Helen Talalaev 

2012. aasta algas suurte ootustega, sest eelnev aasta oli andnud alust loota märkimisväärseks arenguks LGBT[1] inimeste õiguste osas. Kõige suuremad ootused olid seotud planeeritava kooseluseaduse eelnõuga, mis oleks olulisel määral vähendanud ebavõrdsust samasooliste ja erisooliste paaride vahel. Aasta teises pooles hakati arutama karistusseadustiku vaenu õhutamise paragrahvide muutmist. Selle järele on juba aastaid suur vajadus olnud, et inimesed oleksid paremini kaitstud olukordades, kus neid nende seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi tõttu rünnatakse, või kui avalikkuses LGBT inimeste vastu vaenu õhutatakse. Vaatamata positiivsetele muudatustele ei saa aastat kokkuvõttes seadusandlikus plaanis kordaläinuks lugeda.

Poliitiline ja institutsionaalne areng

Kui 2011.  aasta inimõiguste aruanne tõi välja LGBT inimeste temaatikaga seotud institutsioonide suurema nähtavuse,[2] siis 2012. aastal paistsid LGBT inimeste teemade arutamisega välja Justiits- ja Sotsiaalministeerium.

Justiitsministeerium võttis aktiivse rolli kahes küsimuses. Esiteks, samasooliste paaride registreerimist võimaldava kooseluseaduse eelnõu kontseptsiooni loomine, millele järgnes ulatuslik avalik arutelu. Aasta teises pooles hakkas Justiitsministeerium aktiivselt tegelema karistusseadustiku vaenu õhutamise paragrahvide muutmisega, mis samuti kogus suurel hulgal tähelepanu avalikkuses, seda eelkõige võimaliku sõnavabaduse piirangu võtmes. Mõlemast küsimusest tuleb täpsemalt juttu seadusandliku arengu alapealkirja all.

Sotsiaalministeeriumi arengukava perioodiks 2013-2016 puudutab LGBT inimeste olukorda vaid üldsõnaliselt:

Võrdse kohtlemise edendamiseks ning stereotüüpide negatiivse mõju vähendamiseks erinevatele isikugruppidele ning majandusele ja ühiskonnale laiemalt on oluline aidata kaasa võrdse kohtlemise õigusnormide tõhusamale rakendamisele, teadlikkuse tõstmisele ja selliste stereotüüpide vähendamisele, mis puudutavad inimeste vanust, puuet või kuulumist LGBT hulka.“

Ministeeriumi tegevus seisnes 2012. aastal ennekõike Euroopa Liidu tööhõive ja sotsiaalse solidaarsuse programmis „Progress“, mille toetusel ning Sotsiaalministeeriumi kaasrahastamisel on Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse Instituut alates 2009. aastast viinud ellu „Erinevus rikastab“ kampaaniaid ja projekte, mille põhirõhk on olnud teadlikkuse tõstmisel ja teavitustegevusel. 2012. aastal ilmus projekti raames Postimehe vahel LGBT teemaline ajalehelisa, toimusid „Erinevus rikastab“ nädalad Tallinnas ja Tartus ning viidi läbi LGBT teemaline avaliku arvamuse uuring.

Sotsiaalministeerium toetas Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu ka Eesti LGBT Ühingu projekti LGBT inimeste eneseteadlikkuse ja -kindluse tõstmiseks, ning sama ühingut tegevustoetusega suurprojekti raames.

Positiivse arenguna tuleb välja tuua Sotsiaalministeeriumi otsust kaasata LGBT temaatika soolise võrdõiguslikkuse monitooringusse, mida viiakse läbi teatud ajaperioodi järel ja millega ennekõike uuritakse inimeste hoiakuid Eestis. Viimane monitooring viidi läbi 2009. aastal, uus monitooring tehakse 2013. aastal. See tähendab, et riiklikult hakatakse regulaarselt jälgima ka hoiakuid LGBT temaatikasse.[3]

LGBT inimeste esindusorganisatsioonide olukord oli 2012. aastal sarnane eelnenud aastale. Neli organisatsiooni: Eesti LGBT Ühing (varem MTÜ Eesti Gei Noored), Seksuaalvähemuste Kaitse Ühing, Geikristlaste Kogu ja MTÜ Gendy, jätkasid oma senist tööd, kuid ühe olulise uue tegevusena võib välja tuua Eesti LGBT Ühingu õpetajate koolitusprogrammi, mille raames toimus neli koolitust, kus osales 60 õpetajat. Koolituse käigus räägiti seksuaalsest sättumusest tulenevast koolikiusamisest ja ebavõrdsest kohtlemisest koolis ning võimalikest lahendustest ja käitumismudelitest.

MTÜ Gendy, Eesti transinimeste esindusorganisatsioon, on hakanud üha enam tähelepanu pöörama transteemadega seotud ebaselgusele ja vähesele reguleeritusele. Kõigi Eestis soovahetusega seonduvate tegevuste aluseks on Sotsiaalministeeriumi määrus „Soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded“.[4] Määrus on vastuoluline ja ei kata sugugi kõiki küsimusi, mis soovahetusega seoses tekivad, jättes seega palju otsustusvabadust ametnikele. Ühe näitena sellisest olukorrast võib tuua muudetud isikuandmetega lõputunnistuse duplikaadi saamise. Põhikooli ja gümnaasiumi lõputunnistuste väljastamist reguleerib „Põhikooli ja gümnaasiumi lõputunnistuse ning riigieksamitunnistuse statuut ja vormid“. Kuigi muudetud isikuandmetega duplikaadi võib kool mõningate tõlgenduste kohaselt väljastada vastavalt määrusele „Põhikooli ja gümnaasiumi lõputunnistuse ning riigieksamitunnistuse statuut ja vormid“ §-le 17 lg 1 p 2, on praktikas koolidirektorid keeldunud andmeid muutmast.[5] MTÜ Gendy on asja kohta ka Haridus- ja Teadusministeeriumist aru pärinud, kuid märkimisväärseid arenguid pole toimunud. Ministeerium vastas: „[k]ehtiva õiguse kohaselt ei ole muudetud sooga isikul võimalik taotleda uue isikukoodi ja nimega haridusttõendavat dokumenti.“[6] Samas väljendas Haridus- ja Teadusministeerium teatavat valmisolekut võtta haridust tõendavate dokumentide määruse muutmine oma tööplaani.

Seadusandlik areng

Riigi tasandil oli 2012. aastal olulisim roll Justiitsministeeriumil, mis tegeles kahe LGBT inimeste jaoks olulise küsimusega. Esiteks tuleb esile tuua kooseluseadust, millega ministeerium hakkas põhjalikumalt tegelema pärast õiguskantsleri märgukirja 2011. aastal, kus ta tõi välja oma seisukoha:

„Samasooliste isikute vaheline püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse, mistõttu on põhiseadusega vastuolus olukord, kus selline kooselu on õiguslikult reguleerimata. Seetõttu on kooskõlas põhiõiguste tagamise põhimõttega vajalik luua selliste õigussuhete reguleerimiseks kohane õiguslik raamistik.“

2012. aasta augusti lõpuks valmis Justiitsministeeriumis kooseluseaduse eelnõu kontseptsioon, mis pakkus välja kaks regulatsiooni: registreeritud kooselu ja faktilise kooselu. Neist esimene oli mõeldud nii sama- kui erisoolistele paaridele, teine vaid erisoolistele paaridele, kellel on vähemalt üks ühine laps. Kuigi registreeritud kooselu kirjelduses oli palju lahtisi otsi, siis oli sellegipoolest Eestis esmakordselt riigi poolt pakutud välja võimalik lahendus olukorrale, kus samasoolisi paare koheldakse võrreldes erisooliste paaridega ebavõrdselt. Kontseptsioon saadeti arvamuse avaldamiseks huvigruppidele, samuti käis meedias pingeline arutelu kooseluseaduse teemal. Paraku selgus 2012. aasta lõpuks, et Justiitsministeerium ei jätka aktiivselt kooseluseaduse eelnõu loomisega, küll aga luuakse 2013. aasta sügiseks faktilise kooselu regulatsioon erisoolistele paaridele. Kooseluseaduse eelnõuga tegeletakse, kui aega jääb üle, sest see pole prioriteet, kuna Reformierakonna ja IRL-i koalitsioonis puudub seadusele toetus.[7]

Teise olulise teemana algatas Justiitsministeerium 2012. aastal karistusseadustiku vaenu õhutamise paragrahvide muutmise. Ühelt poolt nõuab seda Euroopa Liit (Eestil on Euroopa Liidu liikmena 2008. aasta raamotsusest nr 2008/913/JSK tulenevalt kohustus muuta vaenu õhutamine karistatavaks), teisalt on praegu kehtiva sõnastuse järgi vajalik reaalse ohu tekitamine, mida aga on vaenu õhutamise puhul tihti keerukas tõendada, ja seega ei ole kehtiv sõnastus leidnud rakendamist kohtupraktikas. Vaenu õhutamise paragrahvide muutmiseks on algatatud laiapõhjaline arutelu Justiitsministeeriumi poolt korraldatud ümarlaudadel. Muret valmistab tendents pakkuda kaitset vaid väga kitsalt määratletud olukordades („avaliku tegevuse eest, millega avalikku korda rikkuval või ähvardaval viisil kallutatakse vihkamisele või vägivallale isiku või isikute rühma vastu“), mida Justiitsministeerium on tõlgendanud kui huligaansust või ähvardust, mis aga jätab endiselt kaitseta olukordades, kus puuduvad nimetatud aspektid. Samuti on ümarlaudadel väljendatud soovi jätta eelnõust välja diskrimineerimisele õhutamine, millele on vastu seisnud nii soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik kui mitmed vabaühendused. Positiivsena tuleb kindlasti välja tuua seda, et seaduseelnõus on vaenulikkus kannatanu vastu tema seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi tõttu määratletud karistust raskendava asjaoluna, mis tähendab, et ka politsei peab hakkama koguma statistikat kuriteo motiivides leiduva vaenulikkuse kohta. 2012. aasta lõpuks pole selge, millises sõnastuses eelnõu riigikokku jõuab.

Verekeskuste piirangud gei- ja biseksuaalsete meeste veredoonoriks lubamiseks on endiselt jõus ja selles küsimuses olulisi arenguid toimunud ei ole.

Võrdse kohtlemise seaduse diskrimineerimiskeelu ulatuse laiendamise osas arengut ei ole toimunud.

Kohtupraktika

2011. aastal esitas MTÜ Seksuaalvähemuste Kaitse Ühingu esindaja Reimo Mets hagiavalduse[8] Tallinna Halduskohtule seoses abieluvõimetõendi väljastamisest keeldumisega. Avaldaja soovis abiellumist takistavate asjaolude puudumise tõendit, sest soovis Rootsis abielluda endaga samast soost isikuga. Harju Maavalitsus keeldus tõendit andmast, kuna perekonnaseaduse kohaselt on samasoolise paari abielu tühine. Tallinna Halduskohus tühistas keelava otsuse ning kohustas Harju Maavalitsust Reimo Metsa avaldust uuesti läbi vaatama. Kohus põhjendas tühistamist asjaoluga, et Harju Maavalitsus oli keeldumise õiguslikuks aluseks märkinud perekonnaseaduse § 10 lg 1,[9] kuid sellise hinnangu andmiseks puudus Harju Maavalitsusel pädevus.[10] Seega oli eelkõige tegemist protseduurilise põhjuse, mitte sisulise arenguga abieluvõimetõendi küsimuses. Pärast kohtuotsust keeldus Harju Maavalitsus uuesti tõendit väljastamast. Reimo Mets esitas Tallinna Halduskohtule uue kaebuse otsuse tühistamiseks. Tallinna Halduskohus ei rahuldanud kaebust ja kinnitas, et Harju Maavalitsus oli käitunud õiguspäraselt. Huvitaval kombel peeti vajalikuks lisada otsusele märkus, et Harju Maakohtu otsus abieluvõimetõendi väljastamisest keeldumise kohta ei pruugi saada takistuseks Rootsis abiellumisele, kuna partnerite sama sugu ei ole Rootsis abielu takistav asjaolu, siis võib Rootsi Kuningriik lubada abielluda.[11]

Lahenduseni pole jõudnud 2011. aastal alguse saanud kaasus Harju Maakohtus, mis on seotud de facto kooselu lõppemisest tuleneva vara jagamisega.[12] Tegemist on samasoolise paari varasuhete küsimusega, mida oleks aidanud ära hoida kooseluseadus, mille raames paaril oleks olnud võimalik oma kooselu registreerida, millega nad oleksid oma vastastikes õigustes ja kohustustes kokku leppinud.

Statistika ja uuringud

2012. aastal tehti soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikule 23 seksuaalset sättumust puudutavat pöördumist. Neist seitsme puhul oli tegemist kaebusega, milles avaldaja väljendas kahtlust võimaliku diskrimineerimise osas isiku seksuaalse sättumuse tõttu. Ühelgi puhul ei tuvastanud volinik diskrimineerimist, kuuel korral ei saanud volinik oma hinnangut anda pädevuse puudumise tõttu ning ühe puhul loobus isik avalduse edasisest menetlemisest.[13] Igal aastal on näha väikest pöördumiste arvu kasvu (2010. aastal 11 pöördumist, millest kolm olid kaebused; 2011. aastal 19 pöördumist, millest viis olid kaebused),[14] mis tähendab, et inimeste teadlikkus oma õigustest mõnevõrra suureneb.

LGBT info- ja tegevuskeskuse OMA Keskuse statistika kohaselt tehti 2012. aastal 59 pöördumist, millest kaheksal juhul oli tegemist kaebusega seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhineva võimaliku ebavõrdse kohtlemisega. Mitmel korral oli mureks soov naasta Eestisse koos samast soost elukaaslasega, kes aga ei olnud Euroopa Liidu kodanik. Kuna Eestis ei tunnustata samast soost partnerite kooselu, siis ei saa need isikud elamisluba taotleda pereliikme juurde elama asumiseks. Samas pole Eesti kodanikel võimalik ka välismaal abielluda, kuna Eestis ei anta abieluvõimetõendit samast soost partneriga abiellumiseks. Seega on inimesed sageli nii-öelda lõhkise küna ees – soovitakse Eestisse tagasi tulla, kuid kuna elukaaslane ei saa Eestisse kolida, siis jätkatakse välisriigis elamist, kus aga samuti pole võimalik abielluda. Kooseluseadus aitaks olukorda lahendada, sest Eesti kodanik saaks oma kooselu välismaalasega Eestis registreerida, mis omakorda peaks elamisloa taotlemise võimalikuks tegema.

Eesti Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise nõustamise statistika järgi tehti 2012. aastal kaks pöördumist, mille puhul oli pöördumise põhjuseks inimese seksuaalse sättumuse tõttu tekkinud olukord. Kummalgi juhul ei olnud juhtum seotud otsese diskrimineerimisega.[15]

Uuringutest oli 2012. aastal olulisim Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse Instituudi poolt läbi viidud LGBT-teemaline avaliku arvamuse uuring. Märkimisväärsena võib välja tuua järgmised tulemused:

  • üksnes 38%-le vastajatest on homoseksuaalsus vastuvõetav (eestikeelsest kogukonnast 43%-le, venekeelsest kogukonnast 25%-le);
  • 46% vastajatest nõustub, et samast soost elukaaslased peaks saama kooselu ametlikult registreerida, abielu avamise poolt on 34% vastanutest;
  • peresisest lapsendamist toetab 35% vastanutest, täielikult avatud lapsendamist toetab 26% vastanutest.

Uuring tõestas, et noored, kõrgema haridustasemega või eestikeelse kogukonna liikmed on üldiselt tolerantsemad kui eakamad, madalama haridusega või venekeelse kogukonna liikmed. Võrdluseks võib tuua Euroopa Nõukogu uuringu 2011. aastast, kus on välja toodud, et 21% Eesti vastanutest on abielu avamise poolt, 14% vastanutest on lapsendamise võimaldamise poolt. Siin võib näha teatud positiivset arengut inimeste hoiakutes.

On märgata ka tudengite suuremat huvi LGBT temaatika vastu teadustöödes. 2012. aastal kaitsti Eesti ülikoolides mitmeid bakalaureuse- ja magistritöid, mis käsitlesid LGBT inimeste heaolu ja Eestis elavate inimeste hoiakuid, analüüsiti meediat ja identiteedi konstrueerimist.[16]

Head praktikad

Tõhusaima praktikana tooks 2012. aastast välja kodanikuaktiivsuse, kui Lisette Kampus pööras meedias tähelepanu teaduskeskuse AHHAA perepiletite süsteemile, mille järgi samast soost vanematega pere ei saanud osta perepiletit. Põhjalik arutelu meedias ja paljude inimeste järelepärimised AHHAA keskuse juhatajale tõid tulemuse – AHHAA keskus muutis oma perepileti kirjeldust ja praegu on see sõnastatud järgmiselt: perepileti võivad moodustada üks või kaks täiskasvanut ning kõik perre kuuluvad alaealised lapsed. Seega võib inimeste julgus enda eest seista ja sellega kaasnev meediatähelepanu viia tulemuseni, millega kaotatakse diskrimineeriv praktika.

Avalikud arutelud

2012. aastal võib välja tuua kaks peamist teemat, mis pälvisid palju tähelepanu. Esiteks juba eelnevalt mainitud teaduskeskuse AHHAA perepileti süsteem, mis tekitas pikema arutelu perekonna tähendusest Eestis. Teiseks vallandus pärast kooseluseaduse eelnõu kontseptsiooni avaldamist augusti lõpus ajakirjanduses avalik diskussioon samasooliste paaride kooselu reguleerimise teemal. Ajalehe Postimees võrguväljanne lõi eraldi rubriigi, kuhu saab teemaga seotud artiklid ja tellitud arvamusavaldused kokku koguda. Mõlema arutelu puhul on olulisim teema tõstatumine ühiskonnas, eri arvamuste väljaütlemine, mis võimaldas ka meediatarbijail oma arvamused paremini läbi mõelda ning sõnastada. Üldiselt püüdsid ajakirjandusväljaanded olla neutraalsed, kuid Postimees küsis kommentaare ka alati homofoobsete seisukohtadega esinevalt Martin Helmelt ja Tõnu Lehtsaarelt.

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik võttis 2012. aastal üsna aktiivselt sõna kooseluseaduse, võrdse kohtlemise seaduse diskrimineerimisaluste võrdsustamise ja karistusseadustiku vaenu õhutamise paragrahvide muutmise teemal. Seega võib loota, et volinik jätkab edaspidigi aktiivselt sekkumist ja oma seisukohtade meedias tutvustamist. Kuigi voliniku riigieelarvelised vahendid ei suurene, suunatakse tema eelarvesse siiski lisavahendeid Norra finantsmehhanismist, mis peaksid tekitama lisavõimalusi tegeleda ennetustöö ja teavitustegevusega.

Trendid aruande perioodil

Positiivse arenguna saab välja tuua hoiakute muutumist – viimaste aastate uuringud näitavad, et inimesed on muutumas avatumaks ja tolerantsemaks lesbide ning geide suhtes ning mõistavad paremini ka kooseluseaduse vajalikkust. Samuti saab välja tuua erinevate uuringute ja teadustööde arvu kasvu – kui paar aastat tagasi olid peamised allikad Euroopa Liidu institutsioonide poolt läbiviidud uuringud, siis täna on üha enam võimalik toetuda ka siseriiklikult läbiviidud uuringutele. Samuti on oluline esile tuua seda, et LGBT esindusorganisatsioone kaasatakse üha enam seadusloome protsessidesse.

Puudulik poliitiline tahe LGBT teemadega tegelemiseks väljendub ka kooseluseadusega seotud arengus Justiitsministeeriumis, kus vaatamata õiguskantsleri märgukirjale on sündinud otsus kooseluseaduse eelnõuga esmajärjekorras mitte tegeleda. Sellega annab Justiitsministeerium heakskiidu samasooliste paaride ebavõrdse kohtlemise jätkumisele.

Soovitused

  • jätkata kooseluseaduse eelnõu väljatöötamist;
  • lähtuda karistusseadustiku vaenu õhutamise paragrahvide muutmisel sihtrühmade vajadustest, mitte avalikkuse survest;
  • välja töötada seadus, mis reguleerib soovahetust, kaasa arvatud psühholoogilisi, endokrinoloogilisi ja kirurgilisi teenuseid, ning muuta Vabariigi Valitsuse määrust „Põhikooli ja gümnaasiumi lõputunnistuse ning riigieksamitunnistuse statuut ja vormid“ nii, et muutunud isikuandmetega duplikaadi väljastamine peale soovahetuse läbimist ja selle seaduslikku tunnustamist on kohustuslik;
  • täiendada võrdse kohtlemise seadust, et laiendada kaitset diskrimineerimise eest seksuaalse sättumuse alusel tööhõivest kuni teenuste, hariduse ja sotsiaalkindlustuseni;
  • viia läbi uuringuid LGBT inimeste olukorra paremaks kaardistamiseks ja mõistmiseks eri valdkondades (sh koolikiusamine koolisüsteemis, ebavõrdne kohtlemine tervishoiusüsteemis, LGBT inimeste kohtlemine kinnipidamisasutustes);
  • töötada välja riiklik strateegia üldsuse harimiseks ja teadlikkuse tõstmiseks võrdse kohtlemise teemadel;
  • tagada täiendkoolitused spetsialistidele (õpetajatele, noorsootöötajatele, tervishoiutöötajatele, politseinikele, kohtunikele jt) LGBT teemadel ja lisada LGBT inimestega seotud küsimused õpetajate, noorsootöötajate, politseinike, kohtunike, tervishoiutöötajate jt õppeprogrammidesse.

[1] LGBT – rahvusvaheliselt kasutusel olev lühend tähistamaks lesbisid, geisid, biseksuaale ja transinimesi.

[2] Veske, Christian (2012). „LGBT olukord. Inimõigused Eestis 2011. Lk 127.

[3] Telefonikõne Kaisa Kahaga, 9.01.2013.

[4] Soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded. Sotsiaalministeeriumi määrus nr 32, RTL 1999, 87, 1087.

[5] Grossthal, Kelly, Meiorg, Marianne (2012). Euroopa Nõukogu soovitused (Rec(2010)5) liikmesriikidele seksuaalse orientatsiooni ja sooidentiteedi alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks ja nende rakendamine. Kokkuvõttev raport. Lk 25.

[6] Haridus- ja Teadusministeeriumi e-kiri, 1.06.2012.

[7] Andra Olmi e-kiri. 15.01.2013.

[8] Reimo Metsa e-kiri. 15.01.2013.

[9] Abielu on tühine, kui abielus on samast soost isikud. Perekonnaseadus.

[10] Tallinna Halduskohtu otsus asjas nr 3-11-2844, 24.04.2012.

[11] Tallinna Halduskohtu otsus asjas nr 3-12-1446. 18.10.2012.

[12] Veske, Christian (2012). „LGBT olukord“. Inimõigused Eestis 2011. Lk 132.

[13] Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku e-kiri. 15.01.2013.

[14] Veske, Christian (2012). „LGBT olukord“. Inimõigused Eestis 2011. Lk 133.

[15] Merle Albranti e-kiri. 17.01.2013.

[16] Näiteks Eveliis Kursi magistritöö „Samasooliste paaride kooselu regulatsiooni vajalikkusest Eestis sihtgruppi kuuluvate naiste perspektiivist“ (Tartu Ülikool)