Hiplife blogi: reisisoovitus – Busua

Egert peab Ghanast blogi, loe miks ja kui kauaks ta seal on.

Meie elukeskkond on Presteas ikkagi suhteliselt trööstitu, linn on tolmune ja ülerahvastatud, kuna  kullakaevandamine on tervele elukeskkonnale oma jälje jätnud. Samuti, kuna valitsus on keelanud illegaalse kullakaevandamise, on inimesed linnas hetkel ka väga närvilised ning teadmatuses oma tuleviku ees. Osalt sellepärast ning osalt ka Ghanaga laiemalt tutvumiseks otsustasime igal teisel nädalavahetusel väljasõidu teha. Esimestel puhkepäevadel sõitsime Busuasse, mereäärde, linna, mida tuntakse ka parima surfikohana Ghanas.

Alustasime oma väljasõitu reede hommikul kell 08.00, kui sõitsime taksoga tro-tro peatusesse.

Kus on mu telefon?

Tro-tro peatusesse jõudes ostsime piletid ning läksime edasi bussi istuma ning ootama, millal see täitub, öeldi, et võib minna kuskil paar tundi (õnneks olid meil raamatud kaasas). Tro-tros hakkasin oma telefoni otsima, taskus seda enam ei olnud. Hüppasin ehmunult bussist välja ning hakkasin oma seljakotti tühjaks kallama. Mida ma ei leidnud, oli mu telefon.

Lisaks mu tandempartnerile Joanale märkas mu paanikat ka bussis istuv kohalik naisterahvas, kes kohe minu juurde tuli ning pakkus, et jätsin kindlasti telefoni taksosse. Mõtlesin, et olgu, mul pole välja mõeldud plaan B-d juhuks, kui mu telefon kaob, seega jääb nädalavahetuse puhkus ära ja lähen koju tagasi. 

Ama (naisterahva nimi, kes mind aitas) küsis minult mu telefoni numbrit, et ta helistab ja äkki juht vastab, pidin talle tõdema, et üldjuhul on mul telefon hääletu ja seda ka seekord. Ama helistas ikka, seitse korda, keegi vastu ei võtnud. Ama tegi ettepaneku, et peaksin linna taksoparki minema, ehk leian sealt autojuhi üles. Mäletasime, et taksojuht ütles meile, et pole kohalik ja on teel üldse kuskile eemalasuvasse asulasse. Kuigi mina olin juba alla andmas, ei teinud seda Ama, ta kutsus kümneid inimesi kampa ja nad hakkasid igale poole helistama, kuni lõpuks taksojuht leiti (ta soovis saada 20 kohalikku raha ehk neli eurot, et ta telefoni kohe tagasi tooks, sest ta pidi oma kliendid teeäärde maha jätma). Olin sellega muidugi nõus ning sain oma telefoni tagasi. Ama veel luges mulle sõnad peale, et telefon ei tohi hääletu olla – seda sooviksid ka mu töökaaslased, kui ma Eestis olen 😆.

Kokku sõitsime neli tundi takso, tro-tro, teise tro-tro ning viimaks jälle taksoga. Bussisõit läks kiirelt, kuna iga bussisõidu ajal seletas keegi eesistmel usujutu/teleturu segu – igal juhul hästi seletas,  sest ravimit, mida ta promos, ostsid reisi lõppedes kõik. Kuni viimase peatuseni reisis ka Ama meiega samas suunas, seega andis ta meile teada, millal me peame bussilt maha hüppama. Lubasime, et võtame veel Amaga ühendust, kui me tagasi Presteas oleme.

Busua

Olime kuulnud, et koht on ilus aga see mida nägime oli kodu Presteaga võrreldes – kontrast oli liiga suur.

Busua on põline kaluri- (eriti püütakse tuunikala) ning rannaküla Ghana Lääne osas. 60ndatest aastatest on linnas puhkamas käinud jõukamad kohalikud, nüüdseks on piirkonnast saanud populaarne koht ka turistidele (eelkõige  seljakotirändurid või vabatahtlikud). Linna liivased rannad tekkisid üheksakümnendate alguses, kui linna palmipuud haigusesse nakatusid, mis enamiku neist tappis, ning alles jäid tühjad liivased rannad. Alles 90ndate lõpus sai linn elektriühenduse (mida ka praegu 30% ajast siin pole, aga selles on oma võlu).

Lisaks on Busua kuulsust koguma hakanud Ghana surfipealinnana, sest rannikul pidavat olema parimad lained riigis. Samuti on surfamine siin taskukohane, 1,5 tundi treeningut maksab 7 eurot ja varustuse laenutus sama kauaks on 5 eurot.

Turismi kasv ei too vaid head, sellel on ka kõrvalmõjud: kinnisvarahindade kasv, reostus, mustus, ülerahvastatus. Seda kõike veel pole aga kardetakse, et puhtad ja tühjad paradiisirannad jäävad minevikku. Riskide maandamiseks on loodud organisatsioon nimega Obrobini, kes üritab leida tasakaalu looduses ja kehas puhtuse hoidmisega, ka tarbimisühiskonnas.

Hindadest

Hinnad on siin taskukohased ja hotellid-kohvikud kodused ning tihti peavad neid pere- või sõpruskonnad (varsti sellest juba lähemalt). Kes tahab täielikku vaikust, peaks Busuasse tulema märtsist novembrini, sest siis pole siin pea kedagi. Ette ostes saab lennupiletid 500–700 euroga, öö dushiga toas maksab 7 eurot, hommikusöök 2 ning lõuna ja õhtusöögid kuni 4 eurot. Seega kutsun teid Ghanat avastama.

Jälle need kalad 😬

Head asjad ikka lõppevad kiirelt, seega sai ka meie nädalavahetus läbi ning hakkasime tro-trodega koju sõitma (pigem siiski nendes istuma ja ootama, et rahvast koguneks). Jõudes trot-trole, mis meid koju viib, istusime viimasesse ritta ning hakkasime teisi sõitjaid ootama. Samal ajal – nagu siin tavaks– pidas usu/teleturu-mees eespool kõnet. Järsku tunneme aga midagi sooja oma turjal ja peas. Meie seljataha paigutati inimeste kotte ning üks neist lõhkes – sealt lendasid välja kalapead ja kalaõli. Kogu vaatepilt oli nii koomiline, et hakkasime kõva häälega naerma, mida tegid ka teised reisijad. Küll õliste ja haisvatena, aga jõudsime õhtuks koju, kus hakkas pihta ämbriralli, et puhtaks saada, kuna duši ja vett meil majas ju pole.

 

Nädala Hiplife muusikapala Davido – If

 

#ghana