Egert peab Ghanast blogi, loe miks ja kui kauaks ta seal on.
Olen viimase kuu jooksul töötanud Busua IT-keskuses, kus lapsi õpetatakse arvuteid kasutama. Keskus avati 2015. aastal ning eelmisel aastal sai valmis ka nende esimene kahe klassiruumiga maja. Sinna mahub õppima üle neljakümne lapse, tänu rootslaste toele on neil ka üle 30 arvuti, mida lapsed iga päev kasutavad. Hommikupoolikul toimuvad klassiruumides tavalised tunnid, mida annavad õpetajad, ning kella kahest viieni saavad lapsed seal praktilisi oskusi täiendada. Kahe aasta jooksul plaanitakse juurde ehitada kaks klassiruumi ning kooli katusele paigutada päikesepaneelid, et sagedased elektrikatkestused tundide andmist ei segaks (mõnikord oleme neli päeva nädalas ilma elektrita). Organisatsioonil on suured eesmärgid: aastaks 2030 soovitakse katta kogu Ghana arvutiklassidega, et kõik lapsed saaks arvuteid tundma.
Organisatsiooni tööst rääkis minuga keskuse kohalik arvutiõpetaja Theresa.
Millal sa siia IT-keskusesse tööle asusid?
2016. aasta suvel alustasin siin praktikaga ning juba sama aasta sügisel alustasin tööd arvutiõpetajana.
Mis su vanemad su tööst arvavad ning kas oled ka neile arvuti kasutamist õpetanud?
Mu vanematele meeldib, et ma siin töötan, nad on alati tahtnud, et ma enne ülikooli minekut ka praktilisi kogemusi omandaks. Samuti saavad nad aru, et ülikooli minnes saan ma palju paremini hakkama, kui olen vilunud arvutikasutaja. Neile meeldib, et ma õpetan lapsi, olen kaks oma venda ka arvutitega tuttavaks teinud, nad mõlemad käivad minu tundides.
Mu isal on kooliharidus, seega tema saab arvutiga hakkama, ta oskab kirjutada ja mõnda programmi kasutada. Kahjuks peab ta kogu aeg poes tööl olema, seega pole tal palju aega, et seda paremini kasutama õppida. Ema ei saanud rahapuuduse tõttu koolis käia, seega ei oska ta ei lugeda ega kirjutada, arvuti kasutamiseks on neid oskusi vaja. Ta muidugi teab, kus kaustas filmid asuvad, ja vahel vaatab ta neid.
Kui palju lapsi päeva jooksul arvutiklassi külastab?
Tundide ajal käivad siin klassid koos õpetajatega ja peale tunde keskmiselt 30–40 last.
Kas laste vanemad lubavad neil peale kooli arvutiklassi külastada?
Alguses oli see suur probleem, sest vanemad ei teadnud, mis on arvutid ja mida nende lapsed peale kooli siin teevad. Me alustasime tööd raamatukogus, siis oli probleem kõige suurem, tihti käisid vanemad oma lapsi siin otsimas, et miks nad kodus pole ja tööd ei tee.
Eelmisel aastal valmis meie uus maja ja kaasasime kogu protsessi algusest peale ka kohaliku kogukonna. Alguses oli raske kogukonna juhtidele selgitada, millega me tegeleme. Käisime Tonyga külakoosolekutel oma plaanidest rääkimas, aga kuna oleme nooremad kui kogukonna liidrid, siis ei tahetud meid üldse kuulata. Lõpuks saime nendega jutule ja nüüd nad toetavad meie tegevust. Küla juht tuli isegi uue maja avamisele, samuti lapsevanemad, seega nad said näha millega majas tegeletakse. Peale seda liikus kõik paremuse poole ning meid on usaldama hakatud. Nüüdseks lubavad lapsevanemed oma poisse peale kooli siia.
Aga tüdrukud?
Poistel on lihtsam siia tulla, sest nad ei pea kodutöid tegema. Tüdrukutega on raskem, nad peavad aitama peret söögitegemisel, laste hoidmisel ning kodu koristamisel. Kahjuks on see juba ammune traditsioon, mida kindlasti tuleks muuta. Paljud pered elavad nende iganenud reeglite järgi ning tihti rikuvad sellega ära oma laste tuleviku. Oleme märganud, et vaikselt see muutub, aga tüdrukuid on klassis siiski vähemuses (iga seitsme poisi kohta üks tüdruk).
Samuti mõned lapsed ei saa peale kooli arvutiklassi tulla, kuna peavad tänaval juurvilju müüma, et neil oleks raha järgmisel päeval koolis lõunat süüa.
Muidugi on olemas ka väga toredaid vanemaid, kes oma lapse tulevikust hoolivad. Üks ema, kes elab külast viis kilomeetrit eemal, jalutab siia iga päev oma poisiga ja ootab teda, kuni arvutiklass läbi saab, et siis üheskoos koju tagasi jalutada. Ta teeb seda, kuna sellel teekonnal on juhtunud palju röövimisi ja mõned mõrvad, aga kuna ta ei taha, et laps millestki ilma jääb, saadab ta alati teda.
Teil on seina peal klassi kasutamise reeglid ning seal on kirjas, et füüsiline karistamine on keelatud, miks te selle eraldi välja toonud olete?
Enne kui õpetajad siin majas käima hakkasid, oli meil nendega kohtumine, kus rääkisime, et siin majas ei tolereeri me laste füüsilist karistamist. Lisaks eetilistele aspektidele, et lapsi ei tohiks täiskasvanud lüüa, on siin ka turvalisuse kaalutlused. Õpetajatel on meie koolides tavaks omada kette, millega nad lapsi hirmutavad ja vahel ka löövad. Nad teevad seda, kuna kardavad, et lapsed ei kuula muidu sõna. Kui ketiga lapsi hirmutada arvutiklassis, kus on palju juhtmeid, võib mõni laps kartma hakata ja minema joostes juhtmetesse koperdada. Lisaks võib kett ka õpetaja käest minema lennata ja sellega arvuteid lõhkuda. Seega panime üheskoos õpetajatega kirja klassi kasutamise juhendid ning neid tuleb arvutiklassis olles täita. Koolis on neil omad reeglid ja kahjuks seal võib veel füüsilist vägivalda laste suhtes kasutada.
Miks te siin IT-keskuses täiskasvanuid ei õpeta?
Esimene põhjus on selles, et me oleme liiga noored, mina 21 ja Tony 24 ja siin kultuuriruumis on vanus väga oluline. Siin ei kuula vanemad nooremaid, sest nad tunnevad end siis alandatuna. See arvamus küll on muutumas, aga paljud arvavad ikka veel, et nooremad ei saa vanemaid õpetada. Samas, mõned õpetajad, kes tahavad arvutit kasutada, käivad siin salaja arvutit õppimas. Lisaks on meil puudus ka ruumidest, kui me saame kolm klassi juurde, siis saame selle peale ka juba tõsiselt mõelda.
Mida sa muudaks siin oma kogukonnas – Busuas?
Siin kogukonnas ja riigis üldiselt on väga suureks probleemiks tihedad elektrikatkestused, see häirib nii turiste kui ka kohalikke. Samuti on meil puudus mitmekesisest toidust, valik on siin piiratud ning maailma maitseid siit ei leia.
Viimaseks ja kõige suuremaks probleemiks, mida muuta tuleks, on turvalisuse tagamine. Aastaid tagasi oli siin väga palju turiste, praegu näen neid harva tànaval liikumas. Viis aastat tagasi oli ühe kohaliku kohta ringi liikumas vähemalt kümme turisti, enam seda ei ole. Näiteks kui turistid matkama lähevad, võib juhtuda, et nad satuvad röövlite küüsi, mitu korda on neid paljaks varastatud ja see pole normaalne. Enamik kohalikest elatub asjade ja kaupade müügist ja turistide olemasolu on meile väga oluline, seega turvalisuse tagamiseks tuleb teha suuremat tööd.
Sa oled vaid 21-aastane, millest sa unistad?
Lapsest saadik olen ma tahtnud olla sotsiaaltöötaja, arst või õde. Kui ma olin laps, siis mu ema oli haige ja ma pidin tihti onu juures elama. Seega tean, kui raske on olla vanemateta kasvada. Alati kui näen tänavalapsi või vaimselt haigeid lapsi, muutun ma nukraks ja see läheb südamesse. Seega, mu suurim unistus on avada oma lastekodu, kus saaksin neid aidata.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan