5. peatükk

Sõnavabadus

Autor: Katrin Nyman-Metcalf

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Sõnavabadus on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) 10. artiklis ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) paragrahvides 44–46. Sõnavabadus on oluline nii iseseisvalt kui ka teiste vabaduste teostamise ja demokraatia toimimise eeldusena ning sisaldab vabadust väljendada mõtteid ja levitada informatsiooni – kirjalikult, suuliselt, piltide kujul või muul viisil – ning õigust teavet saada. Sõnavabadusega on seotud meediat puudutavad seadused, ligipääs teabele ja andmekaitse. Sõnavabadust saab teatud olukordades ja teatud tingimustel piirata teiste õiguste (näiteks privaatsuse ja sellega seotud andmekaitse) kaitseks, julgeolekukaalutlustel, vihakõne piiramiseks või muudel põhjustel nagu ringhäälingu litsentseerimine ja muu kommunikatsioonitehnoloogia regulatsioon.

Sõnavabaduse olukord Eestis püsib üldiselt hea ja on seda olnud juba pikemat aega, mis tähendab et sõnavabaduse seisund on stabiilne. Eesti meediamaastik on väikese riigi kohta kaunis mitmekesine. Internetimeediat tarbitakse palju, ka välismaa meediat.[1] Poliitilist survet meediale on vähe. Ka käesoleval perioodil on ühiskonnas vastuolulistel teemadel (nagu kooseluseadus ja pagulased) esinenud emotsionaalseid ja teravaid debatte (eriti interneti kommentaarides), mis pööravad tähelepanu sõnavabaduse võimalikele negatiivsetele tagajärgedele. Kuigi mitmed meediaväljaanded on loonud süsteeme ebasobivate kommentaaride mahavõtmiseks ning üritavad suhtluskultuuri parandada, on see siiski tihti ebapiisav.

Eesti meediamaastikul on näha näiteid, kuidas vaba ja avatud ühiskonda saavad ära kasutada teised riigid propaganda levitamiseks. Vene meedia aina kasvavat propagandat, mis on osalt otseselt suunatud Eestis elavatele venekeelsetele inimestele, saab Eestis levitada vabalt, kuna siine meediamaastik on vaba. Eriti aktiivselt kasutatakse sotisaalmeediat.[2]

Seadusandlikud arengusuunad

Raportis käsitletud perioodil ei ole sõnavabaduse alal olnud olulisi seadusandlikke muudatusi. Andmekaitse vallas on muudatused tulemas, kui EL-i 2016. aastal vastu võetud andmekaitsemäärus (2016/679) jõustub 2018. aasta mais. Hetkel tegelevad eri andmetega tegelevad organisatsioonid määruse rakendamise ettevalmistusega. Kuigi see toob endaga kaasa olulisi praktilisi muudatusi, ei muuda see olukorda, et põhiõigused nagu sõnavabadus ja privaatsus on kaitstud. Avaliku teabe seaduses ja ka arhiiviseaduses jõustusid jaanuaris 2016 muudatused, mis teevad selgemaks teabe taaskasutamise võimaluse.[3]

Eesti kuulub nende riikide hulka maailmas, kus on kõige parem interneti kättesaadavus. Eriti palju kasutatakse mobiilset interneti. Püsiühendusega lairiba on vähem arenenud eriti maakohtades. Elektrituru seaduses tehti 2017. aasta jaanuaris (jõustusid märtsis 2017) muudatusi, et võimaldada olemasolevat infrastruktuuri lairiba paremaks kättesaamiseks terves riigis.[4] Tehnilise Järelevalve Amet on loonud interaktiivse kaardi, näitamaks, mis teenused on eri kohtades olemas.[5]

Riigikogu arutas juunis 2017. aastal karistusseadustiku muudatust sisuga, et lapspornograafia kirjeldus kirjanduses ei oleks karistatav, mida olid algatanud 13 Riigikogu liiget peale kirjaniku Kaur Kenderi palju meediakajastust saanud kohtuasja, kus teda süüdistati lapspornograafias ühe tema novelli alusel. Seadusemuudatus lükati tagasi. Vajalikkust muuta karistusseadustikku ja luua selgemaid reegleid vaenukõne suhtes on jätkuvalt arutatud.

Kohtupraktika

Riigikohus menetles 2016. aastal mõningaid sõnavabadusega seotud asju. Üldiselt näitavad otsused, et kohus tunnustab sõnavabaduse olulisust. Näiteks uuriti, kas on võimalik määrata trahvi ajakirjanikele, kes kohtuniku selgituse vastaselt avaldavad informatsiooni kohtuistungi kohta. Riigikohus leidis, et istungi faasis väljaspool kinnise kohtuistungi reegleid  ei saa sõnavabadust piirata.[6]

Tagapõhi oli, et kriminaalasja menetlev kohtunik selgitas kohtuistungi lõpus kohtusaalis viibinud ajakirjanikele, et sel momendil oli keelatud ülekuulatud kannatanu ja tunnistajate ütluste avaldamine ning refereerimine. Siiski ilmus järgmisel päeval Õhtulehe paber- ning võrguväljaandes saalis viibinud ajakirjaniku artikkel, milles tsiteeriti üksikasjalikult kannatanu kohtuistungil antud ütlusi ja refereeriti tunnistajate ütlusi. Harju Maakohus määras ajakirjanikule 600 euro suuruse rahatrahvi. Tallinna Ringkonnakohus tühistas trahvi ja Riigikohus oli Ringkonnakohtuga samal arvamusel.[7]

Ka teine Riigikohtu otsus teatud määral sarnases asjas lõppes kohtu toega sõnavabadusele ja kinnitamisega, et seda tohib piirata ainult kindlaksmääratud juhtudel.[8] Tegemist oli kriminaalasja kannatanu seadusliku esindajaga, kes Delfile kommenteerides avaldas kohtueelse menetluse andmeid. Temale määrati selle eest 1000-eurone rahatrahv. Tallinna Ringkonnakohus ei muutnud otsust. Riigikohus vaatas üksikasjalikult seaduse sätteid selle kohta, kes ja kuidas tohib sääraseid trahve otsustada ja leidis, et menetlusseadustikus on lünk. See oli peamiseks põhjuseks, miks trahv tühistati ja seletusest saab välja lugeda, et igasugune sõnavabaduse piirang saab tugineda ainult selgetel seadustel.[9]

Huvitav on ka Riigikohtu kaasus, mis tegeles kaebusega Andmekaitse Inspektsiooni vastu nende poolt lõpetatud menetluse suhtes, kuna eraisik ei nõustunud Inspektsiooni otsusega, et andmekaitset ei oldud rikutud. Kaasus on huvitav, kuna andmekaitse vastu seisis avalik huvi ja meedia vabadus. Riigikohus tsiteerib Euroopa Inimõiguste Kohust. Riigikohtu otsus aga piirdus hindamisega, kas Andmekaitse Inspektsioon oli kaalutusreeglitest kinni pidanud, kuna inspektsioon kohaldab konkreetset järelevalvemeedet kaalutlusõiguse alusel. Riigikohus mainib: „kolleegium märgib, et ajakirjandusel on ajakirjandusvabaduse olemusest tulenevalt lai otsustus­vabadus avalikku huvi puudutava teemaderingi määratlemisel. Avaliku huvi puudumist võiks sedastada näiteks juhul, kui avaldatakse eraelu detaile, mis kuidagi ei seondu avaliku huviga ega aita kaasa ühiskondlikule debatile. Sealjuures peaks avalik huvi puuduma täielikult ja ilmselgelt, sest vastasel juhul saaks täitevvõim riikliku järelevalve käigus liiga suures ulatuses otsustada, millistel teemadel võib ajakirjandusväljaanne kirjutada ja millistel mitte. See moonutaks ajakirjandusvabadust.“[10] Tuginedes sellele ja hinnangule, kuidas ajakirjandus oli andmeid kasutanud, jõudis kohus järeldusele, et Andmekaitse Inspektsioon oli käitunud korrektselt.[11]

Viimane huvipakkuv kohtuasi on aprillis 2016. aastal tehtud eelotsusetaotlus Euroopa Kohtule. Paluti Euroopa Kohtu arvamust selle kohta, kas on kooskõlas määrusega 1215/2012 kohtualluvuse kohta lepinguvälise kahju suhtes, et väidetavalt laimava interneti sisu kohta taotletakse kahjutasu igas riigis, kus sisu kättesaadav on. Euroopa Kohus ei ole veel arvamust avaldanud aga 13. juulil 2017 tuli kohtujuristi arvamus, kes leiab, et „juriidiline isik, kes väidab, et tema isikuõigusi on rikutud teabe avaldamisega internetis, võib esitada nõude kogu tekitatud kahju osas selle liikmesriigi kohtule, kus on tema huvide kese.“[12]

Palju tähelepanu on saanud eelpool nimetatud kohtuasi kirjaniku Kaur Kenderi lapspornograafia süüdistuste kohta. Nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus mõisteti Kender õigeks ning kumbki osapool otsust edasi ei kaevanud.

Statistika ja uuringud

Lisaks seadustele ja kohtusüsteemile on Eestis eneseregulatsioonil põhinev süsteem. Kaebusi saab esitada Avaliku Sõna Nõukogule või Pressinõukogule, lisaks ka rahvusringhäälingu suhtes nende meediaeetika nõunikule. Trükimeediale lisaks osalevad süsteemis ka mõned ringhäälingu kanalid ning internetimeedia (Delfi). Kaebuste arv püsib aastast aastasse kaunis sarnane, aga on hiljuti veidi tõusnud. 2016. aastal tehti 84 kaebust ja 80 otsust (2015. aastal vastavalt 75 ja 64). 2016. aastal oli 42 õigeksmõistvat ja 38 taunivat otsust, 2015. aastal õigeksmõistvat 33 ja 31 taunivat  otsust.[13] Vaadates eri aastate statistikat, võib väita, et süsteem on üldiselt hästi teada ja toimib. Avaliku Sõna Nõukogu tegeleb meedia eetiliste küsimustega ja menetleb sel alal kaebusi. Aastal 2016 oli Avaliku Sõna Nõukogus kaebusi 27 – vabastavaid otsuseid 5 ja taunivaid 8.[14] Need arvud on aastast aastasse olnud kaunis sarnased. Üldiselt on inimesed teadlikud eneseregulatsiooni olemasolust, kaebusi esitada ei ole keeruline ja organid tegelevad nendele esitatud juhtumitega ettenähtud viisil.

Hea praktika

Eesti seadusandlus ning eneseregulatsioon on Euroopas kehtivate reeglitega kooskõlas. Eestile omase hea praktikana võib jätkuvalt mainida kõrgel tasemel ja hästi toimivat e-riiki.  Näiteks on e-riigi abil hea ligipääs teabele. Eesti on aktiivne interneti eneseregulatsiooni kontekstis, selle näiteks on Freedom Online Coalition,[15] mille eesmärgiks on luua reegleid, mis kaitseks interneti vabadust, olles teadlikud, et sellega võivad kaasneda ka ohud.

Olulisemad avalikud arutelud ja trendid

Kuigi Eesti meediamaastik on kaunis mitmekesine, on hiljuti toimunud teatud konsolideerimist ja samadel omanikel on mitmeid meediaväljaandeid, mis võib ohustada mitmekesisust. Samas on sotsiaalmeedial ja selle kaudu levivatel eri mitteformaalsetel meediaväljaannetel kasvav tähtsus.

Eesti ühiskonnas on 2014. aastal vastu võetud kooseluseadus jätkuvalt tekitanud debatti, eriti kuna jätkuvalt ei ole selle rakendusakte vastu võetud ja justiitsminister on avalikult öelnud, et venitatakse sellega sihilikult. Teema on jätkuvalt meedias tihti üleval. Meedia võimaldab väljendada erinevaid arvamusi ja kajastab üldiselt eri vaatevinkleid. Alates 2015. aastast on olnud pagulaste teemal elav arutelu, kus on esinenud sõnavõtte (eriti interneti kommentaarides), mis on olnud vaenukõnele lähedased või ületanud neid piire, mis on suuremas osas Euroopa demokraatiates sätestatud. See debatt on teatud määral rahunenud, kuna ettekujutatud ohud ei ole tõeks saanud.

Võib meenutada, et sõnavabadus tähendab ka vabadust väljendada negatiivset ja isegi teatud määral ühiskonda lõhestavat infot, kui see ei ületa vaenule ja vägivallale õhutamise piiri. Oleme ka varasemates raportites maininud, et sõnavabadus toimib siis, kui on võimalik igasuguseid vaatevinkleid avaldada ja arutada. Kahjuks tähendab tihti puudulik suhtluskultuur, mida Eestis on märgata vähemalt sotsiaalmeedias, et inimesed võivad hoiduda avalikust rollist. Kahjuks ei ole selles vallas erilisi edusamme näha. Lühiajalise lahendusena peaks looma reaalse võimaluse vägivallale õhutamist karistada.

Jätkuvalt on murettekitav propaganda vene meedias, kuna suur osa Eesti venekeelsest elanikkonnast tarbib suurelt osalt Venemaa meediat. Katsed venekeelse eesti meedia kättesaadavust ja mitmekesisust suurendada nagu Eesti Rahvusringhäälingu juurde loodud venekeelne kanal, mis alustas saateid 2015. aasta septembris, ei suuda siiski võidelda vene meediaga. See tähendab, et oluline osa elanikkonnast elab teisel meediamaastikul, kui enamik Eesti inimesi. Siiski ei ole suuremat mõju ühiskonnale märgata olnud, aga pingerikkas poliitilises olukorras võib säärane asjaolu potentsiaalselt ohtlik olla.

Soovitused

  • Viimase paari aasta avalikud arutelud vastuolulistel teemadel, nagu kooseluseadus ning pagulased, on näidanud vajadust selgemate vaenukõne reeglite järe Soovitame lähemas tulevikus üle vaadata asjassepuutuvad seadused ning võtta menetlusse vajalikud seadusemuudatused.

 

[1]  Seda võimaldab hea keeleoskus. Eesti on nende riikide hulgas maailmas, kus osatakse võõrkeeli kõige rohkem . Arvutivõrgus kättesaadav: http://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/File:Distribution_of_people_aged_25%E2%80%9364_by_knowledge_of_foreign_languages,_2007_and_2011_(%25)_edu15.png

[2] Kaitsepolitsei Aastaraamat 2016 lk 9.

[3] RT I 06.06.2016.

[4] Elektrituruseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, RT I 25.01.2017

[5] Arvutivõrgus kättesaadav: www.netikaart.ee

[6] RK 3-1-1-74-16

[7] Ibid.

[8] RK 3-1-1-80-16

[9] Ibid.

[10] 3-3-1-85-15 Lõik 23

[11] 3-3-1-85-15

[12] Kaasus C-194/16 Bolagsupplysningen and Ilsjan.

[13] Statistika 2007 – 2016. Pressinõukogu. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.eall.ee/pressinoukogu/statistika.html. (Külastatud 25. septembril 2017).

[14] Statistika (2011 – 2016). Avaliku Sõna Nõukogu. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.asn.org.ee/statistika.html. (Külastatud 19. septembril 2017).

[15] Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.freedomonlinecoalition.com/


Autor

  • Katrin Merikc Nyman Metcalf on külalisprofessor Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudis, e-Riigi Akadeemia juriidiline ekspert ja uuringute juht ning töötab rahvusvaheliselt konsultandina peamiselt kommunikatsiooni õiguse alal aga ka kosmoseõigusega. Katrin on töötanud rohkem kui 50. eri riigis. Katrinil on PhD Uppsala Ülikoolist (1999, kosmoseõigus).