Olukord kinnipidamisasutustes[1]

2007. aasta mais külastas Eestit Euroopa Nõukogu piinamise ning ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise vältimise komitee (Council of Europe’s Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment – CPT) delegatsioon. Komitee neljas külaskäik keskendus eelmisest külaskäigust alates toimunud arengutele. Lisaks vaadeldi aprillis Tallinnas toimunud rahutustes osalenute kohtlemist politsei poolt ning eluaegsete ja alaealiste vangide olukorda. Vastavalt CPT reeglitele on külaskäigu tulemused konfidentsiaalsed.

Samuti külastas Eestit Euroopa Nõukogu inimõiguste erivolinik, et valitsusliikmetega arutada 11. juulil avaldatud memorandumit[2] erivoliniku soovituste täitmise kohta. Memorandum sisaldab muuhulgas ülevaadet ning soovitusi kinnipidamisasutuste kohta.

Rahvusvahelistest organisatsioonidest on 2007. aastal olukorda Eesti kinnipidamisasutustes arutanud ka ÜRO piinamisvastane komitee (Committee against Torture – CAT) seoses Eesti 2005. aastal esitatud aruandega piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni täitmise kohta.

18.02.2007 jõustus oluline muudatus õiguskantsleri seaduses.[3] Selle kohaselt on õiguskantsleri üheks ülesandeks toimida ennetusasutusena piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni tähenduses. Selle raames on õiguskantsleri üheks olulisemaks tegevuseks järelevalve vanglate ja arestimajade üle. Samas tegeles õiguskantsler valdkonnaga ka enne seaduse muutmist.

Justiitsministeriumi haldusalas on 2008. aasta seisuga viis vanglat – Harku, Murru, Tallinna, Tartu ja Viru.[4] 2007. aastal suleti Ämari vangla seoses Viru vangla avamisega 2008. aasta alguses.[5] Siseministeeriumi haldusalas olevaid arestimaju on Eesti Politsei internetileheküljel oleva informatsiooni kohaselt kuusteist.[6]

Eestis on käimas vanglasüsteemi kaasajastamine, mille käigus on avatud kaks tänapäeva standarditele vastavat vanglat: 2002. aastal Tartu vangla ning 2008. aastal Viru vangla. Plaanis on uue Tallinna vangla ehitamine aastaks 2012 (Maardusse). Muudatused puudutavad peale elamistingimuste olulist paranemist üleminekut nõukogudeaegselt ühiselamutüüpi vanglatelt kambertüüpi vanglatele.[7] Moderniseerimisel on samuti arestimajad, mille olukord on olnud jätkuvalt rahvusvahelise kriitika all.[8]

Rahvusvahelised organisatsioonid on tunnustanud arenguid, sh elutingimuste paranemist ning ülerahvastatusele lahenduse leidmist.[9] Näiteks leidis 8. novembril 2005 Euroopa Inimõiguste Kohus, et elamistingimused Keskvanglas (Patarei vanglas) ja Jõgeva arestimajas küündisid inimväärikust alandava kohtlemise tasemele (Alver vs Eesti). 2007. aastal leidis Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee, et Eesti on antud kaasusest tulenevad kohustused täitnud ning olukorda oluliselt parandanud, viidates Keskvangla sulgemisele ning Jõgeva arestimaja plaanitavale sulgemisele ja uue arestimaja avamisele.[10] Lisaks viitab komitee ka siseministeeriumi programmile arestimajade elutingimuste parandamiseks, pidades seda arengut piisavaks kaasuse lõpetamiseks.

Euroopa Nõukogu inimõiguste erivolinik on samas kritiseerinud ümberehituskavasid. Erivolinik märkis, et uute hoonete ootuses on praegu kasutatavad arestimajad unarusse jäetud ning nende olukord on mõne aasta jooksul isegi halvenenud.[11] “Uute kinnipidamisasutuste planeeritud avamine ei saa olla vabanduseks, mis seadustab talumatud tingimused”.[12] Samal seisukohal oli ka õiguskantsler, kelle hinnangul peab “üleminekufaas kulgema sujuvalt ning selle vältel tuleb tähelepanu pöörata sellele, et vanglaid ei suletaks enne, kui kinnipeetavate arv ning allesjäävate vanglate mahutavus seda tõepoolest võimaldavad.”[13]

Kinnipidamisasutuste rahvastatus

Vanglate ja arestimajade süsteemi kaasajastamise üheks põhjuseks on nende ülerahvastatus, mis on muret tekitanud nii ametnikele endile kui erinevatele rahvusvahelistele organisatsioonidele. Ülerahvastatusel on tagajärjed üldistele elamistingimustele, sh hügieenile, ja distsipliinile ning lahenduse leidmine on seetõttu prioriteet.

Peale kinnipeetavate elamistingimuste on probleemil laiem mõju kogu ühiskonnale.

“Arestimajade ületäituvus ja kohtade vähesus on põhjustanud olukorra, kus kohtute poolt mõistetud areste reaalselt täitmisele ei pöörata ning süütegusid toime pannud isikutes süveneb veendumus õigussüsteemi suutmatusest seadustega sätestatud sanktsioone jõustada. … Eelkirjeldatu aga vähendab elanikkonna usku normikehtivusse ja ei taga piisavat õiguskorrakaitset, sest karistus on isiku jaoks välditav või on teo ja karistuse vaheline aeg niivõrd pikk, et karistuse mõju ei pääse esile.”[14]

USA koostatud inimõiguste ülevaates Eesti kohta hinnatakse endiselt suurema osa vanglate seisukorda ülerahvastatuks. Vanglate ja kriminaalhoolduse aastaraamatu kohaselt on 1. jaanuari 2008 seisuga Eesti vanglates kokku 3456 vangi: 2540 süüdimõistetut ja 916 vahistatut.[15] King’s College Londoni statistika järgi on Eesti vangide arvukuselt 100 000 elaniku kohta maailmas 217 riigi hulgas 44. kohal ning 56 Euroopa riigi hulgas kuues.[16]

2007. aastal jõustunud mitmed muudatused õigusaktides (elektroonilise järelevalve sisse seadmine, väheväärtusliku eseme varguse eest rahatrahv mitte vangistus, ennetähtaegse vabastamise taotluse menetluse kord jne) tingisid kinnipeetavate arvu järsu languse.[17] Rahvusvahelised organisatsioonid on tehtut tunnustanud, ent märgivad vajadust arengut jätkata.[18] Justiitsministeeriumi arengukava kohaselt on üheks prioriteediks endiselt vanglate rahvastatuse vähendamine läbi vangistuste lühendamise, vanglakaristuse osakaalu ja korduvkuriteoriski vähendamise.[19] 2015. aastaks loodetakse kinnipeetavate arvu vähendada kolme tuhandeni.[20]

Ülerahvastatuse osas on vanglatest halvemas olukorras arestimajad. Näiteks avastas õiguskantsler oma kontrollkäigul Põhja Politseiprefektuuri Põhja politseiosakonda, et kambritesse paigutati keskmiselt lubatust märgatavalt rohkem inimesi.[21] Kambris, mis maksimaalselt mahutaks kuni kolme inimest, hoitakse keskmiselt 7-8 inimest ning kambris, mida peaks kasutama kuni üheks tunniks ainult hädaolukordades, on hoitud keskmiselt 1-2 inimest pikaajaliselt. Kohtla-Järve arestimaja dokumentidest avastas õiguskantsler, et lubatud 32 inimese asemel on seal hoitud 47-53 kinnipeetavat.[22] Eelnev näitab, et siseministeerium on justiitsministeeriumist oma arengutes tunduvalt maha jäänud.

Hügieen

Hügieeniga on probleeme rohkem arestimajades kui vanglates, ent ka renoveerimata vanglates on olukord ebarahuldav ning “kohati äärmiselt ebasanitaarne”.[23] Euroopa Nõukogu inimõiguste erivolinik tundis muret kuuma vee puudumise üle Tallinna Vanglas. Eelvangistuses olevatel kinnipeetavatel on juurdepääs kuumale veele kord nädalas duši all käies. Justiitsministeerium põhjendas puudujääki 2010. aastaks planeeritava uue vanglahoone valmimisega. Erivolinik leidis, et see ei saa olla vabanduseks ebarahuldavale olukorrale.[24] Õiguskantsler tuvastas, et ka Pärnu arestimajas puudus kambrites soe vesi.[25]

Õiguskantsler on seoses duši kasutusvõimalustega vanglates märkinud mitmes oma kontrollkäigu kokkuvõttes, et kuigi “vangistusseadus näeb ette miinimumina üks kord nädalas pesemisvõimaluste kasutamise, on toodu kindlasti üksnes miinimum”. Samas “tänases ühiskonnas peavad enamus inimesi normaalseks igapäevast või ülepäeviti dušši [sic!] kasutamise võimalust ega kujutaks ette vähemat” seega “inimväärikuse põhimõttest lähtuvalt tuleks vanglal püüda tagada sagedasem pesemisvõimalus.”[26]

Suurimaid probleeme on olnud igas kambris muust ruumist eraldatud hügieeninurga olemasolu nõude täitmisega. Põhja Politseiprefektuuri Põhja politseiosakonnas puudub hügieeninurk täielikult ning kinnipeetavad peavad oma soovist tualetti kasutada teavitama “järelevalvet teostavale töötajale, kes vajaduse kutsub kohale piirkonda teenindava patrulli, sest töötaja on öisel ajal politseiosakonnas üksinda ning julgeolekukaalutlustest tulenevalt ei ole lubatud üksinda kambreid avada.”[27] Nii mõneski kohas, kus hügieeninurk on olemas, peavad kinnipeetavad “rahuldama oma loomulikke vajadusi kambrikaaslaste silme all” ning politseiametnike nähes.[28] Kuressaare arestimajas on selleks kambritesse jäetud “plastmassist ämber, mida kinnipeetavad ise tühjendavad 1-2 korda päevas”.[29] Selline olukord rikub õiguskantsleri hinnangul PS § 26, mis puudutab eraelu kaitset ning olukorda on kriitiseerinud ka CPT.

Kokkuvõtvalt on õiguskantsler leidnud viies kinnipidamiskohas olukorra olevat niivõrd ebasanitaarse, et nimetada seda “ebainimlikuks ja alandavaks”. Näiteks Kuressaare arestimaja olmetingimused on “kohati katastroofilised” ja “võrreldavad Narva ja Kohtla-Järve arestimaja tingimustega, mida CPT on korduvalt teravalt kritiseerinud”. Õiguskantsleri hinnangul ei tohiks Kuressaare arestimajja kinnipeetavaid üldse paigutada, niivõrd kuivõrd seda on võimalik vältida.[30] Elamistingimuste osas samasesse kategooriasse paigutab õiguskantsler ka Põhja Politseiprefektuuri Põhja Politseiosakonna arestikambrid.[31]

Toit

Inimõiguste erivolinik kritiseeris eridieedi lubamise tingimusi. Kinnipeetav peab eridieediks saama heakskiidu meditsiiniliselt personalilt või vanglavaimulikult. Seega taimetoitlasest kinnipeetaval ei ole võimalik eridieeti saada, sest taimetoitlust ei peeta usuks. Lisaks on selline heakskiidu süsteem problemaatiline usuvabaduse seisukohast, kuna kinnipeetav peab tõestama oma usku.[32]

CAT on oma lõppjäreldustes nentinud, et “[o]salisriik peaks kõigile kinnipeetavatele võimaldama piisavalt toitu.”[33]

Õiguskantsleri kontrollkäik Pärnu arestimajja kinnitas selle kriitika asjakohasust. Seal ilmnes, et kinnipeetavatele võimaldati sooja toitu ainult üks kord päevas. “Hommikuti ja õhtuti antakse kinnipeetutele sooja magusat teed.” Muu peab kinnipeetav säilitama lõunasöögilt. See korraldus rikub aga sotsiaalministri 31.12.2002 määrust nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes,“ mille “kohaselt antakse kinnipeetavatele toidunormile vastavat toitu kolmes osas, vähemalt kolm korda päevas ja kindlatel kellaaegadel. Päevane toidunorm peab katma kinnipeetava elutegevuseks vajaliku toidutarbe …”[34] Lisaks pöördus 2007. aastal õiguskantsleri poole kinnipeetav, kes kaebas, et päevadel, mil teda transporditakse vanglate vahel või vangla ja arestimaja vahel, jääb vahele lõunasöök. Õiguskantsler taunis sellist situatsiooni ning leidis, et “välistada tuleb aga olukord, et isik jääb toitlustamata.”[35]

Tervishoid  ja tervise kaitse

PS §28 lõige 1 garanteerib kõigile, sealhulgas kinnipeetavatele, õiguse tervise kaitsele. Sellest lähtuvalt on siseministeeriumi arengukava 2008 – 2011 kohaselt siseministeeriumi üheks prioriteediks selle perioodi jooksul muuta tervishoiuteenus kõigile kinnipeetavatele arestimajades kättesaadavaks.[36] Justiitsministeerium on samuti üheks eesmärgiks seadnud nõuetekohase tervishoiusüsteemi tagamise vanglates.[37]

Tervishoiusüsteem kinnipidamisasutustes on riigi tervishoiusüsteemi osa ning seda rahastatakse vastavate ministeeriumide kaudu. Vanglate ja kriminaalhoolduse aastaraamatu kohaselt viidi “2007. aastal … lõpule vanglate tervishoiusüsteemi ümberkorraldamine.” Selle kohaselt on igas vanglas meditsiiniosakond, kus korraldatakse statsionaarset üldarstiabi.[38]

Probleeme tervise kaitse vallas esineb siiski. Seda näitavad ka CAT-i lõppjäreldused, milles tuntakse “muret kinnipeetavate põhiliste õiguslike tagatiste praktilise rakendamise üle, sealhulgas juurdepääs sõltumatule arstile …”. Komitee leiab, et Eesti peaks tagama, et kõikidele kinnipeetavatele on juurdepääs meditsiinilisele läbivaatusele.[39]

Vanglasse või arestimajja saabudes peavad kinnipeetavad läbima esmase tervisekontrolli.[40] Sellega tehakse kindlaks kinnipeetava tervislik seisukord kinnipidamisasutusse saabudes. See on vajalik ravi määramiseks terviseprobleemide (nt erinevad nakkushaigused) olemasolul ning selleks, et kaitsta kinnipidamisasutuste personali väärkohtlemise süüdistuste eest. Seetõttu nõuavad ka Eesti seadused, et sellise tervisekontrolli viiks läbi arst. Kahjuks mitmetes arestimajades seda ei järgita ning esmakontrolli viib läbi parajasti arestimajas viibiv ametnik, kellel puudub vajalik meditsiiniline väljaõpe.[41] See diskrediteerib ka läbiviidava tervisekontrolli erapooletust.

Kõigis kinnipidamisasutustes peaks olema juurdepääs ööpäevaringsele meditsiiniabile. “Võttes isikult vabaduse, on riik kohustatud tagama tema tervise kaitse, sealhulgas võimaluse kutsuda abi. Sellest tulenevalt on vangla kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetava terviseseisundit, vajadusel korraldades kinnipeetava statsionaarse ravimise meditsiinitöötajate pideva järelevalve all.”[42] See ei tähenda tingimata, et kõigis kinnipidamisasutustes peavad olema tagatud kõik tervishoiuteenused – piisab ka sellest, kui kinnipeetavat on võimalik viia kinnipidamisasutusest vastava meditsiiniteenuse pakkuja juurde. Sellisel juhul peaks nägema “eelarves ette arestialuste, vahistatute ja kinnipeetavate saatmiseks vajalikud kulud”. Elementaarne üldarstiabi peaks siiski kinnipidamisasutustes olema.[43]

Õiguskantsler on puutunud oma kontrollkäikudel kinnipidamisasutustesse kokku olukordadega, kus vajalik arstlik järelevalve ei olnud tagatud. Näiteks Pärnu arestimajas “selgus, et meditsiinitöötaja haigestumise või puhkuse korral ei ole talle asendajat.” Sellisel juhul jääb kinnipeetavale tegemata esmane tervisekontroll ning ka arstiabi osutamine on häiritud.[44] Samas Narva arestimajas viis ainsana regulaarseid vastuvõtte läbi velsker, kellel puudub isegi õigus retsepte välja kirjutada.[45]

Eraldi küsimus on psühhiaatriline ravi vanglates. Õiguskantsler avastas oma kontrollkäigul Tartu vanglasse, et kinnipeetavad peavad psühhiaatri vastuvõtule pääsemiseks pöörduma esmalt “üldarsti või psühholoogi poole, kes selgitab välja ravivajaduse.” Ravikindlustuse seaduse kohaselt ei ole psühhiaatrilise abi saamiseks vajalik saatekiri või muu eelnev meditsiiniline kontroll.

“Nimetatud normi põhjuseks on asjaolu, et teatud tervisehäirete suhtes on ühiskonna suhtumine oluliselt tundlikum. Näiteks psüühikahäiretega patsiendid on tavapärasest haavatavamad ning häiretega kaasnevad probleemid on väga isiklikud. Otsepöördumiste võimaldamine psühhiaatriliste probleemide korral vähendab pöördumisega seotud stressi ning väldib stigmatisatsiooni. Seega on igati oluline soodustada vaimse tervise häirete diagnoosi ja ravi varajases staadiumis ning selleks ei tohiks teha takistusi.”[46]

Arstiabi tagamise kohustus sisaldab samuti vajalike Eestis lubatud ravimite võimaldamist kinnipeetavatele.[47] Õiguskantsler on teinud etteheiteid Pärnu arestimajale, kus vajalike ravimite võimaldamist kinnipeetavatele on takistanud eelarve vale koostamine. Õiguskantsler leidis, et “kinnipeetute ja ametnike ning teenistujate meditsiiniabi rahastamine toimub ühelt ja samalt nö eelarverealt.” Samuti ilmnes, et ravimite ja muu arstiabi vajalikkust otsustab ”meditsiiniliste eriteadmisteta isik (nn “kulujuht“)”. Seetõttu on jäänud kinnipeetavad mõnikord vajaliku arstiabita.[48] Veelgi drastilisem on õiguskantsleri arvates olukord Narva arestimajas, kus kinnipeetutele “ei ole tagatud isegi elementaarsete … tervishoiuteenuste kättesaadavus nagu nt arsti vastuvõtt või haiglaravi voodipäev …” ning ravimite “valik piirdub reeglina vaid soodsate käsimüügiravimitega.”[49]

Tipptehnoloogilise väljakutsesüsteemi olemasolu igas kambris ootamatute tervisehäiretest teatamiseks ei ole vajalik, kui on muid viise järelevalvet teostava ametniku tähelepanu pälvimiseks. Riigikohus kinnitas oma lahendis 3-3-1-70-07, et kriteeriumiks on “piisavalt lihtne ja tõhus võimalus” järelevalveametniku kohale kutsumiseks, “kes selgitab välja väljakutse põhjuse ning vajadusel korraldab kinnipeetavale meditsiinilise abi osutamise.”[50] Lisaks peavad ametnikud seaduse kohaselt osutama kinnipeetavale vajadusel esmaabi. “Selle kohustuse täitmine tegelikkuses eeldab, et arestimaja ametnikud on saanud vajaliku väljaõppe.”[51] Samas tundis CAT oma lõppjäreldustes muret selle üle, et meditsiinipersonalile ei ole korraldatud “spetsiifilist koolitust” “piinamisele ja väärkohtlemisele viitavate märkide tuvastamiseks”.[52]

HIV/AIDS

Erilise tähelepanu all on kinnipidamisasutustes HIV/AIDS-i olukord ning meetmed selle levimise tõkestamiseks ning meditsiinilise abi tõhustamiseks.

Vanglate ja kriminaalhoolduse aastaraamatu kohaselt on igas vanglas “HIV diagnostika esmalaborid [ning] toimub vabatahtlik testimine/nõustamine … Tänu tervishoiusüsteemile ei levi HIV vanglates.”[53] Sellele vaatamata väljendas CAT oma “jätkuvat muret” siinsetes kinnipidamisasutustes oleva “ebapiisava HIV-spetsiifilise meditsiinilise abi” üle.[54] Ka justiitsministeerium on tunnistanud vajakajäämisi ning seadnud eesmärgiks “HIV ja muude nakkushaiguste vanglasisese leviku ennetami[se], tagades HIV-alaste koolituste ja infomaterjalide, HIV testimise ja nõustamisteenuse, kaitsevahendite ning diagnostika ja ravi kättesaadavuse”.[55]

Euroopa Nõukogu inimõiguste erivolinik viitas Eesti UNAIDS raportile, mille kohaselt on nõelavahetusteenuse puudumine vanglates jätkuvalt problemaatiline, sest nõelade korduvkasutamine on endiselt sage. Umbes 30% vangidest Eestis süstivad uimasteid. Seetõttu on HIV/AIDS-i ning hepatiit B ja C edasikandumise risk endiselt kõrge.[56]

Uimastid ja uimastiennetus

2007. aastal avaldatud Euroopa Nõukogu inimõiguste erivoliniku memorandumis heidetakse justiitsministeeriumile ette, et vanglates ei toimunud sellel hetkel uimastisõltlaste ravi. Asendusravi oli lõpetatud, et see asendada võõrutusraviga, kuid viimane ei olnud veel toimiv, sest lõpule ei oldud jõutud arstide väljaõppega. Ümberkorralduste tõttu ei saanud ravi mitte ainult vanglasse saabujad, vaid ka juba vanglas viibijad, kes olid eelnevalt ravi saanud.[57]

Justiitsministeeriumi arengukava aastani 2012 on seadnud eesmärgiks uimastiennetuse ja -rehabilitatsiooni meetmete rakendamise.[58] Kava kohaselt spetsialiseerub Tartu Vangla uimastisõltlastest õigusrikkujatele. Neile tagatakse võõrutus- ja asendusravi, millest võib järeldada, et justiitsministeerium on otsustanud siiski mõlemat ravi pakkuda.

Distsipliin ja julgeolek vanglas

Meetmed distsipliini tagamiseks on olnud 2007. aastal aluseks mitmele kohtuvaidlustele. Samuti tegeles selle küsimusega õiguskantsler seoses laekunud kaebustega või kontrollkäikudega kinnipidamisasutustesse.

Üks vaidlusalune teema oli kambrite läbiotsimise praktika. Riigikohus leidis, et kambri läbiotsimise vajalikkus on põhjendatud vangla julgeoleku huvides.

“Kaebuse faktiline ja õiguslik põhjendus ei veennud kohtuid, et ebameeldivused, mida kaebaja pidi taluma seoses läbiotsimistega, oleksid ületanud piiri, mis eristab läbiotsimisega kaasnevaid ebamugavusi piinavast, julmast või väärikust alandavast kohtlemisest.”[59]

Õiguskantsler käsitles põhjalikult Murru Vangla läbiotsimisoperatsiooni, mille käigus saadeti kinnipeetavad pooleteiseks tunniks õue, kus õhutemperatuur oli -3,4°C kuni +1,5°C.[60]

Õiguskantsler nentis, et kambrite läbiotsimiseks on võimalik kehtestada ametniku ja “teiste isikute või objektide ümber [ohutsoon], millesse ei tohi tema loata siseneda”. Selle vajaduse kaalumiseks on ametnikule jäetud otsustuspädevus, mida tuleb kasutada eesmärgipäraselt ohutuse tagamiseks. Sellest lähtuvalt on võimalik “kogu eluosakonda hõlmava ohutsooni kehtestamine”, kuid võttes arvesse “sellega kaasneva kinnipeetavate liikumisvabaduse piirangu intensiivsust”, peab see olema erandlik. Õiguskantsler rõhutas, et “[v]angistusseadus ei sätesta õiguslikku alust piirata kinnipeetava liikumisvabadust kambrite läbiotsimise efektiivsuse tagamiseks, st läbiotsimise otsese takistamise, keelatud esemete peitmise võimaluste vähendamiseks, aja säästmiseks vms.” Kui selline õiguslik alus on vajalik, tuleb see seadusesse sisse kirjutada.

Distsipliini tagamisel ei tohi rikkuda kinnipeetavate põhiseaduslikku õigust tervise kaitsele.

“[T]ulenevalt PS §-st 18 ei tohi kinnipeetavat … paigutada kohta, kus alandatakse tema inimväärikust. Samuti peab arvestama PS § 28 lõikega 1, mille järgi on igaühel õigus tervise kaitsele. Sellest järeldub, et vangla peab oma ülesannete täitmisel tagama kinnipeetava tervise kaitse võimaluste piires parimal viisil ja hoiduma kinnipeetava paigutamisest tervist ohustavatesse tingimustesse.” [61]

Õiguskantsler leidis, et operatsiooni ettevalmistamiseks oli piisavalt aega ning kõiki neid aspekte oleks olnud võimalik arvesse võtta ilma operatsiooni liialt keerukaks muutmata. Antud juhul väljus see aga seaduse piirest ning rikkus kinnipeetavate õigusi tervise kaitsele.

Riigikohtu kinnitas kinnipeetavate kohustust alluda vanglaametnike korraldustele ka siis kui nad ei nõustu vanglaametniku tõlgendusega seadusesättest, mille alusel korraldus antakse.

“[Kui] tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. … üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. … vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.”[62]

Eraldi küsimusena käsitleti rutiinset käeraudade kasutamist eluaegsete kinnipeetavate saatmisel. Selline praktika ei ole kooskõlas põhiseaduse §20 lõikega 1, mis sätestab igaühe õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele, mida käeraudade kasutamine piirab. Enne sellise meetme kasutamist tuleb selle vajalikkust igal konkreetsel juhul põhjalikult kaaluda.[63]

Kinnipidamisasutustes asuvate kambri nõuetele mittevastavate ruumite kasutamine distsipliini tagamiseks ei ole seaduslik. Õiguskantsler avastas oma kontrollkäigul, et Murru vanglas asus “väike neljakandilise põrandapinnaga plekist konstruktsioon, mis meenutas pigem kappi kui kambrit”. Sinna pääses “läbi lakke tehtud aukude vaid vähesel määral päevavalgust ja värsket õhku.” Samuti puudus “istumisvõimalus, kuid isegi tooli või pingi olemasolul ei pruugi konstruktsiooni napp pindala võimaldada kinnipeetaval istuda.” Õiguskantsler toetus Tallinna Halduskohtu otsusele, kirjeldades kapi kasutamist kinnipidamiskambrina “ebainimliku ja alandava kohtlemisena”. Teatud juhtudel võib õiguskantsleri arvates olla põhjendatud “kinnipeetavate lühiajaline paigutamine ruumi, mis täiel määral ei vasta kambrile esitatud nõuetele. Siiski peavad vastavas ruumis olema täidetud elementaarsed nõuded …” ning paigutamine ei tohiks kesta kauem kui 1 tund. “Samas peab olema välistatud kirjeldatud ajutiste kinnipidamiskohtade kasutamine karistuslikul eesmärgil või agressiivsete kinnipeetavate maharahustamiseks” kuna nendeks puhkudeks kasutatavatele kambritele on seatud omad nõuded.[64] Sarnaseid kambreid või kappe leidis õiguskantsler ka Pärnu arestimajast.[65]

CAT mainib oma lõppjäreldustes vangidevahelist vägivalda, mis endiselt kinnipidamisasutustes aset leiab, ning selle tõkestamiseks ja uurimiseks võetud meetmete ebapiisavust. Komitee soovitab, et uurima peaks kõiki intsidente, ka neid millesse väidetavalt on segatud ametnikud.[66] USA arunne inimõiguste olukorra kohta Eestis mainib samuti vägivallajuhtumite rohkust nii kinnipeetavate endi kui kinnipeetavate ja ametnike vahel.

Üks aspekt kinnipidamisasutuse julgeoleku küsimuses on isiku enda julgeolek. Õiguskantsler on seisukohal, et sellisel juhul peaks kasutusele võtma ikkagi meetmeid, mis võimalikult vähe isiku õigusi rikuks, olgu selleks siis liikumisvabaduse piiramine või õiguse eraelule piiramine.

Õiguskantsleri poole pöördus isik, kes oli pooleks aastaks paigutatud eraldatud lukustatud kambrisse. Vangla põhjendas seda isiku enda julgeoleku tagamisega. Õiguskantsler leidis, et meetmel ei olnud seaduslikku alust.

“Kui vangla tuvastas ohu mõne kinnipeetava julgeolekule, pidi ta rakendama teisi meetmeid. Muu hulgas võis kinnipeetavat vanglasiseselt ümber paigutada (piiramata tema õigust osakonna piires liikuda) ning samuti oli võimalik julgeolekukaalutustel teise vanglasse ümberpaigutamine VangS § 19 lõike 1 järgi. Eraldatud lukustatud kambrisse saab paigutada vaid kinnipeetava, kes põhjustab ohtu vanglale või teiste kinnipeetavate julgeolekule.”[67]

Teine näide on õiguskantsleri Tartu Vangla külastus, kus ta avastas, et sealses psühhiaatriatalituses jälgib kinnipeetavaid nende kambrites valvekaamera, läbi mille on näha ka varjamatult hügieeninurk. “Meditsiiniosakonna juhataja põhjendas psühhiaatriatalituses kinnipeetavate jälgimist hügieeninurgas asjaoluga, et statistika järgi toimub just hügieeninurgas mitmeid enesetappe.” Õiguskantsler leidis, et tegemist on lubamatu tungimisega isiku eraellu. Enesetapukalduvusi tuleb hinnata iga patsiendi puhul eraldi ning kasutada meetmeid, mis võimalikult vähe isiku õigusi rikuvad. Lisaks pidas õiguskantsler vajalikuks toonitada, et julgeolekuabinõud on kõigest lühiajalised meetmed. Tähelepanu tuleb pöörata “suitsiidikatseni viinud (enamjaolt [psüühilisele])” probleemile ning selle lahendamisele.[68]

Isiklikud asjad jm. omand

Enamik küsimustest kinnipeetute isiklike asjade kohta puudutas nende valdamise piiramist kartseris veedetud ajal, aga ka pikaajalise kohtumise ajal.

Euroopa Nõukogu inimõiguste erivolinik mainis oma memorandumis reeglit, mille kohaselt võivad kinnipeetavad kartserisse kaasa võtta üksnes tualett-tarbeid. Sellega seoses meenutas ta CPT nõuannet 2003. aasta raportis, mis soovitas lubada kinnipeetavatel juurdepääsu rohkematele raamatutele ja lugemismaterjalidele kui seni lubatud vanglat puudutav reeglistik ja piibel. Kuigi ametnikud põhjendasid seda reeglit seadusega, leidis erivolinik, et see on liiga range ning vajab muutmist.[69]

Kartserisse kirjatarvete kaasavõtmise keelamine on samuti inimõiguste kaitse seisukohalt probleemne. Õiguskantsleri arvates piiratakse nii erinevaid põhiseadusega tagatud õigusi nagu õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, sest selleks on vaja kirjalikku kaebust või vähemalt oma kaitsjaga ühendust pidada. Samuti puudutab see kinnipeetava õigust perekonna ja eraelu puutumatusele, kuna piirab võimalusi pidada perekonnaga ühendust. Kirjavahetust võib vangistusseaduse kohaselt piirata üksnes siis “kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke”. Muud piirangud väljuvad lubatud piiridest. Justiitsministeerium muutis seda reeglit, lubades kartserisse kirjatarbeid, ning viies nii selle kooskõlla põhiseadusega.[70]

Kinnipeetava isiklike asjade kaasavõtmise keelamine pikaajalisele kokkusaamisele minemisel oli arutusel Riigikohtus.[71] Riigikohus võttis seisukoha, et “kinnipeetava huvi kasutada oma omandit, sh isiklikke asju kõikjal vangla territooriumil, ei kuulu PS § 32 lg 2 [(õigus omandile)] kaitsealasse. … [V]angistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks ja vanglas julgeoleku tagamiseks [on] võimalik näha ette erinevad kinnipidamistingimused vangla erinevates osades. Seetõttu ei pea ka pikaajalisteks kokkusaamisteks kasutatavas kokkusaamisruumis lubatud asjade loetelu kattuma kinnipeetavale kartseris lubatud asjade loeteluga.”[72] Samas leidis kohus, et piirangud pikaajalisele kokkusaamisele kaasavõetavatele asjadele tulenevad eesmärgist “tagada, et pärast kokkusaamise lõppu ei satuks kinnipeetava valdusse asju, mis pole tal vanglasse saabumisel kaasas olnud või mis pole soetatud vangla vahendusel.”[73] Igasugused piirangud peaksid olema mõistlikud ning eesmärgipärased.[74]

Inimõiguste erivolinik tõstatas lisaks küsimuse kinnipeetava isikuarvel oleva raha kohta. Vangla administratsioon kannab kõik kinnipeetava rahad sellele arvele. Arvel olevast rahast 50% läheb ohvrile kompensatsiooniks, 20% pannakse hoiuarvele, mis antakse kinnipeetavale üle tema vabanedes. Ülejäänud jääb kinnipeetavale vabaks kasutamiseks vanglas. Erivolinik tunnustab reegli head eesmärki, kuid on mures, et raha, mille pere saadab kinnipeetavale tema elutingimuste parandamiseks, läheb samale arvele. Seetõttu saab kinnipeetav sellest kasutada ainult 30%. Erivolinik soovitab seda süsteemi muuta.[75]

Haridus

Vanglates on võimalik omandada põhi-, gümnaasiumi- ning kutseharidust. Kirjalikes vastustes CAT küsimustele tunnistas Eesti valitsus, et neil on olnud probleeme vajalike ruumide tagamisega. Uutes vanglates on need ruumid olemas. Mitte-eestlastest vangidel on võimalus võtta eesti keele kursusi. 2007. aastast hakati selle eest kinnipeetavate motiveerimiseks tasu maksma.[76]

Alaealistele eelvangistuses olevatele kinnipeetavatele tagatakse põhi- ja gümnaasiumiharidus kui neid on kinni peetud üle ühe kuu.[77] Euroopa Nõukogu inimõiguste erivolinik avastas külaskäikudel arestimajadesse, et sealsetele alla 15-aastastele kinnipeetutele ei võimaldatud juurdepääsu meelelahutuslikule tegevusele ega kooliraamatutele. Samuti ei olnud neil õpetajat, vaatamata sellele, et neid oli kinni peetud juba mitu nädalat.[78]

Kirjavahetus ning muu kommunikatsioon välisilmaga

1.02.2007 jõustus seaduse muudatus, millega anti kinnipeetavale õigus piiramatult kohtuda lisaks vaimulikule, kaitsjale ja notarile ka advokaadist esindajaga.[79] See oli seni problemaatiline.

Telefoni kasutamise piiramine võib seejuures õigust esindajaga kohtuda oluliselt piirata. Õiguskantsler oli seaduse muudatuse jõustumisele eelneval aastal ühele pöördumisele vastates viidanud põhiseadusest tulenevale põhiõigusele kaitsja abile, samuti EIÕK artiklile 6(3)(b), mille “järgi peab süüdistataval olema vähemalt õigus saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks.”[80] Piirangud õigusele peavad “olema vajalikud ja säilitama helistamise võimaluse mõistlikul määral” ning mitte moonutama ”kinni peetavate isikute helistamise õiguse olemust selliselt, et sisuliselt võib muutuda asutuste ametiisikutega ning kaitsjaga suhtlemine võimatuks”.[81] Seatud piirangud peavad olema ajutised ning tulenema erakorralistest sündmustest (“näiteks rahutused vangla territooriumil, probleemid telefonivõrguga”).[82]

Riigikohus on leidnud, et telefoni kasutamise avalduses võib kinnipeetavalt nõuda isiku, kellele ta graafikuväliselt helistada soovib, nimetamist, et kindlaks teha, kas tegemist on isikuga, kellega suhtlemist kinnipidamisasutus piirata ei tohi. Kinnipeetavalt ei või nõuda telefonikõne eesmärgi selgitamist, kuna see rikuks õigust sõnumi saladusele, mis tuleneb põhiseaduse § 43.[83] Seda põhimõtet on kinnitanud ka Riigikohus. [84]

Õigusega sõnumi saladusele on nii õiguskantsler kui Riigikohus pidanud mitmel korral tegelema. Näiteks kontrollkäigul Harku Vanglasse avastas õiguskantsler, et vanglaametnikud võtavad õiguskantslerile saadetavaid kirju saatmiseks vastu üksnes avatud ümbrikus ning nende sisu kontrollitakse kinnipeetava juuresolekul visuaalselt. “Ka kinnipeetavale õiguskantslerilt saadud kirjad avatakse kinnipeetava juuresolekul, et kontrollida ümbriku sisu ja keelatud esemete olemasolu.” [85] See rikub reeglit, mille kohaselt ei tohi kontrollida kinnipeetava kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, prokurörile, kohtule, õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile.[86]

Telefoni kasutamise õigusega seondub telefonikõnede eest tasumise küsimus. Riigikohus on oma kaasuses võtnud selle küsimuse lähtepunktiks vanglavälise suhtlemise eesmärgi: “soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist.” Samas ei saa kinnipeetav riigilt nõuda, et riik kõnekulud tasub, ent selle kohustuse sidumine kinnipeetava isikuarvega on vale. Selline “tõlgendus keelaks nii vastuvõtja arvel helistamise kui ka n.ö laetava kõneajaga kõnekaartide (nt Voicenet kõnekaart) kasutamise ning takistaks … ka ebamõistlikult nende kinnipeetavate võimalusi vanglaväliseks suhtlemiseks (sh suhtlemiseks kaitsjaga), kellel isikuarvel raha üldse puudub.”[87] Sarnasele järeldusele on jõudnud ka õiguskantsler, [88] lisades omalt poolt, et vangla peab “helistamisteenuse pakkuja valimisel eelistama sellist teenusepakkujat, kelle poolt pakutav teenus võimaldaks täita vangistusseadusest tulenevaid nõudeid (sh vastaja arvel helistamine). Vangla ei tohi oma tegevusega teenusepakkuja valikul põhjustada olukorra, kus kinnipeetava faktilised võimalused suhtlemiseks oma lähedastega on piiratud enam, kui seadus seda lubab.”

Juurdepääs raamatutele, muudele lugemismaterjalidele, televisioonile ja raadiole on omaette teema. Euroopa Nõukogu inimõiguste erivolinik tundis muret, et mõnedes arestimajades, mida ta oli külastanud, olid need võimalused piiratud või puudusid. Selline olukord ei ole rahuldav.[89]

Riigikohus käsitles samuti informatsioonile ligipääsuga seotud kaasust, mis puudutas Riigi Teataja elektroonilise väljaande ning Euroopa Inimõiguste Kohtu kaasuste elektroonilise andmebaasi kasutamise võimalust. Riigikohus on seisukohal, et igaühel, ka kinnipeetaval, peab olema võimalus õigusnormidega tutvumiseks, mis muuhulgas võimaldab isikul oma õiguste tõhusat kaitsmist.[90] Seejuures leidis kohus, “et õigusnormidega tutvumise võimalust ei saa pidada piisavaks juhul, kui see on võimalik üksnes vanglalt konkreetset õigusakti taotledes. [Seda eelkõige seetõttu, et] kinnipeetav ei pruugi teada, millised õigusaktid teda huvitavat valdkonda reguleerivad, ei saa eeldada või nõuda, et ta vajalikke akte nimetada oskaks.” Kuigi kohus möönas, et selleks otstarbeks on ilmselt Riigi Teataja elektrooniline versioon mugavaim, on siiski piisavaks ka see “kui kinnipeetavatel on võimalik õigusnormidega vabalt tutvuda paberkandjal ning kasutada õigusaktide leidmiseks märksõnastikku.”[91]

Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite andmebaasiga seoses viitas Riigikohus põhiseaduse § 44 lõikele 1, mis sätestab igaühe õiguse saada vabalt levitatavat informatsiooni. See on reservatsioonita õigus, “mistõttu tohib nimetatud õigust piirata üksnes Põhiseaduse teiste normide alusel”. Siiski peab selline piirang olema selgelt väljendatud, mida ei saa aga öelda vangistusseaduses sätestatu kohta. Seega peab praegusel juhul juurdepääs Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele olema tagatud piiramatult.[92]



[1] Käesoleva ülevaate raames vaadeldakse kinnipidamisasutustest üksnes vanglaid ja arestimaju. Psühhiaatriaasutused, eelkõige sundravi osas, jäävad ulatusest välja, kuigi ka nende osas on probleeme ja teemasid, mida oleks vaja käsitleda. Samuti jäävad käesoleva ülevaate ulatusest välja Kodakondsus- ja Migratsiooniameti väljasaatmiskeskused.

[2] Inimõiguste erivoliniku memorandum.

[3] Õiguskantsleri seaduse muutmise seadus, RTI, 08.02.2007, 11, 52.

[4] Justiitsministeerium, Vanglate ja kriminaalhoolduse aastaraamat, Tallinn 2008, lk 21.

[5] Justiitsministeeriumi arengukava kohaselt aastani 2012 (kinnitatud justiitsministri 2008. a käskkirjaga nr 8) on plaan jätta aastaks 2012 Eestisse neli vanglat: Tallinna, Tartu, Viru  ja Murru vangla. 2015. aastaks on plaanis sulgeda ka Murru vangla (lk 26).

[6] Tartu, Võru, Põlva, Valga, Viljandi, Jõgeva, Tallinna (Põhja Politseiprefektuuri arestimaja), Pärnu, Kärdla, Paide, Rapla, Haapsalu, Kuressaare, Kohtla-Järve, Narva ning Rakvere arestimaja.

[7] Justiitsministeeriumi arengukava aastani 2012, lk 26-27. Vanglate aastaraamat, lk 3.

[8] Siseministeeriumi arengukava 2008-2011, lk 10-11; ÜRO piinamisvastane komitee, Kirjalikud vastused selgitavatele küsimustele (CAT/C/EST/Q/4), mis on kerkinud seoses Eesti neljanda perioodilise aruande (CAT/C/80/Add.1) läbivaatamisega, ÜRO dok. nr. CAT/C/EST/Q/4Add.1 (30.10.2007), p. 91.

[9] ÜRO piinamisvastane komitee, Järeldused ja soovitused, ÜRO dok. nr. CAT/C/EST/CO/4 (22.11.2007), p. 6.

[10] Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee, resolutsioon CM/ResDH(2007)32 – Information on the measures taken to comply with the judgment in the case of Alver against Estonia (Informatsioon meetmetest, mis on võetud, et täita otsust Alver vs Eesti kaasuses).

[11] Inimõiguste erivoliniku memorandum, p. 36-39 – viidates eelkõige Rakvere ja Kohtla-Järve arestimajadele, kuid lisades, et kogutud informatsiooni põhjal võib järeldada samasugust olukora ka teistes arestimajades üle Eesti.

[12] Inimõiguste erivoliniku memorandum, p. 45. – “The planned opening of new detention centres cannot be seen as an excuse to legitimise intolerable conditions”.

[13] Õiguskantsleri aruanne 2006, lk 124.

[14] Siseministeeriumi arengukava 2009 – 2012, Lisa 1.

[15] Vanglate aastaraamat, lk 38.

[16] Antud statistikale on viidatud Justiitsministeeriumi Kriminaalpoliitika uuringutes nr 8 – kuritegevus Eestis (Tallinn 2008), lk 128, kuid seal on Eesti kohaks märgitud 41.

[17] Kriminaalpoliitka uuringud, lk 159. Vt ka Vanglate aastaraamatut, lk 25. Vastavalt Justiitsministeeriumi arengukavale aastani 2012 on “2007. aastal 26. oktoobri seisuga läinud elektroonilisele valvele 132 isikut, kellest … 3 isikut on valve reeglite rikkumise tõttu vanglasse tagasi saadetud. Ennetähtaegselt vabanenute arv on 2007. aastal võrreldes varasemate aastatega kahekordistunud …” (lk 20).

[18] ÜRO piinamisvastane komitee järeldused ja soovitused, p. 19.

[19] Justiitsministeeriumi arengukava aastani 2012, lk 24-25.

[20] Samas, lk 27.

[21] Õiguskantsler, kontrollkäigu kokkuvõte, 01.2008 nr  7-7/071756/0800030.

[22] Õiguskantsler, Ettepanek rikkumisest hoidumiseks, 07.2007 nr 7-4/070176/00705422.

[23] Õiguskantsler, kontrollkäik Murru vanglasse 16.04.2007 – kokkuvõte.

[24] Inimõiguste erivoliniku memorandum, p. 28.

[25] Õiguskantsler, kontrollkäik Pärnu Arestimajja 22.05.2007, p. 3.2.

[26] Õiguskantsler, kontrollkäik Harku Vanglasse 6.02.2007; ning Õiguskantsler, kontrollkäik Pärnu Arestimajja 22.05.2007.

[27] Õiguskantsler, kontrollkäigu kokkuvõte, 01.2008 nr  7-7/071756/0800030.

[28] Õiguskantsler, Ettepanek rikkumisest hoidumiseks, 07.2007 nr 7-4/070176/00705422, puudutab Kohtla-Järve arestimaja; Kontrollkäigu kokkuvõte, 11.2007 nr 7-7/071415/00707664, Kärdla arestimaja; Kontrollkäigu kokkuvõte, 11.2007 nr 7-7/071415/00707663, Põlva arestimaja. Sama probleemi leidis Õiguskantsler ka oma kontrollkäigul Murru Vanglasse 16.04.2007, ning Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda, Asi nr 7-2/060237, Õiguskantsleri aruanne 2006, lk 200-204.

[29] Õiguskantsler, kontrollkäigu kokkuvõte, 11.2007 nr 7-7/071415/00707664.

[30] Samas ja Õiguskantsler, Ettepanek rikkumisest hoidumiseks, 07.2007 nr 7-4/070176/00705422: “Õiguskantsler ja CPT on mitmel kontrollkäigul tuvastanud, et Kohtla-Järve arestimaja kinnipidamistingimused on ebainimlikud ja inimväärikust alandavad.”

[31] Õiguskantsler, Kontrollkäigu kokkuvõte, 01.2008 nr  7-7/071756/0800030.

[32] Inimõiguste erivoliniku memorandum, p. 29.

[33] ÜRO piinamisvastase komitee järeldused ja soovitused, p. 19.

[34] Õiguskantsler, kontrollkäik Pärnu Arestimajja 22.05.2007.

[35] Asi nr 7-1/051113, Õiguskantsleri aruanne 2006, lk 196-199.

[36] lk 10. Vt, ka Siseministeeriumi arengukava 2009 – 2012.

[37] Justiitsministeeriumi arengukava aastani 2012, lk 26.

[38] Samas, lk 10.

[39] ÜRO piinamisvastase komitee järeldused ja soovitused, p. 9.

[40] Vanglate aastaraamat, lk 10.

[41] Õiguskantsler, Kontrollkäigu kokkuvõte, 11.2007 nr 7-7/071415/00707663.

[42] Riigikohtu kohtuasi 3-3-1-70-07 (12.12.2007), p. 13.

[43] Õiguskantsler, Ettepanek rikkumise kõrvaldamiseks, 03.2007 nr 7-4/070146/00701708.

[44] Õiguskantsler, kontrollkäik Pärnu Arestimajja 22.05.2007, p. 1.3.

[45] Õiguskantsler, Ettepanek rikkumise kõrvaldamiseks, 03.2007 nr 7-4/070146/00701708.

[46] Asi nr 7-2/060237, Õiguskantsleri aruanne 2006, lk 200-204.

[47] Õiguskantsler, Ettepanek rikkumise kõrvaldamiseks, 03.2007 nr 7-4/070146/00701708; Õiguskantsler, kontrollkäik Pärnu Arestimajja 22.05.2007, p. 2.1.

[48] Õiguskantsler, kontrollkäik Pärnu Arestimajja 22.05.2007, p. 2.1.

[49] Õiguskantsler, Ettepanek rikkumise kõrvaldamiseks, 03.2007 nr 7-4/070146/00701708, kus õiguskantsler leidis, et Narva arestimajas on see tingimus täitmata.

[50] Riigikohtu kohtuasi 3-3-1-70-07, p. 12.

[51] Õiguskantsler, Ettepanek rikkumise kõrvaldamiseks, 03.2007 nr 7-4/070146/00701708.

[52] ÜRO piinamisvastase komitee järeldused ja soovitused, p. 14.

[53] Vanglate aastaraamat, lk 10.

[54] ÜRO piinamisvastase komitee järeldused ja soovitused, p. 19.

[55] Justiitsministeeriumi arengukava aastani 2012, lk 26.

[56] Inimõiguste erivoliniku memorandum, p. 34.

[57] Samas, p. 35.

[58] Lk 26. Vt. ka Kriminaalpoliitika uuringud, lk 163.

[59] Kohtuasi 3-3-1-40-07 (6.09.2007), p. 12.

[60] Asi nr 7-1/050545, Õiguskantsleri aruanne, lk 180-184.

[61] Samas.

[62] Kohtuasi nr 3-3-1-103-06 (01.03.2007), p. 14.

[63] Asi nr 6-10/060972, Õiguskantsleri aruanne 2006, lk 160-161.

[64] Õiguskantsler, kontrollkäik Murru vanglasse 16.04.2007 – kokkuvõte.

[65] Õiguskantsler, kontrollkäik Pärnu Arestimajja 22.05.2007, p. 5.1 ja 5.2.

[66] ÜRO piinamisvastase komitee järeldused ja soovitused, p. 16.

[67] Asi nr 7-1/060395, Õiguskantsleri aruanne 2006, lk 171-174.

[68] Asi nr 7-2/060237, Õiguskantsleri aruanne 2006, lk 200-204.

[69] Inimõiguste erivoliniku memorandum, p. 30.

[70] Asjad nr 7-1/050670, 7-1/051659, 7-1/060507, Õiguskantsleri aruanne 2006, lk 157-160.

[71] Kohtuasi nr 3-3-1-29-07 (21.06.2007).

[72] Samas, p. 19.

[73] Samas, p. 14.

[74] Samas, p. 12.

[75] Inimõiguste erivoliniku memorandum, p. 31.

[76] ÜRO piinamisvastane komitee, Kirjalikud vastused, p. 96. Vanglate aastaraamat, lk 9.

[77] ÜRO piinamisvastane komitee, Kirjalikud vastused, p. 93.

[78] Inimõiguste erivoliniku memorandum, p. 43.

[79] Õiguskantsleri aruanne, lk 125. Riigikohus täpsustas oma kohtuasjas 3-3-1-46-07 (13.11.2007), et kaitsja all antud tähenduses peetakse eelkõige silmas “kriminaal- või väärteomenetluse tähenduses kaitsjat” ning, et “tsiviil- või halduskohtumenetluse tähenduses esindaja puhul tuleb hinnata helistamise vajaduse olulisust ning graafikuvälisel ajal helistamiseks peab olema mõjuv põhjus.” – p. 12.

[80] Asi nr 7-4/060144, Õiguskantsleri aruanne 2006, lk 189-191.

[81] Riigkohtu kohtuasi 3-3-1-54-07 (31.10.2007), p. 9.

[82] Riigikohtu kohtuasi 3-3-1-46-07 (13.11.2007), p. 10.

[83] Samas, p. 11. Vt ka Riigikohtu kaasust 3-3-1-46-07 (13.11.2007), p. 11.

[84] Riigikohtu kaasus 3-3-1-103-06 (01.03.2007). Vt ka kohtuasja 3-3-1-69-07 (12.12.2007).

[85] Õiguskantser, kontrollkäik Harku Vanglasse 6.02.2007. Vt ka Riigikohtu kohtuasja 3-3-1-103-06 (01.03.2007), p. 11.

[86] Vangistusseadus, RT I 2000, 58, 376, § 29 (4).

[87] Riigikohtu kohtuasi 3-3-1-103-06 (01.03.2007), p. 9.

[88] Õiguskantsleri soovitus nr 7-4/070094/0701851 (03.2007). Seda kinnitas Riigikohus veel ka oma kohtuasjas 3-3-1-46-07 (13.11.2007), p. 9.

[89] Inimõiguste erivoliniku memorandum, p. 42.

[90] Kohtuasi 3-3-1-20-07 (31.05.2007), p. 9.

[91] Samas, p. 10.

[92] Samas, p. 14.