Tagasi eelmise peatüki juurde (“LGBT olukord Eestis”)

Edasi järgmise peatüki juurde (“Lapse õigused”)

Kristi Toodo

ÜRO inimõiguste deklaratsioon sätestab: “Igal inimesel on õigus tagakiusu ees varjupaika otsida teistes maades ja seda varjupaika kasutada.”[i] 1997. aastal ühines Eesti 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta New Yorgi protokolliga, milledega Eesti võttis endale rahvusvahelise kohustuse anda varjupaika nendele välismaalastele, kes vastavad konventsioonis loetletud nõuetele ning paluvad Eestilt kaitset.

Varjupaiga taotlemise menetlust ning muid rahvusvahelise kaitse saanud isikutega seotud küsimusi reguleerib Eestis peamiselt „Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus“[ii] (edaspidi VRKS), mis võtab arvesse nii Euroopa Liidu kui ka ÜRO vastavaid õigusakte.

ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti (edaspidi UNHCR) poolt avaldatava kogu Euroopat sh Euroopa Liidu liikmesriike hõlmava asüülitaotluste statistika kohaselt on Eesti varjupaigataotlejate seas kõige ebapopulaarsem maa.[iii] 2009. aastal oli varjupaigataotlejaid Eestis 40, ehk enam kui poole võrra rohkem kui eelneval kaheteistkümnel aastal. 2010. aastal oli Eestis varjupaika taotlevaid isikuid 33.[iv] Inimesi, kellel on kindel eesmärk Eestisse tulla ja siia jääda, on veel vähe. Ilmselt just väikeste sotsiaaltoetuste tõttu tahetakse siit edasi minna Soome ja Rootsi. Paljud varjupaigataotlejad on jäänud Eestisse vaid juhuse tahtel; on olnud juhtumeid, kus isik esitas varjupaigataotluse, arvates, et on juba Soomes ning kui ta sai aru, et viibib Eestis, võttis taotluse tagasi.[v]

Varjupaigataotlejate vastuvõtt

Varjupaigataotlejaid majutab ning esmavajalike teenuste osutamist korraldab  varjupaigamenetluse ajal Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskus (edaspidi IVV). IVV on Sotsiaalministeeriumi poolt hallatav riigiasutus, mis lähtub oma tegevuses

põhiseadusest, asjakohastest seadustest ning teistest  kehtivatest õigusaktidest. IVV asub Ida-Virumaal Illuka vallas Jaama küla taga metsas, Tallinnast 220 kilomeetri kaugusel. Lähim linn Jõhvi asub 50 kilomeetri kaugusel.[vi] Isoleeritud ja kauge asukoha tõttu on igasugune ühendus IVV-ga komplitseeritud ning see asjaolu on aastaid negatiivset kriitikat põhjustanud nii Eestis tegutsevate kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide poolt. Halva ligipääsetavuse tõttu on seaduses ettenähtud teenuste osutamine varjupaigataotlejatele kas väga ebaregulaarne või puudub üldse. Puuduvad juriidilised,  psühholoogilised ning sotsiaalnõustajad; ettenähtud eesti keele tunnid toimuvad õpetajate puudusel ebaregulaarselt.[vii] Samuti on tõlketeenuste kättesaadavus sh arstiabi saamisel, IVV personaliga suhtlemisel, taotlejale tema õiguste ning kohustuste selgitamisel ebapiisav.

Hetkel pakub Tartus asuv Johannes Mihkelsoni Keskus projektipõhiselt tugiisikuteenuseid varjupaigataotlejatele ning rahvusvahelise kaitse saanud isikutele.[viii] 2011. aastal algas SA Eesti Inimõiguste Keskuse projekt, mille sisuks on varjupaigataotlejatele õigusabikliiniku loomine, mis annaks õigusabi ja vajadusel ka esindaks neid kohtus.[ix] Samuti on Sotsiaalministeerium lubanud taas alustada keeleõppe tundidega, mis toimuvad kaks korda nädalas, hõlbustamaks rahvusvahelise kaitse saanud isikute kiiremat integratsiooni Eesti ühiskonda ning sisenemist tööturule.

Lisaks asukohast tulenevatele probleemidele takistab varjupaigataotlejatele vajalikus mahus teenuste pakkumist ka IVV väga piiratud eelarve.[x] Venemaa piiri ääres asuva keskuse eelarvet tuleb suurendada, et tagada seadusjärgsete kohustuste täitmine ja teenuste pakkumine varjupaigataotlejatele. Nii Sotsiaalministeeriumis kui ka Siseministeeriumis on taas kerkinud päevakorrale IVV asukoha muutmise teema ja eelkõige IVV Tallinnale lähemale toomise mõte, kuna Tallinnas asub ka varjupaigamenetlust läbi viiv Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroo.

Varjupaigamenetlus

Jätkuvalt avaldavad mitmed rahvusvahelised organisatsioonid: UNHCR[xi] ja Euroopa rassismi- ja sallimatuse vastu võitlemise komisjon (ECRI)[xii] muret piirivalveametnike poolt n-ö kiirkorras varjupaigataotluse läbivaatamise üle, mis takistab varjupaigataotlejal esitada piisavalt tõendusmaterjale tema kaitsevajaduse kohta. Taotluse tagasilükkamise ja taotleja Eestist väljasaatmise korral on aga risk seada ohtu varjupaigataotleja elu.[xiii] Piirimenetluse jooksul peab varjupaigataotlejale olema tagatud inimväärne kohtlemine ning majutustingimused, samuti peab neil olema võimalus suhelda nii UNHCR-i kui erinevate kohalike vabaühendustega, et saada igakülgset abi ning nõustamist. Selles vaimus on viimastel aastatel korraldatud koolitusi piirivalveametnikele nii projektipõhiselt kui ka riigieelarvest, kuid et varjupaigataotlusi on vähe, on piirivalvuritel vähe võimalusi oma koolitust ka praktikas kasutada. Hetkel arutatakse võimaluse üle teostada seiret varjupaigaotsuste tegemise kohta piiril ning läbi viia piirivalveametnike täiendkoolitamist ja nõustamist.[xiv]

Üheks oluliseimaks teemaks teiselt riigilt kaitset paludes on taotleja õigus saada varjupaigataotluse või elamisloa taotluse esitamise päevast arvates viieteistkümne päeva jooksul suuliselt ja kirjalikult teavet oma õigustest ja kohustustest ning kohustuste täitmata jätmise tagajärgedest varjupaigamenetluses.[xv] Õiguskantsleri büroo käis 2010. aastal vastuvõtukeskuses kontrollkäigul, mille käigus leiti mitmeid vajakajäämisi selles vallas.

Varjupaigataotlejale tema õiguste ning kohustuste tutvustamine on hetkeseisuga puudulik.  Varjupaigataotlejatele tutvustatakse keskuse käitumisjuhendit, kuid nendes materjalides ei kajastu varjupaigataotleja muud õigused ja kohustused, mis tulenevad seadusest. Seega ei kajastu varjupaigataotlejale antavas teabematerjalis teave rahalise toetuse maksmise aluste ega suuruse, tõlkimise, osutatavate tervishoiuteenuste, transpordikorralduse ega muude teenuste kohta. Samuti ei ole infomaterjalides kajastatud kord, mille järgi varjupaigataotleja on kohustatud elama vastuvõtukeskuses ja millistel juhtudel on taotlejal õigus elada väljaspool vastuvõtukeskust.

Kõikide õiguste tõhusaks kasutamiseks peab olema määratletud kord vastava õiguse rakendamiseks ning selgelt välja toodud, kelle poole peab varjupaigataotleja mingis küsimuses pöörduma. Samuti ei ole materjalidest võimalik selget vastust saada kelle poole on varjupaigataotlejal õigus pöörduda kaebustega õiguste kasutamise osas.  Vajalik on selgitada ning eristada asutusesisest kaebuste esitamise võimalust ning asutuseväliseid kaebuste esitamise võimalusi (Sotsiaalministeerium, õiguskantsler, halduskohus).[xvi]

Õigusabi, tõlketeenuse ning informeerituse puudulikkuse tõttu on varjupaigataotlejal võimatu teada Eesti seadusandluse eripärasid, sealhulgas asjaolu, et enne negatiivse otsuse edasikaebamist tuleb tal taotleda riigist väljasaatmise peatamist apellatsioonikaebuse läbivaatamise ajaks. See on oluline aspekt, kuna varjupaigataotluse tagasilükkamise otsuse vaidlustamine ei lükka varjupaigataotleja väljasaatmist edasi, kui kohus ei ole peatanud lahkumisettekirjutuse täitmist.[xvii] Sellise teadmatuse tõttu võib juhtuda, et varjupaigataotlejal ei ole võimalik riigis viibida tema apellatsioonimenetluse ajal, mis on isiku üks põhiõigusi. See on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 24-s, mis ütleb, et igaühel on õigus olla oma kohtuasja arutamise juures.

Üldiselt ei paigutata varjupaigataotlejaid kinnipidamisasutustesse sh väljasaatmiskeskusesse, kuid kui varjupaigataotleja esitas varjupaigataotluse väljasaatmiskeskuses, vanglas või arestimajas viibimise ajal või väljasaatmise täideviimise käigus, viibib ta varjupaigamenetluse lõppemiseni vastavalt kas väljasaatmiskeskuses, vanglas või arestimajas.[xviii] Varjupaigataotlejat võib seaduse kohaselt kinni hoida esmases vastuvõtukeskuses või Politsei- ja Piirivalveameti ametiruumidesse. Nii esmases vastuvõtukeskuses kui politsei ametiruumides võib taotlejat kinni pidada esmaste toimingute läbiviimiseks maksimaalselt 48 tundi ning seaduses ettenähtud juhtudel võib nimetatud kinnipidamisaja pikendamist taotleda halduskohtult.[xix]

2010. aasta suurim muudatus on Politsei- ja Piirivalveameti ühendasutuse loomine 2010. aasta 1. jaanuaril ning varjupaigataotluste menetlemise üle andmine nimetatud asutuses olevale  staatuse määratlemise büroo rahvusvahelise kaitse talitusele. Peale Politsei- ja Piirivalveameti loomist on ametnikud  maininud struktuuriüksustevahelise koostöö paranemist. Paika on pandud mitmed koostöö kokkulepped, sh migratsioonijärelevalve büroo ja piirivalveosakonnaga; varjupaigataotlemist puudutavat valdkonda on tutvustatud nüüd ka korrakaitsepolitseiametnikele. Menetluse kvaliteet ja kiirus on olnud alati peamiseks prioriteediks. 2010. aastal selles suhtes midagi muutunud ei ole, endiselt tehakse otsused nii kiiresti kui võimalik. Kuigi 2010. aastal on talituses töötajaid tunduvalt vähem kui oli neid 2009. aastal Kodakondsus- ja Migratsiooniameti pagulaste osakonnas, võib väita, et menetluse kiirus on endiselt hea.[xx]

Rahvusvahelise kaitse saanud isikud e pagulased ning ajutise kaitse saanud isikud

Enamik Eestis pagulase staatuse saanud inimesi lahkuvad riigist ja selleks on mitmeid põhjuseid. Siiski kerkib üles küsimus, kas üheks põhjuseks ei ole mitte piisava kohaliku omavalitsusüksuste poolse abi puudumine rahvusvahelise kaitse saanud isikute ühiskonda integreerimisel.

Enamasti on rahvusvahelise kaitse saanud isikud oodanud vastuvõtukeskuses mitmeid kuid ka pärast elamisloa saamist, et vastavalt seadusele korraldataks nende elama asumine mõnda kohaliku omavalitsuse üksusesse. Seni ei ole läbirääkimised kohalike omavalitsustega edukad olnud ning halduslepingu sõlmimiseni, mille alusel rahvusvahelise kaitse saanud isik omavalitsusüksusesse vastu võetaks ning millega kaasnevad kulud hüvitataks, ei ole jõutud.[xxi]

Varjupaigamenetluse ajal regulaarse keeleõppe puudumise ning IVV asukohast tuleneva eestikeelse keelekeskkonna puudumise tõttu ei oska kaitse saanud isik tihti sõnagi eesti keelt, mis omakorda raskendab tema sisenemist tööturule.  Praktikas on viimastel aastatel erinevad vabaühendused aidanud kaitse saanud isikutel Eestis tööd ja eluaset leida, samuti on kolmas sektor toetanud pagulaste keele-, ameti-, või täiendõpet ning erinevate kohanemiskursuste läbiviimist.

Kokkuvõte

Võib öelda, et 2006. aastal jõustunud „Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus“ on kooskõlas enamike EL-i õigusnormidega, mis puudutab õigust rahvusvahelise kaitse taotlemisele ning saamisele.  VVVäikese varjupaigataotlejate arvu tõttu ei ole varjupaigateema Eestis prioriteetne ning puuduvad suured kogemused erinevate olukordade ning küsimuste lahendamisel. Samuti selgub, et paljude seadusjärgsete teenuste kättesaadavust pärsib raha vähesus ning riigi koormat aitab jagada kolmas sektor erinevate rahastajate ja projektide abil.

Soovitused

–       Jätkata püüdlusi varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse Tallinnale lähemale toomiseks ning suurendada selle eelarvet, et riigi kohustused varjupaigataotlejate ees saaksid täidetud.

–       Analüüsida ja rakendada rahvusvaheliste organisatsioonide soovitusi Eestile varjupaigamenetluse osas, sh piirivalveametnike õigusi vaadata nö kiirkorras läbi varjupaigataotlused ning seire sellise menetluse üle.

–       Suurendada püüdlusi võimaldamaks rahvusvahelise kaitse saanud isikutel lahkuda IVV-st ja asuda elama mujal.


[i] Inimõiguste Ülddeklaratsioon. ÜRO Peaassamblee resolutsioon A/RES/217 (10.12.1948). Art 14(1).

[ii] RT I 2006, 2, 3 … RT I, 9.12.2010, 1.

[iii] ÜRO Pagulaste Ülemkomissar (2009). Asylum Levels and Trends in Industrialized Countries 2009: Statistical Overview of Asylum Applications Lodged in Europe and Selected Non-European Countries [Paguluse tasemed ja trendid industrialiseeritud riikides 2009. aastal: Statistiline ülevaade Euroopas ja valitud mitte-Euroopa riikides esitatud varjupaigataotlustest]. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.unhcr.org/cgi-bin/texis/vtx/home/opendocPDFViewer.html?docid=4ba7341a9&query=asylum%20applications%20in%202009.

[iv] Politsei- ja Piirivalveamet (2010). Varjupaigataotluste arv 1997–2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.politsei.ee/dotAsset/163200.pdf.

[v] Roonemaa, Holger (2009) Asüüli tahtjate arv kasvab kiiresti. Eesti Päevaleht, 28.12.2009. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.epl.ee/artikkel/485547.

[vi] Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskuse kodulehekülg: http://www.ivv.ee/.

[vii] ÜRO Inimõiguste Nõukogu (2010). Compilation prepared by the Office of the High Commissioner for Human Rights in accordance with paragraph 15(b) of the annex to Human Rights Council resolution 5/1: Estonia [Inimõiguste ülemkomissari büroo kokkuvõte vastavalt Inimõiguste Nõukogu resolutsiooni 5/1 lisa paragrahvile 15(b): Eesti]. A/HRC/WG.6/10/EST/2 (10.11.2010). Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.ohchr.org/EN/HRBodies/UPR/PAGES/EESession10.aspx.

[viii] Johannes Mihkelsoni Keskus (2009). HMN projekt 12.1-5/1657 „Tugiisikuteenuse rakendamine pagulastele“. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.jmk.ee/uus/?language=ee&root=5&sub=149.

[ix] Eesti Inimõiguste Keskus (2011). Pagulasabi projekt. Arvutivõrgus kättesaadav: http://inimoigused.ee/page.php?page=68&parent=3.

[x] Õiguskantsler (2010). Kontrollkäik Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskusesse. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/public/resources/editor/File/OMBUDSMANI_MENETLUSED/Kontrollkaigud/2010/Kontrollk_igu_kokkuv_te_Illuka_varjupaigataotlejate_vastuv_tukeskus.pdf. Lk 22.

[xi] ÜRO Inimõiguste Nõukogu (2010).

[xii] Euroopa rassismi- ja sallimatuse vastu võitlemise komisjon (2010). ECRI soovitused Eesti kohta (neljas seiretsükkel). CRI(2010)3. Arvutivõrgus saadaval: http://www.coe.int/t/dghl/monitoring/ecri/Country-by-country/Estonia/EST-CbC-IV-2010-003-EST.pdf.

[xiii] ÜRO Inimõiguste Nõukogu (2010).

[xiv] ECRI soovitused 2010.

[xv] VRKS. § 10 lg 2.

[xvi] Kontrollkäik Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskusesse.

[xvii] VRKS. § 26 lg 4.

[xviii] VRKS. § 33 lg 1.

[xix] VRKS. § 32.

[xx] Politsei- ja Piirivalveamet (2011). Info Politsei- ja Piirivalveameti Staatuse määratlemise büroo
Rahvusvahelise kaitse talituse ametnikult. 16.02.2011.

[xxi] Kontrollkäik Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskusesse.