Kuhu? Miks? Aga tegelt?

Kuhu? 

Ghana oli esimene Lääne-Aafrika riik,

mis koloniaalvõimu alt 1958. aastal vabanes. Enne seda oli ta Inglismaa koloniaalvõimu all ning tuntud ka nimepidi “Kullarannik”. Nimi ise viitab juba sellele, et Ghanas leidub kulda ning lisaks rahale ja vahel harva heale elule kaasnevad kulla kaevandamisega riskid nii tervisele kui ka loodusele.

Täpsemalt saab järgnevaks kolmeks kuus mu koduks Prestea linn, mis on suur kullakaevanduste piirkond. Linnas elab 35 760 inimest, kaevandustest aga on linnale tulnud rohkem kahju kui kasu, eelkõige reostuste tõttu.

Fakte Ghanast:

• Elanikke on 20 korda rohkem kui Eestis ehk 22 miljonit;
• Eestist viis korda suurema maa-alaga;
• Põhilised ekspordiallikad on kuld ja kakao;
• Keskmine palk on Ghanas 3,242 GHS ehk 620 eurot ning miinimumpalk 67 eurot;
• Ghanas on elada on 8,7% kallim kui Eestis – jah, nii on (annan jooksvalt teada, kas tegelikult ka, hetkel usaldan internetti).
• Maailma õnnelikkuse raportis on Ghana 131. kohal, Eesti 66.;
• Maailma vaesemate riikide edetabelis on Ghana 50. kohal ning Eesti 145. kohal;
• Ghanas on polügaamia legaalne;
• Traditsioonilised lesekohustused on märkimisväärselt au sees, st eeldatakse, et lesk abiellub mehe elusoleva vennaga;
• Ghana riigikeel on inglise keel;
• 23% inimestest kasutab internetti, Eestis 88%

Miks? 

Ghanas olen GLEN projekti raames, mida koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud ja finantseerib ASA. Töötan kolm kuud organisatsioonis, mis tõstab inimeste teadlikkust maavarade kaevandamisega seotud terviseprobleemidest.

Kandideerisin projekti veebruaris ning enne minekut osalesin kahel seminaril Saksamaal ning Tšehhis, kus sain tundma oma tandempartnerit (jah, minek pole üksi, mul on partner Saksamaalt) ning täiendasin teadmisi soo ja rassismi teemadest. Samuti sain kogeda oma elu pikimat bussireisi (26 tundi!😩).

Eks mu üldine motivatsioon koosnes järgnevast: säästva arengu temaatikast, inimõiguste olukorrast väljaspool Eestit, enese proovile panekust, hoolimisest, huvist arengukoostöö vastu). Kandideerimistähtaeg oli veebruaris, seega andis viimase lükke ka tollane külm kliima☀️.

Inimõiguslasena Ghanas

Juba oma töö ja huvi pärast inimõiguste vastu, pidin uurima Ghana inimõigustealaseid vajakajäämisi.

• Naiste õigused – naisi diskrimineeritakse eelkõige vara omamise aspektist, mis on neile keelatud. Suureks probleemiks on ka naistevastane vägivald, mis tuleneb suuresti naiste vähestest õigustest vara omada;
• Laste õigused – lapstööjõu kasutatavus on väga suur, eriti kaevandustes, mis on lastele eriti ohtlikud;
• LGBT inimeste õigused – kahe mehe vahelised seksuaalsed suhted on kriminaalselt karistatavad. Samuti kogevad LGBT kogukonda kuuluvad inimesed diskrimineerimist ning võimuorganite vägivalda.
• Õigus tervisele – suureks probleemiks on puuetega inimeste olukord, eriti vaimuhaigete, kellele ravi pakkuvate riiklike haiglate olukord on halb. Samuti on mureks mitteametlikud palvelaagrid, kuhu kogutakse kokku puudega inimesed, keda piinatakse.
• Surmanuhtlus – kuigi viimane surmanuhtluse täideviimine toimus 1993. aastal, määratakse siiski inimesi surma ning tingimused surmamõistetute vanglates on halvad.

Hiplife

On muusikastiil, mis on pärit Ghanast, algupärane Ghana muusika segatud hip hopiga. Stiil on eriti populaarne Lääne-Aafrikas ning ka väljaspool, näiteks Saksamaal, Ameerikas ja Kanadas.

Muide, 2015. aastal jäi Suurbritannia X-Factori saates teisele kohale duo nimega Reggie’n’Bollie, kes viljelesid just hiplife stiili.

Usun, et nüüd on teil samapalju infot Ghana kohta, kui mul enne sinna minekut. Minu tulevastest blogi positustest saate siis teada, mis tegelikult Ghanas toimub. Kindlasti pole postitused regulaarsed aga 1–2 korda kahe nädala jooksul ikka.