Tagasi eelmise peatüki juurde (“Lapse õigused”)

Urmo Kübar

Mulluses aruandes tõdesime, et tugev kodanikuühiskond tugineb kolmel võrdselt olulisel ja teineteist mõjutaval alustalal. Esiteks peavad ühiskonnas olema kodanikualgatust soosivad väärtused – laialt jagatud arusaam selle vajalikkusest ning soov tegutseda aktiivse kodanikuna.

Kui niisugused väärtused eksisteerivad, on vaja võimalusi nende realiseerimiseks – tegevuskeskkonda, mis laseb sellist soovi ellu viia, olgu siis vabaühendustena organiseeritult (ametlikult registreeritud organisatsioonidena või lõdvemate, sageli ka ajutiste mõttekaaslaste võrgustikuna) või soovi korral igaühel üksinda. Kolmandaks on vaja mitmekülgseid oskusi, et selliseid võimalusi hästi ja tulemuslikult kasutada. Ükski neist kolmest ei ole eraldi võetuna toimivaks kodanikuühiskonnaks piisav, küll aga võib märgata, kuidas ühe paranemine või halvenemine mõjutab ka teisi. Näiteks silmapaistvalt hästi tegutsevad organisatsioonid süstivad usku ja huvi kodanikualgatuse vastu ka vähem aktiivsetesse inimestesse, suurem osalus tõstab teema olulisust poliitilises päevakorras ning on argumendiks vajalike muutuste tegemiseks seadusandluses või avaliku võimu praktikates kodanikualgatuse suunas.

Muutused väärtustes, võimalustes ja oskustes ei toimu üldjuhul kiiresti isegi isiku või väikeste gruppide, saati siis ühiskonna tasandil. 2009. aasta Eesti inimarengu aruanne toob ühe olulise järeldusena välja tardumuse ja stagnatsiooni märkide ilmnemise paljudes eluvaldkondades.  Mida sellises olukorras saab ühe aasta puhul välja tuua arenguna kodanikuühiskonnas?

Mittetulundusühingute aruandlusnõuded

Vabaühenduste tegevuskeskkonna olulisimaks muutuseks võib lugeda mittetulundusühingute aastaaruannete avalikult kättesaadavaks tegemist Äriregistris. Varasematel aastatel sõltus oma aruande avalikuks tegemine igast MTÜ-st endast, seadusemuudatus võrdsustas MTÜ-d aga ses osas teiste juriidiliste isikutega. Esimese tulemusena tõi otsus kaasa mõned pigem negatiivsed meediakajastused, kus ajakirjanikud vahendasid skandaalsemaid leide aruannetest.  Samuti kurtsid mõned organisatsioonid keeruliste aruandlusnõuete üle,  ehkki ainus muutus viimastes oli aruannete elektroonilise esitamise nõue. Pikemas perspektiivis loob toimunud muutus siiski võimaluse saada adekvaatne ülevaade Eestis tegutsevatest mittetulundusühendustest, nende käsutuses olevatest ressurssidest ja loodavast väärtusest. See loob eeldusi niihästi ühenduste paremaks koostööks avaliku võimuga (näiteks kaasamise, rahastamise ja avalike teenuste delegeerimise osas, kus kõigis on üheks probleemiks korraliku info puudumine tegutsevatest organisatsioonidest) kui ka ärisektori ja üksikisikutega (nii annetamise kui ka vabatahtliku töö kohta käivad otsused saavad sel juhul tugineda märksa põhjalikumale analüüsile kui seni).

Teisest küljest on põhjendatud küsimus, kas ühesugune lähenemine aruandlusnõuetes kõikidele mittetulundusühendustele on õige või võib see hakata pärssima väiksemate ja vähem suutlike tegevust ning seega takistada kodanikuaktiivsust. Positiivse näitena võib tuua aasta lõpus vastu võetud muudatused sihtasutuste seaduses, millega kaotati senine üldine auditeerimiskohustus käibe ja varata sihtasutustele.

Kaasamine

Teiseks oluliseks arenguks 2010. aastal avaliku võimu ja kodanikualgatuse suhetes oli kodanikuühiskonna arengukava koostamine aastateks 2011–2014, mille valitsus kinnitas 2011. aasta veebruaris.  Arengukava paneb paika tegevused, mida valitsusasutused neil aastatel kodanikuühiskonna tugevdamiseks ette võtavad. See koosneb viiest teemast: kodanikuharidus, kodanikuühenduste tegutsemisvõimekus ja elujõulisus, kodanikuühendused kui partnerid avalike teenuste osutamisel, kaasamine, ning heategevus ja filantroopia. Samuti kuulub arengukava juurde rakendusplaan koos tegevuste, vastutajate ja maksumustega. Ka selle otsuse mõju hakkab avalduma pigem järgmistel aastatel, küll aga andis enam kui pool aastat kestnud kaasamisprotsess võimaluse ja põhjuse sadadele inimestele nii avalikust, kolmandast kui ka ärisektorist neile teemadele süvendatult mõelda.

Vahetute koostöövõimaluste osas avaliku võimu ja kodanikualgatuse vahel olid arengud pigem väikesed. Poliitikauuringute keskuse Praxis ja Balti Uuringute Instituudi poolt koostatud analüüs kaasamispraktikatest valitsusasutustes tõdes, et kuigi valitsusasutuste ja huvirühmade arusaamad kaasamise põhjustest ja eesmärkidest on lähenenud, on probleemideks ühtsete aluste puudumine kaasamiseks erinevates ministeeriumides, millest tulenevalt sõltub kaasamine paljuski konkreetsete ametnike otsustest ja oskustest.

Konkreetsetes kaasamisprotsessides on enim probleeme nende eesmärkide seadmise ja tulemuste hindamisega, protsessi alustamise ja lõpetamisega. Edukamalt käib kaasamine siis, kui osapoolte vahel toimub pidev suhtlemine. Vabaühendused näevad peamise takistusena kaasamise formaalsust, mis tähendab et valikud on ministeeriumisiseselt juba tehtud, ametnikud aga huvirühmade passiivsust ning vähest suutlikkust näha oma huvide kõrval n-ö suurt pilti.

Riigikontroll analüüsis kohalike omavalitsuste suutlikkust toetuste andmisel vabaühendustele,  mis suures osas tõi välja samu probleeme, mis kahe aasta tagune uuring riigieelarveliste toetuste eraldamise kohta: toetuste maksmise eesmärgid ja prioriteedid ning nende kasutamise kontrollimispõhimõtted ei ole läbi mõeldud ning toimivad pigem tava, sisetunde või mitteformaalsete kokkulepete alusel, hägune on piir ühenduse toetamise ja talle avaliku teenuse delegeerimise vahel.   Seega on keeruline ka hinnata toetuste andmise tulemuslikkust. Millist mõju avaldasid jätkunud eelarvekärped vabaühenduste rahastamisele ja avalike teenuste delegeerimisele (olgu riigi või kohalikul tasandil), on otseste andmete puudumisel raske öelda. Tallinna Ülikooli uuringu kohaselt on 2009. aastal võrreldes aasta varasemaga märkinud umbes pooled ühendustest, et nende tulud on jäänud samaks ja umbes kolmandik, et need on vähenenud.  Regionaalminister Siim Kiisleri hinnangul on majanduslangus andnud tagasilöögi ka avalike teenuste delegeerimisele, sest eelarvete vähenemise tingimustes kaldusid omavalitsused kärpeid tegema pigem delegeeritud tegevuste arvelt.

Kodanikualgatus

Ka kodanikuaktiivsust ja -algatust soodustavate väärtuste muutumise osas on keeruline välja tuua 2010. aasta arenguid, sest puuduvad värskemad uuringud. Mõne aasta tagustel elanikkonna küsitlustele tuginevatel andmetel osaleb vabaühenduste tegevuses liikmetena umbes kolmandik ning vabatahtlikus tegevuses umbes pool eestimaalastest. Juba traditsiooniks saanud „Teeme ära!“ talgupäev mai alguses tõi 2010. aastal kokku üle 30 000 inimese, kes osalesid erinevatel heakorra- või muudel talgutel. Tunnetuslikult on kodanikualgatust käsitlevad teemad üha enam kajastatud meedias ja ka ühiskondlikes diskussioonides, viimase üheks märgiks on ka sellesuunaliste valimislubaduste suurem esinemine erakondade programmides 2011. aasta Riigikogu valimisteks.

Jätkub aktiivne uute MTÜ-de loomine, mida registreeritakse aastas umbes paar tuhat. Seda ei saa siiski võtta otsese märgina kodanikuaktiivsuse kasvust, sest põhjusi, miks MTÜ asutatakse, võib olla väga erinevaid. Uued organisatsioonid kipuvad olema väikese liikmeskonnaga, mis on kaasa toonud organisatsioonide keskmise liikmearvu vähenemise: kui viis aastat tagasi oli MTÜ-de liikmeskonna mediaaniks 31, siis 2009. aastal ainult 20 liiget.  Kolmandikus MTÜ-dest on kuni 10 ning kolmandikus 11–30 liiget, üle 50 liikme on igas viiendas organisatsioonis (viis aastat tagasi 28%). Varasemaga võrreldes on väiksem ka organisatsiooni hinnangul aktiivsete liikmete arv: kui 2004/2005 oli keskmine aktiivsete arv 18, siis nüüd 8. See langus on suhteliselt veel suurem kui liikmete arvu üldine vähenemine. See suurendab veelgi Eesti ühendustes niigi levinud juhikesksust, kus organisatsiooni käekäik sõltub eestvedajast, kelle väsides satub kahtluse alla kogu ühenduse jätkamine.

Uute organisatsioonide aktiivse asutamise kõrval on näha ka seda, et Eesti mittetulundusühendused ei kipu olema väga pikaealised: umbes pooled küsitlusele vastanud organisatsioonidest on asutatud nelja viimase aasta jooksul ning kaks kolmandikku viimase kümne aasta jooksul. See on tähtis, sest eriti MTÜ-de (vähem sihtasutuste) puhul kaldub organisatsiooni vanus olema näitaja, mis võimaldab küllalt kindlalt ennustada ka tema teisi parameetreid ning käitumist kodanikualgatuslikus tegevuses. Noorematel ühendustel on reeglina vähem ressursse, vähem koostöösuhteid nii kolmandas sektoris kui ka väljaspool seda, vähem teadmisi võimalikest tugistruktuuridest jne. Noorematel ja väiksematel ühendustel on ka vähem rahastusallikaid (umbes pooltel Eesti ühendustest on kuni kaks rahastusallikat), seega suurem oht, et ühe allika kadumine võib tähendada ka organisatsiooni hääbumist.

Positiivsema märgina on kasvanud vabatahtlike kaasamine, vastav kogemus on tänaseks kahel kolmandikul organisatsioonidest. Siiski ei kaasata vabatahtlikke reeglina regulaarselt, vaid peamiselt abitööjõuna ürituste korraldamisel, oluliselt vähem ekspertidena ja igapäevategevustes.

Teiseks heaks märgiks on ühenduste hoogustunud omavaheline võrgustumine. Kohalikul tasandil osalevad koostöövõrgustikes juba pooled, üle-eestilisel üle kolmandiku ning rahvusvaheliselt 13% vastanud ühendustest. Koostöösuhteid ei ole mitte ühelgi märgitud tasandil veidi üle kolmandiku kodanikeühendustest. Koostöö kaldub olema pigem mitteformaalne. Näiteks kuulumine katusorganisatsioonidesse ei ole aastate jooksul suurenenud. Tihedam võrgustumine näitab jõudmist küpsemasse arengustaadiumisse – teisi organisatsioone tajutakse vähem konkurentidena ning  saadakse aru, et üksteist toetades saavutatakse eesmärke paremini, samuti viitab see ühenduste suuremale nähtavusele. Järgmine samm ühenduste tugevnemisel võiks olla sarnaste organisatsioonide ühinemine.

Samas on vähenenud koostöösidemete hulk väljaspool kolmandat sektorit, mis on ilmselt seletatav uute organisatsioonide kiire pealekasvuga, kel selliseid sidemeid ja ka suutlikkust nende haldamiseks vähem. Ühenduste peamised koostööpartnerid on (kahanevas järjestuses) kohalikud omavalitsused, ärisektor, valitsusasutused, haridusasutused ja meedia.

Väga vähe tehakse koostööd erakondadega. Peamisteks koostöövormideks on (kahanevas järjestuses) ühisprojektide ja -tegevuste läbiviimine, rahaline toetus, ühiste seisukohtade kujundamine, tarbeline toetus tegevuste läbiviimiseks, info, konsultatsiooni ja ekspertiisi andmine ja saamine, uute valdkondlike algatuste väljatöötamine ning tasustatavate teenuste osutamine või tellimine.

Kokkuvõte

Kolmanda sektori areng tundub Eestis kulgevat mõneti vastuoluliselt. Väiksem osa vabaühendustest on oma tegevustes üha silmapaistvamad ja professionaalsemad, haarates kaasa teisi inimesi ja organisatsioone ning kujundades kodanikualgatuse mainet Eestis. Samas üha suurem osa tegutsevatest ühendustest on noored, vähese tegutsemiskogemusega ja väikese liikmeskonnaga, hõivatud oma organisatsiooni ülesehitamise ja tegutsemiseks vajalike vahendite leidmisega.