Monika Haukanõmm

Puuetega inimeste arv, kellele on määratud puude raskusaste, on Eestis aasta-aastalt suurenenud, samas kui rahvaarv väheneb. 2004. aastast on puuetega inimeste arv kasvanud tervelt 42% võrra, moodustades 2013. aasta 1. jaanuari seisuga 10,7% (2011 – 9,6%) elanikkonnast ehk 137 710 inimest.[1] Rääkides puuetega inimestest, nende olukorrast ja õigustest Eestis on vajalik mõista, et puuetega inimeste vajadused erinevad suurel määral, sõltudes inimese vanusest, puude liigist ning raskusastmest, mille tõttu toimetulek ning abimeetmed varieeruvad olulisel määral. Puuetega inimeste grupp on heterogeene:

  • neist mehi 40,8% ja naisi 59,2%;
  • lapsi (0-15 aastaseid) on 6,7%  ehk 9 214; tööealisi (16-64 aastased) 41,3% ehk 56 813 ja vanaduspensioniealisi 52% ehk 71 683;
  • esmakordselt tuvastati puue 21 483 inimesel.[2]

Tööealistel puudega inimestel määratakse lisaks puude raskusastmele ka töövõimetust. Sarnaselt puuetega inimeste arvu kasvule suureneb töövõimetuspensionäride arv, ja isegi kiiremas tempos. Igal aastal tuvastatakse märkimisväärsel hulgal tööealistest inimestest püsiv töövõimekadu (2012. aastal 15 885 esmakordset määramist) ning valdav enamus töövõimetuskindlustuse süsteemi sisenenud inimestest kahjuks sealt enam ei välju, jäädes paljuski sõltuma sotsiaalkindlustuse ja –hoolekandemeetmetest.

Poliitiline ja institutsionaalne areng

Statistikale tuginedes on ilmselge, et abivajavate ja mitte-aktiivsete elanike arv suureneb, samas kui töötava elanikkonna arv väheneb. Järjest suureneb lõhe puuetega inimeste tegelike vajaduste ning pakutavate abimeetmete vahel (vanadus- ja töövõimetuspensioni, toetuste, teenuste jne), mis on viinud olukorrani, kus rahulolematus valitseva olukorraga järjest süveneb, ning loodud süsteemid ei toeta inimeste iseseisvat toimetulekut ning arengut.

Juba 2010. aastal jõudis Riigikontroll oma auditis “Riigi tegevus puudega inimeste ja töövõimetuspensionäride toetamisel“ kriitilise järelduseni, et  puuetega inimeste toetuste süsteem ei ole jätkusuutlik; riik ei suuda hinnata puudest tulenevaid lisakulusid objektiivselt; riigil puudub ülevaade puudega inimestele osutatavatest sotsiaalteenustest ning riik ei soodusta töövõimetuspensionäride naasmist tööturule. Samuti juhtis Riigikontroll tähelepanu asjaolule, et töövõimetuspensioni maksmisel ei arvestata isiku võimega teenida tulu. Lisaks valmis 2011. aastal Poliitikauuringute Keskuse Praxise poolt koostatud analüüs Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi korralduse efektiivsuse kohta. 2012. aasta oktoobris andis oma soovitused Eestile OECD, kus toodi välja põhilised väljakutsed ning soovitused puuetega inimeste toetussüsteemi muutmiseks. OECD raportist selgub:

  • toetust saavate puuetega inimeste arv Eestis kasvab kiiremini kui üheski teises OECD riigis;
  • töövõimetuspensioni süsteemi sisenejate arv kasvab alates majanduskriisi aastatest, kuid süsteemist väljujate arv (st töövõimetuspensioni maksmise mitte-jätkamist teatud ajaperioodi järel) on minimaalne;
  • probleemne on, et töövõimetuse hindamisel võetakse arvesse ainult üht elukutset (kas seda, mille inimene on omandanud või seda, millel kõige kauem töötanud), samas ei hinnata seda, mida inimene saaks/võiks allesjäänud töövõimega teha;
  • kehtiv süsteem ei paku piisavalt (integreeritud) meetmeid, et tuua püsiva töövõimekaotusega inimesed tagasi tööturule (tööalast rehabilitatsiooni, ümberõpet, tööturuteenuseid, terviseedendust, maksusoodustusi tööandjale, kes palkab vähenenud töövõimega töötaja jm).

Eelnevast tulenevalt algatas Sotsiaalministeerium 2012. aasta I kvartalis valitsuse heakskiidul töövõimetuskindlustuse reformi, mis seadis eesmärgiks erinevatel põhjustel tööturult eemale jäänud inimeste (nt tööõnnetuse, kutsehaiguse, ajutise või pikaajalise töövõimetuse tõttu) võimalikult kiire tagasiaitamise tööturule. Nimetatud reform puudutab otseselt neid puudega inimesi, kellel on tuvastatud ka püsiv töövõimekaotus.

Riik on alustanud olulist protsessi, kus põhirõhk on varasemalt passiivsuselt viidud aktiivsuse toetamisele. Tervitatav on põhimõte, mille kohaselt tuleb ennekõike edendada ja hoida inimese tervist, ennetamaks püsivat töövõimekaotust ja sissetulekute langust ning sellega koos ka inimese sisenemist sotsiaalkaitsehüvitiste skeemi. Nii ajutise kui püsiva töövõimekaotuse korral planeeritakse hakata pakkuma inimesele erinevaid meetmeid, et hoida teda aktiivsena ja mitte lasta tööturult “välja kukkuda”. Siia kuuluvad tervist parandavad meetmed, rehabilitatsioon, tööturumeetmed, töökoha kohandamine ja muud meetmed. Teatud juhtudel (hüvitise saamiseks) on inimesel kohustus pakutud meetmetes osaleda (nt tööturuteenustes). Samuti saab mõistlikuks pidada Eesti jaoks uudset lähenemist, et tulevikus lubada ka haiguslehel oleval inimesel teha võimetekohast tööd (tänasel päeval ei tohi inimene, kes on haiguslehel ja saab hüvitist Haigekassast, tööd teha, st saada korraga palka ja hüvitist). Selleks plaanitakse anda raviarstidele (perearstidele või eriarstidele) kohustus haiguslehe väljastamisel hinnata, kas, kui kiiresti ja kui palju võiks inimene teha tööd; milliseid meetmeid ta selleks vajab (nt osalist tööaega, vähendatud töökohustusi, kodustöötamist, töökoha kohandamist, teisele tööle üleviimist vm). Lisaks planeeritakse suurendada tööandjate kohustusi töötajate tervise hoidmisel, edendamisel ja tervist säästva töökeskkonna loomisel. Tööandjate toetamiseks planeeritakse rakendada maksusoodustusi, kaasata erakindlustust; töökoha kohandamise osas on võimalik teha koostööd Töötukassaga. Lisaks tööandjate vastutuse suurendamisele on vajalik tugevdada ka töötervishoiu rolli, et ennetada ja vältida tööst tingitud haigestumisi ning kutsehaigusi. Tööandjale jääb kohustus tagada töötajate tervisekontroll ning rakendada töökeskkonna spetsialisti soovitusi töökeskkonna parandamiseks; töötervishoiuarst võib osaleda isiku töövõime hindamisel – kohtuda isikuga, hinnata tema töökohta ja töö iseloomu ning anda tööandjale hinnang töövõime tagamise tingimuste kohta. Töövõime hindamise protsessis hinnatakse lisaks meditsiinilisele poolele ka isiku sotsiaalset ja tööalast võimekust. Seega on plaanis töövõimekaotuse protsentide asemel hinnata, kas isik on töövõimeline, osalise töövõimega või kas võime tööd teha puudub täielikult ning isik kvalifitseerub hüvitisele. Koos hüvitise maksmisega pakutakse isikule töövõimet arendavaid, taastavaid ja toetavaid teenuseid (tööturuteenuseid, tööalast rehabilitatsiooni, ümberõpet, abivahendeid); inimeselt eeldatakse, et ta soovitatud meetmetes osaleb (n-ö aktiivsusnõude sisseviimine).

Seadusandlik areng

2012. aastat saab puuetega inimeste õiguste kaitse seisukohalt pidada märkimisväärseks aastaks – riigi tasandil astuti mitmeid olulisi samme, mis loovad head eeldused puuetega inimeste õiguste kaitseks ja edendamiseks, kuid endiselt on kitsaskohti, mida pole kõrvaldatud.

30. märtsil 2012. aastal allkirjastasid Vabariigi Valitsus ja puuetega inimeste esindusorganisatsioonid koostööpõhimõtete memorandumi. Koostöömemorandumi eesmärgiks on kodanikuühiskonna väärtustamine ja puuetega inimeste sotsiaalse integratsiooni edendamine. Samuti on koostöömemorandumi eesmärgiks kaasata puuetega inimeste esindusorganisatsioone riiklikesse otsustusprotsessidesse senisest enam, ja seda mitte ainult Sotsiaalministeeriumi, vaid ka teiste ministeeriumite vastutusalasse kuuluvates valdkondades, tõhustada koostööd ministeeriumite ja puuetega inimeste esindusorganisatsioonide vahel ÜRO konventsiooni rakendamiseks, ning kaasata enam nii riiklikul kui kohaliku omavalitsuse tasandil puuetega inimeste esindusorganisatsioone neid puudutavate otsuste tegemisse.

Memorandumi allkirjastamine annab tunnistust, et valitsuse tasandil on mõistetud vajadust kaasata puudega inimesi nende elu puudutavate otsuste tegemisse ning kaasata puuetega inimeste esindusorganisatsioone poliitika kujundamisse. Oluliseks märksõnaks on koostöö – mõlemad osapooled arvestavad teineteise kui võrdväärse partneriga ning teevad koostööd kõigis kaasamise vormides – olgu selleks informeerimine, konsulteerimine või ühine tegevuste elluviimine. Memorandumis lepiti ka kokku, et osapooled edendavad kaasavat ja juurdepääsetavat ühiskonda horisontaalselt kõigis poliitikavaldkondades, kuid rõhuasetusega eelkõige haridusele, tööhõivele, ehitatud keskkonnale, transpordile, teabe edastamisele ja sotsiaalsele kaitsele. Olulise teemana on välja toodud vajadust tegeleda koostöös ja koordineeritult puudega inimeste maine positiivseks kujundamiseks.

Olulisimaks sammuks saab pidada 13. detsembril 2006. aastal ÜRO Peaassamblee poolt vastu võetud puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja fakultatiivprotokolliga ühinemist Eesti poolt 30. mail 2012. aastal. Konventsiooni eesmärgiks on edendada, kaitsta ja tagada kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielik ja võrdne teostamine kõigi puuetega inimeste poolt ning edendada lugupidamist nende loomupärase väärikuse suhtes. Konventsiooniga ühinemist valmistati ette ning oodati puuetega inimeste kogukonna poolt ligi viis aastat. Konventsiooni saab pidada puuetega inimeste õiguste kaitse seisukohalt oluliseks rahvusvaheliseks lepinguks. Konventsioon ütleb selgesõnaliselt, et puuetega inimeste õiguste teemad on inimõiguste küsimused ning selle alusel on riik kohustatud rakendama ja tutvustama meetmeid edendamaks puudega inimeste õigusi ilma diskrimineerimiseta kõigis eluvaldkondades. Meetmed hõlmavad: vajadusel diskrimineerimisvastaste õigusaktide vastuvõtmist, puudega inimesi diskrimineerivate õigusaktide ja praktikate kõrvaldamist, samuti puudega inimeste kaasamist uute poliitikate ja programmide väljatöötamisse. Sotsiaalministeeriumi algatusel asuti 2012. aasta novembris välja töötama puuetega inimeste õiguste kaitse riiklikku arengukava aastateks 2014-2020. Strateegia väljatöötamisel täpsustatakse Eesti puudepoliitika peamisi eesmärke ja seatakse prioriteetsed tegevussuunad, keskendudes puudega inimeste õiguste tagamisele ja iseseisva toimetuleku parandamisele, hõlmates puudega inimestele olulisi valdkondi, näiteks sotsiaalset kaasatust ja ühiskonnaelus osalemist, juurdepääsetavust, haridust ja osalemist elukestvas õppes, tööhõivet ja tööelu ning sotsiaal- ja tervishoiuteenuste kasutamist.

Puude vaatlemine inimõiguste vaatenurgast on riigi ja kõigi elualade seisukohast edasiminek, kuna puudega inimesi käsitletakse üha vähem heategevuse subjektidena või teiste inimeste poolt vastuvõetavate otsuste objektidena, vaid inimestena, kellel on kõik õigused.

Mitmete aastate jooksul on tähelepanu juhitud vajadusele muuta võrdse kohtlemise seadust (VKS-i), mille eesmärgiks on tagada isikute, sh puudega isikute kaitse diskrimineerimise eest. VKS-i § 2 täpsustab seaduse kohaldamisala, millega ei saa rahul olla, sest puuetega inimeste õiguste kaitse on tagatud tunduvalt väiksemas ulatuses kui õiguste kaitse rahvuse, rassi või nahavärvuse tunnuse alusel. Paratamatult tekib tahtmine küsida, kas puudega inimesi võib erinevalt eelpool nimetatutest diskrimineerida hariduses, sotsiaalhoolekande-, tervishoiu- ja sotsiaalkindlustusteenuse, sealhulgas sotsiaaltoetuste saamisel ning avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste, sealhulgas eluaseme kättesaadavuse osas?

Vastavale kitsaskohale viitab ka Euroopa Sotsiaalõiguste Komitee poolt 2013. aasta jaanuaris koostatud Euroopa sotsiaalharta artiklite 1, 9, 10, 15, 18, 20, 24 ja 25 järeldused, mille kohaselt ei ole Eesti mittediskrimineerimise seadusandlus harta artikliga 15 § 3 kooskõlas. Euroopa Sotsiaalharta artikli 15 §-i 3 kohaselt tuleb edendada puuetega inimeste täielikku sotsiaalset integreerumist ning osavõttu ühiskondlikust elust meetmete abil (kaasa arvatud tehniliste abivahendite), mille eesmärk on suhtlemis- ja liikumistakistuste ületamine, transpordi, eluaseme ja kultuuritegevuse ning vabaaja veetmise võimaluste kättesaadavaks tegemine. Euroopa Sotsiaalõiguste Komitee jõudis järeldusele, et Eesti olukord ei ole vastavuses artikli 15 §-iga 3 ja andis Eestile negatiivse järelduse. Negatiivne järeldus on otseselt seotud võrdse kohtlemise seaduse sõnastusega, mille kohaselt ei ole keelatud puuetega inimeste diskrimineerimine sotsiaalhoolekande-, tervishoiu- ja sotsiaalkindlustusteenuse, sealhulgas sotsiaaltoetuste saamisel; hariduses ja avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste, sealhulgas eluaseme, kättesaadavuses.

Võrdse kohtlemise seaduse kohaldamisalast tulenevalt ei ole soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikul pädevust sekkuda puuetega inimeste võimalikesse diskrimineerimise juhtumitesse, mis leiavad aset kas sotsiaalhoolekande-, tervishoiu-, sotsiaalkindlustusteenuse või sotsiaaltoetuste saamisel; hariduses ning avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste, sealhulgas eluaseme kättesaadavuses. Seega kitsendab seaduseandja otseselt puuetega inimeste, kui ühe haavatavama sihtgrupi, valikuvõimalusi pöörduda soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku poole abi saamiseks.

Lisaks võeti vastu mitmeid puuetega inimeste seisukohalt olulisi seadusandlikke akte.

2012. aasta 1. juunist jõustusid puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse muudatused, mille kohaselt käivitub perearstide töö lihtsustamiseks elektrooniline terviseandmete edastamise süsteem puude raskusastme ja püsiva töövõimetuse määramiseks. Kui perearstid on inimese terviseandmed korrektselt elektroonilisse tervise infosüsteemi kandnud, ei ole vaja täiendavalt puude või püsiva töövõimetuse vormistamiseks isiku kohta paberkandjal terviseseisundi kirjeldust koostada. Kui andmed ei ole piisavad otsuse tegemiseks, jääb Sotsiaalkindlustusametile õigus isiku tervise kohta käivaid andmeid juurde küsida. Ekspertarstidele ja ekspertiisiga tegelevatele ametnikele luuakse juurdepääs isiku terviseandmetele, milleks peab isik nõusoleku andma. Paralleelselt säilitatakse võimalus edastada tervislikku seisundit kirjeldavad andmed terviseseisundi kirjelduse vormil. Inimese jaoks ei muutu töövõimetuse taotlemise ja tuvastamise protsessis midagi, küll aga saavad arstid kasutada loodud e-lahendust oma töö tõhustamiseks.

2012. aasta 1. septembrist hakkas Sotsiaalkindlustusamet väljastama isiku soovi korral puudega isiku kaarti pensionitunnistust mitteomavatele puudega isikutele. Puudega isiku kaart tõendab puude raskusastet ja kestust. Puudega lastel ja tööealistel inimestel, kellel ei ole vähemalt 40%-list töövõime kaotust, on ainsaks puude tõendamise võimaluseks ekspertiisiotsus, mis sisaldab rohkem delikaatseid isikuandmeid, kui see on vajalik puudega isikutele ette nähtud soodustuste saamise õiguse tõendamiseks. Seega saavad puudega isiku kaarti taotleda need isikud, kes ei oma riiklikku pensionikindlustust (töövõimetus- ja vanaduspensionärid), millest tulenevalt on kaart suunatud eeskätt puudega lastele. Kaardi kehtivusaeg kattub puude raskusastme tuvastamise kestuse tähtajaga ning kehtib koos isikut tõendava dokumendiga.

2012. aasta lõpus valmisid mitmed muudatused, mis hakkasid kehtima 2013. aastast. Kahjuks lühendas seaduseandja vaide esitamise tähtaega, st kui inimene leiab, et puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise või töövõimetuse ekspertiisiotsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, on tal õigus esitada vaie Sotsiaalkindlustusametile 30 päeva jooksul, alates päevast, millal isik vaidlustatavast ekspertiisiotsusest teada sai või oleks pidanud teada saama. Samuti on ka rehabilitatsiooni – ja erihoolekandeteenuste taotlemisel vaide tähtaega lühendatud kolmelt kuult 30-le päevale.

Statistika ja uuringud

Puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride arv on olnud viimased kümme aastat kasvutrendis, sotsiaalse kaitse kulutused tõusevad, moodustades riigieelarvest üle 30%-i,[3] samas sihtgrupi rahulolematus kasvab. Erinevad uuringud ja analüüsid on üheselt jõudnud järeldusele, et Eesti sotsiaalkaitsesüsteem ei ole jätkusuutlik, ei toeta inimeste aktiivsust ning osalemist, jäädes passiivsete meetmete tasandile.

Eesti Inimõiguste Instituut viis 2012. aastal läbi avaliku arvamuse uuringu inimõigustest Eestis. Uuringust selgus, et puuetega inimeste küsimusi nähti inimõiguste valdkonda kuuluva teemana.  Kõige sagedamini toodi välja naiste võrdsete õigustega seonduvat, millele järgnes arvamus, et rikutakse sõnavabadust, sh. et rahval pole sõnaõigust. Kolmanda teemana toodi välja ebaõiglast kohtupidamist. Samuti arvati, et alati pole tagatud laste, puuetega inimeste ja pensionäride õigused. Ülekaalukalt tuli uuringust välja, et suurimaks probleemiks peetakse sotsiaalset ebavõrdsust ning tervelt 24% vastanutest leiab, et puuetega inimeste inimõiguste tagamisega on Eestis probleeme.

2012. aastal hakati aktiivsemalt arutlema omaste hooldajate ja hoolduskoormuse teemadel, võttes fookusesse perekonna kohustuse oma abivajava pereliikme eest hoolt kanda ning kui kaugele selle kohustusega seaduseandja minna lubab. Justiitsministeerium ja Sotsiaalministeerium teostavad Euroopa Sotsiaalfondist rahastatava programmi „Parema õigusloome arendamine“ raames omavahelises koostöös sotsiaalõiguse, sealhulgas sotsiaalhoolekande seaduse kodifitseerimist. Selle raames tellisid ministeeriumid 2012. aastal analüüsi „Perekonna kohustused (sotsiaalsete probleemide tõttu) abi vajavate pereliikmete ees“. Analüüsist selgus, et pere ja riigi abistamiskohustused on omavahel seotud ning selle, kui suure abistamiskoorma võtab sotsiaalkindlustushüvitiste ja toimetulekuraskust ennetavate meetmete rakendamise näol enda kanda riik ja kui suure abistamiskoorma paneb riik perele, määrab kindlaks seadusandja. Üldistatult võib öelda, et perekonnale võib isiku abistamiskohustuse kehtestada esiteks juhtudel, kui inimesel on mõnest tüüppõhjusest (töötusest, vanadusest, püsivast töövõimetusest, kutsehaigusest või tööõnnetusest, haigusest, rasedusest ja sünnitusest või toitjakaotusest) tingitud mitte-materiaalne toimetulekuraskus, millest üle saamiseks vajab isik sotsiaalteenust. Sellisel juhul võib isiku enese võimetuse korral teenuse eest kehtestada isiku perekonnale teenuse rahastamise kohustuse. Kui tegemist on täisealise isikuga, võib perekonnale üldjuhul kehtestada üksnes raha eraldamise kohustuse: teenust vajav inimene peab teenuse ise hankima ning saab perelt toetust üksnes selle eest tasumiseks. Kui tegemist on alaealise lapsega ja abistajaks on lapsevanem, tuleb isikul abi pakkuda natuuras (st see võib seisneda ka teenuse korraldamises ja selle rahastamises, see ei pea tingimata tähendama omastehooldust). Teatud erandjuhtudel võib ka täiskasvanud inimese abistaja osutada teenust natuuras. Kui inimese toimetulek on häiritud puude või perega kaasnevate lisakulude ja lisavajaduste (nt erinevate teenuste) osas, siis on isikul õigus abile, kusjuures nendel juhtudel on riigi ja perekonna abistamiskohustused äärmiselt põimunud. Kes on need perekonnaliikmed, kellele võib abistamiskohustuse kehtestada? Üldistatult öeldes: nendele pereliikmetele, keda põhiseadus perekonnana käsitleb. Siinjuures on perekonna mõiste põhiseaduses avatud, st sõltuv ühiskonna arusaamadest. Põhiseaduse mõistes perekonnaks tuleks meie hinnangul kindlasti lugeda abielus olevad isikud – stabiilses kooselus elavat meest ja naist, kui nende vahel on lähedased isiklikud suhted, millele võivad lisanduda muud tavatähenduses perekonnaelu tunnused (nt laste olemasolu); üksteisest põlvnevad isikud. Piirav tingimus on see, et kui tegu on täisealiste üksteisest põlvnevate isikutega või põlvnemisega üle põlvkondade, siis selleks, et inimesed lugeda perekonnaks, peab nende vahel lisaks tavalisele emotsionaalsele sidemele olema teatud eriline sõltuvussuhe (nt puudega täisealise lapse sõltuvus vanemast või abivajadus vanas eas ja kooselu (laste)lastega). Abistamiskohustuse kehtestamisel peab arvestama, et abistamiskohustused ei tekitaks olukorda, kus abivajav isik jääks abita või abistaja satuks ise toimetulekuraskusesse.

Eesti Puuetega Inimeste Koja poolt 2012. aasta oktoobris-novembris läbi viidud küsitluse põhjal saab välja tuua järgmist:

  • Sotsiaalhoolekandes on suurimaks probleemiks kohaliku omavalitsuse poolt pakutavate toimetulekut toetavate teenuste ja toetuste (eeskätt invatranspordi, isikliku abistaja teenuse, tugiisiku teenuse, päevakeskuse, aga ka elukoha kohanduse, hooldusteenuste, sotsiaaleluruumi, viipekeele tõlketeenuse, hooldajatoetuse) ebapiisav kättesaadavus ning suur varieerumine omavalitsuste lõikes. Seaduse tasandil ei ole kehtestatud nõudeid teenustele ega õigust teenust saada. Olemas on teenuste soovituslikud juhised. Murekohaks on teenuste pikad järjekorrad ning keeruline korraldus.
  • Sotsiaalvaldkonna töötajate ebapiisav (erialane) ettevalmistus, madal motiveeritus ning ebasobivad isiksuseomadused, et töötada puudega inimestega (negatiivne suhtumine, eelarvamused, ükskõiksus, empaatiavõime puudumine; inimestele ei ole kättesaadav informatsioon võimalustest ja õigustest; abi osutamisel ei lähtuta inimese vajadustest).
  • Haridusvaldkonna kõige tõsisema probleemina toodi esile tavakooli pedagoogide ebapiisavaid teadmisi ja vähest valmisolekut hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamiseks. Samuti toetavate tugiteenuste vähesust ja/või puudumist; hariduslike erivajaduste õpilastega tegelevate spetsialistide vähesust; haridusasutuste halba ligipääsetavust.
  • Tööhõivevaldkonna kõige tõsisemate kitsaskohtadena toodi esile tööandjate ja puudega töötajate vähest teadlikkust võimalustest ning soodustustest, tööandjate vähest teadlikkust ja hirmu puudega või kroonilise haigusega töötajate palkamise osas ja puudega inimeste vähest motiveeritust.

Head praktikad

2012. aasta näitas selgelt, et puuetega inimestega tegelevad organisatsioonid on muutnud tugevamateks ning arvestatavamateks partneriteks riigile ja kohalikele omavalitsustele, seda nii poliitika kujundamise protsessis, teadlikkuse parandamises ja informeerimises kui ka teenusepakkujatena. Riigi ja puuetega inimeste koostööpõhimõtete memorandum on selle heaks näiteks. Järjest enam kaasatakse sihtgruppi seadusloomesse varases etapis, paljud seadusemuudatused erinevates valdkondades jõuavad puuetega inimesteni arvamuse avaldamiseks. Koostöömemorandumiga pandi alus Koostöökogule, mille eesmärgiks  on tõhustada kõigi ministeeriumite ja puudega inimeste esindusorganisatsioonide laiapõhjalist koostööd, et kindlustada  puudega inimeste kaasamine neid puudutavatesse otsustusprotsessidesse ja poliitika kujundamisse ning tagada vastastikuse infovahetuse toimimine.

Lõpetuseks

Eesti on väike riik, kus iga inimene peab saama järjest tähtsamaks ja olulisemaks ning kõigile peab andma võimaluse osaleda ja panustada ühiskonnaellu vastavalt võimetele. Austus ja tolerantsus erinevuste suhtes ning puuetega inimeste tunnustamine ühiskonna loomuliku osana on see, millest Eestis sageli puudu jääb. Üldine orienteeritus edule on tekitanud olukorra, kus väga paljud ühiskonnaliikmed (sh puudega inimesed) tunnevad ennast kõrvalejäetuna. Seevastu positiivsest suhtumisest saavad alguse positiivsed muudatused kogu ühiskonna jaoks. Selle üldpõhimõtte järgimine peaks olema läbiv kogu ühiskonnas. Seadus või mõni dokument ise ei muuda kellegi elu paremaks. Avatud suhtumine, kaasamine, teadlikkus, hea tahe, pealehakkamine ja piisavate inim- ja rahaliste ressursside tagamine võivad muuta puuetega inimeste elu-olu paremaks. Puudega inimesed on ühiskonna täieõiguslikud liikmed, kes ei peaks ühiskonnaelus tavapärasel viisil osalemiseks rõhutama erinevate õigusaktide olemasolule ja oma erivajadustele. Asjakohaste seaduste täitmine ja kõikide abivajavate inimeste abistamine on erinevate institutsioonide iseenesest mõistetav kohustus.

Olulisim samm 2012. aastal oli ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga ühinemine. Konventsiooni põhimõtted on Eesti seadusandluses üldjuhul välja toodud, kuid õiguste täieliku rakendumiseni on siiski veel pikk tee. Konventsiooni ratifitseerimise ettevalmistamise protsess ning esimene rakendamisaasta näitasid, et arusaam puuetega inimeste vajadustest ning õigustest on ebaühtlane. Seetõttu on vajalik mitmekülgne teavitustöö – arusaadavat informatsiooni vajavad nii puudega inimesed ja nende pereliikmed, haridus- ja sotsiaaltöötajad, teiste valdkondade spetsialistid, tööandjad ning kogu ühiskond laiemalt. Vajalikud on ka puudega inimeste temaatilised uurimistööd, arendus- ja teadusprojektid ning uute spetsialistide koolitamine.

Konventsiooni rakendamiseks igapäevaellu on vaja üheselt aru saada järgmisest:

  • Seaduste täitmine peab saama normiks! Täna oleme olukorras, kus Eesti seadusandlus küll vastab konventsiooni põhimõtetele, kuid see ei taga veel õiguste kaitset.
  • Seadusandluse muutmisel ja regulatsioonide väljatöötamisel peab arvestama nende mõjudega pikemas perspektiivis. Riigi poolt tuleb toetada ja arendada valmisolekut seaduste täitmiseks.
  • Vajalike meetmete pakkumine kõikidele abi vajavatele inimestele ei ole ühekordne tegevus, vaid eeldab järjepidevat ja jätkuvat jõupingutust, kus sihiks on iga inimese toetamine talle vajalikul moel. Abi osutamine on loomulik ja iseenesest mõistetav ning ei saa omada heategevuslikku dimensiooni.
  • Puuetega inimeste õigused on killustunud väga paljudesse seadustesse, tihti on need üldsõnalised ja deklaratiivsed ega taga tegelikku kaitset. Puuetega inimeste õiguste tagamiseks ei piisa üldistest, kõigile inimestele suunatud meetmetest, sest tihti vajatakse erimeetmeid ja nn „positiivset“ diskrimineerimist ehk soodustuste tegemist.

Soovitused

  • Konventsiooni rakendamiseks töötada välja riiklik puuetega inimeste õiguste kaitse strateegia koos rakenduskavaga.
  • Kehtestada seadusandlikul tasandil, milliseid toetavaid sotsiaalteenuseid ja toetusi on puuetega inimestel õigus saada olenemata finantseerimisallikast.
  • Lülitada puuetega inimestega tegelevate spetsialistide (nt sotsiaaltöötajate, hooldustöötajate, õpetajate, politseiametnike, bussi- ja taksojuhtide jne) baaskoolitusse puudetamaatikat käsitlev moodul ning edendada täiendkoolitusvõimalusi, et tõsta teadlikkust ning vähendada ebavõrdset kohtlemist.
  • Muuta puudega inimesi diskrimineeriva VKS-i paragrahvi 2, et kõigile alustele laieneks ühtne diskrimineerimise keeld, mis võimaldab laiendada soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku pädevust tegeleda puuetega inimeste küsimustega.

[1] Sotsiaalkindlustusameti andmed, Sotsiaalministeeriumi töötlus.

[2] Ibid.

[3] Tervis, töö- ja sotsiaalelu, (2011, lk 168-175). Tallinn, Sotsiaalministeerium.