Tagasi eelmise peatüki juurde (“Õigus austusele perekonna- ja eraelu vastu”)

Edasi järgmise peatüki juurde (“Kogunemisvabadus”)

Ülle Madise

2010. aastal pälvis meedias suurt tähelepanu nn allikakaitseseadus,[i] millele ajakirjandusväljaanded suurt vastuseisu osutasid, tuues põhjenduseks võimaliku vastuolu inimõiguste kaitse normidega (sh sõnavabaduse liigse piiramise).

Nn allikakaitse seaduse väljatöötamisel analüüsiti selle kooskõla erinevate Eesti Vabariigi põhiseaduses[ii] tunnustatud põhiõigustega, eelkõige ajakirjandusvabadusega (põhiseaduse § 45); isiku au ja hea nime kaitse kohustusega (põhiseaduse § 17); ettevõtlus- ning omandi kasutamise vabadusega (põhiseaduse §-d 31 ja 32); õigusega moraalse kahju hüvitamisele (põhiseaduse § 25). Samuti vaadeldi printsiipe, mis tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni[iii] artiklist 10 ja vastava Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga ning Euroopa Nõukogu soovitusega nr 7(2000).[iv] Läbi töötati mitme teise Euroopa Liidu riigi ajakirjanduse allikate kaitset ja moraalse kahju hüvitamist puudutavad seadused. Tutvuti ka Euroopa Liidu meediaettevõtjate vastu suunatud kahjuhüvitiste asjade kohtualluvuse määramise reeglistikuga.

Moraalse kahju hüvitamise sätted

Võlaõigusseaduse[v] § 134 uued lõiked 5 ja 6 ei kohusta kohut muutma senist praktikat moraalse kahju hüvitise õiglase suuruse määramisel.

Lõike 5 kohaselt pannakse kohtule kohustus arvestada rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Lõige 6 ei pane kohtule ühtegi kohustust. Kohtul ei ole (ka peale uute lõigete lisamist) kohustust mõjutada kahju tekitajat edasisest kahju tekitamisest hoiduma, määrates seda au ja hea nime teotamisest tekkinud hüvitisenõude suurusega. Lõiked 5 ja 6 kirjeldavad kaalutlusi, mida kasutatakse moraalse kahju hüvitise määratlemisel ka praegu.

Põhiseaduse § 25 sätestab oma ainsas lauses: „Igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.” Mittevaralise kahju rahalise hüvitise suuruse määrab kindlaks kohus kõiki asjaolusid arvestades, oma siseveendumuse kohaselt. Selleks puuduvad objektiivsed kriteeriumid. Uued sätted seda põhimõtet ei muuda. Kõik võlaõigusseaduses kahju hüvitamist puudutavad reeglid ja põhimõtted jäävad pärast muudatusi kehtima, muuhulgas on kahju hüvitamise eelduseks see, et kahju on tegelikult tekkinud; kahju tekkimise tõendamise kohustus lasub kahjusaajal; kahjuhüvitis ei tohi teenida kahjusaanu rikastamise eesmärki; hüvitada tuleb vaid õigusvastaselt tekitatud kahju ning kahju tekkimise ja kahju tekitaja õigusvastase teo vahel peab olema põhjuslik seos. Tegemist on eraõigusega, st eraisikute vahelise suhtega. Kahju hüvitamise vaidlus ei jõua kohtusse riigi algatusel, vaid seeläbi, et üks inimene on kannatanud kahju ja otsustab pöörduda kohtusse, koostades hagi, tasudes lõivu ja valmistudes kandma kohtukulusid. Nõnda on see ka kehtiva võlaõigusseaduse kohaselt.

Kehtiv võlaõigusseadus ei sätesta ka au haavamisega tekitatud kahju puhul välja mõistetava kahjuhüvitise ülempiiri, õiglase summa otsustab kohus omal äranägemisel. Eesti kohtupraktikas on ajakirjandusväljaannetelt välja mõistetud kahjuhüvitised olnud väga erineva suurusega, ulatudes mõnel juhul mitmesaja tuhande kroonini. Arvestades senist kohtupraktikat ja kehtivaid seadusi, tuleb igaühel, kes võib oma tegevusega kellegi au või head nime teotada, paratamatult endale kahjunõude võimalikkust teadvustada.

Väljendusvabadust (sh ajakirjandusvabadust) tohib vastavalt põhiseaduse §-le 45 piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Põhiseaduse §-d 17, 19 ja 25 kohustavad seadusandjat ette nägema abinõud inimeste au ja hea nime kaitseks, samuti kindlustama igaühele temale tekitatud moraalse kahju hüvitamise. Seega on nii kehtiv võlaõigusseadus kui kavandatavad muudatused kantud põhiseaduspärastest eesmärkidest. Põhiseaduse § 11 järgi ei tohi kehtestatavad piirangud olla ülemäära karmid, piirang peab olema taotletava põhiseaduspärase eesmärgiga proportsionaalne. Arvestades seda, et paljudes teistes demokraatlikes õigusriikides kehtib lisaks kohustusele hüvitada au haavamisega tekitatud kahju tsiviilkorras ka kriminaalkaristus laimamise eest, ei ole võimalik usutavalt väita, et Eestis kehtivad või kavandatavad moraalse kahju hüvitamise sätted oleksid ülemäära piiravad ja kahjustaksid ajakirjanduse olemust.

Kokkuvõttes ei sunni kavandatavad seadusmuudatused kohut oma senist moraalse kahju hüvitise suuruse määramise praktikat muutma. Avalik-õiguslikke sunni- või karistusvahendeid au teotamise eest karistamiseks ette ei nähta. Kavandatav regulatsioon on paindlik ja võimaldab kohtul jõuda vastandlikke õigusi kaaludes õiglase lahenduseni ning kahju tekitajal on võimalik oma käitumisega hüvitise suurust mõjutada. Märkida tuleb siiski hea õigusloome tavade eiramist Vabariigi Valitsuse poolt: seaduseelnõu vajalikkuse ega tehtavate seadusmuudatuste hindamisse ei kaasatud ajakirjandusväljaandeid.

Üldine õigusteadvus on Eestis võrdlemisi nõrgal järjel; ekslik on ka varem ajakirjandusväljaannete poolt tehtud oletus, et andmetöötlust, kriminaalmenetlust ja kahju hüvitamist käsitlevad seadused ajakirjanikele ega väljaannetele ei laiene.

Iseäranis selle eksliku oletuse tõttu oleks olnud äärmiselt vajalik varasema õigusliku olukorra ühine läbiarutamine ja lahendusvariante kaasav valik.

Allikakaitse sätted

Ajakirjanduslikul eesmärgil teavet töötleval isikul ei olnud enne nn allikakaitseseaduse vastuvõtmist kehtivate seaduste kohaselt õigust keelduda kriminaalmenetluses tunnistuste andmisest. Allikakaitse oli reguleeritud vaid ringhäälingu puhul. Taoline olukord on vastuolus Euroopa Nõukogu nn allikakaitse soovitusega nr 7(2000). Seega on allikakaitse õiguse sõnaselge sätestamine seaduses vaba ajakirjanduse kindlustamiseks nõutav. Küsimus, millistel alustel on õigus allikakaitset murda, on väga keeruline. Seaduseelnõu menetlemise käigus leitud kompromiss näib olevat eelviidatud soovitusega kooskõlas: allika avaldamist saab nõuda üksnes väga raskete kuritegude korral (vähim mõeldav karistuse ülemmäär 8 aastat), kui teisiti tõendeid koguda ei saa või kui see on väga raske, kui avalik huvi ütluste nõudmiseks on kaalukam kui allika varjamisega seotud huvid ning kui kohus annab vastava loa. Sarnaselt teiste riikidega ei saa välistada vaidluste tekkimist seaduse allikakaitse sätete rakenduspraktikas. See pole piisav alus “Kriminaalmenetluse seadustiku” vastavate sätete põhiseadusevastasena käsitlemiseks.

Kokkuvõte

Vabariigi President hindas seaduse põhiseadusega kooskõlas olevaks ja kuulutas välja. Seadus jõustus 2011. aasta 1. jaanuaril.

Seaduse menetlemisel tekkinud vastuolude ja levinud väärteabe hulk on kahetsusväärne. Riigipea on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et kõikide seaduste vajalikkus, sisu ja ennustatav mõju tuleks arutada läbi nende inimestega, kelle tegevust seadus puudutab ning et seaduseelnõude koostamisse kaasatakse mõistlikul määral aega andes vastava valdkonna parimad asjatundjad. Antud juhul nõnda ei toimitud.

Võrreldes teiste (sh Euroopa Liidu) riikidega jääb Eestis ajakirjandusvabadus jätkuvalt avaraks ja see on tervitatav.


[i] Ringhäälinguseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seadus. RT I, 21.12.2010, 1.

[ii] Eesti Vabariigi Põhiseadus. RT 1992, 26, 349 … RT I 2003, 64, 429.

[iii] Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. Vastu võetud Roomas 4.11.1950. Eesti allkirjastanud 14.05.1993. Ratifitseerinud 16.04.1996.

[iv] Euroopa Nõukogu. Soovitus R (2000) 7. Arvutivõrgus kättesaadaval: http://www.coe.int/t/dghl/standardsetting/media/doc/cm/rec(2000)007&expmem_EN.asp.

[v] RT I 2001, 81, 487 … RT I, 4.02.2011, 2.