, st hariduses, sotsiaalvaldkonnas, tervishoius ja kaupade ja teenuste kättesaadavusel. Sellega on kaua oodatud võrdse kohtlemise seaduse muutmine diskrimineerimistunnuste ühtlustamiseks alanud, kuid enne 2017. aastat pole ilmselt seadusemuudatust oodata.

Karistusseadustiku puudulik vaenu õhutamise ja vihakuritegude regulatsioon, millele mitmed eelnevad inimõiguste aruanded on tähelepanu juhtinud, tõusis taas päevakorral seoses Vao külas asuva varjupaigataotlejate majutuskeskuse süütamisega 2015. aasta septembri alguses. Justiitsminister Urmas Reinsalu tõi esile vajaduse vaadata üle vihakuritegude kontseptsioon: „Vihakuriteo eesmärk vägivallateol peab olema karistusõiguses karistust raskendav asjaolu. Kutsun  kokku erinevate inimõiguste, meedia ja avaliku arvamusega seotud ühenduste esindajad, et ettepanekud läbi arutada.“[7] Tuleb hoolega jälgida, milliste tegevusteni justiitsminister selles küsimuses jõuab.

2013. aasta inimõiguste aruandes tõid Marianne Meiorg ja Ann Väljataga välja vastuolu põhiseaduse ja välismaalaste seaduse vahel: „õiguskantslerile [laekus 2012. aastal ] kolm samasisulist avaldust, milles paluti kontrollida, kas välismaalaste seadus on kooskõlas põhiseadusega osas, kus see ei võimalda Eesti kodaniku samasoolisel partneril Eestisse elama asuda.“[8] Siseministri selgitused õiguskantsleri teabenõudele viimast ei veennud ning 4. novembril 2013. aastal soovitas õiguskantsler oma märgukirjas algatada välismaalaste seaduse muutmine selle põhiseadusega kooskõlla viimiseks. 2015. aasta oktoobri seisuga ei ole seadust muudetud, kuid 2015. aastal ametisse asunud õiguskantsler Ülle Madise on oma 24. augusti 2015. aasta kirjas öelnud, et ta on „võtnud selle küsimuse oma tähelepanu alla ning [kavandab] omapoolsete sammude astumist, algatamaks välismaalaste seaduse põhiseadusega kooskõlla viimist.“[9] Seega saab järgmises inimõiguste aruandes loodetavasti kirjutada suurematest edusammudest.

Kohtupraktika

Eelmistes inimõiguste aruannetes nimetatud kaasused (abieluvõimetõendi väljastamisest keeldumine, samasooliste partnerite vara jagamine pärast kooselu lõppu) on lõppenud edutult pärast seda, kui riigikohus keeldus neid menetlusse võtmast. 2015. aasta augustis lisandus MTÜ SEKY esindaja Reimo Metsa kaebus seoses välisriigis sõlmitud samasooliste abielu tunnustamisega Eestis.

Võrdõigusvoliniku kantselei eestvedamisel on kohtus kaasus transsoolise inimese õiguste kaitsmiseks nime vahetamise protsessis.[10]

Statistika ja uuringud

2014. aastal esitati voliniku kantseleile üks seksuaalset sättumust puudutav kaebus, selgitustaotlus või märgukiri. Läbi aastate võib täheldada üllatavat trendi – alates 2013. aastast on pöördumiste arv vähenenud. 2010. aastal tehti 11 pöördumist, 2011. aastal 19 pöördumist, 2012. aastal 23 pöördumist, 2013. aastal 4 seksuaalset sättumust puudutavat pöördumist, 1 sooidentiteeti puudutav pöördumine.[11]

Hoiakuid LGBT inimeste suhtes uuriti 2014. aastal Turu-Uuringute AS-i läbi viidud avaliku arvamuse uuringuga[12] TTÜ õiguse instituudi projekti „Erinevus rikastab“ raames. Uuringust selgub, et hoiakud ei ole võrreldes kahe aasta taguse võrreldava uuringuga[13] oluliselt muutunud. Positiivse üllatusena mõjus see, et 64% Eesti elanikest arvab, et geid ja lesbid peavad olema seadusega kaitstud diskrimineerimise eest ka väljaspool töövaldkonda, vastu on sellele vaid 26%-i. Samasooliste kooselu registreerimise võimaluse osas on toimunud väike toetuse vähenemine 46-lt protsendilt 2012. aastal 40-le protsendile 2014. aastal, seda eriti vene keelt kõnelevate vastanute hulgas.

Hea praktika

2014. aastast jäävad meelde mitmed kodanikualgatused, mis toetasid kooseluseaduse vastuvõtmist. Vahetult enne kooseluseaduse esimest lugemist Riigikogus loodi Facebookis lehekülg „Aitäh, aga minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset“,[14] mis kogus mõne päevaga tuhandeid toetajaid, kelle arv ulatus peagi 18 000-ni. See lehekülg aitas näidata, et kooseluseadusele on ühiskonnas ka suur toetus, mis eelnevate debattide käigus ei olnud kõlanud.

Vahetult enne kooseluseaduse kolmandat lugemist kutsuti järgmise kodanikualgatuse raames üles inimesi annetama raha, et kolmanda lugemise päeval Riigikogu liikmetele lilli kinkida. Sündis aktsioon „Ütle läbi lillede“.[15] Selle üleskutse tulemusel koguti tuhandeid eurosid, millega osteti nii palju lilli, et Riigikogu-esine oli sadade värviliste õitega kaunistatud.[16] See läbinisti positiivne sõnum ja toetus Riigikogule julgustasid kooseluseaduse toetajaid parlamendis oma poolthäält andma. Samal ajal olid Toompeale kogunenud ka kooseluseaduse vastased, kuid nende vastanduvad sõnumid toetust ei leidnud.

Hea praktikana saab esile tuua ka kooseluseaduse eelnõu algatamist Riigikogu liikmete poolt. Enamik seaduseelnõusid tuleb valitsusest, kuid kuna selle teema puhul ei olnud valitsusel soovi initsiatiivi võtta, siis toimis ka erakondade ülene koostöö Riigikogus, mille tulemusena esitatigi kooseluseaduse eelnõu 40 parlamentääri allkirjaga Riigikogule menetlemiseks.

Olulisemad avalikud arutelud

2014. aasta üks peamisi aruteluteemasid oli kooseluseadus, mille poolt ja vastu võtsid sõna poliitikud, ametnikud, arvamusliidrid, kodanikuühiskonna eestvedajad, kirjanikud, muusikud ja paljud teised. Ülevalpool on hea praktikana kirjeldatud kodanikualgatusi, mis debatile tõid mõistmist ja positiivsust, kuid aruteludel oli ka teine pool, mis kulmineerus 5. oktoobril 2014. aastal Toompeal toimunud meeleavaldusega perekonna ja demokraatia kaitseks,[17] kus ühe meeldejäävama plakatina jääb meelde „hälvet tuleb ravida“. Samal ajal võtsid kümned inimesed sõna hooliva ja salliva ühiskonna toetuseks, osa tegid seda ka läbi videoklippide: https://www.youtube.com/user/KOOS2014/videos. Need väljaastumised illustreerivad pooluseid, mis tekkisid kooseluseaduse debatis ja mis 2015. aastal jätkuvad pagulaste ja immigratsiooniteemalistes aruteludes. Ühiskonna ühisosa otsimine ootab alles ees.

Soovitused

  • Võtta vastu kooseluseaduse rakendusseadus, mis tagab kooseluseaduse täies mahus jõustumise 2016. aasta 1. jaanuarist;
  • Säilitada võrdse kohtlemise ja sallivuse edendamise alaeesmärk heaolu arengukavas, et tagada teadlikkuse tõstmine võrdse kohtlemise teemadel, ja sallivuse suurenemine ühiskonnas tervikuna.
  •  Reguleerida selgelt Eesti kodaniku või residendi välisriigi kodanikust samast soost partneri või abikaasa elamis- ja viibimisõiguse alused Eestis.
  • Võtta vastu reeglid, mis pakuvad LGBT inimestele kaitset vihakõne ja diskrimineerimise eest, sh kaitset diskrimineerimise eest väljaspool töövaldkonda (hariduses, tervishoius ja sotsiaalteenuste tarbimisel ning toodete ja teenuste kättesaadavusel).
  •  Viia läbi uuringuid LGBT inimeste olukorra paremaks kaardistamiseks ja mõistmiseks eri valdkondades (sh koolikiusamine koolisüsteemis, ebavõrdne kohtlemine tervishoiusüsteemis, LGBT inimeste kohtlemine kinnipidamisasutustes).
  • Tagada täiendkoolitused spetsialistidele (õpetajatele, noorsootöötajatele, tervishoiutöötajatele, politseinikele, kohtunikele jt) LGBT teemadel, ja lisada LGBT inimestega seotud küsimused õpetajate, noorsootöötajate, politseinike, kohtunike, tervishoiutöötajate jt õppeprogrammidesse.

 


[1] Heaolu arengukava 22. septembri 2015 tööversioon. Saadetud elektrooniliselt juhtkomitee liikmetele.

[2] Konservatiivne programm. Arvutivõrgus kättesaadav: http://ekre.ee/konservatiivne-programm/.

[3] „Mart Helme: homoteerulli juhid ei sõida kooseluseaduse rakendusakte läbi surudes üle mitte EKRE seitsmest vaprast, vaid rahva enamusest“. Delfi. 25.04.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/mart-helme-homoteerulli-juhid-ei-soida-kooseluseaduse-rakendusakte-labi-surudes-ule-mitte-ekre-seitsmest-vaprast-vaid-rahva-enamusest?id=71328005.

[4] „Madison: kukutame selle sotsiaalliberalistliku lillade koalitsiooni”. Postimees. 25.04.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://poliitika.postimees.ee/3169845/madison-kukutame-selle-sotsiaalliberalistliku-lillade-koalitsiooni.

[5] „Võimuerakonnad on kooseluseaduse rakendussätete osas eri meelt“. Postimees. 22.04.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/3165323/voimuerakonnad-on-kooseluseaduse-rakendussatete-osas-eri-meelt.

[6] „Kriitilised 51 häält“. Postimees. 7.10.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://poliitika.postimees.ee/3354101/kriitilised-51-haalt.

[7] „Ülevaade: kuidas reageerisid poliitikud Vao pagulaskeskuse põlengule?“ Postimees. 3.09.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://arvamus.postimees.ee/3315573/ulevaade-kuidas-reageerisid-poliitikud-vao-pagulaskeskuse-polengule.

[8] Meiorg, M., Väljataga, A. „Seksuaalvähemuste olukord“ väljaandes “Inimõigused Eestis 2013“. Arvutivõrgus kättesaadav: https://humanrights/inimoiguste-aruanne-2/inimoigused-eestis-2013/seksuaalvahemuste-olukord/.

[9] Õiguskantsleri e-kiri „Vastus Eesti LGBT Ühingu pöördumisele“. 24.08.2015.

[10] „Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku 2014. aasta tegevuse aruanne“.  Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.vordoigusvolinik.ee/wp-content/uploads/2015/06/SVV-Aastaaruanne-2014.pdf.

[11] Voliniku tegevuse aasta ülevaated. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.vordoigusvolinik.ee/voliniku-too/aasta-tegevuse-ulevaated/.

[12] „Avaliku arvamuse uuring hoiakutest seksuaalvähemuste suhtes“. 2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.erinevusrikastab.ee/tegevused/uuringud/avaliku-arvamuse-uuring-hoiakutest-seksuaalvahemuste-suhtes-2014/.

[13] „Avaliku arvamuse uuring hoiakutest seksuaalvähemuste suhtes“. 2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.erinevusrikastab.ee/tegevused/uuringud/avaliku-arvamuse-uuring-hoiakutest-seksuaalvahemuste-suhtes/.

[14] Aktsiooni Facebooki leheküg:  https://www.facebook.com/traditsioon.

[15] Aktsiooni Facebooki lehekülg: https://www.facebook.com/events/1698825217009748/.

[16] „Galerii: lilled ja plakatid Toompeal ehk kooseluseaduse poolt ja vastu“. Postimees. 9.10.2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/2948133/3416073.

[17] „Aasta kõige teravam meeleavaldus: Toompeal protestiti kooseluseaduse vastu!“ Delfi. 5.10.2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/aasta-koige-teravam-meeleavaldus-toompeal-protestiti-kooseluseaduse-vastu?id=69880533.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

 Aastad 2014 ja 2015 olid rahvusvähemuste ja lõimumise valdkonnas mitmeski mõttes märkimisväärsed. Ühe olulisema verstapostina valmis lõimumiskava aastateks 2014–2020 ehk „Lõimuv Eesti 2020“.[1] Kava koostamist alustati küll juba 2013. aastal, kuid selle lõplik vastuvõtmine venis eri põhjustel planeeritust palju pikemaks.[2] Kuigi uuele lõimumiskavale on ette heidetud vähest ambitsioonikust ja keskendumist niikuinii läbiviidavatele tegevustele,[3] on tegemist  siiski olulise ning stabiilse jätkuga senistele lõimumisalastele tegevustele.

Uues lõimumiskavas on senisest tugevamalt fookussesse võetud ka uussisserändajate kohanemine.[4] Siseministeeriumi eestvedamisel loodi 2014. aastal kohanemisprogramm, mille eesmärgiks on toetada uussisserändajate rändeprotsessi, kohanemist ja sh ka nende hilisemat lõimumist.[5] Esimesed kohanemiskoolitused algasid 2015. aasta sügisel ning eri moodulite raames antakse uussisserändajatele teadmisi riigi ning ühiskonna toimimise, igapäevase eluolu korraldamise, töö ja perekonnaga seotud teemadel ning toetatakse esmase eestikeele oskuse omandamist.[6] Paralleelselt lõimumiskava ja kohanemisprogrammiga alustati 2014. aastal Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis ka välisspetsialistide kaasamise ja kohanemise tegevuskava ehk talendipoliitika koostamist.[7]

Seadusandlikud arengusuunad

 Seadusandlikus plaanis toimus märgiline muutus 2014. aasta seadusemuudatusega (eelnõu 737 SE), millega lihtsustati kodakondsuse andmist eakatele ja alaealistele.[8] Seadusemuudatus näeb ette, et määratlemata kodakondsusega vanemate perre sündinud lapsed saavad automaatselt sünni hetkest naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse, ilma et vanemad peaksid seda eraldi taotlema.[9] Sisuliselt lõpetati sellega juba aastakümneid kestnud ebamäärane olukord, kus määratlemata kodakondsust jätkuvalt taastoodeti.

Sama eelnõuga kaasnenud teine muudatus lubab alaealistel nüüdsest omada lisaks Eesti kodakondsusele ka muu riigi kodakondsust, sõltumata sellest, kas Eesti kodakondsus on omandatud sünniga või naturalisatsiooni korras. Kodakondsusseaduse kohaselt oli varem topeltkodakondsus võimaldatud ainult sünnijärgselt Eesti kodakondsuse ja muu kodakondsuse omandanud lastele. Topeltkodakondsuse teema on Eestis olnud aktiivselt päevakorral 2012. aastast alates ning ka selle aruande perioodil on teema andnud ainest mitmeteks aruteludeks.[10] Oluline on siiski märkida, et Eesti rahvusvahelistub kodakondsusseadusest hoolimata ning üha enam on sündivatel lastel mitme riigi sünnijärgne kodakondsus.

Teine oluline rahvusvähemusi puudutav seadusemuudatus puudutab neid alla 15-aastasi lapsi, kellele on seadusliku esindaja tegevusetuse tõttu jäänud vormistamata elamisluba riigis viibimiseks (eelnõu 586 SE).[11] Selles olukorras olevatel lastel ei ole võimalik Eesti kodakondsust taotleda, hoolimata asjaolust, et faktiliselt on kodakondsuse taotlemiseks vajalik residentsuse nõue täidetud.[12] Seadusemuutusega lisati kodakondsuse seadusesse kodakondsuse taotlemisel erand neile lastele, kes enne 15-aastaseks saamist on viibinud Eestis vähemalt kaheksa aastat, ning seda sõltumata sellest, kas tal sellel ajal oli elamisluba, elamisõigus, või mitte.

Statistika ja uuringud

Suuremahulist Eesti ühiskonna integratsiooni monitooringut viiakse läbi iga 3–4 aasta tagant ning see vaatleb põhjalikult Eesti ühiskonna lõimumise protsessi eri tahke. Uue, 2015. aasta kevadel ilmunud monitooringu tulemused näitavad, et võrreldes varasemate aastatega on teisest rahvusest isikute hulgas eesti keele oskus ja eesti keele positiivne sümboolne tähendus märgatavalt suurenenud.[13] Samuti läheneb teisest rahvusest noorte usaldus Eesti riigiinstitutsioonide vastu eestikeelsete noorte omale, olles samal ajal oluliselt kõrgem venekeelse vanema põlvkonna usaldusega institutsioonide suunal. Siiski on eestivenelaste kui tervikgrupi usaldus Eesti riigiinstitutsioonide vastu eestlastega võrreldes jätkuvalt oluliselt madalam, eriti madalad on võrreldes teiste maakondadega Ida-Virumaa lõimumisnäitajad. Samuti on eestivenelaste hulgas suurenenud sotsiaal-majandusliku ja poliitilise ebavõrdsuse tajumine.

Lisaks lõimumise monitoorimisele uuriti  2014. aastal ka uussisserändajate kohanemist Eestis.[14] Uuringu tulemused näitasid, et teenuste pakkumine uussisserändajatele on Eestis killustunud, värbajate ja avaliku sektori koostöö on marginaalne ning palju toimub teenuste dubleerimist. Lisaks on informatsioon riigi ja kohalike omavalitsuste poolt pakutavatest üldteenustest ning ka spetsiifiliselt välismaalastele suunatud kohanemist toetavatest teenustest halvasti kättesaadav, sh toob uuring esile PPA vähest kliendikesksust elamislubade taotlemise ja menetlemise protsessi juures.

Uuring mitmekesisusest Eesti ettevõtetes analüüsis mitmekesisuse olukorda Eesti ettevõtete juhatustes, hinnates mitmekesisuse ja ettevõtete majandustulemuste vahelisi seoseid.[15] Uuringu tulemused näitavad, et võrreldes rahvastiku üldiste näitajatega on Eesti ettevõtete juhatuse liikmete seas enam just eesti rahvusest juhatuse liikmeid. Rahvuse lõikes on tervelt 91%-s Eesti ettevõtetes juhatuses kas ainult eestlased või ainult muust rahvusest isikud, teisisõnu kõigest 9%-s ettevõtetest on juhatuses eestlased koos teise rahvuse esindajatega.

Ülevaade iga-aastaste riigikaitse-alaste arvamusuuringute tulemustest ning venekeelse elanikkonna lõimumisest keskendus seoses Ukraina sündmustega olulisel määral just 2014. aasta tulemustele.[16] Analüüs näitab, et Eesti julgeolekugarantiide osas lähevad eesti- ja muukeelsete elanike arvamused selgelt lahku: eestlaste jaoks on peamiseks turvalisusgarantiiks NATO liikmeks olek, venekeelsete vastajate arvates aga heade suhete loomine ja arendamine Venemaaga. Venekeelsed vastajad on aga sarnaselt eestlastega arvamusel, et kallaletungi korral tuleb riiki kaitsta, ning venekeelsed nooremad meeskodanikud on valmis ka ise riigikaitses samaväärselt eestlastega kaasa lööma.

Lõimumisega seotud rände teemadel ilmus mitmeid põnevaid uuringuid ja analüüse, millest olulisimatena tasub ära märkida Riigikontrolli poolt tehtud ülevaadet Eesti riigi rändepoliitika valikutest,[17] Sisekaitseakadeemia poolt koostatud analüüsi rahvusvahelise kaitse saajate ümberasustamise programmides osalemise võimalikest riskidest Eesti sisejulgeolekule (uuring puudutab mh ka pagulaste lõimumist);[18] ning Avatud Eesti Fondi tellimusel eestlaste ja mitte-eestlaste hulgas läbiviidud arvamusküsitlust päevakajaliste sündmuste ja meediakajastuse jälgimise ning infokanalite olulisuse osas, mis on väga oluline mõtestamaks lahti eri rahvusrühmade arusaamu Ukraina konfliktist.[19]

Hea praktika

2015. aasta septembris alustas tööd uus venekeelne telekanal ETV+.[20] Venekeelsest telekanalist ja Eesti venekeelse elanikkonna elamisest teises infoväljas on räägitud juba aastakümneid. Eriti teravalt tõusis teema päevakorrale pronksiöö ja Gruusia sündmuste järel (kulmineerudes ETV2 loomise ja mõne venekeelse saate tootmisega), kuid reaalsed sammud eraldi venekeelse kanali loomiseks said eelkõige ajendi 2014. aasta Ukraina sündmustest. Kuigi kanali mõju ja tulemuslikkust on veel liiga vara hinnata, võib seda pidada üheks heaks täiendavaks tegevuseks Eesti venekeelse elanikkonna lõimumise toetamisel.

Ajakohastatud info puudus ja selle (mitte)jõudmine Eesti muukeelse elanikkonnani on olnud viimaste aastate lõimumisalaste uuringute üks põhijäreldusi. Just õigusabi regulaarne ja tasuta jagamine on äärmiselt oluline valdkond venekeelse elanikkonna lõimumisel, kuna eri ekspertide hinnangul elab venekeelne elanikkond ka õigusabi osas teises inforuumis.[21] Olukorra parendamiseks avati Justiitsministeeriumi algatusel 2014. aasta kevadel veebileht www.juristaitab.ee/ru, kust esmakordselt saab esmast õigusnõu küsida ka vene keeles. Lisaks on veebilehel üleval olulisemate seaduste venekeelsed tõlked.

Olulisemad avalikud arutelud

Peamised lõimumist ja rahvusvähemusi puudutavat avalikud arutelud hargnesid eeskätt kolme sündmuse vahel: esimene seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas, teine seoses Charlie Hebdo terrorirünnakuga Pariisis, ning kolmas seoses Vahemere kriisi ehk Süüria ja teistest konfliktikolletest pärit sõjapõgenike teemal.

Ukraina sündmused kergitasid taaskord päevakorrale küsimuse eestivenelaste lojaalsusest Eesti riigile. Konflikti diametraalselt erinev kajastamine Venemaa ja Eesti inforuumis tõstatas küsimuse sellest, kui palju eestivenelasi järgib aktiivselt Vene meediat, kui paljud toetavad Venemaa sõjategevust Ukrainas ja miks, ning eelkõige, kui lojaalsed on eestivenelased võimaliku „kaasmaalaste kaitse“ egiidi all toimuva konflikti korral Eestis. Kuigi viimane küsimus – „Kas Narva on järgmine?“ – taandub suures osas spekulatsioonidele, oli see just teema, mille üle arutleti nii Eestis, aga veelgi aktiivsemalt ka välismeedias.[22]

Teine rahvusvähemusi puudutav avalik diskussioon oli seotud Charlie Hebdo rünnakutega Pariisis. Eesti meedia kajastas sündmusi eelkõige just julgeolekuvõtmes, kuid lisaks ka (liigsest)immigratsioonist lähtuvast kultuurikonfliktist ning moslemite lõimumise „võimatusest“ tulenevalt.[23] Oluline on siinkohal märkida, et meediaväljaanded raamistasid rünnakut mitte ainult radikaalsete islamiliikumiste võtmes, vaid lõid sageli kontekstuaalseid seoseid islami, moslemite ja immigratsiooniga üldisemalt,[24] kinnistades sellega kuvandit islamist, ja moslemitest kui potentsiaalsetest terroristidest.

Kolmas avalik arutelu rahvusvähemuste ja lõimumise teemal on seotud Vahemere kriisiga. Ilmunud on arvukalt sõnavõtte varjupaigataotlejate ja pagulaste võimest/võimetusest Eesti ühiskonda lõimuda. Kuigi kaalukaid argumente on esitatud mõlema seisukoha toetuseks, tuleb eraldi tähelepanu juhtida uuele trendile Eesti avalikkuses – subjektiivsetel emotsioonidel, hirmul ja manipuleeritud faktidel põhinevate sõnavõttude märkimisväärsele kasvule.[25]

 Trend

Kui varasematel aastatel on Eestis ilmnenud väga vähe intsidente, mis oleksid seotud rassismi, vihakõne või agressiivse ksenofoobiaga,[26] siis käesoleva aruande periood tähistab selle osas tuntavat muutust. Tulenevalt ilmsesti suures osas ka eelmises alapeatükis nimetatud kolmest sündmusest, võib 2015. aastal täheldada esimesi ilminguid taoliste hoiakute aktiivsemas väljendamises. Senisest tuntavalt enam on teada antud sallimatuse ja võõravihaga seotud intsidentidest: Eesti moslemikogukonnale saadetud vihakirjadest peale Pariisi sündmusi,[27] Vao varjupaigataotlejate keskuse süütamisest,[28] pagulasteemaga seotult veebikonstaablile saadetud vihakirjadest,[29] ning tumedanahalistele suunatud ähvardustest ja rassistlikest kommentaaridest tänaval.[30]  Lisaks neile on aktiviseerumas ka varjatud või kaudne võõraviha õhutamine faktidega manipuleerimise või nende valetõlgendamise kaudu, ning teadlik inimeste emotsioonidel ja hirmudel mängimine (vt eelnevat viidet).

Piir hirmu külvamise ja vaenu õhutamise vahel on õhuke, kuigi juriidiliselt ja karistusõiguslikult märkimisväärne. Taoline trend on ohtlik, kuna trendi loojad laveerivad teadlikult nende kahe piiril, samas kui vastutus võimalike reaalsete tegude eest lükkub lõpuks aga inimese õlgadele, kes provokatsiooniga kaasa läheb. Iseenesest on sisserändega, rahvusvähemustega ja nende lõimumisega seotud võimalikest ohtudest ja inimeste reaalsetest hirmudest rääkimine iga mõistliku diskussiooni vajalik osa – neid ei tohi eitada ega alavääristada, kuid üksikjuhtumite üldistamist kogu sihtrühmale, manipulatsiooni, ja inimeste emotsioonidel mängimist mõistliku diskussiooni osaks pidada ei saa.

Soovitused

  •  Teemade raamistamisele meedias tuleb senisest rohkem tähelepanu pöörata. Liigagi sageli luuakse uudise kajastamisel – kas teadlikult või tahtmatult – omavahelisi seoseid konflikti, vägivalla ja terrorismi ning konkreetsete rahvusrühmade või religiooni vahel.
  • Samuti, kuigi elanikkonna ja ajakirjanike teadlikkuse tõstmise alaseid tegevusi on viimastel aastatel läbi viidud mitmeid, tuleb hinnata ka nende tegevuste tulemuslikkust ja mõju, ning küsida, mida saaks teha senisest veelgi paremini, et meedia ei keskenduks provokatsioonile ega inimesed ei alluks manipulatsioonile.
  • Kuigi topeltkodakondsus on nüüdsest alaealistele seadustatud, on vajalik algatada arutelu võimaldamaks topeltkodakondsust ka peale täisealiseks saamist. Mitmikkodakondsus on EL-i kodanikele lubatud näiteks nii Saksamaal kui ka alates 2013. aastast Lätis, 2015. aasta 1. septembrist seadustati topeltkodakondsus ka Taanis.
  • Eesti julgeolek on tagatud vaid juhul, kui kogu elanikkond on ühtne ning lõimunud. Kuigi lõimumiskava tegevused ning äsja käivitunud ETV+ teevad sel suunal aktiivselt tööd, on jätkuvalt oluline Eesti venekeelse inforuumi tugevdamine, eelkõige suunitlusega, et sellest kasvaksid välja kohalikud venekeelsed arvamusliidrid, keda kuulavad ja usaldavad nii eesti- kui ka venekeelsesse inforuumi kuulujad.
  • Riigil tuleb enda peale võtta senisest palju suurem ja aktiivsem roll konfliktiolukordades kommunikatsiooni edastamisel. Näiteks sisserände teemadel tuleb astuda elanikkonnaga avatud ja siirasse arutellu, kuna vastasel korral tekib inimestel veendumus, et riigil puudub kontroll või strateegia sisserändega tegelemiseks. Usaldus riigi vastu saab tekkida ainult siis, kui elanikud saavad aru sisserännet reguleerivatest reeglitest ning on kindlad, et riik on suuteline neid reegleid ka kehtestama.

 


[1] Lõimumise meede. Kultuuriministeerium. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kul.ee/et/loimumise-meede.

[2] Nurk, Mari. Lõimumiskava eelnõu sai kooskõlastusringi tulemusel veelgi sisukamaks. 18.11.2014. Lõimumisvaldkonna arengukava „Lõimuv Eesti 2020“. Arvutivõrgus kättesaadav: http://integratsioon.ee/uudised/loimumiskava-eelnou-sai-kooskolastusringi-tulemusel-veelgi-sisukamaks-3.

[3] Vt näiteks Haridus- ja Teadusministeeriumi poolset lõimumiskava kooskõlastamata jätmist 2014. aasta kevadel. „Jevgeni Ossinovski: lõimumiskava on sel kujul täiesti ebarahuldav“. 26.05.2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://epl.delfi.ee/news/eesti/jevgeni-ossinovski-loimumiskava-on-sel-kujul-taiesti-ebarahuldav?id=68746305.

[4] Uussisserändajad on määratletud kui viimase viie aasta jooksul Eestisse saabunud välismaalane.

[5] Kuigi välismaalaste kohanemist on koostöös Integratsiooni Sihtasutuse ja Tallinna Ülikooli poolt toetatud alates 2009. aastast, näitavad läbiviidud uuringud, et nii välismaalaste endi kui ka neid värbavate organisatsioonide teadlikkus programmist on olnud väga madal (vt pikemalt käesoleva ptk uuringute alaosast).

[6] Vt pikemalt: https://www.siseministeerium.ee/et/kohanemisprogramm. Sihtrühmale suunatud ingliskeelne veebileht on leitav aadressil www.settleinestonia.ee.

[7] „Work in Estonia – välisspetsialistide Eestisse kaasamise tegevuskava 2015–2016“. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.mkm.ee/sites/default/files/work_in_estonia_tegevuskava.pdf. Talendipoliitika raames on EAS-i poolt uue algatusena loodud ka „Work In Estonia“ veebikeskkond, kuhu on koondatud kogu Eestisse tööle asumise ja välismaalase värbamisega, sh kohanemisega, seotud informatsioon. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.workinestonia.com.

[8] Kodakondsuse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmis seadus 737 SE. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/e0669e30-f9d1-4a51-86d3-77232eba1eb9/Kodakondsuse%20seaduse%20ja%20riigil%C3%B5ivuseaduse%20muutmise%20seadus/.

[9] Sageli seda teadmatusest vanemate poolt ka ei tehtud.

[10] „Liina Kersna: Mathéol on õigus jääda eestlaseks“. Eesti Päevaleht. 1.10.2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/liina-kersna-matheol-on-oigus-jaada-eestlaseks?id=69852397. Vt  ka eelmise aasta aruandes sellealaseid varasemaid ekspertide ja poliitikute arvamusi.

[11] Kodakondsuse seaduse muutmise seadus 586 SE. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/ad2a7136-962c-41c7-b6ed-606c3f1ee5a4/Kodakondsuse%20seaduse%20muutmise%20seadus/.

[12] Ettepanek Riigikogule: kodakondsuse taotlemise tingimuste kohaldamine isiku suhtes, kelle õiguslik staatus jäi alla 15-aastasena määratlemata. Õiguskantsler. 20.11.2012. Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/et/seisukohad/seisukoht/ettepanek-riigikogule-kodakondsuse-taotlemise-tingimuste-kohaldamine-isiku. Vt ka elulist näidet: „Ametnikud ei halasta: lapselt võetakse Eesti kodakondsus.“ Eesti Ekspress. 23.01.2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/ametnikud-ei-halasta-lapselt-voetakse-eesti-kodakondsus?id=67662145.

[13] Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring 2015. Balti Uuringute Instituut, Tallinna Ülikool, SA Poliitikauuringute Keskus Praxis. 2015.

[14] Uussisserändajate kohanemine Eestis: valikud ja poliitikaettepanekud tervikliku ja jätkusuutliku süsteemi kujundamiseks.Balti Uuringute Instituut. 2014.

[15] Uuring mitmekesisusest Eesti ettevõtetes. Poliitikauuringute Keskus Praxis. 2015.

[16] Ülevaade venekeelse elanikkonna lõimumisest ning riigikaitse alaste arvamusuuringute tulemustest. Rahvusvaheline kaitseuuringute keskus. 2014.

[17] Ülevaade riigi rändepoliitika valikutest. Riigikontroll. 2015.

[18] Rahvusvahelise kaitse saajate ümberasustamise ja – paigutamise programmides osalemise võimalikud riskid Eesti sisejulgeolekule. Sisekaitseakadeemia. 2015.

[19] Päevakajalised sündmused ja erinevad infokanalid. SaarPoll. 2014.

[20] Arvutivõrgus kättesaadav: http://etvpluss.err.ee/.

[21] „Juristide liidu juht: venekeelne elanikkond on ka õigusabi osas teises inforuumis. ERR uudised. 28.07.2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://uudised.err.ee/v/eesti/cf5eb1bc-bc55-451d-b22b-5a65d052eab1.

[22] Raik, Katri. „Lääne vaade meie Narvale“. Riigikogu Toimetised. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=16804. Hurt, Martin. „Kas kõik Baltimaade venekeelsed elanikud on Venemaa sõbrad?“. Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.icds.ee/et/rkk-meedias/artikkel/kas-koik-baltimaade-venekeelsed-elanikud-on-venemaa-sobrad/. „Kas Narva on järgmine?“ Karmo Tüüri blogi. 26.06.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://karmotuur.blogspot.com.ar/2015/06/kas-narva-on-jargmine.html. Liik, Kadri. „Mis on Ukrainas kaalul?“ Diplomaatia. Märts 2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.diplomaatia.ee/artikkel/mis-on-ukrainas-kaalul/. „Lauristin: riik on jätnud seni venekeelse elanikkonna infovajaduste rahuldamise Venemaa telekanalite meelevalda“. Delfi. 19.04.2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/lauristin-riik-on-jatnud-seni-venekeelse-elanikkonna-infovajaduste-rahuldamise-venemaa-telekanalite-meelevalda?id=68471267,

[23] Terrorist attacks in Paris. Andmekogumine Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile (FRA). Balti Uuringute Instituut. 2015.

[24] Ibid.

[25] Vt näiteks laia vastukaja tekitanud sõnavõtte ja nende reaktsioone: “300 000 siin parasiteeriva tibla“: „Reitelmanni mõjust“. Eesti Päevaleht. 29.09.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/reitelmanni-mojust?id=72562897. „Nikolaj Karajev: miks „tiblade“ paljastajat Reitelmanni ei vallandata?“ Postimees. 17.09.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://arvamus.postimees.ee/3329969/nikolaj-karajev-miks-tiblade-paljastajat-reitelmanni-ei-vallandata; pagulased kui „murjanid“ ja „metsalised“: „Võrno nimetas pagulasi metsalisteks“. Postimees. 17.06.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/3228347/vorno-nimetas-pagulasi-metsalisteks; reeturite nimekirja loomine inimestest „kes on alustanud Eestimaa mahamüümist moslemitele ja neegritele“: BNS. 2015. Politsei Ojulandi pagulasvaenulikes väljaütlemistes rikkumist ei näe. – Postimees, 3. august 2015; manipuleeritud EKRE pagulasvastane propaganda: „EKRE kasutab Kremli propagandatrikke: vanad kaadrid serveeritakse uute pähe“. Postimees. 6.10.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/3352247/ekre-kasutab-kremli-propagandatrikke-vanad-kaadrid-serveeritakse-uute-pahe.

[26] FRA aastaaruanne põhiõigustest. Balti Uuringute Instituut. 2014. Autori kirjavahetus ekspertide (2015) ja Justiitsministeeriumiga (2015).

[27] Terrorist attacks in Paris. Andmekogumine Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile (FRA). Balti Uuringute Instituut. 2015.

[28] „Ammas: Vao keskuse süütamine on ilmselt vihakuritegu“. Delfi. 3.09.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ammas-vao-keskuse-suutamine-on-ilmselt-vihakuritegu?id=72355007.

[29] „Pagulasvastane saatis veebikonstaablile võika vihakirja“. Postimees. 7.08.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/3286229/pagulasvastane-saatis-veebikonstaablile-voika-vihakirja.

[30] „Tiina Jõgeda: eestlaste meeli valdab võõrahirm“. Postimees. 13.10.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/3361371/tiina-jogeda-eestlaste-meeli-valdab-voorahirm. „Taavet Hinrikus: e-riik peab olema salliv“. Postimees. 7.10.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://arvamus.postimees.ee/3353617/taavet-hinrikus-e-riik-peab-olema-salliv.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Aruandlusperioodil toimusid Eestis nii 2014. aasta Euroopa Parlamendi kui 2015. aasta parlamendivalimised.

Europarlamendi valimised toimusid esmakordselt avatud nimekirjade alusel Euroopa parlamendi valimiste seadusest lähtuvalt, mida muudeti 10. veebruaril 2010.[1] 2004. ja 2009. aastal tuli Euroopa Parlamendi valimistel teha inimestel valik kinniste nimekirjade alusel, ehk hääletada sai erakonna kui terviku ja üksikandidaadi vahel, seekord sai hääli anda konkreetsetele kandidaatidele.

Demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo ekspertrühma aruande kohaselt olid 2015. aasta parlamendi valimised Eestis korraldatud efektiivselt.[2]

Probleem on jätkuvalt valimisõiguseta ning valimistel osaleda mitte saavate inimestega. Määratlemata kodakondsusega isikutel on õigus hääletada kohalikel valimistel, kuid mitte Riigikogu valimistel, samuti ei või nad Riigikogu valimistel kandideerida (2015. aastal oli määratlemata kodakondsuseta isikute arv Eestis 89 700).[3] Kuigi määratlemata kodakondsusega isikud võivad osaleda erakondadega seotud tegevustes ja teha erakondadele ning kandidaatidele annetusi, ei ole neil õigust astuda ühegi erakonna liikmeks.[4]

Vaatamata OSCE ettapanekutele, õiguskantsleri hinnangule ning mitmete inimõiguste aruannete ettepanekutele on Eesti üks väheseid riike Euroopas, kus kõikidele vangidele kehtib automaatne seadusest tulenev hääleõiguskaotus. Eestis oli 2014. aastal 2291 vangi.[5]

2014. aasta alguses saatis tollane välisminister Urmas Paet põhiseaduskomisjoni esimehele Rait Marustele kirja, kus pidas vajalikuks kiiremas korras vangide valimisõigust seaduses muuta, kuna absoluutne hääletamiskeeld on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga.[6] Teema oli arutelul 2014. aastal toimunud põhiseaduskomisjoni istungil; tollase põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste isiklikul hinnangul tuleks valimisseadustesse muudatused siiski teha, et täita rahvusvaheline kohustus, mille Eesti endale 1996. aastal Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ühinedes võttis. Kuigi nii välis- kui justiitsministeeriumi hinnangul tuleb vangide valimisõiguse absoluutset keeldu leevendada, ei ole parlamendi põhiseaduskomisjonis selleks poliitilist tahet.[7]

Samuti tõi 2015. aastal Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna nõunik Katre Tubro oma artiklis  välja, et probleemi lahendamist on pikalt edasi lükatud, ehkki peaks olema selge, et lõputult seda teha ei saa.[8]

Seadusandlikud arengusuunad

2014. aasta 1. juulil anti Riigikogu menetlusse 41 Riigikogu liikme poolt algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis soovis kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valimisea langetamist 16. eluaastani.[9] Selle muudatusega oli vaja muuta põhiseadust, seega oli vaja see Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt kinnitada. Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valimisea langetamiseks, võeti vastu 1. juunil 2015. aastal järgnevalt:

§ 1.  Eesti Vabariigi põhiseaduse § 156 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

ˮKohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad.ˮ[10]

Seadusest tulenevalt saavad vähemalt 16. aastased isikud valida 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimistel.

Kohtupraktika

Enamik kaebusi valimiskomisjonile ja sealt vaidena Riigikohtule käsitlevad eelkõige printsiipi, mis automaatselt keelab kõikidel vangidel valimise. Selle seadusepunkti ebapropotsionaalsusele on viidanud erinevad ministeeriumid, rahvusvahelised organisatsioonid, kui  ka kohalikud eksperdid.

Suurima avaliku arutelu alla sattus Talinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-15-403, kus kaebaja hinnangul on Riigikogu valimise seaduses (RKVS) sätestatud keeld valimistest osa võtta isikutel, kelle kohus on kuriteos süüdi tunnistanud ja kes kannavad vanglakaristust, ebaproportsionaalne. Kohus leidis, et kohtuotsuse kohaselt ei ole Riigikogu pika aja jooksul viinud valimisseadust kooskõlla Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mis ei luba riigil valimatult ja eranditeta piirata kõikide vangide valimisõigust parlamendivalimistel. Kuna Riigikogu ei ole teinud otsust, millistele kriteeriumitele vastavate kinnipeetavate valimisõigust piiratakse ja millises menetluskorras, on riigikogu valimise seadus põhiseadusevastane.[11] Seega sai kohtuotsuse läbi erandlikult valida kaks kinnipeetavat, aga samas jättis kohus põhiseadusevastase piirangu kohtuasjas kohaldamata, millega käivitus põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus, kelle ainupädevuses on piirang kehtetuks tunnistada. Riigikohus leidis oma otsuses, et piirangut nad selle konkreetse kaasuse põhjal kehtestuks ei tunnista.

Õiguskantsler leidis oma saadetud hinnangus Riigikohtule, et RKVS-i § 4 lõikest 3 ja § 22 lõikest 3 tulenev kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvate isikute aktiivse valimisõiguse piirang on selges vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni 1. protokolli artiklist 3 tulenevate nõuetega, ja põhiseaduse § 123 lõikest 2 tulenevalt ka põhiseadusega. Kuna ka Eesti õiguskorras kehtib üldise valimisõiguse põhimõte Riigikogu valimistel, ning selle õiguse piiramine on võimalik üksnes kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, on vaidlustatud sätted ühtlasi vastuolus põhiseaduse §-dega 11, 57 ja 58.[12]

Oma hinnangus leidis justiitsminister, et vaidlusaluse absoluutse aktiivse valimisõiguse piirangu proportsionaalsus on küsitav.[13] Samuti pidas välisminister RKVS-i § 4 lõiget 3 ja § 22 lõiget 3 põhiseadusevastaseks nende ebaproportsionaalsuse tõttu.[14]

Statistika ja uuringud

Justiitsministeeriumi tellimusel viis Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituut läbi uuringu “Aktiivse valimisea langetamise mõjude analüüs: eelhindamine”, millest järeldus, et sarnaselt teiste riikide kogemustega on ka Eesti 16-aastased noored küpsed kohalikel valimistel hääletama. Analüüs tuvastas, et alandades hääleõiguslikku iga 18ndalt eluaastalt 16ndale suureneks valijaskond ca 24 000 potentsiaalse hääletaja võrra, mis moodustab 2–2,3% kogu hääleõiguslikust valijaskonnast. Peamiseks probleemiks võib pidada poliitikamuutuse soovitud efekti nõrkust või selle puudumist sootuks. Selle tõenäosus on suurem siis, kui noored ei võta aktiivset positsiooni oma huvide ja vajaduste artikuleerimisel ning hääletavad konformselt või loobuvad üldse hääletamast.[15]

Võrdõigusvoliniku poolt tellitud uuring leidis, et erakondade valimisnimekirjade naiskandidaatide osakaal ei ole viimase 10-15 aasta jooksul oluliselt muutunud, küll aga on mõnevõrra kasvanud aiste arv erakondade riiklike nimekirjade esikümnes ja kahekümnes on kasvanud. Uuring tõi välja, ei kõige rohkem on naiskandidaate parlamendierakondadest Sotsiaaldemok-raatlikus erakonnas (36.8%) ja kõige vähem Isamaa ja Res Publica Liidus (24.0%). Ringkondlike nimekirjade esinumbrite seas on nais kõige rohkem Keskerakonnas (41.7%) ja vähem Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas (8.3%). Esimese kolme ringkon-na kandidaadi seas on naiste protsent suurim aga Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas (36.1%) ning väikseim Reformierakonnas (22.2%). Riiklike nimekirjade esikümnes on kõige rohkem naisi Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas (60%), kellele järgneb Keskerakond (50%). Reformierakonna ja IRLi riiklike nimekirjade esikümnes on naisi 20%. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna riikliku nimekirja esikümnes ei ole aga ühtegi naist.[16]

Hea praktika

Üks Eesti edulugusid, interneti teel hääletamine, on tehtud turvalisemaks ja läbipaistvamaks, eelkõige tänu Vabariigi Valimiskomisjoni (VVK) alla kuuluva elektroonilise hääletamise komisjoni (EHK) loomise, mille ülesandeks on internetihääletuse läbiviimine ja e-hääletamise tulemuste kinnitamine. Samuti on välja töötatud verifitseerimisprotsess kinnitamaks, et valija e-hääl edastati sihipäraselt ja salvestati häältetalletamisserveris. Sama on jätkuvalt probleem interneti teel hääletamise aruandlusega, näiteks leiab OSCE, et selleks, et suurendada internetihääletuse süsteemi aruandlust, võiksid ametkonnad jätkata jõupingutusi end-to-end verifitseerimise lisamiseks süsteemi, et valijad saaksid kinnitust, et nende hääled loetakse samal kujul, kui need on salvestatud.

Olulised avalikud arutelud

16. aastastele valimisõiguse andmine tekitas laialdast arutelu, enamjaolt toetati põhiseadusmuudatust, enim kriitikat leidsid eelnõu Keskerakonna poolt, kelle meelest on seadusemuudatus poolik lahendus ning lisaks valida laskmisele peaksid 16-aastased ka valitavad olema.[17]

Samuti on eelkõige Keskerakond nii 2014. aasta Euroopa Parlamendi kui ka 2015. aasta Riigikogu valimiste ajal meedias tekitanud diskussiooni e-valimiste turvalisuse üle.

Soovitused

  • Muuta asjakohaseid seadusi nii, et valimiskeeld oleks vaid vangidel, kellele see on määratud täiendava karistusena.
  • Kaaluda poliitilise välireklaami keelustamise mõistlikkust ning eesmärgipärasust valimiskampaania perioodil.

[1] Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seadus. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/13282688.

[2] Riigikogu valimised. 1. märts 2015. ODIHR-i valimiste eksperdirühma aruanne. Varssavi 26. mai 2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.osce.org/et/odihr/elections/estonia/165836?download=true.

[3] Lõimumine: eesmärgid. Arvutivõrgus kättesaadav: https://valitsus.ee/et/eesmargid-tegevused/loimumine/loimumine-eesmargid.

[4] Riigikogu valimised. 1. märts 2015. ODIHR-i valimiste eksperdirühma aruanne. Varssavi 26. mai 2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.osce.org/et/odihr/elections/estonia/165836?download=true.

[5] Vanglateenistuse aastaraamat. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://issuu.com/vanglateenistus/docs/vanglaameti_aastaraamat_veeb.

[6] “Urmas Paet: vangide valimisõiguse osas tuleb viivitamatult seadust muuta.” Delfi. 15.01.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/urmas-paet-vangide-valimisoiguse-osas-tuleb-viivitamatult-seadust-muuta?id=67609316.

[7] “Võimusaadikud panid vangide valimiskeelu leevendamisele pidurit.” Postimees. 15.01.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/2661958/voimusaadikud-panid-vangide-valimiskeelu-leevendamisele-pidurit.

[8] Tubro, Katre. Vangide valimisõigusest. Riigikogu Toimetised. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=14443.

[9] Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valimisea langetamiseks 703 SE. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/b0f58e59-bf36-40e3-bbd7-3aff08428bdf/.

[10] Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valimisea langetamiseks. Arvutivõrgus kättesaadav:  https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015001.

[11] Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-15-403. Arvutivõrgus kättesaadav:  https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/maa_ringkonna_kohtulahendid/menetlus.html?kohtuasjaNumber=3-15-403/11.

[12] Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses Riigikogu valimise seaduse § 4 lõige 3 ja § 22 lõige 3. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_arvamus_riigikogu_valimise_seaduse_ss_4_loige_3_ja_ss_22_loige_3_3-4-1-2-15.pdf.

[13] Riigikohtu üldkogu kohtuotsus asjas nr 3-4-1-2-15. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222578548.

[14] Riigikohtu üldkogu kohtuotsus asjas nr 3-4-1-2-15. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222578548.

[15] Aktiivse valimisea langetamise mõjude analüüs: eelhindamine. Arvutivõrgus kättesaadav:  https://www.tlu.ee/UserFiles/VOTE%2016_loplik.pdf.

[16] Naiskandidaadid ja valimisnimekirjad, Riigikogu valimised 2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.vordoigusvolinik.ee/wp-content/uploads/2015/02/Riigikogu_valimisnimekirjad_2015.pdf.

[17] “Kesknoored valimisea langetamisest: see on noorte petmine”. Delfi. 6.05.2015. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kesknoored-valimisea-langetamisest-see-on-noorte-petmine?id=71403581.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

 Eesti Vabariigi põhiseaduses on sätestatud iga inimese õigus haridusele ning kooliealiste laste kohustus õppida seadusega määratud ulatuses, kusjuures õppimine riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides on õppemaksuta.[1] Lapsevanematelt küsitavad annetused, sisseastumiskatsed nn eliitkoolidesse ja erakoolide rahastamise küsimused ajendasid õiguskantslerit pöörduma Riigikogu poole põhihariduse korralduse põhiseaduspärasuse teemal.

Aktsepteerides „eliitkoolides“ lapsevanemate rahalist panust, nimetatagu seda annetuseks või millekski muuks, on loodud munitsipaal- ja erakooli hübriid, mis kasvatab parema sotsiaalmajandusliku taustaga laste eeliseid teiste laste ees veelgi ning panustab sellega täiendavalt haridusliku kihistumise protsessi.[2]  Lapsevanema ja lapse seisukohalt pole vahet, milline avaliku võimu tasand vastutab kvaliteetse ja tasuta põhihariduse kättesaadavuse eest, seetõttu pole õiguskantsleri sõnul välistatud, et „edaspidi käsitleb Eesti põhihariduse tagamist riigielu ülesandena.“[3] Ülle Madise hinnangul on igal lapsel õigus saada tasuta korralik, elus edenemiseks parimat alust pakkuv põhiharidus. „Riigi ülesanne on valida mudel, mis selle tõepoolest tagab. Praegu sellist olukorda pole. Hariduslik kihistumine süveneb.“[4]

Kavandatav seadusemuudatus, mis võtaks kohalikelt omavalitsustelt kohustuse osaleda eraüldhariduskoolide kulude katmises, on Ülle Madise hinnangul põhiseadusega kooskõlas. Kehtiv otsus toetada erakoole kuulub hariduspoliitiliste valikute hulka, ent ei tulene põhiseadusest.[5]

2014. aastal algatas õiguskantsler menetluse uurimaks, kas Tallinna Inglise Kolledži (TIK) õpilastele on tagatud põhiseadusest tulenev õigus õppida munitsipaalkoolis ilma õppemaksuta.[6] Hetkel finantseerivad vanemad annetuste kaudu õppekavajärgset õpet. Inglise keele süvaõppe puhul pole tegu õppekavavälise õppega, seega on keelatud nõuda õpilaste vanematelt raha nende tundide läbiviimiseks. Õiguskantsler tegi Tallinna linnale ettepaneku katta edaspidi õppekavas sätestatud mahus võõrkeele õpetamisega seotud kulud.[7] Probleemi tõsidus seisneb selles, et TIK-iga seotu ei ole erandjuhtum, ning vajab sekkumist riiklikul tasandil.

Vaatamata PISA 2012 uuringu[8] suurepärastele tulemustele, on põhjust hariduse tuleviku osas muret tunda. Eesti Haridustöötajate Liidu esimees Reemo Voltri sõnul on kõige suurem probleem õpetajate töötasu. „Kui me võrdleme meie palka OECD riikidega, siis on see kõige väikseim. Probleemiks on ka see, et meie õpetajaskond aina vananeb.“[9] Haridustöötajad soovivad arutelu selles osas, mis toimub järgnevatel aastatel, ehk kindlustunnet ja kokkulepete täitmist tulevikus, et tagada õpetajate järelkasv.

Eesti hariduselu puudutava suurima sisulise muudatusena võib välja tuua 2013. õppeaastast käivitunud kõrgharidusreformi.[10] Reformi tulemuslikkusest ei saa nii lühikese perioodi puhul veel olulisi järeldusi teha, kuid juba on arutlusel uued ettepanekud kõrghariduse reformimiseks. Teadus-ja arendusnõukogu tellimusel koostatud nn G.Okki raport[11] Eesti ülikoolide ja teiste teadusasutuste tegevussuundade kohta[12] annab mõtteainet edasisteks aruteludeks. Kardinaalsete muudatuste tegemine nii lühikese aja tagant annab põhjuse küsida, kas hariduspoliitilised otsused ikka tuginevad piisavatel uuringutel ja kas nende tegemisel on kaasatud erinevate valdkondade spetsialiste.

Seadusandlikud arengusuunad

Valdade ja linnade munitsipaalkoolide pidamiseks eraldatava hariduskulude toetuse kasutamise paindlikumaks muutmine tingis põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise, mis võimaldaks muuhulgas tugispetsialistide tööjõukulude katmist, samuti riigi ja kohalike omavalitsuste vahelise vastutuse jagamist.[13]

Vajaduspõhine õppetoetus loodi eesmärgiga toetada madala sissetulekuga peredest pärit noorte kõrghariduse omandamist, kuid märkimisväärne osa sihtrühmast jäi toetusest ilma. Muudeti vajaduspõhise õppetoetuste taotlemise süsteemi ja lisati põhitoetusele mittekvalifitseerunutele võimalus taotleda vajaduspõhist eritoetust.[14]

Uus lastekaitseseadus[15] kinnitab, et vägivallal ei ole laste kasvatamisel kohta. Eelnõu koostamisel toodi välja, et eri haldustasandite ja valdkondade ülene koostöö on puudulik.[16] „Parem valdkondadevaheline koostöö võimaldaks tõhusamalt rakendada efektiivseid ennetavaid sekkumisi.“[17]

Koolieelse lasteasutuse seaduse[18] muutmise seaduse üheks eesmärgiks oli soov täpsustada linnade ja valdade kohustuse sisu lasteaiakohtade tagamisel. Sagedased kohtuvaidlused nimetatud teemadel tingisid vajaduse täpsustusteks.

Kohtupraktika

2014. aastal avaldatud õiguskantsleri tegevuse ülevaates 2013. aasta kohta on välja toodud, et nagu mitmel eelnenud aastal, nii puudutas ka seekord suur hulk probleemidest koolieelse lasteasutuse teenuse osutamist. Lasteaiakohtade puuduse korral soovitas õiguskantsler avaldajatel kohtusse pöörduda, kuna lasteasutuses koha mittetagamise korral rikub kohalik omavalitsus seadust ning kohtul on olemas sunnivahendid kohtuotsuse täitmise tagamiseks.[19] Käesolevaks hetkeks on varasemate kohtuvaidluste lahendid selles valdkonnas avaldanud positiivset mõju ning lisaks on ka seadusega[20] reguleeritud omavalitsuste lastehoiu korraldamise võimalused.

Endiselt on lahendamata probleem erakoolide tegevuskulude rahastamise küsimuses.[21] Tallinna linna kohustati osalema eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht asus linnas. Kool esitas halduskohtule taotluse kohtuotsuse täitmata jätmise eest trahvi määramiseks, mille linn vaidlustas ning lahendus tuli Riigikohtult, kes jättis madalama astme kohtute määrused muutmata.[22] Riigikohtu seisukoht analoogse kaebuse osas[23] annab vastuse ka linna vastuväitele, et vaatamata seadusega pandud kohustusele puuduvad neil selleks eelarvelised vahendid. Riigikohus selgitas täiendavalt, et erakoolide tegevuskulude katmise näol on tegemist kohalikule omavalitsusele pandud riikliku kohustusega. Riigikohus tunnistas 2014. aastal põhiseadusevastaseks selle, et riik ei eralda omavalitsustele erakoolide tegevuskulude katmiseks vajalikku raha. Sellele vaatamata ei saa omavalitsusüksus vaidlustada enda kohustust erakoolide ees. Riigikohus märkis, et kui riikliku kohustuse rahastamiseks pole raha eraldatud või on seda eraldatud ebapiisavalt, on kohalikul omavalitsusel õigus nõuda riigilt kohtu kaudu riikliku ülesande täitmiseks puuduolevat raha.

Põhiseadusevastane olukord ei takista erakoolidel halduskohtule kaebuse esitamist. Õiguslik alus selliseks nõudeks tuleneb Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusest[24] seni, kuni riigi rahaline kohustus kohalike omavalitsuste ees kehtestatakse seadusega. 2015. a kohtuvaidluses[25] osundatakse juba põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusele asjas nr 3-4-1-26-14.

Statistika ja uuringud

Lapse õiguste konventsiooni 19. artiklile ja põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-le 44 tuginedes on kool kohustatud tagama õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse. Riskikäitumise teadlikkuse uuring[26] kinnitab, et suur osa Eesti õpilastest kogeb koolikiusamist, mis väheneb vanemates vanuseastmetes. Füüsilist vägivalda on kogenud iga neljas õpilane. Ka õpetajad mainivad suuremat kokkupuudet vaimse vägivallaga. Probleemide lahendamisel esineb klassijuhatajate arvates takistusi, mis puudutab õpilaste ja nende vanemate soovimatust koostööd teha. Enda teadmisi ja oskusi vägivallajuhtumitega tegelemisel hindavad õpetajad seejuures pigem heaks, ning suuremaks puudujäägiks peetakse kooli võimalusi situatsioonide lahendamisel.

Laste hälbiva käitumise uuring[27] toob välja, et võrreldes 2006. aastaga on koolikiusamine küll mõnevõrra vähenenud, kuid siiski on väga palju lapsi, kelle jaoks kool ei ole turvaline keskkond ja vajalik on riiklikult tagatud toetusmehhanismide kasutuselevõtt nii õpetajatele kui õpilastele.

Õigus haridusele ei kätke endas vaid koolikohustuslikku iga. Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti[28] artikli 13 lg 1 järgi tunnustatakse iga inimese õigust haridusele. Kuivõrd Eesti rahvaarv väheneb, siis oleme olukorras, kus ligi kolmandik tööealisest elanikkonnast on madala haridustasemega, kelle hulgas on töötuid enim.[29] Praxise analüüs toob välja, et elukestva õppe võimaluste kasutamisel on probleem just madalama haridustasemega inimestel. Põhjusteks on majanduslikud raskused, madal õpimotivatsioon ja vähene teadlikkus õppimisvõimalustest, samuti asjaolu, et Eestis pakutakse kutseõpet peamiselt päevases õppevormis, mis raskendab ligipääsu haridusteenustele.

Põhikooli ja gümnaasiumi õpetaja töötasu alammäära muutmine on osa õpetajate ameti väärtustamisest. Õpetaja töötasu alammäär[30] tõusis 900-le eurole, suurenedes 2013. aastaga võrreldes 12,5%. Haridusstatistika andmetel ületas eelmise aasta novembri seisuga munitsipaalkoolide õpetajate keskmine brutopalk 1002 eurot.[31]

Kesk- ja kõrghariduse olukorda näitab käesoleval aastal avaldatud haridusteemaline uuring Haridus ja oskused,[32] kus pööratakse muuhulgas tähelepanu õpetajate oskustele. Suurimaks murekohaks on õpetajakoolituse lõpetanute kehvad oskused. Seega on hädavajalikud kõik poliitikad, mis mõjutavad õpetajaameti atraktiivsust, tugevdavad õpetajakoolituse taset ning toetavad seniste lõpetanute edasist arengut.[33]

Haridusministri sõnul tuleks laiendada õpetajate õigusi, sest see parandaks nende toimetulekut probleemsetes situatsioonides: „Praegu on õpetajaameti valikul suureks tõkkeks see, et ei teata, mida selles ametis probleemide ennetamiseks teha tohib“».[34]

Hea praktika

Lapse õigus turvalisele ja vägivallavabale koolikeskkonnale tuleneb ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklist 19[35] koosmõjus artiklitega 28 ja 29. Lapsel on õigus vägivallavabale lapsepõlvele. Laps peab olema kaitstud vägivalla eest nii kodus, koolis kui ka mujal.

Artikkel 28 sätestab lapse õiguse haridusele ning artikkel 29 täpsustab, milliste eesmärkide saavutamisele peab olema haridus suunatud, st õigus haridusele on tagatud siis, kui lapsel on koolis turvaline.[36] Võimalused turvalise koolikeskkonna tagamiseks peab looma kooli pidaja (nt kohalik omavalitsus) ning selle peab korraldama kooli direktor. Kooli kodukord peab selgitama, kuidas ennetatakse õpilaste ja koolitöötajate turvalisust ohustavaid olukordi ning neile reageerimist, samuti sellistest juhtumitest teavitamist ja nende lahendamist.[37]

Üheks kooli turvalisuse tagamise tänuväärseks algatuseks on kiusamisvaba kooli programm KiVA, millega on 2015/2016 õppeaastal liitunud juba üle 30 kooli. Tegemist on teaduspõhise programmiga, mis on loodud Turu Ülikoolis Soome haridus- ja kultuuriministeeriumi toetusel. Pilootprojektis osalenud koolides läbi viidud uuring näitab, et ohvrite osakaal langes KiVA tulemusena 17,2%.[38]

Kuna laste hoiakud ja sotsiaalsed suhted saavad alguse juba lasteaias, tuleb kiusamisvastase ennetustööga alustada varakult. Eesti Lastekaitse Liidu projekt „Kiusamisest vaba lasteaed ja kool“ on saavutanud häid tulemusi. Taanist pärit kiusamist ennetava metoodika efektiivsust tõestavad rakendamisega käsikäes käivad uuringud. Eestis on see metoodika kasutusel juba 2/3 lasteaedadest ja 81-s koolis.[39]

Õpetajatel peab olema lisaks aineteadmistele ka suhtlemisoskus, teadmised kiusamise äratundmiseks ja kiusamisolukordadega tegelemiseks. Samuti on tähtis koolipsühholoogide, sotsiaalpedagoogide ja teiste tugispetsialistide olemasolu koolides.

Olulisemad avalikud arutelud

2014. aastal aset leidnud traagiline juhtum on tõstatanud teema kooliturvalisusest. 27. oktoobril toimunud koolitulistamine Viljandis Paalalinna gümnaasiumis, kus 9. klassi õpilane tulistas tulirelvast tunni ajal õpetajat, kes saadud vigastustesse suri, šokeeris kogu Eestimaad. Erinevatel tasanditel on arutletud, mis on sellise käitumise tagamaad. Üksmeelel ollakse, et lisaks turvalisuse tagamisele tuleb leida ka põhjused, mis võivad mõjutada selliselt käitumist ning nendega tegeleda. Õiguskantsler Indrek Teder rõhutab, et ei ole tähtsamat kohustust, kui tagada laste õiguste austamine ning nende heaolu kaitse.[40] ÜRO lapse õiguste konventsiooniga[41] liitunud riigid on endale võtnud kohustuse selle tagamiseks. Hoides ära lastevastast vägivalda, väheneb oluliselt ka laste endi vägivaldne ja muu riskikäitumine.[42]

Hetkel vägagi aktuaalne pagulaste vastuvõtmise teema puudutab ka meie koole – kas ollakse valmis õpetama lapsi, kes kooli tulles ei oska eesti keelt. Eesti hariduskorralduses nimetatakse neid uusimmigrandist õpilasteks,[43] kelle eesti keele oskus ei ole piisav koolis toimetulekuks. Tegemist võib olla nii teisest rahvusest kui eesti päritolu kodanikega, kes on viibinud pikemat aega välismaal ja kelle keeleoskus ei ole piisav koolis toimetulekuks. Õiguskantsler juhtis tähelepanu probleemile, kus kool ei tulnud toime lapse erivajadusest[44] tingitud õppe läbiviimisega.[45]Hariduslike erivajaduste puhul ei ütle seadus otsesõnu, kuidas õpet korraldada. Kool peab iga konkreetset last silmas pidades valima just tollele lapsele sobivad tugimeetmed, arvestades lapse parimate huvidega.[46]

Soovitused

  • Lõpetada põhiseadusevastane olukord ja tagada riiklikult omavalitsustele tegevuskulude katmiseks vajalik raha.
  • Tagada kõigile põhikooli õpilastele tasuta õppimise võimalus.
  • Tagada riiklik rahastus tõenduspõhiste kiusamisvastaste meetmete rakendamiseks lasteaiast gümnaasiumini.
  • Väärtustada õpetaja ametit, et tagada õpetajate järelkasv.

[1] Eesti Vabariigi põhiseadus § 37.

[2] Ibid.

[3] Põhihariduse korralduse põhiseaduspärasusest .Õiguskantsleri kirjalik ettekanne Riigikogule. 26.08.2015.

[4] Maiste, V.S. Eliitkoolid soosivad vanemate uhkust, mitte andekaid. Sirp, 4. september 2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/eliitkoolid-soosivad-vanemate-uhkust-mitte-andekaid. (4.09.2015).

[5] Madise – erakoolide rahastamise muutus on põhiseadusega kooskõlas. Postimees, 3. november 2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/3385579/madise-erakoolide-rahastamise-muutus-on-pohiseadusega-kooskolas (5.09.2015).

[6] Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lg 1.

[7] Õiguskantsler: Tallinna Inglise Kolledži õpilastele ei ole tagatud põhiseadusest tulenevat õigust õppida munitsipaalkoolis ilma õppemaksuta. Õiguskantsleri Kantselei. 1.07.2015. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://oiguskantsler.ee/et/oiguskantsler-tallinna-inglise-kolledzi-opilastele-ei-ole-tagatud-pohiseadusest-tulenevat-oigust. (4.09.2015).

[8] Pisa 2012 tulemused. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.hm.ee/index.php?0513776. (12.09.2015).

[9] Kattago, D. 2015. Haridustöötajate Liit: õpetajate palk peab olema „väga hea“,  mitte „normaalne“. Pealinn, 17. aprill 2015.

[10] Rahastamisreform ehk üleminek tegevustoetuse süsteemile. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.hm.ee/index.php?popup=download&id=12053. (13.09.2015).

[11] Okk, G. 2015. Eesti ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade raport. Arvutivõrgus kättesaadav: https://riigikantselei.ee/sites/default/files/riigikantselei/strateegiaburoo/eutarkvt_loppraport.pdf. (06.09.2015).

[12] Riigikogu poolt 22. jaanuaril 2014 kinnitatud Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia „Teadmistepõhine Eesti” aastateks 2014–2020 seab ülesandeks „toetada kõrgkoolide ja teadus-ja arendusasutuste vastutusvaldkondade arendamist, struktuurseid muutusi, keskendumist strateegilisele põhitegevusele ning asutuste võrgustiku korrastamist; suurendada teadusasutuste vastutust oma tegevuse tulemuslikkuse eest.“ 2014. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.hm.ee/sites/default/files/59705_teadmistepohine_eesti_est.pdf. (2.09.2015).

[13] Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise eelnõu 799 SE.

[14] Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus. RT I. 04.12.2014, 4.

[15] Lastekaitseseadus. RT I. 06.12.2014, 1.

[16] Public Governance Reviews. Estonia. Towards a Single Government Approach. Assessment and Recommendations [Riigivalitsemise raport. Eesti. Ühtsema riigivalitsemise suunas. Hinnang ja soovitused]. 2011. OECD. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/riigikantselei/uldinfo/dokumendiregister/Uuringud/OECD_Public%20Governance%20Review_Estonia_full%20report.pdf.

[17] Lastekaitseseaduse eelnõu 677 SE II.

[18] Koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seadus. RT I. 20.11.2014, 2.

[19] Õiguskantsleri 2013. aasta tegevuse ülevaade. 2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/oiguskantsleri__tegevuse_ulevaade_2013.pdf. (16.08.2015).

[20] Koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seadus. RT I. 20.11.2014, 2.

[21] Vt õiguskantsleri ettekanne Riigikogule: Põhihariduse korralduse põhiseaduspärasusest .Õiguskantsleri kirjalik ettekanne Riigikogule. 26.08.2015.

[22] Riigikohtu halduskolleegiumi 29.05.2014.a määrus nr 3-3-1-11-14.

[23] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28.10.2014 otsus nr 3-4-1-26-14.

[24] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28.10.2014 otsus nr 3-4-1-26-14.

[25] Riigikohtu halduskolleegiumi 21.05.2015 otsus nr 3-3-1-84-14.

[26] Riskikäitumise teadlikkuse uuring kolmes sihtrühmas. 2014. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.politsei.ee/dotAsset/331164.pdf. (22.08.2015).

[27] Lühiülevaade laste hälbiva käitumise uuringust (ISRD-3). 2014. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/laste_halbiva_kaitumise_uuringu_kokkuvote.pdf. (22.08.2015).

[28] Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt. RT II 1993, 10, 13.

[29] Haaristo, H.S. 2014. Mida lubatakse madala haridustasemega inimestele? Arvutivõrgus kättesaadav: http://mottehommik.praxis.ee/mida-lubatakse-madala-haridustasemega-inimesele/. (23.08.2015).

[30] Põhikooli ja gümnaasiumi õpetaja töötasu alammäär. Vabariigi Valitsuse määrus.  RT I, 23.12.2014, 12.

[31] Haridusstatistika. Arvutivõrgus kättesaadav: www.HaridusSilm.ee. (3.09.2015).

[32] Haridus ja oskused. PIAAC uuringu temaatiline aruanne nr 6. 2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/46963/PIAAC6aruanne_haridus_oskused.pdf?sequence=1. (12.09.2015).

[33] Haridus ja oskused. PIAAC uuringu temaatiline aruanne nr 6. 2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/46963/PIAAC6aruanne_haridus_oskused.pdf?sequence=1. (12.09.2015).

[34] Mäe, I. Noorte õpetajate vähesus on jätkuvalt probleem. Postimees, 12. august 2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/3291641/noorte-opetajate-vahesus-on-jatkuvalt-probleem.

[35] Lapse õiguste konventsioon. RT II 1996, 16, 56.

[36] Kool kiusamisest vabaks. Arvutivõrgus kättesaadav: http://lasteombudsman.ee/koolikiusamine/koolikeskkond.html. (29.09.2015).

[37] Ibid.

[38] SA Kiusamisvaba Kool. Arvutivõrgus kättesaadav: www.kivaprogram.net/estonia/sa_kiusamisvaba_kool/missioon_ja_tegevused. (14.08.2015).

[39] Kiusamisest vabaks. Arvutivõrgus kättesaadav: www.lastekaitseliit.ee. (14.08.2015).

[40] Teder, I. 2014. Laste ja noorte heaolu parandamine ning sotsiaalse tõrjutuse ennetamine. Tallinn.  Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/et/indrek-tederi-kone-konverentsil-laste-ja-noorte-heaolu-parandamine-ning-sotsiaalse-torjutuse. (15.08.2015).

[41] Lapse õiguste konventsioon. RT II 1996, 16, 56.

[42] Teder, I. 2014. Laste ja noorte heaolu parandamine ning sotsiaalse tõrjutuse ennetamine. Tallinn. Arvutivõrgus kättesaadav:http://oiguskantsler.ee/et/indrek-tederi-kone-konverentsil-laste-ja-noorte-heaolu-parandamine-ning-sotsiaalse-torjutuse. (15.08.2015).

[43] „Uusimmigrantide lapsed Eesti hariduses. Hariduspoliitilised põhimõtted ja hariduskorraldus”. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.meis.ee/bw_client_files/integratsiooni_sihtasutus/public/img/File/Uusimmigrantide_lapsed_Hariduspoliitilised_pohimotted.pdf. (12.09.2015).Uusimmigrantide lasteks peetakse Euroopa Liidust, aga samuti kolmandatest riikidest saabuvate migrantide, asüülitaotlejate ja pagulaste lapsi, kes soovivad alustada õpinguid eesti koolis ning kes on Eestis elanud/viibinud vähem kui kolm aastat. Lisaks mitte-eesti rahvusest isikutele võivad uusimmigrantide gruppi kuuluda välismaal pikalt elanud Eesti päritolu pered, kelle lapsed on sündinud või elanud suure osa oma elust välismaal ning kellel on sellega seoses samuti probleeme eesti keele oskusega.

[44] Kooli õppekeelt ebapiisavalt valdava õpilase puhul on tegemist haridusliku erivajadusega.

[45] Õiguskantsler: Soovitus õiguspärasuse ja hea halduse tava järgimiseks. Ebapiisava eesti keele oskusega lapse õpetamine. 17.02.2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_soovitus_pohioiguste_ja_-_vabaduste_paremaks_tagamiseks_ebapiisava_eesti_keele_oskusega_lapse_opetamine.pdf. (13.09.2015).

[46] Kivioja, A. „Kui kooli tuleb uusimmigrandi laps.“ Õpetajate Leht, 14. märts 2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://opleht.ee/14148-kui-kooli-tuleb-uusimmigrandi-laps/.

Käesolev peatükk kajastab võrdse kohtlemise valdkonna üldiseid arengusuundi Eestis ning lähtub Eesti põhiseaduses ja Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sisalduvast  põhimõttest, mille järgi ei tohi kedagi diskrimineerida talle omistatud tunnuse või grupikuuluvuse tõttu.  Kuna  teistes peatükkides analüüsitakse lähemalt rahvusvähemuste, LGBTI inimeste, pagulaste ja varjupaigataotlejate olukorda ning laste ja puuetega inimeste õiguste kaitset Eestis, siis keskendub käesolev peatükk lisaks teistele teemadele detailsemalt soolise võrdõiguslikkuse valdkonnale.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Vaadeldavasse perioodi mahtusid nii valimised kui koalitsioonide moodustamised. 2014. aasta märtsis moodustasid valitsuse Sotsiaaldemokraatlik erakond (SDE) ja Reformierakond.  Valitsuse koosseisu kuulus viis naist, Jürgen Ligi tagasiastumisega sai uueks rahandusministriks Maris Lauri, misjärel oli valitsuses rekordarv naisi – kuus; meessoost ministreid oli samal ajal seitse. Valitsuse koalitsioonilepe sisaldas mitmeid lubadusi soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas, näiteks seati sihiks liikuda ühiskonnaelu juhtimisel soolise tasakaalu poole, astuda samme palgalõhe vähendamiseks ning allkirjastada Istanbuli konventsioon. 2014. aasta 2. detsembril allkirjastaski tollane justiitsminister Andres Anvelt Eesti nimel Euroopa Nõukogu naistevastase ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni ehk nn Istanbuli konventsiooni. Kuigi konventsioon tuleb veel ratifitseerida  Riigikogus, on see oluline samm võrdõiguslikuma ühiskonna poole, kuna tegu on valdkonna kõige ulatuslikuma rahvusvahelise kokkuleppega.

1. märtsil 2015. aastal toimusid Riigikogu valimised ja neil kandideeris 236 naist, mis oli 27% kõigist kandidaatidest. Eesti Inimõiguste Keskuse eksperdid analüüsisid erakondade valimisprogramme inimõiguste kaitse valguses.  Sallivuse edendamise ja diskrimineerimise vältimise valdkond leidis kajastatust ühes või teises sõnastuses mitmete erakondade valimisprogrammides, kuid kõige laiema teemakäsitlusega paistsid silma Keskerakonna, Reformierakonna ja SDE tulevikuplaanid. Samas selgus analüüsist, et terviklikku visiooni inimõiguste ja sallivama ühiskonna edendamiseks ei ole ühelgi Eesti erakonnal.[1]

Valimiste järel kuulus Riigikogusse 24 naist, ehk parlamendi liikmetest oli naisi veerand. Eelnevas Riigikogu koosseisus oli 20 naist. 2015. aasta aprillis moodustasid valitsuse Reformierakond, SDE ja IRL, nende valitsusse kuulus vaid kaks naist. Positiivseks arenguks võib pidada asjaolu, et koalitsioonilepe sisaldab eesmärke võrdse kohtlemise valdkonnast. Lubaduste seas nähakse ette meetmed töö- ja pereelu ühildamiseks, soovitakse avardada puuetega noorte haridus- ja töövõimalusi, samuti plaanitakse luua riiklik tunnusmärk „Mitmekesine töökoht”. Eestis tõsiseks probleemiks oleva soolise palgalõhe vähendamiseks plaanitakse anda Tööinspektsioonile volitus võrdse tasustamise ja palgadiskrimineerimise järelevalve teostamiseks.

2015. aasta kevadsuvel pälvis avalikkuse tähelepanu soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku valimise konkurss. Võrdõigusvolinik on inimõiguste kaitse valdkonnas oluline ametiisik, kes jälgib sõltumatult ja erapooletult soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse nõuete täitmist. Tulenevalt võrdse kohtlemise seadusest (VõrdKS) nimetab voliniku viieks aastaks ametisse valdkonna eest vastutav minister. 2015. aasta märtsis kuulutas Sotsiaalministeerium välja konkursi uue voliniku leidmiseks. Voliniku ametiaeg oli oktoobri alguses lõppemas ning viis viimast aastat ametit pidanud Mari-Liis Sepper otsustas teiseks ametiajaks mitte kandideerida. 3. juulil 2015. aastal nimetas sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna (IRL) volinikuks erakonnakaaslase Liisa-Ly Pakosta, kes astus seejärel erakonnast välja. Mõni päev hiljem saatsid 13 kodanikuühendust sotsiaalkaitseministrile pöördumise,[2] milles väljendati muret, et voliniku konkursi läbiviimine polnud piisavalt läbipaistev ja korrektne.

Voliniku valimine leidis meedias omajagu kõlapinda, luubi alla võeti valituks osutunud kandidaadi kandideerimise kuupäev ning kritiseeriti selge reglemendi puudumist. 2015. aasta 3. oktoobril alustas  Liisa-Ly Pakosta võrdõigusvolinikuna tööd. Kuna voliniku mitmed viimase paari aasta tegevused ja nende elluviimiseks palgatud töötajate palgakulud on kaetud Norra toetustest, mis on aga lõppemas, tuleb uuel volinikul asuda tegelema institutsiooni alarahastamise küsimusega. Varasemate aastate inimõiguste aruanded on samuti alarahastuse probleemile tähelepanu juhtinud ning soovitanud voliniku rahastamine viia vastavusse tema ülesannetega. 2009. aastal võrdse kohtlemise seaduse alusel lisandunud ülesannete täitmiseks pole  siiski senini riigieelarvest vahendeid juurde antud, ja olukord on püsinud muutumatuna.[3]

Seadusandlikud arengusuunad

Sotsiaalministeerium saatis 2015. aasta juulis kooskõlastusringile võrdse kohtlemise seaduse muutmise väljatöötamiskavatsuse, mis sisaldab kolme teemaderingi:

  1. Ministeerium plaanib ühtlustada kaitse kõigile võrdse kohtlemise seaduses ära toodud tunnustele ja eluvaldkondadele. Praegu on soo ja rahvuse, rassi või nahavärvuse alusel diskrimineerimise keeld laiem kui vanuse, puude, seksuaalse sättumuse ja usutunnistuse või veendumuse alusel.
  2. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohaselt on Eestil kohustus luua raamistik, mis sisaldaks sõltumatut mehhanismi konventsiooni rakendamiseks. Väljatöötamiskavatsus näeb ette sellise järelevalvemehhanismi loomise võrdõigusvoliniku kantselei juurde.
  3. Plaanitakse laiendada voliniku pädevust nii, et ta saab õiguse pöörduda kohtusse enda või kannatanu nimel; hetkel saab volinik anda vaid juriidiliselt mittesiduvaid arvamusi. Samuti soovitakse anda volinikule pädevus lepitada diskrimineerimisvaidluse pooli.

Eelmise aasta inimõiguste aruanne soovitas riigil  tagada võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine ühesugusel alusel kõigile diskrimineerimistunnustele, seega tuleb tunnustada riigi plaani võrdse kohtlemise seadust täiendada. Kõik kolm plaanitavat muudatust on võrdse kohtlemise valdkonnas olulise tähtsusega ja parandavad erinevate gruppide võimalusi oma õiguste eest seista.  Samas ei kooskõlastanud Justiitsministeerium väljatöötamiskavatsust omalt poolt. Ministeerium toob välja, et võrdõigusvoliniku institutsioon ei pruugi täiel määral vastata Pariisi põhimõtetele (nt sihtgrupi kaasatus, sõltumatu rahastus jne). Samuti suhtutakse ettevaatlikult ettepanekusse, mille kohaselt saaks volinik osaleda kohtumenetluses enda nimel, esitades diskrimineeritu nõude.[4] Seega tuleb Justiitsministeeriumi kommentaaridest lähtuvalt VõrdKS-i muutmise eelnõusse sisse mitmeid  erisusi võrreldes väljatöötamiskavatsusega.

Lisaks saatis Sotsiaalministeerium 2015. aasta septembris kooskõlastusringile võrdse kohtlemise seaduse muutmise seaduse, millega soovitakse lisada Euroopa Liidu kodakondsus kui diskrimineerimise tunnus võrdse kohtlemise seadusesse. Eelkõige soovitakse selle täiendusega viia VõrdKS kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/54/EL meetmete osas, mis lihtsustavad töötajate vaba liikumise raames töötajatele antud õiguste kasutamist.

Ühtegi nimetatud seadusemuudatust polnud Sotsiaalministeerium 2015. aasta 19. oktoobri seisuga veel valitsusele esitanud.

Olulise arenguna tuleb esile tuua „Sotsiaalse turvalisuse, kaasatuse ja võrdsete võimaluste arengukava 2016–2023“ koostamise käivitamine.  Inimõiguste aastaaruanne on kahel viimasel ilmumise aastal (2012 ja 2013) tõdenud, et Eestis on vaja vastu võtta valdkondlikud arengukavad soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ja võrdsete võimaluste tagamiseks muudel alustel. Nimetatud arengukavas leiavad need kaks teemat käsitlemist. Arengukava alaeesmärk nr 4 keskendub soolise võrdõiguslikkuse edendamisele ning soolise võrdsuse saavutamisele. Märkimist leiavad sellised teemad nagu ebavõrdsus tööturul, sh palgalõhe, naiste ja meeste ebavõrdne esindatus otsustustasanditel, institutsioonide ja avalikkuse vähene teadlikkus. Alaeesmärk nr 5 keskendub võrdse kohtlemise põhimõtte edendamise ja mitmekesisuse väärtustamise temaatikale; soovitakse näiteks muuta negatiivsetel eelarvamustel ja stereotüüpidel põhinevaid hoiakuid ja tavasid erinevate elanikkonnarühmade suhtes. Samas puudub täna info selle kohta, millised on alaeesmärkide saavutamiseks ettenähtud rahalised vahendid, kuid just ressursside reaalne olemasolu on eelduseks, et nimetatud alaeesmärkide täitmine jõuaks paberilt pärisellu.

2014. aasta detsembris kiitis valitsus heaks riigi kui tööandja personalipoliitika valge raamatu,[5] millega juurutatakse esimest korda riigiülene personalijuhtimine.  Võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse edendamine ning töötajaskonna mitmekesistamine on raamatu eesmärkides olulisel kohal. Riigi kui tööandja kuvandi kujundamise ühe osana soovitakse tekitada vene või muu emakeelega elanike sihtgrupis huvi avaliku sektori töö vastu. Selleks plaanitakse vähem esindatud sihtgruppide paremini teavitada, et eri rahvusgruppide esindatus avaliku sektori töötajaskonnas oleks suurem. Tegu on olulise edasiminekuga avalikus sektoris, seda eriti situatsioonis, kus etnilised vähemused on olnud alaesindatud, ja riigistruktuurid ei peegelda elanikkonna koosseisu.[6]

Diskrimineerimisvaidlused

Positiivsena väärib äramärkimist, et Eesti inimesed on üha enam valmis oma õiguste eest seisma. Ebavõrdse kohtlemisega seotud töövaidluste arv on Tööinspektsiooni haldusalas varasemate aastatega võrreldes tõusnud.[7] 2014. aastal esitatud avaldused puudutasid erinevaid diskrimineerimise tunnuseid, kuid kõige enam oli avaldusi, milles palutakse tuvastada diskrimineerimine lapsevanemaks saamise või olemise tõttu.

Võrdõigusvolinikule esitatud avaldustest oli samuti varasemast rohkem pöördumisi rasedate diskrimineerimise teemal. Üldse pöörduti voliniku poole 2014. aastal 192-l korral, seda on 76 pöördumise ehk 65%-i võrra rohkem kui aasta varem.  Voliniku kantselei on saavutanud ka olulise läbimurde diskrimineerimishüvitiste väljamõistmisel töövaidluskomisjonides ning kokkulepetes tööandja ja töötaja vahel. Kui 2013. aastal jäid väljamakstavad hüvitised 1000 ja 2000 euro vahele, siis 2014. aastal oli madalaim väljamakstud hüvitis 1000 eurot ning kõrgeim ligi 23 000 eurot.[8]

Diskrimineerimisvaldkonna kohtuotsuseid olid vaadeldud ajaperioodil vähe ning olulisi muudatusi seaduste tõlgendamisel aset ei leidnud. Tavapärasest praktikast suurema diskrimineerimishüvitise määramine toimus haldusasjas nr 3-14-164/38, kus Tartu halduskohus mõistis Sotsiaalkindlustusametist (SKA) vanuse tõttu koondatud spetsialisti kasuks võrdse kohtlemise seaduse alusel välja diskrimineerimishüvitise summas 8200 eurot. Kaebaja töötas Sotsiaalkindlustusametis spetsialistina. 2013. aasta novembris viis kaebaja vahetu juht temaga läbi arenguvestluse ning hindas, et teenistuja kompetents koostöövõime osas on alla ootuste.  Seitse päeva hiljem kaotati sotsiaalministri käskkirjaga kaebaja töökoht struktuuriüksusest. 2013. aasta detsembri alguses sai kaebaja oma tööandjalt koondamisteate ning sama kuu keskel vormistatud  käskkirjaga vabastati ta 31. detsembrist teenistusest koondamise tõttu. Kohus leidis muuhulgas, et SKA diskrimineeris kaebajat võrdse kohtlemise seaduse sätteid eirates. Eelseisvast koondamisest toona 65-aastasele kaebajale teatades saatis vahetu juht talle e-kirja, kus on muuhulgas öeldud: „Kindlasti ei ole otsustuse aluseks vaid ealised kriteeriumid, kuid siiski peamiselt.“ Kohus tuvastas teenistusest vabastamise õigusvastasuse. Samuti mõistis kohus Sotsiaalkindlustusametilt kaebaja kasuks välja kolme kuu keskmise palga summas 1830 eurot ning diskrimineerimise tõttu tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena 8200 eurot. Lisaks peab SKA tasuma kaebaja 486-eurose menetluskulu.[9] Tegu on märkimisväärse mittevaralise kahju hüvitise summaga diskrimineerimisvaidluses.

Statistika ja uuringud

Vaadeldud ajaperioodil ilmus mitmeid uuringuid, mis puudutavad ühel või teisel viisil võrdse kohtlemise valdkonda. Üldiselt võib nende põhjal tõdeda, et Eestis pole olukord võrdse kohtlemise valdkonnas oluliselt muutunud. Jätkuvalt on probleemiks palgalõhe, soostereotüübid ja sallivuse küsimus. Järgnevate uuringute põhijäreldused on toodud üksnes markeerimaks olulisimaid valdkonna suundumusi.

Sotsiaalse arengu indeksi uuringu kohaselt oli Eesti 2014. aastal maailmas 19. kohal, ja 2015. aastal 23. kohal. 133-st riigist koosnev pingerida on alternatiiv erinevatele järjestustele, millega mõõdetakse riikide arengut ja edenemist peamiselt majandusnäitajate põhjal. Poliitilise vabaduse kategoorias oli Eesti võimaluste poolest teisel kohal, kuid ühiskonna sallimatus on see, mis ei luba saada paremat tulemust. Näiteks skaalal, mis mõõtis sallivust immigrantide vastu, asetses Eesti 133 riigi seas 123. kohal.[10]

Bertlesmanni fondi jätkusuutliku valitsemise uuring toob Eesti nõrkusena välja OECD riikidest suurima soolise ebavõrdsuse palgas. Naiste keskmine sissetulek on vaid 62% meeste keskmisest palgast, ehkki naiste haridustase on meeste omast kõrgem.[11] 2014. aasta septembris avaldas Sotsiaalministeerium soolise võrdõiguslikkuse monitooringu. Üheks suurimaks positiivseks muutuseks võrreldes eelmise, 2009. aasta monitooringu tulemustega on naiste toetuse kasv naiste osalusele poliitikas. Kuigi naisi oodatakse poliitikasse, ja tõusnud on toetus naisjuhtidele, soovitakse tüdrukute kasvatamisel samas ikkagi näha eelkõige koristamise, söögitegemise ja enese eest hoolitsemise oskuste arendamist. Monitooringu järgi arvab 35 protsenti mehi, et naised ja mehed on ühiskonnas võrdväärsed, naistest arvab sama vaid 15 protsenti.[12]

Hea praktika ja olulisemad avalikud arutelud

Ajal, mil uuringud näitavad Eesti seisakut soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas, võib positiivse trendina täheldada naiste aktiivsust teema tõstatamisel ühiskondlikus debatis. Üks nähtav valupunkt on pikalt olnud arutelusaadete meestekesksus. Saadete toimetajad on väitnud, et teatud valdkondades on naissoost arvamusliidreid vähe. Mitmed oma ala tunnustatud asjatundjad otsustasid seepeale panna kodanikualgatuslikus korras kokku nimekirja asjatundlikest naistest, mis võiks olla toimetustele abiks, kui saatekülalisi otsides ei torka kohe pähe ideid, keda kutsuda või kust leida sobiv naisekspert.[13]

7. märtsil 2014. aastal kogunes pika pausi järel Eestimaa VI Naiste Kongress, mis võttis vastu manifesti viie poliitilise nõudmisega. Manifestis nõutakse, et alates 2015. aastast kehtiks erakondadel kohustus esitada valimistele „triibulisi nimekirju“ ehk selliseid, kus mees- ja naiskandidaadid oleksid vaheldumisi. Samuti esitati nõudmine, et avaliku võimu moodustatud kollegiaalsetes kogudes oleksid esindatud nii naised kui ka mehed (kumbagi mitte vähem kui 40%-i). Vabariigi valitsuselt ootab kongress soolise võrdõiguslikkuse strateegilise arengukava koostamist. Ühtlasi leiti, et palgasüsteemid tuleb muuta läbipaistvaks, et tagada võrdväärse töö eest võrdne tasu. Kongressi manifest teeb lisaks ettepaneku seadustada isadele individuaalse õiguse jääda vanemahüvitisega kaetud lapsehoolduspuhkusele.

2015. aasta alguses käivitus võrdõiguslikkust väärtustav feministlik portaal www.feministeerium.ee. Mitmed portaalis avaldatud arvamuslood ja analüüsid on ilmunud ka teises erinevates meediaväljaannetes, viies niimoodi feministliku sõnumi terve ühiskonnani. Palju tähelepanu pälvis Feministeerumi poolt käivitatud aasta šovinisti valimine, kus kandidaatide nominatsiooni põhjendused on kodulehel toimetajate poolt läbi analüüsitud ja võitja otsustab aasta lõpus toimuv rahvahääletus.

Võrdõigusvoliniku juures käivitusid vaadeldud perioodil mitmed valdkonna arenguks olulised ettevõtmised. 28. septembril 2015. aastal kogunes esimest korda võrdõigusvoliniku soolise võrdõiguslikkuse nõukoda, kelle ülesanne on nõustada volinikku ning anda nõu voliniku kantselei strateegiliste dokumentide loomisel.[14] Samuti loodi 2015. aastal voliniku juurde kompetentsikeskus, et tagada sugude võrdsuse edendamine ja võrdne kohtlemine Euroopa Liidu tõukefondide vahendite kasutamisel. Kompetentsikeskus nõustab ministeeriume, jagab temaatilist infot ning pakub koostöös Rahandusministeeriumiga soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega arvestamiseks koolitusi.[15]

Soovitused valitsusele

  • Jätkuvalt soovitame viia voliniku rahastamine vastavusse voliniku ülesannetega.
  • Võtta vastu „Sotsiaalse turvalisuse, kaasatuse ja võrdsete võimaluste arengukava 2016–2023“ ning tagada, et alaeesmärgid nr 4 ja 5 viidakse reaalselt ellu, eraldades selleks piisavalt ressursse.
  • Võtta vastu aruandes kajastatud võrdse kohtlemise seaduse täiendused, neist olulisimana ühtlustada diskrimineerimise kaitset kõikide tunnuste puhul.

 


[1] Valimisprogrammid inimõiguste valguses. Eesti Inimõiguste Keskus. 5.02.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: https://humanrights/2015/02/valimisprogrammid-inimoiguste-valguses/.

[2] 13 organisatsiooni ühispöördumine sotsiaalkaitseministri poole. 7.07.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: https://humanrights/2015/07/13-organisatsiooni-uhispoordumine-sotsiaalkaitseministri-poole/.

[3] Võrdõigusvoliniku 2014. aasta tegevusaruanne. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.vordoigusvolinik.ee/wp-content/uploads/2015/06/SVV-Aastaaruanne-2014.pdf.

[4] Väljatöötamiskavatsuse mittekooskõlastamine. Justiitsministeerium. 3.08.2015 Arvutivõrgus kättesaadav: http://eelnoud.valitsus.ee/main#qgERr2Pa.

[5] Riigi kui tööandja personalipoliitika valge raamat. Vastu võetud 02.12.2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://eelnoud.valitsus.ee/main#Z3LppPQm.

[6] Etniliste vähemuste alaesindatuse problemaatika kohta võib lähemalt lugeda näiteks Sergei Ivanovi ja Raivo Vetiku uurimusest „Etniliste vähemuste esindatus ametnikkonnas: Eesti juhtum“. Acta Politica Estica 5/2014.

[7] Tööinspektsiooni kiri ja 2014.aastal töövaidluskomisjonide poolt lahendatud ebavõrdse kohtlemisega seotud töövaidluste ülevaade koostööpartneritele. 13.03.2015 nr 1.4-1/277-2.

[8] Võrdõigusvoliniku 2014. aasta tegevusaruanne. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.vordoigusvolinik.ee/wp-content/uploads/2015/06/SVV-Aastaaruanne-2014.pdf.

[9] Kohtuasja nr 3-14-164/38 lahend. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=146828142.

[10] Sotsiaalse arengu indeksi põhjalikud tabelid leiab leheküljelt: http://www.socialprogressimperative.org/.

[11] Uuring on arvutivõrgus leitav: http://www.sgi-network.org/2014/.

[12] Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2013. Sotsiaalministeerium. Tallinn 2013. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Ministeerium_kontaktid/Uuringu_ja_analuusid/Sotsiaalvaldkond/soolise_vordoiguslikkuse_monitooring_2013_uuringuraport_ja_ankeet.pdf.

[13] Ühispöördumine Rahvusringhäälingu poole. 8.03.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://naised.net/2015/03/08/naistepaeva-uhispoordumine-err-noukogu-ja-juhatuse-poole/.

[14] Täna kogunes esimest korda võrdõigusvoliniku nõukoda. 28.09.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.vordoigusvolinik.ee/2015/09/tana-kogunes-esimest-korda-vordoigusvoliniku-noukoda/.

[15] Kompetentsikeskuse koduleht. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.vordoigusvolinik.ee/kompetentsikeskus/.