Tagasi eelmise peatüki juurde (“Õigus isikuvabadusele”)

Edasi järgmise peatüki juurde (“Õigus austusele perekonna- ja eraelu vahel”)

Marianne Meiorg ja Eve Pilt

2010. aastal ei toimunud antud valdkonnas ühtegi sellist arengut, mida võiks aastat eriliselt defineerivana välja tuua. Küll aga leidsid aset mitmed väiksemad muudatused ja muud õiglase kohtuliku arutamise õigust puudutavad sündmused, mis väärivad kajastamist.

Üldise märkusena on oluline mainida aasta alguses toimunud Kohtunike IX korralist täiskogu, kus riigikohtunik Erik Kergandberg võttis kokku Euroopa Inimõiguste Kohtu põhilise kriitika Eesti suhtes. Huvitava asjaoluna märkis ta, et 3. veebruari seisuga on EIK poolt Eesti suhtes tehtud 21-st lõpplahendist 8-s tuvastanud ausa kohtumenetluse põhimõtte ehk siis EIÕK artikkel 6 lg 1 rikkumise.[i] Seega võib öelda, et tegemist on Eesti kohtusüsteemi „konnasilmaga“. Ka õiguskantsler viitab aasta-aastalt kohtumenetluste pikkuse ebamõistlikkusele.[ii] Ka 2010. aastal menetles Euroopa Inimõiguste Kohus ühte Eesti vastu esitatud kaebust antud artikli all, seekord kohtumenetluse ebamõistliku pikkuse osas.[iii]

Lepitusseadus

Ühe olulisema muudatusena Eesti õigussüsteemis 2010. aastal võib nimetada 2010. aasta 1. jaanuaril jõustunud lepitusseadust.[iv] Lepitusseaduse vastuvõtmise eesmärk oli pakkuda alternatiivi kohtumenetlusele ja julgustada erinevate tsiviilvaidluste lahendamist kohtuväliselt ja vähem formaalsel viisil. Lepitusmenetlusel on kohtumenetluse ees mitmeid eeliseid, mh selle suhteline lihtsus ja potentsiaalselt väiksem rahaline kulu. Seletuskiri mainib ka lepitusmenetluse kiirust võrreldes kohtumenetlusega.[v]

Seoses lepitusseaduse vastuvõtmisega muudeti ka tsiviilkohtumenetluse seadust. Muudatusega anti kohtule õigus kohustada pooli osalema lepitusseaduses sätestatud lepitusmenetluses, kui see on kohtu hinnangul kohtuasja asjaolusid ning senist menetluskäiku arvestades asja lahendamise huvides vajalik (TsMS § 4 lg 4). Lepitusmenetluse tulemusel sõlmitud kokkuleppe tunnistab täidetavaks kohus, kelle tööpiirkonnas lepitusmenetlus toimus (TsMS § 1211). Kohus ei tunnista kokkulepet täidetavaks juhul, kui see kas väljub lepitusseaduses kehtestatud piiridest, on vastuolus heade kommete või seadustega või rikub olulist avalikku huvi või kui kokkulepet ei ole võimalik täita (TsMS § 6271).

Vandeadvokaat Andres Pasti ja jurist Anna Fedurko hinnangul on lepitusseadusega „pandud alus alternatiivsele vaidluste lahendamisele“. See „võimaldab jõuda mõlemat poolt rahuldava ning iseloomult suure tõenäosusega kompromissile sarnaneva lahendini oluliselt väiksema aja ja rahakuluga kui kohtumenetluses“. Kusjuures see sisaldab ka kohtulikku aspekti – täidetavaks tunnistamise võimalust.[vi] Seega võib öelda, et põhimõtteliselt on lepitusseaduse vastuvõtmisega paranenud juudepääs õigusemõistmisele ja tõhusale menetlusele üldiselt, nii aja- kui ka rahakulu arvestades. Praegu on siiski veel vara hinnata selle seaduse mõju ja tõhusust kuna see on olnud jõus kõigest ühe aasta. Siiski on menetlusel potentsiaali ja sellega seotud arenguid tasub jälgida.

E-toimik

Teise olulise muudatusena võib esile tuua e-toimiku menetlemise infosüsteemi loomist tsiviilmenetlusse. Selline võimalus tekkis 2010. aasta 1. jaanuaril jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku, kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega.[vii] Aasta varem oli e-toimik rakendunud kriminaalmenetluses. Tsiviilkohtumenetluse seadustikku lisatud paragrahvid ja täiendused laiendavad muuhulgas menetlusdokumentide elektroonilise kättetoimetamise võimalusi. Justiitsministeerium on e-toimikuga seoses välja toonud järgmised märksõnad: õiguskindlus, suur ajavõit, maksumaksja raha kokkuhoid, menetlusosaliste võrdne juurdepääs infole, turvalisus, asutuste töö lihtsustumine, asjade menetlemise aja lühenemine.[viii] Nimetatud seaduse teiseks põhieesmärgiks oli seletuskirja kohaselt maksekäsu kiirmenetluse lihtsustamine sel viisil, et menetluse kord sobiks rohkem kokku elektroonilise menetluse olemusega.[ix] Antud muudatus kindlasti lihtsustab kohtumenetlust ja potentsiaalselt ka kiirendab seda.

Käskmenetlus

2010. aastal tunnistas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kehtetuks kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvid, mis sätestavad käskmenetluse. Riigikohus leidis oma otsuses, et seadustiku paragrahvid 251–256 ja 318 lg 3 p 3 ei taga tõhusat kaitseõigust.[x] Põhimõtteliselt puudutas kaebus põhiseaduse § 24 lg 5 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg 3 punktidest b ja c tulenevat edasikaebeõigust. Riigikohus jõudis järeldusele, et KrMS § 318 lg 3 p 3 välistab käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni esitamise ja et selle takistuse näol on tegemist PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõiguse riivega. Samuti leidis Riigikohus, et käskmenetlus rikub PS § 15 lg-st 1 tulenevat igaühe õigust nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist. Seega leidis kolleegium, et kriminaalmenetluse regulatsioon on põhiseadusega vastuolus selles osas, milles see ei taga tõhusat kaitseõigust, sealhulgas ei võimalda taotleda isikul tema kohtuasja läbivaatamisel asjassepuutuvate normide põhiseadusevastaseks tunnistamist.

Juurdepääs õigusemõistmisele

2010. aastal tekitasid suurt poleemikat ÜRO rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee soovitused Eestile rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise konventsiooni paremaks rakendamiseks.[xi] Laialdasi diskussioone tekitas küll meedia vaba tõlgendus komitee soovitustest riigikeelest erinevate keelte kasutuse kasutuse osas,[xii] kuid antud peatüki kontekstis on olulisem komitee märkus rassilise diskrimineerimise kaebuste peaaegu täieliku puudumise kohta. Komitee soovitas Eestil uurida, millest selline vähene inimestepoolne huvi tingitud on. Sealhulgas soovitas komitee kontrollida kas see ei ole põhjustatud nt ohvrite teadmatusest oma õiguste osas, kindlustunde puudumisest politsei ja õigusametnike suhtes või piiratud juurdepääsust olemasolevatele kaitsemehhanismidele.[xiii]

Olulise teemana tõusetus 2010. aastal ka riigilõivude kõrgus. Liiga kõrged riigilõivud võivad piirata inimeste juurdepääsu kohtumõistmisele ning seega takistada oma õiguste kasutamist. Sellel teemal avaldati ka mitmeid artikleid ajakirjanduses.[xiv] Samuti on kõrgeid riigilõive käsitlenud õiguskansler. Avalduste põhjal otsustas õiguskantsler algatada riigilõivude põhiseaduspärasuse analüüsi.[xv] 2010. aasta 8. detsembril algatas Keskerakond riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille seletuskirja kohaselt oli eelnõu vajalik 2009. aasta 1. jaanuarist tsiviilkohtumenetluses mitmekordseks tõusnud riigilõivumäärade vähendamiseks. Eelnõu algatajate hinnangul ei ole hetkel kehtivad kõrged riigilõivumäärad proportsionaalsed menetlusökonoomika eesmärgiga ning samuti viidatakse seda seisukohta toetavale Riigikohtu lahendile 3-4-1-25-09. Selles kaasuses viidatakse omakorda Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile Mehmet ja Suna Yigit vs. Türgi, mille kohaselt on liiga suur riigilõiv Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkumine.[xvi] Siiski jääb see eelnõu Riigikogu menetlusest kõrvale seoses Riigikogu volituste lõppemisega.[xvii]

Psüühikahäirega isikud

Puudusi õiglase kohtuliku arutelu õiguse rakendamises tõi esile ka ÜRO inimõiguste komitee oma 2010. aasta 4. augusti järeldusotsuses Eesti riigi kohta ÜRO kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakti täitmisel.[xviii] Eelkõige leidis komitee puudusi seoses psüühikahäirega isikute ja nende eestkostjatega.

Inimõiguste komitee leidis, et psüühika häirega isikud ja/või nende eestkostjad ei ole sageli piisavalt informeeritud ei alustatud kriminaalmenetlusest ega esitatud süüdistusest, samuti rikutakse tihti nende õigust ausale kohtumenetlusele ja efektiivsele õigusabile (vt ka peatükk 3, “Õigus isikuvabadusele”). Lisaks leidis komitee, et patsiendi sundravi vajadust hindavate ekspertide sõltumatus on kompromiteeritud kui nad töötavad samas haiglas, kus patsienti ravitakse.

Inimõiguste komitee eeltoodud soovitus ei puuduta pelgalt sundravi põhjendatuse kontrolli protseduuri kriminaalõiguses vaid on analoogia alusel kohaldatav ka ekspertiiside suhtes, mida määratakse kinnisesse asutusse paigutamise menetluses tsiviilkohtupidamises. Inimõiguste komitee soovitusega on kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu 2010. aasta 12. oktoobri kohtumäärus, kus kohus sedastas, et tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi teenuse osutaja psühhiaatrite arvamus ei ole käsitletav eksperdiarvamusena tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 537 lg 1 mõttes.[xix] Viidatud kohtuotsus tõi muutuse vähemalt Harju Maakohtu senisesse praktikasse, kus õiguskaitse korras määratud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamisel TsMS § 533 alusel ei määranud kohus ekspertiisi, vaid piirdus teenuseosutaja psühhiaatrite arvamusega.[xx]

Kokkuvõte

Endiselt ootab lahendamist aastaid EIK poolt kritiseeritud kohtumenetluse kestuse küsimus. Jätkuvaks probleemiks on karistusseadustiku viha õhutamist keelava sätte mittetoimimine praktikas, mille pärast on Eestit aasta-aastalt järjekindlalt kritiseeritud. Samuti tõusis lahendamata probleemina üles kohtukulude suuruse problemaatika, mis võib olla märkimisväärseks takistuseks juurdepääsule kohtumõistmisele. Antud juhul kerkis üles riigilõivude liigne kõrgus.

Positiivse arenguna võib välja tuua lepitusmenetluse seaduse jõustumise. Tuleb vaid oodata, kuidas see tegelikkuses kasutust leiab. Samuti on kohtumõistmisele juurdepääsu hõlbustamisel posiitivseks arenguks e-toimiku infosüsteemi kasutuselevõtt ka tsiviilmenetluses. Riigikohtu otsus, millega tunnistati põhiseadusvastaseks käskmenetlus kriminaalmenetluses on samuti samm edasi tõhusa kaitseõiguse tagamisel.

Soovitused

–       Analüüsida põhjalikult Eesti kohtusüsteemi ja põhjusi, miks kohtumenetluse pikk ajaline kestus nii tihti probleemiks kujuneb ning võtta kasutusel meetmed, et seda tulevikus vältida.

–       Muuta karistusseadustiku viha õhutamist keelavat sätet, võttes selle koosseisust välja tingimuse, mille kohaselt peab tõestama ohtu isiku elule või tervisele.

–       Põhjalikult analüüsida riigilõivude määrade mõju ligipääsul õigusemõistmisele kohtumenetluse raames.

 



* Suur tänu Rene Kullörile abi eest informatsiooni kogumisel ja analüüsimisel.

[i] Kergandberg, Erik. (2010). EIK kriitika Eesti kohtusüsteemi töö suhtes – kas põhjus kohtunike töö hindamiseks. Kohtunike IX korraline täiskogu 11–12.02.2010. Arvutivõrgus saadaval: http://www.riigikohus.ee/vfs/957/Lisa_6_Eerik_Kergandberg_ettekanne.pdf. Lk 1.

[ii] Õiguskantsler (2011) Ülevaade õiguskantlseri 2010–2011. aasta prioriteetide täitmisest 2010. aastal. Arvutivõrgus kättesaadav: www.oiguskantsler.ee/…/prioriteedid/_levaade_prioriteetide_t_itmisest_2010 _l_puks__5_.pdf.

[iii] Euroopa Inimõiguste Kohus. 4. veebruari 2010 otsus kaasuses Malkov vs. Eesti. Avaldus nr 31407/07. (Kaasust on detailselt kirjeldatud peatükis 3).

[iv] Lepitusseadus. RT I 2009, 59, 385.

[v] Vabariigi Valitsus (2009). Lepitusseaduse eelnõu seletuskiri. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade&op=ems&eid=624582. Lk 1–2.

[vi] Past, Andres ja Fedurko, Anna (2009). Lepitusseadus pakub alternatiivi kohtumenetlusele. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.concordia.ee/est/lepitusseadus-pakub-alternatiivi-kohtumenetlusele.

[vii] Tsiviilkohtumenetluse seadustiku, kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus. RT I 2009, 67, 460.

[viii] Justiitsministeerium. Õiguskaitseasutuste ühine menetlusinfosüsteem E-toimik. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.just.ee/e-toimik.

[ix] Vabariigi Valitsus (2009). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku, kohtute seaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/?page=eelnou&op=ems&emshelp=true&eid=773361&u=20110224223257.

[x] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Otsus 3-4-1-5-10 (18.06.2010).

[xi] ÜRO rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee (2010). Lõppjäreldused: Eesti, CERD/C/EST/CO/8-9 (23.09.2010). Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.vm.ee/sites/default/files/CERD-komisjoni_loppjareldused_%20EST.pdf. Punktid 2–3.

[xii] Nt Rekand, Tiina (2010). ÜRO: Eesti peaks olema kakskeelne. Postimees, 20.10.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/?id=329020; Jaagant, Urmas (2010). ÜRO soovitab Eestile kakskeelsust. Eesti Päevaleht, 20.10.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.epl.ee/artikkel/585683; – (2010). ÜRO soovitab Eestile kakskeelsust. Delfi, 20.10.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/uro-soovitus–eesti-peaks-olema-kakskeelne.d?id=34063735; Välisministeerium (2010). ÜRO rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee soovituste tõlgendamisest. 20.10.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.vm.ee/?q=node/10119.

[xiii] ÜRO rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee (2010). Lõppjäreldused: Eesti. Punkt 4.

[xiv] Nt Tahlfeld, Kaisa (2010). Kohtuasjade riigilõivud on liiga kõrged. Äripäev, 12.09.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.ap3.ee/article/2010/9/12/kohtuasjade-riigiloivud-on-liiga-korged.

[xv] Ülevaade õiguskantsleri 2010–2011. aasta prioriteetide täitmisest 2010. aastal.

[xvi] Eesti Keskerakonna fraktsioon (2010). Riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri. 8.12.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/?page=eelnou&op=ems&emshelp=true&eid=1256537&u=20110224224425.

[xvii] Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. RT I 2003, 24, 148 … RT I, 21.03.2011, 1. § 96.

[xviii] ÜRO inimõiguste komitee (2010). Lõppjäreldused: Eesti, CCPR/C/EST/CO/3 (4.08.2010). Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.vm.ee/sites/default/files/CCPR-komisjoni_loppjareldused_EST.pdf. Punkt 12.

[xix] Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 2005, 26, 197 … RT I, 30.12.2010, 2) § 537 lg 1 sätestab, et kohus võib isiku kinnisesse asutusse paigutada üksnes juhul, kui paigutamise eelduste kohta, muu hulgas isiku ohtlikkuse prognoosi kohta, on olemas eksperdiarvamus, mille koostanud ekspert on isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud. Eksperdiks võib olla üksnes psühhiaater või muu pädev arst, nakkushaige puhul pädev arst. Käesoleva lõike esimeses ja teises lauses sätestatu ei kehti esialgse õiguskaitse rakendamisel.

[xx] Vt nt Harju Maakohus. Kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-10-29892 (16.12.2010).