Vaenukõne soodustab vihkamist või vägivalda isikute või gruppide vastu mingi seaduses kaitstud tunnuse või omaduse alusel (nt vanus, nahavärk, seksuaalne sättumus). Vaenukõne ei ole väljendusvabaduse all kaitstud. See tähendab, et riik võib vaenukõnet seaduslikult ära hoida ja selliste väljenduste eest karistada. Ka Eestis on vaenu õhutamine kriminaliseeritud karistusseadustiku paragrahvis 151, aga see on tehtud niivõrd kitsendavalt, et praktikas on vaenukõne menetlemine erakordselt keeruline.

Vaenukõne ehk vaenu õhutamine on mõiste, mida kasutatakse sageli, ent mitte alati ei saada sellest ühtmoodi aru. Tegemist on kontseptsiooniga, mille osas puudub ka rahvusvaheliselt ühene konsensus. See on keeruline ja erinevaid arvamusi tekitav küsimus, mida erinevad õiguskultuurid ja jurisdiktsioonid käsitlevad erinevalt. Eesti Inimõiguste Keskuse vaenukõne käsitlus põhineb Eesti põhiseadusel, EL rassivaenu õhutamist keelaval raamotsusel, Euroopa Nõukogu vaenukõne puudutavatel juhistel ja Euroopa inimõiguste kohtu kohtupraktikal.

Sõnavabadus on ohus?!

Inimõigused on omavahel seotud ja teineteisest sõltuvad, nii ka väljendusvabaduse ja võrdse kohtlemise puhul. Avalik vaenu õhutamine soodustab vaenukuritegude tõenäosust ja inimeste diskrimineerimist.

Inimõiguste mõtte vastane on kasutada inimõigusi teiste inimõiguste oluliseks piiramiseks. Väljendusvabaduse kasutamisel on vähemused täna halvemas olukorras kui teised, sest nende väljaütlemistele võib järgneda nende jaoks rängem reaktsiooni kui teiste omale. Vaenukõne piirab vähemuste võimalusi ühiskonnas kaasa rääkida ning seetõttu muudab ühiskondliku arutelu vaesemaks ja ühiskonna vähem demokraatlikuks.

Vihakõne või vaenukõne või vaenu õhutamine?

Soovitame kasutada mõiste vihakõne asemel mõistet vaenukõne või vaenu õhutamine, sest vihaga ei pruugi vaenu õhutamisel midagi tegemist olla. Vaenu õhutamise keeld ei puuduta vihaseid väljaütlemisi, vaid ainult vaenu õhutamist.

—

Vaenukuriteo ehk vaenusüüteo puhul on vaja kahte komponenti: tegemist peab olema karistatava süüteoga ning see peab olema sooritatud eelarvamuste tõttu (vaenu motiiviga). Eelarvamused on negatiivsed arvamused, stereotüüpsed eeldused, sallimatus või vihkamine mõne inimgrupi suhtes nende ühise tunnuse tõttu. Levinumateks eelarvamustega seotud tunnusteks on nahavärvus, etniline päritolu, kasutatav keel, usulised veendumused, kodakondsus, seksuaalne sättumus, sooidentiteet või puue.

Vaenusüütegu on vaenust motiveeritud ähvardamine, vara kahjustamine, raske tervisekahjustuse tekitamine, kehaline väärkohtlemine, tapmine või muu süütegu. Vaenukuritegevus ei ohusta vaid konkreetsesse gruppi kuuluvad inimesi, need ohustavad kõiki, keda võidakse nende gruppide hulka kuuluvaks pidada, samuti näiteks inimõiguste kaitsjaid, kogukonnakeskusi või pühakodasid.

Eestis ei ole seadusandja lisanud ühegi kuriteo puhul karistust raskendavate asjaolude sekka vaenu motiivi. See raskendab oluliselt vaenukuritegude vastu võitlemist, sest vaenukuritegudele ei pruugi seetõttu järgneda tõhusat ja proportsionaalset karistust. Samuti on seetõttu keeruline saada ülevaadet vaenu motiivil sooritatud kuritegude statistikast.

Mis on vaenukõne?

Ilmselt oled meedias, sotsiaalmeedias või sõpradega suheldes märganud selliseid väiteid:

“XXX on räpased elajad. Nad kõik tuleks maha lüüa.”
“Meil pole neid XXX rotte oma riiki vaja.”
“XXX on madal IQ. Nad on nagu ahvid ja neid peaks ka niimoodi kohtlema.”
“Neil XXX-del ei tohiks olla lubatud end avalikkuses näidata!”

See on vaenukõne, mis on ühiskonnas kahjuks nii tavaliseks muutumas, et me ei pruugi seda üldse tähelegi panna. Tihti aetakse see segi ka sõnavabadusega.

Kuid sõnavabadust ei tohi kasutada vabandusena teiste inimõiguste oluliseks piiramiseks. Vaenukõne aga alandab ja alavääristab inimesi seepärast, kes nad on – nende nahavärvi, etnilise päritolu, rahvuse, keele, usuveendumuste, soo, sooidentiteedi, seksuaalsättumuse, puude või vanuse pärast.

Vaenukõne leiab tee kõikjale – tänavale ja internetti. Vaenukõne võib olla anonüümne, aga võid seda kuulda hoopis mõnelt tuttavalt või koguni poliitikute suust.

Kõige hirmsam on, et vaenukõne õhutab sallimatust ja vägivalda, luues keskkonna, kus teatud inimeste diskrimineerimine ja ründamine oleks justkui õigustatud, isegi kui kõneledes otseselt vägivallale ei kutsuta.

Kui ühiskonnas vaenukõnega ei tegeleta, võivad pahatahtlikud solvangud kasvada üle hoopis varavastasteks tegudeks või isegi füüsiliseks vägivallaks.

Seega, järgmine kord, kui märkad vaenukõnet, ära vaata mööda. Kui näed vaenukõnet internetis, saad sellest teada anda veebilehe haldajale. Enamiku veebilehtede ja sotsiaalmeediaplatvormide kasutustingimustes on vaenu õhutamine keelatud ning neil on olemas spetsiaalsed tööriistad rikkumisest teavitamiseks. Kasuta neid tööriistu või andke vaenukõnest teada otse veebilehe omanikule. Eesti Inimõiguste Keskus saab samuti aidata teil veebist leitud vaenukõnest teada anda. Vaenu või vägivalla õhutamisest saad teavitada ka politseid.

Kui keegi midagi ei tee, jääb vaenukõne levitajatele mulje, et nad võivadki nii käituda.

Kas [mingi väljendus] on vaenukõne?

Vaenukõne eesmärk on inimest alandada ja alavääristada seetõttu kes ta on, mitte seetõttu mida ta teinud on. Iga väljendust tuleb analüüsida selle kontekstis. Vaenukõne on alati kontekstiga seotud, see sõltub nii ümbritsevast keskkonnast, kõnelejast kui sihtrühmast. Vaenukõne defineerimiseks tuleb vaadata erinevaid komponente, sealhulgas väljenduse sisu, (kirjalik või suuline) toon, (individuaalsed ja kollektiivsed) sihtmärgid, ja võimalikud tagajärjed või mõju.

Raphael Cohen-Almagor on vaenukõne defineerinud kui: “… eelarvamustest motiveeritud, vaenulik, pahatahtlik väljendus inimese või inimeste grupi suhtes nende tegelike või arvatavate tunnuste tõttu. Sellega väljendatakse diskrimineerivat, hirmutavat, halvakspanevat, antagoniseerivat ja/või eelarvamuslikku hoiakut nende tunnuste suhtes, mille hulka kuuluvad sugu, rass, usk, etniline päritolu, nahavärv, rahvuslik päritolu, puue või seksuaalne sättumus. Vaenukõne eesmärk on kahjustada, dehumaniseerida, ahistada, hirmutada, alaväärtustada, alandada ja ohvristada valitud gruppe, õhutada nende suhtes tundetust ja jõhkrust.” (Allikas: Cohen-Almagor, R., 2012, “Fighting Hate and Bigotry on the Internet”, Policy and Internet, Vol. 3 (3).)

Mis on vaenukuritegu?

Täissoditud auto, lõhutud poeaken ja varastatud jalutuskepp võivad kõik tunduda juhusliku huligaanitsemisena, kuni vaatame veidi lähemalt nende tegude põhjuseid. Rikutud sõiduki omanik on naabruskonnas tuntud lesbipaar; pood kuulub mustanahalisele mehele ja on linna välisüliõpilaste kohtumispaik ning kepp võeti ära pimedalt inimeselt, et seejärel tema kimbatuse üle pisut naerda.

Kõigil neil tegudel on midagi ühist: need on ajendatud eelarvamustest ja vaenulikkusest mingi inimrühma suhtes. Need on rünnakud inimese olemuse ehk identiteedi vastu, mida ta ei saa muuta. Sellised identiteedi osad on näiteks nahavärv, etniline päritolu, rahvus, keel, usuveendumused, sugu, sooidentiteet, seksuaalne sättumus, puue või vanus.

Kui neid tegusid käsitletakse seaduse mõttes kuriteona, nimetatakse neid vaenukuritegudeks, kuid laiemalt saab neid kutsuda eelarvamusest ajendatud tegudeks. Sellised juhtumid mõjutavad kannatanuid alati väga tugevalt, kuna rünnatakse nende olemust. Varastatud rahakoti asemele saab osta uue, kuid seda, kes sa oled, muuta ei saa – ja miks seda üleüldse tegema peaks? Seetõttu vajavad vaenukuriteod erilist tähelepanu.

Tegusid, mis on ajendatud homofoobiast, rassismist, ksenofoobiast, usulisest sallimatusest või muudest eelarvamustest, esineb tihemini, kui me arvata oskame. Näiteks ütleb Euroopas iga neljas LGBT-inimene, et teda on viimase viie aasta jooksul rünnatud või vägivallaga ähvardatud, ning pea 30 protsenti juutidest tunneb, et neid on taga kiusatud.

Mõtle, kui peaksid enda või oma lähedaste turvalisuse pärast muretsema iga kord, kui oma koduuksest välja astud…

Lisaks mõjutavad eelarvamustest tulenevad teod ühiskonda tervikuna. Mida enam me pilku kõrvale pöörame, seda normaalsemaks muutub eelarvamuslik ja sallimatu käitumine. Ilma hukkamõistu ja tegelike tagajärgedeta tegude toimepanijatele võib ühest vihasest solvangust kasvada välja midagi palju hullemat – vara kahjustamine või isegi füüsiline vägivald. Vaenulik suhtumine muudab ühiskonna ebastabiilseks ja kõigile ebaturvalisemaks.

Seega, järgmine kord, kui näed või koged midagi, mis võib sinu arvates olla vaenukuritegu või eelarvamusest tulenev intsident, anna sellest kellelegi teada. Teata juhtunust politseile või küsi infot Eesti Inimõiguste Keskusest.

Vastasel juhul jääb teo toimepanijatele mulje, et nad võivadki nii käituda.