Tagasi eelmise peatüki juurde (“Pagulaste ja varjupaigataotlejate õigused”)

Edasi järgmise peatüki juurde (“Kodanikuühiskonna areng ja hetkeseis Eestis”)

Kristel Valk

Laste õiguste kaitseks on viimastel aastatel toimunud kolm reaalset arengut. Alates 1. jaanuarist 2009. a on ohusolevast lapsest võimalik teavitada telefoninumbril 116 111, mis on ühtne kogu Euroopas. 2010. aastal loodi Sotsiaalministeeriumis laste ja perede osakond. Samuti alustasid 2010. aastal Politsei- ja Piirivalveameti prefektuurides tööd lastekaitseteenistused. Lisaks on laste õiguste kaitse teemal läbi viidud hulgaliselt erinevaid diskussioone (nii kirjalikke kui ka suulisi).

2006. aastal loodi ÜRO liikmesriikide inimõigusalaste standardite ja kohustuste täitmise hindamiseks üksus, mis tuletab riikidele meelde nende kohustust täielikult austada ja rakendada kõiki inimõigusi ja põhivabadusi. Nimetatud üksuse eesmärk on kõigi 192 ÜRO liikmesriigi inimõigusalaste andmete analüüs iga nelja aasta tagant. Perioodilise ülevaatuse raames tuleb riigil esitada aruanne inimõiguste alaste kohustuste täitmiste kohta. Muuhulgas peab aruandes käsitlema ka laste õigustega seonduvat ning seda, mida laste õiguste tagamiseks riigis tehtud on. 2011. aastal esitas esimese aruande ka Eesti. Vabariigi Valitsus kiitis 21. oktoobril 2010. aastal heaks Eesti riigiaruande, mille kohaselt hõlmab riiklik lastekaitse tervishoidu, haridust, tööd, vaba aja veetmist, huvialategevusi ja laste sotsiaalhooldust. Riik kindlustab asjakohase seadusandluse olemasolu ja järelevalve, arendab lastekaitse valdkonda, töötab välja strateegiaid ja arengukavasid ning osaleb rahvusvahelises koostöös.[i]

Mainitud aruandes on käsitletud muuhulgas nii lastekaitse seaduse muutmise vajadust kui ka lastevastase vägivalla ning lasteombudsmaniinstitutsiooni loomisega seotud temaatikat. 2010. aastal alustas sotsiaalministeerium ka „Laste ja perede arengukava 2011–2020“ väljatöötamist, mille eesmärgiks on laste õiguste parem tagamine ja perede elukvaliteedi tõstmine.

1. aprillil 2010. a kiitis Vabariigi Valitsus heaks „Vägivalla vähendamise arengukava aastateks 2010–2014” ja selle rakendusplaani aastateks 2010–2014.[ii] Arengukava eesmärkide hulgas on ka laste vastu toime pandud vägivalla vähendamine ja ennetamine. Arengukava raames on loodud perevägivallavastane võrgustik, kuhu kuuluvad erinevate ministeeriumide, riigiasutuste, politsei, prokuratuuri, mittetulundusühenduste, varjupaikade, tugikeskuste ja kõrgkoolide esindajad. Koostöövõrgustiku eesmärgiks on parandada infovahetust ja koostööd erinevate organisatsioonide vahel ning anda ülevaade valdkonna arengust, et saada sel viisil sisendit arengukava täiendamiseks. Võrgustik hakkab regulaarselt koos käima ja kohtumised toimuvad vähemalt kord aastas. Esimene kohtumine toimus 2010. aasta 6. detsembril.

Alljärgnev keskendub viimase aja põhilistele arengutele sellistel teemadel nagu lastekaitse seadus, laste kehalise karistamise keeld ning laste ombudsmani institutsiooni loomine.

Lastekaitse seadus

Laste kaitset reguleerivaid õigusakte ei ole Eestis kuigi palju. Lapse kasvatus ning tema kohtlemine on üks ühiskonna prioriteete, mistõttu tuleb erilist tähelepanu pöörata laste õiguste kaitsele ning preventiivsetele meetmetele, et ära hoida hilisemaid negatiivseid tagajärgi. Preventiivsete meetmetena saab käsitleda muuhulgas ka vastava õigusliku regulatsiooni olemasolu ja selle efektiivsust.

Eesti Vabariigi lastekaitse seadus[iii] on vastu võetud 8. juunil 1992. a ning jõustunud 1. jaanuaril 1993. a. Suurimaks lastekaitse seaduse puuduseks on peetud selle üldsõnalisust ja deklaratiivsust, mistõttu ei ole seaduse rakendamine tõhus. ÜRO lapse õiguste komitee soovitas 2003. aastal, et lastekaitse seadus peab olema efektiivne, samuti peavad seaduse täitmiseks olema ette nähtud selle rakendamise juhendid ja raha eelarves. Peab olema tagatud, et laste õigusi hinnatakse asjakohaste õigusaktide ja põhimõtete järgi.[iv] Uue lastekaitse seaduse eelnõu väljatöötamise vajadusest räägiti Riigikogus juba 2001. aastal.

Vabariigi Valitsuse poolt 27. jaanuaril 2005. a heaks kiidetud „Lastekaitse kontseptsiooni“ tegevuste ajakavas[v] oli kirjas, et uus lastekaitse seadus jõustatakse 2007. aasta 1. jaanuariks. Endine õiguskantsler Allar Jõks avaldas 2009. aastal arvamust, et „sotsiaalminister, kes uue lastekaitse seaduse suudab ette valmistada, väärib ilma igasuguse irooniata mälestussammast“.[vi] Õiguskantsler Indrek Teder leidis 2010. aasta ettekandes Riigikogule koguni, et „jääb mulje, et see, mis puudutab laste õigusi, oleks nagu õigusloome tolmune nurgatagune, kuhu seadusemeister eriti ei vaata […] On ikka üks päramine aeg, et Eestis oleks vajalik ja reaalselt toimiv lastekaitse seadus.“[vii]

Üheks põhjuseks, miks uue seaduse vastu võtmine nii kaua on veninud, on kindlasti vastava valdkonna riikliku strateegia puudumine. Lastekaitse seaduse § 68 näeb ette, et „seaduse rakendamise üksikasjad reguleerib Eesti Vabariigi Valitsus“. See eeldab riiklikul strateegial põhineva üksikasjaliku juhendi kehtestamist. Riikliku strateegia puudumisele on juhtinud tähelepanu ÜRO laste õiguste komitee oma 2003. aasta soovitustes.[viii] Viimane vastava valdkonna riiklik strateegia pärineb aastast 2004 („Lapse õiguste tagamise strateegia 2004–2008“),[ix]mis oli kehtestatud kuni 2008. aastani, seega on kaks aastat selles valdkonnas valitsenud vaakum.

Sotsiaalministeeriumis on väljatöötamisel „Laste ja perede arengukava 2011–2020“. Jääb üle vaid loota, et arengukava võetakse lähiajal vastu.

Eeltoodu illustreerib selgelt seda, et Eestis puudub nii laste õiguste kaitset puudutav strateegia kui ka kaasajastatud ning laste õigusi ka tegelikult kaitsev lastekaitse seadus. Õigusliku tausta puudumine on kindlasti üks neist põhjustest, miks laste õiguste tagamine ja kaitse Eestis problemaatiline on.

Laste kehalise karistamise keeld. Lastevastane vägivald

„Head lapsed need kasvavad vitsata“ – ammu teada-tuntud laulusalm, ometigi näitab reaalsus, et paljude arvates käib laste kasvatamise juurde füüsiline vägivald.  Näiteks selgus 2009. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringust, et 47% uuringul osalejatest nõustusid, et lapse füüsiline karistamine on mõnikord paratamatu.[x] Lapse füüsiliseks karistamiseks tuleb lugeda igasugust tegevust, kus kasutatakse füüsilist jõudu lapsele valu või ebamugavustunde tekitamiseks. Füüsilise karistamisena käsitatakse muuhulgas laste juustest tõmbamist, lükkamist ja tõukamist, sunnitud toidu neelamist, ebamugavas asendis seisma sundimist jne.[xi]

Üldine õiguslik regulatsioon keelab laste füüsilise karistamise. ÜRO peaassamblee poolt 20. novembril 1989. aastal vastu võetudlapse õiguste konventsiooniga[xii] on liitutud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 26. septembri 1991. aasta otsuse alusel ning see jõustus Eesti suhtes 20. novembril 1991. aastal. Konventsiooni artikli 19 kohaselt

rakendavad osalisriigid kõiki seadusandlikke, administratiivseid, sotsiaalseid ja haridusalaseid abinõusid, et kaitsta last igasuguse füüsilise ja vaimse vägivalla, ülekohtu või kuritarvituse, hooletussejätmise, hooletu või julma kohtlemise või ekspluateerimise, kaasa arvatud seksuaalse kuritarvituse eest, kui laps viibib vanema(te), seadusliku hooldaja või seaduslike hooldajate või mõne teise lapse eest hoolitseva isiku hoole all.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni[xiii] ratifitseeris Eesti 1996. aastal. Konventsiooni artikli 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Euroopa Inimõiguste Kohus on mitmes lahendis leidnud, et laste füüsiline karistamine on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Ka Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt on igal inimesel õigus väärikale kohtlemisele, turvalisusele ja kaitsele igasuguse füüsilise ja vaimse väärkohtlemise ning vägivalla, ülekohtu, julma või alandava kohtlemise eest. Eesti karistusseadustiku[xiv] § 121 näeb ette karistuse teise inimese tervise kahjustamise, samuti löömise, peksmise või valu tekitamise eest, ei sätestata erandeid juhuks, kui täiskasvanu kasutab lapse suhtes vägivalda nn karistuslikel eesmärkidel. Kui seadus ei pea lubatavaks vägivalda täiskasvanute omavahelistes suhetes, on see mõeldamatu ka lapse suhtes. Juriidilisest aspektist on füüsilise vägivalla kasutamine laste vastu olnud Eestis keelatud juba põhiseaduse jõustumisest, 1992. aasta 3. juulist.

Lisaks ÜRO lapse õiguste komiteele, on ka teised ÜRO rahvusvaheliste inimõiguste alaste lepingute järelevalveorganid, sealhulgas majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee, inimõiguste komitee ja piinamisvastane komitee hukka mõistnud laste kehalise karistamise. 2006. aastal tõusis laste kehalise karistamise keeld ülemaailmseks eesmärgiks. ÜRO peaassambleele esitatud aruanne sisaldas ka ÜRO peasekretäri uurimust lastevastase vägivalla kohta. Selles seati 2009. aasta tähtajaks, mil lastevastane vägivald peab olema kõikjal keelustatud. Uurimuseraporti põhisõnum, mille ÜRO peasekretär esitas peaassambleele 2006. aasta oktoobris, on järgmine: ”Vägivald laste vastu ei ole üheski vormis õigustatud ja igasugune lastevastane vägivald on ennetatav.”[xv]

Laste kasvatamine vägivalla abil on olnud meie ühiskonnas pikka aega tavaline (olgu siis tutistamise või laksu andmisena). Samas võib lapse vastu vägivalla kasutamine kaasa tuua tõsiseid vaimseid probleeme, ühtlasi õpib laps sel viisil, et vägivald on lahutamatu probleemi lahendamisest. Uuringud on tõestanud, et lapseeas füüsilise väärkohtlemise või hooletussejätmise ohvriks sattumine tõstab seaduserikkumiste tõenäosust noorukieas 59% ja täiskasvanueas 28% ning vägivallakuritegude sooritamise tõenäosust 30%.[xvi] Eeltoodud uuringu kohaselt esines lapsena väärkoheldud isikutel tunduvalt sagedamini vaimse tervise probleeme, sh enesetapukatseid ja traumajärgset stressi, koolis edasijõudmatust (lugemisraskused jms), tööhõive probleeme (töötus, töötamine väga madala töötasuga kohtadel jms) ning hälbivat käitumist hilisemas elus (prostitutsioon, alkoholism).

Laste kehalise karistamise keelustamisest on meedias[xvii] räägitud vähemalt sama kaua kui uue lastekaitse seaduse vajalikkusest. Kuigi füüsilise vägivalla kasutamist keelustavad mitmed ülaltoodud õigusaktid, on paljud asjatundjad arvanud, et praegusest õiguslikust raamistikust ei piisa ning on vaja täiendavalt otseselt reguleerida lastevastase vägivalla keelustamist. Vajadust otsese keelu järele on kinnitanud nii eriala spetsialistid, poliitikud kui ka Sotsiaalministeeriumi ametnikud. Ometigi on lastekaitse seaduse vastavate sätetega täiendamine või uue lastekaitse seaduse vastu võtmine (koos vajalike lastevastast vägivalda puudutavate normidega) veninud.

Sotsiaalministeeriumis loodi laste ja perede osakond 2010. aasta esimestel kuudel ning osakonna üheks esimeseks eesmärgiks pidi saama lastevastase vägivalla keelustamine. Ei ole välistatud, et vastava keeluga süüteokoosseisu seadusesse lisamine (eeldatavasti karistusseadustikku või lastekaitse seadusesse) võib kaasa tuua vägivalla vähenemise. Kuid kas see on ikka sobiv abivahend eesmärgi saavutamiseks? Kas eesmärgiks on võimalikult paljude süüdlaste karistamine? Või peaks hoopiski eesmärgiks seadma teadlikkuse tõstmise, sh näiteks lapse väärkohtlemisega kaasnevatest sotsiaalsetest tagajärgedest teavitamise.

Riigikohtu esimees esitas Riigikogule 2010. aasta kevadel ülevaate kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta.[xviii] Esimees väitis oma ettekandes, et on kaugel lapsepeksu õigustamisest, kuid ei näe karistusõigusliku normi kehtestamises probleemi lahendust.

„Ilmselt ei peeta sellise eraldi kasuistliku normi taotlemisel silmas karistusõiguslikke eesmärke, vaid soovitakse hoopis karistusõiguse kaudu muuta ühiskondlikke hoiakuid. […] Riigi sekkumine väga delikaatsetesse lapsevanema ja lapse suhetesse, kui vanemlikud kohustused on täidetud ja last kehaliselt ei väärkohelda, on tarbetu. Vaevalt on lapsed õnnelikumad, kui suur osa vanematest figureerib karistusregistris.“[xix]

Süütegusid ei ole võimalik vältida või märgatavalt vähendada üksnes kriminaal-justiitssüsteemi või riigivõimu abil; ennetustöösse tuleb kaasata ka kohalikud omavalitsused, majandusringkonnad ja ühiskondlikud organisatsioonid. Esmatähtis on aga iga inimese enda vastutus ning kohustus arendada ennast ja kasvatada oma lastest vastutustundlikud ühiskonnaliikmed.[xx]

Riigikogu poolt 2010. aasta 16. juunil vastu võetud kriminaalpoliitika arengusuundade kohaselt[xxi] tuleb Sotsiaalministeeriumil koos kohalike omavalitsustega arendada lapsevanemate vanemlikke oskusi ning parandada valdkonna spetsialistide koostööd. Eeltoodud punkti eesmärk on alaealiste kuritegevuse ennetamine. Kuna lastevastase vägivalla esinemise sagedus sõltub laste kasvatamisest, aitab nimetatud meede kaasa ka alaealiste poolt toime pandud kuritegude vähendamisele ning alaealiste kehalise karistamise (vägivalla) vähendamisele.

Lastevastase vägivalla vähendamisele aitaks kaasa ka see, kui vääralt koheldud lastel oleks koht, kuhu pöörduda ning riigis oleks institutsioon, mis selliste pöördumistega asjatundlikult tegeleks. Sama institutsioon peaks süstemaatiliselt seisma laste õiguste eest ning viima läbi erinevaid uuringuid ja sotsiaalkampaaniaid. Paljudes riikides on selleks laste ombudsmani institutsioon, mille loomisele on ka Eestis viimasel ajal üha enam mõeldud.

Laste ombudsman

ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 4 kohustab osalisriike looma sõltumatu riikliku lapse õiguste järelevalve institutsiooni (laste ombudsmani), mille ülesandeks on jälgida konventsiooni täitmist osalisriigis.

1981. aastal loodi Norras maailma esimene laste ombudsmani ametikoht. Laste ombudsman on spetsiaalse seaduse alusel loodud sõltumatu, iseseisev ja poliitiliselt neutraalne organ. Ombudsmanipeamine ülesanne on kaitsta laste õigusi ühiskonnas tervikuna ja hoida silm peal laste kasvutingimuste arengul.

Lapse õiguste komitee heitis 2003. aastal Eestile ette, et meil puudub institutsioon, mis on volitatud vastu võtma lapse õiguste rikkumise kaebusi ning neid lapse huvidest lähtuvalt lahendama. Komitee soovitab, et osalisriik kaaluks õiguskantsleri institutsioonist eraldiseisva või selle juurde kuuluva osakonna või spetsiaalse organi asutamist, jälgimaks ja hindamaks konventsiooni täitmist nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil. See organ peaks olema hästi varustatud, lastele ligipääsetav, volitatud vastu võtma lapse õiguste rikkumise kaebusi ning neid lapsetundlikult uurima ja lahendama.[xxii] Euroopa Liidu liikmesriikidest on spetsialiseeritud eraldiseisvad laste õiguste järelevalve institutsioonid Soomes, Rootsis, Taanis, Norras, Leedus, Poolas, Austrias, Prantsusmaal, Iirimaal, Luksemburgis, Belgias (eraldi flaami ja vallooni institutsioonid), Küprosel ja Maltal. Üldombudsmani institutsiooni integreeritud laste õiguste üksused on Lätis, Slovakkias, Sloveenias, Ungaris, Kreekas, Portugalis ja Bulgaarias. Euroopa Liitu kuuluva 27 sõltumatu liikmesriigi hulgas on vaid 4 riiki (Eestis, Tšehhi, Rumeenia, Saksamaa), kus ei ole laste õiguste järelevalve üksust ehk ombudsmani. Riikides, kus raha on vähem, on komitee hinnangul parim arendada laiapõhjalist riiklikku inimõiguste institutsiooni, mis pöörab eraldi tähelepanu lastele. Laiapõhjalise institutsiooni struktuuris peaks olema kas spetsiaalselt laste õiguste eest vastutav erivolinik või spetsiaalne osakond.[xxiii]

Laste ombudsmani institutsiooni loomisest Eestis on räägitud juba aastaid. 2009. aasta 14. mail jõudis Riigikogu õiguskomisjon üksmeelselt seisukohale, et laste õigused vajavad Eestis paremat kaitsmist ja seda funktsiooni võiks hakata täitma õiguskantsleri kantselei juurde loodav eraldi üksus. Kokkuvõttes otsustas õiguskomisjon algatada töörühma, kes laste ombudsmani institutsiooni volitused ja ülesanded välja töötaks, et selle alusel algatada protsess seadusloome täiendamiseks.

2010. aasta alguses tegi MTÜ Lastekaitse Liit Riigikogu juhatajale märgukirja, milles edastas, et laste ombudsmani institutsiooni loomine aitaks oluliselt suurendada laste mõju ühiskonna kujunemisel, edendada laste osalemist erinevates otsustusprotsessides ning seeläbi tugevdada ühiskonna sidusust. Seni kuni lastekaitse ombudsmani institutsiooni ei ole, tuleks täiendada õiguskantsleri seadust ning anda laiemad volitused õiguskantslerile.[xxiv] Õiguskantsler Indrek Teder toetas MTÜ Lastekaitse Liidu ettepanekut ning leidis, et Riigikogul tuleks lõpuks ära otsustada, kas luua laste ombudsmani iseseisev institutsioon või laiendada õiguskantsleri pädevust.[xxv] 2010. aasta juunis toimunud MTÜ Lastekaitse Liidu vanematekogul otsustati anda Riigikogule üle eelnõu, millega täiendatakse õiguskantsleri seadust nii, et õiguskantsleri volitused laienevad ka laste põhiõiguste tagamisele ja järelevalvele.[xxvi] 9. novembril 2010. a toimus Riigikogu põhiseaduskomisjonis arutelu õiguskantsleri pädevuse võimalikust laiendamisest laste ombudsmani ülesannete täitmiseks. Komisjoni esimees kommenteeris antud arutelu eel, et kohtumisel „võib […] sündida konkreetne ettepanek täiendada seaduses õiguskantsleri volitusi, kuid võib ka selguda, et juba praegune seadusandlus võimaldab õiguskantsleril nende küsimustega tegeleda“.[xxvii] Stenogrammist nähtub, et arutelul väljendatud seisukohad võetakse teadmiseks.[xxviii] Laste ombudsmani loomise temaatika leidis kajastamist ka õiguskantsleri 2009. aasta ülevaates.[xxix]

Õiguskantsler tegutses lapse õiguste vallas juba varem, kuid seda muude ülesannete kõrvalt, täites ombudsmani ülesandeid, teostades põhiseaduslikkuse järelevalvet õigustloovate aktide üle, ennetades väärkohtlemist. 11. jaanuaril 2011. a algatas Riigikogu põhiseaduskomisjon õiguskantsleri seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk oli muuta õiguskantsleri seadust selliselt, et õiguskantslerile antakse selge volitus lapse õigustega tegelemiseks. Nimetatud seadus võeti vastu 2011. aasta 17. veebruaril.

Suurt osa laste ombudsmani ülesannetest ei täitnud seni Eestis keegi. Õiguskantsler ei olnud lapse õiguste konventsiooni tutvustaja Eestis. Õiguskantsler ei viinud läbi küsitlusi ega uuringuid, et välja selgitada laste seisukohti, ega olnud laste seisukohtade tutvustaja. Õiguskantsleri pädevuses ei olnud isikute ja asutuste nõustamine, samuti ei osalenud õiguskantsler lapse õigusi puudutavate õigusaktide väljatöötamisel. Piiratud olid ka õiguskantsleri võimalused olla laste õiguste alaste koolituste ja põhjalike lapse õigusi puudutavate uuringute läbiviija.[xxx]

Õiguskantsleri pädevuse laiendamisel ning õiguskantslerile laste ombudsmani funktsiooni lisamisel on oma plussid ja miinused. Ühest küljest on taoline muudatus mõistlik, kuna õiguskantsler on ka seni teostanud osaliselt laste ombudsmani funktsioone, ühtlasi ollakse juba teadlikud sellest, et õiguskantsleri poole võib probleemide korral pöörduda. Teisest küljest peab õiguskantsler olema poliitiliselt sõltumatu ning laste õigustega seonduva poliitika kujundamine ei oleks kooskõlas õiguskantsleri institutsiooni olemusega. Laste ombudsmaniinstitutsioon eeldab lisaks juriidilistele meetmetele ka väga suurel määral psühholoogilisi ja ennetuslikke meetmeid.

Õiguskantsler Indrek Teder leidis Riigikogus 2010. aasta septembris tehtud 2009. aasta ettekandes:

„Eesti kuulub nende väheste liikmesriikide hulka, kus laste ombudsmani ei ole ja ei ole ka selget poliitilist tahet, et selle loomine on otsustatud. Tegelikkuses, riikliku regulatsiooni tasandil eriti laste õigustest ei hoolita ning laste õigused on pigem õhuvõngutamine konverentsidel ja poliitilistel diskussioonidel. Peale selle, et laste ombudsmani kaudu tutvustatakse laste õigusi, on laste ombudsmani tegevus ühiskonnale vajalik ja kasulik ka konkreetsete projektide kaudu. Kui näiteks tuua sõltuvushäiretega laste temaatika, siis kui õiguskantsleril oleksid laste ombudsmani volitused, saaks õiguskantsler käsitleda teemat mitte ainult õiguslikult, vaid laiemalt. Nimelt oleks võimalik läbi erialaspetsialistide, näiteks lastepsühholoogide kaasamise anda hoopis suurem panus juba regulatsiooni koostamise aluseks olevate kontseptuaalsete suundade väljatöötamiseks. Sellega oleks ühiskonna jaoks tunduvalt suurem tõenäosus, et sõltuvushäired kõrvaldatakse. Meie rahakeskses maailmas saab peale humanistliku ja ühiskonna jätkusuutlikkuse argumendi tuua ka selle, et eduka lasteombudsmani tegevuse läbi oleks kohtutel, vanglatel ja sotsiaalsüsteemil vähem kliente, seega ka vähem kulutusi. Paraku saaks püstitada teesi – kuna lapsed ei ole valijad, siis vist nendesse puutuv poliitikuid ei huvita? Ma loodan, et see ei ole nii.“[xxxi]

Õiguskantleri funktsioonide täiendamine laste ombudsmani ülesannetega 2011. aasta alguses viitab kahtlemata positiivsele arengule selles valdkonnas.

Kokkuvõte

Eestis puudub laste õiguste tagamise plaan. Laste õiguste kaitse raamseadus on aegunud ja deklaratiivne.

Õiguskantsler teeb süstemaatiliselt aastaülevaadet erinevatest valdkondadest. Nii 2008. aasta ülevaates kui ka 2009. aasta ülevaates on õiguskantsler pidanud tõdema, et laste õigustega seotud õigusloomes ei ole toimunud arenguid.[xxxii] Kui tegevused samal moel venivad, peavad nii õiguskantsler kui ka inimõiguste aastaaruande koostajad sama tõdema ka järgmisel aastal.

Soovitused

–       Koostada lapse õiguste kaitse tagamiseks uuendatud strateegia.

–       Parandada olemasolevat lastekaitse seadust või töötada välja uus lastekaitse seadus, uuendada selle põhimõtteid ja eelkõige muuta see reaalsuses rakendatavaks.



[i] Välisministeerium (2010). Eesti riiklik aruanne, mis esitatakse ÜRO inimõiguste nõukogu resolutsiooni 5/1 lisa punkti 15 alapunkti a alusel. Projekt, 11.10.2010. Arvutivõrgus kättesaadav: https://dhs.riigikantselei.ee/avalikteave.nsf/documents/NT001117A2/$file/Eesti%20riigiaruanne-toimetatud.rtf. Lk 12.

[ii] Vabariigi Valitsuse 1.04.2010. a korraldus nr 117 „„Vägivalla vähendamise arengukava aastateks 2010–2014” ja selle rakendusplaani aastateks 2010–2014 heakskiitmine“. RTL 2010, 18, 324. Justiitsministeerium (2010). Vägivalla vähendamise arengukava 2010–2014. Arvutivõrgus saadaval: http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=49975/V%E4givalla+v%E4hendamise+arengukava+aastateks+2010-2014.pdf; Justiitsministeerium (2010). Rakendusplaan vägivalla vähendamise arengukava elluviimiseks aastatel 2010–2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=49976/Rakendusplaan+arengukava+elluviimiseks.pdf.

[iii] Eesti Vabariigi lastekaitse seadus. RT 1992, 28, 370 … RT I 2010, 41, 240.

[iv] ÜRO lapse õiguste komitee (2003). Lapse õiguste komitee lõppjäreldused: Eesti. CRC/C/15/Add.196 (31.01.2003). Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/lapsed/lastekaitse/Lapse_Oiguste_Komitee_soovitused_Eestile.pdf. Lk 2.

[v] Sotsiaalministeerium (2005). Lastekaitse kontseptsioon. Kiidetud heaks Vabariigi Valitsuse protokollilise otsusega 27.01.2005. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/valitsus/arengukavad/sotsiaalministeerium/LASTEKAITSE_20KONTSEPTSIOON_20l_plik.pdf.

[vi] Jõks, Allar (2009). Aasta 2009  – kas teel lasteta ühiskonna poole? Ettekanne Lastekaitse Liidu 2009. aasta 6. novembri konverentsil. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.lastekaitseliit.ee/public/Allar_J_ks_lastekaitseliidu_konverentsil_2009.docx.

[vii] Teder, Indrek (2010). 4. punkt „Olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Laste õiguste tagamine” arutelu“. XI Riigikogu stenogramm VII istungjärk. 3.06.2010. Arvutivõrgus saadaval: http://www.riigikogu.ee/index.php?op=steno&op2=print&stcommand=stenogramm&date=1275548700.

[viii] „Olles teadlik sellest, et 1992. aasta lastekaitse seadus sisaldab mõningaid konventsiooni põhimõtteid ja sätteid, teeb komiteed siiski murelikuks, et mitut sätet pole täielikult täidetud seaduse §-ga 68 kooskõlas oleva üksikasjaliku juhendi puudumise ning eelarve ebaotstarbeka jaotamise tõttu.“ – Lapse õiguste komitee lõppjäreldused. Lk 2.

[ix] Tikerpuu, Anniki ja Reinomägi, Andra (2009). Lapse õiguste tagamise strateegia 2004–2008. Strateegia täitmise aruanne. Sotsiaalministeerium. Arvutivõrgus saadaval: http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/lapsed/lastekaitse/LOTS_2004-2008_taitmise_aruanne.pdf.

[x] Biin, Helen; Järviste, Liina ja Vainu, Vaike (2010). Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2009. Uuringuraport. Sotsiaalministeeriumi toimetised 1/2010. Sotsiaalministeerium. Arvutivõrgus saadaval: http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/V2ljaanded/Toimetised/2010/toimetised_20101.pdf. Lk 144.

[xi] Jõks, Allar (2007). Vägivald kui vaimust vaese vahend. Õpetajate Leht, 30.03.2007. Arvutivõrgus saadaval: http://www.oiguskantsler.ee/sisu.php?meediaID=46&show=meedia&menuID=173&lang=est.

[xii] Lapse õiguste konventsioon. Eesti ühinenud 21.10.1991. Avaldatud: RT II 1996, 16, 56.

[xiii] Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. Vastu võetud Roomas 4.11.1950. Eesti allkirjastanud 14.05.1993. Ratifitseerinud 16.04.1996.

[xiv] Karistusseadustik. RT I 2001, 61, 364 … RT I, 12.11.2010, 1.

[xv] Pinheiro, Paulo Sérgio (2006). An End To Violence Against The Children [Lõpp lastevastasele vägivallale]. World Report on Violence Against Women. ÜRO. Arvutivõrgus saadaval: http://www.unicef.org/violencestudy/1.%20World%20Report%20on%20Violence%20against%20Children.pdf.

[xvi] Traat, Uno (2008). Laste kehaline karistamine ja hälbivus. Haridus 7–8/2008. Arvutivõrgus saadaval: http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/7_82008/7-11.pdf; Widom, Cathy S. ja Maxfield, Michael G. (2001). An Update on the “Cycle of Violence” [Täiendus „Vägivalla ringile“]. Research in Brief. National Institute of Justice, veebruar 2001. Arvutivõrgus saadaval: http://www.ncjrs.gov/pdffiles1/nij/184894.pdf

[xvii] Näiteks: Klaas, Urmas (1996). Lastevastane vägivald aktualiseerub. Postimees, 13.09.1996. Arvutivõrgus saadaval: http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/96/09/13/uudis.htm#neljateistkymnes; – (2004). Küsitlus: Kas laste füüsiline karistamine tuleks keelustada? Eesti Päevaleht, 22.11.2004. Arvutivõrgus saadaval: http://www.epl.ee/artikkel/279079; – (2006). Laste väärkohtlemine on globaalne probleem. Õpetajate leht, 24.11.2006. Arvutivõrgus saadaval: http://www.opleht.ee/Arhiiv/2006/24.11.06/elu/7.shtml; Raun, Alo (2010). Online-väitlus: Eesti peaks keelama laste füüsilise karistamise. Postimees, 12.03.2010. Arvutivõrgus saadaval: http://www.postimees.ee/?id=236015.

[xviii] Rask, Märt (2010). Ülevaate kohta kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Arvutivõrgus saadaval: http://www.riigikohus.ee/vfs/994/Riigikohtu_esimehe_ettekanne_riigikogule_20.5.2010.pdf.

[xix] Rask (2010). Lk 8.

[xx] Justiitsministeerium (2010). Kriminaalpoliitika arengusuundade aastani 2010 täitmisest, tabel 2. Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018 seletuskiri. Arvutivõrgus saadaval: http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=48305/KRIMINAALPOLIITIKA+ARENGUSUUNAD+AASTANI+2018+SEL.

[xxi] Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018 heakskiitmine. RT III 2010, 26, 51. Punkt 13.

[xxii] Lapse õiguste komitee lõppjäreldused. Lk 3.

[xxiii] Aru, Andres (2009). Kas lastele on vaja ombudsmani? Märka last, sügis 2009. Arvutivõrgus saadaval: http://www.oiguskantsler.ee/public/resources/editor/File/Artiklite_tekstid_2009/ML_ombudsman.pdfAndres_Aru. Lk 12.

[xxiv] Randlaid, Sven (2010). Liit: Eesti vajab laste ombudsmani. ERR uudised, 3.06.2010. Arvutivõrgus saadaval: http://uudised.err.ee/index.php?06205902.

[xxv] Teder (2010).

[xxvi] Tamm, Merike (2010). Lastekaitse liit annab riigikogu menetlusse laste ombudsmani eelnõu. Postimees, 11.06.2010. Arvutivõrgus saadaval: http://www.postimees.ee/?id=274902.

[xxvii] BNS (2010). Parlamendikomisjonid hakkavad arutama laste ombudsmani vajadust. Koolielu, 24.10.2010. Arvutivõrgus saadaval: http://koolielu.ee/pg/info/readnews/60088.

[xxviii] Riigikogu (2010). Päevakorrapunkt 2. Riigikogu põhiseaduskomisjoni 9.11.2010 istungi protokolli nr 213. Arvutivõrgus saadaval: http://www.riigikogu.ee/?op=emsplain&content_type=text/html&page=pub_ooc_file&file_id=1215458&u=20101128214710&mnspkl=09.11.2010&fd=15.11.2010&komisjon=PSK.

[xxix] Õiguskantsler (2010). Õiguskantsleri 2009. aasta tegevuste ülevaade. Arvutivõrgus saadaval: http://www.oiguskantsler.ee/public/resources/editor/File/Aasta_ulevaated/2009/Ylevaade_2009_.pdf.

[xxx] Aru (2009). Lk 12–13.

[xxxi] Teder, Indrek (2010). Aastaettekanne Riigikogule 2009. aasta tegevusest. 28.09.2010. Arvutivõrgus saadaval: http://www.oiguskantsler.ee/public/resources/editor/File/Aasta_ulevaated/2009/Indrek_Tederi_aastaettekanne_28.09.2010.pdf. Lk 3–4.

[xxxii] Õiguskantsleri 2009. aasta tegevuste ülevaade. Lk 49.