9. peatükk

LGBT+ inimeste olukord

Autor: Aili Kala

Võtmeteemad

  • LGBT+ inimeste õiguste areng on suures osas seiskunud ja vähesel määral paranenud. Seadusandlik võim ei ole vastu võtnud LGBT+ inimestega arvestavaid strateegiaid ega arvestanud Euroopa Liidu valdkondlike ettepanekutega.
  • Uuringuperioodi jooksul ei ole vastu võetud LGBT+ inimeste diskrimineerimise kõrvaldamise ja võrdse kohtlemise alaseid seaduseid ega kõrvaldatud olemasolevaid puuduseid. Teiselt poolt on osad rikkumised suudetud kõrvaldada Riigikohtu ja alamate astmete kohtute otsustega.
  • Poliitiline kliima on läinud sõnavõttudes ja tegudes küll LGBT+ inimeste ja nende õiguste suunas vaenulikumaks, kuid paranenud on Eesti elanike suhtumine LGBT+ inimestesse ja kooseluseaduse vajalikusesse.

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Pärast 2019. aasta kevadel toimunud valimisi moodustas koalitsiooni Keskerakond, Isamaa ja EKRE. Koalitsioonilepingus reguleeriti tavatu täpsusega kavatsus läbi viia 2021. aastal kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste ajal rahvahääletus, millega tehakse ettepanek muuta Eesti põhiseadust, määratledes abielu mehe ja naise vahelise liiduna.[1] Koalitsiooni plaan järgib viimastel aastatel Euroopas aset leidnud tendentse, kus näiteks nii Poola kui Ungari on muutnud sel viisil oma riikide põhiseaduseid. Eesti on senimaani olnud põhiseaduse muutmisel konservatiivne ning avalikes arvamustes osutuvad nii põhiseaduse teksti loojate kui õigusteadlaste arvamused sellele, et kui põhiseadust muuta, siis tuleks ka põhjalikult analüüsida selle mõju ning üleüldist vajadust.

Euroopa Komisjon väljastas 2018. aastal iga-aastase raporti LGBTI (lesbide, geide, biseksuaalsete, transsooliste ja intersooliste) inimeste võrdsuse suurendamise meetmete kohta, millega rõhutatakse vajadust EL-i võrdse kohtlemise direktiivi järele, mis laiendaks liikmesriikide LGBTI inimeste kaitset diskrimineerimise eest hariduse, sotsiaalkaitse ning kaupade ja teenuste, sealhulgas eluaseme kättesaadavuse ja pakkumise valdkondadele.[2] Direktiivi vastuvõtmise vajadusele viitavad ka Euroopa Põhiõiguste Ameti (FRA) 2019. aasta aruande põhjal valminud meetmed Euroopa Liidule ja liikmesriikidele. FRA aruandest ilmneb, et eri alustel toimuvat diskrimineerimist ja ebavõrdsust kohtab igapäevaelus kogu EL-is. Samuti tõendavad need tulemused järjepidevalt, et diskrimineerimist kogevad inimesed teatavad sellest harva.[3]

LGBT+ inimeste võrdse kohtlemise ja diskrimineerimisega võitlemise vallas koostas Eesti LGBT Ühing aruande ja soovitused valitsusele,[4] mille kohaselt peaks riik võtma kasutusele meetmeid, et vastata Euroopa Nõukogu LGBTI inimeste diskrimineerimise vastaste soovituste nõuetele. Ulatusliku analüüsi ja soovituste sihtgruppideks on poliitikakujundajad ja riigiametnikud ning need hõlmavad Eesti seaduseid ja praktikaid. Aruanne hindab Eesti valitsemises toimunud muutusi seoses soovituste rakendamisega ja toob esile valdkonnad, mis vajavad edasist tööd.

Seadusandlikud arengusuunad

Võrreldes eelmise aruandeperioodiga on valdkonna seadusandlik areng pidurdunud.[5] Eelmises aruandes kajastatud võrdse kohtlemise seaduse muutmise seadust, millega kavatsetakse laiendada võrdse kohtlemise seaduse kohaldamisala selliselt, et see oleks ühtne kõigi diskrimineerimistunnuste puhul, ei ole pärast aastaid valitsuses menetlemist poliitilise vastuseisu tõttu ikka veel vastu võetud. Sama olukord on transsooliste inimeste soo tunnustamise regulatsiooni õiguspärasemaks muutmisega, kus uue rahvatervise seadusega kavandatavad muudatused võeti eelnõust üldsegi välja.

Juba aastaid vajavad muutmist vaenuavaldusi reguleerivad karistusseadustiku sätted – ja LGBT+ inimesed vajavad vaenu õhutamise eest tõhusamat kaitset. Euroopa Liidu kriminaalõiguse vahenditega rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta käiva raamotsuse kohaldusala laieneb ka LGBT+ inimeste suhtes toimepandavate kuritegude kriminaalõiguslikele meetmetele, mis sätestaksid, et vaenukuriteo motiiv oleks karistuse määramisel raskendav asjaolu.[6] Hoolimata sellest, et raamotsus on liikmesriikidele ülevõtmiseks kohustuslik (ning mille ülevõtmine on võimalikuks eelduseks karistusseaduse muutmisel), on Eesti üks vähestest riikidest, mis ei ole raamotsust üle võtnud, ning riiki ähvardab rikkumismenetlus.

Paigalseis ootas ka kooseluseaduse rakendussätete vastuvõtmist, kuna nii eelmise valitsusperioodi koalitsioonis kui praeguses puudus üksmeel ning seetõttu otsustati kooseluseaduse õiguspärase rakendamisega mitte tegeleda. Sellest hoolimata on üksikute kohtuprotsessidega saavutatud edusamme, millest on allpool pikemalt juttu.

Kohtupraktika

2019. aasta kevadel sai vastuse kooseluseaduse kehtivust puudutav küsimus, mida aeg-ajalt debattides tõstatati. Riigikohus selgitas määruses, et vaatamata rakendusaktide puudumisele on kooseluseaduse näol tegemist kehtiva õigusega ning see on osa Eesti õiguskorrast. Kolleegiumi hinnangul ei piisa põhiseadusvastase lünga tuvastamiseks üksnes üldisest tõdemusest, et vastu võtmata on kooseluseaduse rakendusaktid. Kohtul on kohustus hoolimata Riigikogu tegemata tööst kooseluseadust üksikjuhtudel rakendada ning vajadusel lahendatakse küsimused õiguse üldpõhimõtetele tuginedes.[7]

Alates kooseluseaduse jõustumisest seisid kooseluperekonnad probleemi ees olukorras, kus Eesti kodaniku samast soost elukaaslasele ei ole antud võimalust ühineda perekonnaga ja saada Eestis elamiseks elamisluba. Välismaalaste seadus lubas taotleda Eestis resideeruva abikaasa juurde elama asumiseks elamisluba, kuid ei võimaldanud seda samast soost kooselupartneri või abikaasa puhul. See küsimus jõudis kohtuasjana Riigikohtu põhiseaduspärasuse kontrolli ning päädis 2019. aasta 21. juunil. otsusega, millega tunnistati välismaalaste seadus põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mille see välistab tähtajalise elamisloa andmise välismaalasele Eesti Vabariigi kodanikust samast soost registreeritud elukaaslase juurde Eestisse elama asumiseks.[8]

Tihti on tõstatunud avalikkuses küsimus, millistest õigustest kooselupered ilma jäävad ning sellele küsimusele ei ole olnud siiani ammendavat vastust, sest olukorrad, mis on tingitud riigipoolsest ebavõrdsest kohtlemisest või põhiseadusvastasusest, pole veel täies mahus ilmnenud. Siiski on praktika näidanud, et aja jooksul need tõstatuvad ning vajavad lahendamist. Näiteks kodusel ja alla 8-aastast last kasvataval abikaasal on õigus riigipoolsele ravikindlustusele, kuid kooseluseaduse rakendussätete puudumise tõttu keeldus riik kooselulepingu sõlminud samast soost vanemale seda õigust laiendamast. 2019. aasta sügisel tunnistas Tallinna Halduskohus põhiseadusega vastuolevaks sotsiaalmaksuseaduse sätte, mis kohtleb kooselulepingu sõlminud lapsevanemaid erinevalt abielus olevatest lapsevanematest.[9]

Muutusi oli ka rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste kohtlemises. 2018. aasta alguses võttis Euroopa Kohus vastu otsuse, mille kohtaselt tunnistati inimõigustega vastuolus olevaks psühholoogiaekspertiisi tegemine LGBT+ inimestele nende seksuaalse orientatsiooni kindlakstegemiseks. Kui selleks vajadus tekib, siis võivad ametnikud tugineda dokumentaalsetele tõenditele ja isiku avaldusele.[10]

Statistika ja uuringud

2019. aastal Eesti Inimõiguste Keskuse poolt avaldatud järjekordse LGBT+ inimeste teemalise avaliku arvamuse uuringust nähtub, et Eesti elanike suhtumine lesbidesse ja geidesse ei ole võrreldes kahe aasta taguse ajaga oluliselt muutunud, kuid üle poole peavad homoseksuaalsust täiesti või pigem vastuvõetamatuks. Esmakordselt on kooseluseaduse toetajaid rohkem, kui on selle vastaseid.[11] Kokkuvõtvalt tähendab see, et kuigi enamuse jaoks on homoseksuaalsus vastuvõetamatu, on pea pooled pidanud siiski vajalikuks, et samast soost paaridel oleks registreeritud kooseluvorm. Vastukaaluks, 2019. aasta mais avaldatud Euroopa Komisjoni Eurobaromeetri küsitlus LGBTI inimeste kohta näitas suhtumise paranemist võrreldes 2015. aastaga pea kõikides küsimustes. Üle poole küsitletutest arvas, et LGB inimestel peaksid olema heteroseksuaalsete inimestega võrdsed õigused.[12]

2019. aasta suvel viis Eesti LGBT Ühing läbi uuringu koolikeskkonna turvalisuse ja kaasatuse kohta põhikooli, gümnaasiumi ja kutsekooli LGBT+ õpilaste hulgas. Esmakordse uuringu tulemused näitavad, et küsitluses osalenute kogemuste põhjal kogetakse solvanguid, vaimset ja füüsilist vägivalda ning õpetajate toetuse puudumist. Koguni 68% LGBT+ õpilastest on kogenud vaimset ahistamist oma seksuaalse identiteedi, sooidetiteedi või soolise eneseväljenduse tõttu. Kooli ülesanne on pakkuda kvaliteetset haridust ja korrektset infot turvalises keskkonnas, kuid 61% vastanutest märkis, et koolitöötajad ei sekkunud kunagi, kui keegi tegi homofoobseid märkusi ning 42% õpilaste koolis pole LGBT-temaatikat üldse puudutatud.[13]

Suundumused ja tulevikuvaade

2019. aasta sügisel toimus rida aktiivsed rünnakud Eesti LGBT Ühingu (ühing) ja LGBT+ kogukonna vastu, mille eesmärgiks on keelata ühingu osalemine avaliku teenuse osutamise projektikonkursil,[14] vaigistada ja marginaliseerida LGBT+ kogukonda ning luua hirmuõhkkond kogukonnale ja aktivistidele.

Valitsuserakonna EKRE juhtkonna liikmed ja toetajad avaldasid meelt Pärnus korraldatud LGBT+ filmiseansi vastu,[15] korraldasid Tartus meeleavalduse ühe noortekeskuse LGBT+ teemalise ürituse vastu,[16] vaenates sellega nii noorsootöötajaid kui noori ja nurjates ühingu teavitusürituse.[17] Selle foonil on SA Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks algatanud ühingu vastu petitsioonikampaania,[18] mis sisaldab põhistamata väiteid ja liialdusi, ning MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut tellinud ühingu rahastuse teemalise küsitluse,[19] mille küsimusepüstitus rajaneb valedel ning annab vahendi ühingu ründamiseks.

EKRE kuulub valitsusse koos Keskerakonna ja Isamaaga, esimene neist on peaministrierakond. Mõned peaministri reageeringud EKRE sõnavõttudele sotsiaalmeedias ei ole nende seisukohti muutnud ega ka rünnakuid lõpetanud. Vastupidi, EKRE sõnavõtud on muutunud agressiivsemaks, ning tõenäosus, et EKRE ja nende toetajate rünnakud LGBT+ kogukonna suhtes tihenevad ja agressiivsemaks muutuvad, tekitab LGBT+ kogukonnas hirmu tagakiusamise ees. Ühiskonnas on tekkinud uus arengusuund, kus üks valitsuserakond on seadnud eesmärgiks tekitada hirmuõhkkond ja rikkuda inimeste turvatunnet ning nende koalitsioonipartnerid ei ole soovinud või suutnud seda muuta. Rünnak ühe sihtgrupi ja ühe mittetulundusühingu vastu on rünnak kogu ühiskonna turvalisuse ja kodanikuühiskonna vastu.


Juhtumikirjeldus

Kristiina ja Sarah Raud sõlmisid 2015. aastal USA-s abielu ja asusid elama Eestisse. Riik ei tunnustanud USA-s sõlmitud kahe samast soost inimese abielu ja keeldus väljastamast Sarah’le elamisluba. Paar pöördus seetõttu kohtusse ning 2018. aastal jõustus Riigikohtu otsus, mille kohaselt Kristiina ja Sarah abielu ei ole Eestis tunnustatud ja see ei saa olla elamisloa väljastamise aluseks. Kuigi kohtuotsus nende probleemi ei lahendanud, võttis Riigikohus selle kohtuasja raames esmakordselt seisukoha, et perekonnaelu kaitse nõue ei ole seotud perekonnaliikmete soo või seksuaalse sättumusega.[20] Võttes selle arvesse, sõlmisid Kristiina ja Sarah Eestis kooselulepingu ning kuna vahetult enne seda oli Riigikohus ühe teise juhtumi raames võtnud vastu otsuse tunnistada välismaalaste seaduse abielu kohustuse säte põhiseadusevastaseks,[21] sai Sarah võimaluse kooselulepingu alusel taotleda elamisluba Eestis elamiseks.[22] Paari teekonda toetas Eesti Inimõiguste Keskus oma strateegilise hagelemise programmi raames. Juhtum näitab, kuidas inimõiguste tagamisel võivad inimeste julgus, kodanikuühiskonna pühendumus ning kohtusüsteemi õiglus ja usaldusväärsus ületada Eesti seadusandja tegevusetuse.


Soovitused

  • Võtta vastu kooseluseaduse rakendusaktid, mis tagavad kooseluseaduse rakendamise täies mahus.
  • Eraldada transsoolise isiku soo tunnustamisel meditsiinilised ja juriidilised protsessid. Isik peab saama mõistliku aja jooksul muuta isikuandmeid meditsiinilistest toimingutest sõltumata. Meditsiiniliste toimingute puhul peab isikule jääma otsustusõigus, milliseid toiminguid ta soovib ja vajab, kui üldse, selleks, et ta tunneks end vastavalt oma tunnetuslikule soole.
  • Reguleerida seadusandlusega LGBT+ inimeste kaitset vaenu õhutamise, vaenukuritegude ja diskrimineerimise eest, sh kaitset diskrimineerimise eest väljaspool töövaldkonda (hariduses, tervishoius ja sotsiaalteenuste tarbimisel ning toodete ja teenuste kättesaadavusel).
  • Viia läbi uuringuid LGBT+ inimeste olukorra paremaks kaardistamiseks ja mõistmiseks eri valdkondades (sh koolikiusamine koolisüsteemis, ebavõrdne kohtlemine tervishoiusüsteemis, LGBT+ inimeste kohtlemine kinnipidamisasutustes).
  • Tagada spetsialistidele (õpetajatele, noorsoo- ja tervishoiutöötajatele, politseinikele, kohtunikele jt-le) LGBT+ teemalised täiendkoolitused ning lisada LGBT+ inimestega seotud küsimused õpetajate, noorsootöötajate, politseinike, kohtunike, tervishoiutöötajate jt õppeprogrammidesse.
  • Kaasata senisest efektiivsemalt LGBT+ teemad ja huvikaitseorganisatsioonid strateegiliste otsuste tegemisse ja poliitikakujundamisse.

 

[1] Eesti Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ning Isamaa Erakonna valitsusliidu aluspõhimõtted 2019-2023.

[2] European Commission. 2018. List of actions to advance LGBTI equality, 18.03.2019.

[3] Euroopa Põhiõiguste Amet. 2019. Põhiõiguste aruanne 2019 FRA arvamused.

[4] Council Of Europe. 2010. Compliance Report on the implementation of Committee of Ministers’ Recommendation CM/Rec(2010)5 on measures to combat discrimination on grounds of sexual orientation or gender identity in Estonia, 31.02.2010.

[5] Ibid.

[6] Euroopa Nõukogu. 2008. Euroopa Nõukogu raamotsus 2008/913/JSK.

[7] Riigikohtu Põhiseaduslikkuse järelvalve kolleegiumi 10.04.2018 määrus nr 5-17-42.

[8] Riigikohtu üldkogu 21.06.2019 otsus nr 5-18-5.

[9] Eesti Inimõiguste Keskus. 2019. Kohus: sotsiaalmaksuseadus on vastuolus põhiseadusega, 10.09.2019.

[10] Euroopa Liidu Kohus. 2019. Kohtuasi C-473/16, F v Bevándorlási és Menekültügyi Hivatal, 25. 01.2018.

[11] Eesti Inimõiguste Keskus. 2019. LGBT teemaline avaliku arvamuse uuring.

[12] European Comision. 2019. Eurobarometer on the social acceptance of LGBTI people in the EU.

[13] Eesti Lgbt Ühing. 2019. Anneta, et LGBT+ noortel oleks koolis turvaline!

[14] ERR. 2019. EKRE: LGBT ühingu rahastamine hasartmängumaksust on ebaseaduslik, 26.10.2019.

[15] Nestor. S. 2019. Palun, teeme seakisa kultuuriklubi Tempel kaitseks!, 05.11.2019.

[16] ERR. 2019.  EKRE meeleavaldus Tartus tõi Raekoja platsile ka LGBT-toetajaid, 01.11.2019.

[17] Keskküla, R. 2019. Ekrelased nurjasid LGBT-ühingu teavitusürituse, kohale kutsuti politsei, Pärnu Postimees, 05.11.2019.

[18] Nagel. R., Raal, K. 2019.  Varro Vooglaid alustas petitsioonikampaaniat LGBT ühingult toetuse võtmiseks: homoaktivistid mõjutasid tüdrukut sugu vahetama, Delfi, 05.11.2019.

[19] Ühiskonnauuringute Instituut. 2019. Koalitsioon itoetajad on LGBT Ühingu riikliku rahastamise osas üksmeelel, abordi riikliku rahastamise osas mitte.

[20] Riigikohtu halduskolleegiumi 27.05.2017 määrus nr 3-3-1-19-17.

[21] Riigikohtu üldkogu  21.06.2019 otsus nr 5-18-5.

[22] Eesti Inimõiguste Keskus. 2019. Võit kooselupaaridele.


Autor

  • Aili Kala töötab riigikaitse ja inimõiguste valdkonna juristina.  Ta on Eesti LGBT Ühingu huvikaitseekspert ja juriidiline nõustaja, kus ta teeb koostööd poliitikakujundajate ja vabaühendustega ning pakub LGBT+ kogukonnale ja nende lähedastele juriidilist tuge. Aili on ka õiguskantsleri inimõiguste nõukoja liige.