Hiplife blogi: ArenguKOOSTÖÖst

Egert peab Ghanast blogi, loe miks ja kui kauaks ta seal on.

Võib öelda, et ma olen õrnalt hakanud mõistma arengukoostöö köögipoolt, olles juhtinud ise ühte projekti (Tadžikistanis) ning osaledes nüüd kolm kuud kestnud tegevustes Ghanas. Vaatamata sellele valdavad mind jätkuvalt kahetised tunded, eriti hinnangu andmisel, et kas see kõik oli edukas või mitte.

Kui olete mu blogi eelnevalt lugenud (kõik postitused on kättesaadavad siit) siis võiksite ju arvata, et pean kõike seda kolme kuud ebaõnnestumiseks või lausa aja raiskamiseks. Paljud lugejad on minult uurinud, et kuidas ma selle perioodi enda jaoks lahti mõtestan ning probleemidega silmitsi seistes oligi seda raske teha.

Enne Ghanasse tulekut oli meil Joanaga (mu tandempartner) kindel plaan, et me ei hakka siin olles kedagi õpetama või juhendama, soovisime sulanduda vastuvõtva organisatsiooni igapäevaellu. Tahtsime olla osa meeskonnast, kellel on häid mõtteid, aga vahel ka mõtteid, mis pole nii edasiviivad – ja neid võinuks sel juhul teised kritiseerida, kuna nemad teavad kohalikku elu paremini.

Koostöö?

Koostöö pole vaid meie suutlikkus olukorraga kohaneda, vaid ka vastuvõtja olemasolu ning tahe. Esimene tagasilöök tekkis, kui saime teada, et organisatsiooni, kuhu me tööle pidime minema, ei eksisteeri, ja teine siis kui saime aru, et kulda poliitilise olukorra tõttu ei kaevandata ning isegi kaevanduste külastamine on ohtlik, ning kolmas siis, kui meie kohalik kontakt tõdes, et neil pole meile mingit tegevust pakkuda ja me peaks niisama reisides oma aega sisustama. Selles olukorras me lihtsalt pidime otsustama, mida edasi teha, sest koostöö ei toiminud.

Kerge oleks olnud oma kodinad kokku pakkida ja tagasi lennata, selgitusega, et kogu asi oli ebaõnnestumine. Me ei andnud aga alla: otsisime uue elukoha ning organisatsioonid, kes heas mõttes meid ära kasutada tahavad ning meid vajalikuks peavad. Mina sain kohalikus koolis abiõpetajaks ning Joana läks ökofarmi maad harima. Osa arengukoostööst on ka mitte alla andmine ja esimesest kogemustest järelduste mitte tegemine, inimestega suhtlemine, keskkonda sulandumine, kogukonna poolt omaks võtmine – seda kõike me ka oma teises elukohas Busuas saavutasime. Seega üksikjuhtumitest ei tasu põhjapanevaid järeldusi teha.

(Volun)turism

Nii nagu meil esineb stereotüüpset suhtumist, on ka teistel seda meie suhtes. Negatiivne suhtumine on tekkinud eelkõige tänu “volunturismile”. Mis see on? 90% vabatahtlikest, keda Ghanas olles kohtasin, on selle osa. Nad ei vaja erialaseid teadmisi, ettevalmistust – nad teevad tööd, mida nad oma riigis teha ei saaks, kuna nad pole piisavalt pädevad. Tegu on programmidega, kus olenevalt rahakoti suurusest maksab osaleja 400-900 eurot kuus ja neile leitakse organisatsioon, kuhu nad vabatahtlikuks minna saavad. Vastuvõttev organisatsioon saab sellest rahast imeväikse osa ning enamus läheb Euroopas asuvate vahendajate taskutesse. Kasutatakse ära inimeste soovi head teha. Tänu sellisele tegevusele on vabatahtlik kohalike seas ka sõimusõnaks saamas. Pigem tasub juba  omal käel reisida, kui selliste programmidega liituda.

Ja turistina reisides üks minupoolne soovitus: Reisides riikidesse, kus inimesed vajavad abi: palun, palun ära anna kohalikele lihtsalt raha. Kui sa soovid kellegi kooli eest maksta – mine kooli ja maksa, kui sa tahad aidata äri alustada, rendi talle mingiks ajaks pind, söö kohalikes toidukohtades, osta kogukonna poolt valmistatud asju, ööbi kohalikus hotellis. Alati on võimalus ka annetada organisatsioonidele, kes on tõestanud, et teevad antud valdkonnas head tööd. Mõlemale poolele on kahjulik, kui arvatakse, et valge turist on lihtsalt liikuv rahakott. Meile jääb riigist halb mulje ning neile meist, kui sa juhtud olema inimene, kes raha laiali ei jaga.

Kas ma jäin kogu GLEN programmiga rahule ja soovitaks seda?

Usun, et kõiki programmid, mis valmistavad sind enne töö alustamist asukohariigis ette (nii ajaloolise tausta, rassismi, kui üldise hakkama saamisega), on väärtuslikud. Seega ettevalmistus on oluline, ma jäin sellega rahule, saades enne minekut kaks nädalapikkust seminari.

Programmiga liitudes pead kindlasti olema avatud ning ka valmis enesekriitikaks ja muutusteks, mis see kogemus paratamatult endaga kaasa toob.

Nii lihtsalt on, et sündides riiki X, või omades selle riigi passi, on sul juba elus suuremad eelised, kui inimestel kes omavad riigi Y passi. Selle pärast ei pea end süüdi tundma, vaid seda peab teadvustama, eriti kui inimesi ja nende elu teistes riikides kritiseerima hakata. Jah, me oleme priviligeeritud.

Et mitte väga tõsiselt lõpetada, siis mõned reisikillud:

  • Reisil olles kulutasin keskmiselt 12 eurot nädalas
  • Kolme kuu jooksul oli mul viis erinevat elukohta
  • Elasin 54 päeva Busuas, 24 päeva Prestias ning 12 päeva Accras
  • Elasin 54 päeva hotellis
  • Eesti olemasolu ei teadnud keegi, korduvalt öeldi et olen Bestoniast või Australiast
  • Minu nime ei suudetud hääldada, seega olin Yogurt ja Eggi
  • Ma pole kolm kuud liha söönud, v.a kohalike kalameeste kala
  • Lemmiktoit oli Indumi (kiirnuudlid)
  • Olen siin mehena olnud väga nähtamatu ja see huvitav tunne: kõigi silmad on alati mu tandempartneril.
  • Reisi jooksul olen olnud ainuke oma rassi esindaja koosolekul ja avalikus ruumis
  • Mul pole kunagi enne olnud korterikaaslast
  • Ma polnud kunagi teise inimesega koos kokanud (sest mulle meeldib seda üksi teha), siin saabus ma see hetk
  • Pole enne olnud nii pikalt eemal piimatoodetest
  • Esimest korda nägin kohapealt leitud kulda
  • Polnud kunagi olnud keskkonnas, kus religioonil on nii tähtis roll
  • Kogesin rohu tõsiseid kõrvalmõjusid
  • Omandasin kogemusi, kuidas mitmekultuurilises keskkonnas efektiivselt tööd teha

Kindlasti ei jää see blogipostitus viimaseks ja ainukeseks tegevuseks, seega hoidke silmad ja kõrvad lahti – ideid meil jagub ka tagasi olles.

Aga seniks – need olid mu kolm kuud Ghanas.

Anneta inimõiguste heaks!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Annetan
#ghana