7. peatükk

Mis on ligipääsetavus ja kuidas seda tagada?

Ligipääsetavast ja turvalisest keskkonnast eri- või lisavajadustega inimeste jaoks võidavad tegelikult kõik, sest selline keskkond on mugav kasutada ka neile, kel parasjagu erivajadust või puuet ei ole. Rääkimata sellest, et kunagi pole ette teada, millal, miks ja kellel võib ligipääsetavat keskkonda vaja minna. Siin avamegi lähemalt, mis on erivajadus, mis puue ja mis ligipääsetavus ning kuidas nendega töökeskkonnas arvestada.

Erivajadus või puue võib olla kaasasündinud (geneetiline, sünnitrauma tagajärjel tekkinud või seotud kromosoomihäiretega) või elu jooksul tekkinud (keskkonnamõjude, õnnetuse või mõne põetud haiguse tagajärjel). Näiteks diabeet võib põhjustada inimese nägemise olulist halvenemist. Ühiskonnas levivad negatiivsed hoiakud ja stigmad võivad erivajaduse või puude mõju veelgi süvendada, sest inimesel tuleb lisaks oma tervisele tegeleda ka väljapoolt tulevate mõjutustega.

Puue ja erivajadus

Eestis on keskmine, raske või sügav puue määratud umbes 120 000 inimesele, puuet tuvastab Sotsiaalkindlustusamet. Erivajadus on laiem termin igasuguste vaimse ja füüsilise tervisega seotud eripärade kohta, mis võivad kaasa tuua ka vajaduse kohanduste järele töökeskkonnas. Samuti on erivajadustega arvestamine oluline klientide vaates – nii füüsiline kui ka digitaalne ruum peavad olema kõigile inimestele ligipääsetavad (ja täna see veel kindlasti paraku nii ei ole).

Mis on ligipääsetavus?

Ligipääsetavus kätkeb endas päris paljut – ehituslikku keskkonda, välialasid, infot ja kommunikatsiooni, sündmuseid, sisu ning teenuseid. Igas mõttes ligipääsetav elu-, töö- ja infokeskkond tähendab, et kõikidele inimestele, olenemata nende vanusest, tervislikust seisundist või muust näitajast, on tagatud võrdsed võimalused ühiskonnaelust osa võtta.

Mõningaid näiteid ja seoseid ligipääsetavuse ning kohanduste kohta:

  • Enamasti seostub ligipääsetavus esmalt (ja vahel ainult) ratastooli ligipääsetavusega. Muidugi on see oluline, kuid sellega ei saa piirduda. Pealegi – ratastooliga ligipääs parandab ka lapsevankri või tugiraamiga liikuva inimese olukorda. Tähtis on anda märku, kas sinu organisatsiooni ruumid on ratastooliga ligipääsetavad (sh invatualeti olemasolu).
  • Kui pakume mingisuguseid teenuseid või kaupu, siis tuleb arvestada sellega, et kurt inimene ei saa helistada. Tema vajab muid lahendusi ühenduse pidamiseks.
  • Teatrietendusel, kinoseansil, kontserdil, konverentsil või muul sarnasel sündmusel võib olla vajalik tagada kirjutustõlge (kirjutustõlk teeb kuuldava teksti kirjalikuks tekstiks, mida on kuulmislangusega inimesel võimalik ekraanilt kohe lugeda), viipekeelne tõlge, kirjeldustõlge (visuaalsuse vahendaja ehk sõnalise kirjelduse abil luuakse ettekujutus visuaalsest objektist või tegevusest nägemislangusega inimesele). Kui selliseid tõlkeid pakutakse, tasub see kindlasti välja tuua. Kui ei pakuta, tuleb sedagi selguse huvides mainida.
  • Vaegkuulja, kes loeb huultelt, vajab hästi valgustatud ruumi, et ta näeks huultelt lugeda.
  • Psüühikahäirega inimene võib vajada osakoormusega tööd, samuti ei pruugi talle öösel töötamine sobida.
  • Nägemislangusega inimene võib vajada, et keegi aitab tal toitu valida, võtta ja lauale viia. Samuti on talle oluline, et trepiastmed oleks selgelt tähistatud ja ruumid hästi valgustatud ning seal poleks pimedaid või hämaraid alasid. Uksed ja seinad võiksid olla erinevat värvi, et oleks võimalik ust seinast kergemini eristada. Liftis on vaja hääljuhiseid.
  • Psüühikahäirega või neuroerinevustega (nt ATH-ga inimesed, autistid) inimesed võivad vajada vaikset ruumi, kus saab välisest stimulatsioonist puhata. Selline ruum võib olla kasulik ka kõigile teistele.
  • Üritustel peaks olema teada, kes on inimene või inimesed, kelle poole saab abi saamiseks pöörduda ja kellele võib korralduse kohta tagasisidet anda.

Kuna ligipääsetavus on laiaulatuslik ja mahukas teema, siis pole siin võimalik sellest täielikku ülevaadet anda. Artikli lõpust leiad lisamaterjale ja -soovitusi edasi uurimiseks.

Eraldi suur teema on digitaalne ligipääsetavus, kus heade lahendusteni jõudmiseks tuleb samuti süveneda. Algust võib teha Eesti Pimedate Liidu kodulehel ja Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti kodulehel.

Kindlasti tasub mõelda ka evakuatsiooni korralduse peale. Evakuatsioonihäire peaks olema eri meeltega tajutav (heli, valguse vilkumine, vibreerimine). Evakuatsioonitee peab samuti olema ligipääsetav, et iga inimene pääseks seda mööda majast välja. Päästeamet saab nõustada, kuidas evakuatsiooni kõige paremini korraldada.

Töökeskkond ja erivajadused

Ühiskonnas levivad mitmed väärarvamused erivajadustega inimeste kohta. Need mõjutavad ka tööandjaid ja erivajadustega inimeste võimalusi tööd saada ning tööl edeneda. Probleemiks on vähene teadlikkus – konkreetse puude, erivajaduse või psüühikahäire kohta teatakse väga vähe, kuid ei olda valmis end kurssi viima, kuidas sobiv ja mugav töökeskkond luua. Endiselt tuleb ette eeldamist, et füüsilise erivajadusega inimesel on ka intellektiga midagi valesti ehk ta pole intellektuaalselt eriti võimekas. Intellektipuudega inimeste puhul ollakse üllatunud, miks nad üldse tööd teha tahavad. Lisaks sellele, et väärarusaamad takistavad erivajadustega inimeste värbamist, ei julgusta need organisatsiooni füüsilist ja digitaalset keskkonda kohandama, mis tähendab, et teenustest ja kaupadest ei saa osa ka erivajadustega kliendid.

Praktikute soovitused erivajadustega inimeste kaasamisel

  • Tööandjal on vaja mõista, millega ta peab arvestama ja mis kohandusi tegema, et tagada erivajadustega inimeste kaasamine. Siin on abiks Eesti Puuetega Inimeste Koda või Ligipääsuke.
  • Tööülesanded, sh töötingimused, millega tulevane töötaja peab arvestama, peavad juba töökuulutuses olema selgelt välja toodud. Kindlasti tuleb hoiduda diskrimineerivatest väljaütlemistest ja selle asemel kirjeldada, mida töö tegemine töötajalt eeldab (nt ei ole sobilik öelda, et tööle on oodatud vaid terved ja tugevad mehed, vaid et töö eeldab suurte raskuste tõstmist).
  • Tööle asumisel on kasulik, kui uuel töötajal on tugiisik või mentor, kes aitab tal kollektiivi sisse elada, tööl kohaneda ja vastab tema küsimustele.
  • Tööandja peab pingutama turvalise õhustiku ja töökeskkonna loomise nimel, et töötaja julgeks mõnest oma erivajadusest rääkida. Näiteks saab tööandja ise märku anda, et ta väga ootab infot vajaduste kohta, mis töötegemist mõjutavad. Samuti tasub julgustada, et selliste vajaduste väljendamine ei ohusta töökohal jätkamist.
  • Hea küsimus, mida tööandja saab kasutada, et mõista töötaja vajadusi töökeskkonna kohandusteks: kas sa soovid välja tuua midagi, mis aitaks meil paremini luua keskkonda, kus sul on hea tööd teha?
  • Tihti võib tekkida küsimus, kas ja kuidas erivajadusega inimesele abi pakkuda. Oluline on mitte tormata abistama, vaid küsida, kas inimene vajab abi. Kui ta seda vajab ja väljendab, siis aita. Täpsemaid soovitusi saad lugeda siin.

Loe ja uuri lisaks:

Tekst valmis seoses 19. septembril 2024 toimunud “Koolitusseminariga ligipääsetavusest”, kus oma kogemusi jagasid Kerti Kollom Seidelberg (kogemusnõustaja), Madis Laos (kogemusnõustaja, liikumise ja terviseedendaja), Helle Känd (Tartu Maarja Tugikeskuse juhataja), Maikel Mõttus (Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liige, taskuhäälingu „Sandid hoos“ saatejuht), Külliki Bode (Eesti Vaegkuuljate Liidu esinaine).

Ostukorv