1. Miks inimõiguste keskusel annetusi on vaja, te saate ju projektiraha?
Eesti Inimõiguste Keskuse enamus rahastusest tuleb erinevatest rahvusvahelistest ning Eesti-sisestest kõigile avatud projektikonkurssidel osalemisest ning annetustest. Annetusi vajame erinevatel põhjustel. Projektirahastus on mõeldud konkreetsete projektis ettenähtud tegevuste läbiviimseks ehk on sihtotstarbeline. See piirab oluliselt raha kasutusvõimalusi ja paindlikkust. Projektid on üles ehitatud nii, et enamikel on kohustuslik omafinantseering (see võib olla 5-20% projekti eelarvest), mis on raha, mille ise peame leidma, et projekti üldse ellu viia. Näiteks kui taotleme 100 000 eurot maksvale projektile toetust, peame leidma omafinantseeringu, mis võib olla kuni 20 000 eurot. See on üks põhjus, miks me vajame oma toetajate abi.

Projektirahastust pole kõigele olulisele. Me ei saa projektide abil finantseerida paljusid tegevusi, mis otseselt aitavad kaasa inimõiguste tagamisele Eestis, sest selliseid projektikonkursse pole. See hõlmab näiteks kohtus käimist, inimõiguste aruande väljaandmist ning kiiret reageerimist vajavaid tegevusi, mida ei saa ette planeerida. Suurimaks abiks siin on olnud viimastel aastatel meie toetajad ja me oleme selle eest tänulikud. Samuti on rahastuse mitmekesisus oluline, et saaksime oma strateegilisi eesmärke täita. Projektirahastus on hüplik, projektid algavad ja lõpevad erinevatel aegadel, seega võib tekkida vajadus paar kuud üüri maksta või töötajate palgafondi toetada, et Eesti Inimõiguste Keskus ja meie ekspertiis ei kaoks.

2. Milleks te kogutud annetusi kasutate?
Viimase kahe aasta jooksul oleme annetused suunanud järgnevatesse tegevustesse:

Meile annetatud rahast läheb kõige suurem osa ca 40% otseselt inimeste aitamisele, seda läbi strateegiliste kohtukaasuste (riigilõivud, õigusabi kulud, kommunikatsioonikulud). 23% läheb inimõiguste olukorra monitooringule, et oleksime arengutega kursis ning saaksime vajadusel sekkuda. Samuti saame avalikkusele, riigile, kui ka rahvusvahelistele organisatsioonidele anda ülevaate inimõiguste olukorrast Eestis, seda läbi inimõiguste aruande. Lisaks läheb 20% annetustest kõikide tegevuste toetuseks, kus on omafinantseeringu nõue (hetkel on meil jooksmas 5 projekti, kuhu peame omafinantseeringuga panustama).
10% annetustest läheb ettenägematute tegevuste fondi, mida kasutame, kui meil on vaja koheselt reageerida ühiskonnas toimuvale. 7% kasutame üldkuludeks (üüri maksmiseks, bürootarveteks), seda teeme siis, kui meil kuskilt mujalt neid kulusid katta ei õnnestu aga kontori efektiivseks töös hoidmiseks on vaja ka neid arveid maksta.

3. Kas ma saan keskusesse õigusnõustamisele tulla?
Eesti Inimõiguste Keskus tegeleb eelkõige laiemate muutuste loomisega ja poliitikakujundamisega, et meie mõju oleks võimalikult suur ja aitaks rohkemaid inimesi. Kahjuks tähendab see, et tasuta õigusnõu inimõiguste teemadel me ei paku. Ainukeseks erandiks on siin meie koostöö ÜRO Pagulasametiga, mis on meid valinud kohalikuks partneriks, kes pakub ainsana Eestis õigusnõu varjupaigataotlejatele ja pagulastele.

Tasuta õigusabi pakuvad Eestis Juristide LiitEesti Õigusbüroo ja Õigusteenuste Büroo. Kitsamalt puuetega inimeste valdkonnas pakuvad võimalusi Eesti Puuetega Inimeste Koda, eakatele Eesti Pensionäride Ühenduste Liit, perekonnaõiguse teemadel Lastekaitse Liit, tööõiguse teemadel Tallinna Ettevõtlusamet. Erinevates menetlustes saab taotleda riigi õigusabi.

4. Aga te ju käite mõnede inimeste õiguste eest ka kohtus, kuidas need juhtumid siis valitakse?
Keskus tegeleb strateegilise hagelemisega, mis tähendab, et tegeleme mõne kaasusega aastas, millega on võimalik pretsedenti luua ning seni toiminud praktikat muuta. Valime juhtumid välja ühiselt kokkulepitud põhimõtete alusel. Lisainfot EIK-i strateegilise hagelemise tegevussuuna kohta leiad siit.

 5. Miks te aitate pagulastel Eesti riigi vastu kohtusse minna?
Me pakume õigusnõustamist ja esindust varjupaigataotlejatele ja rahvusvahelise kaitse saanud isikutele. Selle eesmärgiks tagada, et Eesti varjupaigasüsteem oleks õiglane ja tõhus ning kaitse saaksid need, kes seda päriselt väärivad. Samuti on vajalik, et kaitse saanud isikud oleks oma õigustest teadlikud ning oskaksid Eesti õigusruumis orienteeruda.

6. Kui ma olen abiellunud välismaal oma samast soost partneriga, siis kas Eesti riik tunnustab meie abielu?
Küsimusele ei ole ühtset vastust, sest see sõltub konkreetse abielu asjaoludest, näiteks isikute residentsusest abielu sõlmimise hetkel ja riigist, kus abielu sõlmiti.

7. Minu noorem kolleeg sai koolitusele minna, aga minule seda võimalust ei pakutud – kas mind diskrimineeriti?
Diskrimineerimine ehk ebavõrdne kohtlemine on inimese ebasoodsam kohtlemine tema soo, rahvuse, nahavärvuse, seksuaalse identiteedi, vanuse, puude, lapsevanemaks olemise või muu seaduses nimetatud tunnuse ehk inimkarakteristika tõttu. Selleks, et öelda, et kellegi erinev kohtlemine on diskrimineerimine, peab ebasoodsama kohtlemise põhjus olema eelpool nimetatud tunnus ehk vastavasse gruppi kuulumine. Näiteks ei või maksta meestele ja naistele sama töö eest erinevat palka, diskrimineeriv on ka olukord, kus inimest ei võeta tööle või ei edutata üksnes tema vanuse tõttu. Kõik ebaõiglusega seotud olukorrad ei ole veel diskrimineerimine, loe diskrimineerimise olemuse ja näidete kohta täpsemalt inimõiguste giidist.