Liina Rajaveer: Miks mitte viiekümnesed?

„Viiekümnene on Eesti personalijuhtide arvates muldvana ja peaks töö otsimise asemel omale hauaplatsi soetama. Juba 45-seid loetakse pensionieelikuteks ja väga meelsasti jäetakse sellised kõrvale,“ kirjutab Delfi kommentaator. Teine lisab: „Kui oled 50+, siis saad tööle vaid kas koristajana, turvamehena või Maximas kassapidajana.“ Seekord on netikommentaaridel iva sees – vanuseline tõrjumine on probleem, mis on visa kaduma. 

Kuigi Eestis on vanemaealiste tööhõive tõusvas trendis ja ületab tublisti Euroopa Liidu keskmist, näitavad numbrid siiski üht: vanus on tööturul kõige levinum takistus. Selle tunnetamine algab juba 40. eluaastates ja suureneb seejärel sedamööda, kuidas kasvab vanus. 50–59-aastaste vanusegrupis hindab oma vanust olulisimaks takistuseks töö saamisel 83%, üle 60-aastaste seas juba üle 90%.1

Pooled elanikud on varsti üle 50-aastased 

Teemast on viimastel aastatel palju räägitud, selleteemaliste kampaaniate eest on jagatud auhindu, ent suurt edenemist ühiskondlikes hoiakutes pole märgata. Kuigi tööjõupuudus on pannud ettevõtteid vaadet laiendama, otsitakse värbamisel sageli siiski ideaalinimest, kes oleks „õiges“ vanuses ja kõigi vajalike oskustega. Samal ajal aga rahvastik vananeb, seega ka tööjõud – kui praegu on elanikkonnas üle 50-aastaseid 39%, siis 2050. aastal juba 47% ehk peaaegu pool rahvastikust.2 Meil ei ole aega jääda ootama hoiakute omasoodu muutumist, vanemaealiste väärtustamise poole tuleb astuda jõulisi samme ja tööandjad võiksid olla siin suunanäitajad.

Vanus pole puudus, vaid kasutamata võimalus

Hea näide on mitmekesisuse kokkuleppega liitunud organisatsioonid, kellest paljud on võtnud fookusesse just vanuselise mitmekesisuse ja jagavad võrgustikus oma kogemusi. Selgub, et eelarvamused pääsevad mõjule juba värbamisprotsessis – kui kogenumad töötajad intervjuulegi ei jõua, tuleks värbamine kriitilise pilguga üle vaadata. Lisaks võiks läbi mõelda töökorralduse: ei peaks eeldama, et vanemaealine vajab lihtsamaid ülesandeid, ent vajaduse korral võiks pakkuda ka osaajaga tööd. 

Vanemat töötajat ei tohiks ära unustada ka koolitamisel. Maailmas tehtud uuringud näitavad, et tööandjad rahastavad pigem nooremate kui vanemate töötajate koolitamist, eeldades, et noortesse investeerimine tasub end paremini ära. Sageli aga püsivad ühe tööandja juures kauem just üle 50-aastased töötajad, nii et ressursse tasuks suunata ka kogenuma töötaja arendamisesse.

Stereotüübid ütlevad üht, igapäevane kogemus on sageli aga vastupidine. Üle 50-aastaste inimeste kogemused on praegu tööturul veel täies mahus kasutamata võimalus, millest nutikas tööandja peaks kindlasti kinni haarama.

1 Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi 2019. aasta augustis tehtud uuring tööturust, millele viitas Iiris Pettai Eesti Inimõiguste Keskuse podcast’is.

2 Statistikaameti rahvastikuprognoos.

Tule inspiratsioonihommikule „Kas vanus on vaid number?“ mida modereerib keskuse mitmekesisuse valdkonna ekspert Kelly Grossthal.

Artikkel ilmus algselt “Teatajas.”

Anneta inimõiguste heaks!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Annetan
#mitmekesisus #mitmekesisuse-kokkulepe #margis #mitmekesisuse-paev #vordne-kohtlemine