1. Peatükk

Piinamise, ebainimlikult või alandavalt kohtlemise ja karistamise keeld

Autorid: Kristena Paalmäe, Annika Vait

Võtmeteemad

  • Varasema 2,5 m2 asemel on arestimajas kinnipeetule ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda.
  • COVID-19 pandeemia tõttu kinnipeetavatele ajutiselt kehtestatud piirangud võivad endast kujutada lubamatut kohtlemist EIÕK artikli 3 mõttes.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Eestis valitsevat olukorda EIÕK artikli 3 kaitsealasse kuuluvates valdkondades on ülevaatlikult kajastatud õiguskantsleri kontrollkäikude aastaülevaates.

Õiguskantsler märkis, et vanglates tuleks suuremat tähelepanu pöörata perega suhtlemise võimalustele. Samuti seda, et avavangla kinnipeetavatele tuleks võimaldada arvuti ja interneti kasutamist – et nad saaksid otsida tööd ning töökoha ja vangla vahel liikumise marsruute. Väljaspool vanglat peaks nad saama kasutada mobiiltelefoni, et vanglat teavitada, kui näiteks avarii või ühissõiduki tehnilise rikke tõttu jõuab ta vanglasse tagasi lubatust hiljem.[1]

Õiguskantsler rõhutas, et kaotada tuleb kartserikaristusega automaatselt kaasnev kokkusaamiste keeld ning kõrvaldada piirangud, mis ei soodusta kinnipeetavate ja vahistatute kokkusaamisi lähedastega.[2]

PPA kinnipidamisasutuste osas leidis õiguskantsler, et kehvade olmetingimustega kinnipidamiskohti tohib kasutada vaid lühiajaliselt. Kambrite ööpäevaringse videovalve korral tuleb selle põhjendatust iga kord eraldi hinnata. Kinnipeetutele peaks võimaldama telefoniga rääkimist ilma pealtkuulamiseta. Kinnipeetu läbiotsimisel lahtiriietamine peab olema põhjendatud ning seda ei tohi teha väärikust alandaval moel.[3]

Psühhiaatrilist abi osutavates asutustes osutas õiguskantsler jätkuvatele probleemidele, mh tuleks parandada ravikeskkonda, paremini dokumenteerida ohjeldusmeetmete kasutamist ning kaaluda põhjalikumalt videovalve vajalikkust.[4]

Seadusandlikud arengusuunad

Positiivne on 01.08.2020 jõustunud arestimaja sisekorraeeskirja muudatus, mille kohaselt on kinnipeetule kambris senise 2,5 m2 asemel ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda.[5]

Kohtupraktika

Euroopa Inimõiguste Kohus on aruandeperioodil tuvastanud Eesti-poolse rikkumise kohtuasjas Jeret vs. Eesti. EIK leidis, et haiglasse toimetatud kinnipeetava tervislikku seisundit arvestades oli tema käeraudadega haiglavoodi külge aheldamine neljaks päevaks pärast infarkti ja asjaomast meditsiinilist sekkumist ebaproportsionaalne julgeoleku tagamise vajaduse suhtes. EIK tuvastas artikli 3 rikkumise, leides, et tegemist oli ebainimliku ja alandava kohtlemisega.[6]

Eesti Riigikohtu praktikas on kinnipeetavate õiguste teemal vaadeldaval ajavahemikul käsitletud küsimusi vanglas suitsetamise keelust, järjestikustest kartserikaristustest ja üksikvangistusest.

Tubakatoodete keelu kohta vanglas tehti märgiline Riigikohtu lahend 2019. aastal, kui kohus otsustas, et tubakatoodete ja suitsetamise keeld on proportsionaalne vahend tagamaks inimeste ja vangla julgeolekut ja korda. Riigikohtu hinnangul ei põhjusta keeld nii intensiivseid kannatusi ja ebameeldivusi, et võiks kõne alla tulla riive õigusele olla inimväärikalt koheldud.[7] Seda põhimõtet järgitakse kohtupraktikas edasi.

Pärast tubakatoodete ja suitsetamise keelamist vanglas käsitles Riigikohus ka nikotiiniasendusraviga seonduvat. Kohus selgitas, et nikotiiniasendusravi mittevõimaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul on tegemist tervishoiuteenuse osutamisega seotud nõudega, mille lahendamine kuulub maakohtu pädevusse. Konkreetses vaidluses vangla õigusvastast tegevust ei tuvastatud.[8]

Riigikohtu praktika on järjepidev ka järjestikuste kartserikaristuste täitmisele pööramise teemal. Nimelt muutis Riigikohus 2017. aastal varasemat seisukohta ja leidis, et 120-päevase pikkusega kartserikaristuste katkematu täitmisele pööramine ei pruugi olla lubatav. Kohus leidis, et kartserikaristusi täitmisele pöörates peab jälgima mh, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks ebaproportsionaalseks ega kahjustaks isiku tervist.[9] Samuti kinnitas Riigikohus teises asjas taaskord, et 482 päevaks kartserisse paigutamine on ebaproportsionaalne ja väärikust alandav. Riigikohus määras taotletud 20 000 euro suuruse hüvitise asemel kinnipeetavale siiski vaid 1500 euro suuruse hüvitise, sest hüvitise määramisel tuleb Riigikohtu hinnangul arvestada ka seda, et kuivõrd kaebaja ise põhjustas oma õigusrikkumistega distsiplinaarkaristuste määramise, siis järelikult ei pidanud ta oma sotsialiseerimisvõimalusi ja liikumisvabadust ise oluliseks.[10]

Üksikvangistusega tekitatud kahju hüvitamise kaasuses viitas kaebaja puudustele tema kinnipidamistingimustes ning nõudis inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist. Riigikohus leidis, et isegi kui kinnipeetava eraldatud lukustatud kambris hoidmine on julgeolekuohuga põhimõtteliselt õigustatud, võivad isiku isolatsioonis hoidmise õigusvastaseks muuta kinnipeetava isikust tingitud asjaolud ning sellised eraldihoidmise tingimused ja piirangud kogumis, mis ei tulene eraldamisest endast, kuid mis süvendavad eraldamisega kaasnevaid riiveid.[11]

Aruandeperioodil jõudis Riigikohtusse kaasuseid ka seoses vahistatute õigustega, mh käsitleti  spordiga tegelemise võimalusi ning jalutamist ja värskes õhus viibimist.

Riigikohus tõi esile olulise põhimõtte vahistatu kinnipidamisel. Vahistatu kinnipidamistingimused ei tohiks olla pikka aega vältava kinnipidamise korral karmimad kui süüdimõistetutel, kui õiguse ulatuslikumaks piiramiseks ei ole mõjuvat põhjust. Riigikohus leidis, et kui see on vahistatu tervise kaitseks vajalik, tuleb vanglal tagada tingimused, mis võimaldavad tal mitmekesiseid harjutusi sooritada ja soodustavad kehakultuuriga tegelemist. Näiteks võib vanglal olla võimalik paigaldada vahistatu jalutusboksi sportimist hõlbustavaid ja mitmekesistavaid vahendeid (nt lõuatõmbekang) või viia vahistatu paaril korral nädalas avaramasse või paremini varustatud jalutusõue.[12]

Ühtlasi leidis käsitlemist vahistatu võimalus jalutada ja viibida värskes õhus, mida kaebajale ei võimaldatud. Vahistatu viibis arestimajas kahel korral, kokku 115 päeva. Kassatsiooniastmes ei vaieldud enam selle üle, kas värskes õhus viibimise mittevõimaldamine oli õigusvastane, kuid vaieldi vahistatule väljamõistetava hüvitise suuruse üle. Riigikohus määras hüvitiseks 1000 eurot.[13] Kohus järgis EIK praktikas juurdunud põhimõtet, märkides, et hüvitise määramisel tuleb arvesse võtta ka riigisisese kohtumenetluse kättesaadavust hüvitise nõudmiseks ning Eesti õigustraditsiooni ja elatustaset.[14]

Suundumused ja tulevikuvaade

COVID-19 pandeemia ja selle tõttu riigis kehtestatud piirangud mõjutasid ka kinnipidamisasutusi. Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) juhtis tähelepanu sellele, et kaitsemeetmed ei tohi kunagi viia kinnipeetute ebainimliku või alandava kohtlemiseni.[15]

Näiteks soovitas CPT leida kinnipidamisele alternatiive, nt kaaluda ennetähtaegset vabastamist, katseaega, ühiskondlikult kasulikule tööle määramist, psühhiaatriliste patsientide puhul hinnata uuesti nende kinnisesse raviasutusse paigutamise vajadust jms. Kinnipeetutele tervishoiuteenuse osutamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata kinnipeetutele, kes kuuluvad riskirühma. Kui kinnipeetute kontaktid välismaailmaga on piiratud, sh külastused, tuleks see kompenseerida suurema juurdepääsu võimaldamisega alternatiivsetele suhtlusvõimalustele (nt telefonile või internetitelefonile).[16]

Ka õiguskantsler juhtis tähelepanu sellele, et kinnipeetavatele kehtestatud keeld värskes õhus jalutada ning ühele korrale nädalas vähendatud võimalus lähedastele helistada võib kujutada endast lubamatut kohtlemist EIÕK artikli 3 mõttes. Õiguskantsler leidis, et kui värskes õhus jalutamist ja lähedastele helistamist on võimalik nakkusohtu tekitamata korraldada, tuleb seda teha. Inimeste piinava ja alandava kohtlemise keeld on absoluutne ja kehtib ka eriolukorra ajal erandi tegemise võimaluseta.[17]

Praktikas olid Eesti vanglates leevendusmeetmeteks nt pikendatud telerivaatamise võimalus, laiendatud teleprogrammide paketid, lisatoidu andmine (šokolaad, kuivatatud puuvili). Lisaks jagati kambritesse raamatuid, ajalehti ja ajakirju, õppematerjale, puslesid, lauamänge, ristsõnu, sudokusid, kirjatarbeid ja paberit, mandalaraamatu paljundusi, ning näidisharjutuste lehti hingamisharjutusteks, joogaharjutusteks ja füüsilise aktiivsuse suurendamiseks.[18]

Juhtumikirjeldus

Kinnipeetav viidi infarktikahtlusega haiglasse meditsiinilistele protseduuridele, mille järel viibis ta haiglas kokku neli päeva. Kogu selle aja kohaldati käeraudu, mis eemaldati üksnes saatemeeskonna vahetumisel, söömise ajaks, tualetis käimiseks, hügieeniprotseduuride ja meditsiiniliste protseduuride ajaks ja riiete vahetamiseks.

EIK leidis, et kinnipeetava tervislikku seisundit arvestades oli tema käeraudadega haiglavoodi külge aheldamine neljaks päevaks pärast infarkti ja asjaomast meditsiinilist sekkumist ebaproportsionaalne julgeoleku tagamise vajaduse suhtes, eriti kuna haiglas viibimise ajal valvasid teda pidevalt kaks vanglaametnikku.

Soovitused

  • Parandada kinnipeetavate võimalusi lähedastega suhelda.
  • Tagada, et pikka aega vahistatute kinnipidamistingimused ei oleks karmimad kui süüdimõistetutel.
  • Võimaldada nii vahistatutele kui ka kinnipeetavatele värskes õhus jalutamist.

[1] Õiguskantsler. 2020. Õiguskantsleri aastaülevaade 2019/2020. Kontrollkäigud.

[2] Õiguskantsler. 2021. Õiguskantsleri aastaülevaade 2020/2021. Kontrollkäigud.

[3] Õiguskantsler. 2020. Õiguskantsleri aastaülevaade 2019/2020. Kontrollkäigud.

[4] Õiguskantsler. 2020. Õiguskantsleri aastaülevaade 2019/2020. Kontrollkäigud.

[5] Riigi teataja I. 29.07.2020, 4. Arestimaja sisekorraeeskiri § 12 lg 3.

[6] Euroopa Inimõiguste Kohtu 09.06.2020. a otsus Jeret vs. Eesti, nr 42110/17, p-d 67 ja 71-73.

[7] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.12.2019 otsus kohtuasjas nr 5-19-40, p 61.

[8] Riigikohtu halduskolleegiumi 22.09.2020. a otsus kohtuasjas nr 3-17-2859, p-d 13-14.

[9] Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2017. a otsus kohtuasjas nr 3-15-3133, p 18.

[10] Riigikohtu halduskolleegiumi 15.04.2020. a otsus kohtuasjas nr 3-18-360, p-d 15-18.

[11] Riigikohtu halduskolleegiumi 28.02.2020. a otsus kohtuasjas nr 3-17-1503, p 17.

[12] Riigikohtu halduskolleegiumi 17.06.2021. a otsus kohtuasjas nr 3-19-1416, p 40.

[13] Riigikohtu halduskolleegiumi 19.06.2020. a otsus kohtuasjas nr 3-18-562, p-d 9-13.

[14] Euroopa Inimõiguste Kohtu 07.05.2013. a otsus Mets. vs. Eesti, kohtuasjas nr 38967/10, p 31.

[15] CPT. 2020. Statement of principles relating to the treatment of persons deprived of their liberty in the context of the coronavirus disease (Covid-19) pandemic. [Vabadusest ilmajäetud isikute kohtlemise põhimõtted COVID-19 pandeemia kontekstis].

[16] Ibid.

[17] Õiguskantsler. COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmed, 06.04.2020.

[18] Justiitsministeerium. 2020. Covid-19 viirusest tingitud eriolukord.


Autorid

  • Kristena Paalmäe on Advokaadibüroo ALTERNA advokaat. Ta on omandanud õigusteaduse magistrikraadi Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Kristena huvi inimõiguste valdkonna vastu sai alguse Eesti Inimõiguste Keskuses praktikal olles. Hiljem on Kristena kirjutanud nii bakalaureuseastmes uurimistöö kui ka magistritöö inimõigustega tihedalt põimuvatel teemadel. Ka eelmisel aastal panustas Kristena Eesti Inimõiguste Keskuse aastaaruande koostamisse.

     

  • Annika Vait on Advokaadibüroo ALTERNA vandeadvokaat ja partner alates büroo asutamisest. Annika on omandanud õigusteaduse magistrikraadi Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ning on tänaseks advokaadina tegutsenud üle 13 aasta. Igapäevatöös peab Annika kokkupuuteid inimõiguste valdkonnaga tavapäraseks, mistõttu tuleb end ka pidevalt muudatustega inimõiguste valdkonnas kursis hoida.