Kes kaitseb inimõiguste kaitsjat?

15. augustil toimus Arvamusfestivalil inimõiguste keskuse arutelu “Kes kaitseb inimõiguste kaitsjat?”, mida modereeris keskuse jurist Uljana Ponomarjova ja mille vestlusringe juhtisid inimõiguste saadikud Kätlin, Keio ja Margit ning Feministeeriumi projektijuht Nele. Aruteludel osales umbes 35 festivalikülastajat, kes on üht- või teistmoodi inimõiguste kaitsjad või teemaga seotud.

Keio juhtis vestlusringi, mille keskmes oli õiguslik pool: seadused, eeskirjad, koostöö õigusorganitega.

Arutlejad jõudsid järgmistele järeldustele:

  • Inimeste teadlikkus oma (inim-)õigustest on madal. Põhjuseks võib olla, et ühiskonnaõpetuse (põhiseaduse jms. vahendite tundmine) tase on koolides väga erinev. On häid näiteid, kuid on ka palju kehvasid näiteid. Eelkõige on probleemiks õpetajate kehv/puudulik ettevalmistus inimõigustest rääkimisel. Arutelukoht: kas võiks olla riiklik strateegia inimeste teadlikkuse tõstmiseks?
  • Riik peaks stabiilselt toetama strateegilist hagelemist. Inimestel on hirm kohtu ees: seda nähakse pigem karistava kui õigustmõistva organina, ehkki kohtus käimine (sh ka riigi vastu) on normaalne elu ja demokraatia osa. Samas võivad Inimestel puududa vahendeid riigilõivude ja kohtukulude tasumiseks, mistõttu pöördutakse kohtu asemel meedia poole. See soodustab omakohust ja emotsionaalset “õigusemõistmist”. Selle vältimiseks tuleb tõsta teadlikkust just tasuta õigusabi ja riigi õigusabi kättesaadavuse kohta. Osati on seadusandlus ka puudulik ja inimõiguste organisatsioonid ning eraisikud peavad oma õiguste kaitseks kohtus käima. Kuna seadusandluses on suurtes küsimustes (näiteks kooseluseadus) suured lüngad, siis lahendatakse väga palju kaasuseid juhtumipõhiselt. Professionaalne seadusandlus looks selguse ja vähendaks hagide hulka ning seeläbi kohtute töökoormust. Probleemi aitaks lahendada ka riigiväliste organisatsioonidega konsulteerimine enne seaduste väljaandmist.
  • Kohtute ja advokaatide madal kompetents inimõiguste vallas. Põhjuseks vähene praktika ja puudulik seadusandlus. Samas võiks üldine kohtute suhtumine olla parem: inimõigused on elementaarne ühiskonna osa, mitte mingi huvigrupi spetsiifiline valdkond või poliitika.
arvamusfestival, eik
Foto: Jürgen Randme

Kätlini juhitud aruteluringis räägiti võrgustikest

Osalejate jaoks tähendas võrgustik üksteiste toetamist, koostööd, probleemide ja lahenduste jagamist, laiemat kõlapinda ning suuremat mõjujõudu. Võrgustike roll võiks inimõiguste kaitse kontekstis olla nõrkade kohtade otsimine ja neile tähelepanu juhtimine. Arutelus osalejad leidsid, et mingid erinevad võrgustikud on olemas, aga kui ainult nende olemasolust piisaks, siis me ei arutaks seda, kuidas kaitsta inimõiguste kaitsjat. Toodi välja ka see, et paremaks toimimiseks võiks olla üleüldine inimõigustealane teadlikkus suurem – inimõigused on normaalsus, mitte ideoloogia.

Võrgustikud jagunevad formaalseteks ja mitteformaalseteks:

  • Formaalsete näited on näiteks võrdse kohtlemise võrgustik ja mitmekesisuse kokkulepe. Sinna juurde võib lisada ka sektorite kaupa inimõiguste kaitsega tegelevad võrgustikud. Avalikus sektoris õiguskantsler, politsei jne. Erasektoris ettevõtted, kes teema vastu huvi tunnevad ja kelle väärtuste juurde see kuulub, ning kolmandas sektoris erinevad mittetulundusühingud. Laudkonnas toodi välja mõte, et mitmekesisuse kokkuleppe allkirjastanud ettevõtete toodetel võiks olla sellekohane nähtav märgis.
  • Mitteformaalsed võrgustikud eksisteerivad nii inimeste enda sõprade ja pere näol kui ka näiteks erinevate FB-gruppide või lihtsalt kohaliku kogukonna näol. Inimõiguste kaitse kontekstis on oma roll ka sotsiaalmeedial: on näiteid kuidas ühe kogukonna võitlus läheb interneti vahendusel globaalseks – BLM liikumine või uudised Valgevenes toimuvast, koduriigist võib näiteks tuua Alari Kivisaare väljaütlemiste temaatika.
arvamusfestival, EIK
Foto: Jürgen Randme

Nele juhtis vestlusringi, mille teemaks oli inimõiguste kaitsja enesehool ja -abi

Osalejad arutasid, mis viib läbipõlemiseni, kuidas enda piire seada ja mida teha enne ning pärast pingelist hetke.

  • Läbipõlemine. Et mitte jõuda läbipõlemiseni pead jälgima, et sa üle ei töötaks, hoolitsema tööväliste suhete eest, reflekteerima saadud kogemusi ja tunnustama end, delegeerima vastutust, vähendama täiuseihalust, tunnistama, kui hakkama ei saa ja vajad abi, ütlema tihedamini kohustustele ja ettepanekutele “ei” ning tegelema süütundega, mis võib puhkamise ajal tekkida. Lähedase puhul võib jälgida samu märke ja võimalusel heatahtlikult sekkuda.
  • Piiride seadmine. Kuidas seada oma piire? Õpi ennast tundma, et teaksid oma vajadusi. Väljenda oma vajadusi mina-väidetega (Mina tunnen…) ja ära anna teise käitumisele hinnangut. Kui sul on, siis selgita empaatia suurendamiseks teisele oma mineviku kogemust, mis tekitab olevikus vajadust piiri tõmbamise järele.
  • Enne pingelist hetke. Valmista korralikult ette! Meenuta oma eesmärke ja põhjuseid, miks sa seda tegevust teed. Tea, et mis iganes juhtub (eriti kui midagi kukub halvasti välja), siis see ei defineeri sind läbinisti.
  • Pärast pingelist hetke. Maanda end vaimselt ja füüsiliselt distantseerudes. Liiguta end, näiteks tehes sporti. Ventileeri oma kogemust sõprade, kolleegide või kogukonnaliikmetega. Ela end välja vormis, mis sulle mugav on – nuta, tantsi, kirjuta vms. Professionaalse abi otsimine ja teraapia on oluline element oma vaimse tervise eest hoolitsemisel. Palju kasulikku infot leiab leheküljelt peaasi.ee.
arvamusfestival, EIK
Foto: Jürgen Randme

Margiti vestlusringis räägiti vabatahtlikest ja osalejad arutlesid neljal teemal

  • Vabatahtliku töö. “Vabatahtik olla – see on elustiil.” Vabatahtlikku tööd loetakse rõhutatult väga tähtsaks, seda nii vabatahtliku kui ka tööandja seisukohalt. Vabatahtlikuks olemise eelisteks pidasid arutlejad saadud kogemusi ja oskusi ning n-ö päris elu nägemist.
  • Motivatsioon. Üheks tähtsaimaks motivaatoriks vabatahtliku töö tegemiseks nimetasid osalejad maailmapildi laiendamist. Samuti toodi välja järgnevat: elukestev õpe, kogemus, intensiivne õpe, isiklik arengu, uued sõbrad, tutvused, sotsiaalse suhtluse areng, kogukonnatunne. Mentori olemasolu ja tema osalus on ka väga tähtis.
  • Vastutus. See peab alati olema. Vastutus peab olema nii vabatahtlikul kui ka organisatsioonil. Vabatahtlik peab täpselt teadma, mille eest ja miks ta vastutab. Kindlasti peab vastutuse jagamisel lähtuma töö valdkonnast, vabatahtliku vanusest ja kogemusest.
  • Ohud/murekohad. Kõige suuremaks murekohaks pidasid vestlusringis osalejad kui ühest suust läbipõlemist. Kohusetundest võetakse endale liiga palju kohustusi, ollakse samaaegselt vabatahtlikud mitmes projektis, üritusel, MTÜs. Vabatahtlik saab olla siis, kui baasvajadused on täidetud. Vabatahtlikud ootavad organisatsioonilt tuge nii töö tegemisel kui ka moraalsel tasandil. Vabatahtlikud soovivad, et organisatsioon, kes võtab endale tööle vabatahtliku, teaks ikka, miks ta seda teeb. Vabatahtlikule ettenähtud tööülesanded peavad olema üheselt mõistetavad, konkreetsed, läbimõeldud. Vestlusringis osalenud organisatsioonide esindajad märkisid, et nemad ootavad vabatahtlikelt endile võetud kohustuste kohusetundlikku ja täpset täitmist – kuna kahjuks leidub ka neid, kes vaid “linnukese” pärast vabatahtlikku tööd teevad.

Inimõiguste keskus tänab vestlusringide juhte ja kõiki osalejaid põneva arutelu eest!

Vaata arutelu otseülekannet järele!

arvamusfestival, EIK
Foto: Jürgen Randme

 

Anneta inimõiguste heaks!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Annetan
#inimoigused-eestis #vabatahtlikud #vorgustik