Võtmeteemad
- Poliitikute ähvardused ajakirjanike vastu.
- Kohtu kaebused laimu pärast on sagenenud, ebarealistlike kahjutasu nõuetega.
- Vaenukõne seadust on uuesti valitsuses arutatud, aga konkreetseid edusamme ei ole tehtud.
- Üldiselt püsib sõnavabaduse olukord Eestis rahvusvahelises võrdluses hea, vaatamata teatud olukorra halvenemisele. Internetivabaduse suhtes on Eesti globaalses pingereas teisel kohal.
Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad
Sõnavabadus on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) 10. artiklis ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) paragrahvides 44–46. Sõnavabadus on oluline nii iseseisvalt kui ka teiste vabaduste teostamise ja demokraatia toimimise eeldusena. See sisaldab vabadust väljendada mõtteid ja levitada informatsiooni ning õigust saada teavet. Sõnavabadusega on seotud meediat puudutavad seadused, ligipääs teabele ja andmekaitse. Sõnavabadust saab teatud olukordades ja teatud tingimustel piirata teiste õiguste (näiteks privaatsuse ja sellega seotud andmekaitse) kaitseks, julgeolekukaalutlustel, vaenukõne piiramiseks, või muudel põhjustel, nagu näiteks ringhäälingu litsentseerimiseks ja muu kommunikatsioonitehnoloogia regulatsiooniks.
Sõnavabaduse olukord Eestis on taasiseseisvumisest saadik olnud hea. Olukord püsib ka käesoleval perioodil üldiselt hea, kuigi halvenes eriti 2019. aasta aprillist kuni 2021. aasta jaanuarini ametis olnud valitsuse ajal. Murettekitavad tegurid püsivad, kuna teatud erakonnad on avaldanud kahtlust näiteks ajakirjandusvabaduse või inimõiguste universaalsuse suhtes. Kuigi seaduslikke või muid ametlikke sõnavabaduse piiranguid esineb harva, on oht, et olukord halveneb ähvarduste ja poliitilise sekkumise tõttu.
Rahvusvaheline ajakirjandusvabaduse organisatsioon RSF märgib, et 2020 oli raske aasta eesti ajakirjanikele. Sagenesid poliitikute verbaalsed rünnakud ajakirjanike vastu ning juhtumid, kus poliitikud keeldusid ajakirjanikele informatsiooni andmast. Sellele vaatamata on Eesti siiski globaalses vaates heas olukorras ja RSF annab Eestile globaalses pingereas 180 riigi hulgast 15. koha (eelmisel aastal 14. koht).[1] Internetivabaduse suhtes on Eesti maailmas teisel kohal.[2]
Seadusandlikud arengusuunad
Käesoleval perioodil on arutelu tekitanud kommunikatsiooni tehnilisem külg. Tehti ettepanek lisada elektroonilise side seadusele sätted, mis võimaldavad keelata taristu kasutamist, mida peetakse julgeolekuriskiks, nn Huawei keeld. Palju kriitikat pälvinud seaduseelnõud ei võetud rapordi perioodil vastu, ministeerium tegeleb selle ümberkirjutamisega. Elektroonilise side seadust muudeti 2020. aastal tarbijakaitsega seotud küsimustes – näiteks võimaldades nõuda veebiliidesele juurdepääsu piiramist ning selgitades õigust nõuda teavet näiteks side- ja infoühiskonna teenuste pakkujatelt. Muudatused tulenevad suuremalt osalt ELi tarbijakaitsereeglite rakendamisest.
Teine lahendamata küsimus puudutab kaabeloperaatorite võrkude kaudu rahvusringhäälingu edastamise tingimusi – nimelt ei ole osapooled jõudnud kokkuleppele maksumuses. Meediateenuste seaduse muutmise eelnõu on menetluses. Muudatus tähendaks ELi audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi kohaldamist näiteks seoses videojagamisplatvormide ja sotsiaalmeediakanalite reguleerimisega.
Autoriõiguse seaduses tehti 2020. aasta lõpus (jõustus 2021. aasta aprillis) muudatusi nn tühja kasseti tasu süsteemis, et seda moodsa tehnikaga sobivamaks teha.
Vaenukõne kriminaliseerimise arutelu sai uue valitsuse ametisse asumisel ajutiselt hoogu sisse. Eelmine valitsus oli selgelt maininud, et nad ei kavatse asjaga tegeleda. Siiski jõudis ka praegune valitsus seisukohani, et Eesti, erinevalt suurema osa ELi liikmetest, ei vaja vaenukõne kriminaliseerimist.[3] Vaenukõne kriminaliseerimise vajadus on Eestis esile kerkinud eelkõige seoses Euroopa Liidu rassismi ja ksenofoobia ilmingute vastu võitlemise raamotsuse 2008/913/JSK-ga. Kui poliitikute huvi midagi ette võtta püsib madal, on vaenukõne märkimisväärselt kasvanud näiteks seksuaalvähemuste suhtes, märgib ILGA.[4]
Kohtupraktika
Viimastel aastatel on laimu teema esile tõusnud, mida näitab kohtukaebuste arvu kasv. Palju tähelepanu sai raadiosaatejuhi Alari Kivisaare 75 000 eurone nõue teda väidetavalt sotsiaalmeedias laimanud isiku vastu. Kaasus ei ole veel otsuseni jõudnud, kuid 2021. aasta juulis otsustas Tartu Maakohus mitte rahuldada Kivisaare väiksemat hagi teise teda väidetavalt solvanud isiku vastu. 2021. aasta augustis rahuldas Harju Maakohus osaliselt ühe eraisiku hagi telesaate saatejuhi, telejaama ja produktsioonifirma vastu isiku au riivavate valeandmete levitamise eest. Hageja oli nõudnud 1 miljon eurot kahjutasu, kuid kohus määras välja 10 000 eurot. Otsus ei ole lõplikult jõustunud.[5]
Eesti Meediaettevõtete Liit esitas 2020. aasta septembris kaebuse Euroopa Komisjonile, sest näeb Eesti meediamaastikul ebatervet konkurentsi riigieelarvest rahastatud ERRi tõttu, peamiselt online-uudissisu tootmise riigieelarvest rahastamisel.[6]
Vaadeldaval perioodil on Riigikohtus arutatud ligipääsu kohtuistungitele ja kinniseks määratud istungite toimikutele, kus kohus on üldiselt sõnastanud nii teabele ligipääsu kui ka selgete andmekaitsereeglite olulisuse.[7]
Statistika ja uuringud
Lisaks seadustele ja kohtusüsteemile on Eestis eneseregulatsioonil põhinev süsteem. Kaebusi saab esitada Avaliku Sõna Nõukogule või Pressinõukogule, lisaks ka Eesti Rahvusringhäälingu suhtes nende ajakirjanduseetika nõunikule. Pressinõukogu tegutseb Eesti Meediaettevõtete Liidu juures. Varem Eesti Ajalehtede Liidu nime all tegutsenud organisatsioon muutis 2019. aastal nime, kuna nii meedia kui ka organisatsiooni liikmeskond on muutunud mitmekesisemaks. Pressinõukogu jõudis 2020. aasta detsembris oma 1000. otsuseni; neist õigeksmõistvaid on olnud 437 ja taunivaid 376 ning ülejäänud on lahenenud muul viisil. Nõukogu loodi 2002. aastal osalt sellepärast, et teatud meediaväljaannete hulgas oldi rahulolematud Avaliku Sõna Nõukogu tööga. Siiski on mõlemad organisatsioonid tööd jätkanud.[8] Kaebuste esitamine on lihtne ja eetikakoodeksid kergesti kättesaadavad. Kaebuste arv on püsinud viimastel aastatel kaunis sarnasena. Pressinõukogu võttis 2019. aastal vastu 82 kaebust ja tegi 73 otsust (2018. aastal vastavalt 84 ja 81). 2019. aastal tehti 47 õigeksmõistvat ja 26 taunivat otsust, 2018. aastal 59 õigeksmõistvat ja 22 taunivat otsust.[9] Avaliku Sõna Nõukogu statistika on kodulehel kättesaadav ainult kuni 2018. aastani, kuid otsuste loetelust on näha, et otsuseid tehti nii 2020. kui 2021. aastal vähem kui varasematel aastatel.[10]
Lootustandvad ja head tavad
Eestile omase hea praktikana võib jätkuvalt mainida kõrgel tasemel ja hästi toimivat e-riiki ning kõrgel tasemel internetivabadust. Tänu e-riigile on hea ligipääs teabele ning isikuandmete kasutamist saab tõhusalt kontrollida.[11] Eesti on aktiivne interneti eneseregulatsiooni kontekstis ka globaalselt. Hea näide konkreetsest meetmest, mis on rahvusvaheliselt tähelepanu saanud, on veebipolitseinikud, kelle abil on Eesti eesrindel võitluses interneti halvemate külgedega.[12]
Rapordi perioodil on COVID-19 pandeemia ühiskonda mõjutanud peaaegu igal alal. Usaldusväärse info levik on eriolukorras eriti oluline ja kuigi uuringud inimeste suhtumise ja arvamuste kohta veel kestavad, tundub, et üldiselt usaldati ametlikku infot ka muukeelsete elanike hulgas. Venekeelne elanikkond, kes muidu tarbib suurel osal Vene meediat, kasutab kriiside ajal rohkem Eesti venekeelset meediat.
Olulisemad avalikud arutelud
Eestis ei piirata sõnavabadust ülemäära seaduste või muude ametlikude otsustega, aga halvenenud poliitiline kultuur ja ühiskonna lõhestamine on põhjustanud kohati pingelise vahekorra meedia ja poliitikute vahel. Ühte juhtumit kirjeldame allpool, kuid ajakirjanikud kogevad sarnaseid vähem ekstreemseid olukordi kaunis tihti.
Oleme ka varasemates raportides maininud, et sõnavabadus toimib siis, kui on võimalik igasuguseid vaatevinkleid avaldada ja arutada. Kahjuks tähendab tihti puudulik suhtluskultuur, mida Eestis võib vähemalt sotsiaalmeedias märgata, et inimesed võivad avalikust rollist hoiduda. Kahjuks ei ole selles vallas erilisi edusamme näha.
Suundumused ja tulevikuvaade
Eelmise valitsuse ajal halvenes olukord mitte ainult meedia jaoks, aga ka üldise ühiskondliku arutelu jaoks. Ühiskonna polariseerumine on suurenenud, debatt teravamaks muutunud. Valitsuse vahetusega paranes küll valitsuse poolne kommunikatsioon, aga terav ja konfliktne meeleolu ühiskonnas jätkub.
Sotsiaalmeedia on kaasa toonud muutusi ja väljakutseid kogu maailmas – nii on see ka Eestis. Muutused on globaalsed. Eestis on internetivabaduse väga heas olukorras, isegi paremas olukorras kui meediavabadus. See mõjub positiivselt ka sõnavabadusele, kuigi see hinnang on kombinatsioon tehnilistest, juurdepääsu ning sisuga seotud teemadest.
Juhtumikirjeldus
Sõna (ja meedia) vabadust saab piirata muul moel, kui piiravate seaduste rakendamisega. Riikides, kus on inimõiguste ja vabaduste kaitse, kasutatakse tavaliselt teisi vabaduste piiramise viise. Selle hea näide on toonase justiitsministri tegevus seoses haridusministri Mailis Repsi korruptsioonikahtlustustega, mis tulid esile 2020. aasta novembris tänu Eesti Ekspressi uurivale ajakirjandusele. Pressikonverentsil 19. novembril 2020. aastal, vahetult peale kahtlustuste esiletoomist teatas justiitsminister Raivo Aeg, et on palunud prokuratuuril uurida ajakirjanike tööd seoses juhtumi uurimisega ja kas oli kasutatud keelatud järelevalve meetmeid. Eesti Ajakirjanike Liit ning teised sõnavabadusega tegelevad organisatsioonid mõistsid säärase tegevuse hukka, kuna seda nähti ajakirjanike legitiimse töö kahtluse alla seadmisena. Justiitsminister teatas hiljem, et tema kontaktist prokuratuuriga saadi valesti aru ja et ajakirjanike töö oli õigustatud. Prokuratuur ei alustanud uurimist ning paar kuud peale juhtumit valitsus vahetus ja justiitsminister lahkus oma kohalt. Siis astus haridusminister juba korruptsioonikahtluste pärast tagasi.[13]
Kuigi selles konkreetses kontekstis ministri tegevusel otseseid tagajärgi ei olnud, on selline käitumine igal juhul murettekitav, kui vaid sellepärast, et üks minister arvab, et uurivat ajakirjandust on sobiv karistusseadustikuga ähvardada.
Rahvusvahelisel tasemel äratas tähelepanu vene kanali Sputniku keelamine Eestis, eriti kuna Eesti – erinevalt näiteks Lätist ja Leedust – ei ole varem Vene meediat keelanud, kuigi seal on esinenud vaenukõnet ja valeväiteid. Sputniku keeldu seletas valitsus Euroopa Liidu sanktsioonidega meediaettevõtte omanikele ja eitas, et otsusel oli tegemist meedia sisuga.[14]
Soovitused
- Võtta vaenukõne kriminaliseerimine uuesti valitsuse päevakorda.
- Tsiviilühiskond ja avalik sektor peaks koos uurima, kuidas tõsta poliitikute meediaga läbikäimise kultuuri taset.
- Arendada ja täielikult ära kasutada e-riigi eeliseid (näiteks ligipääsu teabele jms), et avatud ühiskonda luua, pöörates jätkuvalt tähelepanu ka internetiühiskonna võimalikele ohtudele (näiteks veebipolitseinike kaudu).
- Pöörata tähelepanu muukeelsele (peamiselt venekeelsele) elanikkonnale, et ei oleks eraldi inforuume.
[1] RSF. 2021. Estonia – Difficult time.
[2] Freedom House. 2021. Estonia – Internet Freedom. [Eesti – Internetivabadus].
[3] Lauri, M. 2021. Vaenukõne seaduse eelnõu jääb riiulisse, ERR, 23.03.2021.
[4] Vikervaade. 2021. ILGA-Euroopa aastaraport: vihakõne on märkimisväärselt kasvanud, sealhulgas Eestis, 19.02.2021.
[5] ERR. 2021. Businessman awarded defamation damages in TV3 case, 12.08.2021. [Kohus mõistis ärimehe kasuks laimamise kahjutasu TV3 kohtuasjas].
[6] Eesti Meediaettevõtete Liit. 2021. Soovime meediaturule ausat konkurentsi!
[7] Riigikohtu kriminaalkolleegimi 16.04.2020. a määrus kohtuasjas 1-19-8262.
[8] Roosve, G. 2020. Imestunud välismaalased ja ootamatud teemad ehk pressinõukogu 1000 otsust, ERR, 02.12.2020.
[9] Eesti Meediaettevõtete Liit. 2020. Pressinõukogu – Statistika 2002–2019.
[10] Avaliku Sõna Nõukogu. 2021. ASN lahendite sisukord.
[11] Riigikohtu halduskolleegiumi 06.01.2021. a otsus kohtuasjas nr 3-19-1207.
[12] PPA. 2021. Veebipolitseinikud.
[13] Euroopa Nõukogu. 2021. Safety of Journalists Platform. [Euroopa Nõukogu ajakirjanduse ja ajakirjanike ohutuse edendamise platvorm].
[14] Ibid.
