Võtmeteemad
- COVID-19 levikuga kaasnesid majanduslikud probleemid: inimesed haigestusid, nende töökoormust ja/või töötasu vähendati, või jäid nad töötuks ettevõtte majanduslike raskuste tõttu jms.
- Suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal on viimastel aastatel püsinud 21–22% ringis, kuid absoluutses vaesuses elavate inimeste osakaal on järjepidevalt vähenenud.
- Viimasel kümnel aastal on eeldatav eluiga Eestis kasvanud kiiremini kui EL-is
Samas püsib tervisenäitajates suur sooline, sotsiaalmajanduslik ja piirkondlik ebavõrdsus.[1]
Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad
Poliitilisel ja institutsionaalsel tasandil on aastatel 2020–2021 tööhõives ja sotsiaalses kaitses valdavalt lähtutud 2016. aastal valitsuses heaks kiidetud heaolu arengukavast. 2021. aastal alustas Sotsiaalministeerium uue riikliku heaolu arengukava 2023–2030 väljatöötamist (see on jätkuks eelmisele arengukavale). Arengukava peaks jõustuma 01.01.2023.[2] Loodav dokument koondab tulemusvaldkonda „Heaolu“ kuuluvate poliitikavaldkondade – sotsiaalse ebavõrdsuse ja vaesuse vähendamine, sooline võrdsus ning suurem sotsiaalne kaasatus, vähemusgruppidesse kuuluvate inimeste võrdse kohtlemise edendamine, tööhõive, pikk ja kvaliteetne tööelu, rahvastikupoliitika ning laste ja perede heaolu suurendamine – strateegilised eesmärgid aastateks 2023–2030, arvestades sealjuures nii riigi pikaajalises arengustrateegias „Eesti 2035“ seatud strateegiliste sihtide kui ka ÜRO ülemaailmsete säästva arengu eesmärkide ning Euroopa Liidu suundade ja rahvusvaheliselt võetud kohustustega.
Valitsus kiitis 2020. aastal heaks Sotsiaalministeeriumi poolt välja töötatud „Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030“, mille põhieesmärgid on keskmise oodatava eluea ja tervena elatud aastate kasv ning ebavõrdsuse vähendamine tervises (sugude, piirkondade ja haridustasemete vahel).[3]
Seadusandlikud arengusuunad
2020. aastal võttis valitsus vastu kaks seaduste muutmise paketti, et luua seaduslik baas COVID-19 viiruse levikuga seonduvate meetmete kasutuselevõtuks, mille rahaline pool tagatakse riigi 2020. aasta lisaeelarvega. Selle alla kuulusid näiteks ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seadus, maksusätted, millega kergendatakse majanduslikku toimetulekut ja toetatakse ettevõtjaid, sotsiaalvaldkonna seadused, millega tagatakse eriolukorras teatud tegevuste jätkumine ning eriolukorras sotsiaalset kaitset pakkuvad seadused. Ka 2021. aastal võttis valitsus vastu seaduste paketi, et rakendada meetmeid koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ning nende tagajärgede leevendamiseks. Selle rahaline pool tagatakse riigi 2021. aasta lisaeelarvega. Sellest 16 miljonit eurot oli hädavajalik abi sotsiaalvaldkonnale, mille toel saavad omavalitsused hankida meditsiini- ja hügieenitarbeid ning suurendada vajalikke sotsiaalse kaitse kulusid.[4]
2021. aasta alguses seadustas Riigikogu teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmise, mille jõustumisel 2021. aastal, muutus teise sambaga liitumine või sealt välja astumine vabatahtlikuks. Poliitikute hinnangul suurendab muudatus inimeste vabadust ja parandab teadlikkust pensionisüsteemist; eeldati, et laienevad investeerimisvõimalused ja suureneb konkurents fondide vahel, kuhu oma kogutud raha paigutada.[5] Muudatus tekitas palju poleemikat ja ka vastuseisu, mis jõudis isegi riigikohtusse. Eesti Vabariigi president lükkas esmalt teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmise seaduse tagasi ja saatis eelnõu menetlemiseks Riigikohtusse ning seejärel, olles ära oodanud Riigikohtu lahendi, võttis seaduse siiski vastu.[6]
Põhjuseks oli presidendi soov ennetada vaesust ja toimetulekuraskuseid pensionieas. Kersti Kaljulaidi sõnul vähendab pensionifondidesse kogutud vahendite väljavõtmine ja nende vaba kasutamine pensionisüsteemi suutlikkust täita talle pandud eesmärke. Kuivõrd Eestis tulevikus pensionäride arv kasvab ja tööealiste isikute arv väheneb, nägi president seaduses ka ohtu, et vaesusriski sattuvate inimeste arv hakkab kasvama.[7] Ka riigikontroll, kes andis Riigikohtu menetluses omapoolse hinnangu teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmise kohta, tõdes, et pensionisüsteemi muutmise tõttu võib tulevikus olla rohkem inimesi, kes ei saa äraelamiseks piisavalt suurt pensionit, samuti võib muudatus mõjutada praeguste pensionäride sissetulekuid.[8]
Eestis on vanaduspõlves riikliku pensioni abil inimestele tagatud vaid baassissetulek. Seda ületava ehk asendussissetuleku tagamine peaks toimuma vabatahtliku kogumispensioni abil, nii tööandja kui töötaja enda investeeringute kaudu (ja see osa Eesti vanemaealistel ja ka lähituleviku pensionäridel praktiliselt puudub).
2021. aasta sügisel oli teisest sambast lahkumas üle 150 000 inimese (ca viiendik teise sambasse investeerijatest), reservidest oli välja jooksmas 1,3 miljardit eurot ehk pea veerand kogutud varast. 32–40-aastastest on teisest sambast lahkumas 30 või enam protsenti.[9] Asjatundjate hinnangul peaksid teisest sambast lahkujad oma pensioniraha iseseisvalt ja tulusalt investeerima, vastasel juhul ootab neid inimesi tulevikus praegusest madalam riiklik baaspension.[10]
2021. aastal muutis valitsus riikliku pensionikindlustuse seadust, mille tulemusel muutus pension 2021. aastast paindlikumaks. Inimesed saavad ise valida sobivaima aja pensionile minekuks, võtta pensioni välja osaliselt, või oma pensioni maksmist soovi korral peatada.
Statistika ja uuringud
COVID-19 levikust tingitud majanduslangus tõi kaasa ettevõtete likvideerimisi ja pankrotte, ning ka märgatava töötuse kasvu. 2020. aasta lõpus oli Töötukassas arvel 50 000 töötut, mis oli märksa rohkem (19 250 inimest), kui 2019. aastal. 2021. aasta oktoobrikuus on töötute arv 44 000, mis on küll vähem kui 2020. aastal, kuid mis ületab 2019. aasta taset 13 250 inimese võrra.[11]
Statistikaameti andmetel elas Eesti elanikkonnast 2019. aastal suhtelises vaesuses 284 300 (21,7%) ja absoluutses vaesuses 31 400 (2,4%).[12] 2019. aastal elas allpool absoluutse vaesuse piiri ehk arvestuslikku elatusmiinimumi (221 eurot kuus) 2,4% Eesti elanikest ehk 31 400 inimest.
Sissetulekutega allpool suhtelise vaesuse piiri (611 eurot kuus) pidi toime tulema 20,7% Eesti elanikest ehk 275 000 inimest. Nii absoluutne kui suhteline vaesus ohustavad Eestis enam naisi, puudega inimesi ja töötuid. Suhtelises vaesuses elavate laste osakaal on viimastel aastatel vähenenud, kuid absoluutses vaesuses elavate laste osakaal on jäänud samale tasemele või mõnevõrra suurenenud.[13]
6,5% Eesti elanikkonnast oli 2020. aastal tõsiselt materiaalselt ilmajäetud, mis tähendab, et nende elutingimusi mõjutas tõsiselt ressursside puudus, näiteks see, et nad ei saanud endale lubada oma arvete tasumist, kodu piisavalt soojana hoidmist või ühe nädala puhkust kodust eemal. See osakaal on võrreldes 2019. aastaga vähenenud (7,6%). Sooliselt kuulus sellesse gruppi naisi 2019. aastal 8,1% ja mehi 7,0%. Kõige kõrgem oli ilmajäetute määr 50–64-aastaste hulgas (9%) ja kõige madalam 25–49-aastaste vanuserühmas (4,7%).[14]
Pensionivaesus
Vanaduspensioniikka jõudes on suuremal osal inimestest peamiseks regulaarseks sissetulekuks pension. Eesti pensionid on võrreldes palkadega madalad ja seetõttu on paljud (2019. aastal 41,4%) üle 65-aastased suhtelises vaesuses, üksi elavatest vanemaealistest on suhtelises vaesuses üle 75%.[15] Eesti keskmine pension (2021. aastal 552 eurot) moodustab keskmisest palgast umbes 40% ja see hoiab vanemaealised absoluutsest vaesusest väljas, aga jätab nad suhtelisse vaesusesse (suhtelise vaesuse piir 2019. aastal 611 eurot).
Töötute vaesus
Võrreldes EL-i keskmisega, on Eestis töötute vaesusrisk kõrgem (2019. aastal vastavalt 49,1% ja 52,5%). Eesti panustab osakaaluna SKP-st vähem passiivsetesse tööpoliitika meetmetesse, kui Euroopas keskmiselt (vastavalt 0,41% ja 0,66% 2019. aastal).[16]
Tööhõives osalemine sõltub olulisel määral tööelu kvaliteedist. 2020. aastal tuvastasid tööinspektorid 11 530 töötervishoiu, tööohutuse, töösuhete, meretöö või sõidukijuhtide töö- ja puhkeaja rikkumist. Rikkumisi tuvastati ca 83%-is kontrollitud ettevõtetes. Registreeriti 3622 tööõnnetust, sh oli raskeid tööõnnetusi 915, ja surmaga lõppenud tööõnnetusi 9. Raskeid tööõnnetusi oli viiendiku võrra vähem kui 2019. aastal.[17]
Terviseseisund
Oodatav eluiga on Eestis alates 2000. aastast pikenenud rohkem kui üheski teises EL-i riigis. Eesti elanike tervislik seisund läheneb praegu EL-i keskmisele ja see tuleneb peamiselt südame isheemiatõvest ja insuldist tingitud surmade vähenemisest. Paraku püsib Eestis tervises suur sooline, sotsiaalmajanduslik ja piirkondlik ebavõrdsus. Naised elavad keskmiselt peaaegu üheksa aastat kauem kui mehed. 2020. aastal oli Eestis meeste oodatav eluiga 74,4 ja naistel 82,8 aastat. Naiste oodatav eluiga jäi samale tasemele võrreldes 2019. aastaga, meestel pikenes 0,1 aasta võrra. Eesti väheharitud elanike hulgas on ebavõrdsus isegi äärmuslikum. 30-aastased väheharitud naised elavad 10 aastat kauem kui väheharitud mehed. Eesti elanike oodatavas elueas on tajutav ka piirkondlik ebavõrdsus, eelkõige linna- ja maapiirkondade vahel. Näiteks linnalise Tartu maakonna elanike oodatav eluiga on 4,5 aastat pikem kui riigi kirdeosas asuva Ida-Viru maakonna elanikel.[18]
Tervena elavad mehed 55,5 ja naised 59,5 eluaastat. 2019. aastaga võrreldes elavad Eesti mehed ühe aasta ja viis kuud tervemana. Eesti naiste tervena elatud aastad on pikenenud aasta ja 11 kuu võrra.[19]
Olulisemad avalikud arutelud
Keskseks kujunes 2020–2021.aastatel pensionite teema. Kuigi Eestis on kõrge pensionäride vaesusrisk, ei ole Eesti inimesed aktiivsed pensionieaks valmistujad. Eestis suunatakse euroala keskmisega võrreldes oluliselt vähem raha aktsiatesse, vabatahtlikesse pensionifondidesse ja muudesse investeeringutesse. Vabatahtlikesse pensionifondidesse investeerib euroalal 23% inimestest, Eestis aga vaid 7,8%.[20]
Vähene valmisolek tuleviku pensioniks kui ka teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmine käivitasid Eestis laiaulatusliku debati. Teravalt kritiseeriti puuduseid seni kehtinud pensionisüsteemis, mis on mitmete ekspertide hinnangul olnud ühekülgne ja inimeste huve vähe arvestav. Kriitikute hinnangul on analüütikutel aeg tunnistada, et kogumispensioni peamine eesmärk ei ole kunagi olnud elanikkonna pensionipõlve heaolu parandamine, vaid kapitaliturgude arendamine. Nende arvates oligi kogumispensioni loomise esmaseks eesmärgiks kapitaliturgude odava rahaga arendamine. Odav raha tähendab seda, et pangad säästetakse raha kogumise kuludest ning kohustusest raha tegelikele omanikele, st inimestele, mingit kindlat tootlust tagada.[21] Kriitikud panid kahtluse alla kogumispensionite süsteemi tervikuna.
Talle vastandub TTÜ Ragnar Nurkse instituudi fiskaalse valitsemise professor Ringa Raudla, kelle hinnangul on kõige kindlam viis end pensioniks kindlustada spetsiaalsetesse pensionifondidesse investeerides. Ta kritiseerib teise samba vabatahtlikuks muutmist ja väidab, et pensionireformiga on inimestele antud küll vabadus, aga see ei pruugi nende elu sugugi kergemaks teha, kuna oluline viis end pensioniks kindlustada on neilt reformi tulemusel ära võetud. Ka paneb Ringa Raudla kahtluse alla muud variandid pensionipõlveks raha kogumisel, investeerida kogutud vara näiteks kinnisvarasse või aktsiatesse ja loota, et need pakuvad elu lõpuni piisavalt tootlust. See võib anda küll suuremat tootlust kui kindlustusleping seda ehk pakuks, aga investeeringutega kaasneb kindlasti ka ebakindlus ja mitte kõigil inimestel pole soovi või oskust investeerimisega pärast pensionile minekut tegeleda. Ka on investeeringute puhul probleemiks finantskriisid, mis varade väärtust oluliselt võivad kahandada ja täiendav sissetulek võib halvimal juhul isegi haihtuda.[22]
Tuleb nõustuda Ringa Raudla seisukohtadega. Nii Eesti kui kogu maailma pensionisüsteemid liiguvad inimeste vastutuse suurenemise suunas, järjest olulisemaks muutub ka kogumispensioni roll. Paljud arenenud riigid on loonud tingimusi, mis soodustavad täiendavat vabatahtlikku kogumist nende ühiskonnagruppide seas, kellel on võimalik rohkem säästa.
Pensionidebattidest oli märgatavat abi ja nii selgus 2021. aasta SEB Balti Pensionivalmiduse uuringust, et pensionireformide kommunikatsioon Balti riikides on pannud inimesi rohkem huvituma oma tuleviku sissetulekust. Kui eelnevatel aastatel oli oma pensionivara vastu huvi tundnud 20% inimestest, siis nüüd 40%. Samas, Eesti inimesed on olnud passiivsemad, kui Läti ja Leedu elanikud. Peamisi põhjuseid, miks inimesed ei taha pensioni planeerimisega tegeleda, on selle keerukus. Kuna pensioniiga saabub alles aastakümnete pärast, ei ole kerge ennustada, millised me siis oleme, milline on meie tervis, milline on meie majanduslik olukord, kes on meie lähedased jne. Ligi kolmveerand Eesti inimestest mõistab, et neil ei ole pensionipõlves toimetulekuks piisavalt varasid ja sääste, aga sellest hoolimata ei plaani enamik ka täiendavalt pensioniks säästmist alustada.[23]
Sama kinnitavad ka teadusuuringud majanduspsühholoogia ja käitumisökonoomika valdkonnas. Inimesed ei pruugi teha ratsionaalseid otsuseid isegi siis, kui neil on palju informatsiooni ja head finantsteadmised, sest inimesed eelistavad lühiajalisi eesmärke pikaajalistele, tuleviku heaolu on liialt hoomamatu, et selle nimel täna raha kulutamata jätta. Veelgi enam, me ei pruugi tuleviku-mina iseendana tajuda, kauge tuleviku nimel raha kasvama panemist tajuvad inimesed oma rahast ilmajäämisena. Teiselt poolt kipuvad inimesed olema optimistlikud ja enesekindlad, mistõttu alahinnatakse sissetulekute vähenemise võimalust. Pigem nähakse ette positiivseid sündmusi nagu palgatõusu või ametikõrgendust, vähem mõeldakse terviseriskidele ja muudele negatiivsetele stsenaariumitele.[24]
Eestis valitsevatele ohtudele tulevikupensioni osas viitab ka OECD. Lähtuvalt OECD vaatenurgast elatakse Eestimaal liialt tänases ja kulutatakse; tulevik on kuskil kaugel ja selle üle ei tunta muret. 2020. aasta lõpul avaldatud OECD 2020. aasta pensionide ülevaade rõhutab pensioni kogumise pikaajalisust ja vajadust jätkata seda ka kriisi ajal.[25]
Esiletõstmist väärib ka 2021. aastal Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel toimunud Paide Arvamusfestivali arutelu teemal „Tühjad pihud või väärikas pensionipõlv?“, kuhu olid esinema kutsutud Aimar Altosaar (MTÜ Kuldliiga), Tõnu Pekk (Tuleva), Georg Männik (sotsiaalkindlustus- ja tervishoiuekspert) ja Kristjan Kangro (Change Invest).
Arutelu peegeldas varasemates debattides ilmnenud vastandlikke vaatenurki tuleviku pensioni kohta, kuid põhijäreldustes oldi üsnagi ühel meelel, et oleme kvalitatiivselt uues olukorras, kus riigi poolt tagatud pension ei ole lahenduseks, et vanaduspõlves majanduslikult toime tulla. Vanaduseks tuleb hakata valmistuma varakult ja on oluline inimesi informeerida ja julgustada kasutama erinevaid viise pensionipõlveks raha kogumiseks, on selleks siis investeeringud teise või kolmandasse pensionisambasse, aktsiatesse, kinnisvarasse, krüptoraha investeerimine vms. Ka võib paljude jaoks olla lahenduseks pensionipõlves töötamine kui uus normaalsus, mis eeldab nii tervislikku ja sportlikku eluviisi kui ka pidevat enesetäiendamist ja õppimist, et ka 65+ vanuses tööturul konkurentsivõimeline olla. Ka lapsed võivad olla parim pensionisammas, kuigi siinosas arvamused vastandusid. Kriitikud leidsid, et lastele ei tuleks siiski sellist koormat asetada, et oma vanemaid pensionipõlves ülal pidada. Ühiselt leiti, et oluline on tõsta inimeste teadlikkust, et tänased valikud mõjutavad otseselt iseseisvat hakkamasaamist tulevikus.
Lootustandvad ja head tavad
Eestis on arenenud digitaalne tervishoiuinnovatsioon ja riik pakub paljusid tervisega seotud töövahendeid ja teenuseid internetis. Nende hulka kuuluvad digilugu, digiarhiiv, digiretsept, digisaatekiri, e-kiirabi ja e-konsultatsioon. Hiljuti võttis Eesti vastu arstivastuvõtule registreerimise kesksüsteemi. Enam kui 96%-l Eesti elanikest on ID-kaart, mis võimaldab digitaalselt autentimist ja juurdepääsu e-teenustele interneti kaudu.
Eriti heal tasemel digitaliseeritus võib viia paremate tervisenäitajateni. Näiteks saavad arstid internetis juurdepääsu teabele kõikide patsientide varem väljakirjutatud ravimite kohta, mis aitab vältida ravimite soovimatut koostoimet.
Juhtumikirjeldus
Levila avaldas artikli „Kodutute talveõhtud“, kus uuriti, millest unistavad kahe Tallinna varjupaiga kodutud külmadel talveõhtutel.
„Oma kohta ühikasse tahaks. Sellist, kus võib päeval ka olla. Siis ei pea bussiga sõitma. Päris oma töö ja kõik värgid. […] Üks peab veel natuke plaani. Aga hästi natuke, sest on ennegi peetud ja ikka jälle siia tagasi jõutud. On olnud nii selles kui teises varjupaigas, on olnud SMÜ-s, viimati üüris puha ise korterit. Praegu käib Toidupangas tööl. Laos on abi vaja, annab naistele pakke ette. Raiub külmunud liha. Poest tulevad kümnekilosed kolakad, neid ei saa niisama laiali jaotada. Tuleb portsjonid valmis teha ja ära kiletada. Kõik nõuete järgi, puhas värk. Varem jagas haiglas toitu laiali, ta teab küll seda tööd. Ega palju ei maksta, 3.80 päev. Aga kuu peale paistab sellest SMÜ koha jaoks juba nagu aitavat. Aga muule kulub ka. Süüa saab tööl ka – teistsugust kui supiköögis. Sööki antakse ka kaasa, sest eks kulub ära. Neli tahvlit Annekest kotis. Pajaroog purgis.“[26]
Soovitused
- Eesti inimesi tuleb sihipärasemalt pensionieaks ette valmistada. Selleks, et ennetada tulevaste pensionäride vaesusriski, on vaja arendada inimeste finantsteadmisi, julgustada neid säästma ja suunama raha vabatahtlikesse pensionifondidesse ning muudesse investeeringutesse.
- Terviseharitust tuleb suurendada, et vähendada tervisekäitumise riske. Enam kui pool enneaegse suremuse ja haigestumuse tõttu kaotatud eluaastatest Eestis tuleneb riskiteguritest või riskikäitumisest.
- Eesti tööelu kvaliteet nõuab tõsisemat tähelepanu, liiga palju on töötervishoiu, tööohutuse, töösuhete rikkumisi ja raskeid tööõnnetusi. Arendada tuleb töötajate ja tööandjate teadlikkust tööelu eri aspektidest. Töötajad ja tööandjad ei ole piisavalt kursis tööalaste õiguste ja kohustuste ega ka töö tegemise riskide ja võimalustega.
[1] Tervise Arengu Instituut. Tervena elatud aastaid tuleb tasapisi juurde, Terviseinfo.ee, 11.09.2018.
[2] Sotsiaalministeerium. 2021. Heaolu arengukava 2023–2030 koostamise ettepanek.
[3] Sotsiaalministeerium. 2021. Rahvastiku tervise arengukava 2020-2030.
[4] Kohalik Omavalitsus. 2021. Omavalitsustele kavandatakse lisaeelarvega 46 miljonit eurot, 19.03.2021.
[5] Rahandusministeerium. 2019. Seletuskiri kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (kohustusliku kogumispensioni reform) eelnõu juurde.
[6] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 09.06.2020. a määrus kohtuasjas nr 5-20-3.
[7] Kook, U. 2020. President jättis kogumispensioni reformi seaduse välja kuulutamata, ERR, 07.02.2020.
[8] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 09.06.2020. a määrus kohtuasjas nr 5-20-3.
[9] Pensionikeskus. 2021. Koduleht.
[10] Rahandusministeerium. 2021. II samba küsimused ja vastused.
[11] Eesti Töötukassa. 2021. Peamised statistilised näitajad, 19.06.2020.
[12] Statistikaamet. 2021. Suhteline vaesus.
[13] Ibid.
[14] Statistikaamet. 2021. Vaesuse ja ilmajäetuse määr vanuserühma ja soo järgi.
[15] Statistikaamet. 2020. Suhtelises vaesuses elavate inimeste arv vähenes.
[16] Eurostat. 2019. European Statistical Recovery Dashboard.
[17] Tööinspektsioon. 2021. Töökeskkond 2020.
[18] Tervise Arengu Instituut. 2021. Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas.
[19] Statistikaamet. 2021. Statistikaamet: oodatava eluea kasv on pidurdunud, ERR, 25.08.2021.
[20] Eesti Pank. 2019. Estonian Household Finance and Consumption Survey: Results from the 2017 wave.
[21] Männik, G. 2019. Georg Männik Eesti Panga hoiatusest: inimene ei pea riskima oma pensioni pärast kõigega, Eesti Päevaleht, 15.10.2019.
[22] Raudla, R. 2020. Ringa Raudla: pensionireformi kahjulik mõju, 03.12.2020.
[23] Luminor. 2020. Värske uuring: pensioniks ei olda valmis, kuid ka koguda ei soovita, Rahageenius, 09.07.2020.
[24] Arenguseire Keskus. 2019. Tuleviku-minu rahaline heaolu.
[25] Arenguseire Keskus. 2021. Pensioniks tuleb koguda ka kriisi ajal, 15.02.2021.
[26] Mets, M. 2021. Kodutute talveõhtud, 01.03.2021.
