Eesti Vabariigi haridusseadus sätestab, et riik ja kohalik omavalitsus peavad tagama Eestis igaühe võimalused koolikohustuse täitmiseks alusharidusest kuni kõrghariduse omandamiseni,[1] Eesti Vabariigi põhiseadus kohustab kooliealisi lapsi õppima seaduses määratud ulatuses ning tagab sealjuures õiguse õppemaksuta hariduse omandamisele riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides.[2] Kindlasti on heaks märgiks suhteliselt edukast haridussüsteemist PISA 2012 uuringu tulemused,[3] mis näitavad, et Eesti põhikooli tase on maailma parimate seas ja Euroopa absoluutses tipus ning tulemused on paranenud võrreldes varasemate (2006. ja 2009.) aastatega. Sellised tulemused saavad ilmselt püsima jääda motiveeritud õpetajaskonna puhul.

Õpetajate streigi järel tõstis valitsus õpetajate miinimumpalka, mis on käesolevast aastast 800 eurot kuus.[4] Reaalne statistika selles osas on siiski varieeruv ning taas on päevakorral küsimused õpetajatele reaalse palgatõusu tagamisest ja vajadusel oma õiguste eest seismisest ka streikimides.[5] Kuid lisaks õpetajatele tuleb tavakoolides tegeleda ka erivajadustega  õpilastega, kes vajavad sotsiaalpedagoogide, psühholoogide jt abi, et õpingutega toime tulla. Abipersonali palgaküsimused jäetakse kohalike omavalitsuste lahendada, mis piirab erivajadustega õppijate õigusi ja võimalusi õpingutega toimetulekuks.

Koolivõrgu korrastamise kava tekitab koolides, omavalitsustes ja lastevanemates pingeid ning teadmatust tuleviku suhtes. Riigikontrolli audit toob välja, et Haridus- ja Teadusministeeriumis puudub selge arusaam, millises asukohas peaksid õppeasutused  paiknema, samuti ei ole lõpuni selge, kuidas toimub riigigümnaasiumide moodustamise üle otsustamine ning kui palju neid peaks riigis üldse olema.[6] Tarmo Olgo selgitab olukorda: „kui õpilaste arv on kümnendiga vähenenud ligi kolmandiku, siis koolide arv vaid kuuendiku. Liigne koolide arv põhjustab haridusvaldkonnas lisakulutusi. Ka liigsed koolid tuleb komplekteerida õpetajate ja muu vajaliku personaliga. HTM prognoosis selle aastatuhande alguses, et aastaks 2008 on Eestis veidi üle 9000 õpetaja ametikoha. Tegelikkuses on see arv ligi 12 000 ehk veerandi võrra prognoositust rohkem.“[7] Otsustamatus koolivõrgu kujundamisel toob riigile ja  kõigile puudatud osapooltele  kahju ja ebaselgust tuleviku suhtes, sest otsused oleks pidanud tegema juba enne koolivõrgu korrastamist, kuivõrd statistika selles osas on olnud kättesaadav. Palju poleemikat tekitas ka riigieksamite uus, ühe-punktiline lävend, mis rakendub 2014. aastal, mille järel on siis võimalus näha muudatusi üldises eksamitulemuste tabelis.

Maapiirkondades põhikoolide sulgemine õppijate vähesuse tõttu toob lastele kaasa pikema koolitee ja koolipäeva. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi ei tohiks põhikooli õpilastel kooli jõudmiseks kuluda rohkem kui 60 minutit,[8] kuid ka see tähendab koolipäeva pikenemist ligi kahe tunni võrra olukorras, kus puuduvad teised võimalused. Seega on eriti maapiirkondade lapsed ebavõrdses seisus võrreldes nt Tallinnas või Tartus elavate õpilastega. Teisalt, regionaalsed muudatused tõmbekeskuste suunas on suurendanud teatud piirkondades elanike arvu ja tugevnevat vajadust nii lasteaia- kui koolikohtade järele. ÜRO lapse õiguste konventsiooniga liitunud riigid,  kelle hulka kuulub ka Eesti, on kokku leppinud põhimõtetes, mille järgi  peab haridus olema aluseks lapse isiksuse, vaimuannete ning vaimsete ja kehaliste võimete võimalikult täiuslikuks arendamisele ning väärtuste kasvatamisele.[9] Neid põhimõtteid toetab ka Eesti Vabariigi lastekaitseseadus, sätestades ka lapse õiguse puhkusele ja jõudeajale, kuid kas nimetatud põhimõtteid toetab ka käimasolev koolivõrgu kava, mille kohaselt suletakse paljud väikekoolid ning laste koolitee ja osavõtt huvitegevusest jääb seetõttu kauguse tõttu kättesaamatuks.

Alates 2013. õppeaastast käivitunud haridusreformi eesmärgiks peetakse kõrghariduse kvaliteedi tõstmist, ebamõistliku dubleerimise vähendamist ning ülikoolidevahelise koostöö elavdamist. Reformiga kasvab ülikoolide rahastamine riigi poolt, mis on tasuta kõrghariduse rakendamise eeldus. Samas on mõistetav, et väljend „tasuta kõrgharidus“ ei ole otseselt kohaldatav kõigile kõrghariduse ambitsioonidega noortele. Kõrghariduse kvaliteedi tagamiseks loodi ülikoolide rahastamisreform, loobuti riikliku koolitustellimuse mõistest ning mindi üle tegevustoetuse süsteemile.[10] Sisseastumiseks ja koolis püsimiseks on rakendatud teatud kriteeriumid nagu kumulatiivne täies mahus õppimine. Õppetoetust ja õppelaenu saab üliõpilane taotleda ainult täiskoormusega õppides.[11] Tulemus­likkust hinnatakse palju laiemalt kui vaid lõpetajate arvu järgi. Selles osas on veel vara järeldusi teha, kuivõrd tulemused haridussüsteemis ilmnevad alles aastate pärast.

Üliõpilaste hinnangul ei arvesta õppetoetuste seadus ka edaspidi tudengi tegelikku sissetulekut, ehkki suur muudatus 2013. aasta 19. detsembril  Riigikogus vastu võetud seaduse muutmise eelnõuga[12] parandas ebaõiglust toetuste süsteemis. See tooks Haridus- ja Teadusministeeriumi arvutuste kohaselt juurde vähemalt 1000 täiendavat toetusõiguslikku üliõpilast ning on Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse aseesimees Johann Peetre sõnul oluline edasiminek.[13] Vajaduspõhise õppetoetuse loomisel oldi seisukohal, et taotlemine ja määramine peab olema lihtne ja kiire, tuginedes eelneva aasta tuludeklaratsiooni andmetele,[14] kuid ometi ei rakendu seadus kõigile võrdselt, toetust jagatakse juba aegunud andmete alusel või kõiki asjassepuutuvaid tõendeid hindamata.[15]

Tasuta kõrgharidusõppele üleminekuga muudeti ka üliõpilastele makstavaid toetusi. 2013. õppeaastast ülikooli astunud tudengitel on õigus saada pere sissetulekust sõltuvalt 75—220 euro suurust vajaduspõhist õppetoetust, mis seob üliõpilased kuni 24. eluaastani perekonnaga. Samas on perekonna mõiste väga kitsas, näiteks ei peeta toetuse arvestamisel üliõpilase pereliikmeteks vanema uut elukaaslast ning tema lapsi, seda isegi mitte juhul, kui rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressiandmed ühtivad.[16]

Ministeeriumi prognoosi kohaselt hakkab vajaduspõhist õppetoetust saama hinnanguliselt ca 37% üliõpilastest, kes õpivad täiskoormusega,[17] paraku esimese taotlusvooru järel määrati vajaduspõhine õppetoetus vaid 2264-le tudengile. 2013. aastal oli vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õigus umbes 14 000-l tudengil. Taotluse esitas 3857 tudengit ning toetus määrati 2264-le tudengile, mis tähendab, et 1583 taotlust ei vastanud tingimustele.[18]

Seadusemuudatustest tuleks veel mainida õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 22 muutmise seadust, mille kohaselt rakendub õppelaenu kustutamine, mis kohaldus püsivalt töövõime kaotanud isikutele, nüüd ka inimestele, kellel puudub töö, kuid kes hooldavad sügava puudega last, isegi kui valla- või linnavalitsus toetab puudega lapse hooldamist.[19]  Lisaks võeti vastu uus kutseõppeasutuse seadus[20] tänaseks aegunud 1998. aastal jõustunud seaduse asemel. Muudatused hõlmavad muuhulgas uute kutseõppe liikide määratlust ning üleminekut senistelt kutseõppe liikidelt uue kvalifikatsiooniraamistikuga õppeliikidele. Märkimisväärt on ümberkorraldused, mille alusel saavad õpilased lõpetada kutsekooli ka juhul, kui on täitnud õppekava ainult osaliselt, kusjuures kutsekoolidel on õigus vähendada õppekavade mahtu; lisaks on tekkinud praktiliste oskustega spetsialistidel ettevõtlusest võimalus astuda kutsekooli õpetajaks ka otsest õpetajaharidust omandamata.

Kaasava hariduse põhimõte

Eesti „Üldharidussüsteemi arengukavas aastateks 2007-2013“ on seatud eesmärgiks, et haridusasutuses peab kesksel kohal olema laps/õpilane.[21] Sama arengukava kinnitab, et üks haridussüsteemi toimimise põhialuseid on kaasava hariduse põhimõte, mille kohaselt tuleks eelistada haridusliku erivajadusega[22] laste õpetamist kodulähedases lasteaias või koolis koos teiste lastega ja kui vähegi võimalik, hoiduda lapse suunamisest erilasteasutusse: „hariduslike erivajadustega õpilastele võrdsete võimaluste tagamiseks ja kaasava hariduspoliitika elluviimiseks on seadusandlikult loodud võimalusi erinevate tugiteenuste (logopeediline abi, parandusõpe, individuaalne õppekava, kasvatusraskustega laste klassid, pikapäevarühmad, koduõpe jne) rakendamiseks.“[23]

Statistikaameti väljaanne „Laste heaolu“[24] näitab, et ligikaudu kolmveerand kõigist 1,5–3-aastastest lastest käivad lastehoius ning peaaegu kõik 4–6-aastased lasteaias. Kuni 3-aastaste laste lastehoiuvõimalused on alates 2008. aastast vähenenud. Peamine põhjus on see, et kohalikud omavalitsused ei suuda tagada lastehoiukohti kõigile soovijatele. Eesti haridussüsteemi mureküsimus on lapsed, kes ei täida koolikohustust, langevad koolist välja enne põhihariduse omandamist või jäävad haridussüsteemist kõrvale pärast põhikooli lõpetamist ilma kutseharidust omandamata. Enamasti ei ole koolist kõrvalejäämine pelgalt lapse laiskuse või väheste võimete küsimus, vaid viitab keerulistele probleemidele lapse ja teda puudutavate süsteemide, sealhulgas haridussüsteemi, suhetes.[25]

Erinevalt tavalasteaedadest on erilasteaedades tugispetsialistidena ametis ainult eripedagoogid ja logopeedid, psühholooge ega sotsiaalpedagooge seal ei ole. Võrreldes viie aasta taguse ajaga on erilasteaedades töötavate tugispetsialistide arv vähenenud.[26] Asjaolu, et tavalasteaedades on nende arv vastukaaluks suurenenud, kinnitab, et Eesti alushariduses järgitakse kaasava hariduse põhimõtteid.[27]

„Üldharidussüsteemi arengukava aastateks 2007-2013“ rõhutab, et kaasava hariduse põhimõtete edasine rakendamine koos nõustamise ja tugispetsialistide teenuse kättesaadavusega hariduslike erivajadustega õpilastele sobiva õppekeskkonna tagamisega on äärmiselt oluline.[28] Tugispetsialistide abi kättesaadavuse parendamiseks on koolid koostöös kohaliku omavalitsusega palganud vajaliku eriettevalmistusega töötajad. Viimasel viiel aastal on nende hulk Eesti koolides mõnevõrra suurenenud. Lapsed, kelle kool ei asu elukoha lähedal, saavad vanemate taotlusel ja kohtade olemasolul elada kooli õpilaskodus. Eelmisel õppeaastal oli Eestis õpilaskodu 28 riigikooli, 6 erakooli ja 46 kohaliku omavalitsuse kooli juures. Õpilaskodudes oli kohti ligikaudu 2500-le lapsele. Enamik kohtadest asus riigi omanduses olevate põhikoolide juures. Põhikoolis õppivatest lastest pakutakse õpilaskoduga koolis õppimise võimalust eelkõige erivajadusega lastele ning sotsiaalmajanduslike probleemide ja toimetulekuraskustega perede lastele, kelle koolikohustuse täitmine satuks muidu ohtu. Kohaliku omavalitsuse hallatavate põhikoolide juures on kohti ligikaudu 700 ja see ei ole viimasel viiel aastal oluliselt muutunud. Peamiselt piirab õpilaskodu kohtade loomist kohalike omavalitsuste finantsvõimekus. Käimasoleva haridusreformi käigus loodavate riigigümnaasiumide juures olevates õpilaskodudes on peaaegu 300 kohta.[29]

Hea praktika

Õpilaste kaasamisele ja koolielu huvitavamaks muutmisele panustas ka aasta keskel tutvustatud gümnaasiumi valikkursuste komplekt, mille kohaselt sisaldab uus gümnaasiumi õppekava uusi huvipakkuvaid õppeaineid. Need interdistsiplinaarsed materjalid loodi lisaks traditsioonilisele temaatikale, eesmärgiga edendada just loodusteaduse õppesuunal õppijate teadmisi, rakendades infotehnoloogia vahendeid.[30] Ainematerjalid on kättesaadavalt peamiselt ülikoolidele tuntud Moodle’i keskkonnas.[31]

Õpilaste kaasamise juures on oluliseks faktoriks nende endi motiveeritus ja initsiatiiv. Ühe hea näitena võib tuua noorteühingu Avatud Vabariik, mille üheks eesmärgiks on hariduse kvaliteedi ja õpikeskkonna parendamine ning õpimotivatsiooni tõstmine. Ühingusse kuulub üle 1500 inimese vanuses 16—26 aastat, neist üle poole räägivad vene keeles.[32]

Olulisemaks on muutumas erineva haridustasemega institutsioonide omavaheline dialoog. Avatud Eesti Fond kuulutas 2013. aasta koosmeele preemia vääriliseks algatuse „Tagasi kooli“, mis on muutunud aastaringseks kodanikuhariduslikuks ettevõtmiseks. „Tagasi kooli“ avardab traditsioonilise õppetöö piire ning lähendab vahetu kogemuse kaudu kooli ühiskonnale ja ühiskonda koolile.[33] Veel üheks võimaluseks, kuidas selline arutelu võiks toimida, on 2013. aastal alanud Euroopa Komisjoni poolt rahastatud TTÜ õiguse instituudi projekt, mille eesmärgiks on Euroopa Liidu alase teadmuse tõstmine gümnaasiumitasandil, kasutades selleks ülikooli akadeemilisi ressursse.[34]

Eesti inimarengu aruanne 2013/2014 rõhutab rahvastiku vananemisest  tulenevat elukestva õppe filosoofiat, ehk hariduses osalemist hällist hauani, mida vaadeldakse alushariduse omandamisest kuni täiskasvanute hariduses osalemiseni.[35] Ehkki naiste osakaal on kõrghariduse omandanute seas meeste omast suurem, ilmneb et kõrgepalgaliste töökohtade vaatluses on see vastupidine. Hariduse vastavus majanduse vajadustele kummutab avalikes aruteludes leviva arusaama, et meil õpivad noored valesid erialasid. Euroopa Komisjon toob välja, et inimesed töötavad allpool oma õpitud oskuste ja teadmiste taset, hariduslikule kvalifikatsioonile mittevastava töö tegijate määr on üks liidu kõrgemaid, ulatudes oluliselt kõrgemale keskmisest tasemest (mis on 20%-i). Uuringutest tuleb välja, et vaatamata meie õppurite väga headele tulemustele rahvusvahelises võrdluses, on oluliseks puuduseks ülisuur sõltuvus hariduse riiklikust rahastamisest ja kutseõppe nõrk tase ning nõrk seotus tööturuga, samuti õpetajate madal palgatase.[36]

Inimõiguste Instituut viib ellu projekti „Inimõigused haridussüsteemis“. Projekti eesmärk on panustada süstemaatilistesse positiivsetesse muudatustesse inimõiguste-alase hariduse andmisel Eestis nii formaalses kui mitteformaalses haridussektoris, arendada välja inimõigustesõbralike koolide võrgustik ja pakkuda kooliga sama kogukonna vabaühendustele teemakohast koolitust ning uusi ajakohaseid õppematerjale. Projekti elluviimisel saavad kaksteist Eesti kooli loodava „Inimõigusi austavate koolide“ võrgustiku liikmeks, kus edendatakse inimõigusi mitmekesist reaalsust silmas pidades. Samuti tõlgitakse ära ja võetakse kasutusele noortele inimõiguste õpetamiseks Euroopa Nõukogu käsiraamat „Compass“.[37]

Õigus haridusele tähendab lisaks ligipääsule ka õigust heale haridusele, mis vastab tööturu nõuetele. Siinjuures tuleb vaadelda nii taseme-, täiendõppe kui ümberõppe võimalusi. Kahtlemata on kõrgemalt haritud inimesed tööturul paremas seisus,[38] kuid vajadus heade oskustööliste järele eeldab riigipoolset panustamist kutsehariduse olulisele parandamisele.

Statistika

Laste teadmiste poolest on Eesti koolis antav haridus rahvusvahelises plaanis konkurentsivõimeline. Seda kinnitavad head tulemused rahvusvahelistes võrdlusuuringutes. Oktoobris ilmunud OECD algatatud uuringu PIAAC[39] andmete kohaselt on eestlaste oskused üle keskmise – Eesti 16–65-aastased paigutusid funktsionaalses lugemisoskuses 24 uuritud riigi seast 7. kohale, matemaatilises kirjaoskuses olime pingereas 11. kohal ning arvutikasutuse ja probleemilahenduse oskus andis eestlastele 16. edetabelikoha. Detsembris avaldatud PISA 2012 uuring[40] aga liigitab meie 15-aastaste põhikooliõpilaste taseme maailma parimate hulka, kusjuures Euroopas asume absoluutses tipus. Loodusteadustes on Eesti Euroopa pingerea 1.—2. kohal põhjanaaber Soomega. Kogu testis märgitud 65 riigi võrdluses paigutusid Eesti noored loodusteadustes 4.–7. kohale koos Soome, Jaapani ja Koreaga. Lugemises ja matemaatikas hinnatakse Eestit maailmas 11. koha vääriliseks, mis Euroopa tasandil tähendab 3.–6. kohta.

Samas laste vaatenurgast ei ole olukord sugugi nii pilvitu. Tervise Arengu Instituudi uuringutest selgub, et paljud kooliskäivad lapsed on stressis ja ülekoormatud[41] ning kalduvad mõnuaineid tarbima.[42] Tõsine probleem Eesti kooliõpilaste arvates on koolikiusamine ja ‑vägivald, mida tingib hierarhiline, kihistunud ja eristav koolikeskkond.[43]  Rahvusvaheliste uuringute tulemuste põhjal Eesti kooli kohta järeldusi tehes tuleb aga olla ettevaatlik, kuna uuringud hõlmavad sageli küllalt kitsast vanuserühma ega esinda kõigi kooliõpilaste arvamusi. Poisse ja kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga õpilasi koheldakse Eesti koolis teistmoodi kui tüdrukuid ja parema sotsiaal-majandusliku taustaga õpilasi. Samuti näitab see, et Eesti õpetaja pandud hinne ei mõõda ainult lapse teadmisi, vaid ka lapse käitumist, hoiakuid ja harjumusi õpetaja silme läbi.[44]

Peale poiste ja tüdrukute kohtlemise erinevuste Eesti koolis ning selle tagajärjel juba põhihariduse tasandil tekkiva soolise lõhe[45] juhivad nii PISA 2006. kui ka 2009. aasta tulemused tähelepanu erinevustele eesti ja vene õppekeelega koolide õpilaste ning maa- ja linnalaste koolielus ja -tajus, mille järgi on vene õppekeelega ja maakoolide lapsed teistest halvemas olukorras.[46] Lapse õigus haridusele ja lapse heaolu koolis ei tähenda pelgalt õigust kohale klassiruumis ja koolipingis. Seda on võimalik tagada vaid siis, kui samal ajal on tagatud ka paljud teised lapse põhiõigused, austatakse lapse inimväärikust, suhtutakse sallivalt õpilaste erinevustesse jne.

Kohtulahendid

Kohtulahendid näitavad möödunud aastal jätkuvalt probleeme Tallinna erakoolide rahastamisel. „Ajal, mil erakoolid peavad pidama Tallinna linnavalitsusega kohtulahinguid neile seadusega ettenähtud toetuse osas, andis Tallinn silmagi pilgutamata 30 000 eurot sihtasutusele, mille sihipärase tegevuse kohta puudub igasugune selgus,“ ütles maavanem Ülle Rajasalu,[47]  selgitades ametliku järelevalve algatamist koolitusloata tegutseva Vene Lütseumi rahastamise tagamaade kohta.

Selleks, et kätte saada toetusi, on erakoolid sunnitud pöörduma kohtusse. Näiteks Rocca al Mare Kool kaebas Tallinna linna kohtusse 35 259 euro väljamõistmiseks erakooli tegevuskulude katteks 2012. aasta novembrikuu eest.[48] Kohtu määrusega lõpetati menetlus kaebust menetlusse võtmata, sest Tallinna linn eraldas ettenähtud summa. Sama tendents puudutab ka lasteaiakoha saamist,[49] kus menetlus lõpetati põhjusel, et kaebaja esitatud probleem leidis lahenduse. Ülenurme Vallavalitsuse kinnitusel ei olnud lasteaiakoha eraldamine seotud sellega, et kaebaja pöördus kohtu poole.

Hariduse kvaliteeti puudutav kohtulahend tehti kõrgkool Euroakadeemia suhtes, kus Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri (EKKA) hindamisnõukogu esitas Haridus- ja Teadusministrile ettepaneku mitte anda erakõrgkoolile Euroakadeemia keskkonnahoiu õppekavagrupis (taotletud õppekavas) doktoriõppes õigust õpet läbi viia ja väljastada vastavaid akadeemilisi kraade ja diplomeid, kuivõrd ei olnud täidetud kõrgharidusstandardist tulenevad kvaliteedinõuded.[50] Kohus jäi seisukohale, et haridusministri otsus õppe läbiviimise lõpetamise kohta oli seaduspärane ja põhjendatud.

Kõrgharidusele võrdse juurdepääsu tagamiseks võivad ülikoolid vastuvõtule erinevaid kriteeriumeseada . Näiteks piirarvude seadmine sisseastumisperioodiks on leidnud EIÕK kohtulahendi.[51] Kaebajaid ei võetud õppima eksamitulemuste alusel koostatud pingerea tõttu, sest Itaalia ülikoolides kehtib numerus clausus põhimõte. Kaebajad leidsid, et ülikoolidesse vastuvõtu korraldamine ei taga nende õigust haridusele. Piirang loeti legitiimseks ja proportsionaalseks ning selle kehtestamisel ei leitud rikkumisi. Samuti leiti, et numerus clausus põhimõte on tasakaalus avaliku huviga tagada ülikooli lõpetajate tööhõive. Ülikoolilõpetajate arvu suurendamine tooks kaasa surve ühiskondlikele vahenditele töötute kõrgharidusega isikute ülalpidamiseks. Kohtuotsuse tegemisel jäi üks kohtunikest eriarvamusele, kuna ei pidanud lahendit proportsionaalseks – „Numerus clausus ei ole proportsionaalne piirang ülikooliharidusele juurdepääsuks, sest Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikule on avatud kogu ühenduse tööturg. Seetõttu ei ole õigustatud lähtuda üksnes Itaalia tööturu vajadustest.“

Piirarvude seadmine kõrgkoolides nii tasuta kui tasulistele õppekohtadele on problemaatiline ka tänases Eestis. Arusaadav on riigi poolt rahastatavate õppekohtade piirarvude kujundamine dialoogis õppeasutuse ja Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel. Tasuliste ja võõrkeelsete õppekavade puhul jääb kõrghariduses rahvusvahelistumist oluliseks pidavale Eestile arusaamatuks neile piirangute seadmise alus.

Soovitused:

  • Luua selgus õpetajate ja koolide abipersonali tasustamise kriteeriumite osas.
  • Kaasata lapsevanemad ja huvigrupid koolivõrgu kujundamisprotsessi ning piiritleda KOV-i ja riigi otsustuspädevus.
  • Analüüsida täiendavalt õppetoetuse ja õppelaenu problemaatikat.
  • Kutseõppeasutustes kindlate reeglite järgimine õppekava täitmisel.
  • Täiustada erivajadustega laste huvide tagamise mehhanismi.
  • Prioritiseerida kaasava hariduse põhimõtet hariduspoliitiliste otsuste tegemisel.

[1] Eesti Vabariigi haridusseadus. RT 1992, 12, 192.

[2] Eesti Vabariigi põhiseadus. RT 1992, 26, 349.

[3] Pisa 2012 tulemused. 10.02.2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.hm.ee/index.php?051377

[4] Vabariigi Valitsuse määrus. RT I, 27.12.2013, 19. Põhikooli ja gümnaasiumi õpetaja töötasu alammäär.

[5] Voltri, R. „Õpetajad streigist: välistada ei saa midagi“. Postimees. 12.02.2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/2694692/opetajad-streigist-valistada-ei-saa-midagi. 13.02.2014.

[6] Haridusinvesteeringute juhtimine. Riigikontrolli aruanne. 3.10.2013.

[7] Olgo. T.  „Jah, härra (haridus)minister! Ülehomme on tõesti juba hilja!“ Maaleht. 18. oktoober 2013.

[8] Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. RT I 2010, 41, 240. §7 lg 2.

[9] Ilves, K. Laps hariduses ja noorsootöös. Laste heaolu. Eesti statistika. Tallinn  2013. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.stat.ee/65395, 6.01.2014.

[10] Rahastamisreform ehk üleminek tegevustoetuse süsteemile. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.hm.ee/index.php?popup=download&id=12053, 10.02.2014.

[11] Kõrgharidusreform ja vajaduspõhine õppetoetus. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.hm.ee/index.php?0513078, 05.02.2014.

[12] Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seadus. RT I, 10.01.2014, 4.

[13] Õppetoetuste seadus ei arvesta ka edaspidi tudengi tegelikku sissetulekut. Eesti Üliõpilasliidu pressiteade. Arvutivõrgus kättesaadav: http://eyl.ee/?p=8057.

[14] Männik, J. Keskfraktsioon nõuab ministrilt vastuseid vajaduspõhise õppetoetuse puuduste kohta. Riigikogu Eesti Keskerakonna fraktsiooni pressiteade. 13.01.2014. Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.riigikogu.ee/index.php?id=178162, 20.01.2014.

[15] Lass, M. „Vajaduspõhise õppetoetuse määramise hindamisel ei arvestata tegeliku vajadusega“. Arvutivõrgus kättesaadav: http://arvamus.postimees.ee/2631888/maarja-lass-vajaduspohise-oppetoetuse-maaramise-hindamisel-ei-arvestata-tegeliku-vajadusega, 10.01.2014.

[16] Õppetoetuste ja õppelaenu seadus. RT I 2003, 58, 387.

[17] Kõrgharidusreform ja vajaduspõhine õppetoetus. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.hm.ee/index.php?0513078, 20.01.2014.

[18] Lass, M. „Vajaduspõhise õppetoetuse määramise hindamisel ei arvestata tegeliku vajadusega“. Arvutivõrgus kättesaadav: http://arvamus.postimees.ee/2631888/maarja-lass-vajaduspohise-oppetoetuse-maaramise-hindamisel-ei-arvestata-tegeliku-vajadusega, 10.01.2014.

[19] Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 22 muutmise seadus. RT I, 02.07.2013, 2.

[20] Kutseõppeasutuse seadus. RT I, 02.07.2013, 1.

[21] „Üldharidussüsteemi arengukava aastateks 2007—2013“ perioodiks 2011—2013. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.hm.ee/index.php?03236 , 03.02.2014.

[22] Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ütleb, et haridusliku erivajadusega on laps, kelle andekus, õpiraskused, terviseseisund, puue, käitumis- ja tundeeluhäired, pikemaajaline õppest eemalviibimine või kooli õppekeele ebapiisav valdamine toob kaasa vajaduse muuta või kohandada õppe sisu, -protsessi, kestust, -koormust, -keskkonda ja töökava või teha järeleandmisi taotletavates õpitulemustes. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. RT I 2010, 41, 240. §46 lg 1.

[23] „Üldharidussüsteemi arengukava aastateks 2007-2013“ perioodiks 2011-2013. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.hm.ee/index.php?03236 , 03.02.2014.

[24] Ilves, K. Laps hariduses ja noorsootöös. Laste heaolu. Eesti statistika. Tallinn  2013. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.stat.ee/65395, 6.01.2014.

[25] Ibid. Lk 89.

[26] Ibid. Lk  91.

[27] Ibid. Lk 93.

[28] „Üldharidussüsteemi arengukava aastateks 2007–2013“. Haridus- ja Teadusministeerium.

Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.hm.ee/index.php?03236,(30.08.2013.

[29] Ilves, K. Laps hariduses ja noorsootöös. Laste heaolu. Eesti statistika. Tallinn.  2013. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.stat.ee/65395, 6.01.2014.

[30] Eesti Teadusagentuur. Uued õppematerjalid gümnaasiumitele. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.etag.ee/teaduse-populariseerimine-2/teame-programm/uued-oppematerjalid-gumnaasiumile/.

[31] Üldhariduskoolide/Gümnaasiumi valikkursused. Arvutivõrgus kättesaadav: https://moodle.e-ope.ee/course/index.php?categoryid=511 .

[32] Noorteühing Avatud Vabariik. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.or.ee .

[33] Tagasi kooli. Arvutivõrgus kättesaadav: https://tagasikooli.ee/, 12.02.2014.

[34] TTÜ õiguse instituudi projekt Euroopa kodaniku teadlikkuse ja kaasatuse taseme tõstmine: jätkusuutliku teadmuse tagamine gümnaasiumihariduse tasandil.

[35] Eesti inimarengu aruanne 2013/2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kogu.ee/olemus-ja-roll/eesti-inimarengu-aruanne/eesti-inimarengu-aruanne-2013/2014.

[36] Ibid.

[37] Projekti lehekülg (Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.eihr.ee/haridus/inimoigused-haridussusteemis/) ja õppematerjal Compass (Arvutivõrgus kättesaadav: http://eycb.coe.int/compass/).

[38] Ibid. Lk 27.

[39] PIAAC uuring Eestis. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.hm.ee/index.php?0513467, 07.02.2014.

[40] Pisa 2012 tulemused. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.hm.ee/index.php?0513776 , 10.02.2014.

[41] Aasvee, K., Eha, M., Härm, T., Liiv, K., Oja, L., Tael, M. 2012. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumine.

2009/2010. õppeaasta Eesti HBSC uuringu raport. Tallinn: Tervise Arengu Instituut.

[42] Uimastite tarvitamine koolinoorte seas: 15–16-aastaste õpilaste legaalsete ja illegaalsete

narkootikumide kasutamine Eestis. 2012. / Toim M. Kobin, S. Vorobjov, K. Abel-Ollo, K. Vals.

Tallinn: Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituut ja Tervise Arengu Instituut.

[43] Ilves, K. Laps hariduses ja noorsootöös. Laste heaolu. Eesti statistika. Tallinn.  2013. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.stat.ee/65395, 6.01.2014.

[44] Ilves, K. Laps hariduses ja noorsootöös. Laste heaolu. Eesti statistika. Tallinn.  2013. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.stat.ee/65395, 6.01.2014.  Lk 95.

[45] Toots, A., Lauri, T. 2013. Haridus. – Eesti Inimarengu Aruanne 2012/2013. Eesti Maailmas.

Tallinn: Eesti Koostöökogu. Lk 27–36.

[46] Ilves, K. Laps hariduses ja noorsootöös. Laste heaolu. Eesti statistika. Tallinn.  2013. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.stat.ee/65395, 6.01.2014. Lk 95.

[47] Gnadenteich, U. „Harju maavanem  algatas järelevalve Vene lütseumi  rahastamise üle.“ Postimees.  11.02.2014. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://tallinncity.postimees.ee/2693492/harju-maavanem-algatas-jarelevalve-vene-lutseumi-rahastamise-ule, 11.02.2014.

[48] Tallinna Halduskohtu määrus 3.01.2013 nr 3-12-2695.

[49] Tartu Halduskohtu määrus 08.05.2013 nr 3-13-580/19.

[50] Tartu Halduskohtu otsus 17.05.2013 nr  3-11-3040.

[51] Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus 02.0.2013 nr 25851/09; 29284/09; 64090/09.

Käesolev peatükk lähtub Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 14, mis keelab diskrimineerimise selliste tunnuste alusel nagu sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus, varanduslik, sünni- või muu seisund. Kuna teised peatükid käsitlevad lähemalt rahvusvähemuste, LGBTI inimeste, pagulaste ja varjupaigataotlejate olukorda ning laste ja puuetega inimeste õiguste kaitset Eestis, on selle peatüki fookuses sooline diskrimineerimine, samuti rassipõhine ja usuline diskrimineerimine.

Poliitiline ja institutsionaalne areng

Olulise arenguna soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas saab välja tuua soolise võrdõiguslikkuse nõukogu moodustamise Vabariigi Valitsuse poolt 2013. aasta oktoobris. Nõukogu oli ette nähtud juba 2004. aasta 1. mail jõustunud soolise võrdõiguslikkuse seaduses, üheksa aastat hiljem see loodi. Nõukogu on laiapõhjaline ja kõrgetasemeline nõuandev kogu, kelle ülesandeks on muuhulgas valitsuse nõustamine soolise võrdõiguslikkuse edendamise strateegia alal. Nõukogusse kuuluvad sotsiaalpartnerite, valitsusväliste organisatsioonide, riigiametite ja Riigikogus esindatud erakondade esindajad ning seda teenindab Sotsiaalministeerium.[1] 2013. aasta jooksul jõudis nõukogu koguneda ühel korral.

Eelmisel aastal käivitusid kaks Norra toetustest aastateks 2009—2014 rahastatavat Sotsiaalministeeriumi poolt koordineeritud programmi – üks neist soolise võrdõiguslikkuse ning töö ja pereelu tasakaalu, teine pere- ja soolise vägivalla teemaline. Soolise võrdõiguslikkuse programmist rahastatakse kahte eeldefineeritud projekti. Esimest viib ellu Statistikaamet ja selle peamiseks eesmärgiks on tagada tulevikus naiste ja meeste palgaerinevuste statistika parem kättesaadavus. Teist eeldefineeritud projekti viib ellu soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik ning tema kantselei ja selle eesmärgiks on diskrimineerimise tõttu kannatada saanute õiguskaitse tõhustamine õigusteadlikkuse tõstmise ja strateegilise hagelemise kaudu ning soo aspekti tõhusam lõimimine poliitikakujundamise protsessidesse ja poliitikatesse.

Eesti on 2013. aastal jätkuvalt aktiivne olnud inimõiguste edendamisel rahvusvahelisel tasandil.  Eesti on ÜRO inimõiguste nõukogu liige (2013–2015), ÜRO naiste staatuse komisjoni liige (2011–2015) ja ÜRO lasteorganisatsiooni nõukogu liige (2011–2013). Eesti diplomaat Tiina Intelmann on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriikide assamblee president. Eesti on Freedom Online Coalition-i astujaliige (2011) ning eesistuja (2013—2014). Eesti prioriteedid ÜRO inimõiguste nõukogus olid 2013. aastal naiste, laste ja põlisrahvaste õiguste eest seismine, samuti väljendusvabaduse, sealhulgas internetivabaduse kaitsmine ning võitlus karistamatuse vastu. Eesti osales aktiivselt nõukogu istungite töös ning teiste riikide inimõiguste ülevaatustel.

Valdkond, kus ei ole muudatusi toimunud, on soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei riigieelarvest rahastamine. Volinik on saanud kasutusele võtta välisvahendeid (eelpoolmainitud Norra toetust), kuid nagu eelmisel aastal ilmunud inimõiguste aruandes välja toodi, on tegemist programmipõhise välisrahastusega, mis piirab märkimisväärselt selle kasutamise võimalusi. Teiseks on vahendid ette nähtud ainult ühe tegevusvaldkonna (soolise võrdõiguslikkuse) edendamiseks, muud valdkonnad ressursse juurde ei saa.[2]

Seadusandlik areng

Möödunud aasta kevadel jõustus kindlustustegevuse seaduse muudatus, mille järgi ei või erinevused naiste ja meeste kindlustusmaksetes ja -hüvitistes olla põhjustatud sooteguri kasutamisest kindlustusriskide hindamisel. Haiguskindlustuse puhul on kindlustusandjal lubatud kindlustusriskide hindamisel võtta arvesse riske, mis on iseloomulikud vaid ühest soost isikutele, ning eristada vajaduse korral nimetatud riskide ulatuses naiste ja meeste kindlustusmakseid ja -hüvitisi. Rasedus ega emadus ei või mõjutada kindlustusmaksete ja -hüvitiste suurust.[3]

2013. aasta 1. jaanuaril jõustus töölepingu seaduse § 60, mis näeb ette kümnepäevase isapuhkuse eest tasustamise keskmise töötasu alusel (kuni kolmekordse Eesti keskmise brutokuupalga ulatuses) ja sellega lõppes aastaid kestnud isapuhkuse hüvitise korra pidev ümbertegemine. Isadel on olnud võimalik isapuhkust kasutada alates 2002. aastast. Kuni 2008. aasta 1. jaanuarini oli isapuhkuse hüvitise päevamäär 66 krooni (4,25 eurot). 2008. aastal hakati isapuhkust hüvitama isa keskmise töötasu alusel, pärast aastast kehtivusaega kaotati aga hüvitis riigieelarve kärbete käigus. Alates 2009. aasta 1. jaanuarist kuni 2012. aasta 31. detsembrini oli isal küll õigus isapuhkust saada, kuid puhkusepäevi riigieelarvest ei hüvitatud. Nüüd on siis hüvitis jälle taastatud.[4]

Muudatusi ei ole toimunud võrdse kohtlemise seaduse kohaldamisalas, kuigi õiguskantsler osutas selle võimalikule vastuolule põhiseadusega juba 2011. aastal seoses ühe poliitiliste veendumuste alusel diskrimineerimise kaebuse menetlusega. Õiguskantsler juhtis tähelepanu sellele, et võrdse kohtlemise seaduses sätestatud piiratud loetelu valdkondadest, kus võrdse kohtlemise seadust kohaldatakse (samuti kohaldamisala eristamine sõltuvalt diskrimineerimistunnusest) võib olla vastuolus põhiseaduse § 12 lõikega 1 koostoimes põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tuleneva riigi kohustusega tagada isikute kaitse ebavõrdse kohtlemise eest. Õiguskantsler leidis, et võrdse kohtlemise seaduse eesmärk ei saa piirduda vaid sellekohaste Euroopa Liidu direktiivide miinimumnõuete ülevõtmisega siseriiklikusse õigusesse, vaid õigusliku regulatsiooni kujundamisel tuleb arvestada ka põhiseaduse ning rahvusvaheliste lepingutega, ning saatis vastava märgukirja Sotsiaalministrile.[5] 2013. aastal andis sotsiaalminister teada, et võrdse kohtlemise seaduse kohaldamisala määratlemisega seonduvate küsimuste analüüs ja mõjude hindamine võetakse Sotsiaalministeeriumi 2014. aasta tööplaani.[6]

Kohtupraktika

Möödunud aastal jõudis mitu diskrimineerimisalast vaidlust teise astme kohtuotsuseni. Tsiviilasja nr 2-12-32921/24 puhul leidis hageja, et teda on diskrimineeritud tööle võtmisel rahvuse ja/või vanuse alusel. Hageja osales projektijuhi värbamise konkursil, kuid ei osutunud valituks. Hageja pöördus 2012. aastal voliniku poole. Volinik leidis, et vastustaja ei olnud töölevõtmise protsessis rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, samale järeldusele jõudis ka maakohus. Ka ringkonnakohtus ei tuvastanud hageja ebavõrdset kohtlemist värbamisprotsessis. Konkursi tingimuste kohaselt oli kandidaadile esitatud tingimus, et tema inglise keele oskus peab olema väga hea ja kostja projektijuhi tööspetsiifikat arvestades oli see nõudmine põhjendatud. Hageja oli oma CV-s märkinud, et inglise keel on kõne ja arusaamise osas hea ja kirjutamises keskmine. Ringkonnakohus leidis, et eeltoodu tõttu ei olnud hageja poolt täidetud kandideerimiseks vajalik tingimus ja kostja oli õigustatud jätma hageja edasisest konkursist kõrvale. Samal põhjusel ei omanud tähtsust ka see, kelle kostja kutsus vestlusvooru.[7]

Tsiviilasjas nr 2-10-43528 oli hageja vene keele õpetaja, kelle töökoormust koolis vähendati. Hageja kahtlustas, et teda on ebavõrdselt koheldud rahvuse tõttu, kuna kool otsustas tööd vene keele õpetamisel ümber korraldada nõnda, et hageja (rahvuselt venelane) töökoormus vähenes, samas kui tema kolleegil (rahvuselt eestlane) see suurenes. Hageja pöördus 2010. aastal ka voliniku poole. Volinik leidis arvamuses, et ebavõrdne kohtlemine leidis kinnitust. Juhtum jõudis kohtusse. Ringkonnakohus ei leidnud 2013. aastal, et käesolevas asjas oleks hagejat ebavõrdselt koheldud. Kohus leidis, et hageja töökoormust vähendati mitte tema rahvuse, vaid pedagoogiliste oskuste tõttu, ning et töökoormuse vähendamine oli põhjendatud.[8]

Haldusasjas nr 3-12-424 leidis kaebaja, et avalik-õigusliku tööandja tegevus diskrimineerib kaebajat tema soo tõttu, täpsemalt seoses tema lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu. Kaebaja töötas üldosakonna juhataja kohusetäitjana. Ta viibis lapsehoolduspuhkusel, kui kaks organisatsiooni omavahel liideti ning töö ümber korraldati. Üldosakond jagati pärast kaebaja naasmist kaheks eraldi üksuseks ja tööle jäid kaks üldosakonna juhatajat, seejuures oli teise üldosakonna juhataja töötasu kaebaja töötasust ligi 400 euro võrra suurem. Kaebaja töötasu oli väiksem ka võrreldes teiste organisatsiooni osakonnajuhatajatega. Kaebaja leidis, et tema töötasu vähendati tema lapsehoolduspuhkusel viibimise tõttu. Volinik aitas avaldajal nii esimeses kui ka teises astmes hagisid esitada. Ringkonnakohus ei tuvastanud kaebaja erinevat kohtlemist võrreldes mõne temaga sarnases olukorras olnud isiku või grupiga ning leidis, et antud juhul ei olnud tegemist diskrimineerimisega. Kohus leidis, et osakonnajuhatajate palgamäärade erinevused tulenesid ainuüksi asjaolust, et ühes organisatsioonis oli enne üksuste liitmist kõrgem palgatase (mida ei saanud organisatsioonide ühendamise järgselt alandada), mitte apellandi lapsehoolduspuhkuse ajal asetleidnud palgatõusust vms, ning seetõttu puudus igasugune alus palgamäärade erinevust seostada kaebaja lapsehoolduspuhkusel viibimisega. [9]

Lisaks kohtule saab tööalaste diskrimineerimisalaste vaidluste lahendamiseks ja kahju hüvitamiseks pöörduda töövaidluskomisjonide poole. 2013. aastal lahendasid töövaidluskomisjonid 17 ebavõrdse kohtlemisega seotud asja, millest üks oli aasta lõpus veel menetluses. Kõige rohkem esitati avaldusi seoses soolise diskrimineerimisega lapsevanemaks olemise tõttu[10] (5 naist ja 1 mees) ning diskrimineerimisega ametiühingusse kuulumise tõttu (4 avaldust). Esitati ka avaldusi, mis puudutasid diskrimineerimist poliitiliste või muude veendumuste, vanuse, keele ja rahvuse alusel.[11] Võrreldes 2012. aastaga töövaidluste arv vähenes.[12]

Töövaidluskomisjonides oli 2013. aastal lahendamisel kaks juhtumit, kus volinik aitas avaldajat avalduse esitamisel ja/või esindas kannatanut vaidluses. Mõlemad juhtumid puudutasid lapsehoolduspuhkuselt naasja koondamist.[13]

Esimene juhtum puudutas töötajat, kes pärast 4,5 aasta pikkust lapsehoolduspuhkust tööle naasis ning samal päeval koondati. Töövaidluskomisjonis tõendati, et avaldaja koondamine oli otseselt seotud lapsehoolduspuhkusel viibimisega. Diskrimineerimine seisnes selles, et tööandja ei arvestanud ümberkorraldusi tehes eemal viibiva töötajaga. Töövaidluskomisjon kinnitas seadusest tulenevat nõuet, et tööandja peab puhkuselt naasvale isikule pakkuma sama või samaväärset töökohta, millel inimene enne puhkust töötas. Tööandjalt mõisteti töötaja kasuks välja 1000-eurone hüvitis vastavalt SoVS § 13 lõikele 2.

Teise juhtumi puhul koondati lapsehoolduspuhkuselt naasnud isik, sest puhkuse ajal oli ettevõte sõlminud teda asendanud isikuga tähtajatu töölepingu. Avaldaja palus tuvastada sooline diskrimineerimine oma perekondlike kohustuste täitmise ning lapsevanemaks olemise tõttu ning mõista ebavõrdse kohtlemisega tekitatud kahju hüvitamiseks välja 2000 eurot. Vaidlus lõppes kokkuleppe sõlmimisega vastustajaga ning avaldus võeti töövaidluskomisjonist tagasi.

Statistika ja uuringud

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantseleisse pöörduti 2013. aastal 403-l korral. Neist 116-l korral kahtlustas isik, et teda on diskrimineeritud, või taotles selgitust ebavõrdse kohtlemise küsimuses. Umbes pooltel juhtudel (61) kahtlustas isik, et teda on diskrimineeritud soo tõttu, neist kolm kaebust puudutas mitmest diskrimineerimist (ühes kaebuses olid tunnusteks sugu ja vanus ning kahes teises sugu ja rahvus). Avaldajad jagunesid umbes pooleks naiste ja meeste vahel. See proportsioon on viimastel aastatel püsinud sama.[14] Täpsemad arvud, juhtumite kirjeldused ning ülevaated (sh mitmel juhul tuvastati diskrimineerimine) ilmuvad voliniku 2013. aasta tegevuse ülevaates 2014. aasta kevadel.

Õiguskantsleri menetluses oli möödunud aastal üks pöördumine käesolevas peatükis käsitletud diskrimineerimise alustel, menetlusse võtmata jäeti kaks pöördumist.[15] Menetluses olev juhtum puudutas välisüliõpilase ebavõrdset kohtlemist Erasmuse stipendiumile kandideerimisel. Nimetatud kaebuses õiguskantsler rikkumist ei tuvastanud. Menetlusse jäeti võtmata pöördumine, milles avaldaja palus kontrollida asjaolu, et Politsei- ja Piirivalveameti ametnikud peavad isikuid kinni ja küsivad dokumente nahavärvist lähtuvalt. Pöördumisest ei nähtunud, et rikutud oleks avaldaja õigusi ning õiguskantsler ei saanud anda hinnangut üldise avalduse alusel. Menetlusse jäeti võtmata ka pöördumine, milles avaldaja palus lahendada diskrimineerimisvaidlus seoses töölepingu erakorralise ülesütlemisega tööandja poolt. Avaldajale selgitati, et avalduses esile toodud andmetest lähtuvalt ei ole õiguskantsleril alust lepitusmenetluse alustamiseks, et diskrimineerimisvaidlust lahendada  . Töövaidluse lahendamiseks tuleks pöörduda kohtusse või töövaidluskomisjoni. 2013. aastal ei algatanud õiguskantsler ühtegi lepitusmenetlust.

2013. aastal pöörduti Eesti Inimõiguste Keskuse poole nõustamisele kokku 50-l korral, kolmandik pöördumistest oli seotud diskrimineerimiskahtlusega. Nõustamisele pöördunud inimesed tõid välja järgmised tunnused, mille alusel nad olid kogenud ebavõrdset kohtlemist: keel, rahvus, rass, vanus, sugu, puue, seksuaalne sättumus, poliitilised veendumused ning usuline veendumus.

Töösuhete valdkonnas ilmnes kaebus, et haridusasutuses maksti meessoost töötajatele kõrgemat palka kui naissoost töötajatele. Haridusasutuste puhul ilmnes ka probleem, et leitakse erinevaid võimalusi vanemaealistega töölepingute lõpetamiseks. Oli juhtumeid, kus tööandja suhtus halvustavalt töötajatesse nende soo, vanuse, keele, seksuaalse sättumuse, rahvuse või nahavärvi tõttu.

Teenuste valdkonnas leidus juhtum, kus vanuse tõttu keelduti pangas eluasemelaenu andmast. Samuti ilmnesid probleemid üüriturul, kus üürileandjad eelistavad inimesi soo põhjal. Lisaks toodi välja probleeme vanglas, kus pöördujale ei võimaldatud vastavalt oma usulisele veendumusele toituda, ennast pesta jne. Hariduse valdkonnas oli juhtum, kus puudega lapsele ei võimaldatud tavakoolis õppimida.

2013. aastal viidi läbi mitmeid valdkondlike uurimusi, mis käsitlesid võrdset kohtlemist. Balti Uuringute Instituut (IBS) ja Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut (RASI) viis ellu uurimisprojekti „Võrdse kohtlemise edendamine“, mille eesmärgiks oli analüüsida võrdse kohtlemise edendamist ning ebavõrdse kohtlemise ilminguid Eesti tööturul rahvuse, rassilise kuuluvuse, nahavärvi ja keele tõttu. Esiteks viidi Eesti elanike hulgas läbi võrdse kohtlemise seaduse retseptsiooni uuring, mille käigus koguti andmeid selle kohta, kuivõrd teatakse võrdse kohtlemise seadust ja selles väljendatud põhimõtteid. Teiseks hinnati seni avalikest vahenditest rahastatud võrdse kohtlemise edendamise ja teadlikkuse suurendamise projektide mõju ja jätkusuutlikkust. Kolmandaks vaadeldi nelja Euroopa Liidu liikmesriigi – Ühendkuningriigi, Rootsi, Saksamaa ja Soome – häid praktikaid võrdse kohtlemise edendamisel tööturul. Uurimisprojekti tulemused viitavad vajadusele võrdset kohtlemist aktiivsemalt edendada. Selgus, et Eesti ühiskonnas suuresti puudub jagatud arusaam nii võrdse kohtlemise põhimõtetest kui ka võrdse kohtlemise seaduse rakendamisest ja õiguste kaitsest üleüldiselt. See kehtib nii ametnike, tööandjate, meedia, aga ka elanikkonna kui terviku kohta. Hoolimata vähesest teadlikkusest on samal ajal siiski märgata huvi selle teema vastu.[16]

 Sügisel avaldati lõimumisvaldkonna sotsiaalsete gruppide uuring, mille eesmärk oli analüüsida Eesti lõimumispoliitika siht- ja sidusrühmade kogemusi, vajadusi, ootusi ja võimalusi lõimumisprotsessis. Sihtrühmade kirjeldamiseks ja nende vajaduste väljaselgitamiseks kasutati uuringus nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid meetodeid.[17]

2013. aastal viidi Sotsiaalministeeriumi tellimusel läbi kolmas soolise võrdõiguslikkuse monitooring. Varasemad monitooringud on ilmunud 2003., 2005. ja 2009. aastal.[18] Monitooringu eesmärk on saada teavet Eesti ühiskonnas valitsevate soolist võrdõiguslikkust puudutavate arvamuste, stereotüüpide, hoiakute ja käitumispraktikate ning nende muutumiste kohta.

Muuhulgas küsiti 2013. aasta monitooringus vastajatelt, kas nad on kogenud soost tingitud ebavõrdset kohtlemist töökohal ning uuriti teadlikkust soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kohta.

12% vastanutest oli viimase nelja aasta jooksul oma tööelus kogenud soost tingitud ebavõrdset kohtlemist töötasu osas. Veidi rohkem olid sellist kohtlemist kogenud naised (14%), kui mehed (10%). Ebavõrdset kohtlemist kogeti ka koolitustele pääsemisel (naistest 9% ja meestest 6%), teabe saamisel (naistest 13% ja meestest 9%), töökoormuse jagunemisel (naistest 12% ja meestest 9%), edutamisel (naistest 9% ja meestest 4%), ning erialaste oskuste ja teadmiste hindamisel (naistest 13% ja meestest 8%).[19]

48% vastajatest oli kuulnud soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku asutusest. Meessoost vastajad olid sellega veidi rohkem kursis kui naissoost vastajad (51% vs. 46%). 34% vastajatest pöörduks ebavõrdse kohtlemise kogemise korral voliniku poole, sama suur hulk vastajaid seda ei teeks. 32% ei ole kindlad, kas nad kirjeldatud olukorra kogemisel seda teeksid. Nende seas, kes voliniku poole pöörduksid, oli rohkem naisi, kui mehi, ning samuti muust rahvusest vastajaid. Võimalike pöördujate hulk vähenes vastajate vanuse kasvades.[20]

Inimõiguste Instituut viis koostöös Turu-uuringute Aktsiaseltsiga läbi uuringu „Usuvabadus Eestis 2013“, mis koosnes elanikkonna küsitlusest, süvaintervjuudest ekspertidega, rahvusvaheliste organisatsioonide ja teiste riikide hinnangutest Eesti kohta ning omapoolsetest soovitustest riigiasutustele. Elanikkonna küsitluses osalenutest 91% arvas, et Eestis ei ole usuvabaduse tagamisega probleeme (4% vastanutest arvas vastupidi). 92% vastanutest arvas, et usuvabadust ei ole rikutud, 2% seevastu vastas, et seda on juhtunud. Oma usulisi veendumusi on pidanud varjama 4% elanikest. Sarnaselt elanikkonna küsitluses osalenutega leidsid ka uuringu eksperdid (usuliste ühenduste, MTÜ-de, meedia ja riigiasutuste esindajad, usu- ja õigusteadlased), et usuvabadus on Eesti elanikele hästi tagatud. Puudub riigikirik, erinevad religioonid teevad koostööd ja ei ole usulisi piiranguid. Täpsemate küsimuste puhul esines ekspertide seas väga erinevaid arvamusi, lähtuvalt vastaja taustast. Samuti toodi välja mitmeid probleeme, millega on põhjust edaspidi süvendatumalt tegeleda, näiteks vajadust tõsta inimeste teadlikkust religiooni ja usuvabadusega seotud küsimustes.[21]

Hea praktika

Sotsiaalministeerium viis Euroopa Sotsiaalfondi soolise võrdõiguslikkuse programmi raames läbi soolist võrdõiguslikkust edendava teavituskampaania, mille fookuses olid soolised stereotüübid, nende negatiivne mõju ning üleskutse nendest stereotüüpidest lahti öelda. Kampaania olulisemateks osadeks olid videoklipid ja poistele ning tüdrukutele suunatud karjääripäevad.[22]

Seitsme videoklipi ideeks oli näidata soostereotüüpidest mõjutatud igapäevaolukordi, pannes nii inimesi aegunud stereotüüpide negatiivset mõju paremini märkama ja ära tundma. Klippide teemadeks oli näiteks ebavõrdne tasu võrdse töö eest, sooline segregatsioon tööturul, stereotüübid, mis mõjutavad naiste ja meeste võimalusi tööd ja pereelu ühitada, karjääri teha jne. Videod osutusid väga populaarseteks ja praeguseks on neid erinevate kanalite kaudu vaadatud kokku üle 200 000 korra. Klipid on huvi äratanud ka väljapool Eestit.

2013. aasta kevadel ja sügisel toimusid karjääripäevad noortele, kus poistele tutvustati traditsiooniliselt „naisteerialasid“, nt õendust, rätsepatööd, õpetajaametit, ning tüdrukutele „meesteerialaks“ peetud ameteid, nt lennundusinseneri, sõjaväelase, kaevuri ametit. Poiste ja tüdrukute päevade mõte oli kutsuda noori üles mitte laskma end elukutse- ja karjäärivalikuid langetades stereotüüpidest mõjutada. Tagasiside noortelt oli väga positiivne ning kuigi vähem oli neid, kes arvasid, et konkreetne tutvustatud eriala võib neile olla, ütles suur osa neist, et näevad karjäärivalikute võimalusi laiemalt kui enne.

Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon (BPW Estonia) viis mitmendat aastat järjest läbi meeste ja naiste palgalõhe vastu suunatud aktsiooni „Tilliga ja tillita“, tähistades sellega 11. aprillil võrdse palga päeva (mis näitab lisatööpäevade arvu, mis naistel tuleks sellel aastal teha, et saada meeste eelmise aasta sissetulekutega võrdne palk). Võrdse palga päeval pakuti söögikohtades üle Eesti tilliga ja tillita sööke kahe erineva hinnaga. Tilliga eine oli 27,7% kallim kui samasugune eine ilma tillita, osutades sellele, et Eestis on meeste ja naiste keskmise palga vahe 27,7%. Kampaania on iga aastaga saanud üha rohkem tähelepanu ja möödunud aastal osales selles rohkem kui 30 söögikohta üle Eesti.[23] Korraldajad ise on toonud suurima positiivse arenguna välja just teadlikkuse tõusu. Kui varem tuli veenda söögikohti osalema, siis 2013. aastal näitasid mitmed söögikohad juba ise üles huvi kampaanias osalemiseks. Samuti küsisid inimesed infot ja soovitusi söögikohtade osas, kus pakutakse tilliga ja tillita roogasid — varem selliseid päringuid ei ole olnud.

Möödunud aastal käivitus kaks inimõiguste alast võrgustikuprojekti, mõlemaid rahastab EMP toetuste Vabaühenduste Fond Avatud Eesti Fondi vahendusel. Eesti Inimõiguste Keskus viib ellu projekti „Võrdse kohtlemise võrgustik“. Projekti peamiseks eesmärgiks on aidata kaasa võrdse kohtlemise põhimõtte edendamisele ning tõhustada kaitset diskrimineerimise vastu võrgustikupõhise strateegilise huvikaitsetegevuse ning vabaühenduste omavahelise koostöö kaudu. Võrgustiku liikmed on lisaks Eesti Inimõiguste Keskusele Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti LGBT Ühing, Eesti Noorteühenduste Liit, Ida-Virumaa Integratsioonikeskus ja Tallinna Inimõiguste Infokeskus. Projekt on valitud hea praktika näiteks organisatsioonidevahelise tiheda ja efektiivse koostöö pärast. Liikmesorganisatsioonid on oma allorganisatsioone võrdse kohtlemise teemadel koolitanud, nad dokumenteerivad diskrimineerimise juhtumeid oma liikmete seas, samuti on omakeskis jagatud kogemusi strateegilise huvikaitse töös.[24]

TTÜ õiguse instituudi võrdse kohtlemise projekt „Erinevus rikastab“ on kahel viimasel aastal süvendatult tegelenud võrdse kohtlemise ja mitmekesisuse edendamisega ärisektoris. Selleks on ellu kutsutud mitmekesisuse kokkulepe, millega saavad liituda ettevõtted, kes väärtustavad võrdse kohtlemise põhimõtet.[25] 2012. aastal liitus kokkuleppega 17 ettevõtet ja 2013. aastal lisandus 14 ettevõtet ning toimusid mitmed erinevad temaatilised seminarid. Eelkõige huvitas ettevõtteid värbamise ja võrdse kohtlemise temaatika, seda eriti meedias laia kajastust pälvinud Gustav Adolfi kooli meeskoka otsingute tõttu. Teisalt keskendus võrgustik puuetega inimeste värbamise ja töökeskkonnas toetamise temaatikale, kuna üldiselt on ettevõtetel üha keerukam leida uusi töötajaid, ning teisalt on puuetega inimeste kui kasutamata ressursi fookusesse toonud eesseisev töövõimereform.

Olulisemad avalikud arutelud

Sügisel toimunud kohalike valimistega seoses pälvis tähelepanu Eesti esimene mustanahaline kandidaat Abdul Turay,[26] kes osutus valituks Tallinna linnavolikokku. Aruteluks tuli ka naiste esindatus poliitikas.[27] Kui kandidaatide seas oli naisi 40%, siis valitute seas vaid 31%.[28] Võrreldes varasemate kohalike omavalitsuste valimistega naiste osakaal pisut tõusis, 2009. ja 2005. aastal oli naiste osakaal valitute seas 29,6%.[29] Hoolimata 2012. aastal Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni ja parlamendierakondade esindajate vahel sõlmitud koostöömemorandumist,[30] kasutati 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimistel nimekirjade koostamisel tõmbluku süsteemi vaid vähestes ringkondades.

Rohkem diskussiooni tekitasid valimiskampaania ajal mõned kurioosumid. Näiteks vastas üks linnapeakandidaat Haapsalus „Aktuaalse kaamera“ reporteri küsimusele, kas mehisesse Haapsalu linnavalitsusse võiks kuuluda ka naine, et „linna võiksid juhtida mehed“[31] ning üks Tallinna linnapeakandidaatidest kasutas Ukrainast alguse saanud ja naiste seksuaalse ekspluateerimise vastu protestiaktsioone kasutanud feministliku protestigrupi Femeni võtteid ning lasi palja ülakehaga naistel enda eest valimiskampaaniat teha. Mõlemad kurioosumid pälvisid kriitikat.[32]

Elavat arutelu tekitas suvel ilmunud töökuulutus, kus Gustav Adolfi Gümnaasiumi otsiti otsesõnu noort meessoost peakokka. Koolidirektor Hendrik Agur põhjendas ainult meestele suunatud kuulutust nii:

„See, et otsime koostöös kooli toitlustusfirmaga just mees-peakokka, on selgelt taotluslik. Me usume just sellesse visiooni ning seetõttu kuulutuses selle selgelt ka välja ütleme. Miks peaksime oma soovi ümber nurga avaldama ja tekitama soolist võrdsust imiteerides õigustatud ootusi ka inimestes, kellel tegelikult lootust tööd peakokana pole. Niigi on ka siiani köögipersonal sajaprotsendiliselt naised.”[33]

Soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seadusega töötavad eksperdid pidasid kuulutust otseseks sooliseks diskrimineerimiseks[34] ja ühtlasi ka vanuseliseks diskrimineerimiseks.[35] Kuulutusega kaasnenud diskussioonil oli ka positiivne tulemus. Nimelt tõusis märgatavalt tööandjate ja värbamisfirmade huvi selle vastu, kuidas värbamisprotsessi ajal võrdne kohtlemine tagada ning suurenes nii vastavatel seminaridel osalemine kui ka informatsiooni küsimine.[36] Kooli koka teema kõrval tõusis vanuseline diskrimineerimine päevakorda ka seoses tantsupeole pürgijatele seatud vanusepiirangutega,[37] samuti seoses ühe tööandja avaliku kurtmisega, et noored ei ole pädev tööjõud.[38]

Soovitused:

Valitsusele

  • Ühtlustada diskrimineerimise kaitset kõikide aluste puhul ja vaadata üle võrdse kohtlemise seaduse kooskõla põhiseadusega, vajadusel laiendades selle kohaldamisala. Praegu on soo ja rahvuse, rassi või nahavärvuse alusel diskrimineerimise keeld kaugeleulatuvam kui vanuse, puude, seksuaalse sättumuse ja usutunnistuse või veendumuse alusel. Sarnaselt rahvusele ja rassile tuleks ka nende aluste puhul keelata diskrimineerimine sotsiaalhoolekande-, tervishoiu- ja sotsiaalkindlustusteenuste, sealhulgas sotsiaaltoetuste saamisel, hariduses ning avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste, sealhulgas eluaseme kättesaadavuses. Võrdse kohtlemise seadus ei kohaldu käesoleval hetkel poliitiliste veendumuste alusel diskrimineerimisele, mis on aga keelatud põhiseaduses (vt peatükki seadusandlik areng).
  • Viia voliniku rahastamine vastavusse voliniku ülesannetega.
  • Võtta vastu valdkondlikud arengukavad soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ja muudel alustel võrdsete võimaluste tagamiseks.

Valitsusvälistele organisatsioonidele

  • Suunata ise aktiivselt diskrimineerimisküsimusi puudutavat debatti; juhtida uuringuid, fakte ja juhtumilugusid juhtides tähelepanu probleemidele, mida inimesed Eestis kogevad, ning pakkuda välja lahendusi.
  • Aidata diskrimineerimist kogenud inimestel strateegiliselt olulisi juhtumeid kohtusse viia (nn strateegiline hagelemine).
  • Survestada erakondi, et nad võtaksid selgeid programmilisi seisukohti võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise küsimustes.

[1] Nõukogu koosseisu kinnitav Vabariigi Valitsuse korraldus. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/329102013003

[2] Inimõigused Eestis 2012. Arvutivõrgus kättesaadav: https://humanrights/inimoiguste-aruanne-2/inimoigused-eestis-2012/diskrimineerimise-keeld/

[3] Eelnõu menetluskäik ja lõplik tekst ja seletuskiri. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/index.php?page=en_vaade&op=ems&enr=349SE&koosseis=12

[4] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/isapuhkus-ja-lapsepuhkus/

[5] Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/
6iguskantsleri_margukiri_vordse_kohtlemise_seaduse_kohaldamisala_maaratlemine.pdf

[6] Vt „Järelpäring“ (Arvutivõrgus kättesaadav: http://dokumendihaldus.sm.ee/Letters/2013/Sotsiaalministeerium_paring.pdf) ning „Vastus teabe nõudmisele“ (Arvutivõrgus kättesaadav: http://dokumendihaldus.sm.ee/Letters/2013/Oiguskantsleri_teabe_noudele_vastus.pdf).

[7] Kohtulahend. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/maa_ringkonna_kohtulahendid/
menetlus.html?kohtuasjaNumber=2-12-32921/24

[8] Kohtulahend käsitleb ka kahjunõude aegumist ja tööandjapoolset hageja isikuõiguste rikkumist seoses voliniku poole pöördumisega (VõrdKS § 3 lg 6). Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/maa_ringkonna_kohtulahendid/
menetlus.html?kohtuasjaNumber=2-10-43528/41

[9] Kohtulahend. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/maa_ringkonna_kohtulahendid/menetlus.html?kohtuasjaNumber=3-12-424/49

[10] Soolise võrdõiguslikkuse seaduse kohaselt loetakse isiku ebasoodsamat kohtlemist seoses raseduse ja sünnitamise, lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmise otseseks sooliseks diskrimineerimiseks, vt. SoVS § 3 lg 1 p 3.

[11] Kirjavahetus Tööinspektsiooniga. 31.01.2014.

[12] 2012. aastal oli töövaidluskomisjonides 23 diskrimineerimise vaidlust.

[13] Kirjavahetus Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantseleiga. 14.02.2014.

[14] Kirjavahetus soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantseleiga. 20.02.2014.

[15] Kirjavahetus Õiguskantsleri Kantseleiga. 14.02.2014. Kõik kirjeldatud menetlused on juurdepääsupiiranguga ja ei ole leitavad õiguskantsleri veebilehelt. Arvutivõrgus kättesaadav: http://oiguskantsler.ee/et/seisukohad-teade.

[16] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.ibs.ee/VKE/

[17] Raport (Arvutivõrgus kättesaadav: http://integratsioon.ee/files/raport_fin_fin.pdf) ja lühikokkuvõte koos poliitikasoovitustega (Arvutivõrgus kättesaadav: http://integratsioon.ee/files/eesti%20kokkuvote-lop.pdf)

[18] Monitooringu ankeet on kümne aastaga muutunud, tulemused ei ole seega alati võrreldavad. 2009. ja 2005. a monitooringud. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/V2ljaanded/Toimetised/2010/toimetised_20101.pdf ja http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/kogumik/SVO_monitooring_2005.pd

[19] Sotsiaalministeerium (ilmumisel). Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2013.

[20] Sotsiaalministeerium (ilmumisel). Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2013.

[21] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.eihr.ee/usuvabadus-2013/

[22] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.stereotyyp.ee/

[23] Kampaaniat on läbi viidud 2010. aastast alates. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.bpw-estonia.ee/tilliga-ja-tillita/tutvustus_2
[24] Projekti lehekülg. Arvutivõrgus kättesaadav: https://humanrights/vordne-kohtlemine-2/vordse-kohtlemise-vorgustik/
[25] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.erinevusrikastab.ee/et/ettevotjale/mitmekesisuse-kokkulepe
[26] Vt. nt. Abdul Turay kandideerib Tallinnas SDE nimekirjas. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/1351372/abdul-turay-kandideerib-tallinnas-sde-nimekirjas

[27] Vt. nt. http://epl.delfi.ee/news/arvamus/mari-liis-sepper-kas-kandidaadil-on-sugu.d?id=66840269
[28] Arvutivõrgus kättesaadav: http://info.kov2013.vvk.ee/uldinfo/
[29] Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik vaatles valimisnimekirju ja valimistulemusi soo lõikes. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.svv.ee/index.php?id=621
[30] Arvutivõrgus kättesaadav: http://bpw-estonia.ee/admin/upload/koost%C3%B6%C3%B6memorandum%209_11_2012.jpg
[31] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/

haapsalu-linnapeakandidaat-peeter-vikman-linna-peab-juhtima-mees.d?id=66659871

[32] Vt näiteks „Martin Kask: Linnapeakandidaat Vikman peab enda kandidatuuri taandama“ (Arvutivõrgus kättesaadav: http://online.le.ee/2013/09/02/martin-kask-linnapeakandidaat-vikman-peab-enda-kandidatuuri-taandama/) ja „Fideelia-Signe Roots: Femeni lörtsitud ideaalid Tallinnas“ (Arvutivõrgus kättesaadav: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/fideelia-signe-roots-femeni-lortsitud-ideaalid-tallinnas.d?id=66923214).

[33] Arvutivõrgus kättesaadav: http://uudised.err.ee/v/eesti/c708cb76-693f-4510-976d-e1ba4e83ce37

[34] Ibid.

[35] Arvutivõrgus kättesaadav: http://uudised.err.ee/v/eesti/052cbc2c-28b2-4366-b0e8-13bade91e097

[36] Vt heade praktikate all kirjeldatud mitmekesisuse kokkulepet „Erinevus rikastab“ projekti raames.

[37] Vt näiteks „2014. aasta tantsupeoks on tantsijaile seatud vanusepiirid“ (Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/2589682/2014-aasta-tantsupeoks-on-tantsijaile-seatud-vanusepiirid) ja „Vassiljev: eakate tantsupeolt tõrjumine on inetu!“ (Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/2590304/vassiljev-eakate-tantsupeolt-torjumine-on-inetu).

[38] Arvutivõrgus kättesaadav: http://tarbija24.postimees.ee/2612512/restoraniomanik-noored-tootajad-on-taiesti-suudimatud

Kogunemis- ja ühinemisvabadus on lähedased mõisted, mis on kaitstud Eesti Vabariigi põhiseaduses eesmärgiga, et igaüks saaks rahumeelselt kokku tulla, koosolekuid pidada ja ühinguid moodustada. Laiemalt tähendavad need vabadused ka võimalust oma huvide eest seista ja poliitikas kaasa rääkida, tagades demokraatiale vajalikku pluralismi.[1]

2013. aasta oli küll kohalike valimiste tõttu tavapärasest ühiskondlikult elavam, ent pigem jäid perioodi ilmestama jätkukonfliktid[2] ehk igikestvad debatid tööturu osapoolte vahel ning veelgi enam demokraatia, riigivalitsemise ja kodanike ning parteide rollide üle.

Poliitiline ja institutsionaalne areng

Aasta vastuolulisim ettevõtmine oli vaieldamatult Harta 12 ja nn Jääkeldri protsessist ajendatud Rahvakogu, mis keskendus poliitilise konkurentsi olukorrale laiapõhjaliste lahenduste leidmisele. Teemadeks olid erakondade asutamise tingimused ja nende rahastamine, valimissüsteem, kaasamine ja sundpolitiseerimine. Avaliku ideekorje ning ekspertanalüüside järel ja lõpuks juhuvalimiga leitud enam kui 300 osalejaga arutelupäeva tulemused esitas parlamendile ettevõtmist toetanud president Ilves.

Peamisi vastuolusid tekitas küsimus meetodi valikust ja Rahvakogu rollist – oli see nüüd alternatiivne esinduskogu, riigikukutaja, kõigi lahenduste pakkuja või, nagu korraldajad ka ütlesid, lihtsalt esinduslik arutelumeetod ja huvitav eksperiment, katsumaks, kas lihtrahvas suudab mõistlikke otsuseid teha.[3]

Nii mure rahva rumalusest kui mõne ootus valitsuse kukutamisest hajusid juba arutelupäeva õhtul, kui selgus, et radikaalsete tulemusteni ei jõutud. Järgmiseks ülesandeks sai ettepanekute elluviimine, kus Rahvakogu kõige pühendunuma kriitikuna esines ettepanekute rakendamise võtmeisik. Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste pidas veel septembriski Rahvakogu opositsiooni salasepitsuseks ja võrdles toimuvat pronksiööga,[4] olles varem korduvalt väitnud, et midagi uut arutelupäevalt ei tulnud, töötada võib vaid mõistlike ettepanekutega[5] ning vastandades Rahvakogu ja parlamenti hiljemgi.[6]

Veidi pettunud olid ka Rahvakogu korraldajad, et parlament arvestas väheste ettepanekutega ning et võimupoliitikute üldine hoiak oli pigem kodanike aktiivsemat osalemist naeruvääristav.[7]

Seadusandlik areng

Aasta alguses jõudis taas Riigikogu menetlusse juba 2011. aastal vastu võetud korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seadus. 2014. aasta 1. juulil lõpuks jõustuva seadusega[8] kaotab muuhulgas kehtivuse avaliku koosoleku seadus ning otseselt kogunemisvabadust puudutavad sätted leiab edaspidi uuest mahukast seadusest. Eelnõu menetlus oli kirglik ja arvamust avaldasid kõik ametliku kooskõlastusringi osalised, õiguskantsler ja ka vabaühendused – vaieldi sisuliselt kõige üle alates avaliku korra tagamisest kuni alkoholi tarbimise ja koerte-kasside pidamiseni. Koosolekute korda seaduses endas oluliselt ei muudetud, pisut laienevad nõuded koosoleku korraldajale, ent siiski mitte igaühele, vaid üksnes täisealisele ja teovõimelisele füüsilisele isikule, kes on Euroopa Liidu kodanik või pikaajalise elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis viibiv välismaalane. Samuti võib edaspidi korraldajaks olla juriidiline isik, kusjuures tema esindajale ei ole tingimusi seatud. Uue mõistena õiguses lisandub senise kahetunnise etteteatamisega koosoleku asemel iseeneslikult kogunenud ehk spontaankoosolek, mille sisustamine jääb ametnike ja kohtu hooleks. Lähemalt analüüsiti uut seadust 2011. aasta inimõiguste aruandes.

Vaevaliselt edenes ühinemisvabadust soodustava vabaühenduste maksupoliitika kaasajastamine. Aprillis esitas rahandusminister vastavad muudatusettepanekud lõpuks valitsuskabinetile laiapõhjalise konsensuse kujundamiseks, ent Kultuuriministeeriumi vastuseisu tõttu asja arutamiseni ei jõutudki ja septembris võeti pärast vabaühenduste kriitikat[9] teema päevakorrast maha.

Samal ajal arenes arutelu, mille eest ja kellele võivad vabaühendused maksuvabalt stipendiume anda. Kui maikuus Maksu- ja Tolliameti esitatud murele[10] spordiühingute tekitatud nelja miljoni eurosest maksuaugust valitsus samuti ei reageerinud, kirjutas amet sügisel välja mitmed kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatunud maksuotsused. See pani ka poliitikud liigutama ning Kultuuriministeerium, Rahandusministeerium ja spordiühingud asusid kiiresti lahendusi otsima. Selle käigus jõudis ka kogu maksusoodustuste temaatika uuesti valitsuse lauale, paralleelselt vaidlustasid ühingud maksuotsused kohtus.[11] Mõlemal teemal ehk senise praktika õiguspärasuse ning tulumaksuseaduse muudatuste suhtes peaks selgus saabuma 2014. aastal.

Üksiti on lootust, et lahenduse saavad veel mitmed ebamäärasused seadusandluses nagu vabatahtlikega seonduvate kulude või arenguabi maksustamine, mis seisid mulluse aruande soovitustes.

Aasta lõpus kooskõlastusringile läinud kollektiivlepingu ja kollektiivsete töötülide lahendamise seaduse eelnõu sai kiiresti hüüdnime „streigiseadus“, kuna ametiühingute hinnangul keelaks seadus tulevikus riigi ja omavalitsuste survestamise streigi abil ja jätaks vaid meele avaldamise võimaluse.[12]

Kohtupraktika

Streigi teemal toimus järellainetus 2012. aasta 8. märtsil üle Eesti toimunud õpetajate streigile, millel oli palju toetajaid ja mis nende tööandjatele väga ei istunud. Riigikohtusse jõudis Eesti Energia Narva elektrijaamade ja ametiühingu vaidlus sellest, kas viimasel on õigus korraldada toetusstreiki poliitiliste nõudmistega, kui vaidluspoolte endi vahel valitses töörahu ning kollektiivlepingus säärast õigust polnud. Riigikohus tühistas kasseeritud otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, leides, et toetusstreik on seaduslik, kui toetatav streik on seaduslik ning streigile on eelnenud lepitamine.[13] Sama asja üle vaidlesid ka raudteelased.[14]

Kristiina Ojulandi karjääri Reformierakonnas lõpetanud sisevalimiste võltsimise skandaal pakkus lisaks õppetunnile demokraatiast ja aususest ka kohtupretsedendi ühinemisvabaduse küsimuses. Täpsemalt oli vaidluse all, kas mittetulundusühingu üldkoosolek võib valimisi läbi viia elektrooniliselt või üksnes tavapärase koosoleku vormis. Kuna seadus näeb ette vaid viimatimainitut, olid nii eksperdid[15] kui ka Harju Maakohus esialgu üsna ühel meelel, et e-valimised pole lubatud. Vastupidisele arvamusele jõudis Tallinna Ringkonnakohus, kelle novembris jõustunud määruse järgi tulnuks lähtuda üldpõhimõttest, et mis pole seadusega keelatud, on lubatud ja ühingu siseasi.[16]

Harvaesineva juhtumina jäeti 2013. aastal üks mittetulundusühing registrisse kandmata kõlbelistel kaalutlustel. Sama edutult 2005. aastal registrisse kandmist taotlenud Eesti Satanistliku Koguduse vastu toodi mõne formaalse puuduse kõrval ka argument, et kirikute ja koguduste seaduse[17] järgi ei kanta usulist ühingut registrisse, kui selle tegevus kahjustab avalikku korda, tervist, kõlblust või teiste inimeste õigusi ja vabadusi. Seisukoht jõustus ringkonnakohtu otsusega.[18]

Sisuline hinnang tugines ekspertarvamustele ning soovitusele Siseministeeriumilt, mille kohaselt sisaldavad koguduse õpetuslikeks aluseks olevad tekstid provokatiivseid, vihkamist ja hävitamist propageerivaid tekste. Viimane on aga põhiseaduse järgi keelatud. Kogudus vastandas küll oma vastuväidetes nn ratsionaalse ja happelise satanismi, väites, et viidatud tekstid ei ole nende õpetuslikuks aluseks ning apelleeris ka Tartu Ülikooli professori Tarmo Kulmari eksperthinnangule, mis eelneva ümber lükkas, ent kohut see ei veennud. Muuhulgas kasutati argumendina, et Euroopa riikides pole satanistlikke kogudusi registreeritud.

Statistika ja uuringud

Registreeritud vabaühenduste arv oli teist aastat langustrendis, mis tuleneb mittetegutsevate ühingute registrist kustutamisest. Uusi organisatsioone luuakse aga iga kuu juurde.[19]

Aasta alguses viidi läbi järjekordne Flash Eurobaromeeter, mille raames uuriti, kuivõrd Euroopa kodanikud usuvad sellesse, et suudavad ise või valitsusväliste organisatsioonide kaudu poliitiliste otsuste tegemist mõjutada ning mil viisil on nad seda ise teinud.[20] Uuringust selgus kõigepealt, et pea iga küsimuse juures oli just Eestis enim neid, kes mingit arvamust ei omanud.

Kui Euroopas nõustus keskmiselt 41% väitega, et kodanikud ei vaja vabaühendusi, siis Eesti torkas silma viiendikuga, kes ei osanud küsimusele vastatagi. Taas kõigist enam ei osanud 26% vastata, kas nad jagavad mõne vabaühenduse väärtusi ning usaldavad neid enda huvide eest seisma. Euroopas jagas seda arvamust 59% vastanuist, sealjuures Eesti oli üks kolmest riigist, kus usk vabaühendustesse jäi alla 50%.

Madalaima tulemuse sai Eesti kokku kolmes kategoorias, millest kõik olid seotud oma arvamuse väljendamisega valitud rahvaesindajatele nii kohalikul, riigi kui ka EL-i tasandil. Üle poole polnud kasutanud mingit kanalit, kuigi 22% oli arvamust avaldanud internetis ja sotsiaalmeedias. Samuti kuulus Eesti nende kolme riigi hulka, kus üle 80% vastanutest väitis end mitte kuuluvat ühessegi vabaühendusse. Rekordiliselt madalal tasemel Euroopa riikidest olid Eestis osalused ameti- ja kutseühingutes.

Hea praktika

Suuremates linnades katsetati 2013. aastal mitme uudse algatusega. Tallinnas tegid asumiseltsid omavahel enne kohalikke valimisi tõhusat koostööd, korraldades Linnaidee nime all hulga arutelusid kodukandi tulevikust ja pannes kirja koostöö hea tava linnavalitsusega. Lahendamata jäi aasta jooksul veel küsimus, mil moel raad tavaga ühineb või selle heaks kiidab. Kohalikud seltsid ja keskkonnaühendused üle Eesti jätkasid ka vahelduva eduga avaliku huvi kaitsmist kohtus, eelkõige planeeringuasjades, mis näitab vabasektori võimekuse vaikset tõusu.

Tartu linnas eksperimenteeriti esmakordselt Eestis mujal maailmas populaarsust kogunud kaasava eelarve meetodiga, kui linlastele anti võimalus otsustada 1% investeeringuraha kasutamise üle. Tehtust oli kõigil osalejatel küll eelkõige õppida järgmisteks kordadeks, sest summa oli väike ja hääletanud elanike hulk madal, ent küllap innustab iga uus kaasamisviis kodanikke rohkem osalema ja kaasa mõtlema.[21]

Olulisemad avalikud arutelud

Uue hingamise ühiskondlikule debatile andis hea mainega suhtekorraldaja Kristi Liiva, kelle eestvedamisel korraldati augustikuus Paides mitmest riigist laenatud formaadiga arvamusfestival. Tegu polnudki niivõrd konkreetse aruteluga mingil teemal kui laiemahaardelise katsega edendada kultuurset arvamusvahetust, tuues kokku nii erakonnad, vabaühendused, ettevõtted, õpetlased, loovisikud kui ka tavakodanikud.[22] Paljudele ehk arusaamatu formaat – mis on ikkagi selle jahumise tulemus? – sai selgeks paarile tuhandele kohaletulnule, kes mõistsid kuulates ja rääkides, et arutelu ise saabki olla eesmärk ja selle kultuurne ehk teisi osalisi austav pidamine ei ole üldse lihtne.

Trendid aruande perioodil

2013. aastal vaibus vahepeal kasvanud suuremate meeleavalduste laine, avalikke üritusi peeti terves Eestis endiselt ja pidevalt, ent märkimisväärseid demonstratsioone ei esinenud. Mõne meelest toimus lausa pingete kanaliseerimine, aktivistide tasalülitamine või „tõelise kodanikualgatuse“ summutamine,[23] ent hoiakud seniste suuremate demonstrantide endi seas läksid samuti lahku, kui otsustada tuli küsimus, kas protestida edasi või kolida rahulikumalt tuppa asju arutama.[24]

Kohalike valimiste eel tavapärane uute valimisliitude moodustamine tekitas hulga arutelusid, kas mõnest sünnib ka uus partei üldvalimisteks 2015. aastal. 1. aprillist 2014 jõustuvad erakonnaseaduse[25] muudatused langetavad nõutava liikmete arvu tuhandelt viiesajale, mis tõenäoliselt uusi parteisid toob, ent 2013. aasta jooksul sellest veel selgeid märke polnud.

 


[1] Kask, Oliver jt. PS § 47, 48. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2012.

[2] Jakobson, Mari-Liis. 2013. Mari-Liis Jakobson: Arvestatava sihikindluse aasta. ERR

[3] Jakobson, Mari-Liis. 2013. Mari-Liis Jakobson: Rahvakogu riskianalüüs. ERR.

[4] Maruste, Rait. 2013. Rait Maruste: Maine rüüste. Delfi.

[5] Luts, Priit. 2013. Maruste: mõistlikud ettepanekud rahvakogust võtame arutlusele. ERR.

[6] Kangro, Karin. 2013. Maruste: parlament ei saa olla Rahvakogu täitevorgan. Postimees.

[7] Kübar, Urmo. 2013. Urmo Kübar: rääkiv või röökiv rahvas. Delfi.

[8] RT I, 22.03.2011, 4.

[9] EMSL peaministrile: otsustage ometi midagi tulumaksusoodustusega ära. Kiri. 16.09.2013

[10] BNS. 2013. MTA: MTÜd hiilivad tööjõumaksudest kõrvale. Postimees.

[11] Martinson, Jaan. 2013. Maksuamet vs Aivar Pilv: kas stipendium on töötasu või varjatud palgamaksmine? Postimees.

[12] Seaduseelnõu keelab valitsuse ja Riigikogu survestamise. Eesti Ametiühingute Keskliit. 13.12.2013.

[13] RKTKo 3-2-1-159-13.

[14] TlnRKo 2-12-9463/37.

[15] Randlaid, Sven. 2013. Juristid: Reformierakonna elektroonilises hääletuses on küsitavusi. ERR.

[16] TlnRKm 2-13-34952.

[17] RT I, 18.12.2012, 16.

[18] TrtRKm 2-13-24298/10.

[19] Äriregistri ning mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri statistika.

[20] Europeans‘ engagement in participatory democracy. Flash Eurobarometer 373. TNS Political & Social 2013.

[21] Roon, Maarja. 2013. Tartu esimese kaasava eelarve nõrkusteks olid hääletussüsteem ja teavitus. ERR.

[22] Liiva, Kristi. 2013. Kristi Liiva: Arvamusfestival Paides paneb mõtestatud sõnad rokkima. EPL

[23] Hõbemägi, Priit. 2013. Priit Hõbemägi: Vandenõu Jääkeldris? Eesti Ekspress.

[24] Villmann, Anna-Liisa. 2013. Intervjuu korraldajatega: kuhu kadus kodanikuliikumine „Aitab valelikust poliitikast“? Delfi.

[25] RT I, 05.02.2014, 5.

Poliitiline ja institutsionaalne areng

Sõnavabadus on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) artiklis 10 ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) paragrahvides 44-46. Sõnavabadus on oluline nii iseseisvalt kui teiste vabaduste teostamise ja demokraatia toimimise eeldusena ning sisaldab vabadust väljendada mõtteid ja levitada informatsiooni – kirjalikult, suuliselt, piltide kujul või muul viisil – ning õigust teavet saada. Sõnavabaduse alla kuuluvad meediat puudutavad seadused, ligipääs teabele, ja andmekaitse. Sõnavabadust saab teatud olukordades ja teatud tingimustel piirata teiste õiguste (näiteks privaatsuse) kaitseks, julgeolekukaalutlustel või muudel põhjustel, nagu näiteks ringhäälingu litsentseerimisel.

Sõnavabaduse olukord Eestis on üldiselt hea ja oli seda ka 2013. aastal. Samas oli möödunud aasta tähtis Eesti meediale mitme meediamaastikul toimunud olulise sündmuse tõttu. Septembri algul müüs Norra meediakontsern Schibsted ära ettevõte Eesti Meedia, millele muuhulgas kuulub ajaleht Postimees. Ostjaks olid Eesti investorid. See tähendab, et olulised meediaväljaanded on üle pika aja jälle sisemaises omanduses. Schibsted on aastast 1998 olnud Eesti meediamaastikul oluline tegija, Eesti Meedia kaudu kuulusid neile ka mitmed kohalikud lehed, raadiojaamad ja telekanal Kanal 2. Teine palju meediakajastust saanud sündmus oli kultuuriajalehe Sirbi toimetuse väljavahetamine. Selle ümber puhkenud debatt, kus kultuuriminister Rein Langile heideti ette liigset sekkumist sõltumatu ajalehe siseasjadesse ning valetamist avalikkusele, viis novembris ministri tagasiastumiseni. Uueks kultuuriministriks sai Urve Tiidus (kellel, nagu ka endisel kultuuriministril, on ajakirjanduslik taust).

Oluline sündmus, mida kajastati palju ka väljaspool Eestit oli see, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) võttis vastu otsuse kaasuses Delfi vs. Eesti Vabariik.[1] Tegemist on ülemaailmselt ühe esimese olulise kohtuasjaga interneti sisu, täpsemalt interneti kommentaaride kohta. Kuna Delfi muutis oma internetikommentaaride süsteemi juba 2007. aastal, millal kaasus Eesti kohtutes oli, siis EIK otsuse praktilist mõju otseselt näha ei ole, aga sellegipoolest on otsus väga oluline üldises internetivabaduse debatis.  Sellest kaasusest allpool pikemalt.

Seadusandlik areng

Meediateenuste seaduses (vastu võetud 2010. aastal) tehti 2013. aastal muudatusi järelevalve korra suhtes. Nimelt on Tehnilise Järelevalve Amet suures osas üle võtnud endised Kultuuriministeeriumi ülesanded. Muudatused jõustuvad 2014. aastal. Uus kord on kooskõlas Euroopas kehtivate normide ja eri meediaküsimustega tegelevate organisatsioonide soovitustega. Eesti on siiani olnud ainuke Euroopa Liidu liikmesriik, kus ei ole olnud eraldiseisvat meedia regulaatorasutust. Seaduseelnõu seletuskirjas (6. detsembril 2012) võib lugeda: „[s]eaduse muutmise peaeesmärgiks on luua õiguslik regulatsioon ja halduslik korraldus, mis oleks vastavuses Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu põhimõtetega meediateenuste valdkonnas ja aitaks tagada regulaatorasutuse sõltumatuse ning arvestaks Eesti meediateenuste turu viimaste aastate arengutega.“[2] Muudatused on positiivsed, kuna viivad olukorra Eestis paremini kooskõlla Euroopas kehtivate normidega. Seaduse muudatuste praktilist mõju on vara hinnata.

Meediateenuste seadusele on lisatud ka selgitusi selle kohta, mis ulatuses see kehtib elektroonilise side ettevõttetele, ning teisi väikseid muudatusi, näiteks tegevuslubade suhtes. Üldiselt on tegemist seaduse kooskõlastamisega uute tehnoloogiate ning sellest tulenevalt uute Euroopas kehtivate tõlgendustega.

Karistusseadustikku lisati 2013. aastal paragrahvid lapspornole juurdepääsu taotlemise ja selle jälgimise kohta (§ 1751) ning muudeti sätteid selle valmistamise ja võimaldamise kohta (§ 178). Muudatuste eesmärk on raskendada lapsporno kasutamist. Sätted on osa laiemast seadusemuudatusest, mille eesmärgiks on lapsi kaitsta, sisaldades näiteks ka muudatusi alaealistelt seksi ostmise keelu suhtes. Muudatused jõustusid 23. detsembril 2013. aastal.  Vaenu õhutamise vastaste paragrahvide muudatusi (eesmärgiga viia regulatsiooni paremini kooskõlla Euroopa Liidu Nõukogu rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemise raamotsusega), mida viimased paar aastat on arutatud ka Justiitsministeeriumi poolt korraldatud ümarlaudadel, ei võetud 2013. aastal vastu.

Kohtupraktika

Kõige olulisem meediat puudutav kohtuotsus 2013. aastal ei tulnud mitte Eesti kohtutest, vaid Euroopa Inimõiguste Kohtust. 2013. aasta oktoobris võttis EIK vastu otsuse Delfi kaasuses – otsus, mida suure huviga oodati mitte ainult Eestis, vaid terves Euroopas ja isegi mujal maailmas. Kaasus pakub nii suurt huvi, kuna interneti kohta on kohtuotsuseid vähe ja oodatakse, et eri juriidilised instantsid saaksid võimaluse analüüsida interneti õiguslikke aspekte. Nende abil saab paremini määrata, kuidas küberkeskkonnas seadusi rakendada. See on ülemaailmselt oluline küsimus, kuna internet kasvas nii kiiresti, et selle kohta on vähe seadusandlust ja vastutuse küsimusi lahendatakse pigem pragmaatiliselt siis, kui need üles kerkivad. See ei ole aga õiguskindluse poolest kõige parem – eriti arvestades interneti aina suuremat olulisust ühiskonnale kui tervikule.

Delfi kaasuses on tegemist vastutusega interneti kommentaaride eest. Lühidalt oli kohtuasja aluseks Delfi uudiste portaalis ilmunud artikli juurde anonüümselt püstitatud kommentaarid, mis väidetavalt laimasid eraisikut, kes kaevas Delfi kohtusse. Oluline on, et artikkel ise ei olnud laimava iseloomuga – seda kaebaja ka ei väitnud – ning et kommentaarid ei olnud Delfi poolt tellitud ega heaks kiidetud. Samas oli Delfi võimaldanud neid oma veebilehel postitada, ja kuigi oli olemas süsteem kommentaaride kontrolliks ja vajaduse korral mahavõtmiseks, leidis Eesti kõrgeim kohtuinstants 2008. aastal siiski (mille otsust Delfi Euroopa kohtusse edasi kaevas), et see süsteem oli liiga aeglane ja et laimavad kommentaarid olid piisavalt kaua olnud kättesaadavad, et Delfi peaks nende eest vastutama. Delfile määrati trahviks 320 eurole vastav summa. Madal trahv näitas, et tegemist ei olnud eelkõige karistamisega, vaid pigem tähelepanu juhtimisega olukorrale, et kui võimaldatakse internetti sisu postitamist, peab olemas olema tõhusam süsteem selle sisu seadustele vastavuse kontrollimiseks.

EIK kiitis heaks trahvi madala määra, kuna ka nende arvates oli oluline peamiselt juhtida tähelepanu kontrollsüsteemi toimimisele. Delfi on peale juhtumit oma praktikat muutnud, kuid kuna leidis, et Eesti kohtu otsus piiras nende sõnavabadust, kaevati otsus EIK-sse kui väidetav EIÕK artikli 10 rikkumine. Mitmed sõnavabaduse organisatsioonid toetasid Delfit ja olid kohtuotsuse suhtes väga kriitilised, leides, et otsus paneb internetilehekülje toimetajale liiga suure vastutuse sisu eest, kui peaks sellist lehekülge nägema hoopis kui vahendajat, kellel kooskõlas EL-i e-kaubanduse direktiiviga[3] on piiratud vastutus. Mõned organisatsioonid on rääkinud kavatsusest kaevata EIK otsus edasi EIK täiskogule. Samas ei ole aga EL-i direktiivis kasutatavate põhimõtete tähendus selge, kuna kohtuotsuseid on vähe ja piirid eri internetis tegutsevate organite rollide vahel ei ole selged. EIK otsust võib seega näha eelkõige kui katset rakendada küberruumis samu reegleid, kui neid, mis kehtivad muus meedias.

Riigikohus ei ole sõnavabaduse teemal 2013. aastal ühtegi põhiseaduse järelevalve asja otsustanud. Riigikohtu halduskolleegiumi otsus  3-3-1-58-13, 8. novembril 2013. aastal on kaudselt sõnavabaduse, täpsemalt meediavabadusega, seotud. Tegemist on meediafirma Starman AS-i kassatsioonikaebusega Tehnilise Järelevalve Ameti peale seoses elektroonilise side seadusest tulenevate nõuete täitmisega üldkasutatavat teenust osutavate isikute järelevalve suhtes, muuhulgas seoses mõiste „üldkasutatavad teenused“ tõlgendamisega. Üksikasjad ei ole käesolevas kontekstis olulised, aga kohus juhib oma otsuses tähelepanu Euroopa Kohtu ning teiste Euroopa Liidu liikmesriikide praktika kasutamise tähtsusele, et selgitada välja Euroopa õigusest tulenevate mõistete korrektne tõlgendamine.

Statistika ja uuringud

Lisaks seadustele ja kohtusüsteemile on Eestis eneseregulatsioonil põhinev süsteem. Kaebusi saab esitada Avaliku Sõna Nõukogule või Pressinõukogule. Trükimeediale lisaks on selle liikmed ka teatud ringhäälingukanalid ning internetimeedia (Delfi). 2011. aastal oli Pressinõukogus menetletud kaebuste arv viimase kümne aasta kõrgeim (67 kaebust ja 61 otsust), aastal 2012 olid näitajad vastavalt 49 ja38, 2013. aastal esitati 56 kaebust ja tehti 52 otsust. Õigeksmõistvate ja taunivate ostuste arv oli peaaegu võrdne: 25 ja 27.[4] Avaliku Sõna Nõukogu tegeleb meediaeetiliste küsimustega ja menetleb kaebusi. Aastal 2012 oli Avaliku Sõna Nõukogus oluliselt vähem kaebusi kui 2011. aastal (vastavalt 23 ja 40). Ka kaks eelnevat aastat oli kaebuste arv kõrgem. 2013. aastal oli kaebusi 30 – vabastavaid otsuseid 10 ja taunivaid 8.[5] Kaebuste arvu või sisu alusel ei ole näha olulisi muudatusi süsteemide toimimise või inimeste teadlikkuse suhtes, vaid üldiselt on inimesed teadlikud eneseregulatsiooni olemasolust ja organid tegelevad nendele esitatud juhtumitega ettenähtud viisil.

Avalik arutelu ja trendid

Sõnavabaduse olukord on Eestis üldiselt juba pikemat aega positiivne ning piisavalt stabiilne olnud, et muudatused meediamaastikul ei too endaga kaasa erilist ohtu sõnavabadusele. Eesti meediamaastik on väikese riigi kohta mitmekesine ja poliitilist survet meediale on üldiselt vähe. Samas võib siiski ka vähem positiivseid fakte mainida, näiteks on netikommentaaride toon ja sisu endiselt tihti väga toores ja solvav, mis tähendab, et inimesed võivad hoiduda avalikus arutelus osalemast. Kuigi Delfi kaasusel võib pikemas perspektiivis olla teatud mõju, ei ole tõenäoline, et see midagi muudab, kuna juba mõned aastad tagasi, kui asja Eestis menetleti, tehti teatud muudatusi. Meediaväljaanded on juba teinud mida saab – ülejäänud probleemid tulenevad pigem puuduvast suhtluskultuurist.

Venekeelne elanikkond tarbib jätkuvalt suurelt osalt Venemaa meediat, mis tähendab, et nad elavad teises meediaruumis, kui enamik Eesti Vabariigi elanikkonnast. Ka Eestis väljaantava vene- ja eestikeelse meedia sisus on suuri erinevusi.

Eriti peale Delfi kaasuse otsust arutati meedias palju interneti kommentaaride üle, kuid ka üldiselt on 2013. aasta jooksul olnud üleval teema interneti vabadusest ja läbipaistvusest (sellest, mis toimub näiteks seoses interneti sisu kõrvaldamisega). Rahvusvahelised paljastamisjuhtumid, eriti Ameerika Ühendriikide luureteenistuse laiaulatusliku tegevuse kohta, on toonud kaasa arutelu privaatsuse kohta ka Eestis. Kuigi siin on olnud arutelu vähem, kui mõnes muus riigis – ehk sellepärast, et Eesti, väikese riigina, ei ole olnud luuramisel suureks huvialuseks, aga ehk ka sellepärast, et Eestis ollakse paljudest teistest riikidest rohkem harjutud moodsa infotehnoloogia kasutamisega ja ollakse juba varem rohkem teadlikud ohtudest näiteks privaatsusele (kuna osalt see, mida arutatakse, ei ole sisuliselt uus, vaid on debatis rohkem esile kerkinud ).

Soovitused

  • Sõnavabaduse olukord Eestis on hea ja ei ole soovitusi muudatusteks seadusandluses või selle rakendamises. Samas peab töö meediaeetika suhtes jätkuma, kuna pidevalt tekib uusi väljakutseid – näiteks kuidas tagada ka internetis eetilise meedia põhimõtted. Kuna interneti sisu saab luua ja levitada igaüks, mitte ainult ajakirjanikud ja meediaprofessionaalid, tuleb teavitustööd teha ka avaliku arutelu ja noorte ja laste koolitamise kaudu.

 


[1] Delfi AS vs. Eesti. Kaebus 64569/09. 10.10.2013. Arvutivõrgus kättesaadav: http://hudoc.echr.coe.int/sites/eng/pages/search.aspx?i=001-126635

[2] Seletuskiri. 6.12.2012. Lk. 1. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/eelnoud/menetluskaik/KUM/12-0908  

[3] Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta). 8. juuni 2000.

[4] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.eall.ee/pressinoukogu/statistika.html

[5] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.asn.org.ee/statistika.html

Aasta 2013 oli infoühiskonna jaoks pöördeline, mistõttu keskendubki käesolev peatükk pigem õigusele eraelu kaitsele. Perekonnaelu valdkonnas sedavõrd suuri pöördeid ei toimunud ja mõned muutused leiavad kajastamist teistes peatükkides (vt nt LGBTI inimeste õigused, lapse õigused). Orwellilikud aimdused ja kahtlused asendusid kindla teadmisega, et me oleme andmeteks taandatud, mõõdetud, loetud ja salvestatud. Jäi vaid välja mõelda, kuidas sellele väheüllatavale šokile reageerida – nii globaalsel kui ka riiklikul tasandil. Seni peaasjalikult erialajuristide, -aktivistide ja vandenõuteoreetikute meelisteemaks peetud andmekaitsest sai esmase tähtsusega küsimus iga õigusteadliku ja ühiskondlikult mõtleva inimese jaoks. Edward Snowdeni paljastustele järgnes ka Eestis enneolematult elav arutelu isikuandmete turvalisuse, krüptograafia,  internetivabaduse ja küberspionaaži teemadel. Debatt ulatus (ja ulatub) kaugemale riikliku julgeoleku küsimustest ning puudutas ka esmapilgul süütumat isikuandmete kogumist ja töötlemist erasektori poolt. Praegust ajastut on nimetatud ka digitaalseks ärkamisajaks ja seda igati põhjendatult – kübersfääri ei nähta enam kui midagi külma, kauget ja anonüümset, vaid järjest enam adutakse oma enese kontrolli ja vastutust oma digitaalse identiteedi eest. Privaatsuse põhiõigus ei piirdu ainult internetiavarustega ja on möödunud aastal ka teistes kontekstides sagedaseks kõneaineks olnud. Valju poleemikat on tekitanud planeeritud kriminaalmenetluse seadustiku muudatused jälitustoimingute osas.

Poliitiline areng

EIÕK artikkel 8 võimaldab perekonna- ja eraelu puutumatuse riivamist mitmel põhjusel (See on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.). Sisuliselt võib perekonna- ja eraelu sfääri tungida pea igal ettekäändel ning reservatsiooni sisustamine ning riive proportsionaalsuse hindamine on jäetud esmajoones kohtute ülesandeks. See aga viib olukorrani, kus tehnoloogia edestab kohtupraktikat aastate või aastakümnete võrra ning tänased kriitilised küsimused leiavad vastuse alles siis, kui need on tegelikkuses juba lootusetult aegunud.  2013. aasta septembris pöördus grupp nime alla Privacy not PRISM koondunud kodanikuaktiviste Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja palus sellelt hinnangut Suurbritannia valitsusside peakorteri poolt TEMPORA programmi raames läbi viidud jälitustegevuse suhtes. Küsimuse kiireloomulisuse tõttu teatas inimõiguste kohus 14. jaanuaril 2014, et arutab antud kaasust eelisjärjekorras.[1]

Eestis ei ole seoses PRISM-i paljastustega algatatud ühtegi kohtuasja ega ka eeluurimist ning riigivõimude valdavaks avalikuks seisukohaks on, et Eesti kodanike andmeid pole massijälitusprogrammide raames kogutud. Riigikogu jälitusasutuste järelvalve erikomisjoni sõnul illegaalset jälitustegevust tuvastatud pole.[2] Ometi on sellised avaldused saanud äärmiselt skeptilise vastuvõtu osaliseks.[3] Seda juba seetõttu, et paljude EL-i riikide kodanike andmed on jõudnud NSA-ni ilma, et nende riikide valitsused sellest teadlikud oleksid. Seega, kindlate andmete puudumine ei tähenda veel probleemi puudumist.

Eesti poliitikutest on digitaalõiguste ja innovatsiooni eestkõnelejaks saanud president Toomas Hendrik Ilves. 2013. aasta privaatsuse põhiõiguse kaitsele ja tulevikule pühendatud Andmekaitse Inspektsiooni aastakonverentsil tõdes ta, et valitsuse lausjälgmisprogrammid kuuluvad pigem fantastika kui reaalsete probleemide valdkonda.[4] Pärast NSA paljastusi on tema valdavaks seisukohaks jäänud, et inimõiguslased ja teised kriitikud on lekkinud infole oma tehnoloogiavõhiklikkuse tõttu reageerinud pisut liiga tuliselt ning esmaseks mureks peaks jälitustegevuse asemel siiski olema andmekaitse.[5] President on selles valdkonnas kogunud arvamusliidrina kuulsust ka rahvusvahelisel areenil: novembrikuus asus ta juhtima Interneti Nimede ja Numbrite Määramise Organisatsiooni (ICANN-i)[6] poolt kokku kutsutud ekspertide komisjoni, mille eesmärgiks on töötada välja strateegia, mis võimaldaks küberrumil säilida vaba riikideülese keskkonnana, ohverdamata samas turvalisust.[7] Detsembris andis mainekas USA demokraatia edendamise eest seisev organisatsioon National Democratic Institute (NDI) aga Ilvesele auhinna e-riigi ja digitaalse kodanikuühiskonna arendamise eest.

Teise olulise tegijana on esile tõusnud Inimõiguste Instituudist välja kasvanud Digitaalõiguste Instituut, mis avaldas 2013. aasta septembris Euroopa Nõukogu konverentsil „Läbipaistvus internetivabaduse kaitsel: jagatud kohustus“ raporti internetist sisu eemaldamise praktikate kohta Eestis. Raportist järeldub, et see, kes, millal ja millistel alustel internetis puhastustöid läbi saab viia, ei ole Eestis piisavalt läbipaistev, mistõttu on keeruline ka kontrollida selle seaduslikkust. Raportiga saab tutvuda aadressil 451.ee. 451 on Digitaalõiguste Instituudi initsiatiiv, mille eesmärgiks on luua efektiivne ja kasutajasõbralik internetirakendus, mis võimaldaks andmesubjektil endal nõuda internetist teda puudutavate materjalide eemaldamist eeldusel, et need on sinna üles laetud ilma subjekti nõusoleku või muu õigusliku aluseta.

Kohtupraktika

Euroopa Inimõiguste Kohus ei teinud Eesti suhtes seonduvalt Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 8 2013. aastal ühtegi otsust. Riigikohtus tehtud lahenditest väärivad äramärkimist kaks:

  • 3-1-1-56-13, kus Riigikohus sätestas, et isikuandmete kaitse seaduse §-s 26 sisalduv kohustus hoida tööülesannete täitmisel teatavaks saanud isikuandmeid saladuses, käib mitte ainult delikaatsete, vaid kõigi isikuandmete kohta (p. 14.1).[8]
  • 3-2-1-80-13, kus Riigikohus veelkord kinnitas, et tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see kahjustab isiku mainet, ei ole iseenesest isikuõigusi rikkuv ega seega õigusvastane (p. 36.).[9] Samuti, et võlaandmete avalikustamisel, sooviga saada võlgnikult kätte tasumata võlg (surveabinõuna), võib avaldada võlgniku kohta ka kohaseid väärtushinnanguid, eeldusel, et võlgnik on tegelikult võlausaldajale võlgu ja võlgnikule on vähemalt üldjuhul enne võla tasumise kohustust meelde tuletatud, avaldamisel on järgitud sündsuse piire ega ole vastuollu mindud heade kommetega (p. 37). Kohtuasja arutamisel jõudis Riigikohus järeldusele, et seadus lubab võlausaldajal põhimõtteliselt avalikustada kolmandale isikule andmeid oma võlgnike kohta ja kolmandad isikud võivad andmed omakorda ka internetis avaldada tingimusel, et on järgitud isikuandmete kaitse seaduse sätteid ega ole avaldatud ebakohaseid väärtushinnanguid (p.38.).

Riigikohtu hinnangul olid alama astme kohtud siiski jätnud hindamata mitmed olulised menetlus käigus esitatud asjaolud. Näiteks kaebuse esitaja isikuõiguste rikkumise enda internetis võlgnikuna kujutamises kui sellises. Seetõttu saatis Riigikohus kaasuse uueks läbivaatuseks samale ringkonnakohtule. Seega on lähitulevikus oodata kohtu hinnangut „häbipostile“ internetis.

Võlgnike „häbiposti“ asetamine arvatakse Eestis olevat universaalne vahend sundimaks võlgnikke oma rahalisi kohustusi täitma ja võlgnike nimekirja sattumine sõltub ainult (väidetava) võla olemasolust. Seejuures ei küsita, kas võla tekkimine on tingitud objektiivsetest või subjektiivsetest asjaoludest.  Teisalt ei mõelda häbistamise juures ka sellele, et ka pärast võla tasumist on internetist kättesadav teave, mis räägib võlgnikuks olemisest ilma ühegi viiteta sellele, et võlg on tasutud. Samas on kontroll erinevate võlgike nimekirjade üle puudulik ja sõltub ainult võlgnikust endast. Ilmekas näide sellest on Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja kodulehel peetav elatise võlgnike nimekiri, millel olevate andmete vastavust tegelikule olukorrale peale sisestamist enam ei kontrollita. Selline tegevusetus on ilmselges vastuolus isikuandmete kaitse seaduse §-i 6 p-ga 5, mille kohaselt peab isikuandmete töötleja jälgima, et isikuandmed on ajakohased ja täielikud.

Seadusandlik areng

Nagu suurte muutustega aga sageli on, annavad need ka seekord tunda esmalt poliitilisel ja kodanikuühiskonna tasandil, õigus reageerib aeglasemalt. Euroopa õigustandril tegeletakse endiselt andmekaitse reformiga, mille rakendumine on nüüd lükatud 2015. aastasse.[10] Kohalikul maastikul on kirgikütvaks teemaks kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 295 SE, mis oponentide sõnul, piirates radikaalselt võimalusi jälitustegevuseks, austab privaatsust ja isikuvabadust ehk isegi liiga palju, seades niiviisi ohtu ühiskondliku turvalisuse.[11] Pooldajad aga väidavad, et ainult nii suudame sammu pidada euroopaliku õigusemõistmise standarditega.

Eelnõu piirab oluliselt süüdistuse võimalusi jälitustegevuseks, nähes ette, et jälitustegevus on õigustatud üksnes kohtu loal ja esimese astme kuritegude puhul ning teavet, mis on kogutud isiku põhiõigusi ebaproportsionaalselt riivates, või kohaldades jälitustegevust olukorras, kus oleks piisanud pehmematest meetmetest, ei saa kasutada kriminaalmenetluses tõendina. Et anda legitiimseid tõendeid, peab jälitustegevus olema isikule mõistlikult ettenähtav ning luba selleks ei tohi olla antud tuginedes tegelikust raskemale kriminaalmenetluse esemele või ebatõestele asjaoludele. Samuti välistab eelnõu tõenditena sellise jälitustegevuse tulemused, mis on läbi viidud materiaalselt või formaalselt vigase taotluse või loa alusel. Progressiivse uuendusena sätestab eelnõu, et advokaadi ja kliendi vaheline suhtlus on absoluutselt konfidentsiaalne ega tohi seetõttu olla jälitustegevuse objektiks ning teavet, mis on saadud selle jälgimise ja talletamise teel, kriminaalmenetluses kasutada ei saa. 2014. aasta veebruariks oli eelnõu 295 SE läbinud Riigikogus esimese lugemise. [12]

Õiguskantsler esitas jaanuarikuus Riigikohtule taotluse tunnistada kehtetuks kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise paragrahv, mille järgi ei pea enne 2013. aastat lõppenud loa alusel algatatud jälitustoimingutest teavitamise edasilükkamise õiguspärasust kohtulikult kontrollima. Õiguskantseri sõnul võimaldas see säte viia jälitustegevust läbi sisuliselt ilma kohtuliku kontrollita ja teavituskohustuseta. Riigikohus ei rahuldanud taotlust, kuna õiguskantsler ei olnud eelnevalt taotlenud Riigikogult mainitud sätte põhiseadusega kooskõlla viimist.[13] Septembris esitas õiguskantsler Riigikogule vastava ettepaneku, mis ei leidnud heakskiitu, misjärel pöördus õiguskantsler samasisulise taotlusega[14] taas Riigikohtu poole.

Andmekaitse Inspektsiooni tegevus

Lisaks seadustele, määrustele, EL-i õigusele ja rahvusvahelistele lepingutele, reguleerib andmekaitse valdkonda ka Andmekaitse Inspektsioon, mis avaldab regulaarselt nn soft law alla kuuluvaid juhiseid. Andmekaitse Inspektsioon on Eesti Vabariigi riiklik järelevalve asutus isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsiooni (Euroopa Nõukogu konventsioon 108) ja andmete liikumist üle piiri käsitleva lisaprotokolli artikli 1 ja EL-i direktiivi 95/46/EÜ artikli 18 tähenduses.

2013. aastal avaldas Andmekaitse Inspektsioon mittesiduvad juhised järgmistel eraelu kaitset puudutavatel teemadel:[15]

  • Kaamerate kasutamise juhend, kus selgitatakse pildi salvestamisega seonduvaid õigusi ja kohustusi erinevates situatsioonides sh enda tarbeks, tööalaseks kasutamiseks ja ka valve eesmärkidel.[16]
  • Täiendati 2010. aastal avaldatud maksehäirete avaldamise juhist, kus selgitatakse maksehäirete avaldamisega seotud õigusi ja kohustusi, ja mis on oluliseks abimaterjaliks Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-80-13 punkti 38 juures.[17] Tähelepanuväärne on, et Andmekaitse Inspektsioon ei piirdunud ainult isikuandmete kaitse seaduse sätete selgitamisega, vaid juhtis tähelepanu tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätetele, mida tuleb maksehäire avaldamisel arvestada. Selliste laiapõhjaliste selgituste andmist tuleb igati tervitada.
  • Töötajate arvutikasutuse privaatsuse juhend selgitab, kuidas tööandja peab tagama töötaja eraelu ja sellega seonduva kaitse seoses tööandja vahenditega teostatava elektroonilise  andmetöötlusega.[18] Arvestades seda, et kuna seoses infotehnoloogia vahendite kasutamisega ei ole era- ja tööelu piirid enam nii selgesti eristatavad kui varasemalt, siis annab juhend selgust tööandaja ja töötaja omavaheliste õiguste ja kohustuste rakendamisel. Ka siin ei ole Andmekaitse Inspektsioon piirdunud isikuandmete kaitse seadusega, vaid on andnud selgitusi ka töölepinguseaduse kontekstis.

Kokkuvõte

Eestis ei toimunud 2013. aastal murrangulisi arenguid perekonna- ja eraelu kaitses ei seadusandluses ega kohtupraktikas. Küll aga tõusis nende teemade üle tormina ühiskondlik debatt.  Jälitustegevus oli aasta üheks märksõnaks nii rahvusvahelisel kui ka kohalikul tasandil. Ilmselt leiavad 2013. aasta sündmused õigusliku väljundi lähiaastatel ning siis võib tõepoolest rääkida suurtest murrangutest.

Soovitused:

  • Võtta jälitustegevuse reguleerimisel senisest enam arvesse isikute õigust austusele perekonna- ja eraelu vastu.
  • Viia Riigikogu julgeolekuasutuste järelvalve erikomisjonis läbi uurimine selle üle, kas ja kuivõrd on Eesti julgeolekuteenistus olnud seotud USA lausjälgimisprogrammidega.
  • Andmekaitse Inspektsioon peaks kontrollima isikuandmete kaitse seaduse nõuete täitmist kohustusi mittetäitvate isikute andmete avalikustamisel
  • Seadusandlik ja täidesaatev võim peaks üle vaatama isikute andmete internetis avaldamise korra, arvestades interneti eripära võrreldes paberkandjal avaldamisega.

 


[1] Privacy not Prism kodulehekülg. Arvutivõrgus kättesaadav: www.privacynotprism.org.uk/

[2] Riigikogu jälitusasutuste järelvalve erikomisjoni esimees Peep Aru e-kiri. 10. veebruar 2014.

[3] Vt nt Eesti Interneti Kogukond. Pressiteade „Valitsus peab tagama eestlaste põhiseaduslikud õigused ka internetis”. Arvutivõrgus kättesaadav: http://kogukond.org/2013/06/valitsus-peab-tagama-eestlaste-pohiseaduslikud-oigused-ka-internetis/; Eesti Interneti Kogukond. Intervjuu jälitusasutuste järelvalve erikomisjoni endise esimehe Marek Strandbergiga. Arvutivõrgus kättesaadav: http://kogukond.org/2013/06/eksklusiivne-usutlus-kapo-komisjoni-endise-aseesimehega-komisjonil-puudub-ulevaade-luure-ja-vastuluure-tegevusest

[4] President Ilves: Euroopa andmekaitse astugu maailma digitaalse arenguga ühte sammu. Arvutivõrgus kättesaadav: www.president.ee/et/meediakajastus/pressiteated/8469-2013-01-09-10-02-34/index.html#sthash.JqHlCxf3.dpuf

[5] Postimees. „President Ilves nimetas NSA nuhkmise ümber puhkenud skandaali ülereageerimiseks“. 30. november 2013. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/2615598/ilves-nimetas-nsa-nuhkimise-umber-puhkenud-skandaali-ulereageerimiseks

[6] ICANN – Internet Corporation for Assigned Names and Numbers (Interneti Nimede ja Numbrite Määramise Organisatsioon) – eraõiguslik rahvusvahelist internetiprotokolli ja domeenindust haldav organisatsioon.

[7] Rohkem infot ekspertpaneeli kohta. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.icann.org/en/about/planning/strategic-engagement/cooperation-governance-mechanisms

[8] Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtuotsus asjas 3-1-1-56-13. 7. juuni 2013.

[9] Riigikohtu tsiviilkolleegium kohtuotsus asjas 3-2-1-80-13. 25. september 2013.

[10] European Council. Conclusions on meeting in Brussels on 25 and 26 October 2013. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/ec/139197.pdf

[11] Salu, Mikk. „Seadus, mida pätid ootavad“. Postimees. 27. märts 2013; Vaher, Ken-Marti. „Seadus, mille tegeliku eesmärgi kohta hämatakse“. Postimees. 24. aprill 2013; Maruste, Rait. „Seadus, mida euroopalik õigusemõistmine ootab“. Postimees. 1. aprill 2013; Glikman, Leon. „Põhiõiguste kaitseks“. Postimees. 12. aprill 2013.

[12] Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade&op=ems&enr=295SE&koosseis=12

[13] Õiguskantsleri kantselei. Pressiteade „Õiguskantsler pöördus jälitustoimingutest teavitamise korra põhiseadusvastasuse küsimuses Riigikohtusse“. 13. september 2013.

[14] Õiguskantsleri taotlus nr 12/2013 kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 251põhiseaduspärasuse kohta. 13. september 2013.

[15] Andmekaitse Inspektsiooni koduleht. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.aki.ee/et/juhised

[16] Andmekaitse Inspektsioon. Kaamerate kasutamise juhend. Arvutivõrgus kättesaadav: www.aki.ee/et/juhised

[17] Andmekaitse Inspektsioon. Maksehäirete avaldamine. Arvutivõrgus kättesaadav: www.aki.ee/et/juhised

[18] Andmekaitse Inspektsioon. Töötajate arvutikasutuse privaatsus. Arvutivõrgus kättesaadav: www.aki.ee/et/juhised

Juurdepääs õigusemõistmisele hõlmab endas võimalust nii kohtu- kui kohtuväliste menetluste kaudu oma õigusi kaitsta ja vaidlusi lahendada.

Poliitiline ja institutsionaalne areng

Poliitilise arengu osas on tähelepanu jätkuvalt kohtumenetluse pikkuse lühendamisel ja kvaliteedi suurendamisel.

2013. aastal lõppes Märt Raski üheksaaastane ametiaeg Riigikohtu esimehena. Uueks Riigikohtu esimeheks nimetas Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul Priit Pikamäe, kes on esimene sellele ametikohale asunud kohtunik, kes on varem töötanud kohtunikuna kõigis kolmes kohtuastmes.[1] Uus Riigikohtu esimees kardinaalseid muutusi kohtusüsteemis vajalikuks ei pea.[2]

Kohtuväliste sõltumatute institutsioonide osas ei toimunud olulisi muudatusi. Nende riigieelarveline rahastamine 2013. aastal jäi suurtes piirides eelneva aastaga samale tasemele: õiguskantsleri eelarve suurenes 2012. aastaga võrreldes 3,4% 2,069 miljoni euroni; soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku eelarve suurenes 4,3% 62 351 euroni ja andmekaitse inspektsiooni eelarve enim, ca 6% 631 329 euroni.[3] Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik sai ka täiendavat riigieelarvevälist rahastust Norra toetustest eeldefineeritud projekti „Soolõime ja õiguskaitsega sugude võrdsuseni“ elluviimiseks perioodil 25. märts 2013 — 31. detsember 2015 kogusummas 700 000 eurot.[4] Samas tuleb märkida, et mainitud summa on sihtotstarbeline ning suunatud vaid soolise võrdõiguslikkuse teemale, mistõttu ei saa pidada voliniku rahastust piisavaks seadusega talle pandud ülesannete täitmiseks.

Muudatusi ei toiminud ka sõltumatute institutsioonide mandaadi ega sõltumatuse osas. Jätkuvalt on õhus küsimus Andmekaitse Inspektsiooni sõltumatusest (sest asutus asub Justiitsministeeriumi haldusalas). Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik on eelarve taotlemise protsessist, kontori füüsilisest asukohast ja ametisse nimetamise protsessist tulenevalt tugevalt seotud Sotsiaalministeeriumiga. Ainus riigivõimust täielikult sõltumatu institutsioon on õiguskantsler, mille sõltumatuse tagab põhiseadus.

Seadusandlik areng

Justiitsministeerium tuli 2013. aastal välja eelnõuga, mille eesmärk on kohtumenetluskulude määramist kiirendada.[5] Senise praktika kohaselt arvutatakse ja otsustatakse kohtumenetlusega seotud kulud alles pärast kohtuotsuse jõustumist ning kulude jagamisega seotud vaidlused võivad venida aastate pikkuseks. Justiitsministeeriumi ettepaneku kohaselt määratakse menetluskulud reeglina sama menetluse raames sama kohtuniku poolt. Muudatusi on toetanud ka kohtute haldamise nõukoda.[6] Eelnõu menetlemine jätkub 2014. aastal.

Statistika ja uuringud

2013. aasta kohtustatistika kohaselt oli esimeses astmes tsiviilasjade arvestuslik keskmine menetlusaeg 2013. aasta 31. detsembri seisuga 168 päeva (2012. aasta samal ajal 197 päeva, 2011. aastal 206 päeva), väärteomenetluste puhul 62 päeva (2012. aastal 58 ja 2011. aastal 88 päeva). Ringkonnakohtutes oli keskmine menetlusaeg 2013. aasta lõpus tsiviilasjade puhul 166 päeva, kriminaalasjades 42 päeva ja haldusasjades 335 päeva. Kui võrrelda kohtumenetluse ajalist kestust teiste EL-i riikidega,[7] on Eesti pigem keskmiste või keskmisest paremate näitajatega riik, kõige kauem võtab aega maksejõuetuse lahendamine.

Riigikohus vaatas 2013. aastal läbi 66 põhiseaduslikkuse järelevalvega seotud asja, mille olid algatanud peamiselt kohtud (33) või muud isikud (23).[8] 32 asja puhul ehk peaaegu pooltel juhtudel tunnistati õigustloov akt põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks (7-l juhul) või vaid põhiseadusega vastuolus olevaks (25-l juhul). Üks rahuldatud kaebus puudutas ka valimiskomisjoni tegevust. Rahuldamata jäeti, või põhiseadusega vastuolu ei leitud, 18-l korral ning läbi vaatamata lükati tagasi 14 taotlust, kaebust või protesti.

Riigikohtu menetlusse võeti 2013. aastal 21% haldusasjades tehtud avaldustest ja kaebustest, tsiviilasjade puhul oli näitaja 23% ja kuriteo- ja väärteoasjades 16%.[9]

2013. aastal esmakordselt avaldatud EL-i õiguskaitse tulemustabeli[10] kohaselt on Eestis veel arenguruumi ka kohtute tegevuse hindamisel: kuigi on olemas tulemused ja kvaliteedinäitajad ning korrapärane hindamissüsteem, ei ole Eesti kohtutes kvaliteedistandardeid ega kvaliteedipoliitikat ja -süsteeme jälgivaid ametnikke. Eesti on EL-is esirinnas elektroonilisel suhtlusel kohtu ja poolte vahel. Kohtute eelarve eurodes ühe elaniku kohta ning advokaatide arv on Eestis samas EL-i tagasihoidlikumaid. Kohtusüsteemi tajutakse üldiselt sõltumatuna (maailmas 21. kohal).

Kohtupraktika

Üheks olulisemaks kohtulahendiks 2013. aastal oli kahtlemata Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-4-1-20-13,[11] millega tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks riigilõivuseaduse sätted, mille kohaselt oli e-toimiku süsteemi kaudu hagi esitamise korral riigilõiv väiksem kui teistel viisidel. Riigikohtu hinnangul riivavad erineva suurusega riigilõivumäärad selles olukorras intensiivsemalt nende isikute kohtusse pöördumise ja edasikaebe põhiõigusi, kes esitavad avalduse kohtule muul viisil kui avaliku e-toimiku kaudu. Riigikohus võttis esmalt seisukoha, et „[s]arnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel peab ülekaalukalt aitama kaasa tõhusamale menetluse toimumisele“.[12] Seega ei välista kohus tingimata riigilõivude erisusi, tulenevalt kasutatavatest vahenditest, kui need toovad kaasa olulise hüppe menetlusökonoomias.

Selles kaasuses ei arvanud Riigikohus siiski, et e-toimiku kasutamine aitaks menetlust oluliselt tõhustada, sest toimikuid peetakse kohtutes ka paralleelselt paberil (mistõttu trükivad kohtud elektrooniliselt saabunud dokumente massiliselt välja). Riigikohus kritiseeris ka kohtute töökorraldust ning kahtles, kas antud juhul tõhustamine tähendab tegelikult ressursikulu kandumist kohtult menetlusosalistele, kes ei pruugi andmete sisestamisel olla sama pädevad kui kohtuametnikud.[13] Samuti leidis kohus, et kui isikul puudub võimalus või oskus kasutada arvutit või internetti või anda digiallkirja, ei motiveeri rahaline surve teda ikkagi e-toimiku kaudu dokumente esitama.[14]

Kohus heitis e-toimikule ette ka seda, et tegemist on alles juurutamisjärgus ning vähese kasutajasõbralikkusega infosüsteemiga:

“Mugava ja kasutajasõbraliku avaliku e-toimiku korral ei näe kolleegium põhjust, miks peaks keskmine Interneti kasutamise kogemusega Eesti elanik vajama rahalist erikohtlemist selleks, et kallutada teda esitama avaldus kohtule avaliku e-toimiku kaudu. Järelikult ei ole kohtusse pöördumise viisist sõltuv lõivumäärade eristamine menetlusökonoomia huvides vajalik. … [S]eni, kuni avalik e-toimik ei ole võimalikult mugav ja kasutajasõbralik või menetlusosalised ei ole seda veel harjunud kasutama, ei ole rahaline survestamine selle kasutamiseks ka mõõdukas abinõu. Praegusel juhul on kaalukausil õigusriigi ühed kõige olulisemad põhiõigused. Niisuguse kaaluga põhiõiguste riivet ei saa õigustada alles juurutamisjärgus oleva infosüsteemi võimalikult kiireks propageerimiseks.”[15]

Euroopa Inimõiguste Kohus tegi artikliga 6 ehk õigusemõistmisega seotult Eesti suhtes 2013. aastal kolm kohtuotsust. Kõigi kaasuste puhul leidis inimõiguste kohus, et Eesti on inimõiguste konventsiooni rikkunud.

Lahendis Martin vs. Eesti[16] leidis Euroopa Inimõiguste Kohus ühehäälselt, et Eesti rikkus konventsiooni artiklit 6, kuna ametivõimud survestasid kaebajat loobuma enda (tema vanemate) valitud advokaadist. Tõsises kuriteos süüdistatud alaealise kaebaja väitel ei lubanud politseiuurijad eeluurimise ajal tema vanemate valitud advokaadil teda külastada ning survestasid teda kirjutama avaldust, millega ta loobub oma vanemate valitud advokaadist, väites talle, et advokaat pole saadaval. Samuti väitis kaebaja, et selle asemel survestati teda nõustuma, et teda esindab advokaat, kelle olid välja valinud uurijad ise riigi õigusabi korras ning kes kaebaja hinnagul tegutses pigem ametivõimude kui kaebaja huvides. Eelnevast tulenevalt lasi ta ennast mõjutada ning tunnistas ennast kuriteos süüdi. Kohus leidis, et lähtuvalt süüdistatava east ja psühholoogilisest ebastabiilsusest ning formaalse esindaja vahetamise menetluse järgimata jätmisest, ei olnud kaebajale tagatud õigus olla esindatud enda vabalt valitud kaitsja poolt. Kohus mõistis Eesti riigilt kaebajale välja mitterahalise kahju hüvitise 4500 eurot, lisaks menetluskulude hüvitamise.

Lahendites Vronchenko vs. Eesti[17] ja Rosin vs. Eesti[18] leidis Euroopa inimõiguste kohus, et Eesti rikkus konventsiooni artiklit 6, kuna ei võimaldanud väidetavalt alaealiste suhtes seksuaalkuritegusid toime pannud ja füüsilist vägivalda tarvitanud isikutel ohvreid küsitleda. Mõlemas kaasuses tugines kohus isikute süüdimõistmisel peamiselt alaealiste ohvrite tunnistustele, mida nad olid teinud videosalvestatud intervjuude käigus politseiuurijatega. Kohtus tunnistamist pidasid lastekaitsetöötajad ja psühholoogid ohvreid liigselt traumeerivaks. Kuna süüdistatavate kaitsjatel ei olnud üheski staadiumis võimalik kasvõi kaudselt ohvrile küsimusi esitada ning süüdimõistmine põhines peamiselt ohvri ütlustel, ei olnud inimõiguste kohtu arvates kaebaja õigused õiglasele kohtumõistmisele tagatud. Kolm kohtunikku jäid siiski eriarvamusele, leides, et kohtupidamise käigus anti kaebaja esindajale piisavalt võimalusi oma kaitseõigusi teostada. Kohus määras kummalegi kaebajale Eesti riigilt mitterahalise kahju hüvitiseks 5200 eurot.

Olulised avalikud arutelud

Sotsiaaldemokraatlik Erakond esitas 6. juunil 2013. aastal Riigikogu menetlusse eelnõu, mille kohaselt tuleks kindlustada 50 kõige olulisema Eesti õigusakti tõlkimine ja kättesaadavaks tegemine vene keeles, et aidata venekeelsel elanikkonnal seadustest paremini aru saada.[19] Ettepanek põhjustas mitmeid arutelusid nii meedias kui juuraringkondades. Ettepanekut toetasid nii advokatuuri esimees kui mitmed vabaühendused ja mõttekojad, nende hulgas Poliitikauuringute keskus PRAXIS,[20] Balti Uuringute Instituut ja Eesti Inimõiguste Keskus. Valitsus ja põhiseaduskomisjon ei toetanud eelnõu, see ei leidnud ka Riigikogu täiskogu istungil toetust ja lükati tagasi.

Soovitused: 
  • Tagada soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikule kõigi seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks piisav riigieelarveline rahastus.
  • Luua täiendavad meetmed venekeelse elanikkonna õigusteadlikkuse tõstmiseks, näiteks teha tasuta vene keeles kättesaadavaks olulisemate õigusaktide tekstid ja kaaluda venekeelse info lisamist veebiküljele www.juristaitab.ee.

[2] Ibid.

[3] 2013. aasta riigieelarve seadus

[4] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.sm.ee/norra-programmi-uldleht/soolise-vordoiguslikkuse-ning-too-ja-pereelu-tasakaalu-programm/eeldefineeritud-projektid/soolise-vordoiguslikkuse-ja-vordse-kohtlemise-volinik.html

[5] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.just.ee/58772

[6] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.just.ee/59014

[7] ELi õiguskaitse tulemustabel. Arvutivõrgus kättesaadav: http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2013:0160:FIN:ET:PDF
[8] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/vfs/1646/PSJV%20statistika2013.pdf
[9] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=79
[10] Ibid.
[11] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK%2F3-4-1-20-13&print=1
[12] Ibid. Punkt 56.
[13] Ibid. Punkt 65.
[14] Ibid. Punkt 63.
[15] Ibid. Punktid 70 ja 71.
[16] Arvutivõrgus kättesaadav: http://hudoc.echr.coe.int/sites/eng/pages/search.aspx?i=001-119973
[17] Arvutivõrgus kättesaadav: http://hudoc.echr.coe.int/sites/eng/pages/search.aspx?i=001-122431
[18] Arvutivõrgus kättesaadav: http://hudoc.echr.coe.int/sites/eng/pages/search.aspx?i=001-139172
[19] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/?op=ems&page=eelnou&eid=815a8fb9-41a2-46d4-a2ba-60dfd5f981be&

[20] Arvutivõrgus kättesaadav: http://mottehommik.praxis.ee/oigusaktide-vene-keelde-tolkimisest/

Tänapäeva orjuse, inimkaubanduse ohvriks langevad nii naised kui mehed, nii täiskasvanud kui ka alaealised. Inimkaubanduse puhul on tegemist isikuvabaduse ja väärikuse tõsise rikkumisega ning väga raske kuriteoliigiga. Inimkaubandus on kuritegude seas maailmas hinnanguliselt kolmandal kohal – esimestel kohtadel on narko- ja relvaäri ning küberkuritegevus.[1] Eesti on sunnitöö tingimustele alistatud meeste ja naiste ning sundprostitutsioonile alistatud naiste päritolu-, transiit- ja sihtriik.[2]

Lähtudes Riigikogu kriminaalpoliitika arengusuundadest aastani 2018 on inimkaubandus  üks Eesti riigi peamistest kuritegevuse vastastest prioriteetidest. Justiitsminister ja siseminister peavad politsei ja prokuratuuri ühisteks prioriteetideks võitlust inimkaubandusega ning kinnitavad vajadust seada politseile ja prokuratuurile kuritegevuse vastases võitluses selged ja arusaadavad eesmärgid.[3]

Poliitiline ja institutsionaalne areng

2013. aasta aprillis kiitis Vabariigi Valitsus heaks vägivalla vähendamise arengukava 2012. aasta täitmise aruande ja rakendusplaani aastateks 2013—2014.[4] Vägivalla vähendamise arengukava tutvustanud justiitsminister rõhus sealhulgas teadlikkuse tõstmise olulisusele. 2012. aasta jooksul tegeleti inimkaubanduse juhtumite ennetamisega ning juba ohvriks langenud inimeste tõhusama abistamisega. Näiteks korraldati teabepäevi välismaale tööle siirduvatele inimestele, et selgitada neile võimalikke inimkaubanduse ohte, koostati õppematerjale koolidele ning viidi läbi koolitusi, et inimesed saaksid aru vägivallakuriteo teatamise olulisusest. Samuti alustati 2012. aastal uue Euroopa projektiga, mille kaudu arendatakse rahvusvahelist koostööd inimkaubanduse ühe vormi ehk tööalase ekspluateerimise juhtumitega tegelemisel.[5]

„Vägivalla vähendamise arengukava rakendusplaani aastateks 2013—2014“ tegevused on seotud ka inimkaubandusvastase võitluse tõhustamisega.[6] Nimetatud arengukava rakendusplaanis on eraldi välja toodud konkreetsed tegevused inimkaubanduse valdkonnas. Nendeks tegevusteks on laiema üldsuse inimkaubandusalane teavitamine ja koolitused. Praeguseks on näiteks täiendatud ühiskonnaõpetuse aineraamatuid, koolitatud ühiskonnaõpetuse õpetajaid, tagatud telefonipõhine nõustamine. Eraldi tegevused on ette nähtud tööalase ekspluateerimise ennetamiseks ja tuvastamiseks, sh tööorjuse ulatuse kaardistamiseks ja tööorjusealaseks teavitamiseks. Järjest suuremat tähelepanu pööratakse ka rakendusplaani kohaselt inimkaubanduse ohvrite abistamisvõimaluste arendamisele ning sellega kaasnevatele tegevustele, sh teenuste osutamisele. Kuna inimkaubanduse süüteokoosseis on karistusseadustikus sees alates 2012. aasta 14. veebruarist, siis sellest tulenevalt  näeb rakenduskava ette eraldi tegevusi ja juhib järjest suuremat tähelepanu inimkaubanduse juhtumite uurimise tõhustamisele.

Eesti kriminaalpoliitika arengusuundade põhimõtetes kuni 2018. aastani kinnitatakse, et  kriminaalpoliitika peab arvestama võimalikke tulevikuriske ning olema valmis Eestis seni veel tundmatute või vähe levinud rassilise, etnilise ja religioosse taustaga probleemide, näiteks sundabielude, aumõrvade, inimkaubanduse sihtriigiks saamise ennetamiseks ning neile reageerimiseks.[7] Samuti on dokumendis välja toodud, et isikuvastaste kuritegude ennetamise ühe meetmena tuleb Sotsiaalministeeriumil koostöös kohalike omavalitsuste ja mittetulundussektoriga tagada üle Eesti piisaval hulgal varjupaiku inimkaubanduse ohvritele. Selle raames on Sotsiaalministeerium teinud lepingu MTÜ Eluliiniga, kes on taganud prostitutsiooni kaasatud naiste abikeskused Harjumaal, Tartumaal ning Ida-Virumaal ning lisaks varjupaiga inimkaubandusohvritele Harjumaal. Samuti on kriminaalpoliitika uuring välja toonud, et ennetuses on ka oluline, et politseil tuleb teavitada sihtrühmi abi saamise võimalustest ning abivajajad ohvriabitöötajate juurde suunata, Sotsiaalministeeriumil tuleks aga arendada ohvriabisüsteemi, muutes seda kliendikesksemaks.[8]

Seadusandlik areng

2013. aasta tõi kaasa seadusandlikke muutusi inimkaubanduse vastases võitluses ning ohvrite abistamises. Kõige olulisemaks, suuremaks ja positiivsemaks muudatuseks saab nimetada 2013. aasta 23. detsembril jõustunud karistusseadustiku muudatust, millega kriminaliseeriti alaealiselt seksi ostmine. Muudatuse kohaselt on karistatav alla 18-aastase isikuga rahalise tasu või mis tahes muu hüve eest suguühtesse astumine või muu sugulise iseloomuga teo toime panemine.

2013. aasta 14. veebruaril kiitis Vabariigi Valitsus heaks ohvriabi seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis täpsustab ja täiendab inimkaubanduse ohvriks langenute õiguste kaitset, suurendab tuge kriminaalmenetluses osalemisel ning suurendab taastumiseks vajalike teenuste kättesaadavust. „Justiitsminister Hanno Pevkuri sõnul puudutab eelnõu kolme erineva ministeeriumi töövaldkondi, kaasates inimkaubanduse ohvrite kaitse tõhustamisesse lisaks justiitsministeeriumile ka sotsiaalministeeriumi ning siseministeeriumi.“[9] Pevkuri sõnul suurendab eelnõu  inimkaubanduse ohvrite õiguste kaitset, lähtudes vajadusest pakkuda ohvritele abi ja toetust nii enne kriminaalmenetlust, selle ajal, kui ka menetluse järel.[10] Nimetatud seadusemuudatuste eesmärk oli viia mitmed seadused kooskõlla Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK (ELT L 101, 15.4.2011, lk 1–11) (edaspidi inimkaubanduse direktiiv). Ühtlasi võeti kõnesoleva eelnõuga osaliselt üle ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lapsporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsust 2004/68/JSK (ELT L 335, 17.12.2011, lk 1–14).[11]  

2013. aasta 28. märtsil võttis Riigikogu vastu ohvriabi seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, mis jõustus 2013. aasta 28. aprillil.[12] Seaduse muudatusega võttis riik suurema kohustuse inimkaubanduse ohvrite ja seksuaalselt väärkoheldud alaealiste abistamisel, kirjeldades teenuseid, mida tuleb ohvritele tagada — selle hulgas on tervishoiuteenused, psühholoogiline nõustamine, turvaline majutus koos toitlustusega, materiaalne abi, tõlketeenus jne. Ohvriabi seaduse muutmist saab pidada igati positiivseks arenguks, kuna ohvrite abistamine on nüüdsest seadusega reguleeritud, varasemalt puudusid Eesti õiguses eraldi sätted inimkaubanduse ohvrite abistamise kohta. Ohvriabi seaduse muutmisega defineeriti, kes on inimkaubanduse ohver ning ka seksuaalselt väärkoheldud alaealine ehk isikud,  kellel on õigus saada seaduses sätestatud abi ja toetust. Ohvriabi seaduse mõistes on inimkaubanduse ohver  isik, kelle suhtes toimepandud kuriteo kohta on alustatud kriminaalmenetlus karistusseadustiku §-des 133–133,3 138–140 või 175 sätestatud kuriteo tunnustel.[13] Ohvriabi seaduse tähenduses on seksuaalselt väärkoheldud alaealine alla 18-aastane isik, kelle suhtes toimepandud kuriteo kohta on alustatud kriminaalmenetlus karistusseadustiku §-des 141–146, 178–179 või 180 sätestatud kuriteo tunnustel.[14]

Kahjuks tuleb siiski välja tuua, et 2013. aastal tehtud seadusemuudatuste rakendamine ei ole olnud  efektiivne ning välja tuleks tuua inimkaubanduse ohvrite tuvastamise ja teenustele suunamisega seotud probleemkohad. Kuni 2013. aastani toimus inimkaubanduse ohvrite tuvastamine mittetulundusühingute poolt, kes tegelesid spetsiaalselt inimkaubanduse ohvritega, sealhulgas prostitutsiooni kaasatud naistega. Alates ohvriabi seaduse muudatuste jõustumisest otsustab, kes on inimkaubanduse ohver ja kes mitte uurimisasutus.  Kui uurimisasutus on määranud, et tegemist on inimkaubanduse ohvriga, tegeleb ohvri teenusele  suunamisega Sotsiaalkindlustusamet. Sotsiaalkindlustusametisse ei olnud osade inimkaubandusohvrite nimed jõudnudki ning see viitab probleemidele ohvrite abistamise osas ning seab küsimuse alla seaduse rakendamise. Seega on ohvri tuvastamise roll ning sellest tulenevalt ohvrile pakutavate teenuste määramine läinud kolmandast sektorist üle riigile, mis ei pruugi ohvri kaitsmiseks kõige efektiivsem olla. Probleemkohaks on uurimisasutuse ametnike ja sotsiaalkindlustusameti ohvriabi töötajate kompetents ja teadmised inimkaubanduse ohvrite tuvastamisel. Vajalikud oleksid täiendavad ametnike koolitused inimkaubanduse ohvri tuvastamisest ning tööst haavatava sihtgrupiga. Tegelikkuses saab 2013. aastal tehtud seadusemuudatuse mõju  hinnata alles mõne aja möödudes.

Kriminaalpoliitika uuringus on välja toodud, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2011/36/EL karistusõiguslike artiklitega on Eestis kehtiv regulatsioon üldjoontes vastavuses, kuid kriminaalmenetluses oli tagamata välismaalasest (st mitte Eesti või EL-i kodanikust) inimkaubanduse ohvrile ette nähtud kohese õigusnõustamise võimaldamine.[15] Eestis puudub üldse eraldi süsteem inimkaubandusohvrite kohese õigusnõustamise võimaldamiseks.   Inimkaubanduse ohvrite kaitseks oleks kõigil ohvritel vaja saada spetsialiseerunud advokaatidelt ja juristidelt õigusabi alatest esimesest menetlustoimingust.

Kohtupraktika

2013. aastal ilmus kriminaalpoliitika uuring 2012. aasta kohta, millest nähtus, et 2012. aastal mõisteti inimkaubandusega seonduvates kuritegudes süüdi 36 inimest. Kõik karistused määrati seoses seksuaalse ekspluateerimisega, kuid muu hulgas ka kuritegelikku ühendusse kuulumise eest. Kuritegelikud ühendused korraldasid bordellide tegevust (kohtuasjad nr 1-12-700, 1-10-17129).[16]

Inimkaubandusega seotud kuritegude[17] arv suurenes võrreldes 2012. aastaga 10 juhtumi võrra: 2012. aastal registreeriti 32 kuriteojuhtumit, 2013. aastal 42 juhtumit. Inimkaubanduse kuritegude arv on eelkõige suurenenud alaealiste ärakasutamise juhtumite arvelt (2012. aastal 6 juhtumit; 2013. aastal 18 juhtumit), tõsi unikaalseid juhtumeid oli neist 11, teised korduvad.[18] Varasematel aastatel on inimkaubanduse kuritegude (KarS-i § 133) puhul üldjuhul olnud tegu prostituutide kinnipidamisega ja nende vastase vägivallaga. 2013. aastal oli inimkaubanduse juhtumite pilt kirevam: lisandunud on sunnitud kuriteod (vargused ja narkokaubandus), kus kurjategijad on sundinud kannatanuid kuritegusid toime panema, nende kallal vägivallatsenud, isegi ähvardanud võtta neilt elu.[19]  „2013. aastal esitati süüdistus neljas inimkaubanduse juhtumis, millest kolm olid seotud Vietnami kodanike toimetamisega üle Vene-Eesti piiri.“[20]

Kriminaalasjas nr 1-12-6744  taoles  bordelli tööd korraldanud isik karistusaja lühendamist, kuna ta oli kuriteo toimepanemise ajal 60-aastane, põdes hüpertooniatõbe ja sellest tulenevalt ei õnnestunud tal pikema aja jooksul leida endale jõukohast tööd.[21] Ringkonnakohus märkis, et: „kohus ei saa aktsepteerida arusaama, et isikuid, kes ei leia elatusvahendite teenimiseks legaalseid võimalusi ja valivad äraelamiseks vajalike vahendite teenimiseks kergema vastupanu tee e. kuritegeliku teenistuse, peaksid saama kohtu poolt leebemalt koheldud.“ Seega näitab selle juhtumi puhul kohtu seisukoht hukkamõistvat suhtumist kuritegevusse.

Kriminaalasjas 1-13-1199 mõisteti A. Andriasan süüdi inimkaubanduse toetamises, kuna võttis sõiduki peale, ning vedas kuute isikut, kellest üks oli alaealine. Nende inimeste haavatavat olukorda ära kasutades sunniti neid töötama tavapäratutel tingimustel, marginaalse tasu või ilma tasu ja puhkepäevadeta Vene Föderatsioonis ja nad oleksid olnud sunnitud selleks hiljem ka Poola Vabariigis.[22] Seda kohtuasja analüüsides tekkis küsimus, et miks ei tagatud isikutele, kes olid inimkaubanduse ohvrid, hüvesid, mida nad on õigustatud saama? Lisaks sellele peeti neid  kinni väljasaatmiskeskuses  ning viis neist saadeti välja Vietnami Sotsialistlikku Vabariiki. See kohtumenetlus osutab selgesti asjaolule, et Eestis on  problemaatiline kolmandatest riikidest (mitte EL-ist) pärit inimkaubandusohvrite õiguste tagamine ning abistamine.

2013. aasta kohtupraktikast ilmeneb, et inimkaubandusega seotud juhtumite kokkuleppemenetluste raames sõlmitud kokkulepped toovad kurjategijatele leebeid karistusi. Võrreldes kahte bordellitööd korraldavat isikut, kellest mõlemad olid varasemalt karistatud, kuid kellest noorem veel lisaks bordelli töö korraldamisele asetas prostituudid olukorda, kus nad olid oma tahte vastaselt sunnitud tema kasuks täitma muid kohustusi (osutama intiimteenuseid isiku kasuks tasuta).[23] Nooremale määrati liitkaristusena 4 aastat ja 6 kuud, kuid täitmisele pöörati vaid 6 kuud ning teisele määrati 2 aastat vangistust kuid kohesele ärakandmisele määrati 8 kuud vangistust

Statistika ja uuringud

Jätkuvalt ei kvalifitseeru Eesti Ameerika Ühendriikide valitsuse avaldatud aruandes Tier 1 tasemele, kus on enamus arenenud riikidest. Tier 1, mis on kõrgeim tase, ei tähenda, et riigil poleks inimkaubandusega üldse probleeme.[24] Tier 1 viitab olukorrale, kus valitsus on tunnistanud inimkaubanduse olemasolu, pingutanud selle nimel, et probleemiga tegeleda ja vastab TVPA (Trafficking Victims Protection Act) miinimumnõuetele.[25] Igal aastal tuleb valitsustel näidata, et on toimunud märgatav edasiminek võitluses inimkaubanduse vastu, selleks, et Tier 1 tasemel püsida või see saavutada.[26] Eesti on tasemel Tier 2, kuna Eesti Vabariigi valitsuse tegevus ei vasta täiel määral inimkaubanduse elimineerimise miinimumstandarditele, siiski lisatakse aruandes, et märkimisväärseid pingutusi selleks tehakse.[27]

Aruande kohaselt rahastas valitsus inimkaubanduse ohvrite toetamist mittetulundusühingute kaudu, kuid mittetulundusühingud teatasid, et abistati vähemal arvul ohvreid kui eelmisel aastal ning politsei ei suunanud ühtegi ohvrit abi saamiseks mittetulundusühingutesse. Samuti toodi probleemkohana välja, et rahvusvahelise inimkaubanduse ohvrite ajutiste elamislubade programm jäi viiendat aastat järjest kasutamata. Aruandes soovitati suurendada pingutusi inimkaubandusega tegelevate isikute uurimiseks, kohu alla andmiseks, süüdimõistmiseks ja karistamiseks, samuti lisati, et tuleb luua olukord, kus rohkem ohvreid aitab kaasa inimkaubandusega tegelevate isikute üle kohtumõistmisele, võimaldades ohvritele pidevalt rahastatavat õigusabi.

Hea praktika

Positiivsena saab välja tuua selle, et vägivalla vähendamise arengukavasse 2010—2014  panustavad asutused tegid 2013. aastal koostööna mitmeid tegevusi: korraldati koolitusi, koostati inimkaubanduse ohvrite tuvastamiseks ja abistamiseks ametkondlikke protseduuride juhiseid ning ajakohastati inimkaubanduse ohvrite tuvastamise ja abistamise juhendmaterjale.  Varasematest aastatest eristus 2013. aasta selle poolest, et pöörati rohkem tähelepanu meedia kaasamisele ja meedias inimkaubanduse teema käsitlemisele, nt EL-i inimkaubanduse vastase päeva puhul ilmus MTÜ Eluliini eestvedamisel Eesti Päevalehe temaatiline erileht, mis käsitles ohvrite abistamisega seotud teemasid nii aitajate kui abisaajate vaatenurgast. MTÜ Living For Tomorrow andis parimatele teematiliste artiklite kirjutajatele auhindu, tunnustades ajakirjanikke heade uurimuslike inimkaubandusteemaliste artiklite eest.[28]

Inimkaubanduse alase ennetustöö raames on positiivseks arenguks sellele teemale ühiskonnaõpetuse õppekavas tähelepanu pööramine. Valmis metoodiline artikkel inimkaubandusest põhikoolile, mis selgitab inimkaubanduse olemust, mõistet, erinevaid vorme, räägib nõudlusest, seotusest organiseeritud kuritegevusega jne.[29]

Inimkaubandusohvritele varjupaigateenust pakkuv MTÜ Eluliin jätkas ka 2013. aastal kompleksteenuste pakkumisega – majutuse, psühholoogilise nõustamise, juriidilise nõustamise, abistamise ametnikega suhtlemisel jne. Inimkaubanduse ennetamise ja ohvrite abistamise valdkonnas jätkas nõustamise pakkumist MTÜ Living for Tomorrow.  Nõustamisliinile nr +372 660 7320 tehti 2013. aastal 558 kõnet, sealhulgas tööalase ekspluateerimisega seoses 15-l juhtumil ja seksuaalse ekspluateerimisega seoses kolmel juhtumil, ühel juhtumil oli probleemiks fiktiivsesse abiellu sundimine. Nõustamisliinile helistajate seas oli suur hulk (st 35% protsenti) ametnikke, mis osutab nõustamisliini usaldusväärsusele ametnike seas.[30]

2013. aastal toimusid üle Eesti mitmed infopäevad ja teavitustegevused tööorjuse probleemistiku tutvustamiseks, mille korraldajateks olid Eesti Töötukassa ja EURES.[31]

Trendid aruande perioodil

Inimkaubandusega seotud artikleid kirjutati 2013. aastal tunduvalt rohkem kui eelnevatel aastatel ning sellest lähtudes võib järeldada, et teema on ühiskonnas oluline ning köidab tähelepanu. Eriti palju tähelepanu said 2013. aastal vietnamlaste ning sudaanlaste illegaalsed piiriületused, mis juhtis tähelepanu ka piirimonitooringu teemale. Lähtudes eespool väljatoodud asjaoludest, kirjutati ka 90ndate alguses Eestis aset leidnud inimkaubanduse juhtumitest, milles võttis sõna isegi endine siseminister Heiki Arike. Meedia on inimkaubandust kajastanud iga külje pealt ning ei ole sisse toodud ainult prostitutsiooni, vaid ka sunnitöö ning inimkaubandusele kaasaaitamise teemat. Tähelepänu pälvis ka juhtum, kus olid seotud inimkaubandus ja jalgpallimaailm.[32]

Soovitused:

  • Pöörata tähelepanu  inimkaubanduse nõudluse vähendamisele, suunates vastavaid teavitusprojekte kindlatele sihtrühmadele.
  • Arendada õigusabisüsteemi inimkaubanduse ohvrite abistamiseks, tagamaks vajadusel ohvritele kohese professionaalse õigusabi ja esindamise.
  • Tagada kõikidele Eestisse sattunud inimkaubanduse ohvritele, sh  ka kolmandatest (mitte EL-i) riikidest pärit ohvritele nende õiguste kaitse.
  • Arendada ohvriabi süsteemi inimkaubanduse ohvrite ja seksuaalselt väärkoheldud alaealiste abistamisel.
  • Pöörata tähelepanu inimkaubanduse ohvreid puudutavate delikaatsete isikuandmete käitlemisele, vajadusel dokumentide  krüpteerimisele.

[1] Haabu, Raigo. 30.05.2013. „Eesti on inimkaubanduse ohvrite arvult Euroopa esikümnes“. ERR. Arvutivõrgus kättesaadav: http://uudised.err.ee/v/eesti/458c00bd-4ff1-4af6-a46a-76c9da05ad7d

[2] Ameerika Ühendriikide Suursaatkond. Aruanne inimkaubitsemise kohta Eestis aastal 2013. Arvutivõrgus kättesaadav: http://estonian.estonia.usembassy.gov/tipest_0713.html

[3] Justiitsministeerium. Riigi kuritegevusvastased prioriteedid. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.just.ee/26990

[4] Justiitsministeerium. Leps, Anu. 17.04.2013. Vägivalla vähendamise arengukava 2012. aasta täitmise aruanne sai valitsuse heakskiidu. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kuriteoennetus.ee/40605

[5] Justiitsministeerium. Leps, Anu. 17.04.2013. Vägivalla vähendamise arengukava 2012. aasta täitmise aruanne sai valitsuse heakskiidu. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kuriteoennetus.ee/40605

[6] Vägivalla vähendamise arengukava rakendusplaan aastateks 2013-2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kuriteoennetus.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=40606/Arengukava+rakendusplaan+aastateks+2013-2014.pdf
[7] Justiitsministeerium. 2013. Kriminaalpoliitika arvudes: võrdlusi statistikast ja uuringutest. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=59115/Kriminaalpoliitika+kogumik+valmis.pdf
[8] Ibid.
[9] Vabariigi Valitsus. 14.02.2013. Eelnõu täpsustab inimkaubanduse ohvrite aitamist. Arvutivõrgus kättesaadav: http://valitsus.ee/et/valitsus/tegevusprogramm/turvaline-eesti/valitsuse-tegevused-turvaline-eesti/14022013-Eelnou-tapsustab-inimkaubanduse-ohvrite-aitamist
[10] Ibid.
[11] Riigikogu. Ohvriabi seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri. Eelnõu 379SE. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/?op=ems&page=eelnou&eid=55d3bc8c-d171-445c-a264-8f3ae3c399e6&
[12] Ohvriabi seaduse muutmise  ja sellega seonduvalt  teiste seaduste muutmise seadus. RT I, 18.04.2013, 2.
[13] Ohvriabi seadus § 3 lg 11.
[14] Ohvriabi seadus§ 3 lg 12.
[15] Justiitsministeerium. Kriminaalpoliitika uuringud 17: Kuritegevus Eestis 2012. Op. cit.
[16] Justiitsministeerium. Kriminaalpoliitika uuringud 17: Kuritegevus Eestis 2012. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=59116/Kuritegevus_Eestis_2012.pdf
[17] Inimkaubandus (KarS-i § 133), inimkaubanduse toetamine (§ 133¹), kupeldamine (§ 133²), prostitutsioonile kaasaaitamine (§ 133³), inimkaubandus alaealiste kasutamise eesmärgil (§ 175), lisaks ka doonorlusele sundimine (§ 138¹) ja kallutamine (§ 140).
[18] Justiitsministeerium. Kriminaalpoliitika uuringud 17: Kuritegevus Eestis 2012. Op.cit.
[19] Vägivalla vähendamise arengukava aastateks 2013-2014:  2013. a täitmise aruanne. (dokument ei ole avalik).
[20] Delfi. 21.01.2014. „Kriminaaltulu konfiskeeriti mullu rohkem kui 1,4 miljoni euro väärtuses“. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/kriminaaltulu-konfiskeeriti-mullu-rohkem-kui-14-miljoni-euro-vaartuses.d?id=67651471
[21] Tallinna Ringkonnakohus. 15.01.2013 a. kohtuotsus kriminaalasjas 1-12-6744.
[22] Tartu Maakohus, 20.02.2013 a. kohtuotsus kriminaalasjas 1-13-1199 (12260104480).
[23] Harju Maakohtu 25.02.2013 a. kohtuotsus kriminaalasjas 1-12-12472; Tallinna Ringkonnakohus, 15.01.2013 a. kohtuotsus kriminaalasjas 1-12-6744.
[24] U.S. Department of State, Diplomacy in Action. Trafficking in Persons Report. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.state.gov/j/tip/rls/tiprpt/
[25] Ibid.
[26] Ibid.
[27] Ameerika Ühendriikide Suursaatkond. Aruanne inimkaubitsemise kohta Eestis aastal 2013. Arvutivõrgus kättesaadav: http://estonian.estonia.usembassy.gov/tipest_0713.html
[28] Vägivalla vähendamise arengukava aastateks 201-2014:  2013. a täitmise aruanne. (dokument ei ole avalik).
[29] Põhikooli valdkonnaraamat. Sotsiaalained. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oppekava.ee/index.php/P%C3%B5hikooli_valdkonnaraamat_SOTSIAALAINED
[30] MTÜ Living for Tomorrow. Arvutivõrgus kättesaadav: http://lft.ee/admin/upload/files/Hotline%202013%20est.pdf
[31] Vägivalla vähendamise arengukava aastateks 201-2014:  2013. a täitmise aruanne (dokument ei ole avalik).

[32] Kressa, Kaarel. 13.11.2013. „Inimkaubandus on teema ka jalgpallis“. Eesti Päevaleht. Arvutivõrgus kättesaadav: http://epl.delfi.ee/news/kultuur/inimkaubandus-on-teema-ka-jalgpallis.d?id=67082504; Salu, Mikk. 14.12.2013. „Eesti politsei peatas 31 noore Nigeeria „jalgpalluri“ Euroopasse smugeldamise“. Postimees. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/2631202/eesti-politsei-peatas-31-noore-nigeeria-jalgpalluri-euroopasse-smugeldamise

Inimväärikus on oluline osa inimeseks olemisest ja inimese enesemääratlusest. Sellega seondub otsuste tegemine ja nende tagajärgedest arusaamine. Juhtumil, mil isikul esineb psüühikahäire või vaimupuue, tuleb otsusevõime määratlemisel olla eriti hoolikas, vältimaks isiku õiguste liigset ja põhjendamatut piiramist. Puudega inimeste õigused võivad saada ohustatud mitmetel tsiviilõiguslikel juhtudel, näiteks tahtest olenematu ravi kohaldamisel, kinnisesse asutusse paigutamisel ja  teovõime piiramisel. Nimetatud juhtudel on tegemist inimestega, kelle  enesemääratluse ja otsuste/valikute  tegemise õigust piiratakse isiku enda või ühiskonna huvide kaitseks.

Viimastel aastatel  on hakatud senini kehtinud lubatavaid piiranguid uuest, inimlikkust väärtustavast seisukohast hindama – just  inimväärikuse, inimese enesemääratluse ning ühiskonna „mõistlikkuse/aktsepteeritavuse“ seisukohast. Küsitavaks on muutunud senini lubatavate piirangute kehtestamine tahtest olenematule ravile allutamisel,  raviviisi ja -meetodi otsustamisel ilma isiku tegelikku tahet välja selgitamata, isiku piiratud teovõime tuvastamisel ja selle põhjal eestkoste määramisel. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika annab liikmesriikidele häid juhiseid inimõiguste ja nende piiramise tõlgendamiseks ka eelnevalt mainitud valdkondades: tahtest olenematu ravi kohaldamisel, kinnisesse asutusse paigutamisel, eestkoste seadmisel jms. EIK praktika on muutnud piire, avardades isiku õiguste piiramise käsitlust, ning seda just üksikisiku ja tema õiguste kaitseks. Inimesel peab tulenevalt enesemääratlusest olema õigus teha õigeid ja  valesid valikuid ning seda olenemata asjaolust, kas  see on ühiskonna mõttes mõistlik või mitte. Loomulikult peavad teatavad ühiskondlikud piirangud eksisteerima, kuid nimetatud piirangud peavad järgima isiku õigustesse minimaalse sekkumise nõuet. Juhul, kui nimetatud nõudeid ei järgita, võib tegemist olla isiku väärkohtlemise või piinamisega.

Poliitiline, institutsionaalne ja ennetustegevusalane areng

Inimväärne kohtlemine ja inimväärikus tuleb tagada kõigile, ka olenemata asjaolust, et inimesel esineb puue. Muuhulgas eeldab inimväärne kohtlemine inimese tegeliku tahte välja selgitamist ja tema austamist, ning erinevate teenuse osutamisel õiguste evijana, ehk subjektina, tunnustamist. Isik, kes oma puude tõttu võib erineval ajahetkel vajada erinevaid teenuseid, peab saama teenuseid, mis vastavad tema tervislikule seisundile ja tegelikele vajadustele. EIK on leidnud, et väärikust alandavaks kohtlemiseks saab pidada olukorda, kus inimest koheldakse teotavalt või häbistavalt, näidates inimese vastu üles lugupidamatust, samuti käitumist, mis tekitab inimeses hirmu-, ahastus või alaväärsustunnet.[1]

Eesti ratifitseeris 2012. aastal puuetega inimeste õiguste konventsiooni (konventsiooni) ja selle lisaprotokolli, millega võttis kohustuse keelustada mis tahes diskrimineerimine puude alusel, tagades puuetega inimestele võrdne ja tõhus õiguslik kaitse mis tahes alustel toimuva diskrimineerimiseeest. Ka kohustus Eesti tagama, et kõik õigus- ja teovõime teostamisega seotud meetmed pakuvad asjakohast ja tõhusat kaitset kuritarvituste eest vastavalt rahvusvahelistele inimõigustele. Selline kaitse peab tagama, et õigus- ja teovõime teostamisega seotud meetmed austavad isiku õigusi, tahet ja eelistusi, ei sisalda huvide konflikte ega alusetut mõjutamist, on proportsionaalsed ja vastavad isiku olukorrale, neid kohaldatakse ainult lühima võimaliku aja vältel ning need vaatab regulaarselt läbi pädev, sõltumatu ja erapooletu asutus või kohtuorgan. Kaitse peab olema proportsionaalne sellega, mil määral sellised meetmed mõjutavad isiku õigusi ja huve.

Eeltoodust nähtub, et konventsioon rõhutab puudega inimese õigus-ja teovõime tunnustamist  kõigis eluvaldkondades teistega võrdsetel alustel, ja riigi kohustus on  võtta tarvitusele kõik asjakohased meetmed, võimaldamaks sihtgrupile juurdepääsu oma õigus-ja teovõime teostamiseks vajalikule abile.

Eesti tegi deklaratsiooni artikli 12 osas, mille kohaselt tõlgendab konventsiooni artiklit 12 selliselt, et see ei keela pidamast isikut piiratud teovõimega isikuks, kui selline vajadus tuleneb isiku võimetusest oma tegudest aru saada või neid juhtida. Piiratud teovõimega isiku õiguste kitsendamisel lähtub Eesti enda riigisisesest õigusest. Kuigi Eesti otsustas teha deklaratsiooni konventsiooni artikli 12 osas, ei tähenda eeltoodu, et isikute põhi-ja inimõiguste riive puude tõttu on lubatav.

Õiguskantsler täidab piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli artiklis 3 sätestatud riigi ennetusasutuse funktsiooni, mille käigus kontrollis ta ka 2013. aastal erinevaid psühhiaatriakliinikuid ja sotsiaalasutusi (hooldekodusid). Visiitidel kontrolliti, kas isikute põhiõigused ja -vabadused on teenusel viibides tagatud. Tuvastati mitmed olulised puudujäägid ja probleemid. Õiguskantsler juhtis tähelepanu muuhulgas järgnevatele probleemidele:

–       lubamatu on hooldusraviteenusel või üldhooldekoduteenusel viibivate isikute  vabaduspõhiõiguse omavoliline piiramine;

–       kuna eraldamise kasutamine ohjeldusmeetmena on väga intensiivne vabadusõiguse riive, mille rakendamisel on kõrgendatud piinava, julma või väärikust alandava kohtlemise oht, on eraldamisele kehtestatud väga ranged nõuded (nõuded ruumile, eraldamise kestusele, järelevalvele, nõuded eraldamise registrile jms).

Eeltoodule tuginedes on kohane väita, et inimese õigus teha oma valikuid ja võtta vastu otsuseid (sh keelduda ravist, valida kohaseid teenuseid jms) peab olema tagatud ka juhtumitel, mil isikul esineb psüühikahäire või vaimupuue. Õiguskantsleri visiidid näitavad ilmekalt, kui kergesti rikutakse puudega inimeste õigusi ja sekkutakse nende enesemääratlusse ning just seetõttu peab puudega inimeste huvide kaitse olema ühiskonna erilise tähelepanu all. Asjaolu, et inimesel on puue, ei saa olla aluseks tema õiguste piiramisele. Juhul, kui inimese tegelikke vajadusi ei hinnata, tema eest teevad otsuseid teised isikud, kusjuures hindamata on jäetud isiku otsusevõime, võib tegemist olla inimõiguste rikkumisega.

Seadusandlik areng

Piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise käsitlust on nii EL-i kui rahvusvahelisel tasandil asutud tõlgendama laiendavalt st minnes ametiasutuse/ametiisiku tasandilt erasfääri/eraisikute vaheliste suhete tasandile. Kui pikka aega on väärkohtlemist käsitletud üksnes teatud tüüpi riigi kontrolli all olevate kinniste asutuste (vanglate, psühhiaatriakliinikute) kontekstis, siis nüüd on asutud vastavaid piire laiendama ka teistsugustele asutustele ja tasanditele (avalik-õiguslikele ja eraõiguslikele sotsiaal- ja tervishoiuasutustele, eraõiguslikele perekondlikele suhetele).

2013. aasta lõpus võeti Riigikogu õiguskomisjoni poolt menetlusse karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega plaanitakse viia piinamise mõiste ja koosseis vastavusse ÜRO piinamisvastase konventsiooni artiklis 1 sätestatuga.[2] Muudatuse läbiviimisel vastab piinamise mõiste ka Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 3 sätestatule, käsitledes piinamisena tahtlikku füüsilist või vaimset ebainimlikku kohtlemist. Täiendavat kaalumist ja diskussiooni vajab asjaolu, kas ja kuidas hinnata väärkohtlemist raskendavaid asjaolusid, milleks on kohtupraktika kohaselt isiku sugu, vanus ja tervislik seisund. Ka tuleb analüüsida, kas rahvusvahelise praktikaga on vastavuses plaan viia piinamise koosseis ametialaste süütegude peatüki alla ning seda olukorras, kus EIK on asunud ametkondlikkust sõltuvust laiendama.

Kohtupraktika

Analüüsitavate õiguste piiramise, võimaliku rikkumise ja väärkohtlemise tuvastamine on Eestis veel olematu. Asjaolud, mida saame valdkonnaga seonduvalt arutada, on  kohtupraktika, mis käsitleb tahtest olenematu ravi kohaldamise ja kinnisesse asutusse paigutamise juhtumeid, kinnisesse asutusse paigutamise juhtumeid ja eestkoste seadmisi. Siseriiklikul tasandil tehti analüüsitaval perioodil mõned kohtulahendid, kus hinnati vastavaid aluseid ja tuvastati rikkumisi, näiteks ohtlikkuse esinemise, psüühikahäire kestvuse ja sellest tuleneva piiratud teovõime tuvastamise jms pinnal. Ka MTÜ Eesti Patsientide Esindusühing esindas ja abistas sihtgruppi erinevates kohtujuhtumites eesmärgiga  tuua õigusselgust ja edendada inimõigusalaseid suuniseid.

EIK on 2013. aasta lahendites leidnud, et riigil on kohustus uurida isiku kehalist väärkohtlemist ka eraisikute vahelistes suhetes; eraisiku väärkohtlemine teise eraisiku poolt ei tohi jääda karistuseta.[3] Riigi kohustuseks on ka eraisikute vahelistes konfliktides põhjustatud kehavigastuste tõhus uurimine. Uurimise minimaalseks nõudeks on uurimise sõltumatus, erapooletus, avatus avalikkuse tähelepanule, hoolsusnõuete eeskujulik täitmine ja menetluse kohesus.[4] Isiku väärkohtlemine teise isiku poolt on konventsiooni artikli 3 kohaldamisalas. Varasemalt on EIK leidnud, et juhul, kui isiku steriliseerimine viiakse läbi ilma isiku selge nõusolekuta, on tegemist inimväärikuse vastase teoga, mis on isiku suhtes alandav, põhjustades hingelisi kannatusi.[5]

Viidatud kohtupraktika näitab, et inimõiguste käsitlemise piirid on järjest laienemas ning väärkohtlemist võib leida erinevates elulistes valdkondades. Loodetavasti tekivad ka Eestis peagi kohtulahendid, mis käsitlevad  vaimset või kehalist väärkohtlemist eraelulistes valdkondades sotsiaal- ja tervishoiusfääris piinamisena. Ka on oodatud kohtupraktika, mis käsitleb  inimõiguste piiramist väärkohtlemisena.

Statistika ja uuringud

ÜRO inimõiguste nõukogu eriraportöör Juan E. Mendez avaldas 2013. aastal raporti piinamisest ja julmast, ebainimlikust ja alandavast kohtlemisest või karistamisest sotsiaal-ja tervishoiuasutustes.[6] Kuigi raport keskendub rahvusvahelistele valdkondlikele probleemidele, on tegemist põhimõtetega, millest tuleks juhinduda igal  demokraatlikul ja inimõigusi edendaval riigil. Raporti kohaselt saab piinamise ja väärkohtlemisena tõlgendada otsusevõime ebaadekvaatset määramist ja selle varjus vägivallatsemist; isiku täielikku allutamist „meditsiinilise vajaduse“  õigustamise käigus; tahtevastast vabaduse piiramist puude alusel; vaimset, füüsilist ja seksuaalset vägivalda asutustes jne. Nimetatud sekkumised on võrdväärsed vähemalt ebainimliku ja alandava kohtlemisega, mida on vaidluse korral raske tõendada. Õigus saada adekvaatse standardiga tervishoiuteenust kehtestab liikmesriikide kohustused isikute ees. Süsteemi puudujäägid, ressursid või teenuste puudus ei tohi saada väärkohtlemise õigustuseks.  Raportöör soovitab jõustada piinamise keelustamist kõigis tervishoiuasutustes – nii era- kui riiklikes asutustes; tunnustada, et tervishoiu kontekstis sooritatud väärkohtlemised võivad liigituda piinamise või julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise või karistamisena; integreerida piinamise ja väärkohtlemise ennetamise meetmed tervishoiupoliitikasse. Ka soovitatakse raportis edendada vastutust piinamise ja väärkohtlemise eest tervishoiuasutustes, identifitseerides seadused, poliitikad ja praksised, kus esineb väärkohtlemist, ja võimaldada riiklikel ennetusmehhanismidel süstemaatiliselt monitoorida, kaebusi vastu võtta ja kohtuasju algatada.

2013. aastal avaldas Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raporti, mis käsitleb 2012. aastal Eestis toimunud külastust.[7] Visiidi käigus  külastati muuhulgas ka SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikut ja Koluvere hooldekodu. Raportis esitatud soovituste kohaselt:

– tuleb mainitud asutustes töötavatele sanitaridele regulaarselt meenutada, et kõik elanike väärkohtlemise vormid, sealhulgas sõnaline väärkohtlemine, on lubamatud ja nende eest karistatakse nõuetekohaselt;

– väärkohtlemisele viitavate kehavigastuste registreerimisel tuleb vastavad kirjed süstemaatiliselt prokurörile esitada;

– patsientidele tuleb tagada õigus kanda päeval nende enda riideid või tagatakse neile võimalus kanda riided, mis ei ole ühesugused;

– mehaanilise ohjeldusmeetme kasutamisel tuleb tagada  pidev juuresviibimine;

– mehaanilise ohjeldusmeetme kohaldamise kestus ja sagedus peab olema minimaalne;

– keemiline ohjeldamine  peab alati olema registreeritud ning selle kohaldamisel peab olema tagatud hoolikas jälgimine.

Mõlemad analüüsid toovad välja erinevaid probleemkohti sotsiaal- ja tervishoiuasutuste poolt osutatavate teenuste osas. ÜRO raport käsitleb muuhulgas  puudega inimesele osutatud teenuste kvaliteeti, teenuste piiratust, õigustamatut privaatsfääri sekkumist jms, mis võivad olla käsitletavad väärkohtlemise ja piinamisena meditsiinilise näidustuse all.  Seda eelkõige juhtumitel, mil isiku tahet ei arvestata, temale osutatavad teenused ei vasta tema tervislikule seisundile, süsteem võimaldab sekkuda liigselt  isiku privaatsfääri, kuigi olemas on muud vähempiiravad meetmed jms. CPT raport aga viitab selgelt sellele, et iga õiguse piiramine toob automaatselt  kaasa veel teiste õiguste piiramise, mistõttu tuleb juba algselt teha õigeid ja äärmiselt kaalutletud otsuseid. Inimõiguste seisukohast on õige lähenemine, kus isikule tahte vastaselt osutatavad sekkumised ja teenused on lubatud üksnes vältimatu abi korras ning tuginedes objektiivsele hindamisele ja tõenditele.

Hea praktika

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimine annab lootust puudega isikute olukorra teistsugusele käsitlemisele, mis omakorda vähendab nende õiguste alusetut piiramist. Ka väheneb käsitluse muutumisel oht väärkohtlemiseks juhul, kui puudega inimestele pakutakse nende tegelikest vajadustest tulenevaid teenuseid ning arvestatakse nende tegeliku võimekusega arvamust avaldada.

MTÜ Eesti Patsientide Esindusühing tegutses ka 2013. aastal oma sihtgrupi huvides, osaledes erinevates töögruppides, esitades ministeeriumidele märgukirju ja tehes nii siseriiklikul kui rahvusvahelisel tasandil koostööd erinevate inimõiguste organisatsioonidega. Inimõiguste edendamine ja praktikas tagamine on ühingu jaoks jätkuvalt prioriteet ning seda just puuetega inimeste valdkonnas.

Oluline on võimaliku hea näitena tuua välja ka eesmärki arendada rahvusvahelisel tasandil antud juhiseid deinstitutsionaliseerimiseks[8] st liikuda institutsionaalselt hoolduselt kogukonnapõhisele hooldusele. Ka puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikkel 19 sätestab iseseisva elu elamise ja kogukonda kaasamise põhimõtte järgimise. Iseasi on, kas ja kuidas juhiseid järgitakse ning kas lõpptulemusena  puudega isikute huve ja soove arvestatakse. Deinstitutsionaliseerimise suund peaks olema kohaliku omavalitsuse tasandil pakutavate sotsiaalteenuste arendamisele st tagada isiku õigus elada oma elupinnal koos perekonnaga ja saada vajalikke sotsiaalteenuseid. Nimetatud põhimõtte tagamise ja järgimise kohta hetkel kahjuks teave puudub.

Olulisemad avalikud arutelud

2013. aastal korraldas Sotsiaalministeerium infoseminari  teemal „Deinstitutsionaliseerimine Eestis – juhised Euroopa Komisjoni poolt ja rahvusvahelised praktikad“. Muret teeb jätkuvalt asjaolu, et deinstitutsionaliseerimise protsessist räägitakse üksnes kui erihoolekandeteenuste reformist, mitte aga vajadusest läheneda probleemile juhtumipõhiselt. Tähelepanuta on jäetud kohaliku omavalitsuse tasand ja seda just sotsiaalteenuste pakkumise seisukohast.

Sotsiaalministeeriumi initsiatiivil jätkati 2013. aastal erihoolekande arengukava 2014-2020 välja töötamist. Arengukava on otseselt seotud deinstitutsionaliseerimise plaaniga. 

Soovitused:

  • Piinamise mõiste peab hõlmama nii vaimset kui füüsilist väärkohtlemist. Piinamise raskusastme määratlemisel tuleb muuhulgas võtta arvesse väärkohtlemise kestust, iseloomu, füüsilisi ja psüühilisi tagajärgi ning isiku sugu, vanust ja tervisliku seisundit.
  • Avalikkust tuleb teavitada väärkohtlemise esinemise asjaoludest ja juhtumitest.
  • Otsusetegijaid tuleb teavitada asjaolust, et tervishoiu kontekstis sooritatud väärkohtlemised võivad liigituda piinamise või julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise või karistamisena.
  • Vajalik on integreerida piinamise ja väärkohtlemise ennetamise meetmed poliitikasse ja välja töötada selged kaebemehhanismid ja -võimalused vastavate kaebuste menetlemiseks ja uurimiseks.
  • Otsusevõime ja selle hindamise alused tuleb reguleerida seaduse tasandil.
  • Inimõiguste tagamiseks tuleb puudega inimesi tunnustada kõigis eluvaldkondades teistega võrdsetel alustel õigus- ja teovõimelistena ning tühistada puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 12 osas seatud reservatsioon.

[1] EIK 09.01.2014. a lahend nr 66583/11

[2] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/index.php?op=ems&page=eelnou&eid=78433b29-8b2f-4281-a582-0efb9631e2ad&
[3] 10.12.2013. a lahend  nr 50115/06 Ceachir vs. Moldova.
[4] 14.11.2013.a lahend nr 56697/09 Skorokhodov vs. Ukraina.
[5] 13.11.2012.a lahend nr 15966/04 I.G. jt vs. Slovakkia.
[6] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.ohchr.org/Documents/HRBodies/HRCouncil/RegularSession/Session22/A.HRC.22.53_English.pdf
[7] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.cpt.coe.int/documents/est/2014-01-inf-est.pdf

[8] Arvutivõrgus kättesaadav: http://deinstitutionalisationguide.eu/

Kui vaadata asju selle järgi, kui igavalt nad kõlavad ja kui tähtsad nad on, siis on inimõigused kohe kõrvuti Goldilocki tsooni mõistega, mis kirjeldab tähtede ümber asuvat ala, milles asuvad planeedid õige atmosfäärirõhu olemasolul suudavad oma pinnal säilitada vedelas olekus vett. Mis on selles huvitavat peale selle, et kui maakera ei asuks Goldilocki tsoonis, siis poleks meie planeedil vett ega meid?

Me kõik elame keerulises tasakaalupunktis, millesarnased on kosmoses ehk mujalgi olemas, kuid mis on siiski üsna haruldased. Esimene kord, mil see teadmine tõesti huvitaval ja emotsionaalsel moel osa maakera elanikele jõudis, oli 1968. aastal, kui Apollo 8 missioonil olevad kosmonaudid pildistasid maad nii nagu see paistab kuult. Vaid see pilt üksi aitas olulisel määral kaasa rohelise mõtteviisi levikule kogu maailmas.

Ka inimõiguste olulisus jõuab suure hulga inimeseni siis, kui on olemas võimas jutustus või hingemattev visuaal. Probleem on aga selles, et selle näitliku materjali tekkimiseks on midagi juba halvasti. Võib olla on halvasti juba meie endiga.

Alles pärast sõdu, pogromme või lihtsalt karme inimõiguste rikkumisi, pärast seda, kui inimsuhted on laiali lennanud nagu pärlikee, mis on kaotanud nööri, hakatakse innukalt arutlema selle üle, kuidas hoida ära kõige halvema kordumine, sünnivad taas normid ja piirid, mille vajalikkusest üldiselt ei kahelda. Võimu kõrvale mõeldakse vastuvõimu mehanisme, et keegi ei muutuks liiga tugevaks, sest kardetakse, et varem või hiljem viib see tugevuse kuritarvitamiseni.

Peagi sünnivad uued inimesed, kasvavad suureks ja visuaalid on meelest läinud või muutunud liiga harjumuspärasteks. Peagi hakkavad nad küsima, et milleks on need deklaratiivsed normid üldse olemas? Tegelikult on seda üha raskem öelda, miks nad olemas on. Ükskord toimus väga suur ebaõiglus, kuid uus põlvkond ju nii iialgi ei teeks. Ühel päeval nähakse normides aga lihtsalt takistust, nad näivad olevat ajale ja tehnoloogiale jalgu jäänud ning kuna nad justkui ideaalselt ei tööta, võib uus põlvkond söösta pea ees täpselt vastupidises suunas, heites kergendusega kõrvale kogu varasema ajaloolise pagasi.

See on juhtumas jälle ja võib olla eriti tugeval moel, sest tänapäeva inimeste kätes on väga palju uut tehnoloogiat, mis annab neile täiesti uut tüüpi võimalused. Seejuures tundub paljudele, et näiteks demokraatia aluseks olev võimude lahusus pole ipadi äppide ajastul oluline, privaatsus on nagunii kaduv nähtus ja nii edasi.

Võim koondub suure tumeda keerisena nii nagu ta seda varem korduvalt on teinud. See olukord tundub isegi ilus, ihaldusväärne ja vaba, eriti hetkel, mil me kõik kujutleme ennast olevat võitev osapool, kes libistab vaikselt sõrme maagilise sõrmuse.

Inimõiguslased aga, kellel on enamasti terav silm, peavad tegelema seniste probleemidega ja nende uute optimistitega, kes on joovastumas oma põlvkonna leidlikkusest. Kes neid õiguslasi sel hetkel kuulda võtaks? Mida on väärt nende poolt pakutud manitsused nende uute ahvatluste kõrval?

Muide, see sissejuhatus ei olnud mõeldud olema pessimistlik. See oli hoopis mõeldud rõhutama seda, et inimõigused on olulised, ning see oli mõeldud pakkuma lohutust, et erinevalt maakera liikumisest Goldilocki tsoonis, on inimõiguste alal võimalik igaühel kasvõi natuke midagi ära teha.

Aastaid on Eestis olnud kasvavaks probleemiks töövõimetuspensionäride ja puuetega inimeste arvu kiire kasv ning sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkus. Juba mitu aastat tagasi on erinevad institutsioonid (Riigikontroll, Poliitikauuringute keskus PRAXIS, OECD, Euroopa Komisjon jne) andnud soovitusi olemasolevaid süsteeme reformida,[1]  vastasel korral inimeste toimetulek järjest halveneb. 2014. aasta keskpaigani kehtinud süsteemile heideti ette mitteaktiivsuse ja passiivsuse suurendamist, kuna see ei toetanud inimeste aktiivsust ega motiveerinud neid tööturule naasma.

Üks tervise ja elukvaliteedi makrotasandi mõõdikuid on ametliku töövõimetuse ja puudega inimeste osatähtsus rahvastikus. See suhtarv ei näita tingimata elukvaliteeti, kuid räägib abivajadusest. 2014. aasta alguse seisuga oli puudega inimesi 10,9% elanikkonnast ehk 144 136 inimest. Sotsiaalkindlustusameti arvestuste kohaselt on see arv siiski hakanud vähenema ning 2015. aasta teise kvartali lõpuks oli erinevate puudetoetuste saajaid 141 802.[2] Tuleb aga arvestada, et  sotsiaalmajandusliku olukorra mõistmiseks ja sihtgrupi täpsustamiseks peab silmas pidama ka töövõimetuspensionäride hulka. Töövõimetuspensionäride ja tööealiste puuetega inimeste sihtgrupid kattuvad osaliselt, hinnanguliselt on pooltele töövõimetuspensionäridele määratud ka puude raskusaste. Kui 2014. aasta alguse seisuga oli tööealisest elanikkonnast (vanuses 16–62) 94 325-le inimesele määratud 40–100% töövõimetus, siis 2015. aasta teise kvartali lõpuks oli see arv juba 96 631.[3]

Suurem osa puudega inimestest on siiski vanemaealised. See on tingitud rahvastiku üldisest vananemisest ning keskmise eluea tõusust – mida rohkem on vanemaid inimesi rahvastikus, seda rohkem on nende hulgas ka pikaajaliste haigustega inimesi. Samuti on paljud puuded tingitud just ealistest muutustest, need ilmnevadki alles vanemas eas. Paraku on vanemaealised puudega inimesed jäänud tahaplaanile ning ka vaadeldaval perioodil pole astutud olulisi samme nende olukorra parandamiseks. Samuti on seni sihtgrupist välja jäänud omastehooldajad – nad pole otseselt puudega, kuid mängivad suurt rolli puuetega inimeste elukvaliteedi tagamisel ning paraku on nemad ise potentsiaalsed tulevased puudega inimesed või töövõimetuspensionärid.

Töövõimetuspensionäride ja puudega inimeste toimetuleku tagamisel mängivad lisaks riigile olulist rolli kohalikud omavalitsused. Paraku on omavalitsuste võimekus abivajajaid toetada väga erinev ning abi kättesaadavus kõigub omavalitsuseti suures ulatuses,[4] mistõttu on inimesed ebavõrdselt koheldud.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

2014 on aasta, mille märksõnaks on kindlasti töövõimereform (edaspidi TVR). Kui aasta varem pandi paika TVR-i põhimõtted,[5] millega seati eesmärgiks abistada tööealisi tervisekahjustustega ja puudega inimesi sobiva töö leidmisel ning säilitamisel. Lisaks peeti vajalikuks motiveerida inimesi säilinud töövõime piirides aktiivne olema ning osutada abi tööandjatele töökeskkonna parandamisel ja vähenenud töövõimega inimeste töölevõtmisel ja tööl hoidmisel.

Kõik osapooled – tervisekahjustusega ja puudega inimesed, tööandjad, spetsialistid, riigiametnikud – mõistavad, et sellise suure sotsiaalreformi käivitamine on möödapääsmatu, kuna vana süsteem lihtsalt kukub lähiajal kokku.

Puudega või tervisekahjustusega inimesele võimaldab võimetekohane töö tagada oluliselt paremat sissetulekut ja elukvaliteeti kui toetused ja pensionid. Ainult nendega terve töölkäiva inimesega võrdväärset elukvaliteeti tagada pole võimalik. Samuti pakub sobiv ja meeldiv töö sotsiaalset ja professionaalset eneseteostust, seega ka väärtustatuse tunnet ja hoiab alal inimväärikust. Inimese üks põhivajadusi ja õigusi on võimalus ise oma elu üle otsustada.  TVR-i käivitamise üheks eesmärgiks ongi, et vähemalt 50% osalise töövõimega inimestest töötaksid.

Tööandjad on olukorras, kus töötajaid napib – elanikkond vananeb, töövõimetute arv kasvab, uusi töötajaid ei tule peale, sest sündimus on järjekindlalt langenud, väljaränne on suur.[6] Seetõttu on tööandjad mõistnud, et tervisekahjustustega ja puuetega inimesed on seni kasutamata ressurss, samuti peetakse puudega inimesi väga tihti motiveeritumateks ja lojaalsemateks.[7] Samas ei peaks nad endile ka illusioone looma, sest põhiolemuselt on inimesed sarnased, olenemata terviseseisundist või puudest.

Riigi eesmärk TVR-i käivitamisel on eelkõige pidurdada sotsiaalkulude kasvu ning sihtgrupi kaasamisega tööhõivesse saada juurde uusi maksumaksjaid. Loomulikult eeldab see ka investeeringuid haridusse ja rehabilitatsiooni, kuid kui varem prognoositi riigieelarve kulude kasvu  töövõimetuspensionidele ja puudetoetustele 2014. aasta 253,1 miljonilt eurolt 619,9 miljoni euroni 2022. aastaks, siis uus süsteem aeglustaks kasvu ning eeldatavad kulutused 2022. aastal oleksid 405,5 miljonit eurot; kokkuhoid oleks seega 214,4 miljonit eurot.

Lähtekoht on hea – kõik osapooled mõistavad reformi paratamatust. Samas on kõigil senini veel erinevad ootused ja arusaamad, mille üksteisele lähendamiseks tuleb veel palju tööd teha. Väga visalt muutub ka ühiskonna aegunud suhtumine abivajajatesse. Viimase aasta jooksul on muutused siiski juba märgatavad (selle taga on muidugi ka puuetega inimeste organisatsioonide suur töö endi nähtavaks tegemisel ja probleemide teadvustamisel). Eelkõige on vaja vähendada tööandjate teadmatusest tulenevaid hirme ning ka puuetega inimeste endi mõtlemist. Inimõigustepõhise lähenemise kohaselt pole puuetega inimesed „vaesed õnnetud“, keda peab aitama, vaid on ühiskonna võrdväärsed liikmed, kellel on teistega samasugused õigused ning mõned erivajadused, millega tuleb arvestada. Puuetega inimeste õiguste kaitse pole riigi suvast johtuv valik, vaid inimõigustest tulenev kohustus. See tähendab, et ühiskond peab puuetega inimestele tagama võimaluse osaleda ühiskonnaelus võimalikult iseseisvalt ning looma võimalused vajadusel oma õiguste eest seista.

TVR-i edukas käivitamine eeldab, et kogu probleemistikku lahendatakse kompleksselt. Palju rohkem on vaja panustada haridussüsteemi, iga puudega inimene peab saama võimaliku parima hariduse, mis arvestab ka tema huve ja võimeid. Haridusministeerium on alustanud vastava programmi väljatöötamist,[8] peamiselt panustatakse kutseõppele.[9]  Senini aga on täielikult välja töötamata süsteem koolist tööellu siirdumiseks. Paljud noored jäävad pärast kooli lõpetamist töötuks, kuna nende elukohas pole sobivat tööd, või on töölepääsemine raskendatud toetavate sotsiaalteenuste vähesuse tõttu. Siit tuleneb, et ka sotsiaalteenuste kättesaadavus ja kvaliteet peavad olema senisest paremini tagatud nii riiklikult kui kohalike omavalitsuste poolt, sõltumata regioonist. TVR-i pole võimalik ellu viia, kui sotsiaalteenused töötamise eesmärke ei toeta, ning jääb alles vastasseis riigi ja kohalike omavalitsuste vahel. Osaliselt osutab vajalikke teenuseid Eesti Töötukassa,[10] koostamisel ja ettevalmistamisel on rehabilitatsiooniteenuste erinevad paketid.[11]

Teine suur probleemistik on seotud tööandjatega. Kuigi nad näevad vähenenud töövõimega inimestes ressurssi, on nad samas tagasihoidlikud nende töölevõtmisel. Üks põhjus on muidugi hirm – ei tunta inimeste probleeme ning kardetakse, et ei suudeta nendega toime tulla. Selle hirmu leevendamiseks on töötukassa koostanud mitmeid materjale,[12] korraldab koolitusi, pakub nõustamist. Samas on tööandjad ka vastu vajadusele oma kulusid suurendada, kuna lisaressursid on eelisjärjekorras siiski mõeldud ettevõtte arendamiseks, mitte sotsiaalprojektideks. Ka siin on töötukassa kaudu võimalik taotleda kulude osalist kompenseerimist,[13] riigi poolt on ette nähtud maksusoodustused[14] ning muudki toetused. Kui tööandjad mõistavad, et tervisekahjustustega ja puuetega inimeste tööhõivesse kaasamine on pikemas perspektiivis neile kasulik, on see oluline eeldus TVR-i õnnestumisele.

Seadusandlikud arengusuunad

2014. aasta 19. novembril võttis Riigikogu vastu töövõimetoetuse seaduse,[15] mis esialgse kava kohaselt pidi rakenduma 2015. aasta 1. juulil. See seadus lähtus TVR-i põhimõtetest ja peaks kardinaalselt muutma puuetega ja tervisekahjustustega inimeste seisundit – tooma nad tagasi tööturule, muutma nad abivajajatest aktiivseteks ühiskonnaliikmeteks. Paraku ei kaasnenud sellega teiste valdkonda mõjutavate seaduste tervikpaketti, kuigi muudeti ka sotsiaalhoolekande seadust,[16] et see osaliselt töövõimetoetuse seadusega vastavusse viia (kusjuures mõned punktid pidid rakenduma eri aegadel).  Sotsiaalhoolekande seaduse uusim redaktsioon võeti vastu alles 2015. aasta 18. veebruaril ja see hakkas kehtima 2015. aasta 1. juulil. Praegu on väljatöötamisel järgmine redaktsioon, mis eelduste kohaselt peaks hakkama kehtima 2016. aasta 1. jaanuarist.

Töövõimetoetuse seaduse arutellu sekkusid aktiivselt puuetega inimeste organisatsioonid, kes juhtisid tähelepanu olulistele puudustele – seadus esitas mitmeid nõudeid, mida ilma toetavate sotsiaalteenusteta pole võimalik täita, samuti tunti muret aktiivsete inimeste toimetuleku halvenemise pärast – teatud palgatasemest alates hakkab töövõimetoetus langema, kuid töölkäimise kulud ju ei lange, vaid vastupidi – kasvavad. Korraldati mitmeid meeleavaldusi, esitati hulk parandusettepanekuid, pöörduti Vabariigi Presidendi poole. Mõningaid ettepanekuid isegi arvestati  seaduse lõppvariandis, aga üldiselt seadusega sellisel kujul sihtrühm rahule ei jäänud. 2015. aastal valitud uus Riigikogu koosseis vaatas seaduse uuesti läbi ning lükkas rakendumise edasi 2016. aasta 1 jaanuarini, samuti kavandati toetavate teenuste väljatöötamist. Praegu on kõne all võimalus, et seadus rakendub osaliselt 2016. aasta 1. jaanuaril ning tervikuna  2016. aasta 1. juulil.

2015. aasta oktoobris esitati valitsusele põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning Erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõu,[17] mis on teinud murelikuks ka puuetega inimesi, kuna osa erivajadustega õpilaste koolidest on eraomandis ning kardetakse, et seaduse muutmine suurendab õppekoha maksumust.

Kohtupraktika

2014. aasta 5. mail tegi Riigikohus otsuse,[18] mis puudutas toimetulekutoetuse maksmist puudega inimese eestkostjale olukorras, kus eestkostetav on pereliige, hooldaja- ja eestkostetoetus jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri, kuid koos eestkostetava sotsiaaltoetustega on ühine sissetulek toimetulekupiirist suurem. Siin juhtis kohus tähelepanu perekonnaseaduse ja sotsiaalhoolekandeseaduse mõningate punktide vastuolule ning sellele, et selles küsimuses puudub kohalikul omavalitsusel kaalutlusõigus. Lõppjärelduseks on, et puudega inimese eestkostja saab kohtu kaudu nõuda eestkostetavalt elatist, selle suuruse määrab kohus. Sisuliselt selline otsus küll puuetega inimeste ja nende pereliikmete toimetulekut ei mõjuta, sest summa ei sõltu liidetavate järjekorrast, kuid annab võimaluse need seadusesätted läbi vaadata ja vastavusse viia, samuti lubab see hooldajal toimetulekutoetust taotleda, kui kohus mingil põhjusel elatist tema kasuks välja ei mõista.

Statistika ja uuringud

Uuemaid statistilisi uuringuid ja uurimusi, mis otseselt puudutaksid puuetega inimesi, vaadeldaval perioodil tehtud ei ole, kõik TVR-iga seotud prognoosid ja arvutused toetuvad varasematele uuringutele. Küll aga on haridusministeeriumi tellimusel PRAXIS analüüsinud Eesti põhikooli- ja gümnaasiumivõrku.[19] Kuigi selles pole eraldi välja toodud erivajadusega õpilastele mõeldud koole, siis koos muude kontseptsioonidega võivad uuringu alusel tehtavad otsused mõjutada erivajadustega õpilaste ligipääsu võimetekohasele haridusele (koolide asukoht ja tüüp).

Olulisemad avalikud arutelud

Viimase aasta jooksul on jätkunud laiem avalik arutelu töövõimetuspensionäride ja puuetega inimeste teemadel. Seoses TVR-i seaduse menetlemise ja vastuvõtmisega on järjest rohkem ja häälekamalt hakanud kaasa rääkima ka sihtrühma esindajad. Arutelud on muutunud sisulisemateks, lähenemised teemale muutuvad üha enam inimõigustel põhinevateks. Kuna TVR puudutab sügavalt suurt hulka (hinnanguliselt ligi 100 000) inimesi, oli aruteludes ka palju emotsioone, teravust, vaidlemist. Siiski on rõõmustav, et järjest enam on hakatud leidma ühisosa – me kõik oleme inimesed, mõnedel lihtsalt on suuremad erivajadused.

Trend

Sarnaselt eelmise aastaga oli ka vaadeldaval perioodil arengute peamiseks lähtekohaks TVR. Kuna see oli jätkuvalt valitsuse olulisimate prioriteetide hulgas, oli tunda ka mõningast survestamist ja kiirustamist. Pärast seaduse vastuvõtmist ja Riigikogu valimisi hakkasid osapooled siiski rohkem üksteist kuulama ning asjadele komplekssemalt lähenema. On alustatud muudatustega rehabilitatsioonisüsteemis, vaadatakse üle tehniliste abivahendite jaotamise kord ning järk-järgult liigutakse seaduse täieliku rakendamise poole. Seni pole siiski veel jõutud tervikliku lähenemiseni, haridus- ja sotsiaalpoliitika ei jõua tööpoliitikale nii kiiresti järele.

Soovitused

  • TVR-i käivitamisele ja täielikule rakendamisele tuleb läheneda kompleksselt – tagada võrdsed võimalused kõigile puudega või tervisekahjustusega inimestele, sõltumata nende elukohast. See eeldab sotsiaalteenuste võrdväärset kättesaadavust kõigis omavalitsustes.
  • Sätestada miinimumloend ja kvaliteedinõuded kohalike omavalitsuste poolt osutatavatele sotsiaalteenustele ning tagada kõigile omavalitsustele piisav võimekus nende täitmiseks.
  • Parandada erivajadustega õpilaste hariduse kättesaadavust ja kvaliteeti kõigil haridustasanditel, luua toetussüsteem koolist sujuvalt tööellu suundumiseks.

 


[1]„Eesti sotsiaalkindlustuse süsteemi jätkusuutliku rahastamise võimalused“. Uuringuaruanne. Praxis 2011. Ja „Riigi tegevus puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride toetamisel“. Kontrollaruanne 2010.

[2] Eelarve ja statistika. Sotsiaalkindlustusamet. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/statistika/.

[3] Eelarve ja statistika. Sotsiaalkindlustusamet. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/statistika/.

[4]  „Sotsiaalteenuste kvaliteedianalüüs ja ettepanekud tervikliku kvaliteedisüsteemi tagamise juurutamiseks“. Analüüsi lõpparuanne. Sotsiaalministeerium. 2013.

[5] Töövõimereform. Sotsiaalministeerium. Arvutivõrgus kättesaadav:  https://www.sm.ee/et/toovoimereform.

[6] Eesti statistika aastaraamat 2015.

[7] „Töövõimetoetuse seaduse mõjuanalüüs – eelhindamine“. Saar Poll. 2014.

[8] „Hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduse kontseptsioon. Haridus- ja Teadusministeerium. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.hm.ee/sites/default/files/hev_kotseptsioon.pdf.

[9] Hariduslike erivajadustega õpilane. Haridus- ja Teadusministeerium. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.hm.ee/et/tegevused/kutseharidus/hariduslike-erivajadustega-opilane.

[10] „Tööturuteenuste osutamine töövõimereformi sihtrühmale“. Sotsiaalministeerium. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/ESF/57_lisa.pdf.

[11] Töövõimereformi eesmärk. Sotsiaalkindlustusamet. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/toovoimereform/.

[12] „Erivajadustega inimene – hinnatud töötaja! Miks ja kuidas värvata tööle puudega inimest?“. Eesti Töötukassa. 2008. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.tootukassa.ee/sites/tootukassa.ee/files/Erivajadustega_inimene_hinnatud_tootaja.pdf.

[13] Abi erivajadusega inimese tööle võtmisel. 10.08.2015. Eesti Töötukassa. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.tootukassa.ee/content/tooandjale-ja-partnerile/abi-erivajadusega-inimese-toole-votmisel.

[14] Maksusoodustused. 10.08.2015. Eesti Töötukassa. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.tootukassa.ee/content/t%C3%B6%C3%B6andjale-ja-partnerile/maksusoodustused.

[15] Töövõimetoetuse seadus. Riigi Teataja. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/113122014001.

[16] Sotsiaalhoolekande seadus. Riigi Teataja. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/123032015134.

[17] Eelnõude infosüsteem. Arvutivõrgus kättesaadav: http://eelnoud.valitsus.ee/main#5SJRc0hF

[18] Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohtuotsus asjas nr 3-4-1-67-13. Riigikohus. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-4-1-67-13

[19] „Eesti põhikooli- ja gümnaasiumivõrgu analüüs aastaks 2020“. Uuringuaruanne. Praxis. 2014.