Eessõna

Hea Lugeja

Autor: Aro Velmet

Inimõigusi kui progressiivse poliitika alusraamistikku on viimastel aastatel üha tugevamini kritiseeritud. Ajalooliselt on inimõiguste diskursust kasutatud eeskätt indiviidi õiguste kaitsmiseks riigivõimu kuritarvitamise eest. Mõelgem Harta 77 peale, mis vastustas sotsialistlikku Tšehhoslovakkia riiki sõnavabaduse, õiglase kohtupidamise, kogunemisvabaduse jmt riivamise eest. Mõelgem 1990ndate humanitaarsetele interventsioonidele Balkanimaades.

Inimõiguste kaitsmise nimel oli neil hetkil võimalik luua suuri koalitsioone, kus muidu väga erinevaid ideoloogiaid kandvad inimesid nõustusid, et olgu nende vahel mistahes muud erinevused, piinamise, kaikakohtute ja poliitiliste repressioonide ebaõigluses suudavad nad kõik kokku leppida.

Ent kui inimõiguste raamistik on ennast tõestanud retoorilise ja institutsionaalse relvana, mille abil on võimalik ära hoida kõige hullemat julmust ja tagada korda, mida filosoof Judith Shklar on nimetanud „hirmu liberalismiks“, siis 21. sajandi väljakutsed tunduvad olevat tehtud teisest puust. Eestis on sõltumatu kohtuvõim, siin ei represseerita inimesi nende poliitiliste vaadete eest, siin ei alandata inimväärikust. Need üldtunnustatud põhiõigused on kaitstud.

Ometi ei tähenda paljude inimeste jaoks formaalne inimõiguste kaitstus veel seda, et nad saaksid oma individuaalseid vabadusi ühiskonnas täiel määral kasutada. Kuigi me deklareerime, et sugusid koheldakse Eestis võrdselt, on meil jätkuvalt Euroopa suurimaid palgalõhesid. Paljusid võrdset kohtlemist jälgivaid institutsioone rahastatakse Norra projektirahadest või EL struktuurifondidest ning nende jätkumine kolme-nelja aasta pärast on aina suurema küsimärgi all. Õigusnõustamine on nõrgendatud gruppidel kättesaadav vaid piiratud mahus. Süveneva ebavõrdsuse ajastul on üha selgem, et tegeleda tuleb mitte lihtsalt formaalse ebavõrdsusega seaduse ees, vaid ka mõelda välja uusi viise kuidas võimustada inimesi, nii et nad oma õigusi päriselt ka kasutada saaksid. Siinkohal aga konsensus inimõiguste universaalsuse osas kaob. Astutakse poliitika maailma, kus olukord, mis tundub ühe inimese jaoks mõne sotsiaalse õiguse riivena võib tunduda mõne teise jaoks jällegi ettevõtlusvabadust või eraomandikäsutamisvabadust piiravana.

Vastukaaluks kriitikutele, kellele tundub, et seadusandlusele ja riigiinstitutsioonidele keskenduval inimõiguste-diskursusel pole reaalselt süveneva ebavõrdsuse kohta midagi öelda, toob 2016-2017. aasta inimõiguste raport välja just rea kitsaskohti, mis puudutavad formaalsete õiguste sisustamist aktiivse tegevusega. Psühhiaatriliste haigete inimväärikuse tagamine jälgimisruumides, haavatavate gruppide õigusnõustamise tagamine, andmekaitseküsimused nii riigi kui eraettevõtete (Facebooki jt sotsiaalvõrgustike) tasandil, avatud valitsemine muutmine deklaratiivsest sisuliseks tegevuseks – need on kõik teemad, mis vajavad lahendamiseks positiivset, aktiivset tegutsemist, mitte lihtsalt riigivõimu haarde piiramist.

Samuti toob raport välja samme, mis seavad küll ühiskonnale tervikuna uusi kohustusi, ent võimustavad selle hinnaga haavatavaid indiviide: näiteks 2016. aastal riiklikult rahastatud elatisabi fondi loomine, mis võimaldab maksta elatisabi ka neile üksikvanematele, kes teiselt vanemalt elatisabi mingil põhjusel kätte ei saa. Oma tegevuse teraviku suunamine neile teemadele tähendaks inimõiguslastelt suuremat politiseerumist ning eesti ühiskonnalt domineeriva turufundamentalistliku liberalismi ümbermõtestamist millekski sotsiaalsemaks ja ühisloomelisemaks. See muutus oleks ainult tervitatav.


Autor