Edasi järgmise peatüki juurde (“Piinamise, ebainimlikult või alandavalt kohtlemise ja karistamise keeld”)

Epp Lumiste

Isegi aastal 2010 on inimesi, kes veedavad osa oma elust orjuses. See teema on aktuaalne ka Eestis ning puudutab ka Eesti ühiskonda, sest inimkaubandus on orjuse üks vorme.

Inimkaubandusena tuleks käsitleda põhiliste inimõiguste ja inimväärikuse rikkumist inimeste ekspluateerimise (kas seksuaalse ärakasutamise, sunniviisilise töö tegemise või teenistusse värbamise ning hoidmise, orjuse või sama laadi seisundis pidamise) või elundi sunniviisilise eemaldamise näol.[i] Välisminister on võrrelnud inimkaubandust organiseeritud kuritegevusega, mis ohustab nii rahvusvahelist kui ka siseriiklikku julgeolekut.[ii]

Inimkaubandusel on mitmeid erinevaid vorme. Vahest kõige tuntum on seksuaalne ekspluateerimine, kuid lisaks sellele toimub inimkaubandus veel ka tööjõu ekspluateerimise ja elundikaubanduse vormis.[iii] Inimkaubandusel on mitmeid erinevaid põhjuseid, mis võivad olla seotud nii kuritegevuslike kui ka majanduslike põhjustega.

Inimkaubanduse vastu võitlemiseks koostati Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud arengukava aastateks 2006–2009.[iv] Arengukava tulemusena koostati 2009. aastal inimkaubanduse kuriteokoosseisu analüüs.[v] Alates 2010. aastast on inimkaubanduse vastu võitlemist käsitletud „Vägivalla vähendamise arengukavas 2010–2014“.[vi]

Vägivalla vähendamise arengukava 2010–2014

Arengukava toob välja mitmetasandilise töö inimkaubanduse vastases tegevuses. See näeb ette ennetustöö ja ühiskonnas teadlikkuse tõstmise, ohvrite abistamise ja inimkaubanduse juhtumite uurimise.[vii] Suuremat tähelepanu pööratakse ka tööjõu ärakasutamisele, kuna selle probleemiga tegeles eelmine arengukava liiga vähesel määral.[viii] Samuti toob arengukava välja asjaolu, et puuduvad menetluslikud juhised, kuidas küsitleda potentsiaalseid ohvreid ning vajaduse tõsta teadlikkust inimkaubanduse erinevatest süüteo liikidest. Lisaks soovitatakse täiendada juhiseid, kuid ei mainita vajadust täiendada olemasolevaid seaduseid (nt karistusseadustiku vastava süüteo koosseisu lisamine või kriminaalmenetluse seadustiku täiendused). Lõpparuanne arengukava kohta tõi välja asjaolu, et rahvusvahelised konventsioonid, mille osapooleks on ka Eesti, näevad ette inimkaubanduse kriminaliseerimise. Rahvusvaheline koostöö on olnud raskendatud, sest karistusseadustikus selline kuriteokoosseis puudub.[ix]

Inimkaubanduse mõiste analüüs toob välja sellise kuriteokoosseisu karistusseadustikku lisamise vajaduse. Siiamaani karistusseaduses selline süüteo koosseis puudub ning lõpparuande kohaselt oleks pidanud vastavasisuline karistusseadustiku muudatus olema ette valmistatud 2010. aastal.[x] Eelnõude menetlemise infosüsteemi e-Õiguse kaudu ei ole 2010. aasta lõpuks selle sisulist karistusseadustiku muudatust ministeeriumitele kooskõlastamiseks esitatud.

Kooskõla inimõigustega

Karistusseadustik käsitleb orjastamist vabadusvastaste süütegude peatükis. Paragrahv 133 defineerib orjastamise kui inimese asetamise olukorda, kus ta on sunnitud oma tahte vastaselt kellegi teise kasuks töötama või täitma muid kohustusi; samuti inimese sellises olukorras hoidmise, kui tegu on toime pandud vägivalla või pettusega või ära kasutades inimese abitut seisundit. Konkreetset inimkaubanduse sätet karistusseadustik aga ei sisalda.

Eesti allkirjastas 2010. aasta veebruaris Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni.[xi] Konventsiooni artikkel 4 defineerib inimkaubanduse mõiste väga põhjalikult, hõlmates nii isikute värbamist,  transportimist, varjamist ja vastuvõtmist ekspluateerimise eesmärgil kui seda tehakse ähvardamise, sunni või pettusega. Konventsiooni artikkel 18 näeb liikmesriikidele ette kohustuse kriminaliseerida kõik artiklis 4 välja toodud tegevused kui need on toime pandud tahtlikult. Selliste süütegude eest määratavad karistused peavad olema efektiivsed, proportsionaalsed ja taunivad. Suvel Riigikogu ees rääkides oli justiitsminister seisukohal, et 90% konventsiooni nõuetest on Eestil juba käesolevaks hetkeks täidetud.[xii] Riigikogu peab konventsiooni ratifitseerima, kuid artikli kirjutamise hetkeks ei olnud ratifitseerimisseaduse eelnõu veel Riigikokku jõudnud.

EIÕK artikkel 4 keelab isikute hoidmise orjuses või sunduses ning sunniviisilise või kohustusliku töötamise. Nagu ka kõikide teiste EIÕK artiklite puhul, nii on ka artikkel 4 puhul liikmesriigil positiivne kohustus tagada, et tema jurisdiktsiooni all olevad inimesed ei kannataks orjuses.

2010. aastal võttis Euroopa Inimõiguste Kohus vastu otsuse inimkaubanduse küsimuses.[xiii] Kohtu otsusest nähtub, et inimkaubanduse küsimus hõlmab mitmete EIK õiguste rikkumisi: artikkel 2 (õigus elule), artikkel 3 (piinamise, ebainimliku või alavääristava käitumise keeld) ja artikkel 4 (orjastamise keeld). Kuna käesolev osa artiklist keskendub orjastamisele, siis käsitleb autor siinkohal kohtu seisukohta artikli 4 osas.

Kohus rõhutas, et kuigi artikkel 4 ei maini inimkaubandust selgesõnaliselt, ei saa EIÕK-d tõlgendada vaakumis ja tuleb arvestada Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni tõlgendamise põhimõtteid.[xiv] EIÕK-d tuleb tõlgendada tänapäeva tingimuste kohaselt.[xv] Inimkaubandus ohustab inimväärikust ja ohvrite isikuvabadusi ning ei ole kooskõlas EIÕK põhimõtetega.[xvi] Riiklikud tagatised peavad olema piisavad ja tõhusad tagamaks ohvrite kaitset ning reguleerimaks äriühingute tegevust, mida kasutatakse inimkaubanduse edendamiseks. Inimkaubanduse kriminaliseerimine ja karistamine on ainult üks osa artikkel 4 kohustustest, lisaks peab riik kaitsma ohvreid ja takistama inimkaubandust.[xvii] Riigil on kohustus astuda positiivseid samme takistamaks inimkaubandust; üheks selliseks sammuks on korrakaitseorganite koolitamine.[xviii]

Võttes arvesse Eesti kohustusi EIÕK raames, tuleks karistusseadustikku inimkaubanduse süüteo koosseisuga täiendada. Arvestada tuleks kõiki kohtu soovitusi ning nagu eeltoodud kaasusest nähtub, ei piisa ainult karistusseadustiku täiendamisest, vaid probleemile tuleb läheneda laiemalt.

Kokkuvõte

Vägivalla vähendamise arengukava on samm õiges suunas inimkaubanduse probleemi lahendamisel, kuid Eesti peab oma seadused viima kooskõlla rahvusvaheliste konventsioonidega, sealhulgas ka EIÕK raames võetud kohustustega. Vastava süüteo koosseisu karistusseadustikku lisamine on vaid üks samm probleemi lahendamisel. Hoolimata 2010. aastal  tehtud ettepanekutest ei ole praegu sellist süüteokoosseisu karistusseadustikku lisatud. Kui selline süüteokoosseis oleks lisatud karistusseadustikku siis oleks see samm lähemale inimkaubanduse tõkestamisele süüdlaste karistamises ja rahvusvahelises koostöös.

Soovitused

–       Viia Eesti seadusandlus kooskõlla rahvusvaheliste konventsioonide ning EIÕK raames võetud kohustustega, eelkõige ohvrite kaitsega seotud positiivsete kohustustega.

–       Täiendada karistusseadustikku inimkaubanduse süüteokoosseisu lisamisega.

–       Koolitada korrakaitseorganeid tagamaks parem kaitse ohvritele ning tõhustada inimkaubanduse vastu võitlemist.

–       Ratifitseerida Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsioon


[i] Eesti Naisteühenduste Ümarlaua ja Eesti Naiste Varjupaikade Liit. (2010) Ühised täiendusettepanekud arengukava töövariandile. Jaanuar 2010. Arvutivõrgus saadaval: http://www.enu.ee/lisa/370_ENU%20ja%20ENVL%2021.01.2010.pdf. Lk 31.

[ii] Välisministeerium (2010). Pressiteade: Eesti ühineb Euroopa Nõukogu inimkaubandusvastase konventsiooniga, Nr 4-E. 7.01.2010. Arvutivõrgus saadaval:  http://www.vm.ee/?q=node/8839.

[iii] Sotsiaalministeerium (2008). Inimkaubanduse vormid. Viimati uuendatud: 11. oktoober 2008. Arvutivõrgus saadaval: http://www.sm.ee/tegevus/sooline-vordoiguslikkus/inimkaubandus-ja-prostitutsioon/vormid.html.

[iv] Justiitsministeerium (2010). Inimkaubanduse vastu võitlemise arengukava aastateks 2006–2009 täitmise lõpparuanne. Arvutivõrgus saadaval: http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=50228/Inimkaubanduse+arengukava+l%F5pparuanne.pdf.

[v] Justiitsministeerium (2009). Inimkaubanduse definitsiooni ja kuriteokoosseisu analüüs. 24.08.2009. Arvutivõrgus saadaval:  http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=50155/IK+definitsiooni+ja+kuriteokossseisu+analuus_l%F5plik.pdf.

[vi] Justiitsministeerium (2010). Vägivalla vähendamise arengukava 2010–2014. Arvutivõrgus saadaval: http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=49975/V%E4givalla+v%E4hendamise+arengukava+aastateks+2010-2014.pdf. Lk 31.

[vii] Vägivalla vähendamise arengukava 2010-2014. Lk 31–33.

[viii] Vägivalla vähendamise arengukava 2010-2014. Lk 32.

[ix] Sotsiaalministeerium (2008). Inimkaubanduse vormid.

[x] Inimkaubanduse vastu võitlemise arengukava aastateks 2006–2009 täitmise lõpparuanne Lk 14–15.

[xi] Tabel konventsiooni allkirjastamiste ja ratifitseerimiste kohta leiab siit: http://conventions.coe.int/Treaty/Commun/ChercheSig.asp?NT=197&CM=3&DF=29/04/2011&CL=ENG.

[xii] Riigikogu (2010). Orjastamise karistamatusest Eesti Vabariigis. XI Riigikogu stenogramm VII istungjärk. 9.06.2010. Arvutivõrgus saadaval: http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1276081500&pkpkaupa=1&paevakord=6623#pk6623.

[xiii] Euroopa Inimõiguste Kohus. 7. jaanuari 2010 otsus kaasuses Rantseva vs. Küpros ja Venemaa. Avaldus nr 25965/04.

[xiv] Rantseva vs. Küpros ja Venemaa. Punktid 272–273.

[xv] Rantseva vs. Küpros ja Venemaa. Punkt 277.

[xvi] Rantseva vs. Küpros ja Venemaa. Punkt 282.

[xvii] Rantseva vs. Küpros ja Venemaa. Punktid 285–287.

[xviii] Rantseva vs. Küpros ja Venemaa.