Sissejuhatus

Eesti on üle maailma tuntud kui digitaalühiskond. Eesti puhul on tõesti tegemist e-valitsemise valdkonnas ühe eesrindlikuma riigiga maailmas, kuid maine on tegelikkusest mõnevõrra kaugemal ees ning senine “move fast and break things”-lähenemine ei pruugi enam kohane olla. Maailmas tunnistatakse üha enam infotehnoloogiaga seotud riske ja väljakutseid inimõigustele, eriti pärast Ameerika Ühendriikide vilepuhuja Edward Snowdeni paljastusi luureagentuuride lausjälituse kohta ning Cambridge Analytica skandaali, mis puudutas Facebooki mikrosihistuse kasutamist demokraatlike otsuste mõjutamiseks (Brexiti referendum Ühendkuningriigis, valimised USAs ja mujal). Üha enam on samuti levinud küpsem arusaam, et innovatsioon on oma olemuselt poliitiliste valikute küsimus ning et tehnoloogia arengut saab tarkade poliitikate ja seadustega suunata.

Tehnoloogia ei ole üheselt positiivse, negatiivse ega neutraalse mõjuga. Samamoodi on infotehnoloogia mõjuga inimõigustele. Uued tehnoloogiad nagu tehisintellekt või sotsiaalmeedia on hea võimalus inimõiguste rikkumisi vähendada, välistades näiteks inimlike eelarvamuste osakaalu otsuste tegemisel või andes võimaluse inimõiguste rikkumistest kiiresti ja lihtsalt teada anda. Levivad ka privaatsust kindlustavad tehnoloogiad ja krüpteerimine ning anonümiseerimine, mis võimaldavad inimestel oma õigusi paremini kaitsta. Teisalt ohustab inimõigusi kiire infotehnoloogia lahenduste kasutuselevõtt, mis võib olemasolevaid inimõiguste rikkumisi süvendada ja lihtsamaks teha (näiteks kui jätta tehisintellekti puhul arvestamata ajaloolistes andmetes sisalduv ebaõiglus või võimaldada vaenu õhutamist). Igasugune laialdane isikuandmete töötlemine kujutab endast omakorda ka potentsiaalselt tugevat riivet eraelu puutumatusele ning õigusele isikuandmete kaitsele. Seetõttu on oluline, et enne infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõttu oleks hinnatud nende võimalikke mõjusid inimõigustele ning negatiivsed mõjud maandatud.

Eesti Inimõiguste Keskus uuris sügisel 2019 tehnoloogia mõju inimõigustele Eestis. Tegemist on esialgse kaardistusega, mille eesmärk oli saada parem arusaam digitaalvaldkonna ja inimõiguste teemadest, ohtudest ja võimalustest Eestis, ülevaade olulistest tegijatest nii inimeste kui institutsioonide mõttes, luua teadlikkus Eesti Inimõiguste Keskusest kui inimõiguste valdkonna eestvedajast ja teadmuskeskusest, ning saada põhjalikum arusaam kolmest teemast.

Kaardistuse raames töötasime läbi olulised dokumendid, ent peamine rõhk oli rühmaaruteludel ning individuaalintervjuudel. Kohtusime inimestega, kes puutuvad digitaalvaldkonna teemadega kokku nii erasektoris advokaatide või ettevõtjatena, avalikus sektoris poliitikakujundamise või järelevalve eest vastutavate ametnikena. Samuti andsid oma panuse vabakonna aktivistid ning teadlased ja üks ajakirjanik. Kokku kohtusime 19 inimesega, kes andsid oma vaate teemale poolstuktureeritud intervjuude käigus. Käesolev kaardistus põhineb nii nende intervjuude kokkuvõtetel kui ka eraldiseisval uurimistööl.

Ostukorv
  • Ostukorv on tühi.