Egert peab Ghanast blogi, loe miks ja kui kauaks ta seal on.
Ghanas on palju andekaid inimesi, seega pööran nüüd mõneks ajaks tähelepanu endalt neile. Esimesena huvitas mind üks söögikoht ning naised selle taga. Oleme juba nädal aega järjest seal õhtustamas käinud, kuna toit on hea ja inimesed inspireerivad.
“Okorye” tähendab akani keeles “koos” (tuttav sõna meilegi 🌈 ), sõna iseloomustab hubast restorani mere ääres ning nelja naist selle taga. “The Okorye Tree” restoran Busua rannas on asutatud nelja naise poolt, kelle unistus oli luua oma söögikoht. Igaüks neist on restorani lisanud omapäraseid maitseid, oskusi ning kirge loomaks õhkkonda, mis kutsub kõiki üheskoos einestama.
Ühe sellise restorani pidamine Ghana väikeses kalurikülas Busuas nõuab tahet ja kannatust, sest olud ei ole meie restoranide ja kohvikutega võrreldavad. Toorainete puudus, kõikuv elekter, jooksva vee puudus, väike köök, kogu tehnikaks on vaid üks gaasipliit – aga kõige sellegagi annab häid roogi valmistada, kui on kirge kokanduse vastu ja neil naistel seda on.
Tiina, restorani idee autor ning eestvedaja oli lahkelt nõus oma restoranist rääkima.
Millal teil tekkis idee oma restoran luua ning miks vaid naised, see tundub väga feministlik?
2014. aastal oli ühel valgel mehel Benil idee luua restoran, aga siis ta läks tagasi Euroopasse ja otsustasime temalt pinna rentida – seda neljaks aastaks – ning ise proovida. Seega lõime oma eripäraga menüü ning hakkasime katsetama. Paljud ütlevad, et kokandus ja restorani pidamine siin ei ole lihtne, ja kui meid külastab palju inimesi on see tõesti väga keeruline, aga kui sul on säde kokkamise vastu, saab ka rasketel hetkedel hakkama. Kollektiivis on vaid naised, kuna me tundsime juba üksteist ja nii see juhtus.
Teie menüüs on väga euroopalikud road.
Oleme käinud kokandust koolis õppimas, seega oleme tutvunud ka rahvusvaheliste toitudega. Mul on kogu aeg mõtteid, mida menüüsse lisada. Valgetele meeldib juust, seega kui meil on võimalik kuskilt juustu saada, läheb kõigile peale tuunikalavõileib. Kuna meil tihti tooraineid pole, on kõik euroopalikud road ka Ghana hõnguga, sest peame koostisosi asendama kohalikega.
Mulle meeldib rahvusvaheline köök. Ma töötasin viis aastat Tuneesias ja valmistasin nende traditsioonilisi roogi väga hästi. Kui sa lähed kellegi kööki tema kohalikke toite valmistama ja sul on ambitsiooni lõpuks neid toite temast paremini valmistada, siis võid sa ennast tõepoolest kokaks nimetada.
Oleme ka väga paindlikud toitude valmistamises: üha rohkem vabatahtlikke, kes siin käivad, ei söö liha, seega hoiame oma menüü lahtisena ja kutsume inimese kööki ja nad saavad ise valida, mis söögi sisse läheb.
Mis on teie menüüs kõige populaarsem toit?
Burrito, alati. Me oleme kuulanud oma kliente ja selle sisu muutnud – kliente peab kuulama, siis nad on rõõmsad ning jagavad oma head kogemust ka tuttavatega.
Mis on teie enda lemmiktoit?
Nüüd te üllatute, aga mu lemmik on kuskuss, õppisin seda tegema ja seda armastama Tuneesias olles. Üldiselt meeldib mulle modernne toit, kahjuks aga pole meil tooraineid, seega kuskussii ma Ghanas ei saa.
Kui raske on restorani pidada teadmises, et sul ei pruugi alati olla kõiki vahendeid maitsva toidu valmistamiseks?
Väga raske, näiteks eelmise aasta detsembrist alates pole meil olnud sinepit, sest turul ja poodides seda lihtsalt ei ole. Samuti on aegu, kus meil pole punet. Kõige raskem on siis, kui meil pole salateid ja värskeid rohelisi lehti, peame menüüd alati selles teadmises koostama. On olnd juhuseid, kui peame rohelise salati asendama näiteks kapsaga, sest meil lihtsalt pole muud saada.
Lisaks toorainepuudusele on siin ka vihmaperioodid, mil siia inimesi ei satu, kuidas te siis hakkama saate?
Oleme siin igal päeval, hommikust hilisõhtuni. Samuti on meie hinnad väga madalad, (hommikusöögid kuni kaks eurot, lõuna kuni kolm ja õhtusöögid kuni viis eurot) pidime need alla tooma, kuna turiste siin enam ei käi eriti, eelkõige vabatahtlikud ning seljakotirändurid ja neil ju ka palju raha pole. Pidime hinnad alla tooma, et kõik siin süüa saaks.
Igas äris on omad tõusud ja mõõnad, mõnikord ei näe me kolme nädala jooksul ühtegi inimest – ausalt, nii on. Enne ei olnud kliente mais-juunis, kuna siis oli vihmaperiood. Kuna põhilised kunded on nüüd vabatahtlikud, pole meil kliente ka oktoobris ja novembris. Vabatahtlikud lahkuvad augustis ja uued tulevad septembris ning neil võtab sisseelamine aega, enne kui nad Ghanas ringi reisima hakkavad.
Näiteks eelmise aasta novembris ei saanud me kuu jooksul kokku isegi 300 cedit (60 eurot). Siis on muidugi raske, kuna oleme ostnud kokku toitu, jooke ning lambipirne ja peame ka peret üleval pidama. On ka häid aegu, näiteks jõulud, siis võtame rohkem inimesi tööle, kuna kliente on palju. Meile meeldib see äri, isegi kui me rikkaks ei saa, teenime kuus keskmiselt 500 cedit (100 eurot).
Oleme siin kogenud palju elektrikatkestusi, kuidas need teie tööd mõjutavad?
Te olite siin vist eile, kui sadas ja müristas ning siis elekter kadus? See tundub romantiline, toome küünlad välja, aga tihti kaotame sellega väga palju raha. Näiteks eelmisel aastal polnud meil 3–4 päeva elektrit, meil oli hooajaks külmkappi just kaup varutud, seega liha, kalad, kõik läks halvaks. Meil pole mõtet osta ka generaatorit, kuna mereõhk rikub selle kohe ära, seega üle kuu see ei püsi.
Samuti, kuna kasutame gaasi, on meil siin ka tulekahjud – keegi jätab ööseks gaasi sisse ja kui hommikul tikku tõmbad, käib pauk. Oleme soolase ja niiske mere ääres, seega elektrijuhtmed lähevad kiirelt läbi ja võivad läbi lühise tulekahju tekitada.
Kui saaksid midagi muuta oma töö juures, siis mis see oleks?
Meil pole köögivarustust nagu teil, meil on noad, lõikelaud, gaasipliit ning riiv ja pann – sellega peame hakkama saama. Friikartuleid teeme pannil, mitte eraldi masinas. Seega kõik võtab palju rohkem aega. Saime endale rösteri, aga see põles nädalaga läbi, seega peame võileiva pannil soojaks praadima, rösteriga valmiks see minutiga. Salateid ja juurvilju lõikame noaga, meil pole neid erilisi lõikureid nagu teil, et tsah-tsah ja valmis. Aga kõige suuremaks probleemiks on meie väike köök, eriti kui on hooaeg, siis ei mahu me kõik isegi kööki askeldama.
Kas sa teed kodus ka süüa?
Jah, ikka. Ma pole kodus väsinud ega tüdinud kokkamisest, see on mu kirg ja kodus teen traditsioonilisi sööke, sest mu perele meeldivad need rohkem. Mu mees näiteks ei söö juurvilju, seega pean neid toidu sisse osavalt peitma nagu lastega.
Kuidas te hakkama saate, teil kõigil on pered ja kodutööd ning iga päev olete ka siin?
(Tiina naerab). Te olete siin juba kuu aega olnud, seega olete tähelepannud, et naised on siin tugevad ja teevad enamiku raskest tööst ära (kannavad vett, kokkavad, koristavad, askeldavad loomadega, kannavad toidusaadusid, hoolitsevad laste eest ja käivad ka tööl). Oleme teinud endale vahetustega töö, üks paar on esimesed kaheksa tundi päevast ning teine teise poole ning vahetame neid aegu, seega saame hakkama.
Tahame, et külalised, kes Ghanasse tulevad, oleks õnnelikud. Kui sa sööd head toitu, oled sa õnnelik ja see on põhiline.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan