Merle Albrant

Diskrimineerimine on teema, millest on hakatud Eestis viimastel aastatel rohkem rääkima nii meedias kui ka Riigikogus. Võrdse kohtlemise teemalisi arutelusid jälgides on jäänud mulje, et teadlikkus diskrimineerimise olemusest on endiselt madal ja et seda aetakse segamini teiste probleemidega, millega inimesed kokku on puutunud. Seetõttu on hea tõdeda, et 2011. aastal on meedias nendel teemadel mitmeid kordi sõna võtnud soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik, sest see aitab tõsta inimeste teadlikkust nii enda õigustest kui ka nende kaitsmise võimalustest.

Poliitiline ja institutsionaalne areng

Soolise võrdõiguslikkuse alal leidis 2011. aastal aset märkimisväärne areng just poliitilisel tasemel. Riigikogu võttis vastu otsuse, millega tehti valitsusele ettepanek töötada välja tegevuskava meeste ja naiste palgalõhe vähendamiseks.(1)

Nimetatud otsus võeti 20. mail 77 poolthäälega vastu, kusjuures erapooletuid oli ainult kolm ja vastu ei olnud keegi. Tähelepanu tuleks kindlasti pöörata ka Riigikogu liikmete poolt ettepaneku arutelu käigus tehtud ütlustele, mis näitavad teadlikkuse mõningast tõusu (vt kõrvalolevat kastikest).

Marianne Mikko: „Pole kahtlust, et Eestis haigutava palgalõhe probleemi peab lahendama valitsus. Olgu selle lahenduse nimi tegevuskava või strateegia, oluline on, et meetmed oleksid konkreetsed ja tulemus käegakatsutav.“

Rait Maruste: „Et saada selge ülevaade palgalõhe tekkimisest, olemusest ja selle kõrvaldamise teedest, oleks mõistlik tõsta probleemiga tegelemise kandepind ministeeriumi tasandilt valitsuse tasandile ja esitada valitsusele asjaomase tegevuskava koostamise ettepanek. See oleks poliitiline suunis täitevkorraldavaks tegevuseks, mis aitaks kaasa me ühiskonna ühtekuuluvusele, võrdsele kohtlemisele ja Eesti rahvusvahelise renomee parandamisele. Milliseid samme astuda, on valitsuse otsustada.“

Soolise võrdõiguslikkuse seaduses (edaspidi SVS) on sätestatud kohustus moodustada soolise võrdõiguslikkuse nõukogu.(2)

Nõukogu jätkuvale puudumisele juhtis 2011. aastal tähelepanu Eesti Naisliit, saates märgukirja õiguskantslerile seoses soolise võrdõiguslikkuse seaduse täielikult rakendamata jätmisega. Eesti Naisliit märkis, et on selle küsimusega pöördunud korduvalt Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu poole, kuid tagasiside on olematu.

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsiooni ressursipuuduse probleem ei ole samuti lahenenud. Voliniku 2011. aasta eelarves moodustavad personalikulud 56 248 eurot ja majanduskulud 3538 eurot, mis ei ole piisav voliniku kantselei igakülgseks ja edukaks arenguks. Voliniku finantsvahendite suurendamiseks puudub riigis endiselt poliitiline tahe. Suuri lootusi on pandud Norra riigi toetusele järgmise kolme aasta tegevuse rahastamiseks. Poliitilise tahte puudust saab põhjendada võib olla ka sellega, et poliitikud ei ole piisavalt teadlikud voliniku institutsioonist, tema tegevusest ja tähtsusest ühiskonnale. Seda kinnitas ka rahandusminister Jürgen Ligi 2011. aasta 26. oktoobril Riigikogus toimunud riigieelarve ja prioriteetide teemalisel arutelul: „Mina selle ametimehe, vabandust, ametinaise tegevusest ei ole eriti aru saanud. Ma ei tea, millega ta tegeleb.“

Seadusandlik areng

2011. aastal algatas Justiitsministeerium uue avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS)  koostamise. Seaduse eelnõu läks detsembris kooskõlastamisringile. Eelnõus on võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohast nii positiivseid näiteid kui ka n-ö lahtiseid küsimusi.

Kui kehtivas seaduses puudub võrdse kohtlemise põhimõte, siis ATSi eelnõus on üldsätetes see eraldi välja toodud: „Käesoleva seaduse §-s 5 nimetatud ametiasutused peavad tagama teenistusse ja tööle soovijate ning ametnike ja töötajate kaitse diskrimineerimise eest ning järgima võrdse kohtlemise põhimõtet ja edendama võrdõiguslikkust“ (§ 11). Selgusetuks jääb, kas järgitakse põhiseaduses ära toodud diskrimineerimise aluste loetelu või valdkondlikes seadustes (soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise  seaduses(3)

) kasutatud loetelu. Kehtivas ATSis on konkreetselt nimetatud tunnused, mille tõttu ei tohi kedagi teenistusse võtmisel diskrimineerida (§ 36¹). Eelnõus sellist sätet enam ei ole.

Võrdse kohtlemise printsiibi seisukohalt on positiivne areng eelnõusse lisatud säte, mis reguleerib ametniku ametist vabastamist võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes.(4)

Sellisel viisil ametist vabastamisel hüvitise ülempiir ei kehti ning küsida saab just sellist hüvitist, mis asjaolusid arvestades kõige sobilikum tundub.

Eelnõus on eraldi tähelepanu all ebavõrdsuse vähendamine abikaasatasu maksmisel. Seni kehtiva ATSi alusel ei saa välislähetusse saadetud teenistujaga kaasasolev mittetöötav abikaasa abikaasatoetust, kuid uues ATSi eelnõus on abikaasatasu maksmine ette nähtud. Praeguse olukorra mittevastavusele põhiseaduse paragrahvi 12 lõikele 1 juhtis õiguskantsler tähelepanu juba 2007. aasta 31. augustil Justiitsministeeriumi ja Kaitseministeeriumi poole tehtud pöördumises. Õiguskantsler leidis, et välisteenistus välisministeeriumi koosseisuvälise teenistujana välisteenistuse seaduse alusel ja rohkem kui kuue kuuline muu lähetus Eesti riigi avaliku teenistujana on võrreldavad abikaasa kaasavõtmise aspektist. Eelnõu lähtubki nüüd sellest põhimõttest.

Eraldi on eelnõus sätestatud erinevused Eesti kodanike ja Euroopa Liidu kodanike vahel. Ametisse võib nimetada ka Euroopa Liidu liikmesriigi kodaniku,

kes vastab seadusega ja seaduse alusel kehtestatud nõuetele (st on vähemalt keskharidusega, teovõimeline isik, valdab eesti keelt seaduses või seaduse alusel sätestatud ulatuses). Eelnõus on välja toodud juhtumid, kus Eesti kodanike ja Euroopa Liidu kodanike ebavõrdne kohtlemine teenistusse võtmisel on õigustatud, kui selleks on mõistlik põhjus. Eraldi on loetletud ametikohad, kus võib ametisse nimetada ainult Eesti Vabariigi kodaniku (§ 12 lg 2). Need on ametiasutuse juhtimise, riikliku järelevalve, riigikaitse ja kohtuvõimu teostamise, riigisaladuse või salastatud välisteabe töötlemise, riikliku süüdistuse esindamise või Eesti Vabariigi diplomaatilise esindamisega seotud ametikohtad.

Kohtupraktika

2011. aastal jõustus kaks võrdse kohtlemise ja diskrimineerimise alast kohtuotsust.

Riigikohtu üldkogu kohtuasja nr 3-4-1-12-10 lahendamiseks oli vaja tõlgendada põhiseaduse paragrahvi 12 lõiget 1 ja vastata nendele küsimustele: millistel eesmärkidel lubab põhiseaduse paragrahvi 12 lõige 1 isikuid erinevalt kohelda, milline on paragrahvi 12 lõike 1 esimese ja teise lause omavaheline suhe ning kas paragrahvi 12 lõike 1 teises lauses nimetatud „muudeks asjaoludeks“, mille tõttu kedagi ei tohi diskrimineerida, võiks pidada ka vanust. Riigkohtul tuli ka otsustada, kas ebavõrdse kohtlemise põhiseadusele vastavuse kontrollimisel peab Riigikohus põhiseaduse paragrahvist 11 lähtudes hindama ebavõrdse kohtlemise proportsionaalsust või seda, kas ebavõrdseks kohtlemiseks on asjakohane ja mõistlik põhjus. Riigikohtu üldkogu luges vanuse alusel erineva kohtlemise põhiseaduse paragrahvi 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse riiveks, st sättes nimetamata asjaolul toimuvaks ebavõrdseks kohtlemiseks. Üldkogu tunnistas ravikindlustuse seaduse paragrahvi 57 lõike 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles vähemalt 65aastasel kindlustatud isikul on õigus saada haigushüvitist kokku mitte rohkem kui 90 kalendripäeva aastas ning ka osas, milles vähemalt 65aastasel kindlustatud isikul on haiguse või vigastuse korral õigus saada haigushüvitist ühe haiguse korral kuni 60 järjestikust kalendripäeva.

Töövaidluskomisjon langetas 2011. aasta 3. märtsil autorile teadaolevalt esimese otsuse ahistamisjuhtumi kohta. Nimetatud juhtumis mõnitas ja pilkas tööandja naistöötajaid ega väärtustanud nende pereelu ja laste kasvatamist. Tööandja läks ka naistöötajale kätega kallale ja raputas teda vihaga. Samas, kui tööandja oli heas tujus, näpistas ja kallistas ta naistöötajaid. Töövaidluskomisjon leidis, et tööandja on töötajat sooliselt ahistanud, kohustas teda ahistamist lõpetama, ja mõistis avaldaja kasuks välja 2000 eurot hüvitist.

Statistika ja uuringud

2011. aastal ilmus ELi sugudevahelist võrdsust ja ettevõtte juhtimist käsitlev aruanne. Aruandest tuleb välja, et Eestis on palgalõhe meeste ja naiste vahel ELi riikidest suurim, peaaegu 31%, ELi keskmine on 17,5%. Samast uurimusest selgub, et just naistel on suurem risk pensionieas vaesusesse sattuda. Eesti naiste riskiprotsent on 41,3 %, ELi keskmine on 20,1. Meeste puhul on Eesti vastav näitaja 18,9%, ELi keskmine aga 14,9%. Sellised statistilised andmed osutavad selgesti ühiskonnas eksisteerivale ebavõrdsusele, mille üheks tagajärjeks on naiste väiksem palk ja suurem vaesuse risk.

Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuur (EU-OSHA) avaldas 2011. aasta veebruaris aruande, mille järgi 5–20% Euroopa töötajateston töökohalkogenud vägivalda ja ahistamist. Samast aruandest selgub, et vaid 8% Eesti tööandjatest näeb vägivallas ja sellega ähvardamises probleemi; ELi keskmine on  37%. Veelgi suurem on erinevus töötajate endi hinnangutel. Kui Eesti töötajate esindajatest näeb vägivallas probleemi vaid 5%, siis Euroopa Liidus peab seda probleemiks keskmiselt 53% töötajatest. Seega on erinevus lausa rohkem kui kümnekordne. Sama uuringu kohaselt on diskrimineerimine psühhosotsiaalseid riske põhjustavate tegurite hulgas põhimureks vaid 2%-i Eesti töötajate töökeskkonna esindajate arvates, võrdluseks ELis keskmiselt 11%-i esindajate arvates.(6)

Eestis diskrimineerimist esineb ja inimesed langevad ebavõrdse kohtlemise ovhriks. Seda tõendab diskrimineerimiskaebuste suhteliselt suur arv, millega on voliniku poole pöördutud. 2011. aasta 9. novembril antud intervjuus nentis volinik, et 2011. aastal on olnud juba 288 pöördumist, neist diskrimineerimiskaebusi umbes 50.

2011. aastal viisid Ülle-Marike Papp ja Riina Kütt Tallinna Tehnikaülikooli inimõiguste keskuse projekti „Erinevus rikastab“ raames läbi „LGBT inimeste(7)

olukorra uuringute analüüsi“.  Uuringu eesmärgiks oli saada ülevaade viimase kümne aasta Eesti LGBT olukorda käsitlevatest uuringutest, kaardistada LGBT inimeste probleemid ning püstitada edasised uurimisülesanded. Analüüsist selgub, et seksuaalsel sättumusel põhinevate oletatavate diskrimineerimiste juhtumite arv, millega soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku poole on pöördutud, on veel väike. Samuti on väike menetlusse läinud kaasuste arv (2011. aastal seostus seksuaalse sättumusega kuus pöördumist). Samas ilmnes, et LGBT inimeste endi poolt tunnetatakse valusalt nii Eesti ühiskonna kui LGBT kogukonna internaliseeritud foobiaid ning igasuguste instantside, olgu avaliku või ärisektori, tõrksust teemaga tegelda.

Head praktikad

Hea praktika näiteks on Tallinna Tehnikaülikooli inimõiguste keskuse projekt „Erinevus rikastab“, mille  eesmärgiks on suurendada Eesti ühiskonna teadlikkust võrdsest kohtlemisest ning võidelda sallimatuse vastu. 2011. aastal oli fookuses võitlus homofoobia vastu ning puuetega inimeste sotsiaalse staatuse edendamine. 2011. aastal viidi projekti raames läbi mitmeid tegevusi, mis on positiivne näide sellest, kui palju saab soovi korral ära teha ühiskonna teadlikkuse tõstmiseks:

  • 2011. aasta juunis viidi läbi rahvusvaheline LGBT-teemaline konverents LGBT teemadel, mis lähenes seksuaalvähemuste temaatikale erinevatest vaatenurkadest.
  • 2011. aasta detsembris toimusid seminarid võrdse kohtlemise ja mitte-diskrimineerimise teemal Tallinnas ja Tartus. Nende eesmärgiks oli selgitada diskrimineerimise olemust teoorias ja praktikas, anda ülevaade seadustest ja võimalustest, mida seadused annavad.
  • Korraldati erivajadustega inimeste kultuurile ligipääsetavuse teemaline  konverents.
  • Viidi läbi kaks välimeedia kampaaniat. Esimene juhtis tähelepanu puuetega inimeste tõrjutusele Eesti ühiskonnas ning teine LGBT teemadele.
  • Meedias diskrimineerimise teemadele tähelepanu juhtimiseks ilmusid 2011. aastal Eesti suurimate päevalehtede vahel lisalehed LGBT ja puuetega inimeste teemadel.

Hea praktika näidetena saab välja tuua veel Eesti Naisteühenduse Ümarlaua (edaspidi ENÜ) poolt 2011. aastal korraldatud koolitusi.(8)

Nimelt korraldas ENÜ haridustöötajatele 2011. aastal erinevates Eesti piirkondades kokku üksteist koolitust teemal „Soolise võrdõiguslikkuse edendamine ja diskrimineerimise ennetamise hariduses“, milles osales 238 osavõtjat. Teemal „Soolise tasakaalu suurendamine poliitikas“ korraldas ENÜ 2011. aastal kolm üritust, millest võttis osa 95 inimest. Teemal „Naistevastase vägivalla vähendamine ja kaotamine“ viis ENÜ 2011. aastal läbi neli üritust, milles osales 114 inimest. Esile tuleks tõsta 2011. aastal läbi viidud noortele tüdrukutele suunatud üksteist päeva kestnud vägivalla ennetamise koolitusi – jõustamiskoolitusi – mille läbis täies mahus 50 osavõtjat.

Olulisemad avalikud arutelud

2011. aastal muutus soolise võrdõiguslikuse ja võrdse kohtlemise volinik meedias tähelepandavamaks. Ta võttis eelnevate aastatega võrreldes oluliselt rohkem sõna ja seetõttu on tema tegevust erinevates meediaväljaannetes ka rohkem kajastatud.

Volinikku puudutav meediakajastus on olnud nii positiivne kui ka negatiivne. Rohkem on kajastust leidnud voliniku tegevus ja selgitustöö selles osas, millal voliniku poole pöörduda.(9)

Negatiivse poole pealt võib välja tuua religioosse ringkonna esindaja, EELK Saarte praosti sõnavõtu, milles ta nõudis voliniku ametist lahkumist, kuna tema arvates volinik kuritarvitab oma volitusi ja alandab kodanikke. Sellised avalikud sõnavõtud peegeldavad autori arvates ühiskonna teadmatust voliniku pädevusest ja samuti inimeste õigusest võrdsele kohtlemisele. Seetõttu on igati oluline, et volinik jätkaks aktiivset tööd meediaga.

Trendid aruande perioodil

2011. aastat võib iseloomustada sellega, et Eesti ühiskonnas on endiselt veel piisaval tasemel teadvustamata igaühe õigus mitte olla diskrimineeritud. Seda kinnitas ka Tööinspektsiooni peadirektor Katrin Kaarma: „Eestis on probleem, et kiusamist ei teadvustata. See, mida mujal Euroopas peetakse kiusamiseks, on meie jaoks tavapärane käitumine.“(10)

Endiselt leiab aset tööandjatepoolset otsest diskrimineerimist juba töötajate värbamisel, isegi ajalehtedes avaldatud värbamiskuulutustes. Mõned näited:

  1. Võtame tööle üksiku noore naise aia, ruumide, inimese hooldajana ja massöörina. Väljaõpe, ööbimisvõimalus.(11)
  2. Kauplus võtab tööle turvatöötajaid, vanus alates 19 eluaastat.

Samas saab öelda, et 2011. aastal on avalikkuses hakatud rohkem arutlema soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise teemadel, kuid ühiskonna üldine teadlikkus nendest teemadest on siiski madal.

Soovitused:

  • Suurendada arvamusliidrite, poliitiliste otsustajate ning avalike teenistujate teadlikkust diskrimineerimise kahjulikust mõjust ja võrdõiguslikkusega kaasnevatest hüvedest.
  • Jõuda Vabariigi Valitsuses reaalselt  meeste ja naiste palgalõhe vähendamise tegevuskava väljatöötamiseni.
  • Erakonnad peaksid määratlema ja selgelt väljendama programmilisi hoiakuid mitte-diskrimineerimise ja võrdõiguslikkuse küsimustes.
  • Volinik peaks ühiskonna üldise diskimineerimisalase teadlikkuse tõstmise eesmärgil aktiivset tööd meediaga jätkama.

Allikad:

1 Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele. 20.09.2011. RT III, 26.09.2011. 06.01.2012.

2 RT I 2004, 27, 181 … RT I 2009, 48, 323.

3 RT I 2008, 56, 315 … RT I, 10.02.2012, 1.

4 ATS eelnõu § 103 lg 7.

5 ATS eelnõu § 12 lg 2.

6 EU-OSHA uuring.

7 LGBT – lesbi, gei, biseksuaalsed ja transseksuaalsed inimesed.

8 Reitlemann, Eha. 14.01.2012.

9 Krjukov, Aleksander  (2011). „Sepper on tänavu tuvastanud kuus diskriminimeerimise juhtu“.

10 Tööinspektsioon (2011). „Eestlane ei teadvusta töövägivalda, kiusamist ja ahistamist“.

11 Järva Teataja. 10.09.2011.