Tagasi eelmise peatüki juurde (“Diskrimineerimise keeld”)

Edasi järgmise peaetüki juurde (“Õigus haridusele”)

Marianne Meiorg

Õigus vara ehk omandi kaitsele tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 1. protokolli artiklist 1, mis sätestab vara kaitse. Selle õiguse osas ei toimunud 2010. aastal mingeid erilisi arenguid. Välja võib siiski tuua Euroopa Inimõiguste Kohtu Eesti osas langetatud otsuse.

4. novembril 2010. aastal tegi Euroopa Inimõiguste Kohus otsuse 45 endise Nõukogude Liidu armee erusõjaväelase kaebuses Eesti Vabariigi vastu.[1] Inimõiguste kohus analüüsis kaasuses kaebajate väidetavat ebavõrdset kohtlemist neile armeejärgse töötamise eest pensioni arvestamisel, toetudes konventsiooni artiklile 14 (diskrimineerimise keeld) koosmõjus 1. protokolli artikliga 1 (omandi kaitse). Kohus märkis, et diskrimineerimisest saab rääkida üksnes siis, kui võrdseid ei ole koheldud võrdselt. Antud juhul olid kaebajad erisubjektid, kelle suhtes kehtisid erireeglid ning seetõttu ei ole nad võrreldavas olukorras teiste pensionäridega, kes saavad Eestilt pensioni pärast 15aastast Eestis töötamist. Seda otsustades võttis kohus aluseks järgnevad asjaolud.

  • Eesti ja Venemaa vaheline leping kohaldub üksnes isikutele, kes olid pensionil juba selle allakirjutamise hetkel ja said Venemaalt pensioni (§ 61).
  • Erusõjaväelased, kes jäid Eestisse, olid täielikult teadlikud, et saades pensioni Venemaalt, kuid otsustades jätkata töötamist Eestis tsiviilsektoris, ei ole neil siiski õigust pensionile Eesti Vabariigilt hilisema töötamise eest (§ 62).
  • Nimetatud leping garanteerib veteranidele pensioni, mis vastab vähemalt Eesti Vabariigi poolt välja makstavale miinimumpensionile ning ka tegelikult veteranidele välja makstud pension vastab keskmisele pensionile, mida pensionär Eestis saab (§ 63).
  • Veteranid võivad saada pensioni Eesti Vabariigilt teatud tingimustel, sh kui nad juba ei saa Venemaalt pensioni. Sellisel juhul ei võeta siiski arvesse nende teenimist Nõukogude Liidu sõjaväes. Samas ei võeta seda Eesti seaduste alusel arvesse kellegi puhul, mistõttu ka siin erinevat kohtlemist ei toimu (§ 64).
  • Isegi kui Eesti ja Venemaa peavad läbirääkimisi lepingu muutmise osas, ei tähenda see tingimata seda, et praegune leping oleks diskrimineeriv (§ 65).

Seetõttu jõudis kohus otsusele, et Eesti ei ole rikkunud konventsiooni artiklit 14 (diskrimineerimise keeld) koosmõjus 1. protokolli artikliga 1 (omandi kaitse).


* Suur tänu Rene Kullörile abi eest informatsiooni kogumisel ja analüüsimisel.

[1] Euroopa inimõiguste kohus. 4. novembri 2010  otsus kaasuses Tarkoev ja teised vs. Eesti. Avaldused nr 14480/08 ja 47916/08.