Sissejuhatus
Kõiki ühiskondi iseloomustab sotsiaal-majanduslik kihistumine ja ebavõrdsus. Ühiskonna jätkusuutliku arengu nimel on paljudes riikides püstitatud suundumus suurema võrdsuse saavutamisele ja sotsiaalse, majandusliku, staatusliku ebavõrdsuse vähendamisele, et võimalikult paljud ühiskonnaliikmed saaksid oma õigusi ja vabadusi kasutada.
Igaühe inimõiguste ja põhivabaduste austamine „tegemata vahet rassi, soo, keele ja usundi alusel“ on kõikide inimõigustealaste rahvusvaheliste lepingute eesmärk. See põhimõte, mida on arendatud alates teise maailmasõja lõpust, on kujunenud inimõiguste põhireegliks kõigis rahvusvahelistes lepingutes ja riikide põhiseadustes. Rahvusvahelises tavaõiguses on diskrimineerimise keeld soo, rassi ja etnilise päritolu põhjal norm, millest kinnipidamine on rahvusvahelise üldsuse poolt tervikuna kokku lepitud ning eraldi leppeid selle reegli tunnustamiseks enam vaja ei ole (Makkonen 2007). Ka enamik muid diskrimineerimiskeelu aluseid seostuvad kaasasündinud omaduste või muude selliste teguritega (omistatud tunnustega), mis jäävad väljapoole isiku enda otsustusvõimet.
Euroopa Liidu diskrimineerimisvastased õigusaktid tulenevad ühenduse ühisturu loomise nõuetest, vajadusest vältida ebaõiglast konkurentsi, mis võib kahjustada rahvusvahelist turgu. Näiteks sätestati Prantsusmaa nõudel norm maksta naistele ja meestele sama töö eest võrdset palka 1957. aastal sõlmitud Rooma lepingu artikliga 119, et välistada teistel liikmesriikidel ebaõiglaste eeliste saamine seetõttu, et neil sellise diskrimineerimise keeld siseriiklikes seadustes puudus. Algselt töötasualase diskrimineerimisega piirdunud erisäte on siseriiklikul ja EL-i tasandil toimunud võrdse kohtlemise põhimõtte üldise tunnustamise käigus arenenud teisesest EL-i õigusest ja Euroopa Kohtu õigusemõistmisest tulenevalt üldiseks nõudeks.
Nüüdseks on soolist diskrimineerimist käsitlevatel meetmetel, soolise ebavõrdsuse vähendamise ja võrdõiguslikkuse edendamisel EL-i vanemates liikmesriikides mitmekümneaastane kogemus. Üha enam on juurdunud ka veendumus, et õigus võrdsele kohtlemisele ja mittediskrimineerimisele pole mitte ainult inimeste põhiõigus ja ühine väärtus, vaid hädavajalik tingimus majanduskasvuks ja sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks. Kõigi võrdne põhiõiguste ja -vabaduste kaitse ning ausa konkurentsi tagamine liikmesriikide tööandjatele ühesuguste diskrimineerimist keelavate normide sätestamise teel on selle olemuslikuks osaks.
Eestis võttis Riigikogu võrdse kohtlemise seaduse (edaspidi VõrdKS) vastu 2008. aasta sügisel. Selle eesmärk on tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel. Seaduse eelnõu Riigikogus menetlemise materjalidest nähtub, et selle vastuvõtmist peeti vajalikuks eelkõige vastavate Euroopa Liidu võrdse kohtlemise direktiivide ülevõtmiseks ning seaduses on lähtutud Amsterdami lepingu artikli 13 alusel vastuvõetud direktiivides 2000/43/EÜ (rassilise võrdse kohtlemise direktiiv) ja 2000/78/EÜ (tööalase võrdse kohtlemise direktiiv) toodud miinimumnõuetest. Tollane arvamus oli, et Eestis massilist inimõiguste rikkumist ei esine ja õiguskaitse on juba tagatud põhiseaduse normidega.
Kuna võrdse kohtlemise seadus võeti tollal vastu viisil, mille tulemusel on seaduses erinev kaitse erinevatele vähemusgruppidele, siis on valitsused korduvalt arutanud vajadust muuta VõrdKS-i selliselt, et see tagaks siiski kõigile vähemusgruppidele ühesuguse kaitse kõigis eluvaldkondades. Viimati, 2017. aasta augustis, saatis tollane tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski kooskõlastusele VõrdKS-i muutmise seaduse eelnõu ja seletuskirja, et laiendada seaduse kohaldamisala. Eelnõu menetlemine lõppes, kuna lõppesid Riigikogu XIII koosseisu volitused ja võrdse kohtlemise seaduse seis on aastal 2022 pea sama, mis selle vastuvõtmisel.
See näitab, et Eesti ja Ida-Euroopa riikide lähiajalugu on jätnud jälje inimeste mõttemaailma ja arusaamadesse inimõigustest. Meie väärtusi ja hoiakuid mõjutab siiani nõukogude periood, kus puudus demokraatia ja inimeste tegelik väärtustamine. Tollel perioodil tihti kõlanud sõnale „võrdsus“ pole veel meil jõutud anda seda tähendussisu, mis tal on pikema demokraatiatraditsiooniga lääneriikides. Selle ajastu mõjud ilmnevad senini keelekasutuses, mõtlemisviisis, mõistetes, mida arutlustes kasutatakse, hirmudes ja eelarvamustes.
Mõtteviisi omaksvõtmine, mille kohaselt tuleks näha inimsust igas inimeses, tunnustada iga inimese isikuvabadusi ja inimväärikust, võtab jätkuvalt aega. Vähemusgruppide võrdse kohtlemise kaitset ja edendamist sätestavad normid peaksid aga selle mõtteviisi kujunemisele kaasa aitama. Samuti mõjutavad nad sidususe ja sallivuse arengut ühiskonnas.