Eesti Inimõiguste Keskuse aruanne kannab ambitsioonikat pealkirja: „Inimõigused Eestis 2012“ ja on ühtlasi juba viies järjestikune raport Eesti arengu kohta viimase aasta jooksul pea kõigis Euroopa inimõiguste konventsiooniga tunnustatud õigustes.

Sellise aruande koostamine on aeganõudev, mahukas ja vajalik töö Eesti inimõiguste olukorra kaardistamisel, mis eeldab erinevatest allikatest info kogumist ja analüüsimist. Kasutatud on nii riigiasutuste aastaaruandeid, vabaühenduste ja rahvusvaheliste organisatsioonide raporteid ja arvamusi kui ka Eesti Inimõiguste Keskuse enda kogutud materjale. Samas on täit ja objektiivset pilti maalida ilmselt võimatu, sest ka näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus saab tegeleda üksnes nende küsimustega, mis on kohtusse jõudnud. Kuid kas Eesti inimeste õigusteadlikkus on piisav, et osata iga väidetavat ülekohut vaidlustada? Kas juurdepääs õigusemõistmisele on tagatud? Ja kas õiguskaitseorganeid usaldatakse?

Seepärast on äärmiselt oluline, et inimesi teavitatakse nende õigustest, et juristid saaksid pidevat välja- ja täiendõpet Euroopa inimõiguste konventsiooni ning selle rakendus- ja tõlgenduspraktika kohta, et oleks tagatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste levitamine ja täitmine. Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite kokkuvõtted eesti keeles ja Euroopa Inimõiguste Kohtule kaebuste esitamist puudutava käsiraamatu tõlkimine eesti keelde eelmisel aastal on tervitatavad sammud selles suunas. Nagu ka see, et Eesti valitsus kiitis heaks Riigikantselei ja Justiitsministeeriumi koostöös valminud õigusaktide mõjude hindamise metoodika, mis peaks loodetavasti tõstma õigusloome kvaliteeti ja võimaldama senisest paremini hinnata kavandatava õiguse mõju ka inimõigustele.

Kui tõsiselt suhtutakse inimõigustesse igas Euroopa nurgas, sealhulgas Eestis? Kas see, mida me võib-olla riigi tasandil õigusriigina tajume, on sama intensiivsusega tunnetatav igapäevases elus? Kas ettekujutus inimõiguste kaitsest, õigusriigist ja demokraatiast pealinnas või heade mõtete linnas on samasugune nagu Eestimaa kaugeimas külas? Kuidas on tagatud nende õigused, kes on kõige kergemini haavatavad nagu näiteks lapsed ja eakad, aga ka puuetega inimesed ja teised vähemused?

Jäägu vastuste kardetavalt kurb alatoon iga lugeja enda südametunnistusele.

Üks asi on kõlavad loosungid inimõiguste kaitsest, kuid inimõigusi ei tohi võtta kui sõnakõlksu. Inimõigused ei ole abstraktsed, vaid väga konkreetsed õigused, mille austamine on ülioluline. Inimõigused on õigused, mis kuuluvad sõltumata õigusaktidest, ajast ja ruumist igale üksikisikule tema inimeseksolemise tõttu, ja on võõrandamatud. Inimõigused on riigi tegevuse legitiimsuse lakmuspaber. Inimõiguste kaitse võib olla küll kulukas, aga see ei tohi muutuda luksuseks – see peab olema iseenesestmõistetav.

Inimene ja tema õigused peaksid olema avaliku võimu tegevuses alati kesksel kohal. Eesti ajaloos oleme kahjuks kogenud ka seda, et inimene ei maksa midagi. Nüüd tuleb eriti meil endil Eestis, oma riigis, väärtustada kõiki inimesi, kes siin elavad ja tagada nende inimõiguste kaitse.

Parim kollektiiv on see, kus valitseb usaldus ja hea koostöö vaim, kus ollakse avatud dialoogiks, kus on erineva tausta, vanuse ja sooga isikud tasakaalus, kus otsuseid tehakse läbipaistvalt ja hinnatakse iga indiviidi väärtust ning tema tervist, pere ja heaolu. Nii peab see olema ka riigi puhul.

On äärmiselt oluline, et meie seadused oleksid õigusriigile kohased, et põhiseadust ja inimõigusi austaksid kõik kolm riigivõimu: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim.

Kehtiva, 1992. aastal rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse kohaselt on Eesti õigusriik. Põhiseadus on meil demokraatlik. Selle põhiõiguste, -vabaduste ja -kohustuste peatükk on paljuski inspireeritud Euroopa inimõiguste konventsioonist.

Riigikohus on järjekindlalt aidanud kaasa õigusriigi põhimõtte arengule, olnud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika maaletooja ja sellele toetudes andnud seadusandjale märku, kui midagi on vaja ära teha, nagu näiteks hüvitada kahju ebamõistlikult kaua kestnud kohtuprotsesside eest või anda kinnipeetavatele hääleõigus.

Tähtis on rahvusvahelise õigusega arvestamine. Seetõttu ratifitseeris Eesti eelmisel aastal ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, ja mõistagi on loomulik juba ühinetud konventsioonide nagu näiteks ÜRO lapse õiguste konventsiooni ning erinevate Euroopa Liidu õiguse allikate järgimine. Samas pole Eesti veel ühinenud näiteks Euroopa Nõukogu naistevastase ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga.

Aga võib juhtuda, et rahvusvahelistest põhimõtetest, seadustest ja kohtuotsustest üksi ei piisa, inimõigusi tuleb kaitsta praktikas ja seda igapäevaselt. Euroopa Inimõiguste Kohus on oma lahendites läbivalt toonitanud, et Euroopa inimõiguste konventsioon ei ole mõeldud tagama mitte teoreetilisi või illusoorseid õigusi, vaid selliseid õigusi, mis on tõhusad ja mida saab praktikas teostada. Sageli on selleks, et õigust ellu viia, vaja luua vastavaid institutsioone (nagu näiteks soolise võrdõiguslikkuse nõukogu) ja toetada olemasolevaid institutsioone (näiteks soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikku). Samuti on oluline valitsusväliste organisatsioonide ning avaliku arutelu roll. Selles mõttes oli 2012. aasta kodanikuühiskonna teadvustamisel Eestis kahtlemata tähelepanuväärne. Ja kindlasti on üheks asendamatuks teguriks selleks, et inimõigusi austataks, elementaarne eetiline baas ühiskonnas.

Euroopa Inimõiguste Kohtule esitati 2012. aastal 301 uut kaebust Eesti Vabariigi vastu.  Samas tegi möödunud aastal Euroopa Inimõiguste Kohus Eesti suhtes 277 lahendit. Vastuvõetamatuks tunnistati ainuisikuliselt asju läbivaatava üksikkohtuniku ja kolmeliikmelise komitee poolt kokku 265 kaebust ning 7-liikmelise koja poolt 4 kaebust. Lisaks langetas Euroopa Inimõiguste Kohus Eesti suhtes 4 sisulist otsust. Kokku on Euroopa Inimõiguste Kohtus 1. jaanuari 2013. aasta seisuga läbivaatamisel 639 Eesti vastu esitatud kaebust. See on enam, kui Euroopa Nõukogu liikmesriikide vastu esitatud keskmine ja Eesti on kaebuste arvult 47-st liikmesriigist 27. kohal.

Eelmisel aastal Euroopa Inimõiguste Kohtus Eesti suhtes tehtud sisulistest otsustest leiti ühes asjas rikkumine, teises osaline rikkumine ja kahes, et rikkumist ei toimunud. Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas, et Eesti on rikkunud isiku õigust õiglasele kohtumenetlusele, sest kaebajal puudus juurdepääs jälitustoimikus tema kohta sisalduvatele dokumentidele. Ühes teises Eesti vastu algatatud asjas tuvastas Euroopa Inimõiguste Kohus rikkumised seoses sellega, et kinnipeetav paigutati rahustusvoodisse ja et vanglas rikuti tema kaebeõigusi. Samas ei peetud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni rikkumiseks ei süütuse presumptsiooni küsimuses nüüdseks juba endise kohtuniku kohta avaldatud prokuratuuri teateid ega ka ühes teises asjas korduvalt kriminaalkorras süüdi mõistetud välismaalase Eesti elamisloa kehtetuks tunnistamist ja tema Eestist väljasaatmist, mida loeti põhjendatuks. Kõik sisulised otsused on kahtlemata puudutanud väga olulisi ja tundlikke valdkondi: jälitustegevust, kinnipeetavate õigusi ja nende kohtlemist, süütuse presumptsiooni ning välismaalaste väljasaatmist. Eesti on Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid täitnud suhteliselt eeskujulikult. Ühel korral kohaldati Euroopa Inimõiguste Kohtus eelmisel aastal Eestist tulnud kaebusele tuginedes ka esialgset õiguskaitset. See oli Eesti asjades esmakordne ja tegemist oli nn lapseröövi kaasusega, kus kohustati lapse tagastamine peatama. Kuid hiljem tunnistati kaebus siiski vastuvõetamatuks. Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda ühtki Eesti vastu esitatud kaebust siiani menetlenud ei ole. Kõik Eesti vastu tehtud sisulised otsused on langetatud väiksemas kohtukoosseisus. Lisaks tunnistas Euroopa Inimõiguste Kohus Eesti kohtute praktikat, et isik, kes leiab, et tema asjas on kriminaalmenetlus ebamõistlikult pikk, peab selle küsimuse ise Eesti kohtutes kõikides kohtuastmetes tõstatama ja alles siis saab vajadusel pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse.

Käesolev aruanne viitab aga veel nii mõnelegi kitsaskohale, millest võib edaspidi ka kohtuvaidlusi võrsuda. Kuigi mitmetes valdkondades on jõutud arusaamisele, et probleeme esineb, st „on pandud diagnoos“, ei ole siiski sageli jõutud järgmisele tasandile, st ei ole pakutud lahendusi, kuidas olukorda „ravida“ ja mis samuti väga tähtis: kuidas probleeme ennetada.

Viimasel ajal on Euroopa Inimõiguste Kohtus palju kõne all olnud õigus teada saada tõde, olgu see siis ajalooliste sündmuste kohta, selle kohta, mis puudutab terrorismivastast võitlust ja selles kasutatavaid vahendeid ning nende valikuid ja proportsionaalsust, lähedaste kadumise kohta ja riigivõimu osaluse kohta selles (näiteks Tšetšeenias), info kohta, mida isiku vastu on jälitustegevuse raames kogutud jne. Kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus pole otseselt loonud eraldiseisvat õigust tõele, on kohus Euroopa inimõiguste konventsioonis olemas olevaid õigusi tõlgendanud selliselt, et näiteks kui kohus on leidnud, et tegemist on olnud inimväärikust alandava ebainimliku kohtlemisega ja võimud pole suutnud välja selgitada sellise rikkumise põhjustajaid, on lisaks muule rikutud ka kaebaja õigust saada kogu selles asjas tõe jälile, teada, kes ja miks just nii tema või tema lähedasega toimisid.

Eestlastele peaks, kui Anton Hansen Tammsaaret uskuda, lisaks õigusele olema vähemalt sama oluline ka tõde. Me ei tohi lasta end uinutada sellest, et oleme edukalt ja juba mõnda aega tagasi väljunud totalitaarsest ühiskonnast. Demokraatia, väljendus- ning infovabadus ja inimõiguste kaitse on haprad, eriti rasketel aegadel, ning nende eest tuleb pidevalt hoolt kanda. Kriisidest puretud Euroopas on kahjuks pinnas soodne rahutustele ning äärmustele ja seetõttu tuleb meil olla eriti ettevaatlik.

Just Eesti võiks kujundada endast tõeliselt eeskujuliku maa inimõiguste ja õigusriigi kaitsel, juhtiva mudeli Euroopas. ÜRO inimõiguste nõukokku kuulumine on selleks hea platvorm. Me oleme parajalt pisike ja piisavalt suur selleks, et seda saavutada. Meie olulisim „maavara“ on meie inimesed, nende haridus, võimekus ja arukus.  Eesti võiks pürgida miinimumstandardiditest kõrgemale. Me saaksime õigusriiklikku ja inimõiguste kaitse mõtteviisi eksportida mujale Euroopasse ja maailma. See on eriti oluline, arvestades Eesti geopoliitilist asukohta ja inimõiguste kaitse osas erinevatel arengutasemetel olevaid naabreid.

Professor Julia Laffranque
Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik