Liisa Linna: tunnetan väga teravalt ebaõiglust

Vandeadvokaat Liisa Linna advokaadibüroost Hedman Partners & Co teeb Eesti Inimõiguste Keskusega strateegilise hagelemise valdkonnas pro bono koostööd juba 2016. aastast ning on samast ajast olnud Sarah’ ja Kristiina Raua elamisloa kaasuse advokaat. Lisaks esindab ta ebaõiglase rahastamisotsuse kaasuses Festhearti festivali. Loe intervjuust, kuidas me koostööni jõudsime ning miks talle õigusvaldkond huvi pakub.

Kuidas õigusmaailm sind huvitama hakkas?

Ma arvan, et mind viis õigust õppima justnimelt kirg kaitsta inimõigusi. Kuigi mu vanaisa oli samuti jurist ja ma olin temaga väga lähedane ning see oli mingil määral eeskujuks, olen väiksest peale tunnetanud väga teravalt ebaõiglust. Juba keskkoolis sai selgeks, et juura on see, millega ma tahan tegeleda. Teemadest kõnetasid mind eriti rassism ja sotsiaalse vaenu õhutamine.

Vandeadvokaat Liisa Linna

Kas see tuli kuskilt seestpoolt või oli sul endal mingeid kogemusi, mis mõjutasid?

Ma arvan, et see tuli väga palju minu enese seest. Kindlasti on inimese kujunemises roll perel, sõpradel ja koolikaaslastel, aga ma ei ütleks, et minu peres või koolikaaslaste hulgas oleks olnud väga sarnase mõtlemisega inimesi. Võib-olla see kõlab naljakalt või naiivselt, aga pigem mõjutasid mind filmid, sarjad, ümbritsev kultuur. Näiteks kooliajal ma hakkasin kuulama hiphoppi ja see subkultuur avaldas mulle suurt mõju – rassismiteema, politsei vägivald jms.

Tahtsid sa algusest peale advokaadiks saada?

Ei, see polnud kindlasti mu eesmärk, mulle ei istu elitarism ja advokatuur esmapilgul sellise mulje võib jätta. Ma mõtlesin, et minust saab selline jurist, kes tegeleb mingis organisatsioonis inimõigustega, aga elu läks nii, et lõpuks pidin ikka advokatuuri astuma.

Sinu taust on tegelikult tugevalt inimõiguste valdkonnaga seotud – sa olid Amnesty Internationali Eesti grupi eestvedaja. Kuidas sa selleni jõudsid?

Kui ma ülikoolis õppisin, oli kogu aeg tunne, et mingi revolutsiooni peab ära tegema. See oli selline noore tudengi kirg – tähendada midagi, muuta maailma. Siis paari sõbraga mõtlesimegi, et asutame Amnesty Internationali grupi Tallinnas. Samaaegselt oli asutatud grupp ka Tartus, me ühinesime ja tegevus koondus rohkem Tallinnasse. 2001–2007, kui see grupp meie juhtimisel tegutses, käsitlesime kõiki teemasid, mida Amnesty kampaaniatena korraldas: see hõlmas tegevusi rassismi vastu, naistevastase vägivalla vastu, piinamise vastu, illegaalse relvakaubanduse vastu. See oli ülipõnev aeg – me saime ikkagi plakatitega mööda linna marssides meeleavaldusi korraldada, saime teha heategevuskontserte, koguda allkirju, suhelda sarnaste huvidega välismaa noortega. Tänapäeval on sellist rohujuuretasandi tegevust rohkem, aga tol ajal oli see väga uudne, isegi võõrastav aktivism. Hästi vähe oli neid, kes tahtsid meiega ühineda. Äkki oli viga meis (naerab), aga see teema ei kütnud eriti kirgi, ei läinud massidesse, Amnesty strateegia aga on kahjuks ehitatud üles just massidele.

Amnesty Eesti 2004. aasta naistevastase vägivalla vastase kampaania meeleavaldus.

Kas Eestis see ei resoneerunud üldse või olid mingid teemad, mis ikkagi kõnetasid ühiskonda rohkem?

Teema, mis kõige rohkem kõnetas, oli Venemaa kodakondsuspolitiika vastane kampaania. Välismaalt tuli kohale Amnesty aktivisitide buss ja me korraldasime koos meeleavalduse Tammsaare pargis. Sinna tuli päris palju inimesi, et anda allkiri nende toetuseks, keda Vene riik diskrimineeris. Teine teema, mis tähelepanu äratas, oli naistevastase vägivalla teema, kuna see oli tol hetkel Eestis täiesti käsitlemata. Me puudutasime väga hella kohta, sealt hakkas see asi hargnema.

Aga millest sündis otsus Amnesty Eesti tegevus ära lõpetada? Kuidas see laiali vajus?

Meieni jõudis teadmine, et me ei saa grupistaatust enne, kui meil pole teatud arvu liikmeid, ja see arv oli Eesti konteksis võimatult suur. Aga eks seda pausi oligi meile vaja, sest sellise teemaga tegeledes põled lihtsalt läbi. Ja olles 6 aastat tegelenud nende masendavate inimõiguste rikkumiste teemadega, olimegi juba väsinud.

Live For Amnesty 2004. Eesti Amnesty grupi juhatus (vasakult): Liisa Linna, Evelyn Tohvri, Victoria Saue ja Toomas Olljum.

Te pidasite tegelikult ju kaua vastu – tervelt kuus aastat?

Mina olin sellel seisukohal, et igas riigis võiks olla Amnesty grupp. Kui on inimesi, kes tahavad tegeleda inimõigustega, siis nad leiaks nii oma väljundi, ja kui näiteks mingeid petitsioone saadetakse, siis on ju tore, kui ka Eestist tuleb pöördumine. Lisaks otsesele aktivismile on oluline ka üleüldine inimõiguste teema teadvustamine. Meie töötasime selle nimel, et eestlased saaksid teada teiste riikide probleemidest või teadvustaksid, et Eestis on samuti naistevastane vägivald probleemiks. Suur liikmeskond oli pigem teisejärguline.

Ja kuidas sinu koostöö Inimõiguste keskusega algas?

Advokatuur korraldab aeg-ajalt huvitavaid koolitusi ning ühel ÜRO Pagulasameti koolitusel õiguskantsleri juures kohtusin ma Kristi Toodoga, kes tegeles pagulasvaldkonnaga. Siis tekkiski esimene kontakt ja ma ütlesin, et ma oleksin huvitatud mingist koostöövõimalusest.

Sa oled EIKiga strateegilise hagelemise vallas koostööd teinud mitmes kaasuses. Miks strateegiline hagelemine on sinu meelest vajalik? Igasuguseid muid võimalusi olukorra muutmiseks on ju ka olemas.

Nende konkreetsete inimeste jaoks, kes kohtusse lähevad, on see ainus võimalus. Aga mis ta teeb strateegiliseks on see, et tulem puudutab teisi sarnases olukorras inimesi, kes pole veel kohtusse pöördunud, ja ka ühiskonda laiemalt. Mõneti on see isegi efektiivsem kui lobitöö või seadusloomes osalemine. Nagu kooseluseaduse näitel võib näha, siis praegu jõuame positiivsete arenguteni vaid kohtulahendite kaudu.

Aga teatud mõttes loovad ju kõik kohtulahendid laiemaid lahendusi ja praktikaid – kuidas siis sinu igapäevatöö erineb koostööst EIKiga?

Kui me võrdleme seda, millist mõju omab üks kohtuvaidlus üldisele kohtupraktikale ja seaduste tõlgendamisele, siis ka see valdkond, millega ma igapäevaselt töötan – planeerimis- ja ehitusõigus –, on hetkel väga olulises arenguetapis olev valdkond, kus iga kohtuasi loob pretsedendi.

Aga kui näiteks vaadata, mis kaal on kahe inimese elule Sarah’ ja Kristiina kaasuses ja mis kaal on vaidluses aiaposti üle nende naabrite elule, kes omavahel vaidlevad, siis seda ei anna võrrelda. Ühest küljest on tegu elu armastusega ja küsimusega pere koospüsimisest, teisalt on küsimuseks materiaalne vara, asjad, kinnistud. Ma tunnen, et planeerimis- ja ehitusvaldkonnas ma ei ole asendamatu. Kui ma n-ö ära kukuksin, siis elu läheks edasi. Aga tahaks ka midagi sellist teha, mis jätab märgi maha. Ja koostöö EIKiga võimaldab seda.

Mis on kõige suuremad väljakutsed strateegilise hagelemise juures?

Strateegia peab olema üles ehitatud selliselt, et õilsa eesmärgi saavutamise nimel ei saaks kannatada kliendid ja nende õigused. Sest advokaadi jaoks tuleb ikkagi klient esimesena, isegi siis kui klient on nõus märtriks olema.

Sa ütlesid, et kui sa Amnesty’ga tegelesid, siis inimõiguste teemad ei kõnetanud inimesi. Kuidas sa praegu tunned, kas nüüd on inimõigustest rääkimine Eestis lihtsam?

See on arenenud, aga mitte igal rindel positiivse poole. Kuna ma olen ka magistrikraadiga sotsioloog, siis ma jälgin muutusi ühiskonnas isiklikust huvist. Ja ma olen pannud tähele, et umbes 10 aastat tagasi tundus, et asi läheb kogu aeg positiivsuse suunas. Et ühiskond muutub muudkui tolerantsemaks erinevuste suhtes, rassism hakkab hääbuma, inimesed harjuvad sellega, et meie seas on erinevaid inimesi.

Tundus täiesti võimatu, et mõni poliitik võtab Riigikogus sõna ja hakkab vaenukõnet pidama. Ma tegin 2005. aastal magistritöö vihakõnest ja tol hetkel kohtas seda harva, väga raske oli isegi valimit kokku saada. Nüüd aga nii, et igaüks on võtnud endale õiguse lahmida, olgu siis ajakirjanduses, avalikus kohas, Riigikogus. Tol ajal see ei olnud lihtsalt niivõrd ühiskondlikult aktsepteeritav kui praegu.

Samas on täiesti normaalne, et kui ühiskonnas toimuvad suuremad muutused, siis tuleb ka mitmeid tagasilööke. Seda oli aimata ja oodata. Enne seda, kui meist saab selline ühiskond nagu Taani või Rootsi, kohtame vastuseisu mitmel rindel.

Aga see pole ju Eestis ainulaadne? Mujal Lääneriikides on sarnane olukord – räägitakse traditsioonidest, rahvuse säilitamisest, halvustatakse teatud ühiskonnagruppe.

Eks see on vastupanu muudatustele, mille on kaasa toonud osalt inimränded, mis pole sugugi läbi ja lõppenud, mis kindlasti hoogustuvad veel ja veel seoses kliimamuutustega. See on iga organismiga nii ja ühiskond on üks suur organism. Kui sa hakkad midagi muutma, siis immuunsüsteem reageerib. Iga ühiskonnagrupp tahab teatud mõttes säilitada iseenda identiteeti ja kohta süsteemis. Kui erinevuste hulk on muutunud nii suureks, et see ohustab kellegi status quo’t, siis tekib vastureaktsioon.

Mis meid siis ees ootab?

Kui vaadata maailma ajalugu, siis riigid tekivad, kaovad, pilt muutub tegelikult kogu aeg – see, kuidas inimesed kultuuriliselt rühmituvad, muutub samuti. See, mis praegu on, pole ilmselt lõplik – ka eesti rahvus on väljamõeldud asi, konstruktsioon. Kuhu see areng välja viib, on ilmselt mingite muude seoste olulisemaks muutumine inimeste vahel. Meid ei pruugi koos hoida enam rahvus või keel, vaid mingid väärtuspõhised seosed – näiteks konservatiivsus, keskkonnateemad. Ja nendes uutes kogukondades võivad inimesed olla täiesti erineva tausta ja päritoluga.

#inimoigused #inimoigused-eestis #keskus #strateegiline-hagelemine