Aruanne on esimene inimõiguste keskuse poolt Eesti inimõiguste olukorra kohta koostatud üldaruanne. Aruande koostamisel on kasutatud avalikult kättesaadavat informatsiooni erinevatest allikatest, sh riigiasutuste aastaaruandeid, vabaühenduste ja rahvusvaheliste organisatsioonide aruandeid ja arvamusi ning IÕK enda kogutud materjale.

Aruande eesmärk on anda võimalikult ülevaatlik pilt Eestis inimõiguste valdkonnas toimunust 2007. aasta jooksul. Tausta selgitamiseks ja võrdlusteks on kohati esitatud informatsiooni ka varasemast ajast. Sisult on tegemist pigem õigusteadusliku kui sotsioloogilise uurimusega, analüüsitud on seaduste rakendamist riigiasutuste poolt ning mitte niivõrd ühiskondlikke arusaamu ja väärtushinnanguid.

Inimõigused oma olemuselt puutuvad kokku erinevate eluvaldkondadega, seetõttu kõikehaaravat ülevaadet ei ole võimalik teha. Igal aastal soovivad aruande koostajad valida ühe või kaks põhiteemat, mida käsitletakse detailsemalt kui teisi. 2007. aasta aruande juures olid nendeks sooline diskrimineerimine seoses sellega, et 2007. aasta oli kuulutatud võrdsete võimaluste aastaks ning olukord kinnipidamisasutustes, kuna need olid 2007. aastal nii Eesti kui rahvusvaheliste organisatsioonide erilise tähelepanu all.

Aruande terviktekst PDF formaadis.

Aruanne peatükkide kaupa:

Peatükk 1 – Diskrimineerimine
Peatükk 2 – Olukord kinnipidamisasutustes
Peatükk 3 – Isikuandmete kaitse
Peatükk 4 – Ajakirjandusvabadus
Peatükk 5 – Usuvabadus
Peatükk 6 – Õigusemõistmine
Peatükk 7 – Lapse õiguste tagamine
Peatükk 8 – Õiguskaitseasutused
Peatükk 9 – Kodanikuühiskond ja inimõigused

Aruande kokkuvõte

Inimõiguste olukorda Eestis võib iseloomustada kui ebaühtlast ja Euroopa keskmisest mahajäävat. Mõnes valdkonnas on arengud olnud kiiremad, teistes valdkondades paraku mitte. Inimõiguste kaitse on valdkonniti killustatud erinevate ministeeriumite ja institutsioonide vahel ning ühtlane, koordineeritud tegevus puudub. Mitmest valdkonnast on võimalik tuua näiteid, kuidas Eesti lähtub inimõiguste kaitsel vaid rahvusvahelistest miinimumstandarditest ning mõnes üksikus valdkonnas ei ole õnnestunud ka minimaalset kaitset sisse viia. Tulenevalt sellest on kaitse ebaühtlane.

Samas oleks ülekohtune väita, et inimõiguste valdkonnas postiivseid arenguid üldse ei ole toimunud. Positiivse aspektina võib välja tuua edusamme kinnipidamisasutuste renoveerimisel, samuti on tervitatav Kodanikuühiskonna Sihtkapitali moodustamine, et suurendada vabaühenduste suutlikkust.

Diskrimineerimise alase kaitse valdkonnas ei võetud 2007. aastal vastu võrdse kohtlemise seadust, hoolimata sellest, et 2007. aasta oli kuulutatud võrdsete võimaluste aastaks ning survet on avaldanud ka Euroopa Komisjon.

Soolise võrdõiguslikkuse alane tegevus on jätkuvalt alarahastatud ning ebapiisav, et omada märkimisväärset mõju ühiskonnale. Kolmandat aastat tegutseva soolise võrdõiguslikkuse voliniku kogueelarve 2007. aastal oli alla miljoni krooni. Riigil puudub endiselt süsteemne tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks, hoolimata sellest, et uurimuste ja rahvusvaheliste institutsioonide raportide kohaselt on meeste ja naiste ebavõrdsus Eestis suhteliselt suur.

Enim kõneainet pakkus 2007. aastal rahvuspõhine diskrimineerimine, eelkõige tulenevalt nn. aprillirahutustest. Rahvusvähemustel on võimalik moodustada kultuuriautonoomia, mis paraku ei ole leidnud laia kasutamist tulenevalt selle regulatsiooni keerukust ja kõrgetest nõudmistest nende moodustamisele. Aprillis 2007 toimunud massirahutustele pöörasid tähelepanu ka rahvusvahelised inimõiguste kaitse institutsioonid, kes samas ei täheldanud Eesti ametivõimude tegevuses suuremaid rikkumisi. Eestis elavate vene rahvusest inimeste olukord on jätkuvalt murettekitav, sest suurel osal nendest ei olnud 2007. aastaks ei Eesti ega mõne muu riigi kodakondsust (kodakondsuseta isikute arv moodustas 2007. aastal 9% Eesti elanikkonnast).

Seksuaalse suundumuse alusel diskrimineerimine on Eestis võrreldes teiste valdkondadega vähem käsitletud. Olukord on probleemne eelkõige samasooliste partnerite kooselu mõiste ja regulatsiooni puudumisel, mistõttu koheldakse samasoolisi paare heteroseksuaalsetest paaridest erinevalt. 2007. aastal toimunud Gay Pride rongkäigule tehti nii kohaliku võimu kui politsei poolt mitmeid takistusi.

Kinnipidamisasutustes on inimõiguste olukord paranenud, ent mitte piisavalt. Eestis eksisteerivad jätkuvalt vanglad ja arestimajad, mis ei vasta rahvusvahelistele miinimumnõuetele. Hoolimata sellest, et kinnipidamisasutusi moderniseeritakse, ei ole renoveerimata asutuste olukorra ignoreerimine aktsepteeritav, sest tingimuste parandamiseks on võimalusi ka seal. Samas võib 2007. aasta positiivse arenguna nimetada kinnipeetavate üldarvu vähenemist.

Isikuandmete kaitse valdkonnas muudeti ja täpsustati 2007. aastal seadusandlust. Oma tegevust on hoogustanud Andmekaitse Inspektsioon, kes teostab järelevalvet andmekaitse alaste reeglite järgmise üle.

Ajakirjandusvabaduse osas suuri õigusloomelisi muudatusi ei toimunud ning jätkuvalt eksisteerib kaks konkureerivat eneseregulatsiooni-organisatsiooni. Riigikohus on teatud ajakirjandusvabaduse nüansse täpsustanud, ent suuremaid probleeme valdkonnas 2007. aastal ei tõusetunud.

Usuvabaduse valdkonnas ei ole samuti olulisi muudatusi. 2007. aasta üheks olulisemaks sümboolseks sündmuseks oli sünagoogi avamine Tallinnas.

Õigusemõistmise valdkonnas on jätkuvalt problemaatiline kvaliteetse õigusabi kättesaadavus. Toimiv riiklik õigusabi süsteem ei taga parimat võimalikku kaitset.

Lapse õiguste tagamise valdkonnas olulisi arenguid 2007. aastal ei olnud. Karistusseadustikus täpsustati sätteid, millega loodetakse tõhustada võitlust inimkaubandusega.

Õiguskaitseasutuste tegevuses keskendus põhitähelepanu 2007. aastal aprilli lõpus toimunud massirahutuste mahasurumisele politsei poolt. Üldine hinnang politsei tegevusele on olukorra erakorralisust arvesse võttes positiivne ning suuremaid politseivägivalla juhtumeid ei ole tuvastatud. Jätkuvalt on probleemiks korruptsioon, millega samas ühe efektiivsemalt võideldakse.

Kodanikuühiskonna arengus oli oluliseks sündmuseks 2007. aastal Kodanikuühiskonna Sihtkapitali moodustamine, millega esmakordselt suunatakse pidevalt ressursse kolmanda sektori suutlikkuse tõstmiseks. Kolmanda sektori inimõiguste kaitse ja teavituse valdkonna organisatsioone on vähe ning neil esineb probleeme jätkusuutlikkusega, osa neist tegutsevad pigem projektipõhiste organisatsioonidena.