Mis on võrdne kohtlemine?

Vabadust ja võrdsust peetakse üldiseks hüveks, eeltingimuseks nii üksikisiku eneseteostusele kui ka inimarengule kaasaaitamisele. Vabadus ja võrdsus on mõisted, mida küll palju kasutatakse, aga mille sügavama sisu üle tavaelus palju ei arutleta, kuna need võivad tunduda enesestmõistetavad.

Samuti kiputakse segamini ajama mõistepaare erinevus-sarnasus ja võrdsus-ebavõrdsus. Erinevus on normaalse ühiskonna olemus. Kõik inimesed erinevad üksteisest oma väljanägemise, huvide ja tegevuste, valikute ja võimete poolest, aga on võrdselt inimesed. Kõige üldisemalt tähistatakse võrdsuse mõistega suhet kahe või enama inimese või inimgruppide vahel mõnes eluvaldkonnas või -situatsioonis. Võrdsuse mõiste ei viita kõigi ühesuguseks tegemisele või ainult materiaalsete ressursside võrdsele ümberjagamisele. Võrdsus eeldabki õigust olla erinev.

Inimestevahelise võrdsuse eesmärgiks on ühesuguste õiguste, kohustuste, vastutuste ja võimaluste olemasolu. Kõigil peavad olema võrdsed võimalused hea hariduse omandamiseks, oma erialal töötamiseks ning teenuste saamiseks, sõltuvalt tema enda jõupingutustest, vabana ajaloolis-kultuuriliselt kujunenud piirangutest, mis neid jõupingutusi kas takistavad või millegi saavutamise soovi vähendavad.

Sotsiaalne ebavõrdsus, kihistumine ja sotsiaalne tõrjutus

Igas ühiskonnas on inimestel nn omandatud sotsiaalsed tunnused (nt haridus, amet, perekonnaseis, sissetulek) ja nn omistatud tunnused (nt sugu, vanus, rass, rahvus), mis on suhteliselt muutumatud. Nn omandatud staatus põhineb inimesest endast sõltuvatel saavutustel ning see pole absoluutne, vaid võib aja jooksul muutuda. Omistatud staatus on aga sotsiaalselt konstrueeritud ja jäigalt fikseeritud sotsiaalne tunnus, mis ei sõltu konkreetsetest isikuomadustest, vaid teatud kultuuriliselt määratletud ja märgistatud gruppi kuulumisest.

Teatud sotsiaalsete tunnustega inimeste erinev väärtustamine tekitab sotsiaalset ebavõrdsust ressursside, võimu ja omandi omamises ning kokkuvõttes mitmete sotsiaalsete gruppide (näiteks puuetega inimesed, eakamad) madalat staatust ning vähest kogukondlikku kaasatust. See omakorda mõjutab erinevate ühiskonnarühmade enesemäärangut, enesehinnangut ja reaalseid võimusuhteid ühiskonnas.

Oma erineva asendi tõttu sotsiaalses hierarhias omavad noored ja vanad, terved ja puudega isikud erinevaid võimalusi ja piiranguid. Neil on erinevad (materiaalsed, ajalised, informatsioonilised) ressursid, erinev juurdepääs võimule ja otsustamisele, seeläbi ka erinev staatus ühiskonnas. Sellisel korraldusel on omadus iseennast taastoota ja süvendada ühiskonna kihistumist, mida lisaks toetavad ühiskonna stereotüüpsed arusaamad ja eelarvamused.

Näiteks: inimese töö ja selle eest saadav tasu, vaba aeg, hoiakud ning lubatud ja keelatud tegevused jagunevad meie ühiskonnas suuresti selle järgi, kas ollakse naine või mees.

Erinevused, mis peegeldavad ebavõrdsust erinevate gruppide õigustes, kohustustes ja võimalustes, ilmnevad statistiliselt analüüsides, kui suur osakaal vähemusgrupi esindajatest osaleb ühes või teises valdkonnas ning kas see vastab enamiku osalusmäärale. Analüüsida tuleb ka põhjuseid – eelarvamusi, stereotüüpe, hoiakuid, domineerimis- ja allutamismehhanisme, diskursuseid ja sümboleid, mis sellist ebavõrdset olukorda alal hoiavad. Just viimase mõistmiseks peab teadma, kuidas on kujunenud ühe või teise grupi identiteet, kuidas sinna kuulumine mõjutab indiviidi kujutlust iseendast,^[2] millised on sotsiaalsete gruppide vahelised võimusuhted, tavad ja tööjaotus ning kuidas neid rühmi kujutatakse ühiskonnas, näiteks milliste sümbolite ja tekstide kaudu.

Rahvusvahelised õigusnormid nõuavad, et riigid võtaksid meetmeid ebasoodsamas olukorras olevate ühiskonnagruppide sotsiaalse olukorra parandamiseks ja kihistumise kui inimõigusi piirava ilmingu vähendamiseks.^[3]

Sotsiaalne ebavõrdsus ja kihistumine toovad kaasa sotsiaalse tõrjutuse. Selle tulemusel suureneb tõrjutute jõuetus- ja pettumistunne. Nii kaotab ühiskond ressurssina terve grupi inimesi, kes võiksid aktiivselt osaleda ühiskonnaelus ning poliitilistes, majanduslikes ja sotsiaalsetes protsessides.

Eesti põhiseadus eristab võrdsust seaduse ees ja seaduste võrdset kaitset. Võrdsus seaduse ees tähendab ühe seaduse rakendamist kõigile võrdselt, olenemata seaduse sisust. Seaduse võrdne kaitse ehk võrdsus seadusnormides tähendab nõuet, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi, aga ka seda, et ebavõrdses olukorras isikuid võib kohelda erinevalt, kui see on objektiivselt ja seaduspäraselt õigustatud. Seadus loetakse diskrimineerivaks siis, kui ta sisaldab eelarvamusi või kui selle kohaldamine põhjustab ühe või teise sotsiaalse grupi ebasoodsamat olukorda – diskrimineerimist.

Näited

Kui politsei teeb reidi roolijoodikute tabamiseks, kuid peab kinni vaid musti Mercedes-marki autosid ja laseb vaid nende juhtidel alkomeetrisse puhuda, on tegemist seaduse ebavõrdse rakendamisega ehk rikutud on võrdsust seaduse ees.

Kui seadus näeb ette, et alkoholijoobes ei tohi olla üksnes mustade Mercedes-marki autode juhid, siis on tegemist ebavõrdsusega seaduse tasandil ehk on rikutud seaduse võrdset kaitset.

Seaduse kohaselt on igaühel õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni – seega on tagatud võrdsus seadusnormi kohaldamisel – igaühel on võimalus oma õigust kaitsta.

Kui aga seaduses on näiteks ka sätestatud, et kirjaliku informatsiooni ja dokumentatsiooni kättesaadavaks tegemiseks nägemispuudega isikutele tuleb kasutada Braille kirja, helilindistust, suurt kirja või muid sobivaid vahendeid, on tegemist seaduse võrdse kaitsega.

Samuti eristatakse võrdsust de jure – formaalset, õiguslikku võrdsust ja võrdsust de facto – sisulist olemuslikku võrdsust. Võrdsus de jure nõuab, et seadus kohtleks kõiki ühtviisi (vastab seaduse võrdsele kaitsele). Samas ei taga ühesugune kohtlemine võrdsuse saavutamist, sest inimeste lähtepositsioonid ja võimalused on erinevad.^[4] Näiteks puuetega inimestel on de jure õigus haridusele, aga kui tegelikkuses pääseb haridusasutusse ainult mööda treppe, siis liikumispuudega inimesed seda õigust kasutada ei saa.

Sotsiaalriigi põhimõttega seotud sisulise võrdsuse idee kohaselt tuleb vähemusgruppidesse kuuluvatele isikutele luua nende vajadustest lähtuvalt võrdsed võimalused ühiskonnaelus osalemiseks. Seejuures on diskrimineerimise keeld vaid üheks osaks vähemusgruppide võrdsete võimaluste loomise poliitikatest. Sageli ei arvestata, et nn inimeste vaba tahe pole päriselt vaba sotsiaalses keskkonnas ja kultuuris kehtestatud traditsioonilistest stereotüüpidest, diskrimineerivatest eelarvamustest, aegunud tavanormidest ning inimese enda kogemustest. Kasutades taas puuetega inimeste ja hariduse näidet – haridusasutus kohandatakse puuetega inimestega sobivalt, sh rambid liikumispuuetega õpilastele juurdepääsu tagamiseks, õppevahendite kohandamine nägemis- ja kuulmispuudega õpilastele, aga ei muudeta üldist koolikultuuri tolerantseks ja erinevusi väärtustavaks.

Sooline võrdõiguslikkus kui tulemuste võrdsus

Soolise ebavõrdsuse likvideerimise eesmärgiks on saavutada kahe suuruselt võrreldava sotsiaalse grupi – naiste ja meeste sisuline võrdsus. Sooline võrdõiguslikkus on defineeritud soolise võrdõiguslikkuse seaduses tulemuste võrdsusena – „naiste ja meeste võrdsed õigused, võrdsed kohustused, võrdsed võimalused ja võrdne vastutus tööelus, hariduse omandamisel ja teistes ühiskonnaelu valdkondades osalemisel“ (SoVS § 3 lg 1 p 1). Soolise võrdõiguslikkuse taseme mõõtmiseks võrreldakse kahe sotsiaalse grupi – naiste ja meeste – olukorda erinevates eluvaldkondades. Näiteks väljendub sooline ebavõrdsus naiste ja meeste erinevas osaluses otsustamisprotsessides, erinevas staatuses tööturul ja majanduses, erinevates kohustustes pereelus, erinevates haridusvalikutes, erinevustes juurdepääsul ressurssidele, sh ajale, infole, võrgustikele jms. Olemusliku võrdsuse saavutamiseks tuleb vähendada ebavõrdsust ning muuta erinevusi põhjustanud väärtusi, hoiakuid ja stereotüüpe, mida ühiskonnas püütakse säilitada.

Õigus võrdsele kohtlemisele on iga inimese põhiõigus

Võrdse kohtlemise põhimõte eeldab, et võrdses olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt ning ebavõrdses olukorras olevaid ebavõrdselt. Seega on õigustatud tööandja poolt sarnaste tööülesannete ja vastutusega töötajatele samas suurusjärgus palga maksmine, kuid erinevate tööülesannetega ja erineva vastutusega töötajate puhul mitte.

Seadustes sätestatud võrdse kohtlemise põhimõte kaitseb võrdseid ebavõrdse kohtlemise ning ebavõrdseid võrdse kohtlemise eest. Selle põhimõtte eiramine tähendabki diskrimineerimist juhul, kui puuduvad objektiivsed ja mõistlikud ning õiguslikult eesmärgipärased põhjused ebavõrdseks kohtlemiseks.

Diskrimineerimine, omakorda, on ebavõrdne kohtlemine ebarelevantsetel alustel. Seega, iga ebavõrdne kohtlemine ei pruugi olla ebaseaduslik. Ebaseaduslik ebavõrdne kohtlemine ehk diskrimineerimine on üksnes selline inimeste ja gruppide erinev kohtlemine, mis on seadusega keelatud ja millel ei ole objektiivset põhjendust.

Võrdse kohtlemise norm omandab konkreetse tähenduse juhul, kui seadus(t)es on määratletud, keda tuleb võrdselt kohelda (kelle kohta diskrimineerimise keeld kehtib) ja millistel puhkudel (millistes valdkondades ja milliste õiguste-vabaduste suhtes). Võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine eeldab, et teatakse ja tuntakse, milles väljendub otsene ja kaudne diskrimineerimine ning võimaliku diskrimineerimise ohvrid on teadlikud sellest, et nende võimalusi piirab nende rahvuslik, etniline, vanuseline või muul alusel kujunenud kuuluvus.

Millest tuleneb ebavõrdne kohtlemine?

Formaaljuriidiline lähenemine üksikutele diskrimineerimisjuhtumitele või -sündmustele keelatud alustel ja määratletud valdkondades võib jätta tähelepanuta sellise kaudse diskrimineerimise, mis tuleneb struktuursetest, sotsiaalsetest, institutsionaalsetest või organisatsioonilistest protsessidest.

Diskrimineeriva käitumise skaala on lai, ulatudes narrimisest ja kiusamisest teistsuguste eluviiside halvustamise ja eiramise või koguni füüsilise vägivallani.

Tihti ei toimu see niivõrd isikute ja institutsioonide pahatahtlikkuse tõttu, kuivõrd pigem ükskõiksusest ja teadmatusest selle kohta, millised tagajärjed võivad olla otsustel, tegevustel või tegevusetusel, tavadel, organisatsioonides väljakujunenud praktikal, avaldatud arvamustel ja kasutatud kõnekujunditel.

Diskrimineeriva ja domineeriva käitumisega on tegemist enamasti siis, kui mõne isiku või rühma suhtes ollakse negatiivselt häälestatud, eelarvamuslikud, rakendatakse stereotüpiseerimist, marginaliseerimist, nähtamatuks tegemist, lapsikuna näitamist, trivialiseerimist jms võtteid.

Eelarvamuste puhul on tegemist arvamuse kujundamisega ilma eelnevate teadmisteta. Ka eelarvamused omandatakse sotsialiseerumisprotsessi käigus ning neid on väga raske muuta või välja juurida. Eelarvamused, ideed ja seisukohad, mis ühiskonnas on välja kujunenud mingite inimrühmade suhtes, on mõjutatud ajaloost, poliitikast, majanduslikest ja sotsiaalsetest struktuuridest. Eelarvamuslikud hoiakud on õpitud ja suhteliselt püsivad positiivsed või negatiivsed hinnangud millegi või kellegi kohta, mis ei määra otseselt vastavat käitumist, on aga seotud omaksvõetud väärtustega.

Eelarvamuslikult suhtutakse sageli indiviidi ainuüksi seetõttu, millisesse gruppi ta kategoriseeritakse, omistades konkreetsele inimesele grupile omaseks peetavaid jooni. Eelarvamused on ka üldistused ja hinnangud terve grupi kohta ühe liikme käitumise põhjal. Üksik tähelepanek või individuaalne kogemus kujuneb eelarvamuseks eriti siis, kui seda toetavad kogukonnas kehtivad sotsiaalsed normid või teiste inimeste hoiakud. Enamasti tekivad need inimgruppide suhtes, kellega puuduvad tihedad sotsiaalsed suhted ja kellest ennast eristatakse.

Eelarvamused tingivad ühiskonnas tihti diskrimineerimist ja diskrimineerimine omakorda tugevdab ühiskonnas valitsevaid eelarvamusi. Mõlemad on seotud stereotüpiseerimisega – inimrühmade kategooriate liigse üldistamisega, kus mingid iseloomulikud jooned omistatakse tervele grupile. Paljud vähemusgrupid (etnilised, religioossed, soolised ja teised sotsiaalsed kategooriad) on ühiskonnas stereotüpiseeritud. Stereotüübid on püsivad, neid ei kalduta kummutama ei loogiliste arutelude ega tõenditega; stereotüübid on väärtuselise, peamiselt negatiivse varjundiga, sügavalt juurdunud – inimesed ei märka nende olemasolu ega seda, kuidas nad mõjutavad taju ja tegevusi.

Näiteks: Tööandja, kes ei võta tööle naissoost kandidaati, ei tee seda konkreetselt tema soo pärast, vaid oma stereotüüpse eelarvamuse tõttu, mille kohaselt naised ei sobi nimetatud tööle.

Stereotüüpidesse takerdumine toidab eelarvamusi ja takistab nägemast teisi inimesi isiksustena. Sellest tekibki diskrimineerimise oht, sest üksikindiviidi kohta tehakse mingi otsus tema grupikuuluvuse alusel.

Tavaliselt on sellel grupil, kes eelarvamusi ja stereotüüpe alal hoiab, ühiskonnas parem sotsiaalne positsioon. Seega on stereotüübid ideoloogilised ja kaitsevad domineerivate gruppide sotsiaalseid huve. Stereotüüpidega manipuleerimine võimaldab mõjutada inimeste hoiakuid mingite gruppide suhtes. Kehtivad stereotüübid ja sotsiaalsed ootused omakorda suunavad vähemusgruppidesse kuuluvaid isikuid valima ka vastavaid elustrateegiaid, käitumisstiile, suhteid teistega ja need mõjuvad seega piiravalt nende vabale arengule.

Stigmatiseerimine ehk häbimärgistamine on tegevus, mille eesmärk on rõhutada inimesele iseloomulikku joont, mille tõttu ta enamikust erineb. Tihti tulenevad stigmad olemasolevatest eelarvamustest ja stereotüüpidest.

Näiteks: Homoseksuaalsust stigmatiseeritakse jäikade soonormide kaudu („lesbid on mehelikud“), suhete ja seksuaalkäitumise („neil on palju juhuslikke partnereid“) ning homoseksuaalsuse väljamõeldud põhjuste kaudu („homoseksuaalse poisi vanemad soovisid tütart“, „poisi elus puudus isakuju“, „ta on seksuaalse väärkohtlemise ohver“).

Marginaliseerimine on protsess, mis viitab teatud inimgruppide eristamisele ja kõrvaletõrjumisele kogukonnas, organisatsioonis või terves ühiskonnas. Näiteks tipp-poliitikuist naisi marginaliseeritakse meedias sotsiaalsete hoiakute tekitamise kaudu, mis seavad kahtluse alla nende naiselikkuse, perekohustustega toimetuleku jms. Meedia krimiuudistes märgitakse kindlasti ära etniline päritolu, kui tegu on toime pandud isiku poolt, kes ei kuulu domineerivasse gruppi.

Nähtamatuks tegemine sarnaneb marginaliseerimisega, aga viitab sellele, kuidas gruppe keeles, kõnes või kuvandites esitatakse. Põhimehhanismiks on näiteks see, et meedia esitab domineerivat enamust seotuna staatuse, prestiiži ja mõjuvõimuga, teisi gruppe aga mitte, nagu need oleksidki nähtamatud.

Diskrimineerimine kui protsess toimub ühiskonnas kolmel omavahel seotud tasandil – isikulisel ehk personaalsel, kultuurilisel ja struktuursel (Thompson 2003). Diskrimineerimise käsitlemine ainult indiviidi käitumisena jätab tähelepanuta laiema keskkonna – kultuurilised, sotsiaalsed ja majanduslikud faktorid. Iga indiviid elab ja tegutseb mingis kultuurikeskkonnas. Tema omaksvõetud uskumused, väärtused, hoiakud ja tegevused peegeldavad valdavalt keskkonnapoolseid norme ja ootusi. Struktuurne tasand peegeldab võimu rakendamise sotsiaalseid praktikaid ning sellest, millised sotsiaalsed grupid on eristatavad, oleneb ka võimu ja ressursid jagunemine.

Seetõttu ei piisa üksnes üksikute ebavõrdse kohtlemise juhtumite lahendamisest, vaid mittediskrimineerimist peab teadlikult ja järjepidevalt edendama, pöörates erilist tähelepanu hoiakutele ja väärtustele, mida ühiskond jagab.

Ebavõrdne suhtumine väljendub enamasti keelekasutuses, tekstides ja kõnedes, millega sotsiaalseid representatsioone, sotsiaalseid suhteid ja sotsiaalseid struktuure rajatakse, konstrueeritakse, kinnitatakse, normaliseeritakse, hinnatakse ja legitimeeritakse. (Dijk 2005a).

^[2] Identiteet on „indiviidi minakontseptsiooni osa, mis tuleneb teadmisest kuulumise kohta sotsiaalsetesse gruppidesse koos nendele omistatava väärtuse ja emotsionaalse tähendusega“ (Tajfel 1981, eestindus Valk 2003).

^[3] ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste komitee (1994). Üldmärkus nr 5. Puuetega inimesed. § 9.

^[4] Riigikohus on asunud seisukohale, et teatud juhtudel on riigil kohustus kõrvaldada või leevendada õiguslikust võrdsusest tulenevat faktilist ebavõrdsust õiguslike meetoditega. Vt RKÜKo 3-3-1-47-03, p 25–26; RKHKo 3-3-1-42-08, p 27.