Hiplife blogi: Mis toimub?

Egert peab Ghanast blogi, loe miks ja kui kauaks ta seal on.

Olen kolm nädalat vaikinud, võtsin endale vabaduse korraks aja maha võtta. Peale Prestea kogemust olime tandempartneriga mõlemad pettunud ning oma mõtetes segaduses, et miks me siin üldse oleme, kas raiskame vaid oma aega? Olime ju siia tulnud tööd tegema, mitte puhkama. Leidsime eelmisest korrast, kui Busuad külastasime endale sõbrad, seega otsustasime siia oma staabi järgnevaks poolteiseks kuuks ülesse seada.

Pidime eelmises kohas üüri ette maksma (kolme kuu eest 450 eurot) ja kuigi lahkumine polnud meie valik ei saa me seda raha enam tagasi. Seega, meie reisifondi raha läks uue kodu üürile ning see tähendab seda, et rahvusparke ja Põhja-Ghanat me sellel reisil ei külasta. Uues kohas on meil küll head tuttavad ning nad teavad meie olukorda, seega saime uue kodu küll palju, palju odavamalt, aga siiski oleme miinuses. Samas on meie uues kohas elu väga luksuslik: meil on jooksev vesi (külm, aga siiski) ning saame kasutada pesumasinat.

Viisa saaga ei lõppe

Enne Ghanasse tulekut olid mul probleemid viisa saamisega, Ghanasse jõudes need jätkusid. Piiripunkti jõudes tõmmati mu 90-päevasele viisale kriips peale ja joonistati sinna 60 asemele. Kui küsisin miks, vastati, et nii lihtsalt on ja et pean 60 päeva möödudes oma viisat uuendama. Seega, kui olete Ghanas pikemat aega, on mõistlik võtta viisa üheks kuuks ja kohapeal pikendada – nii tuleb ka odavam. Kohalikus immigratsiooniametis läks kiirelt ning nad vist ei vaadanudki passi sisse, sest allkirjastataval paberil olin ma britt, mitte eestlane.

Lariam, Lariam, Lariam

Otsustasin vaatamata hoiatusele võtta malaariat ennetavat ravimit “Lariami”, millel on terve rodu kõrvalnähte (hallutsinatsioonid, õudusunenäod, ärevus, depressioon jms). Sõjaväelastele on enamikes riikides ravimi manustamine keelatud, kuna on kahtlused, et see tekitab suuri vaimseid häireid. Samuti üha enam piiratakse antud ravimi tavamüüki, kuna psühholoogilised häired on oodatust suuremad.

Lariam

Miks ma siis selle kurikuulsa ravimi üldse valisin? Ravim on kümme korda odavam kui teised sarnased ning seda tuleb võtta vaid kord nädalas (teisi kord päevas ja kolm kuud on pikk aeg seda teha). Samuti, tundsin, et kõrvalnähud on pigem naljakad, kuna ma polnud nii suurte psühholoogiliste probleemidega enne kokku puutunud. Tagantjärgi võin kindlalt väita, et kergem on taluda kõhuvalu.

Mis siis juhtus? Neli nädalat tagasi hakkasin nägema väga reaalseid ja kummalisi unenägusid, ja mitte tavalisi vaid õudusunenägusid. Näiteks üks oli selline, et nägin, et mu tandempartner kukkus kombaini ning tal tuli näonahk maha ja see kõik tundus nii reaalne. Sellist laadi unenäod on piinanud mind viimased kolm nädalat ja seda iga öö.

Viimase kahe nädala jooksul on mul tekkinud ka väga kummalised ärevushäired: näiteks ühel õhtul läksime Joanaga sööma ning poole suutäie pealt kargasin ma püsti ja jooksin minema, sest ma ei suutnud enam paigal püsida. Samal ajal tahtis süda rinnust välja hüpata, justkui oleksin jooksnud 10 kilomeetrise distantsi. Peale seda otsustasin, et kõik, enam ma Lariami ei võta; see kahjustab mu elukvaliteeti rohkem, kui malaaria. Samuti saab apteegist osta testreid, mille abil saab kiirelt selgusele, kas tegu on malaariaga või mitte. Lisaks ei tarbi ükski teine vabatahtlik, keda siin Ghanas kohanud olen, ennetavaid ravimeid. Seega on otsus tehtud ja vaatame, kas mu olukord läheb paremaks või mitte ning kas malaaria mind nüüd ründab.

Arvuti – mis see on?

Olen viimane nädal kohalikus rootslaste poolt rahastatud IT keskuses töötanud arvutiõpetaja abina, et laste arvutialaseid oskusi suurendada. Tihti näevad lapsed ja nende vanemad siin arvuteid esimest korda. See ei ole küll see, mille jaoks siia tulin, aga vähemalt saan oma aega paremini sisustada ning kohaliku kogukonnaga koostööd teha, sest isegi paradiisis hakkab mitte midagi tehes ja üksi olles igav. Seega järgnevad kolm nädalat õpetan kohalikus arvutiklassis lapsi arvuteid kasutama. Mul on siiralt hea meel töötada lõpuks organisatsioonis, kus inimestel silm särab ning nad tahavad muutusi ellu viia. Organisatsioon alustas 2015. aastal tööd siit Busuast ning 2030. aastaks on plaanis katta kogu Ghana arvutiklassidega.

Ghana koolides üldjuhul arvutitunde ei ole, seega näevad enamik lapsi arvuteid esimest korda (kodus pole arvutit ühelgi neist). Tunnid pole õppekava osa, vaid lapsed tulevad arvutiõpetusse peale koolitundide lõppu, üldjuhul kahest viieni. Alguses tekitas see ikka parajalt problemaatikat, sest laste vanemad polnud arvuteid enne näinud ja nad ei saanud aru, millega nende võsukesed peale kooli tegelevad ning miks nad kodus pole. Organisatsioonist ning õpetajatest kirjutan lähemalt juba järgnevas postituses – olge valvel.

Kus on koti lukk?

Lõpetan vähe muhedama olukorraga. Käisin kohaliku rätsepa juures, kuna olen ammu tahtnud üle õla käivat kotti: minu hämmingut kotti nähes näeb järgnevast videost.

#ghana