Olukord Eestis

Avalikud arutelud ja teadlikkus

Eestis on üpris vähe asjatundlikku avalikku arutelu tehnoloogia mõjudest inimõigustele. Selle põhjused on mitmetahulised: küsimused on tehnilist laadi ja keerulised ning pole ka eriti pingutatud, et teemasid selgitada ja paremini käsitleda. Valdkond on suhteliselt uus ja kiirelt arenev, mistõttu on vähe eksperte ning teisi, kes suudaksid teemat avalikkusele arusaadavalt käsitleda.

Laiem avalikkus ei ole Eestis üldiselt teadlik erinevatest digitaalõiguste teemadest. Seega võib väita, et teema käsitlust iseloomustab paljude jaoks ilmajäetus, mis on põhjustatud digitaalsest lõhest. Paljudel Eesti inimestel pole piisavalt teadmisi ja oskusi tehniliste lahenduste osas. Problemaatilisem on, et paljudel puudub ka sõnavara ja arusaamine, et üldse teemal kaasa rääkida. Seetõttu on lihtsad ka levima kuulujutud ja hirmud, aga tekivad ka küsimused valdkonnas tehtud otsuste demokraatliku legitiimsuse kohta.

Eesti digivaldkonna regulatsioonis on see komme, et reguleeritakse asju selleks, et riigil oleks mugav – pannakse küber-tempel peale, et inimene kohe unustaks ära, millega tegu. – fookusgrupis osalenud ekspert

Omaette suur probleem on see, et infotehnoloogilised lahendused teevad elu lihtsamaks sageli neil, kes pole ise haavatates rühmades. Rohkem tähelepanu tuleks juhtida sellele, kuidas IT-lahendusi luua nii, et need jõuaksid paremini haavatavate rühmadeni.

Inimesed ei suuda teadmatuse tõttu oma õigusi kaitsta ega mõista sageli oma inimõiguste väärtust ja vajadust internetis. Sagedasti lähtutakse internetis ekslikust arusaamast, et “mul pole ju midagi varjata”. Privaatsust ei peeta digikeskkonnas isegi sobilikuks nõuda.

Kui digitaalne maailm alguse sai, siis see algas hästi hiilimisi: oli üks meiliaadress ja muud polnudki. Ja siis järsku plahvatuslikult see suurenes ja see oli järsku nii võõras, et polnud võimalik sellega rahulikult kohaneda. – fookusgrupis osalenud ekspert

Teemadest ei räägita sageli inimõiguste raamistikus, vaid pigem on raamistuseks muu, näiteks küberturvalisus. See ei pruugi olla iseenesest halb, kui küberturvalisusest rääkides üksikisiku õigused olulisel kohal on. Sellises konteksis võivad julgeolekuasutused olla ka isikuandmete kaitse mõttes liitlased, kui rõhutada ohtu, mida isikuandmete liiga lai kättesaadavus võib kujutada. Üksikisikute inimõigusi digitaalmaailmas kajastatakse mõnikord negatiivses kontekstis, näiteks andmelekete puhul.

Samuti ei täida oma tavapärast rolli ajakirjandus, sageli seetõttu, et vähe on ajakirjanikke, kes valdkonnas orienteeruvad. Isikuandmete kaitse ja privaatsuse teemadel võib olla ajakirjandusel ka huvi, et kaitse oleks võimalikult väike. Teisalt on tehnoloogiaajakirjanikud on sageli ise IT-entusiastid, mistõttu ei pruugi neid huvitada käsitlused, mis nende meelest seavad tehnoloogia arengule piiranguid. Isikuandmete kaitse üldmääruse jõustumisel kasutas kohati erasektor teadmatust ära, et levitada hirmu ja segadust ning seeläbi müüa koolitusi ning tooteid.

Tegemist on nõiaringiga: poliitikute seas eriti digitaalvaldkonnas inimõiguste teemadele toetust ei avaldata, see pole häälemagnet, sest rahvas ei ole eriti teadlik ega huvitatud. See omakorda tähendab, et olukord ei muutu paremaks ning pole poliitikuid-arvamusliidreid, kes teemasid selgitaksid. Eestis usaldatakse avalikke asutusi suurel määral, mistõttu ei usuta, et tehnoloogia valdkonnas võivad need inimõigusi ohustada.

Üks ekspert juhtis tähelepanu ka USA ja Euroopa erinevustele. Kui USA meedias käib üpris aktiivne diskussioon digitaalvaldkonna mõju osas inimõigustele, siis Euroopas seda eriti ei ole. Selle põhjuseks võib olla USA suurem rohujuure tasandi aktivism nendes küsimustes.

Oma rolli võib mängida ka ajalooline taak. Nõukogude Eestis ei austatud inimõigusi, sh õigust eraelu puutumatusele. Vastupidi: levinud oli jälitamine ning võimud kutsusid üles teisitimõtlejaid üles andma. Seda, et inimõigusi võiks ohustada ka iseseisev ja demokraatlik Eesti riik või veel vähem eraettevõtted, ei peeta kuigi tõenäoliseks. Väikeriigi puhul on arusaam eraelust erinev võrreldes suuremate riikidega, kus anonüümsust rohkem.

Head algatused inimõiguste kaitseks

Mitmed eksperdid tõid esile andmejälgija, mis võimaldab inimesel riigiportaalis näha, kes tema andmeid on vaadanud. Erinevalt paberdokumendist, mille vaatamisel taolist jälge tavaliselt ei teki. Samas leiti, et selle rakendamine erinevates riigi andmebaasides on erinev ning info andmete vaataja kohta on liiga napp: näiteks on sageli puudu võimalus lisada põhjendus, miks isikuandmeid vaadati. Lisaks ei ole vaid andmete jälgitavus iseenesest piisav õigustus isikuandmete koguma hakkamiseks. On ka olukordi, kus isikuandmeid ei peaks üldse koguma.

Samuti toodi välja avalike teenuste ja info ligipääsetavus veebides, mis võimestab seni kõrvalejäetuid ning vähemkindlustatuid, samuti inimesi, kellel on puue. E-teenuste kasutamisel säästetud raha võimaldab väiksemat riigilõivu riigiga seotud toimingute osas, mis suurendab teenuste kättesaadavust.

Hea näitena võib tuua ka krüptopeod, mille käigus inimesed õpivad, kuidas oma andmeid kaitsta: krüpteerida faile, brausida internetis jälitamata, õppida tugevaid paroole looma ja nii edasi.

Digiriik on kaasa toonud ka suurema läbipaistvuse, mis aitab ennetada ja avastada võimalikku korruptsiooni ning tagada reeglite ühetaolise kohaldamise.

Eestvedajad ja tegijad

Eksperdid ei osanud hästi välja tuua inimesi või institutsioone, kes võiks või peaks inimõiguste ja infotehnoloogia valdkonnaga tegelema: teadlikkust tõstma või inimesi kaitsma. Oma seadusest tulenev roll on Õiguskantsleril ning Andmekaitse Inspektsioonil. Riigisektorist toodi välja näiteks õigusloomejuhtide ümarlaud, kus sageli tõuseb debatt tehnooptimistide ja -konservatiivide vahel. Ministeeriumitest puutuvad teemadega kokku tihedamalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Justiitsministeerium.

Ettevõtete rolli peeti seni üldiselt tagasihoidlikuks, sest Eesti tehnoloogiaettevõtted ei tähtsusta üldiselt eetika või inimõiguste küsimusi. Siin on võimalusi luua majanduslikke motivaatoreid (uued ärivõimalused, parem maine, tõhusam järelevalve), et nad võtaksid inimõiguste küsimusi tõsisemalt. Erasektor näitab initsiatiivi alles siis, kui teemaga tegelemata jätmine on nende jaoks “valus”. Erasektorit peeti samas oluliseks viisiks, kuidas jõuda nende teemadega üksikisikuteni (kliendid, töötajad).

Oluliseks peeti palju tihedamat ja laiapõhjalisemat koostööd AKI, riigiasutuste ja vabaühenduste vahel, et vajakajäämistega tegeleda.

Regulatsiooni roll

Pea kõik eksperdid leidsid, et täiendavat regulatsiooni pole vaja ning soovisid õigusrahu. Rõhutati, et pigem tuleks tegeleda konkreetsete seaduslünkadega, mis praktika käigus avalduvad. Osa eksperte tõi välja ka selle, et seadused valdkonnas on kohati vasturääkivad, mis võimaldab mitmetitõlgendavusi. Ühtlustada tuleks ka definitsioone, mida erinevates õigusaktides kasutatakse. Isikuandmete kaitse üldmäärust on vaja juurutada ning tagada selle tegelik ja tõhus toimimine. Peeti oluliseks uuendada sideandmete säilitamise ja kasutamise regulatsiooni.

Uute seaduste asemel on vajadus eetiliste raamistike ja üldpõhimõtete järgi, millega saaks tehnoloogiate kasutuselevõtul arvestada. Sageli on need juba olemas näiteks põhiõiguste kataloogi näol Põhiseaduses ning muude õigusaktide näol, aga neid ei osata rakendada tehnoloogia valdkonnas. Hea näitena nimetati Justiitsministeeriumi initsiatiivi vastutustundliku andmetöötluse põhimõtete väljatöötamisel.

Vabaühenduste roll

Vabaühenduste rolli nähti eelkõige vajakajäämistele tähelepanu juhtijatena, kes küsivad infot erinevate teemade kohta, kaevavad neid välja ning toovad avalikkuse ette. Samuti võiks vabaühendused olla partneriks riigile ja erasektorile. Lisaks leiti, et vabakond võiks rohkem vedada kvaliteetset, teaduspõhist diskussiooni.

Riigile oleks hea, kui oleks partner, kes juhib tähelepanu diskrimineerimisele, profileerimisele, algoritmikriitikale. – fookusgrupis osalenud ekspert

Täna ei nähta Eesti vabakonnas palju aktiviste, kes hästi orienteeruksid tehnoloogia ja andmete valdkonnas. Vabaühenduste roll võiks olla neid aktiviste ühendada ja mobiliseerida.

Andmetega tegelemine on uus sotsiaalne kord. Üks, millest ma ise tunnen puudust, on kolmanda sektori andmeaktivism – inimesed, kes kasutavad avaandmeid, teevad samu prognoose, mida teevad teadlased ja pakuvad ühiskonnale mingeid lahendusi. – fookusgrupis osalenud ekspert

Vabaühenduste rolli nähakse ka kaebuste esitamises, nõustamises ja kohtusse minekuga abistamises.

Ostukorv
  • Ostukorv on tühi.