Võtmeteemad:
- Võrdse kohtlemise seaduse muutmine luhtus ning kõigile vähemustele ei ole jätkuvalt seadusega tagatud ühetaolist kaitset
- Nimeseaduse eelnõu ei vasta suures osas inimõiguste põhimõtetele
- Eurobaromeetri diskrimineerimisvaldkonna avaliku arvamuse uuring näitab, et Eesti inimesed on viimastel aastatel muutunud oluliselt sallivamaks
Poliitilised arengusuunad
2019. aasta 3. märtsil toimusid riigikogu valimised, mille võitis Reformierakond. Uue valitsuse moodustasid teise, kolmanda ja neljanda tulemuse teinud Keskerakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) ja Isamaa. Peaministrina jätkas eelmisegi valitsuse juht Jüri Ratas. Koalitsioonileppes soovitakse vähendada sotsiaalset ebavõrdsust ning siseturvalisuse peatükis on lubadus tagada inimeste põhiõiguste ja -vabaduste võrdne ning tõhus kaitse. Samas plaanitakse 2021. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste ajal läbi viia rahvahääletus põhiseaduse täienduse kohta, mis määratleks abielu mehe ja naise vahelise liiduna.[1] Sellisel sammul on omad murekohad, näiteks on oht, et suureneb negatiivne suhtumine seksuaalvähemustesse[2] ning lisaks on demokraatlike riikide loomulik osa vähemuste kaitse, mistõttu inimõigusi austavas riigis neid üldjuhul rahvahääletustega ei reguleerita.[3]
Seadusandlikud arengusuunad
Eelnevad valitsused on korduvalt arutanud vajadust muuta võrdse kohtlemise seadust (VõrdKS) selliselt, et see tagaks kõigile vähemusgruppidele ühesuguse kaitse kõigis eluvaldkondades. 2017. aasta augustis saatiski tollane tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski kooskõlastusele VõrdKS-i muutmise seaduse eelnõu ja seletuskirja, et laiendada seaduse kohaldamisala. Kehtiv VõrdKS pakub kaitset diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi või nahavärvuse tõttu pea kõigis eluvaldkondades, kuid usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse tunnuste alusel üksnes töövaldkonnas. Seega on seaduses erinevate vähemuste õiguskaitsel hierarhia, mis ei ole muuhulgas kooskõlas põhiseaduses sisalduva võrdse kohtlemise põhimõttega. Seaduseelnõu eesmärgiks oli tagada võrdsed võimalused õiguskaitse saamisel kõigile vähemustele ja laiendada VõrdKS-i kohaldamisala.[4] Nimetatud vastuolule põhiseadusega on korduvalt tähelepanu juhtinud ka Eesti Inimõiguste Keskus ja keskuse koordineeritav võrdse kohtlemise võrgustik.[5]
Enamus ministeeriume ja vabaühendusi toetasid aastatel 2017–2018 toimunud kooskõlastuse jooksul VõrdKS-i muutmist ja diskrimineerimise astmelisuse kaotamist. Justiitsministeerium ei soovinud seaduse kohaldamisala laiendamist, samuti ei toetanud eelnõud Eesti Naisteühenduste Ümarlaud. Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) leidis, et kavandatavad muudatused sisaldavad nõudeid, mis ei ole põhiseadusliku usuvabaduse tagamisega kooskõlas. Eraldi toodi välja võimalikud olukorrad, mis puudutavad diskrimineerimist seksuaalse sättumuse tõttu, aga ka usutunnistuse või veendumuste alusel. EKN lisas, et nende veendumuse kohaselt peab nii usulisel ühendusel, sellega seotud organisatsioonil kui ka usulise ühenduse liikmel säilima õigus otsustada oma vara kasutamise ja kasutada andmise üle, lähtuvalt nendest põhimõtetest ja tõekspidamistest, mis neil on.[6] Täna on VõrdKS-i tõttu sisuliselt olukord, kus teenuse pakkuja (nt bürooruumi rendile andja) võib keelduda teenuse osutamisest üksnes näiteks inimese seksuaalse sättumuse tõttu, seaduseelnõu oleks sellise diskrimineeriva olukorra kaotanud.
2018. aasta 28. mail esitati eelnõu Vabariigi Valitsuse istungile, kuid 2019. aasta 21. veebruaril lõpetas Riigikantselei eelnõu menetlemise tulenevalt asjaolust, et lõppesid Riigikogu XIII koosseisu istungid.[7] Seega on Eestis võrdse kohtlemise valdkonnas endiselt olukord, kus kõigile vähemustele ei ole seadusega tagatud ühetaolist kaitset.
2018. aasta suvel saatis siseministeerium kooskõlastusringile uue ja pikalt ettevalmistamisel olnud nimeseaduse eelnõu. Seaduseelnõu eesmärk on koostajate sõnul soov saavutada selgem, arusaadavam ja lihtsamini rakendatav nimeseadus, milles on arvestatud ühiskonnas viimastel aastatel aset leidnud muudatustega. Muuhulgas selgitatakse, et sisserände suurenemine ja inimeste vaba liikumine on toonud eri kultuuriruumist Eestisse palju välisriigi kodanikke, kuid kehtiva seadusega ei ole kaetud olukorrad, mis arvestaksid nende inimeste tausta või päritoluriigi eripära.[8]
Eelnõu kogus vabaühenduste ja riiklike institutsioonide poolt omajagu kriitikat. Sotsiaalministeerium leidis, et eelnõus ei ole arvestatud samasooliste paaride huvidega. Täpsemalt soovitab Sotsiaalministeerium eelnõud läbivalt muuta järgides kooseluseadusega antud võimalusi ka nimeseaduse muutmisel ning arvestades samasooliste paaride ja nende peredes kasvavate lastega. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta puudutas eelnõus sisalduvat nõuet, et eesnimi peab vastama inimese soole. Volinik selgitas, et Eesti nimetraditsioonis ei pea nimi soole viitama. Eesti Lastekaitse Liit juhib oma arvamuses tähelepanu asjaolule, et eelnõus kasutatav termin „Eesti nimetraditsioon“ tekitab ebaselgust, seda pole eelnõus ega selle seletuskirjas defineeritud. Samuti tuletab liit seadusandjatele meelde, et õigus valida oma lapsele eesnimi ja perekonnanimi kuulub vanemate eraelu sfääri.[9]
Eesti Inimõiguste Keskuse seisukoht on, et uus nimeseadus ei vasta suures osas inimõiguste põhimõtetele, sest üldtunnustatud põhimõttena on kaasaegsetes demokraatlikes ühiskondades inimese identiteet, sh tema rahvus- või usukuuluvus, soo- või seksuaalne identiteet ja muud identiteedi osad eelkõige inimese enda defineerida. Keskus selgitab rahvastikuminister Riina Solmanile saadetud arvamuses, et selline inimõigustepõhine lähenemine on vajalik ka nimede valdkonna reguleerimisel, kuid seda ei järgi menetluses olev uus seadus.[10]
Valdkondlikud institutsioonid, statistika ja uuringud
Võrdõigusvoliniku töös vaadeldaval perioodil olulisi muudatusi ei toimunud. Sõltumatu ja erapooletu ametiisikuna nõustab ja abistab volinik inimesi, kes kahtlustavad diskrimineerimist. 2018. aastal oli voliniku poole pöördumiste arv 304. Neist 137 pöördumist oli seotud soo tunnusega, 28 pöördumist puude valdkonnast, 30 pöördumist seotud vanusega, 25 pöördumist puudutasid rahvuse ja etnilise kuuluvuse tunnust ning ülejäänud juhtudel oli konkreetse tunnusega seotud pöördumisi alla kümne, 61 pöördumist ei kuulunud voliniku pädevusse.[11]
Õiguskantsleri viimasel aruandeaastal (2018. aasta 1. septembrist kuni 2019. aasta 31. augustini) saadeti õiguskantslerile 20 avaldust, milles inimesed kaebasid diskrimineerimise üle. Seitse pöördumist puudutasid erinevat kohtlemist puude, kolm vanuse, kaks seksuaalse sättumuse, kaks keele, rahvuse ja kodakondsuse ning üks päritolu põhjal. Näiteks puudutas üks pöördumine politseinike ja vanuse teemat. Politsei ja piirivalve seadus kehtestab, et politseiteenistuses võib spetsialistina töötada kuni 55-aastaseks saamiseni ning juhina kuni 60-aastaseks saamiseni. Õiguskantsler leidis, et hoolimata seaduse sõnastusest ei tohiks politseiametnikku vabastada üksnes vanuse ületamise tõttu, sest seadust kohaldades tuleb järgida võrdse kohtlemise põhimõtet. Otsustamisel tuleb lähtuda eelkõige asjaolust, kas isik vastab seadusega politseiametnikule kehtestatud füüsilise ja vaimse võimekuse nõuetele.[12]
Üle Eesti asuvad töövaidluskomisjonid lahendavad tööandja ja töötaja töösuhtes tekkinud vaidlusi esitatud nõude raames. Muuhulgas võib töövaidluse põhjus olla töötaja ebavõrdne kohtlemine ehk diskrimineerimine. 2018. aasta 1. jaanuarist hakkas kehtima uus töövaidluse lahendamise seadus ja kadus varem kehtinud rahalise nõude piirmäär (mis oli 10 000 eurot). Nimetatud muudatus võimaldas ühes diskrimineerimisega seotud vaidluses mõista töövaidluskomisjonil välja hüvitisena 118 000 eurot. Töövaidluskomisjoni otsus pole veel jõustunud, vaidlus jätkub kohtus.[13]
2018. aastal lahendasid töövaidluskomisjonid kokku üle Eesti 19 töövaidlusavaldust, milles käsitleti otseselt või muu hulgas diskrimineerimise või töökiusamisega seotud teemasid. Aasta varem oli avaldusi olnud 26. Kõige enam, ehk 8 töövaidluses sooviti 2018. aastal komisjonilt töökiusamise tuvastamist. Kolmel juhul oli teemaks seksuaalne ahistamine töökeskkonnas, kahel juhul puudutas avaldus inimese vähenenud töövõimet, kolmel korral pöörduti komisjoni poole seoses diskrimineerimisega perekondlikel põhjustel ja ühel korral seoses töötaja seksuaalse sättumusega. Kahel juhul ei olnud avalduses välja toodud, milles täpselt ebavõrdne kohtlemine seisnes. Enamikul juhtudel ei tuvastanud töövaidluskomisjonid diskrimineerimist.[14]
2018. aasta sügisel avaldati Eurobaromeetri diskrimineerimisvaldkonna avaliku arvamuse uuring. Eesti puhul hakkab võrdluses Euroopa keskmisega eriti silma inimeste arvamus, et meil ei ole diskrimineerimine laialdane probleem. Nii näiteks leiab 61% eurooplastest, et nende riigis on romade diskrimineerimine levinud, kuid Eestis on vastav number 23%. Suured käärid Euroopa keskmisega on ka usust või tõekspidamisest tuleneva diskrimineerimise tajumisel. Euroopa keskmisena on 47% inimesi arvamusel, et selline diskrimineerimine on levinud, kuid Eestis on sama number vaid 17%, ehk siis usupõhist diskrimineerimist peetakse pigem harvaks nähtuseks.
Positiivse arenguna võib samas välja tuua asjaolu, et võrreldes sama uuringu 2015. aasta tulemustega on eestlased nelja aastaga oluliselt sallivamaks muutunud. Nii näiteks vastas neli aastat tagasi küsimusele, kui mugavalt tunned end, kui kõrgeimal valitaval ametikohal oleks teise etnilise taustaga inimene, toona „mugavalt“ vaid 30% küsitletutest, nüüd 53%. Suur samm aktsepteerimise suunas on toimunud sama küsimuse vastustega veel paljude gruppide suhtes. Näiteks vastas sel aastal 82% vastanutest, et tunnevad end mugavalt, kui kõrgel poliitilisel kohal on naine, neli aastat tagasi oli sama number vaid 57%, mis jäi Euroopa keskmisest kaugele maha. Nii suurt kasvu või ehk selgitada asjaoluga, et 2015. aastal ütles 33% vastanutest, et neil on ükskõik, kuid sel aastal oli nende arv üksnes 8%.
Eurobaromeetri kohaselt aktsepteeritakse üha enam ka erinevusi töökeskkonnas, küsimusele „Kui mugavalt end tunneksite, kui üks kolleegidest oleks puudega“ vastas neli aastat tagasi „mugavalt“ 40% inimestest, aga sel aastal juba 75%. Mustanahalise kolleegiga koostöötamine oli 2015. aastal mugav 43-le protsendile vastanutest, sel aastal oli see number aga juba 58%. Märkimisväärselt on tõusnud ka sallivus geide ja lesbide vastu, 2015. aastal tundis end sellesse gruppi kuuluva inimese kolleegina mugavalt 34% vastanutest, sel aastal oli aga vastav number 52%.[15]
Kohtupraktika
Festheart on alates 2017. aasta oktoobrist peamiselt Rakveres toimuv Eesti esimene seksuaal- ja soovähemuste teemale keskenduv filmifestival, kus lisaks temaatilistele filmidele toimuvad arutelud erinevatel LGBTI kogukonda puudutavatel teemadel. Festhearti filmifestivali rahastatakse piletitulust, annetustest ja projektirahastustest. Rakvere linnavalitsus toetab linnas toimuvaid kultuurisündmusi avaliku projektikonkursi kaudu ning Festheart esitas oma projekti konkursile nii 2018. kui 2019. aastal. Vastavalt Rakvere linna enda kehtestatud reeglitele kaalub linna kultuurikomisjon iga esitatud taotlust ja esitab oma otsuse volikogule kinnitamiseks. Komisjon hindas filmifestivali taotlust mõlemal aastal toetuse vääriliseks ja edastas kehtiva korra kohaselt volikogule. Volikogu samas vähendas toetust Festhearti läbiviimiseks, olles samas kinnitanud kõik ülejäänud kultuurikomisjoni otsused teiste taotlejate suhtes.
Filmifestivali korraldaja MTÜ Sevenbow leidis, et tegu on ebaseaduslike ja diskrimineerivate otsusega ning kaebas mõlemal aastal volikogu otsused kohtusse. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja tegi Sevenbow suhtes positiivsed lahendid ja tõdes et tegu oli õigusvastaste otsustega. Kohus selgitas, et Rakvere linnavolikogu on oma ainupädevust kasutades ise otsustanud kehtestada korra, mis näeb volikogu kultuurikomisjonile ette olulise rolli kultuuriürituste ja -projektide toetamise taotluste hindamisel. Seetõttu ei ole volikogul õigust meelevaldselt kõrvale kalduda kultuurikomisjoni esitatud otsusest. Samuti tuletas kohus meelde, et ka Riigikohtu halduskolleegium on toonitanud, et demokraatlikult valitud esinduskogu ei või otsuseid teha meelevaldselt ja erapoolikult, vaid valikud peavad lähtuma ratsionaalsetest argumentidest. Rakvere linn ei kaevanud halduskohtu otsuseid edasi ja need jõustusid.[16]
Suundumused ja tulevikuvaade
Võrdse kohtlemise valdkonna hetkeseisu iseloomustab eelkõige paigalseis. VõrdKS ei taga ikka veel õiguskaitse saamisel võrdseid võimalusi kõigile vähemustele, pannes eriti haavatavasse olukorda inimesed, kes kogevad diskrimineerimist usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse tunnuse alusel väljaspool töövaldkonda. Sotsiaalminister Tanel Kiik on öelnud, et paljud võrdse kohtlemise valdkonna seadusesätted või põhimõtted on ajast maha jäänud ning võrdse kohtlemise seaduse muutmise ettepanek tuuakse ilmselt taaskord valitsuse lauale.[17]
Samas ei ole tänases valitsuses võrdse kohtlemise valdkonnas reaalset edasiminekut näha ning koalitsioonipartnerite varasemad seisukohad võivad saada takistuseks ka uutele VõrdKS-i muutmiskatsetele. Aastatel 2017-2018 toimunud VõrdKS-i eelnõu kooskõlastuse jooksul ei toetanud tollane justiitsminister ja tänane välisminister Urmas Reinsalu erakonnast Isamaa täielikku diskimineerimise astmelisuse kaotamist seadusest.[18] Võrdse kohtlemise tagamine vähemustele ei ole seni olnud ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fookuses, nende valmisprogramm sisaldas pigem mitmeid lubadusi, mis ei ole inimõiguste põhimõtete ja vähemuste kaitsega kooskõlas.[19] Kogu olukorda pingestab lisaks ka osade poliitikute ja erakondade vähemuste vastu suunatud vaenulik retoorika, seega ei ole valdkonna tulevikuväljavaated positiivsete arengute suhtes paljulubavad.
Juhtumiaruanne
2019. aasta märtsis leidis Tallinna kesklinnas avalikus ruumis aset intsident, kus Eesti pearabi Shmuel Kot oli lastega teel sünagoogi sabati jumalateenistusele. Teda kõnetas eesti keelt kõnelev võõras meesterahvas, kes muuhulgas ütles rabile: „Mida sa juut vahid, ahju lähed.“ Munitsipaalpolitsei selgitas, et pearabit puudutanud intsident leidis aset olukorras, kus munitsipaalpolitsei viis piletita sõitnud noormehe trammist maha, et talle trahvi vormistada. Sama intsidendi jooksul mööduski munitsipaalpolitsei bussist pearabi koos lastega ja leidis aset rabi verbaalne rünnak. Politsei alustas menetlust karistusseadustiku paragrahvi järgi, mis käsitleb vaenu õhutamist.[20] Harju maakohus mõistis mehe siiski süüdi karistusseadustiku paragrahvi 262 alusel, mis käsitleb avaliku korra rikkumist ning määras karistuseks kaheksa päeva aresti.[21]
Soovitused
- Võtta vastu võrdse kohtlemise seaduse muudatused, millega kaotatakse erisused erinevate aluste vahel.
- Pöörata riiklikult senisest enam tähelepanu võimalikele diskrimineerimisjuhtumitele avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste valdkonnas, kuna võrdse kohtlemise seadus ei kaitse selles valdkonnas kõiki vähemusi diskrimineerimise eest.
- Arvestada uues nimeseaduses inimõigustepõhise lähenemisega, eelkõige võtta arvesse, et inimese identiteet, sh tema rahvus- või usukuuluvus, soo- või seksuaalne identiteet ja muud identiteedi osad eelkõige inimese enda defineerida.
[1] Vabariigi Valitsus. 2019. Eesti Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ning Isamaa Erakonna valitsusliidu aluspõhimõtted 2019-2023.
[2] Eesti Inimõiguste Keskuse 2019. aasta riigikogu valimiste valmisprogrammide analüüs.
[3] Madise, Ü. 2019. seisukohta. Ülle Madise: üldiselt leitakse, et inimõigustega seonduvat rahvahääletusele ei peaks panema.
[4] Võrdse kohtlemise seaduse muutmise seadus (2017) Eelnõude infosüsteem, toimiku number: 17-0909
[5] Eesti Inimõiguste Keskus. 2017. Arvamus võrdse kohtlemise seaduse muutmise seaduse eelnõu ja seletuskirja kohta.
[6] Eelnõude infosüsteem. 2017. Võrdse kohtlemise seaduse muutmise seadus, toimiku number: 17-0909
[7] Ibid.
[8] Eelnõue infosüsteem. 2019. Nimeseadus, toimiku number: 19-0616.
[9] Koppel, K. 2019. Solmani plaan nimede andmisele piiranguid seada sai mitmelt liidult kriitikat.
[10] Eesti Inimõiguste Keskus. 2019. Nimeseaduse eelnõu: põhiseadusega vastuolus, ülereguleeriv, tarbetult kitsendav.
[11] Võrdsete võimaluste volinik ja kantselei. 2019.
[12] Õiguskantsler. 2019. Õiguskantsleri aastaülevaade 2018/2019.
[13] Ibid.
[14] Tööinspektsioon. 2019. Töövaidluskomisjoni menetluses olnud ebavõrdse kohtlemisega seotud töövaidlusasjad.
[15] Eurobaromeeter. 2019. Diskrimineerimine Euroopa Liidus.
[16] Detailsemalt saab mõlema kohtuvaidluse ja lahenditega tutvuda Eesti Inimõiguste Keskuse kodulehel
[17] Viik, K. Tanel Kiik. 2019. Riigi roll on inimesi võrdselt kaitsta ja igakülgselt vaenukõnet taunida.
[18] Eelnõude infosüsteem. 2017. Võrdse kohtlemise seaduse muutmise seadus, toimiku number: 19-0616
[19] Eesti Inimõiguste Keskuse 2019. aasta riigikogu valimiste valmisprogrammide analüüs.
[20] Viirand, L. 2019. Kohus karistas pearabi solvanud meest arestiga.
[21] Tooming, M. 2019. Kohus karistas pakistanlast rünnanud meest kaheksa arestipäevaga.
