Euroopa inimõiguste konventsiooni (edaspidi EIÕK või konventsioon) artikkel 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Olgu meenutatud, et nimetatud õigus kaitseb ka isiku inimväärikust.
Aruandlusperioodil, 2016.–2017. aastal keskendusid Eesti õigusmaastikul EIÕK artikliga 3 seonduvad vaidlused kinnipidamissituatsioonidele ja ennekõike piisava põrandapinna tagamisele. Seetõttu vaatleb käesolev aruanne süvendatult, kuidas on Eestis tagatud inimväärikas kohtlemine kinnipidamisasutustes viibivatele isikutele. Kinniseid asutusi on mitmeid, sinna alla kuuluvad vanglad, politsei kinnipidamiskohad, välismaalaste kinnipidamiskohad, tahtest olenematu ravi teenust pakkuvad raviasutused jne.
Andmaks ülevaadet konventsiooni artikli 3 valdkonda kuuluvatest arengusuundadest aruandlusperioodil 2016.–2017. aastal, analüüsime nii kohtupraktikat, seadusandlust kui avalikke arutelusid.
Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad
Eelmisel aruandlusperioodil (st 2014.–2015. a) teostas õiguskantsler kontrollkäike kinnipidamisasutustesse. Käesoleval aruandlusperioodil jätkas õiguskantsler sama praktikat. Õiguskantsler on 2016. aasta ülevaates hinnanud kinnistes asutustes viibijate põhiõiguste kaitset.[1] Õiguskantsleri 2017. a aruanne on kättesaadav tegevuste osas kuni 31. august 2017. a.[2] Uurimine ei puudutanud mitte üksnes kinnipeetavate õiguste tagamist vanglas, vaid ka politseis, psühhiaatrilist abi osutavates haiglates ja ka näiteks Eesti Kaitseväes.
Enamike õiguskantsleri poolt teostatud kontrollkäikude raames tuli taaskord tunnistada, et enamus psühhiaatrilist abi osutavate haiglate jälgimisruumidest (mehaanilise ohjeldamise ruumid) ei vastanud nõuetele. Seega tuleb tõdeda, et paraku ei ole alates viimasest aruande perioodist märkimisväärseid edasiminekuid ohjeldamisruumide temaatikas toimunud.
Õiguskantsleri aruandes kajastatud eriilmelised probleemid ja puudujäägid viitavad selgelt vajadusele arendada ja uuendada mitte üksnes kinnipeetavate vanglatingimusi, vaid vaadata laiemat pilti – sama palju on vaja panustada ka kaitseväes, politsei kinnipidamiskohtades või psühhiaatrilist abi osutavates haiglates inimväärikate tingimuste tagamisse.
Olulise aspektina tuleb silmas pidada ka ulatusliku rändekriisi raames Eestisse saabuvatele isikutele inimväärikate tingimuste tagamist majutuskeskustes. Seega tuleb kanda hoolt selle eest, et kõigi kinnipeetavate isikute kohtlemine oleks seaduslik ja nende vabadust piiravad meetmed oleks proportsionaalsed.
Seadusandlikud arengusuunad
Pärast 1. jaanuaril 2015. aastal jõustunud karistusseadustiku reformi muudatusi ei ole karistusseadustikus piinamise koosseis muutunud, samuti ei ole tehtud kinnipeetavate õigusi puudutavaid muudatusi kriminaalmenetluse seadustikus.
Seadusandlike arengusuundade juures pöörame tähelepanu ka psühhiaatrilise abi seadusele. Sotsiaalministeerium on algatanud psühhiaatrilise abi seaduse ja sellega kaasuvate õigusaktide muutmise eelnõu väljatöötamise kavatsuse. Selguse huvides märgime, et psühhiaatrilise abi seadus kehtib alates 1997. aastast, mistõttu vajab see ajakohastamist tänapäevaste vajaduste täitmiseks. Muuhulgas pole seaduses piisavalt selged patsientide ja tervishoiutöötajate õigused ja kohustused patsiendi nõusolekul tahtest olenematu psühhiaatrilise abi ning psühhiaatrilise sundravi osutamisel.[3]
Psühhiaatrilise abi seaduse väljatöötamise kavatsuse osas keskendume vaid ohjeldusmeetmete rakendamisele, sest need on käsitletavad tervishoiuasutuses patsientide liikumisvabaduse füüsilise piiramisena. Regulatsiooni loomisel seatakse eesmärgiks, et rakendatavad ohjeldusmeetmed oleksid proportsionaalsed, eesmärgipärased ning isikute põhiõigusi võimalikult vähem piiravad. Seadusandja on tunnistanud, et ohjeldusmeetmete rakendamine on väga intensiivne vabaduspõhiõiguste riive.[4] Seega on ilmselge, et põhiõiguste intensiivne riive peab olema seaduse tasandil reguleeritud, mistõttu on tervitatav seaduse väljatöötamiskavatsuse koostamine ning loodetavasti tulevikus eelkirjeldatud põhimõtetele vastava seaduse eelnõu väljatöötamine.
Ohjeldusmeetmete temaatikast tõusetub ka küsimus, kuidas on ohjeldusmeetmete rakendamisel tagatud patsientide inimväärikus ning millal muutub selliste meetmete kasutuselevõtt piinavaks või ebainimlikuks kohtlemiseks. Riigikohus on leidnud Euroopa Inimõiguste kohtu (EIK) praktikat[5] järgides, et käeraudade ja muude ohjeldusmeetmete kasutamine ei ole vastuolus EIÕK artikliga 3 juhul, kui seda tehakse seoses seadusliku kinnipidamisega ning sellega ei kaasne ülemäärase jõu kasutamist ja ülemäärast avalikkusele eksponeerimist. Meetmete kasutamisel tuleb arvestada ohtu, et isik põgeneb, käitub vägivaldselt või põhjustab varalist kahju.[6]
Kohtupraktikast lähemalt
Aruandlusperioodil 2016.–2017. a keskendus Eesti Riigikohtu praktika EIK 2013. aasta otsuse Tunis vs. Eesti[7] järelmõjudele. Alates viidatud lahendist on kohtutele „põrandapinna“ kaebuste esitamine olnud kasvavas trendis.
Riigikohus lahendas aruandlusperioodil hulgaliselt EIÕK artiklit 3 puudutavaid kaasusi kinnipeetavate põrandapinna suuruse ning kinnipidamistingimuste üle. Kokku menetles Riigikohus aastatel 2016.-2017. a kokku enam kui kümnel erineval korral põrandapinna vaidlusi. Tähelepanuväärne on, et 2016. aasta Riigikohtu praktikat kinnipeetavate „põrandapinna vaidluste“ osas suunas olulisel määral EIK suurkoja 20. oktoobri 2016. a otsus asjas Muršic vs. Horvaatia.[8]
Esmalt selgitame, et Muršic vs. Horvaatia otsuses arendas EIK edasi mitme kinnipeetavaga kambris kambripinna arvutamise metoodikat lähtuvalt EIÕK artikli 3 nõuetest ning võttis järgmised seisukohad: esiteks, igal kinnipeetud isikul peab olema individuaalne magamisase; teiseks, igal kinnipeetud isikul peab olema isiklik ruum vähemalt 3 m²; kolmandaks, kambri üldine pind peab olema selline, mis võimaldab isikutel vabalt ruumis liikuda.
Üheks tähelepanuväärsemaks otsuseks Riigikohtu 2016. aasta praktikas kinnipeetavate õiguste teemal on otsus 3-3-1-83-16. Nimetatud otsuses muutis Riigikohus oma praktikat, mis puudutas kambripinna suuruse arvestust tulenevalt Muršic vs. Horvaatia. Riigikohus sedastas, et kambripinna arvestusest jääb välja kambris asuva sanitaarsõlme pindala ning hinnata tuleb seda, kas kambri mööbel takistab kinnipeetaval tavalisel viisil kambris liikuda.
Otsuses nr 3-3-1-95-16 kordas Riigikohus, et kambripinna arvestusest jääb välja sanitaarsõlme pindala. Viimati nimetatud lahendis oli kinnipeetav viibinud 265 päeva kambrites, kus kaebaja kasutusse jäi vähem kui 3 m2 pinda. Riigikohus pidas EIÕK artikli 3 peaaegu kolmveerand-aastase rikkumise korral põhjendatud ja proportsionaalseks kahju hüvitiseks 1500 eurot.
Otsuses nr 3-3-1-15-17 asus Riigikohus seisukohale, et kuigi kaebajale ei olnud tagatud 3 m2 suurune isiklik ruum, ei olnud tegemist kaebaja inimväärikust rikkuva kohtlemisega. Riigikohus jõudis nimetatud järelduseni põhjusel, et kaebajal oli võimalus viibida väljaspool kambrit ning kaebaja käis ka samal ajal tööl. On märkimisväärne, et Riigikohtu hinnangul lühiajaline inimõiguste rikkumine ei ole inimväärikust alandav. Nimelt selgitas Riigikohus, et kaebaja viibimine kambris, kus oli alla 3 m2 isiklikku põrandapinda oli sedavõrd lühike, et kaebaja kinnipidamistingimusi ei saa pidada inimväärikust alandavaks isegi juhul, kui tal kambriväline liikumisvabadus üldse puudus (vt RKHKo nr 3-3-1-15-17 p 18). Selline järeldus ei pruugi siiski olla kooskõlas EIÕK artikliga 3, mis kategooriliselt keelab ebainimliku või inimväärikust alandavad kinnipidamistingimused. Eelnimetatud seisukohaga võib saata kinnipidamisasutustele vale signaali – lühiajaline inimväärikuse alandamine on lubatud.
Otsuses 3-3-1-98-16 selgitas Riigikohus, et kambripinna suuruse arvutamisel ei tule mööblialust pinda kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (vt viidatud otsuse p 13). Riigikohtu hinnangul pisikene kõrvalekalle põrandapinna miinimumnõudest ei anna kinnipeetavale õigust nõuda hüvitist.
Otsuses 3-3-1-16-16 leidis Riigikohus, et arvestades kohtlemise küllaltki pikka kestust ja asjaolu, et kaebajale kambris tagatud põrandapinna suurus jäi olulisel määral alla 3 m² ning isiku liikumisvõimalused väljaspool kambrit olid vähesed ega saanud kompenseerida kambri ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjutusi, siis olid kinnipidamistingimused kambris õigusvastased ning inimväärikust alandavad.[9] Vaatamata eeltoodule asus Riigikohus seisukohale, et inimväärikuse alandamise korral on kohaseks hüvitiseks 375 eurot.
Ruumikitsikust kompenseerivate asjaoludena on Riigikohus hinnanud ja käsitlenud näiteks võimalust viibida väljaspool kambrit, kambri ülerahvastatust,[10] kinnipidamisasutuse üldiseid tingimusi, samuti ka võimalust osaleda kambrivälistes tegevustes[11] ning jalutuskäigu võimalust.[12] Arvestades praktikas käsitletud asjaolusid jääb lahenditest mulje, et EIK praktikas tunnustatud miinimum põrandapinnast veidi väiksema pinna tagamine või inimväärikust alandavates tingimustest vaid lühikest aega viibimine ei anna isikule õigust hüvitisele. Sellised otsused võivad saata negatiivse signaali kinnipidamisasutustele, et väikesed või lühiajalised EIÕK artikli 3 rikkumised on lubatud või vähemalt ei ole need Eesti õiguskorras taunitavad.
Avalikud diskussioonid
Ajakirjanduses kajastatakse alatihti kinnipeetavatele väljamõistetavate hüvitiste suuruseid inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest. 2016.–2017. aasta Riigikohtu praktikas olid analüüsitud kohtupraktika näitel kinnipeetavatele väljamõistetud hüvitised alla 1000 euro, keskmiselt suurusjärgus 300-800 eurot. Võrdluseks võib tuua käesolevas aruandes nimetatud EIK lahendi Tunis vs. Eesti, kus Eesti riigilt mõisteti ühele Tallinna vangla kinnipeetavale moraalse kahju hüvitiseks välja 10 000 eurot. Seega on Riigikohtu poolt välja mõistetud hüvitised enam kui 10 korda väiksemad.
Avaliku tähelepanu pälvis ka 2017. aasta märtsis Valga haiglas aset leidnud juhtum, kus eraldusruumist välja pääsenud psühhiaatriapatsient ründas haigla töötajaid ja patsiente. Kokku sai viga 12 inimest. Hiljem 57-aastase mehe suhtes kriminaalmenetlus lõpetati ja talle kohaldati sundravi. Nimetatud intsident peaks valusalt osutama vajadusele muuta ohjeldusmeetmete kasutamist ja seadusandlikul tasemel reguleerida psühhiaatrilise abi osutamise asutustes ohjeldusmeetmete kasutamist.
Kokkuvõte
2016.– 2017. aastal Eestis tuvastatud EIÕK artikli 3 rikkumised tõusetuvad peaasjalikult kinnipeetavate kaebustest inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest, kuid tähelepanuta ei saa jätta ka muudes asutustes kinnipeetavate isikute õiguste tagamist. Positiivse arenguna tuleb tunnustada Riigikohtu praktika muutmist kambripinna suuruse arvestamisel. Ometi on murettekitavad Riigikohtu seisukohad, mille kohaselt lühikese kestusega või väiksed kõrvalekalded minimaalsest põrandapinnast ei ole inimväärikust liigselt riivavad.
Tervitatav on Sotsiaalministeeriumi algatatud psühhiaatrilise abi seaduse ja sellega kaasuvate õigusaktide muutmise eelnõu väljatöötamise kavatsus, millega lahendataks üheaegselt patsientide ja tervishoiuteenuse osutajate õiguste ja kohustuste konkreetsem määratletus kui ka patsientide liikumisvabaduse füüsilise piiramise olukorrad.
Soovitused
* Võtta vastu seadusemuudatused psühhiaatriapatsientidele ohjeldamismeetmete rakendamisel inimväärikuse tagamiseks;
* Anda selged suunised, et ka lühiajalised või väiksed EIÕK artikli 3 rikkumised on taunitavad;
* Suurendada EIÕK artikli 3 rikkumiste eest mõistetavaid kahjuhüvitisi, kuna üksnes nii on tagatud kõigi kinnipeetavate inimväärikas kohtlemine.
__________________________________________
[1] Õiguskantsleri aastaülevaade 2015/2016. Arvutivõrgus kättesaadav:: http://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2016/index.php
[2] Õiguskantsleri aastaülevaade 2016/2017. Arvutivõrgus kättesaadav:: http://barn.ee/ylevaade2017/kontrollkaigud
[3] Psühhiaatrilise abi seaduse ja kaasuvate õigusaktide muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus. Sotsiaalministeerium 08.02.2016. Arvutivõrgus kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/e102f7cc-a18e-4ab3-aa8c-c66dba4bf2e2
[4] Vt eelmine.
[5] Vt nt EIK 20. jaanuari 2011. a otsus Kashavelov vs. Bulgaaria, nr 891/05, p 38.
[6] Vt RKHKo 3-3-1-56-15.
[7] EIK 19. detsembri 2013. a otsus Tunis vs. Eesti, nr 492/12.
[8] EIK 20. oktoobri 2016. a otsus nr 7334/13.
[9] Vt RKHKo 3-3-1-16-16.
[10] Vt RKHKo 3-3-1-16-16.
[11] Vt RKHKo 3-3-1-83-16.
[12] Vt RKHKo 3-3-1-86-16.
