Eessõna
Väljaanne, mida praegu loete, on „Võrdse kohtlemise seaduse käsiraamatu“ kolmas täiendatud versioon. Esimene versioon anti välja 2010. aastal, olles sellisel kujul esimene taoline käsiraamat võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS-i) kohta. Kaheteistkümne aasta jooksul on toimunud mitmeid muutusi, mis väärivad kajastamist. Samuti on oluliselt arenenud valdkondlik kohtupraktika ning oma panuse on valdkonna edendamisse andnud nii võrdse kohtlemise voliniku kui ka töövaidluskomisjonide töö. Samuti on kodanikuühiskonna poolt võrdse kohtlemise teemadel silma peal hoidnud ja puudujääkidele tähelepanu juhtinud Eesti Inimõiguste Keskus koostöös võrdse kohtlemise võrgustikuga, kuhu kuuluvad lisaks keskusele Eesti LGBT Ühing, Eesti Noorteühenduste Liit, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Vegan Selts, Lastekaitse Liit, Oma Tuba, Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Pagulasabi, Naiste Tugi- ja Teabekeskus ning URALIC Keskus.
Muutunud ei ole käsiraamatu eesmärk – anda esmane ülevaade isikute võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise teemast ja seonduvatest seadustest Eestis. Kuigi need mõisted toodi Eesti õigussüsteemi 1992. aastal Eesti Vabariigi põhiseadusega, jõuti esimese diskrimineerimist keelustava eriseaduseni alles 2004. aastal, mil jõustus soolise võrdõiguslikkuse seadus. 2008. aastal võeti vastu võrdse kohtlemise seadus, mis laiendab diskrimineerimise keeldu ka teistele alustele: rahvus (etniline kuuluvus), rass, nahavärvus, usutunnistus või veendumus, vanus, puue ja seksuaalne sättumus.
Samas on nii Eesti vabaühendused, erinevad institutsioonid kui ka rahvusvahelised organisatsioonid juba üle kümne aasta juhtinud tähelepanu VõrdKS-is sisalduvale õiguste kaitse hierarhiale, kuid senini pole mitmetele plaanidele vaatamata seadust muudetud. Nimelt ei vasta kehtiv VõrdKS põhiseaduse paragrahvis 12 sätestatud üldise võrdsuspõhiõiguse põhimõttele, kuna selle kohaldamisala pole kõigile vähemustele ühetaoline. Usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel on diskrimineerimine keelatud üksnes tööeluga seotud küsimustes ja kutsealase ettevalmistuse saamisel. Rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi või nahavärvuse alusel on diskrimineerimise keeld ulatuslikum ja ebavõrdne kohtlemine on keelatud ka sotsiaalhoolekande-, tervishoiu- ja sotsiaalkindlustusteenuste ja -toetuste, hariduse ning avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste (sh eluaseme) saamise õiguste valdkonnas. Jääme lootma, et ühel hetkel selline vahetegemine seaduse tasemel siiski kaob ning autoritel on taas põhjust käsiraamatut uuendada.
Väljaanne on mõeldud laiale lugejaskonnale, kes ühel või teisel põhjusel puutub oma töös kokku võrdse kohtlemise seadusega või kes on valdkonnast muul põhjusel huvitatud. Samuti sobib käsiraamat näiteks nii koolituste ettevalmistamiseks kui ka iseseisvaks tutvumiseks. Selle koostamisel on üritatud võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise teemat võimalikult lihtsalt ja arusaadavalt lahti kirjutada, andes samal ajal infot ka üldise sotsiaalse konteksti kohta, milles need põhimõtted toimima peavad.
Käsiraamatus ei käsitleta põhjalikumalt soolise diskrimineerimise ja sugude võrdsuse küsimusi, mis on erinevad nii oma olemuselt kui ka rakendusalalt ning lähevad tunduvalt kaugemale võrdse kohtlemise seaduses nimetatud vähemusrühmadesse kuuluvate isikute kaitsest. Samuti on soolise võrdõiguslikkuse seaduse kohta välja antud juba mitmeid trükiseid. [1]
Käsiraamat koosneb viiest peatükist, millest esimene annab ülevaate kasutatavatest põhimõistetest „võrdsus“ ja „võrdne kohtlemine“ ning nendega seotud mõistetest; teine peatükk avab diskrimineerimise mõiste; kolmas peatükk selgitab erinevate asjaosaliste kohustusi ja vastutust; neljas peatükk annab nõu, kuidas toimida diskrimineerimise kahtlustuse korral ja dokumenteerida sellekohaseid asjaolusid ning kellel ja mis ulatuses on tõendamiskohustus; viies peatükk jagab näpunäiteid, kuidas isik ja/või huvikaitsega tegelev esindusorganisatsioon peab edasi toimima, kui ebasoodsama kohtlemise kahtlustus on tekkinud ning mida tegema diskrimineerimises kahtlustatav organisatsioon.
Käsiraamatu kolmanda versiooni suurimaks väärtuseks on varasemate versioonide täiendamine arvukate praktiliste näidete ja kohtulahendite kokkuvõtetega. Loodame seega, et käsiraamat on nii sisuliseks kui praktiliseks abiks kõigile Eesti inimestele ‒ töötajatele ja nende esindajatele, vabaühendustele, ametnikele ja tööandjatele, kohalikele omavalitsustele, haridusasutuste juhtidele ja pedagoogidele, kes võrdse kohtlemise norme peavad järgima. Samuti võiks see inimõiguste valdkonna käsiraamat olla lisamaterjaliks juristidele ja õigusteaduse üliõpilastele, juhatades neid tutvuma lisaks seaduses sätestatule ka selle rakendamise erinevatele aspektidele.
Viimaste aastate suurim ühiskonna mõjutaja ‒ koroonapandeemia ‒ pole küll käsiraamatus käsitlemist leidnud, kuid me teame, et see tõi kaasa ühiskonna polariseerumise. Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Egert Rünne on tõdenud, et lõhestumist on vähem riikides, kus on tegeletud võrdsete võimaluste loomisega ja kus inimesed austavad kõigi õigusi ning hoolivad oma kaaskodanike käekäigust ja heaolust. Seega aitab võrdse kohtlemise edendamine kaasa sellise Eesti kujunemisele, kus lisaks seaduse kaitsele me ka mõistame ja hoiame teineteist.
Eesti Inimõiguste Keskus
Mai 2022 Tallinnas
[1] Nt. Albi, K., Laidvee, J., Papp, Ü.-M. ja Sepper, M.-L. (2010) „Soolise võrdõiguslikkuse seadus. Kommenteeritud väljaanne“. Juura, Tallinn.