Juhan Saharov, Anni Säär

Mõisted

Varjupaigataotleja (i.k. asylum seeker) – välismaalane, kes on esitanud varjupaiga ja elamisloataotluse, mille suhtes ei ole Politsei- ja Piirivalveamet otsust teinud.[1]

Pagulane (i.k. refugee) – välismaalane, kellele on antud rahvusvaheline kaitse 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni alusel. Ta on välismaalane, kes kardab põhjendatult tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse rühma kuulumise pärast, ning viibib seepärast väljaspool päritoluriiki ega suuda või kardab saada nimetatud riigilt kaitset ja kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu.[2] Pagulasele antakse Eestis kolmeaastane elamisluba.

Täiendava kaitse saaja (i.k. recipient of subsidary protection) – välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine kaitse andmist välistavat asjaolu ning kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine kodumaale võib teda tõsiselt ohustada, sealhulgas: (1) talle surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise; (2) tema piinamise või teiste tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise; (3) konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise tõttu, mis on põhjustatud rahvusvahelisest või riigisisesest relvakonfliktist.[3] Täiendava kaitse saajale antakse Eestis üheaastane elamisluba.

Rahvusvahelise kaitse saanud isik (i.k. beneficiary of international protection) – üldnimetus, mis hõlmab nii pagulast kui ka täiendava kaitse saajat. Kui ei ole eraldi täpsustatud, kasutab käesolev peatükk „pagulase“ mõistet sünonüümina rahvusvahelise kaitse saanud isikule.

Eesti on andnud rahvusvahelist kaitset alates 1997. aastast, mil ühineti ÜRO pagulasseisundi konventsiooni (1951) ning pagulasseisundi protokolliga (1967).  Aastatel 1997 – 2012 on Eestile esitatud 349 varjupaigataotlust, ning rahvusvahelist kaitset antud kokku 83 isikule (selle hulka on loetud perekondade taasühendamised).  Kui 2010. aastal esitati Eestis 30 taotlust ning 2011. aastal 66 taotlust, siis 2012. aastal esitati (seni kõige enam) 77 varjupaigataotlust, millest rahuldati 13 (pagulase staatuse omandas 8 ning täiendava kaitse sai 5 inimest). Lisaks neile said 2012. aastal Eesti elamisloa 10 isikut perekondade taasühendamise kaudu.[4]

Statistika näitab, et varjupaigataotluste hulk Eestis kasvab aasta-aastalt. See tähendab, et nii varjupaigataotlejate kui rahvusvahelise kaitse saanud isikute arv (nii Illuka vastuvõtukeskuses kui mujal Eestis) pidevalt suureneb. Samas on 2012. aastal jätkunud olukord, kus peamine osa tugiteenustest varjupaigataotlejatele ning rahvusvahelise kaitse saanud isikutele toimub läbi erinevate mittetulundusühingute tegevuse.

2012. aastal valminud Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) Tallinna esinduse raportis märgitakse samuti, et „praegu pakub vastuvõtukeskuse elanikele tuge ja erinevaid tegevusi (teatud ulatuses) eelkõige kodanikuühiskond, kes pakub teenuseid eelkõige projektipõhiselt ja koostöös Sotsiaalministeeriumiga ning Euroopa Pagulasfondi ja Siseministeeriumi rahastusel.“[5] Sarnaselt vastuvõtukeskuse elanike toetamisele on ka rahvusvahelise kaitse saanud isikute toetamine suures osas kodanikuorganisatsioonide õlul.

Poliitiline ja institutsionaalne areng

2012. aastal toimus nii varjupaigataotlejate vastuvõtutingimuste kui rahvusvahelise kaitse saanud isikute abistamise valdkonnas mitu muutust võrreldes eelnevate aastatega.

Varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse juhtimine anti (riigihanke tulemusena) üle uuele haldajale, AS Hoolekandeteenustele. See tähendab muuhulgas seda, et vastuvõtukeskuse tegevus laieneb rahvusvahelise kaitse saanud isikute abistamise osas. Sotsiaalministeeriumi riigihankes on ette nähtud, et uus teenusepakkuja abistab rahvusvahelise kaitse saanud isikuid elukoha leidmisel ja eluruumi üürilepingu sõlmimisel, suhtlemisel kohaliku omavalitsuse ning teiste ametiasutustega, korraldades vajadusel tõlketeenuse olemasolu. Samuti on muudatusega ette nähtud, et pakkuja tagab rahvusvahelise kaitse saanud isikutele võimaluse osaleda eesti keele kursustel.[6] Eelpool nimetatud ülesandeid vastuvõtukeskusel varasematel aastatel ei olnud. Lisaks muutub senine „vastuvõtukeskus“ „majutuskeskuseks“ ning AS Hoolekandeteenustel on plaan viia 2014. aastal majutuskeskus Illuka vallast (Jaama külast) üle Väike-Maarja valda (Vao külla).

Sotsiaalministeerium hakkas andma eluasemetoetust rahvusvahelise kaitse saanud isikutele (seda ei tehtud eelmistel aastatel). 2012. aastal toetas Sotsiaalministeerium kolme (rahvusvahelise kaitse saanud) perekonda Eestis eluasemetoetusega, mida ministeerium varasematele kaitse saanud isikutele polnud eraldanud. Kõik eraldised tehti nn erandkorras, kuna Vabariigi Valitsuses pole veel kinnitatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) muutmise eelnõud (kus vastavate eraldiste summad on fikseeritud).

IOM-i Cap-Co projekti raames toimus ligi kümme koostööseminari kohalike omavalitsuste esindajatega, mille teemaks oli omavalitsuste teavitamine ja kaasamine rahvusvahelise kaitse saanud inimeste integratsiooni (ka seda tehti Eestis nii suures ulatuses esmakordselt). Selleks, et rahvusvahelise kaitse saanud isik võiks kohaliku omavalitsuse territooriumile elama asuda, on oluline ka kohalikes omavalitsustes teavitustööd teha. IOM-i Eesti esindus külastas 2012. aastal koos Sotsiaalministeeriumiga projekti CAP-CO raames Eestis ligi kümmet kohalikku omavalitsust, et migratsiooni valdkonda neile tutvustada ning aidata kaasa nende valmisolekule kaitse saanud isikute vastuvõtmisel.[7] Kui seni on kohalikud omavalitsused Sotsiaalministeeriumi kirjadele rahvusvahelise kaitse saanud isikute vastuvõtmiseks negatiivselt vastanud, siis visiitide tulemustena on mitmete kohalike omavalitsuste suhtumine puutunud positiivseks (ning on lausa avaldatud nõusolekut pagulasi vastu võtta), mis annab lootust koostöö rakendumisele.

Hoolimata eeltoodud muutustest jäi varjupaigataotlejate olukord 2012. aastal endiselt problemaatiliseks. Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses olulisi parendusi võrreldes eelmiste aastatega ei toimunud. Jätkuvalt on probleemiks harv bussiühendus kõige lähemal asuva linna Jõhviga, eesti keele õppe ebaregulaarne toimumine ning tõlkega varustatud arstiabi kättesaadavus. Kuigi 2012. aastal ei toimunud varjupaigataotlejate olukorra täpsemat uuringut, saab viidata 2011. aastal valminud Balti Uuringute Instituudi (IBS) uuringuaruandes „Erivajadustega varjupaigataotlejatele pakutavad teenused“väljatoodud kitsaskohtadele, kuna pea kõik väljatoodud probleemid jätkusid ka 2012. aastal. IBS-i uuringus välja toodud keelebarjäär vastuvõtukeskuses on endiselt olemas, mille tulemusena on vastuvõtukeskuses viibivatel varjupaigataotlejatel raskendatud enese väljendamine, eestikeelsete avalduste/taotluste täitmine ning probleemide selgitamine vastuvõtukeskuse juhtkonnale. Vastuvõtukeskuses ei toimu endiselt põhjalikku tutvumisintervjuud, mis annaks keskuse elanikule ülevaate varjupaigamenetluse protsessist, erinevatest teenustest, mis taotlejale laienevad (ning mis ei laiene) ning võimalikust hilisemast üleminekuprotsessist, kui rahvusvaheline kaitse on saadud. See kõik loob olukorra, kus taotlejad ootavad abi pigem keskusest väljast poolt, kodanikuorganisatsioonidelt.

Pagulasstaatuse tunnustamisel antakse isikule elamisluba kolmeks aastaks, täiendava kaitse puhul antakse üheaastane elamisluba.[8] Sotsiaalministeerium või selle allasutus peab VRKS-i järgi, kokkuleppel kohaliku omavalitsusega, korraldama rahvusvahelise kaitse saaja asumise kohaliku omavalitsuse üksusesse nelja kuu jooksul alates kaitse saamise hetkest.[9] Kui selle aja jooksul ei jõua Sotsiaalministeerium ning kohalik omavalitsus omavahel kokkuleppele, siis peaks ministeerium või valitsemisala asutus seaduses nimetatud teenuseid ise osutama.

2013. aasta 9. jaanuaril avaldas õiguskantsler märgukirja, milles märkis, et läbiviidud menetluse tulemusena on ta seisukohal, et Sotsiaalministeerium ei ole täitnud VRKS-is ette nähtud kohustust korraldada avaldajate elama asumine kohaliku omavalitsuse üksusesse pärast rahvusvahelise kaitse saamist. Samuti ei osutanud Sotsiaalministeerium rahvusvahelise kaitse saajatele seaduses ettenähtud teenuseid vastavalt VRKS-i §73 lg 3 teisele lausele.

Ühegi sihtgrupi liikmele ei ole VRKS-i vastuvõtmisest saadik (2006. aastast) nelja kuu jooksul pärast kaitse andmist ülaltoodud kujul elukohta organiseeritud. Sotsiaalministeerium on toonud selle põhjuseks kohalike omavalitsuste tahtmatuse koostööd teha, kohalikud omavalitsused omakorda viitavad seaduse ebakonkreetsusele, tuues välja, et VRKS ei määra täpselt ära kohalike omavalitsuste ülesandeid ning toetuste suurusjärku. See on kaasa toonud olukorra, kus kohalikud omavalitsused on jäänud VRKS-i § 73 täitmisest eemale ning pagulased üritavad saada eluaseme kulude katmiseks kohalikelt omavalitsustelt sarnast toimetulekutoetust nagu saavad muud sotsiaalraskustes Eesti kodanikud.

Rahvusvahelise kaitse saanud isikutele eesti keele tundide korraldamine on olnud seni vaid projektipõhine tegevus. Kolmandatest riikidest tulnud uusimmigrantide peamist keeleõppe võimalust (Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed poolt pakutava uusimmigrantide kohanemisprogrammi keeleõppe kursust) ei saa rahvusvahelise kaitse saanud isikud kasutada, kuna nad on väljaspool Euroopa Integratsioonifondi sihtgruppi. End Töötukassas arvele võtnud pagulastel on võimalus Töötukassa kaudu õppida eesti keelt, ent see võimalus on ainult tööotsijatel, mitte aga töötavatele pagulastel. Seega on (töötavad) pagulased endiselt situatsioonis, kus neil on väga raske keeleõppe kursuseid leida. Johannes Mihkelsoni Keskuse projekti raames 2012. aastal Tallinnas korraldatud keeleõppekursus (nii inglise- kui eesti keele baasil) oli suunatud seetõttu eelkõige töötavatele pagulastele. Keelekursusest võttis osa ligi kümme pagulast ning kursust rahastas Euroopa Pagulasfond ja Siseministeerium. Keeleõppe võimaluse pakkujaid oli teisigi – näiteks korraldas MTÜ Pagulasabi vabatahtlike abiga osale pagulastele eesti keele õpet.

Seadusandlik areng

2012. aasta märkimisväärseimaks seadusandlikuks arenguks oli VRKS-i ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse 354 SE eelnõu välja töötamine. Antud eelnõuga kavandatakse ühendada varjupaigataotlejate esmane vastuvõtukeskus Politsei- ja Piirivalveameti väljasaatmiskeskusega (VSK). Lisaks kehtestatakse seaduse tasandil rahvusvahelise kaitse saaja kohaliku omavalitsuse üksusesse elama asumisel tekkivate kulude riigieelarvest katmise kord ja määrad ning täpsustatakse vastuvõtukeskuse sisekorraeeskirja kehtestamise aluseks oleva volitusnormi sisu ja antakse volitus eeskirja kehtestamiseks keskuse juhataja asemel sotsiaalministrile. Antud seaduseelnõud koostades on arvestatud osaliselt õiguskantsleri 17. mai 2010 märgukirjas sise- ja sotsiaalministrile toodud soovitustega, kuid kahjuks on täielikult välja jäetud VRKS-i § 33 lg 1 puudutav arvamus. Lisaks tuleks märkida, et varjupaigataotlejatest saatjata alaealiste olukorda ei ole antud seaduseelnõuga mitte mingil määral parandatud. Alaealiste haavatavusega seonduv erikohtlemine tuleks ette näha ka VRKS-is.

Varjupaigataotlejatest saatjata alaealiste majutamise peale peaks riik tõsiselt mõtlema. Lapsed on kirjeldanud selle keskuse töötajaid, kus nad viibivad, kui lähimaid ja kõige olulisemaid inimesi ning keskuse töötajad on samuti põhilised inimesed, kes pakuvad taotlejatele tuge.[10] Samamoodi nagu on oluline koht, kus lapsi majutatakse, on olulised inimesed, kes seal töötavad. Nende töötajate käest saavad nad vajalikku infot ja tuge ning on taotlejate esimeseks puutepunktiks liikmesriigis. On täheldatud, et ühistes majapidamistes, kus majutatakse koos nii meessoost kui naissoost isikuid, nagu Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses, võib ette tulla seksuaalset ahistamist. Hiljem on ohvrid näinud selles süüd kontaktisikul, kes ei teinud oma tööd korralikult ega taganud, et vastassoost isikud ei saaks magamistubadesse.[11] Pagulastest saatjata alaealised, eriti arvestades nende vaimset ja tihtipeale ka füüsilist seisundit, on inimkaubitsejatele heaks sihtmärgiks. Lähtudes lapse õiguste konventsiooni artiklitest 34 kuni 37, on osalisriikidel kohustus kaitsta last igasuguse lapse heaolu kahjustavate ekspluateerimisvormide (sealhulgas ka seksuaalse ekspluateerimise) ja ärakasutamise eest, ning riigid on kohustatud selle vältimiseks kasutusele võtma abinõusid. Seega peaks riik tõsiselt kaaluma, et ehk oleks Eestil vaja veel ühte vastuvõtukeskust või peaks varjupaigataotlejatest saatjata alaealised paigutama vastavasse lastehoolekandeasutusse, kus ollakse teadlikud probleemidest, mis võivad tekkida ning mille töötajad on läbinud vastavad koolitused.

Head praktikad

Vastuvõtukeskuses on oma teenuseid pakkunud erinevad kodanikuorganisatsioonid. 2012. aastal tegid vastuvõtukeskusesse regulaarseid projektipõhiseid visiite Eesti Inimõiguste Keskuse (EIK) õiguseksperdid ja praktikandid ning Johannes Mihkelsoni Keskuse (JMK) tugiisikud.[12] EIK õiguskliiniku projekti praktikandid külastavad vastuvõtukeskust, pakkudes varjupaigataotlejatele õiguslikku abi (sh pakuvad abi esindaja leidmisega). 2012. aastal nõustati EIK poolt kokku 34 sihtgrupi liiget; 2013. aastasse kandus üle 10 kaasust. EIK abiga on üks rahvusvahelise kaitse saaja pöördunud kohtusse seoses tema VSK-s viibimise perioodil tekkinud kulude katmisega. 2011. aasta 11. novembril tegi Tallinna Halduskohus otsuse, millest lähtudes muutus praktika ning enam ei nõuta pagulastelt/varjupaigataotlejatelt varjupaigamenetluse jooksul VSK-s kinni pidamise eest kulude katmist. Otsus kaevati selles osas edasi, mis puudutas rahalist nõuet varjupaigataotlusele eelnenud aja kohta. Ringkonnakohus jättis Halduskohtu otsuse muutmata, kuid 2012. aasta 25 septembril võttis Riigikohus kaebuse menetlusse.

JMK tugiisikud üritavad keskuses viibivatele elanikele tutvustada riiki, kus taotlejad viibivad, menetlusprotsessi, vajadusel abistada transpordiga jms. Tugiisiku esimene funktsioon keskuses on tekitada keskkond, et taotleja esiteks suudaks usaldada tugiisikut ning teiseks saada temalt vajalikku informatsiooni. Kokku nõustasid tugiisikud 2012. aastal ligi 50 sihtgrupi liiget (nende hulgas olid nii varjupaigataotlejad kui pagulased ja nende pereliikmed).

Nii EIK kui JMK projektide praktika 2012. aastal näitab, et mainitud teenused on sihtgrupile väga olulised. Nii õiguslikes kui sotsiaalsetes küsimustes peavad EIK praktikandid kui JMK tugiisikud tihti andma esmast infot menetlusprotsessi kohta, kordama üle vastuvõtukeskuse enda sisekorra reegleid ning hiljem tutvustama taotlejatele Eesti riiklike süsteemide toimimist (nt toimetulekutoetuse taotlemist, Töötu- ja Haigekassa tööd jne).

2012. aastal leidis Johannes Mihkelsoni Keskuse projekti raames aset tihe huvitegevuse graafik, mis oli suunatud nii vastuvõtukeskuse elanikele kui rahvusvahelise kaitse saanud isikutele ning mille eesmärgiks oli vastuvõtukeskuses viibivate inimeste vaba aja sisustamine. Sihtgrupi liikmeid kaasati erinevatele talgutele, integratsioonilaagritesse, tehti talutöid, viidi kokku ettevõtjatega (sh nõustati, kuidas luua Eestis ettevõttet), käidi ekskursioonidel kutsekoolides ja tehti palju muudki. Kokku toimus 2012. aastal JMK projekti raames 16 huvitegevuse üritust, mille läbiviijateks olid MTÜ ETNA Eestimaal, MTÜ Eesti Pagulasabi ning MTÜ Parimad Võimalused.

Lisaks ülalnimetatud projektidele toimusid 2012. aastal vastuvõtukeskuses IOM Tallinna esinduse poolt korraldatud CAP-CO projekti kultuurilise orientatsiooni kursused, mille eesmärk oli anda taotlejatele ülevaade Eesti ühiskonnast, ajaloost ja kultuurist, aga ka praktilisemat laadi infot Eesti haridus-, meditsiini- ja sotsiaalteenuste kohta. Lisaks koostas IOM Tallinn koostöös Eesti Ajakirjanike Liiduga juhendmaterjali ajakirjanikele teemal „Pagulased ja Eesti meedia“. Antud juhendmaterjalis kirjutatakse kuidas intervjueerida pagulasi, Eesti migratsiooni- ja varjupaigapoliitikast, kuidas Eestis varjupaika taotletakse ja paljust muust, mis aitaks tõsta ajakirjanike teadlikkust antud teemal. Eriti oluline on see just selle tõttu, et ajakirjanikud viivad lugusid laiema publikuni ning on vajalik, et nad orienteeruksid antud valdkonnas.

Hea praktika näiteks 2012. aastal oli ka pagulastemaatikaga tegelevate MTÜ-de ümarlaua regulaarne korraldamine. Selle idee algatajaks oli MTÜ Eesti Pagulasabi. Tänuväärne oli EIK ja MTÜ Eesti Pagulasabi poolt ülemaailmsel inimõiguste päeval (10. detsembril) korraldatud heategevuslik üritus „Ma toetan pagulasi“, millega koguti raha pagulaste keeleõppe korraldamiseks, samuti nende tööotsingutega seotud kulutuste katteks.

2012. aasta 16. veebruarist kuni 12. aprillini toimus Sisekaitseakadeemias rahvusvaheline loengusari „Migratsioon, pagulased, meedia“, kus anti ülevaade migratsioonist ja varjupaiga valdkonnast üldisemalt ning käsitleti põhjalikumalt meedia mõju inimeste suhtumiste kujundamisel tundlike teemade kajastamisel.

18.-22. juuni 2012 korraldati inimõiguste- ja pagulasorganisatsioonide poolt esimest korda ühiselt pagulasnädal, et tõsta ühiskonna teadlikkust selles valdkonnas. 2012. aasta teisel poolest algatas Eesti Inimõiguste Keskus projekti „Rahvusvahelise sundrände suhtes teadlikkuse tõstmine Eesti ühiskonnas“. Antud projekt on üks suurimaid ning laiemaid Eesti ühisonnas, millle raames tõstetakse terves ühiskonnas sallivust pagulaste suhtes. Üle 8000 inimese on vaadanud pagulasteemalisi filme läbi koostöö Pimedate Ööde Filmifestivaliga nii Tallinnas kui Tartus. Samuti on üle 30 ajakirjaniku osalenud nii õppereisil kui seminaridel.  Tallina Ülikoolis, Tartu Ülikoolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis osaleb aines “Rahvusvahelise sundränne” üle 100 üliõpilase. Lisaks on 2013. aastal plaanis esimene üleriigiline kampaania, mis teavitab pagulaste olemasolust ning pagulaste päeval ilmub Postimehe vahel ajalehelisa „Rahvusvahelisest sundrändest“.

Olulisemad avalikud arutelud

Aasta alguses hoidis pagulasteemasid üleval Eesti Päevalehe ajakirjanik Kadri Ibrus. Kes tõi välja erinevaid lugusid Eestist varjupaika taodelnud inimestest, näiteks: “Eesti ei taha Ukraina poliitilistele pagulastele asüüli pakkuda“. Mis tekitas laiemat arutelu selle üle, millised peavad olema varjupaiga taotlemise alused.

Suve hakul tõi sama ajakirjanik välja alaealiste varjupaigataotlejate probleeme, mis tõi välja selle, et nii Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) kui kohus leidsid, et alaealised tüdrukud tuleb saata Harku väljasaatmiskeskusesse, kuhu tavaliselt pannakse inimesed, kes kujutavad endast ohtu Eesti riigi sisejulgeolekule. Väljasaatmiskeskuse näol on sisuliselt tegemist vanglaga, mida ümbritseb okastraataed.  Artikkel õhutas arutelu nii laste õiguste kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamise põhjuste üle.

Sügisel lahvatas Rait Maruste artikli peale “Aeg nõuab uut asüülipoliitikat” arutelu pagulaste definitsiooni ja nende õiguste üle. Kristina Kallas tõi välja, et Maruste arusaam, et varjupaigapoliitika on immigratsioonipoliitika, on ekslik. Varjupaika antakse inimestele, keda on taga kiusatud nende kodumaal, kelle elu on ohustatud, kelle inimõigusi on rikutud ning kes selle tõttu ei saa oma koju tagasi pöörduda. Varjupaiga taotlemise õigus on üks inimõigustest ning sellele ei saa piiranguid kehtestada.

Oluline on välja tuua ka see, et 2012. aastal suurenes märgataval ka pagulasteematika arutelu vene keelses meedias, seda eelkõige läbi vene keelse Delfi, kes kajastas erinevad ajakirjanikele mõeldud teadlikkust tõstvaid tegevusi, mida võeti ette EIK projekti “Rahvusvaheline sundrändest teadlikkuse tõstmine Eesti ühiskonnas” raames.

Trendid aruande perioodil

Varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse asukohast tulenevalt oli jätkuvalt raskendatud nendega suhtlemine ja neile materjalide edastamine. Varjupaigataotlejatele (eriti erivajadustega varjupaigataotlejatele) ja pagulastele ette nähtud vastuvõtutingimused ja riiklikud teenused on puudulikud ja isegi kui need on seadusega nõutud, ei toimi need suures osas tegelikkuses.

Jätkuvalt ei ole erivajadustega varjupaigataotlejatele riigi poolt tagatud kõiki seadusega sätestatud teenuseid. Vastuvõtukeskuses ei ole tagatud alaealiste laste elamistingimused, ligipääs arstiabile ega vajaliku info kättesaadavus. Jätkuvalt vajab suuremat panustamist pagulaste lõimimine ühiskonda.

Sageli aetakse avalikes diskussioonides pagulased segamini majandusmigrantidega, mis omakorda viitab ühiskonna teadmatusele pagulastemaatika osas.

Kodanikuorganisatsioonid on jätkuvalt aktiivsed, tehes omavahel koostöös selle sihtgrupi liikmete õiguste kaitsel, ühiskonna teavitamisel ning abistades pagulasi lõimumisel Eesti ühiskonda.

Soovitused

  • Sotsiaalministeerium peaks pöörama enam tähelepanu rahvusvahelise kaitse saanud isikute reaalsele toimetulekule, eluaseme korraldusele ning sellekohase seadusandluse korrastamisele.
  • Tuleks leida riiklikke ressursse, võimaldamaks eesti keele õpet rahvusvahelise kaitse saanud isikutele.
  • Eesti Vabariik võiks koostöös UNHCR-i ja Eesti Inimõiguste Keskusega piiripunktides sisse seada monitooringu, et tagada sõltumatu järelevalve varjupaigataotluste menetluse vastavusele Eesti õigusaktidega ja rahvusvaheliste kohustustega.
  • Koostada mitmekeelne infomaterjal rahvusvahelise kaitse saajale nende õiguste ja kohustuste kohta koos vajalike kontaktandmetega.
  • Viia Eesti seadusandlus kooskõlla Euroopa Liidu direktiivide ning rahvusvaheliselt tunnustatud praktikaga ning seaduseelnõude menetlemisel küsida alati arvamust antud temaatikaga lähedalt seotud vabaühendustelt ning UNHCR-ilt.
  • Jätkata teavituskampaaniatega pagulaste kohta, tõstes sellega ühiskonna teadlikkust pagulastemaatika vallas.
  • Pakkuda vastuvõtukeskuses varjupaigataotlejatele tervisekontrolli võimalust.

[1] Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus (VRKS) §2 lg 1.

[2] VRKS § 4 lg 1.

[3] VRKS §4 lg 3.

[4] Statistika on saadud Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooni osakonna staatuse määratlemise büroo rahvusvahelise kaitse talituse peaspetsialistilt. 31.01.2013.

[5] Rahvusvahelise kaitse saanud isikute integratsioon Eesti ühiskonda: hetkeolukorra kaardistus ning ettepanekud integratsiooni toetavate meetmete täiustamiseks. IOM Tallinn, 2012. Lk 12.

[6] Sotsiaalministeeriumi hange, Varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse teenuse ja rahvusvahelise kaitse saajate kohalikesse omavalitsustesse elama asumise korraldamine, 2012.

[7] Rahvusvahelise kaitse saanud isikute integratsioon Eesti ühiskonda: hetkeolukorra kaardistus ning ettepanekud integratsiooni toetavate meetmete täiustamiseks. IOM Tallinn, 2012.

[8] VRKS, § 37-38.

[9] VRKS, § 73.

[10] Mels, C. et al. Social support in unaccompanied asylum-seeking boys: a case study. Child: Care, Health and Development [Sotsiaalne toetus varjupaika taotlevate poiste seas: juhtumiuuring. Lapsed: hooldus, tervis ja areng]. Vol. 34, Issue 6, 2008. Lk 760.

[11] Lay, M., Papadopoulos, I. Sexual maltreatment of unaccompanied asylum-seeking minors from the Horn of Africa: A mixed method study focusing on vulnerability and prevention [Saatjata Somaali poolsaarelt pärit alaealiste varjupaigataotlejate seksuaalne ahistamine: haavatavusele ja ennetusele keskenduv uuring]. Child Abuse & Neglect, Vol.33, Issue 10, 2009. Lk-d 731-73.

[12] Tegu on Euroopa Pagulasfondi ja EV Siseministeeriumi poolt toetatud projektidega „Varjupaigataotlejatele õigusabi osutamine“ (EIK) ning „Varjupaigataotlejate ja rahvusvahelise kaitse saanud isikute vastuvõtutingimuste parandamine läbi kombineeritud tugiteenuste“ (JMK).