Eessõna

Hea Lugeja

Autor: Paloma Krõõt Tupay

Maailma vallutanud koroonaviirus on vajutanud oma pitseri inimõigustele üle maailma. ÜRO Inimõiguste 2020. aasta raportis tõdeb inimõiguste ülemvolinik Michelle Bachelet, et koroonast tingitud COVID-19 viirushaigus on kasutanud ära ja kiskunud laiemaks olemasolevad lüngad inimõiguste kaitses ja suurendanud ebavõrdsust ja diskrimineerimist.[1] Sellest vaatevinklist vaadatuna võiksime käesolevat, kümnendat inimõiguste aruannet käes hoides kergendunult möönda, et tegelikult on meil inimõigustega ju kõik päris hästi, eriti võrreldes nii mõnegi teise riigiga.

Põhjusi seda mitte teha on mitu. Kõige olulisem neist on tõdemus, et see, et meil on just nii hästi, kui meil täna on, on pideva töö tulemus. Kaitstud inimõigused ei ole midagi iseenesestmõistetavat, vaid inimõigused on kaitstud riigis, kus inimeste vabaduse ja heaolu eest seisavad riik ja ühiskond iga päev. Pilguheit mõnele teisele riigile tõestab, et koroonakriisi saab kasutada ka ettekäändena inimeste õiguste piiramiseks seal, kus riigivõim soovib laiendada oma võimu ja vaigistada kriitilisi hääli.[2] Samas nõuab kriisiolukord ka parimalt riigivalitsejailt õiguste piiramist, et tagada inimeste tervise ja ühiskonna heaolu tervikuna. Seetõttu on oluline, et riigiorganid ja ühiskond valvaks kehtestatud piirangute proportsionaalsuse üle.

Teine põhjus, miks liigsest rahulolust hoiduda, on tõdemus, et käesolevas aruandes kajastatud mured on enamjaolt sellised, mis on lahendamist oodanud juba mitu aastat järjest. Tuntav on poliitilise tasandi tahtmatus tegeleda selliste ebapopulaarste ja/või keeruliste küsimustega nagu vangide valimisõigus, sisuliselt tunnustatud samasooliste paaride kooselu selgem reguleerimine seaduse tasandil ning vaenukõne piiritlemine ja sideandmete kogumise korrastamine kooskõlas Euroopa põhiõigusliku raamistikuga. Ka Abhaasia eestlaste kodakondsusega seotud probleemide lahenduseta jätmine paneb küsima, miks Eesti riik jätab need inimesed õigusriigile kohase õiguskindluseta.

Aruandeperioodil toimunud valitsusevahetus, mille käigus 2021. aasta jaanuaris vahetas Reformierakonna-Keskerakonna koalitsioon välja peale 2019. aasta Riigikogu valimisi ametisse astunud Keskerakonna-EKRE-Isamaa koalitsiooni, tõi esile valitsuse vahetumise poliitilise mõju inimõiguste kaitse valdkonnale, muuhulgas rahastamisega seotud küsimustele. Nii lõpetas 2020. aasta juulis seaduse erinevate tõlgendusvõimaluste tõttu rahandusministri ülesannetes olev väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister hasartmängumaksu väljamaksed vabaühendustele, mille abil Sotsiaalministeerium rahastab võrdse kohtlemise projekte. Kuigi Sotsiaalministeerium võttis seejärel projektide rahastamise üle ja tegi puuduvad väljamaksed, ei ole seadusandja tänaseni seadusest ebaselguseid kaotanud. Kestev õiguslik ebamäärasus aga tähendab, et ka tulevikus ei seisa võrdse kohtlemise projektide rahastamine kindlatel jalgadel ja püsib oht, et see küsimus lahendatakse poliitiliselt, mitte sisuliselt. Selle olukorra lahendamine peaks olema üheks eesmärgiks.

Koroonast tingitult kuulutas Eesti 2020. aasta 12. märtsil välja eriolukorra. Välisminister teatas seejärel Euroopa Nõukogule inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 15 aktiveerimisest, mis lubab konventsiooniosalisel riigil võtta hädaolukorras meetmeid, millega ta peatab konventsiooniga võetud kohustuste täitmise ulatuses, milles see on olukorra tõsiduse tõttu vältimatult vajalik. Opositsioon reageeris sellele otsusele kriitiliselt ja viitas ohule, et selline samm annab valitsusele ettekäände ebaproportsionaalseteks põhiõiguste piiranguteks. Riigikohus tegi avalduse, milles toonitas, et artikli 15 kohaldamise kiuste kehtib endiselt Eesti Vabariigi põhiseadus ja seeläbi ka õigus õiglasele kohtupidamisele. Siiski lõpetas valitsus eriolukorra 2020. aasta 18. mail ja informeeris sellest ka Euroopa Nõukogu, ilma et talle oleks avalikkuse poolt ette heidetud vahepeal kehtestatud piirangute evidentset ebaproportsionaalsust.

Kui esimese haiguslaine ajal väljakuulutatud eriolukorra ajal põhjustas paljudele puudega inimestele olulisi raskusi erikoolide kontaktõppe ja sotsiaalteenuste sulgemine, siis sellest õpiti ja järgmiste lainete ajal tehti puuetega inimestele mitmeid erandeid. Koroonakriis mõjutas ka kinnipidamisasutusi ning õiguskantsler pidi täitevvõimule meelde tuletama, et ka pandeemiaolukorras ei tohi kinnipeetavatele kehtestatud piirangud olla ebaproportsionaalsed.

Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et Eesti ei heitnud ka pandeemiaolukorras kergekäeliselt kõrvale inimeste vabadusi. Kohtute tööd pandeemia ei katkestanud, suures ulatuses rakendati videoistungeid. Ja kuigi HOIA mobiilirakenduse kasutegur on jäänud pigem ebamääraseks, pöörati selle väljatöötamisel kõrgendatud tähelepanu isikuandmete kaitsele, töötades välja lahendus, mis vahetab isikustamata koode, selmet siduda andmeid konkreetse inimesega.

Koroonakriis on suurendanud ühiskonnasiseseid vastuolusid. Sellega on kaasnenud vajadus poliitikute mõjutajate suurema läbipaistvuse järele.  Nii asutati 2020. aastal liberaalsete väärtuste edendamiseks kodanikualgatus SA Liberaalne Kodanik (SALK), mis muuhulgas jälgib erakondade rahastamise läbipaistvust nii annetuste kui ka ühismeedia reklaamide kaudu. Samas tunnustas kohus 2020. aastal mittetulundusühingu õigust panna endale nimeks MTÜ Süvariik, kuna vastav kandeavaldus ei ole kohtu hinnangul heade kommetega vastuolus.

Väljakutse seab pandeemiaolukord ka demokraatlikule riigikorraldusele. Kritiseeritud on seadusandja ebaselgust ja puudujääke koroonakriisist tingitud seadusemuudatuste puhul, samuti Riigikogu passiivset hoiakut juba peagi kaks aastat väldanud kriisiolukorras. Mitmed juristid on esile tõstnud tõsiasja, et piiranguid kehtestanud valitsuse üldkorralduste üle puudub parlamentaarne kontroll, samuti ei saa neid vaidlustada õiguskantsler, kel jääb vaid üle inimesi kohtusse pöörduma juhendada. Kuna koroonameetmetest alguse saanud kohtuasjade valdav enamus ootab hetkel veel lõplikku kohtuotsust, on siiski vara hinnata, kuivõrd kohus hindab täitevvõimu poolt kehtestatud piirangud põhiseaduspäraseks.

Kindlustunde annab teadmine, et Eesti riik ja ühiskond ei ole ka ebakindlal pandeemia-ajal valmis kergekäeliselt loobuma igaühele tagatud vabadustest. Keerulisem aga on leida tasakaalu üksikisiku vabaduste ja piirangute vahel, mida nõuab ühiskonna tervise ja heaolu kaitse tervikuna. Eriti keeruliseks teeb tasakaalu leidmise digi-ajastul informatsiooni üleküllus, milles väärinfo ja vandenõuteooriate eristamine usaldusväärsest teabest võib osutuda ülejõukäivaks ülesandeks. Ka seetõttu ei anna käesolev aruanne põhjust rahulolevalt tõdeda, et kõik on hästi, vaid paneb igaühele meist ülesande aidata iga päev kaasa sellele, et Eestis oleksid inimõigused kaitstud parimal võimalikul moel.

Dr. Paloma Krõõt Tupay

Eesti Inimõiguste Keskuse nõukogu liige


[1] United Nations. 2021. Human Rights Report 2020.

[2] ICNL. 2020. Coronavirus and Civic Space: Preserving Human Rights During a Pandemic. [Koroonaviirus ja kodanikuühiskond: inimõiguste säilimine pandeemia ajal].


Autor

  • Eesti Inimõiguste Keskuse nõukogu liige.