Vaenukõne ehk vaenu õhutamine on mõiste, mida kasutatakse sageli, ent mitte alati ei saada sellest ühtmoodi aru. Tegemist on kontseptsiooniga, mille osas puudub ka rahvusvaheliselt ühene konsensus. See on keeruline ja erinevaid arvamusi tekitav küsimus, mida erinevad õiguskultuurid ja jurisdiktsioonid käsitlevad erinevalt. Eesti Inimõiguste Keskuse vaenukõne käsitlus põhineb Eesti põhiseadusel, EL rassivaenu õhutamist keelaval raamotsusel, Euroopa Nõukogu vaenukõne puudutavatel juhistel ja Euroopa inimõiguste kohtu kohtupraktikal.

Panime kokku mõned küsimused ja vastused sellel teemal, millega meie poole on pöördutud.

Kas [mingi väljendus] on vaenukõne?

Vaenukõne eesmärk on inimest alandada ja alavääristada seetõttu kes ta on, mitte seetõttu mida ta teinud on. Iga väljendust tuleb analüüsida selle kontekstis. Vaenukõne on alati kontekstiga seotud, see sõltub nii ümbritsevast keskkonnast, kõnelejast kui sihtrühmast. Vaenukõne defineerimiseks tuleb vaadata erinevaid komponente, sealhulgas väljenduse sisu, (kirjalik või suuline) toon, (individuaalsed ja kollektiivsed) sihtmärgid, ja võimalikud tagajärjed või mõju.

Raphael Cohen-Amalgor on vaenukõne defineerinud kui: “… eelarvamustest motiveeritud, vaenulik, pahatahtlik väljendus inimese või inimeste grupi suhtes nende tegelike või arvatavate tunnuste tõttu. Sellega väljendatakse diskrimineerivat, hirmutavat, halvakspanevat, antagoniseerivat ja/või eelarvamuslikku hoiakut nende tunnuste suhtes, mille hulka kuuluvad sugu, rass, usk, etniline päritolu, nahavärv, rahvuslik päritolu, puue või seksuaalne sättumus. Vaenukõne eesmärk on kahjustada, dehumaniseerida, ahistada, hirmutada, alaväärtustada, alandada ja ohvristada valitud gruppe, õhutada nende suhtes tundetust ja jõhkrust.” (Allikas: Cohen-Amalgor, R., 2012, “Fighting Hate and Bigotry on the Internet”, Policy and Internet, Vol. 3 (3).)

Sõnavabadus on ohus!

Inimõigused on omavahel seotud ja teineteisest sõltuvad: nii ka väljendusvabaduse ja võrdse kohtlemise puhul. Avalik vaenu õhutamine soodustab vaenukuritegude tõenäosust ja inimeste diskrimineerimist.

Inimõiguste mõtte vastane on kasutada inimõigusi teiste inimõiguste oluliseks piiramiseks. Väljendusvabaduse kasutamisel on vähemused täna halvemas olukorras kui teised, sest nende väljaütlemistele võib järgneda nende jaoks rängem reaktsiooni kui teiste omale. Vaenukõne piirab vähemuste võimalusi ühiskonnas kaasa rääkida ning seetõttu muudab ühiskondliku arutelu vaesemaks ja ühiskonna vähem demokraatlikuks.

Vihakõne või vaenukõne või vaenu õhutamine?

Soovitame kasutada mõiste vihakõne asemel mõistet vaenukõne või vaenu õhutamine, sest vihaga ei pruugi vaenu õhutamisel midagi tegemist olla. Vihaseid väljaütlemisi vaenu õhutamise keeld ei puuduta, vaid ainult vaenu õhutamist.

Loe vaenukõne kohta lähemalt inimõiguste giidist.